Tripi kaart
|
FB album |
Tagasi (paadimatkad) |
Soodla
jõe matk (Rabassaare-Aegviidu) 25
- 27. märts 2016
Proloog
Järgm ine
Sellel aastal tuli valida, kas minna jõe peale
traditsiooniliselt lihavõtetel või lükkub asi ebamäärasesse ähmasesse tulevikku.
Veel nädal enne minekut olin seisukohal, et on liiga palju lund ja jääd - meil
pole mõtet minna, kuid 23.03. sai lõpuks otsus langetatud - ok, lähme, tuleb
siis, kes tuleb. Kaalusime taas Irbe ja mitme Eesti jõe vahel, sõelale jäi
Soodla jõgi. Igaks juhuks olin Saaremaalt ära toonud Temmo paadi, mille
põhjas haigutas ca paarikümnesentimeetrine lõhe. Õmblesin ja liimisin, mõeldes,
et päris sellist auku pole vist veel varem lappinud. Toona ma ei teadnud, et
pean sel samal paadil mõne päeva pärast parandama hoopis suuremat auku...
Niisiis...
***
Tänud Andruse kolleegile - pagan, nime ei mäleta - transa eest!
Fotod: Sulev Nurme, Andrus Prangli; Maive Runtel
Hea, et silma ei
läinud!
|
Üles |
|
|
Üles | |
25.05.2016. Rabassaare kummitusküla
Järgmine |
Proloog |
Üles
Soodla
|
Üles |
Pisut lumine dokk
|
Üles |
Lõpuks vee peal
|
Üles |
|
25.05.2016. Esimesed sajad meetrid...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Pole viga, täiesti
laevatatav! Täiesti tšill!
|
Üles |
Esimesed harjutused
|
Üles |
|
25.05.2016. ...nagu "Dead Man'i" maastikes...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tõmbasin end mõne kiire aerulöögiga teistest sadakond meetrit ettepoole ja
kadusin jõelooke taha. Vaikus! Ainult vee tilkumine aerulabadelt. Isegi mitte
tuule sosinat. Aegki nagu muutub siirupjaks ühes veega selles
nullkraadilähedases voolus... Tahtmatult meenub Jim Jarmushi "Dead Man"... Ei
,isegi mitte selle vapustav soundtrack, vaid selle kõnnumaa must-valge
meeleolu...
Look out the window!
And doesn't this remind you of when you were in the boat?
And then later that night, you were lying, looking up at the ceiling, and the
water in your head...
was not dissimilar from the landscape,and you think to yourself,
"Why is it that the landscape...
is moving, but... the boat is still?"
Dead Man
Soodla...
|
Üles |
|
25.05.2016.
Nautides kopraarhitektuuri...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Üsna pea teevad unistustele lõpu koprad... Keegi paadimatkaja oli Soodla
alamjooksu kohta kirjutanud, et see on kopravaba, sest nood targad loomakesed ei
armasta leppasid. Alamjooksuga olgu kuidas on - sinna me välja ei jõuagi - kuid
ülemjooks kubiseb noist tüüpidest ning rõõmsad imetlushüüded kopraarhitektuuri
saavutusi nähes lähevad peale kolmandat läbimatut takistust ületades üle
irooniliseks sisinaks:
"Mõttetud närilised!..."
Koprapüramiidid...
|
Üles |
...ja kopratammid.
|
Üles |
Mõnikord tuleb seda
(mõtlen kopraarhitektuuri) imetleda lausa igast küljest.
|
Üles |
|
25.05.2016.
Mayday, mayday!
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Üheks maaliliseks loodusnähtuseks jõel on kindlasti ka ühelt kaldalt
teisele mahalangenud puud. Vahel kukuvad nad ise, vahel aitavad koprad
sellele kaasa. Igal juhul moodustavad need kauneid triumfikaari,
akvedukte, sildu ning kaisid. Need pakuvad ka meeldivat visuaalset
vaheldust ja esitavad tölplasest rändurile, kes üritab kummipaadiga
allavoolu sõita, kopratammidele vahelduseks mõnusat meelelahutust,
ajaviidet ja ka võimalusi end füüsiliselt välja elada: saab matšeetega
end läbi raiuda, üle ronida või paat maale tõmmata ja tõkkest mööda
lohistada. Ühesõnaga kõik selleks, et end liiga mugavalt paadis tundma
ei hakkaks.
...Ja siis see juhtus. Ühest mahalangenud puude hunnikust üle ronides
otsustas meie ainuke daam korralikult sukelduda. Tervituseks tegi ta
seda ühe jalaga ja siis, et härrade tähelepanu oleks sada protsenti
kindlustatud, pani ühe mõnusa peaka. Järgnevad pool tundi olid
broneeritud tuletegemise, kuuma tee ja ümberriietumise peale.
Ent saatusel oli selle tõkkega varuks veel üks vimka. Poisid käisid
luurel ja tulid tagasi teadetega, et eespool on ajupuudest ja
mahalangenud puudest moodustunud pea sajameetrine paadiga läbimatu
veetõke - mõistlik on paadid mööda kallast lohistada. Kuna igal pool
kallastel oli alles paks lumekoorik, mis kenasti kandis, siis tegelikult
polnud paatide lohistamine väga jube väljakutse - palju hullem olnuks
seda teha paar nädalat hiljem, kui jääkoorik on asendunud pehme
kaldamudaga. Haarasin just oma paadinööri, et burlakiks kehastuda, kui
ilmusid Mati ja Andrus ja teatasid, et paat on natuke katki läinud.
Ilmselt salakaval kopraork. Minu esimene ehmatus rahustati maha:
"Balloon on terve, aga..."
...aga paadini jõudes tabas mind tõsine ehmatus: põhjas haigutas ca
meetripikkune lõhe, mis algas kusagilt keskosast ja kulges välja kuni
ahtrini. Olen paadimatkadel näinud mitutki auku paadikülgedes, kuid see
oli pretsedenditult esikoha vääriline. Rekordmulk tähendas seda, et meil
on nüüd kaks valikut: laagrisse jääda ja järgmisel hommikul mööda
kallast läbi soo autodeni matkata ja asi lõpetatuks lugeda või laagrisse
jääda ja midagi välja mõelda. See viimane tundus aga lootusetu, sest
ilmselgelt oli vaja asja enne liimimist õmmelda - mingit niiti, tamiili
ega isegi nöörimoodi asja kellelgi kaasas ei olnud. Olin just kodus seda
paati ravinud ja kokku traageldanud ning liiminud ca 30 sentimeetrise
haava põhjaballoonis. Tööd lõpetades näppisin niidirulli ja nõela käes
ning... jätsin selle terrassile lauale. Maitsesin rummi ning siis tabas
inspiratsioon: kaasasolnud kummitükist lõigata riba ja sellega auk kinni
nõeluda ning siis liimida. Mõeldud tehtud...
Ca 3 tunni pärast lebas üüratu lapp paadipõhjal. Igaks juhuks teipisime
mäkaiveriga servad kinni. Nüüd jäi üle vaid rummi juua ja palvetada,
sest teist võimalust enam ei olnud - kogu kaasasolnud liim kulus
lappimisele.
Saatuslik risuhunnik
|
Üles |
Mati taga on mees, vabandust, meie ainus daam, üle parda...
|
Üles |
Paadimatkal on uppuja
kuivatamine kõigi asi
|
Üles |
Grande finale
|
Üles |
Õmblus peab. Nüüd on
vaja see veel üle lappida.
|
Üles |
|
25.03.2016. I laager
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Laager nagu laager ikka, ainult selle vahega, et ca poolemeetrisele
külmunud lumele oli vaja enne telkide püstitamist paks kiht kuuseoksi
hankida. Õnneks oli paadi purukssõitmise koht hästi valitud - nii
tulerooga kui kuuseoksi jätkus kuhjaga... Uni tuli hea, sest magasime
kaitsepolügooni piiri ääres, väljaspool piiri siiski...
Supp'n roll
|
Üles |
Teevesi hakkab kohe
keema
|
Üles |
|
26.03.2016. I laagri hommik
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommik algas rõõmsalt: lapp paadipõhjal oli endiselt paigas. Luure jõe
äärde ent nullis rõõmsa toimetamise - edasi, kuni silmapiirini oli jõgi
täis koprarisu, mis tähendas seda, et vabasse vette saamiseks oli vaja
kogu mant tassida pea poole kildi kaugusele. Mis seal's ikka - asjad
kokku ja paati, paat nööri pidi järele. Kah võimalus paadimatkamiseks,
kuigi paati sikutades tekkis ka pisut jabur tunne, eriti, kui luht otsa
lõppes ja asendus järskude oruseintega. Õnneks lõppes seal ka risu...
Esimene ärkaja
|
Üles |
Teevett oodates
|
Üles |
Hommikune jalutuskäik
|
Üles |
|
26.03.2016. Soodla...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Soodla lummus
|
Üles |
|
26.03.2016. Siis, kui
jõgi kaob...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ja nii see päevake veeres. Esialgu läks kõik päris ladusalt: jõele oli
tekkinud päris kiire vool, koprad ei olnud saanud järsuseinalisse
kuuskede ja mändidega palistatud jõesängi pesasid teha ning isegi risu
tundus vähem olevat. Jutustati sellest, et oleme ehk keskjooksul ja nüüd
lähebki lõbusamalt. Lõbusamaks läks küll. Paari tunni pärast hakkas
tibutama jää- ja lumesegust vihma, mis imbus vaikselt ka läbi parimate
jopeõmbluste. Jõgi lookles vahetult kaldal kasvavate lodulepiku
tutsakate vahel, mille taga laius silmapiirini jääkaane all madalsoo.
Jääkaas ent oli üsna silmakirjalik ja kaldal pude. Mati sai seda ühe
lühipeatuse ajal oma saapa peal kujukalt tunda. Lisaks tekkisid tagasi
kopratammid ja vees turritavad pliiatsitena teritatud kopraorgid.
Kopratammidest üleronimise asemel tekis vajadus neid pigem lõhkuda, sest
poolpude jää tarnamätaste vahel ei pakkunud enam piisavalt tuge. Ühel
hetkel tõkestas teed paks pillirootihnik, millesse suubus kitsas
veeriba, kitsam kui paat. See oli esimene, millele järgnes mitmeid ja
mitmeid kraavilaadseid kitsaid pääse. Pärast kaardilt vaadates on näha,
kuidas jõgi hargneb mitmes kohas kolmeks-neljaks haruks, mille vahel on
kitsamaid-laiemaid läbipääse. Kraavilaadsete looklevate kanalite
kallastel kõrgusid üksikud sanglepapusad, nende vahel kopratammid ja
ajupuud. Olin paadis üksi ja vahepeal, kui teised paadid olid sukeldunud
pilliroogu ning ma üksipäini orkide vahel laveerisin, kuulatades
õudusega koprateravike kriipimist balloonidel ja seirates silmapiirini
lohutut valge-halli sood, tekkis kõhe tunne. Kui nüüd peaks paadi puruks
sõitma, siis mis on järgmine samm? Liimi ei ole, kuivema metsani mööda
seda kahtlast sood on vähemalt kilomeeter, kui mitte rohkem. Ja kui ka
sinna metsa jõuda, siis kui kaugel on mõni tee...
Lõuna pidasime ühe lepa juure peal kügeledes. Püüdsin teha
kättesaadavast materjalist mingi lõkke, et natuke ligund riietes konte
soojendada, kuid poolmärjad pehkinud lepaoksad ei ole just parim
küttematerjal - rohkem suitsu, kui tulukest. Andrus ja Mati üritasid
guugli mäpsiga paika panna meie asukohta jõel, mille peale varsti selgus
poolkurb tõsiasi, et pole mingit võimalust, et jõuame selle tempoga
pilliroost läbi raiudes Paukjärveni (Kaksiksild). Veel enam - sai
selgeks, et peame kindlasti laagerdama, kuigi algselt see plaanis ei
olnud. See pakkus mõneti ka lohutust, sest ükski autojuht ei pidanud
enam mõtlema õhtusele sõidule ja võis nüüd hammaste plagisemise vastu
sprottidele peale juua jõhvikaviina...
Kusagil pole kirjas,
et elu peab kerge olema...
|
Üles |
Labürint
|
Üles |
Cafe d'Eau
|
Üles |
|
26.03.2016. Jäämurdjad
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Vast kolme paiku hakkasid tekkima märgid uuest, esialgu küll
teoreetilisest, probleemist. Seisva veega jõekäärudes leidus üha enam ja
enam jääd. Isegi sirgematel lõikudel tekkis kaldaserva sulamata jääriba,
mis mõnes kohas ulatus pea jõe keskele. Esimesed jääristsed saime ühe
kopratammi juures, kus edasipääsuks oli vaja matšeetega purustada vast
meetri-paarine jääriba. Ent umbes tunni pärast jõudsime vähemalt
paarikümnemeetrise jäätunud lõiguni. Edasi paistis vaba vesi....Andrus
ja Mati, kes saatuse tahtel olid esimesena ahtasse jääkanalisse sattunud
said nüüd privileegi hakata jääd lõhkuma.. Koorik oli küll poolpude ja
mitte väga paks, kuid raiumist aeru ning matšeetega oli omajagu... Poole
tunni pärast olime kõik kolm paati siiski sellest jamast läbi pressinud
ning vähemalt mõneks ajaks jälle voolus.
Tšill kestis veel poole tunni jagu, siis tabasime end uuest jäätõkkest,
sedakorda juba palju ulatuslikumast. Jäätõke oli Kroonukõrve silla ees.
Andrus hõljus paadist välja ja kuidagi õnnestus tal mööda õblukesi
lumesildu välja ronida, kuid paati ta muidugi kaldale ei saanud ja siis
selgus, et ega ta paati isegi tagasi ei saa. Marko hakkas jääd
lõhkuma...
Videviku saabudes olid siiski kõikseemees ja paadid õnnelikult kaldal...
Elutee
|
Üles |
Koonukõrve sild
|
Üles |
|
26.04.2015. Koonukõrve.
II laager
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Sild valmistas pettumuse. See on sel mingi vastvalminud matkaraja sild,
millest saab üle heal juhul jalgsi. Kohtasime kahte jalgsimatkajat, kes
tulid põhja poolt. Teeolude ja parkla koha pealt nad midagi mõistlikku
öelda ei osanud. Viimaste akuraasude toel sai selgeks, et Andruse autoni
on kõndida ca 7 kilti. Paatidele saab ehk juurde Venemäe
telkimiskohta... Sinna on jõe äärest ca kaks ja pool kilti... Korraks
käis mõte läbi, et üritaks siiski õhtul kuidagi autoni jõuda ja asi ära
lõpetada, sest mitmelgi olid pühapäevaks tehtud juba teised plaanid,
kuid terve mõistus - nagu hommik kinnitas - võitis ja nii jäime
jõe äärde laagrisse...
8 AM...
|
Üles |
|
27.03.2016. Venemäe
Eelmine
|
Üles
Päike paistis. Sikutasime mööda Kõrvemaa maratonirada kummipaate mäest
üles, higipull otsa ees. Paar mõtlike nägudega suusatajat libises
mööda... Nad ei vaadanud tagasi - ju siis mõjusime oma paatidega
suusarajal nii absurdselt, et nad ei võtnud vaevaks omi silmi uskuda.
Eelmine nähtud silt ühel ristteel andis teada, et mööda Oandu-Riia
matkarada jääb Iklasse vaid pisut üle 300 kilomeetri... Peale tõhusat
paari tunnist rassimist jõudsime eesmärgini - potsatasime väsinult
paatidesse Venemäe telkimisalal. Panime paadid küljetsi, et need päikese
käes kuivaks, avasime sprotid ning jäime Andruselt uudiseid ootama...
Kui suusarajal müttasime, oli Andrus helistanud, et jõudis autoni ja
kohe hakkab liikuma...
Oli keskpäeva paiku, kui Andrus helistas ja ütles, et s.... ja p....!
Tee on nagu pudru, ta jäi kinni ja autoga on väike probleem, aga ta
helistas töökaaslasele ja et päästemasin pole enam kaugel - üsna pea
peaks küüt jõudma. Jõudiski... Mootori üürates lendas äkitsi
mäest üles nelikveoga VW Transporter. Autost astus välja higine mees ja
teatas, et ta pole ammu sellist adrenaliinilaksu saanud. Soojaga oli
lumi muutunud pudruks ning kitsas metsatee Aegviidu metsade ja mägede
vahel oli muutund seetõttu päris meeleolukaks. Pakkisime kiiresti asjad
peale, et siis minna appi Andrusele - ta olevat kusagil teise tee peal
teise mäe taga. Startisime. Volkar ei ole maastur. Selleks, et buss läbi
lume-liivasupi roniks oli vaja hoogu. Auto tantsis omajagu mäest üles ja
alla sõidul... Isegi Marko tõmbas turvavöö peale...
Andruse leidisime lumehangest asjaliku näoga kapoti all sobramas.
Midagi väga hullu ei olnud - ta lihtsalt sidus aknateibiga
põhjakatet radiaatori külge - see oli manööverdades ära tulnud. Vaadates
noid rattajälgi tundus päris ime, et ta pisikese Mazdaga üldse sinnani
oli jõudnud. Aga lõpp hea, kõik hea. Aitasime Andruse liikuma ja varsti
olime ka ise asfaldil. Poole tunni pärast laadisime Rabassaares manti
juba oma autode peale...
Seekord oli siis sedapidi...
Burlakid
|
Üles |
Kummipaadiga suusarajal
|
Üles |
Venemäe
|
Üles |
Viimane pingutus...
|
Üles |
|
|