Usbekistan

Vabandan!

Proloog: 02.05.2025. kell 18:22. Lennukis... kusagil sügaval Venemaa kohal

Eighties coming back...

* * *

Vähemalt turistimullis kulgedes.  Niisiis...

Fotod: Sulev Nurme

Hiiva

04.05.2023. Maanteel... Taškendist Jizzakhi poole
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

Oleme end laiali jaganud kolme Cobaltisse. Ja iga seltskond otsib oma rada. Tanel roolin, Karl navigeerib ja meie Helega sööme tagaistmel samsat ja joome airaani. Viimane nõuab osavust, sest tee on küll aukudeta, kuid väga hüplik. Samsad on õhukese "koorikuga" pirukad, klassikaliselt kolmnurksed, erineva täidisega; igas külas olevat oma salaretsept, mistõttu pidada samsa (nagu ka plov) igal pool isemoodi hõrk. Meie supermarketist hangitud samasad on veiseliha, kana ja kartulitäidisega. Kana ja kartul maitsevad küll kenasti, veiseliha oma tundub vähe vänge ja krõmps - asi selles, et pirukas ei kasutata hakkliha, vaid noaga jämedalt hakitud liha. Airaan on nagu airaan ikka - veega segatud jogurt, millele on lisatud pisut soola. Esimene lonks tundus väheke veider, kuid tegelikult on päris hea. Supermarketisse sattusime aga poolkogemata alkopoe otsinguil. Leppisime hommikul kokku, et ses hullumeelses linnaliikluses ei püüagi kolme autot koos hoida ning esialgu seadsime kontrollpunktiks Jizzakhi. Nii suundus iga ekipaaž oma rajale esimese eesmärgiga tekitada järgnevaks 1300-ks kilomeetriks mingeid varusid; vett eelkõige, aga ka muud head-paremat, mis letil leidub. Supermarketites ja tavapoodides alkohoolseid jooke ei müüda, neid tuleb otsida nurgatagant nimega VinoVodka jms. Usbekistan on küll moslemimaa, ent Punaimpeeriumi kultuuriimport juurutas siin kirjaoskuse ja naiste õiguste kõrval ka viinajoomise oskuse. Riik ise toodab viina, veini ja õlut. Heiki seltskond jagas tšatis pilte poest, mille nemad leidsid - üsna hull urgas, trepil lääbakil paar pahempidi silmadega taati - kell ent ei näita veel keskpäevagi. Kauplus, mille meie leidsime, oli soliidne, puhas ja isegi päris suure veinivalikuga. Ainult letis alkot müütav teismeline tundus kuidagi võõristava nähtusena. Tegelikult eilsed inimkatsed Khan Chapas ja Hammsersmithis - esimene on litsalt üliõdus rohelusse uppuv restoran Ankhori kanali kaldal ja teine Taškendi esindusõllekas - veiniga kujunesid suurepärasteks. Khan Chapas kanti ette ülimaitsev kuiv valge brändinimega Rundweis Mida iganes see tähendama peaks ma ei oska öelda, kuid tagaküljelt võis peale kohustusliku pläma mereandidest, juustust ja kanast lugeda, et vein on tehtud viinamarjasordist 'Bajan Shira'. Niipaljukest kui ma enne reisi kohalike veinide kohta lugeda jõudsin, siis tean öelda, et see on vist üks neist Aserbaidžaani oma sortidest, mida siin kultiveeritakse. Asi selles, et viinamarjakasvatuseks ei ole Usbekistani kliima kõige parem - suvise kuumusega saavad taimed hakkama, kuid talviste külmade ajaks painutatakse varred maha ja kaetakse. Kaukaasia sordid (Saperavi' jms) peavad ekstreemsetele miinustele paremini vastu. Usbekis olevat ka kohalikke põnevaid sorte, kuid ajaloolise paduislamimaana ei ole see loomulikult Gruusia või Armeeniaga, isegi Aserbaidžaaniga, võrreldav veinimaa - veiniteo loo algus ulatub siin tsaaririigi sissetungini 1870-ndatel. Samas pole viinamarjakasvatus siin mingi uus nähtus - lauale on marju kultiveeritud siinsetes oaasides juba sajandeid. Ent senised veinimaitsed annavad lootust - isegi poolsoe kuiv Riesling (Laguna) Hammersmithis ja mingi teise kohaliku tootja kuiv Riesling Linnapargi servas suvalises pintsaklipslaste joogipunktis maitses meeldivalt. Hmmm... selle viimase kõrtsuga juhtus ent, et meite härrad jõid maja õllest kuivaks. Sõna otseses mõttes. Kõlab nagu jõle joomapidu, kuid kui telliti kolmandat ringi, ilmnes, et õllevaat on tühi ja pudeliõlled otsas, kusagilt põranda alt leiti viimased prantslaste "1664"-d...

Tulles ent tagasi toidu juurde, siis ka see teema annab lootust. Igatahes eilne Khan Chapa šašlõkivalik, dolmaad ja aedviljad maitsesid lihtsalt võrratult! Ja ma julgen pühadust rüvetades tunnistada, et ok, liha valmistati suurepärane, kuid lõuna tipuks jäid ... tomatid! Lihtsalt nii head! Lõhnavad ja maitseküllased! Räägitakse, et Usbekistani ilmaolud meeldivad tomatile ning, kui vett jätkub, siis suutvat tomat kasvada siin sillutisevuukides nagu meil kummel. Ja hommikusöögidki "1946"-s - meie hotellis - on olnud pigem väga meeldivad. Tavaline rikkalik buffee, kuid mingite oma nüanssidega nagu piimaga keedetud riisipuder - väga maitsev, muideks ja koleda halli väljanegemisega rulaad-vorst - vist hobusest - ent kah äärmiselt maitsev. Muidugi nostalgilist äratundmisrõõmu tekitas tänahommikune keeduvorstivalik - maitses nagu aasta 1983! Ainus probleem tundub olevat siin kohviga - Nescafe lahustuv. Võta või jäta. Ma läksin vabatahtlikult üle rohelisele teele, see tundub olevat neil siin sajanditepikkune rahvuslik klassika ja hästi tehtud. Tõsi, Hele leidis täna hommikul ka ühe putka päris espressoga, ent pigem tundub see eksootiline juhus, kui tuntud praktika, millele loota.

Tegelikult läheb täna juba teine täispäev siin riigis. Eile õhtul jõudsin põhku nii hilja, et ei jaksanud märksõnu üles kribada; püüan siis nüüd siin autos seda teha. Akna taga ka midagi erilist ei sünni -  nagu kirjutasin - sõidame läbi lõputute tasaste ja pisut üksluiste rohumaade... Senini olin arvanud ja mõelnud et Usbekistan on mägine. Aga eile kaarti vaadates jõudis kohale, et ega me Pamiiri ei satu ja muud suuremat mäge sellel maal väga ette ei tule. Vähemalt meie marsruudil, piki suurte jõgede orge. On nagu on. Lihtsalt Janikast on kahju - tema tahtis hirmsasti mägesid vaadata.

Jõudsime üleeile hilja õhtul. Kardetud piiriformaalsused jäid üsna formaalusteks - putkas traatvunts käskis kaamerasse vaadata ja lõi seepeale plärtsti templi passi. Edasi oli tarvis vahetada raha ning teha internetti. Esimene ülesanne läks lihtsalt. Võtsin kohe passikontrolliputkadega samas reas paikneva rahavahetusputka juures koha väiksesse järjekorda. Kui kord minuni jõudis, pistsin luugi vahelt sisse 400 eurot. Peale pisut pahuravõitu jahmerdamist taskuarvutiga luges näitsik mulle peo peale pisut üle 5,3 miljoni sommi. Ehee - nüüd saan ka miljonäri elu ära proovida. Ma ei tea, kas seda siin reisil on palju või vähe; see summa on meil Helega järgnevaks nädalaks kahepeale. Kui üleeilse taksojuhi juttu usukuda, et kuupalk on neil 3-4 miljonit, siis võiks sest summast jaguda. Elame-näeme; vein maksab 120000...200000, õlu 10000....20000, korralik praad ca 50000. Taksosõit lennujaamast hotelli läks ka auto kohta mingi 50000... Harjumist tahab see rahanumber. Interneti muretsemine läks ka libedalt. Et minu telefon virtuaalset SIM kaarti ei tunnista (lolli peaga ostsin 10 taala eest Tartus limiiti ja nüüd siis kasutab seda vist Mart), siis ostsime Taneliga lihtsalt 10 taala eest kohalikud Beeline SIM-d, millega peaks olema 25gB netti. Nädalaks on sellest küll ja rohkemgi.

