Tripi kaart |
Peruu album |
Peru 360 |
Tagasi |
Peruu: 01 ... 12.05.2022
Proloog
Järgmine
Esimene
sissekanne: 01.05.2022. Kohvik Jamie's Delight. Schipoli lennujaam,
Amsterdam...
Aeg
venib mesisena Schipoli lennujaamas. Tiksun kohvikus, ees klaasike
Lõuna-Aafrika chardonnayga... Väikese My moodi baaridaam tõi just
tellitud võileiva, mille vahel on üllatuslikult muu hea parema hulgas ka
korralik vorstikärakas. Mu kõrval löövad aega surnuks paar inimest,
keegi hollandi paar, mõlemal ninad telefonis. Toredad inimesed, kes sel
ajal, kui ma My käest veini juurde hankimas käisin, minu laadival moblal
silma peal hoidsid... Natuke aega tagasi, mulle tundub, käis nende vahel
elav arutelu selle üle, kas osta kohvi või veini - igatahes piidlesid mu
klaasi ja pudelit. Ja praegu… Ehee… mu lauanaabrid ostsid ka veini - hea
reklaam... Tundub, et diskussioonis jäi härra sõna peale.
Ülemerelennukini on aega veel paar tundi. Enne reisi ähvardati metsikute
järjekordadega turvas ja passikontrollis. Tjah, natuke seismist siin
oli, ent ei midagi tapvat. Kuigi - peale maandumist pidi lennukis pisut
aega niisama passima ja see oli tüütu. Ka hommikul Tallinnas, Amsterdami
lendu oodates, jäi aega kõvasti üle. Tellisin õhtul Lootsi tänavale
takso ette - lennujaamas oli vaja olla kohal pool kuus. Taksooperaator –
hääle järgi juba täiskasvanud inimene – ütles, et kui selleks kellaajaks
tahan Lennujaama jõuda, siis peab küll takso hiljemalt kell 5 kohal
olema. Maalt ja hobusega, loomulikult, ja kui juba nii öeldakse -
tellisin. Takso jõudis täpselt ning viis minutit hiljem peatusime juba
lennujaama ees. Pool tundi nagu maast leitud, millega unise peaga
lennujaamas küll suurt midagi peale pole hakata. Aga õnneks meie juht ja
õpetaja järgmiste päevade jooksul Peruus – Piret Mayer – oli just
kokkulepitud kohta lennujaama infoleti juurde kohale jõudnud. Sestap
sain kohe kätte piletid ja muu paberikraami ning ei pidanud õnneks
fuajees pikalt aega niisama surnuks lööma.
...
|
Üles |
Siis seekord läeb sõit Peruusse. Egiptuse sõidu jätkuna mulle endalegi
üllatuslikult taas Gemaloga. Kuu aega tagasi ma ei oleks mingil juhul
uskunud ega kahtlustanud, et mõni nädal hiljem sõidan Peruusse.
Kovid ja töö ja sõda ja veel igasugused muud, isiklikud muremõtteid
tekitavad asjad…. Ent Gemaloga tehtud Egiptuse tripp jättis niivõrd hea
mulje, et kui skrollisin nende reisikalendrit ning nägin vabu kohti
kevadisel Peruu reisil, siis bronnisin koha pikalt järele mõtlemata. Eks
unistus Peruust ole meelel olnud ammu; mäletan, et peale Püreneede
trippi 2015. a sai isegi Peruu reisiplaan tehtud, aga toona ehmatati
tšikaviirusega ja nii sattusime tookord hoopis Sri Lankale...
Aga hetkel pole muud teha, kui oodata katuseaknast sisse piiluva
päikesekiire laigus ning vaadata, kuidas haigutav Väike My kassas
toimetab. Ta ennist, kui veini eest maksin, ajas mingid summad segamini
ja vabandas ette ning taha:
„I'm already pretty crazy from this long night …“
Sama
siin…
Tegelikult, kui ära unustada, et istun lennujaamas, siis see koht on
täitsa äge. Aeg seisab... õigemini, kulgeb teises faasis. Vein on otsas.
Võtta veel üks? Miks ka mitte... aitab järele mõelda ja aega on
lademetes. Hollandlased istuvad endiselt siin - nende klaasid on alles
poole peal – las valvavad telefoni, ma lä’en räägin Myga.
.... Niisiis...
Fotod:
Sulev Nurme
Lima:
Plazuela Santo Domingo
|
Üles |
|
Üles |
Järgmine
|
01.05.2022. Lennukis. Kusagil Atlandi kohal
Järgmine |
Proloog |
Üles
Ärkasin hetk tagasi. Kuus tundi lennukis põõnatud nagu niuhti. Seega 12
lennutunnist on nüüd 9 juba edukalt üle elatud. Mõned tunnid suutsin
algul surnuks lüüa peale õhtusööki KLM rahvalõbustussüsteemiga; hakkasin
isegi mingit filmi vaatama ja – ärkasin siis nüüd.
Kuulan Poguesi – „Battle of Brisbane“... Mäletan, et vilistasin seda
1996 aasta rattamatkal Budapestist välja sõites...
...
|
Üles | |
02.05.2022. Hotell Radisson. Miraflores. Lima
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Radisson: muna ja mais
|
Üles |
Kell on pool kuus hommikul kohaliku aja järgi. Uni on läinud, ausalt
öeldes pole õieti veel uniseks jäänudki, kuigi eile õhtul lennukilt
tulles oli tunne, et küll nüüd magaks. Peamine unetuse põhjus on vist
ajavahe – mingi 8 tundi on see, aga täpselt pole vaevunud arvutama. Ma
ei uskunud, et see probleemi tekitab, aga – tekitab. Kunagi Uus-Meremaal
sai ka esimene öö poolärkvel sitsitud, aga seal oli põhjus pigem kuumas
ja auruses telgiõhus Aucklandi lähistel võsas kui ajavahes.
Lend üle Atlandi ja risti üle Lõuna-Ameerika läks tegelikult oma pikkuse
kohta - 12,5 tundi, päris talutavalt. Kartsin, et tapab rohkem, aga ju
Bacchuse annid, mida natukese haaval välja jagati, aitasid aega
painutada. Limasse jõudsime eile õhtul juba kuue ringis, ent
passikontroll ja pagasi ootamine, eriti viimane, võttis metsikult aega.
Ka sõit lennujaamast Mirafloresesse (pidavat olema linnaosa, mis on Lima
rikkama rahva kaitseala) võttis oma tunni ja nii plartsatasin tuppa
voodile alles poole kümne paiku. Õhtul ei tulnud und, kuigi olin
sigaväsinud ja just siis kui jäin magama, helistas keegi töö asjus
(tubakas - võinuks ju telefoni hääletuks panna). Peale seda on olnud
mingi imelik vaakumine ärkveloleku ja une vahel – magamiseks seda
nimetada ei saa. Et ka eelmine öö Tallinnas jäi pisut lühikeseks ja
lisaks on mingi tatitõbi naha vahel, siis ei oskagi hetke tunnet
kirjeldada – on olnud mõnusamaid ärkamisi. Kirsina tordil peksab ka toa
kliimaseade segast - no ei saa seda temperatuuri normaalseks ja mingi
jama on ka ventilatsiooniga, kuidagi ilgelt lubjalehane kuiv õhk on
siin. Korralikult kipsiga remonditud majas ei saa loomulikult ka akent
avada. Ühesõnaga – tahaks viriseda.
Aga - nagunii antakse hommikusöök ette juba kell 6.00 ja siis kohe,
peale sööki, pidime kohe ka bussi kobima – seega ei ole nagu sest
varasest ülevalolekust suurt vahet. Piret – meie giid - lohutas eile
õhtul, et järgnevatel päevadel hakkamegi varakult startima - nagunii me
öösiti magada ei saavat. Ja ma veel mõtlesin, et ta teeb nalja.
Ega polegi hetkel muud midagi kirjutada. Raha sai eile vahetatud -
hotelli retseptsioonis oli end sisse seadnud üks atsakas tädi, kes siis
eurosid-dollareid peruu rahaks - solideks - ringi lõi. Tädi võttis
asjaliku näoga eurod või dollarid vastu, arvutas midagi vana hea
kalkulaatoriga ja andis vastu peotäie sole. Lahe raha - kas on maailmas
veel mõnda riiki, kes oma raha päikese järgi on nimetanud (sol – päike,
hispaania keeli)?
Loodetavasti tuleb äge päev!
Solid
|
Üles |
|
03.05.2022. Hotell Casa Andina. Nazca
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Nazca
| Üles |
Varahommik… Vaatan kella ja teen jälle hotellitoas aega parajaks, et
hommikusöögile minna. Puhvet avatakse kell 6, seega natuke on veel
jäänud. Magada taas normaalselt ei ole saanud – lihtsalt ei tule und ja
kõik. Süvenev nohu ja köha piinab juba päris tüütult. Üsna vastik öö on
tegelikult selja taga. Kovid? Ei julge mõeldagi. Ent kui
enesetunne ära unustada, siis on ju tegelikult ülilahe: olen Nazcas.
Akna taga laulavad linnud ja huikab see kummaline lind. Gulio - meiega
Limas hommikul liitunud kohalik giid üles, kui selle häälitseja nime
kohta küsisin et see on „pacific owl“ - „kukurino“. Kui kuugeldan, siis
leian selle öökulli üles küll; elab Lõuna-Ameerikas ka, ent tema
levilana ei mainita kuskilt otsast Peruud. Peruus elab ent igal pool
pügmee-öökull… No võib-olla häälitseb siis see. Lisaks huikamisele
täidab õhku tõusva päikese kuldses hämus ka muude lindude särtsakas
kädin. Ja muidugi - kuked kirevad igal pool... Ebareaalne! Hotellitoa
aken (ja ka uks) avaneb puudega täidetud sisehoovi, kus ilmselt osa
sellest hommikusest laulukoorist pesitseb, välja arvatud ehk kuked…
Nazca. Casa Andina
| Üles |
Peruu… Niisiis - esimesed muljed…
Esimene tutvus kohaliku olustikuga algas kohe hommikul. Hommikusöök Lima
Radissonis koosnes munapudrust ja… hiiglasuurtest maisiteradest.
Kohalikku maisi kutsutakse vist üldiselt chocloks – kuidagi niiviisi
nimetatavat maisi ka ketšua keeles (ketšua on siis päris kohalike,
inkade, keel). Kuuldavasti on maisisorte-maisitüüpe siin riigis sadu ja
mais juba inkade kuldajast üks tähtsamaid, kui mitte tähtsaim,
toiduaine. Ka tänase lõunasöögi juurde (vähemalt minu portsule) pakuti
Paracases ohtralt maisi. Kuuldavasti serveeritakse seda siin igasugusel
moel söögi alla ja söögi peale põhiroana, snäkina ja isegi maiustustena.
Saab näha.
Radisson Red, Miraflores, Lima
| Üles |
Tikitud kaunistus meie reisibussi peatoel
| Üles |
Hommikune Miraflores hotelli eest ja hiljem läbi bussi akna jättis
sümpaatse ja väga euroopaliku mulje. Isegi need joonlauaga ruudustikuna
tõmmatud tänavad on kasvanud mõnusalt lopsakasse võsasse, mistõttu see
ei häiri nii nagu mäletan Kreekast 1980-tel ehitatud linnakestest.
Tänane Miraflores on kaasaegse Lima „peenim“ linnaosa, kus elavad rikkad
ja ilusad ning kuhu on sisse seatud korralikumad hotellid, ärid ja
restoranid. XVI sajandil eraldi asutatud väike kuurort on Limaga XX
sajandil kokku kasvanud, kuid poolteist sajandit tagasi polevat Limaga
olnud isegi korralikku maismaaühendust. Miraflores oli juba ennevanasti
jõukama kogukonna kogunemiskoht ning see trend on püsinud tänaseni.
Ajalooliselt midagi väga põnevat kõiketeadev guugel ei näita peale
Miraflorese lahingu, mida linna all pidasid siis Tšiili ja
Peruu-Boliivia väed 1870-te lõpus vist, kui ma ei eksi; toona väljus
võitjana Tšiili. Miraflorese keskuse ehteks olevat inkadeaegne Huaca
Pucllana – mudatellistest püramiidilaadne pühakoht – kahjuks seda aga
meile sel varahommikul ei näidatud. Aga võib-olla see pole ka nii
oluline: Peruu lugu on mulle üsna udune, nagu ka see eelnevalt viidatud
nägelemine Miraflorese all. Seetõttu tuleb tegemata kodutöö
hotelliõhtutel järgi teha, et siin üldse millestki aru saaks.
Miraflores
|
Üles |
Hommikusöök söödud, kobisime bussi ning suund seati lõunasse – Paracase
ja Ica suunas. Miraflorese harjumuspärane heaolulinnamaastik asendus
peagi lõputute tööstusmaastikega ning neid ümbritsevate lõputute
pilpaküladega. Viimased tekivad maalt suurde linna tööd otsima tulnud
inimeste meeleheitliku ettevõtmise tulemusel tehaste jms lähedastele
vabadele maadele, mida oma äranägemise järgi skvotitakse. Kontrast
Mirafloresega on mäekõrgune ja julm: nagu teine planeet või... nagu
sattunuks mõnest Vana Euroopa linnast kuskile Mauretaania kolkasse.
Isegi maastik on sarnane. Sellistele pilpaküladele, milles pole enamasti
ei vett, kanalisatsiooni ega elektritki, on antud lausa omaette nimi -
pueblos jóvenes. Keegi ei tea, kui palju rahvast nois linnajagudes elab,
mistõttu ei ole selge ka Lima ja teiste suuremate linnade rahvaarv. Kuna
sellised linnajaod tekivad stiihiliselt, ei suuda keegi Infrat
adekvaatselt järgi ehitada, mistõttu Lima vaevleb veepuuduses ja
transpordiprobleemides. Kui mõelda, siis täpselt samadest jamadest
räägiti kuu aega tagasi nähtud Kairos. Skvotitud külakesed moodustavad
hoomamatu ulatusega aladel laiuva kohutavalt prügistatud valglinna.
Skvotitakse suuremale suurtööandjale lähimad alad. Sellistest
pilpaküladest võivad areneda lõpuks välja „päris“ linnaosad, aga kui
piirkonnas tööpakkumine muutub – näiteks tehas suletakse vms, siis
võivad skvotitud asumid jääda sageli ka tühjaks moodustades hiiglaslikke
kummituskülasid. Limast välja jõudes võis siin-seal tolmustel
kõrbeväljadel näha arendusalasid, kuhu on kunagi hakatud midagi
planeerima, ent ürituseks on see jäänudki. Eile enne Nazcasse jõudmist
läbisime kilomeetreid kõrbe, kuhu oli pandud maha autorehvidest
piirdeid, märke, ehitatud kättesaadavast materjalist putkasid – kõik
maha jäetud. Algus on mingil ajahetkel tehtud, aga siis hüljatud või
vähemalt kalevi alla pandud, sest pikemalt püsielamine ei ole kõrbes vee
ja elektrita lihtsalt võimalik. Riiklikul tasandil ei arendata noid vee
ja elektrita asumeid kindlasti esimeses järjekorras – nagu Metsik Lääs.
Selles mõttes Peruu riik oma töölistele küll midagi ei pakkuvat.
Esimesed slummimaastikud
|
Üles |
Piki rannikut kulgev maantee – Transamerica trass - on samas hiinlaste
armust üsna korralik. Liikumist katkestavad vaid politsei
kontrollpunktid. Turiste nad üldjuhul ei tüüta, pigem kontrollivad
kohalikku kaubavedu ja eriti põllusaaduste vedu, mille puhul pidi olema
erinevate riigi piirkondade vahel mandi vedamiseks päris karmid reeglid.
Taas leian end paralleele tõmbamast Egiptusega... Loodus on Nazcani
olnud suhteliselt kõrbene. Limast eemaldudes võib siin-seal teede ääres
näha farme, kui mõni jõeorg või oaas mingit põllupidamist võimaldab.
Kasvatatakse igast’ loomi ja taimi; palju jäi ookeani lähedal silma
eriskummalisi kaadervärke, mis meenutavad Sri Lankal nähtud
kalakuivatuskohti. Meie giidiide sõnutsi olevat need kanafarmid. Ent
muidu raamis kuni Paracaseni vaadet enamasti paremal pardas sinav
ookean, vasakul tolmused piiritud luited, sekka pilpakülad ja vahepeal
ka põllusiilud.
Kanafarmid
|
Üles |
Paracase pool tekkis teeveerde rohelust rohkem – bussiaknasse paistsid
kõikvõimalikud leivaviljapõllud; küll maisiga, kartuliga, nisuga, igat
liiki juurikatega, viljapuudega – mida kõike siinsetel põldudel ei
kasva, kui läheduses on vähegi vett. Põllud jätkusid veel tüki maad
Paracasest edasi sisemaalegi, kui pärastlõunal ookeani äärest Nazca
poole keerasime: kilomeeter kilomeetri järel pikad põllusiilud ja
väikesed mosaiigina lagedat katvad põllulapid – pilpaküladele ja
trööstitule kõrbele vahelduseks nii rohelised, sõbralikud, rahulikud ja
ilma Lonely Planetita ürgarusaadavad maastikud… Teedel vuravad
tuk-tukid, mida võib näha õige mitmesuguse tuuninguga, aga ka igat sorti
kolmerattalised motorollerid, kõiksugustes suurustes motoplokid,
kärudega jalgrattad, traktorid, vanad rimakad USA-s toodetud veokad ja
uskumatult veider valik kõikvõimalikke Jaapanis toodetud autosid,
millest suhteliselt paljude „parim enne“ sai otsa juba vähemalt
paarkümmend aastat tagasi. Õõnesplokist, betoonist ja tellisest külad ja
linnakesed teeveeres tunduvad tuttavlikud. Ehitamisel ruulib ilmselgelt
pragmaatilisus ja funktsionaalsus, aga mitte funktsionalism. Üldmulje on
„so-so“: nagu kusagil Kreeka või Hispaania 1980-tel ehitatud kandilises
magalas, kohati segasem, rustikaalsem, kohati risusem, kohati puhtam.
Enamus hoonetest on ühe-kahe korruselised, mõned vanemad ümmarguste
nurkadega ja reeglina kahe vertikaalis välja venitatud aknaga tee poole.
Osa üsna ligadi-logadi, osad päris viisakad ja kohati üllatavalt
hundertwasserlikult värvirikkad. Sekka muidugi need troostitud amorfsed
pilpakülad ja kauguses väljadel paistvad tillukesi viilkatustega
kastelle meenutavad taluhoonete kobarad.
Põllusiilud
|
Üles |
Limast välja sõites hakkas juba mõnekümne kilomeetri järel silma üks
põnev ja suuremas kontsentratsioonis pisut pinda käiv komme... Nimelt
tundub olevat kohalikel kirg kõik majaseinad ja piirdeplangud – aga
kõiksugu planke ja müüre on siin lademes – hiigelsuurte koledate
tekstidega katta. Seejuures enamus neist tekstidest on sooritatud
visuaalselt hindele „kolm miinus„. Tekstidest vast üle poole moodustavad
kommertsteated, osa aga valimisreklaam või , vastupidi, valimissõim –
sõltub kes ja kellele sõnumit on edastada püüdnud. Korra kirjutatud,
siis ega keegi enam teksti eemalda, kui ka valimised läbi. Või kui, siis
enne järgmist sõimukirja tuleb plank valgeks võõbata ja uue sõnumiga
katta. Enamasti on plangud-seinad-müürid valged ja tekstid sinise või
punasega, ent kohtab loomulikult ka kõikvõimalikes värvitoonides
pookstaave. Graffitit kui seesugust jäi põgusalt silma Limas, ent nood
üüratud tekstiväljad kohe kindlasti graffitiks ei kvalifitseeru.
Müürikunst
|
Üles |
Pika sõiduaja Limast Paracasse, meie esimesse sihtkohta, täitis Pireti
sisukas ülevaade maast ja rahvast (olen hakanud avastama, seda
paketireisimise boonust – võid kodunt ka nii ära tulla, et ühtegi
kilobaiti külastatava maa kohta ei loe). Neid jutte kuulates tekkis
esialgu üsnagi palju taas paralleele just käidud Egiptusega – noor
elanikkond, tõsine linnastumine, maapiirkondade ja äärelinnade suur
vaesus… Mõlemad on tänu oma hääbunud iidsele tsivilisatsiooni varemete
tõttu agarad turismimaad. Mõlema mäed ja tasandikud on täis maake,
naftat ja gaasi… Mõlemal maal saab kasvatada pea kõiki vilju Eedeni
aiast… Ent sellega paraku enamus sarnasusi piirdub. Erinevalt
Egiptusest, mis oma varudega suuresti ise majandab (küll võib-olla
euroopaliku roosa soovmõtlemise vaatenurgast demokraatia hinnaga) ei ole
Peruus asjad nii roosilised. Erinevalt Egiptusest iseseisvus Peruu pea
umbes-täpselt sajand varem - 1821. a. Ent läbi ajaloo kuni tänini vaevab
valitsusi korruptsioon ning võim ja raha koondus juba toona ning koondub
tänagi kitsa (enamasti vana Hispaania päritolu) seltskonna kätte.
Hoolimata sellest, et: maa seest tuleb vask, kuld, hõbe, nafta, maagaas;
rannikumeri on üks kalarikkamaid maailmas (Peruust tuleb arvestatavas
koguses anšooviseid, riik on püügimahtudelt maailma kalatootjate seas
teisel kohal); põllult tuleb kõiksugu ande – nimeta vaid liik –
muuhulgas ka puuvill ja kohvi; karjakasvatusest tuleb alpaka vill,
lambavill jne; rannikukaljudelt saab kullast kallimat guaanot, - vaevleb
riik patoloogilises rahapuuduses. Enamus toorme kaevandamisest on
ameeriklaste ja hiinlaste käes, põhimõtteliselt riigis peale
kaevandamise ning primaarsete põllumajandussaaduste midagi muud ei
toodeta. Toore voolab riigist välja, maale jääb vaid pisku palgaraha.
Üheks heaks näiteks toormelt rikka maa absurdsest röövmajandusest on
kohvi. Peruud tuntakse suurepärase kvaliteediga kohviubade tootjana, ent
kohv on kohalike jaoks suur luksus, eriline jook, mida selle kalliduse
tõttu saavad lubada vaid üksikud maiustamiseks pühapäeval – seepärast
vahel kohvi kutsutaksegi siinmail „pühapäevajoogiks“. Tooret on odav
väärindamata müüa. Välismaised operaatorid ei ole kuidagi huvitatud
kohapeal millegi ümbertöötlemisest. Sestap on koondunud raha üksikute
kätte. Tavarahva sissetulek on isegi Eestiga võrreldes olematu –
mainiti, et talumehed mägedes teenivad sageli kusagil 50 eurot aastas…
Eks see seleta ka neid massilisi pilpakülasid linnade ümber. Muidugi ei
suuda riik rahvale ka erilisi sotsiaalseid garantiisid anda – arstiabigi
on üsna suur luksus ja kättesaadav mingil meile arusaadaval moel
linnades. Maal ja mägedes peavad inimesed üsna ise hakkama saama…
Maastikupilt bussiaknast kohati nagu näib seda kinnitavat ja kohati ka
ümber lükkavat – sõltub, millisest külast parajasti läbi sõidetakse.
Igal juhul sodi vedeleb maas oluliselt vähem, kui Aafrikas.
Tuk-tukimaailm
|
Üles |
Ent vähemalt ühte valdkonda on suutnud Peruu riik pisutki majandada –
see on loomulikult turism. Kui tulla tagasi nüüd võrdlemiste juurde
Egiptusega, siis selles osas saab mõlemad riigid kenasti joone peale
panna. Huvireisimine on riigi bisnis. Riik ajab oma hinnapoliitikat,
mistõttu muidu üsna madala üldise hinnataseme juures on piletid
turistide jaoks Euroopa hinnaga. Sama rida ajab ilmselt ka hotelliäri ja
turistidele orienteerunud kõrtsud jm. Samuti piiratakse turistide hulka
mälestistel, mis ühtepidi leevendab kasutuskoormust, kuid teistpidi
tekitab ka omalaadse „piletidefitsiidi“. See omakorda lubab hinnataset
hoida, sest vanu kivihunnikuid näha tahtvad inimesed on nõus maksma.
Nagu Pireti jutust selgus, siis isegi rohkem makstes ei pääse kõike kohe
vaatama: rahvusvaheliselt tuntud huviväärsuste juurde (Maccu Picchu nt)
pole lootustki kusagilt netist jaemüügist piletit saada – saab vaid läbi
turismibüroode ja ainult kohaliku giidiga. Ja sellest hoolimata on
järjekord mitu kuud ette...
Lähiajaloole ja turismile mõeldes saab muidugi Egiptusega veel ühe
paralleeli tõmmata – so Kovid. Koroona tõmbas Peruu
turismitööstusele vee peale. Ent kui Egiptus siiski üritas oma turismi
mingilgi moel käigus hoida, siis Peruu pani pandeemia ajal kaheks
aastaks piirid täiesti kinni. Ja täiesti tähendab ikkagi täiesti. Kogu
maismaatransiit, lennuliiklus jne. Meetmed olid karmid ka
siseriiklikult; täielik stau, mistõttu nii vaesemat kui rikkamat sorti
ärisid suri sadade kaupa välja. Mingeid riigipoolseid toetusi (nagu
EU-s) siin ei jagatud – ujus pinnale kes ujus. Riigi majandus kupatati
seeläbi mitu aastakümmet tagasi keskaja poole. Kuigi minul puudub
võrdlusmoment, räägib näiteks meie kohalik giid Gulio, et asjad on
koviidi ajal ikka oluliselt kehvemaks läinud ja rahvas kõvasti vaesemaks
jäänud. Tema oli sunnitud piirangutest tingitud turismiäri kollapsi
järel hoopis kaevandusse tööle minema ning on õnnelik, et sinnagi
tööotsa sai. Oma osa viimaste aastate majanduskehvuses on kindlasti ka
Venetsueela põgenikel, kes illegaalselt piirangute ajal riiki tulid –
arvatakse, et u 2 miljonit on neid, kes Limas ja mujal põhja pool
madalama tasuga töödes nüüd kohalikel leiva käest võtavad. Samas läks
jälle peruulasi salaja Argentiina ja Tšiiili poole – seal olla elujärg
natukene parem. Eks see liikumine kokku tekita pikemas perspektiivis
ilmselt mingi tasakaalu, ent kuna piirkonnad on erinevad, siis võtab
kõik aega.
Ega ma muidugi ei kujuta täpselt ette kohalikke kovidiaegseid piiranguid
ja trahve Peruus, mida rikkumiste eest rakendati või millega vähemalt
ähvardati. Kuuldavasti olnud seadus karm. Meie õnneks lubati avada
kohvikud ja ärid vaid mõnede nädalate eest ning ainult nädal tagasi
kadus tänavatel maski kandmise kohustus. Vähemalt eilsete kogemuste
järgi kannab rahvas maske usinasti edasi. Just trahvide hirmus, sest ega
sõna nii kiiresti siin levigi – pole inimestel seda 24/7 internetis
olemise kommet ja võimalust nagu meie koduvabariigis. Osa piiranguid on
endiselt täiesti jõus – ühistranspordis ja avalikes siseruumides kehtib
kahe meditsiinilise maski kandmise nõue, ent nädal tagasi pidi kahele
maskile lisaks kandma ka visiiri. Siinkuuldu valguses tundub kogu Eestis
kehtinud piirangute teema üsna naljategu.
Varasel pärastlõunal jõudsime oma esimesse sihtkohta - Paracasse.
Paracas on väike unine ja armas linnake samanimelise lahe ääres. Linnas
eneses midagi väga märkimisväärset ei leia – sadam, rand ja mõned
hotellid huvireisijatele, kes tahavad ühel või teisel moel külastada
Paracase rahvusparki või võtta ette kopterireisi Nazca platoole.
Ajalooliselt on Paracas Peruu kui iseseisva riigi jaoks siiski üsna
märgiline koht. Nimelt maabus 1820. a Paracases Argentiina kindral José
Francisco de San Martín y Matorras oma 4000-lise väesalgaga, et alustada
Peruu vabastamist Hispaania kuninga võimu alt.
Paracas
|
Üles |
San Martin oli kogenud väepealik, sõdinud Euroopas Hispaanias XIX
sajandi algul Napoleoni vastu ja hiljem Argentiinas ning Tšiilis edukalt
hispaania kuningameeste vastu. Nende sõdimiste tulemusel oli aastaks
1820 nii Argentiina kui Tšiili juba vabad riigid. San Martini sõjakäik
kujunes edukaks ka Peruus, sest juba 1821. a kuulutati välja Peruu
vabariik. Seepärast peetakse kindral Jose San Martínit kangelaseks
nendes kõigis kolmes riigis, lisaks ka Boliivias, mille iseseisvumisel
San Martin samuti võtmerolli mängis. San Martini kohta Paracases
räägitakse üht legendi. Nimelt praeguse Peruu lipu värvide valik
pärinevat Paracasest. Kord mõtisklenud kindral Peruu tulevase lipu
kavandite üle. Näinud siinseid roosasid flamingosid vaimustunud ta nende
kenast roosast värvist. See olevat lõplikult inspireerinud
vabadussõdalasi valima oma lipule põhivärvid – valge ja punase. Oli
kuidas oli, San Martini legendaarse maabumise auks on Paracase piirile,
kõrbe poole maanteed, püstitatus moodne purjesid meenutav mälestusmärk.
Sellest ei ole võimalik tähele panemata mööda sõita.
Kui juba lipu peale jutt läks, siis konspekteeriks siin veel mõnd
kohustuslikku fakti Peruu rahvuslikust identiteedist:
- Peruu rahvuspuu on kiinapuu;
- Peruu rahvusloom on vicunja;
- Peruu rahvuslind on punast värvi papagoiline – ketšua keeles
“tunki”;
- Peruu rahvuskivim on kuld;
- Peruu rahvusvärvid on punane ja valge, aga kollane on püha värv;
- ja muidugi lõpetuseks üks näitaja, mis Eesti kohe üle lööb -
Peruus avati esimene ülikool 1551. a –San Marcose ülikool Limas.
Monument Jose San Martini "ekspeditsionile". Paracas
|
Üles |
Meie eesmärk ei olnud Paracase rannamõnusid nautida või kuulsa kindrali
jalajälgedes tatsata. Voolasime bussist peatänavale ning seadsime sammud
ühte kohalikest büroodest, mis korraldavad paadisõite Paracase
rahvuspargi ühele tuntuimale osale - Ballestase saartele. Piletid tehti
pisikeses kontoris kähku klaariks. Seepeale suundusime vaiksest
tillukesest ja unisest kesklinnast mööda pisikest hubast restoranidega
palistatud rannapromenaadi sadamasse. Natuke ootamist trellitatud värava
taga ja juba kutsutigi rahvas banaanikujulisse suurde mootorpaati.
Pisco
|
Üles |
Paracas
|
Üles |
Laevuke mahutas meie paarikümnepealise seltskonna täiesti vabalt.
Sarnase tegumoega paate triivis kai ääres üsna mitu, mõned startisid ja
mõned tulid, kuid üldiselt mingit erilist rahvamurdu kusagil ei
paistnud. Ajasime päästevestid selga ning jäime ootama. Kapten ja
paadiga kaasa pandud giid jooksid kail edasi tagasi paberivirnaga,
mundris sadamasandarmid ja muud asjapulgad uurisid asjalikult pabereid,
templeid ja allkirju. Juba veerand tunni pärast, kui hakkas tekkima
tunne, et ilmselt faarvaatri seiramine sadamast ongi paadis istumise
peamine atraktsioon, saidki kõik paberid klaariks. Kaks hiiglaslikku
Yamaha päramootorit hakkasid köhatades nurruma. Startisime...
Merele...
|
Üles |
Sõitsime lahele. Ega ma tegelikult ei teadnud, mida oodata. Heakene
küll, juttu oli, et läheme saari vaatama ja saartel saab näha
eriskummalisi ja toredaid loomi ning linde, kuid mida täpselt, jäi
bussis mahaöeldu põhjal pisut häguseks. Mina isiklikult ei olnud eales
varem midagi Paracasest kuulnud - seepärast olin pisut nõutult elevil.
Esimeseks vapustuseks peatasime hoogu hoopis ühe teistsuguse ilmaime
inventeerimiseks. Paat pandi tasakäigule ja paluti pilgud pöörata
kaldakaljudele. Ja seal see oli! Paracase kandelaaber! Ilmselt on kõik
kuulnud Nazca geoglüüfidest, ent Paracase omadest jutustatakse vähem.
Ometi elas Paracase lahe kaldal rahvas 800...100 a eKr, kes
kaldakaljudel samuti hiiglaslikku landarti harrastas. Neist ei teata
palju – põhiteadmised Paracase kultuurist ammutas Peruu arheoloog Julio
Tello 1920. aastatel läbi viidud kaevamistest ja maastiku-uuringutest.
Nende põhjal arvatakse, et Paracase lahe muistsel hõimul olid laialdased
teadmised niisutussüsteemidest ja põllumajandusest. Nad tegid ilusaid
potte ja kudusid kauneid kangaid. Lisaks matsid omi surnuid väikestesse
hauakambritesse istuvas asendis, näod suunatud Paracase lahe poole... Ja
tegid rannakaljudele 181 m pikkuse hieroglüüfi, mida kristlased on
hakanud kutsuma Kandelaabriks... Kandelaaber ei olevat ainus – pisut
kaugemal sisemaal olevat veel mõni vähem tuntud geotaies.
Kandelaaber
|
Üles |
Tegelikult ei ole selge, millal see geoglüüf täpselt tehti – teadlased
usuvad, et u 200 eKr. Aga see võib olla vanem. Märk on suur, seda näeb
taevast ja merelt u 12 miili pealt. Miks see pookstav mäekülge
uuristati, mis otstarve sel oli? Müüte ja hüpoteese sarnaselt Nazca
joonistele on palju, kuid vastuseid ei ole. Loomulikult ei ole pildil
midagi pistmist kandelaabriga – selleks nimetasid nähtuse eurooplased.
Mis asi sinna päriselt on kraabitud, ei teata. Mingi arvamuse järgi
seostatakse Kandelaabrit juba inkade eelsete hõimude hulgas kummardatud
jumala, Viracochaga, õigemini tema saua või „hanguga“, millega ta sai
torme ja äikest valitseda. Niisiis kohalik Thor või pigem Zeus?
Viracocha oli ent midagi enamat – tema lõi päikese, kuu ja tähed, samuti
aja ja kogu elu ning selle korra maa peal. Inkade kosmoloogias
seostatakse teda Saturniga... Heakene küll... Aga miks tema hang ikkagi
ilmatu suurelt pinnasesse uuristada?
Kandelaaber paistab merelt ilusasti kätte. Seda võiks pidada ju ka
mingiks taimevõrseks, kui poleks neljakandilist „asja“ aluseks ja
diagonaalseid „tugesid“ keskel... Miks nad selle tegid ja kuidas nad
teadsid, et just sellele mäenõlvale tehes ei uhu sademed ega
tuuleerosioon kujutist minema... Kandelaabri põhimõte on sarnane Nazca
joonistele, kuid seda peetakse siiski vanemaks – Nazca tsivilisatsioon
toimetas Paracase omast mõnisada aastat hiljem.
Ballestase saared asuvad rannikust mõne kilomeetri kaugusel. Paarikümne
paadisõiduminuti pärast võttis kapten hoo maha ning saarte väikesed imed
hakkasid end vaikselt näitama. Ega neid imesid nimeliselt ju nii palju
polegi – arkaadidena ürgsete vulkaanide mälestustena moodustunud
fantastilised kaljukoopad ja -seinad on elupaigaks tuhandetele
kormoranidele ja muudele merelindudele, pingviinidele ning
merilõvidele... Ning neid on väga palju. Juba teel, üsna kaugel
saartest, kohtasime üht eksinud merilõvipoega.
Ballestas
|
Üles |
Kajakakalju
|
Üles |
Ballestase raisakotkad...
|
Üles |
...merilõvid...
|
Üles |
...pelikanid...
|
Üles |
...kormoranid...
|
Üles |
...vee-elukad...
|
Üles |
...ja pingviinid
|
Üles |
Saarte lähedale jõudes lööb ninna ammoniaagilõhn – kormoraniguaano.
Peruu rannaveed kubisevad anšoovistest, kes on lemmikroaks
kormoranidele. Kormoranid teatavasti on väga võimekad sitavaresed suutes
oma kolooniate territooriumi mõne aastaga katta valkja ülimalt
lämmastikurikka sõnnikukihiga. Guaano... Kui kunagi XIX sajandil see
looduslik imeväetis Peruu rannikusaartel avastati, peeti guaanot uueks
kullaks, mis riigi kiiresti jalgadele tõstab. Guaanot kaevati nagu
jõuti. Aga läks nagu tavaliselt. Rikkus koondus käputäie ärimeeste kätte
kuni sõnnik ühel hetkel otsa saama hakkas. Ballestase saarteltki koguti
ja kogutakse endiselt guaanot. Guaanokogumist markeerivad raudsed
arhailised kraanad ja sadamarajatised. Guaanoäri on suhteliselt igavene
- kui kormoranisõnnik kaljudelt kokku korjata, tekitavad linnud
arvestatava kihi (jutt käib ikka sentimeetritest) juba mõne aastaga.
Praegugi on guaano üks Peruu eksklusiivsemaid ekspordiartikleid – 100%
öko, taastuv ja kõik need muud jutud. Suurostjateks Prantsusmaa jt
heaoluriigid. Guaano kogumine käib endiselt üsna primitiivselt ja
käsitsi, see on raske ja haisev töö.
Guaanosadam
|
Üles |
Linnukolooniad ja pingviinid on nagu linnukoloonia ja pingviinid. Mulle
imponeerisid enam ent need ulmelised koopamaastikud. Ja muidugi
päikeselaikudes uskumatutes poosides aelevad merilõvid... pruunid,
sametised, rahulolevate eskimonägudega...
