Tripi kaart
|
Portugal 2003
| Tagasi |
Põhja-Portugal 26. - 31. august 2021
Proloog
Järgm ine
Kui kunagi ürgammu
sai mindud seltskonnaga
metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud
Porto - fui feliz lá!
|
Üles |
On üsna varane hommikutund. Istume üllatuslikult lennukis ja esialgu
sõidame Tallinnast Frankfurdi poole, ent ilmselt saame sealt edasi ka…
Portosse. Natuke nagu uskumatu on hetkelgi see minek, sest veel 4 päeva
tagasi polnud mul õrna aimugi et täna Portugalis sõidame. Aga nii on.
Kunagi kevadel ütlesin selle välja, et tahaks Portosse minna ja nüüd
ütles kallis abikaasa, et kas siis on minek või muneme niisama edasi.
Tegin natuke netitööd ja sain teada, et üle Frankfurdi on täiesti
võimalik ilma väga suure koroonabürokraatiata lennata ja siin me nüüd
oleme. Lufthansal on ehitatud koviidi egiidi all täiesti uus ja omaette
bürokraatiamasin, mille täitmine on üsna tüütu väljakutse. Meil see
õnnestus ja saime isegi online tšekkinni tehtud ja oma koroonapassid,
portugali travel locatorid ja igasugused muud andmed kenasti üles aetud.
Ausalt öeldes kartsime, et lennujaamas on mingi ilge kamm, kuid
Tallinnas ei vaadanud keegi koroonapassi ega isegi ID kaarti.
Startisime Tartust kesk ööd, et kella viieks lennujaamas olla. Pisut
zombi-olemine on, aga und ka ei tule. Hele uurib lennukimenüüd ja püüab
tuvastada, kas selles on midagi söödavat või mitte. Aga ega hetkeseisus
midagi muud kirjutada olegi. Autos tundus, et reisi on hea alustada Phil
Collinsiga – proovin temaga edasi, äkki suudab magama laulda…
* * *
Portugal on lahe!
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme
Frankfurt
|
Üles |
|
|
Üles | |
26.08.2021. Porto
Järgmine |
Proloog |
Üles
Porto
|
Üles |
Istun meie Porto-pesa elutoas (Opo Ribeira Apartments)
ning proovin kiiresti tänased märksõnad kirja saada. Naljakas on mõelda, et
vähem kui 24 tundi tagasi startisime alles sombuses ja jahedas ööõhus Tartust ja
nüüd oleme siin. Superõhtu on seljataga, ilm oli lihtsalt suviselt kuum ja õhtu
kuni loojanguni isegi pisut liiga soe, aga peale päikese veeremist läks
mõnusaks. Meie tuba asub Cais de Estival Duoro põhjakaldal, Praga Ribiera
platsist mõnikümmend sammu allavoolu. Toa uks avaneb jõe äärde, kiviterrassile,
kus õhtuti tegutseb mereandide restoran, aken avaneb teisel pool maja Rua da
Fonte Taurinale, millel ainuüksi meie akna all on kaks või kolm tänavarestorani.
Apartment on meil põneva planeeringuga: väga pikk ja kitsas kööginurgaga elutuba
ning normaalsete mõõtmetega magamistuba. Aga kõik on olemas, tuba õdus ja voodi
pehme. Külmikus on vinho verdet ja mullivett.
Frankfurdist Portosse lend sujus. Kui Tallinna lennujaamas nagu suurt ei
adunudki, et mingid pandeemiapiirangud on kehtestatud, siis Frankfurdis olid
asjad väga konkreetsed. Kõik kandsid eranditult maske, toolidele oli tõmmatud
punased lindid ümber ja vaid üksikutest kohvikutest müüdi midagi kaasa. Ostsime
kohvi ja nosisime mingi aknalaua peal kõõludes kaasa tehtud pikapoisi võileibu,
sest püstijala laudade taga seda teha ei tohtinud. Peale söömist avastasime ka
aknalaual sildi et seal seismine on keelatud. Ent lennukisse minek oli taas
täiesti kontrollivaba: kuna meie aeroplaan hilines, siis lasti triipkood
masinast kiiresti läbi ja ei mingit ID kaardi kontrolli ega muud jauramist –
selles suhtes see eelbürokraatia tundub olevat ok.
Porto lennujaama metroopeatuses
|
Üles |
Veidi enne keskpäeva olimegi lennujaamast väljas. Ootasime lennukist väljudes,
et keegi kontrollib koroonapasse või Portugali travel locatorit – kedagi ei
huvitanud. Ostsime metroopiletid – need näevad välja nagu paberist
parkimispiletid, kuid on laetavad, st saab vajadusel raha peale laadida - ning
Võtsime suuna kesklinna, sihtkohaks Trindadi peatus. Porto metroo on nagu tramm
– enamuse ajast sõidab maa peal. Lennujaamast Trindadi loksub rong omajagu aega,
mistap tutvusime kaardiga ja tegime plaane. Vahepeal astus sisse keegi vormis
tüüp, kes vaatas rangelt ringi ja kui nägi kedagi maskita, siis viibutas kurjalt
näppu. Trindadis istusime ümber, et sõita edasi vanalinna, Sao Bento jaama.
Peame sõitma siia!
|
Üles |
Sao Bento vaksal asub Porto raudteejaama (Sao Bento) vastas, mõnesaja meetri
kaugusel jõest. Vaatasime kaarti ja panime oma elamise osas ligikaudse suuna
paika. Ent enne mäest alla jalutamist peatusime vaksali lähedal ühes pagaripoes,
et natuke nälga vaigistada. Hele mäletas kunagisest Portugali reisist nattasid –
Portugali korvikujulisi „saiakesi“, millele on sisse küpsetatud viini saia
täidise moodi kreem – ja tellis neid. Mina palusin juurde paar piklikku
lihakroketti. Istusime tänavale välikohvikusse ning laskime küpsetistel hea
maitsta. Ma ei teagi kumb neist ampsudest parem oli, aga mõlemad maitsesid topsi
americano kõrvale võrratult.
Sao Bento plats ja la Silviera tänav
|
Üles |
Nadad
|
Üles |
Kõndisime Rua Mouzinho da Silvat pidi alla ja jõudsime endale eelnevalt
teadvustamata Praga Ribierale, mis on Duoro vanalinna põhjakalda nö tähtsam
plats ja elu keskus. Teadmata, mis suunas jääb meie tänav või kuidas jooksevad
täpselt majanumbrid, pöörasin esialgu (põhimõtteliselt kuugli mäppi sisse
lülitamata) Ribieralt lihtsalt hea õnne peale lääne poole ning nii juhtuski, et
juba paari minuti pärast olime oma apartemendi ukse taga.
Ribiera plats
|
Üles |
Et saabusime kokkulepitust paar tundi varem, sattusime
peale alles koristajatele. Prouad ei teinud probleemi, kui avaldasime soovi oma
kodinad tuppa jätta ja nii olimegi järsku kesk Porto vanalinna vabad tegema, mis
süda soovib. Toast väljudes avanes vaade Duorole ja selle teisel kaldal
asuvatele portveinikeldritele. Vasakul ent kõrgus sinitaeva taustal Luis I
raudsild. Ookeanilt tulvav õrn tuuleõhk leevendas päikesekuumust. Jõel
popsutasid pargased ja lõbusõidulaevad, all, kaldapealsel hulkusid niisama lusti
uitajad üksipäini ning paarikaupa ja paar pässi leotas jões õngesid. Nõjatusime
kivirinnatisele lastes endast läbi seda hõrku hetke. Meil polnud vaja midagi
teha ning meil polnud plaaniski midagi asjalikku teha… Otsustasime, et ei hakka
tuiskama mööda vaatamisväärsusi, vaid naudime üürikesteks hetkedeks ostetud
vabadust. Sestap oli isegi kergendav mõelda, et meil ei ole täita mingit
tšekklisti. Otsustasime vaadata lihtsalt seda, mida parajasti näidatakse…
Veinikeldrid Duoro lõunnakaldal
|
Üles |
Samas esimene ja Porto üks tähtsamaid maamärke, Luis I
sild, oli juba nina ees. Mäletan seda tollest sombusest õhtust, kui 2003. a siin
veinikeldreid tühjaks juua üritasime ja pärast, videvikus üle selle silla
jõlkusime, et vanalinnas õhtust süüa. Olime jätnud meelde tahvlile kirjutatu,
mille alla auto parkisime, pidades seda tänavanimeks. Kena majoolikas plaat oli.
Hiljem selgus, et sinna oli kirjutatud midagi a la reklaami mitte panna vms –
2003. a muljetamistes peaks see kirjas olema. Seda silda (kavandatud 1880)
peetakse sageli Eiffeli loominguks, kuid silla tegelik autor on Théophile
Seyrig, belgia insener, kes oli samas Eiffeli kolleeg ja õpilane. Eiffel oli
Duoro jõele, Luisi sillast ülesvoolu kümmekond aastat varem projekteerinud
raudteesilla – Ponte de Maria Pia. Selle kavandamisel oli abiks ka Seyrig.
Eiffeli õpetust ja mõju on näha muidugi ka Luisi sillas; tegelikult on need
sillad oma väljanägemiselt üsna sarnased. Eiffel tegi aasta varem oma ettepaneku
Luisi silla kohta, kuid see kavand ei leidnud siiski rakendust.
Luis I sild
|
Üles |
Melu veinibaaris meie apartmendi ees
|
Üles |
Jalutasime raudsilda imetledes tagasi Praga de Ribierale. Pärastlõunane
moment oli just selline, et enamus kõrtse-söögikohti oli alles suletud
või alles tehti ettevalmistusi avamiseks. Tänavatel levis ent juba
oliiviõli ja kalapraadimise lõhna, mis segunes kohati sigaretisuitsuga,
sekka trehvas ninna ka midagi magusat… vanill ja rõõsk koor? Võtsime
platsilt suuna varjulisele Fonte Taurinale, kus toidulõhnadele lisaks
juba ka laudadele paberlinu klambritega kinnitati. Postigo do Carvão ees
olid kolmest lauast kahes juba inimesed platsi võtnud – pikalt mõtlemata
istusime kolmandasse. Kohe tekkis laua juurde meeldiva olemisega härra,
kes andis mõista, et toiduga võib minna pisut aega – alles sätivad, ent
ta on väga rõõmus meid oma kõrtsus nähes (loomulikult, ma ka oleks… :)).
Ilma menüüsse pikalt süvenemata tellisin grillitud sardiine ja Hele
võttis lisaks tursasalati kikerhernestega. Loomulikult sobis juurde
pudel valget ja mullita vinho verdet. Siinkohal tsiteeriks
Milhvinos.com veinipoodi:
„… Vinho Verde pole tegelikult mingi spetsiifiline vein ega ka
viinamari, vaid terve veiniregioon, Põhja-Portugali „roheline
piirkond“, kus tehakse väga erinevaid veine (n-ö Vinho Verde ei pea
olema üldse kindlasti valge vein, vaid võib olla ka roosa või
punane. Ja on olemas isegi Vinho Verde vahuveinid.“
Klassikaliselt teatakse vinho verdena noort
valget veini (sageli roheka tooniga), milles olev kerge mull tuleb
sellest, et veinis toimetav bakter Oenococcus oeni vaikselt õunhapet
jahvatab ja mulle tekitab. Tal pole pistmist veini kääritamisega
klassikalises mõttes – viinamarjasuhkur ja pärmid on süüdi ikkagi veini
tekkes, toda bakterit lisatakse tänapäeval veinidele käärimise
alustamise katalüsaatorina, algselt sattus ta veinidesse ikkagi
piirkondlikult nagu muuseas. Kui bakter lõpetab, pole veinis ka mulle,
kui jook panna pudelisse „poole pealt“ jäävad mullid sisse ja jook
maitseb kergelt nagu prosecco. Tegelikult pole olnud mullid veinis mingi
eesmärk, vaid see oli algselt pigem pekki läinud veini tunnus.
Vahuveinid on teine asi, aga ka nende tehnoloogia on teine. Ent kibisev
rohekas valge vein on see, mis on rahvale meeldima hakanud ja nn vinho
verde tänase imago osa. Tõde on, et ajalooliselt olid Vinho Verde
piirkonna veinid valdavat punased ja kuivad.
Postigo do Carvão
|
Üles |
Ent seekordne esimene tutvus oli imeline! Tellitud vein – lihtsalt
täitsa lõpp! Valge parajalt külm vinho verde, kui see on korralikult
maha käinud, maitseb nagu mõnus kerge chardonnay. Külm, kuldne,
sidruniliselt, õunaselt kuiv… samas mahlane. Sama imeliselt maitsev, kui
see mõnus kohalik valge vein, mida sain maitsta Jordaanias… Otsustasin,
et ei joo sel reisil portveini, vaid maiustan vaid valge ja mullita
vinho verdega. Ka sardiinid, serveerit’ noore keedukartuli ja
keedumunaga, olid lihtsalt ülimaitsvad. Tursasalat aga täiesti üllatav.
Kuivatatud soolatursk on üks Portugali spetsialiteete (kuigi ostetakse
seda suuresti sisse näiteks Norrast). Toiduks saab soolaturska teha
erineval moel, enamus toite algab siiski leotamisest. Meie tellitud
salatis olid kikerherned, mugulsibul ja leotatud tursk kenasti pooleks,
natuke keedumuna, üle valatud ohtra oliiviõliga. Esialgu kummaline, aga
natuke harjudes – väga maitsev!
Vanalinnas
|
Üles |
Porto katedraal... aga kaugel
|
Üles |
Kui ennist ütlesin, et meil ei olnud kohustusi, siis siin ma eksisin.
