Tripi kaart
|
Püreneed 2015. FB album |
Lisalugemist
|
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Tagasi keskaega: romaanikaekspeditsioon Püreneedesse 15.-26.10.2015
Ma olen alati tahtnud kirikute reisile minna ja alati on tekkinud
kartus, et äkki ei tule välja. Kui möödunud kevadel tehti
Maastikuarhitektide Liidust ettepanek mingi õppereisi peale mõelda, siis
naljakal kombel tuli see kirikute asi meelde. Vee enam, olin hiljuti
kohtunud veebis Santa María de La Piscinaga ja juba piltidelt suutis see
tilluke palvela jätta äärmiselt sügava mulje. Ja nii see mõte juurdus.
Kirikud, romaani kirikud ja siis sellest tulenevalt romaanika laiemalt -
niipalju, kui seda peale kloostrite ja kirikute on. Kuhu seda ikka
vaatama minna, kui 1000 aasta tagusele ääremaale, piirile, kus kristlik
maailm pidi vastu astuma mauridele ja kus vaimu kinnitamiseks oli vaja
lisaks kindlustele ka vaimseid tugipunkte. Miks mitte minna
Püreneedesse. Miks mitte minna perifeeriasse, kohtadesse, kus on
võimalik näha ja katsuda seda kunsti, mis raiuti kivisse pea pool
aastatuhat Rooma langemise järel, siis, kui meie praegune õhtumaine
tsivilisatsioon oli puberteedieas! Esialgne mõte oli piirduda
Baskimaaga, mille ümber hõljub kerge salapära, kuid pisut tudeerides
tundus, et Baskimaa jääb liiga väikeseks. Ja nii see marsruut paika sai,
tiir ümber Püreneede, sekka romaanikale ka pisut muid asju. Järgnevalt
panin kirja mõtted ja muljed nii nagu ma neid reisil märksõnadena üles
tähendasin selle 1800 km-sel ringil ajas tuhat aastat tagasi. Kuid enne
tahaks tänada Kulkat toetuse eest ja kindlasti Nelet Kulkaga asjaajamise
eest. Loomulikult Kadrit-Gerlyt öömajade orgunni eest ning kindlasti
suur-suur aitäh Juhanile, kes väsimatu järjepidevusega võttis vaevaks
meid sel ekspeditsioonil valgustada...
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme
N 250. La Pobla de Segur - Taüll
|
Üles | |
|
Üles | |
15.10.2015. Tartu - Riia - Frankfurt - Barcelona
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Parkisime lõuna paiku Gerly "punase välgu" Riia lennujaama tasulisse
parklasse kusagile vahekäiku lootuses, et ehk ei jää see jalgu ühelegi
X5-le ega G-Class SV-le. Lonkisime otse geiti ning ega, ausalt öeldes,
suurt aega üle ei jäänudki – vaevalt napilt aega paari sõna vahetamiseks
varakult Tallinnast tulnutega ning lennukisse.
Seekordne Riia-Frankfurt ots jääb mulle igatahes meelde läbi
ninaverejooksu. Vaevalt sai stjuuard valge veini ette antud, kui see
pihta hakkas ja sai läbi, kui rattad lennuvälja puudutasid – vahepeale
jäi paar tundi taskurättidega žongleerimist. Masendav...
Frankfurti aerodroomi jääb meenutama ketšup särgil ja hingekratsiv
hiigellennujaama vihmane anonüümsus. Esimese osas saan süüdistada vaid
end. Ega väga pikalt Riia Lidosta tuunikalavõileib ette ei löö,
seepärast otsustan Saksamaa pinnal ikka bratwursti tellida. Selle
hävitamise haripunktil otsustab üks vorstidest taldrikult lahkuda ja
jätta meenutuseks südamliku ketšupise tervituse saabastele ja
rinnaesisele. Järgnev veerand tundi möödub tualetis särki pestes... Ja
nagu kiuste hetkel, mil ma, ülakeha paljas, üritan kätekuivatajaga särki
tahendada, helistatakse hotellist ja palutakse asju täpsustada... Nojah,
juhtub. Kellega siis veel kui mitte minuga... Ülejäänud tunnike on
veerenud läbi nukra vihmapisarais akna halli lennuväljasaginat vaadates.
Kui Kreekast tulime, oli sama moodi. Siin vist sajab alati...
Elleni tahvelarvutisse on vaja mingi naviks sobilik kaart laadida,
loodetavasti tüdrukutel see õnnestub, sest muidu läheb juba õhtunegi
sõit hotelli põnevaks.
***
Ok. Oleme maas. Barcelonas. Hetkel küll teoreetiliselt. Millegipärast
juba veerand tundi ootame lennukist välja saamist. Kokpitist tulnud
teate kohaselt on probleem bussidega. Neid lihtsalt ei ole. Väljas on
pime, kuid tundub soe. Hea seegi... Nii, midagi toimub...
Valga Statoil
|
Üles | |
15.10.2015. Apartement Hotel Stay Together. Barcelona
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kell on pool kaks (öösel). Pugesin just meie
öömaja – Apartement Hotel Stay Together – elutoas lahtikäiva
diivani teisele servale – vist on mulle jäetud – ja püüan vaikselt
tänase päeva kokku võtta. Tahvelarvutiga on see igatahes ilgelt
vaevaline. Vähemalt ei sega diivani teisel poolel magajat
klaviatuuriklõbin (teki serva alt paistva juuksetuti järgi ma ei julge
oletada isegi sugu mitte). Niisiis...
Niisiis saime lennukist minema ning tänu Taneli tervele mõistusele –
printida välja autorendifirma soovitatud lennujaama skeem - üsna
viperusteta rendiautofirma bussi peale. Mõnus – väljas on selline Eesti
juuliöine temperatuur! Paarkümmend minutit hiljem vormistasime Centauros
juba autorendipabereid. Päris jama värk selle ettevõttega: veebis on
imehind, kuid kohapeal selgus et maksta tuleb juba paagis oleva kütuse
eest (topelt muuseas), lisakindlustuse eest 9.- euri päev, sest läheme
ka Prantsusmaale + muidugi 900.- euri bronn kreditkal kuni auto
tagastamiseni. Mitte, et sellest isegi otse mingi probleem oleks, kuid
veebis bronnides see kuidagi niiviisi küll ei kajastu. Vähemalt
teenindus oli viisakas. Järgnevad 10 päeva veedame päris palju aega siis
valges Renault's (meie seltskond mina, Tomm, Kersti ja Kristiina),
Taneli mustas Fiatis ilmselt Gerly ja Kadri ning Juhani mustas Volksus
veel Nele ja Ellen. Kohe esimesel ristmikul peale rendiparklast välja
sõitmist panid kõik erinevates suundades: minu Tom-Tom, Taneli Garmin ja
Juhani tablakas on kaardi osas totaalselt eriarvamustel. Saatuse tahtel
jõudsime mahasõidul eksimisest hoolimata kohale esimesena. Pime õnne
naeratas - leidsime ilma eriliste probleemideta tasuta parkimiskoha
hommikul kella 8-ni (vist ainsa vaba selles kvartalis). Tänu Frankfurti
lennujaama tualetis saadud täpsetele juhistele nautisime juba kümme
minutit hiljem rõdul külmikust leitud San Miguelide saatel esimest
muljet Barcelonast.
Lõpuks oli kogu kamp õnnelikult koos. Ettepanekuga kusagile sööma minna,
liitus vaid küll meie auto crew. Teised tegid esimese tankimise
lähedal asuvast supermercatost. Ostsin sealt pisut minagi (koksi
pähe) – mohhiitomaitselist õlut. Esimene pudel lendas poolikult
prügikasti ja teine jäi puutumata külmkappi. Tehakse ikka "imelisi"
jooke. Ent see selleks. Meil õnnestus leida lähedal mereandide koht.
Söök oli kallis, kuid see-eest portsud väiksed ja teenindus kuri. Mina
küll oma grillit' karpidest mingit elamust ei saanud, sama teistega.
Tommi kala serveerimine oli koha õige imelik: seda nülgimist võinuks
kelner ju köögis teha, mitte kõrval laual nii, et kalatükke lakke
lendab. Õnneks päästis õhtu naaberkõrts – tapade baar, mille kataloonia
vorstikesed ja frititud kalmaarirõngad valge veini kõrvale olid lihtsalt
suurepärased. Nojah ja hetk tagasi visatigi meilt sealt viisakalt välja.
Kollaste juustega kutt, kes rehnungi tõi, käskis maksta Kerstil –
väidetavalt selle eest, et ta kõige rohkem naerab.
Ok. Homme siis kell 7 maast lahti.
Stay Together. Daame oodates õhtul ja hommikul
|
Üles |
|
16.10.2015.
Hostal Con Faserta. La Pobla de Segur
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikusöök läks küll pisut anarhia vaimus, ent
siiski kiiresti ja maitsvalt – keegi hea hing viitsis 10 inimesele muna
praadida – respekt! + igast head ja paremat musta leiva (rõhutan – musta
leiva) kõrvale. Järgnevad päevad sööme arvatavasti magusat
suhkruglasuuriga lehttaignasaia.
Esimesse sihtkohta – Manresa – jõudsime meie küll kokkulepitust
hilinemisega. Isegi ei raisanud kuidagi teel aega, kuid algul eksisime
ja siis ei leidnud parkimiskohta. Lõpuks panime end paika kusagile maa
alla. Loomulikult, et ikka aega kuluks, ei töötanud seal tõkkepuu.
Turvamees kruvis ära massina korpuse ja siis väntas tõkkepuu üles.
Naeratades ja ülirahulikult – kuulge – hommik on ju, kuhu kiirustada!
Parklast vaevalt välja saanud, avastasin, et olen midagi autosse
unustanud – andsin fotoka Kristiinale ja jooksin tagasi. Kui siis
lõõtsutades Kristiinat paarsada meetrit eemal taas kohtasin, selgus et
Kersti ja Tomm on sukeldunud kunstipoodi, et omale skitsimisvahendeid
muretseda. No aega kulus seal küll nagu nad oleks neid pliiatseid
pidanud algainetest tegema.
Kui lõpuks Santa María de Manresa – või nagu kohalikud seda kutsuvad –
La Seu – ette jõudsime, olid saanud teised juba kohvi võtta ja 90 euri
parkimistrahvigi saada. No tore algus!
Esimese ettekande au lasus Kerstil. Seisime Manresa kiriku ja kloostri
vahel, klausuuri mõttelises eeskojas. Olin valinud Manresa lihtsalt
punktiks teele, et mitte järgmisse kohta väga pikalt sõita. Ise ma
kahtlesin selles valikus tublisti. Juhan võttis jutujärje Kerstilt üle.
Veerand tundi hiljem sain ma aru, et see on ikka väga hea sissejuhatus
:). Perifeeria brutaalne gootika – sobiv prelüüd edasisele romaanikale,
väikesed ajaloolised paralleelid... Katalaani gootika... Mihkel Sittow,
Brügge ja Sevilla. Ning muidugi edasine Hispaania kunstiajaloo loeng
läbi kiriku 4 altari ikoonide... Piilar vs sammas... Jesuiidid ning
Ignatius Loyola – Manresas, siin kiriku kõval koopas, teritas ta vaimu
palvetades vastureformatsiooniks valmistudes. Kas esialgu ta seda mõtles
nii nagu see hiljem välja kukkus, kuid märgiline on see siin (ja nii
soovitakse seda siin näha ja esitleda) see siiski.
Manresa kirik jääb mulle aga meelde mitmel muulgi põhjusel. Neist
esimene on ehk kuldne kirikuvalgus, mis värviliste laikudena
ennelõunapäikeses tillukestest "katalaani gootikas" akendest põrandale
pehmeid värvilaike maalis. Teiseks... teiseks on ikka see põhiterminite
küsimus – sammas on ümmargune, piilar ei ole... transept, krüpt ja kõik
need muud sõnad, mis Juhani juhatusel paika loksusid. Ning muidugi
Juhani esimene kunstiajaloo "järeleaitamistund"! Kui hakkasime parklasse
tagasi minema, tundsin siirast elevust – ma olen siin, selle reisi
võtmes, enda jaoks terra inkognital... Ja mul on kõik võimalused
seda avastada, kui vaevun nägema ja kuulma...
Kirikust tulles jääme hetkeks toppama linnaväljaku välikohvikusse: ...americano,
cafe con letche, cappucino, espresso, por favor! – meie seltskonna
soovid. Karges hommikuõhus on mõnus end poolsirakile päikeselaiku
visata. Kohvi oodates proovin skitsida Tom Põldu, kuid keeran pildi
tuksi sinise tindipliiatsiga. Lasen siis lihtsalt päikesel enda peale
paista... üks sulnis hetk...
Parkla poole kõmpides otsustan osta mingist putkast pudeli vett.
Sõbraliku naeratusega härra viipab ja küsib, mis ma tahan. Näitan näpuga
veepudelile. Minu imestuseks hakkab härra taignakausist pikki ribasid
särisevasse õlisse valama. Hetke pärast seisan lolli näoga käes
pabertuutus mingi kohalik derivaat pontšikulaadsest asjast. Maksan selle
eest euro ja palun uuesti vett – seekord me mööda ei räägi. Härra üritab
meeleheitlikult juttu alustada ja pool viipekeeles saan aru et tema on
pärit Gruusiast, kust meie oleme? Ütlen, et Eestist. Seepeale pistab ta
elavalt vadistama ja naerab õnnelikult. Meie tšattimise katkestavad meie
auto daamid, kes samuti saavad kohe esitada pontšikutellimuse –
šokolaadiga siis seekord...
Manresa
|
Üles |
Cardonasse jõuame teistest pool tundi hiljem. Kohtume Polo seltskonnaga
linna kohal kõrguva linnuse kiriku – Sant Vicenç - klausuuris peale
tormilist ja lõputut mäkketõusu. Ca 1020-tel ehitatud benediktiini
kloostri osaks olnud kirik avatakse külastamiseks tunni pärast – jääb
aeg Taneli ettekandeks, Juhani näpunäideteks, kalavõileivaks ja õlleks
ning skitsimiseks, taustaks mingi karneval, kus kostümeeritud noored
inimesed inglise keeles ilmselt mingit rüütlilugu etendavad...
Tünnivõlvilisse kirikusse astumist saadab Juhani soovitus:
"Ahmige seda nüüd sisse - see siin on ainult gurmaanidele. Sellist
romaanikat te naljalt kusagil ei näe!"
Cardona
|
Üles |
Cardona. St Vincenc
|
Üles |
***
Solsona. Seekord jõuame kokkulepitud parklasse õigel ajal. Solsona
katedraal – pruunist liivakivist koloss, mille stiili ei oskagi
määratleda – siin on esindatud kõik nähtused gootikast neorenessansini,
on esialgu turistivaenulik. Ust sisse saamiseks annab otsida. Selle
leidnud, satume esialgu kottpimedusse ja jääme Polo seltskonda ootama.
Hea mitu aega läheb selleks, et silmad harjuks pimedusega. Praktiliselt
akendeta kirik – midagi uut. Ent mitte see kivine kompott - kuigi ka
selle katedraali vundament astub tagasi romaani aega, pole Solsonas
märgiline, vaid siinset altarit kaunistav Must Madonna... Solsona Musta
Madonnat peetakse üheks põnevaks varagooti meistritööks. Nicolas Santoro
teateil (Mary In Our Life: Atlas of the Names and Titles of Mary, The
Mother of Jesus,
lk 356) Madonna olevat
koopia Toulouse Gilaberti vormit' nn Toulouse Mustast Madonnast, mille
originaali hävitasid barbarid Prantsuse revolutsiooni ajal. Kristiina
jutustab hämaras kirikus sellest haarava loo. Must ristiusku pöördunud
paganlik jumalus, keda meetripikkune kujuke kehastab, õhkab salapära.
Ilus, lummav, kättesaamatu ja pisut ohtlik. Või? Ma ei ole kunagi
skulptuurist väga vaimustuses olnud, kuid see viikingipatsiga (veidral
kombel jubedasse rokokoolikku kuldsesse tohutusse kaadervärki topitud)
figuur, malbe, kauge naeratusega, 50 aastase näoga Jeesuslapsuke põlvel
istumas, pisut kõrvale nihkunud rüü alt paljandub põlv sukapaelaga...
paelub. Ella Rozett kirjutab:
"Now one must wonder if the garter on the Black Madonna was meant to
have sexual connotations or if it was simply to adorn her with a symbol
of royal honor. I think the following evidence suggests that yes, this
Black Madonna is portrayed as a figure who affirms worldly and celestial
femininity, divine and human, even sexual, love."
#interfaithmary. solsona
Lepime uksel kokku, et kohtume kõikide autodega
veerand tunni pärast parklas, et tänasesse viimasesse sihtpunkti - Santa
Maria de Gualter'i sõita koos. Väljasõit ent venib: parklas avastavad
daamid uue rasvarullide müügipunkti – seekord muude lisanditega ja
ostavad näidiseid enamusest putka repertuaarist. Resümee: hoolimata
kamuflaažist - pontšik jääb pontšikuks.
Solsona. katedraal
|
Üles |
Tee Gualterisse ja ühtlasi sellest edasi, meie ööbimiskoha – La Pobla de
Segur – poole, läheb üle pisikeste mägede. Kilomeetrid mäenõlvadele
laotunud põllulappide vahel horisondile läheneva päikese oranžis kumas,
mis jätab teele ees sõitvast autost pika kontuurideta varju...
Gualteri (Monasteiro de Santa Maria de Gualter) kloostri varemed ei ole iseenesest mingi maailmaime. Endine pisike
benediktiini klooster, mis juba pea pool aastatuhat on seisnud varemeis.
Kuulame Gerly ettekande loojuva päike paistel peesitades ristikäigu
nurgas lagun'd sambabaaside vahel istudes. Gerly jutustab kloostri loo,
mis sai alguse juba kusagil 1070-te paiku. Juhan räägin
benediktiinidest, tsistertslastest, frantsisklastest ja neist kõigist
teistest, kloostrielust ja kloostrite ehitamise kunstist. Et
kloostrikirikust ja kloostrist endast on järel umbes sama palju nagu
Tartu toomkirikust, siis on see hea võimalus tutvuda silindervõlvi
anatoomiaga. Raudvärav piirab kivihunnikute otsa ronimist, kuid kas see
siis segab tõelisi arhitektuurihuvilisi: daamid pikkades seelikutes
alustavad ennastunustavalt dessanti üle müüri; neile järgnevad härrad
vanusest ja akadeemilisest positsioonist hoolimata. Varsti kõõluvad nad
kõik rõõmsalt apsiidikatuses haigutava augu ümber tõrjudes kõrvust
parklas olijate tüütuid hüüdeid:
"Tulge sealt ära, enne kui keegi politsei kutsub!"
