Tripi kaart
| Seto Külavüü | Tagasi
(reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
Setomaa 09. - 11. juuli 2021
Kui kunagi ürgammu
sai mindud seltskonnaga
metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud,
et
Värska
promenaad
|
Üles |
Eelmisel
aastal
Jägala joal tollast kolmeperetrippi
lõpetades sõlmiti kokkuleppeid sel aastal ikkagi
jätkata näiteks Põhja-Norras,
kuhu Brummundalis 2019. a suvel siht seatud sai. Keegi muidugi ei
uskunud toona (ega ka mullutoona) tõsiselt, et hiina kopsutaud selgi
aastal elu suunab - aga näe, suunas: Põhja-Norrat võib vaadata hetkel
vaid internetist. Seepärast au ja kiitus Matile-Epule, kes selgi aastal
asja üles võtsid ning teatasid, et kui Pariisi ei saa, lähme siis
vähemalt Nuustakule. Ja nii sündis, et ühel ilusal ja väga soojal
juulikuu lõunal startisime Tartust Võru poole. Nagu Eestis ikka -
alustasime pragmaatiliste kaalutlustega - saunaaken oli vaja maal kinni
panna, kuid see tehtud kulges edasi kõik juba sulnis turistisoustis.
Nagu
juba traditsiooniks saanud, väisasime natuke vanu kivihunnikuid ja vaatasime
muud kometit läbi kolme autoakna. Mati võttiski härga sarvest ja alustas
reisi juba päev varem kokkulepitud "ametlikust" esimesest reisipäevast
ja
Nuustakult. Meie ja Ahti autokond startis Tartust, kuid erinevatel aegadel -
nemad vaatasid juba zoloogiamuuseumis surnud loomi, kui meie alles
voodiserval kohvi jõime. Ja jäid veel Tartu kultuuriväärtustega
tutvuma, kui meie oma saunaga jantisime ja siis edasi
Vana-Vastseliinasse sõitsime. Otsustasime oma kambaga Nuustaku vahele
jätta - eelmisel aastal Ida-Virumaale minnes
alustasime me ise Otepäält.
Kokkulepe oli, et kohtume Võrus Katariina kohvikus - kes jõuab esimesena
- helistab.
Niisiis...
* * *
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme
Värska vabaõhumuuseum: ...tsäimajast sepikojale ja pottsepakojale
|
Üles |
|
|
Üles | |
09.07.2021. Tartu -
Vana-Vastseliina - Võru - Värska
Järgmine |
Proloog |
Üles
Saverna
|
Üles |
Kuna saarlased olid eelmisel aastal Vana-Vastseliinas käinud, otsustasime
alustada sealt - piiskopilinnusest. Vana-Vastseliina piiskopilinnus on
olnud võib-olla Rakvere, Narva ja Haapsalu varjus - pealinnast vaadates
asub see ju ka peaaegu inimasustuseta alal. Ja muidugi pole tema kantsid
ehk nii imposantsed-ülesehitatud kui ehk Rakveres või Narvas, ent ometi
on see linnus mõnevõrra isegi märgilisem kui ükski teine neist rohkem kui
55-st raudpeade ehitet kivilinnustest ja varasematest muinaslinnustest
(mida on kah kokku loetud 136 ringis), mis meie vabariigi metsadest ja
mägedest leiab. Ma ei hakkaks siinkohal
linnuse lugu refereerima,
viitaks vaid sündmusele, millele ajaloo lühikokkuvõtetes sagali
tähelepanu ei pöörata. Kindlus ehitati 1340-tel loomulikult Tartu
piiskopi ja ordu alade kaitseks idapiirile. See pühitseti Neitsi
Maarjale, sellest ka linnuse algne nimi - Frauenburg. Aga mitte
see pole nii oluline, kuivõrd müstilised sündmused, mis linnuse kabelis
kümmekond aastat peale linnuse ehitamist aset leidsid... Tsiteeriks
siinkohal juppi Riia peapiiskopi kirjast paavstile, mis saadeti 1354. a
30. jaanuaril (ja mille koopiaga saab lahkesti tutvuda Vastseliina
linnuse külastuskeskuses):
"Esiteks sündis nimelt, et sellesama kahe raudnaelaga kinnitatud
risti kandsid kaks sinna ilmunud valgesse riietatud kuju ja kolmas,
kes põlvitades küünalt käes hoidis, augustikuu 28. päeval, mis oli
õndsa Ristija Johannese pea maharaiumise päev, nimetatud altari
keskele, ja needsamad kolm tõstsid [risti] ülima auavaldusega kolm
korda üles, ja siis kadusid need nimetatud kolm kuju üksteise järel
otsekohe inimese pilgu eest, jättes sinna maha missaali loetuna ja
avatuna, lahti sellelt kohalt, kus sisaldus meie Issanda Jeesuse
Kristuse kannatuslugu, mida loetakse palmipuudepühal. Ja see ilmnes
üliselgelt esmalt ühele, siis kahele, kolmandaks kolmele
[inimesele]. Lisaks, septembrikuu neljandal päeval, mis sellele
vahetult järgnes, kuulsid sellessamas kabelis öö hakul ülimahedat
viisi ja nägid imetlusväärset sära nii, et kabeli uksed olid
suletud, esiteks sellesama kabeli kaplan ja linnuse keldriülem,
seejärel kogu nimetatud paiga elanikud. Nad kõik avasid kiiresti
uksed ja sisenesid kabelisse, kus selle viisi järel silmapilkselt
tekkinud vaikuses leiti kaks tõrvikut tavapärast loomulikkust
erakordselt ületades helendamas ja risti püsti seismas, ilma et seda
oleks üleval hoidnud mingisugune inimkäe toetus. Kui teated eespool
kirjeldatud imedest jõudsid sellesama piiskopini, olles ülitäpse
uurimise hoolsusega kinnitatud väärikate [isikute] eelnevate vande
all tunnistustega, ründas seesama piiskop isiklikult koos hulga
teiste isikutega eespool nimetatud linnusesse ja kabelisse ja leidis
risti altariplaadi keskel püstisena ühegi inimliku abivahendi või
kinnituseta või mingisuguse toeta iseenesest seismas, millisel kohal
see teatakse olevat liikumatuna tänini. Sellest linnusest naastes
müüras seesama Tartu piiskop kaplani ja kaks Jutlustajavendade ordu
venda, nimelt Tartu priori ja ühe tema kaaslase, oma küpsuse ja
arukuse poolest usaldusväärsed mehed, nende salapäraste asjade kohta
tõde välja selgitama. Nende ja kõigi nimetatud linnuse elanike nähes
toimus eespool kirjeldatuga sarnane. Nimelt n’gid oktoobrikuu
neljandal päeval keldriülem ja mõned teised ärkvelolijad nelja
küünalt ja seejärel sellesama kuu kaheksandal päeval selgesti veel
kaht, mis süttisid imepärasel kombel kabeli suletud uste taga. Selle
peale tuli rahvast kokku nii Saksamaalt kui ka Eestist ja
mitmesugustest teistest paikadest. Ja mõnedele vagaduses tulnud
pimedatele anti tagasi nägemine, kurtidele kuulmine. Ja mõnedki
õnnetud haiged paranesid..."