Tegelikult, nagu selgus, üks ikka oli. Peale väikest ninapuuderdamist
meie ägedas apartemendis mõtlesime niisama lusti Luisi sillale ja siis
vanalinna jalutama minna. Olime just sillale jõudmas, kui Helel äkki
plahvatas, et nad olla kodus vanema võsukesega Livraria Lellosse aja
broneerinud; kohe on õhtu käes ja see - Livraria Lello on üks pisut
eriline raamatupood – suletakse. Egas midagi. Nüüd oli aeg kuugli mäpp
sisse lülitada ja jalgadele valu anda.
Porto on niikaua jalakäija sõbralik linn, kuniks liigud põhjast või
lõunast jõe poole – st mäest alla. Vastupidi ent nii lõbus pole.
Alustasime siis oma kilomeetrist maratoni pooljoostes ja mäest üles. Ilm
oli endiselt palav ja jõest ülespoole liikudes seisis ka õhk tänavatel.
Ei olnud tore. Aga vähem kui veerand tunniga jõudsime siiski kohale.
Poodi ennast kohe tähele ei pannudki, kuid silma torkas imelik looklev
järjekord. Arvasin, et see kindlasti ei ole meie sihtkohaga seostud, ent
võta näpust. Üks härra, kes järjekorra lõpus korda pidas, kinnitas, et
see ongi see õige järjekord ning meil vist on vedanud, sest kohe-kohe
suletakse, aga me vast saame veel ikkagi sisse – seda muidugi juhul, kui
on olemas bronn. Jäime siis seisma. Et olin paar nädalat varem Leedus
koleda köhahaiguse saanud (mis ei olnud koviit), siis kiire mäkketõus
vallandas ohjeldamatu köhahoo. Võib vaid ette kujutada, mida arvas kõik
see rahvas järjekorras, kes koroonahirmus järsku pead õlgade vahele
tõmbasid ning hirmunud ning vihkavaid pilke selja taha heitsid. Õnneks
hankis Hele vett ja kohe sai kõik korda.
Järjekord liikus siiski kiiresti ning varsti olimegi sees. Raamatupoe
lugu ulatub 1869. a, kui Champagnest pärit ärimees ja misantroop,
Ernesto Chardron, avas Portos oma raamatupoe. 1894. a ostis poe kohalik
raamatuärimees Jose Lello, kes oli osanik juba kümmekond aastat varem
asutatud perekonnaäris. 1906. a valmis Francisco Xavier Estevesi
projekti järgi praegune neogooti-art deco ja juugendi sugemetega uus
raamatuäri hoone Karmeliitide tänaval. Esteves oli omal ajal Portos üsna
tuntud poliitiku ja ühiskonnategelasena, kuid erialalt oli ta insener.
Estevesi käe alt on tulnud mitmed hooned linnas, kuid kahtlemata on
neist tuntuim Livraria Lello.
Juba raamatupoe neogootilik fassaad tekitab põnevust – rikkaliku dekoori
järgi võiks arvata, et tegemist on kirikuga. Ent sisse astudes satub
nagu 1920-te ulmefilmi või mõne Alphonse Mucha reklaamplakati sisse. See
lagi, trepp, seinaornamendid! Selline art noveau orgia, et võtab
sõnatuks. Külluslik, meeleline ja elegantne. Raamatud on pildis olemas,
kuid need taanduvad dekoori osaks. Pruuni tahvelduse ja värviliste
mosaiikidega poeruum on nagu katedraal, altari asemel ehk ainult
futuristlikud XX sajandi alguse tehnounistusena mõjuvad arhailised
kassad.
Livraria Lello
|
Üles |
Karmeliitide tänav Livraria Lello ees. Taustal kaugemal dos Clérigose
kiriku torn
|
Üles |
Ostsime kingituseks Bob Dylani laulutekstide kogumiku saades seetõttu
jutu peale noorhärraga kassast, kes muuseas teadis Tallinnat, kui
suurepärast viinajoomiskohta. Ent jutt temaga veeres siiski muudel
teemadel, mis päädisid temapoolse üllatuse ja murega imelikult kuumade
ilmade pärast, mis viimastel aastatel on tekitanud põuda ja soodustanud
metsatulekahjusid. Ta mäletas, et talviti võis Porto ümbruse küngastel
isegi mõnikord lund näha – ent nüüd ei mäleta ta enam aastaid, et isegi
mingi kirme kusagile tekiks.
Meie jutuajamise ajal suleti pood. Poes olijaid kohe välja ei kupatatud,
vaid lasti oma isu täis vaadata ning tilgutati siis aegamööda tänavale.
Sestap juhtuski nii, et saime viimased hetked olla poes peaaegu uhkes
üksinduses, kui välja arvata õhtusi toimetusi teha sagivad müüjad. Päike
loojus, punetades kustuvalt taamal asuval kirikute ja Porto ülikooli
peahoonega raamitud linnaväljakul. Jalutasime uhke 1880-tel Carlos de
Pezerat kavandite järgi ehitatud Lõvide purskkaevuga (Fonte dos Leões)
kaunistatud platsile. Sarnane purskkaev, mille koopia Portosse tehti,
olevat ka Leichesteri raekoja plastil. Sel õhtul täitsid platsi
rulatajad, kes kauni fontääni basseiniservi ei kasutanud just väga
sihipäraselt.
Porto Ülikooli ees Lõvipurskkaevu platsil...
|
Üles |
Porto Ülikool
|
Üles |
Imetlesime hea mitu aega ülikoolihoone vastas asuva Igreja do Carmo
kiriku platsipoolse seina azujelot. Azujelo – keraamilistest plaatidest
laotud seinapildid, enamasti sinistes toonides, on tänase Porto ja
Portugali üks kauneimaid ja isikupärasemaid nähtusi. Süüdi selles on
Rooma riigi ja Bütsantsi aegsed suurepärased mosaiigid, mida nende
riikide alad vallutanud araablased püüdsid omal moel jäljendada,
kujundades välja omanäolise keraamilistest plaatidest kokku seatava
mosaiigitüübi, mida kutsutakse „zellige“. Maurid tõid selle kunsti kaasa
Andaluusiasse ja Portugali, kus see juba hakkas elama oma elu
transformeerudes sajandite jooksul rahvuslikuks kunstiks. Loodetavasti
saame Sao Bento jaamahoones ka neid Porto tuntuimaid keraamilisi pilte
vaadata.
Carmo kirik
|
Üles |
Igreja dos Clérigos
|
Üles |
Tegime tiiru ümber ülikooli, põikasime sisse Cordoaria parki ning
jalutasime pikkamisi jõe äärde tagasi möödudes naljaka torniga Igreja
dos Clérigose kirikust. Enne padubaroksele Vabaduse väljakule jõudmist
tõmbas tähelepanu üks asutus, mis sädeles nagu kasiino, kuid kasiino ei
olnud. Sisse astudeski arvasime, et tegu on pisikese tsirkuse või
vähemalt mingisuguse ekstravagantse mängude toaga. Ent… olime sattunud
sardiinikonservide poodi - O Mundo Fantástico da Sardinha Portuguesa.
Pood avaldas muljet! Nagu ka selle särasilmne müüja, kes paari hetkega
tutvustas lavkat ja ütles, et võime vabalt pildistada ja loomulikult ka
näiteks oma sünniaasta numbriga konservi soetada. Ühesõnaga, me ei olnud
kasiinos, vaid ühes Portugali suurima konservitööstuse „Comur“
esinduspoodidest.
www.mundofantasticodasardinha.pt kirjutab:
„The queen of all fish and the prodigy of the Atlantic Ocean –
the Portuguese sardine – a fish both noble and popular, has ascended
the throne each June for many years, showing off its crown up and
down the country. But at O Mundo Fantástico da Sardinha Portuguesa
(the Fantastic World of Portuguese Sardine), the sovereign rules all
year round. And what better tribute could be paid than through the
fantasy of the wonderful world of the circus, also noble and
popular, in parallel with the extraordinary popular nobility of
sardines? For Comur, sardines are "The Greatest Show on Earth!"“
Sardiinipoes
|
Üles |
Ja
siis lihtsalt logelesime ning kolasime mööda vanalinna. Ostsime muuseas
Vabaduse platsi lähedalt ühe korgist postkaardi ja palusime poeomanikul
posti panna - eks näeb, kas ta teeb seda. Ülikooli lähedal jäime korraks
pidama ühte tagasihoidlikku tänavakohvikusse. Tellisime veini ja
nadasid. Istusime seal loojangusse vaadates, kui mu pilk jäi äkki
pidama ühel 19. sajandi kohvireklaamil… Dejavu! Olime sel platsil 2003.
a õhtust söönud!
Hetk
|
Üles |
Dejavu
|
Üles |
Meister
|
Üles |
Pixo not dead!
|
Üles |
Porto katedraal
|
Üles |
Luis I
sild vol 2
|
Üles |
Igreja da Serra do Pilar
|
Üles |
Jardim do Morro
|
Üles |
Duoro
|
Üles |
Postigo do Carvão
|
Üles |
Porto Feio
|
Üles |
Juba pimeduses dessandilt Duoro teisele kaldale tagasi tulles
otsustasime kuskile maha toetada ja klaasikese veini juua. Esimese
valikuna maandusime meie apartemendi ette tänavale õhtuks üles seatud
restorani (vist on selle nimi Farol da Boa Nova vms), aga kui tellimust
tuldi võtma saime pisut neurootiliselt ettekandjalt-mehelt teada kibeda
tõe, et kui me ei soovi õhtust süüa, siis veini ka ei saa – ega see
mingi joomakoht ole. Kui me tahtvat vaid juua, mingu me Ribiera platsile
või alla päris jõe äärde, seal on baarid. Õnne polnud ka kohe järgmises,
praktiliselt meie uksealuses veinikohas, kus oleks veini antud ka praadi
tellimata, ent seal polnud kohta istumiseks. Nii leidsime lõpuks Ribiera
platsi ja Luisi silla vahelt pisikese isikupäratu moodsa klaasist
kohakese, kus oli olemas kõik eluks vajalik hilisel sumedal õhtutunnil.
Rüüpasime valget veini ja kuulasime tänavamuusikut, kes mängis lugusid
austraalia aborigeenide pasunaga – selle pilli nime ma küll ei julge
siia kirjutada.
Pidu Cais de Ribieral
|
Üles |
|
27.08.2021. Porto
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Porto tramm Monhique tänaval
|
Üles |
Alustasime hommikut Ribiera platsil, kust leidsime mingi võileivakoha –
„Rocinha“, mis hommikusest ajast hoolimata oli avatud. Värskelt
pressitud apelsinimahl, tuunikala võileivad, kohvi ja nadad vürtsitatud
vahepeal ninna kanduva värskelt küpsetatud saia, kohvi ja kange
tubakasuistu lõhnadega. Milline imeline hommik!
Mmmmm...!
|
Üles |
Kuniks
Hele apartemendis päevaseks matkaks asju kokku pani – otsustasime, et
võtame jalgrattad ja vaatame, kuhu rattad viivad – leidsin ühe slipiotsa
tugimüüri ja joonistasin hommikuse laisalt uimase hõreda ringisagimise
taustal Luisi raudsilda. Vahepeal tulid suured rohekad kalad madalasse
vette slipil mind uudistama ja põgenesid eriliselt kiirustamata, kui
mõni paat lähedalt möödus. Ümberringi laaditi kõrtsudesse väikestest
pakiautodest puu- ja juurvilju, veeretati-kärutati õllevaate ning kasiti
õhtuste pidude viimaseid märke. Uus ilus päev oli tulemas.
Unistus ja reaalsus
|
Üles |
Rohelised kalad rohelises vees
|
Üles |
Hommik "meie tänaval"
|
Üles |
Jalgrattarendi leidmine nõudis pisut otsimist ja mööduvate inimeste
tülitamist, ent lõpuks saime ühest jõelaevapileteid müütavast asutusest
hangit’ info järgi õige teeotsa peale - Rua da Reboleira 129-s antavat
rattaid ja mopeede. Rendikoht oli täitsa olemas ja renditigi rattaid.
Üks noorhärra hakkas kohe sadulaid parajaks panema, vanem härra, kes
tundus, et keelt ei räägi, tegi omi tegemisi. täitsime paar formaalsust
ja olimegi valmis minema. 100 m eemal ent vajus mu ratta sadul alla.
Sõitsime tagasi. Noorhärra oli selleks ajaks juba kusagile minna
jõudnud, vanem kuulas mind osavõtlikult ära ja ütles siis korralikus
inglise keeles, et pole neil noortel ei jõudu ega mõistust ning väänas
poldi karujõuga üle. Etteruttavalt muidugi võin öelda, et see sadulavärk
natuke tuksis oligi ja karujõud aitas poole tagasiteeni, siis pidime abi
otsima uuesti ühest teeäärsest rattarendist, kus nenditi, et
pingutusklamber on lihtsalt katki keeratud.
Northroad.pt
|
Üles |
Rendist
oli soovitatud sõita jõekaldal ja võimalusel trammiteel, sest sellel ei
liigu autosid ja tramm käib harva. Nii tegimegi. Asusime ootusärevalt
teele, sihtkohaks Duoro suue.
Drivin' west
|
Üles |
Arrabida sild
|
Üles |
Sõitsime mööda kaldapealseid. Ilm oli kuumavõitu, kuid meretuul jahutas.
Vaated jõge mööda olid kaunid, tegime siin-seal peatusi, muuseas ka ühes
vinges pagariäris, Da Terra Foz do Douros. Ostsime soolast ja magusat,
muuhulgas imemaitsvaid tursapirukaid ja lihakrokette ja ka
kartulitäidisega pirukaid. Rüübates kohvi – aga kohvi on siin Portugalis
imemaitsev ja nautides pirukaid lesisime oma pool tunnikest palmivilus
merevaatega pingikesel. Mis sa hing veel tahad. Pirukad olid nii
maitsvad, et tõin neid veel ühe laari juurde, mistap jätkasime oma reisi
varustatuna veel üheks kenaks piknikuks.
Paparoca da Foz
|
Üles |
Duoro suuet tähistavad muulid ja Felgueirase majakas. Muulide taha jääb
Tenerifel ja Lanzarotel nähtud piraadivastaste kindlustega väga sarnane
barokne São João Baptista kindlus, mis oli üks Portot mere poolt
kaitsvate kindluste vööst. Istusime hetke muulil, ent kindlusse ei
viitsinud minema hakata. Muulil istusid mõned kalamehed ja pingsate
nägude ning binoklitega neiud. Kui Hele ühelt küsis, mis nad seal
teevad, saime vastuseks , et on bioloogiatudengid ja tegelevad
delfiinide ja vaalade vaatlemisega – kui peaks loomakari silmapiirile
ilmuma, panevad kirja kui palju, kus ja mis ajal neid nähti.
Douro jõe suudmes
|
Üles |
Kulgesime mööda rannapromenaadi edasi randade piiril. Peatusime korraks
Saint Francis Xavier kindluse juures, mis näis Sao Joao Baptista
kindlusega sarnanevat nagu kaks tilka vett ning kruiisisime edasi otse
üle Praia Internatcionali mööda veepiiri märjal liival sõites. Otsekas
rannas lõppes ratturite jaoks pisut ebameeldivalt – pidime paarsada
meetrit rattaid lahtises liivas rattateeni tõukama. Edasi liikudes
jõudsime endisse kaluri- ja sadamalinna Mathosinhosesse – üle Leca jõe
saamiseks pidime ületama pedaalimiseks ebameeldiva tõusuga silla.
Positiivne samas oli, et kõik see toimus mööda katkematut rattateed.
Mathosinhoses möödusime veel ühest kindlusest - Leça de Palmeirast, mis
sarnanes samuti eelnevalt nähtud kindlustele.
Sao Joao Baptista kindlus
|
Üles |
Saint Francis Xavier kindlus
|
Üles |
Leça de Palmeira kindlus
|
Üles |
Offroad
|
Üles |
Ranna rattateel
|
Üles |
Matoshintose sild
|
Üles |
Mathosinhoses proovisime läheneda silmapiiril terendanud põnevale
valgele UFO-kujulisele hoonele, ent kohapeal selgus, et hoone -
mereuurimiskeskus, asub suletud territooriumil ja sinna ei saa. Sadama
lähedalt leidsime ent he paviljoni.
Visitportugal.com kirjutab:
"It is told that the Lord of Matosinhos Statue was sculpted by
Nicodemos, the man who helped Joseph of Arimathea remove Christ's
body from the cross and then embalm it. Thrown overboard at sea, it
reached land in the year 124 washed up on the sands of Espinheiro,
close to Matosinhos, but discovered minus an arm. Throughout 50
years nobody could manage to sculpt the missing limb in a way that
fitted with the rest of the statue. Then, an elderly lady, who lived
nearby, was at her fireplace. She noticed a piece of wood that
seemed to be on the point of rolling out of the fireplace. Her
daughter, dumb since an early age, suddenly gained use of her voice
to declare that the piece was the arm for the Bom Jesus. On taking
it to the statue, the piece fitted perfectly in place of the missing
limb and the people now had their full and complete statue. The site
of the current statue in honour of this popular saint is either
where the original statue or where the arm was found depending on
whom you ask."
Senhor do Padrao, Matoshintos. 17. sajandi paviljon markeerib kohta,
kuhu 124. a pKr maabus Matoshitose Bom Jesus (Hea Jeesus)
|
Üles |
Et meil ei olnud kindlat sihti silme ees, aga päev hakkas juba lõunasse
jõudma, panime sihtkohaks linnast välja jõudes taamal paistva valge
majaka (osutus Leca majakaks); otsustasime, et kui midagi ägedat enam
näha pole, pöörame otsa ringi. Enne teele asumist tegime ent väikese
vahepeatuse valges rannakõrtsus - A Cascata Praia de Leça. Ookean
kutsus. Rannas mõned inimesed küll päevitasid, kuid erilist tungi vette
polnud. Vahetasin sealsamas kohviku seina ääres ujukad jalga ja
kastsingi end vette. Kaldal lehvivad kollased lipud manitsesid sügavale
mitte minema; seisin põlvist saati vees, ent ikka lõi laine vahetevahel
üle pea. Paarikümne minuti pärast olin läbi loksutatud ja liipasin
kohvikuterrassile tagasi. Hele peesitas juba päikesepaistel. Tellisime
veini ja mullivett, joonistasin… Aeg seisis!
A Cascata Praia de Leça
|
Üles |
Avenue Liberdade ja Leca majakas
|
Üles |
Viimane ots majakani läks igavaks – kalda äärde kerkinud Lasnamägi –
küll pisut viisakama dekooriga, kuid siiski, varjas vaated kaljudele ja
rohelusele. Ent majaka lähedal kaljusel neemel varjas end veel üks
pisike üllatus - Boa Nova kabel, üks esimesi (kui mitte kõige esimene)
palverändurite peatuspaik Portost Santiago de Compostellasse. Meiegi
kohtasime kabeli juures üht Madriidist pärit palverändurit, kes palus
endast kabeli taustal pildistada. Tal oli see rännu esimene päev, ent
kuna härra oli varem juba kord selle raja läbi teinud, siis oli tal
ettekujutus olemas – veel kaks nädalat ja ta on Santiagos.
Palverändur
|
Üles |
Boa Nova kabel
|
Üles |
Alustasime tagasiteed Portosse piknikuga kabeli juures lõpetades Da
Terra Fozist ostet maiused. Tagasitee oli peamiselt sama marsruut.
Mathoshinoses tegime küll väikese vangerduse läbi linna, ent kuumal
asfaldil kitsastel tänavatel, kus jalgrattur on pigem ebasoovitav
nähtus, keerasime peale silda kähku ranna äärde tagasi. Teel tekkis mõte
leida veel mõni mõnus kohvik, kuid enamus, millest läbi põikasime olid
rahvast täis ning süüa veel ei pakutud – tulge tunni või paari pärast!
Drivin' east
|
Üles |
Duoro suudmes hakkas tunda andma ka nahk. Ma pole mingi päikesekreemi
sõber, ent oluks tark tegu seda näole määrida. Meretuules polnud
tekkivat põletust märganud, ent tagasiteel hakkas nägu ja käsivarred
kahtlaselt õhkama. Ka vajus alla sadul. Proovisin seda tõsta,
õnnestuski, kuid juba järgmise äärekivi juures oli see all tagasi.
Õnneliku juhusena leidsime ühe rattarendikoha, kus siis natuke õnnestus
peale keerata, aga selgus ka, nagu vist kuskil eelpool juba kirjutasin,
et klamber on katki. Kui majaka juures arutasime, et kesklinna jõudes
võiks piki jõekallast veel pisut ringi sõita, siis rattarendile
lähenedes tekkis tunne, et aitab selleks päevaks. Viisime rattad tagasi,
kuigi kokkuleppe järgi võinuksime neid hoida hommikuni.
Oma numbrisse jõudes kutsus voodi ebamaise jõuga, ent tegin südame
kõvaks ning läksin Ribierale puuviljade, vee ja veini järele – ei saa ju
kallil abikaasal lasta nukrutseda, kui tal on nektariini isu.
Tagasi Portos
|
Üles |
Ja nii see õhtu läks. Õhtusöögi ajaks astusime uksest välja, et maha
istuda kohe sinnasamasse restorani, kust eelmisel õhtul minema saadeti.
Täna tellisime sardiine, karpe ja muud head paremat, seega ei olnud
probleemi ka veini tellimisega. Teenindajaks oli seekord ka sapise
vanamehe asemel rõõmsameelne näitsik, kes hea meelega juttu vadistas,
selgitades lauale toodud toitude nüansse ning assisteeris ka hea meelega
kohaliku magustoiduvaliku osas. Tema abil ja mahitusel lõpetasin
õhtusöögi kohvi ning pitsi kohaliku puskariga.
Õhtu Ribiera kaldapealsel...
|
Üles |
Elu on ilus!
|
Üles |
|
28.08.2021.
Porto-Braga-Viana do Castelo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ribiera plats
|
Üles |
Alustasime hommikusöögiga juba eelmisest hommikust tuntud kohvikus.
Plaan oli Porto selja taha jätta. Meie ainus plaan ja pidepunkt oli
Viana do Castello, kuhu olin buukinud öömaja. Viskasime asjad kokku ja
jalutasime metroosse, sihtkohaks taaskord Trindade jaam. Plaan oli minna
Europcarist autot rentima. Kõik sujuski kenasti kuni jäime rendisappa
seisma. Ukse taga looklevas järjekorras polnudki võib-olla niipalju
inimesi, kuid asi lihtsalt ei liikunud. Paari sabas seisjaga juttu tehes
selgus, et kõik on endale auto juba netist buukinud ja nüüd ootavad vaid
võtmete saamist. Peale kolmveerandtunnist mõttetut seismist tegin netis
pärastlõunaks broneeringu heas usus, et ehk siis on asjad teisiti.
Laupäev ikkagi – ju hommikupoolikul on rabelemist rohkem. Mõeldud
tehtud. Hele üritas ühe ringisahmiva daamiga juttu teha, et küsida, kas
saaksime pagasi seniks sinna jätta, kuid tulutult – daamil lihtsalt ei
olnud aega rääkida. Ausalt öelda ei saanud ma aru, mida paganat nad seal
täpsemalt korda saatsid, aga kõigil oli kõvasti tegemist ja toimetamist.
Natuke pettunult otsustasime jalutama minna, sattudes puhtjuhuslikult
Santa Catarinale, Porto jalakäijate tänavale. Jalakäijate tänav nagu
jalakäijate tänav ikka: valdavalt kahel pool tänavat rahvusvahelised
kuulsate brändide hilbu- ja lõhnapoed, sekka kohvikud ning restoranid.
Loomulikult leidsime koha, kust head kohvi ja nadasid hankida. Santa
Catarinat pidi alla jalutades koperdasime ent õnneliku juhusena otsa
paarile Porto must see kohale.
Santa Catarina tänav
|
Üles |
Esimeseks peatuseks oli Hingede kirik – Chapela las Almas. See väike
Pühale Frantsiskusele ja Pühale Katariinale (Aleksandriast) pühendatud
barokne kirik on ilmselt üks neid väheseid katoliku kirikuid, mille
välisdekoor on väidetavat ägedam sisemusest. Sisse me kahjuks ei saanud
– kirik oli suletud, ent miski ei seganud vaatamast suurepäraseid
azulejosid kiriku seintel. Kokku on loetud keraamilisi plaate, millel
eelnimetatud pühakute lood piltkirjas jutustatud, vähemalt 15947 tk.
Muljetavaldav fassaaditöö pole ent ise barokne, vaid Eduardo Leite
looming 1929. aastast.
Hingede kabel
|
Üles |
Santo Ildefonso kirik
|
Üles |
Batalha väljak
|
Üles |
Madeira tänav
|
Üles |
Mööda tänavat alla jalutades jõudsime kuningas Pedro V monumendiga
ehitud Batalha platsini, mis 18. sajandil oli rajatud Batalha palee
ette. Pedro V oli 19. sajandi keskel tegus kuningas tänu kellele ehitati
raudteid, arendati telegraafi jms. Kahjuks sai nii tema, kui teised
kuningliku perekonna liikmed 1861. a kätte koolera ja nii see jäi…
Platsi servas São João teatri kõrval jäi silma pisike trepiline tänav,
mida avastama minnes leidsime end järsku Sao Bento vaksali tagant – ehk
siis põhimõtteliselt olime vanalinnas tagasi. Niisiis jätkasime
azulejodega.
Atlas Obscuras kirjutatakse nii:
„Built in 1900, the beautiful station was named after a
Benedictine monastery that once occupied its space back in the 16th
century. Destroyed by fire in 1783, the house of worship was rebuilt
but by the 19th century was torn down to make way for the expanding
railway system. Built by architect José Marques da Silva, the very
first stone was laid by King Carlos I himself. Five years after the
station was built, the intricate tile work began. /…/ The French
Beaux-Arts structure holds within 20,000 magnificent azulejo
tin-glazed ceramic tiles depicting Portugal’s past - its royalty,
its wars, and its transportation history. The blue and white tiles
were placed over a period of 11 years (1905–1916) by artist Jorge
Colaço. /…/ Included in the landscapes and ethnographic displays are
the Battle of Valdevez (1140) and the Conquest of Ceuta (1415) along
with several other important events and places that created the
vibrant city that this unusual and beautiful station resides in.“
Sao Bento vaksal
|
Üles |
Esimese teona panime oma kola raudteejaama pakihoidu… Ja siis süvenesime
keraamilistesse koomiksitesse. Nagu ikka vaatamisväärsustega kipub
olema, restaureeriti parajasti poolt vaksalit, mistap vaatajad said näha
Jorge Colaço vaksali loomingust vaid vanalinnapoolset saaliosa. Ent
seegi kujunes elamuseks. Pildid „vannitoa plaatidel“ on kohati
fotograafilise täpsusega maalitud, eriti maastikupildid, mille
mõistmiseks ei ole vaja kõrvale tõlget pildil kujutatud stseenide ja
ajalooliste isikute kohta.
Et oli veel pisut aega, jalutasime Vabaduse väljakule, põigates enne
läbi Santo António dos Congregadose kirikust. Ei midagi nii väga erilist
– varaklassitsistlik, fassaadipildid ent on teinud taas Jorge Colaço.
Colacod teatakse kogu Portugalis, eriti palju on tema töid Lissabonis,
kuid tema käe all on valminud ka nt Windsori lossi keraamilised pildid
ja mitmeid töid Argentiinas, Brasiilias, Uruguail, aga ka Kuubal.
Santo António dos Congregadose kirik
|
Üles |
Clérigose kirik
|
Üles |
Porto vabaduse väljaku äärest leiab ühe põneva söögikoha – McDonaldsi.