Tagasiteed jääb meenutama üks äge loodusnähtus – merel küttivad ja koju
pöörduvad linnuparved, sirgete, lausa geomeetriliste formatsioonidena
madalal vee kohal mööda kihutavad mustjad kogumid...
Muuseas, rääkides Peruust, merest, lindudest ja kalast. Kõigile
koolilastele kirutud või kiidetud Hemingway „Vanamees ja meri“
tegevuspaik on Peruu.
Linnud...
|
Üles |
Lõunasöögiks seadsime end sisse ühes restoranis Paracase
rannapromenaadil. Tellisin kala – kus siis veel, kui mitte siin. Ceviche
ja chicharrón de pescado. Pireti selgituste kohaselt on mõlemad üle
riigi tuntud road, mida pakutakse enam-vähem igal pool. Cevichet
peetakse hispaanlaste eelseks roaks. Seda tehakse värskest valgest
kalast, rannikul pidi olema lemmikuks meriahven. Eesti arusaamise järgi
on see „äkiline“, mis marineeritakse kiiresti sidruni või laimi mahla ja
soolaga. Maitseks puistatakse juurde tšillit, koriandrit ja suhkrut.
Antakse ette, kui kalatükid hakkavad valkjaks tõmbuma. Serveeritakse
sibula, bataadi ja suureteralise valge maisiga (vähemalt nii mulle
Paracases ette anti). Chicharrón de pescado on tegelikult frititud
kalatükid või kala – fish’n chips peruu versioonis. Tuleb see hispaania
köögist ja klassikaliselt chicharrón tähendab hautatud ja omas rasvas
praetud sealihatükke. De pescado versioonis siis on tehtud sama kalaga.
Mõlemad road maitsesid suurepäraselt, eriti muidugi ceviche, mida ma
loodetavasti saan kusagil veel proovida. Lõuna miinuspooleks pean
kahjatsema taas oma nõrka ja põdurat tervist. Et kuidagi konditsioonis
püsida, võtsin enne sööki ibuprofeeni ja nii asendasin joogikaardis
Bacchuse annid Inca Colaga – kollane mullijook, mis maitseb nagu Limpa
klassikaline limonaad. Kommertsteadaannetes räägitakse, et kollane
märjuke olla otsapidi juba inkade aegne jook... Teistpidi räägitakse, et
selle leiutas inglasest immigrant Peruus, Joseph Robinson Lindley 1935.
a... Jook oli XX sajandil üks Peruu rahvuslikke märke (no nagu „Värska“
meil vms) kuniks kokakoola kompanii selle ära ostis.
Ahjaa... Rääkides Peruu söögist ei saa tervituseks mainimata jätta kaht
tähtsat komponenti - bataati ja kartulit, millest mõlemat leidus ka mu
tänastes roogades. Mitte, et kumbki olnuks kuidagi nii imeliselt hea –
jah, maitsvad küll – kuid oluline on see, et Peruus hakati kartulit
kultiveerima Titicaca järve ääres juba umbes 6000 a tagasi – see on siin
tõesti ürgne roog. Bataat vaat et on veelgi ürgsem – mõned bataadi
koopaleiud Peruus olevat väidetavalt dateeritud juba 10000 aasta
tagusesse aega. Igatahes on mõlemast aretatud Peruus sadu kui mitte
tuhandeid sorte. Ja Eestit veel kutsutakse Kartulivabariigiks...
Järgmine peatus Ica, Ica kõrbes, Nazca platool... Ica linna asutajaks
(AD 1563) peetakse pigem Argentiinas tuntud konkistadoor Jerónimo Luis
de Cabrerat, kelle „teenete“ hulka kuulub ka inkade ülestõusude julm
mahasurumine Nazca ja Ica piirkonnas. Ica pole Paracasega sarnaselt
ajalooannaalidesse eriti millegi väga tähtsa sündmuse või objekti
poolest sattunud, kuid oma väike märk tal siiski juures on: viinamarjad
ning kõik, mis neist kääritada-pruulida õnnestub.
Pisco ja Ica jõgede orud on ümbritsevas kõrbes elu tuiksooned. Eks seda
märganud ka hispaanlased. Koos muu põlluviljaga hakati jõeorgudes
kasvatama viinamarju, tegema veini ning veinitootmise hispaania
ajaloolise traditsiooni jätkuna ka orujot – viinamarja puskarit.
Eestlane võiks seda teada ka Portugali aquardentena või Itaalia
grappana. Kõik need kaunid nimed tähendavad põhimõtteliselt
viinamarjapuskarit ja seda tulivett (aquardente – tulivesi) saadakse
üldjuhul veiniteo jääkide ja veiniks kõlbmatu viinamarjamahla
„läbiajamisest“. Esimest korda mainitakse Peruus aetud viinamarjasamakat
piscona 1764. a. Miks kohalikku orujot hakati piscoks kutsuma, täpselt
ei teata – võimalik, et Pisco linna nime järgi. Kuidagi sarnaselt kõlab
ka amfora või suure savinõu nimi ketšua keeles ja samas keeles tähendab
sarnane sõna – pisco - ka lindu. Viimases tähenduses on kuidagi raske
samakaga ühiseid jooni leida. Mapuce-indiaanlased praeguse Argentiina ja
Tšiili aladel nimetasid piskuks ollust, mida võiks pidada meie mõistes
põletatud viinaks – võib-olla peitub etümoloogiline tõde hoopis selles.
Ent oli selle nimega kuidas oli - kuna puskarit aeti nii Peruus kui
teistes Hispaania kolooniates ja pisku-pisco nimi jäi joogile külge just
Peruu lõunanurgas, siis täna on see siiski tuntud pigem Peruu joogina.
Tšiili hakkas oma aquardentet-orujot 1930-tel turustama samuti pisco
nime all, mistõttu on tekkinud riikide vahel tuline vaidlus, kellel on
õigus oma samakat piscoks nimetada.
Selles, et pisco üldse on joogina tuntuks saanud, tuleb süüdistada taas
hispaanlasi. Hispaanlased olid-on eelkõige veinijoojad. Puskarit aeti
traditsiooniliselt vähesel määral peamiselt selleks, et seda veiniga
segada, parandamaks soojas kliimas veini säilimist ilma, et see
transportimisel vaatides hukka läheks. Sama põhjus ja printsiip, miks
tekkis näiteks madeira või portvein. Seepärast ei olnud ka põhjust napsu
tammevaatides pikalt laagerdada nagu konjakit või brändit, mistõttu
reeglina oli orujo üsna karm naps niisama joomiseks (on ka Hispaanias
täna, kui õnnestub seda „õiget“ saada). Peruu orujo poeks ehk kunagi
millekski enamaks muutunud, kui hispaania kuningad ja maavärinad poleks
rikkunud kohalike kolonistide veiniteo traditsiooni...
Ica motiiv
| Üles |
Loomulikult ei jõudnud hispaanlased emamaalt laevadega veini nii palju
kohale vedada, kui joogiks kulus, mistõttu rajati tänu sobivale kliimale
kolooniates usinalt viinapuuistandusi. Peruuski asutati veiniväljad
kõigepealt Lima kanti, esimese viinamarjaistanduse olevat rajanud kapten
Hernando de Montenegro 1539. a. Prooviti ka Cusco piirkonnas, kuid
sealne raske maastik ja kaugus sadamatest tekitas probleeme, mistõttu
tekkisid arvestatavad viinamäed eeskätt piki rannikut jõgede orgudesse.
Nii asutati 1540-tel viinamäed ka Ica ja Paracase orgudesse. Teada on,
et esimene Peruu vein valmis 1551. a. Peruu viinaväljad asuvad
praktiliselt kõrbe piiril, sademeid on vähe, valgust ja sooja palju, mis
soosib magusate viinamarjasortide kasvatamist. Barokiaegne veinimaitse
pooldas magusaid veine, mistõttu peatselt muutus Peruu vein hinnatuks ja
tuntuks mitte ainult kohalike seas, vaid ka Hispaania Ameerika
kolooniates ning seda hakati vedama ka Euroopasse. Isegi nii palju, et
Hispaania veinitegijatel kippus märjuke kätte jääma. Veiniäri oli
kolonistide hulgas hinnatud – see tõi sisse pindalaühiku kohta oluliselt
enam kui näiteks viljakasvatus. Et asi oli tõsine näitab kuningas Felipe
II seadus 1595. aastast, millega üritati keelata uute viinaväljade
istutamist Peruus ja ühtlasi hakati olemasolevate viinaväljade omanikke
ekstramaksuga trahvima. Ent veinitegu jätkus ning 1615 keelas järgmine
kuningas, Felipe III, Peruu veinide ekspordi Guatemaalasse ja Panamasse,
kust seda oli lihtne mujale laiali vedada. Lõpuks, 1641 keelas Felipe IV
Peruu veiniveo ka Hispaaniasse, millega bänniti sisuliselt eksport
Euroopasse. Kuna järsku hakkas kehvemapoolset veinikraami ohtralt üle
jääma, hakati otsima võimalusi, mida viinamarjadega teha. Sõelale jäi
puskar. 1687. a maavärin hävitas suure osa ranniku veinikeldreid ja
veinimõisaid. Tänu sellele ja ekspordikeeldudele Peruu veinitootmine jäi
varjusurma ning asendus mõningal määral kohaliku orujoga, mida Peruus
nimetati aguardiente de uva. Arvatavasti XVIII sajandil asendus see
nimetusega pisco. Järgnevatel kümnenditel levis pisco vaikselt
Põhja-Ameerikasse, kus seda hinnati väga näiteks kullaotsijate seas, ent
sai tuntuks ka Euroopas. Pioneeriks sisseveol oli Austria; Viinis muutus
jook XIX sajandil lausa moeasjaks. Peruu iseseisvumisega hakkas kohalik
venikultuur pikkamisi jõudu koguma, kusjuures Peruu viinamarjakasvatuse
renessanss leidis aset Ica ja Paracase orgudes. Seepärast nende
piirkondade pisco ning veinid on tänapäeva Peruus tuntuimad.
...Ja seepärast stoppasime meiegi Icas...
Jäime pidama Tony Labise napsufarmi ukse taga, et degusteerida kohalikke
veine ja eelkõige piscot. Rahvas pandi toolidele istuma ning kena
noormees asus sarmikalt omi jooke esitlema. Lauale laoti kenake joru
erinevat värvi sisu ja läbipaistvusega pudeleid. Muljetavaldav valik!
Labise ettevõte on üks umbes 80-st napsutootjast Ica orus, mis on
keskendunud eelkõige piscole, aga teevad ka pisut veini. Väidetavalt
tehakse jooki vaid käsitööna. Viinamarjad korjatakse käsitsi ning
trambitakse jalgadega mahlaks igal aastal ainult konkreetsel kuuvalgel
ööl teatud laule lauldes. See viimane lisandus ilmselt on pisut
romantiline liialdus, kuid muu käsitöönduslik osa võib isegi tõele
vastata – skrollisin nende FB lehte ja sinna igatahes olid mõned pildid
jalgadega mahlapressimisest üles pandud. Teisalt on öisel pressimisel ka
praktiline eelis – ei ole nii palav, inimesed (sh jalad) ei lähe nii
higiseks ja tüütuid satikaid on vähem. Pudelid avati...
Pisco'n wine
|
Üles |
Alustati veinist. Esimesena avati jutu poolest valge - Catchina...
Valgeks võiks seda nimetada tinglikult, ilmselt kasutatud viinamarjadest
lähtuvalt - veini värvus oli pigem kergelt sogane helepruun; see oli
ülimagus ja kange nagu mõni „õe“ koduvein Gruusias. Noorsand teavitas,
et kui sellist juua, piisab paarist klaasist jõudmaks ööbikute riiki.
Maitses küll täpselt sedaviisi. Teine vein – kah valge, seekord siiski
läbipaistev, 16% vol alc, jällegi ülimagus. Ja sobiv nimigi – „Perfecto
Amor“. Meie võõrustaja sõnutsi pidavat olema ideaalne armujook. Kujutan
ette... peale üht pudelit... Ja ka järgmist hommikut. Sellega veinivalik
piirdus. Nende mõlema põhjaks pidid olema kohalikud vanad
muskaatviinamarja sordid. Kohalike jaoks selliseid klassikalisi veine,
nagu Euroopas peale läheb, praktiliselt ei tehta – kohalikud pole
erilised veinisõbrad, aga kui nad üldse veini joovad, siis just neid
kangeid magusaid. Peale degusteerimist küsides „päris“ lauaveinide
kohta, vastas mulle noorhärra, et nemad omas kojas ei tooda, aga Icas
paljudes teistes vabrikutes tehakse küll. Peamiselt kääritatakse
cabernet sauvignoni, malbeci, syrahi and chardonnay’d. Ta arvas, et
restoranidest võiks neid ka maitsta saada. Nazcas katsetasin – saigi -
täiesti hea kohalik Icas tehtud sauvignon blanc toodi lauale. Küll
maitselt pisut natuke intensiivne, aga hea siiski.
Valatakse Catchinat
|
Üles |
Ent degusteerimine jätkus. Peale veine anti ette pisco versioone.
Erineva kangusega puhtaid ja lisanditega, alustades sidruni, maracuia ja
aprikoosi likööridest, lõpetades maasika-piimakööriga. Viimane pidi
olema kohalik Baileys. Muidugi on kõigi põhjaks pisco. Võrreldes grappa
ja Portugali aquardentega on pisco kuidagi mahe, rääkimata tollest
orujost, mida kunagi Püreneedes baarmeniga kokku jõin – too maitses nagu
okastraat. Piscot juues saab kohe aru, et ta on grappa sugulane, ent
seda ebameeldivat kõrvalmaitset, mis noil eelnimetatud Euroopa
sugulastel juures on, suhu ei jää. Kangust võib piscol olla tavaliselt
38...54%, meile anti proovida 40%-seid. Maheduse saladus pidi peituma
selles, et tänapäeval aetakse jook valmis neist samadest
muskaatviinamarjadest, mitte veiniviinamarjajääkidest. Ja kui kord jook
saab valmis, lastakse sel kolm kuud seista kättejuhtuvates anumates - ei
pea olema (ja enamasti ka pole) tammevaadid. Wine-Searcher (wine-searcher.com )
kirjutab:
„Ica Valley is one of the driest places on the planet. No rain or
frost has ever been recorded here. Vineyards here are sustained by
an aquifer containing glacial meltwater from the Andes. Valle de Ica
has a tropical latitude and lies at an altitude of around 400
meters. It does benefit from breezes from the Pacific Ocean; while
days are still hot, nights are cooler. Under these conditions,
vineyard harvests are reassuringly predictable. Grapes grown here,
unsurprisingly, have high sugars and low acidities. This makes the
Muscat ideal for Pisco production. High sugars produce high alcohol
content, and low acidity means barrel aging is not required as is
the case in Cognac and other brandy regions.“
Piscost jutustades ei saa kindlasti rääkimata jätta Limon Sourist –
Peruu rahvuslik jook, mis pidi olema enamuse restoranide menüüdes –
kohapealne kultusjook nagu meil Vana Tallinn. Limon Sour on
põhimõtteliselt pisco segatuna sidruni mahla ja siirupiga. Kokkusegatuna
lastakse natuke aega laagerduda. Mõnus, 18%-ne jook, põhimõtteliselt
nagu limoncello. Kohalik komme ent näeb ette selle serveerimist
vermutiklaasis, peal paari sentimeetri paksune vahustatud munavalge
kiht. Mulle sobis ilma munavalgeta paremini.
Et kogu selle degustatsiooni kestel sai endale sisse kallata küll oma
300ml alkohoolseid jooke, lahkusime Icast ülevas meeleolus. Päev hakkas
õhtusse veerema, ent enne maanteele keeramist oli ees veel väike põige -
Huatcachina oaas...
Huatcachina on umbes sajakonna elanikuga küla keset kõrbe hiiglaslike
liivadüünide vahel. Elu hoiab asulal sees pisike järveke, mille muda
peetakse ravitoimeliseks. Meid muda väga ei erutanud, plaan oli jalutada
düünidele, ent paraku oli jalutuskäik liivadüünidel tasuline. 3 USD
piletisaba lookles silmapiirini ja venis teosammul – aega oli ent antud
vaid pool tundi. Seepärast koperdasin lihtsalt niisama siin ja seal,
seltsiks Inca Cola..
Huatcachina
| Üles |
Videvikuaeg ning õhtused pimeduse tunnid kulusid loksudes tolmuste
maastike vahel. Icast lahkudes palistasid teeveeri esialgu põllud, siis
punakaskollane kõrb ruugete madalate tömpide mäekestega, mille jalamil
jäävad vahetevahel silma kummalised mahajäetud putkad. Teises pardas
samasuguste kollaste kaljude vahel vilksatav ookean...
Kõrbepuna
| Üles |
Nazcasse jõudsime õhtul kaheksa ringis. Viskasin kola tuppa voodile ja
võtsin ette jalutuskäigu kesklinna. Keskväljakule oli hotelli juurest
vist vähem kui 100 meetrit. Jalutuskäik jäi ent üsna lühikeseks. Ostsin
tervituseks ühest poekesest Halls pastille – no see pagana köha! - ja
lonkisin siis peatänavat pidi edasi, et mingi söögikoht leida. Leidsingi
koha, mille ees juba ootasid omi roogi mõned kaasreisilised. Ja nii see
õhtu läks - frititud mereandide ja Icas tehtud veiniga.
Kõrbevigurid Nazca sillutisel
| Üles |
|
04.05.2022. Hotell Casa Andina. Arequipa
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Plaza des Armes Arequippa
|
Üles |
Istun Arequipa keskväljaku, Plaza de Armase ääres, endise linnavalitsuse
terrassil. Uhkete kaaristutega koloniaalstiilis hoones asus vanasti
linnavalitsus. Üle platsi vaadates paistavad sarnased kaaristutega
hooned kõigis platsi kolmes küljes, päikesetõusu suunal laiub katedraal.
Hispaania koloniaallinnad olla igal pool Hispaania asumaades sarnase
planeeringuga, vähemalt linnasüdamed. Linna keskme moodustab Plaza de
Armas, ehk siis otsetõlkes relvade väljak, millele ehk sobivam tõlge
eesti keelde oleks näiteks paraadide väljak. Suuremates linnades
võidakse keskplatsi kutsuda ka Plaza Mayoriks. Hispaanlased lähtusid oma
koloniaallinnade planeerimisel rooma castrumi loogikast – linn
püüti jaotada 90 kraadise nurga all ristuvate tänavatega suhteliselt
sarnasteks nelinurkseteks kvartaliteks. Üks, võimalikult keskne kvartal,
mis Peruus ideaalis markeeris pärismaalastelt vallutatud asula keskust,
jäeti tühjaks ja selle ümber koondati linna tähtsaimad hooned:
katedraal, linnavalitsus, kohtumaja ja linna olulisemate perekondade
residentsid. Platsi keskele ehitati alati purskkaev ning sageli istutati
platsi servadele puid, et see kujuneks varjuliseks pargiks. Platsi
ümbritsevad hooned, va katedraal, olid alati kaaristutega – taas viide
roomaaegsetele koloniaallinnadele, kus peatänav või selle küljed olid
lahendatud kolonnaadidena; nii oli mõnus arkaadide varju päevase kuumuse
eest peituda. Plaza del Armasega piirnevad kvartalid kuulusid samuti
suurtele ja tähtsatele, sinna rajati kloostreid ja kirikuid, kaupmeeste
ja kindralite elamuid jne. Mida linna ääre poole, seda vaesem ja
ühiskondlikus hierarhias tähtsusetum rahvas seda asustas.
Aga mina lõpetasin siin just oma varase hommikusöögi ja rüüpan telefoni
toksimise kõrvale teed. Kohvi nad siin hotellides teha ei oska või ei
taha. Eile oli ilge lurr ja ega täna parem pole. Valikus oleks ka
lahustuv kohvi, aga nii meeleheitel ma veel pole. Samas olen avastanud
kohaliku aniisitee – väga mõnus ja loodetavasti ka raviv – lapsena ju
kästi köhaga lagritsat ja aniisi manustada... Mõtlen, et mu enesetundele
mõjub ka pisut kõrgus: linn asub 2500 m üle merepinna –see annab
hingamises ka tunda ja näib, et mu vastik köha saab sellest hoogu.
Päike on tõusnud, temperatuur on mõnusalt karge – pole vist hetkel +20
kraadigi, õhk on klaar ja mõnus...
Eilsest...
Nazca
|
Üles |
Hommik Nazcas algas varakult – und ei olnud ja nii läksin esimesel
võimalusel sööma ja peale seda hommikust kesklinna avastama. Ärisid
avati, mammid vedasid tänavanurkadele kärusid värskete maisikakkude,
puuviljade, mahla ja kes teab millega veel – igaüks püüab siin ilmselt
omal viisil hinge sees hoida. Tegin tiire mööda ruudukujulisi kvartaleid
– eksida pole siin seetõttu väga võimalik, koperdasin turu otsa, ostsin
maisisaia. Viimasega sai nalja, sest mu väikseim rahatäht oli
ühedollariline. Kui seda tädile näitasin, hakkas ta kakukesi kilekotti
kuhjama. Saiakogusest ehmudes tegin imelikku häält ja näitasin, et
soovin ühte. Seepeale tegi tema hädalise näo ja andis mõista, et tal
pole dollarist tagasi anda. Seepeale üritasin mina selgeks teha, et
polegi tagasi tarvis. Tädi vaatas mind korra põhjalikult oma
öökullisilmadega ja siis tegi liigutuse, mis tähendas suure tõenäosusega
„hea küll“ ning samas vaatas sõbranna poole ütles midagi, näitas näpuga
minu poole ja koputas sõrmega endale oimukohale.
Nazca tegus hommik
|
Üles |
Minu kallis saiamüüja
|
Üles |
Hetk turul
|
Üles |
Keskväljakul pesi rohelistes tunkedes koristustiim usinasti teepinda.
Peale tänavapesijate muud rahvast platsil eriti ei liikunud. Platsi
radadele on laotud Nazca geoglüüfide motiividel mustreid, peaväljakule
suubuvate tänavate äärest leiab samadest geoglüüfidest inspireeritud
skulptuuride moodi asju. Kõik see kokku on natuke üle võlli, ent koos
lopsaka haljastusega näeb välja siiski üsna hubane.. Linnud sidistasid
ja mingid punaste õitega põõsad õitsesid. Õnnis hetk... Istutasin end
ühele varjulisele pingile ja lihtsalt unelesin – väljasõiduni Nazca
platoole jäi aega üle tunni, seega kiiret ei olnud. Järsku ilmus
kusagilt üks vanamees, peatus, tervitas ülisõbralikult ja küsis ilusas
inglise keeles, et kust ma tulen. Ütlesin siis ja minu üllatuseks teadis
ta väga hästi, kus Eesti on. Härra uuris me plaanide kohta ja kiitis
kõik üldiselt heaks. Siis, minema hakates näitas ta üle majakatuste
paistvat kollakat mäeharja ja küsis, et kas ma ikka geoglüüfide kõrval
Nazca teist suurt vaatamisväärsust tean – vaata – seal paistab Cerro
Blanco – maailma kõrgeim liivadüün. Ütles seda, soovis head reisi ja
kõndis edasi. See spontaanne juhatus tegi südame soojaks. Aitäh! Giidilt
hiljem küsides selgus, et seda peetaksegi maailma kõrgeimaks düüniks.
Tegin hommikul pisut uurimistööd ja nüüd tean, et tõepoolest –
liivaluite kõrgus on 2078m merepinnast ja jalamilt tipuni on kõrgust
arvatud 1176m.
Puhtaks küüritud linnaplats
|
Üles |
Lühike bussisõit Nacza lennuväljale jõudis tekitada üsna palju sisemist
elevust – olime teel lennujaama, et minna Nazca platoo joonistusi
vaatama! See oli-on taas üks neid asju, kus mõtled, et – see on nagu
võimalik National Geographicu lehekülgedel või Viasat History kanalil,
aga mina, ... mina lennukiga Astronauti vaatama! Ebareaalne.
Äärelinna ärkamisi
|
Üles |
Nazca jooned on mind paelunud juba keskkoolist saati. Mitte, et oleksin
viitsinud nende kohta palju uurida, kuid fenomeni kui sellisena siiski.
Rääkides uurimisest – ega ju ei teata, mis otstarbel need kõrbesse
joonistati, kes need joonistajad olid või ka seda, et kuidas need siiski
tehti. Arvatakse, et jooned uuristati pinnasesse 1000 aasta jooksul (u
500 eKr...500 pKr) ja et neid kriipisid pinnasesse Nazca kultuuri
inimesed. Ka nende kohta teatakse hauapanuste järgi öelda, et nad olid
osavad pottsepad ja riidemeistrid, kummardasid arvatavasti Tapjavaala ja
muud seesugust. Muuhulgas, kui aega üle jäi, vedasid Nazca platoole
imelikke jooni... Aga mis asja nad tegelikult ajasid ei tea keegi.
Igasuguseid teooriaid on, ent ükski neist nagu ei veena. Dänikeni
jüngrite versioonis tegid jooned tulnukad, ortodoksed teadlased püüavad
neid seletada veekanalitega või mingite riitustega, vee nõidumise
protsessioonidega. Tulnukate teema on üldse ju sub judice ja nood teised
teooriadki seletavad ära ainult ühe või teise aspekti, kuid mitte
usutavalt tervikpilti. Milleks teha ahvikujuline kanal?...
Nazca joonised on laiali pillatud ligi 50km2 suurusele alale. Sealt on
leitud looma- ja taimekujutisi, kuid paljud joonised on ka lihtsalt
spiraalid või abstraktsed kujundid, sageli vaid sirgjooned. Ka nende
suurus on erinev: figuuride läbimõõt jääb 400-1100 m vahele, mõned on ka
väiksemad, samas kui mõned sirgjooned sõidavad lausa üle platoo.
Jooniste täpset arvu ei teata – osa katavad üksteist, osad on põimunud.
Teadaolevalt on praeguseks kaardistatud sadakond kujutist, kuid
arvestades seda, et päris hulk pilte on leitud just viimastel aastatel
droonipiltide ja aerofotodega, võib eeldada, et see arv kasvab.
Jutustatakse sageli, et Nazca jooned avastati XX sajandi algul.
Tegelikult olid need, vähemalt osad neist, teada juba varem, sest
mõnesid kujutisi saab näha naabruskonna mägedel ronides. Esimest korda
mainib jooni Sevillast pärit konkistadooride kroonikakirjutaja Pedro
Cieza de León 1553. a. Teda peetakse muuseas esimeseks eurooplaseks, kes
üritas kuidagiviisi süsteemipäraselt kirjeldada Peruu loodust,
taimestikku ja loomastikku. Jooni on mainitud teede või teemärkidena ka
hiljem. Kuid sentsatsiooni tekitasid nad siiski alles XX sajandi
esikümnenditel, kui kujutisi hakati märkama lennukitelt. 1920-tel uuris
põgusalt jooni peruu arheoloog Toribio Mejía Xesspe, kuid põhjalikumalt
võttis Nazca jooned käsile ameerika ajaloolane Paul Kosok koos oma Saksa
päritolu assistendi Maria Reichega. Koos kaardistati ja uuriti ning
püüti nähtule seletusi otsida kohapeal pea 8 aastat (1941-1949).
Seejärel Kosok naases ühendriikidesse, tegeldes teemaga seal edasi.
Reichele, kes oli Peruusse sattunud tööle saksa saatkonna konsuli
lapsehoidjana juba enne ilmasõda ja siis juhuse tahtel Kosoki
assistendiks, muutusid Nazca jooned ent elutööks. Kosoki teooria püüdis
joontes näha niisutussüsteemide osi. Reiche ilmselt esialgu jagas seda
mõtteviisi, kuid matemaatikuna püüdis leida seletusi arvude maailmast ja
astronoomiast ning seostada geoglüüfe tähtkujudega. Kahjuks need
seisukohad ei leidnud akadeemilistes sfäärides sooja vastuvõttu. Kuigi
Reiche ei suutnud usutavalt põhjendada joonte otstarvet, pidas ta
kõrbejooniseid oluliseks ning suutis seetõttu teaduslikust põrumisest
hoolimata teha metsikult lobby-tööd, et sel tolmusel platool lebav
vapustav fenomen ei kaoks ja seda laiemalt teadvustataks. Tema sõnu
kuuldi ja võeti arvesse. Näiteks peetakse Maria Reiche teeneks seda, et
Pan America kiirtee kavandid muudeti vältimaks paari ägedat
maastikupookstaavi tee alla jäämist.
Tegid need jooned, kes tegid, ime on see sellegipoolest ja mina olin
teel neid vaatama.
Mida oli oodata...
|
Üles |
Nazca lennujaama hoone ei ole suurem Tartu bussijaamast. Kui sinna
saabusime, paluti ette panna maskid. Esialgu pääsesin ühe maskiga, ent
hiljem, kui lennukile hakkasin minema, nõuti kahte maski. Kui ütlesin,
et mul ei ole kahjuks, jooksis üks näitsik kõrvaltuppa ja tõi mulle
lahkelt värske ninakatte. Ootesaal oli praktiliselt tühi, vaid kahes
boksis käis mingisugune elu. Ühe ette neist rivistusime siis meiegi, et
end kirja panna ja üle kaaluda: kõik lennuhuvilised pidid kaalule
astuma, et siis kilogrammide järgi saaks inimesed lennukitele ohutult
pakkida. Muuseas küsiti kaalunumbreid juba eile ja paluti mitte luisata,
sest lennujaamas tulevat vale nagunii välja. Peale kaalumist algas
ootamine. Mina sain aja ligikaudu tunni pärast neljandasse lendu koos
kahe selliga meie kambast ning ühe välismaa daamiga. Nagu selgus,
lennatakse kõrbe kohal väikelennukitega, milles on reisijakohti enamasti
2...6. Enne koviiti opereeris Nazcas kõrbejoonte lendudega kümmekond
firmat. Peale koroonat on alles jäänud kaks. Ka alles jäänud lennukeid
napib, sestap lubati meie lennule masin ette anda umbes tunni pärast.
Kasutasin juhust ja skitsisin kõrbemaastikku lennujaama kõrval.
Nazca aerovaksal
|
Üles |
Kui aeg saabus juhatati meie seltskond läbi turvavärava. Kaasa tohtis
võtta vaid fotoka ja telefoni, mingit kotti või midagi muud ülearust
ühes ei lubatud. Enne lennuki juurde saamist toimus korralik
turvakontroll – püksirihm maha, kopikad ja telefon taskust välja ja kõik
need muud jutud. Kui sellega oli klaar, anti luba kõndida lennuki
juurde.
Turist ja meie alumiiniumlinnuke
|
Üles |
Meie lennumasin tundus olevat üsna päevinäinud apastraat. Ma ei ole
lennukitega kokku puutunud, kuid istmete, käepidemete, kokpiti armatuuri
jms disaini järgi otsustades võis selle õhusõiduki väljalaskeaasta jääda
1970-tesse. Kõik soovijad said kokpitis ja lennuki taustal pilti teha.
Seejärel jagati kätte flaierid geoglüüfide infoga, mida vaatama sõidame,
ning peale vähest ootamist paluti lõpuks oma kohad lennukis sisse võtta.
Loomulikult rebis tuul sisse astudes mul flaieri käest – hetk hiljem
nägin seda silmapiiri poole lendamas.
Tuleb...
|
Üles |
Start oli meeleolukas. Lennuk käivitus turtsudes kolmandal katsel –
tabasin end mõttelt, et see on justkui stseen mõnest Indiana Jonesi
filmist. Reisikaaslane koputas õlale ja osutas armatuurile.
Millegipärast kellal nimega „FUEL“ näitas seier nulli. Muude mõõdikute
seierid samas hüppasid närviliselt edasi tagasi miinimumi ja maksimumi
vahel. Ilmselt ei ole oluline, mida need näitavad. Mul oli ka kunagi
võrr – gaaskäepide oli, aga ei töötanud, sidurikäepide oli, aga ei
töötanud, pidurilingid olid, aga töötas vaid esimene - ükski sõit samas
sõitmata ei jäänud. Crew – piloot ja kaunis indiaanlannast reisisaatja
tema kõrval igatahes tundusid rahulikud ning palusid reisijatel pähe
panna tuhandetest turistikõrvadest viledaks hõõrutud kõrvaklapid. Ja nii
see sõit algas.
Meie kaunis emalendur
|
Üles |
Täiesti vale mees valel istmel
|
Üles |
Ahjaa, hetkel, kui piloot lennuki stardiraja otsa oli ruleerinud ning
valmistus õhkutõusuks, juhtis kaunis reisisaatja tähelepanu kotikestele
istmetaskus:
„Need on oksendamiseks. Aga arvestage sellega, et kott mahutab vaid
pool liitrit...“
Pean tunnistama, et lend väikelennukiga nonde kõrbejooniste kohal oli
nagu uni. Õhusõit kestis ligikaudu tunni. Lendasime üle tosinast
geoglüüfist ja sadadest joontest. Lennukaar valiti selliselt, et nii
paremas kui vasakus pardas istujad said aknast kenasti vaadata kõike,
mida näidati. Kummardusin akna juurde, fotokas näo ees, kuulasin
reisisaatja märguandeid ja klõpsisin. Vahepeal püüdsin ka silmadega seda
kõrbeavarust enesesse ahmida, kuid enamuse ajast veetsin lennukis siiski
sõrm fotokapäästikul. Ühtepidi jättis kõik nähtu ülivõimsa mulje – mina
seal ja näen neid kõiki kuulsaid ürgtaieseid oma silmaga. Teisalt kulges
aeg geoglüüfide kohal nii kiiresti, et kui lõpuks suuna tagasi
aerodroomile võtsime, tundus, nagu oleksime õhus olnud vaid minuti.
Esimesed muljed
|
Üles |
Puu ja Tibu ning Transameerika maantee
|
Üles |
Koolibri
|
Üles |
Vaal
|
Üles |
Astronaut
|
Üles |
Kondor
|
Üles |
Ämblik
|
Üles |
Koer
|
Üles |
Ahv
|
Üles |
Jooned... kümnete kilomeetrite viisi
|
Üles |
Spiraal... Uskumatu....
|
Üles |
Lacra. Rio Grande org
|
Üles |
Heakene küll. Elas kunagi vana rahvas, kes enamuse oma ajast kulutas
joonte vedamisele kõrbesse. Nad olid ilmselt näinud ahvi, kondorit,
koolibriid, ämblikku ja kõiki neid teisi linde-loomi, keda kujutasid.
Aga see nn „Astronaut“? Kus nad nägid meest skafandris ja kiivriga?
Ilmselt ei näinudki – suurte silmadega tüüp kaljudel võib olla ka keegi
gaasimaskis, jõuluvana või too tundmatu antropomorfne jumalus, keda olla
kummardanud nood vahvad pottsepad Paracase ja Nazca
tsivilisatsioonidest. Ent kui see on astronaut päriselt, siis...
Ligikaudu 10 minutit enne lennusõidu lõppu, kui piloot viimaste
pookstaavide ümber pikeeris, meenus mulle reisu alguses kätte näidatud
ropsikott. Etteruttavalt pean ütlema, et õnneks ma selle kasutamiseni ei
jõudnud, kuid tänasin südamest kõrgemaid jõude, kui aeroplaani rattad
lõpuks betooni puudutasid nii, et mu maosisu endiselt, maos püsis...
Nazca
|
Üles |
Et osa rahvast oli veel lendamata jäi aega lennujaamas tšillida. Otsisin
iiveldusele leevendust kohvist, et erilist mõju sel joogil ei olnud.
Siis kohtasin üht meie seltskonna reisulist, kes sai abi ühe särtsaka
Kunksmoori letist. Läksin minagi siis sinna ja tellisin imerohtu –
plasttopsitäie piscot. Soovitati ühe sõõmuga lahendada. Soovitatud,
tehtud. Hea, et sisikond sisse jäi – eilse gringodele mõeldud joogiga
võrreldes valas proua välja korralikku samakat. Ent paari minuti pärast,
kui maos pasjanssi laduv hommikusöök ei viitsinud siiski õueolukorraga
tutvuma tulla, kadus ka lennuiiveldus.
Ostsin samalt vahvalt proualt ka peotäie kokalehti. Kuna edasi pidime
siirduma Areqipasse, mis on 2500 m üle merepinna ning sealt omakorda
Punosse, millel merest kõrgust juba 3900 m, siis ennustas Piret üsna
santi olemist. Kokalehtede närimine pidavat ühtpidi andma energiat ja ka
kõrgusetõve nähte leevendama – kohalikud on neid jõuvarude taastamiseks
närinud aastasadu.
Iidne imeravim
|
Üles |
Kokalehti ei maksa segi ajada kokaiiniga. Viimane on küll kokalehtedest
saadav ollus, kuid valge pulbri saamiseks tuleb lehti enne purustada ja
bensiiniga või eetriga segada ning saadavat pastat omakorda muude
kemikaalidega töödelda. Kui kokalehed on juba hispaanlaste eelse
traditsiooni osa, siis kokaiin on valgete leiutatud. Kokalehed on
samasugune kohaliku traditsioonilise elulaadi osa nagu meil näiteks...
saunas vihtlemine. Kui siin kaks võõrast kohtuvad, siis esimese
sõbraliku viisakusena vahetatakse omavahel kokalehti. Kokaiin ja selle
äri on aga hoopis midagi muud. Kõik, mis puudutab kokat on nö valge
„arenenud“ maailma poolt ellu äratatud ja siis põlu alla pandud. USA
initsiatiivil hävitatakse kokapõlde, huvitumata, kuidas nende lehti
kasutatakse. Hävitatakse valimatult süvenemata esiteks sellesse, et
kokalehtede kasvatamine on aastatuhandete pikkune traditsioon, kusjuures
väga paljud ei kasvata kokapõõsaid narkotsi tegemiseks. Väidetavalt
tegeleb iga päev Peruus ligi 200000 inimest kuidagiviisi kokaiini
tootmisega, ent sellest seltskonnast omakorda enamus ei ole
kurjategijad, vaid talunikud, kelle jaoks koka kasvatamine on lihtsalt
põlluharimine. Teisalt ei pakuta neile talunikele, kes ka narkotsi
tootmiseks toorainet kasvatavad, mingit alternatiivi kokakasvatusele ega
hüvitist sellest loobumiseks. Talunikud püüavad endal hinge sees hoida,
nemad ei ole hingelt pätid ja ilmselt oleks valmis kasvatama ka ükskõik
mida muud, peaasi, et oleks põllupidamisega võimalik ellu jääda. Ent
lihtsam on põlde mürgitada ja põletada, kui päris mafioosodega
tegelda... Kokalehed on siiski kohapealse igapäevakultuuri ning olme
lahutamatu osa ja igal pool vabalt saadavad. Tänases hotelliski on
võimalus igal hetkel tasuta kokalehtedest teed teha. Ma siiski olen
valinud nii hommikusöögi kõrvale kui niisama joomiseks aniisitee –
esiteks, kokalehtedest tee maitseb nagu võiks maitseda pajulehtedest tee
ja teiseks loodan ma aniisist kergendust sellele vastikule rögisemisele.