Loomulikult tundusid imeteod ka paavsti silmis märkimisväärsed ja nii
sai Vastseliina palverännukohana temalt aktsepti ning kõik seal käinud
palverändurid aasta ja nelikümmend päeva vabastust "neile peale pandud
meelaparandustegudest". Seeläbi sai Vana-Vasteliinas kabelist
sajanditeks Liivimaa ja Eestimaa tähtsaim palverännu koht. Jumalikud
jõud ent ilmutasid end veelkord, 1381. a - seekord aga
lahingutegevuses. Nimelt olla toona piiranud Vastseliinat Moskva
suurvürst jõletu armeega. Kaitsjate jõud olnud otsakorral... Ent siis,
kui komtuur olla öö otsa kirglikult jumalalt abi palunud, lasknud
koidikul keegi taevasest väest abistetu linnusest noole otse venelaste
päälikusse, too heitis hinge ja vaenuvägi läks koju matuseid pidama.
Sellised on lood ja tänagi saab palverändur Pirita kloostrist alustades
rännata läbi
Maarjamaa Vana-Vastseliinasse.
Linnus sai pihta Liivi sõjas ja lasti peeneks lõpuks Põhjasõjas - sealt
peale lagunes see kuni 2000-te teise pooleni, mil alustati
restaureerimist. Viimase lihvi sai linnuseõu mõni aasta tagasi Kersti
Lootuse projekti järgi. Linnusevare kõrvale, vanasse kõrtsihoonesse, on
tehtud mõnusalt informatiivne muuseuminurk, mida täiendab palverännumaja
ekspositsioon. Minu meelest aga on emotsionaalselt kaunim kogu kompleksis täna vana
kabeli kohale markeeritud vabaõhupalvela...
Tegelikult on siinkohal vaja kindlasti tänada lätlannast giidi, kes
külastuskeskuses rääkis väga kenas eesti keeles lahti kogu linnuse loo
ja selle tarkuse, mida ma siin nii rahumeeli jagada saan - aitäh!
Vana-Vastseliina piiskopilinnus...
|
Üles |
Vana-Vastseliina linnus 1880-tel
|
Üles |
Linnus...
|
Üles |
Vana-Vastseliina linnuse kabeli koht
|
Üles |
Vana-Vastseliina palverännumaja
|
Üles |
Teeäärne kabel
|
Üles |
Linnuse Rüütliplats
|
Üles |
Ma pole kunagi teadvustanud, et ka Vastseliina
mõis kuulus
koos
Raadi mõisaga Liphardtitele...
Ja Liphardtid, eriti Reinhold Guido von Liphardt ja Gotthard Lionel von
Liphardt on legendaarsed. Mainiks siinkohal lihtsalt et ka praegu nii
aktuaalne vaktsineerimise teema on Liphardtitega seotud - 1756. aastal
laskis Raadi mõisnik, Karl von Liphardt, Tartu linnaarstil, August
Wilhelm Schulinusel kahe lapse peal katsetada rõugete kaitsepookimist -
see oli nii öelda
esimene edukas vaktsineerimine maailmas,
mille peale kaitsepoogiti üle tuhande aadlisoost lapse. Kahjuks on
Vastseliina mõisasüdamest järel vaid vähemärgatavad riismed ja park ning
ka Raadist vaid hale varemeteväli. Gotthard Lionel oli ent see "hea"
mõisahärra prototüüp, kelle kirstu kanti 1885. a (tänu tema... ütleme
"inimlikule" suhtumisele pärismaalastesse) kilomeetreid taluperemeeste
õlul teel Tartust Vastseliina kalmistule... Ja üks viimaseid
Liphardtitega seotud lugusid, millega puutusin kokku kogemata ühe teise
mõisa ajaloolist õiendit kirjutades -
algas Raadi mõisast nädala jagu enne esimese
ilmasõja puhkemist 1914. a Baltischer Automobil- und Aero-Club'i
korraldatud autoralli, mis kulges glamuurselt läbi Liivima
kauneimate mõisate finišeerudes Riias ja mis jäi omamoodi balti villa
rustica belle epoque luigelaulu kibemagusaks noodiks...
Liphardtite mälestust ent säilitab senini väärikalt 1772. a Vastseliina
kiriku tee äärde ehitatud ilus barokne kabel. Ahjaa - muuseas valmis samal
aastal ka Vastseliina kirik - samuti suuresti Liphardtite toe ja
initsiatiiviga.
Vastseliina mõisa kabel
|
Üles |
Vastseliina kirik
|
Üles |
Võru Katariina kohvikusse jõudsime teisena ja
paar minutit peale kohviku sulgemist. Trepil kohtasime Matit, kes oli
jõudnud meid oodates kena eine võtta mõtiskledes seejuures, kuidas on
võimalik, et Vana-Vastselinast on Võrru kümme kilomeetrit nagu ma talle
telefonis olin öelnud (tegelikult on kilomeetreid pea 30). Noh - ma ise ka ei tea... Kohvikutädid ent olid
lahkesti nõus kõike head paremat, alustades kilu-muna pirukatest ja
lõpetades valge šokolaadi kookidega, ka kaasa müüma ning nii einetasime
Ahtit oodates Võru futuristlikul keskväljakul...
Võru turuplats
|
Üles |
Õhtuks alles jäänud Katariina kohviku maiused
|
Üles |
Katariina allee
|
Üles |
Varsti
jõudsiki ka kolmas seltskond ja nii sai alata esimene väljakutse - leida
üles kortermajad Vilja tänav 4, Vilja tänav 20, Koreli tänav 24 ja Luha
13, mille otsaseintele
on kantud Navitrolla taiesed .
Tänu teeremondile ei kujunenud majade leidmine nii lihtsaks nagu kuugli
map lubas, ent üles me need leidsime. Viimase maja juures jäi meie
pildistamist pika pilguga jälgima üks uhkete vuntside ja maikasärgiga
hapu näoga mees. Kui lõpuks küsisime, et kas midagi on halvasti, vastas
ta, et ta tahab kohe näha neid isikuid, kes suudavad vaimustuda mingist
aburdsest joonistusest majaseinal, mis isegi ei kujuta Eesti loodust. Ja
ta ei teinud nalja. Polnud nagu põhjust, aga kuidagi piinlik hakkas...
Navitrolla pildid Võru majaseintel
|
Üles |
Pildid vaadatud, kimasid meie kaks juhtekipaaži
Värskasse, et komplikatsioonideta jõuaks sisse regada Laheveere villase.
Me jäime veel linna peale jõlkuma, et vaadata uut Koreli parki ja
patseerida Tamula promenaadil. Kaasnevaks eemärgiks meie väiksematele
reisilistele oli teha kummardus papa Kreutzwaldile - Põhja-Konna jt
Eesti õudusjuttude klassika kirjapanijale. Tema ennemuistseid lugusid
pidid vaesed lapsed põrsaeas korduvalt kuulama ja ma kardan, et mõnda
juttu teavad lausa peast. Igatahes hiljuti viskasime põnnidega pereingis
siseringi nalju
tüübist kes elas kõrva taga... Muuseas,
korraks veel tagasi vaadates
Lipharditele - oli Krõutsvald ka Guido von Liphardti väga hea sõber...
Tegelikult toda Võru õhtut jääb meenutama
võrratu loojang, +30C ja uskumatu, mitte-eestilik, mitte-eestlaslik vaib
ja melu Tamula promenaadilt - nagu oleks sattunud Costa del Soli. Kui polnuks kaasas lapsi ning kokkulepet
jõuda Värskasse, tahtnuks visata end ranna võrkkiike ja jaheda veini
vines sealsamas öö veeta...
Koreli park
|
Üles |
Tamula promenaad
|
Üles |
Värska... Minu varasemad teadlikud mälestused sealt pärinevad neljandast
klassist, mil laevareisil Mustveest läbi Piirissaare Pihkvasse ööbisime
tagaisteel Värskas (või oli see minnes?). Kui õigesti mäletan, siis
tolle klassireisi tipphetk jäi Piirissaarde, kus meie kena tiiburlaev
tänu purjus käpardist tüürimehele sadamakanali perve kimas... Aga see
selleks.
Jõudsime Värskasse ehapunas. Kaasüürilised olid end Laheveere villasse
kenasti sisse seadnud. See on kena koht, kas kohe villa selle
"õiges" tähenduses, aga kena koht siiski. Seadsime ens sisse me'gi. Ent õhtu oli noor. Sisse sõites olin silmanud
silla juures tulesid ja päikesevarje; mõeldes kogetud kuurortitele
arvasin heauskselt, et järsku on keskuses mõni kohvik avatud.
Vihmavarjud tähistasid Värska sadamat - sadamahoone oli suletud juba
kuuest õhtul. Ka kauplused olid loomulikult juba kinni. Ega ei olnud ka
sellest väga suurt probleemi - olime Võrust varunud igasugust head ja
paremat. Ent kohvikut otsides olime sattunud ühte väga kihvti kohta -
Värska promenaadile. See sõnapaar kõlab üsna ülbelt ja kui sellega peaks
kirjeldama nähtust mida "promenaadi" all tavaliselt mõistetakse, siis
ilmselt Värska kontekstis põrkunuksime absurdiga. Ent Värska nn promenaad, mis
sadamast alguse saab, kulgeb diskreetsena puuvõrade all mööda Värska
lahe kallast. Promenaad ulatub vee kohale ja on vaid pisut enam, kui
mõni soo-laudtee, palistatud tagasihoidlike pollarvalgustitega. Ent see
sobib ja sobitub lahekaldakõrkjastiku ja naaberaedade suitsusaunade ning
tagahoovidega. Loojangukuma roosas hämaruses kulges see kaldaveerel kuni
tagasihoidliku liivakivikoopakeseni, millest vulises metallristiga
tähistatud metallplaadilt alla jääkülm allikas - Silmaläte.
Visitsetomaa.ee kirjutab :
"Vanasti usuti, et selle allika vesi teeb haiged silmad terveks.
Räägitakse, et mõned silmad on siin terveks saanud ka. /.../.
Silmapesijad viskasid allikasse ohvrianniks raha. /.../ Allikavett
on kasutatud Värska kirikus veepühitsusel ehk vee ristimisel. See
traditsioon on püsinud tänini ning 19. jaanuaril, jumalailmumise
püha ajal (vana kalendri järgi), pühitsetakse sageli ka lätet ning
tuuakse allikalt püha vett kirikusse. Sel päeval tähistab õigeusu
kirik jordanipüha ehk päeva, mil Ristija Johannes Jordani jõel
30-aastase Kristuse ristis. Setodel on püha nimeks viiristmine – vee
ristimine. Eestimaal on see päev tuntud kolmekuningapäevana. Sel
päeval on rahvas kirikust koju toonud ristivett, millega raviti
loomi ja inimesi. /.../".
Päevase harjumatu kolmekümnekraadise leitsaku peale maitses jääkülm vesi
magusalt. Silmalätte vesi on siiski puhas allikavesi, mitte "see"
soolane värskavesi, mida pudelisse villitakse; too tuleb hoopis
mitmesaja meetri sügavuselt ning arvatakse, et tegemist on miljoneid
aastaid tagasi maapõue lõksu jäänud mereveega. Allikal kohtasime pisut
hipilikku vanemat paari, kes jalgratastel tuli arbuusi pesema ning
plastpudeleid veega täitma. Proua osutus jutukaks - rääkis põneva
aktsendiga inglise keeles, poetades sekka vene- ja setokeelseid sõnu.
Härra nii jutukas ei olnud, kuid sekkus vahepeal mõne inglise- või
venekeelse repliigiga. Jutt algas allikast - proua, nähes, et meil ei
ole anumat, pakkus lahkesti üht tühja plastpudelit, kinnitades
korduvalt, et see on täiesti puhas. No täitsimegi selle ja siis hakkas
jutt vaikselt veerema. Pikapeale selgus, et elavad nad teisel pool
lahekaldal, aga ei ole nad pärit Venemaalt (nagu algul kippusin
mõtlema), vaid ... Lõuna-Aafrika Vabariigist. Proua vist isegi oli
algselt pärit kusagilt Põhja-Saksamaalt, kuid elu viis LAV-i ja sealt
omal ajal Peterburi, Tallinnasse ja lõpuks on nad jäänud Värskasse. Ma
arvan, et olnuks kellaaeg varasem, saanuksime sõbraliku küllakutse, sest
daam tahtis poolvägisi hakata oma arbuusi meiega poolitama; "õnneks" ei
olnud ei tal ega meil ühtki terariista kaasas.