Ent mitte purksikoht kui söökla iseenesest pole oluline, vaid see maja,
mida on tituleeritud ka maailma ilusaimaks McDonaldsiks. Muidugi pole
see hoone kuidagi burgeriketi teene. Selles kohas peeti 1930-st alates
üht Porto märgilisemat kohvikut, Cafe Imperiali, mille tunnusjooneks oli
suursugune art deco stiilis interjöör ja kotkaskulptuur esifassaadil. Et
oma silm on kuningas, astusin söögikohta sisse. Uksel seisev turvamees
küsis viisakalt, kas soovin süüa või ainult vaadata. Koputasin fotokale
ja ütlesin, et vaid vaadata. Sain seepeale loa siseneda, toitumiseks
pidanuksin ent oma aja netis bronnima. Tõepoolest hoolimata paratamatust
purksikoha atmosfäärist hõljus seal soliidne ja dekadentlik hõng. Kas
tulenes see ülbetest kroonlühtritest, vitraažidest, trepist või
poolpaljaste naistega bareljeefidest on rakse öelda, kuid seal seistes
tundsin tulist kahjutunnet sellest, et ei saanud seal seista nt aastal
1936…
Cafe Imperial
|
Üles |
Tramm Batalhasse
|
Üles |
Taas metroosse minnes pidasime korraks aru, kas mitte ära käia ka Porto
katedraalis, ent laiskus ja praktiline mõtlemine käsikäes said seekord
võidu.
Jõudsime tagasi Europcari juurde mõni minut enne avamist. Ei mingit
järjekorda, ei mingit staffi. Võtsin koha sisse pisut eemal ja lõin aega
surnuks ühe pisikese kiriku (Carlos Pereira) joonistamisega, mis
solvunult püüab distantsi hoida otse kõrvale ehitatud hiiglasliku
parkimismajaga. Peatselt jõudsid kohale ka töötajad ning kümne minuti
pärast laadisime oma pagasit musta, lahtikäiva katusega Fiat 500-sse,
millest järgnevatel päevadel saab meie teine kodu. Olin bronninud
normaalse auto, ent kuna masinatel olla nädalavahetusel lööki, saadi
pakkuda mitmete vabanduste saatel vaid convertible. Autot vastu võttes
korrutati mitu korda üle, et söör, teile on see tavaauto hinnaga (muidu
vist on kallim… või?).
Carlos Pereira
|
Üles |
Kümmekond minutit hiljem sõitsime juba Portost välja, suunaks Braga.
Rendis soovitati maksta mõni euro juurde, et võiks tasuliste teede
maksukogumisputkadest peatumata läbi sõita. Esimesse jõudes süda küll
pisut puperdas, et kas ei kuku viimasel hetkel ette tõkkepuu, kuid kõik
sujus – kleepekas tuuleklaasil või on see numbrilugemine - mis iganes,
tundub töötavat.
Et vantsimine Portos oli teinud näljaseks mõtlesime mõnest pensukast
midagi hamba alla võtta, kuid võta näpust – sellist söögiorgiat nagu
meie pensukates pidada saab, Portugalis naljalt ei näe: vähemalt
esimesest kiirteeäärsest tanklast õnnestus hankida vaid joogivett.
Rattad
|
Üles |
Bragasse jõudsime hilisel pärastlõunal. Ilm kiskus pilviseks ja värvis
kõik ümberringi iseäralikult halliks. Parkisime auto hiiglaslikku
maa-alusesse parkasse vanalinna veerel. Tänavale astudes sattunuksime
nagu teise riiki. Kui päikeselises Portos võis praktiliselt koviidi
tänaval unustada – vaid üsna vähesed kandsid õues maske (siseruumides
küll, aga mitte tänaval), siis Bragas olid tänavad täidetud maskides
inimestega. Laupäeva pärastlõunale iselookulikult täitsid tänavaid
inimesed, perekonnad ja paarid, ent kõik kõndisid ringi kõrvuni
maskides. Hall ilm ja see totaalne karneval (kusjuures vanalinna
tänavate kohale oli seotud mingi pidustuse puhul sadade viisi õhupalle
ja vihmavarje) mõjusid kuidagi rusuvalt, mistõttu loobusime näiteks
restorani otsimisest ning piirdusime vorstikestega kohalikust
supermarketist (need vorstid ei olnud head) ja jäätisega (see oli
suurepärane).
Braga vanalinn
|
Üles |
Arco da Porta Nova
|
Üles |
Braga on roomaaegne linn, millele pandi alus 136. a eKr. Peale Rooma
riigi kokku kukkumist sai 4. sajandil Bragast Portugali ristiusustamise
keskus, selle üks kuulsamaid tegelasi oli Braga Püha Martin, peapiiskop,
kes lisaks piiskop olemisele ka hoolega kirjutas ja ristis. 8. sajandil
vallutasid Braga maurid. Nende aeg piirdus siiski paarisaja aastaga, kui
Leoni ja Kastiilia kuninga väed need 1040. a välja lõid. Sellest ajast
pärinevad ka Braga katedraali säilinud vanemad osad.
Braga raekoda
|
Üles |
Veidravõitu jalutuskäik vanalinnas viis meid ilmselt paljude väärtuslike
vanade paikade juurde, ent muljet avaldas neist kindlasti piiskopi palee
kõrval asuv Santa Barbara linnaaed. Aed on petlik – lahendatud
anonüümses ajaloolises võtmes, mis keskaegse piiskopimaja kõrval tundub
olevat arhailine aiake kui mitte keskajast siis vähemalt 17-18.
sajandist. Aed rajati tegelikult aga 1955.a. Aga ikkagi on see lahe –
nimetus „lillemeri“ on seal täiesti omal kohal.
Jardim du Santa Barbara
|
Üles |
Piiskopiloss
|
Üles |
Teine suurepärane kohtumine seostub ikkagi vana kivihunnikuga – Braga
katedraali ja kloostriga.
Visitportugal.com kirjutab:
„The Cathedral of Braga was the first Portuguese cathedral,
erected several decades before the founding of the country. It began
to be built at the end of the 11th century, and was concecrated and
dedicated to the Virgin Mary by Bishop Pedro in a solemn session on
August 28, 1089. /…/ D. Henrique and D. Teresa, parents of the first
king of Portugal, are buried in the Chapel of Kings.“
Katedraal rajati ent kohale, kus kirik olla olnud juba alates 3.
sajandist pKr. Kuigi olime seekord niisama kulgemise peal väljas ei
saanud kirikust möödudes sellesse minemata jätta ja olime nõus lunastama
isegi paarieurose pileti. Braga katedraal on arhailine. Kuigi seda on
1000 aasta jooksul siit ja sealt kõpitsetud, õhkab see ikkagi vana head
romaanikat. Kiriku praeguste silmapaistvamate osade autoreiks peetakse
Cluny kloostri ehitajaid Püha Gerardi and Brudinot Prantsusmaalt,
Burgundiast. Öeldakse, et Braga katedraalis võib näha nii romaanikat,
gootikat, mauri stiili kui manueliini – so vaid Portugalile omast mauri
stiilist ja ilmselt heast pahvakust kanepist inspireeritud hullumeelset
hilisgootikat. Viimase heaks näiteks on San Jeronimose klooster või
Belemi linnus Lissabonis, mille dekoori kunagi neid maju väisates
suhkrukringliteks ristisime. Kindlasti on märgiline seegi, et Braga
katedraal oli olemas enne Santigao de Compostella peakirikut.
Jalutuskäik kloostris ja kirikus suutis hetkeks peita linnas tekkinud
imeliku tunde. Romaanika on vaimustav ja oli seda ka Bragas. Täiesti
omaette teema on ent kiriku puidust laed (millest osa on baroki ajal
ohtralt dekoreeritud), milliseid enamasti sellisel autentsel arhailise
basiilika kujul ei näe – enamus on lõppeks maha põlenud ja kiviga
asendatud.
Braga katedraal ja klooster
|
Üles |
Braga jalutuskäigu lõpetasime Praca de Resbublical – avaral
poolpargis-poolväljakul, mille äärest leiab vana raamatukogu, barokse
Congregadose kiriku, suure purskkaevu ning kümneid kohvikuid. Ostsime
kiriku eest jäätist ja läksime seda purskkaevu veerele sööma. Kahte
pargikvartalisse rajatud kaktuste aia kõrval oli silma jäänud reklaam
Bom Jesusest, mille valged ornamentaalsed trepid olid pälvinud mu
tähelepanu ja tühjas peakolus üles äratanud mingi mälestuse
kunstiajaloost. Nüüd, üle Vabariigi väljaku kaugusse vaadates nägin äkki
mäeküljel imposantse trepistikuga kiriku siluetti ja abstraktne Bom
Jesus muutus ühtäkki reaalseks ning ihaldusväärseks sihtkohaks.
Õnnitlesime end selle toreda leiu puhul ning andsime tõotuse seal
näiteks homme ära käia.
Praca de Resbublica
|
Üles |
Braga Congregadose kirik
|
Üles |
Kaugel terendab Bom Jesus
|
Üles |
Kuivatatud tursad supermarketis
|
Üles |
Viana do Castelosse sõitsime pikalt mööda Limia jõe kallast. Öömaja
aadressi navi täpselt ei leidnud, sestap sõitsin kõhutunde järgi kuni
keelumärgid raekoja platsis enam edasisõitu ei lubanud. Pisut kimbatuses
olles astusin autost tänavale, et elu uurida. Ühest uksest astus just
sel hetkel välja näitsik, kes tundus piisavalt ohutu, et temalt teed
küsida. Kui olin oma jutuga vähem kui poole peal, küsis ta, kas ma olen
Sulev… Ei mingit nõidust – olime parkinud kogemata lihtsalt oma öömaja
ette.
Viana do Castelo - peatänav Avenue Combatentes da Grande Guerra
|
Üles |
Dona Emília külalistemajas kehtisid ranged reeglid: igal pool vaid
maskiga, öörahu ja veel terve triaad asju, mida ma ei viitsi siinkohal
ümber jutustada. Esialgu tundus, et oleme sattunud tütarlastekooli
mudilaste rühma. Ent tuba oli äge, köök oli äge ja külalistetuba – kus
kõik seljakotimatkajad võisid tšillida, oli samuti äge. Toanurgas seisis
väike veiniriiul, mis töötas aususe peale – tahad veini, joo, aga jäta
nõutud summa riiulile. Ja veel – kui tundub, et vein toas on liiga soe,
võib selle vahetada köögi külmkapis jaheda vastu – tuleb vaid segaduse
vältimiseks sama mark valida. Tegelikult polnud ühtegi nõmedat reeglit,
vaid kõik sellised, millest tsiviliseeritud inimene ilma õpetamatagi
võiks kinni pidada. Ainus häda seisnes vaid selles, et raekoja platsi me
autot jätta ei võinud – mupokad oleksid selle ära vedanud, vaid pidime
selle viima jõesuhu suurde avalikku parklasse. Tegelikult ei olnud see
mingi probleem, sest parklasse võis olla maad nii pool kilomeetrit kui
mitte vähem.
Honesty Bar
|
Üles |
Viana do Castelo on ilus kompaktne vana linn õdusa jõesuudme äärse
vanalinnaga. Linna ajalugu ning vanaaegsed majad ei ole midagi
eriskummalist ega ennenägematut, samas kogu vanalinnas kõndides võib
seda mõnusalt läbi elatud atmosfääri tajuda. See pole kindlasti
vabaõhumuuseum, vaid aastasadadega sündmuste ja inimestega kohandunud
elukoht, kuhu on jõudnud oma õigetel ajahetkedel gaasilambid,
elektrijuhtmed, valvekaamerad ja kohati isegi plastaknad, ent see kõik
moodustab hubase, koduse terviku. Visitportual.com kirjutab:
„Whichever streets you stroll through in the historic centre, you
will always come back to the Praça da República, the heart of the
city. This is where you will find the 16th century Misericórdia
building and fountain, as well as the old Paços do Concelho (Town
Hall). Close by is the Romanesque Cathedral or Igreja Matriz (Parish
Church).“
Etteruttavalt võin öelda, et hiljem ööpimeduses vanalinna avastamine
sobis just meie meeleolu ja ambitsioonidega – lihtsalt olla ja mitte
liiga sügavale kultuurikihti kaevuda. Ent enne saabus loojanguaeg…
Viana. Kai äärne Alves Cerqueira tänav
|
Üles |
Parkla leidmine osutus imelihtsaks. Nii kui parkima hakkasime, ilmus
kohe mingi tüüp asju korraldama. Mingit abi temast polnud, kuid ta
rõõmustas saadud 50 sendise üle. Kui ta seal juba tuiab, ehk hoiab ka
siis mingil ajal silma peal (või olgu mul siis vähemalt selline roosa
soovmõtlemine). Parkla asub endisel sadama alal, kust avaneb suurepärane
vaade jõe äärde kerra tõmbunud vanalinnale. Vaade üle laia jõesuu
meenutas mõnd Cornwalli nurgakest. Kohe kai ääres hakkas silma hall,
sõbraliku olemisega laevuke. Vianas on olnud ookeaniäärsele asulale
omaselt kaks peamist tegevust – kalapüük ja laevaehitus. See konkreetne
laev - Gil Eannes - ehitati 1955. a samuti Vianas ja oma paremad päevad
veetis see Arktikas, Newfounlandi ja Gröönimaa vetes tursapüügilaevade
hospidalilaevana. Praegu asub laevas muuseum ning hostel.