Santa Maria de Gualter
|
Üles |
Talarni tammist - olevat üks Kataloonia suuremaid – möödume hämaruse
hakul. Märkan silmanurgast hiiglaslikku purskavat toru kusagil
betoonseinas ja siis kaob see pilt serpentiini taha. Tee on kitsuke ning
keerutab madalate küngaste vahel. La Pobla de Segurisse – võibolla
Karksi-Nuia suurusesse linna - jõuame praktiliselt siis, kui päike oma
viimaseid kiiri üle künkaharjade heidab. Öömaja leidmisega on algul
pisut raskusi, ent pisut tuhnimist ja pea me leiamegi selle ahtakese
kesklinna peatänava põikelt.
Tänane hotell – Can Faseria - on puritaanlik, kuid omal moel võluv –
euroremontimata. Just paras öö magamiseks ja minekuks. Oli omaette
lingvistiline vägitükk daamiga retseptsioonis suhelda, sest isegi sõna "bill"
ei tulnud talle tuttav ette, mistõttu suhtlesime viipekeeles ja
piltkirjas. Aga me saime hakkama. Nägin lausa kergendust ta silmis, kui
vajalikud paprid lõpuks kätte saanud, laususin lühidalt ning veenvalt:
"Una cerveza, por favor!"
Väljavaade õhtustada hotellis ei tundu mitmel põhjusel eriti
atraktiivne. Et enamuse lõunamenüü moodustasid rasvarullid, lähme linna
peale kolama. Peale viieminutilist jalutuskäiku on üsna selge, et kui
siin linnas on 2, ok 3 kõrtsu (koos meie hotelliga) üldse, siis peame
ilmselt valima selle, mida üks kohalik vastutulnud päss soojalt
soovitas. Sisse astudes võtab vastu mittemidagiütlev interjöör, kuid
ruum on täis ilmselgelt kohalikke, kes söövad-joovad ja juttu ajavad.
Igal vanamehel on muuseas oma pudel külmas, mida siis baarmen nõudmisel
välja kraamib. Istume lauda. Menüü pole eriti pikk, kusagilt leitakse ka
keegi, kes suudab selle inglise keelde tõlkida. Tellime siis kohaliku
kombe kohaselt eelroa, pearoa ja magustoidu, kes mis kombo valib. Minu
eelroaks on lasanje. Täiesti söödav ja ainuüksi sellest piisanuks
õhtusöögiks. Pearoog ent on kalmaarirõngad friikatega. Käib kah.
Magustoit on mul igav – mingi tuletis kreemkaramellist ja seejuures
mitte eriti veenev. See-eest on täiega kümnesse pannud need, kes
tellisid puuvilju või jäätist. Jäätis serveeritakse kenade
vahvlitopsidena tootja pakendis, taldrikul tornina püsti. Ja päeva hitt
on puuviljad: kes tellis nt apelsini, siis selle ka saab: terve
koorimata apelsin + nuga selle nülgimiseks... Kõik kenasti ja
kultuurselt taldrikul.
Õhtu ent lõpetame tööna sektsioonides ühes pisikeses ülimõnusas pubis,
seltsiks daamid Renoost, Alberti, Tanel Breede, Axel Roses, Joe Cocker,
Alanis Morrisette ning Torre do Olivar (Blanco).
Salut!
C142b
|
Üles |
|
17.10.2015. Hostal Lizana.
Huesca
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Fonda can Faseria. La Pobla de Segur
|
Üles |
Kohtun hommikuvidevikus hotelli ees juhuslikult
Juhaniga, et minna linnaväljakult autosid ümber parkima – tasuta aeg
lõpeb kell 7, meie stardiplaan on 8.30. Et parkimiskontrolörid Juhanit
juba Manresas õpetasid, ei ole parkimise teema enam kuidagi naljakas ja
seepärast viime autod mõnisada meetrit eemale kusagile
tühermaa-parklasse, kuhu ööseks pättide hirmus ei julgenud autosid
jätta.
Hommikusöök on aus – lisaks suhkruglasuuriga lehttaignasarvekestele on
saadaval ka juustu, chorizot ja mingit vinnutatud liha, pehmet juustu
ning tomateid – mis sa hing rohkem ihata saadki. Kataloonia moodi
röstsaia jaoks on tomat olemuslikult vajalik: saia röstid nagu ikka
(õige sai muidugi ei ole toasti-viil, vaid pikuti pooleks ja veel
teistpidi pooleks lõigatud kakk) ja hõõrud siis sisse küüslaugu ning
tomatiga ja piserdad peale oliiviõli. Polegi midagi muud vaja...
Ajame end kokkulepitud ajaks hotelli ette kargesse hommikuõhku, et püüda
esimesi päiksekiiri, kuulata Kadrilt Trempi ja Talarn tammi kohta eile
ärajäänud ettekandeid ning teha päevaplaane. Tänane sihtkoht on Taüll.
See peaks igasuguste juttude järgi olema üks reisi pärle... Ja juba
sinna minek peaks olema elamuslik – keerame mägedesse ja peaksime jõudma
linnulennult suhteliselt lähedale Anetole – Püreneede kõrgeimale mäele
(3404 m). Pean tunnistama, et olen eesootavaile serpentiinidele mõeldes
päris elevil.
Meie kolm graatsiat. La Pobla de Segur
|
Üles |
Tee Taülli jääb meelde idüllina. Kõlab nagu luuletus. Kuid tõepoolest
see, mis akendest sisse tulvas, oli nagu luuletus: muidu veel enam-vähem
rohelised mäenõlvad, millesse siin- seal lõikuvad kollased püramiidjate
võradega puudesalud ning mingid kollased põõsastikud. Tumesinirohelistes
orgudes krõbisevad pildistamiseks tehtud peatustes jalge all härmas
okastaimed, vaikus, mida häirivad, õigemini annavad muusikale rütmi,
kauged lehmakellad... Üks varjuline jõekäär on kuidagi eriti eredalt
meelde sööbinud. Tee oli serpentiini mööda laskunud jõeorgu ja
keerab äkki ühe mäekülje varju. Poolkaares nendesamade kollaste
püramiidjate puudega (vist mingi papli looduslik teisend??) palistet
kitsas, pladisev mägijõgi, mille kaldal sööb rohtu tosin maailma
rahumeelseimat looma. Vesihalli karvaga mingisugused mägilehmad, lõpmata
rahulikud ja ajatud. Nagu kaisuloomad, eriti üks vasikas all paremas
nurgas. See... nagu maal igikestvast idüllist... Kataloonia Arkaadia...
Või veel üks teine pilt. Taas jõeorg, kuid seekord lai, esiplaanil
kuristik, mille põhjas lagund ümarkaarega sillavõlv. Taamal kalju varjus
jõekäär, millelt tõuseb udu. Õhk on klaar ja piki jõeorgu ulatub pilk
karges hommikuõhus kilomeetrite kaugusele...
Teel Taülli...
|
Üles |
Barruera. Teeme tagapingi tungival soovil šoppingupeatuse. Veini ei ole!
Mõeldes eelseisvale piknikule peale Taülli tuleb ju selles osas midagi
ette võtta. Kohalik pood on aga üsna eksklusiivne ja krõbeda hinnaga. Et
olen roolis ostan jupi chorizot, ülejäänud crew jääb minust veiniriiuli
ette pead murdma... Juba veerand tunni pärast on taas kõik autos, lisaks
hädapärasele on Kersti saanud ka mingid äärmiselt vajalikud vidinad ja
Tomm suure tahvli šokolaadi. Taülli jäävad loetud kilomeetrid.
Barruera
|
Üles |
Sant Climent de Taüll... Ups! See siis ongi... Rolf Tomani ja interneti
jutu järgi on see üks romaani stiilis maailma maiuspalu. Kõik tundub
kuidagi hirmus korras. Ärritavalt kliin... Isegi turiste ei ole. Et
oleme parklas esimesed, kasutan võimalust ja proovin teisi oodates teha
kiire skitsi. Kiireks see jääbki, sest varsti on kohal ka Polo ja Fiat
ning loetud hetkede pärast kuulame juba Elleni ettekannet. Taüll on
tuntud eelkõige oma interjööride poolest. Taülli Meistri nime all tuntud
XII sajandil tegutsenud kunstnikku peetakse (ja teatakse Taülli järgi)
üheks tähtsaimaks romaani ajastu kunstnikuks mitte ainult Kataloonias,
vaid ka Euroopas. Nojah. Kirik ise on välimuselt tagasihoidlik,
reisijuhtide väitel nn lombardia stiilis. Silmapaistvaks ja eriliseks
peetakse ka kellatorni – olemuselt ja välimuselt väga sarnane Toskaana
kirikute kampaniilidele. Taülli meistri freskod asuvad apsiidis.
Tegelikult on seal koopiad, sest originaalid on hoolega maha kaabitud ja
viidud Barcelona Rahvuslikku Ajaloomuuseumisse – nagu paljude teiste
Kataloonia kirikute taiesed. See on uskumatu – ütleb Juhan, millise
kirega nad kogu seda kunsti Barcelonasse kokku tassisid tervete altarite
kaupa... Ja sündis see 1980-tel.
Sisse astudes on esmamulje... tagasihoidlik. On selge, et kogu interjöör
on siiski pigem tuttuus, UNESCO kaubamärgist hoolimata. Jah on romaani
stiil, kaared, rohmakad ja lapselikud kapiteelid, isegi puitlagi... kuid
asendusfreskod, tehtud tagasi fragmentidena nii nagu originaal sealt
maha võeti, ei pane ohhetama. Käime igasuguseid euronõudeid eiravast
redelist ära kellatornis – vaade on imeilus – ning, enekad tehtud,
liipame alla tagasi - piletikassast öeldi ennist, et varsti hakkab
mingisugune show...
Ja show rehabiliteerib ja paneb sekunditeks taas elama selle
vana, paatinast puhtaks kaabitud kiriku. Valgus keeratakse maha, altari
taga apsiidi seinal (altarit ent täidab lihtne puidust madal kaadervärk,
mille disaini juured ulatuvad aegadesse, kui altaril voolas ohvriloomade
veri), hakkab filigraanse täpsusega joonistuma projektorite ja laserite
koostöös midagi imelist. Taevases hoomamatus ja suhestumatus ruumis ning
ajas ilmub Pantokraator, tema ees joonistuvad 12 apostlit ning rohmakas,
lainetav ja primitiivne dekoor. See on tervikuna nii igivana ja värske,
lummav... Kunstniku poolt kunagi krohvile manat' Looja keskendunud pilk,
värvid, värisevad jooned... võimendatuna XXI sajandi illusioonimasinast
koos hüpnotiseeriva muusikaga! Vägev! Seda ei asenda ükski
kujutlusvõime. See ongi see "sekkumatu" restaureerimine. See on see,
millest kunagi Saare mõisa varemetel küünlaid ja süütepakke süüdates
unistasime... Tegelikult seda enam ei ole ja samas on see nii reaalne,
vähemalt illusioon olnust. Või mis see eesmärk siis on?
Muuseas, päevi hiljem leidsin
Burzon* Comenge
saidi, kust näeb Taülli performance'it
koos muusika ja selgitustega, kuidas seda kõike tehti:
#pantocrator.cat
St Climent de Taüll
|
Üles |
Juhan teeb ettepaneku ära vaadata ka teine kirik siin – Santa Maria de
Taüll – mis asub pisut eemal külakese sees – kui juba siin oleme. Leiame
kiriku keset kinnisvaraküla. Heakene küll – need majad siiski pole päris
ilmetud ja koledad kipskarbid, nende väljamõtlemisel on jäädud
traditsiooniliste materjalide juurde, kuid stiil sobiks pigem kusagile
Šveitsi suusakuurordisse (suusakuurort Taüll siin ju tegelikult ka on).
Seepärast tundub keset ahtakest külaplatsi kössitav kirik väljast
kuidagi pisike... Samas on ta nagu pisut tagasihoidlikum koopia
eelnevalt väisatud St Climent de Taüllist. Raha siin ei küsita ning
ilmselgelt käpardlikumate meistrite käe all valminud freskosid ei ole
viidud ka Barcelonasse. Üks igat väärikas ja vana kirik!
Santa Maria de Taüll
|
Üles |
Taülli idüll (Toomas Põllu foto)
|
Üles |
Enne Alquezari leppisime kokku kaks asja: esiteks, et kusagil Taüllis
kombineerime grupipildi ja peale järgmist küla, tagasiteel, kust meie auto
rahvas sai ennelõunal provianti, teeme ühise poepeatuse ja peale seda
kusagil pikniku. Ühispildi lahendas Tomm temale omasel väikse vimkaga
viisil, ent Barrueras olid kõik siestale läinud, seega pidime leppima
pikniku jaoks sellega, mida kellelgi kusagilt varasemast varutud oli.
Barruerast voolab läbi Rio Noguera de Tor, külast kilomeeter maad
allapoole on see üsna kitsuke ja käre, selle kaldalt leidsime ent
suurepärase platsi improviseeritud lõuna korraldamiseks. No ja see
menüü: praetud munad, chorizo, mingid vorstikesed, vinnutatud liha,
oliivid pipraga ja ilma piprata, juust, tomatid ja... Kersti ning
Kristiina ostet... maasikavein! See viimane maitses koduselt ja
kohutavalt – nagu vana hea Võhu peet. Õnneks olin roolis, seega leidsin
viisaka põhjuse selle degusteerimisest keeldumiseks.
Sadakond kilomeetrit enne Alquezari pargin auto arhailise maanteetunneli
otsa: tee ääres paistab tamm - Embalse de Escales (või Presca de Escales).
Üks betoonikolakas Rio Noguera Ribagorzanal, mis paljude omataoliste
seas on mõeldud eeskätt vee kogumiseks. Võib-olla on kusagil küljepeal
ka mingi elektritootmise masin, kuid midagi sellist nagu nt Doles
Daugaval, küll näha pole. See-eest on piiritud vaated ning sügavsinine
veeväli tammi taga...
Presca de Escales
|
Üles |
Alquetzari on napilt 50 km, kui tunnen, et roiutav pärastlõunapäike –
autokliimast hoolimata – teeb oma töö. Silm tahab vägisi kinni minna. Crew
on ka üsna vaikne – tagapink ilmselt vahuveinist ja Tomm vestleb
vaikselt kõrvalistmel tikud silmade vahel San Miqueliga. Mingis külas
keeran otsustavalt suvalise kohviku ette – ma pean kohvi saama. Saan.
Väljas on tuuletu, auto termomeetri järgi +21C. Vajume ühe laua taha ja
lihtsalt naudime hetke. Ma olen peaaegu kade teiste peale, sest neile
tuuakse higistes klaasides külm õlu. Kuidagi ei raatsi tõusta, ehkki
hetkel on juba arvutamatagi selge, et Alquezari jääme teistega
kokkulepitud aega arvestades jälle täiega hiljaks...
Alquezar jätab kaugelt kutsuvama mulje, kui kohale jõudes. Juba autot
linna serva parklasse pannes jõuab pärale, et see on ilmselt 101% turistikas.
Kahju, mul olid selle koha suhtes ootused... Ma ei jõua veel
eriti põdema hakata, kui viisakalt närviline telefonikõne Fiatist palub
meil jalad kõhu alt välja võtta – nad juba muu seltskonnaga ootavad.
Jah, tuleme, tuleme, kui jäätiseputkast oleme mööda saanud. Ma ei tea,
mida võtsid tüdrukud, kuid Tomm igatahes tellis "džinn toonikuga"
-maitseise jäätise. Mõeldes tunnitagusele mälestusele võtan väikse,
külma, kuldse, humalalõhnalise, erutavalt kirbe maitsega kibiseva,
värskendava San Miqueli – rooli peab istuma u 4 tunni pärast.
Kohtume linnaväravas. Turistikas küll, kuid vaated ümbritsevale
maastikule on hunnitud. Oleks enam aega, võiks ette võtta poolepäevase
jalgsimatka Rio Vero kanjonisse, mis lõikub silmapiiri varjavatesse punakatesse Sierra de Guara
kaljudesse. Linnaväravavast, üle Püha Miikaeli kiriku, tunduvad rahnude
vahele kaduvad rajaniidid kutsuvad. Kuid tagasi reaalsusesse... Nele
ettekanne paneb paika ühe ja ainsa eesmärgi ses linnas – sihtkoht on
linna kesksel künkal asuv kindlus ja selle südameks olev kloosterkirik;
kes tahab võib vaadata starteriks ka värava kõrval paistvasse kirikusse, kuid Juhan dateerib
selle juba kaugelt XVIII sajandisse, seega võib-olla meie jaoks sellel
reisil liiga uus...
Alquezar
|
Üles |
Anname jalgadele valu ja jõuame pärast kiirmarssi lõpututest treppidest
üles ronides linnuse juurde. Paraku selgub, et selleks päevaks on kirik
suletud ja sisse saab homme. Meile homme ei sobi, homme oleme juba 150
km põhja pool... Jääme loojanguootuses väikesele terrassile hingeldama
ja vaateid nautima. Tanel tutvub taamal opuntia viljadega ja opuntia
okastega, mida on mõnus ajaviiteks järgneva kümne päeva jooksul
näppudest välja nokkida... Tomm kalkuleerib võimalusi, kuidas üle müüri hüpata.
Ma kaalun võimalusi, kui kiiresti ta sealt tagasi hüppaks.
Vahetevahel avaneb uks, millest lastakse välja viimaseid külalisi. Üsna
täpselt sulgemise kellaajal sülitab uks välja ootamatult Juhani ja
Elleni – nemad jõudsid
üles meist pisut varem (sest me raiskasime siiski aega Miikaeli kirikus)
ja said selle linna pärlist - Colegiata de Santa María la Mayorist siiski
kiire ülevaate. Juhan on seda meelt, et sinna sisse peaks ikka minema, kasvõi
hullumeelse barokse altari pärast, seepärast teeme kiirkoosoleku, mida
teha ja kas tulla homme tagasi. Sel hetkel astub välja noorem härra, kes
asub uksi lukku keerama. Juhanil ärgitusel lähen kurdan lugu, kuidas
siin on laokil grupp tudengeid kaugelt külmalt maalt, kes ekstra on tulnud seda
imet vaatama ja nüüd niiviisi jäävad ukse taha pika ninaga... Tüüp kaob
korraks ukse taha... Saame 10
minutit kiriku ja klausuuri vaatamiseks, tasuta!
Kui väljume, siis pakun härrale kümnekat ja tänan. Härra ei taha mingit
raha, lihtsalt naeratab ja soovib head õhtut...
Colegiata de Santa María la Mayor
|
Üles |
Kõmbime läbi vaiksete ja "ilusasti korda tehtud" tänavate parkla poole.
Korraks avaneb panoraam ka linnakese teisel küljel üle jõeoru
paistvatele mäeseintele, esiplaanil avar kaljulõhe, kus paar inimest
köitega ronimist harjutavad (vbl on neil seal rippumiseks mingi muu
põhjus). Polo olevat pargitud kusagile linna kohale parklasse, kust
avanevat suurepärane vaade – seal siis meie järgmine kontrollaeg ongi.
Mingist tubakapoest leian õhtuks veini ja mineraalvett ning postkaardid.
Kirjutame sealsamas seintel head soovid kaardiootajatele. Tomm, hea
hing, jookseb edasi-tagasi, kuni leiab ka postkasti. Sellega on siis
sellel reisil korras.
Huescasse jõuame praktiliselt pimedas. Hostal Lizana – selline on
meie tänase peavarju nimi – tundub pisut väsinud, kuid palju's meile öö
veetmiseks ikka vaja on. Tänav on kitsas ja isegi korraks peatuda pole
eriti kohta. Hotelli parkla asub ootuspäraselt maa-all. On omaette kunst
autod kitsas käigus oma kohtadele manööverdada, kuid kõik laabub
kriimudeta. Pakime endid tubadesse laiala
Huesca hämarad tänavad ei jäta erilist muljet. Olin selle linna valinud
marsruudile lihtsalt sellepärast, et suure tõenäosusega on seal leida
öömaja lihtsam, kui väikestes külades. Kõnnime linnakeskuse anonüümses
disainis otsides mingit mõistlikku söögikohta, kui kuulen Juhanit
ütlemas:
"See vist on tõesti üks rumal suur linn!"
...Õhtu ametliku osa lõpeb pooljuhuslikult leitud restoraniga, mille
interjöör on täis pikitud näitlejate pilte ning artefakte, mis olevat
kuulunud mõnele näitlejale või pärinevat mõnest filmist. Ümberringi käib
päris mõnus melu ning rõõmsameelne kelner tonkab mingit keelt. Mis
seal's ikka: tellime majaveini ja kes mida peale hammustamiseks. Minu
grillitud tuunikala steik on igal juhul suurepärane ja takkajärgi
kommentaarina võin öelda ka, et ilmselt üks selle reisi parimaid kogetud
sööke üldse. Meeldejääv (vähemalt visuaalselt) on ka Kadri must
riisiroog, millele annab värvuse mingi osa tindikalast. Mingil
arusaamatul põhjusel jääb (või jätab end) kahjuks Tanel söömata, kuid
tundub, et Tanelil endal ei olegi probleemi, vaid asi on pinnuks silmas
pigem kõigil teistel.
Kell on ammu üle kesköö kui istume neljakesi hotelli ees äärekivil ja
räägime elust ning inimestest (ei klatši). Ühel hetkel hakkab tibutama külma vihma ja
vein on ka otsas...
Huesca motiiv
|
Üles |
|
18.10.2015.
Apartahotel & Spa Jacetania. Jaca
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Huesca motiiv
|
Üles |
Lootus, et vihm hommikuks lakkab, jääb lootuseks.
Arutame Tommi ja Taneliga mööda vesiseid kive astudes parajasti selle
üle, kuidas leida mõni koht, kust midagi hamba alla saaks, kui kuuleme
hüüdu – üle tänava paistab kollane valguslaik, mille ees lehvitavad
Kersti ja Kristiina. Selge, hommikusöök on siis seal. Kell on ca 8.
Pühapäevahommiku jaoks on koht lausa ülerahvastatud. Tellin kohvi,
kohalikku kartulisalatit, mingit punases kastmes kala ja mingi valge
palli, mille sees olevat väidetavalt kas kala või liha ning jään leti
äärde ootama. Keskealine härra ja avatavasti tema tütar askeldavad
elegantse rahulikkusega kordamööda köögis ja leti taga. Varsti tajun
teravat erinevust meie tellimuste ja kohalike vahel: nemad süüa ei
telli, vaid enamasti kohvi ja korraliku klaasitäie kohalikku brändit vm
teravat ja paugutavad siis selle paari-kolme sõõmuga leti ääres seistes
sisse ning astuvad edasi. Kah võimalus. Tartus vist ei ole ühtegi kohta,
kust pühapäeva hommikul kärakat saaks. Hea küll ärme räägime siin
Kuldvasikast või mõnest muust putkast... Jään siiski kohvi ja vee
juurde...
Valge pall osutub paneeritud kartulipudrukuuliks, mille sees on
tõepoolest vist kala. Maitseb väga hästi. Ka kohvi on esmaklassiline.
Head isu! Varsti liituvad meiega juba ka Juhan-Ellen ning tütarlapsed
Fiatist. Kuulame ettekannet, teeme päevaplaane ja räägime Huescast. Ma
olen linna suhtes ülimalt skeptiline, kuid Juhanil on ettepanek siiski
minna avastama vanalinna, kus olevat ehk kaks objekti, mida võiks
vaadata: Huesca katedraal ja Peetri kirik (Monasterio de San Pedro el
Viejo).
Hommikukohvi. Huesca
|
Üles |
Turis miinfost selgub (peale väga abivalmis ja erudeeritud härra pikka
loengut), et üks kabel, mis võiks eriti põnev olla, ei asu tegelikult
linnas ja seda pole mõtet otsida. Seega jääme esialgse plaani juurde. Huesca vanalinn ei ole suur. Nagu sageli, meenutab siingi vanalinna
pigem teedevõrk, mille vahel linki ajas kehastavad kirikud. Seepärast
tundub isegi nagu kohatu järsku nurga tagant avanev San Pedro
liivakivine arhailisus, mis annab kirikuesisele platsile mõõtme ja
mõtte. Astume kirikusse Kristuse signatuuri (Püha Kolmainsus) tähistava
märgi alt (peaportaali tümpanumil) vahetult enne jumalateenistuse
algust, mis tähendab seda, et saame pisut sisse piiluda ja laulu kuulata
(Juhani kommentaar: "See on nüüd see laul, mille saatel rüütlid läksid
ristisõdades lahingusse"). Ka interjöör on arhailine välja arvatud
tumedast puust traditsiooniline massiivne altar kusagilt XVII sajandist.
Kloostrisse, kuhu on maetud mitu omaaegset Aragoni kuningat II
aastatuhande algusest (mõtleks - me elame III aastatuhande alguses!), me
kahjuks ei saa.
San Pedro El Viejo
|
Üles |
Seevastu mõjub üsna sürrealistlikult mõne minuti tee kaugusel laiutav
Huesca katedraal. Kindlasti on see gootika, kuid midagi on väga nihkes,
mistõttu kirikuesisele avarale platsile jõudes nendib Juhan:
"See on hea näide sellest, kuidas katedraali ehitada ei tohi. Ärge seda
kodus järele tehke!"
Nii maht, kui fassaadi liigendus ei ole harjumuspärane, eriti fassaadi
kohal asuv lai varikatus. Ilmselt peitub peapõhjus selles, et kirik
ehitati XIII sajandi keskel ümber varasemast mošeest ja täiendati XIV
sajandil. Arutame kiriku ees gootikast, Aragonist, rekonkistast, mauri
meistritest. Läheme sisse. Kirikusse sisenedes võtab ent hullumeelne
valge altar sõnatuks: selliseid vorme võis meister (seega Damián Forment,
kes selle alabastrist kaunitari 1520- 1533 valmis tegi) unes näha vaid
oopiumiuimas. Mul tekib assotsiatsioon kunagi külastatud Alcobaca
kloostri (Portugal) sürrealistlikust gooti dekoorist. Mauri dekoori
teise päeva hommiku derivaadid...
Huesca katedraal (Santa Iglesia Cathedral de Huesca)
|
Üles |
K eerame maanteelt kitsukesele auklikule asfaltribale. Tee rühib sik-sakitades ülespoole mingite puudesalude vahel. Metsapeatuse ajal
selgub, et puude otsas kasvavad mandlid. Oh seda pidu! Ma ei saa esialgu
vaimustusest aru, sest paaril varasemal korral Hispaanias on olnud vaja
lisaks apelsinidele ja nektariinidele ka mandleid varastada. Peatselt
selgub, et mandlite hankimine puu otsast on kõigile teistele päris
eksootiline tegevus –Tomm ja Tanel raputavad vahelduva eduga puid, et
daamid puude all saaks kividega mandlituumi tekitada. Oi elu-elukest!...
Mandliraks
|
Üles |
... Ja jäämegi taas hiljaks: Juhan-Nele-Ellen on kindluses sees ning
ootavad meid juba pikisilmi. Leiame müüride-võlvide labürindist küll
ootajad, kuid teel linnusesse suudame kuidagi Kadri rahvasumma ära
kaotada. Peale helistamist ning hõikumist õnnestub enda asukohast
Kadrile teada anda (tema telefonihelin kostab meie pea kohalt!?) ning
seega võime Loarre akadeemilise osaga alata. Sõna saab Tanel...
Loarre kindlus oli üks mitmetest, mis püstitati rekonkista esimeste
sajandite käigus moslemitelt tagasivallutatud maade kaitseks kahe
maailma piirile Sancho el Mayori – võiduka Aragoni kuninga - poolt.
Ehitust alustati ca 1020 p Kr ning 1090-tel täiustati, mil linnus oli
võtmetähtsusega Huesca piirkonna tagasivallutamisel. Kogu linnus paikneb
maalilisel künklikul maastikul olles kaugvaates selle ehteks ja
valitsejaks. Algne linnus koos XIII-XIV sajandil lisatud välismüüriga on
päris hästi säilinud. Läheme siis avastama. Pooljuhuslikult kohtume mõne
aja pärast enamuse seltskonnaga kirikus. Aeg on kraapind suure osa
dekoorist, ent rohmakalt suursugune ruum ise oma pisikeste akendega
kõnetab siiski. Juhan teeb spontaanselt välkloengu
kindlusarhitektuurist, hügieenist, muinsuskaitsest ja Püha Haua
ordudest. Taas nihkuvad mõned puslekillud oma kohtadele... Miks on
Templiordu Templiordu või miks Malta ordu on hospidali ordu, millal ja
miks hakati Euroopas käsi pesema...
Linnuse juurest naastes otsin kivinuki ja skitsin sellel reisil oma
parima (takkajärgi kommentaar) pildi. Lõpetanud, leian meie crew'
ja Taneli kohvikust oliivide ja õlle juurest toitu ootamast. Oliivid on
lihtsalt imehead. Isegi Tanel, kes ei söö oliive, tunnistab, et ta peab
vist neid sööma hakkama. No tõesti... Tellin lõigu klassikalist
tortillat ning veel ühe kausitäie neid samu oliive. Kui lähem maksma,
siis silman purki, millest oliive ammutatakse - see on paariliitrine
mittemidagiütleva sildiga anum, millelt jääb meelde üks sõna "Manzanilla".
Tjah, see suurt edasi ei aita, sest minu teada on see lihtsalt
oliivisort või sordirühm - küsimus on soolvees. Igatahes püüan hoida
järgmises poes silmad lahti.
Loarre: väljas
|
Üles |
Loarre: sees
|
Üles |
Traditsioon jätkub :)
|
Üles |
Asume teele taas täiega ajahädas. Kõige hullem on see, et tuleb teha
peatusi: tee San Juan de la Penasse – meie järgmisse sihtkohta – kulgeb
lihtsalt mööda imemaalilisi serpentiine, iga kurvi tagant avanemas uus
ja hingemattev postkaardivaade – pildistame siis ja määrame vahelduseks
imelikku võsa, mille üheks komponendiks osutub pukspuu ja teiseks imelik
puhmastaim, mille võrsetel kasvavad tammetõrud (Quercus ilex?). Naudin
sõitu. Esimene kitsas tee, millel puudub plekist europiire. Jämedate
betoonplokkide vahele jäävad parajasti meie renoolaiused tühimikud, kust
hea õnne korral saaks puhtalt läbi vupsata... Ja siis jõuaks veel
sekundeid röökida, enne kui maapind vastu tuleb. See õhutab ja samas
distsiplineerib, tunnen, kuidas mõnes kurvis peod rooliratta ümber
lähevad higiseks. Isegi tagapink ei julge vahuveini avada...
Rio Gallego
|
Üles |
Kohal, kui Rio Gallego suubub Pena reservuaari näeme tee ääres parkivat
Fiatti ja vaadates ümberringi peame lihtsalt peatuse tegema.
Helesinise veega paisjärv, mis meenutab Baikalit. Järveületab kitsas
metallsõrestikus sild, mis samuti sobiks pigem Baikali äärde. Taamal
kuldsetes ja punastes värvides mäekesed, mille taustal silmapiiril
leegib Gerly punane pea... Silla otsas asub vana pais ja maantee koht.
Natuke mahajäetud natuke inimese poolt näpitud ürgne loodus ja natuke
oma sammaldunud betooni all selle maailma inimloodu haprust ja kaduvikku
(vbl ka mõttetust?) illustreeriv. Maagiline koht...
Rio Gallego - Embalse de La Pena
|
Üles |
Bernues - Monasteiro de La Pena
|
Üles |
Monasteiro San Juan de la Pena kohta kirjutatakse
Wikipedias nii:
"The cloister, built ca. 1190, contains a series of capitals with
Biblical scenes that originally were arranged in chronological sequence,
a design found elsewhere in the region. The monastery is built beneath a
huge rock sometimes associated with the legendary "Monte Pano". The
second floor contains a royal pantheon of kings of Aragon and Navarre.
The present room, with its marbles and stucco medallions recalling
historic battles, is mainly a design built during the administration of
Charles III of Spain in 1770. It contains the resting places of the
following kings of Aragón: Ramiro I, Sancho Ramírez, and Peter I of
Aragon and Navarre. Legend said that the chalice of the Last Supper (Holy
Grail) was sent to the monastery for protection and prevention from
being captured by the Muslim invaders of the Iberian Peninsula".
Lakooniline ja rohmakas, peidetud suure kaljueendi alla. Legend räägib,
et jahti pidades jõudnud keegi Aragoni kuningas saagi jälil koopasse,
kus kohtas eremiiti – tagaaetud loom jooksis pühamehe juurde kaitset
otsima. See jahmatas kuningat ning meeltesegaduses laskis ta siia
kloostri püstitada... See pidi juhtuma siis aastal 920, mil siia
klooster püstitati. Praeguse kehandi algosad laskis püstitada juba meile
tuntud mees - Sancho Major. Pena klooster on tuntud lisaks ka sellele,
et esimest korda siin XI sajandi lõpul võeti kasutusele esimesena
Ibeeria poolsaarel Rooma liturgia, mis asendas varakristliku
poolpaganliku versiooni.
Fiati crew juba lehvitab arglikult
ristikäigu varemete vahelt. Lunastame sissepääsu 7 euroga. Ettekande
algul selgub, et noored on sisse roninud kuidagi mööda mäekülge
turnides. See seletab siis ka, miks nad püüavad nähtamatuid teeselda ja
sissepääsust eemale hoida. Kristiina teeb superettekande, mida Juhan
täiendab remarkidega benediktiinidest (kloostri esmaasukad). Kuid
seekord saavad välkloengu erilise tähelepanu osaliseks ristikäigu
sammaste kapiteelid, millest igaüks räägib omaette loo. Kapiteelid
olevat algselt paiknenud kronoloogilises järjekorras, peale põlemist ja
restaureerimist on sellega segadus. Kirikus loksub taas üks killuke
paika. Astet ja õnarusi seintes vaadates saame teada, et kusagilt selle
koha pealt jooksis piire – selle taha, nö väljapoole, jäid
jumalateenistuste ajal ilmalikud, ning teisele, so kloostri poole:
seesama aed, mis joosti maha "Viimses reliikvias" :). Lähme trepist alla
krüpti ja nö alumisse kirikusse. Jah. Kõik siin ümber on siiski
turistikas ja vare, sest klooster põles XVII sajandil ja uus, senini
tegutsev klooster, ehitati mõni kilomeeter siit Loarre poole (sõitsime
sealt ka läbi). Krüpti masajate võlvide all saame tunda, kuidas
tegelikult tuleb gringodega käituda. Seisame alumises kirikus kuulates
Juhani poolihääli arutlust selle ruumi üle. Järsku siseneb valjult
kõnelev paarikümnepealine mass giidi saatel, kes kõrvallöövis hakkab
hispaania keeles midagi seletama. Viimased tunglejad lükkavad meid
peaaegu füüsiliselt seina poole. Ja kui siis Juhan oma juttu jätkab,
saame üldise pahameele ja sisina osaliseks, mis tähendab vaid üht:
"Gringod, suu kinni!"
Ükskõik ju lõppeks, kuid see oli ausalt öeldes pisut solvav...
Monasteiro de La Pena
|
Üles |
Enne Jacat satume sügisehtes mäenõlvade vahel laveerides Santa Cruz de
la Serosesse, kus Juhani luure kohaselt võiks midagi põnevat olla.
Kohale jõudes on selge, et ilmselt on tegu Jacast Santiagosse suunduva
palverännu tee punktiga (järgmine siis Pena klooster ja eelmine Jaca).
Külas on merekarbimärgiga – palverändurite sümbol – tähistatud
teeviidad, ööbimiskohad, kaardid jm. Pargime autid üsna suurde parklasse
ja läheme teeme küla peal tiiru eesmärgiks avastada Eremita de San
Caprasio (asutatud 999) ja Santa Maria kirik (asutatud arvatavasti
1020). San Caprasi on väike tagasihoidlik palvela, meenutades Taülli
kirikuid, kuid veelgi rohmakam ja kaunistustevaesem, torn madal ning
tahumatu. Palvela on suletud. Jumalaema kirik on aga avatud. Juba eemalt
paistab see silma oma kõrgusega – enamus seni nähtud siinsetest romaani
kirikutest on pigem kompaktsed ja mitte eriliselt kõrgusse pürgijad.