Värska promenaad ent pakkus veelgi ühe üllatuse: selle äärest võib
leida ühe veidra garaažimoodi maja, mille katust ehib laeva reelingut
meenutav balustraad. Nagu selgus, oli tegemist
Rääsolaane Ivo, alias Ivan Fjodorovi suvilaga,
kes oli 1908. a rännanud posikesena tsaaririigi pealinna ja õppinud seal
laevameheks. Hiljem oli ta NL Balti laevastikus juhtiv nina ning tema
poeg Juri olnud kuulsa kolmekorstnalise "Aurora" kapteniks mitukümmend
aastat. Arvestades ajajoont kahjuks ilmselt ei saanud ta viibida
kurikuulsa 1917. a kahuripaugu ajal laeva pardal, mille tulemusel 1/6 kogu planeedist viibib
endiselt poliitilises ja majanduslikus keskajas. Ent see Juri olnud osav
kunstimees, kes teinud laevamudeleid. Ta teinud neid nii kenasti, et
neid olla kingitud Stalinile, Castrole ja veel nii mitmelegi oma aja
võimsale ja vägevale.
Värska Püha Gregoriuse (Püha Jüri) kirik
(ehitatud 1904-1907)
|
Üles |
Värska promenaad
|
Üles |
Värska laht
|
Üles |
Värska Kapteni maja
|
Üles |
Silmalättel
|
Üles |
Enne siidri avamist lõpetasime õhtu sanatooriumi taga rannas
eneseiroonilise nimega Seto Line A terminali kõrval...
Värska Line. Terminal A
|
Üles |
|
10.07.2021.
Värska - Meremäe - Värska
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Värska Laheveere villa
|
Üles |
Alustasime hommikut mitte väga varakult, ent see-eest entusiastlikult.
Entusiasmipuhang rauges koheselt maja ette astudes, kus hommikupäikesest üles
köetud sillutis ja autod õhkasid ehmatavat kuumust. Eelmise päeva
leevendav tuul oli vaibunud ja juba kümne paiku näitas kraadiklaas pea
kolmkümmend kraadi nullist ülespoole. Plaan oli siiski kuumust trotsida
(ega autos sees ju palav ole) ja sõita mööda nn
Seto külavüü radu, alustades Meremäest.
Et käimas olid parjasti ka seto käsitööpäevad, siis mõtlesime, et vaatame
jooksvalt, mida tee ääres näha on.
Esimene peatus: Meremäe torn... Miks "Meremäe" keset maismaad.
Kõrgendikult nägi vanasti Pihkva järve - ehk tuleb nimi siis sealt:
järv suur ju nagu meri, ei paista teine
servgi kätte.
Meremäe torn
|
Üles |
Meremäe laadaplatsil...
|
Üles |
Järgmine peatus: Luikjärve talu ja Tobrova tsässon. Luikjärve
taluumuuseum on avatud vaid loetud ürituste, nagu näiteks käsitööpäev või kostipäev,
raames. Tavaliselt on see külalistele ette kokku leppimata suletud.
Põhimõtte järgi peaks olema tegemist nö
"klassikalise" seto taluga, kus
elamu ja kõrvalhooned koos massiivse väravaga moodustavad keskse õuega
kastellilaadse hoonetesüsteemi. Seepärast on nimetatud sellist tüüpi
talu planeeringut ka kindlustaluks. Sõjapidamisega pole sel tegelikult
pistmist muud, kui et hoonete ja kõrge väravaga suletud taluõu jäi
varjatuks teedel liikuvale seltskonnale, kelle hulgas sageli oli
juhuslikult mööduvaid vaenuväesalku ja viimastega seotud niisama pätte,
kes hea meelega tervituseks tee kõrval rüüstamise tööd tegid. Nende
ahvatlus oli ent väiksem, kui silm õue ja hooneid ning nende ilu ega
rikkust-vaesust kohe hindama ei ulatunud. Olid nad ju paha peal väljas
nagunii ja kiirustasid enamasti, mistõttu polnud sageli soovi ehku peale
aia taha vaatama minna. Ega tugev värav ning välisseinad sõjardeid
suutnud eemale hoida, kuid väiksemat sorti lontruste vastu oli see
siiski veenvaks argumendiks.
Luikjärv
talu on üsna väike ja ei olnud omal ajal hirmus jõukas: kitsuke elumaja
ja kitsukesed kõrvalhooned. Vana talukompleks elas üle kolhoosiaja ja
postsovjetliku pohhuismiperioodi ja on nüüd muuseumi käsutuses. Tasakesi
on remonti kõpitsetud, kuid pikk tee on veel käia.
Käsitööpäeva puhul nokitsesid kaks memme õue peal punumist, toas pakuti
kooki, vahvlit, sõira ja kohvi. Maitsesin sõira ja pean ütlema, et
pakutu maitses teiste, hiljem proovitud sõiradega, võrreldes kõige enam.
Luikjärve "kindlustalu"
|
Üles |
Luikjärve
talu kõrval asub teeveeres luitunud hall, lihtne, madal ja ilustamata
viilkatusega majake - 1932. a ehitatud
Tobrova tsässon. Tsässon on
palvela, mis vanasti oli pea igas Setomaa külas. Ehitati see külassi
kogukonna eestvõttel, mitte näiteks kiriku käsul. samas oli tässon alati
pühitsetud
mõne kindla pühaku auks ja seotud viimase nimega.
Tsässoni nimi tuleb vene sõnast часовня; час - tund.
Tavaliselt näevad need pühakojad välja väga lihtsad - kui poleks pisikest risti
katusel võiks võhikuna arvata, et tegemist on näiteks mingisuguse
lahtise eeskojaga sauna või aidaga. Enamasti mahutab see vaid mõne inimese ja ega ta olegi
massidele mõeldud. Pigem puhuks, kui mingil põhjusel ei saa iga kord
kirikusse minna, kui kirik on kaugel või kui tuleb isu või vajadus
palvelasse muul ajal minna - avatud oli see kõigile. Samas polnud tsässon
päris igapäeva
palvuseks - selleks on kodudes olnud ikka oma pühanurk. Tsässonas võis
teenistuse läbi viia külavanem, pühade puhul tuli aga ikka papp tsässona juurde
teenistust pidama. Ent kõigil nö "suurtel pühadel" pidi mindama ikka
kirikusse, isegi kui sinna oli mitukümmend versta minna. Tsässon oli ka
matusekabeli rollis juhul, kui talus surnu hoidmiseks enne matust ei
olnud võimalust.
