Sulev Nurme | Reisikirjad | Loire oru lossid 2002

Saksamaa - Prantsusmaa pargitripp 14 - 30. august 2002

Koostatud aprillis 2005

Ausalt öeldes ei olnud plaanis selle reisi kohta midagi niipea üles sättida, kuid leidsin ühe plaadi pealt skännitud reisipäeviku ja kuna serverimaailm võimaldab mõnusalt ruumi, siis panin selle ka üles. Asi on ehe, käsikirjaline ja seetõttu kohati üsna arusaamatu. Samas on emotsioonid ning juhtumised antud edasi vahetult läbi nende käe, kes viitsisid kirjutada. Seepärast ei hakka ma ka eriti pildiallkirjadega vaeva nägema. Kes viitsib võtta ette tunnist-paarist lugemist , siis saab allpoolsel lingil klõpsates päevikut vaadata. Kuna omal ajal sai tehtud paberile ka marsruudi kaart, siis saan ka selle üles riputada originaalkujul. 2015.a. märkus: teine naljakas asi on piltidega. Kui tekkis vajadus kodulehe muutmiseks mõtlesin, et panen siia sellest reisist pisut kobedamaid fotosid. Tõsi on see, et ega neid eriti ei ole. Digikas oli tollal olemas (laenatud) vaid Laimal ja teised on teinud pilte ning skänninud-jaganud üsna jao pärast, seetõttu on ülal pildid nagu nad on ja väga palju asju, mis täna raudselt kõigi poolt sajas erinevas rakursis üles pildistatakse on jäänud vaid osalejate ajas tuhmuvateks mälupiltideks.

Iseenesest oli tookordne ettevõtmine eesmärgiga külastada Loire oru lossiaedu ning mõndasid Andre Le Notre barokseid parke. Kuna teele jäi Saksamaa, siis võtsime ette ka kaks Saksamaa parki - Herrenshauseni ning Charlottenburgi. Minnes jäi teele Kopenhaagen, Pariis, aga ka Monet aed Givernys, tagasiteel Luxembourg, Reims, Berliin... Aga kellel huvi ja viitsimist, lugege päevikut või vaadake pilte.

Allpool on mingi suvaline valik Laima, Marguse, Mati, Riti-Rivo ja minu piltidest (nagu kunagi peale reisi neid päeviku jaoks skännitud sai). Loodetavasti kallid reisikaaslased ei pahanda... Piltide juurde võib vaadata netist sihtkohtade kohta täpsemalt siit...

Jällegi, tõstes asju ühest serverist teise, meenus paar seika sellelt reisilt, mis polegi ehk nii humoorikad, kuivõrd meeleolukad. Esimene on seotud Kerttuga ja tema ingel-kiisulikkusega (Kerttu, loodetavasti Sa ei pahanda). Ööbisime Pariisis Bologne metsas kusagil Ruisseau d'Aremoville kandis (Kaupo kommentaar: huvitav - fooridega mets!). Hommikul vihmaga ärgates hakkasime mingi paviljoni juures vene pentsupriimusega süüa tegema. Ühed prantsuse haljastajad rohisid lillepeenart ja piidlesid seda tsirkust silmanurgast. Nagu nimme, ei tahtnud raketimootor suure publiku ees loomulikult normaalselt tööle hakata ja leek käis taevani. Mina olin selle riistapuuga ametis, veninud auklikes dressipükstes, tahmane ja ka ülejäänud olid, kuidas keegi telgist välja sai (arvestasime, et kes ikka hommikul seitsme ringis ringi kakerdab). Ent vihm läks suuremaks ja prantslased tulid kah paviljoni vihmavarju. Rivo näitas neile mind ja rääkis midagi "rocket engineer'ist". Igatahes hakkas asi lõpuks vunkama ja 15 minuti pärast jagasime tahmasest mõlkis potist auravat seljankat (Rivo pakkus ka prantslastele, aga need ei soovinud).... Ja siis - põõsaste vahel avaneb ühe telgi uks ja sealt astub välja Kerttu - blondid juuksed soengus, valges seelikus, valge kampsuni ja valge vihmavarjuga ning hõljub valgeid kingi märjaks tegemata üle muru. Oleksin tahtnud nende prantslaste nägusid pildistada...

Üks teine pildike Loire kaldalt. Külitasime kes kuidas mingi männiku servas vanal rohtukasvanud teepervel. Õhtusöök oli läbi saamas, grilli söed veel hõõgusid. Päike oli peaaegu loojas nii, et hämaruses paistsid kaugemate seltsiliste näod juba ähmaste laikudena. Meil oli calvadosi ja kohalikku siidrit. Minu jaoks oli calvados uus jook - teadsin seda vaid Remarque Triumfikaarest. Et olime Normandia piirimail, siis temaatiliselt oli ostetud ka see jook. Kui me selle avasime - milline lõhn! Ka maitse! .... See videvikuaeg, see jook, need ropuvõitu anekdoodid... Täiesti võimatu on kirjeldada seda tunnet, seda lõpmata rahulolu - hetk, kus kõik on korraks täiesti paigas. Kui palju on olnud neid õhtuid telgi ees, lõkke ees, mis ei jää meelde. ...Aga alati, kui ma hiljem olen joonud calvadosi, tuleb meelde see õhtu seal loojangu lõpul metsa veeres Loire kaldal.

Fotod: Laima Balašova, Riti Rand, Mati Mäe, Margus Kütt ja Sulev Nurme

Monet' aed