Kui vana rindemees ja eluteaduse magister Marko
möödunud reedel telefonis väga konkreetselt küsis, et kuidas siis selle
jõe peale minemisega on, vastasin algul ebalevalt, et nagu vaja töö
juures tulekahjusid kustutada ja üks klient, kelle asi on juba üle
tähtaja läinud, tuleb varsti ratsapiitsaga külla. Teel Metsikusse Itta koosolekule
sõites hakkasin aga mõtlema, et pagan küll, pole see armastus veel töö
tegemise peale tulnud ja vaevalt, et järgnevate paari päeva jooksul
kohale jõuab; seega ei hakka maakera ümber Kuu käima, kui mõned asjad,
mida nädalavahetusel joonestada plaanisin, jäävad tulevasse nädalasse.
Niisiis helistasin tagasi ja ütlesin, et hüva, lähme! Et aga
vahepeal oli juba jõudnud tekkida kohustusi laupäevaks, leppisime siis
kokku, et pühapäeva hommikul stardime. Et asi kerkis päevakorda üsna
ootamatult, ei hakanud suuremat seltskonda ärritama ja nii see plaan
paika sai. Jäi välja mõelda veel sihtkoht...
Ma olen kordi üle Puurmani silla sõites tagasi
mõelnud ühele
tšillile Pedja matkale kümmekond aastat tagasi,
et seda võiks korrata. Tõsi, toona oli suurvesi ja kevad, kuid sügiselgi
on omad võlud. Seega tegin ettepaneku startida Puurmani silla alt ja
sõita Rekuni. Kuna Markot 2009. a Pedjal kaasas polnud, tundus tallegi
mõte pigem hea olevat. Ainsad asjad, mille üle ma eriti ei mõelnud, olid
need, et aprillis on päev oktoobri lõpu omast oluliselt pikem ja toona
tegime tripi kahe ööbimisega, nüüd saime arvestada siiski vaid ühe
laagriga, sest vähemalt ma pidin teisipäeval siiski tööl end näole
andma. Seepärast kujunes tripi teine päev üsnagi sportlikuks, et enne
päris pimedat sadamasse jõuda. Reku kandsime maha juba teise päeva
keskpäeval, maksimumprogrammiks oli jõuda Palupõhja. Aga kurta oleks
patt. Ilm kingiti oktoobri kohta igati ontlik, isegi päikest näidati
teisel päeval ja milliseid Eestimaise džungli maastikke me läbi
kulgesime! Kokku 43,5 km mööda kauneid Alam-Pedja ürgseid ning inimtühje
luhtasid...
Alam-Pedja looduskaitseala kohta kirjutatakse
RMK infolehel järgmist:
"Alam-Pedja on suurte soode ja märgade
metsade ja lammide ning looklevate jõgede piirkond. Siinne ala
võetilooduskaitse alla 1994. aastal. Kaitseala pindala on 34 220 ha.
Kaitseala asub Võrtsjärve nõos, veel umbes 7500 kuni 10 000 aastat
tagasi oli praegune soomaastik suures osas kaetud veega. Praeguseks
on endine kogupikkusega 141 km. Neist pikimad on Pedja jõgi,
Põltsamaa jõgi ja Emajõgi. Lisaks neile on veel 74 vanajõge, vanajõe
sängi ning oja. Suurvee ajal väljuvad jõed voolusängidest ja võivad
eriti veerohketel aastatel üle ujutada ligi kolmandiku kaitsealast.
Jõgede vahele jäävad inimtegevusest peaaegu puutumata sood,
lammialad ja märjad metsad. Kaitsealal on 4 reservaati, 25
sihtkaitsevööndit ja 9 piiranguvööndit."
Jah, jõeorg oli inimtühi, kuid mitte loomatühi:
kohtusime nii jõel tavapäraste tegelastega - partide, tihaste, vareste
ja ämblikega, kuid meile anti võimalus lähedalt tere öelda ka ühele
luigepaarile, jõge forsseerivale hiirele, kahele koprale ja jõe äärde
hommikust jooma saabunud kährikule. Thetisele annetatud lonks calvadosi
tasus õhtuks ära paarikilose haugiga, millest lõkkel kujunes tõeline
pidusöök - aitäh! Pikka pimedat ja tuulevaikset sügisõhtut jääb
meenutama laagri vastaskaldal ümber kukkunud suur puu, mille tekitatud
ragin ning vastu maad kukkumise pahvatus sundisid meid lõkke äärest
püsti hüppama ning andsid hiljem jutuainet terveks õhtuks. Ka hakkasime
äkki seepeale teisel päeval jõe ääres märkama massiliselt kobraste poolt
poolde vinna näritud kaldus vanu kuivanud puid, mis kõik mingil hetkel
jõkke kukuvad... Hea oleks sel hetkel paadiga nende võraulatusest väljas
olla. Ja muidugi teise päeva hommikul tõusnud tuulest tekkinud lehesadu,
mis kattis jõe kuldse vaibaga ning markeeris peavoolu türnpuude, pajude
ja jalakate lehtedest tekkinud kollase täpimustriga, mis meenutas
linnutee peegeldust jõeveel.
Niisiis
startisime 29.10.20 üheksa paiku hommikul Puurmani silla alt...