Tobrova
tsässon, ja nagu elu näitas - nii ka edaspidi teisedki tsässonad, mida
näha saime, on
tagasihoidlik ja karge ka interjöörilt; vaid palveks vajalik.
Ahto Raudoja kirjutab
raamatus "Setomaa arhitektuuri põhiooni":
"Üldiselt on tsässonad väikesed, 6-10 m2 suurused lihtsad
palkhooned. Tsässonad võivad olla aga ka kiviseintega, näiteks
Meremäe vallas asuvad kaks kiviseintega tsässonat – Küllätüväs ja
Pelsil. Dendrokronoloogiliste mõõtmiste tulemuste põhjal võib öelda,
et Eesti ja Setomaa ajalugu arvestades on tegu ühtede vanemate
siiani säilinud puithoonetega (nt Setomaa teadaolevalt vanima
säilinud – Mikitamäe vana tsässona oletatav ehitusaeg on 1694.a ,
Meremäe vallas Uusvada tsässonal 1698.a, Rokina tsässonal 1711.a,
Meldova tsässonal 1753.a, Serga tsässonal 1784.a.) Praegustes Eesti
Vabariigi piirides on 22 tsässonat".
Tobrova tsässon
|
Üles |
Tobrova tsässon ühes Luikjärve taluga
|
Üles |
Järgmine
peatus -
Obinitsa.
Obinitsa muuseum
|
Üles |
Obinitsa
muuseumi kõrval seisab Obinitsa tsässon. Kirjasõna ütleb, et palvela
valmis 2006. a., et pühitseda paasapäeva ehk siis Issanda muutmise püha
(6. august) ja
on seega sellele sündmusele pühendet,
mis tähendab, et sel päeval peetakse tsässona ümber pidu... Obinitsas
oli loomulikult ka vana tsässon, aga see hävitati 1950. a. Tegelikult ei
refereerikski siin midagi pikemalt, mainiks vaid, et praeguse tsässoni
ehitas Ain Raal - vana hea kursavend EPA metsanduse päevilt.
Obinitsa uus tsässon
|
Üles |
Ja Obinitsa vana tsässon (vist) 1923. a, mis
1950. a peeneks lasti
(ERM Fk 443:26)
|
Üles |
Visitsetomaa.ee kirjutab Seto
ateljeest-galeriist niiviisi:
"Kirjanik Kauksi Ülle ja (ehte)kunstnik Evar Riitsaar on seto
kaupmehe kunagisest elumajast teinud vahva kultuurikantsi. Seinu
katavad käsitöötapeedid ja maalid, kappides on kaunis seto käsitöö.
Siin valmivad seto hõbeehted, seto mustritega tapeedid ja
tekstiilid, tegutseb paku- ja siiditrükikoda. Galeriis saab tellida
temaatilisi õpitube (seto ehted, käsitöö, pakutrükis meene
valmistamine) ja leelokoori kontserti. Teisel pool väljakut on
Kunztisaal, kus on käsitööesemete ja seto suveniiride näitusmüük."
Tüdrukud
tegid trükki riidekottidele, vaatasime tikitud riidekraami, jõime limpsi ja sõime kooki...
Obinitsa galerii
|
Üles |
Trükiharjutus Obinitsa galeriis
|
Üles |
Piusa
koopakeskuse ette jõudsime +33C leitsakus. Tegelikult ühes kohas metsa
vahel, pisut enne Piusat, näitas auto kraadiklaas isegi + 35,5C. Piusa
keskus on (Eesti üldist taset arvestades) üllatavalt hea endiselt ja
Helmi Sakkovi
"Batmani" motiividel loodud peamaja 10
aastasest "käitamisest" hoolimata endiselt veetlev. Tõsi -
kümmekond aastat tagasi koobastikus elanud ühe Ida-Euroopa suurema
nahkhiirekoloonia auks loodud "nahkhiirjat maja", mille kuju on tajutav
katuseterrasilt, üles vaatama minnes tabas juba esimestel sekunditel
kole kuumašokk, mistõttu põgenesime piut jahedamasse fuajaeesse jäätise
ja külma vee manu. Ainsaks hädaks oli ehk pisut liiga rahvarohke
sisemaiste turistide hord, mis koobastesse saamiseks röövis pisut
lisaaega. Jõudsime giidi oodates Lauraga just seljankat tellida, kui
viimane oma oma etteastega alustas. Õnneks oli ka tema kuumusest nii sooda, et
suurt õnnetust kuulamata jäänud sissejuhtusest ei tekkinud - kogu see
inff, miks ja kuidas aastatel 1922...1966 Piusalt klaasiliiva uuristati,
on õppefilmis ja stendidel kenasti olemas... Ja juba avaneski koopauks!
Aga seekord ei võtnud mitte ahhetama koobas - tegelikult ju näidatakse
vaid paari esimest võlvi -, vaid mõnus külm õhk, mis väljas hautava
troopika peale oli lihtsalt nauding! Tuledesäras koopaid vaadates meenus
aasta 1998 või midagi sarnast, kui ükskord talvisel aal tollase
koolivenna ja praeguse sootska - Ahto - juhtimisel taskulampide valgel
neid koopaid läbi sõelusime. Nägime toona ka improviseeritud altareid, millele
jutud stendidel viitavad - koobastes arvati olla väega kohad. Vägi ent
on personaalne - kui liivakivi tundub käe all soe, siis saad juurde, kui
külm, võtab hoopis ära...
Lastele
meeldis ent võib-olla rohkemgi Eesti suurim liivakast - Piusa karjäär,
mille kuumas, siidises liivas, tehti liivaingleid ja etendati mingeid
multikate kõrbestseene. Küpsetavas päikeses polnud kuigi raske endalgi
ette kujutada-meenutada mõnd keskpäevast hetke Sahara piirilt... Õhk
taamal virvendas täiesti autentselt.
Piusa koopakeskus
|
Üles |
Piusa "kõrb": Eestimaa ägedaim liivakast
|
Üles |
Piusa Klunker
|
Üles |
Kaasreisijate korisev kõht ja suurenev kuumus tekitasid erinevaid
mõtteid. Nii võeti siis suund algul Matsuri poole - legendi järgi olla
pakutud ka seal mingit käsitööd ja anti lootust ka ninaesise
leidmiseks.