Gil Eannes
|
Üles |
Laevast pisut ülesvoolu asuv uuem hoonegrupp on sageli see, mille tõttu
Vianat nooremas seltskonnas teatakse. Vanale kaile ehitatud
kultuurikeskuse, raamatukogu ja veel paari hoone arhitektideks on
Portugali 20. sajandi tuntud kujud. Näiteks Fernando Távora, Portugali
20. sajandi mõjukamaid arhitekte, kelle käe alt tuli Viana peatänava
teljele kaile plaanitud Vabaduse väljak, kuid kes on kavandnud mitmeid
avalikke hooneid, tänavaid ja platse Portosse ja mujale. Tema kohta on
öeldud, omas loomingus oskas ta kokku siduda moodsa ja arhailise,
eristudes seetõttu mainstreamist. Ajastu lapsena iseloomustas tema
loodut funktsionaalsus, ent ka peen esteetilisuse taotlus, milles
meister eeskujusid valides pöördus jaapani arhitektuuri ja Frank Floyd
Wrighti mõtteraamistiku suunas. Ta ise on hea hoone kohta arvanud et (architectural-review.com)...:
„A good building is like a good shirt, it must have a good collar
and a good pair of cuffs, if it doesn’t, it’s still a shirt, but is
it a good one?“
Ent kai arhitektide hulgast leiab terve plejaadi olulisi nimesid nagu
näiteks maailmakuulus Álvaro Siza, kelle töid leiab nii Portugaist kui
väljastpoolt; tema 21. sajandi tuntumatest töödest mainitakse Vee maja
Huai'An’s Hiinas, mida on peetud isegi 2014. a maailma parimaks
ehitiseks. Ent oma kätt on seal harjutanud veel mitmeid teisi.
Viana Vabaduse väljak
|
Üles |
Jalutasime mööda kaid moodsa arhitektuuri vahel Vabaduse platsile
esialgse plaaniga liikuda vanalinna. Ent jäime pidama avaral põnevate
futuristlike installatsioonidega kaunistatud väljakul, mille jõepoolses
osas kõrgub hiiglaslik 25. aprilli monument…
„The 25th of April is a national holiday in Portugal called
“Freedom Day.” Freedom Day commemorates 1974’s Carnation Revolution
when the Portuguese people backed a military coup and overthrew the
Estado Novo dictatorship that had ruled the country since 1933. The
Carnation Revolution got its name from the country’s peaceful
transition of power. The soldiers did not use their guns, and stuck
flowers in the barrels instead. The revolution brought democracy to
Portugal…“
( portugalonline.com/...
truth 25th april)
Platsil plaani pidades hakkas huvitama ent kõrvalmajast kostuv melu.
Uudishimu päädis sellega, et leidsime väga mõnusa restorani, kus möödus
terve õhtu loojanguvärvides jõesuudme-sadamamaastikke imetledes, hea
tursa ja veiniga. Roogi tõi lauale maski taha peitunud, ent tõeliselt
ilusate silmadega tütarlaps. Vein oli kohalik; tellisin valget ja sain
mõnusalt kerge, aga samas parajalt tummise joogi – võrratu koos
keedumuna ja värske kartuliga serveeritud hiiglasliku grillitud
tursafileega. Kui Eestis suhtutakse turska teatud Skandinaaviast
laenatud või nõukaaegse eelarvamusega kui mingisse asendusrooga, siis
see tursk, mida serveeriti „Foz Vianas“ teinuks silmad ette nii mõnelegi
gurmee-lõheroale, mida poole kallimat mõnes restoranis Maarjamaalt osta
saaks. Õhtusöögi lõpetas kohalik versioon kreembrüleest. Ei, mitte
mingisugune mugavdatud retsept, vaid ettekandja sõnul
koorest-munast-suhkrust kokku keedetud kohalik traditsiooniline maius.
Maitses natuke nadade täidisega sarnaselt meenutades samal ajal ka
parmaid brüleekreemi nüansse.
Foz'is
|
Üles |
Viana vanalinna jõudsime pimeduses. Et ookeanilt kandus tänavatele
jahedust, läks Hele majja soojemaid ürpe vaatama, mina kõndisin pisut
ringi kuni leidsin raekoja tagant ühe väikese platsi, mille äärde üles
seatud kõrtsus oli just minu jaoks ootamas klaasike valget Bacchuse
andide hulgast. Varsti liitus minuga Hele, et koos kesköisetel
inimtühjadel tänavatel natuke ringi konnata.
Vana Viana
|
Üles |
Vinho verde
|
Üles |
Hotelli jõudes tundus magamaminek rumalusena, mistap valisin ühe
põnevama valge veini ja läksin seda kööki külma vastu vahetama ja
korgitseri otsima. Unustasin muidugi maski ette panna. Minu üllatuseks
istus köögis veiniklaaside taga paar kaunist daami ja härra – kõik
maskideta. Viisakusest vabandasin ja ütlesin, et lähen toon maski, kuid
naeratuste saatel peatati mu tegevus ning tunti huvi, kuidas saaks mind
aidata. Viisakustest sugenes vestlus ja nii sain teada, et mul on au
olla koos ühe daami ja härraga, kellele külalistemaja kuulub ning
daamiga, kes pidi olema väidetavalt linna tipprestorani peakokk. Seda
viimast demonstreeris ta minu pisut aurusele olemisele väga veenvalt:
nimelt vahetanud välja mu toast haaratud sooja veini külma vastu, lõikas
korgikatte lahti udupeenelt viisil, et moodustus silmus korgi
hoidmiseks. Nii ei pea panema korki lauale ja olevat šefim serveerida.
Olin võlutud… Kui lahkuma asutasin, siis patsutati rõõmsalt seljale
sõnadega, et kui toas lä’eb igavaks, tulgu me ja liitugu nendega – veini
jätkub!
Vinho verde vol 2
|
Üles |
Astusin oma kalli toakaaslase ja külma veiniga rõdule öist raekoja
platsi imetlema. Tõesti – taas uskumatu öömaja – enam rohkem linna
südames ja parema vaatega ei saaks olla. Kõik Viana vanalinna tähtsamad
majad kõrgusid platsi servas siinsamas käeulatuses... Saude Hele,
saude Viana! Elu on ilus!
Aga varsti tõestasid keha ja vaim, et pole enam neis tudengiaastates,
kus magamine on vaid nõrkadele või siis viisakam nimetus seksimiseks.
Vein maitses suurepäraselt, kuid esimeste sõõmude järel lendas kohale
tõbras Une-Mati oma alatute trikkidega ja nii see pidu selleks korraks
lõppeski.
...
|
Üles |
|
29.08.2021. Viana do Castelo-Ponte da Barca-Guimaraes
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Daam Fiat 500-ga
|
Üles |
Dona Emília hommikusööki reguleerisid samuti reeglid, enamus neist
koroonapõhjuslikud, aga mitte tingimata tüütud. Hommikusöök oli jaotatud
tubade järgi korvikestesse, mis omakorda olid pistetud hiiglasliku
köögilaua sahtlitesse – iga tuba kenasti omas sahtlis. Sama toimus
külmikus – igal toal oma riiul. Korvi valmis pandud saiad, leivaviilud
ning küpsised lõhnasid hommikuse pagariäri järgi, leivakraamile lisaks
punetasid korvis õunad ning kenasti purgikestesse portsjoniteks jaotatud
müsli, külmkapis leidus jogurtit, võid, moosi, sinki, juustu – ühesõnaga
rikkalik „mandri-hommikusöök“. Serveerisime selle külalistetuppa, avara
akna äärde, kust avanevas vaates võisime piiluda raekoja platsi
hommikust unist sagimist.
Dona Emilia
|
Üles |
Öömajast lahkudes jätkasime igaüks omapäi – Hele võttis ette
rahvariidemuuseumi, mille uksed kutsuvalt avanesid just külalistemaja
vastas. Mina lonkisin kaile, leidsin mõnusa istumiskoha auto lähedal
ning püüdsin pliiatsitega jõevees peegelduvat vanalinna joonistusplokki
salvestada. Joonistades silmasin heledat kuppelkirikut kaugel linna
kohal mäe otsas. Kui Hele auto juurde naases (õnnelik ja inspireeritud
nähtud Portugali kunstkäsitööst), tegin ettepaneku kirikut vaatama
minna. Mõeldud-tehtud…
Hommikune Viana
|
Üles |
Viana Vabaduse plats
|
Üles |
Viana kultuurikeskus
|
Üles |
Viana do Castela
|
Üles |
Kohale jõudes saime selgeks, et tegu on Santa Luzia basiilikaga, mis
tegelikult on kiriku kohta üsna noor: selle ehitamist alustati 1904.
aastal ning lõpetati 1953. a. Kiriku algsed kavandid tegi Miguel Ventura
Terra, Prantsusmaal õppinud arhitekt, kes tegutses valdavalt Lissabonis.
Kiriku asukoht, koloriit ning ülesehitus meenutab ka niisama
tähelepanelikumale uitajale Pariisi Sacre Coeuri, mistõttu pole üllatav
kuulda, et ikooniline valge kirik oligi üheks tema
inspiratsiooniallikaks, kuigi mahuliselt meenutab see pisut varaseid
Bütsantsi, Kreeka või Armeenia kirikuid. Dekooris ja tornikiivrites
viskab sisse siiski manueliini - hullunud portugali barokki. Sisse
piiludes on mulje moodsam, kuigi freskod ning altari osa teevad siiski
sügava kummarduse Bütsantsi kirikutele. Santa Luzia on ka kergelt
rekordihõnguline – tema esifassaadi ja kahe külgfassaadi roosaknad
pidavat suuruselt olema suurimad Ibeeria poolsaarel ja teisel kohal
Euroopas. Esimese koha üle käib vaidlusi, kuid üheks peamiseks
favoriidiks peetakse Pariisi Jumalaema kirikut.
Kiriku ümber kees pühapäeva lõunale omaselt tihe elu: ristimist ootavate
maimukeste järjekord lookles kaugele külgukse treppidele, igal pool võis
näha õnnelikke pildistavaid pruutpaare. Astusime kirikusse koos ühe
ristimiseks ettevalmistunud seltskonnaga. Et mitte tseremooniale jalgu
jääda, piidlesime rituaali kaugemalt. Ilus ja ülev! Kirikust ent teise
ukse kaudu välja astudes selgus, et sissepääs turistidele on raha eest.
Kuna väljujaid ei kontrollitud, siis lahkusime teadmisega, et saime
pühakojas jänestena käidud.
Santa Luzia basiilika
|
Üles |
Viana do Castela
|
Üles |
Kirikumäelt ookeani poole vaadates tekkis soov ja mõte rannikule minna.
Sõitsime alla ning keerasime esimesest meeldivast teeotsast maisipõldude
vahel ookeani poole. Nii juhtuski, et parkisime endalegi üllatuseks
Canto Marinho paadikuuride juurde, kust algas kohalikku loodusrada.
Infotahvlid lubasid ürgseid magmapalle, vulkaanilist rannikut ja
kiviajainimeste soolavälju. Mustavate laavalahmakatega kaetud rannik
näis põnev, selle vahele ehitatud laudtee tõotas mõnusat jalutuskäiku.
Canto Marinho
|
Üles |
Rannik jättis ilusad mälestused. Päike kuumas, tuuletu, mõõnav ookean
voogas laisalt mustjate karpidest kubisevate laavarahnude vahel.
Kaljulompides sibasid külg ees varju otsides naljakad krabid ja lõksu
jäänud väikesed kalad. Põldmarjapõõsad ümberringi olid täis vastvalminud
suuri, mahlaseid ja magusaid marju, rajal ei paistnud hingelistki.
Viskasime ülearused riided ült, sõime peoga põldmarju ning imesime
enesesse päikest ehmatades põõsaste vahelt jooksu sisalikke ning ühe
mao! Isegi meresoola sai kraapida mõnest eelajaloolise inimese poolt
laavasse uuristatud lamedast süvendist, kuhu aurustuv merevesi jätab
õrna soolakirme. Kujutan ette, kui vaevaline võis olla neist süvendeist
soola kogumine.
Kiviaegsed soolavaagnad
|
Üles |
Lubatud magmapalle me ent ei leidnudki. Hiljem netist leitud piltide
järgi vaadates arvan, et kõndisime neist lihtsalt mööda. Lootsime
ilmselt näha sellist loodusimet nagu Uus-Meremaal Moerakis, kus rand on
üle puistatud meetrise läbimõõduga ideaalselt ümarate kivipallidega.
Paari tunni pärast tuletasid raja lõpp, kõrvetavaks muutunud päike ning
eksistentsiaalsed probleemid, nagu nälg ja janu (mida küll leevendasime
hotellist kaasa haaratud puuviljadega), meelde, et võiksime muid
lõbustusi otsida. Ma olin juba rattasõiduga Portos näost nii ära
põlenud, et tänava ääres seistes peatasid autojuhid mind nähes autod
arvates, et fooris ergab punane tuli. Geoloogilise jalutuskäigu peale
ent tundsin päikesestopist hoolimata, et nina- ja otsmikunahk hakkab
liistakutena oma kohalt lahkuma.
Jalutuskäik rannal
|
Üles |
Ookeanist oli selleks korraks küll, seepärast võtsime suuna sisemaale
Ponte de Lima ja Ponte de Barca peale. Pensukatest hankisime vett ja
õnneks võtsin hetke ajel ühest kohast ka paar soolast pirukat. Ütlen
siinkohal õnneks, sest see jäigi sel päeval meie kõige asisemaks
lõunasöögiks.
Kuidagi suutsime niiviisi sõita, et magasime maha Ponte de Lima teeotsa,
mistap jäi nägemata üks Porugali vanematest asulatest. Õigemini on
linnakese tähtsaimaks vaatamiseks Lima jõele roomlaste poolt ehitatud
sild. Seda avastades ei viitsinud enam ka tagasi pöörata.