Kui ennist lendu oodates skitsisin, kutsus üks pisikest kasvu sümpaatse
olemisega indiaanlanna oma poodi vaatama. Lubasin seda teha peale
lennult naasmist. Kui olin puskariga lendamise kõrvalmõjud
tasakaalustanud, oli aeg lubadust pidada. Leidsin poekese teiselt poolt
lennujaamahoonet. Ootasin tavalist turistinänniputkat, kuid leidsin
hõbedaga täidetud õdusa butiigi, milles askeldasid kaks minust vast
kümmekond aastat vanemat prouat. Üks neist tundis gringost joonistaja
kohe ära ja hakkas oma väljapanekut tutvustama. Et mul on kodus
kuninganna ja kolm printsessi, siis hakkas silma kohe üks konkreetne
riiul ja nii läks sobilike kingituste valimine suhteliselt valutult. Aga
mitte kõik see pole oluline. Daam, kes minuga rõõmsalt ja sõbralikult
juttu vestis meenutas mulle välimuselt väga mu kadunud ema. Mainisin
seda talle, mispeale proua küsis, et kuismoodi. Ütlesin siis, et ta oli
sama pisikest kasvu... Seepeale sain armsa naeratuse ja – hinnaalandust
(mitte, et see olnuks kuidagi mu eesmärk).
Enne 500 kilomeetrist kõrberetke Arequipasse peatusime Chauchilla
nekropolises.
Chaucilla pleekinud luud
|
Üles |
Chaucilla avastati 1920-tel. Kalmistu koosneb väikestest maasse kaevatud
ja kividega vooderdatud hauakambritest, millesse surnud maeti istuvas
asendis. Kõrbe kuivas kliimas laibad mumifitseerusid ja on säilinud
tänini: kadunukeste kontide ümber on alles riided, juuksed, naharibad.
Arvatakse, et surnuaeda kasutasid Nazca kultuuri inimesed, matmised
toimusid aastatel 200...900 pKr... Chauchillast ja veel mõnest
kalmistust leitud jäljed on ka peamine infoallikas, mis Nazca kultuurist
räägib. Samas ei ole tänaseks päevaks haudastest palju säilinud. Enamus
neist oli rüüstatud juba enne 1920-te nö „taasavastamist“ teiste hõimude
või hispaanlaste poolt. USA entusiastid, kes haudadel XX sajandi alguses
„uurimistöid“ tegid, viisid hauarüüstamised lõpule ja varastasid
paljudel juhtudel eelnevatest pättidest kahesilmavahele jäänud viimsedki
väärisesemed. Seejuures jäeti vedelema täna arheoloogide jaoks
hindamatut infot anda võinud asjakesed, millele liiv ja tuul kiiresti
üks-null tegid. Tegelikult on õõvastav näha, et mõne nö konserveeritud
hauakambri kõrval kubiseb kõrb ripendavatest kangatükkidest ja
luukildudest, mis markeerivad rüüstatud ja laiali loobitud haudu. Giulio
demonstreeris meilegi paari sellist platsi ja narmendavat platsiserva.
Konserveeritud hauakambrid on samas lihtsad. Säilinud laibad istuvad,
nende kõrvale on pandud potte, millesse kunagi oli talletatud ilmselt
hauataguseks eluks vajalik. Paljudel muumiatel võib märgata rastapatside
moodi patse – märk, mis pidavat viitama kuninglikule päritolule. Samas
leiab ka kiilakaid või lühikeste juustega muumiaid – märk, mis viitab
sellele, et kadunuke müüs oma juukseid – juukseid kasutati mitmete
tarbeesemete valmistamiseks. inimestel toona olid juuksed reeglina pikad
– kui kadunuke maeti juusteta, oli need lõigatud maha juba tema eluajal.
Chaucilla
|
Üles |
Muumiad
|
Üles |
Tuuri lõpetuseks lonkisin läbi tillukese Chauchilla muuseumi: nagu
nõukaaegse farmitöökoja eesruum + 100% hispaaniakeelne. Peamisteks
eksponaatideks ikka muumiad, sh mõned päris pisikeste laste omad...
Päris hirmus koht...
Muljetavaldav on ent Chauchilla avar maastik: mäekestega palistatud
kõrb, mis meenutab pisut U2-e 1987 a plaadiümbrise (The Joshua Tree)
tausta...
Desert sky
Dream beneath a desert sky
The rivers run but soon run dry
We need new dreams tonight
Desert rose
Dreamed I saw a desert rose
Dress torn in ribbons and in bows
Like a siren she calls to me /.../
U2. In Gods Country
Desert sky...
|
Üles |
Ülejäänud päeva veetsime bussis läbides poolt tuhandet kilomeetrit
kõrbes. Siiski - kuni Camarani, ehk siis umbes 2/3 teest, kulges maantee
piki ookeani rannikut. Kuna mina istusin bussi vasakus pardas, siis
piirdus minu vaade punaka kaljuseina võis siis lõpmatu kõrbevaatega,
vastasparda rahvas sai seevastu imetleda lõpmatut ookeani. Tee läbis
vahepeal tolmuseid külasid ning linnakesi, mis hingitsesid liiva
lõikuvates kitsukestes jõeorgudes või oaasides. Ühes neist – Yaucas –
tegime ka kiire peatuse. Naljakas on see, et külade kaubandus on justkui
spetsialiseerunud – ühes müüakse ainult võrkkiikesid, teises ainult
oliiviõli... Mäletan sama nähtust ka Kaukaasiast: kui külas midagi
müüakse, siis kõik pakuvad sama asja.
...Yauca
| Üles |
Peruus tundub olevat üheks
erandiks chicha – kodune maisiõlu, mille silte (õhupalle) siin ja seal
tee ääres näha võib. Chicha on iidne inkadeaegne jook, mida pruulitakse
maisist tänini. Inkade ajal olla chicha olnud mitte ainult hea rüübe,
vaid ka püha jook. Euroopa turisti maole olevat see tänapäevane versioon
enamasti liiga hea, mistap hoiatati selle tarbimise eest, kui just ei
soovi enamust reisiaega tualetis veeta. Kohalikud joovad ent seda
meelsasti. Õlle mekkimise eel olevat komme piserdada seda toobist
ohvriannina pisut emakesele maale.
...Paremas pardas ookean
| Üles |
Taas peab muidugi Germalo reisikorraldust kiitma. Aja kokkuhoiu mõttes
serveeriti lõuna bussis. Esimeseks käiguks anti ette causa –
põhimõtteliselt kohalik versioon külmast kartulipudrust (serveeritaksegi
külmalt), mida pakutakse tavaliselt avokaadoga, ent lisandid võivad olla
erinevad. Meie saime näiteks oliivide ja munaga. Pearoaks serveeriti
riisi ja kana ning magustoiduks tarretist. Mis sa hing veel tahta
oskad...
Turisti
eine
| Üles |
...Läbi kõrbe
| Üles |
Rikkalikku bufeeõhtusööki saime seevastu nautida Camanas restoranis El
Oasis. Nagu aru sain, jõudsime sinna pisut hiljem, kui arvatud, ent
staff ootas hiliseid tulijaid kenasti rivis ning nii saime kuninglikult
söödud ja joodud. Restoranist väljudes ootas trepi kõrval pimeduses üks
naine, korv täis pisikesi käsitöönukkusid. Eks ta ootas kannatlikult
meie tulekut ja õhtustamise lõppu, et midagi müütada. Nukud olid
lahedad, ostsin ühe neist endale mälestuseks ja noorimale printsessile
kingituseks. Eesti rahasse arvestatult – 2 eurot...
Jõudsime lõpuks Arequipasse jupp aega peale keskööd. Kuna hotell asub
keskväljaku ääres, mis on tehtud autovabaks, siis bussid sinna sõita
tohi. Seega viimased mõnisada meetrit kõmpisime jala. Tegelikult
pidanuksime juba kvartaleid eemal bussi maha jätma, aga Joanna - meie
järgmine Peruu giid, kes Giulio linna jõudes välja vahetas, suutis
politseile augu pähe rääkida - buss lubati pisut kaugemale ja nii
pääsesime kergema jalavaevaga.
Plaza de Armas. Arequippa
|
Üles |
|
04.05.2022. Hotell Casa Andina. Arequipa. Mõned tunnid hiljem...
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Kalamüüja Arequippast
|
Üles |
Kell hakkab varsti keskpäeva näitama. Istun taas Arequipa vanas
linnavalitsuse hoones – seekord siis meie hotelli fuajees. Väljas
soojendab asfalti peaaegu mõnus eestimaine suvepäike, temperatuurilt
just paras, ent kuidagi harjumatult intensiivne.
Plaza de Armas hommikusöögilauast
|
Üles |
Arequipa hommikupoolik on olnud sisukas ja mulle mokkamööda. Kõigepealt
kolasin peale hommikusööki vanalinnas Plaza de Armase ümber. Hankisin
taskurätte, Halls´i ja pealelõunaseks bussisõiduks pudelivett. Leidsin
naabruskonnast katedraalile lisaks mõned väiksemad kirikud – La Compania
ja San Augustini, mille barokipohmakane fassaadi dekoor on lihtsalt
imeline: Hispaania printsiip, inka meistrite tõlgendus. Vaadates noid
fantastilisi ornamente tundub, et inka algupärale on antud lihtsalt
kristlik kontekst - Jeesus Kristus semmib vabalt lõgismadude, puumade ja
kondoritega...
Plaza de Armas. Arequippa
|
Üles |
Hommikune jalutuskäik
|
Üles |
Iglesia de La Merced
| Üles |
Iglesia Santo Domingo
| Üles |
Templo La Compania de Jesus Arequipa
| Üles |
Ametlik hommikune plaan nägi ette Santa Catalina – dominikaani
nunnakloosti linnaku külastamise. Kirjutan nimelt sõna „linnaku“, sest
klooster moodustab linnas rohkem kui 2 ha suuruse kvartali oma
tänavatevõrgu, platside ja kirikutega. Santa Catalina de Siena kloostri
ehitust alustati 1579. aastal. Kloostrile pani aluse Maria de Guzman –
rikas lesk, kes tahtis pakkuda võimalust tollaste hispaania vägevate
perekondadele naisterahvastele sobilikuks luksuslikuks eemaldumiseks ja
jumalateenimise kohaks.
Santacatalina.org.pe...
kirjutab:
„The Viceroy Francisco Toledo, during his visit to Arequipa, was
informed by the council of canons of their wish to found a convent.
In response, the viceroy granted them the necessary licenses for the
founding of the “Monasterio de Monjas Privado de la Orden de Santa
Catalina de Siena,” or “Private Convent of the Sisters of the Order
of Saint Catherine of Siena.” Years later, Doña María de Guzmán, the
widow of Diego Hernández de Mendoza—a beautiful, rich, young woman
who never had children—decided to shut herself away in the convent,
which was still under construction, and give away all her earthly
belongings. On September 10, 1579, the record and agreement for the
founding of the convent was signed between the City Council, the
Chief Justice, and the Regidor’s Office of Arequipa and the
Bishopric of Cuzco. After signing the document, four plots of
city-owned land were ceded for the site of the convent, and Doña
María de Guzmán was named “first inhabitant and prioress of said
Convent.”“
Kloostrihoovi eeskoda
|
Üles |
Klooster pühendati Siena Katariinale. Siena Katariina ei teinud erilisi
imetegusid, kuid ta oli mõjukas naine religioossetes sfäärides Roomas,
mistap Pius II kuulutas nunna peale surma 1461. a pühakuks. 1866. a
kuulutati ta Rooma kaitsepühakuks, 1939. a Püha Frantsiskuse kõrval ka
Itaalia kaitsepühakuks. Johannes Paulus II kuulutas ta aga 1999. a
Euroopa kaitsepühakuks. Seega juriidiliselt peale EU-ga liitumist on
Siena Katariina ka Eesti kaitsepühak?
Asusime kloostrit avastama saksakeelse kohaliku giidi saatel. Äge on, et
Piret tundub olevat polüglott – lisaks suhtlemisele inglise ja hispaania
keeles tõlkis ta kenasti kogu saksakeelse jutu.
Kloostris olemine (mitte ainult St Catalinas, vaid üleüldse) oli
Hispaanias teatud mõttes staatuse sümboliks. Komme nõudis, et pere
esimene laps pärib perekonna äri, jätkab poliitiku või sõjaväelasena -
kui tal oli õnne meheks sündida. Perekonna teise lapse püha kohus oli
jumalat teenida. Poistest võis saada preester või munk, tüdrukutest
nunn. Kolmas... vaatas ise, kuidas hakkama sai. Teisiti ei olnud ka
kolooniates. Seepärast kujunes Santa Catalinast peatselt aktsepteeritud
klooster, kuhu oli auasi oma teine tütar saata. Seejuures olla
klientideks olnud nii kohalike kolonistide perekonnad kui isegi ka
emamaa, Hispaania, perekonnad. Obrok, mida klooster perekonnalt teenuse
eest kasseeris, oli soliidne – tänases vääringus u 150000 eurot. Selle
eest ent sai kloostrisse mõistetud laps omaette apartemendi toonases
mõistes kõigi mugavustega (sh köök), tal võisid olla teenijad ja mõned
isiklikud luksusasjad (viimaste osas siiski olid teatavad piirangud).
1850-tel klooster reformiti ja mitmed privileegid, sh teenijate lubamine
lõpetati, kuid sellest hoolimata asukaid jätkus ja tänagi elab kloostris
nunnakogukond.
Apartemendid
|
Üles |
Pesumaja
|
Üles |
Ühe nunnakorteri lehtla
|
Üles |
SPA
|
Üles |
Kloostri tänavad, hooned, siseõued, ristikäigud, piazzad jm on
värviküllased, kuid üllatuslikult barokile mitteomaselt üsna
tagasihoidliku dekooriga (ok – klooster ju). Nunnade majade vahel
looklevad kitsukesed Andaluusia linnade nimesid kandvad tänavad,
suubudes pisikesele keskväljakule. Noil ahtail tänavail jalutades võibki
end korraks ette kujutada näiteks mõnda nurgatagusesse kohta Cordoba,
Sevilla või Jaeni vanalinnas. Nunnade apartemendid – vähemalt need, mida
turistile näidatakse – on erinevad: mõni suurem, mõni väiksem, mõnes
rohkem kola kui teises, ent kokkuvõttes kõik kena puuri osad - kes kord
kloostrisse tuli ja aastase katseaja läbis, see müüride vahelt enam
välja ei saanud. Linnakese ühes osas on isegi väike lopsakas park, mida
vanasti hooldasid aednikud, praegu peavad seda korras nunnad ise. Pargi
lähedal asub muuseas kivibassein teenijatele, kes linnast tulles pidid
end selles puhtaks kasima enne, kui oma emanda juurde võisid minna.
Nunnad ise pesid end vaid mõned korrad aastas ja selleks oli neil
omaette basseiniruum; sealset kasinat kivist veesilma oleks SPA-ks vist
palju nimetada.
Kloostri kitsail tänavail...
|
Üles |
Kloostrilinna peaväljak
|
Üles |
Ristikäigud
|
Üles |
Tükike Eedeni aiast
|
Üles |
Kuigi Siena Katariina ei teinud imesid, elas XVII sajandil kloostris
nunn Ana (Ana de los Ángeles), kellel olid ravivõimed ja kes suutis
inimesi tervendada – ta ei teinud selleks otseselt midagi, inimesed
lihtsalt paranesid tema läheduses. Veel mõned päevad enne oma surma
saanud oma hädadest terveks näiteks kunstnik, kes oli kutsutud auväärt
Anast viimset portreed maalima.
Kloostrist lahkudes juhatati meid kenasti läbi toimeka kesklinna turule.
Turg iseenesest nagu üks aus turg ikka – kuhjades igasugused puuviljad,
juurviljad, liha, hoidised jne, jne. Väraval seisis desopudeliga daam,
kes kõikide sisenejate käed desinfitseeris. Mask oli kohustuslik. Olin
ka Nazcas sattunud turule, kuid too seal oli oluliselt väiksem. Arequipa
turu puuvilja ja juurikavalik on uskumatu: sealt saab osta kõike, mis
eesti köögis ja kauplustes vähegi liikumas on, pluss terve rida vilju,
millele nime ega funktsiooni anda ei oska. Loomulikult kümneid erinevaid
maisisorte, võib-olla sadu kartulisorte, sama palju bataadi sorte.
Kartuli, maisi ja bataadiga on selles riigis nii, et vaid diletandid
söövad suvalisi ettesattunud mugulaid - tegelikult on iga toidu ja
toidukorra jaoks oma spetsiifikaga kartulid, bataadid ja mais. Terve
omaette letivahe võtsid enda alla smuutiletid – jeerum küll, mida kõike
seal kokku segati. Huvitav oli see, et kui muidu keelati isegi
kraaniveega hambaid pesta, siis seal järsku smuutikeeldu giidide poolt
ei antud ja nii võtsin siis isegi ühe segu. Minu smuuti keerati kokku
kolmest viljast, millest ma teadsin vaid banaani, teine oli päris
tundmatu ja kolmas võib-olla oli mingi bataadisort, aga võib-olla oli ka
midagi muud. Maitses üllatavalt hästi ja oli ülitoitev. (Õhtune märkus
hotellis: ... siiski entusiasm turul oli ennatlik - mõne tunni pärast
bussis läkski kõhus ebameeldivalt huvitavaks). Ühe napsuleti juures sai
proovida piscot, ühe leti juures kohalikku rahvuslikku krõbeliha.
Viimast tehakse läbikasvanud sealihast koos kamaraga, mida algul vist
keedetakse ja siis küpsetatakse mitu tundi ahjus kuni see läheb
krõbedaks ja kuldpruuniks – ütlemata hea amps.
Turg nagu turg ikka...
|
Üles |
Napsunurk
|
Üles |
Smuutimeister
|
Üles |
Kuivatatud kartulid ja mais
|
Üles |
Kartulid
|
Üles |
Peale turgu jalutasime tagasi keskväljakule. Enne bussi väljumist anti
tund-poolteist vaba aega, mida soovitati sisustada eelkõige
lõunatamiseks. Joana soovitas mitmeid kohti, millest mulle tundus
sümpaatne üks kohalik kiirsöökla - La Lucha, kust saab purksi moodi tooteid
maisisaia vahel. Valisin ühe variandi välja ja esitasin tellimuse.
Tellimisel küsiti mu nime, et nimepidi kutsuda, kui söök valmis saab. Et
ma olen oma nime spellimist väljamaalaste suu läbi juba kogenud, siis
mõtlesin, et ütlen mõne ilusa lihtsa nime. Omast arust tuli pähe
geniaalne idee:
„Uuno“
„Sorry sir, what You mean?“
„My name is Uuno“
„Yes, yes, you ordered one sandwich. What is Your name?“
„Uuno!!“ (for chrissake!)
„Sorry, what You try to say?!“...
Ja nii jupp aega, kuni mul õnnestus hämmeldunud tüdrukutele selgeks
teha, et see on mu nimi. Muidugi oli plikadel siis lõpuks nalja nabani.
Loomulikult; kuidas ma, kretiin, selle peale kohe ei tulnud, mida
hispaania keeles „uno“ tähendab...
Heh, järgmises kohas ütlen parem heaga Tšäkk või Tšonn. ...Kiidetud
burger-võileib ent ei olnud „päris see“ mida ootasin. Maisileiva vahele pandud
sibulate ning juustuga soolatud ja praetud veiseliha tundus menüüst
põnev, ent maitses võõralt. Piinlik-piinlik, aga 2/3 kiidetud purksist läks Plaza
de Armase ääres ühte päikeselisse prügikasti.
Kohe on fuajees kogunemisaeg – seega - tuleb minna.
La
Lucha...
|
Üles |
|
05.05.2022. Hotell Grande Plaza. Puno
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Üle mägede
|
Üles |
Ausalt öeldes on elus olnud ka paremaid hetki, kuigi eilse õhtuga
võrreldes tundub tänane õhtu suisa tšill... Aga ei ruttaks hädaldamisega
ette, vaid alustaks eilsest lõunast.
Startisime peale keskpäeva Arequipast, sihiks Puno. Enne linnast
lahkumist kerkis bussiakna kõrvale kõrge koonusjas tulemägi - Misti
vulkaan - 5822m. Vanalinnast seda vaadata ei osanud, ehkki ilmselt
mõnelt tänavotsalt pidanuks ta paistma. Mistit peetakse üheks Arequippa
sümboliks. Vulkaan on aktiivne, kuigi viimati pursanud ta XV sajandil
veel inka kuninga, Patchauteki, ajal. Samas väriseb maa mäe ümber ikka
ja jälle ja viimati vist ajas suitsev tipp rahvale tõsisema hirmu peale
1985. a. Arvatakse, et kui see kord purskab, võib lähinaabruskonnas, sh
Arequippas, etenduda uus Pompeij... Praegu ent paistab see ringi
uitajale sulni ja kaunina; matkajatele olevat see lausa ihaldatud
jalutuskäigu kohaks. Püüdsin teda siis bussiaknast mällu söövitada ja
väriseva käega pilti püüda...
Väriseva käega läbi bussiakna: Arequippa valvur - Misti (Guagua Putina)
vulkaan...
|
Üles |
Tee viis läbi kirjude äärelinna kvartalite edasi keerates varsti
imeliste mägiaasade ja karjamaade vahele. Järgnevad pool päeva võinuksid olla
vaadete poolest senini selle reisi ühed kaunimad. Tegelikult esimesed
paar sõidutundi olidki väga toredad: ümberringi just need imeilusad
mägimaastikud mis Peruust kuuldes plaadiümbristelt ja reisiajakirjadest
nähtuna silme ette kangastuvad. Kusjuures tõesti – kaunid sinised
valgetipulised mäed raamivad rohelisi aasu, teede ääres kõnnivad
asjalikult omapäraste kübaratega laiade värviliste seelikutega prouad,
aasadel krõmpsutavad lambad, lehmad, alpakad ja vikunjad...
Arequippast välja...
|
Üles |
Viimased muuseas on metsikud loomad, guanako, laama ja alpaka hõimlased,
kes elavad vaid mägedes väikeste karjadena. Vikunja karv on pehmem,
soojem ja seetõttu väärtuslikum kui alpakal. Juba inkad olla neid loomi
kasvatanud ja nende villa lõngaks kasutanud. Et aga vikunjade karv
kasvab aeglaselt ja teda on mõtet pügada iga kolme aasta tagant, siis
said vikunjavillaseid riideid endale lubada vaid ülikud.
Vikipeedia teab rääkida:
„Inkade ajal oli vikunjade pügamine kogukondlik sündmus, mida
nimetati chacu-ks. Selle käigus karjatati sadu tuhandeid vikunjasid
püünistesse, pügati ja lasti tagasi loodusesse. See toimus kord
nelja aasta jooksul. Inkad uskusid, et vikunja on noore neiu
taaskehastus, kellele anti puhtast kullast kasukas, kui ta andis
ennast vana koleda kuninga käsutusse. Seetõttu oli inkade seas
keelatud vikunja tapmine ja tema naha kandmine kõigil peale
kuningliku perekonna liikmete“.
Hispaanlaste tulekuga hakati vikunjasid küttima nii villa kui liha
pärast. Küttimine jätkus 1974. aastani, mil liik võeti kaitse alla ja
villaeksport keelati. Keeld toimis - tänaseks on loomade populatsioon
taastumas ja tõsise riigikontrolli all tehakse ka majandust - väikest
viisi müüakse hingehinna eest vikunjavilla... Meie nägime neid armsaid
kitsekeste moodi loomi Andide alpitasandikel ruugete salgakestena siin
ja seal rahumeeli rohtu näsimas.
Vikunjad...
| Üles |
...Alpakad...
| Üles |
...ja lambad
| Üles |
Viimane Tühermaa Puhkekoht
|
Üles |
Võisime olla sõitnud hunnitute mägedega piiratud rohumaade vahel vast
paar tundi, kui hakkasin tähele panema, et köha ei taha järele anda ja
õhku napib. Tegelikult juba Arequippas õhtul hotellis tundus, et õhku ei
jätku. Hommikul paistis olevat justkui parem. Esialgu panin santi
enesetunnet köha arvele, ent iga kilomeetriga läks olemine halvemaks.
Halls ja mentooliga nuuskpulk olid esialgu abiks, kuid kas nende
liigsest tarbimisest või õhurõhust tekkis ühel hetkel ninaverejooks.
Ehmatasin päris ära; olen ju lugenud põgusalt mäestikuhaiguse kohta,
mistõttu veritsev nina pani fantaasia käima igasuguste hirmsate
stsenaariumitega. Juhuslikult sel ajal tehti ühes teeäärses kohvikus
seljasirutamise peatus. Kobisin nagu poolunes bussist välja... Päike
loojus, vaated olid lihtsalt imelised... Sundisin end pildistama,
ahmides sisse seda ilu ja karget mäeõhku. Jahedus tõmbas pildi
selgemaks, kuid enesetunne jäi ikka ülimalt kehvaks: pea käis ringi,
iiveldas, sirgelt kõndida oli raske. Lisaks viskas lõunal joodud
mahlapuder põhja alt, mistõttu poole aja peatusest veetsin nina
puuderdades. Tualett muidugi oli omaette elamus, aga tol hetkel tundus
see tühine kõrvalnähe – õnneks oli see oli enam-vähem puhas. Rääkisin
kohvikus oma tualetiga mitteseotud hädadest meie giididele. Inkalanna
muutus silmnähtavalt murelikuks. Ta käskis vett juua ja ostis mulle
suure tassitäie kohalikku kultusteed, mida tehakse mägedes kasvavast
taimest – muña. Muña ehk Andide münt (Minthostachys mollis) on
nagu piparmüntki huulõieliste sugukonnast. Lehed isegi natuke meenutavad
piparmünti, kuigi pigem on melissi või iminõgese sarnased, aga
väiksemad. Maitselt meenutab hoopiski pigem tummist aedliivateed.
Andides on see taim peaaegu imerohi - tema kasulikke omadusi üles
lugedes läheks enne jumalapäike looja, kui selle registriga ühele poole
jõuaks. Sel õhtul seal kohvikulauas seda teed luristades lootsin, et ehk
aitab. Natuke tõesti vast isegi leevendas köha, mistap sain suuremate
sõõmudega õhku ahmida. Joana vaatas mu kudemisi üsna tõsise pilguga ning
ütles, et kui tagasi bussi läheme, siis tal on mingi idee. Kohvikust
bussi poole koperdades märkasin (kahjuks laiduväärse rahuloluga), et
meie reisiseltskonnast loivab peale minu ringi veel üsna mitu rohelise
näoga isendit.
2500 m ja pluss...
|
Üles |
Juba hommikupoole üritasin püüdlikult kokalehti närida. Teooria ütleb,
et mäestikutõve leevenduseks tuleks lehti närida 3-4 tükki korraga
kümmekond minutit ja siis protseduuri natukese aja (tund-pool) tagant
korrata. Aga ega seda varasema harjumise ja harjutamiseta lihtne teha
ole: kokalehed ei ole tegelikult hea maitsega snäkk; ja mulle isiklikult
mõjusid need üsna imelikult – süda hakkas kloppima, peas surisema ja
mitte kuidagi lihtsamaks see olemist ei teinud – pigem vastupidi. Ent
nüüdki meenusid bussi astudes kokalehed; koukisin mõned kotikesest välja
ja hakkasin usinasti närima. Vahepeal hingasin oma mentooli ja närisin
Halls´i. Püüdsin mitte köhida, et jõuaks tõmmata rohkem hapnikku, ent
tähendas see hoopis seda, et köha ära hoidmiseks pidin hinge kinni
hoidma ja taoti läks sellest veel hullemaks. Takkajärgi tarkusest võib
muidugi öelda, et eks kõik need haigusemärgid, köha vast välja arvata –
see vaevas juba Tallinnas – olid tegelikult mäestikuhaiguse sümptomid.
Ja siis tuli Joana.
Ta hoidis käes pisikest klaaspudelit ning ütles, et proovib mu
enesetunnet natuke ravida. Korkinud pudeli lahti, kallas ta vedelikku
oma peopesadele, hõõrus seda kergelt, pani siis käed respiraatori moodi
lehterjalt kokku, palus mul otsaesise vastu oma pöidlaid toetada ja
sügavalt hingata. Tegin nii. Ninna lõi tugev puskari ja ilmselt
mingitest taimedest saadud eeterlike õlide lõhn... Esialgu lõikas see
sõõrmeisse, ent mõne hetkega harjusin ja keskendusin taimede aroomile.
Ma ei tea, kui kaua ma nii hingasin. Kui käed kuivaks said, tegi neiu
need uuesti selle eluveega kokku ja käskis taas hingata... Toetusin ta
kätele ja hingasin. See oli nagu transs: see aur, need käed ja murelikud
silmad... Ent peale korduvat käteniisutamist hakkas võimas vedelik
mõjuma. Ei teinud küll olemist päris korda, aga muutis enesetunde pisut
talutavamaks (kuigi hingeldama ajas ikka).
Kui olin oma elupäästjale lõpuks kinnitanud, et tunnen end tõesti
paremini, ruttas ta järgmise patsiendi juurde ja alustas sama
protseduuri temaga. Ringi vaadates tundus buusti vajajaid olevat nii
mõnigi, kuid nii hädiseid nagu mina, oli siiski vaid ehk paar.
Loomulikult - et ikka i-l oleks korralik täpp peal, tundsin mingil
hetkel, et kui kohe tualetti ei külasta, siis võib asi piinlikult
lõppeda. Minu toonase enesetundega liikumist bussi tualetti hüpleval
teel võiks võrrelda samal eesmärgil ette võetud jalutuskäiguga purjekal,
mis seilab kerges tormis. Kohale ma kuidagi jõudsin. Ahtas kabiinis
kõikudes selgus, et tualeti uksega on mingi jama – see ei sulgu
korrektselt ja arvatavasti seepärast ei lülitu sisse ka valgustus. Tulin
nõutu näoga vetsust välja lõgistades uksega. Üks kaasreisiline andis
asjatundlikku nõu, et ma ust eri asendites prooviks, sest temal olevat
õnnestunud kuidagi vool kabiini saada. Proovisin ja proovisin ja
proovisin... Ühel hetkel ent olin seisukorras, kus lihtsalt pidin
telefoni taskulambi sisse lülitama ja tegema mida vaja. Lõpetades selgus
veel üks kohutav ning ülipiinlik tõsiasi – kuna kabiinis ei töötanud
mingi elekter ja arvatavasti ka sellest tingitult vee peale tõmbamise
süsteem siis... Aga - edasi ma sellest ei kirjuta. Sulgesin ukse nii
tugevalt kui sain ja liipasin targu oma kohale.
Viimased sadakond kilomeetrit Punosse tundusid lõputud. Joana andis
peale kõigile hädalistele esmaabi osutamist pudelikese võluvedelikuga
minu kätte käskides seda hingata, ent mitte mingil juhul juua. Kasutasin
siis seda võimalust ja hingasin veelkord oma veerand tundi. Mõjus taas,
kuigi pean tunnistama, et mingil põhjusel tema kätelt hingamine toimis
tervendavamalt.
Hotelli jõudes selgus, et mitmed kaaskannatajad on üsna kehvas seisus.
Joana juhatas vägesid, hotelli crew veeretas välja hapnikuballoonid ja
-maskid. Mind hämmastas, kui kehv nägi välja noor daam - mu üle
vahekäigu naabrinna bussis. Seega esimesena sai maski tema. Kui talle
veri hakkas näkku tagasi tulema, sain maski mina. Veerand tunni pärast
tundsin end üle mitme tunni kordi paremini, kuid kohutavalt väsinuna,
aga mitte unisena. Küsisin Joanalt, ega tal juhuslikult mingeid
unerohutablette ei ole – loomulikult tal neid polnud, kuid ta võttis
seepeale kohe kinni jopenööbist Carlosel – kohalikul väikest kasvu
keerubil, kes sisustas terve meie tänase päeva (tundub, et ta teab ses
linnas kõiki ja kõike alates transpordist ning restoranidest ja
lõpetades piirkonna ajalooga). Ühesõnaga – Carlos kupatati apteeki, kust
ta naases kirjadeta kilekotiga, milles oli kaks tabletti. Valged pillid
maksid 10 soli. Kui küsisin paki sisu kohta, ütles Carlos, et see on
„pure nature“ ja pani südamele, et ma neid pille korraga ei võtaks. Enne
oma numbrituppa minekut andis Joana mulle oma whatsappi numbri kindla
käsuga, et kui mul peaks öösel halvem hakkama, siis kindlasti saadaks
talle sõnumi või helistaks. Nähes mu käes kaht kokakoolat, mille olin
ostnud ühe reisilise näpunäidete järgi (pop-ilmaelu teoorias pidavat
aitama, kui kokalehed ei aita) õpetas Joana, et ma seda vedelikku ei
tarbiks; juua tasub ainult vett või teed. M.O.T.T. Kokakoola võtab vaid
une ära, kuid mingit muud leevendavat ega kasulikku mõju sel polevat –
seos kokalehtedega on vaid lingvistiline. Nojah - unepuuduse üle ei
saanud kurta koolajoogitagi.
Võib arvata, et eile õhtul polnud minust linna õhtusöögile minejat.
Viskasin kasutud kokakoolad kummutile, neelasin unerohutableti ja... ei
maganud sel ööl peaaegu silmatäitki. Unerohi mõjus niipalju, et korraks
suikusin, nägin õudukaid ja ärkasin tunni pärast sama väsinuna kui
uinudes. Keskööl võtsin teise tableti – sellega kujunes tulemus samaks.
Hingeldasin, tatistasin, köhisin ja mõtlesin, et mida kuradit ma siin
teen. Miks ma ei ole kodus. Saaks ometi see paganama reis läbi!
Nii see öö siis möödus; dušši all ja hispaaniakeelse Terminaator 3 ning
Predatori seltsis. Et ärkamisega ei olnud probleemi jõudsin hommikul
esimesena (kellaaja valesti vaatamise pärast lausa pool tundi enne
avamist) hommikusöögilauda. Ei tulnud õhtusöögist välja, ei tulnud
hommikusöögist ka. Jõin vaid muña teed...
Õudsast ööst hoolimata tundus enesetunne hommikul siiski õhtust parem,
kuigi köha tappis endiselt. Söömast tulles viskasin korraks voodile ja
üllatuslikult suikusin siis. Selle tulemusel oleksin äärepealt Titicaca
järve tripist maha jäänud. Fuajeesse astudes olin viimane huvireisija –
teised istusid juba sõiduvahendites stardiootel. Piret arvas juba, et
mul on nii hull olla, et ma järvesõiduga ei ühine – mõned reisulised
igatahes olla tuppa jäänud. Joana arvas, et ma näen õhtuga võrreldes
palju elusam välja. Hea uudis halva mängu juures seegi...
Sadamasse sõit võib alata
|
Üles |
Hotelli ees seisis üles rivistunult tosin rikšat – kolmerattalised
jalgrattad, mille esiosa moodustab kahekohaline ...ee iste. Leidsin
endalegi ühe tranduleti peal vaba koha ning pea kohe alustati väntamist
sadama poole. Rikšasõit tundus päris põnev ja närvekõditav: tee
sadamasse viis mäest alla, rikšapoisid said hea hoo üles ja mängisid
autode vahel „kulli“. Oli hetki, kus tahtnuksin, et pidurikang olnuks
minu käes ning oli hetki, kui silmad kinni pigistades mõtlesin, et mu
eluke lõpeb nüüd ja kohe mõne Toyota mikrobussi rataste all. Ent
rattamehed demonstreerisid irvitades kõrgemat pilotaaži ja ühtegi
viperust ei juhtunud. Napilt paarsada meetrit enne sadamat tõkestas teed
ajutine piirdeaed, mille taga ei toimunud midagi, kuid kollastes
kiivrites aega surnuks löövate meeste pooside järgi võis arvata, et
midagi on kunagi plaanis. Vestlus ehitajate ja rikšajuhtide vahel paisus
päris valjuks ning emotsionaalseks. Tundus, et peame mäkke tagasi sõitma
ning uue tee leidma (mille üle vaesed pedaalijad sugugi õnnelikud
polnud). Ent lõppeks terve mõistus võitis, üks kiivrikandja nihutas aeda
paari meetri jagu ning meie rattareis sai jätkuda.
Liikluskeerises
|
Üles |
...Kohalikud
|
Üles |
Puno sadamas ootas pisike bussi moodi laev. Piret arvatavasti tutvustas
eelmisel õhtul tänast plaani, ent mul oli endaga nii palju tegemist, et
ma sest suurt ei teadnud. Nagu selgus võeti kurss Urose saartele ja seal
konkreetsemalt San Pedra saarele.
Puno
|
Üles |
Sadamamotiivid
|
Üles |
Titicaca järv on suurim Lõuna-Ameerikas. Asub see merepinnast 3812
meetri kõrgusel Peruu ja Boliivia vahel. Nagu turistiinfo kinnitab ja
mainis ka Carlos, siis Titicaca on maailma kõrgeimal asuv laevatatav
järv, regulaarsed liinireisid toimuvad juba alates 1862. aastast.