Selle kiriku puhul teeb aga nõutuks ka torn, mis ei asu trantsepti
keskel, vaid selle ühes otsas, luues mulje mitte kui kiriku siluetist
vaid pigem mingist Rapuntsli kindlusest. Juba harjumuspärane
kaarornamendiga apsiid, stseene piiblist kujutavad sambakapiteelid,
väikesed aknad... Üllatusena tuleb ilmaratas peaportaali tümpanumil,
mida järavad lõvid ning nende kohal allegoorilised arhailised loomapead
talaotstel. Juhan teeb improviseeritud kiirloengu ilmarattast
inspireerituna ja jõuab välja sellega varakristlusse ja isegi kristluse
eelsetesse aegadesse... Juba selle portaali pärast tasus siin peatuda...
Santa Cruz de la Seros
|
Üles |
La Iglesia de Santa Maria. Santa Cruz de la Seros
|
Üles |
San Caprasio. Santa Cruz de la Seros
|
Üles |
Ilmselt panin tommi lühima marsruudi, sest Jaca ööbimiskohta sõitmiseks
juhatas navi täielikule kitserajale. Tuleb tunnistada, et mul jätkus
lollust sinna ka minna. Ühesõnaga - selle reisi offroad sai siis
tehtud ja loomulikult kaasnes ka penalt – jäime taas kohtumispaika
hiljaks. Pean tunnistama, et seekord ajas see asi mind millegipärast
päris närvi.
Jaca: kitserajal
|
Üles |
Jaca ei ole väga suur linn, Hispaania mõistes on see täielik kolgas,
kuigi omal ajal olnud ka Aragoni pealinn. Mauride käest võideti see
tagasi 1063. a, võitja ikka seesama Ramiro I, kelle käsi oli ka mängus
nt Loarres ja ka paljude siinsete kirikute, kloostrite ja kabelite
loomisel. Kuigi Jacas pidavat olema kusagil ringmüüri varemed ja ka
romaani stiilis katedraal, siis linna peamiseks vaatamisväärsuseks ja
sümboliks on viienurkne "moodne" San Pedro linnus/kindlus. Kindlus on
disainitud 1592 aastal Itaaliast eksporditud inseneri Tiburzo Spanocchi
poolt ja see on üheks neist Palmanova juurevõsudest, unistus ideaalsest
kaitse-tapamasinast. Kindluse mõte oli kaitsta piiri eelkõige
prantslaste vastu, kuid saatuse irooniaks sai fakt, et sõjas Napoleoni
vastu vallutasid prantslased linnuse ja kaitsesid end selles edukalt
kohalike vastu rohkem kui neli aastat... Et oleme väravas loojangul,
siis sisse ei lasta ka mesijutu peale mitte. Võib-olla on selles süüdi
asjaolu, et linnuses tänini pesitseb mingi väeosa. Longime piki
vallikraavi äärt, kõõludes eskarpi serval. Vallikraav ise on kuiv, selle
murul söövad rohtu hirved. Kadri ettekandele järgneb mõtisklus
kindlusarhitektuuri paradigma muutumisest peale Konstantinoopoli
vallutamist...
Jaca
|
Üles |
Hotell on seekord uhke. Spaa ikkagi. Regame end sisse. Veekeskus on
avatud veel kahjuks vaid pool tundi. Tomm tuiskab ujuma, ülejäänud
argonaudid suhtuvad veeprotseduuridesse kuidagi külmalt. Näole kleebitud
naeratusega näitsik teatab, et me võiksime kaks autot parkida hotelli
alla parkasse. Otsustame parkida ära renoo ja Polo. Ma ei viitsi
siinkohal kirjeldada, miks ma ei suutnud esimese 3 katsega tõkkepuud
avada, ütlen vaid, et kui keegi oleks seda filminud, siis kahvatunuksid
pooled klipid saatesarjas "Võimalik ainult Venemaal"...
Õhtu lõppes samas hotelli restos päris mõnusa fiilinguga õhtusöögiga.
Juba tavapäraselt sai omajagu kino edasi-tagasi tõlkimisega, kuid kõik
laabus rõõmsalt. Et olime ainsad kliendid, siis õnnestus hävitada kogu
külma valge veini tagavara, mis baaridaamil pakkuda oli.
Jacetania SPA Hotel. Jaca
|
Üles |
|
19.10.2015. Hostal
Arandigoyen. Estella
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Taamal künka otsas on Berdun (I)
|
Üles |
Hetk tagasi saabusin meie tänase hotelli kõrtsust
– väga lahe õhtusöök ja selle finaal! Ja õppetund, et inimest ei tohi
kunagi hinnata tema välimuse järgi... Pikk päev on selja taga ning ka
pisut vihma poolt peale sunnitud, kuid kokkuvõttes mitte ebameeldiv pikk
õhtupoolik siin öömajas. Silmad vajuvad kinni ja ma ei tea, kui kaua ma
üldse viitsin praegu tahvelaruti jabura klaviatuuriga võidelda... Aga ma
alustaks hoopis tänasest õhtust...
Jõudsime Estellasse üsna mõistlikul ajal, et kogu suurepärast programmi,
mida selles Põhja-Hispaania Toledoks kutsutud linnas lubati, nautida.
Plaani keeras kihva kaks asja: esiteks päris korralik vihm ja teiseks...
Ma ei kujuta ette, kes selle peale tuli, et Estellat Toledeoga joone
peale panna... Kui vanalinna kohal hiigelparklas üle rinnatise
vihmahalli panoraami piilusime, jättis all laiuv vanalinn küll
suhteliselt segase ja killustatud mulje; isegi peale paari liitrit veini
ei suudaks ma siin Toledot näha. Otsustasime minna siiski alllinnas
paistvat romaanikat inventeerima... Väheldasem kirik ja linnus, mida
proovisime koos Fiati seltskonnaga, olid suletud. Hetkel, mil
identiteedikriisis vaeveldes päevaplaane tegime, saabus raport Polo
seltskonnalt, et kogu austuse juures jne – selle katedraali pärast, mis
vanalinnas paistab, ei maksa kütust ja aega kulutada. Kõige sellega
kaasnes vel üks probleem – üldine väsimus: täna on tegelikult
ekspeditsiooni ekvaator ja senini praktiliselt hinge tõmbamata. Need
asjad kõik koos tingisid pretsedenditu otsuse minna hotelli, hoolimata
sellest, et kell polnud veel kolmgi.
Estella
|
Üles |
Tänane öömaja asub Estellast mõni kilomeeter eemal, väikese künka otsas,
väikeses külakeses – ma ei ole selle nime senini tuvastanud. Kui
retseptsiooni astusin (mis täitis samas ka kõrtsu leti aset), oli
esimene mulje mõnusalt hubane – mulle meeldis siin kohe. Ainuke kahtlane
tegelane tundus olevat ebamäärases vanuses taat (aga kindlasti vana),
kes ilmselt oli midagi joonud ja liikus, kas sellel põhjusel või mingil
muul põhjusel, väga vaevaliselt. Muidugi inglise keelt ta ei rääkinud –
ega ma oodanudki – vaid meie tube kätte juhatades viskas omaette muhedat
huumorit ja naeris ise selle peale poolhambutu naeratuse saatel...
Tubade kättejagamine vältas pea pool tundi (toad on iseenesest päris ok).
Kui siis kuulsin, et Polo seltskond tegi ettepaneku hotellis koos
õhtustada ja selgus, et seda orgunnib sama taat, olin algul üsna
skeptiline.
Hostal Arandigoyen
|
Üles |
Õhtusöögini (lubati serveerida 21.30) jäi piisavalt aega, et Estellast
muretseda chorizost tehtud pasteedi moodi asja (väga maitsev!), oliive,
juustuvalik, mingit kohalikku pestolaadset asja, veini ja muud
head-paremat ning seninähtust muljetades ja ekvaatorit tähistades veeta
meie tagapingi toas väga mõnus õhtu.
Õhtusöök ent kujunes vägagi meeleolukaks. Kokkulepitud ajal alla lauda
istudes ei toimunud midagi: taat vaatas kohalikega koos jalgpalli.
Mingil hetkel hakkas ta vaikselt liigutama ning nagu nõiaväel saime kõik
järsku toitlustatud – üsna maitsvalt. Küll kindlasti mitte udupeenelt
garneeritult, kuid kuidagi hästi meeldivalt tseremoonitsemata – nagu
kodus. Maja kulul tehti lõpuks välja aperitiiv – mingi kohalik kange
rohuleotis – Juhan nimetas korduvalt selle nime, kuid ma ei suutnud
kahjuks meelde jätta. Seda jätkus lausa kaheks ringiks ja tundus, et
taadil on hea meel selle üle, et jook peale läheb. Muuseas – jäätis
serveeriti siingi otse taldrikutee asetatud torbikutes. Ent minu õhtu
tegi pooltund peale õhtusööki. Kohalikud lahkusid jättes vanahärra leti
taha üksi. Ka meie rahvas hakkas tilkuma oma ruumidesse. Mul polnud
mingit himu veel magama minna, sestap palusin endale klaasi kohalikku
brändit. Taat valas välja ja lükkas klaasi mu ette, võttis siis teise
klaasi, valas sinna džinni ning soodavett. Kui tahtsin maksta, tegi ta
keelava liigutuse, tõstis oma klaasi ja ütles:
"Salut!"
"Salut!,
vastasin... Samal hetkel astus õuest sisse Juhan ja ka temaga juhtus
sama - tellinud klaasi brändit, valati see tax free
välja... Soovisime kolmekesi üksteisele "palju õnne"... Taat naeris
jälle oma naeru ja seletas märkide keeles, et peab nüüd küll varsti
magama minema, ta on siin hotellis üksi ja peab kõigega hakkama
saamiseks homme varakult ärkama... Ma nautisin seda hetke, seda pruuni
tahveldatud baariletti, kusagilt õhkuvat sigaretilõhna, mis seguneb
kuldse brändi aroomi ja eelnevast kalapraadimisest jäänud lõhnaga...,
aga eelkõige seda sõnades kirjeldamatut, omal moel kiiksuga pidulikku,
sundimatut, ülirahulikku, mitte millekski kohustavat olukorda, kus ma
olen, kes ma olen ja ma ei p e a midagi
tegema... Homme on alles väga kaugel...
"Salut!"
Aga nüüd tõesti, ma ei jõua enam, kell on 3 öösel... Homme kirjutan
Leyrest, Lumbier kanjonist ja kõigest muust tänasest...
***
Istun hommikusööki oodates all kõrtsilauas. Plaanime taas poole 9 ajal
startida – teel on kaks objekti ja siis pärastlõunaks Bilbaosse. Taat
toimetab köögis sama uimaselt-toimekalt nagu eilegi, mis tähendab, et
ehk jõuan diagonaalis eilsed hommikupoolsed muljed kirja panna.
***
Peale hommikusööki Jaca spaahotellis, mida saatis unisevõitu
hotellibaaridaami pahurdamine, seame autoninad läände. Taevas oli hall
ja paljutõotavalt pilvine, temperatuur vahelduva eduga +12C-st pisut
üles- ja allapoole. Esimeseks sihtkohaks oli valitud Monasteiro da Leyre
- see on üks olulisemaid tänini tegutsevaid kloostreid Navarras. Maantee
kulgeb paralleelselt Rio Aragoniga (mitte küll kahjuks kogu aeg jõe
ääres) kuni peaagu kloostrini. Veebiandmed lubavad seal kuulda-näha
elusate munkade laulu ja mida kõike veel...
Teed Leyresse jääb tähistama peatus ühes maanteetaskus, maalilise
vaatega tordikujulisele mäele, mida troonis linnake - arvatavasti Berdun
- tordikirsina keskel mingi kiriku kampaniililaadne totsakas torn.
Tagapink oli pensukast muude varude hulgas soetanud sixpacki
vahuveini, mille avamiseks ja üksteise õnnitlemiseks seesinane
tuuline-maaliline koht tundus ideaalne. Mulle meenutas see sinihall ja
nagu kaootiliselt titaanide poolt lõhatud maastik Islandit...
...Taamal künka otsas on Berdun (II)
|
Üles |
Rio Aragon
|
Üles |
Leyre klooster asutati juba AD 842 benediktiinide
poolt. Ajad muutusid ning vahepeal võtsid kloostri üle tsistertslased.
Viimased sadakond aastat (vist) on klooster taas Benediktiini Ordu
omanduses. Enamus pühakohti Jacast põhja poole on seotud Santiago de
Compostella palverännuteega – Camino de Santiagoga, olles
palveränduritele peatus-, ööbimis- või palvetamise kohtadeks.
Palverändamine Santiago de Compostellasse on täiesti omaette turismiharu
ja väidetavalt näiteks 2014 aastal olevat palverändajaid Santiagos
käinud üle 250000... Merekarbimärke (merekarp oli palveränduril
veekruusi ja pudrukausi asemel ja on nüüd palverännutee sümboliks) oleme
näinud siin juba paljude teede ääres.
Saame kokku Leyre kloostri kiriku portaali ees. Kloostri asukoht Sierra
Leyre mäestikus on loomulikult vapustav – vaadates üle rinnatise... seda
ei saa kirjeldada! Kadri ettekandele annavad juba harjumuspäraselt
vürtsi Juhani kommentaarid ja väike intrigeeriv teemaarendus: algab see
väikeste detailidega portaalist (muuseas, ka selle kohal on naljakal
kombel varikatus ja... dansker?), teeb kummarduse erinevatele
mungaordudele ja lõpeb Tallinna vanalinnas:
"Eesti (keskaegne) arhitektuur on tsistertslaste nägu..."
Lepime kokku stardiaja ja pudeneme laiali. Piletit ostes anti mulle
muuseas elektrooniline uksekaart, aga sellest pisut hiljem. Tegelikult
on see klooster suhteliselt uus ja mitmekihiline, valdav osa XVIII-XX
sajandist, meie eesmärgid on romaanikast säilinud kirik ja muidugi
krüpt. Siseneme kambakesi kirikusse – juba "harjumuspärane" rohmakas
eriliste kaunistusteta kolmelööviline ruum, apsiidis ebamaiselt naeratav
Jumalaema, Jeesuslapsuke peaaegu püsti põlvel. Mungalaulu me ei saa,
see-eest on päris vahva korraks poolhämaruses maha istuda ja saada osa
orelitunnist.
Krüpt. Hullumeelne! Sellised sambad ja kapiteelid! Mitte suured, ei
pigem väikesed, kuid täiesti nihkes ja arusaam mingitest
proportsioonidest täiesti pea peal. Uskumatu, kuidas nad siiski mõnesaja
aastaga suutsid Rooma ehituskunsti ikkagi niivõrd unustada! Krüpti
nautimist hakkab segama ent teine ja palju maisem probleem. Kadunud on
pooled tüdrukud ja peagi selgub, et süüdi olen mina. Nimelt anti meile 2
uksekaarti – üks oli Juhanil ja teine oli minul – mõlemad kaardid olid
juba kassasse ka tagasi antud, kusjuures minu uksekaart oli mõeldud ka
tüdrukutele. Uksekaarti on aga vaja selleks, et kirikust välja saada!
Hetkel, kui valmistun päästeoperatsiooniks, ilmuvad daamid krüpti ja
teatavad võidukast väljamurdmisest, tõsi, küll kurjade turistide sõimu
saatel.
Leyre klooster
|
Üles |
Ilmselt eilse päeva vaieldamatu tipp minu jaoks oli Lumbier kanjon -
maaliline paarikilomeetrine kaljulõhe, millest XIX sajandi lõpul
otsustati läbi ehitada Pamplonasse suunduv raudtee. Tomm jagab parklas
teadmisi ning juhtnööre. Võimalikest matkaradadest valime keskmise - st
paarikildise. Kanjonisse saab siseneda läbi pimeda mõnesajameetri
pikkuse rohmakalt kaljusse lõhatud (raudtee)tunneli. Lumbier kanjon on
kaitseala: fotograafide õnnistuseks elab ülal kaljudes kotkaste
koloonia, mille asukaid tullakse lähedalt ja kaugelt pildistama. Ent oma
kollakaspunaste kaljude, sügiseste puude, kohiseva mägijõe ning
püstloodsete seintega on vaimustav terve see looduse vimka ka igasuguste
kotkasteta. Siin on lihtsalt ilus! Kui mõtlen ümbritsevale
topograafiale, siis näiliselt ei tundu nagu mingit põhjust, miks pidi
jõgi läbi ümbruskonna kõrgeima künka endale tee rajama... Leian kusagil
kanjoni kahe kolmandiku peal mõnusa istumiskoha rahnude vahel ning püüan
akvapliiatsitega seda kõike kuidagiviisi jäädvustada...
Lumbier kanjon
|
Üles |
Juhani ettepanekul lepime järgmise peatuse kokku Pamplonas. Läbisõitja
pilgu läbi: mõttetu koht... Me leiame endale peatuskoha tsitadelli
lähedal – näeb kaugvaates välja midagi nagu Jacas. Telefonikonverents
otsustab kiiresti, et pühime selle linna tolmu pikemalt peatumata
jalgelt ning võtame suuna Puente la Reinasse – linna, kus kohtuvad
palverändurid. Tahaks eraldi tänada Tommi, kes telefonijutu aega hästi
kasutas ning kusagilt ahvikiirusel võileibu ja õlut hankis...
Nii, aga hommikusöök saabub, sestap lõpetan kiiresti...
Puenta la Reina. Vihm... Gerly ettekande kuulame Arga jõe ääres, Puente
la Reina (kuninganna sild – Sancho III naise nime järgi nime saanud
linn, sh sild) sümboli, silla linnapoolse otsa väravaehituse all
vihmavarjus. Puente la Reina on koht, kus saavad kokku Prantsusmaalt
tulev ja Aragoni poolt tulev palverännutee. Ligikaudu 1000 aasta vanune
sild on kujunenud sümboolseks kohaks, kus kohtuvad palverändurid ja kust
minnakse enamkasutatavat trajektoori pidi edasi Santiago de Compostella
poole. Juhan räägib juurde Henri III ja Navarra Henri (Henri IV) loo,
hugenottidest, Richelieust ja Berliini asutamisest. Vaatame üle
vihmasadu trotsides kaks kirikut. Neist viimane Iglesia del Crucifijo,
vahetult omaaegse linnavärava kõrval, jääb meelde kahelöövilisena, üks
löövidest gootikas ja teine mõnusalt romaanikas. Gooti löövi apsiidi
markeerib saksa palverändurite poolt annetatud Kristus Y –kujulisel
ristil – midagi sellist ei ole ma vist veel näinud. Saigi vist kõik!
Puente La Reina
|
Üles |
|
20.10.2015. Hotell
Casual Gurea. Bilbao
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Torres del Rio
|
Üles |
Siiruviirulise taeva taustal hakkab juba kaugelt
üle viinamarjapõldude silma künkale kokku surutud vanalinn - Torres del
Rio. Taas jälle üks tähtis palverändurite punkt. Siinkandis vist teisiti
ei saagi. Estellast siiani on tee kulgenud ainult mööda
merekarbimärkidega tähistatud palverännuteid. Matkata saab ka mööda
maanteid, kuid vahetevahel keeravad maanteelt kõrvale jalgrajad,
sukeldudes läände, saviste põldude vahele. Pean ausalt tunnistama, et
siin, neid märke ja 1000 aastaseid palvelaid vaadates on tekkinud
endalgi mitu korda mõte, et mis oleks, kui võtaks ühel päeval ette ja
läheks teele siit Kristuse lelle kiriku ja haua poole... Aga ma ei
tahaks seda teha kui palverännuturist.
Torres del Rio vanalinn tundub olevat palverändurite hulgas üsna
populaarne, sest näeme päris ohtralt seljakottide ja matkakeppidega
tüüpe merekarbimärke uurivat. Ka majaustel, kohvikute plafoonidel jm
silmab ikka siin-seal sinise-kollast merekarpi... Pargime vanalinna
südamesse peituva Santo Sepulcro – Püha Risti Kiriku - ette. See
eelnevaist pisut erinev pühakoda on tänase päeva esimene ja
ekspeditsiooni Hispaania poole eelviimane "kohustuslik" pühakoda.
Sissepääs tuleb lunastada ühe eurosega. Gerly kaob kuhugi pildistama ja
lõpuks ei jõuagi kirikusse sisse. Proua uksel on tema olemasolu ikkagi
prillide taha registreerinud, mistõttu enne minu ettekannet leiab aset
pikk emotsionaalne seletamine, et rahu, ainult rahu - me ei püüa teha
euroga talle tünga – kui tütarlaps suvatseb siseneda, maksab ise... Nii,
aga Santo Sepulcro... See kirik on seninähtutest hoopis erinev.
Arvatavasti 1170-tel templirüütlite poolt rajatuna, ei teata täpselt
selle lugu. Kiriku põhiplaan on oktagonaalne ja matkib proportsioonidelt
Jeesuse hauale püstitatud Jeruusalemma Püha Risti kirikut, portaali
kohalt võib leida templirüütlite märgi. Kiriku sisu on karge,
tagasihoidliku malelauamustriga karniisid, kaared, ... põhikaunistuseks
tornialuse tähekujuline roiete ämblikuvõrk. Loomulikult läheb jutt taas
kord Jeruusalemma ja templirüütlitele, Pühale Graalile ning selle
väidetavale peitmisele moslemite eest eile väisatud Leyre kloostris.
Juhanil on andmeid, et neid Graale oli tegelikult kaks: need, millest
siin, Püreneede nõlvadel, siin-ja seal ikka kusagil muistendina
räägitakse ning teine, mis oli Kuningas Arthuri käes. Neid võis olla
veel rohkem, kui tagasi mõelda, mitmes kohas Graali peitmist siin
mägedes juba on mainitud. See on nagu Rootsi kuninga puude istutamisega
Maarjamaal - eks ta venelastega sõjas ka viiki jäi, et pidi sõdimise
asemel Eestis sadade kaupa puid istutama.
Torrest ent jääb meenutama üks ürgvana ja lääpas uks, kaetud
merekarbikujuliste roostetanud naastudega...
Torres del Rio
|
Üles |
Üle viinamarjaväljade lookleb kitsas tee Ermita de Santa María de La
Piscina juurde. Kaugusest paistab mingi küla, mille põhiehtena
kulletavad mingid püramiidse võraga puud. Viinapuud rohetavad, kaljud
punetavad, taevas on triibuline. Tee Torres del Riost siiani on olnud
fantastiline: millised maastikud! Pildistamiseks on õues ebamugavalt
külm, viinamarjade varastamiseks ebamugavalt savine. Siin on just
sadanud ning hall plastiliinjas savi kleepub kamakatena mu matkasaabaste
taldade külge. Aga me näppame ikka vahelduva eduga tee äärest
väikesemarjalisi tumedaid viinamarju, mis maitsevad nagu odav Pinot
Noir. Imelik asi on nende viinamarjadega. Viimasest raksutamisest
saan ilmselt selle reisi armsaima foto ja üle saapaäärte savi. Mäletan
omi esimesi reise, kus Laima käis kilekotiga põõsaste vahel ja me sõime
neid veiniviinamarju nõrkemiseni. Täna nagu ei viitsikski neid võtta,
kuid "komme nagu nõuab"... ja tegelikult on nad maitsvad, otse põõsalt,
oma uduste põskedega.
Viinamarjaväljade vahel
|
Üles |
Santa María de La Piscina on see inspiratsioon ja põhjus, miks see reis
üldse sellisel moel teoks on saamas. Ma nägin kunagi netis mingit x-asja
otsides selle palvela fotot ja see oli armumine esimesest silmapilgust.
Ootasin seda kirikut ning ma ei pidanud meie kohtingus pettuma. Kui
paljukiidetud Alquezar, Monasteiro da Leyre, Taülli kirikud on seni
olnud võib-olla rohkem veebimulliks ning kohapeal pigem kahvatud, siis
see tagasihoidlik palvetamiskoht palverändurile pole turismimeedia
tähelepanu väga saanud ja seetõttu saab rääkida ise. Kiriku laskis
rajada juba eelnevaist kohtadest tuttav Sancho Ramirez, et tähistada oma
võidukat sissemarssi I ristisõjas Jeruusalemma väravast. Sellest ajast
peale pole palvela väga muutunud, va uhke vapp portaali kohal, mis sinna
on lisatud XVI sajandil kellegi Navarra kuninga poolt – vabandust Teie
Majesteet, ma kahjuks ei mäleta Teie nime, kuigi Tanel kindlasti selle
oma ettekandes välja ütles. Räägime ristisõjast, kätepesust,
muinsuskaitsest, Sancho Ramirezest, heraldikast... Kahjuks on kiriku uks
suletud, kuid õhku jääb spekulatsioon, et kiriku nime laiend – Piscina –
kätepesukauss, on seotud kuidagi Sancho tripiga Pühale Hauale ja
võib-olla (võib-olla!) on seal sees mingi õõnes anum, mis tassituna ära
Pühalt maalt seda kinnitaks... Aga see ei olegi tegelikult oluline.
Ronime kiriku kõrvale künka otsa: ma olen juba ebaoriginaalne, kui
ütlen, et vaated on lihtsalt vapustavad neis punakuldseis sügisvärvides,
tumesinise-hallitriibulise taeva all. Vaatan ringi - peaagu lausik
tasandik, millest siin-seal ulatuvad välja künkad, iga küngast kaunistab
külake või mõni linnusevare. Võtan pliiatsid ja proovin selle mulje üles
joonistada. Lõpetan, kui kaaskannatajate autod juba parklast ammu on
kadunud, näpud ei kuula enam sõna ja jalad on kivil istumisest nii
surnud, et esialgu ei julge ilma kohapeal hüppamata mäest laskumisele
mõeldagi.
Santa María de La Piscina
|
Üles |
Üllataval kombel neelab kiirtee aega hoopis vähem ja hoolimata äpardunud
sissesõidust (st sisenesime linna vähemalt kaks korda, makstes iga kord
paar euri) jõuame Guggenheimi moodsa kunsti muuseumi kõrvale
kokkulepitust varem. Välikohvik pisut eemal lehvitab kutsuvalt; külm
tortillalõik ja kohvi. Jõuame vaevalt maha istuda, kui kusagilt ilmub
Fiati seltskond ja liitub meie tagasihoidliku "dineega".
Tšativad omavahel feissbuukis
|
Üles |
Bilbao moodsa kunsti muuseum... Frank Gehry, 1997. Ma ei viitsi sellest
pikalt kirjutada. Mitte, et see oleks olnud halb. Vastupidi, nii hoone
ise, kui ekspositsioon (tjah, teine korrus oli kahjuks hetkel suletud)
mõjusid ääretult inspireerivalt. Aga ma ei oska seda defineerimatut
muljet hetkel tähtedeks vormida. Võib-olla Jean-Michel Basquiati
pildid... Hmm... mulle tegelikult need ei meeldinud, õigemini, need ei
ole ilusad, kuid nad olid ägedad, kuid midagi neis oli siiski, sest kui
alla fuajeesse jõudsin ja kogu sellele kremplile tagasi mõtlesin, siis
need nagu laadisid päriselt... Veidi ka miinuspoole pealt - jabur oli
see, et pildistada sees ei tohi.
Lõpetan muuseumi poes üle tunni varem kokkulepitud ajast. Siis söön
kebabi ja siis joon kohvi... Akna tagant tormab mööda Tomm. Hei! Kersti
ja Kristiina on endiselt kadunud. Helistan ja järsku kostub siitsamast
lähedalt helin – oleme istunud samas kohvikus aega surnuks lüües kerge
vaheseina taga. Boarding complete!
Moodsa kunsti muuseum
|
Üles |
Meie tänane hostel asub täiesti Bilbao vanalinnas, meie toa aknast
paistab tänava otsal katedraal. Lõunastele elamustele mõeldes on isegi
imestamapanev, et nii suur osa vanalinna (ok, enamus sellest on ilmselt
XIX sajandil saanud uue näo) on olemas – sellest ei räägi turistigiidid
eriti. Tõsi, hotelli ning parkimiskoha leidmine ei läinud ilma peavaluta
ning tõsi on see, et ilmselt meie maksame homme hommikul oma auto eest
vähemalt 18 euri. Et lõpuks olime määratu laiast trepist II korrusele
kõmpinud ning sees. Omaette elamuse sain sisse tšekkides, sest
retseptsionist rääkis laitmatut inglise keelt.
Võib-olla paari sõnaga õhtust. Bilbaod reklaamitakse kui üht Hispaania
kalleimat linna. Üritasime õhtul leida mõnd söögikohta ja saime sellele
100% kinnitust. Põhiprobleemiks ei kujunenud aga mitte hind, vaid see,
et lihtsalt vabade kohtadega õhtustes öögikohtades tundub olevat siin
defitsiit. Jah, tapa-baare on nii, et tapab, kuid tapade söömine oleks
siin linnas tõeline mõrv rahakotile. Tegin selle selgeks kiirvisiidiga
ühe leti äärde, kus äärmiselt meeldiva olemisega näitsik oli lahkesti
nõus tutvustama igast' ägedate suupistete hindu. Loenguga ühele poole
saanud, tellisin 4cl kohalikku brändit – see oli kõige odavam... Ent
lõpuks maandusime mingis keldris. Kallis, väikesed portsud, kuid
see-eest baskikeelne teenindus (väidetavalt, sest kui ta ka oleks mingit
kataloonia või kastiilia murrakut rääkinud, kes seda kontrollinuks). Ja
mina sain portsu noid kohalikke vorstikesi, millest ma juba tükk aega
olen unistanud (noid pakutakse tegel't igal pool Hispaanias erinevate
nimede ja väikeste variatsioonidega - alati on head!).
Meie autotäie õhtu lõppes Hollywoodis: mingis burksi-urkas hotelli
kõrval, kus õlut müüdi normaalse hinnaga. Mind pani imestama lihtsalt
see, et murdsime sinna 5 minutit enne sulgemist ja võisime jääda
lamisema vee pea kaheks tunniks, enne kui viisakalt küsiti, kas härrad
võtavad veel ühe või võime arve tuua.
Bidebarrieta, 14-3º, 48005 Bilbao, Hispaania
|
Üles |
|
21.10.2015. Hotell Quick Palace Pau. Pau (Prantsusmaa)
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Sööme Bilbao hosteli ühisköögis Taneli ja Tommiga
improviseeritud hommikusöögi kohalikust saiast, chorizost, anšoovistest,
juustust ja 50-sendisest automaadikohvist. Tanel tõttab minema, et
parkimiskoht õigeks ajaks vabastada, meie jääme Tommiga
tagapingi-daamide naasmist kohvikutuurilt ootama. Tänane kohtumispaik on
Bilbao Kaunite Kunstide Muuseum ja ma kuidagi ei tahaks sinna hiljaks
jääda. Daamid saabuvad daamilikult täpselt või 5 minutit pisut liiga
täpselt, me säilitame paanika, samas asjatult kiirustamata.
Oleme sattunud muuseumisse tasuta päeval – oh seda vedamist – tervelt
kümnekas boonust. Juhan rivistab meid pikkuse järjekorras ning teeb
kiirkursuse Hispaania maalikunstist AD 476-1900 läbi saalide juhtides
tähelepanu olulisematele seikadele (loomulikult El Greco, Velasquez,
Murillo, Jose de Ribera jne). Kui peatume kohalike impressionistide
ajastu lävel, antakse vabalt ja Juhan teatab, et:
"...Nüüd olete omapead – edasi ei oska ma teid enam aidata."
Briefing Kaunite kunstide muuseumis
|
Üles |
Ja üksi endaga ja kõrvaklappidega olengi. Veel mitu saali ilusates
pastelsetes toonides töölisi, sekka paljaid naisi ja merepilte, vahele
korraks vilksamisi Gauguin ja Cezanne... Peale viimaste, tõsi, ei haaku
varasemaga miski. Järsku seisatan ja võpatan... Siiski, võtan endaga
kaasa Ramón de Zubiaurre maalit' ühe lakoonilise ja ootamatu nägemuse,
mis toob meelde ühe ammuse mälestuse Kreekast -
Retrato de mi hermana Pilar...
Retrato de mi hermana Pilar
|
Üles |
Bilbao
|
Üles |
Edasi on tänane päev mitte just prii, kuid 200 kilti sõitu ja
põhimõtteliselt hotellis kohtumine. Oli küll mingi mõte San Sebastianis
kohtuda, kuid vähemalt minu luureandmetel seal peale saja-aastase biitši
ei tohiks suurt midagi põrutavat, mille nägemata jäämine kurvastaks,
olla. Nii raiskame süüdimatult mõned eurod ja ligikaudu tunni muuseumist
tulles mingi pargikohvikus kohvile ning tortilladele.
San Sebastian... kiirtee... Scooter ft Rammstein... Tomm saab viie tärni
biitšil Biskaia lahte ujuma... Täiesti juhuslikult kohtume Fiati crew-ga
ning telefonitsi saame teada, et Polo rahvas loovib kusagil
vanalinnas... Ok, kohtume Paus.
San Sebastian
|
Üles |
Enne rannikuga jumalaga jätmist põikame Kristiina palvel Saint Jean de
Luzi. Mõttetu küla väga, kuid eriskummaliselt maalilisel rannikul. Selliseid kihilisi kaljusid
ma ei ole varem kusagil näinud. Otsime pisut tuulevarjulisema koha
piknikuks. Kaasasolevate toidujääkide ja tagapingi ammendamatu vahuveini
tagavara baasil improviseeritud lõunasöök kujuneb mõnusaks
pärastlõunatunniks. Tšill! Mõneks hetkeks ekspeditsiooni oravrattast välja; pisut
nagu Priit Pärna surematu "Eine murul" finaalis... ainult daamid ei
vabasta end riietest.
Saint Jean de Luz. Eine murul
|
Üles |
Bonjour, France!
Biarrizist paremale ja mööda mäekülge lõuna poole.
Oluline on, et päike loojuks kõrvalistuja aknasse – muidu oleme raudselt
eksinud. Ekspeditsioon ei ole ekskursioon! Seepärast jätame
loojangukumas viimast võttes märgid maha (rehvijäljed :)) Sauveterre de
Bearni (väljast romaanika, seest gootika, sinine apsiid, kindlus,
vesiveski, ja kõik nii k....di MAALILINE!) ja Orthezi. Viimane on
Prantsusmaa poolne palverändurite seas tuntud koht, kust suundutakse
edasi üle mägede Puente la Reinasse. Vanalinn on pisut pihta saanud,
kuid põhiliseks sümboliks on kaitsetorniga XIII sajandi kaarsild, mis
tänini ühendab vastaskaldaid Gave de Pau madala kanjoni üle. Saame
sillast päikeseloojangul fotosid ja mina kustumatu visuaalse
privaelamuse kohaliku floora ja faunaga tutvumise eesmärgil:
miljonivaate jõekalda kivirahnudelt...
Sauveterre de Bearn
|
Üles |
Orthez
|
Üles |
J a edasi... edasi tuli pimedus ning kiiruskatsed jõudmaks õigeks ajaks Pausse hotelli. Selle hotelli broneeringuga oli üks jama, millest ma
siinkohal ei viitsi pikemalt rääkida. Booking.com lubas asja ajada, kuid
senini kasutult. Eks paistab... Tom-Tommi sisselöödud valed koordinaadid
muidugi ei soodustanud kuidagi kohale jõudmist ja nii sõidan viimased
kilomeetrid mööda kitsukesi külavaheteid higistavate pihkudega lootes,
et ehk sellistes kišlakkides kaameraid veel ei ole. Ent lõpp hea, kõik
hea – 10 minutit enne administraatori lahkumist jõuame kohale suht
viisakasse rekkameeste magalasse. Möllime end sisse. Toad on avarad,
kuid sisekujundus kummaline. Kõige uskumatum on dušširuum – läbipaistev
ribiline uks, ülalt tuppa otse avatud. Päris ebamugav on omi protseduure
teha teades, et kõik kostab 1:1- le tuppa.
Fiat saabub pool tundi hiljem, kergelt hullunud Tanel roolis.
Tagapingirahvas nende autos seevastu ei ole üldse hullunud, vaid täis
energilist Bacchusest õnnistatud tegutsemistahet. Polo soliidsemas eas
meeskond ning mõistetavatel põhjustel ka Tanel ei ole välja sööma
minekust huvitatud. Ülejäänud esialgu on. Pau tsentrum ja selle
söögikohad jäävad ent hotellist ca 4-5 km kaugusele ja kuidagiviisi
tuleb sinna saada (jalgsi minekut ei ole valikutes). Mõistetavatel
põhjustel on minejateks kõlbulik vaid üks autojuht (jah, mina) -
seepärast tuleb kuidagiviisi lahendada võrrand kuue inimese ja ühe
5-kohalise autoga. Enne, kui jõuame väga arutada, poeb Kadri õnneliku
naeratuse saatel pagasnikusse ja probleem "laheneb" nõiaväel. Igaks
juhuks lepin "jänesega" kokku käitumisreeglid puhuks, kui politsei
peatab ja sõidan ettevaatlikult linna. Valime pirtsutamata: et
juhuslikult saab esimesena parkida ühe aasia söögikoha ees – sees
selgub, et vietnami koht – siis võtamegi selle. Hakkame just tellima,
kui Gerly teatab, et vist oleks parem, kui ta nüüd ikkagi tuttu ära
saaks. Nojah, ma millegipärast natuke aimasin seda. Ütlen oma tellimuse
Tommile ja teen kiire otsa hotelli ning tagasi. Tagasi jõudes kantakse
lauale juba kevadrulle jt idahõrgutisi ja roosat veini. Ja siis ütleb
Tomm, et ta on nõus tagasi sõitma. Olgu Dionysos kiidetud!