Ponte de Barca suur kivisild
|
Üles |
Ponte de Barcasse jõudes saime kätte oma sillaelamuse. Tõsi, Ponte de
Barca suur kivisild on ehitatud 15. sajandil, kuid linna servast leiab
ka ühele ojale ehitatud pisikese roomaaegse kivisilla (Ponde de Rio
Vade). Linna jõudes panime paika kaheastmelise tegevusplaani: leida
restoran ja siis vaadata, mis edasi saab. Parkla serval nägime üht
churro-putkat, mille peale ütlesin ilkudes, et suure hädaga saaks
neistki söönuks. Jagasin seepeale enda kogemusi churrodest, mida sõin
mõni aasta tagasi Manresas, Püreneedes; mulle need õlis keedetud
taignavidinad (nagu ka igasugused pontšikud) eriti ei istu. Ent mu
irvitamine osutus prohvetlikuks. Jalutasime läbi peatänava ja hulga
kõrvaltänavaid, lõgistades kõigi teele jäänud söögikohtade ukselinke,
kuid süüa ei saanud. Olime jõudnud linna eriti lollil kellaajal –
lõunasöögiaeg oli läbi ning õhtusööki veel ei pakutud – kõrtsud olid
küll avatud, kuid enamusest saanuks napsu ning mõnedest ka tapasid, ent
mitte süüa. Lõpuks otsustasimegi tapaste kasuks, kuid siis selgus, et
kohas, kus me neid tellida üritasime, läheks ka nende tegemisega ilmatu
aeg. Seega mandusime resigneerunult lõpuks ühe churro-putka ees ja
võtsime kilekotitäie tuhksuhkru ja kakaoga üle puistatud frititud
taignaribasid.
Söögiotsingutel jõudsime linnas ära näha selle peamised pärlid -
renessansse São João Baptista kiriku ja silmanurgast ka barokse sammastikuga turuplatsi.
São João Baptista kirik
|
Üles |
Ponte de Barcas...
|
Üles |
Churrod
|
Üles |
Et meil polnud reserveeritud ööbimist, tegime natuke telefonitööd, mille
tulemusel broneerisime toakese Guimaraesi vanalinnas. Seega oli sihtkoht
paigas ning, et mägistel teedel karjamaade, küünide, kiviaedade,
lehmade, hobuste ning kipakate viinapuude all ägavate pergolate vahel
jätkata, võtsime suuna lõunasse. Ilus on see mägine kant! Ilus!
Ümber Braga sõites näitas kell, et kellaviietee aeg hakkab juba ümber
saama. Mõtlesime, et sõidame Guimaraesi ära ja tšillime seal siis õhtu
Portugali esimese pealinna keskaegses vanalinnas. Ent taas sekkusid
kõrgemad jõud plaanidesse nii, et Guimaraesse jõudsime alles tunde
hiljem. Nimelt kaarti vaadates selgus, et Bom Jesus on sealsamas lähedal
ja jääb isegi teele. Seadistasin navi pisut ringi ja paari kilomeetri
pärast pidimegi kohal olema. Olimegi. Mäe otsas kõrgus valgete
diagonaalsete treppide taustal valge barokne kirik. Ent see tundus
kuidagi teistsugune kui pildil ja ümber pühakoja polnud näha
hingelistki. Trepid olid rohtunud. Kuidagi veider kiriku kohta, mille
reklaamtahvleid olime vaadanud Bragas. Samas Braga linnale avanes kiriku
eest vaade nagu võinuks eeldada. Igaks juhuks võtsin ette Google Mapsi
(Tom-Tom kinnitas käsi südamel, et oleme Bom Jesuse juures) ja sain kohe
targemaks. Olime Falperra Maarja Magdaleena kiriku ees.
Falperra Maarja Magdaleena kirik
|
Üles |
Falperra Maarja kirikki on Portugalis tuntud ja, nagu infotahvlilt
selgus, üks olulisemaid rokokoo stiilis kirikuid Portugalis. Selle
autoriks on üks Põhja-Portugali 18. sajandi tuntumaid arhitekte, Andre
Soares, kes peale kirikute on kavandanud Bragas meilegi silma jäänud
Braga raekoja koos selle esise väljakuga (meenutas mulle Place des
Vosges’i Pariisis), Braga Congregadose kiriku, barokse innavärava
peatänavale - Arco da Porta Nova, Raio palee ja mitmeid muid hooneid.
Seega oli isegi päevatagusele Braga ekskursioonile sisu andmiseks
vajalik Falperrasse sattuda.
Bom Jesuse leidsime varsti kuugli abiga. Natuke pabistasime, arvates, et
kirik on õhtul juba suletud, kuid parkla väravas paluti lahkesti sisse
öeldes, et värav on avatud kaheksani sissepääsuks, ent välja pääseme ka
hiljem. Andsin whatsappiga igaks juhuks meie majutajatele märku, et
hilineme kokkulepitud ajast (20.00) ning läksime Bom Jesust avastama.
Bom Jesus: kirik
|
Üles |
Praegune Bom Jesuse või Bom Jesus do Monte kirik ei ole mingi väga vana
nähtus - pühakoda on olnud sealsel pühaks peetud mäel juba vähemalt
1373-st aastast ning 15.-16. sajandil muutus koht tuntud palverännu
kohaks, kuhu tuldi eraldi spetsiaalselt või käidi läbi teel Santiago de
Compostellasse. Toonane kirik oli pühendatud Heale Kristusele – mida Bom
Jesus eesti keeli tähendabki. Kiriku kabelid olid pühendatud Kristuse
viimasele eluetapile, alates Kristuse tulekuga Jeruusalemma kuni tema
surmani Suurel Reedel. 1722. a alustati uue kiriku ehitust Braga
peapiiskopi eestvedamisel, arhitekt Manuel Pinto Vilalobose kavandite
järgi, kusjuures interjöörid kavandas meile juba tuttav Andre Soares.
Praeguse klassitsistliku ilme sai kirik 18. sajandi viimastel
kümnenditel, kui see 1788. a Carlos Amarante projekti järgi totaalselt
ümber ehitati. Trepid jäid samaks, kuid valmis ehitatud kolmele
tasandile lisati üks tasand. Kirik on muidugi suurejooneline, seda
peetakse üheks kõige olulisemaks baroklikuks-rokokoo-klassitsistlikuks
arhitektuuriteoseks, mille kontseptsioon on inspireerinud paljude
hilisemate kirikute arhitektuuri Portugalis ja Brasiilias. Ent märgiline
siinjuures ei ole mitte otseselt kiriku enda lahendus, vaid selle esine
siksakitav mitmetasandiline 577 astmega trepistik. Trepistik jaguneb
treppidega eraldatud seinapurskkaevu ja skulptuuridega ehitud
tasanditeks, iga tasand on pühendatud omaette teemale.
Portugalvisitor kirjutab:
„From the 14th century onwards high points throughout Europe had
increasingly become places of devotion and pilgrimage for the
faithful. Pilgrims were encouraged to make the ascent to the Bom
Jesus do Monte Basilica at the top of the hill on their knees, thus
experiencing the pain of Christ on his way to his death. The lowest
staircase, also commissioned by Maura Teles, is dedicated to the Via
Crucis (Stations of the Cross) and has small chapels decorated with
terracotta figures depicting the Passion of Christ (the final period
of Christ's life from his entry into Jerusalem to his crucifixion).
The next staircase, the Escadaria dos Cinco Sentidos (Stairway of
the Five Senses), also built during the time of Archbishop Maura
Teles, features a fountain dedicated to each of the five senses with
water emerging from the ears, eyes, nose and mouth of various
allegorical figures. The last zigzag stairway, the Escadaria das
Três Virtudes, is dedicated to the Three Theological Virtues: Faith,
Hope and Charity, each with their own fountain and was completed by
Archbishop Gaspar de Bragança.“
Me ei võtnud treppidest laskumist või tõusu ette põlvedel, ent kõndisime
need esmalt ülalt alla ja siis alt üles kenasti läbi. Hele tõlkis oma
meediku ladina keelele toetudes igale tasandile kivvi raiutud
ladinakeelseid tekste (äge on, et hiljem voldikult juurde lugedes tundub
tõlge täiesti paika pidavat – respekt!), mina klõpsisin pilte. Ühtpidi
on see treppide süsteem baroksele vormikõnele iseloomulikult
aukartustäratav, teisalt on see ka ilus ja suhteliselt karge, mitte ehk
nii magusalt-voogavalt lopsakate vormidega nagu paljud samaaegsed
analoogid. Kirik muidugi ise on juba klassitsistliku olemusega, kuid
siiski üsna uhke ja värvilise sisedekooriga. Üllatav on see, et altarite
maalidest on loobutud, vaid neid asendavad skulptuurigruppidega
kujundatud ruumilised kompositsioonid.
Bom Jesus: trepid
|
Üles |
Et Bom Jesusel oli veelgi üllatusi. Kiriku taha rajati 18. sajandi lõpus
(kirikupoolne osa) ja 19. sajandi esimesel poolel inglise park. Kuigi
sulgemisaeg surus peale, jalutasime selle siiski vapralt läbi. Park on
mõnusalt looduslik, selle tagumine osa meenutab lausa džunglit, mida
ehivad mitmemeetrise läbimõõduga suured kaljurahnud. Need paiknevad
kaunites gruppides, mida vaadates tekkis tunne, et see asend pole päris
iseenesest tekkinud. Ent pargi pärliteks on betoonist rocaille-
imitatsioonis paviljon
ja kaks suurepärast grotti, millest eriti vaimustav on kirikupoolne oma
peenusteni viimistletud stalagmiitide ja kaljudekooriga… ood Monier’le
ja kõigile betoonikäsitöölistele.
Bom Jesus: park
|
Üles |
Bom Jesus: grotid
|
Üles |
Lahkusime kirikaiast loojangul viimaste seas.
Guimaraesesse sõitsime magustoiduks mööda küladevahelisi pisikesi
otsekaid. Kirjeldamatult lahe… Kuid nii lahe ei olnud enam Guimaraesis.
Nii Tomm, kuugel kui Waze näitasid ööbimiskohaks suhteliselt sama paika,
ent tänu teeremondile polnud võimalik äppide loogikale vastavaid teid
pidi sinna sõita. Tiirutasime abitult mööda kesklinna kirudes end, et
polnud kaasas paberkaarte (aga kes jaksab toda Hallwagi paksu raamatut
seljas vedada… no ja meil on riiulis 1998. a versioon…). Lõpuks
helistasin ööbimiskohta ja üle telefoni, üle whatsappi jõudsime
õnnelikult kohale.
Guimaraese tee
|
Üles |
Soojendusdress selga!
|
Üles |
Ja nüüd algas päeva parim osa. Olime bronninud öömaja kohas - Carla
Maria Guimarães Lda vms. Selle esimesel korrusel tegutseb pisike
gurmee-kondiitriäri, ülemistel korrustel on toad. Saime oma toa – väga
kena muuseas, vaatega vanalinnale, õigemini Humberto Delgado tänavale
(härra Delgado oli interneti teadetel Portugali sõjard, diplomaat ja
poliitik 1950-tel). Hele mainis, et meil on täna pulma-aastapäev, mis
ajas asutust pidava noorpaari või ütleme siis – keskealise noorpaari
pisut pöördesse. Nähtud koogiriiulile mõeldes küsisime koogi hankimise
võimaluste suhtes – öeldi et saab. Aga öeldi ka, et kui kallid külalised
soovivad, võivad nad meile kokku panna tapaste valiku – kellaaeg on juba
selline, et restod pühapäeva õhtul hakkavad kööke kokku panema. Algul
küll mõtlesime restole, kuid siis jooksin alla ja palusin meile see
tapaste asi ära teha. Härra lubas ka organiseerida kohalikku valget
veini – parimat ja paremat kui „vinho verde“.
Õhtusöök kahele
|
Üles |
Kümne minuti pärast kuulsime koputust. Lävel seisid maskides
võõrustajad. Meie lauale laotati hiiglaslik lõikelaud, millel oli nelja
sorti juustu, chorizot, itaaliapärast panchettat, itaaliapärast sinki,
oliive, viigimarju, mitut sorti oliividest ja päikeseuivatatud
tomatitest määrekat, omatehtud pestot (see oli ülim!), kappareid ja
võib-olla veel midagi. Kõrvale korv erinevate värskelt küpsetatud
leivaviiludega. Leivakorvi kõrvale poetati kaks imeilusat juustukooki ja
jahutisse pistetud pudel valget veini, mis peremehe jutu järgi pidi
olema parim saadaolevaist. Oligi! See kõik kokku oli lihtsalt super!
Muidugi postsovjetliku orjavabariigi päritolu turist muretses natuke
selle kombo hinna üle – Eestis ilmselt tulnuks välja käia kolmekohaline
summa. Ent etteruttavalt öeldes ilutses hommikusel arvel tapaste kandiku
ja veini eest kokku 25 eurot, koogid olid kingituseks. Selline maa on
see Portugal!
Ja hilisõhtu… Hilisõhtu veetsime vana Guimaraesi keskaegsete müüride
vahel lõpetades õhtu Largo da Misericordial ühes välikõrtsus pudeli
mõnusa valge ja mullita vinho verdega. Selle tellimisel ehmatasin
südamest baarmeni, kes oli uppunud telekapilti jalgpalli vaadates.
Largo da Misecordia
|
Üles |
|
30.08.2021.
Giuimaraes-Torrao-Porto
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Guimaraes
|
Üles |
Guimaraesi hommik algas üllatusega. Kui eelmisel õhtul öeldi, et kohvik
järgmisel päeval ei tööta, aga ärgu me muretsegu – hommikusöök ei jää
tulemata, siis ei arvanud ma sellist lähenemist. Kokkulepitud ajal
kostus koputus uksele. Kui avama läksin, ootas eeskojas kummutil
lilledega ehitud piknikukorv soojade pagaritoodete, rikkaliku
singi-juustu-moosi jm klassikaliste hommikusöögiosadega, seltsiks kann
värsket kuuma kohvi ja teine kann värskelt pressitud apelsinimahlaga.
Uskumatult äge!