Jäin
pisut Koidula piiripunkti kandis teistest maha. Kui Matsurisse hakkasin
jõudma nägin Matit auto kõrval entusiastlikult ja kirglikult mingit
põnevat suguharutantsu vihtumas. Ent nagu selgus, polnud Matil üldse
tantustuju, vaid ta püüdis sajandi parmurünnakut tagasi lüüa. Paotasin
pisut akent ja kohe lendas autosse noid halle nuhtlusi oma tosinajagu.
Ei olnud tarvis pikka arutelu, et saavutada konsensus Matsuris mitte
pikemalt peatuda. Ja nii juhtus, et lõunasöögiks jäime toppama hoopis
"Maagõkõnõs" - Soobolda
Toomemäe talu kodurestos. Parme ning
kuumust jätkus sealgi, ent ometi oli neid pisut vähem ja varjulisel terrassil
Värska veest ja kodusiirupist valmistet külma limonaadi juues, kui
ühtegi ülearust liigutust ei teinud, oli ka kuumus talutav (kuigi me
Helega tuletasime ikka korduvalt meelde Sri Lanakat ja seda, kuidas
paljajalu (nii nõuab komme) 40 kraadises leitsakus ümber stuupade
kõndisime - minu tallad põlesid toona nii ära, et olin nõus 14 taala
eest kolm numbrit väiksemad plätad ostma).
Rahvast
oli hubases kodukõrtsus omajagu, toidud maitsvad ja mõnusalt kodused...
Maagõkõnõ
|
Üles |
Saatse
saabas on imelik jupp Vene Petseri rajooni aladest, mis ulatub kahe
sopistusena Saatses (Saatse saabas) ja Lutepääl (Lutepää kolmnurk) Eesti
territooriumisse. Tegelikult poleks sellises sopistuses midagi
iseäralikku - piirid ju kaartidel on sageli üsna veidra loogikaga - kui
neid soppe ei läbiks Saatse–Värska tee. Kuna tee läheb läbi Venemaa,
siis jalgsi käia Vene osa läbivatel teedel ei tohi. Läbi saab sõidukiga,
kui traataedade ja triibuliste postidega piiratud teelõikudel ei tohi
peatuda. Iseenesest on need teed ju nagu jaburus, aga teele pole ka
praegu alternatiivi: Sesniki külast saab Värskasse teistpidi 20 km
pikkuse ringiga, kuid Lutepäält saab suurde maailma, ehk siis ühes
suunas Värska poole või teises suunas Saatse poole, vaid läbi
Venemaa.
Aga eks
seal kohapeal sõita on nagu on. Lihtsalt vene kullidega triibulised
postid ja võrkaed metsa vahel.
Saatse saabas
|
Üles |
Kui algselt oligi mingeid muid mõtteid veel
Piusa ja Värska vahel, siis see kole kõrbeilm tegi omad korrektuurid.
See tähendas eelkõige, et väiksemad reislised vajasid jahedamat
pausi. Niisiis hargnesime - kes lastega Lahevere villasse jahtuma, kes
kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Ent ka selles suhtes tekkis veel
oma hargnemine: osa tahtis kohe minna Värska vabaõhumuuseumisse, osa
Reegi maja vaatama. Meie esimene peatus oli hoopis pildistamiseks "Värska
vee" väravas - et noh kui juba Borjomi tehast on
vaadatud, siis tuleb ikka ka Värska tehast vähemalt pildistada. ... Kui
värskat joon, meenub mõnikord üks ammune lapsepõlvemälestus: heintegu
kusagil jõetaga heinamaal. Vanaisa kaarutab loorehaga heina, hobune
on närviline, sest näljased parmud ei anna asu. Sahmiv saba käib
vahepeal üle meie peade - istume nimelt lellepojaga kahekesi looreha
raamile traadiga kinnitatud räimekastis, tagumiku all tuust heinu ja
meie vahel on rohelisest klaasist pudel jaheda värskaga, millest vanaisa
vahepeal januks joob ja lubab siis meilgi lonksu võtta. Ma ei tea, kui
vanad me sel hetkel olime - kolmesed või neljased - igatahes ei saanud
see olla väga palju aastaid peale "Värska" pudelisse villimise algusest
1973. a - muidu poleks me kahekesi mingi valemiga sinna kasti mahtunud.
Värska Originaal
|
Üles |
Värska vabaõhumuuseum, õigemini talumuuseum on
mõnusalt kompaktne. Olin sisse astudes kindel, et pole seal varem
käinud, ent siis kerkisid mälusopist ähmased pildid ühe hea sõbra
aastate tagusest pulmapeost, mis seal maha peeti üsna varsti pärast
muuseumi esmast avamist 1998. a. Talumuuseum nagu talumuuseum ikka -
vanad hooned, hobuseriistad, kirstud, tünnid ja kõik see muu kraam,
millest paljusid vidinaid mäletan oma lapsepõlvest vanaemade-vanaisade
juures igapäevaselt kasutuses. Aga ega me väga entusiastlikult nonde
eksponaatidega ei tutvunud - kuumus püsis, kuigi kell oli juba veerand
tundi kuue peal; otsisime varjulisi nurgataguseid ja mina veetsin enamuse
aega tegelikult külma värskaveega, mille sissepääsul tsäimajast kaasa
olin haaranud, aida ees varjus istudes, kuniks Hele hoonete sisu
inventeeris ning püüdis ennastsalgavalt lastes muinsushuvi üles äratada.
Respekt igatahes...
"Emme, aga kui sa selliseid asju
lapsepõlvest mäletad, siis milliseid dinosaurusi sa nägid?"
Värska talumuuseumi kohal pole talu sellisel
kujul olnud: hooned on kokku tassitud siit ja sealt ning lavastatud 20.
sajandi alguse jõukas seto kastell-talu. Muuseum pidavat paiknema nn
kunagise Värska laagri spordiväljakul... See Värska laager käib ikka ja
jälle Värskas ringi: seda vüib mainimisi lugeda siit ja sealt ning on afiššeeritud
isegi kohaliku õlle sildil. Mis see Värska laager siis on ei hakkaks siinkohal ise refereerima,
tsiteerin hoopis
Rindelehe foorumist kellegi Uscha asjatundlikku
postitust:
"Eesti kagupiirile asutati Petseri
laskeväli, mille põhja – ja lõunapoolsele küljele rajas II diviis
laagrid. 1926. aastal alustati ehitustöödega Lõunalaagris (sinna
asus 7. jalaväerügement) ja 1927. aastal Põhjalaagris Nikolai Reegi
eestvõttel. Põhjalaagrisse paigutati II diviisi staap,
Ratsarügement, suurtükivägi ja 2. jalaväerügement. Valminud
laagritest põhjapoolset nimetati Petseri Põhjalaagriks (rohkem
tuntud kui Värska laager), lõunapoolset aga Petseri Lõunalaagriks
(Petseri laager). Kahe laagri vahel asus mitmetesse
ruutkilomeetritesse ulatuv laskeväli väga mitmekesise maastikuga.