Takso leidmine hotelli sõiduks läks väga libedalt. Nagu igal pool lennujaamades kügelesid ka Taškendis sohvrid kohe ukse juures reas. Kohe haarati sarvist ja mõne hetke pärast juba leidsime end topitult kolme Cobaltisse teelt Keskpargi poole. Ja teel siis meie taksojuht jõudis rääkida üsna palju Chevidest jms-t. Muuseas teatas üsna uhkelt, et tal on sõber Euroopas, Poolas, ja ta läheb talle suvel külla. Kui saab, jääb ka sinna, sest Usbekistanis ei saavat inimene vabalt äri teha... Mida ta sellega täpselt mõtles, ma ei oska arvata...

Hotell, muide nimega "1946" - sai nime omaniku sünniaasta järgi - olgu Allah talle taevariigis armuline näis esmapilgul igati ok. Ent fuajeesse astudes läks veidramaks - esiteks tervitas meid leti tagant kena noormees ja ... leti ees lounge'is umbes viis vana vormis tölli kuulipildujad süles. Väga veider tunne tekkis. Vuntsilised gunmanid ajasid omavahel juttu ja vaid piidlesid meid kergelt silmanurgast. Hotelli regamine läks sulnilt. Kuigi kell näitas peatset südaööd agiteerisin rahvast linna pahandusi otsima minema. Töö kandis vilja. Kui siis väljudes ühelt kalašnikovi näppivalt mundrimehelt kõrtsu kohta uurisin, juhatas ta piki tänavat edasi kusagile tsirkuse poole. Läksime näidatud teed ja leidsimegi kiirsöögikoha - müüdi mahla ning burgereid. Hele tahtis jäätist, mina võtsin õunamahla. Ja siis hakkas uni suruma... Keerasime otsa hotelli poole tagasi ning sellega meie üleeilse-õhtune hullamine piirduski. Poisid ent inventeerisid naabruskonda edasi ja leidsid lõpuks ka kebabi ning õlut;  ehk siis avastasid selle koha, mis järgmisel õhtul kuivaks joodi. Tulles ent korraks tagasi püssimeeste juurde, siis sitsisid nood ka hommikul hotelli juures ning järgmisel õhtulgi. Ka linnas kohtasime siin-seal soomusmasinaid ning hambuni relvis tüüpe. Kaubanduskeskuses täna skänneeriti kott läbi ja parklasse sõites otsiti läbi pagasnik. Eile metroosse minnes tuli samuti oma koti sisu tulirelvadega härradele ette näidata. Kas selline valve on pealinnas tavaline või toimub midagi, ei tea. Mare ja Hele suhtlesid eile mingite ajakirjanduse tudengitega, kes nendega intervijuu tegid ja need igatahes mingist suuremast probleemist teadlikud ei olnud. Igatahes Saksa välisministeeriumi lehel tundus ka kõik rahulik välja arvatud ehk range soovitus marutaudi vältimiseks kondoome kasutada... Loomulikult ilgun... Taškent on Kesk-Aasia suurim metropol ja. nagu räägitakse, palju liberaalsem ja kosmopoliitsem võrreldes naabruskonna maadega nagu Türkmenistan, Kõrgõstan ja Tadšikistan, Afganistamist rääkimata; kindlasti poeb sellesse igasugust rahvast, ISIS-ki pidi Usbekis täiesti olemas olema... Fergana orus ja Karakalpakis, Araali ääres, on vahepeal "huvitav", sest naabrid tulistavad üksteist vahepeal ning ka Termezi, Afganistani piirile, väga minna ei soovitata. Meil oli korra küll see plaan sinna minna - peaks olema Usbekis ainus piirkond, kus on säilinud ka budistlikke vanu kivihunnikuid, kuid praegu, sellel kohutaval maanteel loksudes see lisa 700 km nüri kolistamist on pannud meid meelt muutma.
 

Eilne päev möödus suuresti parkides. Tegelikult on hämmastav, kui roheline on kevadine Taškent! Meie jalutuskäik algas City Parkist. Ühelt poolt tingis selle meie hotelli asukoht - "1946" jääb pargist mõnisada meetrit, teisalt on tegemist Usbekistani suurima pargialaga. Ning ehitusaastat arvestades - 2019 - ka suhteliselt värske pargiga. Niisiis seadsime mõnusas 20-kraadises pilvealuses sammud pargi poole.

Parki piirab igast küljest viiekordsete korrusmajade müür. Õigemini korrusmajade kvartalitest koosnev müür, sest majablokkide vahele jäävad väikesed tänavakesed ning aiakesed müügipaviljonidega (näiteks jäätisekioskite kett "Moskva"), mis moodustavad omamoodi labürindi. Kõik on helevalge ja ... nagu välja lõigatud mõnelt 19. sajandi II poole maailmalinna postkaardilt: paduhistoritsism, häbenemata ja toorelt. Kilomeetrite kaupa, ehitatud 2018. a õhku lastud  Olmazori ja Ukchi asumite asemele, mida täitsid suuresti 1966. a katastroofilise maavärina järel ehitatud kortermajad. Hoonete vahelt saab käbi, ent siseõuedesse igale poole ei lastagi - taas püssimehed... Park ise aga... Vägev! Vene planeering ja Itaalia disain, mida täiendasid türgi maastikukujundajad. Kõlab nagu Egiptuses ehitatud Fiat, kuid on tegelikkuses kaugel sellest. Disain on moodne, suurejooneline ja julge. Võib-olla vidinatevalik on eesti maitse jaoks liiga sädelev, ent samas, eriti õhtusel ajal, kui park on pilgeni täitunud rahvaga, muusika rütmis vahutab 200 m pikkune purskkaev - nagu Vegases -, kõikide naabruskonna pilvelõhkujate fassaadidel veikleb valgusshow... Mänguväljakud, LED-idega ehitud kõrkjatihnikud, rippsillad... Mida kõike... Isegi planetaarium ja vahakujude muuseum. Viimases olevat kõik selle maailma ägedad olemas - alustades Arnold Schwartzrneggerist ja lõpetades kapten Jack Sparrow'ga. Tondiraba park ehk Eestis saab sellele kõigele mastaabilt lähedale, kuid seda Dubai vaibiga Martha Schwartzilikku hüperdisaini pole meil kusagilt võtta. Iseasi, kas sellest ongi vaja puudust tunda, kuid mingi sisemine kadeduseussike siiski kusagil kriimustab - me võime siin kasvõi kõrvade peal käia - vahendeid sellise "peo" jaoks pole ühelgi omavalitsusel ega ärimehel Eesti riigis. Jah, on kohti, kus ehituskvaliteedi kallal saab iriseda, kuid summa summarum oli see matk läbi hiiglamastaabis futumaastiku täiesti omaette elamus ja täielik üllatus! I-le pani täpi ühele sillakesele kogunenud memmekeste-taadikeste ansambel, kes hakkas rahvalaulu leelutama. Nende outfiti järgi arvates võis tegu olla äkki kirgiisidega...?

Lõpetasime City Parki kõnniskelu hiiglalaiade tänavate vahele potsatatud valitsuse- ja ülikoolihoonete vahel. Sekka Lukoili esindus nagu ooperimaja, värava taga säramas paar kuldset Lamorghinit... Hingetuks võtab see meeletu tänavate avarus ja ... ka mõttetu ruumiraiskamine. 1966. a koletu maavärin andis nõukogude linnaplaneerijatele kena lõuendi ja ettekäände vana ära pühkimiseks: uus linn (1980-ndatel suuruselt neljas linn suurel nõukogudemaal) ehitati tõelise ulme-sovjetilinnana, mille juurde käisid laiad sirged magistraalid, vana hävitamine ning lademetes kortermaju. Tõeline 1970-ndate, 1980-ndate unistus: laiad, pikad joonlaua ja lekaaliga lõigatud prospektid otse helgesse tulevikku sihiks mitte enam Lenin, vaid suur väepealik ja surmakutsar Amir Temur (Timur) või paremal juhul iidne ning armastatud poeet Alisher Navoiy... Kõike seda nõukogude uut linnaruumi meenutab kesklinnas sovjetiaja arhitektuuriime - hotell "Usbekistan"...