Head isu!
|
Üles |
Carla Maria Guimarães Lda
|
Üles |
Guimaraes ei ole lihtsalt üks vana Portugali linn, vaid linn, kus pandi
alus iseseisvale Portugali riigile. Britannica.com kirjutab:
„Guimarães was founded in the 4th century and in the 12th century
became the first capital of Portugal. Its landmarks include the
10th-century castle (where Afonso I, Portugal’s first king, was
born) on a hill overlooking the town, the Romanesque Church of Nossa
Senhora da Oliveira (rebuilt 1387–1400), the 14th-century convent
and church of São Francisco, and a Dominican convent now housing a
notable museum of antiquities. A former convent, Santa Marinha da
Costa, on a hill southeast of the city, has been transformed into a
spectacular pousada (special tourist inn). The historic centre of
the city was designated a UNESCO World Heritage site in 2001.“
Guimaraes linnana praegusel kohal sündis siiski 869. aastal, kui
rekonkista käigus vallutasid Astuuria kuningriigi väed Alfonso III alad
Douro jõe ja Minho jõe vahel. 869. aastal sai sellest piirkonnast
Astuuria uus krahvkond, mida määrati juhtima Vímara Peres. Viimaselt
pärineb ka Portugali tänane nimi - Vímara Peres nimetas krahvkonna
roomaaegse sadamalinna, Portus Cale, järgi Portucale’ks Krahvkonna
pealinnaks asutas Vimaranese, praeguse Guimarãesi, linna, ristides selle
tagasihoidlikult oma nime järgi. Kuigi krahvkond langes taas 987. a
mauride kätte, vallutati see Astuuria kuningriigi järglase, Kastiilia ja
Leoni kuningriigi poolt tagasi 1057.a. Ja siis algab Portugali lugu
(naljakas, tegin Portugalist referaadi 6. klassis). 1096. a abiellusid
Kastiilia ja Leóni printsessTeresa (Alfonso VI tütar) ja Burgundia
hertsogi poeg Henriga (Henrique). Printsessile anti kaasavaraks
Portugali krahvkond. Pisut rohkem kui tosina aasta pärast algas
kuningriigis kodusõda ja krahvkond jäi de facto omapäi. 1112. a Henri
suri. Tema poeg, tulevane Afonso I oli veel alaealine, mistõttu tema
asemel valitses Teresa, kes käitus nagu kuninganna kasutades isegi
kuninganna tiitlit. Kuninglikul daamil tekkis pikk armusuhe Fernão Peres
de Travaga, aadlikuga, kellele kuulus Kastiilia ja Leoni kuningriigis
praktiliselt kogu Galiitsia. Krahvinna armukesena juhtis ta sisuliselt
kuni 1127. aastani Portugali krahvkonda. Teresa pojale, Alfonsole ja
kohalikele aadlikele see lugu ei meeldinud ja nii algas kodusõda. 1128-
a suvel toimus murranguline ja pisut ka müütiline lahing São Mamedes
Guimarãesi lähedal, kus võidu saavutasid mässajad. Alfonso, kes oli nüüd
ka täisealine, võttis oma seadusliku valitsejakoha. Üksteist aastat
hiljem võitis Alfonso vägi mauride väge müütilises Ourique lahingus,
mille järel võidukas kuningas kroonitud Portugali kuningaks. Arvatakse,
et see on müüt, kuid oli, kuidas oli, ilmselt polnud Kastiilial ja
Leonil jõudu Alfonsot paika panna. Nii sündiski Portugali riik. Järgneva
sajandi jooksul vallutasid Portugali väed tagasi kogu maa ja sisuliselt
1250-ks aastaks oli Portugal saavutanud tänased piirid. Alfonsole on
Guimaraesi hertsogipalee ette püstitatud Brasiilia valitsuse kingitusena
mälestusskulptuur, mis kujutab kuningat sõjavammuses.
Guimaraes...
|
Üles |
Largo da Misecordia metamorfoos päevavalges -
tänavakohvik on muutunud parklaks
|
Üles |
Sao Tigao väljak
|
Üles |
Pisike UNESCO pärandisse arvatud vanalinn sarnaneb Tallinnale, võib-olla
väiksema mõjuga drastilistest ajaloosündmustest tulenevalt on linnapilt
ehk „keskaegsem“ ja ka hoonestus on madalam ning arhailisem kui
Tallinnas. Ent siiski tekib sama klaustrofoobiline tunne otsides teed
kitsastel käänulistel tänavatel. Millisest vanalinna servast ka ei
alusta, ikka jõuab Praça de São Tiagole, kust platsi lõunaserva jäävat
kaaristut läbides jõuab vanalinna tähtsaima maja - Oliveira kiriku
juurde. Kiriku tunneb muu keskaegse kraami seas hästi ära selle ette
ehitatud väikese arhailise gooti paviljoni (Padrão do Salado) järgi.
Oliviera kirik ehitati benediktiini kloostri juurde, kloostri ehitus
algas 949. a. Praegune maht ehitati 1410-tel. Peale ümberehitamist oli
kirik suurim gooti ehitis Portugalis. 1342 a istutati kiriku ette
oliivipuu, sellest ajast lisandus Neitsi Maarjale pühendatud kiriku
nimele ka – Oliviera. 19. sajandi algul kaevas linnavalitsus puu kiriku
eest välja, et platsile ruumi teha. Tänaseks on puu tagasi istutatud –
asub see paviljoni kõrval, kiriku sissepääsu ees. Kuigi kirikut
kõpitseti pea kõigil viimastel sajanditel, tehti suuremad ümberehitused
18. sajandil, mil näiteks lisati seinamaalingud Pedro Alexandrino de
Carvalholt. Viimane ongi tuntuks saanud eeskätt Lissaboni kandis
kirikukunstnikuna. Käisime kirikus, vaatasime paviljoni ning jätkasime
oma retke Brasiilia väljakule, mille keset ääristab uhkete pöetud
hekkidega skväär. Teiselpool väljaku otsas kõrgub barokne Santos Passose
kirik. Jätkasime piki linnamüüri kuni Burgo väravani. Helel õnnestus
teel hankida nadasid ja nii järasime neid Guimaraesi kohtumaja esisel
jõledal moodsal betoonplatsil, mis kuidagi ei haakunud ei kohtumaja ega
vanalinnaga.
Olivia kirik
|
Üles |
Brasiilia väljak ühes Santos Passose kirikuga
|
Üles |
Linnamüür ja Porta di Burgo
|
Üles |
Igreja Nossa Senhora do Carmo
|
Üles |
Martins Sarmento tänava küpressid
|
Üles |
Adolfo I hertsogipalee esisel platsil
|
Üles |
Guimaraesi tuuri jätkasime muuseumis. Õigemini selleks, et külastada
Bragança hertsogilossi ja Guimaraesi kindlust (esimene pidavat olema
Portugali külastatuim muuseum) tuleb lunastada pilet. Palee kuulus
Portugali kuninga sohipojale, ehitati see 1400-te keskpaiku. Lugu selle
ümber on pikk, igav ja lohisev, tellija suri enne, kui maja valmis sai
ja kõik need muud jutud. Pärijad ei olnud ka hoolsad ja hoone lagunes.
Huvi tekkis taas 19. sajandi teisel poolel, kui varemed nii öelda
avastati taas. Taastamiseni jõuti 1930-te keskel, kui alustati maja
rekonstrueerimist Rogério de Azevedo kavandite järgi. Tööd kestsid 1959
aastani, kui maja sai uuesti valmis tänasel kujul.
Hertsogipalee
|
Üles |
Praegune loss on renessanssajastu vaimus rekonstruktsioon. Selleks, et
interjöörid, aknad, uksed jm taasluua, reisisid restauraatorid
Prantsusmaale ja Belgiasse, et omil lahendustel sealsetest lossidest
šnitti võtta. Muidugi on põnev 15. sajandi lossis ringi liikuda VR
prillideta, ent erilisi emotsioone see visiit ei tekitanud. Kui ehk siis
võimsad gobeläänid, mille puhul alati tekib küsimus – kuidas pagan nad
neid omal ajal ikka heegeldasid (või kudusid? või…).
Taldrikud, toolid ja vaibad...
|
Üles |
Hertsogipalee kabel
|
Üles |
Guimaraes kindlus on nagu ikka üks kindluse vare. Ehitati see 10.
sajandil kaitseks nii normannide kui mauride vastu. Nagu iga linnusega,
tuuniti sõjamasinat võimaluste piires kuni see kaotas oma sõjalise
tähtsuse. 1836. a taheti kindlus üldse maha tõmmata, et selle kive
kasutada ehitusmaterjaliks teedele, ent kohalikud muinsushuvilised olid
sellele vastu ja kindlus jäi. Ja siis tuli tavapärane lugu – 19.
sajandil väärtustati, 20. sajandil võeti kaitse alla ja restaureeriti.
Miks aga see linnus teiste omataoliste hulgas üldse erilist tähtsust ja
tähendust omab – peale maaliliste vaadete Bragança lossipargist – on
see, et Alfonso I sündis ja elas oma lapsepõlve selles residentsis.
Linnusse sisenedes põrkusime põneva koviidipiiranguga. Nimelt öeldi, et
sees on aega 20 minutit ja siis välja - COVID-19! Huvitav, kas ei võiks
uksel näiteks külastajate arvu piirata, et a la 50 matsi sees ja siis
ülejäänud väljas. Aga lihtsalt ajapiiranguga külastajate arvu
reguleerida ohtus koguses nii, et ukselt saavad sisse kõik soovijad?
Alfonso I lapsepõlvekodus
|
Üles |
Põnevaim maja ent hertsogilossi ja kindluse vahel on lossiaeda peitunud
pisike romaani stiilis Püha Miikaeli palvela, kus olevat ka Alfonso
ristitud. Selle algset ehitusaega ei teata, ent võib arvata, et palvela
ehitati kunagi enne Alfonso sündi 1111. a. Palvela on lahe: puhas
romaanika, minimaalse dekooriga, arhailine altar meenutab ähmaselt neid
aegu, kui veel kiviplaatidel jumalatele ohvriande toodi. Lihtne,
diskreetne ja ilus!
Igreja de São Miguel do Castelo
|
Üles |
„Ent peagi saabus aeg lahkumiseks. Jänku-onu jättis jumalaga, läks
lasila juurde, hüppas rebaseonule selga ja ratsutas minema nagu mõni
parun…“ Nii ka meie. Parkimisaeg meie hotelli ees hakkas täis tiksuma,
kuid peamiseks põgenemise põhjuseks Alfonso kantsist sai õudne duett:
viiul aja sopran, kes alustasid kriisates Andrea Bocelliga ja jätkasid
„Titanicu“ tunnuslooga… Valus hakkas kõrvadel. Läbi Cramo aia lipates
jätsime röökurid selja taha ning jalutasime taas läbi unise vanalinna.
Hommikuga võrreldes olid välikohvikud juba kokku pandud ning ootasid
esimesi kliente. Minu jaoks ent jäävad Guimaraesi meenutama kaks
pisikest aiakest vanalinna serval – Jao da Mota Prego lavendlitesse
uppunud plats ning Largo dos Laranjais – pisike nunnu apelsinipuudega
raamit’ skväär.
Largo dos Laranjais
|
Üles |
Jao da Mota Prego
|
Üles |
Nii. Olime mõnusa olesklemise liigagi tahaplaanile jätnud, sestap
otsustasime, et kasutame nüüd oma kabrioleti võlusid ja sõidame
pisikestel teedel ilma katuseta päikest nautides esmalt Duoro oruni ja
siis sedapidi allavoolu Portoni. Suurematel teedel, kus kiirus läks üle
saja, see lahtine katus Fiat 500-l muutus küll ebamugavaks – õudne lärm
ja mitte vähem õudne tuul… Asusime teele, sihiks Duoro äärne Torrao.
Läbisime kilomeetreid rahulikke, sõbralikke külasid, viinamarjavälju,
ilusaid ja vähem ilusaid linnakesi. Juuksed lehvisid tuules, mis
leevendas väga kenasti 30 kraadisest päikest kõrvetavat ilma. Ja
tegelikult oligi lahe, nagu tundideks konverteeritud minutid mõnest
romantilisest filmist. Ent kui lõpuks parkisime Cais De Sardoural, Duoro
ääres, et majesteetlikku jõemaastikku vaadata tundus vähemalt mulle, et
nüüd võivad mu punaselt ergava peanaha järgi öösel ka lennukid sõita.
Asjaolu, mille peale permanentses saju ja sopariigis üleskasvanu ei oska
lahtise autoga kuumas riigis arvestada. Aga eks see ongi nii – vana
Euroopa ja uus Euroopa. Ma ise tunnen, et kõigest hoolimata meil siin
Neitsi Maarjale pühendatud maalapil Venemaa, Läti ja Soome vahel läheb
veel aega, et õppida noa ja kahvliga õigesti sööma… Ühesõnaga – peanahk
oli põlenud ja süüdistada võis vaid oma lollust. Seepärast kruiisisme
edasi katus pea kohal.
Mööda kitsukesi külateid...
|
Üles |
Torrao, kuhu me olime jõudnud, asub Duoro ja Tamega jõe suudmes. Peale
selle, et siin lõpevad-algavad paljude kruiisifirmade Duoro jõe reisid,
on linnas põnevaks vaatamiseks 1938. a ehitatud kolmekaareline sild -
Duarte Pacheco. Peale jõevaadete jäi sest sillast meelde veel üks
närvesööv seik. Alustasime Portosse tagasiteed mööda külateid Duoro
põhjakaldal. Ühes kohas, kus kaldavõsast avanes ilus vaateaken, pöörasin
emotsiooni ajel parklasse. Pööret lõpetades ma nägin, et sõidan suurde
asfaldiauku… Silmad nägid, aju registreeris ja siis käis põhja all
koletu pauk. Mõned tüübid jalgratastega, kes pea kohal rippuval külateel
juttu ajasid, hakkasid üleval kätega vehkima ja räuskasid midagi
portugali keeles. Astusin autost välja ja esimene asi, mida nägin, oli
jõletum vedelikulaik asfaldil. Sees tõmbus õõnsaks – esimeseks mõtteks
oli karteri põhi. Käivitasin mootori – armatuuris ei põlenud ühtegi
häirivat tulukest – ja sõitsin mõned meetrid edasi tervele asfaldile.
