Tripi kaart
|
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Weimar. Refresher studies: Historic parks in society - ...ja
PLUSS. 04...15.06.2003
6.06.2003. Ööpiknik Reimsi katedraali ees
|
Üles |
Vanu pilte vaadates sattusin ühtedele ammustele fotodele aastast 2003,
kui sai käidud end koolitamas-täiendamas Saksamaal. Muidu ehk olnuks ju
tegemist lihtsalt koolitusega, ent suures plaanis oli see üks
"vanakooli" bussitripp priimuse ja magamiskottidega. Meie sihtkohaks oli
esialgu Weimar, õigemini Holzdorfi mõis, kus see Erasmuse raames
toimunud workshop aset leidis, ent Bacchuse tahtel sattusime otsaga
peale Weimari Pariisi, Lepizigisse, Prahasse, Varssavisse ja
Valmierassegi - need viimased ei olnud kuidagi koolitusega seotud.
Metrast laenat' Ducato (aasta hiljem teenis see masin väärikalt ka
Hollandis ja
Sloveeniaski) pagasnik pandi taaskord
Salvesti suppi täis ja nii see läks. Eks selle kamba meelsust ja
meelestatust illustreeri pisut ka meie 8. "käe" - EBU - leidmine ning
reisile meelitamine. Kui 4.06. hommikul viie ringis rahvast linnast siit
ja sealt bussi peale korjasin, siis tekkis korraks mõttevahetus teemal
a la, et autos kohti on, võiks ju kellegi veel kaasa võtta. Keegi
pakkus välja, et võiksime võtta kampa EBU, tollal müstilise tegelase, (elu)kunstniku
ning maastikuarhitektuuri X kursuse tudengi, kelle kohta räägiti
varahommikul gast' põnevat. leidsime tüübi tollasest EMÜS-e punkrist
Akadeemia tänaval, kus ta värvis (pliiatsitega) ühe vormistamisega
viimasele hetkele jäänud kamraadi ja tänase hea kolleegi lõputöö jaoks
jooniseid. Kuuldes, mis teoksil, haaras ta diivaninurgast magamiskoti ja
hambaharja ning astus pikemalt selgitusi küsimata pardale. Tomm, nagu
hiljem kuulda oli, kes hommikul lootis saada värvitud joonised ning
jalutada nendega köitekotta, olevat olnud maruvihane ja lubanud Ebu maha
lüüa. Samas - Tomm lõpetas ja Ebu sai workshopil käidud - seega tundub
olevat juhtunud haruldane seis, kus nii hundid kui lambad said
söönuks...
Aga enne fotode juurde minekut tahaks lihtsalt ühe asja veel ära
õiendada. Kadi - kui Sa peaks seda reisikirja kunagi sirvima, siis -
suured vabandused - ei ole lihtne koordineerida distantsilt (ja ka
vastutada korraldajaülikoolide ees, et asi Maaülikooli poolt toimiks)
Eestist ühe süüdimatu kamba päralejõudmist Saksamaale - esimeste hallide
udemete tekitamise eest.... Aga summa summarum sai kõik
tehtud-nähtud ja kuhjaga enamgi veel.
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme, Remi Kübar
Elukutselised tudengid...
|
Üles |
|
Järgmine
|
Üles | |
4.06.2003. I peatus
- Valmiera BMX rada
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Et olime teel õppima, siis alustasime esimese
õppetunniga juba teel. Heiki teadis, et Rubenes, Valmiera külje all, on
just valmis saanud BMX rada. Kuna parajasti oli käimas ka just Emajõe
äärde spordipargi projekteerimine, siis ei saanud sellist võimalust
mööda lasta. Seda ehk enamgi, et rada asus (asub tänini) teatud
seltskonnas teatud palsamijoogistoppide tõttu juba kultusbensiinijaamaks
kujunenud (Valmiera Valdeku) taga...