Tundub, et Titicacast rääkides on see fakt nagu omaette slogan, mida
kõik – kaasa arvatud nüüd ka mina – kindlasti mainivad. Looduslikult on
järv ent üks maailma jahedamaid (temperatuur ei tõuse üle 14C, samas
järv praktiliselt ei jäätu), mistõttu selle elustik on põnev ning leidub
mitmeid endeemseid liike. Titicaca on huvitav ka selle poolest, et kuigi
järve sisse voolab 27 jõge, voolab välja vaid üks Desaguadero
(Boliivias) ja seegi Poopó järve, kust edasivoolu pole. Uputust ei teki,
sest aurumine kompenseerib (kõrguse, tuule ja klimaatiliste tingimuste
tõttu) sissevoolu. Ent muidu järv nagu järv ikka. Sadamast välja sõites
palistavad faarvaatrit totora-pilliroo väljad, kaldaid raamivad madalad
kaunid kaldakaljude ahelikud, sadamast välja sõites avaneb Puno panoraam
ning edasi, pillirooväljade vahelt avavette jõudes, hakkavad kallastel
paistma roheliste nõlvade vahel mustjate ning kollakate laikude ja
puhmastena kauged põllud, võsaribad ja täppe meenutavad talukohad.
Muuseas, see pilliroog (Schoenoplectus californicus subsp. tatora)
on ainult pilliroo moodi pilliroog – botaaniliselt on tegu kaisliga,
mille sugulasi (järvkaisel nt) meiegi järvedel kohtab – sestap need
rohutihnikud nii tuttavlikud näisidki.
Järv nagu järv
|
Üles |
Titicaca kaislitihnikud
|
Üles |
Asustus järve ümber oli olemas aastasadu juba enne inkade eelset aega.
Järv on olnud aastasadade jooksul eluallikas aga ka müstiline koht.
Selle kuju meenutavat hüppavat puumat – puuma on aga inkade maailmas
püha loom...
Rääkides puumast... Inkade maailm oli kolmeosaline – nagu paljudel
vanadel rahvastel; puuma sümboliseerib Kay Pacha’t ehk meie maailma.
Kondor - Hanan Pacha on taevase ilma kehastus ning madu - Ukhu Pacha
tähistas allilma. Muidugi oleks huvitav teada, kuidas nii 1000 aastat
tagasi seda järve kuju näha võidi. Aga ehk mõnelt mäelt...
Urose saari, kuhu me teel olime, asustasid aegu tagasi uru-indiaanlased,
kes järve on läbi sajandite enda omaks pidanud. Nii inkad kui nende
järel tulnud hispaanlased polnud just folkloorikogujad ega ajaloolased,
sestap väga palju tollest ajast ja inimestest ei teata. Uru-indiaanlased
kaotasid oma keele ja nende kultuur segunes inkade ja hispaanlaste
vallutuste aegu vallutajate omaga, kuid eluviis järvel elamiseks säilis.
Seepärast läbi ajaloo on edasi kantud mõningaid omi traditsioone, sh
oskust ehitada ... ujuvaid saari.
Urose veestikud
|
Üles |
Uru inimesed elasid arvatavasti enne inkade tulekut Titicaca kallastel,
kuid inkade invasiooni süvenedes kolisid järvele. On arvatud, et esialgu
seati elamisi sisse pilliroost paatidel, kuid peatselt hakati tegema ise
samast totora-pilliroost ujuvaid saari, millele seati sisse elamised ja
kus sai vähesel määral isegi aiavilja kasvatada. Iseenesest pole ujuvate
Urose saarte idee Lõuna-Ameerikas ainulaadne – näiteks asteegid ju
rajasid oma põllud praeguse Mexico City ümber tehislikele ujuvsaartele –
chinampadele. Chinampadele põldude tegemist kasutatavat – nagu ühes
dokis räägiti, kohati tänini.
San Pedrat, mille pilliroost kaldapealsele meie paadimees otsad viskas,
võiks tegelikult suuruse järgi võrrelda laiuga – selle läbimõõt on
mõnikümmend meetrit ja Carlose sõnutsi olevat sellel ruumi vaid paarile
perekonnale. Kogunesime ebaledes väikesele pillirookõrtega (ptüi, kaisli
kõrtega – aga olgu ta siis juba ses jutus pilliroog!) kaetud
platsikesele saare keskel. Samast materjalist kõrreonnide vahelt astusid
ligi mõned rahvariides vanaemad ja üliprisked nooremad preilnad, isegi
mõned ülinunnud lapsed – taas nagu mõnest Peruud tutvustavast
ajakirjast. Võtsime aset platsi serva asetatud pilliroorullidel – no
mida kõike sellest superehitusmaterjalist teha annab - ning jäime
ootele. Tundsin, et päikeselaigus poollamaskil aelemine sobib hästi mu
ebamäärase konditsiooniga. Carlos ning kusagilt ilmunud noorem
rahvariides härra vedasid platsile suure mätta, mõned tööriistad – sh
tõsise kahemehesae, ning alustasid juttu uru inimestest, saarte
ehitamisest, ankurdamisest ning elu-olust järvel.
San Pedra
|
Üles |
Saarte ehitus on „lihtne“ – selleks lõigatakse järve põhjast lahti
pilliroomättad koos juurtega, seotakse omavahel kokku, kuni moodustub
paras parv ja siis kaetakse mitmes kihis risti-rästi laotud
pillirookõrtega. Umbes iga paari nädala tagant pannakse saarele uus kiht
kõrsi peale – vahepeal eelmised kõrred niiskuvad ning vajuvad kokku.
Kuigi saared on suhteliselt massiivsed, ankurdatakse need ometi
korralikult järve löödud vaiade külge, sest muidu võib juhtuda, et
tormiga ollakse mõne tunni pärast omadega Puno sadamas. Üks saar
„töötab“ maksimaalselt pool sajandit, siis tuleb uus ehitada, sest
ladestunud pillirookihtidest on saamas turvas, saar soostub, pilliroog
hakkab võimust võtma ja pikapeale muutub saar järveks tagasi. Jutt lõpeb
pilliroo ülistamisega ning nagu selgub, see taimeke, millest ehitatakse
saari ja eluasemeid, kõlbavat isegi süüa. Carlose jutu peale näkitsen
minagi üht võrse otsa – ei midagi erilist: täpselt sama elamus nagu
lapsena Peipsi ääres kõrkjaid närides – maitseb nagu vesi.
Carlos õpetab saart ehitama
|
Üles |
Urose ujuvaid saari olevat üle neljakümne, mõned on suuremad, ühele on
ehitatud isegi kauplus, kool ja ka postkontor. Mööda sõites nägime ühel
saarel jalkaväljakut, loomulikult mitte täismõõtmetes. Lahkudes
kohtasime mitmeid paate lastekampadega, kelle koolipäev oli läbi saanud
ning keda nüüd siis paatidega kodudesse laiali veeti.
Koolist koju
|
Üles |
Urose saartel elatakse kalast (ok, tehniliselt kasvatatakse mõne
kompostikuhja otsas, kus ruumi rohkem, ka aedvilju), aga eelkõige
turismist. See nii-öelda traditsiooniline saarte-elu suri välja suuresti
juba XX sajandil, uuesti hakati elu sisse puhuma 20. sajandi lõpul, kui
Peruu poliitiline elu hakkas stabiliseeruma ja järvesaartes hakati
nägema turistilõksu. Ent see selleks. Loomulikult oli ka tänane Püha
Peetruse saare rahvas selleks üles rivistunud, et peale showd laotada
laiali käsitööletid ning loota, et ehk mõni turist midagi ostab. Ja see
ongi tänapäev ja tänane nende inimeste elu, mille juurde käib teater
rahvariietega. Naljakas on, et selliste kohtade turunduses leidub väga
sageli sõna „autentne“. Kui minna siis tõemeeli seda autentsust otsima,
võib pettuda. Ent kui seda etendust võttagi kui museaali või elustiili
rekonstruktsiooni, kui seda enda jaoks lahti seletada turistiriigi
tänase reaalsusega, tänase „autentsusega“, siis polegi probleemi. Kui
ent tahta leida XXI sajandi postinkariigi „autentsust“, siis tuleks
ilmselt sukelduda nondesse kaevandusslummidesse. Arvatavasti ei need
inimesed slummides ega ka turistid (vähemalt lõviosa neist) ei ole
sellist laadi kohtumisteks valmis.
Kui algas laadaaeg, koperdasin mõnikümmend sammu siia ja sinna ning
saingi saarele tiiru peale tehtud. Käsitöö, mis kuldsesse
päikesepaistesse välja laotatult ostjaid ootas, meelitas muidugi oma
värvidega – see tegelikult on uskumatu, kui julged värvivalikud, kui
rõõmsad ja kirevad on need mütsid, pontšod, kotikesed, sallid ja
igasugused muud kudumid. Ja nad on enamuses meeletult ilusad. Mäletan,
mu vanaema kudus kord mulle klassikalised ja väga kirevad käpikud, mille
põhivärviks oli tumeroheline, muster tekkis sisse musta, punase ning
valgega. Kindad olid lahedad, sest paljud külainimesed käisid ringi
lihtsalt halli-musta kombinatsiooniga... Keegi sel saarel ka maalis –
nagu Picasso – (päriselt – stiilipuhas pikassolik kubism) kuid nood
pildid oleks vanameistri, vähemalt julge värvivaliku poolest, tee serva
jätnud.
Vaatasin seda sigri-migri, ronisin paadi katusele ja üritasin saart
skitsida. Algul olin mures, et kas ikka ajaliselt jõuan, kuid siis
kuulutati huvilistele välja hirmuäratavate ja hiiglaslike pilliroost
puumapeadega (?) ehitud lootsikuga (caballito de totora) järvesõit. Mind
see väga ei kutsunud ja seepärast sain piisavalt mõnusat omaetteolemise
aega paberi ja pliiatsitega.
Caballito de totora
|
Üles |
Skitsimise tegi eriliseks üks kahetsusväärne äpardus. Nimelt oma
pliiatsimappi avades (aitäh sulle, Argo seda kunagi kinkimast!), lendas
selle vahelt 2013. a ostetud pliiatsiteritaja paadilaele ja vupsas sealt
Titicaca järve. R.I.P., kallis kaaslane, ... kui mitmel reisil olen Su
teeneid kasutanud ja kui mitu sentimeetrit Sa oled pliiatseid
lühendanud! Olgu see puumakujuline järv Sulle kenaks puhkekohaks!
Päeva järgmiseks naelaks pidi olema Taquile saar. Sõit San Pedralt sinna
võttis aega üle tunni. Sinine järv ja rohelised mäed... Saarele
liginedes näitas Carlos silmapiiril terendavate mäekeste poole -
Boliivia paistab.
Taquille
|
Üles |
Saarele jõudes peatus laev esmalt ühes sadamas: crew eesotsas Carlosega
õiendas auväärse aeglusega kaldale ilmunud kolme kaabus härrasmehega
(saare pealikud) mingeid pabereid ja maksis obrokit. Seejärel olime
„good to go“. Teadjate jutu järgi olevat Taquile saare (tegelikult ka
Urose tehissaarte) külastamine vähemalt formaalselt kogukonna
reguleerida. Saarte külastamine on tasuline ja sellest saadav raha
kogutavat ühte patta ning jagatavat saarte turismiga tegelejate vahel
igal aastal kenasti ära. Vähemalt printsiibis tundub hea mõte...
Sadam
|
Üles |
Maksud makstud, sõitsime sadamast taas välja, et siis mõne minuti pärast
randuda ühes teises, veel väiksemas sadamas. Kai moodustasid mõned
hunnikusse laotud kivid. Rohtunud rada viis kivide vahelt üles mäkke
polükarbonaatplaatidega vooderdatud värvilise hütikompleksi juurde...
Olime jalutamas restorani.
Ürgvana paar, rüütatud villastesse rahvariietesse, teretas kõiki
terrassiveerel ja palus sõbralikult käsi desinfitseerida. Tegelikult on
see väga normaalne tegevus – pole raske ju oma käsi puhastada – see
võiks olla üldine tava, mitte koroonaaegne kohustus. Olen Eestis
poodides vaadanud – no ei vaevu inimesed käsi kasima. Samas tahavad kõik
puuviljaletis oma pesemata käppadega iga välja pandud vilja katsuda. Asi
pole ju ainult koroonas, vaid taevas teab veel millistes taudides, mida
pesemata kätega väga lihtsalt edasi kantakse... Aga see selleks...
Taquile saarele ei sõideta üldiselt vanu kivihunnikuid vaatama – mitte,
et sealt vaadata üldse ei leiaks – on midagi ikka, aga mitte sellist,
mida nägemata ei võiks rahus teise ilma minna. Saar on tuntud hoopis oma
kudujate meeste poolest. Jah, mehed koovad, lapsest peale. Isegi meheks
saamise riituse üks ja tähtsaim osa on mütsi kudumine. Eksamimüts peab
olema nii tihedalt kootud, et mütsi kallatud vesi läbi tilkuda ei tohi.
Taquile mehi peetakse maailma parimateks käsitsi kudujateks; kuigi ka
naised koovad on jäme ots ikka meeste käes. Muuseas, kõigest sellest,
mis siinkohal Taquile kohta kirja sai, andis lõunasöögi järel kena
ülevaate meie universaalne Puno reisisaatja Carlos.
Taquille kudujad
|
Üles |
Loomulikult olid ka meie võõrustajate juures end sisse seadnud mõned
eakad härrad valikuga – jah, tõesti – imeilusate kudumitega. Kohalik
rahvarõivas on ilmselt segu kohalikust ja konkistadooride outfitist -
mehed kannavad musti pükse, valget särki ja tikanditega vesti.
Abielumehed kannavad oma naise kootud vööd, mille abikaasa kingib
abiellumisel. Vöö on sümboolne – ühtepidi näitab see, et härra on
„võetud“, teisalt on vöö lai ja korralikult pingutatuna abiks raskete
kandamite tassimisel. Vööle on kinnitatud kindlasti kaunis kootud kotike
kokalehtede jaoks. Ja muidugi mütsid – need ilusad ajakirjade fotodelt
nähtud Peruu mütsid... Lapsed kannavad omaette päkapikumütse, vallalised
punase-valgekirjusid „kõrvalapatsitega mütse“ (naljakas on see, et
meenutavad need kõrvalapatsitega peakatted ka näiteks Islandi
talvemütse...) ja abielus mehed punasekirjusid mütse. Mütsikirjades
väljendub muuseas kandja staatus, ent näiteks seegi, kas ta on või on
olnud saare vanemate hulgas. Taquile naised kannavad ilusaid kaharaid
erksavärvilisi seelikuid – ka vanaprouad, kuid nad ei kanna kübarat,
nagu mujal Peruu maapiirkondades või Boliivias. Kübara asemel
tarvitatakse musta värvi rikkalikult kaunistatud suurt rätti. Riskides
end korrata – need kudumid on tõepoolest lihtsalt üliägedad! Ostsin
minagi vaimustunult kahelt taadilt kirjud mütsid kõigile oma kolmele
printsessile.
Uskumatud mustrid!
|
Üles |
Meid tervitanud eakate klubi igatahes oli ehtsaks stiilinäiteks
kohalikust moemaailmast – kõik mütsid-vööd-rätikud olid kenasti ülle
laotud elegantselt elatanud ning läbiproovitud loomulikul viisil... Ja
muuseas, kui meie jaoks tundus keskpäevane Taquile päike pisut liiga
intensiivne ja soe, siis peesitasid vanamemmed-härrad sellal, kui me oma
kinoasuppi ja praekala bataadiga vitsutasime, õndsalt kõige soojemates
päikeselaikudes.
...
|
Üles | Olin natuke pettunud, kui selgus, et söögi lõppedes kobime kohe laeva ja
võtame suuna tagasi Punosse. Õnneks sõitis kapten mingeid talle
teadaolevaid teid, näidates Titicaca kaldailu-elu.
Pärastlõuna Titicacalt...
|
Üles | Punosse jõudes tundus, et terve ilus pikk
loojangupunane õhtupoolik on linnas ees. Võtsin joonistamisasjad ja
suundusin vanalinna. Taaskord on meie hotellist Plaza de Armasele vaid
mõned loetud sammud. Leidsin mõnusa istumiskoha kohalike hängivate
noorte inimeste vahel päikesest soojaks köetud trepil Puno katedraali
ees ja üritasin skitsida rohelusse uppuvat linnaväljakut. Keegi eespool
istujatest kuulas pisut valjemini
UB40-t...
„The night seems to fade,
But the moonlight lingers on
There are wonders for everyone
The stars shine so bright,
But they're fading after dawn
There is magic in Kingston Town..“
Tol momendil ununes isegi kehv enesetunne ja tekkis mõte, et võiks
pliiatsite kõrval olla pudel külma valget veini...
Plaza de Armas. Puno
|
Üles |
Karm reaalsus jõudis ent kohale kohe, kui päike kiriku taha maandus –
õhtu hämardus ja praktiliselt kohe muutus õhk jahedaks, ikka päris
jahedaks. UB40 korjati seljakotti ning kaks härrat jalgratastega hajusid
nurga taha. Kohtasin neid hiljem Parque Pinos ühel pingil; repertuaar
oli seekord vahetatud kohalike interpreetide loomingu vastu.
Puno katedraal
|
Üles |
Parque Pino
|
Üles |
Tegin tiiru vanalinnas, lõpetades Lima tänaval, mis näikse olevat Puno
jalakäijate trakt, palistatud poodide ja söömakohtadega. Tänav poodidega
nagu tänav muiste. Lõpuks sundis jahedus mõnda kõrtsu põhjalikumalt
sisse vaatama. Jäädes suvaliselt seisma ühe söömakoha ees, et menüüd
uurida, hüppas kõrtsust välja ülisõbralik sisseviskaja ja alustas
propagandaga. Kohe lisandus naaberkõrtsust teine, pisut hapu näoga kutt,
kes asus oma sööklat kiitma. Võtsin mõlemalt visiitkaardi – keeldumine
polnud valikus, ja jalutasin igaks juhuks edasi surfates pisut
kõrvaltänavatel, leidmaks neile kohtadele mingi alternatiivi. Saatuse
irooniana sattusin varsti ent samasse kohta tagasi ja mõlemad tüübid
olid kui hagijad kohe platsis. Süüa ja pikka õhtut sisustada oli vaja,
seega tegin valiku Pizza Andida kasuks. Hapu näoga tüübile ütlesin
vabandades, et tema kolleeg tabas mind esimesena – seega tema võit.
Koopasse sisse astudes leidsin end kesk itaalialikku pitseeriat –
elustulega pitsaahi ja kõik need muud jutud. Kohtasin maha istudes
kaasreisilisi, kes just olid kusagil oma õhtueine lõpetanud ja
soovitasid soojalt sealset menüüd...
Puno
|
Üles |
Lima tänav. Puno
|
Üles |
Ja nii see õhtu sujus. Tellisin anšoovistega pitsat ja aniisiteed. Veini
jätsin kahjutundega valikust välja, sest manustasin süveneva köha vastu
ibuprofeeni ja mingit muud keemiat, mis seljakotis leidub. Pitsa maitses
hästi.
Nüüd olen tagasi hotellis. Söön rohtu – lisaks ibukale ostsin kohalikust
apteegist mingit sodi, mille otstarbe vast saime kena proviisoriga
märkide keeles omavahel selgeks räägitud. Paki peale on kirjutatud
Hedera helix – luuderohi, mistõttu mul kahjuks sellesse ülisuurt usku
pole... Äkki mõjub siiski. Ja ehk aitab magus siirup vähemalt magada.
Aitaks ometi! Homme on start kell 7.
|
06.05.2022. Hotel Casa Andina. Cusco
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Plaza de Armas. Cusco
|
Üles |
Oleme Cuscos! Taas Casa Andinas, taas vanalinna keskel. Lahe! Kui vaid
öösel und saaks – möödunud öö oli lihtsalt õudne! Õnneks täna õhtul on
niipalju mõnusam, et mäehaigus hakkab taanduma, st – hakkan ilmselt
hõredama atmosfääriga harjuma. Oleme Punost ka pisut allpool – „vaid“ u
3400 m peal – seega Titicacast ligi pool kilti madalamal. Loomulikult
peab enesetunne olema parem, sest ka hapnikku on füüsililiselt rohkem.
Olemine tundub nii hea, et täna õhtul julgesin isegi proovida kõrtsus
ära kuulsa pisco souri. Tablette neelan muidugi edasi, sestap jätsin
napsu ja hotellis tablettide manustamise vahele mõned tunnid õhtust
(külma) vanalinna. Teisalt
see reis on nagu skisofreenia: päevad on ägedad, aga ööd hullud; nagu
leheküljed mr
Jekyll ja mr Hyde päevaraamatust... Vägisi tikub peale mõte, et äkki sain Tallinnast
või lennukist ikkagi kovidi – no lihtsalt sitt on õhtuti ja öösiti olla!
Ent kuna päeval oleks justkui parem, siis lohutan end pead liiva alla
peites sellega, et olen lihtsalt merepinnast kõrgel ja teisel pool
maakera...
Aga ma ei jaksa vinguda - kõigest hoolimata on
äärmiselt lahe siin vanas inkade pealinnas olla!
Pisco sour: toore munavalge vaht laimipiscol
|
Üles |
Tänasest päevast...
Hommikusöögibufeel olin taas varajase "ärkajana" esimeste seas. Ent üsna kohe hakkas laekuma
ka teisi kudend nägudega kaasreisilisi. Ei viitsikski hommikusuurusest midagi
kirjutada, ent täna sain hakkama 100% vegan menüüga – sõin paar viilu
ananassi ja jõin kolm tassi aniisiteed – muu lihtsalt alla ei läinud.
Kartsin küll, et äkki ananass paneb taas seedimise tõrkuma, aga – so far
so good!
Puno
|
Üles |
Titicaca
|
Üles |
Tänase tööpäeva veetsime bussis teel Cuscosse läbides lihtsalt imelisi
maastikke. Neid ei oska kirjeldada... Punased, rohelised, ruuged,
sinised... kõikvõimalikud värvused mägedel, aasadel, karjamaadel ja
teeäärsetel hoonelobudikel. Bussiaknast seda lõputut imelist panoraami
inspekteerides tabasin end mõttelt, et loomulikult peavad nood kohalikud
kudumid siin nii ilusad olema – need peegeldavad ju otse kõike seda
imelist maad.
Peruu "Arkaadia "
|
Üles |
Sekka muidugi linnad ja külakesed, mille ilme sõltub sellest kas
domineerib tööstus või põllundus. Eks need kõik ole omamoodi "vanad"
kohad, kuid seda vanadust on XX sajandi II poolel püsti aetud ja maha
laotatud lahunevas betoonis ja terases raske märgata... Kui siis teatud
arhailisus eluviisis mida on bussis reisival gringol lihtne välja
mõelda. Tegelikult ei kujuta ette, kui kaugel on see, aknast nähtud
elustandard, Eesti omast. Me oleme harjunud vinguma, et kõik on halvasti
ja vot kus Šveitsis elatakse; siinsete äärelinnade ja küladega võrreldes
elame nagu kuningakassid ja veel paremini.
...Lihtsalt Peruu
|
Üles |
Pikk sõit olnuks kenast aknavaatest hoolimata üsna väsitav, kui poleks
tehtud mitut meeleolukat vahepeatust. Esimene peatus tehti Pucaras või
Pukharas.
Puchara kui linnake näeb esialgu välja nagu iga linnake Peruu maantee
ääres. Ent Peruus on see linnake kuulsust kogunud keraamikast: Pucharas
vorbitakse igast sorti keraamilisi vidinaid alustades sööginõudest ning
lõpetades igasuguse mõttetu ja otstarbetu nänniga, mida vist ainult
turistid ostavad. Mäletan oma esimesi reise, kus igasugused savividinad
alati mu tähelepanu pälvisid... Puchara käsitööliste kaubamärgiks on
keraamilised pullid - Toritos de Pucará. Puchara pullid on igasugused
erinevat mõõtu püstiste sarvede ja punnis silmadega savielajad. Neid
kirjatakse erinevate värvide ja mustritega, kuid kontsept on kõigil
sarnane. Pulle peetakse koduhoidjaks, mistõttu pannakse neid tüüpiliselt
paarikaupa (siis hoiavad ka pereõnne) majade katustele. Hispaania
versioonis pajatab müütiline lugu otsatust põuast, mis kord ammustel
aegadel Pucharat tabas. Üks kohalik talumees mõelnud siis, et ohverdab
õige Puchara kaljul oma parima pulli maa loojale - Pacha Kamaqile -
järsku hakkab sadama. Võttiski looma oheliku otsa ja asus teele. Eks
sarviline taibanud, et kohe saab eluke läbi ning hakanud pusklema.
Löönud kogemata sarvedega teeäärsesse kivvi. Kaljust hakanud seepeale
ohjeldamatult vett immitsema. Pull jäi ellu ja kohalikud said vett...
Teine versioon räägib sellest, et inkadel olnud puuma püha loom, mis
kodu kaitses; tema kujusid pandi katustele ja hoiti nähtaval. Kui
hispaanlased tulid, siis loomulikult ei mahtunud üks metsik ja
arusaamatu kaslane kristlikkusse maailmapilti - väärjumala kummardamine
pidi kaduma. Samas said konkistadoorid väga hästi aru, et puumat näiteks
Neitsi Maarjaga ei asenda, mispeale tekkis hispaanlastel hea mõte
vahetada puuma pulli vastu. Jättes kõrvale arutelu, miks peaks
Kristusele rohkem meelepärane olema puuma kui sarviline pull on selge,
et hispaanlastele meeldis pull enam ja seega oli juriidiliselt kõik
korrektne. Nii saidki puumadest pullid. Kui seda tänast Puchara pulli
kaasaegse pilguga vaadata, meenutab see kahtlaselt hispaania kultuslikku
Osbourne napsureklaami. Ajaloole mõeldes saab loomulikult see sarnasus
olla vaid vaataja silmades.
Puhkhara
|
Üles |
Puhkhara pullid
|
Üles |
Pucharas, nagu igal pool mujal enne inkade impeeriumi, elasid inimesed
juba vähemalt 1800 a eKr. Sarnaselt Titicaca, Nazca ja paljude teiste
rahvastega sulandusid need sujuvalt inkade impeeriumisse. Ka Puchara
rahvast palju ei teata – Pucharas asub küll inkadeeelne varemeteväli,
mis laiub suure puumakujulise mäe all (mäes puumat oskasid näha siiski
alles inkad – ehitasid mäele isegi templi; meie peatuskohast oli see
mägi hästi näha), kuid ega see arheolooge väga edasi pole aidanud.
Jooksin läbi kohaliku muuseumi – mis on kindel - pucharalased olid
tublid käsitöölised ning savitreialid. Ja mingi teema neil siiski selle
pulliga oli – tehti just noid pulli moodi savist vigureid hispaanlastest
juba kaks pool tuhat aastat varem... Seega võib-olla on siiski õigem
müüt veisest, kes sarvega kaljust vee välja lõi. Nojah... ostsin
Pucharast oma keskmisele printsessile väikese kollase pulli ja endale
paki muña teed.
Kuni järgmise peatuseni Abra La Raya kurul möödusid mägiaasad külakeste
ja tillukeste kaugete taludega Pireti loengu saatel inkadest ja Peruust.
Ilmselt see mägi Puhkharas, mille otsa taat härga taris (tolle mäe all
olevat vana inkade kivihunnik... seepärast ma mõtlen...)
|
Üles |
Puhkhara Arheoloogiamuuseum
|
Üles |
Ilmselt ei saa Lõuna-Ameerika tsivilisatsioone Lähis-Ida ja Euroopa
tsivilisatsioonidega võrrelda või saab seda teha meelevaldselt: esiteks
pole edukaks võrdlemiseks neist ülearu palju teada – hispaanlaste
juhitud konkista pühkis suure osa kohalike kultuuride teadmuskihtidest
maa pealt mõnekümne aastaga; teisalt – hoolimata teatud valdkondades
valitsenud tipptasemest, oldi Euroopa mõistes siiski ajas oluliselt
taga. Samas ollakse ajaloolaste seas üsna ühel nõul selles, et inkade
impeerium oli omas kontekstis üks silmapaistvamaid superriike ajaloos
(eriti Lõuna-Ameerika kontekstis). Ilmselt kõnekaimaks märgiks inkadest
tänini on neist maha jäänud vanad kivihunnikud. Palju teatakse ja
räägitakse inkade silmapaistvast arhitektuurist, millest hispaanlaste
kõigi tasalülitamiste kiuste on siiski üsna palju säilinud. Inkade
õnnetuseks puudus neil kirjakunst kui selline, mistõttu ka kogu vaimne
ja teaduslik pärand on kätketud säilinud arhitektuuri ja nendesse
üksikute kullasärast vähem pimestatud hispaania munkade
memuaaridesse-reisikirjadesse.
Ehituskunsti kõrval on ilmselt üheks inkade tsivilisatsiooni peamiseks
alustalaks põllupidamise kunst, sest selle pidid hispaanlased
tahes-tahtmata kohandama oma arusaamadega põlluviljelusest. Inkade
maaviljeluse märksõnadeks on taimeriigist mais (sara ketšua keeles),
kartul (papa ketšua keeles) ja bataat. Ent muidugi ei piirdunud
põllupidamine pelgalt vaid nende kolme põllukultuuriga – Peruu kliima
sobib väga paljudele söögitaimedele, mistap kasvatati ligi 70 liiki
põlluvilju. Põllupidamise edukuse tagas oskus kasutada ära põldudeks ka
järsemaid mäenõlvu – eeskätt oskus järsakuid terrasseerida ja niisutada
– ning, ja võib-olla veelgi tähtsam, oskus kasutada väetisena
loomasõnnikut. Nii suudeti saada korralikku saaki ka suhteliselt kõrgel
mägedes ja kehvadel muldadel.
Samas osati toiduaineid säilitada: kuivatada ning konserveerida.
Ollantaytambos –seda linna me varsti külastame – olevat säilinud
„külmhooned“, mille õhu jahutanud mäenõlvadel puhuv jahe tuul. Üheks
inkade toidutehnoloogia imeasjaks tänini on kuivatatud kartulid, mis
koorimata versioonis säilivat pea kümme aastat. Kõrgemal mägedes, kus
temperatuur sügisel jookseb alla nulli, kartulid kooriti (kooritud ja
kuivatatud tuhlis olevat küll maitsvam, aga säilib „vaid“ umbes kolm
aastat) või lihtsalt pesti, pandi õlgedele, lasti läbi külmuda ja
sulades vajutati vesi aeglaselt (aeg-ajalt) kergelt pressides välja.
Viimane vesi aurutati välja kõrgmäestiku päikeses. Seejärel võis
produkti hoida kuivas kohas juba oma soovi järgi aastaid. Mais, kui see
korralikult kuivatada (aga kartuliga võrreldes sai maisi kuivatada
oluliselt lihtsama vaevaga), säilib ilma erilise hookus-pookuseta
nagunii. Inkadel olnud juurutatud omamoodi magasiaitade süsteem, kus
pidevalt oli olemas 3 aastane toiduvaru. Lisaks toiduvarule oli olemas
ka seemnevaru puhuks, kui saak ikaldub.
Joana tutvustab kuivatatud kartuleid: valged on kooritud ja mustad -
koorimata
|
Üles |
Põllunduse tähtsusest ning tähendusest annab aimu see, et armeega käis
koos eriüksus, mis pidi tagama, et vallutatud maadel jääks põllumaad
igal juhul töösse. Loomulikult tegeles põllundusega enamus lihtrahvast.
Tauno Kulmar kirjutab (Inkade ja asteekide riikliku ning ühiskondliku
korralduse võrdlusjooni, Mäetagused 33; lk 69-70):
„Suurem osa rahvastikust, kes külades põldu harisid, karja
kasvatasid või käsitööd tegid, olid töötegijad – hatunruna. Inkade
riigi elanikkonna sotsiaalse organisatsiooni jaotuse aluseks oli
ayllu ehk külakogukond. Aylludest koosnesid piirkonnad ja
provintsid. Lihtrahva eraldatus aristokraatiast oli range ja
kogukondlaste vertikaalne mobiilsus kõrgematesse ühiskonnakihtidesse
ei olnud reeglina võimalik. Ka horisontaalne mobiilsus, st elukutse
valik ühiskonna sees allus võimude rangele valikule ja kontrollile.“
Töötegijad – päikesepojad - tegid tööd päikesejumala rõõmuks. Inkad
jagasid põllupidamiseks sobiva maa kolmeks osaks, millest kolmandik
kuulus kuningale (Sapa Inca) ning ülikutele, kolmandik templitele ja
kolmandik põllumeeste aylludele. Töötasid ent kõigil ikkagi põllumehed.
Nende tasuks oli töörõõm ja kolmandik saagist oma ayllu hüvanguks.
Põllupidajatele anti maad sagedamini laste sünni puhul, kuid seda võis
ka erijuhul mõne muu ülikutele meelepärase teo eest saada. Põllumaa oli
ülimaks preemiaks lihtrahvale. Kui poeg sai 25.-e aastaseks, siis lahkus
ta perest ja sai tervituseks selle tüki maad, mis tema perele tema sünni
puhul oli antud. Ja nii läks üks ring taas käima. Üldjuhul sellest
rattast väljamurdmine oli keeruline... Tsiteeriks veelkord Tauno
Kulmarit, seekord teisest allikast
( albion.ee/reisilugu/...
inkade impeerium tahuantinsuyu):
„Ayllu liikmed olid veresugulased ja aylluterritoorium nende
kõigi ühisomand (marca). Impeeriumi ajal oli ayllu organiseeritud
enam mitte veresuguluse, vaid territoriaalsel põhimõttel. Töötaja
oli seotud ayllu külge kogu eluks, olgu siis maaharimine, sõdimine
või religioossed riitused. Iga meessoost liige oli kohustatud
abielluma; vajadusel määrati poissmehele naine sunniviisil. Ühiselt
haritavast maast määrati igale mehele kindla suurusega jaosmaatükk
tupu (selle suurus oli selline, mille saak pidi olema täiskasvanud
mehe aastane toiduvaru) ja iga lapse puhul lisandus veel kas 1 tupu
(poisi puhul) või pool tuput (tütre puhul). Haritav maa ja sealt
saadav saak oli jagatud kolme ossa: 1/3 preestritele ja
ohvriandideks, 1/3 riigi andamiks ja 1/3 ayllu liikmete
ülalpidamiseks. Samasugune toodangu jaotus kehtis ka kariloomade ja
käsitöötoodete puhul. Naiste ülesandeks oli ketramine ja
kangakudumine. Riiklikest aitadest varustati elamiseks vajalikuga
õukonda, ametnikke, sõjamehi ja ehitajaid, samuti haigeid, leski ja
invaliide – iga riigialam oli kindlustatud elatismiinimumiga...
/.../. Ühiskonna moraal tugines nn kolmele keelule: ära varasta, ära
valeta, ära laiskle“.
Kena näolapiga lihtrahva hulgas sündinud tütarlapsel võis käsi paremini
käia, kui ta välja valiti Inti – päikesejumala - templisse nii öelda
päikestütreks (aclla-kuna). Praeguses arusaamas võiks neid siis pidada
teatud mõttes päikesejumala nunnadeks või preestrinnadeks. Kaunitarid
elasid templite juures omaette elamutes. Elu olevat olnud nagu lill,
vaid selle kitsendusega, et neiud pidid karsket elu elama ning neid
pühakodadest niisama välja kolama ei lastud. Peale päikesejumala
teenimise õmblesid nad valitsejale uhkeid rõivaid. Valitseja võis
päikesetütre mõnele ülikule autasuks kinkida või anda loa abiellumiseks
– sel juhul pääses neiu nunna staatusest, ent enamasti pidi jätkama oma
tööd õmblejana templi juures. Seda juttu Piretilt kuuldes meenus üks
inka legend, mida mõni nädal tagasi olin just oma printsessidele
unejutuks rääkinud, karjusest ja kaunist päikesetütrest, kes armusid ja
põgenesid koos Pühast orust – ka sinna peaksime mõne päeva pärast
jõudma. Calca linna juures jäid nad templivalvurite eest pagedes mägesid
ületades kurule hirmväsinult magama. Ent ärkamine kujunes dramaatiliseks
– tige jumal Inti ise pildus kõuekõminal nooli nende kohal taevas muutes
lõpuks armunud kivideks. Kaks püstist kivi kõrguvat tänini Calca kohal.
Saab näha – kaarti vaadates sõidame Machu Picchusse minnes arvatavasti
sealtkandist läbi.
Üheks inkade imeks peetakse ka nende teedesüsteemi. Kokku olnud teid
mägedes üle 10000 kilomeetri. Teedele olla arendatud omamoodi
postijaamade võrk, kus kullerid, teekäijad, armeesalgad jm teekäijad
said puhata. Tsiteeriks siinkohal veelkord Tarmo Kulmarit (Inkade ja
asteekide riikliku ning ühiskondliku korralduse võrdlusjooni, Mäetagused
33; lk 69-70):
„Riigi tähtsamad punktid olid ühendatud tiheda teedevõrguga. Kaks
paralleelset peateed kulgesid all rannikuribal ja ülal Andides
Tšiilist Ecuadorini. Need olid ühenduses rohkete haruteedega. Kuna
inkad ei kasutanud ratasveokeid ega ratsaloomi, oli sidepidamine
korraldatud tihedalt asetsevate postijaamade (tampu) vahel
kulleritega ja transport kandjatega teatepulga üleandmise
põhimõttel. Sidet peeti ka suitsu- ja valgussignaalide abil.“
Peruu lihtrahva maiustusi: vasakul frititud suhkruga makaronid; paremal
frititud suhkruga mais
|
Üles |
Teel Cuscosse võeti Joana juhtimisel läbi ka ketšuakeelsed
põhiväljendid... Kui ma neid vaid mäletaks... „Sulpayki!“ tähendas vist
„tänan“ või midagi sellist... Aga ma olen kindel, et katsun piirduda
siin levinud riigikeelte osas vaid oma mõnesõnalise hispaaniakeelse
sõnavaraga:
„Hoola, uuna tserveesa poor favoor! Kraatsias!“
Sellepeale tuleb meelde taas üks kena seik aastast 1999 Hispaaniast, kus
mu nokastanud sõber tahtis olla sõbralik ja viisakas ning makstes ütles
sügava kummarduse saatel ettekandjale pidulikult ja südamlikult:
„Cerveza!“...
Pukhara - Abra La Raya
|
Üles |
Abra La Raya - 4312 m... nagu kinnitab roostetav silt parkla servas. Ma
ei ole nii kõrgel varem olnud. Kui Punost liikuma hakkasime ja tuli
jutuks, et esialgu kulgeme ikka veel mäkke üles, mõtlesin hirmuga oma
enesetunde peale. Kurul bussist välja astudes ent tundus olemine päris
mõnus. Päike paistis, õhk oli jahe ning klaar, lumised tipud kiiskasid
ümberringi. Meie peruulannast giid viipas taamal paistvatele kõrgetele
jäämütsides iludustele u 20 km kaugusel – näete, seal on mäed! Chimboya
(5840 m) ja kusagil tagapool Yana Khuchilla (5472m)...
Minu elu kõrgeim kuru - Abra La Raya
|
Üles |
Abra La Rayale on sisse seatud kena käsitööturg: imeilusad kudumid,
alpaka villast asjakesed ja muud kena nipet-näpet. Leidsin isegi midagi
kodustele printsessidele kaasa ostmiseks. Soetasin ühe villase õlasalli
ning siis jäi silma kampsun. Salli ostes lükkas atsakas müüjast
vanaproua ühe 20 dollarilise tagasi, sest avastas selle servas täkke –
ei võetavat pangas vastu. Andsin siis teise. Tahtsin bussi naasta, ent
siis nägin kampsunit, mis mu vaimusilmas täpselt oleks sobiks
abikaasale. Vaatasin kampsunit nii ja naa, aga et mul hakkas
dollari-sularaha nappima, siis asetasin kauni kudumi teiste sekka tagasi
ja asutasin minekule. Seepeale proua elavnes – tegi usinasti
allahindlust ja ka katkine rahatäht sobis. Loodetavasti oleme rahul
mõlemad.
Abra La Raya turistiturg
|
Üles |
Abra La Raya: hundimüts
|
Üles |
Cusco raudtee
|
Üles |
Peale tunnikest sõitu maabusime Sicuanis, restos La Pascana de Mer.
Resto, nagu selgus, pidavat kuuluma meie bussijuhile. Niipea kui kohad
sisse olime jõudnud võtta, astus nurgas üles kohalik bänd.
Kohustuslikult alustati programmi El Condor Pasaga ja siis tuli Hotel
California ja kõik need muud lood – loomulikult südantlõhestavas
pan-flöödi versioonis. Kui on siin riigis nähtusi, mis allergiat
tekitavad, siis mulle tekib lööve vist küll flöödiversioonis El Condor
Pasast. Koht ent tervikuna jättis hea mulje – toit maitses suurepäraselt
ning magustoidule garneeringuks avanes kena vaade väikese maalilise
kosestikuga Urubamba orule. Kõik paadunud alpaka huvilised said õue peal
elusloomadega nõrkemiseni šelfisid teha.
La Pascana de Mer
| Üles |
Et olin näinud vahetult enne parklasse keeramist tee ääres üht põnevat
asja – keegi rahvariides ema koos oma pisipõnniga õiendas midagi
vihmavarju all suitseva kivihunniku taga, jätsin kaasreisilised loomi
hirmutama ning tegin kiired pool kilomeetrit sörki teed pidi tagasi.
Kivihunniku nõidujad olid alles, kuid nüüd peadpidi nutiseadmes.
Kivihunnik tossas. Ega ma väga targemaks ei saanud. Pildistasin ja
sörkisin tagasi. Kui siis bussi juurde tagasi jõudes Joannalt selle
kummalise nähtuse kohta küsisin, vastas ta, et seal tehakse ilmselt
lõunat: kivihunnik köetakse maisiõlgedega kuumaks, siis aetakse see
laiali, tuhale laotatakse liha, kartuleid ja võib-olla ka muid aedvilju
ning pannakse kivid peale tagasi. Paari tunniga valmivat tõsine hautatud
talupojaroog.
Teevad lõunat...
|
Üles |
Sicuan
| Üles |
Pealelõunane tee Cuscosse laskus vähehaaval. Iidsetetel aegadel
terrasseeritud aedade vahel (nende vanade, rohtukasvanud mägipõldude
ulatus näib meeletu) meenutas maastikupilt kohati Toskaanat. Nii
kulgesime kilomeetreid vasakul pardas maaliline jõeorg, vahel ka
kaugemal mõni järveke. Seda kõrguste kerget muutumist nagu ei pannudki
tähele, ent loodus ümberringi muutus lopsakamaks, rohelisi rohumaid
ääristasid põõsaribad, teed palistava jõge äärde tekkisid sageli isegi
väiksemaid metsatukkasid meenutavad puudesalud. Puud näisid kohati väga
eukalüptide moodi ja kui ma Joannalt selle kohta taas küsisin vastas ta,
et need ongi eukalüptid, mida kaldakindlustusteks ja päikesevarjuks on
istutatud.
Terrassipõllud
|
Üles |
Eukalüptid
|
Üles |
Enne Cuscosse jõudmist tehti veel üks ja väga meeleolukas peatus
Andahuaylillases. Andahuaylillas on tilluke kompaktne hispaanialik
koloniaallinnake, ilmselt nagu kümned omataolised siin kaugel sisemaal.
Väikesele ürgvanade puumürakatega piiratud keskväljakule sisse keerates
meenutas kogu see atmosfäär mõnd veel „nii“ üles vuntsimata küla kusagil
Kanaaridel. Vapustavalt õdune, vana, rikkumata, natuke laokil ja
imeilusa barokse koloniaalhoonestusega. Ilus! Muidugi oleks see linn
niisamagi väärt tunnikest jalutamist ja klaasi picot kusagil
nurgapealses tavernas, ent tullakse sinna XVII sajandi alguses
jesuiitide poolt ehitatud Püha Peetruse kiriku pärast. Just selle kiriku
tagasihoidlik fassaad meenutas mulle mälestusi Lanzarotelt. Masaja
torniga valgeks lubjatud Purtse linnust meenutav pühakoda väljast paneb
õlgu kehitama – on küll vana ja koloniaalstiilis varabarokne – see
tähendab üsna rohmakas ja lakooniline – samas kindlasti omas unises ja
läbielatud ehedas linnaruumis vägagi maaliline, aga Berninilt see üle
„E“ küll ei saaks. Üllatus ent peitub kirikus sees. Asjata ei kutsuta
seda Ameerika Sixtuse kabeliks! Milline kulla, maalide ja skulptuuride
virr-varr, milline ebareaalselt kaunis puitkatus! Kõik endiselt pisut
rohmakas ning mõnusa inka meistrite vimkaga (mõni detail dekooris ajab
lausa judinad peale) – no näiteks risti löödud Jeesus mingi
seelikulaadse tootega. Kiriku dekoori omistatakse barokses Peruus üsna
tuntud Luis de Riañole (toimetas Andahuaylillases 1620-tel), keda
tuntaksegi just tänu Andahuaylillase kirku ja mõnede freskode järgi
paaris Cusco kirikus. Riaño oli Itaaliast pärit kunstniku, Angelino
Medoro, õpilane. Viimast on oluline mainida seetõttu, et koos Bernardo
Bitti ja Matteo da Leccega (veel itaalia jesuiitidest maalikunstnikke)
on nad tuntud Peruu koloniaalse maalikunsti isadena. Mingil veidral
põhjusel ei lubata kirikus pildistada, mistap sain seda baroklikku
küllust klõpsida vaid hõlma alt paar võtet enne, kui turvad lubasid mu
kõrvad pihku võtta. Selline kirik!
Andahuaylillase kirik
|
Üles |
Plaza de Armas. Andahuaylillas
|
Üles |
Andahuaylillase kiriku ees pälvivad tähelepanu kolm hiiglaslikku
rohmakat risti. Nende lugu on konkreetne ja tuttavlik kõigile ristitud
paganarahvastele (ka eestlastele) – loomulikult rajati kirik maiade
templi asemele (templi alusmüüre võib isegi kiriku soklis aimata). Et
anda kirikule juurde mõjukust paigaldati sinna ette ristid. Kolm risti –
kolm korda ülbem, kolm korda mõjusam. Mõnele inkade pühakohale, mida
mingitel põhjustel ei saanud kirikuga üle kirjutada, püstitati üks kuni
n+1 risti, et vähemalt vormiliselt oleks nende külastamine kohalike
poolt poliitiliselt korrektne.
Andahuaylillase ristid
| Üles |
Andahuaylillas
|
Üles |
Rumicolca. Vana inkade kontrollpost Cusco teel
|
Üles |
Cuscosse jõudsime lubatust-kardetust varem - juba kella neljast
tammusime hotelli fuajees. Peab reisikorraldajatele au andma – taas
peatume täiesti vanalinna südames, keskväljaku ääres. Seepärast ma ei
jäänud peale sisseregamist hotellituppa jobutama, vaid viskasin kola
voodile ning suundusin vanalinnatuurile. Giidide sõnutsi plaanime küll
ülehomme vanalinna süvitsi uudistada, kuid ees oli pikk kaunis
päikeseloojang iidse inkade pealinnas südames, inkade riigi tähtsaimas
kohas, mille külastamine kordki elus olnud kunagi iga inka unistus –
olnuks patt hotellis kopitada. Õhtusele uitamisele kehtis lihtsalt
pisuke piirang: kolmveerand seitse oodati meid õhtusöögile keskväljaku
äärde kõrtsu nimega Tunupa.
Basilica Menor da la Merced. Cusco
|
Üles |
Plaza Kusipata. Cusco
|
Üles |
Plaza de Armas. Cusco
|
Üles |
Cusco vanalinn on sarmikas ja väga äge! Ägedaks teeb selle linna keskuse
atmosfäär – üüratult avar keskväljak, mida piiravad madalad
koloniaalstiilis kaaristutega hooned, katedraal ja teised kirikud. Linn
ehitati inkade linnale, mille hispaanlased lihtsalt eest
ehitusmaterjaliks lammutasid. Tõsi, maavärinad on selle XVI - XVII
sajandil hispaanlaste poolt tehtu enamuses hävitanud, kuid XVIII
sajandit võib ümberringi katsuda küll ja veel. Plazad, kirikud ja
arkaadid... Inkade linnast pole kahjuks ruumiliselt tunda muud, kui
Plaza del Armas - hiigelsuur iidne keskväljak, mille ümber asunud
ülikute paleede asemele rajasid hispaanlased oma maitse ja kombe
kohaselt uued enda tähtsatele tegelastele. Ainult inkadeaegseid
alusmüüre sageli ei lammutatud, vaid kasutati hoonete vundamentidena või
isegi esimese korruse seintena. Linnas kõndides tunneb ülespoole kaldus
seinte järgi need majad üpris lihtsalt ära. Põnev on, et see pisku,
mille hispaanlased inkadest alles jätsid, on kõige kiuste elanud üle
maavärinad ja olemas tänapäevani, samal ajal kui mõni paremate
euroopalike ehitustraditsioonide järgi ehitatud hoone on maa rappumisel
kokku kukkunud juba kordi.
Cusco katedraal - vasakul ja Iglesia de la Companía de Jesús - paremal
|
Üles |
Iglesia de la Companía de Jesús - paremal
|
Üles |
Õhtusöök Tunupas kujunes meeleolukaks. Juba päeval bussis paluti
täpsustada õhtune menüü – valikus oli kolm kombot. Valisin menüü, mille
pearoog oli alpaka steik – kus siis veel kui mitte siin. Kuna minu kombo
eelroaks pidi olema rohekas kahtlane maisisupp, siis püüdsin ääri-veeri
leida võimalusi selle asendamiseks. Minu siiras tänu läheb täna õhtul
kindlasti Joannale, kel õnnestus ära rääkida ettekandjad; nii toodi
maisisupi asemel ette kartuli-avaokaado salat.
Tunupa
|
Üles |
Õhtusöök lõppes kohaliku bändi ja tantsutrupi ühise etteastega. Mõlemad
olid tasemel - avapauk juhatati sisse vägevalt – paaniflöötidega
versioon üsna ehedalt ja jõuliselt tuntud looga Ennio Morricone Ristiisa
soundtrackist. Edasi tehti paar lugu-tantsu kohalikku lugu, mängiti
Lennoni Imaginet, Los Lobost, Carlois Santanad jm. Koos väga elurõõmsate
tantsijatega haaras see etendus isegi kaasa. Kahjuks suudeti vähemalt
minu jaoks lõpuvägevuseks kuulutet’ El Condor Pasaga oma aktsiad pisut
maha mängida. Nagu vist olen kirjutanud, mängitakse seda siin igal pool
söögi alla ja söögi peale, üks versioon õnnetum kui teine. Ka too Tunupa
orkestri üritus oli Simoni ja Garfunkeli versioonile umbes sama sarnane
kui Kukerpillid püüaksid mängida Metallica Master of Puppetsit. Ent kui
see meeleheitlik muusikaline sooritus välja arvata, siis olid nad siiski
päris ägedad. Tunupa show lõppes aga mingi saadanate tantsuga, kus kaks
sarvedega krõõpa ja nende saatjad tegid esialgu niisama põrgulikku
tantsu ja siis haarasid publikust ohvreid. Jeerum-jeerum! Sattusin ka
üheks nendest ja tegin 5 minutit kaasa metsikut keksimist. 3500 m
merepinnast ülalpool olevat õhutihedust arvestades ei ole araabia
süsteemis soliidse kehaehitusega härrasele mitte niisama pühapäeva
jalutuskäik. Viimastel sekunditel mõtlesin, et annan otsad; jube piinlik
olnuks seal kõrtsu keskpõrandal kõhuli käia... Minu jaoks üsna viimasel
hetkel lõppes see hull tants Medusaga...
Tantsijad...
|
Üles |
Medusa
|
Üles |
Ja nüüd olen tagasi hotellis. Tegin enne jõudmist väikese tiiru Plaza de
Armasel, ent pikaks kondama ei jäänud - õhtud kisuvad siin kõrgel nii
viludaks, et võtab hambad plagisema. Nii... Elektroonilised asjad
laevad, kohver on juba koos (või peaaegu) - homme on start 10 minti enne
kaheksat. Plaan on sõita esialgu Pühasse orgu ja siis õhtuks Maccu
Picchu Pueblosse.
Jalutuskäik "koju"....
|
Üles |
|
07.05.2022. Yukaj. Restoran Mixtura Valle
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Manos de la Comunidad. Härjad, Cusco katedraal ja...
|
Üles |
Istume madalate puudega palistatud restoraniõuel oodates
lõunasöögibuffee avamist. Kuigi hommikut on saatnud väikesed äpardused
ning stoppamised, jõudsime vist siiski kohale pisut vara. Igatahes
tassivad näitsikud õlut ja muud head paremat joogikraami laudadesse. Et
mina olen aniisi tee peal, siis hankisin järjekorrata oma joogi kõrtsust
seest kuumaveeautomaadist. Püüan kähku tänased senised märksõnad kirja
saada.
Startisime hommikul kella 8 paiku. Tänane buss on kahjuks väike ning
kohti jagub seepärast päris täpselt – seega sellist privamist nagu seni
Cusconi, pole täna nautida saanud. Samas on terve ennelõuna näidatud
akna taga kaunist Püha orgu, mis kompenseerib mugavuskao. Õnneks on mu
pinginaaber mõistev, kui vahetevahel püüdes bussiaknast mööduvat
jäädvustada aktsiooni käigus teda kogemata küünarnukiga toginud olen.
Üsna varsti peale starti peatusime ühes alpaka farmis, Manos de la
Comunidad, Cuscost pisut põhjas. Näidati igas
suuruses ja värvis alpakasid, lambaid, vikunjasid ja merisigu. Ühe
varikatuse alla olid end sisse seadnud rahvariides daamid, kes suitseval
leel aurava teekannu juures istudes kudusid käsikangast. Olen näinud
lapsepõlves nädalate kaupa kangastelgi – vanaema teenis pensionilisa
põrandavaipadega; juba selle kaadervärgi vaatamine ajab pea suitsema,
kuid nood naised seal tegid omi vaipu kuidagi põlveotsas, tillukeste
raamidega... Ainsa sarnasusena märkasin süstikut, mida prouad kosmilise
kiirusega niitide vahel heegeldasid. Hämmastav!
Alpakad, vikunjad ja "heegeldajad"...
|
Üles |
Muidugi kuulus farmi juurde müügisalong, kus müütatakse igasugust träni
alpaka villast, kohapeal kootud kangast ja loomulikult igasuguseid
imelisi kudumeid. Aus käsitöö ausa hinnaga – näiteks korraliku (ja väga
ilusa) seinavaiba oleks saanud „ainult“ 5000 taala eest. Ent alumistel
riiulitel leidus siiski ka odavamat kaupa ja nii sain täidetud kaks
pisikest kodust kaasa antud tellimust-kohustust. Positiivseks üllatuseks
oli kaardimakse võimalus.
...
|
Üles |
Autoportree tundmatu mannejkeeni ja 50
dollariliste kaisuloomadega
|
Üles |
Ahjaa... Alpaka teemadel selgus üks põnev fakt. Beef jerky... Algne
versioon tänasest jerkyst (jerky definitsioon: soolatud külm-kuivatatud
või külm-kuivatatud ja suitsutatud liha) pärinevat eelkõige Peruust, kus
selleks kasutati alpaka või laama liha. Muidugi ei ole liha kuivatamine
mujalgi ju tundmatu olnud, kuid just nimetus – jerky – tuleb ketšua
keelest (ch'arki). Eespool jutustasin toiduainete säilitamise kunstist -
charki on taas üks kujukas näide sellest. Charki on sõna otseses mõttes
superfood, sest kuivatatud liha on nagu kontsentraat ja erinevalt
kuivatatud maisist või kartulist koheselt ka lisatöötlemiseta söödav.
Charkit anti kaasa sõjameestele ja näiteks kuivatatud liha varu oli
alati olemas teeäärsetes tampades, kus siis volitatud rännumehed said
sellega end kiiresti kosutada. Hispaanlased võtsid meetodi üle ja nii
see nimi on üle ilma levinud. Peruu olla tänagi üks maailma suurimaid
jerky tootjaid.
Edasi võtsime suuna Pühasse orgu - Valle Sagrado de los Incas, mille on
aastatuhandetega kaljunõlvadesse uuristanud Urubamba jõgi. Ketšua keeles
kutsutakse jõge Willkamayuks, mis eesti keeli võiks tähendada Püha jõge.
Tegelikult olime mööda Urubamba serva sõitnud juba mõni kilomeeter peale
Abra La Raya kuru. Kui kaarti vaadata, siis algab jõgi kusagilt nende
mägede liustikelt, mida Joanna eile kurul oli näidanud. Seega on Püha
jõgi saatnud meid juba pea kaks päeva ja juhatab kuni Macchu Picchuni.
Tema algust oleme peaaegu näinud, vähemalt aimamisi, kuid jõe suudmeni
Ucayali jõkke on meie praegusest peatuskohast veel ligikaudu 600 kilti.
Ucayali peetakse aga juba Amazonase ülemjooksuks. Seega luuleliselt
võiks öelda, et rändame siin Amazonase kallastel...
Unustatud lammas...
|
Üles |
Inkade jaoks Püha org tähendas Urubamba lõiku kusagil Cuscozt Machu
Picchuni. Ühtepidi muutis oru pühaks selle asukoht ja kliima –
kõrgmägede vahel sadade kilomeetrite raadiuses oli see üks väheseid
piirkondi, kus võimalik kasvatada põlluvilju, eeskätt maisi. Mais
tähendas toitu ja chichat – maisiõlut. Maisiõlle mainimine pole siin
asjakohatu – märjukest ei peetud inkade riigis ent mitte ainult lihtsalt
kergeks alkohoolseks joogiks, vaid see oli ka oluline rituaalne ja
kultuurikonteksti siluv jook. Diego Vargas-Yana jt oma artiklis „Ancestral
Peruvian ethnic fermented beverage “Chicha” based on purple corn (Zea
mays L.): unraveling the health-relevant functional benefits“
kirjutavad:
„This beverage was used both as part of daily diet of the Inca
population and as an essential element during the political and
religious ceremonies. /.../. The great extension of the empire of
the Incas allowed the incorporation of the traditional practices of
pre-Inca civilizations, and inhabitants across the empire therefore
adapted the production of Chicha according to their own traditions
and culture.“
Teisalt laius Urubamba kallastel Cusco, riigi pealinn, impeeriumi
tähtsaim linn. Pachacuti andis sellele pealinnale väärilise tuuningu,
rajas Macchu Picchu ning ehitas vääriliselt ümber ka Ollantaytambo.
Urubamba oru linnades elas riigi koorekiht, kellele kuulus kogu viljakas
jõeoru maa. Riigi edenedes läksid Püha oru põllud enamuses kuninglikule
kogukonnale. Kuna Sapa Incat peeti jumalaks maa peal, siis eks seleta
see ka oru nime päritolu.
Valle Sagrado de los Incas
|
Üles |
Muidugi ei avastanud kohalikku Eedeni aeda, millega Urubamba orgu võiks
võrrelda, inkad esimesena: siin elas mitmeid rahvaid juba vähemalt
tuhatkond aastat enne Kristust. Inkad vallutasid oru poole tuhande aasta
jooksul alates 900. a peale Kristust. Siinkohal oleks paslik õiendada
sõna „vallutasid“. Ilmselgelt olid inkad sõjamehed ja kui vaja, siis
halastamatud. Kui konkista alguses poleks kohalike päälikute vahel
puhkenud kodusõda, saanuks impeerium hoobilt välja panna isegi 200000
mehelise armee. Ent arvatakse, et suur osa impeeriumist laiendati siiski
mitte otseselt sõjalise vallutamisega, vaid diplomaatiliselt. Seejuures
allutatud riike ja rahvaid suruti mutta vaid nii palju, et kord majas
oleks. Muidugi võis diplomaatia tähendada kohati ka seda, et sõjavägi
seisis linna all ja pealikud lihtsalt diskuteerisid rahumeelse
ülevõtmise tingimuste osas. Ent siiski - võimalusel säilitati kohalik
süsteem, eriti põllunduses ja kui vaja, siis võeti kohalikud sobivad
võtted ja leiutised hoopis üle ja rakendati mujalgi riigis. Seda viimast
peetaksegi üheks inkade riigi edu võtmeks.
Niisiis – olime teel kuninglikele maisiväljadele... Hmm, ka see termin
„väli“ tahab siinkohal õiendamist. Väljadeks võiks kutsuda lamedatele
jõeluhtadele kujunenud ahtaid põllusiile. Ent suur osa põllust
majandatakse terrassidel. Kusagil eespool ma vist juba kirjutasin, et
mäenõlvad on terrassidest triibulised – Pühas orus võib seda praktikat
jälgida nõrkemiseni. Alumised terrassid on enamasti tänini kasutusel,
kuid vanad, rohtu ja võssa kasvanud astmikpõllud tõusevad kohati
kümneid, kui mitte sadu meetreid mööda mäenõlvu üles... Inkad oskasid
põlde mäenõlvadele ehitada. Nad austasid ja pidasid mägesid pühaks. See
ei takistanud inkasid mägede olemust tundma õppimast ning põllu- ja
teeehituses kohalikku topograafiat oma vankri ette rakendamast. Kui
asteegid, maiad jt ehitasid Thor Heyerdahli rõõmuks astmikpüramiide,
siis inkad ehitasid astmeliseks oma mäed. Funktsionaalselt nõudis seda
põllundus, ent vajadusel tehti mõnele pühale mäele terrassid ka puhtalt
visuaali pärast. Kui mägi meenutas puumat, võimendati selle puumalikke
jooni, kui kondorit, siis kondori iseloomu – nii lihtne see ongi.
Terrass tähendas enamasti kohalikest kergelt tahutud kividest laotud
tugimüüri, mille tagune täideti mulla ja sõnnikuga. Mäest alla voolav
vesi püüti kinni ja suunati kastmissüsteemidesse või erosiooni
vältimiseks eemale. Ka terrasside alla rajati purdne dreeniv kiht, et
hoida pinnas parasniiskena.
Õpetussõnad inkade terrassidest
|
Üles |
Pühas orus võiks tegelikult päevi veeta - org on täis inkadeaegseid
kivihunnikuid. Kuulu järgi olevat üks paremini säilinud linnu
Ollantaytambo – eks näeb varsti, kuid ümberringi nii Pisacis, Calcas,
Yukaijs kui mujal on asju, mida peaks tulema avastama juba spetsiaalselt
– meie kontsentreeritud reisiplaan kahjuks kõrvalepõikeid väga ei
võimalda. Üks kuulsamatest loetletute hulgast on vast Moray, ent
varemeid leiab siin küll ja veel.
Mõnikümmend kilomeetrit Cuscost sõitnud hakkasime laskuma. Serpentiinsel
teel tekkis üha rohkem vaateid jõeorule. Hetkel, mil giidid rahustasid
tõusvat pildistamisentusiasmi väitega, et rahu, ainult rahu – kohe teeme
peatuse, kostus mingi ebamäärane robin, nägin silmanurgast ülalt
mäenõlvalt kukkuvaid kive ning siis käis kõva pauk – täpselt nagu
lõhkenuks rehv. Buss jäi kuristiku veerel siiski kindlalt rajale ja sõit
jätkus. Õnnelikul kombel toimus see ehmatus pisut enne Taray vaatekohta
Pisaci lähedal, mistap keerati varsti hingematva vaatepanoraamiga
parkimistaskusse. Vaade oligi äge! Ent äge nägi välja ka ribadena
lotendav üks sisemistest tagarehvidest. Õnneks piirdus allavarisenud
kivirusu vaid lõhkenud rehviga. Mõelda vaid, kui mõni kivikolakas
katusele kukkunuks – kardetavasti tulnuks tagasi Cusco poole keerata, et
minna pükse vahetama. Bussijuht aga muigas vaid laialt naerul näoga
rehvi vahtivaid kukalt kratsivaid turiste vaadates:
„Todo está bien..., todo está bien, amigos!“
Rehv...
|
Üles |
Pildid pildistatud kobisime vasakus pardas haigutavat kuristikku
vaadates katkisele rehvile mõeldes kerge kõhedusega tagasi bussi peale.
Sõit ent ei kestnud kaua. Laskusime mõned serpentiinid, kui tehti uus
peatus Pisaci vaatekohas, mida markeerib grillrestoran (Ñusta nimeline
vist?). Imetlesime orgu ning Joana rääkis inkade geograafiapraktikast ja
kaardistamise oskustest. Inkad kasutasid omamoodi
triangulatsioonisüsteemi: kõrgematele punktidele paigutati märgid -
kivikolonnid, mille järgi sai orienteeruda ja ka vahemaid
arvutada-planeerida. Triangulatsioonisüsteemil põhinev maakaart olevat
Cusco Päikesetemplis vaatamiseks väljas – sinna me paari päeva pärast
loodetavasti ka satume. Teoreetiliselt need kiviks muudetud armunud
Calcas võivad olla tegelikkuses geodeetilised maamärgid. Joana näitas
silmapaistmatut kivisammasti lähedalasuval mäel, mis olevat üheks
selliseks punktiks. Kui sellele poleks eraldi tähelepanu juhitud, poleks
osanud küll ühes järjekordses kivis midagi nii tähenduslikku näha.
Iidne inka maamõõdupost
|
Üles |
Võib-olla üks pildike veel Pisaci kohal kõrguvatelt nõlvadelt.
Puumakujulised härjad. Pucharat kirjeldades vist rääkisin nende loost ja
taustsüsteemist. Nüüd nägin noid härgi mitte poeletil, vaid lähedalt
natuuris nii nagu neid tarvitada tuleb: kena kollane keskmise koera
suurune sarvilistepaar ehtis üht resto kõrvalhoone katust. Härjad ning
rist. Väga jesuiitlik, hispaaniapärane ja ...inkapärane. Tõeline
„kultuuride integratsioon...“ Aga nunnu.
Härjad...
|
Üles |
Pisaci vaatekoha (Mirador de Pisac) grillresto leivanumbriks on
kohalikul kombel pikalt küpsetatud sealiha, mille tulemusel läbikasvanud
tükid muutuvad imepehmeks ning nahk pealt hõrgult krõbedaks. Midagi
sarnast proovisin mäletatavasti ka Arequippa turul, kuid seal oli liha
pikalt letil seismisest leige. Nüüd saime maitsta otse tulelt tulnut –
mmmm... lihtsat suus sulav! ... Tehakse ikka häid asju!
Pisaci grillmeister
|
Üles |
Bien või mitte – Pisacis tekkis tänu katkisele rehvile planeerimata,
kuid minu jaoks üsna tervitatav peatus. Rahvas pandi maha kohaliku
kalmistu vastas hiiglasuure turuhalli ees. Ilmselt nägi reisisaatjate
taktikaline plaan ette rahva suunamise šopingule, et kuidagi tekkinud
aeg surnuks lüüa. Noh, kui vinguda, siis võinuks peatuse teha Pisaci
varemeteväljal, kuid oli nagu oli ja vähemalt minu tunnike Pisacis
kujunes üsna põnevaks. Pudenesime turule laiali. Kohe sissepääsu juures
silmasin üht kurbade silmadega meest ja tulipunast imeilusat pontšot.
Jäin seisma. Härra küsis üsna arglikult, et mis keelt ma räägin. Tema
rääkis päris kenasti gringode keelt – igatahes paremini kui mina.
Esialgu sõbralik viisakuste vahetus kujunes peatselt kauplemiseks. Kohe
esimesel pilgul mulle meeldinud pontšo oli 5 minutit hiljem müüdud.
Mulle loomulikult... Lahkudes viskasime käpsi ning härra ütles, ta on
esimest päeva müümas ja et olen tal esimene klient – tema arvates tõin
talle õnne. Lahe. Nii pole mulle veel öeldud...
Pisaci turg...
|
Üles |
Igaks juhuks edasiste kiusatuste vältimiseks lahkusin pontšoga kohe turult, sest see kubises ilusast
käsitööst. Läksin hoopis surnuaiale. Kalmistu nagu ikka, sisult ning
vormilt katoliiklik, kuid rohelusse uppuv... Kui morbiidihõnguine
jalutuskäik lõppes, asutasin end linna.
...ja kalmistu
|
Üles |
Pisac on samasugune lahe pisike linnake nagu Andahuaylillas. Kõikjal
tänavatel ja keskplatsil käis usin ehitustöö, mille tulemusel ilmselt
muutub see muhe vanalinn varsti tuttuueks. Kahju... Olin just
keskplatsilt põgenemas, kui üks härra kõnetas mind mingi kõrtsu ees.
Jäime rääkima ning ühtäkki seisime juba leti ees, kummalgi käes klaasike
piscot. Esialgu naturaalset ja siis variant kannatuselille seemnetega.
Tax free... Härraks osutus suviselt igavlev kunstnik, kelle äri oli
(loodetavasti ajutiselt) linnakeses keev tee-ehitus ajutiselt välja
suretanud. Kõrts kuulus tema õele, kelle klientuur olevat samuti
platsiehitusega kokku tõmmanud. Piscoga ühel pool, suundusime härra
stuudiosse. Sattusime pisikesse galeriisse, mille esimene ruum koosnes
suhkrumagusatest vaadetest Cusco, Maccu Picchu ja naabruskonna „must
see“ vaadetele, lisaks esoteerilised motiivid inka jumalatest,
Kristusest ning muinaslugudest, millest mul pole aimugi. Igal pildil
juures rahanumber ning härra kinnitus, et tal on olemas vutlarid ja ma
võin osta mida tahan – tema pakib professionaalselt. Teine ruum ent ei
olnud klientidele, vaid päris stuudio. Ja seal vedelesid seinte ääres
täitsa ägedad pildid: akvarellid inimestest, kohtadest, emotsioonidest.
Kohati detailsed, kohati lihtsalt sirgeldused – nagu mu võõrustaja
mainis – need on tema enda jaoks. Samas ei väsinud mu boheemlasest
kaaslane kordamast, et kui soovin, siis saab ka neid osta – vutlarid
sobivad ka neile piltidele:
„No probleem, it's ok, it's ok - you can take them on the plane“.
Olin talle juba minnes selgitanud, et külastan galeriid lihtsalt
uudishimust ja klienti minust ei saa. Ei saanud lõpuni ja nii lahkusime
varsti sõbraliku käepigistusega.
Pisac
|
Üles |
Kunstizaalis, kunstizaalis...
|
Üles |
Keskväljakult tagasi lonkides sattusin meie seltskonnale, mis liikus
maantee suunas kokkulepitud kohta bussi ootama – rehv olla vahetatud...
Püha oru moodustavad katkematud külad, mille väikeste majapidamiste
vahele pikitud põllud rohetavad jõekäärudes või mäenõlvadel. Külade ilme
jätab kirju mulje – palju on isikupäratut ja inetut XX sajandi teise
poole ehitust, suuri betoonplanke, koledaid hoovinurki, ent kohati leiab
mõnusalt vanu, ajahambast näritud punasekatuselisi koloniaalhooneid,
valgete kivimüüridega piiratud haciendasid, kaubahoove ja aitu, mis omas
kõveras vanaduses sobituvad imeliselt ümbrusse. Maisivarte pinudega
asjalikult kõndivad mehed, väärikalt jalutavad vanaprouad, mustasilmsed
põngerjad, tuk-tukid, traktorid, võrrid, lambad ja lehmad... Kogu
bussiaknast mööda libisev oru üldpilt kokku moodustab mõnusalt elusa
terviku, koledus ja ilusus tasakaalustuvad, peidavad medali pahupooled
ja lasevad naiivsel turistil sisse imeda seda ääretult metsikut ja samas
inimlikku aastatuhandeid läbi elatud pitoresksust. Nagu kuu aega tagasi
Egiptuseski mõtisklesin – põld, põllupidamine, põllu- ja aednikutööd on
universaalsed, araabia või ketšua keelt mõistmata arusaadavad ning
tõlkimist mitte vajavad, inimeseks olemise aus ning kauneim väljund.
Unustatud lammas...
|
Üles |
Tõlkimist vajas ent üks nähtus, millele sattusime peale ühes järgmistest linnakestest – võis see vast aset
leida Calcas. Teadupärast on merisiga – cuy - Peruus
hinnatud loom. Mitte oma armsa juhmi olemise pärast, vaid kui tubli
proteiin. Igas korralikus maamajapidamises sibab köögis ringi
mitukümmend merisiga, mida siis vajadusel saab püüda ning patta panna.
Merisiga söödavat juba inkade ajast, kuid närilise söömisele suuremates
kogustes puhus hoo sisse XX sajandi vaesus. Niisiis, ühel hetkel peatati
buss Calca peatänava ääres. Siin ja seal võis silmata tavernaid ja
bistroosid, enamuse ees ilutses kutsuvalt reklaamsilt:
„CUY“
Joana läks ühte kõrtsu maad kuulama ning peagi leidsin end jalutamas
mittemidagiütleva ja pisut räämas grillkoha poole, et osaleda
kulinaarses inimkatses. Ukse kõrval toimetas
asjalik proua lihtsa suure raudgrilli veeres hõõguvate süte kohal
grillvarrastega. Varrastele olid pikitud... õõvastavate rotiirvetega
lihakehad, millest osad veiklesid päikesekiirtes kuldpruunilt, osad
kumasid ent alles lillakashallilt. Letil ootas tosin ürte täistopitud
väga roti moodi lihakehasid tulele panemist. Meid juhatati bistroo teisele korrusele, kuhu
peatselt ilmus kergelt nõutul ilmel grillija-proua, käes kaks taldrikut
kenasti pruunistatud merisigadega. Daam paistis olevat kimbatuses –
kuidas küll gringodele kõrvetatud merisigu viisakalt serveerida! Ent
meie oma peruulanna palus tal asi lihtsalt ära teha nii nagu kohalikele.
Tähendas see siis seda, et tädi võttis köögikäärid ja lõikas grillsead
tükkideks, jõledad pead jäeti tühjade silmakoobastega eraldi taldrikule
turiste põrnitsema. Ja siis võis igaüks võtta näpuvahele just sellise
tüki rotti nagu hing ihaldas. Maitses... Maitses nagu ülegrillitud kana.
Ma ei tea merisea anatoomiast suurt midagi, aga sain vist mingi abatüki
– kokku tilluke lihakribal ning palju luid. See amps ei olnud tegelikult
üldse halb, aga kindlasti ei jää see söömaaeg just proteiini visuaali
pärast mu maitseelamuste top kümne hulka. Kohalikele aga merisiga
maitsevat, eriti lastele, kes pidavat tavaliselt sööma korraga ära lausa
mitu isendit. Võib-olla tõesti annab 2-3 grillrotti välja ühe korraliku
kanajala koguse...
Sööme merisigu
|
Üles |
* * *
Hea küll. Aga siin me nüüd oleme. Tundub, et toiduga läheb veel aega.
Lähen jalutan pisut Yukaj peatänaval.
Mixtura Valle
|
Üles |
....
|
07.05.2022. Restoran Totos House, Machu Picchu Pueblo
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Püha org
|
Üles |
Uhh! Seda õhtut võtan vastu Machu Picchu Pueblos. Oleme Punost poole
võrra mägedes alla tulnud - vaid 2040 (+-)m peal, mistõttu õhk on täitsa
mõnus ja olemine tundub seepärast imeline. Kui seda vastikut köha
poleks, siis võiks täna olla pidu: siin on 100% turistikas, mõnusalt
ägedast saginast tulvil linnake!. Igasugust rahvast liigub,
seljakottidega ja ilma, igast sorti kõrtse, pisikestel tänavatel käib
ülilahe melu. Mitte just karneval, sest õhtu on niiske ning ebamäärasest
temperatuurist – u 12...18C – hoolimata üsna ebameeldivalt külm, ent
siiski – kõik kohad on elu täis. Pontšod, mütsid, kampsunid üll
istutakse terrassidel ja juuakse piscot või mida iganes – kogu
rahvusvaheline kärakavalik on olemas. Muidugi ka ägedate nimedega
kõrtsud: „Machu Disco“, „Cafe Paris“, „Inca Happyness“, „Rock’n Roses“,
jne, jne – igas võib leida tšillimas mõne ägeda seltskonna. Omaette koht
on peaväljak, mille keskust ilustavad nagu Pochahontase multikast välja
hüpanud indiaanlaste kujud – kõik pildistavad nende ees –, mõned
nooblimad kõrtsud ning hotellid ja ...valge kirik. Kirik oli avatud,
astusin sisse.
Machu Picchu Pueblo
|
Üles |
Parroquia Virgen del Carmen – Karmeli mäe Jumalaemale pühendatud
kirik... Karmeliitidega on üsna segane lugu. Asutati see mungaordu
arvatavasti XI sajandil Palestiinas Karmeli mäe juurde prohvet Eelijase
järgijate poolt, kes elasid pühamehele sarnaselt ülimas karskuses,
paastus ja palves. Karmeli Mäe Püha Neitsi Maarja ilmutanud end 16.
juulil 1251 ühele inglasele, Simon Stockile, Cambridges ja kinkinud
talle... abaluu... Nii see läks ja tänini tähistatavad katoliiklased 16.
juulil Karmeli Jumalaema püha. Hea küll... Hispaania ja Hispaania
koloniaalmaailmas tunnustati Karmeli mäe Jumalaema meremeeste
kaitsepühakuna, aga ka sõjaväelaste ja politseinike kaitsepühakuna,
Venetsueelas kaitseb ta näiteks ka autojuhte. Peruus muidugi on
Jumalaema sellel versioonil omaette roll: esiteks on ta Lima igavene
linnapea ja Lima vanalinna patroon. Teiseks on ta kogu kreooli kogukonna
– ehk siis hispaanlaste ja nende kohalike järeltulijate kaitsepühak.
Meremeeste ja Peruuga seob teda fakt, et Karmeli Jumalaema pilt oli
esimene Hispaaniast toodud pühapilt, mis Peruu pinnale toodi. Tegid seda
kaks meremeest, kes pääsesid Peruu lähedal laevahukust ja tõid
tänutäheks meresõitjate kaitsepühakule jumalaema pildi Peruusse...
Nojah. Miks siiski ehitada kirik just sellele pühakule siin ja praegu,
keset mägesid, inkade maa südames? Aga ega tegelikult vahet pole.
Guugeldasin ja ei suutnud veerand tunniga selle kiriku loo kohta midagi
mõistlikku leida. Kirik ise näeb välja suhteliselt... moodne ja segadust
tekitav – arvatavasti nii Corbusier kui Brunelleschi paneks end põlema,
kui seda näeks. Ent segadust tekitavast eksterjöörist ja interjöörist
hoolimata ootas pühakoda rändajaid veel kella 22.00 ringis avatud
ustega, valge ja sõbralik. Istusin seal koos paarikümne
seljakotiinimesega ja palusin, et mu rõve enesetunne pisutki leeveneks
ja et see reis hästi lõpeks. Ma ei tea muidugi, kas katoliku kirikus üht
luterlast kuulatakse... See on vist nagu otsekommunikatsioon iPhone ja
PC vahel, ent mine tea...
Machu Picchu Pueblo. Kirik
|
Üles |
Läbi Maccu Picchu Pueblo kulgeb tänavatega samas tasapinnas raudtee nagu
trammitee mõnes teises linnas. Tänagi peatus meie rong otse peatänaval,
meie hotelli vastas. Kui polnuks minit teeremonti, pidanuksime tegema
üsna suure ringi, et raudteed ületada, täna saime ent jalutada otse üle
rööbaste. Raudteega ristuvad (kui ma õigesti aru sain) sügavates
kanjonites kaks Urubambasse suubuvat jõge: kiire vooluga Aguas
Calientes ja Alcamayo. Linnakest kutsutigi 1941. aastani ühe jõe järgi
Aquas Calientes. Linna keskus näib tasane, ent keskväljakult kulgevad
paar pisut mäkke tõusvat tänavat. Maccu Picchu Pueblo ei ole tegelikult
teabkui suur – tundub, et kindlasti väiksem kui Jõgeva. Ka pole see
eriti vana linn - ajalugu ulatub 1901. aastasse, kui siia rajati
raudtee-ehitajate laager. Ent koht osutus heaks stardipaigaks Macchu
Picchule, siis koos turismiga on kasvanud ajapikku ka küla.
Peale kiriku kolasin hiiglaslikul turul, et osta väike õlakott. Jama on
selles, et homsele Machu Picchu jalutuskäigule suurema kotiga
turvakaalutlustel ei lubata. Samas peaks kaasa võtma vihmakeebi –
ennustatakse külma ja sadu - , mingi lisakihi (teine T-särk?),
veepudeli, köhakomme, fotokale tagavarapatareid... Tänu kotiotsinguile
sain linnakese peaaegu risti-rästi läbi käia, sattusin isegi lihaturule.
Kuigi igasuguseid nänni ja käsitööpoode on jalaga segada, siis müüakse
neis sageli mingeid 50...100 taalaseid kotte, ent ma tahtsin midagi
sellist, mille võiks kahjatsuseta vajadusel minema visata, kui see
hiljem mu pisikesse pagasisse ei mahu. Lõpuks ent leidsin 40 kohalikuga
(ca 10 taala) päris viisaka rahvusmustrites märsi, mis ajab homme asja
ära ja tundub, et mahub vabalt kohvrisse kingituseks mõnele kodusele
printsessile. Kaks ühe hoobiga.
Uhh... Pisco ja muña tee toodi lauda. Mõnus!
Machu Picchu Pueblo. Hetk öiselt turult
|
Üles |
Keskväljakult...
|
Üles |
* * *
Tänasest pärastlõunast...
Jalutuskäik Yukajs läks kenasti – sain mõned head kaadrid kohalikust
jalkaüritusest ja tänavaelust. Ka söömaaeg oli tavapäraselt mõnus –
buffeevalikust võis leida kõike head-paremat, seekord kujunes minu
lemmikuks praetud valge kala. Lõuna lõppes küll pisukese arvamuste
erisusega naaberlauas joodud õllede koguste üle ettekandjate ja
õlletarbijate vahel. Põhjuseks keelebarjäär ning tellimuste muutmine,
ent lõpp hea, kõik hea – erimeelsused lahendati poolte vastasel
kokkuleppel Tartu Maakohtusse pöördumata.
Yukaj
|
Üles |
Iglesia de Santiago Apóstol. Yukaj
|
Üles |
Yukaj jalgpallurid
|
Üles |
Kulgesime edasi mööda Urubamba orgu terrassiliste nõlvade vahel. Giidid
näitasid vahel mõnd mäge, mida nende eriskummaliste kujude tõttu inkade
ajal mõneks pühaks loomaks oli peetud. Nii kohtasime kondorit, konna,
puumat... Inkad austasid mägesid; mõistlik suhtumine, sest
elades kaljude vahel ilmselt aitas see paratamatusega leppida. Ega elu
noil nõlvadel ole tänagi lihtne, liiatigi siis 1000 aastat tagasi.
Pachar. Skylodge Adventure Suites - šveitslaste tehtud ripphotell
kuristiku serval
|
Üles |
Meie Pühas orus kruiisi peamiseks eesmärgiks oli jõuda pärastlõunal
Ollantaytambosse. Ollantaytambo linn-kindlus on üks paremini säilinud
inka-agseid linnu üldse ja seega nagu kergelt kohustuslik vaatamine.
Teiseks asub seal raudteejaam, kus peatub Peruu Orient Express teel
Cuscost Machu Picchu Pueblosse. Ollantaytambosse reisivad turistid
Cuscost vana inka kindlust vaatama, ent sinna sõidab ka see rahvas, kes
soovib Macchu Picchusse matkata mööda kuulsat Camino Inca (Inca Trail)
matkarada. Klassikalise matkaraja algus jääb Ollantaytambost mõned
verstad allavoolu, raudtee 82. kilomeetri juurde. Ent rajale minekuks on
võimalusi ka varem, alustada võib lausa Cuscost, ja venitada
klassikaline 4 päevane matk päevi pikemaks. Kuigi Inca Trail ei ole
kõrgusi ja rajaprofiili vaadates just väga kerge jalutuskäik (ületatakse
kõrgemas punktis 4200 m Warmiwaluska kurul), on see ometi üks maailma
enammatkatud radasid. Päevane kasutajate hulk on rangelt piiratud – nagu
nt Uus-Meremaa Routeburn Trackil, mistõttu tuleb minek varakult
broneerida; rajale saab vaid kohaliku giidiga.
Urubamba
|
Üles |
Sissesõit Ollantaytambosse oli paljulubav: buss keeras järsule
kaldteele, mida toetavad iidsed tugiseinad – omaaegse kindluslinna
müürid. Linna arvatakse ehitanud Pachacutek (Pachacuti), üheksas Sapa
Inca, ehk siis inkade riigi kuningas, kes elas XV sajandil pKr.
Pachacuti Inca Yupanqui – ehk siis ketšua keelest tõlgituna kui
„auväärne maailma muutja“, oli inkade suur ehitaja. Nagu Ramses II või
näiteks grusiinide David Ehitaja. Pachacuteki ehitatud on Cusco ja Machu
Picchu ja ilmselt palju muid vanu kivihunnikuid, millest ma midagi ei
tea. Ta alustas Cusco kuningana, kuid suri inkade impeeriumi pealikuna.
Ma ei hakkaks siinkohal inkade riigi ajaloost referaati kirjutama –
Tarmo Kulmar on jutustanud selle väga kenasti, ülevaatlikult ja
huvitavakt veebiloos „Inkade impeerium Tahuantinsuyu“ (albion.ee/
reisilugu/.../inkade impeerium tahuantinsuyu). Paar hetke
esimeste majade vahel ja juba sõitsimegi läbi keskväljaku. Et tähistati
emadepäeva, siis politsei väljaku ääres peatuda ei lubanud ning buss
suunati peatänavale. Sanktsioneerimata peatus siiski tehti; lahkusime
pardalt kiiresti nagu rotid uppuvalt laevalt, et kaduda Ollantaytambo
vanalinnadžunglisse.
Kuigi Cusco ja enamus teisigi siinseid linnu on ehitatud inkade
müüridele, siis tajub neid linnapildis vähe – hispaanlased suutsid paari
sajandiga sellest üsna kenasti üle sõita. Ollantaytambos seevastu on
vanalinna struktuur muutumatult säilinud. Tänu sellele, et majad on
valdavalt ühe-kahekorruselised ja alles on jäänud paljudel juhtudel
inkadeaegsed seinad, tekib päris hea kujutluspilt toonasest (so siis XV
sajand) kitsaste sirgete tänavatega inka linnast. Pachacutek vallutas
linna XV sajandi keskpaiku ning laskis seejärel selle ümber ehitada.
Umbes samal ajal ehitati ümber ka Cusco. Linn kuulus sestpeale
kuningaperele; sinna ehitati uhked elamud ja kindlus, niisutussüsteem,
mäenõlvadel asusid „külmhooned“. Kindlus, külmhooned ja veesüsteem on
tänini väga hästi hoomatavad – kindluse terrassidele saab ronida.
Terrassid muuseas ei ole ehitatud ei sõjalistel ega maaviljeluslikel
eesmärkidel, vaid selleks, et mäele kenam välimus anda. Milline see
linn-küla oli enne Pachacuteki aega välja nägi võib vaid spekuleerida.
Ollantaytambo
|
Üles |
Et keskväljakul käis äge emadepäeva tramburai ja plats ise oli tuubil täis inimesi,
ei jäänud me sinna pikalt tšillima, vaid suundusime ühele kitsale
tänavale, et külastada nn „tüüpilist inka majapidamist“ – Casa Inkat..
Astusime tänavalt otse ahtasse siseõue, mis meenutas klassikalist
vabaõhumuuseumi – vanad tööriistad, tarbeasjad, vähesed mööbliesemed
jms, ent väidetavalt selles „muuseumis“ ka elati. Atsakas vanaproua
juhatas teed ning varsti leidsime end avarast katusealusest. Kuidagi
meenutas see kõik rehetuba. Ei, mitte detailid, vaid põhimõte, tundmus.
Suitsunud ja tolmunud seinad, napid mööblitükid, sarikapennidele
kinnitatult kimpudesse seotud kuivavad ürdid, vinnutatud liha,
kuivatatud kala jm, põrandal pottides mingi söögikraam, muuseas ka vana
hea tallatav õmblusmasin, mida mäletan vanaema tagatoast; seintel
primaarsed köögitarbed, tillukesed aknad, õlgkatused... Võib-olla ainsa
õõvastava erinevusena ehk põrandal jooksev merisigade hord ning
seinariiulitel tühjade silmaavadega valvavad esivanemate kolbad.
Vaatasime pisut ringi, Joana kõneles toonasest ja praegusest
elust-olust...
Inka maja
|
Üles |
Ollantaytambo vanalinn – Plaza de Armasest põhja poole - on kompaktne
ning väike: moodustavad selle neli pikemat ehk u 300 meetrist
põhja-lõunasuunalist tänavat, millega ristub pooltosinat poole lühemat
uulitsat. Ahtad, varjulised munakividega sillutatud tänavakesed on
sarnased, surutud kitsaste triipudena madalate inkaaegsetele müüridele
ehitatud iseloomulikult kaldus seintega majade vahele. Pisukese
lonkimise järel jõudsime läänepoolsele pikemale tänavale, Patacancha
jõeoru veerele. Jõgi on kena nagu mägijõgi ikka ja voolab muidugi
Urubabmasse. Ent mitte see pole tähtis. Kaldapealselt avaneb vaade
Ollantaytambo terrassilisele linnamäele, mille jalamilt leiab Veetempli
ning tipust Päiksetempli vare.
Ollantaytambo kindlus on üks neist märgilistest lugudest Peruu konkista
ajaloos. 1537.a suutis legendaarne mässaja-pealik, Manco Inka, koguda
korraliku väe ja läks Cuscot piirama. See siiski ei läinud
plaanipäraselt ning inkad taandusid Ollantaytambosse. Hispaanlased
loomulikult organiseerisid vasturünnaku asudes omakorda Ollantaytambot
piirama. Hispaanlaste väe moodustas sadakond hispaania püssimeest
Pizarro enda juhtimisel ning ligi 30000 hispaanlaste poole üle läinud
kohalikku. Manco käsutas umbes sama suurt väehulka. Väed tunduvad küll
olevat võrdsed, kuid 100 musketit andsid selles ebavõrdses mängus
tavaliselt siiski hiiglasliku ülekaalu. Seekord ent läks teisiti ning
ründajad kupatati tagasi Cuscosse. Võit kujunes üürikeseks, hispaanlased
tulid tagasi ja Manco Inka põgenes ühes oma inimestega mägedesse,
praeguse Vilcabamba kanti. Ollantaytambo lahinguga ostis suur pealik
endale ja kaaslastele pisut au, vabadust ja aega: pealik asutas kaugel
mägedes uue inkade riigi, mis püsis üle poole inimpõlve – vallutati see
lõpuks 1572. aastal.
Hiiglaslikku turisminänniturgu läbides lunastasime piletid. Joana ja
Piret pidasid kuulsate varemete all pika loengu inkade ehituskunstist,
veejuhtimissüsteemidest ja paljust muust. Ma ei tahaks poriseda, ent
kahjuks jäi peale etteastet kohapeal natuke aega väheks. Kohapeal on
võimalik teha tiir terrassidest üles ja siis kaugemalt alla. Selleks
tuleks varuda umbes tund, meile jäi aega vaid pisut üle poole tunni.
Mõned sportlikumad siiski võtsid kiirmarsi ette, ent mina Päikesetempli
juurde ei jõudnudki – poolel teel vaatasin kella, kaalusin köhahoogude
vahele võhma ning läksin kergema vastupanu teed. Lonkisin mäest alla
tagasi ning võtsin ette hoopis Veetempli uurimise. Siiski oli mäkke
ronimisest ka kasu –päikesepaistest hoolimata pani lõõskav tuul ennist
lausa hambad plagisema – mäest alla tulles polnud vähemalt enam külm.
Ollantaytambo kindlus ja Päikesetempel
|
Üles |
Veetempel
|
Üles |
Ahjaa – kusagil eespool vist oli juttu külmhoonetest. Tõepoolest –
Joanna näitas kahte varet kõrgel püstloodsetel mäenõlvadel, mille
konstruktsioon olevat võimaldanud kasutada oru tuuli hoidmaks sinna
ladustatud toiduaineid stabiilselt jahedana. Kaugelt neist täpselt aru
ei saanud – meenutasid õige pisut Hatšeptsuti templi kolonnaade...
Inkade külmhoone
|
Üles |
Kogunesime bussi ootamiseks turistiturul – mida kõike seal küll müütati!
Leidsin ühe kohviku moodi asutuse ning tellisin aniisi teed. Makstes
selgus, et kaardiga (loomulikult) tasuda ei saa ja sulas... ka ei saa.
Asi seisnes selles, et kuna mu tengelpungas väiksemat rahatähte
parajasti ei olnud, pakkusin 20 dollarilist. Mees vaatas taskutesse ning
kassaaparaati, kehitas õlgu ja ütles siis, et võin selle võtta niisama –
tasuta – ta ei saa raha võtta, sest pole tagasi anda. Mul hakkas järsku
kohutavalt piinlik... valge gringo ei saa oma tee eest makstud, ent
härra suutis olukorra naeratades naljaks pöörata ning saatis mind
sõbraliku viipega maja ette lauda.
Ollantaytambos puutusime kokku veel ühe tüütu nähtusega, mida pole seni
varem siin reisil omal nahal kogenud – kerjavad lapsed. Nad kleepisid
meile end sappa juba Plaza de Armasel ning tolgendasid järel kuni
linnuse piletikontrollini. Suur oli ent üllatus, kui kindluseväravast
välja astudes samad tüübid eest leidsime. Nad nagu otseselt ei kerjanud,
aga proovisid müüa kõrvarõngast või tahtsid, et me nende laulu kuulaks
jne – ühesõnaga – püüdsid igal võimalikul moel saada tähelepanu ja pisut
raha. Joana pelutas neid eemale, aga nad olid järjekindlad ja lahkusid
alles siis, kui me ärasõiduks bussi peale läksime.
Üks Laulujütsidest...
|
Üles |
Ollentayantambo vaksal on nagu üks raudteevaksal muiste. Ainult, et
kohutavalt ülerahvastatud. Seisime päris hulk aega sabas, et jaama sisse
pääseda. Stau põhjustas mitmekordne dokumendi- ja piletikontroll.
Maskikandmine on ühistranspordis ja jaamades kohustuslik. Õnneks olid
meil piletid juba ette olemas (broneerimata vist olnuks üsna lootusetu
kohapealt mõnd piletit soetada), sestap pääsesime suhteliselt kerge
vaevaga rahvast tulvil perroonile. Cuscost Macchu Picchu Pueblosse veab
rahvast valdavalt Peru Rail, kuigi olevat ka vist teisi vedajaid, kui
õigesti aru sain (Inca Rail nt?). Asja teeb jaburaks see, et
Cusco-Macchu Picchu Pueblo liin on 100% turistidele, kohalikud peale ei
saa. Hüva – Ollantaytambo jaamas kügeles palju turiste, kuid siiski...
Rong võiks kohalikele olla väga vajalik transa. Muidugi mitte
turistihindadega, kus pileti eest Ollantaytambost-Macchu Picchusse
küsitakse vähemalt 50 ja pluss dollarit. Ala 100 taalane turistipilet
tähendab üldjuhul lihtsalt tavalist, normaalset pehmete istmetega
vagunit. Samas võib osta kallima pileti ja saada rongisõidu kõrvale ka
tsirkust ja leiba. Näiteks Peru Railil on neli paketti erinevate
luksusastmetega, millest viimane, Macchu Picchu avastaja, Hiram
Binghami, järgi ristitud rong tähendab korralikku pidu: gurmeerestorani,
tantsuetendusi, liitrite viisi napsu, elavat muusikat... loomulikult
kupeed või isegi luksvagunit. Hind sellisel teenusel on
„standardreisijale“ veits alla 1000 taala, aga ju saab tellida igasugu
lisasid. Nojah, kui huvilisi on...
Rongijärts
|
Üles |
Meie vagun igatahes oli rahulik, istmed enam-vähem mugavad, väike lauake
ja sõbralikud teenindajad. Loomulikult napsu ja gurmeeampsudeta, kuid
tükike šokolaadi jagati vahepeal ikkagi kõigile välja. Juhtusin istuma
kahe piltilusa daami vastu, mistõttu sattusin korduvalt raskustesse, kas
vahtida akna taga vilksatavaid kauneid mägesid või vastas istuvaid
Veenuse kehastusi.
Loojangune rongisõit kestis ligikaudu paar tundi. Raudtee kulgeb
enamjaolt jõeorus, mistap, kui viitsida aknast välja vaadata, võib
sattuda väga maalilistele minikoskedele ja kaljuvaadetele. Joana näitas
mingil hetkel punkti, kust minnakse Inca Trailile – rongiaknast nähtuna
jäi see muidugi pigem lihtsalt verbaalseks faktiks.
Aguas Calientesse alias Macchu Picchu Pueblosse jõudsime tihedas
hämaruses...
* * *
Niisiis ootan oma grillforelli. Värskelt pressitud sidrunimahl, pisco ja
tee toodi lauda juba tükk aega tagasi. Loodetavasti sai nooruke
ettekandja minust ikka õigesti aru – varsti saab juba pool tundi
viimasest suhtlusest...
Ahjaa. Siin on WIFI. Vaatasin lolli peaga Eesti ja Ukraina uudiseid.
Masendav! Aidaku meid Jumal!
Urubamba jõgi
|
Üles |
|
08.05.2022. Restoran Chullos. Machu Picchu Pueblo
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Aniisitee
|
Üles |
Ehhee... Kell tiksub mõnusalt varast pealelõunat. Ilm on uskumaltult
ilus – soe ja mõnus; eileõhtuse kleepuva jahedusega ei anna kuidagi
võrrelda. Macchu Picchu on tehtud! Emotsioon on tegelikult laes –
tähistan seda väikese pisco ja aniisiteega – see on siin reisil
kujunenud juba nagu omaette isiklikuks rituaaliks või mantraks. Ent
ringi vaadates näen kogu meie seltskonna nägudel rõõmsat rahulolu –
ootame toitu ja kuulame lives ... „El Condor Pasat...“; kolm keerubit
kõrtsisaalis tinistavad rõõmsalt kitarri ning puhuvad vilepilli. Ohoh –
täielik üllatus repertuaaris – alustati just üht kohalikku laulu, mis
pidi olema pühendatud emadele. Ilus ja autentne. Nad võikski selliseid
asju mängida. Aga ma ei pirtsuta ega kritiseeri – olen hoopis rahul ja
õnnelik! Avatud akende taga virvendab jätkuvalt vaikne rõõmus
melu. See virvendus täidab kogu lõunapäikeses ujuvat linna. Võib-olla
pisut unisem, kui õhtul, kuid helge, rahulik ja rõõmus. Täisuslik
turistimull. Rõõmuoaas! Aitäh! Ma olen rahul! Ja ma olen Macchu Picchut
näinud!
Tänahommikune kogunemine lepiti kokku kella viieks bussipeatusse
linnakese keskel. See omakorda tähendas, et õnneks tuli ärgata mõnevõrra
varem. Kirjutan – „õnneks“, sest jätkub ikka seesama jama, mis senini
igal ööl on kestnud. Eilegi sain hotelli naastes vast tunniks und,
edasi tuli vähkremine ning võitlus ilge köhaga ja heal juhul mõne minuti
kaupa jõledate unenägudega poolund. Hommikusel tänaval võttis meid vastu
alles hahetav, udune, rõske ja külm mäeõhk. Kõmpisime läbi vaiksete
tänavate bussipeatusse. Macchu Picchule viivatele bussidele on piletid
juba varakult ette ostetud, pole lootustki, et lähed lihtsalt kohale ja
saad samaks päevaks sõiduloa.
Buss saabus. Peatuses loivasid uksele esimesed unised asjapulgad, kõik
ülitähtsad, asjalike nägudega, pooltel tempel näpuvahel; kes kontrollib
paasi, kes kontrollib koviditõendit, kes trükib bussipiletit, kes trükib
muuseumipiletit, kes lööb sellele templit, kes siis seda templit loeb ja
üle kontrollib, kes bussi peale juhatab ja kes igaks juhuks vee kõiki
etappe koos ja eraldi üle vaatab. Kui siis buss peale
paarikümneminutilist serpentiinidest tõusmist Macchu väravasse jõudis,
algas karneval otsast peale: taas kümmekond kontrolli ja kontrolli
kontrollijat päädis kurja näoga mehega, kes lõpuks väravast sisse lubas,
igaks juhuks piletit ja passi üle kontrollides. Noh, eks kõigil peab
tööd olema, ent siiski tundub selline trall pisut veider.
Ülemine peatus
|
Üles |
Vaevalt väravast sisse astunud, hakkas tibutama. Ajasin keebi ülle ning
seadsin sammud mööda mägirada ülespoole. Macchu Picchul on võimalik
seigelda mitut teed pidi, meie valisime marsruudi, mis viis esmalt
Intipunku raja otsale, sealt edasi linnaväravani ja siis läbi linna
Päikesetempli juurest üle linnaväljaku kuni Püha Kivini ning sealt teist
linnaserva pidi väravasse tagasi. Esialgu tihedas võsas mäest üles
rühkides hakkas isegi palav, ent kui ülal endistele põlluterrassidele
jõudsime, tervitas lõikav külm rõske tuul. Vihmast hoolimata varane
tõusmine õigustas end – peale valvurite (neid jagus muidugi iga nurga
peale), rühkisime edasi uhkes üksinduses – tõotas kena pildisessiooni.
Algus...
|
Üles |
Hämarus tegi hommikuvalgusele peatselt teed, kuid miljonivaateid
tõotatud linnale ei avanenud – panoraami varjutas tihe udulaam. See küll
vahetevahel rebenes siit ja sealt paljastades korraks udusse mähkunud
mägede kontuure, kuid täitis kohe kõik avad vatises kardinas. Kallas
korralikult. Ajasin suurema külmetamise hirmus ühe põõsa varjus selga ka
varusärgi ning jope ka katsin end kiirelt keebiga. Vihmane udumass
tekitas kerget kahevahelolekut ja tuska – kõõlusime küll sel
vaateplatool sulnis privaatsuses, kuid kiuslik ilm näis selle nullivat.
Ent Joana jäi rahulikuks ning kinnitas, et varsti udu hajub. Jäime
ootele...
Udu
|
Üles |
Turist udus
|
Üles |
Ja tõepoolest – mõnekümne minuti pärast lõhestasid päikesekiired
uduloori... Järsku laius müstiline linn kogu oma hommikuses värskuses
ning ilus meie jalge ees!
Macchu Picchust on meedias üsna palju kirjutatud ning spekuleeritud.
Isegi arheoloogid ei ole linna ehitaja, selle otstarbe ja loo osas päris
ühisel meelel. Levinud on siiski arvamus, et linna ehitas umbes AD 1450
endale suveresidentsiks seesama Pachacutek, kellest kusagil eespool
pisut kirjutasin ning linnas kees elu täistuuridel vaid siis, kui
kuninglik seltskond kohal viibis – ülejäänud ajast toimetasid linnas
vaid teenrid, kes majapidamist üleval pidasid. See arvamus põhineb
nähtavate ja väljakaevatud hoonevarede põhisel oletamisel. Samas on
linnast ligi 2/3 veel pinnasest vabastamata, mistõttu võib sealt välja
tulla mida iganes. Nii näiteks leidis prantslasest arheoloog, Thierry
Jamin, 2014. a Macchu Picchust oletatava Pachacuteki hauakambri, kuid
seni pole lubatud seda Peruu valitsuse korraldusel avada. Macchu Picchut
peetakse mõnede poolt inkade palverännukohaks, ent ka see on vaid
oletus. Sageli seostatakse Macchu Picchut ka inkade nn kadunud kullaga,
aga seni pole ka seda veel leitud...
Macchu Picchu ilmub udust... Linna elamukvartalid
|
Üles |
See kadunud kulla lugu on pikk ja masendav – lugu konkista algusaegadest
ehk teisisõnu lugu ahnusest ja vägivallast. Kes teab, võib-olla oleks
kogu Peruu koloniseerimine kulgenud rahumeelsemalt, kui hispaanlaste
seas poleks levinud lugusid müstilisest maast Pirust, kus usuti asuvat
metsikuid kullalademeid. Lugude levides sai Piru nimetuseks ka El Dorado
- sõna-sõnalt tähendab "kullatud". El Doradoga on seotud legend 1500.
aastate algusesst. Hispaanalsed kuulsid jutte ühest kohalikust
kuningast, kes olevat puuderdanud oma keha regulaarselt kullatolmuga,
mille ta siis peale protseduuri kohalikus järves maha pesi. Loomulikult
ei olnud teada, kus ja kes see tegelane on, kuid hispaanlased hakkasid
sed kuningat kullatuks El Doradoks kutsuma, millest hiljem sai
nende alade, kus praegune Peruu laiub, sünoüüm.
Need lood ja
ahnus kannustas ning innustas hispaania õnnekütte. Kulda inkade riigis
peeti tähtsaks, seda kasutati märgiliste asjade tegemiseks, ent kuld oli
ikkagi pigem metall, materjal, mis inkade jaoks ei olnud kunagi selline
kinnisidee nagu hispaanlastele. Seepärast on nii lugu El Doradost kui
lugu inkade kulla peidupaigast ka arusaamatu ning traagiline. Seob neid
kahte küll otseselt vaid sõna „kuld“. Minu interpretatsioonis on inkade
kadunud kulla loo keskmeks kuningpojad Atahualpa ja Huáscar – mõlemad
Pachacuteki lapselapselapselapsed, mässuline Manco Inka ja Francisco
Pizarro...
Imeline kivitöö - nurgakesi Kolme Tuule templist
|
Üles |
Atahualpa sündis Huayna Capaci noorema pojana AD 1502, kui inkade riik
oli oma õitsengu tipul. Kahjuks pärandas isa riigi talle ja tema
vennale, mistap üsna inimsoole loogiliselt üritasid vennaksed üksteist
varsti pärast isa surma riigi jagamisel ära tappa. Juhtumisi sattusid
samal ajal kaldale ujuma ka hispaanlased. Kodusõjas jäi 1532. aastal
Quipaipani lahingus kaotajaks lõpuks Huáscar, Atahualpa vend. Atahualpa
vangistas venna ja jäi peatuma Cajamarcasse. Ent kaua pidu ei kestnud -
sama aasta 16. novembril saabus kohale Pizarro 168 mehega. Pizarro
saatis ühe oma ohvitseridest, Hernando de Soto, koos pühamehe Vicente de
Valverdega kuningale teatama, et Atahualpa ja tema rahvas peavad
pöörduma ristiusku. Sõnum oli lihtne - kui ta keeldub, peetakse teda
kiriku ja Hispaania vaenlaseks. Loomulikult saatis inkakuningas nad
pikalt. Saadikud läksid tagasi ja nüüd naases Pizarro juba relvil meeste
ning üheste nõudmistega. Kui kuningas seepeale küsinud, mis annab õiguse
külalistel niiviisi ülbata, ulatanud Valverde talle piibli sõnadega,
umbes nii, et „nii ütleb piibel“. Kuningas visanud piibli maha öeldes,
et see (raamat) ju ei räägi temaga. See olnud hispaanlastele märgiks
läbirääkimiste lõpust. Nad avasid tule ja tapsid paari tunniga 4000
relvastamata inka sõdalast... Atahualpa vangistati koos oma vangistatud
vennaga... Ja siis tuleb mängu kuld. Pizarro hakkas kuningalt kulda
nuiama. Atahualpa lubas Pizarrole, et kui ta vabaks lastakse, täidab ta
Päikesetempli, milles teda vangistuses hoiti, kullaga ja lisab sellele
kahekordse koguse hõbedat. Atahualpa täitis oma lubaduse, Pizarro mitte.
Ta laskis surnuks pussitada vanglas hoopis Huáscari ja süüdistas selles
Atahualpat. Viimane mõisteti tuleriidale, kuid vend Valverde palvel
lõpuks muudeti surmaotsus surnuks kägistamiseks, eeldusel, et Atahualpa
võtab vastu enne enda tappa laskmist 24. augustil 1533. a, ristiusu. Nii
sai otsa värske Jumala sulane ristinimega Francisco de Atahualpa...
Intihutuana
|
Üles |
...Ka Manco Inka oli Huayna Capaci poeg, kuid ühe teise daamiga Titicaca
järve äärest. Kodusõja puhkedes tuli ta oma väesalgaga ametlikku
kuningat, Huáscari, toetama. Paraku olid asjad juba nagu olid, Huascar
istus juba kinni. Manco liitus seepeale hispaanlastega, et koos
Atahualpa armee alistada. 1533. a see läks korda ning hispaanlaste toel
ja kiitusel marssis Manco Cuscosse uue kuningana. Järgmisel aastal ent
vangistas Pizarro uue pealiku ja üritas sellelt piinamisega varanduste
asukohta teada saada. Kaks aastat konutas Manco Inka türmis, kuniks
avanes võimalus põgeneda – ka see on omaette saaga. Manco kogus kiiresti
sõjaväe ja asus kohe Cuscot piirama, millele järgnes Ollantaytambo
lahing ja veel mitmed edukad löömingud Pühas orus. Päädis see sõdimine siiski
taandumisega ja viimase Inka riigiga Vilcabambas nagu kuskil eespool sai
juba kirjutatud.
Ent nüüd tagasi kulla, Macchu Picchu ja selle juurde, mis neid
eelkirjutatud kuningapoegade ja Pizarroga seob. Üks lugu pajatab, et
surma mõistetud Atahualpa sokutanud enne surma vanglast välja kirja
käsuga peita inkade aarded. Tema käsk täideti. Teine populaarne ja
turismikirjanduses tuntud legend pajatab, et Manco Inka Yupanqui olevat
kunagi peale Ollantaytambo sündmusi kohtumisel Pizarro saadikuga, kes
taas pakkus lubadusi kulla vastu, puistanud vaagnale peotäie
maisiseemneid. Seejärel võtnud ta ühe seemne enda kätte ja öelnud:
„See on see, mille teie meie kullast suutsite röövida!”
Näidanud siis ülejäänud seemnetele taldrikul:
„Aga see jäi meile!”
Atahualpa kogutud toatäis kulda ei teinud kedagi õnnelikuks:
hispaanlased kisklesid selle pärast, tappes üksteist kuniks läksid
vastuollu ka emamaa kuningaga. Samas jutud sellest, et kusagil vedeleb
veel hiigelvarandus, tekitas meeletu kullajanu. Sestap otsiti
meeleheitlikult taga inkade viimast linna – Vilcabambast. Aga lõpuks
sinna jõudes seda suurt rikkust ei leitud. Erinevate teooriate järgi
peideti kuld võib-olla Macchu Picchusse, aga võib-olla visati see
kusagile Urubamba kuristikesse, võib-olla isegi kaugetesse
vulkaanidesse. Räägitud on, et kulla leidsid juba ammuilma natsid,
vabamüürlased, ameerika õnneotsijad või ufonaudid. Selle muistse müütilise kulla
pärast on hakatud hispaanlaste poolt leidmata jäänud Machu Picchut
kutsuma "Inkade kuldseks linnaks". Muuseas põhjus, miks hispaanlased
linna toona ei leidnud, oli lihtne: 1532. aastal jätsid inkad linna maha
ja põletasid lahkudes linna ümbritseva metsa, et noor džungel peidaks
Macchu Picchule viivad teed. Miks linn maha jäeti kiiruga ja lõplikult,
on tekitanud küsimusi ning toitnud mitmeid teooriaid. Tänu sellele aga,
et need teooriad ükski päris iseseissvalt ei lenda on need pannud hagu
alla omakorda mõttele, et kuld ikkagi peideti Macchu Picchule...
Linnaväljak
|
Üles |
Machu Picchu tähendab ketšua keeles "vana mäge", ent kohta on kutsutud
ka „taevaseks linnaks“ või “linnaks pilvede vahel". Linnast näeb Huayna
Picchut (ketšua keeles „noor mägi“), mis ühe vana legendi kohaselt
olevat kivistunud linna valvur. ... Eelnevale mõeldes - mida see
siis valvab? Kulda?
Ei saa siin refereerimata mööda ka Macchu Picchu pisut kurioossest
avastamise loost. Yale ülikooli professor, hr Hiram Bingham, õigemini
Hiram Bingham III – kui sarnast vanaisa ja isa nime arvestada, tuli
Lõuna-Ameerikasse mingile arheoloogide kongressile juba 1908. aastal,
reisis ringi ja oli üliväga kõigest „exited“. Tema entusiasm päädus
sellega, et teadjamehel õnnestus ülikooli veenda rahastamaks 1911.
aasta juulis retke Cusco kanti, et otsida inkade viimast varjupaika. Hispaanlaste juttude järgi oli teada, et linn
kusagil Vilacamba lähistel võib asuda. Kui Bingham Cuscosse jõudis, kohtus ta
seal oma kolleegi, Albert Gieseckega, San Antonio Abadi ülikoolist. Teemat
arutades mainis Giesecke, et ta teab üht kohalikku talupidajat, Melchor
Arteagat, kelle lambakarjamaad laiuvad kusagil muistsetel varemetel
ning just "seal" kandis.