Vedelikulaik asfaldil oli lõhna ja maitse järgi ilmselgelt
jahutusvedelik (on kogemusi), kuid nagu lähiminutitel selgus, pärines
see mõnelt varasemalt turakalt. Fiat õnneks ei lekkinud. Ent olin juba
kujutanud ette seda tsirkust, mis tekib, kui Europcariga asju ajama
hakkan…
Cais de Sardoura
|
Üles |
Torrao
|
Üles |
Duarte Pacheco
|
Üles |
Need viimased sadakond kilomeetrit piki Duoro kallast läbi väikeste
külade teedel, kus isegi meie autopunn ähvardas peeglitega kiviaedadesse
kinni jääda või kus kallakutel tuli kohati esimese käiguga sõita läksid
mööda nagu ilus unenägu. Tegime peatusi, pildistasime ja vähemalt mina
olin sisimas kurb, et juba homme on see päev, kui peame pärastlõunal
siit ära lendama.
Duoro
|
Üles |
Mõnikümmend kilomeetrit enne Portot, Lixas (või oli see Boialvo)
leidsime Crestuma-Leveri tammist pisut ülesvoolu sadamakoha, ühes
tagasihoidliku söögikohaga. Et lõunaaeg oli ammu möödas, võtsime seal
aja, et kohvitada ja natuke ka kohvikõrvast võtta. Menüüd ja karune
ettekandja-mees olid portugalikeelsed. Hele läks kindlapeale välja ja
leppis Caesari salatiga, mina tellisin mingi portugalikeelse nimega
asja, mis tõotas mingil kujul liha. Nii juhtuski. Hele sai mis tahtis ja
mulle toodi lauale ülipehmeks hautatud lihalõik poolpehme praemunaga.
Taas – täiuslik!
Cais da Lixa. Covelo
|
Üles |
Enne Portosse jõudmist panime paagi täis. Et ma makstes ei vaadanud
rahanumbrit ehmatasin autos tšekki vaadates ära leides sealt arvu 300…
Tšekk ise oli oma poole meetri pikkune. Hakkasin siis seda tudeerima
valmis iga hetk tanklasse tagasi minema, et müüjannaga õiendama hakata.
Tšekile oli kirja pandud igasuguseid imelisi numbreid, mille vahelt
lõpuks leidsin ka justkui õige numbri, mi sobis 30 liitri kütusega.
Igaks juhuks läksin välja ja vaatasin tankuri näitu – klappis. Torm
tuuleklaasis, aga parem see, kui paarisajaeurone tüng.
Auto ära andmine läks libedalt ja nii leidsime end mõni hetk hiljem
vantsimas Trindadi vaksali poole, et seekord sõita Duoro teisele
kaldale, lõpp-peatuseks Jardim du Morro. Olime esimesel õhtul seal
käinud – esimene peatus Luisi sillalt tulles, Morro linnapargi kõrval.
Pargist avaneb super-vaade loojangule ja Duoro orule, mistap koguneb
parki õhtuti igasuguseid karvaseid ja sulelisi.
Trindadi metroovaksal. Porto
|
Üles |
Meie viimane öömaja asus Sandemani hostelis. Kes on portveini vähegi
joonud, teab, et Sandeman on üks suurimaid portveinide tootjaid.
Retseptsioonis selgus, et Hele oli neile varem köhatanud meie reisi
põhjuse kohta – ikkagi nö aastapäeva reis ja seetõttu saime teada, et
meile on eraldatud jõevaatega sviit. Tuppa jõudes hakkas Hele arusaamatu
näoga midagi otsima. Kui küsisin, siis selgus, tal olla plaanitud meile
üllatus, aga seda toas ei olevat. Tegelikult oli kõik korras – tegu oli
pudeli Sandemani pordiga, mis pidi meid toas ootama; tüdrukud
retseptsioonist arvasid aga, et teevad meile suurema üllatuse, kui pudel
ilmub tuppa peale õhtusööki – nad eeldasid, et läheme kindlasti linna
peale hulkuma enne magama minekut. Sandemanis ilmnes veel üks probleem.
Hakkasin tegema tšekkinni lennukile, kui selgus, et meile ei väljastata
pardakaarti – Eesti travel locator on tegemata, peame minema lennujaama
end lennukile regama. Noh, saab siis lennujaamas näha. See tegi mind
veidike pahuraks ja ärevaks.
Porto Duoro lõunakaldal
|
Üles |
The Sandeman House
|
Üles |
Ahjaa. Võib-olla oli üheks mu õhtuse pahuruse põhjuseks ka see, et olin
jalutuskäiguks pannud selga oma veel ainsa kasutamata särgi. Sandemani
majast välja astudes suutis mööda lendav kajakas selle nii täis sittuda,
et paistsin sitakoorma alt vaevu välja. Pidi õnne tooma, teatakse
rääkida…
Portveini paadid
|
Üles |
Portveini maja - 100% turisikas
|
Üles |
Vana hea Ribiera plats
|
Üles |
Eks suures plaanis nii sündiski. Tegime tiiru portveinikeldrite poolses
vanalinnajaos, aga seda ägedat tunnet, mis teise pool jõge, ei tekkinud.
Kogu see portveiniteema on ju loomulikult Porto lipukiri ning nähtus,
mida üle ilma vaatama tullakse. See on rakendatud turismitööstuse ette,
mistõttu kogu see veinitänav on üsna tüütu turistikas. Mäletan 2003.
aastast, et kai oli suuresti vaba, nüüd oli suudmepoolne ots ehitatud
täis kamaluga Väikeseid Kuubasid, aga kahekordses ja üsna koledas
võtmes. Leidsime siiski peale jalutuskäiku kalarestorani, kus serveeriti
päris head turska (tursk kahele) ja normaalset veini. Õhtusööki saatis
keegi Portugali trubaduur, kes Bob Dylani stiilis läbi nina lauldes ja
kitarri tinistades suutis sama moodi mängida Eaglesi ja Jimy Hendrixit.
Oli hetki, kui saatsin talle õhusuudlusi ja oli hetki kui tahtnuksin ta
kitarri ära põletada.
z
Restaurante Rabelos
|
Üles |
Ent päeva lõpp oli taas ilus. Tuppa jõudes ootas meid portvein
õnnitlustega armsa sedeliga. Avasime aknad ning pudeli ja vaatasime läbi
tawny klaasi tänavalampide täppides laisalt sillerdavat Duorot. Palju
õnne, kallis Hele! Palju õnne…
Pilt
|
Üles |
|
31.08.2021.
Porto
Eelmine
|
Üles
Hommikune...
|
Üles |
Ärkasime, kui tunne ärkamiseks oli õige. Akna taga sillerdas uus päev,
vanalinn üle jõe oma kitsaste fassaadide ja rõdudega oli endiselt kutsuv
ning omal kohal: paadid ulpisid üles ja allavoolu, esimesed turistid
veinitänaval tegid plaane planeeritud päevase peatäie hajutamiseks.
Hommikusöök serveeriti hubases söögisaalis, mis nägi välja nagu kõrts ja
söökla ühel ajal. Kui polnuks koviidipiiranguid olnuks tegu ilmselt ühe
kõige ägedama hommikusöögiga mu elus üldse. Eelmisel õhtul olime pidanu
täitma ankeedi omade eelistustega toidu osas. Kui nüüd sisse astusime,
siis teatati kohe, et meile tuleb tuua omletti ja … Ainsaks probleemiks
näis näitsikutele olevat, et ei saa meid akna alla istuma panna – kõik
kohad olid juba hõivatud. Seadsime end siis kesk tuba suure inimtühja
ühislaua taha sisse. Ent me polnud veel ampsugi teha jõudnud, kui ilmus
särasilmne tütarlaps retseptsioonist ja teatas, et vaadake, üks
aknaalune sai vabaks, minge sinna. Läksime… Ja siis taipasime, miks neid
aknaaluseid kohti ihaldada: istusime baaripukkidel juues head kohvi ja
värskelt pressitud apelsinimahla, vaadates seejuures üle punaste katuste
nii Duoro jõele, Luisi sillale ja üle jõe ärkavale Ribiera platsile. Ma
ei tea mitmes kord ma sellel reisil kuulsin end ütlevat – elu on ilus!
Sandemani hommikulaud
|
Üles |
Lahkudes jäime näitsikuga köögi poole pealt pisut lobisema.
Tühjast-tähjast, koroona ja turistide hulk ja muu small talk. Aga siis
ta küsis, kui oli kuulnud, et oleme Portos teist korda, et miks me
uuesti Portugali tulime. Ja kui siis Hele vastas, et Portugal on nii
ülisõbralik maa, vist kõige sõbralikum Euroopas, jäi tüdruk mõttesse ja
ütles, et ta on käinud Euroopas ringi ja kohanud enamasti reserveeritust
ja jahedust… ning mõelnud, et asi on temas. Aga mõeldes meie sõnade
peale ta tunneb, et tõesti, äkki Portugal ongi väga sõbralik… Aga peabki olema. Euroopa läänepoolne serv, maailma lõpp – olen seal,
Peniches, vaadanud õhtusele Atlandile. Maa, kus sõditi viimati ammu-ammu
enne esimest maailmasõda. Või on asjad milleski muus. Aktsepteeritud on
väärtused, kus esikohale seatakse igapäev ja pere, mitte abstraktne:
„…teeme siis kui see ja see ja see tehtud on ja veel siis kui…“. Aga
miks mitte kohe. Võib-olla pole see nii ja võib-olla on see hoopis minu
meeleseisund, soovmõtlemine, ent Portugalis neil viimastel päevadel
olles, ei mõelnud ma hetkegi koroonale (maskidest hoolimata), ei mõelnud
peatsetele tööde tähtaegadele, ei mõelnud maal kokku kukkumas olevatele
hoonetele, ei mõelnud sajale muule ebameeldivale asjale.
Ma olin õnnelik.
Ja see on tähtis.
Viimased tunnid Portos veetsime siiski praktiliselt: kodustele pidi
midagi kaasa ostma – ja vein selleks ei sobi. Sestap läksime Kindral
Torrese tänavat pidi mäest üles, veinikeldritest eemale heas usus, et
leiame midagi põnevat. Leidsimegi. Esmalt jäime suu ammuli imetlema de
Cândido dos Reis trepistikku, millele joonistet graffitid olid väga
lahedad: prügimeestest koostatud absurdsed kuid elulised stseenid,
joonistatud treppide tugimüüridele. See trepistik võiks olla üsna kole
ja anonüümne, ent see graffiti teeb sellest erilise koha.
Cândido dos Reis
|
Üles |
Teiseks leidsime üsna pea ühe laiatarbe-ehtepoe, kus töötas kaks asja.
Esiteks, et pood oli täidetud kulinate, väikeste käekottide ja muu
pudi-padiga, mis tüdrukutele meeldib. Kuna kodus on ootamas kolm plikat,
siis olime sattunud õigesse kohta. Ent teiseks võlus asjade vahel sagiv
vanem härra, kellega saime kuidagi jutuotsa peale. Selgus et tüüp on poe
omaniku isa. Kassas olev daam aga poe omaniku ema. Poe omanik on aga
tütarlaps, kes teeb ehteid ja teeb seda, vähemalt papa väitel, üsna
edukalt. Võib-olla tõesti, meie saime sest poest igatahes kõigile
preilidele midagi.
Oligi aeg asjad kokku panna ja tuba vabaks teha. Retseptsioonis
soovitati Trindadi bussiga minna, ent bussipeatusse jõudes ilmnes, et
järgmine reis on alles 40 minuti pärast. Seega vantsisime kotid seljas
mäest üles Jardim du Morro metroopeatusse.
Candido dos Reis. Porto
|
Üles |
Trindadis oli eelmisel päeval selgunud, et metrookaartide laadimisega on
mingi jant – sain tehtud, aga… Ühesõnaga mu kaaslane ei olnud rahul. Ja
siis ei olnud mina rahul. Metroosse ent saime kenasti peale korrektselt
valideeritud piletitega ja tänasime mõni hetk hiljem õnne, et polnud
läinud jänest sõitma. Jardim du Morro ja Trindadi vahel astus vagunisse
kolm mupokatest kappi ja kapp-naine, kes hakkasid pileteid kontrollima.
Üks turist, kellel tundus piletiga mingi probleem olevat, sai kohapeal
kviitungi. Ma ei näinud kui palju ta trahvi maksis, kuid ohkimise järgi
võis arvata, et mitte vähe.
Lennujaama jõudes tegime enne tsekkinni minekut viimase kohviku peatuse;
Hele ostis nadasid, mina tursapirukaid. Kohe selgus ka, et
kehakinnitamine oli vajalik – meie kassasse lookles ebameeldivalt pikk
järjekord. Samas teise numbri taga, mis meie lendu pidi teenindama, oli
vaid kamp dressides sportlasi. Läksime sellesse järjekorda. Kui olime
seal pool tundi seisnud, selgus, et see järjekord teenindab vaid
sportlasi, kõik muud – teretulemast pika järtsu otsa. Nii juhtuski, et
pooletunnise ootamise peale olime lõpuks järjekorras poole kaugemal.
Nada!
|
Üles |
Kui lõpuks tsekkinni jõudsime oli aeg juba kriitiline. Tülpinud daam
heitis põgusa pilgu ID kaardile ja koviidipassile ning soovis head
reisi. Väravasse jõudsime viimaste seas. Kõik need sportlased - mingi
jalkavõistkond vms, istusid meie lennul – arusaamatu, miks siis see lett
teisi inimesi teenindada ei võinud. Aga las see olla. Tüütuks muutus
hoopis see, et ootasime õhkutõusu lennukis istudes ligi tunni.
***
Neid viimaseid ridu kirjutan juba Tallinna lennukis. Frankfurdist pole
midagi põnevat kirjutada – tegime lihtsalt ühes putkas peatuse, et
bratwurstiga pisut keha kinnitada ja jooksime siis oma väravasse.
Järgmise korrani siis! Aitäh, Hele!
Adeus, Porto!
|
Üles |
|
|