Lahkume öösel ühe ringis, kui kaks pisikest kasvu armsa olemisega
naisterahvast – kokk ja ettekandja (nagu selgub – ema ja tütar) teevad
ülimeeldivalt ümber nurga seletades selgeks, et nad sulgesid tegelikult
juba tunni eest. Restoranist kaasa saadud roosa vein (kui seda kaasa
ostsin, sattus vanem daam ärevusse: ärge ostke enam veini, on juba üle
kesköö, magama tuleb minna...) leiab väärika otsa hotelli ees parklas.
Öö on üle paari päeva taas ilma jopetagi väljakannatatav...
Kell on 3.30. Magama!
|
22.10.2015. Hotel
Balladins. Foix
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Lescar katedraal
|
Üles |
Pau hommikusöök on kahtlasest miljööst ja
seltskonnast hoolimata üsna tasemel. Koguneme varakult, sest päev
tuleb taas pikk ja alustama peab Lescari katedraalist, mille
külastamiseks on vaja sõita pisut põhja poole tagasi.
Lescari katedraali hakati ehitama 1120. Kuigi tegu on kindlasti romaani
algupära kirikuga, on see tänaseks interjööris pisut gootikast ja
hilisematest ajastutest üle kirjutatud (aga mitte palju), samuti kui
fassaadides on näha erinevat sugu kivilaotistega kinnimüüritud aknaid ja
uksi, mis kokku jätab üsna segase mulje, kuid laotab samas vaatajale
ette ka kogu oma kireva ajaloo. Lescari katedraali on maetud Henry II ja
tema naine – seega Henry IV vanaisa ja vanaema. Minu tšekklisti sai ta
valitud kiriku põranda mosaiikide pärast, mis olevat suhteliselt
haruldased... Astume külguksest kirikusse – lihtsad silindervõlvid,
figuuridega kapiteelid, malelauamustris karniisid ja sambakaunistused.
Kusagilt altari kõrvalt leian kiviplaadid, mille all puhkavad
kuningasoolised. Üleskiidetud mosaiigid jahistseenidega peituvad
apsiidis ning raamivad poolkaares altarit. Nad on väiksemad ning
kohmakamad. Tahtmatult võrdlen neid Villa Romana di Casale mosaiikidega
ja taas olen siiralt üllatunud, kuidas mõnesaja aastaga ikka suudeti nii
palju unustada. Jutt läheb mosaiikidest rääkides iseenesest bütsantsile.
Umbes samal ajal, kui siin piiskop Gui de Lons tõi kaasa ristisõjast
mooramaamehe, kes orjana teenis teda jahiretkedel ja hiljem hea
teenistuse eest vabaks lastuna, ladus siia põrandamosaiigi, valmis
Monreales ja Palermos siinsega võrreldes midagi uskumatut
Konstantinoopolist sisse ostetud meistrite käe all. Muidugi – see siin
oli tollases mõttes palju hullem kolgas, kui Sitsiilia, kuid siiski...
Lescar katedraal
|
Üles |
Loudres... Ma mõtlesin tükk aega, kas see punkt reisile sisse võtta,
kuid kuna ta jäi põhimõtteliselt otse teele, siis – millal siia uuesti
saab. Ikkagi teine vaatamisväärsus Pariisi järel Prantsusmaal ning
kolmas palverännu koht kaasaegsetele katoliiklastele Jeruusalemma ning
Rooma järel maailmas. Paar aastat tagasi olevat siin ühinenud palveks
korraga 50000 palverändurit...
Kadri ettekandest saame teada, et Loudres asulana on olnud aastasadu
suhteliselt väheoluline. Mitme kuningriigi piiril on seda sõdades
solgutatud nagu enamust asulaid siinkandis. Loudresi tänasele staatusele
sobiv eellugu olevat juhtunud VIII sajandil, kui Karl Suur piiras
kohalikku linnust, mida kaitses mauride sõjapealik Mirat. Piiramine
kestis, kuid allaandmist ei tulnud. Ühel päeval pillanud möödalendav
kotkas Mirati ette hiigelsuure forelli, mida mees võttis taevase
märgina. Juhtum päästis valla sündmusteahela, mis päädis Mirati
allaandmisega ning pöördumisega ristiusku. Mirat võttis endale uue nime
Lorus – sellest tulenevat ka praegune linna nimi Loudres.
Loudres I
|
Üles |
Bernardette ja tema kabel
|
Üles |
Selle loo järg (sümboolselt) läheb edasi juba 1860-tel, kui kohalik neiu
Marie-Bernadette Soubirous nägi ühes kaljukoopas järjestikku Neitsi
Maarja ilmutusi, kes palus tal koopa põrandasse auk kaevata. Neiu võttis
taevast sõna kuulda ja kaevas. August hakkas immitsema allikas.... Ma ei
hakka seda lugu siin pikemalt ümber jutustama, kes viitsib, saab
Catholic Online'st (#catholic.org)
selle kohta täpsemalt lugeda. Kui Bernardette suri, püstitati koopa
kohale kirik. Tänaseks on siin mitu kirikut (suurim betoonist koorik
maa-all, mis pidavat mahutama üle 50000 inimese!), teedel vuravad reas
ratastoolid. Püha Bernardette on haigete ja invaliidide, samuti karjuste
ja Loudresi linna kaitsepühak. Täna voolab koopa allikast tonnide viisi
tervendavat vett. On dokumenteeritud juhtumeid imelistest inimeste
tervenemistest, kes pühas vees supelnud... Kiriku vastas, üle jõe, on
isegi vastav "spaa". Seisame Taneliga koopast pisut eemal ning vaatame,
kuidas osa meie reisirahvast trotsib järjekorda, et ka läbi lipsata
Pühast koopast. Põnev on jälgida, kuidas Loudres mõjub 2/3-le me
seltskonnast (Polo rahvas on juba läinud): näen hämmastusega, et mõni mu
kaaslastest saab siiralt kurjaks, mõni kehitab õlgu, mõni... Ma ei jaga
tegelikult seda ülimat skepsist – seda kõike siin on väga paljudele
vaja. Ja ma arvan, et seda on ka mingil kujul mulle väga vaja, kuid siin
jääb miski vajaka, õigemini, miski on väga üle. See siin on suur usk
ja... suur äri... Kindlasti ei pane ma kellelegi pahaks, kes tões ja
usus siia on tulnud abi otsima ja saama, kuid ma siiski ise ei osta
küünalt. Küll jätan lõpuks karpi nõutud summa väikese veepudeli eest,
joon väidetavalt otse allikast tuleva raudtoru otsast sõõmu (see ei
maitse kloori järgi) ja täidan pudelikese. Kommerts? Kindlasti. Ent ka
Playboy, poksimatš, kartulikrõpsud, beebipillid, suusamaraton,
mobiiltelefon, mahepõllundus, Saku õlu, poliitilised parteid,
televisioon... on kommerts - ning enamusel sellest kommertsist on
inimesest endast ja noist väärtusest, mis inimese teevad, täiesti kama.
Siin, vähemalt neile, kes usuvad pakutakse (ok iga pisiasi "tühise"
paari euro eest) kasvõi formaalset tuge. Tuge, mida raskel hetkel
igapäevaelus niisama ei saa ja küsida on piinlik. Ja kui palju sageli
rohkem vaja ongi, kui hetk mõistmist, hetk austust, hetk kõrvalseisjas
inimese nägemist, hetk toetava sõnaga ...Sa saad hakkama küll... Sest
lõppeks on selle koha sõnum headus, ükskõik kui vastuvõetav, arusaadav
või ootuspärane siis on selle sõnumi edasiandmise või pakkimise vorm.
Aamen!
Loudres II
|
Üles |
Loudres III
|
Üles |
Ekipaažid pudenevad laiali. Nagu meie rahvale omane, otsustame üsna
süüdimatult Loudresis lõunatada. Lahkume kiriku(te) eest väljakult ning
satume esiti otse lõigates sellesse maa-alusesse moodsasse
betoonkirikusse. Mastaabid võtavad sõnatuks! Peale punase riidega üle
kaetud ristidega altarite ja tagantvalgustusega valguskastides pühakute
portreedega ei viita midagi otseselt kirikule. Ei kujuta ette, kui see
ruum on inimestest tulvil.
Pühalt alalt välja saanud lööb näkku räige kaubandus – terve kvartal on
täis igast kristlikku ja poolkristlikku nänni müüvaid poekesi ning
kaubamaju. Mida sodi kõike! Made in China. Põgeneme kiiresti söögikohta,
kus tundub olevat vabu kohti. Umbes tunni pärast lahkume kogemuse võrra
rikkamana: ülikallis õlu, sitt (ning kallis) sibulasupp ja sitt (ning
kallis) lasanje... Pardon! Mõttetult kulutatud 22 eurot...
Telefonikõne Fiatist annab teada, et teele jäävasse eelajaloolisse
koobastikku ei lasta, seega 25000 aasta vanused käejäljed jäävad
nägemata.
Ja ongi käes selle reisi viimased nö "ametlikud ja kohustuslikud"
kirikud: Saint Just de Valcabrere ning sellest paari kilomeetri kaugusel
mäekünkal, vanalinna keskel, St Bertrand de Comminges. Neist esimese
parklasse jõuame traditsiooniliselt taas teistest hiljem. Fiati
seltskond on juba lausa üles vanalinna läinud. Käsutame nad siis
tagasi...
See on ilus kirik. Põldude keskel, pugenud
hauasammaste (koht jäi muuseas viimaseks puhkepaigaks paljudele
palverändureile) ja küpresside vahele. Just sobiv koht palveränduri
vaimu turgutamiseks. Kirik on keskmeks väikesele surnuaiale, mida olevat
kasutatud juba enne roomlaste tulekut. Pisut annab päikest, mis söövitab
mällu pildi ühest hästi rahulikust pärastlõunast. Sissepääsu eest
küsitakse raha, kuid mitte ülemäära. Piletiputkas asjatab kolm soliidses
eas ülilahket naisterahvast. Üks elatanud püha õde üritab meie nooremate
daamidega isegi vene keelt rääkida – seekord jääb jutt meie daamide
keeleoskuse taha... Koguneme külgportaali ette, et Kersti lühikest ja
mittelöövat (sorry Kersti, kuid nii see oli) ettekannet kuulata. Õnneks
päästab Juhan taas päeva... Portaal on arhailine ja räägib kahe
hispaanlasest märtri (St Justus ja St Pasteur) peatajäämisest, samuti
Pühast Helenast, kes oli kuidagiviisi seotud Kristuse risti tüki
toomisega siia. Nende kohal räägitakse (ja sellega ka hoiatatakse,
kutsutakse korrale) apokalüpsise lugu... Ühesõnaga väga sobiv peatuskoht
palverändurile teel Santiagosse. Paljude rändurite jaoks see kalmistu
siin ümber jäigi viimaseks/igaveseks peatuskohaks. Jõuan just mõelda, et
kui välja arvata sulnis panoraam ja see miljöö, siis kirik ise ilmselt
enam millegagi väga vast ei üllata (kui välja arvata see et tänase
loengu tulemusel tutvusime vööndkaarte ja nn triumfikaarega altari ees).
Kuid üllatab ning üllatab ootamatult. Ühe sambapaari juures tõmbab
tähelepanu imeilus korintose kapiteel, mis on justkui fotošopiga
tötsakale sambale kleebitud. Tema paariline püüab kohmakalt
akantuselehti kopeerida, kuid jääb omaaegse meistri higist ja pisaratest
hoolimata üsna naljakaks farsiks. Ja siis hakkab tulema: siin ja seal
vilksatab mõni marmorist friisitükk vm raidkivi, mis kindlasti ehtis
algupäraselt mõnd rooma templit või villat. Ilmselt ei ole vaja otsida
kaugelt ka allikat – kui turismiinfot uskuda, siis St Bertrand de
Comminges vanalinna künka ees olnud kunagi rooma linn (Lugdunum
Convenarum). Eriti hull lugu on apsiidiga (välisküljel) ning
lõunafassaadiga – mida ei ole vaja tavainimesel, kes kirikusse tuleb,
vaadata: need järgivad küll plaanitud mahtu, kuid koosnevad erineva
suurusega lõigatud marmori- jm kivitükkidest, mis kindlasti ei ole
algselt selle palvela jaoks tehtud. Muigamisi tuleb ette kolhoosiehitus,
kus mõnikord käkerdati hooneid kokku rajooni lattu seismajäänud
kättesaadavatest betoonelementidest, silikaat- ja õõnestellisest...
St Just de Valcabrere
|
Üles |
St Bertrand de Comminges on väike künkale surutud keskaegne linnake.
Linna nimi tuleb Bertrand de l'Isle-Jourdainilt – Toulousest pärit
rüütlilt, kes saadeti/valiti? siia 1080-tel piiskopiks. Tema laskis
ehitada kiriku ja kloostri, mõeldes seejuures just
palverändureile. Kloostri ümber kasvas ajapikku linn. Mitte just väga
tuunitud, kuid ka mitte puhas ajakonserv – siin elavad inimesed.
Roadbooki kohaselt on meie sihtmärk tegelikult mitte vanalinn, vaid
Cathédrale Notre-Dame de Saint-Bertrand-de-Comminges koos sellega
ühendatud kloostriga. Kirik on võimas. Selle vanim osa (peaasjalikult
narteks) pärineb XII sajandist, ülejäänu on noorem. Omaette teema on XVI
sajandi hullumeelne orel ja puidust suletud nö sisemine kirik piiskopile
jt aukandjatele. Kuna kirik oli üks piirkonna tähtsamaid punkte
Prantsusmaal palverännuteel Santiago suunas, siis võib-olla oli selline
eristatus lihtsurelikest vajalik. Ei tea... Igal juhul see tumedast
puidust tahveldistega tara tapab kogu muidu nii suurejoonelise ruumi -
katedraal on üks kõrgemaid (kui mitte kõige kõrgem), ida viimaste
päevade jooksul oleme kogenud. Üks naljakas asi jääb silma kirikust
kloostri poole peale minnes: krokodilli topis ühel piilaril...
St Bertrand de Comminges: kirik
|
Üles |
Klooster: ristikäik, paarissambad, sarkofaagid ning taas imeilus vaade
maastikule... Kusagil seal taamal paistab puude varjust St Just de
Valcabrere ja pisut eemal on maast välja kaevatud viimased riismed
Lugdunum Convenarumist...
Skitsin kiiresti kloostri väravatorni (?) ja
tunnen, et olen natuke sellest romaanikast väsimas...
St Bertrand de Comminges: klooster
|
Üles |
St Bertrand jääb meelde veel kahel põhjusel: esiteks leidsime sealt
ehtepoe – jätsin minagi sinna paraja summa, et lunastada üht sõrmust
Herale. Ent teiseks – teiseks oli keegi tropp ära kangutanud rendiauto
tagaklaasilt suure (ja jõleda) kollase Centauro- kleepeka ning mätsinud
selle esiklaasile. Ausalt öelda me kahtlustasime tervituseks Fiati
tšikke, kuid hiljem selgub, et nemad ei olnud süüdi. Igatahes oli tükk
lolli tööd, et kleepekas esiklaasilt enam-vähem ühes tükis ära saada ja
siis kuidagi tagaklaasile tagasi kleepida...
St Bertrand de Comminges
|
Üles |
Annan rooli üle Tommile – läheb ju kaheksas päev roolis – ja pühendan
tagapingi vahuveinivarude hävitamisele. Lootusetu – neil on otseühendus
vist tehasega... Teeme kusagil maisipõldude vahel hädapeatuse. Kersti
toob mõned maisitõlvikud, kuid minu arvates need süüa küll enam ei
sünni. Tagapink siiski üritab "maiust" järada. "Makis" käib
Yello - The Race. Seisame auto kõrval,
käes pokaalid vahuveini ning siidriga valmistudes saama selle reisi
suurimat tantsu- ja naeruetendust. Tomm demonstreerib (ilma tilga
veinita muuseas) salsat, sambat, rumbat ja padespaani, peas ujumismüts
ja ees Scootrimehe (Baxxteri siis) prillid. Me kõõksume poolhämaruses
maantee ääres, käes pokaalid ja maisitõlvikud, möödasõitjad aeglustavad
käiku... Ma peaaegu lämbun hirnumisest...
Yello: The Race (12'' Extended MIx)
|
Üles |
Maisipõllud, viinamarjapõllud, supermarket, maitsešokolaad, vein,
siider... Hotell... Rahval on plaan minna kõrvalolevasse Buffalo Grilli
sibularõngaid otsima. Daamid, Tanel ja Tomm lähevad enne nina
puuderdama, jään neid fuajeesse ootama ja ülihead inglise keelt rääkivat
retseptsioonidaami kiusama. Tellin õlut (Leffe) ja uurin, miks ta siin,
peaaegu Hispaanias, seda belglast müüb. Ta ei tea õlledest midagi.
Nojah, peaasi, et Heineken ei ole. Siis ma ei saa ikka jätta küsimata,
et mida halba tegi Marie Antoinette, et nad tal pea maha pidid lööma. Ka
sellele ei saa ma adekvaatset vastust. Kui ma siis jõuan prantsuse
kommunismini ja selleni, miks, pagan küll, keegi siin reedeti tööd ei
tee ja mõned puhkavad ka esmaspäeval, mille peale neiu alustab kerge
ärritusega hääles minu valgustustööga...; ühesõnaga, kui just hakkab
huvitavaks minema, haaratakse mul kraest ning viiakse Chigago Bullsi...
või sellesse eee... Buffalo Grilli...
Last night I saw a cowgirl.
She was floatin' across the ceiling.
And last night I saw a naked cowgirl.
She was floatin' across the ceiling.
She was mumblin to some howlin' wolf
about some voodoo healin'.
Mmm Baby...
ZZ-Top. My Head's In Mississippi
|
23.10.2015. Hotel
Sidrome. Figueres
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Foix
|
Üles |
Olemegi tagasi Hispaanias, Dali linnas. Hotell on
euro, tuba päris vinge. Et Polo läks veel üheks ööks kusagile
Montpellier'i kanti, siis on tubasid üle – minu päralt on terve üks suur
tuba - naudin täiega üksindust. Tundub, et rahvas hakkab väsima, sest
täna õhtul ei olnud kellelgi entusiasmi peale hotellis sisseseadmist
kusagile välja minna. Vahelduse mõttes on see tegelikult päris mõnus.
Hommikune Foix jääb meelde jahedana ning päikesepaistelisena. Foix on
väike mägine linnake endise Aragoni ja Prantsusmaa piirialadel. Linn on
omaaegsete kindlustatud punktide ahelikust üks põhjapoolsemaid, seda on
seostatud ka kataritega ja nendevastaste ristisõdadega – kuid sellest
pisut hiljem. Vanalinn paikneb L'Ariege jõe kanjoni kõrval künkal, künka
tippu ehib Chateau de Foix – kõrgete tornidega kindlus, mis distantsilt
meenutab mõnd vaadet Très Riches Heures du Duc de Berryst.
Kindlusesse me ei saa – see avatakse alles ennelõunal. See-eest saame
kuulata Elleni ettekannet miljonivaatega terrassil. D'Artagnan, de
Treville, Henry III... Väike koht, aga Dumas tegelaste läbi seostatav
suure looga... Need pilvedesse kaduvad mäekesed ei ole siin enam
Gaskoonia – sealt sõitsime me eile läbi, kuid siiski selle ähmane
piiriala ja Pariisi mõistes samasugune kolgas. Henry III-lt läheb jutt
üle Henry IV-le, kes Foixi krahvi ning Navarra kuningana 1589. a
krooniti Prantsusmaa kuningaks. Kõrvalepõikena läheb jutt tema ning
Maria de Medici pulmale Lyonis, kus kanti ette maailma ajaloos teine
ooper - Jacopo Peri poolt spetsiaalselt selleks pulmaks kirjutatud
Eurdice... Juhan mõtiskleb pisut chateau mõiste teemal.
Chateaud on siin kõik: nii lossid, kui keskaegsed linnused. Viimased
siiski kui üliku elukohad. Kindlusarhitektuur, castellum, burg,
konvendihoone... Kohalik le fort tähistab (vist) enamasti
ainult kindlust.
Chateau de Foix
|
Üles |
Mäest alla jalutades satume hommikusele päikeselisele turule:
kõiksugused puuviljad, mesi, juurviljad, mahlad jm aiasaadused,
lõikelilled. Keegi küpsetab kastaneid... Juhuslikult kõrgub turu kõrval
Saint Volusieni kirik. 1104. a alustatud, algupäraselt romaani – nagu
tõendab portaal ja narteks, kuid peale usurüüsteid 1500-tel on seda
remonditud ja ümber ehitatud, mistõttu see romaanikale iseloomulik ajatu
värskus on saanud taevassepürgivaid gooti ja renessanssi jooni. Lähen
sisse.
St Volusien
|
Üles |
Ostan õunamahla. Teistega koos auto poole lonkides kuulen, et kellegi
käest küsiti, kust me oleme. Vastuse peale, et Eestist, noogutati
tähendusrikkalt ja lisati napisõnaliselt:
"Kriminaalid"...
Järgmine punkt peaks olema Montsegur - seega rõõmsalt kagusse. Probleem
on aga selles, et meie renoo paak on kuiv. Eile proovisime õhtul
kusagilt kütust osta, kuid Prantsusmaale omaselt on õhtusel ajal paljud
tanklad suletud ja automaatides töötavad väga sageli vaid mingid
kohalikud kaardid. Ausalt öelda läks tankla leidmine hommikul siingi
üsna hädiselt. Paar esimest tiiru linnas jäid pensukate osas tulemuseta.
Lõppeks võttis Kristiina oma prantsuse keele oskuse ja julguse kokku
ning läks linna inimesi küsitlema. Õnnestus! Saime õige suuna kätte ja
lõpp hea, kõik hea. Et Prantsusmaal on kütus oluliselt kallim, kui
Hispaanias, siis igaks juhuks ostsin vaid 15 l – piir ei ole enam kaugel
– koos Carcassonne otsaga vaid 150 km. Et sinna jõudmiseks tuleb sõita
üle ja läbi mägede mul muidugi kohe ei koitnud ja etteruttavalt öeldes -
see oleks õhtul peaaegu kurvalt kätte maksnud.
Turg
|
Üles |
Chateau Montsegur asub üksi keset maalilisi mägikarjamaid. Pargime oma
auto kruusasele platsile, mille servas suurte silmadega vaatavad üle
elektrikarjuse taas maailma ilusaimad lehmad. Karjakellad, sulnis
päikesepaiste. Meie nooremad daamid on leidnud rohelistelt nõlvadelt
"tagasioidlikud aaskäokingad" ja need kaunilt juustesse seadnud. Renoo
tagapink ilmselt miilustab salaja juba vahuveiniga... Viskaks lihtsalt
sirakile... Paraku on mul vaja teha ettekanne... Niisiis... Montsegur
oli üks viiest peamisest kindlustatud punktist Prantsusmaa piiril – üks
viiest nn Carcassonne sõrmest. Montseguri linnust, millest täna
järsuseinalise mäe tipul on säilinud vaid varemed (need ei pärine mitte
algsest vaid XIII-XIV sajandil ehitatud uuest kindlusest), teatakse ka
kui üht viimast kantsi ristisõjas katarite vastu. Mis või kes on katarid
ja mis on nende lugu, ei hakka ma siinkohal ümber jutustama – üsna hea
ülevaate saab veebist eesti keeles näiteks siit:
#personainfieri. katarid/.
1244.a linnus vallutati ja 220 ketserit (ketser tuleb sõnast katar (katharos
– puhas kr k)) põletati sealsamas teistele õpetuseks.
Caedite eos. Novit enim Dominus qui sunt eius!
Need tsistertslasest pühamehele Arnaud Amalricile suhu pandud sõnad
sõnad Beziersi piiramisel (Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb) on
läinud kurikuulsatena ajalukku ja annavad kaudse narratiivi ühele
kataritega seotud müüdile – katarite kindlused ja katarite müstiline
arhitektuur. Katarid ei olnud suuremat sorti ehitajad, patsifistidena
nad ei vajanud enne Albilaste ristisõda ka sõjalisi tugipunkte.
Sõjategevuses palkasid nad end kaitsma katoliiklastest sõdurid. Ent
vallutajal oli lihtsam kõik korraga maha nottida... Seetõttu jutt
katarite salajasest ja müstilisest arhitektuurist on üle paisutatud ning
näitena toodavad linnused, sh Montsegur, on eksitavad, sest peale
Albilaste ristisõda ja teist ristiretke katarite vastu 1240-tel,
alistatud linnused pühiti maa pealt ja ehitati XIII-XIV sajandil juba
prantsuse kuningate käsul üles.
Mäe otsa me ei roni. Ainus, kes seda kaalub, on
Tomm, kuid enamuse diktaadil ta loobub. Asjata. Teine võimalus
Queribuses, millele mina loodan, luhtub kahjuks õhtul..
Montsegur
|
Üles |
Tee Carcassonne'i lookleb kaks tundi mägede ning uniste külakeste vahel
ja on lihtsalt imeilus. Peatume piknikuks viinamarjanõlvade vahel, Tomm
hangib sealt operatiivselt pisku toidulisa. Päike paistab, väljas on
tuuletu +19C. Sööme chorizot, saia, viinamarju, tagapingist leitakse
"juhuslikult" vahuveini...
Sinna viinamarjapõllu äärde tahaks lihtsalt pikali
visata ja jääda... päevaks...
"Sinna viinamarjapõllu äärde tahaks lihtsalt pikali visata ja jääda...
päevaks..."
|
Üles |
Paa rkümmend kilomeetrit enne Carcassonne'i sissesõidul ühte külasse
saame kerge külma dušši. Auto peab kinni politseipatrull: 4 tursket
tüüpi kuulipildujatega, ühe rinnal rippumas suur binokkel – jõudsin
märgata, et enne peatamist ilmselt jälgis ta juba kauget meie laskumist
mööda kitsukest teed metsatukkade vahel. Kartsin, et olen äkki ületanud
kiirust, kuid ei. Meilt küsiti dokumente, helistati kuhugi, siis küsiti
elukohta, töökohta jne – ühesõnaga kontrolliti isikuid. Samuti uuriti,
mida asja on meil seal ajada, kuhu lähme jne. Põhiprobleem näis neil
olevat meie rendikaga ja sellele lihtsalt kruvidega külge lastud
numbritega. Pagulased... Veerand tunni pärast saame minema sõbralike
sõnade saatel:
"Bonnes vacances! Au revoir!"
Carcassone... Siin ta siis on – multifilmi printsesside kodu... Prr...
Ikka väga-väga palju turiste. Pargime auto hiigelparklasse, trehvates
seal juhuslikult Fiati seltskonnaga. Parkimishind on krehvtine, kuid
loomulikult odavam, kui Tallinna kesklinnas. Ülejäänud seltskonna leiame
kümne minuti pärast linnavärava eest pingil päikeselaigus unelemas....
Ootajad
|
Üles |
Carcassonne ajalugu ulatub tagasi loomulikult
Rooma eelsetesse aegadesse, linnale panid aga aluse roomlased (Carcasum).
Linna kindlustusrajatistele (mille osasid on säilinud tänini) pani aluse
juba Theodoric II 450-tel AD. Kindlustusi täiendati ja kaasajastati
peale 1209. a, kui katarid kaotasid Albilaste ristisõjas linna paavsti
armeele. Linn sai tänini hoomatava mahu peale 1247. a, kui Carcassonne
muutus olulisemaks kindlustatud punktiks Aragoni ja Prantsusmaa piiril.
Carcassonne on läinud sõdade ajalukku sellega, et väidetavalt siin olla
kasutatud esmakordselt puidust kaitserinnatist müüri ülaosas, mis
kaitses täiendavalt kaitsjaid ja andis võimaluse müüri all askeldajate
pihta paremini kõiksugu surmatoovat kola loopida. Loomulikult –
Carcassonne väravas ei saa läbi ilma härrade Ruskini ja le Ducita.
Tänane Carcassonne on ilmselt Viollet le Duci ulatuslikem fantaasia
(1853). Ta on oma uskumuste järgi restaureerinud kümneid keskaegseid
chateausid, kirikuid, raekodasid jm, kuid Carcassonne on neist suurim –
see on terve linn.
"What is patina and what is dirt?"
Sellest Juhani retoorilisest tsitaadist oma Rooma õpinguaegadest areneb
päris põnev diskussioon restaureerimisest, restaureerimise
koolkondadest, autentsusest ja paatinast a loomulikult jõuame otsaga
välja Jumalaema kiriku juurest Paide tornkindluse ja Tartu Jaani
kirikuni. Jah ja mis siis on õige ja mis on vale? Carcassonne'is sees
kõndides muidugi on Duci käsi tuntav ning kohati selle õrna ja
romantilisehõngulise "rafineeritud gootika" lisamine/kasutamine häirib.
Eriti teravalt hakkab silma üleslaotud linnamüürikivide rustika, mis
teravalt eristub alumistest, originaalkihtidest. Aga ma ei vingu – mis
puudutab mastaape ja olustikku, siis keskaegse elu-olu õppemaketina on
see ju väga hea koht – selliseid peab ka olema, muidu lapsed arvavadki
õigusega, et konserveeritud vormitud ahervared ei saa ju "päris" olla,
sest neid katavad suvalised kaitsekatused, neil pole torne ja
tõstesildu...
Carcassonne
|
Üles |
Minu Carcassonne'i mälestuste hulka jääb veel seljakoti kaotamine.
Sisenesime kirikusse hetkel, kui seal kolm vene meest Moskva Kremli
kirikust alustasid miniatuurse kontserdiga. "Ave Maria"... küll tuntava
vene aktsendiga, kuid siiski (minu ACDC-ga rikut' kõrva jaoks)
perfektselt ning lummavalt esitatud... Kirikust väljudes mõtlen, kas
peaks ostma meeste CD või mitte... Veerand tundi hiljem linnamüüril
turnides avastan äkki, et seljakott on kadunud. Loogiline kiire järeldus
on, et ju jäi kirikusse. Torman tagasi ning leian selle seal, kus
istusin. Üks lauljatest näeb mind ja noogutab sõbralikult. Kas ta pidas
sel silma peal? Ei tea, aga ma tunnen lõpmata tänutunnet... ja väljudes
ostan plaadi vene kirikumuusikaga. Alustan just tagasiretke läbi linna
parka poole, kui saan Kerstilt kõne – kas ma tahan ka kebabi? Jah,
tellige ära palun...
Kulgeme vaikselt koos Fiatiga läbi pärastlõunapäikeseliste
viinamarjamaastike Chateau Queribuse poole. Polo võttis suuna selleks
õhtuks itta ja arvatavasti jõuab Figueresesse üldse homme või isegi
tulevad otse Barcelonasse – ma täpselt ei saanudki aru. Ümberringi
paistavad väikesed veinikohad – mõisateks on neid vist vähe palju
nimetada – kõik pakuvad degusteerimist. Keerame ühe õue peale sisse.
Naeratav vanemapoolne daam tuleb tervitades vastu. Qui! Veini saab
maitsta küll, kuid ta ei räägi kahjuks inglise keelt. Paneme siis
Kristiina tanki... Daam pakub 5 erinevat veini: kahte valget, roosat ja
kahte punast. Igaühe juurde käib stoori ja naeratus, Kristiina ilmselt
ei suuda sellest päriselt pooli asju tõlkida, kuid mis sellest – ikkagi
on lõbus. Ja parim on viimane punane... Paarikümne minuti pärast toome
Bacchusele ohvrianni ja ostame kaasa mõned pudelid valget.
La Lause veinid
|
Üles |
Tee ronib mäkke. Kusagil 30 kilomeetrit enne Queribust on renoo paak
jälle kuiv – näidiku järgi 0 km sõita. Vaga ilus tee, hingematvad
vaated. Mäed. Mitte ühtegi küla. Kohas, kus teelt näitab mäkke üles
silt: Chateau Queribus 3 km, leiame mingi söögikoha, mis on küll kinni,
kuid selle juures askeldav tädi teab rääkida, et ca paarkümmend kilti
edasi olevat pensukas, enne mitte. Kirun mõttes oma lollust – miks ma
küll Foixis rohkem paaki ei võtnud! Teha pole ka midagi. Gaasi ja edasi.
Renoo veab mäkke üles ära. Parkla on poolel teel mäetippu. Mäetipus asub
Chateau de Queribus. Mäetipu ja parkla vahel on piletiputka. Ja
piletiputkas on kuri moor ning pilet on kirves. Ainult mäe otsa ronimise
eest! Masendav... Peale paari müürijupi seal ei tohiks olla, seda enam
see tuska tekitab. Enamuse diktaadile alludes jääbki selle mäe otsa
ronimata. Ronime siis teise otsa, mis on tasuta. Vaade on sealt peaaegu
(loodetavasti) sama hea ümbritsevatele loojanguroosadele-sinistele
mägedele ja Queribusele endale. Koguneme lõpuks Päikest saatma ühe
piknikulaua juurde punakasroosakas kumas kümblevale nõlvale. Tagapink
võlub nagu nõiaväel lagedale pokaalid ja šampuse (miks ma ei imesta).
Leian mingi pingiotsa ning skitsin.
...Queribus
|
Üles |
Renoo käivitub. Esimesed 4 km on kindlalt allamäge, seega suurema teeni
veame välja. Ent maanteele jõudes laskumine jätkub. Mõned korrad
paarisaja meetri kaupa tõuse, kuid ikka edasi ja alla mere poole. Ning
ime sünnib: ca 20 kildi pärast on tõesti täiesti sularaha eest töötav
pensukas.
***
Ja siin ma nüüd olen üksi, vann on kohe kuuma vett täis. La Lause
veinitalust pärit valge veini Les Pierrons de Sobransac - jaoks sain
retseptsioonist pooliku kotitäie jääd: neiu küll vabandas, et see oli
tema enda jaoks ja rohkem ei ole. Noh, ma ei hakanud kaebuste raamatut
küsima...
PS. Chateau Queribus märgib ühtlasi ka romaanikaekspeditsiooni viimast
kohustuslikku punkti.
Figueres
|
Üles |
|
24.10.2015.
Apartement Aribau. Barcelona
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kust saab pileteid?
|
Üles |
Oleme Dali muuseumi ukse taga vist selle päeva
esimesed. Pisut on ekslemist ning sissepääsu otsimist, kuni turvamees
õige lingi kätte juhatab ja sahmimist piletite ostmisega. Aga siis oleme
sees. Võtame platsi ümaras sisehoovis - endise teatrimaja saalis, mis on
praeguse muuseumi südameks – üksinduses ja vaikuses, et kuulata
suurepärast ettekannet Kristiinalt. Poole tunni pärast oleks see juba
hordidena sissevalguva rahva tõttu võimatu. Fiqueres oli Dali kodulinn.
Teatrimajas, mis oli meistri esimeseks näitusesaaliks ja mis praegu on
muuhulgas ka Dali mausoleum, võib vaadata läbilõiget tema loomingust,
siin on üleval on ka tema viimane maal – Swallow Tail (1983).
Ringi kõndides näeb siin kõike: maale, graafikat, skulptuure,
hologramme, mööblit, installatsioone. Dali tööde seast võib leida ka
teiste kunstnike töid – neid, mis olid kunstniku enese kogus. Naljakas
on kõndida korruselt korrusele teades, et ekspositsiooni on pannud kokku
Dali ise, omal eluajal – iga eseme jaoks on hoolikalt valitud koht.
Samas hoiatatakse külastajat, et eksponaatide paigutusest ei maksa
otsida mingit süsteemi – tuleb tunda end vabalt ja kõndida ringi
omatahtsi.
Kust saab pileteid?
|
Üles |
Kõnnin ja vaatan ja ahmin... Kuid jõudnud kolmandale korrusele tajun, et
vaatan stiili, tehnikat, soliidset esitust – see kõik kokku on väga
lahe, kuid selle kõige juures on tunda vaoshoitust ja talitsetust,
viisakust. Natuke pisut liiga frakki ja väljapeetust... Miks ma seda
tunnen. Tahtmatult võrdlen nähtavat Brügge Dali muuseumiga, mis oli
kõike muud kui talitsetud: nihkes, provotseeriv, irvitav, segane...