Milline oli vana Taškent võib vaid ehk ette kujutada Samarkandi põhjal, kui õhtuks sinna jõuame. Igatahes ajalugu on betooni alla paksult - vähemalt 5. sajandist eKr, kuid tänasesse päeva on üksikuid vanimaid kivihunnikuid jõudnud vaid keskajast. Ma ei hakkaks siin pikalt ajalugu refereerima - nt päris hästi loetava ülevaate leiab näiteks Advantouri lehelt, mainiks vaid, et nagu muudki Usbekistani tähtsamad linnad ja ilmselt kogu elu-olu ja kultuuriraam ning kultuuripärand on Taškendiski seotud algsete turgi nomaadide paikseks jäämisega Suure Siiditee tekkimisel. Korra käis siinkandis ära Aleksander Suur ja võttis isegi kohapealt naise, kuid Taškendini ta ei jõududki. Riigikesed tekkisid ja läksid, rikkus ja tarkus kasvas omatahtsi Siiditee ääres zoroastrismi, kristluse ja budismi varjus kuni Kalfifaadi tulekuni 8. sajandil, mis esialgu kirjutas kiiresti üle kogu varasema, absorbeerides siiski islamile omaselt kohaliku kunsti ning kultuuri. Selles rahvaste ja kultuuride kokkusulamises tootsid Avicenna ning temaga sarnased suured mõtlejad päristeadust juba 1000 aastat tagasi, kui Euroopa alles kobas pilkases pimeduses. Just Sogdimaa (Usbeki alad enne Kalifaadi teket) ja selle naabruskonna teadmise ja traditsiooni baasil sündis ka see võluv arhitektuurikeel, mida viimased tuhat aastat tänapäevani ikka korratakse. Eks omad brutaalsed katkestused on selles loos ka pidevalt olnud. Esimeseks nuhtluseks sai kindlasti Tšingis-khaan, kes suutis viivuga hävitada varasemad tuhat aastat kultuuri ja kultuurikihti nagu nõiaväel. Hävitas linnu ja tappis inimesi, sadade tuhandete kaupa nii, et selleks ajaks, kui Tsingis mõni aeg hiljem Ungarisse jõudis oli praeguse Usbekistani ala toona peamiselt Iraani poolt tulnud rahvast tühjaks tapetud. Pisut rohkem kui sajand hiljem sündis Tsingis-khaani reinkarnatsioon Samarkandi kandist - Amir Timur, kes oma ambitsioonidelt ning tapahimult polnud Tsingis-khaanist kuidagi kehvem mees. Ta võrdles ja püüdles Tšingise saavutuste poole ja räägitakse, et ega võidetud aladel tema armee hävitustöö suure juhi ja õpetaja omast maha ei jäänud. Erinevuseks ent kahe pealiku vahel oli see, et kui Tsingis-khaan ainult tappis, hävitas ja rüüstas, siis Timur ehitas üles oma kodumaa Kesk-Aasia pärliks, kus õitses röövsõdadest orjastatud kunstnike, teadlaste ja oskaja-meestelt välja pigistatud kultuur. Paariks sajaks aastaks tekkis kohalik renessanss, mis sünnitas suuri poeete, astronoome, filosoofe ja matemaatikuid. Oli auasi ehitada medreseid... Õilmitsev Siiditee pumpas juurde rikkust. Elu oli ilus... Kuniks Siiditee blokeerisid Konstantinoopoli vallutamisel osmanid. Vähem kui sajandiga käis kõik käis alla pihustades ka Timuri impeeriumi. Samas 16. sajandist hakkab Usbekistanist saama Usbekistan, sest üha rohkem rändab praegustele usbeki aladele Siberi poolt sisse usbeki hõime ning tekib kultuurinähtus nimega "usbekid". 18.-19. sajandil markeerivad Usbekistani kolm-neli khaaniriiki (kusjuures Taškent oli mingil hetkel iseseisev linnriigi moodi üksus), müüdi orje ja reanimeeriti Siiditeed. Maale puhuti taas elu sisse ning üsna edukalt, kuni 1870-ndatel okupeeris Kesk-Aasia Tsaaririik. Sellega algas koloniaalne puuvillakasvatuse röövmajanduse ajastu, mis kestab osaliselt tänini ja mille vilju võib Araali mere ääres nautida... Mis muust kultuurist tsaari ajal alles jäi, hävitati kommunistide ajal 20. sajandil. Kirjaoskuse ja võrdõiguslikkuse juurutamise sildi all hööveldati maha enamus kohalikust traditsionaalsest elustiilist, identiteedist ja kultuurist. Sovjetimajanduse suurim saavutus ehk oligi see, et kui khaanide ajal oli osa inimestest orjad (ja enamus neist naabermaadest pärit uskmatud, kes orjadeks rööviti), siis nõukogude ajal muutusid kõik orjadeks... Ka täna olevat riigil olemas hoovad inimeste kupatamiseks hooajal puuvilla koristama; ja kui vaja, siis ka sunniviisiliselt. Selle tulemusel saame täna moslemiriigis kõrtsus veini juua ja naised võivad üldiselt peksasaamise hirmuta katmata näoga ringi käia... Kas see on positiivne või mitte ei saa meie oma kultuurimullist küll hinnata. Igatahes saavutas nõukogude teerull siin riigis väga hea tulemuse - 30 aastat on iseseisvumisest möödas, kuid tundub (kui plov välja arvata), et kaotatud identiteedi otsingud on alles üsna algusjärgus...

Niisiis ei ole Taškendis palju vana, ent ega kõik, mis on uus ka laiduväärt ole. Üks tänase Taškendi imesid on kindlasti metroo: Kesk-Aasias esimene ja seni vingeim: 3 liini, 48 peatust ning üha laiendatakse. Ehitama hakati seda peale 1966. a maavärinat ning ehitus on kestnud (küll väikeste vaheaegadega) tänini. Meie omil eksirännakuil kasutasime vaid paar korda metrooteenust, ent jaamad, kuhu sattusime - Uzbekiston, Chorsu ja veel mõned - olid igatahes reklaami väärilised - uhked nagu palee eestoad, mõni natuke ajahambast mõlkis, kuid idalikult pillavalt sädelevad ja luksuslikud siiski. Ma julgeks öelda, et Moskva ja Leningradi metroojaamad lausa kahvatuvad Taškendi allmaaraudtee pidusaalide kõrval.

Täiesti omaette maailma leidsime Chorsu turult. Metroojaamast välja astudes lööb jalust peale uhket kesklinna kõigepealt muidugi kontrast: läikima löödud titaanide asemel leidsime end hiiglaslikust soukist, mis liialdamata katab hektarite viisi linnamaad. Otsisime Chorsu sinist kuplialust, aga sattusime esialgu hilbulabürinti, millest väljamurdmine tundus mission impossible'na. Loomulikult suutsime üsna pea üksteisest lahku minna, mistõttu pool seltskonda kadus tundideks silmapiirilt. Mõnes mõttes meenutas meeletu hilbumüük Istanbuli, Marrakeshi, Sharjah' või Edfu turgu: kogu "firmakaup" on olemas, häbenemata müüakse kallite brändide kirjadega replikaid - kuna kedagi ei koti, siis ei pea ka vaeva nägema ka kõlavate nimede välja mõtlemisele nagu "Gucci-Jordan" või "Jans-Strauss"...  Ent kui viitasin siin teistele vana Kalifaadi maade turgudele, siis Chorsu suurimaks erinevuseks on müüjate tagasihoidlikkus ja viisakus. Keegi ei jookse järgi ega ripu kuuehõlmas:

"Hey, Ali Baba! Hey Master! Come to my shop. Today I give special price, special for you!"

Loomulikult ka hüütakse, kuid nii nagu meie turgudelgi - viisakalt, rahulikult, sõbralikult; püüakse äratada tähelepanu, kuid ei käida pinda, mistõttu võid rahulikult jalutada, isegi mõnd välja riputatud eksponaati lähemalt vaadata kartmata, et agressiivsest kleepuvat müügimehest lahti saamiseks pead lõpuks jalgadele tuld andma või "antiikse" käsitöö ära ostma.

Peale kilomeetrist ringkäiku silmasime lõpuks paari kerjusega kaunistatud suurt lagunema kippuvat betoontreppi, mis suundus kõrgusesse sinist UFOt meenutava hiigelkooriku all. Neid betoonkoorikuid on õige mitu ning ilmselt moodustavad nad mingisuguse mõtestatud arhitektuurikoosluse, mida igat sorti müügiputkade ja nende vahel sagiva rahvamurru seest ei ole lihtsalt võimalik tabada. Selliseid hoonelaadseid katusega kaetud turuplatse hakati ehitama juba 9. sajandil pKr. Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida: suvekuumus ja kõrvetav päike. Mida ulatuslikuma ala varju alla saab, seda rohkem sinna kauplema mahub. Ning üliolulised on kindlasti targalt avatud küljed, mis püüavad tuult, aga kaitsevad tolmu eest pakkudes seeläbi suvisele põrgukuumale nii vajalikku leevendust. Tänase Chorsu turu (basaari) keskuseks ongi see uhke mustriline idamaise ornamendiga  kompleksi suurim kuppelkonstruktsioon, mille alla jõudnult püüdsime meiegi endale kaubalettide vahel teed rajada. Koorikute all kihab läbi mitme korruse tõeline asjalik turuelu. Nagu turul ikka müüakse igasuguseid puu- ja juurvilju (lettide kaupa muuseas mooruspuu vilju), liha, kala jne. Midagi on kohalikku, midagi sisse toodud. Ent meie turgudest erinevalt laiuvad tervel korrusel hiigelletid kõikvõimalike pähklite, kuivatatud puuviljade ja maitseainetega. Ning viimaseid on tõesti kümneid ning kümneid erinevaid. Loomulikult lugematutes variatsioonides halvaa...