Kivi. Püha kivi
|
Üles |
Valvurite majad?
|
Üles |
Valvurid...
|
Üles |
Bigham kohtaski Arteagat ja see juhatas ekspeditsionistid Macchu
Picchule. Bingham kolas igaks juhuks veel ümbruskonnas ringi, vaatas üle
Vitcosi varemed ja varemed Espiritu Pampas ning jõudis järeldusele, et
Macchu Picchu ongi viimane inkade kants. Bingham tegi ajalugu ja tema
avastus ja selle lugu muutus omamoodi müüdiks, millest olevat
inspireeritud isegi Indiana Jonesi tegelaskuju (ei tea, kas Hiram vehkis
ka piitsaga?). Bingham ei avastanud inkade viimast kantsi. 1964. a uuris
arheoloog Gene Savoy uuesti Espiritu Pampat ja jõudis järeldusele, et
hoopis see on inkade viimane tugipunkt. 1983. a leidisid Vincent Lee ja
Nancy Lee Espiritu naabrusest veel kaks kindlust - Huayna Pucara ja
Machu Pucara, mis ilmselt olid koos Espiritu Pampaga tõesti seniste
teadmiste järgi viimasteks inkade linnusteks 1570-tel. Tähelepanuväärne
on ka fakt, et tegelikkuses ei olnudki Macchu Picchu nii salapärane ja
avastamata – enne Binghami olid eurooplased linna varemetes käinud juba
kordi varem: teadaolevalt 1860-1870-tel Augusto Berns, 1875. a Charles
Wiener, kes nimetas seda kohta oma märkmetes Huainapicchuks; 1906. a
olla Macchu Picchus käinud keegi härra J. von Hasse ning Thomas Paine...
Sellest hoolimata on ajalukku kirjutatud suurte tähtedega Bingham...
Indiana Jones.
Udu hajus kiiresti. Ja siis algas retk Macchu Picchu varemetel. Esiteks
on muidugi kogu see topograafia hingemattev, kirjeldamatu, hunnitu,
ilus. Salapärane lugu ja kõhedust tekitav loodus – nagu parim
romantismiaegne klišee. Vihmast pärlendavatel kõrtel askeldavad
ämblikud, rikkalikult õitseva põõsa juures vilksab koolibri, kusagil
sahmib sisalik... Ja oma hommikusi alpinistiharjutusi alustavad ka
muruniitjad... Julgestusköie otsas kuristikke trotsides tõmmatakse käima
trimmerid, et turistid saaksid nautida veatuid versailikke vaateid
kadunud inkade hiilgusest. Trimmerimeestele pakuvad kaunist konkurentsi
terrassidel esimesi hommikuampse võtvad alpakad ja lambad. Pildistan
nagu segane ja surun iseenda kätt, et oli tarkust kaasa võtta
tagavaraaku...
Hommik...
|
Üles |
Machu Picchu ehitati arvatavasti „tühjale kohale“ või äärmisel juhul
mõnele pisikese küla asemele, millest jälgi maastikku ei jäänud. Linna
hilist päritolu põhjendavat eelkõige see, et erinevalt „vanadest
linnadest“, mille orgaaniline genees on vast kogu maailmas sarnane,
ehitati Macchu kohe korralikult läbimõeldud regulaarse planeeringu
järgi. Linna plaan meenutavat kondorit. Inkade linnaplaneerimine mõne
taevase tegelase järgi on just üheks impeeriumiaegse linnaplaneerimise
tunnuseks. Näiteks Cusco ehitati ümber puumakujuliseks. Linnaplaani kuju
valikul mängis rolli nii taevaline ise kui kohalik topograafia -
kondorist ei saa teha konna jne. Macchu Picchu
jagunes kolmeks „linnaosaks“: templite ala, elamuala ja kalmistu.
Sellele lisandusid naabruskonna terrassilased nõlvad, mida kasutati
põllupidamiseks. Samas ei olnud kõik nõlvad Joana sõnade järgi
põllupidamiseks – osa neist tehti ka toreduse pärast, et mäekesed
näeksid paremad välja.
Käsitööliste linnajagu
|
Üles |
...
|
Üles |
Omaette imeks peetakse inkade ehituskunstis nende kiviehituse ülimat
täpsust. Säilinud seinte kivid on laotud erineva kujuga tükkidest, mis
sobituvad omavahel imeliselt kokku – isegi paberilehte ei saa vahele
pista. Samuti sillused – perfektselt kergelt kaldus postidele toetumas,
seotud seintega nii kenasti, et isegi neitsi tähtkujust ehitusjärelvalve
ei leiaks viga laita. Ja samas ehitati katused puitkarkassile
õlgedest... Mõned kirjutised peavad seda omamoodi paradoksiks ja
kinnituseks pronkisaegsest insenerikunsti paradigmast. Ent kui mõelda,
sellele et maa väriseb siin pidevalt ja ette hoiatamata - kui peaks lagi
pähe kukkuma, siis mina isiklikult eelistaks pähe kukkumiseks õlevihku
kaunilt tahutud graniitplokile. Seega üsna loogiline ehitustehniline
lahendus.
Erinevat tüüpi muruniitjaid
|
Üles |
Templite ala
|
Üles |
Kõndisime läbi varemete mööda Kolme Aknaga templist – kuningatütre
majast, Intiuantana kivist, mis töötas kalendri ja päikesekellana aga ka
kompassina, templivaredest ja tallasime siis üle peaväljaku kuni Püha
kivini. Viimane on suur naljaka kujuga kivirahn, mille otstarve on
teadmata. Seega püha asi... Muuseas, ka Intiuantana kivi oli püha asi –
seda puudutades pidi avanema katsujale vaimumaailm ja Päikese
jumalikkus. Nojah... Seda vaimudemaailma olen ma siin reisil kogenud
igal öösel niisamagi seda kivi katsumata.
Väike puhkus ja siis tagasi mööda tööliste kvartaleid ning iidseid radu
pidi mööda päikesetemplist (mis oli kahjuks remondis!). Päike oli
tõusnud, hommikune külm niiske kargus oli asendumas imeilusa päevaga.
Macchu Picchu
|
Üles |
Bussisõit linna tagasi käis juba lihtsamalt, kuigi täispäikeses
kuristikupoolsel küljel istudes hoidsin pöialt ja tänasin palves
bussijuhti, kes kõik need serpentiinid mängleva kergusega läbis. Ja siis
juba olimegi tagasi turistilinnas ja siiamaani on olnud kõik endiselt
üliäge...
Maeitea...
Taaskord, ma ei suuda seda uskuda! Ma olin seal just mõni tund tagasi!
Emotsioonid on senini laes!
Macchu Picchu Pueblo: päevavalges
|
Üles |
Toite laotatakse laiali. Aitab heietustest! Ahjaa viimane pärastlõunane
pildike MM Pueblost. Chullose poole jalutades möödusin bussipeatusest.
Macchu Picchu bussile minekut ootavate huviliste järjekord lookles tol
hetkel
silmapiirini...
...
|
Üles |
|
09.05.2022. Hotell Casa Andina, Cusco.
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Christo Rey. Cusco
|
Üles |
Ohh...
Taas hotell. Korralik hotell. Ja kurat ma ei saa siin magada! Nagu mingi
psüühikahäire! Kell on f....g kaks öösel. Magasin tunni ja kõik... Edasi
vähkresin tund aega. No pole mõtet! Kui keegi nüüd pildistaks seda
punaste silmadega vana paksu köhivat ahvi, saaks hea pildi laste
hirmutamiseks. Peruu skisofreenia. Mulle meeldib see maa, see söök, need
maastikud. Mulle ei meeldi, et ma ei saa magada! Ja selles olen süüdi
vaid ma ise, sest kes käskis maha unustada melatoniini tabletid! Aga hea
küll, püüan parem kirja panna märksõnu möödunud päevast... Muuseas,
võtsin kaasa kodust telefoni jaoks bluetoothilt töötava klaviatuuri, et
saaks mugavamalt märkmeid teha – oleks patt kui see siis kohvris niisama
jõude seisab.
* * *
Peale meeleolukat lõunat kõrtsus nimega „Chullos“ haarasime hotellist
kola ja kobisime rongi peale. Rongile jõudmisega sai läbi tehtud omaette
tsirkus. Kui MM Pueblosse jõudsime, ei arvatud veduri nina eest raudtee
ületamist mingiks probleemiks. Tagasi niiviisi ei lubatud, kuigi meil
olid piletid olemas ja reaalne kontroll toimus vaguni uksel. Ei.
Raudteejaama jõudmiseks pidime tegema suure ringi läbi linna. Edasi
läbisime ametnike kadalipu, kellest igaüks kontrollis justkui midagi ja
ei kontrollinud ka. Kõigest hoolimata maandusime tunni pärast lõpuks õnnelikult omas
vagunis. Kui aknast välja vaatasin, nägin 30 m kaugusel meie hotelli
sissepääsu.
Rongisõit viis tagasi Ollatayambosse. Rongis teavitati läbi
valjuhääldite pidevalt ilmselt mingitest
põnevatest asjadest, ent rääkija aktsent kostus niivõrd võluvalt, et
mitte mõhkugi ei saanud aru. Täpselt nii mängiti kunagi saksa keele
tunnis kassettmaki pealt ette situatsioone raudteejaamast ja
meie pidime ütlema, mis seal toimus. Arvestada tuleb seejuures, et
helipea oli must ja kassett venitas...
Ollataytambos ootas ees buss ning tee viis tagasi Cuscosse. Alustasime
sõitu läbi Püha oru ent ei jäänud sinna kauaks: kusagil peale Püha Konna
meenutavat mäge ületasime Urubamba jõe ja alustasime tõusu. Jah, jälle
kõrgusse 3000 ja pluss! Ent tundub, et kõrguse suhtes on kehal tekkinud
mingi mälu -sõit läbi imeliste Kääbiku-loo maastike loojangupäikeseliste
värvilistes pilvedes kujunes mõnusaks ning ääretult maaliliseks ilma, et
hotellis tulnuks hapnikumask käima tõmmata.
Püha Konn
|
Üles |
Tagasivaade Pühale orule
|
Üles |
Seekord bussijuht ei hakanud pingutama ja pani rahva maha kusagil
vanalinna piiril. Äärelinn on äärelinn. Kui vanalinn petab meele
euroopaliku miljöö ja meeleoluga, siis äärelinnad siin üleüldse ja täna
siin, Cuscos, näevad välja ... esmapilgul muserdavad. Täpselt nagu
Lõuna-Ameerika slummid mõnest Hollywoodi filmist. Tolmused ja kokku
klopsitud... Ent pisut vaatepildiga harjudes näivad päeva lõpuks siiski kuidagi omal moel
lootusrikkad.
Üle mägede
|
Üles |
Meile ei jäetud ent õhtust slummi eriti aega nautida - mikrokad olid
juba vastu kutsutud ja seega kobisime mõni minut hiljem sõidukitesse.
Ööbime samas Casa Andinas, kus üle-eelmisel öölgi, vaid selle vahega, et
enamusel on uus tuba. Olin jätnud oma kohvri minnes vanasse tuppa, nüüd
leidsin selle juba peale sisse regamist uuest ruumist. See tänane tuba
tundub palju tüütum. Kui eelmisel korral avanes aken tänavale, siis täna
avaneb aken mingisse sisehoovi, kus pole midagi vaadata peale mingi
tähtsa ventilaatori, mis kogu raha eest undab. Toa soe on samuti naljakas –
akent avamata hakkab palav, kuid kui aken lahti hoida, hakkab külm.
Tuppa astudes improviseerisin Machu Picchul märjaks saanud asju kuivama.
Tundub lihtne, aga – no lihtsalt ei ole nagisid vm eenduvaid detaile, mille otsa niiskeid
riideid riputada. Meenus 2016. a reis Normandiasse, kus mingis Pariisi
hotellis kuivatasime telki ja magamiskotte naljakas viienda korruse
siseõues, kuhu mu kaasa läbi pisikese õhuakna ronis. Ilmselt sellele
katusepealsele klientidel
(ja ka tegelikult vist ka hotelli personalil) tavapärane sissepääs
puudus...
Hüva. Sain asjad laiali laotatud . Et õhtu oli alles noor, seadsin
sammud Plaza del Armasele õhtusöögiks. Tegelikult on need siinsed õhtud
pikad - kella kuuest on pime ja isegi ebameeldivalt jahe (räägib
eestlane, eks...) - mäestiku värk, mistap
niisama ringi hängida ei ole teabkui tore. Seepärast ma ei hakanud pikka
ekspeditsiooni ning baaride tühjaksjoomist ette võtma, vaid maabusin
esimeses ettejuhtunud restos, kus kohti oli. Otsisin just midagi
toekamat, sest selles jahedas õhtus polnud mingit tahtmist kusagil
burksikohas või avatud esiseinaga välikohvikus külmetada. Esimene katse
- nooblivõitu söömisasutus „Inca Grill“ - näis hubane, ent uksel seisev
sisseviskaja teatas, et vaid üks laud ongi pakkuda ja see asus õues
välisukse kõrval. Ei! Lonkisin edasi. Varsti silmasin ent ühe kaaristuga
koloniaalvilla rõdul hubast valgust...
Cusco ...
|
Üles |
Restoran „Fusion“. Otse Cusco mäkdoonaldsi kõrval... Seal oli kohta ja seal oli soe. Tellisin esmalt suure
tee. Peruu söögikohtades, vähemalt siiamaani külastatutest sellistes pisut korralikemates, saab
tellida taimeteed, mis tehakse värskest ürdist - olen seda kogenud
mitmes varasemaski söögikohas. Sõbraliku moega arusaadavat inglise keelt
rääkiv ettekandja tõi peagi tellitud "grande" - 300 ml õllekannu,
millesse pistetud peotäiele aromaatsetele ürtidele oli peale valatud
kuum vesi. Kui tegin rõõmsalt tänulikku nägu, muheles ettekandja -
milleks kasutada pakiteed, kui neil on värske olemas. Aamen selle peale!
Kohalikku forelli-äkilist (chevice) ja grillitud alpakat oodates
koormasin kõrtsu wifit. Ja nii see õhtu läks. Õhtusöök maitses, õhkkond
oli hästi õdus, mõnus atmosfäär ja hea muusika; selline kõrts, kus võid
tunde istuda ilma, et üle hakkaks viskama.
Chevice. Fusion
|
Üles |
Nii. Hommikuni on veel mõned tunnid – imelik tunne on - ehk suudan pisut
magama jääda. Kell 8.30 kogunetakse fuajees - läheme Cusco vanu
kivihunnikuid vaatama.
|
10.05.2022. Hotell Casa Andina, Cusco
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Pumaccurco tänav. Cusco
|
Üles |
Tänane päev algas harjumatult hilja - kogunesime fuajees alles pool
üheksa jalutuskäiguks Cusco vanalinnas. Mida teab keskmine eestlane
üldse Cuscost? Ilmselt seda, et see asub Peruus ja et sel on midagi
pistmist inkade ja konkistaga. Võib-olla meenub ka kunagine
narkoskandaal, kus kas eesti noort naisterahvast aastaid tagasi Cusco
lennujaamas pulbriga vahele jäid. Ajakirjanduse põhjal peaks nad
vanglast välja saama sel aastal. Pean tunnistama, et ma isegi ei osanud
Cuscost suurt midagi arvata mõnede hämarate faktide, mis meenusid kunagi
läbitud kunstiajaloo kursustelt. Niisiis olin tänavale astudes põnevil
ning uudishimulik.
Hommikune Plaza de Armas...
|
Üles |
Iglesia de la Companía de Jesús
|
Üles |
Sagrada Familia
|
Üles |
Plazoleta de las Nazarenas
| Üles |
1598. a rajatud jesuiitide klooster ja nende peakorter Cuscos; praegune
hotell Belmond... Ehitatud viimase inka kuninga, Túpac Amaru, palee
müüridele...
| Üles |
Hommikune vanalinn tõmbas end käima. Ilm tundus varjulistel tänavatel
üsna karge, päikeselaikudesse sattudes hakkas ent mõnusalt soe. Cuscoski
on väga paljudel tänavatel säilinud inkadeaegsed kaldus alusmüürid ning
kohati ukseavadel sillusedki. Inkade müürikiri on rafineeritud ning
viimistletud. Kohati on hispaanlased müüridesse raiunud ukse- ja
aknaavasid ning püüdnud nende portaale omaaegse hispaania ehituskunsti
paremate kommete järgi tuunida. Kavatsus võib-olla oli hea, kuid välja
kukkus tavaliselt; teostus on enamasti kohutav – nagu oleks kolmeaastane
püüdnud nikerdatud puidust köögikapile joonistada. Inkade kivilaotis ent
tõesti üllatab. Joana näitas ühe palee (praegune Palacio Arzobispal del
Cuzco) alusmüüris 12-nurkset kivi, mille ebakorrapärane sakiline kuju
haakub ideaalselt naaberkividega. Saan aru, et toda kivi käivad Lonely
Planetit lugenud huvireisijad ekstra otsimas. Ümber nurga ent leidsime
sama maja müüritisest puuma. Muidugi ei leidnud meie midagi, vaid Joana
näitas puumakujulise kivilao pilti ja pidime selle siis välja otsima.
Ülesanne tekitas elevust. Ja – ei saa siinkohal kelkimata jätta – olin
esimene, kes looma müürist leidis. Inkade kiviladumiskunst tundub meile
muidugi imeline, kuid toonastele oludele mõeldes oli selles ühendatud
„schön und nützlich“ – keeruline täpne laotis, milles iga tükk on
erinev, haakis kivid omavahel paremini meile tuntud müürikirjadest,
mistõttu seinad pidasid vastu maavärinatele. Sama eesmärki täitsid ka
väikesed ukse- ja aknaavad massiivsete sillustega. Et mägedes on siiski
üsna jahe, olid kitsad aknad otstarbekad ka mõnusama kliima pärast.
Teisalt murti kivi kaljudest. Cuscosse toodi ehituskivid Pachacuteki
ajal 60 km kaugusel asuvast kivimurrust. Kivid tassiti kohale inimjõul,
väiksemad korvides, suuremad kõikvõimalike lohistite ja
köiesüsteemidega. Näiteks kuningas Tupak Yupanqui residentsi jaoks olla
kive vedanud üle 6000 inimese. Seega oli oluline kasutada kive
võimalikult väikeste kadudega, mistõttu erisuurusega kivide omavaheline
sobitamine tundub igati mõistlik.
12-nurkne kivi Palacio Arzobispal del Cuzco alusmüüris
| Üles |
Otsige üles Puuma!
| Üles |
Hispaanlaste stiilinäide
|
Üles |
Tänane linnastruktuur peegeldab suuresti inkadeaegset planeeringut,
vähemalt vanalinna keskosas. Cusco kohal asus linn või küla juba
ammustest aegadest enne inkasid. Praeguse vanalinna maht ja kavatis
ehitati arvatavasti kuningas Pachacuteki poolt, kellest Ollantaytambo ja
Macchu Picchu juures juba referaadi kirjutasin. Linna plaan kavandati
puumakujulisena. Arvatakse, et inkade impeeriumiaegne linnaplaneerimine
lähtuski pühadest loomadest – peaasjalikult kondorist ja puumast (ma ei
ole kindel, kas allilma järgi, keda sümboliseeris madu, ka mõnd linna
planeeriti) – kelle sümboolsetest osadest lähtuvalt kasutati teatud
planeeringulisi tüüpelemente (väljakud, erinevate otstarvetega alade
jaotus jne). Cusco olevat plaanitud nii, et puuma pea moodustas linna
kohal olev Saqsayhuamani kindlus ja muud linnaosad moodustasid justkui
puuma keha ja jäsemed. Sabaots asus Urubamba orus. Kui hiljem
Saqsayhuamanilt alla linnale pilgu heitsime, siis loomulikult seda
puumat täna enam ei taju... Cusco keskmeks oli praegune hiiglaslik Plaza
de Armas - impeeriumi tähtsaim plats, Haucaypata, mida ümbritsesid
pealike paleed. Platsilt viis välja neli pidulikku teed, mis sümboolselt
liitsid provintsid – suyúd – pealinnaga; loodesse viiv tee läks
Chinchasuyu provintsi, kirdesuunaline tee Antisuyusse, edelasuunaline
tee Kuntisuyusse ja kagusuunaline tee Qullasuyusse. Arvatakse, et iga
inka unistuseks oli kord elu jooksul Cusco peaväljakul ära käia. Linna
teine tähtsam plats – Kusipata - asus Päikesetempli – Coricancha –
kõrval. Kui Haucaypata markeeris tähtsaimat kuninglikku maamärki siis
Kusipatat võiks pidada riigi tähtsaimaks religioosseks platsiks.
Cusco puuma
|
Üles |
Tükike vanast Kusipatast (Kusipata keskuse muuseum)
|
Üles |
Vanalinnas...
|
Üles |
Meie hommikune jalutuskäik siksakitas vanalinnas päädides Santo Domingo
kiriku ja kloostrikompleksiga, mis ehitati inkade tähtsaima pühamu - Cusco Päiksetempli
(Coricancha) müüridele. San Domingo kirik ja ristikäik, kuhu turiste lastakse, on
loomulikult pompöössed – inkade tähtsaim pühakoht tuli korralikult üle
kirjutada. On imekspandav, et killuke kullast paljaskrüüstatud ja hiljem
krohvitud ning freskodega kaetud inkade templikompleksist üldse midagi
säilitati. Praegu see muidugi sulab kloostrisse...
Qorikancha
|
Üles |
Santo Domingo kloostrikompleksi sisenemisel nõuti resoluutselt maski
ning ka pildistamisega anti taas ette reeglid – vana inkade värki võib
klõpsustada niipalju kui nagu süda lustib, kuid kirikut seestpoolt
pildistada ei tohi. Saan aru, et ei ole ilus pildistada palvetajaid –
respekteerin seda täiesti, kuid miks ei või pildisada interjööre
teenistuste vaheajal?
Santo Domingo
|
Üles |
Ma ei tea, mida ma Päikesetemplist lootsin, kuid igal juhul mustast
kivist perfektse laotisega lakoonilised müüritisejupid tundusid kullast
ja karrast veikleva kiriku kõrval väga häbelikud ja... häbistatud.
Kirjelduste kohaselt väga suursugusest templikompleksist on alles jäänud
vaid riismed. Omal ajal asusid kuldse Päikesejumala peasaali kõrval
väiksemad templid teistele taevalistele: kuujumalannale, äikesejumalale,
vikerkaarele ja, kui õigesti mäletan, siis ka Veenuse jumalale. Templi
kõrval asus botaanikaaialaadne püha aed, kus kasvasid kõik impeeriumi
tähtsamad taimed. Aeda ehtisid kuld- ning hõbeskulptuuridena kõik
impeeriumi tähtsamad loomad. Aeda markeerib täna kallak rohuplats, mille
kirikupoolselt küljelt leiab väikese tänapäevase iluaia. Üllatuslikul
kombel moodustavad selle keskse parteri motiivi kondor, puuma ja madu.
Päikesetempel... ja kõik, mis hispaanlastest üle jäi
|
Üles |
Päikesetempeli aia koht
|
Üles |
Võib vaid arvata kui saamahimuliselt lahti kukkusid hispaanlaste suud,
kui nad nägid 20 cm kullakihiga kaetud impeeriumi tähtsaimat pühamut -
Päikesetemplit. Kuld... Kui seda sellistes kogustes inkade valduses
polnuks, kas ehk kujunenuks konkista siis pisut teistsuguseks? Vaevalt
küll... Olid vallutajad ja vallutatavad. Palju on ulmekates
fantaseeritud tulukatega kohtumisest. Siin, Peruus, leidis see aset XVI
sajandil. Tsivilisatsioonide tehnoloogilisest erinevusest tingitud
õudused, mis käivituvad koos tulnukate invasiooniga – sündmused, millest
heietab nii värvikalt näiteks Herbert George Wells oma “Maailmade sõjas”
– on stsenaarium, mille hispaanlased mängisid läbi juba Peruus.
Hispaanlased olid tehniliselt inkadest sajandeid ees – nende ilmumine
Peruu rannikule oli samasugune šokk nagu sageli kirjeldatakse
ulmeraamatutes tulnukate ja maalaste kontakte. Inkadki tajusid
tulnuk-hispaanlasi esmapilgul jumalatena, habemetega valget värvi mehed,
helkivates rinnaturvistes, käes välku ja müristamist ohjavad kaugelt
tapvad tapariistad. Tulid kirjeldamatute laevadega üle ookeani sealt,
kus ei arvatud peale vee midagi olevat. Rääkisid teist keelt, uskusid
teisi jumalaid, riietusid, sõid ja jõid nagu ei keegi teine. Ahned,
salakavalad ja halastamatud jumalad...
Tänase Päikesetempli juurde on üles pandud mitmeid põnevaid asju, mis
seletavad inkade maailmanägemust, millest eelnevatel reisipäevadel Piret
ja Joana on siin ja seal ühtteist juba rääkinud. Üks põnev asjana
Päikesetempli kõrvalt võib leida inkade impeeriumi kaardi, mis tänaste
standardite järgi tundub pigem ruumikaunistuse, kui tõsiselt võetava
maakaardina. Ilmselgelt ei sobi kaardi graafiline esitlus tänases ilmas
kokkulepitud kaardistandarditega. Ometi on sel näidatud iga tähtsam
punkt impeeriumis, kaardilt saab aimu punktide vahelistest vahemaadest
ja muust, mida ühelt maakaardilt otsida võiks. Baseerub kaart ikka
selsamal triangulatsioonisüsteemil, millest Pühas orus juba kirjutasin.
Maakaart. Tsentris on Cusco
|
Üles |
Ühe arusaamatute sümbolitega suure metallplaadi juures rääkis Joana
pikalt inkade teadmistest kosmosest, kosmoloogiast ja
maailmatunnetusest. Ilmselt võis inkade teadmisi maailmast võrrelda
vanade egiptlaste omadega, ent erinevalt viimastest, kes väga palju omi
teadmisi ja tõekspidamisi hauakambriseintesse tahusid, inkad omi
teadmisi kivisse ei jäädvustanud. Inkad ei tundnud kirjakunsti meie
mõistes ja seepärast ei ole säilinud muid mälestusi, kui vaid hispaania
munkade poolt kirja pandud killud. Mungad ent panid kirja, mida nägid ja
sarnaselt Läti Henrikule interpreteerisid seda läbi oma teadmiste,
usuparadigma ja ajastu mainstreami poliitika. Seepärast jäi väga palju
salvestamata ja osa salvestuste teabest on pehmelt öeldes kergelt
nihkes. Näiteks on üsna hästi kirja pandud inkade külvikalender
(Päikesetempli juurde on koopia selle ühest hispaaniakeelsest XVI
sajandi versioonist üles pandud) ja põllupidamise nipid - olid need ju
hispaanlastelegi eluliselt tähtsad. Kuid tunnistähed muistenditest,
luulest, üldse kaunitest kunstidest kadusid ühes inimestega, kes tapeti
konkista käigus või kelle võtsid õnneks eurooplastega maale toodud
lastehaigused. Paraku on suulise pärandiga nii, et see kaob
põlvkonna-paariga ning täna fantaseeritakse neil teemadel säilinud
arhitektuurikildude põhjal.
Tõsi, päris kirjakunstita ei elanud inkadki. Ühele stendile oli üles
seatud mitu vihti nn sõlmkirja sõlminguid. Sõlmiri – quipu – polnud
loodud muistendite, teaduse või seaduste talletamiseks. Tisiteeriks siin
taaskord Tarmo Kulmarit:
„Impeeriumi rahvastiku ja materiaalsete ressursside haldamiseks,
sealhulgas andamite üle arvepidamiseks õpetati välja erilised
ametnikud (quipucamayoc). Nad töötasid nn sõlmkirjaga (quipu), mis
oli üles ehitatud detsimaalsüsteemis ja kus informatsiooni kandjaks
oli peanöörile kinnitatud abinööride arv ja värv ning neisse tehtud
sõlmede kuju ja arv. Teadaolevalt ei olnud quipu mõeldud ulatuslike
sõnaliste tekstide ülestähendamiseks. Maksukohuslastest ülevaate
saamiseks oli riigi elanikkond jagatud perede kaupa kümmekondadeks
ja sealt edasi kümnendsüsteemis suuremateks üksusteks.“
Ent ka quipu saladused pole lõpuni teada – hispaanlaste kirjakeel
suretas kahjuks mõne aastakümnega sellegi infosüsteemi välja.
Viva El Peru. Cusco
|
Üles |
Saqsayhuamani kindlusse sõitsime hilisel ennelõunal kahe mikrobussiga.
Linnus võttis vastu sulni mõnusa päikesepaiste ning tuulevaikusega.
Mõeldes eelnevate päevade õhtutele ja osadele päevadelegi, tundus see
soojus lausa taeva õnnistusena. Platsil esimesi samme astudes tutvustati
meid Saqsayhuamani turistinimega – Sexywoman. Tõepoolest – nime
ketšuakeelne hääldus on lihtsurelikule keerulisevõitu, turisti nimevorm
on hääldatavam ja kindlasti ei unune. Sewywoman muidugi ei tähista
kuidagi ei kindluse vaibi, ajalugu ega etümoloogiat; ketšua keeles
tähendab Saqsayhuaman arvatavasti mägiviud (Geranoaetus polyosoma),
või siis mõnd muud kullilist.
Saqsayhuaman
|
Üles |
Linnus ise ühtepidi meenutab (kuid teisalt ei meenuta üldse)
eurooplasele harjumuspärast keskaegset arhitektuurset sõjamasinat.
Linnus on ehitatud kolme terrassina, selle ees asub avar plats –
arvatakse olevat harjutusväljak. Ent muljet ei avalda mitte ehitus ise,
vaid selle müüritis! Hea küll, kindlus on tänaseks üsna otsa saanud,
sest hispaanlased lammutasid suure osa sellest Cusco, eelkõige Cusco
katedraali ehitusteks. Aga allesjäänud müürid on erakordsed, sest
koosnevad hiigelsuurtest kividest, mille omavaheline kokkusobitamise
täpsus taaskord paneb siiralt imestama. Hiigelsuur tähendab Sexywomani
kontekstis kivikesi massiga kuni 200 tonni. 200 tonni!... Kreeka minose
perioodi kükloopilised müürid, mille kive peetakse imekspandavalt
suurteks, näivad selle kõrval nagu legoklotsid õõnesplokkide kõrval. Sel
põhjusel jäid müüride alumised osad hispaanlaste poolt lõhkumata, sest
nad ei tundnud selliseid tehnoloogiaid (peale lõhkamise), et nii suuri
kive tervelt liigutada või käidelda. Mis vahenditega neid siis inkade
ajal veeti ja püsti aeti?! Linnusse jõudes olnud omal ajal ka Pizzarro
lagedas hämmingus just neidsamu hiigelplokke nähes.
Tõeliselt kükloopiline müür
|
Üles |
Tiupuncu - üks rnam säilinud väravatest
|
Üles |
Suchuna "mäeke"
|
Üles |
Saqsayhuamani müüritagune templite ja kasarmute säilmete väli, mida
hispaanlased allalinna ei tassinud
|
Üles |
Linnuse lugu on impeeriumi lugu natukenegi teades - „tavapärane“:
ehitamist alustanud ikka seesama Pachacutek-ehitaja, tööd jätkasid tema
pojad ja pojapojad, töö kindlusega käis isegi vahetult enne
hispaanlaste-eelset kodusõda. Ent vägevusest hoolimata linnus konkista
ajaloos suurt rolli ei mänginud.
Linnapoolse müüri mälestus
|
Üles |
Tšill...
|
Üles |
Vaade Cuscole linnamäelt on avar. Eriti linnuse kagunurka jäävalt
terrassiliselt vaateplatsilt, mida ehib suur valge rist. Risti juurest
paistab ära pisut eemal Pukamoqo küngast ehtiv hiiglaslik 8 meetri
kõrgune õnnistav valge Jeesuse kuju. Välimuse järgi on see Lissaboni ja
Rio de Janiero Jeesuse vend – Cristo Blanco. Valge marmoriga kaetud
graniitskulptuuri vormis Cusco kohalik skulptor Francisco Olazo. Kuju
ehitust olla finantseerinud tänutäheks 1945. a Cusco Palestiina araabia
kogukond, kes põgenedes II ilmasõja tagajärgede eest Punase mere kaldal,
sai peavarju Cuscos. Küngas, kuhu Cristo Blanco püstitati, olnud inkade
jaoks püha koht. Sellele olevat maetud mullaproovid kõigist impeeriumi
neljast provintsist...
Cusco
|
Üles |
Plaza de Armas
|
Üles |
Püha Frantsiskuse plats ja klooster
|
Üles |
Ristiplats ja Christo Blanco
|
Üles |
Ristiplatsilt parkla poole lonkides kohtasime üht nännimüüjat. Härra
nõustus meist grupipilte tegema ja muidugi proovis vastutasuks oma kaupa
müütada. Mulle hakkas tema repertuaarist silma üks mustast kivist
puuma... Pidi olema härra oma käsitöö. Seda infot ma väga tõsiselt ei
võta – olen kohanud reisidel mitmeid temataolisi, kes müütasid
unikaalset oma kunst... Aga puuma rääkis minuga ja nüüd lesib see
kenasti paberisse pakitult kohvripõhjas. See on kingitus mulle endale.
Sexywomani retk aurutas vee ja janu piinas, seepärast ostsin enne
parklasse jõudmist ühelt sanktsioneerimata mammilt teeveeres pudelivee..
Tädi nägi välja nagu oleks seep aastaid otsas olnud, samasugune oli ka
sulava jääga täidetud plastämber. Enne ostmist kontrollisin igaks juhuks
pudeli korki – oli terve. Tädi vaatas mind küll päris etteheitva
pilguga... Punastasin, ent mis teha - piisab mulle köhast – pole vaja
lisaks mõnd koledat kõhutõbe.
Sexywomani kindluse juurest linna tulles sai lahenduse ka üks pisut
häiriv müsteerium, mis viimase ööpäeva jooksul reisirahvast oli
tüüdanud. Nimelt said mitmed reisilised meilile pisikese summaga arved
justkui esimesest hotellist Limas. Arvetel seisis, et tuleb maksta
hotellitoas kasutatud vee eest. Meilis seisis, et vee eest on maksmata.
Summa oli küll väike, kuid siiski... Avastasin Cuscos, et minu
meiliaadress on reisiannuaalides vigaselt kirjas, mistap eeldasin, et ka
mulle peab see arve olema saadetud, sest vee ma Lima hotellis ära jõin.
Natuke nadi oleks paari eurose maksmata arve pärast lennujaama
passikontrollis Peruu „keskaega“ tunda saada. Rääkisin igaks juhuks oma
kõhklustest reisijuhtidele. Joanna helistaski seepeale Lima hotelli,
kust öeldi, et nemad kindlasti selliseid arveid välja ei ole saatnud...
Ilmselt on siis tegu petukirjaga. Hea seegi. Ent järele mõeldes tekib
küsimus, kuidas nii konkreetsed andmed, nagu nimi, hotell, õige kuupäev
jne - sulide kätte satuvad. Õnneks ei olnud keegi rutanud oma veearvet
tasuma.
Saqsayhuamanilt alla tulles jäi kõigile vaba pärastlõuna. Küsisin meie
giididelt-daamidelt juhatust mõne mõnusa söögikoha kohta, mispeale
juhtus hoopis nii, et sattusime lõunastama koos. Kahju, et kõrtsu nime
kohe kirja ei pannud – nüüd enam ei mäleta, aga toit maitses nii, et
kirjutaks meeleldi Tripadvisorisse mõne hea sõna sellest. Tellisin
kohalikku rahvusrooga – krõbedat seakülge, teed ja piscot. Praad toodi
lauale bataatide ja kartulitega, kõrvale anti maisi ja tomateid...
Imemaitsev! Rääksime pisco kõrvale kohalikust elust, inimestest ja
Cuscost - Cusco on Joana kodulinn. Ega see tavainimese elu siin nii
roosiline ei ole, kui võiks vanalinna mulli järgi arvata – eks paista
see ju välja äärelinnades ka bussiaknast, ent hoopis teine lugu on seda
kohalikult kuulda.
Aeglaselt küpsetatud sealiha peruupäraselt
|
Üles |
Lõuna lõppedes soovitasid daamid kindlasti üle vaadata Cusco katedraali.
Niisiis seadsingi sammud sinnapoole. Pileti lunastanud, astusin mõnusalt
hämarasse pühakotta. Esimeseks muljeks kujunes taas pildistamise keeld;
et ma märke ukse kõrval polnud tähele pannud, tegi selle selgeks
viisakalt ent vastuvaidlemist mittesallival viisil üks tilluke kohalikku
verd musklis turvanaine...
Cusco katedraal on hiiglaslik. Tänu sellele, et kirik on ladina risti
kujulise pisut ebakorrapärase põhiplaaniga, jääb mulje justkui koosneks
kirik mitmetest erinevatest saalidest. Seinad on täis maale, mis
öeldakse pärinevat toonastelt Lõuna-Ameerikasse rännanud parimatelt
hispaania ja itaalia kunstnikelt.
Hõlma alt jäädvustatud Cusco katedraali õhustikku
|
Üles |
Cusco katedraal on üks Lõuna-Ameerika suurimaid kirikuid ja seda
peetakse üheks kõige silmapaistvamaks koloniaalarhitektuuri näiteks.
Kuna kiriku ehitusega alustati vaid 26. a peale konkista algust, on see
ka üks varasemaid, sestap on selle kavatises üsna vähe barokseid
mõjusid. Samas olevat inkadest ehitusmeistrid dekoori lisanud omi
vimkasid. Katedraali kavandas konkistadoorist arhitekt Juan Miguel de
Veramendi. Kuigi kirik tundub oma totsakate nurgatornidega ehk pisut
masajas, on olnud Veramendi disain siinsetes oludes edukas – 1559. a
ehitusega alustatud palvela on üks väheseid hooneid, mis läbi aegade
maavärinates vastu on pidanud. Katedraal ehitati (üllatus-üllatus)
inkade Viracochale pühendatud Kiswarkancha templile – viimasest ei
jäänud loomulikult kivi kivi peale. Kirik sai nii suur, et see tuli
kokku sobitada kõrvalasuva Iglesia del Triunfoga – Cusco kõige esimese
kirikuga. Katedraali ehitust alustati koos Plaza de Armase ning veel ühe
teise kirikuga peaväljaku ääres - Iglesia de la Compania de Jesusega.