Pilves. Siin on ju tegelikult ka, kuid olemuslikult peitub kõik nagu
loori taha... Kuigi ma ei saaks öelda, et nii mitmeski kohas siingi
karjun hääletult "ahaa!"
Dali...
|
Üles |
Peale mõningast arutamist ja pisut ka juhuslikku valikut võtame ette
viimase serpentiinteega sõidu üle Cap de Creusi poolsaare sihtkohaks
Port Lligat (või ka Portlligat). Tee tõuseb mäkke ja laskub siis otse
veepiirini, valgesse, pisut ligadi-logadi üliarmsasse külakesse. Ilmselt
on suvel siin hullumaja – vaadates seda randa, kuid praegu tundub
kuidagi tšillilt unine ja äraolev. Dali maja asub keskusest pisut eemal
ning sinna sõiduks tuleb läbida paar ikka päris kitsast ja metsiku
tõusuga tänavat. Kui siin ühel hommikul peaks mõne ime läbi kiilasjää
tekkima... Valge, väljast silmatorkamatu maja asub praktiliselt
kalapaadisadamas. Piletikassas selgub, et majja sisse saamiseks tulnuks
end eelnevalt regada, kuid aeda saab. Pilet isegi ainult aeda on
loomulikult päris soolase hinnaga. Aga valitud seltskonnaga ikkagi
otsustame minna. Juba esimesed sammud ütlevad. et see ei ole tavaline
koduaed ning, et kulutus piletile oli asja väärt. Dali veetis siin päris
suure osa oma ajast. Oma venelannast elukaaslasele otsis ta eraldi
villa, kuhu sisenemiseks pidi tal olema muusa kirjalik luba. Juba eesaed
tekitab oma valgete vormidega elevust, kuid tagaaed: ma ei oskagi seda
muljet kirjeldada... valge, absurdsete kujukeste ja vidinatega, siin
seal peesitavate betoonist Michelini mehikeste ning Pirelli
rehvireklaamidega... Täiesti segane...
Port Lligati poole
|
Üles |
Dali aed
|
Üles |
Ja siis... Ja siis tagasi Barcelonasse...
Üritame leida mõnd söögikohta tee äärest, ent
rahuldume lõpuks väikese piknikuga pensuka taga äärekivil. Oo - tagapink
joob vahelduseks San Miqueli. Kas tõesti on vahuveinivaru otsas?
Majutuskohaga on kokkulepe, et keegi ootab meid kel 17.00 maja ukse ees.
Peale korralikku ekslemist Barcelona ühesuunalistel tänavatel leiame
Tom-Tomi abil õige maja. Numbrit ma küll ei näe, kuid näen trepil
pikakasvulist naist ootavat ja aiman instinktiivselt, et oodatakse meid.
Kupatan foori all Tommi autost naisega suhtlema. Tomm tormab minema ja
jätab telefoni maha. Liiklus on korralik ja maja ees parkida ning
peatuda ei saa – sõidame järgmisele kvartalitiirule. Fiat on kusagil
leidnud mingi parkimiskoha, kuid nad ei tea, kus me oleme. Sõidan tagasi
ning üsna meie maja lähedal leiame ühe maa-aluse parkla, kohalikus
mõttes ilge kirve, kuid siiski taas pisut odavama hinnaga, kui
Tallinnas. Paneme oma asukoha paika. Telefonikõne ning mõne minuti
pärast leiavadki juba Fiati tüdrukud meid üles. Et Tommiga ühendust ei
saa ja Fiati saatus (kaua ta seal taskus parkida võib) on pisut lahtine,
siis tekib korraks arusaamatult närviline õhkkond. Võtame kohvrid,
läheme maja ette ja nagu nõiaväel lahenevad kõik probleemid: uksest
astub välja Tomm ning palub lahkesti sisse astuda. Oligi õige naine.
toome kohvrid sisse, saame juhtnöörid toa kohta. Toa eest on ette nähud
deposiit, kuid millegipärast daami lugeja ei saa läbi minu
krediitkaardiga ja nii jääb diil usalduse peale. Ainus hoiatus on, et
peame peale 22-te olema ülivaiksed, muidu naabrid kutsuvad politsei ja
siis saame selle 400.- euri trahvi kindlasti. Lubame olla korralikud...
Toas vormub mõte viia autod juba sellel õhtul lennujaama renti ära, sest
homme meil neid ju tegelikult vaja ei ole. Nii sünnibki – Taneli kohvrid
toovad tüdrukud hotelli ära, Tanel võtab suuna lennujaama. Võtame Tomiga
renoo ja lähme järgi.
Rendikate äraandmine sujub tõrgeteta. Ka lennujaamast kesklinna
tagasiloovimine läheb imehästi – hea, kui on selline asi nagu Googe Map
– näitab ära linnaliinid, nende väljumisajad jm, ole ainult mees ja mine
bussi peale. Omaette tase oli linnaliinibuss: tasuta wifi, seintes USB
pesad laadijate jaoks, elektroonilised plafoonid peatustega jms – nagu
välismaal :).
Kohtume tüdrukutega supermercatos meie apartemendi lähedal.
Varutakse manti õhtu- ja hommikusöögi tarbeks. Uskumatu on see, et
hinnad poes on julgelt Eestist poole odavamad. Mitte ainult alkoletis,
vaid ka mujal: juust, vorst, oliivid, pitsad, jogurtid jne. Selles poes
jõuab pärale, et meil Eestis on ikka kallis elada küll.
Õhtusöök kogub hoogu, kui saabub Polo rahvas. Nemad autot täna ära ei
vii, sest plaan on veel homme linnaväliseid vanu kivihunnikuid võtta.
Köögis improviseerub õhutusöögilaud, muljetame, sööme ja maitseme
veine... Kell ei ole veel üheksagi, kui äkitselt kostab uksele terav
närviline koputus. Keegi tüdrukutest läheb avama ja saab konkreetselt
hispaaniakeelse (või siis kastiiliakeelse?) meelepaha osaliseks.
Ühemõtteliselt ning robustselt kästakse kohe vait jääda. Ma võin käe
südamele panna ja kinnitada, et ei toimunud mingisugust lällamist, vaid
10 inimest istus ühe laua taga, vahetas muljeid ja sõi. Mitte keegi ei
karjunud ega trampinud. Ent õige varsti saan probleeme tekitavast
fenomenist aru. Lõpetame kiiresti ja vaikides õhtusöögi, et minna
jalutama õhtusesse linna. Jalutuskäigul on ka eesmärk: vaadata kahte
Gaudi maja, mis läheduses asuvad, Gerlyl on nende kohta isegi ettekanne
tehtud. Kui liftiga alla sõidan, kuulen selgelt meie poiste jutuvada.
Ärritun, sest mõtlen, et nad lihtsalt mölisevad fuajees ja teevad kõik
selleks, et see proua võmmi kutsuks. Minu imestuseks on poisid õues.
Jah, kui see maja niiviisi läbi kostab, siis võib naabrist isegi aru
saada... Papist maja... Sellises kohas ei tohiks öömaja müüa.
La Pedera ja Casa Batllo on need Gaudi majad, mille valgustatud fassaade
lummatuna pildistame. Ent pimedus on pimedus. Gerly akadeemilisest
touchist hoolimata pigem tšillime niisama ringi, naudime vaateid ja
veini, ühel nurgal kohtan vana sõpra Smirnoff on Ice'i. Paari tunni
pärast oleme tagasi oma tänaval.
Gaudioskoop
|
Üles |
Barroko nimelise ööklubi ee tungleb saba. Enne,
minnes viskasime nalja, et lähme pärast pittu – seda peaasjalikult
seepärast, et seinal ilutseb silt, mis lubab muusikat
seitsmekümnendatest, kaheksakümnendatest ja üheksakümnendatest. Nüüd on
osadel tõsi taga ja nii võtame viiekesi sappa. Turvameestega saab pisut
tsirkust; algul kutsutakse mingite VIPpide pähe kohe sisse, siis selgub
et oleme tavalised gringod ja tseremoonitsemata kupatatakse meid
järjekorra lõppu tagasi. Aga, veerand tundi, siis salapärane fuajee ja
olemegi sees: sinine valgus, läikivad vidinad, liibekates baaridaamid...
ja baarmanid... Ok. See kõik on pisut veider, kuid kuna olen juba siin
sees, siis tuleb mainstreamiga kaasa ujuda... Klubis on kaks
saali: esimeses mängib inglise keelne klubimuusika, teises totaalne
kohalik tümakas. Jääme sinna... Mingil hetkel lüüakse tantsuplatsi kese
tühjaks ja kohale tatsub ilmselt mingi Village People'st ära karanud
tegelane. Ja alustab midagi halenaljakat. Ma pole mingi meesstripi
asjatundja, kuid see, mis toimub, on igatahes piinlik. Ainus hea asi
selle juures on taustaks mängiv ACDC, mis kogu selle klubisodi vahele
kõlab värskendavalt. Asi lõpetab vaid kalts ümber puusade... keegi ei
kilju ja aplaus on kõhklev... Aga kohe läheb hispaaniakeelne umpa
edasi...
Imestama paneb aga see, et tegelikult kulgeb
saalis igas vanuses rahvast, noori loomulikult kõige rohkem. Markantsem
nende seast üks papi, nii oma 65 ja +, kes leti ees mingit jooki limpsib
ja naerusui toimuvat seirab. Minuvanuseid ja vanemaidki on saalis
karjakaupa. Ent kõik on kuidagi väga sõbralikud ja tegelikult ei huvita
eriti kedagi 5 heledapealist plätudes-matkasaabastes-ketsides pisut
nihkes tegelast...
"Whiskey on rocks, por favor..."
Väljudes varahommikul võtan kaasa mitu rõõmsat ja mitu kummastavat
mälestust; neist kõige veidram on siiski politseivormis meesstrippar...
Kui teki kõrvuni tõmban, kuulen, kuidas Polo rahvas hakkab ärkama, et
varakult startida... Mul on nüüd kaks tundi ja siis Sagrada Familia...
Barroko (vasakpoolne pilt Tom Põld)
|
Üles |
|
25.10.2015.
Apartement Aribau. Barcelona
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kardan ärkamisest hullemat, kuid ilm on ilus, pea
selge ja meel reibas, eriti, kui saab hävitatud eile ostetud 2.19 eurone
50 cm diameetriga pitsa ning kõrvalkohvikus meie tagapingirahvaga
korralik cafe americano.
Peale pea tunnist jalutuskäiku hakkab pargiservast paistma Sagrada
Familia. Meenub üks 1999. a äikeseline paduvihmane augustilõpu õhtu, kui
siin ees seisime – vaid oma kambaga üksi, mõnesajapeseetane 5 liitrine
veinikanister näpus... Sellest õhtust on kollases valguses kõrguses
vihmapiiskadesse kaduv Sagrada mällu sööbinud kiriku ees vihmas seisva
sõbra siira ja liigutava hüüde tõttu:
"Mu silmad on nüüd seda näinud!"
Nüüd, murdes rahvamassist läbi, tunnen järsku pettumust. Peaaegu
kuuldava plopsatusega lõhkeb mull mu peas: ma ei oleks pidanud seda
uuesti vaatama tulema. Ta on ikkagi ilus, kuid midagi ses rahvamurrus,
vidinate müügis, seebimullipuhujate, veiderdajate ja jäätisemüüjate
kaoses hakkab vastu niivõrd, et väsin momentaalselt. Veider on see, et
pilet sisse maksab 15 eurot ja selle peab ette tellima. Üks keerub, kes
tutvustab end giidina, kelle gruppi ei ole tulnud, proovib meile müüa 18
euriga pileteid, rääkides ise, et ta ei soovi midagi vahelt teenida...
Ei jaksa minna...Täname, kuid ei soovi. Läheme suurest saginast eemale –
Gerly räägib Gaudist ja Sagradast... 11 aasta pärast peaks see kirik
valmis saama. Tänaseks on seda ehitatud siis ligikaudu 120 aastat...
Sagrada Familia
|
Üles |
Barcelona
|
Üles |
Ma ei tea, kes see geeniustest tänaseid vahemaid
arvutas, kuid otsus Sagrada juurest Parc Güelli jalutada, on päris
jabur. Juba see vantsimine Barcelona lõpututes ruudukujulistes
kvartalites, kus iga järgnev teerist on sarnaneb kümne eelmisega,
väsitab ja tüütab veerand tunniga. Tülpinult jõuame Güelli väravasse ja
saame taas generaatori – pileteid selleks päevaks pargi südamesse enam
ei müüda. Güell oli tegelikult üks neid asju, millega tahtsin Barcelonas
vana tutvust kindlasti uuendada. Õnneks pargi põhiosa on avatud ja nii
saab siiski tiiru peale tehtud. Koguneme Parc Güelli fantastilise
vulkaanilisest kivist arkaadi juures Gerly (selle tripi viimast)
ettekannet kuulama. Arutame Taneli ja Tommiga, kuidas niivõrd
ekstravagantseid ehitis – isegi tollase art noveau kontekstis
siiski ehitati, kuidas Gaudid tõsiselt võeti. Siis läheb mõte
Hundertwasserile ja paljudele teistele, keda hallist massist vaadates
võiks täiesti segasteks pidada, kuid kelle ideed on materialiseerunud
sellest hoolimata. Kasvõi eileõhtusele jalutuskäigule mõeldes taban end
mõttelt, et on kahte tüüpi arhitektuuri – esimene on tavaline argine
igapäevane arhitektuur ja teine arhitektuuri kunst. Ja seda ei saagi ühe
puuga võtta - kõik ei ole Gaudid, ei saagi olla.
Väljudes tunnen õnneks, et vähemalt see koht siin
tasus siiski uuesti käimist.
Parc Güell
|
Üles |
Barcelona metroosüsteemi ei saa kuidagi võrrelda nt Pariisi või
Londoniga – liine on vähe, linnatranspordiga liikumiseks peab
kombineerima kõiki transpordiliike. Me panustame siiski vaid metroole,
mistõttu Güellist Lessepsi jaama vantsime taas pea kilomeetri. Perroonid
on kitsad, üldse kõik on kuidagi miniatuuris. Üks üllatav asi on
grupipilet, mis võimaldab kogu kambal ühe piletiga metroosse pääseda.
Jaumes istume ümber ning selleks, et L4-le pääseda peame vantsima maa
all tunnelis pea pool kilomeetrit. Selle vantsimise käigus elame üle
muuhulgas ka piletkontrolli. Kui viimaks Barcelonetas maa-alt väljume on
taevas tõmbunud väga tumedaks. Ma tahaks Kataloonia Kunstimuuseumisse
minna kõiki neid kokkutassitud krutsifikse ja altarimaale vaatama, Fiati
seltskond ja Tomm igatsevad vaadata uut maastikuarhitektuuri. Läheme
lahku, et varsti taas kohtuda: muuseum on juba suletud, saame nautida
vaid vaadet sadamale ja lahele muuseumi katuse restoranist...
Columbuse monumendi all käib täielik laat – kogu plats on täis musti,
kes kõik mingit Hiinas toodetud paska müütavad. Tibutab kergelt.
Rannapromenaadist on kopp täiega ees – mis selles küll peaks nii erilist
olema. Lisaks tahaks kusagilt midagi suhu pista, sest ausalt öeldes kahe
jäätisepali peal, mis sai sisse visatud enne Jaume metroopeatust, kaua
ei tiksu. Hämardub. Jalutuskäik La Ramblal jääb suht lühikeseks –
enamuse hääletusel otsustame peale paari restorani hinnaklassiga
tutvumist minna söögikohta otsima Aribau tänavalt. Seega, tagasi
metroosse...
Väsimus
|
Üles |
La Rambla
|
Üles |
Mööda Diagonaali jalutades pudeneme kampadena laiali, osad lähevad
otsima supermarketit, osad otse koju. Otsustame Kristiina ja Kerstiga
kodu poole lonkides mingi söögikoha leidmise kasuks. Kõnnime ja kõnnime
kuni leiame end hommikusest kohvijoomise kohast. Võtame siis selle.
Sisse astudes ei tunne kohta ära: kardinate ja lettide nihutamisega on
kohvikust saanud šikk restoran. Pikk ettekandja loovib kohale ja küsib,
millist kokteili me juua tahame. Vaatan hinnakirja ja ausalt öeldes ei
raatsi 11 euriga B-52-te küll tellima hakata. Palume kohe menüü.
Ettekandja nagu solvub ja toob pahuralt menüü. Oleme sattunud
mereannirestorani – toidud on põnevad. Tellime paellat, kala, veini ja
karpe ning püüame üha pahuramaks muutuvat ettekandjat kuidagi
rõõmustada. Naeratus tuleb daami näole ja kaob meie nägudelt, kui lõpuks
saabub arve. See tundub pisut suur, kuid mingi loogika on sees. Kui siis
hiljem õhtul juba hotellis täpsemalt rida ajame, selgub, et arvele on
julmalt 30 euri otsa kirjutatud. Küll on loll loll olla...
Viimased veinid ja oliivid leiavad keskööks oma planeeritud otsa – tuleb
tuttu minna. Üritame paika panna kilometraaži, kuid kuna keegi ei
taibanud odokat vaadata, siis erinevate arvutuste tulemusel saame kokku
1800 km ja peale. Juhanil õnnestus Polo ära andmine tõrgeteta. Neil oli
päris põnev päev naabruskonna kloostrites ja kirikutes. Kuulan seda ja
olen pisut kade. Aga on nagu on. Äratus on kell 3 – siis ootavad väljas
taksod, et oleksime kenasti õigeks ajaks lennujaamas kella viie ringis
väljuval lennukil...
Vino de la casa
|
Üles |
|
26.10.2015. Riia
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Seisame Riia lennujaamas kusagil pagasilindiruumi
juures. Tartu rahvast ootab Gerly Punane Välk, tallinlasi liinibuss.
Vahetame Juhaniga käepigistuse ja tagapingiga kallistused – vahuveinita
seekord. Ekspeditsioon on läbi. Lennujaamast väljudes tervitab oranž
oktoobripäike, sooja on 6°C, Tartusse jääb ca 350 km...
Monasteiro de La Pena (Tomm Põllu foto)
|
Üles |
|
Lisalugemist
Eelmine
|
Üles
#Romanesque architecture in_Spain
#visual-arts-cork.com/
architecture/ romanesque
#rural-pyrenees-guide.com/ catalonia-romanesquel
#victorianweb. architecture/ romanesque
#franceonyourown .com
#Catalan Romanesque Churches of the Vall de
Boí
#Religious architecture during the Romanesque
period in Catalonia
Iglesia de
Santiago. Puente la Reina
|
Üles |
|
|