Lühikese ajaga kerkisid Põhjalaagrisse suured, avarad elumajad
ohvitseridele, barakid sõduritele ja muud vajalikud hooned. Suurem
osa hooneid, millest enamik olid puidust kergehitised, ehitati
valmis ajavahemikus 1927 – 1932. Laagri territooriumil asusid samuti
spordi- ja mänguväljakud, järve kaldal aga supelushooned.
Supeluskohad olid eraldi nii ohvitseridele ja sõduritele kui
hobustele. Laagri keskel asus nelinurkne loendus ja paraadiplats.
Järve teisel kaldal asus suurtükiväelaager, kuhu oli ehitatud
saeveski. Seal valmistati ehitusmaterjale, sisustusmööblit ja
suuski."
Laagrit meenutavad ja markeerivad tänini mitmed
imelikke rehielamuid
meenutavad kasarmumajad Õrsava järve vastas ja seesama, eelpoolmainit' Reegi
maja.
Nikolai Reek oli esimese vabariigi
aegne märgiline sõjaväelane, kindral, Vabadussõja veteran, hilisem
armee staabiülem; Värska laagri ehitamise algul oli sõjaminister.
Praegune nn Reegi maja, millest leiab muuseumi ja Värska külastuskeskuse,
oli tema elukoht Värska laagris. Rahvajutt räägib, et maja
katusel olevast tornikesest saanud ülem laagris toimuval silma peal
pidada. Praegune maja on tegelikult vana maja kohandatud koopia, mis
valmis alles 2020. a - originaal olnud nii mäda, et selle taastamine
olnuks mõttetu. Kui vanu pilte vaadata, siis on näha, et uue maja
verandad on tüki suuremad originaalist. Aga maja on kena. Ma ise küll
sisse ei jõudnudki, kuid kaasreisilised, kes vaevaks võtsid maja ka
seestpoolt vaadata, kiitsid igati ekspositsiooni.
Värska vabaõhmuuseum
| Üles
Reegi maja
| Üles
Ja oligi
märkamatult õhtu käes. Varusime cityst õhtusöögiks manti, korjasime
seltskonna kokku ning veetsime kena rannaõhtu Värska sanatooriumi
rannas. Õhtuvalges oli see sootuks teistsugune eelmisel õhtul pimeduses
kogetust - poleks arvanud, et Värska laht on nii avar; öösel tundus
teine kallas olevat palju lähemal, mistõttu sai hämaruses pidvalt kurja
nalja heidetud selle üle, et liiga kaugele ujudes tuleb kohale juba vene
vetelpääste või "kohvrivargad".
Värska. The City
| Üles
Lahevere Villa pelmeenid
| Üles
|
11.07.2021.Värska-Räpina-Võru-Tartu
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ja oligi käes pika nädalavahetuse viimane hommik. Ajasime end hommikukohviks
Värska muuseumi tsäimajja: pannkoogid, sõir, kohvi ja käsitöölimonaad
olid mõnuseaks lõpetuseks hotelli võileivahommikule. Jällegi toimus töö
sektsioonides: Mati seltskond asus tutvuma Värska talumuuseumiga, meil
olid Värskaga omad plaanid...
Hommikusöök ja joonistamise tund Seto Tsäimajas
|
Üles |
Kõigepealt võtsime ette jalutuskäigu promendaadil Silmaallikale, et täita
pudelid külma veega. Nagu tellitult kohtusime allikal ka meie
üle-eelmise õhtu lõunaafriklasega, sedakorda siis ainult härraga, kes
jutles ühe pahuravõitu kohaliku vanamehega. Vahetasime tervitusi,
rääkisime ilmast ja allikast ning villisime pudelid täis. Värska
promenaad jättis hommikulgi väga mõnusa mulje: eriti sel taas päevast
kuumust tõotaval hommikul, kui jalutuskäik hommikuselt klaaris õhus
remmelgate vilus veepiiril laskis hetkeks unustada kuumalaine ja parmud.
Ja muidugi see suvine järvevee lõhn, paadid... see omamoodi täiesti
eriline tuulevaikse päikeselise nädalavahetuse hommikupooliku atmosfäär,
mida mäletan lapsepõlvest... Ja mida saab kogeda vaid Peipsi ääres
väikestes, kergelt ligadi-logadi paadihoiukohtades (sadamateks, isegi
lautriteks oleks neid nimetada ilmne liialdus), kus kättejuhtunud
materjalist kokkuklopsitud kaadervärkide külge seotud või lihtsalt rohus
külitavad paadid on luitunud ja kooruva värviga, mille põhja on visatud
paksu õlivärviga võõbatud lauast rohmakalt tahutud aerud ja loop ning
kaika ümber keritud rohmakalt vahtplastist ja kasetohust ujukitega
"kaunistatud" võrgusiil... Paatidega ühest komplektist on roikalised,
lapitud ja pehkinud paadisillakesed, mille juures mõne vana lepa või
remmelga vilus parandab palja õllekõhuga boheemlik päikesest kõrbenud
vanamees improviseeritud pukil paadimootorit, lapib võrke kustunud
"Priima" hambus või joob roostes jalgratta kilekotiga kaetud sadulale
toetuva naabrimehega esimest hommikuviina, et oodata, kuni tossav
suitsuahi on klaar... Ma peaaegu tundsin suus sel hetkel suitsurääbise
maitset...
Taas Värska promenaadil
|
Üles |
Värska Kapteni maja
|
Üles |
Üks asi ent oli veel tegemata. Ńimelt Värska mineraalvee
degusteerimine. Ei, mitte tehases ja mitte mullivett... Hele luges
kusagilt välja, et Värska sanakas olla fuajees kraanid, kust saab
mekkida puurkaevust tulevat "päris" Värska vett. Niisiis parkisime juba
ujumistega tuttavaks saanud sanatooriumi parklasse ning suundusime
sanatooriumi peasissepääsu poole. Retseptsioonis tungles mitmeid
pensionäre, keda kirjutati sisse ja välja; mõni oli tulnud liiga vara ja
mõni kavatses lahkuda liiga hilja... Tõotatud kraane polnud näha
kusagil. Kui siis lõpuks õnnestus retseptsionisti tähelepanu pälvida,
selgus naeratusega käeviipe saatel tõsiasi, et eluveeallikatest tulevad torud
asuvad teisel korrusel. Olidki. Ei mingit rahvamurdu ega tunglemist.