Täiesti omaette osa moodustas ent kurtide müügiala. "Kurti" all ei mõtle ma siin kuulmiskahjustusega kodanikku, vaid kuivatatud piimast pallikest; "kurt" - on selle nimetus kohalikus keelepruugis. Kui paljud Kesk-Aasia toidud on meilegi kuidagi tuttavaks saanud, siis kurtidest ei teadnud mina küll varem midagi. Centralasiatravel.com kirjutab:

"Ei ole oluline, kui vana on aasialane, kas ta on laps või sajandi vanune mees, rikas «bai» või tavaline karjane, kuid tal on alati taskus kurt. See on olnud nii sajandeid minevikus ja pole tänini praktiliselt muutunud - kurt jääb Kesk-Aasias, samuti Aserbaidžaanis, Gruusias ja Armeenias üheks lemmikumaks soolatud delikatessiks. Usbeki kurt (tuntud ka kui "kurut", "korot", "khurut", "gurta", "cort", türgi keelest "koro" tähendab "kuiv", "kuivatatud") on algupäraselt Kesk-Aasia nomaadide "leiutatud" piimatoode, midagi soolatud kohupiima ja kõva noore juustu vahepealset, millest tehtav mass nõrutatakse, vormitakse pallikujuliseks ja kuivatatakse kuivas õhus. Kurti retsept leiutati palju sajandeid tagasi piimatoodete säilitamiseks, kui kaubakaravanid läksid pikale teekonnale ja karjased koos oma kariloomadega viibisid elamutest kaugel eemal kevadest hilissügiseni. Nii oli vaja varustada inimesi pika tee jaoks mitteriknevate toiduainetega ja nii sündisid  sellised toidud, mis ei riknenud ja jäid maitsvaks (baursak, kozinak, kurt jne). Usbekistanis on kurt valmistatud suzmast (kääritatud piimatoode, kurnatud ning kalgendatud piim) ja soolast. Soola kontsentratsioon kurtis võib olla täiesti erinev - kergelt soolasest kuni "jõuliseni". Kurt võib olla ka erinevate vürtsidega - basiiliku (rajkhon), punase pipra, piparmündi ja muude maitsetaimedega."
 

Müüa pakutakse neid palle väga erinevas suuruses aga ka varieeruva kujuga: lisaks pallidele näime pulgakujulisi, oakujulisi, litrikujulisi jne kurte. Enamus neist on valkjad - nagu kohupiim, kuid mõnes letis ergasid sinised, rohelised, oranžid ja punased kuulid. Jutt juurde käib, et värvi annavad erinevad vürtsid... Heakene küll, rohelisest, kollasest ja punasest ma saan aru, aga elektrisinine? Proovisime ühtesid ja teisi... Esimene mulje pani õlgu kehitama, ent kui lased vaikselt hammustatud tükikesel suus sulada, siis jõuab kohale see õige maitse ning see on hõrk nagu soolatud feta, prõnsa või mõni muu ekstravagantne juust. Ostsime neid hea mitu peotäit kaasagi.

Ja veel üks mulje turult - tegelikult kogu linnast - kõik on puhas! Hästi, turg on nii puhas nagu üks töötav turg ikka - midagi on ikka kusagile maha pudenenud, ent siiski peaaegu kliiniliselt puhas. Sama kogesime ka igal pool linnapildis - tänavad on puhtad. Erandiks ehk kõrvaltänavate betoonkanalid, milles siin-seal rämpsu leidus - eeskätt sinna pühitud lehed ja rohuniide, mis kohati oli hakanud ka juba roiskuma. Kujutan ette, et mingil ajal suvel päris kuumaga võib mõni selline põrgukraav kindlasti väga ebameeldivalt lehata. Nende kraavidega on ent Eesti turistil pigem teine probleem: poolemeetri sügavusi kitsamaid ja laiemaid tranšeesid leidub igal pool, piki ja risti tänavat, enamus teravate servadega ja katmata, mistõttu tänaval jõlkudes tuleb hoolega nina ette vaadata, et mitte mõnda elevantside püünisauku kukkuda. Tõeline jalgratturite unistus.

Turult lahkudes võtsime "jalgratturi unistuste" vahel loovides jalge alla jalutskäigu läbi endise vanalinna, mida peale 1966. a suuresti markeerib vaid iseloomulike umbsopsete käikudega markeeritud kitsaste tänavate võrk. Kas vana arhitektuurikihistuse kadumises on süüdi maavärin või visati koos pesuveega välja ka laps on täna ringi kõndides raske arvata. Mõnikord, kui satud mõnele klassikalise siniste ja roheliste keraamiliste plaatidega kirjatud "iwaniga" markeeritud mošeele, hüüatad vaimustusest ning siis avastad seinalt ehitusdaatumi - 2005. Kui kaardil vanalinna tänavatestruktuuri süveneda, siis võib aimata vana Oriendi linnaplaneeringu eripära: linnamüüri sisse kujunenud kõveratelt peatänavatelt hargnevad kõrvaltänavad pisikestesse eraldatud majakobaratest moodustatud suletud asumitesse, mille keskust sageli markeeris hautz - tiik, millest ammutati kogu asumi eluks vajalik vesi. Hautzidesse juhiti vesi reeglina kanalitega. Peale veevärgi leiutamist on enamus tiikidest kinni aetud ning täis ehitatud. Eilegi sattusime paarile tänavale, mis lõppesid umbselt ning mille algust peatänavalt tähistas metallvärav, mis arvatavasti ööseks suletakse. Hoonefront noil tänavail moodustab katkematu müüri, mida ilmestavad kõikvõimalike vormidega uksed-väravad, üks uhkem kui teine. Väravad avanevad tavaliselt siseõuedesse, millest mõned, kuhu sisse piiluda õnnestus, uppusid rohelusse. Loomulikult tohib kõikjale liikuda autoga, ka juhul kui silma järgi hinnates selleks ruumi ei tundu olevat. Eesõigus on alati autol.

Miks ma sellele iwanile siin nii palju auru pühendan... Senise loetu-nähtu põhjal võib arvata, et iwanidest defineeritud vanu ja uusi hooneid siin riigis jätkub ja seetõttu oleks hea nende efektsematest ja uhkematest osadest midagi teada.

Niisiis seisime pilvise taeva all meie senise reisi eelroa juures. Mošees käis jumalateenistus ning väljaku keskel asuv Muyi Mubaraki medres oli suletud. Viimasest oli tõesti kahju, sest selle tillukese koolimaja raamatukogus olevat  maailma vanim Koraan. Koraan olevat kuulunud Uthman ibn Affanile, keda ajaloos tuntakse Kalifaadi kolmanda kaliifina, kelle usku Muhammed ise 611. a kinnitas. Mees lugenud just seda koraani, kui salatapjad ta 655. a mõrvasid.  Uthmani koraan olevat üks viiest algse koraani originaaleksemplarist. Usbekistani tõi selle 14. sajandi lõpus Timur ühtedes sõnul Süüriast, teiste sõnul Bagdadist. Bibi Khanumi mošeest Samarkandis vedas kindral Konstantin Kaufmann, endine Leedu kuberner ja hilisem tsaaririigi Kesk-Aasiasse saadetud väepealik, selle 1868. aastal Peterburi. Peale revolutsiooni, 1924. aastal, saatnud Lenin isiklikult selle moslemite rahustamiseks Ufaasse, kust see lõpuks 1989. a jõudis Taškenti. Skeptikutest teadjamehed ent kahtlevad, kas see on kuulus Uthmani koraan, sest kuigi Muyi Mubarakis näidatav pühakiri on väga vana, pärinevat see tõenäoliselt ikkagi 8. sajandist pKr. Ja kuidas see Taškenti jõudis, on tegelikult teadmata ning ilmselt pole Vladimir Ilitšil selle Taškenti sattumisega suurt pistmist. Ent - nagu öeldud - Muyi Mubaraki me sisse ei saanud, seeega jäi üle sisse astuda Barak-Khan medresesse.