2003: tutikas ja ennenägematu BMX rada legendaarse Valmiera Valdeko
pensuka taga
|
Üles |
|
04...05.06.2003. Valmiera
-
Weimar - Pariis
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Läbi Läti-Leedu-Poola sõit läks nagu tollal ikka:
piirijärjekorrad, jube liiklus Poolas jne. Leedu-Poola piiril ei
meeldinud poolakatele Ebu pass. Peale mõnetunnist sitsimist piiril
saabus lõpuks meie järjekord. "Pagass" puistati läbi, passid korjati
kokku. Veerand tunni pärast, kui meestel lõputud raamatud tagaotsitavate
pilte ning passe kõrvutades said läbi lapatud, astus üks moosinäoga
vunts astus auto juurde ja teatas, et kõik teised on soojalt tervitatud
Poola sisse sõitma, va Ebu, kes läheb nüüd koju tagasi - tema pass
olevat kahjustatud. Sõba lausumata palusin passi enda kätte, panin
kaante vahele saksa viiemargase ning andsin passi tagasi. Vunts läks
passiga putkasse, tuli hetke pärast tagasi ja soovis kõigile head
reisi... Nii see tollal käis.
Tšehhi-Saksa piir oli taas ilge venimine -
sitsisime seal õige mitu tundi. Ent lõpuks olime siiski Saksa pinnal ja,
üllatus-üllatus, planeeritud ajast ligikaudu 12 tundi varem, sest
molutamist piiridel oli siiski arvatust olnud oluliselt vähem ja ka
Poolast saime kuidagi tolle aja kohta suhteliselt kiiresti (so siis
mingi 11 tunniga vms) läbi. Weimarisse jõudsime hilisel pärastlõunal. Et
workshopile saabujaid oodati alles järgmisel hommikul, siis oli
ees terve maast leitud õhtu. Ühe supermarketi parklas viskasin õhku
nalja, et näe, meil on aega, käiks siis Pariisis ka ära. Ent nali ei
olnudki varsti enam nii naljakas, sest mõte juurdus ja peale
paarikümneminutilist arupidamist keerasime bussinina läände. Kaardi
järgi oli Pariisi 800 km...
Takkajärgi oleme mitu korda arutanud, et miks
näiteks ei tule Tartus mõnes parkas mõtet pähe lambist näiteks
Rovaniemisse või Moskvasse sõita. Seda enam oli mõte pisut ekstreemne,
et tegelikult oli juba startides teada, et Weimaris algava workshopi
avatseremooniale me kindlasti niiviisi ei jõua, kuid oma piiritus
optimismis lootsime tagasi olla järgmiseks õhtuks, ehk siis "asjalike
asjade" alguseks...
Kusagil neljaks hommikul olime lõpuks Pariisi
väravas. Keerasime auto mingi eeslinna pargiserva ja tukkusime
kuidagiviisi kügeledes paar tundi horisontaalasendis, sest magamata öö
läbi Poola ja teine otsa Prantsusmaal võtsid oma. Aga - me olime
Pariisis!
Harilik Leedu
|
Üles |
Bialystok: EBU on STAR-i rooli sattunud
|
Üles |
Harilik Poola
|
Üles |
PIknik Tšehhi-Saksa piiril. Mingil arusaamatul põhjusel - mille kohta
piirivalvurid loomulikult ajastuomaselt midagi ei selgitanud, seisime seal ligi
5 tundi.
|
Üles |
Hommiku- ja õhturomantika
|
Üles |
Edasi Pariisi poole...
|
Üles |
|
06.06.2003. Pariis
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kui juba Pariisi autoga kohale tulla, siis tulei
võtta maksimumi. Plaan oli järgmine: tervituseks Jumalaema kirik, siis
La Villette (mis tollal oli alles värske, põnev ning meelierutav) ning
lõpetuseks La Defense. Muidugi olnuks ambitsioon veel suurem, kuid öine
kogemus ütles, et selleks, et järgmiseks hommikuks Weimaris tagasi olla,
peame startima tagasi hiljemalt nelja paiku päeval. Ja nii see läks...
Lõunasöögi keetsime priimusel Parc Andre Malraux's ühel varjulisel
pingil istudes...
Ent päris valutult kõik need asjad suures linnas
ka ei läinud. Esimene halenaljakas jant läks lahti Cite saarel. Sõitsime
loomulikult otse "letti". Kaart näitas parklat ning sinna me siis otsa
seadsime. Sildid juhatasid tasulisse parklasse maa-all. Remi keeras
kaldteele ning alustas allasõitu, kui katuselt kostus järsku kõva
metalne "kolks"... Nojah - ilmselgelt oli meie buss 1,8 m kõrguse ava
jaoks liiga kõrge. Mis seal's ikka - tuli hakata tagurdama üles tagasi,
kuid teoorias lihtne tegevus osutus päris põnevaks. Esiteks juba üsna
järsku kaldpindapidi üles sõitmine oli põnev, kuid siiski mitte
teostamatu. Asja komplitseeris ent see, et bussi taha oli juba kogunenud
närviline järjekord, keegi ei saanud asjast aru, miks tagurdatakse
järsku... Üldine sõim ja tuututamine. Jama lahendas kusagilt
kohaletõtanud motopolitseinikud, kes vabastasid tee ülestagurdamiseks
kiiresti. Meie lollusele (sest kõrgust piirav märk oli ju sissesõidu ees
olemas) nad reageerisid pigem naljaga ning trahvimise asemel juhatasid
kohale, kus saime parkida.
Harjutusi iseseisvaks eluks
|
Üles |
Notre Dame
|
Üles |
Ent autojant päädis pisikese avariiga Triumfikaare
kõrval. Jualaema kiriku juurest tulles võtsime suuna mööda
Champs-Elyseed La Defense poole. Gaulle platsil oli muidugi vaja hakata
tegema tiire ümber Triumfikaare, et kõik ikka saaksid seda igast küljest
oksendamiseni vaadata. Mingil kümnendal ringil kaheksarealises liikluses
see juhtus - valju pauguga paremas pardas panime külje kokku kellegi
vanamammi juhitud Peugeotiga. Meil oli kergelt sees nurk ja rippus
peegel, tädil oli päris kurjasti sees juhipoolne uks. Ent selles
liiklusmäsus ei olnud tahtmist ega viitsimist hakata tegelema mingi
jandiga, sestap vahetasime sõbralikke käeviipeid, naeratusi ja
õhusuudlusi ning tehes nägusid ja märke, et kõik on ok, utsitasime Remit
kiiresti ringilt minema tõmbama. Buss oli rikutud....
Sellel ei viitsikski pikemalt peatuda, kuid
tollest jamast sündis kaks müüti. Esimene neist oli aruandlus Weimaris -
paratamatult jäi silma katkine bussinurk ka korraldajatele. Et me ei
saanud kuidagi oma Pariisi-afäärist rääkida, siis ametlik versioon oli,
et pihta sai mäsus kusagil Poola-Leedu piiril. Teine müüt oli umbes
sama, vaid selle vahega, et nurk sai pihta kusagil Poola supermarketi
parklas, kui me oilime ise sisseoste tegemas. Selle müüdi esitasin
Metrasse Raimondile. Valel on ent lühikesed jalad. Esialgu toimisid kõik
müüdid, mingi aastake või nii hiljem juhtus selline asi, et mu kallis
abikaasa kohtus laulupeol Raimondiga ja neil tuli jutuks kuidagi
ka see bussi nurgakõks. Hele muidugi rääkis originaalloo ja asi tõusis
avalikuks... Mitte, et sellest mingi penalti oleks tulnud, kuid ilgelt
nõme tunne oli ja jube piinlik. Ma ei saa tänini aru, miks oli vaja
selles osas rendifirmasse sellist joga ajada.
Kolmas jant - taas selline halenaljakate kilda
klassifitseeruv - oli Pariisist väljasõit. Remi oli taas roolis ja Ebu
luges kaarti. Ülejäänud lasksid silma looja, kui Eiffel küljeaknast enam
ei paistnud. Kui kahe tunni pärast esimesed ärkama hakkasid, kostus
eestpingist frustreeritud sosin:
"...Pagan, jälle oleme Eiffeli juures..."
Ent lõpp hea, kõik hea. Viimased tunnid
autobahnil läksid, tõsi, lennates ja seda sõna otseses mõttes. Ma ei
teadnudki, et Fiat Ducatost saab ka 170 ja + km/h välja pigistada.
Ööpikniku tegime Reimsis
ja hommikul pool 8 astusime Holzdorfi mõisasse sisse täpselt
hommikusöögi tegemise ajaks. Käiku läks selle reisi kolmas müüt: olime
hilinenud, sest vahtisime Poola-Saksa piiril ligi 17 tundi... Takkajärgi
tahaks Kadilt vabandust paluda, sest tema sai kogu selle jandi endale
kraesse pidades murelikult Eestist läbirääkimisi sakslastega teemal,
kuhu kadus Tartust väljunud tudengibuss (roaminguga
mobiiltelefone meil toona seal reisil veel ei olnud...)...
Ühesõnaga - süüdimatu kamp!
La Villette. Ebu
|
Üles |
La Villette tuled ja viled
|
Üles |
La Defense
|
Üles |
Parc Andre Malraux
|
Üles |
Ville de Puteaux. Ciemetiere Nouveau
|
Üles |
Seljankapaus
|
Üles |
Pariis läbi tuuleklaasi...
|
Üles |
|
07.06.2003. Holzdorf. Belvedrere.
Park an der Ilm
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Holzdorf. Kogunemine rattamatkaks Belvedere lossiparki
|
Üles |
Holzdorfis ent toimis juba vana hea prügiämbriga
kõrtsimineku fenomen. Kuna me olime vaepeal juba peaaegu
tagaotsitavateks kuulutatud, siis oli rõõm meie elus ja terve olekust
oli üldine ning ilma liigseid küsimusi esitamata lülitusime töösse.
Millestki olulisest me polnud ilma jäänud - vaid peost eelmisel õhtul ja
ringkäigust Holzdorfi (kiriku)mõisas. Panime auto ära, viskasime oma
kola meie jaoks hoitud tuppa ning hüppasime lennult jalgratastele - ootas Belvedere
park Weimari lähedal ning peale seda esimene tutvumine workshopi
projektala - Ilmi pargiga.
Workshopist võtsid osa mitme ülikooli
maastikuarhitektuuri tudengid: sakslased, rootslased, prantslased,
tšehhid ja meie. Tegeldi pargi restaureerimise, õigemini vana ja uue
kohendamise probleemistikuga, katselapiks oli võetud kuulus Goethe-park
- Park an der Ilm. Sinna juurde kuulusid igahommikused jalgrattamatkad
naabruskonna mõisatesse, Weimarisse ja mujale. Enamasti nende trettide
juhtideeks oli vaadata, kuidas parkidel eon lähenetud erineva filosoofia
kontekstis. Õhtuti siis võeti briifingutel asjad üksipulgi läbi. Ilmi
pargile töötati välja kontsepte grupitöödena. Grande Finale pidi lõpuks
toimuma Weimaris ülikooli maastikuarhitektuuri tudengite stuudios,
kuid enne seda leidis aset veel rida vaheesitlusi...
Ent Belvedere...
Klassik Stiftung Weimari kodulehelt
leiab Belvedere kohta järgmist:
"The castle, which originally served as a
hunting lodge, is surrounded by stables with the knights' quarters at
the side, giving it the typical atmosphere of an absolutist estate of
the time. After the death of Ernst August in 1748, the parks began to
run wild. They were restored to their former glory only when Duchess
Anna Amalia took up the residence every summer. Duke Carl August, who
came to power in 1775, pursued botanical studies at Belvedere together
with Goethe. By 1820, a botanical garden had been created to keep
approximately 7900 plant species from Germany and abroad. In 1811, Carl
August left Belvedere Castle and Park to his son Carl Friedrich and the
latter’s wife, the Russian Grand Duchess Maria Pavlovna. The later duke
had a so-called Russian garden laid for his wife at the west of the
castle. The park had by now gone to rack and ruin, and between 1815 and
1830 it was transformed into a country park in post-classical, romantic
style with meandering paths and numerous ornamental park constructions.
Grand Duke Carl Alexander, whose reign commenced in 1853, had the castle,
park and orangery carefully preserved and maintained. The park was
reconstructed between 1974 and 1978 and the Russian Garden between 1978
and 1982. Reconstruction and restoration work on the orangery complex
began in 1998 and will be completed step by step over the next few years."
Barokne... pigem võib-olla
regulaarne-historitsistlik, vuntsitud ja samas "nunnu"... Arusaamatuks
jäi, miks ehitati kusagile peenra pikenduseks mingeid imelikke
kaadervärke....
Belvedere: kõrvuti uus ja vana
|
Üles |
Park an der Ilm. Esimesed emotsioonid I - Goethe maja
|
Üles |
Park an der Ilm. Esimesed emotsioonid II - Rooma paviljon
|
Üles |
Park an der Ilm. Tudeerivad... Rooma maja all grotis...
|
Üles |
|
08.06.2003. Weimar.
Park an der Ilm
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Workshop käis. Peale loengut Holzdorfis
sukeldusime välitöösse in situ. Ilm oli ilus, päike paistis ja
seltskond normaalne. Kuidagi grupiti klappis eriti hästi just
rootslastega; võib-olla seepärast, et nendegi seltskond oli juba pisut
"tavatudengitest" vanemad. Kui rääkida lihtsalt naljakatest asjadest,
siis esimese hommikusöögi juures lõi välja, kui rotid me tegelikult
olime. Kõik "päris" Euroopa tudengi tegid hommikuks rohelist salatit,
röstsaia jms. Eestlased kraamisid bussipagasnikust välja Salvesti
guljašši ja lihakonservi ning keetsid ühe tummise rammuleeme. Keeduse
tootmise protsessi vaadates tundis nii mõnigi huvi - kas te, eestlased,
söötegi niiviisi hommikuti?..
Ent kogu see välitööde teema ja vaheesitlused jms
- tudengid on tudengid igal pool: kui huvitab, siis teevad täiega, kui
saab, siis viilivad täiega ning kui on vaja pidutseda, siis ka
pidutsevad täiega...
Ilmi park... maaliline ning rahulik, inglise pargi
vaimsus, millele omaette humanismi-vindi Wörlitzi eeskujudel on peale
keeranud Göethe... Temast endast on pargi idaossa maha jäänud üsna
pirakas aiamajake, mis tänapäeval on kujunenud altariks paadunud "paiga
vaimu" otsijatele ... Ja "vaimust" ja "valgusest" on see park paks...
Wikipedia kirjutab:
"Landscaping for the park began in 1778,
influenced by Johann Wolfgang von Goethe, in the style of an English
landscape garden, in modification of a Baroque garden. Goethe had
purchased a garden house in the park in 1776, which now carries his name.
The Wörlitz park, which Goethe had visited regularly from 1776 and which
served as the setting of his 1809 novel Die Wahlverwandtschaften, was a
model. After planting special trees from 1778, systematic work
began in 1785. Goethe's house and the opposite Roman House (de) are
among many architectural features of the park, including bridges and
monuments. The design was finished in 1823 with the Tempelherrenhaus. A
suspension bridge was built in 1833. From 1848 to 1852, court gardener
Eduard Petzold created views to Goethe's garden house and the Roman
house. A monument to Shakespeare was erected in 1904 by Otto Lessing on
a commission of the Deutsche Shakespeare-Gesellschaft, founded in Weimar
in 1864. Poets Louis Fürnberg, Adam Mickiewicz, Sándor Petőfi and
Alexander Puschkin were also honoured by busts in the park."
Väidetavalt on park tänini säilinud Goethe ajast
saati suuresti muutmata kujul (kuid mitte muutumatuna).
Shakespeare ja tähelepanuavaldus paiga vaimule
|
Üles |
Goethe maja
|
Üles |
Goethe park
|
Üles |
Maastikuanalüüs
|
Üles |
|
9.06.2003. Buchenwald.
Ettersburg Schlosspark. Leipzig
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ma ei hakkaks siin Buchenwaldist kirjutama.
Käisime seal, sõitsime ratastega kohale. Masendav koht...
Peale natsi eliittapamaja külastust väntasime
Ettersburgi lossiparki. See on üsna üüratu ja samas maaliline endine
jahipark. Esmapilgul looduslikuna tunduv avatud aas ning kuulus
miljonivaade peopesal näivale lossile looduse kätetööna. Ent peatselt
tegi professorite ajutrust meile selgeks, et tühjagi - see kõik on
Carl Eduard Petzoldi hoolikas kavand...
Klassik-Stiftung.de lehel kirjutatakse
järgmist:
"Ettersburg Castle lies on the edge of the
forest on the northern side of the Grosse Ettersberg. This woodland has
been the hunting ground for the Dukes of Weimar since the 17th century.
Duke Wilhelm Ernst started building the castle at the beginning of the
18th century; the work was completed by his nephew Ernst August. From
1776 to 1780, the Dowager Duchess Anna Amalia of Saxe-Weimar-Eisenach
held her summer court in Ettersburg and became the centre of a circle of
literary and musical figures. A second golden age of culture began when
the castle was taken over by Carl Alexander, Anna Amalia’s
great-grandson, in 1842. The young duke had the two castle parterres
reconstructed in accordance with designs by Carl Eduard Petzold. Petzold
also laid the six-hectare landscaped park at the west of the castle and
the great forest house meadow which stretches east of the valley base
from the old castle to the forester’s house. In 1845, the castle avenue,
one of the intersecting hunting trails, was widened with the suggestion
and under the direction of Prince Hermann von Pückler-Muskau to form the
so-called »Pücklerschlag«".
* * *
Lõpetasime päeva hoopis Leipzigis. Kui me küsisime
kohalikelt, et kas tasuks sinna minna ja mida seal näha on, siis öeldi,
et mõttetu koht, kus võib hea õnne korral õhtul ka kere peale
saada. Et oma silm on kuningas, siis läksime ikka. Kuid nagu öeldud oli
nii oligi - kole ja betoonine linn. Seda enam, et sattusime sinna mingil
skinheadide kokkutuleku päeval. Õnneks meie neid ega nemad meid ei
seganud - keretäis jäi saamata. Kebab ja õlu maitses hästi, huvilised
said end hingetuks rulluisutada...
Buchenwaldi laager
|
Üles |
Rafineeritud tapamasin
|
Üles |
Buchenwaldi memoriaal
|
Üles |
Ettersburgi lossipark
|
Üles |
Leipzig
|
Üles |
|
10.06.2003. Holzdorf.
Grupitööd
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...
Sirgeldavad
|
Üles |
Vaheesitlus
|
Üles |
Äike Holzdorfis
|
Üles |
|
11.06.2003. Tiefurt ja
Weimar
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Paviljon Tieffurti lossipargis
|
Üles |
Järgmine pedaalidel retk võeti ette Tiefurti
lossiparki. Mul oli sell epargiga (nagu ka Ilmi ja Belvedere pargigagi)
juba varasem tutvus olemas, seega erilisi üllatusi, peale kauni
päikesepaiste siealt ei tulnud. Ilus ent oli see park endiselt... Juba
vana hea tuttav
Klassik-Stiftung.de kirjutab:
"Built in 1765 as a tenement house for a grand
ducal demesne, the building served from 1776 as the residence of Prince
Friedrich Ferdinand Constantin, the younger brother of the reigning Duke
Carl August of Saxe-Weimar-Eisenach. After the expansion of the tenement
house to a country mansion, he and his tutor Karl Ludwig von Knebel
designed a landscaped park in English style. Meandering paths were laid
together with the first park architecture and seating, and various types
of plants were cultivated. After Constantin’s departure to Weimar in
1781, Duchess Anna Amalia moved her summer residence to Tiefurt and
continued to develop the park step by step. These developments included
the Leopold memorial, the cenotaph for Constantin who died young, the
Mozart memorial, the Herder stone, the Temple of Muses and the Tea Salon.
During this time, Tiefurt became a social centre for the court of Weimar
and their guests. A convivial social life developed featuring recitals,
literary evenings and even a small newspaper, the »Journal of Tiefurt«.
However, Tiefurt fell silent when the mansion was plundered by French
troops in 1806 and on Anna Amalia’s death in 1807. Tiefurt was restored
to its former glory only with the extensive renovation and redesign of
the park between 1846 and 1850 carried out by the Weimar court gardener
Eduard Petzold. Many of the copses which define the park landscape were
planted in this period. Tiefurt Mansion and Park were listed as a UNESCO
World Heritage Site in 1998."
Kuigi me käisime Weimaris tegelikult iga päev -
Ilmi park on sisuliselt kesklinnas, viis sel päeval ekstra rattaretk
Weimari kesklinna Kulturprojekt Weimari raames 1932 aastal Weimarhalle
kõrvale rajatud parki vaatama. Enne minekut rõhutati, et tegu on ikka
väga olulise linnapargiga - see kujundati ümber linnapargiks ühe Goethe
sõbra pargist. Kujundus pidi olema tüüpiline oma ajastule... Linnapark
nagu linnapark ikka, paviljon oli ehk ägedam...