Kolm kraani kirjadega "Joogivesi"; "Värska mahe" ja "Värska kange".
Lahe! Alustasime mahedast... Ilma mullita, leige, soolane... Samasugune
elamus nagu
värskavesi korgita seisma jäänud pudelist kolmandal päeval. Elamuseks oleks seda
natuke palju nimetada. Ent "Värska kange"! Oi-oi-oi! Soe, tulisoolane...
Nagu sõõm ookeanivett teise päeva hommikul. See oli ... põnev, aga
hirmus. Ma ei tea, kes toda vett joob. Samas polnud kusagil ka
kirja, et ainult välispidiseks tarvitamiseks. Võib-olla on selle
joomiseks mingi meditsiiniline näidustus teatud patsientidele või siis
hoopis karistus näiteks personalile - vot - eile läksid luba küsimata
viis minutit varem koju: selle eest on ette nähtud kaks topsi "Värska
kanget"! Õnneks tuli kolmandast kraanist tõesti joogivett, millega sai
"kange" maigu suust loputada.
Värska sanakas
|
Üles |
Värska eluvee allikatel
|
Üles |
Edasi kulgesime juba tagasi... Tartu suunas:
Mikitamäe, Usinitsa, Võõpsu... Siis Räpina., Lasva ja Võru.
Ent et päev oli alles noor, siis tagapingi
ettepanekul otsustasime Võõpsu jõudes autonina veel mitte kodu poole keerata, vaid
minna tagasi reisi alguspunkti - Võrru, et teha lõpetuseks üks kosutav
lõuna mõnes Võru kõrtsis ja kasta end Tamulasse. Mõeldud tehtud...
Usinitsa tsässon
|
Üles |
Mulle meeldis Vööpsu. Sadama- ja kaubaküla,
peaaegu linn, mille au ja hiilgus hääbus koos tsaaririigi lõpuga. Uhkeid
laevu (Peipsi kohta) ja saksu käis seal... Ja seda kaubalinna võlu on
natuke veelgi tunda, kui jõekaldal kuulata. Ja muidugi on uskumaltult
kõnekas see Võhandu suue ise. Panoraam seejuures peaaegu sama nagu mõnel
tsaariaegsel retušeeritud postkaardil. Peale Võõpsut lõpeb Võhanduga ka
Setomaa...
Võõpsu AD 1909 (PTM F 126:10/F17-297)
|
Üles |
Võõpsu sadam
|
Üles |
Võõpsu tsässon ja "Jõuluvana" ikoon
|
Üles |
Võõpsu:
1907 (PTM F 139:4/Pk237) ja 2021
|
Üles |
Räpina
|
Üles |
Enne Võrru jõudmist ostsime teeveerest hapukurki
ja mustikaid, juhtusime Räpinasse laadale, Leevakule jäätist sööma ja
vanasse
Lasva veetorni, mille treppidel saab
klaverit mängida...
Päris lahe mänguasi on sest veetornist valmis
nikerdatud. Ja kui viitsida läbi lugeda kogu see tihedas kirjas
infovoog, mis trepi kõrvale seintele üles on laotud, võib Lasva kandi
osas päris targaks saada. Linnunäitus veetünnis on ka põnev; võib-olla
mitte niivõrd lindude piltide ja sellega seotud targa jutu poolest, vaid
see veepaagi lahendus ise on äge. Ja katusaed... On kah. Lubatud vingeid
vaateid ümbruskonnale sealt eriti ei avane. Minema hakates
katsetasin õuel ilutsevaid kentsakaid metallpinke - tehtud on need
sellesama veetünni seintest välja lõigatud lappidest. Et soojakraadid
olid taas 30 ja pluss, siis kostis päikeses ülesköetud plaadile istudes
sisinat ja õhku levis kärtsahaisu... Peaaegu tõsijutt!
Lasva veetorn
|
Üles |
Lasva torni katusaed
|
Üles |
Võru Jekateriina kirik
|
Üles |
Tamula
|
Üles |
Ja
olimegi taas Võrus. Sõime, ujusime ja vaatasime niisama ringi.
Parklasse jalutades "avastasime" Võru Jekateriina kiriku hoovist
koomiksi Kristuse elust... Tamula promenaadil oli taas äärmiselt tšill
olla - nagu sattunuks mõne välismaa kuurortlinna randa. Taas turgatas
pähe ketserlik mõte: kui polnuks vaja
olla esmaspäeval Tartus, võinuks võtta toa ja tulla päikesloojanguks
rannapubisse EM jalkat vaatama, mille finaalmängu lubati reklaami järgi
kõrtsus näidata. Mitte, et mulle jalka väga meeldiks, aga nautinuks
lihtsalt veini ja seda melu nagu kunagi
jalka EM ajal Nizzas. Igatahes selle suve Tamula ranna
atmosfäär ei jäänud kuidagi toonasele Nizzale alla.
Väga
mõnus!
|
Ühel õhtul, mitu nädalat
hiljem, Tartus
Eelmine
|
Üles
Akna taga tuleb päris karmi padukat, kraadiklaas
näitab 13,5C. On august... Koroonanumbrid on jälle tõusuteel ja juba
räägitakse taas asjade sulgemisest. Tulevaks nädalaks ja sügiseks on
paar reisiplaani tehtud, aga ei julge praeguste uudiste valguses eriti
lootagi, et ka päriselt minna saab... Seepärast - kuidagi ebatõenäoline
on sellele tripile tagasi mõelda, eriti, kui silmas pidada noid ulmelisi
õhutemperatuure, mida kogesime ja ka sellele vabale, muretule
koroonaunustatud olemisele.
Oli nagu päris reis - mina sain küll kolmeks päevaks juhtme seinast
tõmmatud. Ja ka täiesti "välismaaga" võrreldavaid elamusi - Värska oli
seejuures mu jaoks tõeliseks avastuseks: ilmselt minu selle
retke kõrghetk saabuski esimesel õhtul sumedates tuledes Värska promenaadil...
Tänan Mati-Epp, et ka sel aastal kambale rattad
alla ajasite. Minu poolest võiks järgmisel suvel üritust korrata, et
traditsioon ei häviks. Kas nüüd Setomaal just, aga Eestiski on veel
mujal käimata kohti. Ja kui peaks mingi ime läbi koroonakeelud leevenema
peaks,
siis miks mitte jätkata, nagu toona plaanit' sai, Norrast seal, kus
eelmisel korral pooleli jäime...
Värska promenaad 09.07.2021
|
Üles |
|
|