Nagu ma taipasin on Barak-Khani medres oma ülesehituselt klassikaline medres - nelinurkne müüriga ümbritsetud hoone, mida ehib iwan väravaehitisena, siseõue palistavad vanad teravkaarega liigendatud õpilaste kongid ning kolm kuppelehitist, kus siis toimus õppetöö ja palvetamine. Medrese ehitas arhitekt Gʻulom Husayn 16. sajandi teisel poolel Mirzo Ulugʻbeki pojapoja tellimusel. Ulug Bek oli timuriidide kolmas valitseja - Timuri pojapoeg, keda tuntakse kui silmapaistvat astronoomi ning matemaatikut, kuid kehva poliitikut, mis, nagu räägitakse, sai ka tema mõrvamise põhjuseks. Aga sellest võib-olla kunagi hiljem. Kaks kupliga hooneosa olid algselt mausoleumideks plaanitud. Sihipäraselt kasutati hooneid proletariaadi võimuletulekuni, edasi tehti majast ühikas ning hiljem laohoone. Peale punaimpeeriumi lõppu tegutses 2006. aastani Usbekistani moslemite peakorterina, praegu täidavad restaureeritud koolimajas endiste õpilaste konge ja loengusaale 100% turistinänni müütamise letid.

Medresest tagasi avarale väljakule astudes ajas tühi kõht osa rahvast toidujahile, osa läks vaimutoitu otsima. Et ma sattusin daamidega näljaste gruppi, siis hakkasime samme seadma Khan Chapani nimelisse restosse, kuhu kuulu järgi olevat hommikupoole turul kaotsi läinud seltskond just-just maandunud. Et metroojaama läheduses ei leidunud jalutasime üle avara platsi Karasaray tänava poole, kust lootsime leida mõnd bussi või taksot. Hazrati mošee tagant tänava poole kõndides püüdis linna pool pilku hiiglaslik sinine ehitusjärgus kuppel. Kaardi järgi peaks see olema peatselt valmiv või juba osaliselt valmis Moslemi Tsivilisatsiooni Keskus, mille eesmärk on kokku võtta ja museaaliks raamida kogu moslemimaailma kultuuriparadigma. Tegemist peaks olema maailma suurima omalaadse üritusega. Kaugelt vaadates igatahes näeb see olemuselt täiesti sarnane välja Hazrati väljaku medresdega, kuid selle mahtu on üüratult võimendatud - ruumi olevat katuste all 45000 m2, sellest muuseumipinda on 6000 m2; keskse kupli kõrgus on 75m... Kogu üritust igatahes reklaamitakse, kui moslemikultuuri rahu ja sallivuse manifesti. Kui nii, siis teeb see ainult rõõmu. Kui sinna kunagi sisse saab, läheks isegi vaatama.

Karasaray tänava äärde jõudes võttis möödavuravate autode vool pead kratsima. Küsisin vene keeles ühe parklaputka juures seisvalt vanalt valvuri moodi härralt busside ja takso kohta. Ta uuris tervituseks, et, kust me tuleme ja saades aru, et polegi eurooplased vaid vanad nõukogudeliitlased, läks taadil nägu naerule. Busside kohta ta ei teadnud, kuid takso kohta ütles, et mingu me tee äärde seisma ja näidaku vaid pisut tõstetud käega niiviisi poollaisalt kergelt labakäega laperdades... Pole vaja muretseda, taksod tulevad. Ja tõesti, ei läinud minutitki, kui juba üks masin peatus, sees... kaunis noorpaar. Küsinud meie sõidusuuna kohta, vabandasid, ja ütlesid, et sinna kahjuks ei sõida. Ent kohe peatus järgmine auto ja rooli keerav pensionär laadis meid kõiki viiekesi tillukesse Daewoosse. Navi tal ei olnud ja nähes mu telefoni, palus kaardi sisse lülitada...

Ja nii see sõit läks - ma lugesin kaarti ja taat keeras rooli. Kümne minuti pärast seisime juba Khan Chapani ees kamba peale u 3.5 eurot vaesemana. Nagu sõidu ajal selgus, siis ega taat olnudki taksojuht. Usbekis on see juba iidne komme, et kui tahad sõita, mine tee äärde ja hääleta - võetakse kindlasti peale ja viiakse edasi. Kui on ekstra sõit, siis hind tuleb muidugi kokku leppida,  ent ma sain aru, et maantee ääres hääletamine on sama mis meil muiste, vaid selle vahega, et inimese peale võtmine on normaalne igapäevaelu osa. On ka päris taksosid, aga kuna vajadusel sõidavad taksot kõik autoomanikud, siis ei ole oma pead vaja ekstra takso otsimisega vaevata. Mu meelest täiesti tore traditsioon, mida võiks ka meil rakendada ilma igasuguse bürokraatia ja maksujamata - võib-olla saaks seda autode nuhtlust palju väiksemaks.

Lõuna Khan Chapanis lõbusalt vuliseva veerohke jõekese kaldal veini, šašlõki ja dolmaadega oli lihtsalt üliäge. Veinist ja toitudest vist eespool juba kirjutasin. Lisan vaid, et ka teenindust ning interjööri ei saa ka kuidagi laita.  Igati äge koht ja elamus!

Mošeed ümbritseb väike ülihooldatud aiake, mille ainuke eesmärk on kiiskavvalget pühakoda möödujale parimal viisil esitleda. Et kõik saaksid palvusele nõuetekohases puhtuses tulla on ehitatud kummalegi poole mošeed eraldi pesuruumid naistele ja meestele. Väga tervitatav nähtus ka väsinud turistlile nina puuderdamiseks.

Jaapani aed asub Taškendi EXPO ja teletorni lähedal, Ankhori kanali kaldal. Ümbruskond on anonüümselt suurlinlik, mistõttu aeda sattudes leiad end justkui hoopis teisest paigast. Aeda sissepääsu eest küsiti väravas raha, ent sellest hoolimata vaevalt et leidus mõni parginurk, kus keegi murul piknikku ei pidanuks või niisama tšillinuks - ühesünaga - park oli paksult rahvast täis. Muljed... Ilus, korrektne ja isegi mõne jaapanipärase vimkaga, kuigi üldmuljelt pigem selline 19. sajandi serpentiinstiilis inglise pargike, kuhu siia-sinna on puistatud mõni eksootiline vidin. Samas on park suhteliset uus - avati 2001.a ja olevat kogu disain siiski tehtud 14. sajandi zen-budismi ajastu  traditsioonidele tuginedes parimate spetsialistide juhendamisel koostöös Jaapani saatkonnaga. Tegelikult mulle meeldis. Võib-olla ehk isegi mitte niivõrd see jaapani vaib, mille tagaotsimiseks tulnuks võtta kõrvale mõni jaapani aia sügavam asjatundja, vaid need mõnusad vaated üle veepeegli naaberkalda puudemasiivile. Tõsi, viimasest turritasid välja dinosauruse selgroona imelikud vonklevad metallsõrestikud, mis hilisema tudeerimise põhjal tean pärinevat ilmselt mõnelt Taškentlandi vabaaja keskuse lõbustus-agregaadilt.

Õhtuvalguse viimastes tundideks suundusime metrooga keskusesse tagasi. Vaatasime üle kohustusliku Timuri väljaku, Mustakilliku purskkaevu ja valitsushoonete kvartali ja veel silmanurgast igasuguseid tähtsaid uusi maju Ankhori pargi ümbruses. Jalutasime läbi ka linlaste seas armastatud Sailgoghi tänava, mis kubises tänavatoidust ja Pepsi reklaamidest; õhtupimeduses võib seal päris meeleolukas olla... Kuid lõppeks - palju sa jaksad. Süvenevas hämarikus mandusime lõpuks pool-kogemata Taškendi nooblisse esikõllekasse nimega "Hammersmith". Koht oli õhtutundideks puupüsti täis reserveeritud, meile  anti armulikult paar tundi enne kui tullakse meie lauda nõutama. Noh, koht ei olnud paha, kuid mulle serveeriti sooja veini ja teistele Taškendi kohta suhteliselt kallist õlut, mistõttu lahkusime laevalt vabatahtlikult enne õhtukella. Ja siis läks edasi töö sektsioonides, mis osadele härradele päädis kõrtsu kuivaksjoomisega, aga sellest ma juba eespool vist kirjutasin.

Tänane hommikupooli möödus autosid oodates ja veini ning õlut otsides. Ja nüüd siis Jizakhi poole. Aidakuli järv otsustatigi viimase info põhjal vahele jätta - nendel teedel 100 kilti ringi teha võrdub 3-4 tunniga ja seda me täna ei taha. Jube hea, et sai see Beeline kaart telefoni ostetud - netti on nii, et tapab.

Ahjaa -  kõik puutüved tee ääres on värvitud. Isegi väga peenikesed. Just arutasime, miks see hea on, aga mõistliku vastuseni ei jõudnud... Aga akna tagant mööda vilksatavad maastikud on nagu Toskaanas - lauged künkakesed ja paplid...

Tibutab...
 

Esimesed kilomeetrid...

| Üles |

• #Timur gates

• #Vasily Vereshchagin

• #Timur

• #Ulugh_Beg

• #Samarkand

05.05.2024. Kell 23:55. Hotell Sherxan House, Samarkand
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

• https://www.advantour.com/uzbekistan/baysun.htm

• https://uzbek-travel.com/about-uzbekistan/places/boysun/

• https://www.advantour.com/uzbekistan/samarkand/chor-chinor.htm

• https://en.wikipedia.org/wiki/Ruy_Gonz%C3%A1lez_de_Clavijo

• https://en.wikipedia.org/wiki/Shahrisabz

• https://www.archnet.org/sites/2481

• https://ijarset.com/upload/2018/june/12-IJARSET-_Gilmanova.pdf

• https://en.wikipedia.org/wiki/Abdullah_Khan_II

• https://www.advantour.com/uzbekistan/shakhrisabz/kok_gumbaz.htm

• https://www.advantour.com/uzbekistan/shakhrisabz/dorussaodat.htm

• https://www.centralasia-travel.com/en/countries/uzbekistan/places/shakrisabz/dorus_saodat

Voodi kõrval lebab üks suur kirju vaagen, mille u 10 minutit tagasi ostsime tänava äärest ühelt ekssõjaväelaselt. Polekski selles midagi - härra naudib pensionipõlve ja müütab keraamikat, mida muuseas tema ülejäänud perekond, kes juhuslikult opereerib ka meie hotelli, usinasti voolib ja valmistab. Ega polekski midagi imelikku, kui äritehning poleks sündinud 10 mintsi tagasi, et peale keskööd. Ja meie ei olnud ainsad kliendid. Meiega üheaegselt avastas kenad taldrikud ka keegi vene proua, kellel paraku ununesid prillid hotelli ja nii sädistas ta ümber müüja ja taldrikute ning palus kirjeldada neid ning arutles siis valju häälega, et kas nad ikka tema puhvetisse mahuvad. Kui meie müügimees siis arvas, et äkki tuleb daam hommikul tagasi, tema on oma kolaga ikka siin tänavaotsal, kurjustas proua, et kuidas nii saab mõelda - vahepeal ostetakse äkki kõik ilusad potid ja potsikud ära. Ise ta tegelikult otsis suhkrutoosi ja neid lebas tänaval vaibal oma kolmkümmend ning ma olen üsna kindel, et laos on neid ootel veel oma kolmsada. Mees, kes neid müütas, vabandas küll, et tema on vaid müügimees ja ise neid teha ei oska, kui ta õepere ja ema ja pool suguvõsa on keraamikud. Ma siis püüdsin talle peale käia, et kui läheb järgmisele satsile töökotta järele, proovigu ise ka mõni potsik kirjuks maalida - ja lubasin talle, et see on puhas rõõm. Kas ma seda uut algust ise päris usun, kuid Bacchus ise sosistas seda mulle ennist veini kõrvale kõrva, kuid...

 Ka vene prouale püüdsin üht suhkrutoosi suupäraseks teha, kiites selle kullatud kõrvu ja vingeid täppe - kindlasti sobivad ta koduses  puhvetis muude kullatud sööginõudega, aga ta kahtlustas mind iroonitsemises ja lõpuks vist leppisid müügimehega kokku, et ta tuleb homme varahommikul koos prillidega. Siingi kogesin taas, et kohalik turismitööstus tundub ajavat (vähemalt väikeste summadega) oma äri alles lapsemeelse aususega. Liud, mille ostsime, maksis u 18 eurot vms. Pakkusin härrale 20-list öeldes, et las olla - saab natuke öist boonust, kuid tema raputas pead ning otsis kenasti eurometalli tagasi - hind on hind ja kaup on kaup - ei tohi rohkem võtta, kui küsitakse. Olgu nii.

Eile õhtul jõudsime Karshisse algavas hämaruses. Ilmselt ma kipun end kordama, kuid maantee oli ikka väga hull. Oleksime proovinud Buhaarasse edasi kimada, siis jõudnuksime siia... ma arvan, et üsna hommikupoole ööd. Karshi ise ent üllatas: hiigellaiad haljastatud tänavad, korralik asfalt, uued majad. Midagi polegi öelda - ikkagi riigi maagaasi tootmise pealinn. Samasugune üllatus oli ka meie hotell Astra. Suur, uus, nii uus, et üht otsa alles ehitati. Meie üle nutiseeritud tuppa (krt, isegi teekann oli nutikas) võinuks üles panna 5-6 neljainimese telki ja ruumi jäänuks ülegi. Nagu oleks järsku Dubaisse sattunud. Vaevalt sisse seadnud, saabus sõnum, et kes tahab, saab osaleda igaõhtuses ekskursioonis "Aita leida viinapood". Kohtutakse lounges's, autos on 5 vaba kohta. Ekskursioon neoontuledesse uppuvas linnas meenutas mõnd hiigellennujaama. Saime tutvuda kesklinnaga üsna põhjalikult, sest kahjuks üsna tüüpilise praktikana enamus guugli mäpsil märgitud kärakapoodidest osutusid fantoomteadeteks. Ent lõpuks, peale kõhedusttekitavaid dialooge kohalikega pimedatel, nurgatagustel tänavatel, leidsime õnnistatud poe (taas teenindas seda laps!). Et hotelli kõrval töötas hiliste tundideni supermarket, saime muretseda õhtuse seminari jaoks ka kohalikke suupisteid. Õhtu möödus senisest reisist kokkuvõtete tegemisega ning kulmineerus vana hea traditsiooni taaselustamisega  - vaadati ära vana hea uurimusdokumentaal tavaeestlaste igapäevaelust - "Tulnukas".

Hommikusööki võiks kirjeldada kui orgiat: kuum praad, külm praad, soojad pirukad, kõikvõimalikud euroopalikud ja kohalikud suupisted ja isegi värskelt küpsetatud pitsa. Kahjuks olen ma mingi lõunamaa bakteriga sõbrunenud - seega peale söetablettide, nagu laulis Winny Puhh...

"...jõin melissi teed ja peale värsket keedumuna ..."

 

Karshist lahkudes ei saanud üle vaatamata jätta 1583. a ehitatud kivisilda üle Kashkadarja jõe. Peatasime auto üsna elava tänava ääres bussitaskus. Selles uues, joonlauaga tõmmatud linnas pakkusid kenad pärsia kaared meeldivat vaheldust. Arhailine sild ja ülespaisutatud jõgi tundusid kuidagi eksinud taamal laiutava klaasist ja betoonist horisondi taustal. Absurditunnet võimendas kohe jõe ääres Kashkadarja lõbustuspargist kostev iga rullnokast bemmimehe unistus, jõletu kohalik tümakas, mille lärm summutas isegi liiklusmüra. Seetõttu kujunes jalutuskäik iseenesest kenal kaldapealsel üsna imelikuks akustiliseks väljakutseks. Karshi sild samas kannatas igati vaatamist - oma 122 m -se pikkusega oli see kaua Aasia pikim sild. Ehitas selle muideks sama vend, kes Keshis Timuri suvila katki peksis - lugupeetud Buhhaara valitseja Abdullah Khan II.

Tee Buhhaarasse oli ootuspäraselt õudne: lapitud, muhklik sirge asfaltlint, mida palistab teeveerel ülessongitud kõrb. Olen selle üle imestanud nii Saharas kui Araabia poolsaarel - peale liiva, kiviklibu või elektripostide ei näe tee ääres justkui midagi, ent keegi on siin-seal midagi buldooseriga tõngunud, mingeid hunnikuid kallutanud, mingeid kraave ja auke kaevanud. Mis asju nad ajasid? Samas oleksin ülekohtune, kui enamust vaadetest õudsaks nimetaksin. Tegelikult on kõrb autoaknast lahe! Kui pilk üle teeserva kaugemale suunata, siis laiuvad silmapiirini lainjad saksauulidega üle külvatud tasandikud, mis kuidagi omas üksluises olemises näivad ajatud ja maalilised. Mida kilomeeter Buhhaara poole, seda harvemaks põõsaid tundub jäävat, kuigi samas pole need senini pildist ka kadunud. Ent see maalilisus tundub hingemattev just jahutatud õhuga autost... Kui tee äärde mõne saksauulipõõsa taha nina puuderdama minna, hakkab kuumus hinge matma üsna füüsiliselt ja teeb selgeks, kui peenes kinni on elunatuke ses armutus maastikus. Võtsin ühe stopi ajal kroksid jalast ja kõndisin paarkümmend meetrit põletaval liival paljajalu ja paljapäi. Nagu ahjus... Tegelikult on ju alles kevad; milline leitsak siis siin veel suvel võib olla!

Nutimasinate järgi pidanuksime jõudma Buhhaarasse keskpäeva paiku. Termomeeter andis mõnes tuulevaiksemas lohus teada välisõhu tõusust 37C-ni. Sama sooja näitas ilmateade ka Buhhaaras. Kui Karl siis kaardilt, Buhhaara külje alt, järsku Tudukuli järve leidis, sündis meie autos kiire otsus teha üks kiire jahutav suplus. Niipea, kui levi tekkis, andsime teada teistelegi ning grupitšati järgi otustades vähemalt Heiki koos daamidega võttis suuna järve äärde. Peale peateelt maha pööramist saime teada, et me tegelikult ei tea halvast Usbekistani teest siiski mitte midagi. Sattusime suurte kruusaveokate vahele, mis tohutus tolmupilves kusagilt kuhugi mingisugust maavara vedasid. Kahele poole teed tekkisid augud ja kanjonid nagu oleks mõni hiiglaslik kuuseürask seal omi asju ajanud. Kunagi asfaldiga kaetud tee koosnes... Õigemini permanentses löökaugus leidus kohati ka mõni ruutmeeter teepinda. See auto testimine kestis mingi 15 kilomeetrit ning lõppes äkki tuttuue ilusa ja sileda asfaltlindiga. Järv paistis.

Ujumiskoha leidmine osutus palju raskemaks, kui arvasime. Põhimõtteliselt piirab kallast hoonefront, milles ei leidu läbipääse. Võib-olla edasi kirdesse sõites leidnuksime lõpuks ka mõne asustamata kaldariba, kuid vähemalt silmapiirini seda ei paistnud. Suvaliselt ühest kohast ujumisvõimaluste kohta uurima minnes selgus, et olimegi sattunud tasulisele biitšile ja väga teretulnud. Hinna kohta küsides pudrutas vaid kohalikku keelt kõnelev noorhärra mingi numbri, mis venekeelses versioonis kõlas nagu 50000 kõigi peale. Tundus väga ok. Auto paluti parkida siseõue kohe varjualuste kõrvale, meile hakati kohe ette valmistama privaatset varjualust. Nagu selgus, pole Tudakul looduslik järv, vaid 1968. a  Zarafshani jõele paisutatud paisjärv. Aga on's sel ujumise vaatevinklist vahet...

Kui ma seda siin kirjutan, tundub nagu motiiv Prantsuse Rivierast või vähemalt mõnest Hurghada kõik-hinnas rannahotellist. Jah - tumesinine järv kaugelt paistvate kollaste mäekeste ja veepiiri palistava rohelusega oli tõesti ilus nagu postkaardil ja õhkas kutsuvalt jahedat niiskust. Samas supelusasutus, kuhu sattunud olime, just võrdlust Nizzaga päris välja poleks kannatanud. Roostes laineplekist katusealune ja selle toestik oli tõhus ning korralikult kinni keevitatud kätte sattunud terasprofiilidest. Katusealune mahutas kümmetkonda boksi, mida üksteisest eraldasid kohalikust pilliroost matid. Matid olid otsapidi põrandabetooni valatud. Kui küsisin riietuskabiini kohta, juhatas üks hämmeldunud nooremapoolne naine mind taamal asuva maja esikusse ja siis kellegi magamistuppa. Vigases vene keeles öeldi, et saan seal lahti riietada. Kallid kolleegid said aga elutuba ja kööki kasutada. Ka tualettruum oli tervisevetele tulijatele avatud. Ühes nõgeste ning maltsadega palistatud betoonaia nurgas seisis silikaattellistest kööbakas putka. Loomulikult suusahüppaja versiooni kõige kasinama varustusega: auk betoonpõrandas, räpane ämber veega ja tõsiselt sitane vetsuhari. Eurooplaste jaoks oli siiski naela otsa torgatud tualettpaber. Ust asutusel ees ei olnud. Ripakil hingede küljes kõlkuvate puutükkide järgi võis arvata, et vähemalt aasta tagasi sai end tualetis pisut privaatsemalt tunda, kuid nüüd vedeles hingedelt maha murtud uks mõne meetri kaugusel eemal, nõgesed läbi katkiste tahvlite kasvamas. Meie varjualuse keskel seisis avar lavats, millele laotati pehmeid ja tegelikult kaunikirjalisi vaipu - see oli muule jamale vahelduseks küll täitsa tore üllatus.

Järve jalgu pistes selgus, et vesi ei olegi teabkui soe - nii umbes 20 kraadi ligi - veits karge, kuid täiesti ujutav. Põhi oli natuke teravakivine, kuid ettevaatlikult astudes sai hakkama. Peale meie mõmisesid paaris naaberboksis paar kampa mehi erinevas vanuses ja imesid liitrite kaupa kokat-koolat. Meie noormehi ujumas nähes tuldi kelmikalt puristades küsima, et ega vesi külm ei ole, ent hoolimata meie lahketest kinnitustest vee soojuse osas keegi kohe sisse ei hüpanud. Ent siis heitsid rõivad ült meie blondid daamid ja astusid vette. Naaberboksides jäi haudvaikseks. Kui tüdrukud vette said, hakkas järsku vee ääre igat sorti härrasmehi voolama. Küll vaadati mingit rauajuppi maa sees, püüdes kontrollida selle püsivust, küll vaadati taamal kimavat paati (too paadijuht pakkus oma lootsikus muuseas järveekskursioone) ja lõpuks astusid mõned julgemad isegi järve jäädes hammaste plagisedes põlvekõrguses vees omavahel justkui muuseas vesteldes vaateid nautima. See karneval kestis seni, kuniks daamid veest välja hõljusid ning riietusid. Kohe said põnevad asjad veepiiril läbi ja kokapidu käis täistuuridel edasi.
 

Rannaelamus lõppes ent peaaegu kähmlusega. Kui hakkasin maksma, selgus, et mu umbkeelne sõber ja mina oleme teineteisest mööda rääkinud. Ilmselgelt mu pakutud 50000 ei sobinud ning tüüp läks silmnähtavalt närvi. Püüdsin inglise ja vene keeles uurida, kuid ta läks veel rohkem närvi ja hakkas kisama. Seepeale ilmus mingi teine jörm tüüp ja nüüd kisasid mu peale juba kaks meest. Ma ei saanud midagi aru. Õnneks jõudis kohale terve mõistus selle proua nahas, kes mind ennist magasmistuppa kutsus ning käte jalgade ja vene keelega saime selgeks, et 50000 on hind per face ja meie kamp kokku on 400000. Võtsin õiged rahatähed ning kisa lakkas.

Pärastlõunal Buhaarasse jõudes näitas termomeeter +38C varjus. Jätsime autod vanalinna serva tasulisse parklasse, haarasime oma kola ning jalutasime vanalinna keskusse, Lyabi hautzi äärde, kus ühe pisikese kõrvaltänava ääres kükitab ka meie tänane hotell. Hotell ja selle staff on üsna sarnased Sherxan House'le Samarkandist, ent mitte nii ülevoolavat hoolitsevad kui Aziz. Ent kenad ikkagi. Ja igatahes hotell oma puudesse uppunud sisehooviga on nats lipp-lipi peal, kuid siiski üliäge! Meie hotelli vastas asub iidne tiik, mis omal ajal oli linnaelanikele elulise tähtsusega - hautzidest vist kirjutasin Taškendi juures. Selle ümber on juba kaks vana medrest - Kukeldashi ja Nadir Divani medresed, vana karavanserai, endisaegse hamami vare ning Nadir Divani mausoleum. Kogu hautzi ümbrus pärineb 1600-ndate algusest ja ehitada laskis need Buhaara vesiir Nadir Divan. Kukeldashi medres ehitati Nadirist varasema pealiku poolt...  Buhhaara (vanalinn) on ajalookontsentraat, kuigi tänu Tšingis-khaani jõupingutustele 1220-ndal aastal ja Timuri käeharjutustee 1330-ndatel, palju varasemast ajast sest linnast eriti ei leia, kui ehk välja arvata 11. sajandist püsti jäänud Poi-Kalyani minarett ja paar 10. sajandi mausoleumi. Buhhaara kui linna vanuseks arvatakse kaks ja pool tuhat aastat, kuid  Zeravshani jõe kaldal asunud Buhhaara oaas aga asustati ilmselt rohkem kui 3000 aastat eKr. Peale Aleksander Suurt ja Siiditee teket hakkas linn kasvama. Kirjutatakse, et Buhhaara oli enne 7. sajandit budistide, tulekummardajate ja varakristlaste linn. Isegi Buhhaara nimi viitavat budistlikele pühakodadele, kuigi Buhhaara kui nime etümoloogiat ei olegi suudetud üheselt välja mõelda. Linna õitseng tuli sassaniididega - Kalifaadi Pärsia sugu valitsejatega, kelle haldusalasse endine Aleksander Suure provints jäi (noh, seal vahepeal oli veel rida "iide", millest ma siin kirjutada ei mõista ega viitsi ka). Buhaara sai pea selle sassaniidide valitsetud kalifaadi pealinnaks, tehti teadust ja ehitati ilusaid asju. Toimetas ju Avicennagi Buhhaaras. On öeldud et sassaniidie Pärsia vormis kogu Kesk-Aasia ja tänase Iraani, Iraagi ja poole India kultuurilise vundamendi. Siis tuli Tšingis ja peale seda Timurid. Esimene tegi Buhhaaras ainsat, mida oskas - põletas. Timurite ajal linn küll taastus, kuid sellist sära nagu Samarkandis ei saavutatud. Alles siis, kui usbekid timuritele koha kätte näitasid,tehti Buhhaaras sama, mida mõnisada aastat varem Samarkandis. Seega on Buhhaara vanalinn täis peamiselt šabaniidide - usbeki päritolu valitsejate poolt 16.-17. sajandil ehitatud hooneid. Ja loomulikult on ka palju hilisemat kraami. 18. sajandil üritas natuke aega Buhaarat haarata viimane Pärsia valitseja Nader-šahh, kuid usbekid võtsid riigi 18. sajandi lõpul üle ja algas Buhhaara emiraadi aeg. Olgu siin mainitud, et khanaat viitab türgi ja mongoli tõugu valitsejatele, emiraat aga araabia tõugu valitsejatele. 19. sajandi Buhhaarat ent meenutab õitsev orjakaubandus ja üks suurimaid orjaturge veel 19. sajandil... Ja muidugi nn Suur Mäng venelaste ja inglaste vahel; et siis kes paneb lõpuks käpa peale Indiale ja Kesk-Aasiale. Venelased olid edukad Kesk-Aasias, inglased Indias. Afghanistanist ent on saanud põske nii inglased kui venelased.

Brittidele, muuseas, meenutab Buhhaara kahe ebaõnnestunud sõjaväelasest diplomaadi lugu. Neist esimene, Charles Stoddart, saabus 1838.a diplomaadina Buhhaarasse, et britid saaks emiiriga sõbraliku suhte luua. Kahjuks ei jaganud Stoddart kohalikku matsu, see ei toonud pealikule - Nasrullah Khanile piisavalt kingitusi ja käitus kohalike jaoks ülbelt, mistõttu visati ta kahtlustatuna nuhkimises nn "Putukaauku". "Putukaauk" oli (on museaalina tänini) põhimõtteliselt laest trellidega suletud satikatest kubisev vangikoobas Buhhaara kindluses  (vahemärkus - seda meil õnnestus täna ka külastada). Kes sinna visati, see sinna jäi. Mõni aasta hiljem püüdis teine britt, Arthur Conolly, Stoddardit välja rääkida, kuid ebaõnnestus (emiir ei uskunud, et ta on briti saadik sest ei olnud kaasas kuninganna Victoria kinnitust) ja sattus ka ise "järjekorde nuhina" Stoddardi juurde auku. 1842. a toodi mehed putukate keskelt välja, lasti neil endale augud kaevata ja löödi siis pead maha. Imet tegelikult ei ole selles midagi, sest Nasrullah Khan oli oma isa poeg. Nasrullahi isa tappis trooni saamiseks oma viis venda (võib vaid imestada, miks teda kutsuti "Emiir-lihunikuks"). Nasrullah saatis loojakarja hulk omasid ja võõraid. Ise kooles ta kardetud mehena omas voodis ja kõrges eas. Aga aitab referaadist!

Oma Buhhaara pärastlõunat alustasime piduliku einega vanas medreses - 1810. a ehitatud Abdurahmani A'lam koolimajas. Söögikoht nägi välja arhailine ning noobel. Menüü ning joogikaart olid esinduslikud, seega jäime iidsete puude alla seatud laudade taha ootele. Tegelikult läks lõuna hästi. Mina sain ära proovida nüüd plovi Buhaara moodi. Maitses! Aga kui mõtlen Samarkandi plovile, siis ma nüüd oma harjumatu maitsemeelega ei suuda küll pildilt 10 erinevust leida. Mainida tuleks kõrtsu teenindajat-noormeest, kes toimetas nagu too autoregistrikeskuse laiskloom Zootropolise multikas. Ja juhtus taas see, mis teisel õhtul Taškendis - kõrts sai peale kolmandat ringi õllest tühjaks. Õigemini - sooja "Heinekeni" oleks serveeritud, kuid misasja - me oleme ju Usbekistanis!

Selgub, et sõna minaret tähendab araabia keeles tuletorni! Ilmselt kasutati neid enne islamit nii nagu kõrbes. Öösel süüdataks lõkked ja haagissuvilad kasutaksid nende lõkkeid oma marsruutide leidmiseks. Ja need haagissuvilad liikusid oma marsruute ainult öösel, kuna päeval oli (ja on endiselt!) liiga palav. See, btw, on teine ​​legend;

ark ja iidne tsitadell, troinisaal, mosee, sittumiselamus
taksojuht tere tere
jalutusläilm vansöinnas, medresed ja moserd ja neef kupliga asjad, kus midagi müüdi, inimesed varustavad end kingitustega
ly.... hautz ja kõrts selle kaldal
puhpillod ii ilmasõjaaegne lugu
purskkaevud, õlu
taldrikute lugu
e

Kõrb, kõrb, kõrb... Mitte nagu Sahara, vaid "elusam": vähemasti teed palistavad silmapiirini hallid põõsatutid - on need saksauulid? -, mille all kohati näeb ka pisut rohelist paigus, kust kevadine niiskus pole veel päriselt jõudnud aurata. Ent üsna üksluine ja monotoonne on see pilt. Ent oodatud-kardetud kiirtee on tuttuus ja sile. Kui poleks imelikke sunnitud peatusi, siis läheks see sõit oodatust palju kiiremini. Peatusi käsib teha kohalik politsei. Kui meid esimest kord kinni peeti ja kästi tee äärde seisma jääda, arvasime, et ju siis läks kiirusega üle või midagi sellist. Ent peale peatumist ükski ment ligi ei astunud ja mingil ajal viibati, et - kaduge minema. Ja just hetk tagasi peatati - praegugi seisame tee ääres ja ootame mundrimehe viibet edasisõiduks. See on siis vist neljas kord täna. Kas neil on mingi kaamerasüsteem, mis kuidagi keskmist kiirust loeb ja siis antakse patrullidele infi, keda tee äärde "rahunema" saata? Ei tea. Pigem on iga peatuskoha kõrval olnud kiirteepood, mistõttu tundub nagu toimetaksid politseinikud justkui poodide "sisseviskajatena".  Eelmises kohas otsustasime isegi poodi külastada ning varuda veini, õlut, mullivett ja samsasid. Poekese nurgas seisis mu rõõmuks korralik kohvimasin, mis valmistas täiesti korralikku kohvi. Aitäh!

Ent ilmelt see "sisseviskamise" teooria väga vale pole, sest näib, et osasid see mentide vehkimine üldse ei koti - sauaga viibatakse küll, kuid härrad panevad sõnalausumata edasi. Ja just viibati ühele bussile, mis korraks tee ääres tõesti stopi tegi, kuid kimas siis jälle edasi.

Noo. stardime. Taas kõrb mõlemas pardas, +31cC... Panen klapid pähe ja avan vaikselt muheldes viimasest poest hangitud jääkülma veini... Oh, sobiv lugu - "Cedars of Lebanon..."

The worst of us are a long drawn out confession
The best of us are geniuses of compression
You say you're not going to leave the truth alone
I'm here 'cause I don't want to go home

Child drinking dirty water from the river bank
Soldier brings oranges he got out from a tank
I'm waiting on the waiter, he's taking a while to come
Watching the sun go down on Lebanon

U2 - Cedars of Lebanon

 

08.05.2024. Kell 23:50. Hotell Islambek, Hiiva
 Eelmine | Järgmine |  Üles

09.05.2024. Kell 23:35. Hotell Uzbegim, Urgentš
 Eelmine | Järgmine |  Üles

| Üles |

Pkõnni või maandumisrajale
huvitav tsekkinn
hommikusöök varem ettenähtust. viimerid kilega nagu vanasti
autode äraandmine
jant dokumentidega. heiki load leiti autost
tsekk inni jant
häda pensionäridega passikontrollis. üks kontrollija oli lihtsalt ilus
läbiotsimine
ootame.


hele joob kusagil kohvi - naised olevat pandud minegid ankeete täitma

....3;5 tundi hiljrm, lennukis


einoh, usbeki õhk on vapustav. sööki mötlen. aga ka taas vein on pardal, kuigi ma, tunfyb, olen sellest küllastunud ja minust jääb see siin sel lennul joomata. aga eks näe, mis istanbulis saab... 4'5 tundi sitsimist seisab seal ees ...

 

| Üles |

PMare ja Janika on haiged
ostame maiustusi
shwepps ja sn pellegrino
 

...väsimus
 

* * *

PS. Paar päeva tagasi saime alljärgneva kirja:

hõbetase taskendi hotellis

trahvimajandus

| Üles |