Ehitusmaterjal kangutati Sexywomani kindlusest. Muuseas, kui esimesel
õhtul Plaza de Armasel jalutasin, arvasin, et just viimati mainitud
kirik platsi ääres ongi katedraal.
Kirikus jalutades tundsin, et olen vist saamas muljetest mürgitust. Reis
on olnud äge, aga ilmselt magamata ööd teevad oma töö. Otsustasin, et ei
sukeldu sel pärastlõunal muuseumitesse, ega kirikutesse, vaid longin
pisut Joana soovitatud San Blasi kvartalis ja niisama vanalinna
väiksematel tänavatel...
Põuetaskus pisco ja klappides
"One
Tree Hill..."
|
Üles |
Loojangukiirtes seadsin end sisse Cusco katedraali trepil, et Peruu
päikest sisse ahmida ning skitsida. Olin pliiatsiga just pildi põhja
lõpetamas kui hakkasin kuulma, et keegi hõigub:
"Hei Picasso! Pablo Picasso!"
Ei lasknud end esilagu sellest lärmist segada. Kuid kisa jätkus ning see
ei tundunud tooni järgi poolehoidev. Varsti seisiski mu kõrval tinatäis
inka noormees, kes mulises kurjalt midagi omas keeles, vahetevahel
lipsas sõnavalingusse – „Picasso!“. Umbes samal ajal tekkis mu kõrvale
ka teine švipsis tüüp, kaenlas kenad joonistused suitsetavatest
prillidega alpakadest, indiaani lastest, linnavaadetest jne. Need nö
kunstimüüjad on siin riigis ühed tüütumad tegelased. Üldiselt ei ole
siin nännimüüjad pealetükkivad, aga nood Cusco ärikad olid üsna
jultunud. Kõik väidavad, et on ise kunstnikud, kuid juba otsa vaadates
või midagi lihtsat küsides saad aru, et vend ei tea sedagi, kumma otsaga
pintsel joonistab. Mul polnud mingit soovi nendega jaurata, mistõttu
hakkasin asju kokku pakkima. Üsna kohe ilmus ka kolmas tüüp – ega temagi
enam esimeses kainuses olnud... Edasi arenes üsna kummaline vestlus
(kolm purjus parakunstnikust indiaanlast ja mina). Jutu sisu võiks edasi
anda järgmiselt.
- Hei, amigo, tahad mu pilti osta?
- Ei, tänan, ma joonistan ise.
- Picasso!
- Miks sa siin ise joonistad!
- Lihtsalt meeldib, hobi...
- Picasso! Pablo Picasso!
/Arusaamatu meeste omavaheline sõnelus ketšua keeles/
- Vabanda, amigo, ta on purjus!
- Picasso!
- Amigo, palju sa oma piltide eest küsid?
- Ma ei müü, teen enda jaoks...
- ?
- Picasso!
/Arusaamatu meeste omavaheline sõnelus ketšua keeles, mille peale
picassokarjuja jääb korraks solvunult vait/
- Mis sa juba Cuscost joonistanud oled?
- Polegi, püüan esimest skitsi teha.
- Sa ei müü?
- Ei, ma ju ütlesin...
- Näita, mis sa joonistad?
/Näitan atsakamale tüübile joonistusplokki/
- Joonistadki! Ja ei müü.
- ...
- Sul on vist väga kallid pliiatsid...
- Ei ole, tavalised on.
/Näitan atsakamale tüübile oma kulunud ja ärasirgeldtud kirjapulki,
mida kainemad kunstimüüjad suu ammuli vahivad, kolmas aga hakkab
jälle lärmama/
- Pablo Picasso! Pablo Picasso!
- Amigo, vabanda, ma mõtlesin, et müüd!
- ...
- Amigo, sa vaata ka minu pilte.
- Ei taha enam...
- Amigo ta on lihtsalt purjus. Äkki homme vaatame minu pilte, äkki
tahad mõnda osta!
- Vaatame homme!
- Pablo Picasso!
Kainemad tüübid hurjutasid veel pisut oma keeli pikassotajat,
vabandasid, et olid minust valesti aru saanud ja kadusid lõpuks rahva
hulka. Pikassokarjuja ent jäi paigale ja muudkui seletas, käsi südamel,
midagi oma keeli. Viskasin ploki ning pliiatsid seljakotti, tõusin,
noogutasin oma andunud austajale ja võtsin suuna hotelli - pärastlõunane
rõõm oli kadunud...
Õhtusöögiks vedasin end taas „Fusioni“. Ettekandjaks oli sama kutt, kes
eelmiselgi õhtul. Mind nähes viipas ta naeratades sõbralikult ja juhatas
lauda. Enne ent pidin peatuma pritsipudeliga härra juures, kes kenasti
kätele antiseptikut pihustas. Minu meelest hea komme – Eestis võiks
kätepesu kohustuslik olla ka ilma kovidita.
Tellisin cevichet ja lõhet... Paariks tunniks hetk peatus: Plaza de
Armaselt läbi akende immitsev kuldne valgus, hästi rahulik jazz... muña
tee ning pisco.
Salut!
Kui tagasi hotelli jalutasin tundus temperatuur küll vaevalt üle nulli –
fliisist ja jopest hoolimata võttis peaaegu hambad plagisema.
Taas on öö ja taas üritan kuidagi seda mööda saata... Peruu hotelliööelu
nautides olen siin ära vaadanud päris mitu "klassikalist-mõttetut" filmi
nagu Universaalsõdur, Terminaator 2, Alien vs Predator, John Wick,
Kääbik jne... Osa neist hispaania keeles... Vaadanuks muud, kui olnuks
valida. Tulid meelde ajad, kui Liisal - tütrekesel - titeeas öö ja päev
sassis olid. Tema mängis rõõmsalt karvasel põrandavaibal samal ajal kui
me kordamööda või vahel ka koos üritasime siis psüühika kolmandas
seisundis mõnd ürgnaljakat komöödiat vaadata. Mõtlen siinkohal näiteks
kultusfilmile „Palja relvaga“... No ei olnud üldse naljakas... Kui täna
öösel samale hispaaniakeelsele „Palja relvaga“ versioonile sattusin, ei
olnud ka üldse naljakas. Drebin on hoopis nõme! See öine rutiin on
tekitanud vastiku magamatuse fooni, mistõttu ma kardan juba siinseid
pikki õhtuid ja öid. Patt on niiviisi mõelda, kuid noile ööelamustele
mõeldes tunnen ühelt poolt natuke kergendust, et reis hakkab lõppema.
...Cusco kirikud Fusioni trepilt
|
Üles |
|
10.02.2022. Cusco lennujaam
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Järts
|
Üles |
Uhh... ikka Cuscos, ootan lennukile lubamist. Tänane start-kogunemine
toimus kell 7.00. Ajasin ise kellaajad segamini ja ajasin end voodist
püsti juba kell viis. Oma eksimusest sain aru alles hommikulauas, kui
uhkes üksinduses oma taldrikut komplekteerisin. Toit ent oli enamalt
jaolt valmis, kaunis hommikuselt unine teenindajana sättis paika
viimaseid ampse. Natuke nõme oli kella õiget näitu näha, ent - polnud
vähemalt konkurente salatiletis. Kui siis oma teed hakkasin lõpetama,
hakkasid laekuma ka esimesed eestlased.
Nagu varasematelgi hommikutel korraldasid Joana ja Piret hommikul kõik
asjad – turistidel jäi vaid bussiuks üles leida.
Hommikune sõit läbi Cusco slummide tundus juba tavapärane – ei midagi
üllatavat. Lennujaamas selgus, et meite lennukile panekuga lõpeb kahjuks
ka Joana tripp koos meiega...
Kahju!
„Sulpayki! Tupananchikama, Joana! Kawsaypac!“
Joana
|
Üles |
Eriskummalist ent siiski pisut juhtus Cusco lennujaamas - kogu pagas
otsiti käsitsi läbi. Ja põhjalikult. Aga viisakalt: peale puistamist
mahtus kohver kenasti kinni, ei pidanud musti sokke suveniiride vahelt
hiljem taga ajama. Röntgenikapid on samas täitsa olemas.... Ilmselt nood
vennad siin on mihklid igast pulbrivedajaid kõikvõimalikel viisidel
rajalt maha võtma – seega tehku, mis tegema peavad.
Tund aega on veel boardinguni. Ehh... Panin klapid pähe ja esimese
lauluna viskas ette piitlid:
„Here comes the sun“ ...
Täpselt, tuldud teele tagasi mõeldes - Peruu ongi "sun"...
|
11.05. 2022. Amsterdami lennujaam, T2 terminaali veinibaar
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Jirón de la Unión
|
Üles |
Pikk päev ja öö on jäänud selja taha. Taas Euroopas. Löön aega surnuks
mingis meie väravale lähemas mereandide baaris – lennujaama kohta pole
väga vigagi. Mul on tuunikalavõileib ja klaasike Lõuna-Aafrika sauvignon
blanci... Näksisin tuunikala ja nutan vaimusilmas taga cevichet.
Lennujaama formaalsused Limas ja üle ookeani lend läksid hästi. Magasin
lõpuks lennukis päris mitu tundi jutti – päris hea tunne on. Hirmutatud
sabad Amsterdamis väga pikad ei olnudki. Tobe oli vaid turvakontroll,
kus pidin oma matkasaapad jalast ajama. No pole neis metalli – nad ei
piiksu üheski masinas. Iseenesest pole see saabaste teema ju eriline
probleem, aga see põrand oli röntgeniraami all kaunikesti räpane – keegi
võiks vaevuda seda vahepeal kasima.
Eilsele tagasi mõeldes – ka Cusco-Lima lend läks hästi. Olime ennelõunal
pealinnas kenasti maas. Busski ootas juba ees - reisi viimane seiklus
võis alata.
Lima. Maandume...
|
Üles |
Kohe alustuseks sõitsime läbi linnaserva kohast, kus Lima olevat oma
nime saanud. Ketšua keeles sõna „limaq“ tähendavat kõnelejat. Enne
hispaanlaste tulekut olnud selles kohas tempel, kus ennustati. Siit siis
ka nimi. Hispaanlased võtsid esimese asjana muidugi templi maha ja
ehitasid kiriku asemele ning hakkasid linna ehitama nimetades selle
1535. a Ciudad de los Reyes – Kuningate linn. Uhkest nimest hoolimata
jäi püsima kohalikul keelel põhinev nimi - eesti keeles üsna
eemaletõukavalt kõlav „Lima“.
Sõit kesklinna kestis pea tunni. Tegelikult võeti algne suund
Mirafloresesse, Peruu jõukate ja ilusate kaitsealale, et seal ühes
hiigelmallis lõunat süüa. Piret kasutas sõiduaega ning kõneles Limast...
Linnas arvatakse elavat 10...12 miljonit inimest – u 30 miljonit elab
kogu riigis. Kuna linn on kasvanud stiihiliselt, siis vaevleb
igapäevaelu liiklusprobleemides ja veepuuduses – vist kirjutasin sellest
juba ka reisi alguses. Et Lima asub keset kõrbelist pampat, kus suurt
midagi kasvatada ei saa ja ainus magevesi tuleb mägedest, siis sõltub
elu linnas väga tugevalt kaugemast naabruskonnast.
Linna liikluskorraldus pidavat olema üsna probleemne. Ühistransport
baseerub marsadel. Metroo olevat üsna mannetu ning maavärinate ohu tõttu
seda ka väga intensiivselt ei arendata. Transaprobleemide lahendamiseks
on valitsus ent leidnud kena päästetee – nimelt olla hiinlastega
sõlmitud kokkulepped üliodavate sõiduautode ostmiseks... Taskukohased
autod, isegi taksodena, ent probleemi ei lahenda, vaid ummistavad
liiklust seda enam.
Lima hoonestus on madal – taas maavärinad – pilvelõhkujaid linnas pole;
ja see omakorda soodustab stiihiliste slummidega valglinnastumist.
Juba mitu korda viidatud maavärinate probleemi samas ei saa ses linnas
alahinnata – maavärinad on Lima peaaegu täiesti hävitanud mitu korda.
Üsna huvitav on Lima haldussüsteem. Iga linnaosa tegutseb autonoomselt -
oma pealik ja oma majandamine, sealhulgas maksusüsteem ja ka politsei.
Kuna äri proovivad ellujäämise nimel teha kõik, siis sellest tuleneb, et
70% Lima elanikest makse ei maksa. Et politsei on killustunud linnaosade
vahel, siis palju korravalvurite funktsioone on eraturvafirmadel. Piret
teadis rääkida, et üldiselt politseilt abi saamine Limas on nagu
jõuluvanale kirjutamine. Eks sama häda ole ka kiirabi jt linnaüleste
sotsiaalteenustega.
Omaette teema Limas, aga ka laiemalt kogu Peruus, olevat hiinlastega. 19
sajandil toodi mäetööstusse jm sisse hulgaliselt hiina töölisi,
sisuliselt orje. Peamiselt Guangdongi provintsist sisse veetud hiinlased
asustasid Limas terve omaette piirkonna Barrios Altose linnaosas.
Orjatöö on tänaseks kadunud, aga hiinlaste järeltulijaid on palju. Hiina
kogukonna mõju näitavad lugematud kiirtoidukohad – chifad - mitte ainult
Limas, vaid ka Cuscos ja mujal. Peruu eripärana pole need söögimajad
siiski 100% hiinakad, vaid segunenud Peruu kohaliku köögiga, mistõttu
tekkinud kulinaarsel kombol mujal maailmas analooge ei ole. Põhjuseks,
miks kaks kööki esialgu segunesid oli tooraine – kuigi Peruus kasvab
igasuguseid taimeande, ei kasvatata seal mitmeid traditsioonilisi Hiina
Kantoni piirkonna vilju, saadaval polnud ka kõiki vajalikke
maitseaineid. Niisiis tuli nuputada ja puuduv kohalikuga asendada.
Kohalik tooraine nõudis ent ka toiduvalmistamise viiside
kohendamist.Niisiis 1920-tel avati Limas esimesed tuunitud hiina
toitu pakkuvad restoranid, mida hakati kutsuma Chifa (tähendavat see
hiina keeli midagi sellist et „hakkame sööma“ vms). Uued, üllatavad
maitsed meeldisid linlastele, mistõttu isegi peruulastest kokad hakkasid
omades toitudes eksperimenteerima hiina maitsetega. Peruu kööki peetakse
tervikuna üheks maailma huvitavamaks ja maitsvamaks, chifad lisavad
Peruu tänasele söögikultuurile seejuures oma põneva nüansi.
Nende samade 19. sajandi hiinlastega on teada veel see kurioosum, et
mittekristlastena polnud neil luba matta omi surnuid linna kalmistutele.
Seepärast matsid nad, kuhu said. Sageli võis rahulikult – siiski ilma
suurema kisa-kärata - matta vanadele inkade pühapaikadele, mis
linnaehituse alt kohalike initsiatiivil vabaks olid jäänud. Täna pidi
sellest kombest tulema rohkeid üllatusi arheoloogidele, kes vanu inkade
pühakohti lahti kaevavad.
Ajalooliselt on olnud Lõuna-Ameerika huvitavaks kohaks muidugi paljudele
muudelegi rahvastele. Erandiks pole ka Peruu ning eriti Limas elavat
palju on ka jaapanlasi, sakslasi, britte ja itaallasi - nende käes
olevat tänini suur osa äridest.
Märkamatult jõudsime ookeaniäärsele nooblile kiirteele, millelt maha
keerates sattusime hoopis teise ilma – hooned ja tänavad nagu mõnes
Euroopa uuemas šikimas sitis: klaas ja metall, suured aknad, pepsilt
pöetud hekid. Lapsed mängivad rohelisel murul sulgpalli ja lennutavad
taldrikut. Sõitsime läbi mitme anonüümse moodsa pargi – palju lilli ja
disainividinaid – kaasaegne rikas maastikuarhitektuur, pole midagi
öelda. Ühe sellise servas tegi bussijuht keelumärgi all kiire
hädamaandumise, et lugupeetud turistid saaksid lõpuks ometi ostukeskusse
lõunatama minna.
Miraflores
|
Üles |
Miraflores. Parque Alfredo Salazar
|
Üles |
Lacomar - ostukeskus nagu ostukeskus muiste, vaid selle vahega, et
kaldakaljul rippuvast kaubandusdžunglist avanes ikka ja jälle kauneid
vaateid ookeanile ning Lima biitšidele (kohalike hulgas need ei pidavat
väga populaarsed olema – puhkusele sõidetakse – kel selleks pappi on –
ikka lõuna poole). Kolasin 10 minutit ringi ning sattusin siis ühele
meie seltskonnale, kes end asutas maha kõrtsu nimega „Mango“. Et mulle
ühtegi paremat kohta ette polnud tulnud, siis liitusin teistega.
Lacomar...
|
Üles |
Mango
|
Üles |
Lauda istudes selgus, et tellida saab vaid ... äpiga! Keegi proovis seda
laadida, aga siis tekkis kohe mingi võrgu probleem. Lõppeks palusime üht
ettekandjat halastada ning meid teenindada vanal heal viisil. Kuidagi
see õnnestus. Lauale toodi valget veini ja vist päevamenüüs olnud
tuunikala. Lõpetuseks tellisime kõigile degusteerimiseks
magustoiduvaliku. Beseed, küpsised, millega oli kombineeritud šokolaadi,
moosi, vahukoort ja karamelli – imemagusad ja ... tegelikult väga head.
Lõuna „Mangos“ võttis siiski pisut aega, mistap kokkulepitud ajaks
bussile jõudmiseks tuli ette võtta pisuke sprint – buss ootas (nagu
tavaliselt) ikka keelumärgi all.
Oma linnatuuri alustasime José Francisco de San Martín y Matorrase
ratsamonumendiga ehitud skväärilt. San Martinist sai esimeestel
reisipäevadel enne Nascat vist ka jutustatud – peruulaste jaoks tähtis
mees, aga rohkem tast ei viitsi siin heietada. Jätsime bussi (taas
keelumärgi alla - seepärast oli
lahkumine kiire, kuid paanikata) suundudes mööda Jirón de la Unióni
Plaza de Mayori - peaväljaku poole.
Kesklinna...
|
Üles |
José Francisco de San Martín
|
Üles |
Jirón de la Unión on vast Lima üks tähtsamaid ajaloolisi peatänavaid,
mille ümber koondusid omal ajal linna aristokraatia ja tippärid. Tänava
(tegelikult ju kogu linna) staarasutajaks peetakse Francisco Pizarrot
1535. a ... aga sellest vast edaspidi. Piscost pärit peruu üks
kuulsamaid kirjanikke, Pedro Abraham Valdelomar Pinto, on öelnud et Lima
ongi Jirón de la Unión. Vana tänav on vana ja uus. Meenutab kohati
Pariisi, Riiat või Madriidi... Seal võib kohata koledat 80-te funki,
imeilusat art noveaud (nt 1865-st aastast pärinevat „Fotografija
Central“), barokseid kirikuid, historitsistlikke lukselamuid jne, jne.
Peatusime korraks ka kunagise kultuskohviku- restorani ees – praegu
müüakse seal lilli (ei mõtle siinkohal Cornadot) -, kus omal ajal olla
kohal käinud Peruu vaimuinimesed ning sattunud ka mitmed maailmanimed –
Hemningway vist oli üheks näiteks. Kahjuks ent kõrtsu nime ei mäleta ja
härra Kuugel ka ei oska aidata... Ent muidu jalakäijate tänav nagu
jalakäijate tänav suurlinnas ikka. Söögikohad ja butiigid. Vahepeale ka
mõni vana kivihunnik nagu nt Iglesia de La Merced – Peruu sõjaväe
kaitsjale ja patroonile, Püha Halastaja Neitsi Maarjale pühendatud
kirik, ehitatud juba 1535. a. Sel kirikul on muuseas pikk ja auväärne lugu, mis
niisama ülemere tulijale palju ei tähenda. Küll on maetud kirikusse
hiljem pühakuks kuulutatud Pedro Urraca, kes 1602. a reisis Hispaaniast
Peruusse. Lima lähedal sattus laev tormi. 19. aastane Urraca lubas oma
elu Neitsi Maarjale pühendada ja – torm vaibus. Mees pidas sõna ning
kandis vagaduse ja pühendumise märgiks pea terve elu ahelaid. Naastes
Hispaaniasse sai temast tollase kuninga, Felipe IV õpetaja ja vaimne
isa. Kui pühamees tundis, et eluke hakkab veerema, naasis ta Peruusse...
Neid Peruu rannikul toimunud laevahukkusid, mis lõppesid kellegi
pühakuks pööramisega tundub olevat uskumatult palju.
Fotografia Central
|
Üles |
La Merced
|
Üles |
Jirón de la Unión
|
Üles |
Kuigi Lima vanalinna on koondunud valitsusasutused jms, siis kallid
hotellid ja poed asuvad peamiselt Mirafloreses. Ühelt poolt elab
Mirafloreses ka peenema kauba tarbija, kuid teisalt olla Lima vanalinn
täna üsna sageli rahutu – rahvas protestib ikka ühe ja teise vastu.
Meele avaldamine ei tähenda siin seda, et karmimal juhul mõni kohalik
ekrelane mõnel kohalikul Tarandil mõne nööbi eest tõmbab; meeleavaldusel
Limas lüüakse ikka sisse äride aknad, mõnele antakse korralikult peksa
ja kui on hea päev, siis saab maha põletada ka mõne auto. See tähendab,
et äri pidamine Lima vanalinnas on mõnes mõttes nagu jalaga meremiini
tagumine – üldjuhul ei juhtugi midagi, aga...
Meie jalutuskäik piki Jirin de la Unioni päädis keskväljakul - Plaza de
Mayoril politseitõketega: plats oli järjekordse meeleavalduse ootel
suletud. Vaid patrullid – ja väga austust nõudvas varustuses – seirasid
platsilt mööda käijaid rahuliku kuid valvsa pilguga. Mõnes mõttes olid
barjäärid ka õnnistuseks – polnud suurt tüütut sagimist – kuid teisalt
täitis inimtühi vaatepilt meeled kerge rahutu hämminguga. Ent
kõrvaltänavaid see platsisulg näis mitte häirivat - seal toimetas
igapäevaelu arvatavasti nagu tavaliselt.
Plaza de Mayor ja Lima katedraal
|
Üles |
Palacio Arzobispal de Lima
|
Üles |
Palacio de Gobierno del Perú - Peruu valitsushoone... Pizarro palee
|
Üles |
Lima keskväljaku ääres on kohad leidnud linna tähtsaimad majad. Esiteks
muidugi katedraal – meie keeli siis Püha Jaani kirik. Kirik ehitati
endise inka pühamu ja inkade kuningliku printsi palee asemele. Kiriku
nurgakivi pannud Pizarro 1535. a oma käega. Nagu legendid räägivad,
olevat Pizarro koos tulevase Lima esimese linnapea ja veel paari sõbraga
ise linnaplaani maastikku märkinud. Ka Pizarro enda palee kõrgub
platsinurgal otse kiriku kõrval.
Et Francisco Pizarrost on eelpool kõvasti juttu olnud, siis tasub just
Limas temast paar sõna meelde tuletada. Pizarro sündis arvatavasti 1475.
a Trujillos, Kesk-Hispaanias sõjaväelase vallaslapsena, mistõttu ta
kasvas üles erilisi rikkusi nautimata. Üsna tähenduslik on seegi et isa
kaudu oli ta sugulane Hernan Cortesega – Mehhiko anastajaga. Viimane oli
Pizarrost küll arvatavasti kümme aastat noorem, kuid jõudis Uude Maailma
juba 1504. a. Pizarro astus Lõuna-Ameerikas kaldale praeguses
Cartagenas, Columbias Alonso de Ojeda ekspeditsiooni koosseisus 1509.a.
De Ojeda oli muuseas Kolumbuse teise Lõuna-Ameerika ekspeditsiooni üks
kaptenitest. De Ojeda proovis asutada kolooniat, kuid Cartagenas see
ebaõnnestus, sest hispaanlased püüdsid kohalike hulgast orje ja
viimastele see millegipärast ei meeldinud – asundus tuli maha jätta. Eks
purjetati edasi ja asutati pisut eemal uus asundus - San Sebastián de
Urabás. Seal ei läinud eriti paremini – kolonistide huvitav arusaam
kohalikega suhtlemisest, lõpuks nälg ja sõda pärismaalastega päädis
Ojeda haavata saamisega. Pealik lahkus kolooniast, pani Pizarro oma
asendajaks ja lubas varsti toiduga tagasi tulla – paraku aga ei
tulnud... Sellega algas Pizarro pealikukarjäär. Ta evakueeris koloonia
ning päästis sellega 70 inimest. Päästeoperatsiooni lõpul õnnestus Pizarrol kohtuda Martín
Fernández de Enciso laevastikuga... Kolm aastat hiljem ühines ta Vasco
Núñez de Balboa ekspeditsiooni-laevastikuga ja edasi läks juba hästi
(mainin siin neid kuulsate kaptenite nimesid kihtsalt, et mainida - see
kirju seltskond, kes toona Hispaaniast ja Portugalist ümber
Lõuna-Ameerika ringi sõitis oli kirju ja igaühe kohta leidub lugusid,
mida lugedes tahaks neid ümber jutustada, aga las nad siinkohal
jääda...).
Noorest Pizarrost räägiti kui tasakaalukast, vaikivast ja kindlameelsest
härrast, mehest, keda võib usaldada. Ta kinnitas kanda Panamas, sõbrunes
Panama linna asutaja, Panama ja Nikaraagua kuberneri, Pedro Arias
Dávilaga. Pizarro lojaalsus tasus ära – Davila nimetas 1519. a. ta
Panama linnapeaks. Ilmselt sel ajal huvitus Pizarro ka Peruust ja selle
salapärastest rikkustest. Pizarro organiseeris mitu ekspeditsiooni
Peruusse: 1524. ja 1526. aastal. Esimene ebaõnnestus, kuid teisest oli
niipalju kasu, et tõepoolest satuti kohalike otsa, kellel oli kulda ja
karda. Pizarro läinuks hea meelega kohe edasi, aga varustust nappis ja
seltskond oli väike. Pizarro jäi Gallo saarele abi ootama, kuid tema
meelehärmiks vahetus kuberner. Uus mees Pizarro üritust ei tahtnud
toetada ja soovis hoopis ekspeditsiooni katkestada. Pizarrole saadeti
järele laev. Legendi järgi olevat laeva saabudes Pizarro keeldunud
tagasi minemast, vaid
tõmmanud liivale joone ja öelnud:
"Seal (pool joont - lõunas) asub Peruu oma rikkustega; siin Panama oma vaesusega.
Valige iga mees, kellest saab kõige julgem kastiillane. Mina
igatahes lähen lõunasse.“
Enamus sõitis tagasi Panamasse, vaid 13 meest jäid temaga. Panamasse
lahkusid ka Hernando de Luque ja Diego de Almagro – Pizarro sõbrad ja
truud ekspeditsioonikaaslased (hilisemad kaasvallutajad), et siiski
kuidagi Panamas uueks retkeks manti koguda. Pizarro ehitas meestega
paadi ja sõitis sellega lõunasse järgmisele saarele. Arvatakse et just
sel ajal käidi ka Viru jõe suudmes, mille segasest hääldusest tingituna
ristitud tõotatud kullamaa Peruuks.
Uus kuberner ent ei arvanud Pizarrost endiselt midagi ja lubas mõni kuu
hiljem Pedro de los Ríosel seilata lõunasse, et Pizarro ära tuua. Aga
asjad kujunesid teisiti. Pizarro ja Luque – hea suuvärgiga munk – rääkisid
kaptenile augu pähe ja nii seilati hoopis edasi lõunasse jõudes lõpuks
1538. a varakevadel Peruusse kusagil prageuse Tumbesi kandis. Retk läks
hästi, Pizarrot ja tema mehi tervitati pärismaalaste hulgas jumalatena... Ja kulda vedeles
kõikjal.
Panamasse tagasi jõudes selgus, et kuberner endiselt ei toeta kõigist
avastustest hoolimata uue
ekspeditsiooni saatmist Peruusse ja nii sõitis Pizarro 1528. a
isiklikult Sevillasse, et kuningalt tuge saada. Kuna samal ajal viibis Hispaanias
ka Mehhikos õnne leidnud Cortes, siis suudeti suurele pealikule kiiresti
auk pähe rääkida. Ja nii maabus Pizarro taas Peruus 1531. a., esialgu
180 mehe ja 37 hobusega. Mis edasi toimus, sellest sai
tehtud juba eespool siin ja seal juttu.
Cusco vallutamisega 1533. a lugesid hispaanlased inkade riigi
alistatuks. Kuna inkade võitmine polnud üksi Pizarro teene, vaid ka tema
kamraad, Diego de Almagro, tappis rõõmsalt ja usinasti, jagas kuningas
teenete eest võidetud maa neile kahele – kummastki sai oma osa kuberner:
Pizarrole jäi Uus-Kastiilia ja Almagrole Uus-Toledo. Vanad sõbrad ei
suutnud ent maavaldusi ära jagada, läksid koledasti tülli. Lahkarvamuste
arutamine lõppes
1538. a nende väesalkade omavahelise lahinguga Las Salinases. Almagro
löödi mättasse – Pizarrost sai nüüd üksipäini suur valitseja. Ent vägivald
sünnitab vägivalda. Almagro poeg – ka Diego - ründas
1541. a koos paarikümne
kaaslasega Pizarro paleed Limas. Ebavõrses võitluses õnnestus
Pizarrol mõned ründajad tappa, kuid ka ta ise tapeti. Surres kirjutanud
suur konkistadoor ja kõrilõikaja oma verega põrandale sõna:
„Jesus“...
Pizarro maeti Lima katedraali... Diego de Almagro II püüti hiljem kinni
ja hukati.
Vana Cusco vaksalihoone
|
Üles |
Cordano kõrts
|
Üles |
Basílica y Convento de San Francisco de Lima
|
Üles |
Plazuela San Francisco
|
Üles |
Plaza Peru. Lima
|
Üles |
Me lõpetasime oma Lima seikluse Piedra silla juures Rimaci pargis. Kui
kõndinuksime mõnisada meetrit ülesvoolu kohanuksime Pizarro
ratsamonumenti.
Plaza de Mayorilt jalutasime edasi Püha Frantsiskuse kiriku ette, mida
turistiilmas teatakse võib-olla pigem Pariisi katakombidele sarnaselt
kunstipäraselt riita laotud inimluude järgi. Kirik ühes selle esise
platsiga on ehtbarokne unistus ilusast linnaruumist (kuigi kahjuks meie
visiidi ajal osaliselt tellingutes). Kirik ehitati algse frantsiskaani
pühakoja asemele, mille maavärin hävitas. Praegune maja pärineb
1650-test, rajatud portugali arhitekti, Constantino de Vasconcellose
kavandite järgi. Räägitakse, et kiriku esmaversiooni juures olnud taas
Pizarro käsi mängus: linna planeerides eraldanud ta ühe maatüki
dominikaanlastele ja teise frantsiskaanlastele...
Üsna Plaza Mayori lähedal asub üks Lima vanimatest järjepidavalt
toiminud kohvikutest – Cordano.
Peru Travel kirjutab sellest nii:
„...Bar Cordano, one of Lima’s oldest restaurants. It opened in
1905, and since then has served its trademark butifarra and tacu
tacu to Peruvian artists, bohemians and celebrities – rothe mention
virtually every Peruvian president during that time. Bar Cordano was
originally founded as a bazaar by Italian immigrants Vigilio Botano
and rothers Luis and Antonio Cordano. In 1978, facing an economic
crisis, the Cordanos sold the restaurant to a consortium of 18
waiters, most of whom have since retired.“
Kahjuks ühe kohvi jaoks seal aega ei jätkunud, kuid sisse piiludes
tundus kohvik nagu üks auväärt kohvik ikka.
Teele jäi veel vana raudteejaam (Descamparados), mis täna töötab
muuseumina, Plaza Peru, San Domingo kirik ja veel palju muudki, kuid
... vist hakkas muljet ekarikas täis saama ja õhtu oli tulemas. Sisimas tegrlikult
tahtsin juba lennukile... Häbi küll, aga
unistasin, et ehk saab seal lõpuks magada. Teisalt võitlesin kahjutundega – midagi
ses Peruus ja Limas on – lahkumine tundus kuidagi harjumatult raske.
Jirón Conde de Superunda
|
Üles |
Enne bussile minekut jäid meelde kaks mälupilti. Üksik saksofonimängija
San Domingo kiriku ees ja soomukitekolonnis lõunasööki väljamagavad
märulipolitseinikud Santa Rosa silla ees parklas... Ja siis oligi see
päev ja seiklus Peruus mööda saamas. Järgneva tunnikese veetsime veel
bussis kulgedes läbi toimekate õhtuste tänavate lennujaama poole...
Parque Rimac
|
Üles |
Santa Cruz de Dios (Museo de Sitio del Cerro San Cristóbal)
|
Üles |
Puente Santa Rosa
|
Üles |
Adios Peru!
|
Üles |
Lennujaamas ähvardati taevas teab mis kontrollidega, aga kõik läks
ludinal. Jäi aega šokolaadi šoppamiseks, jäi aega kõrtsis istumiseks.
Viimase leidsin meie värava lähedalt - La Nacional. Tellisin cevichet,
kana ja piscot. Äge teenindus, väga mõnus atmosfäär. Kui läbi vidukil
silmade ringi vaatasin, võisin ette kujutada, et näen kuldseid
valguslaike Fusionis, Cuscos...
* * *
Lennuni on veel pisut aega. Kaasreisilised jahvatavad muljeid, aga ma ei
jaksa nende juttu jälgida - uni tikub silma...
Pisco. La Nacional. Lima lennujaam
|
Üles |
|
11.05.2022. Amsterdam-Riia lennukil
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Schipol...
|
Üles |
Riiani on vist veel poolteist tundi. Tellisin kohvi - tõesti väga hea
võrreldes nende paari maitsetu joogiga, mida Peruus paaris hotellis
hommikuti õnnetul kombel proovisin. See oli lisaks köhale ka üheks
põhjuseks, miks jõin vabatahtlikult enamuse ajast hommikuti aniisi või
muña teed.
Amsterdamis lõppes kõik kenasti. Boonusena lesib seljakotis lennujaama
tax freest leitud valik Hollandi juuste...
Üks mure ka... Juba Limas nuputasin, kuidas öösel koju saada ja
skrollisin autorente Tallinna lennujaamas. Amsterdamis otsustasin asja
konkreetseks ajada. Elektrikad olid kõik hõivatud, kuid lõpuks õnnestus
mingi sõiduriista Avisest kinni panna – eks Tallinnas näeb, kas keegi
vaevub öösel kohale tulema või mitte. Kui õnnestub, siis mul on olemas
ka kompanjon – Arvi.
|
Lõppsõna... Kunagi kuid hiljem Tartus
Eelmine |
Üles
Juba on kätte jõudnud oktoober. Suvi kulus käest nii, et reisikirja
lõpetada ei jõudnud. Maailm on endiselt üks kole koht elamiseks ja
kevadega võrreldes on see muutunud iga päevaga üha halvemaks.
Loodetavasti pole see siiski viimane reisikiri, mida kirjutan. Teeme
nii, et tuleb veel palju reise... Aga pole sel kõigel asja Peruu
ega reisi lõpuga...
Lennuvahetus Riias tundus juba väga tüütu. Tallinna lend õnneks sujus. Toll
lennujaamas huvi ei tundnud ja kui ka oleks tundnud, siis mu kotis
midagi põnevat nende jaoks leida poleks olnud. Kohvrisabas said öeldud ka kõik need head
sõnad omadeks saanud reisikaaslastele - fuajees pudenes rahvas juba
imekiiresti laiali.
Üllatus-üllatus – Avise rendis ootas ees üks unine tüüp, et meile auto
välja anda. Sellega sai aga veel nalja. Et mul juhiluba kaasas ei olnud,
ei saanud renti vormistada – vaja oli loa numbrit. Nüüd tuli appi
e-riik: logisin ARKi sisse ja sain sealt numbri. Kui sellega korda sai,
jooksis kokku rendifirma arvuti ja nõudis kriitilist süsteemi update’i.
Nagu ikka vana hea Windows, täpselt õigel ajal. Selle peale kulus veel
oma veerand tundi, kuid lõpuks olime good to go!
Sõit Tartusse läks kiiresti ja hästi. Viimased paarkümmend kilomeetrit
tuli küll tikud silmade vahele panna – uni lihtsalt murdis täiega (nüüd
siis lõpuks...!). Aga kuidagi ma koju sain ja sellega võis reisi tehtuks
lugeda.
Siin viimaste kuude jooksul olen end mitu korda tabanud mõttelt, et kogu
kehva enesetunde ja lõputute ööde kiuste tahaks sinna tagasi minna. Ma
ei suuda defineerida põhjust, kuid midagi seal oli. Kindlasti mitte
paaniflöödiversioon El Condor Pasast, vaid miski muu... Võib-olla see
seljakotireisija vaib, mida oli huvitaval kombel tunda isegi Limas...
Võib-olla need rohelised aasad Puno ja Cusco vahel, võib-olla klaasike
piscot või muna teed... Aga oli ka äge reis – peaaegu täiuslik kontsentraat Peruust,
kui ehk Iquitose kant välja arvata, kuhu seekord ei saanud. Ent muus osas nägin kõike, mida omades unistustes Peruus olin
osanud näha tahta. Ja veel kamaluga ka pealekauba.
Lõpetasin oma Egiptuse reisikirja umbes sarnase mõtisklusega, et ilmselt
endiselt ma ei ole nii suure grupiga reisimise fänn, kuid Germalo suudab
seda korraldada kuidagi elegantselt ning mullegi söödavalt. Enamgi veel
- ma ei vingu, ma olen lausa paksult rahul. Hea reis, hästi korraldatud
ja hästi veetud – aitäh, Piret, aitäh Joana! Peab vaatama Germalo
kalendrit - mine tea, äkki trehvame mõnes reisibussis uuesti...
Peruus oli lahe!
Aitäh, Peruu!
Püha org
|
Üles |
|
|