Saatuse tahtel aga sattusime Heikiga linna veel
õhtulgi. Nimelt lugesime päeval kuulutust, et linnas toimub mingi
ürituse raames ... disko. Muidugi väntasime kiiruga kohale, sest
Holzdorf Weimarisse on tee vaid allamäge. Disko oli nagu nagu mingi
laadapidu tegelikult, bratwurstid praadisid, õllevaht kobrutas... Kui
muidu olime püüdnud Weimarisse võimalikult oma bussiga minna või siis
ratastega, kuid bussiga tagasi, siis seekord seda luksust ei olnud -
paar kilti mäest ülesväntamist pühkis kerest viimasegi kui õlleraasu...
Tiefurti park
|
Üles |
Weimarhalle-park
|
Üles |
Weimar
|
Üles |
"Disko"
|
Üles |
|
12.06.2003. Kromsdorf
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Taas pedaalidel. Sihtkoht: Kromsdorf
|
Üles |
Viimane rattatripp viis Kromsdorfi - 1580-tel
ehitatud vanasse rüütlimõisa. Renessanssloss on restaureeritud, seal
töötab hotell ning restoran. Park on nö konserveeritud ning endine
teedevõrk markeeritud. Park tekitas kaetisi tundeid: esiteks võibolla
tundus see igavana seninähtud ülestuunitud parkide kõrval, kuid teisalt
oli see ka väga rahulik, milles mana essents tõusis selgelt ja
äratuntavalt esile... Ilmselt vahvamaks elamuseks oli büstide rivi pargi
piirdemüüri niššides. Rivis tervitas ka endale tuttav - härra Gustav
Adolf - Tartuski tuntud rootsi kunn...
Schloss
|
Üles |
Schlosspark
|
Üles |
Hullumaja puhvet
|
Üles |
|
13.06.2003. Holzdorf. Workshopi viimane päev
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Ja oligi käes grupitööde lõppesitluste päev....
ning õhtul algas pidu, mis kujunes kokkuvõttes üsna meeleolukaks.
Lõppesitlus Weimaris. Ebu
vastulöök
|
Üles | |
14.06.2003. Praha
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kas tõesti peab....!
|
Üles |
Ma vist ei olegi hiljem Prahasse vanalinna
sattunud... Kell hakkas saama viis hommikul, kui parkisime auto
vanalinna serva mingi ööklubi ette, kust vaikselt välja voolava rahva
järgi võis arvata, et pidu seks korraka on läbi. Linn oli inimtühi,
päike hakkas tõusma. Saksa-Tšehhi piirist ja öisest loksumisest
roidunutena kobisime kargesse hommikuõhku.
Küll see jalutuskäik sel hommikul roosakates
päikesekiirtes oli mõnus. Tiir vanalinnas, põige tsitadelli juurde mäe
otsas, paar hetke raekoja platsil ja Karli sillal... Muidugi - ja taas
üks oivaline hommikusöök auto kõrval äärekivil kurjaks aetud
priimusega...
Vitava
|
Üles |
Karli sild II
|
Üles |
Vyšehrad. Praha nagu peopesal
|
Üles |
Pražský orloj (vasakul) ja Chrám
Matky Boží před Týnem (paremal)
|
Üles |
Chrám svatého Mikuláše
|
Üles |
Raekoja platsil...
|
Üles |
|
14.06.2006. Varssavi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Varssavisse
jõudsime vast tunnike enne keskööd. Et keegi seltskonnast ei olnud eriti
Varssaviga muul viisil, peale sealt läbi kimamise või tankimise, kokku
puutunud, siis otsustasime teha veel selle tripi viimase eksprompt
peatuse ning jalutada tiir pimedas vanalinnas. Minul oli Varssavist
väike algmulje 1996. a jalgrattamatkast, kuid mitte enam liiga eredalt
meeles ja pimedas muidugi on asjad üldse teistpidi. Ent reisiväsimus ja
möödunud magamata öö bussis tegid oma töö ning nii piirdusime siiski
praktiliselt tiiruga Turuplatsil ja Kuningapalee juures... Viskasime
vist pilgu peale ka mingilt sillaotsalt Vislale, aga selles praegu,
kolmteist aastat hiljem, ma enam nii kindel ei oleks...
Jalutuskäik kesköises Varssavi vanalinnas
|
Üles |
|
15.06.2003. Epiloog
Eelmine
|
Üles
Pärastlõunaks olime tagasi Tartus ilma "eriliste"
stoppamisteta piiridel...
Leedu. Õhtusöök Kalvarijas ühe kordi katsetatud rekkameeste pensuka parkla
taganurgas
|
Üles |
|
|