...Salaca jõgi (Eesti keeli Salatsi) kulgeb
maalilises ürgorus, eriti Salatsi (Mazsalaca) poolses osas. Mõnusalt
liivakivikaljusid ja kärestikke. Väidetavalt ka forelle. Viimastega
seoses meenub meie seltskonna kahe kange kalamehe üksteisega joone peale
panek - kes siis saab kala esimesena - kumbki ei saanud, õigemini sai
lõpuks Tanel ühelt kohalikult lätlaselt purgitäie sidruniviina eest.
Õhtul siis panid kaks kanget end joone peale, kes teeb lõkkel parema
kala. Üks tegi uhhaa, teine kala fooliumis. Mõlemad olid head... Teise
päeva õhtu naelaks ent ei olnud mitte uhhaa, vaid Laima, kelle jaoks see
oli esimene paadimatk. Kui õhtul kõik "vanad peerud" lõkke ääres omi
"vingeid" jõeseiklusi pajatasid, sh ka jäätükkide vahel suplemisest (mis
Amata peal ka tegelikult oli reaalsus),
siis kooris noor daam end trikoo väele ja elegantse kaarega sulpsas
jäisesse vette, kroolides hämaruses mõnuga (?) mööda jõge edasi-tagasi.
Kui ta siis lõpuks lõkke äärde kuivama saabus ja küsis, et kes siis
järgmisena ujuma läheb, vakatas möla ja "peerud" hakkasid ükshaaval
telkidesse imbuma. Igatahes see metamorfoos oli päris naljakas.
Muidugi ka teise päeva Taneli-Marko ekipaaži
ponnistused Staciele silla aluse läbimine ajupuidus kujunes omaette
vaatemänguks, mis lõppes meie vana hea Nõroki lekke ja kreeniga,
kaotusteks Marko termos ning üht-teist muud pudi-padi. Ligumärjad
inimesed päästis kindlast surmast Pipraviin...
Sellelt matkalt on kindlasti meelde jäänud ka
tollane Mõisaküla piiripunkt, millest täna vist pole enam suurt midagi
alles. Kui oma killavooriga mööda porist kruusateed tõkkepuuni
veeresime, astus pleekind puitmajast välja T-särgis ning plätades unine
torisev piirivalvur...
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme