Tripi kaart |
Egypt.Travel
|
Tagasi |
Proloog:
10.03.2022. Kusagil Bulgaaria kohal
Järgmine
Hurghada-Luxor-Assuan-Abu Simbel-Kairo-Hurghada 10...17.03.2022
Kui kunagi ürgammu
sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud,
et veel 20 aastat hiljem sama rahvas, õigemini küll
Paadimees Niilusel
|
Üles |
Esimene
tunnike tellimuslennul Tallinn-Hurghada hakkab läbi saama. Taas siis
teel, kuigi seekord mitte sellise rõõmsa muretuse või lõbusa elevusega
nagu tavaliselt. Maailm on muutunud. Ja kahjuks halvemaks, lootusetuks,
kurjaks ja tulevikuta kohaks. Ilmselt ma ei istukski siin lennukil, kui
polnuks möödunud jõuluajal valmisostet' pileteid. Sõda, sõda, sõda… Võib
küll mõelda, et see sõda käib nii või naa, minu muretsemisest, hirmudest
ja soovidest sõltumata ja lõpeb kuidagi ikka. Kasvõi radioaktiivse
tolmuna. See, kas mina või keegi teine sõidab soojale maale või kuu
peale ei huvita ega liiguta kedagi ega muuda midagi. Ja ikkagi tundub
veider ja kohatu minna ja olla huvireisimas ajal, kui kusagil siinsamas
Euroopas tapetakse rakettidega lapsi. See lapsepõlve-aegne meeletu hirm,
mida nõukaaegne retoorika genereeris, on tagasi - nii uskumatu kui see
ka pole - ent reaalsem kui eales varem. Pole uut siin päikese all… Aga
mida on oodata inimestelt, kes kord Peterburis mõrvasid
oma jumala, kuninga ja haritlased... Ent ma ei taha sellest rohkem
kirjutada.
Aga
loomulikult ma olen siiski ka pisut rõõmsamalt elevil - sõidan
Egiptusesse! Küll vist viimase eestlasena, kes seal veel käinud pole,
aga siiski. Egiptusesse! Ma ei suuda seda esialgu nagu isegi veel ette
kujutada. Mõelda vaid, maale, mille loo jutustavad avapeatükkides kõik
need kunstiajaloo raamatud...
"Algul oli mittemidagi ja siis ehitati püramiidid".
Saame näha… Sedakorda oleme 100 % turistid, taskus Germalo reisikava ja
ees Niiluse jõereis, et kõigi nende vanade kivihunnikute otsa ronida
Kairost kuni nuubialaste maani välja. Mul pole tegelikult olnud usku
paketireisimisse, ent ma arvan, et suudan vajadusel omi eelarvamusi ka
muuta - eks tulev nädal näita. Kohtasime Tallinna lennujaamas põgusalt
oma reisijuhti Raivo Haaba - esimene mulje oli igatahes väga sümpaatne.
Üldse on olnud senine ettevalmistav suhtlus reisibüroo rahvaga
"rahustavalt" meeldiv ja paljutõotav. Ehk annab Ra, kes muuhulgas olevat
olnud ka rändurite jumal, hea reisi.
Oleme esmakordselt tšarterlennul. Suurt vahet tavalennuga nagu pole,
kui ehk välja arvata igati öko lennuk, millest valusaimalt annab tunda
hiiglama väike istmete vahe. Õhusõidukisse kogunenud seltskond tundub
enamuses kohatiste valjuhäälsete jutukatkete järgi otsustades suunduvat
meeleolukale rannapuhkusele. Rahvast on tulnud igalt poolt keskpõrandale
kokku ja kirju nagu mõni linnastseen Star Trekist. Standardtüpaažid on
igatahes olemas: mõned vahekäigus seisvad ja rõõmsad võrkkaabudega
härrad, purujommis ja pardale tulles valjuhäälne slaavikeelne tüüp, kes
nüüd magab, pea toetatud kõrvalistuva hirmust kangestunud pensionäri
õlale; paar tibi, kes oma mahajäänud sõbrannat valjuhäälselt klatšivad,
mõned stardijärgsest kõrvavalust röökivad lapsed jne, jne. Mõned jörmid
härrad timmivad õndsal ilmel vargsi hõlma alt lennujaamast kaasa ostet'
kangemat, naeratades üle pika aja teadmisest, et järgmisel nädalal ei
peagi palehigis 24/7 küprokit panema... Aga see melu on teisalt ka nii
"elus" ja mõneti seepärast ka vajalik ning rahustav; mistõttu tervikuna
tundub õhkkond siiski pigem rõõmsapoolne. Ja see on hea. Igatahes olen,
masendavast ilmaelust hoolimata, täna ikkagi ka positiivselt ootusärev.
Ja ka see on hea.
...Kapten ütles just, et veel 2 tundi ja oleme päral. Crew pakub näkse,
aga Smartlynxi taevakohviku menüü on kahjuks lühike ja igav. Hmmm...
peaks tellima veini...
* * *
Hiljem,
Tartus...
Nüüd on sellest
reisist saamas varsti juba kolm kuud. Sõda ikka käib, selles osas pole
mingeid muutusi. Ent tänu sellele Egiptuse reisile on muutunud minu
eelarvamused planeeritud paketireisidesse. Või vähemalt nendesse, mida
Germalo teeb. Kõik sujus, programm oli huvitav ja muidugi eritänu Raivo
Haabile nende "loengute" eest pikkade sõidutundide jooksul, milleta see
reis poleks olnud "see". Kui Jumal annab, tahaks nüüd Raivo juttude
peale minna Egiptusse tagasi omapäi luusima nendesse kohtadesse, mis
praegu programmi ei mahtunud - näiteks Sakkara, Nasseri järvest
päästatud teised templid, Alexandria, jne. Aga eks näe. Ent isegi kui ei
saa uuesti mindud, pole ka katki midagi - Vana-Egiptuse koorekiht on
nähtud ja oma käega katsutud.
Ma
ilmselt ei tahaks omi seniseid reisiharjumusi täiesti paketireisimise
vastu vahetada, kuid pean tunnistama, et vahelduseks on ikka pingevaba
küll minna lihtsalt kohale ja mitte millegi pärast muretseda - küll
reisijuht teab, muretseb ja jookseb. Kui tulla tagasi eelarvamuste
juurde, siis Egiptuse reisi positiivse vaibi ja mäletsuste peale
broneerisin
Germalost peaaegu kohe Tartusse naastes eksprompt
Peruu reisi.
Ja nüüd, olles juba ka seal ära käinud - võin öelda, et olen väga rahul.
Aitäh!
... Niisiis...
Fotod:
Sulev Nurme, Hele Nurme
Karjased
|
Üles | |
Üles |
Järgmine
|
10.03.2022. Hotell Jaz Aquamarine, Hurghada
Järgmine |
Proloog |
Üles
Märtsipäike Tallinna lennujaama puhvetis
|
Üles |
Kell näitab juba mõned minutid järgmisse päeva, kuigi tiksume siiski
alles esimese päeva õhtus. Olemegi kohal. Esimesed muljed Egiptusest
olid maalilised: tolmune oranžikaspunane päikseketas loojumas põnevate
mustjaskollakate sakiliste mägede taustal. Nagu praeguseks hetkeks olen
juba mingi turistibrošüüri abiga targemaks saanud, siis see mägedefront
– nn Punase Mere mäestik - kulgeb piki Punase mere rannikut Etioopiani
ja selle kõrgemad künkad nagu Jebel Shaayib el-Banat, Jebel Gattaar ja
nii mõnedki teised Hurghada lähedal on Egiptuse kõrgemad.
Lennujaama
formaalsused läksid kenasti ja kiiresti – Germalo sildiga härra ootas
lubatult enne passikontrolli ning jagas viisakleepekaid. Kleeps passi,
natuke paberimäärimist, formaalne passikontroll ja sees me olimegi.
Lennujaamast välja astudes seisis buss ees ning juba poole tunni pärast
tellisin vastse punase maagilise käepaela eest – aga selle eest saab
siin kõike – hotelli lounge’s veini.
Esimesed muljed - Hurghada punased mäed
|
Üles |
Lennujaama kaitsvate seinte vahelt välja astudes tervitas rändajat päris
kole tolmune ja külm tuul. Teadjad inimesed rääkisid hiljem bussis, et
ei maksa eriti paremat tulevaseltki nädalalt oodata – tuul ja jahe
kestavad. Mõni hetk tagasi kõrtsi väliterrassilt tulles näitas
kraadiklaas vaid +10C – jope ja fliis olid igatahes täiesti asjakohased.
Tugev tuul pidavat olema Egiptuses kevadeti täiesti tavaline asi, ent
tavaliselt ei ole ilm märtsis siiski enam nii jahe nagu praegu.
Sõit läbi õhtuse Hurghada meenutas jalutuskäiku lõbustuspargis: lõputu
kombinaat-hotellide jada, millest igaüks püüab naabrit
ekstravagantsusega üle trumbata. Mis seal salata – enamus noist
hotellidest ei ole lihtsalt hotellid, vaid omaette linnakesed, mille
arhitektuur ning seda ehtivad tuled ja viled on lopsakas, stiilitu,
äärmuslikult liialdatud, pealetükkiv ja kohati lihtsalt kole. Ent eks
see ole paratamatus ja objektiivne reaalsus – raha teenimine on raha
teenimine - seda hullust tehakse kõike kliendi tahtmistest lähtuvalt;
inimesed siia ju tulevad ja maksavad - ju siis meeldib. Noh ja ma isegi
olen ju siin… Kuigi jah – meie hotelli – Jaz Aquamarine – imago
tundub olevat paljudest teel nähtutest siiski pisut konservatiivsem ja
elegantsem ning inspireeritud kuldsest brittide ajast: sambad ja kaared,
raske tume viktoriaanlik sisekujundus… Ent ikkagi pisut üle võlli - nagu
oleks sattunud pisut suurushullustuses vaevlevasse šoti pubisse. Olen
seni reisinud pigem hosteleid ja odavama otsa öömaju kasutades – peaasi,
et enam-vähem puhas voodi ja tualett on olemas. Jazis maha astudes ent
sattusime justkui koloniaalsesse valge inimese unelmasse – seda tundub,
et kultiveeritakse siin usinasti – klient on boss selle sõna kõige
otsesemas ja ülbemas tähenduses. Staff on välja õpetatud, kõik
naeratavad ja on metsikult abi- ja teenistusvalmid. Eks nad on
loomulikult ka jootraha peal väljas, aga tundub, et ka see on
personalile selgeks tehtud, et oma töö eest võib meelehead küll vastu
võtta, aga seda ei tohi lunida. Niisiis minu reisipraktikas esimest
korda ei pidanud ma ise omi kohvreid tuppa venitama, vaid need ilmusid
nõiaväel kohale siis, kui olime end just tuppa sättinud. Kuna meie toa
number hakkab kolme tuhandega ja asub retseptsioonist oma paarsada
meetrit, siis ausalt öelda oli päris suureks mugavuseks, et ei pidanud
neid ise lohistama. Ka meie tuba on igati hotelli-mulli vääriline:
iseenesest standardtuba, kuid metsikult suur; arvan, et nii suuruse kui
varustuse poolest annab see kindlasti silmad ette nö enamusele neile
vähestele sviitidele, milles mul on kunagi õnne olnud ööd veeta. Meil on
lisaks veel suur rõdu – sooja ilmaga võiks olla päris äge boonus. Ent
praegu... Heh eks siin ma hetkel püüangi metsiku külma tuulega võidelda
ja kapuuts peas veini ning öiseid vaateid tähistaevale ja mustjale
Punasele merele nautida.
Jaz Aquamarine
|
Üles |
Õhtul söögikohtade ja kõrtsude vahel laveerides ununes nii koviit kui
sõda. Maski kandmist keegi ei nõua ja ausalt öelda keegi – vähemalt
kliendid – ei kasuta ka. Teenindajatel vist on siiski käsk maski kanda,
kuid pooltel ripub see näo ees nina all või lõua otsas üsna moe pärast
ja osad käivad ringi niisama ilma. Söögikohti on mitmeid, a la carte
omadesse tuleb ette regada, kuid buffee kohad on vabad külastamiseks
suvalisel hetkel. Igal pool laiuvad basseinid, osa neist on küttega, osa
ilma, kuid reegel on, et peale päikese loojumist ujuma minna ei tohi.
Ausalt öelda tuulele ja välistemperatuurile mõeldes väga vette ei tiku.
Ka rahvast ei tundu palju olevat; vähemalt õhtusöögil oli vabu laudu ja
õhku piisavalt.
Minu jaoks muidugi on olnud kogu õhtu jooksul põnevaks elamuseks see
„kõik hinnas“ süsteem. Ma pole varem sellist laadi majutuskohas
viibinud, mistap esialgu tekitas see päris tudengiaegset elevust.
Sisseregamisel anti kõigile punased käepaelad, mis tagab siis
juurdepääsu kokkulepitud teenustele nende eest eraldi maksmata.
Katsetasin siis seda kohe lounge’i baaris toa võtit oodates ja
ennäe imet – klaasike valget veini tekkis kui nõiaväel…
Baklavaa ja vine
|
Üles |
Nii on see õhtuke tiksunud. Õhtusöök kujunes toredaks, kuigi jõudsime
vaid pool tundi enne sulgemist. Buffee oli igatahes väga rikkalik,
servjetiga härrad kummardasid ette ja taha ning täitsid veiniklaasi, kui
see „valge massa“ nina ees tühjenema hakkas. Köögi kohta võiks anda 4
tärni viiest -seni maitstud road maitsesid head, kuid ausalt öeldes
mingi üldine mekieripära tahab natuke harjutamist. Kohalik valge
vaadivein on üllatavalt joodav… Õhtusöögilt tulles maandusime restorani
ja meie toabloki vahele jääva kõrts-ööklubi väliterrassil, kus tuul väga
peale ei käinud. Sumedad lambid, palmipuude varjud noore kuu valguses…
Kõrtsutoas mängis keegi üsna puiselt lääne rocki – no miks, ma ei tea –
võiks mängida pigem oma kohalikku muusikat, äkki siis ei lõikaks nii
kõrva – Egiptus peaks olema ju Araabiamaailma popi ja „rock’n rolli“
Meka. Äkki oleks äge?... Aga nagu aplausidest võis järeldada, mingi
publikumenu saatis ka seda karutallat’ kõrvadega trubaduuri. Õnneks me
istusime väljas, kus lõppeks polnud vahet. Tegelikult oli meil oma
personaalne esineja, kes laulis tuulest kantud palmide sahinaga duetti
baarmeni mesimagusa baritoniga:
„Your white wine, sir!“
Egiptuse vein
|
Üles |
Väga sümpaatne tüüp on see, kes tõi veini ja vett ja suupisteid ning
hoolitses üleüldse ühe januse bakhandi eest kuninglikult. Enne tuppa
tulekut pärisin temalt serveeritava veini kohta… Üks sõna viis teiseni
ja jutuajamine päädis sellega, et nüüd on mul siin külmtuulisel rõdul
jäänõus pudel parimat kohalikku valget Niiluse deltas kääritatud
chardonnayd – Grand Marquis. Miinuspoole pealt tuleb öelda, et selle
hankimine ei ole kahjuks paketis „kõik hinnas“ ja pean ilmselt pudeli
eest ülehomme hommikul väljaregamisel pisut kukrut kergendama.
Plusspoole pealt pean aga ütlema, et elu on ilus… Aitäh!
Öövarjud
|
Üles |
|
11.03.2022. Hotell Jaz Aquamarine, Hurghada
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Punane meri
|
Üles |
Nii, lõunasöök on läbi. Oli maitsev ja, mis veel parem – vein on ainult
käeviipe kaugusel. Kõik hinnas…
Võiks öelda, et ilmaga ei ole meil vedanud ja kui sellises hotellis pole
ilmaga vedanud siis pole siin ka absoluutselt mitte midagi peale veini
sisse kallamise teha. Päike küll paistab, aga temperatuur jääb sinna 16
C kanti. Külm tuul on lõõtsunud päev läbi, millest johtuvalt
päikesevannid korallisel rannaliival jäid ära. Päeval edasi-tagasi
siin-seal lonkides muidugi jäi silma hulk inimesi, eriti naisterahvaid,
kes tuult trotsides püüdsid hambad ristis päevitada. Ma kummardan nende
kindlameelsuse ees; proovisin rannakõrtsus pisut päikesevanne võtta, ent
peale veerandtunnist sitsimist tundega nagu sõidaks aprillis tsikliga
ilma särgita, otsustasin alla anda ja mõnd vähem tuulist baari otsima
minna. Kuuldavasti pidi kogu tulev nädal selline olema – mul on hea
meel, et homme vara saame siit minema. Mitte, et hotell kuidagi halb
oleks, kuid tõesti – siin ei ole mitte midagi peale söömise ja joomise
peale hakata. Eks viimasega ma siin jõudu mööda olen tegelenudki. Peale
hommikusööki (araabiapärane buffee suhteliselt hea, kohvi – paha, väga
paha) üritasime randa avastada ning tellisime selleks mohhiitod –
viisakalt öeldes oli nii nende serveerimises kui segus veel tugevasti
arenguvõimalusi. Tequila Sunrise oli pisut joodavam, kuid seda
nautisin juba üksi, sest Hele pages tuule eest toa kaitsvasse varju.
Püüdsin joonistada, aga mida seal kommertsrannas selle maruga ikka
joonistad. Võiks öelda, et suhteliselt mõttetu hommikupooliku
tähtsündmuseks sai juhuslik kohtumine Raivo – meie giidiga. Uurisin elu
ja järgneva nädala plaane ning, pean ütlema, ootan juba homset.
Jaz Aquamarine... päevavalgel
|
Üles |
Tükike "puhast loodust" lohesurfajate neemel
|
Üles |
* * *
Fawn...
|
Üles |
Paar tundi hiljem… No tõesti. Kell hakkab saama neli. Ma olen täpselt
täis. Kõik hinnas - nii piinlik kui see ka pole… Istun tuulevarjus
päikesekiirtes ujuvas korvtoolis, laual vein ja mu enda jalad. Kolm
poolmusta meest pesevad põrandat läikima ja neljas valvab mu
veiniklaasi. Kas see ongi siis see sulni unustuse mull, mida
rannareisija saab endale nädalaks osta? Teenijad ja härra. Hetk näib
kehastavat esimese ilmasõjaeelset stseeni mõnest inglise
koloniaalromaanist. Isver, kas see tõesti juhtub 21. sajandil? Ja siin
on juba vähemalt kolm egiptlast, kes mulle kõik käpsi viskavad ja
soovivad veini ette kanda. Ma pole neile isegi jootraha andnud… Tõsi,
hommikul toakoristajale andsin euromündi… Vein ja vine...
/.../
Boney's high on china white, Shorty found a punk
Don't you know there ain't no devil, there's just God when he's
drunk
Well this stuff will probably kill you, let's do another line
What you say you meet me down on heartattack and vine
/.../
Tom Waits. Hearattack and Wine/
Aga ka midagi helget on teoksil - Hele läks toast asju võtma – plaan on
siit patupesast korraks välja jalutada ja linna uurida. Insallah!
Kõik hinnas...
|
Üles |
* * *
Ja ongi see päev õhtus. Vahepeal tundus nagu, et see kestab ja kestab…
Käisimegi jalutamas. Esialgu tegime plaani kõndida El Dahari – nn
vanalinna, ent päris linna me ei jõudnudki. Kukkus välja hoopis nii, et
koperdasime kilomeetrit pool linna poole ning leidsime paar poodi. Olid
täpselt need, mis vaja – saime kodusootajatele ostetud reisikingitused –
see peavalu siis selleks reisiks ongi lõpetatud.
Hotelli territooriumilt välja saamine ei olegi nii lihtne – tuleb
väravas toa nr ja oma nimi ning allkiri žurnaali kanda. Ent huvitaval
kombel tagasi tulles võisime läbi värava jalutada ilma, et pidanuksime
midagi tegema – kas nad ei peaks nagu inimesi nimekirjast maha tõmbama?
Linna poole jalutades leidsime õige pea ühe inimtühja arkaadi, mille ees
seisis kurva näoga mees. Astusime ebalevalt lähemale. Kuid tavapärase
pindakäiva agressiivse kauplemise asemel (mida olime saanud juba kogeda
hotelli siseses kaubanduskeskuses, mis koosnes vaid kullapoest) uuris
mees niisama elu ja jäimegi jutu peale. Kuuldes, kust me oleme, küsis
kohe sõja kohta, et kuidas meil on. Vastasime, et senini veel hästi.
Seepeale hakkas mees kurtma, et temal on küll pahasti: ei ole ei
ukraina, ega vene turiste – hotellid on pooltühjad, keegi nänni ei osta
ja raha niisama tuulde ei pillu. Ühesõnaga - oli tuleviku osas üsna
murelik. Tegelikult ongi see sõda ka siinsele turismiärile korralik
pauk, sest vene turiste käivat sest linnast aastas läbi mitu miljonit.
Venelasi küll pidi liikumas olema – Hurghadas elab märkimisväärne vene
kogukond, arvatakse oma 20000 hinge, aga pajudel nö püsipuhkajatel olla
tekkinud üleöö probleem – sanktsioonid: kaardimaksed on kinni pandud,
lennuliinid kinni pandud. Et kurvameelse härra päeva pisut paremaks
muuta, ostsime paar suveniiri. Magnetite ostmisel tekkis loomulikult ka
tagasilöök – kaardimakse ei töötanud. Lõpuks pidin kõrvalt, ühe hotelli
seinast, Egiptuse raha võtma – nüüd on vähemalt väikesi kupüüre, millega
kohvi osta või vajadusel jotsi jätta.
Õpetab araabia tähti...
|
Üles |
Ega me väga pikalt edasi ei jalutanudki. Ühe teise poe ees, aga see
meenutas juba mõnd Maroko või Sharjah’ souki, kohtasime lõbusat
vanameest, kes meil kenasti kuuehõlmast kinni hakkas. Ei-ei, te ei pea
midagi ostma, tulge lihtsalt minu poodi, vaadake. Nagu dejavu –
täpselt samade kavalate ent samas sõbralike silmade ja jutuga tüüp
kutsus mind kunagi oma poodi Marrakeshis. Irvitamisi ütlesin Helele, et
kohe pakutakse teed… Ja pakutigi. Taat palus toanurgas istet võtta ja
hakkas kannuga asjatama. Võtsime platsi. Muidugi on see kõik ühte pidi
formaalsus ja müügitrikk, kuid idas on tee või kohvi pakkumine siiski
midagi enamat, kui lihtsalt sõnakõlks, see on sõbralik ja elementaarne
viisakus, millest keeldumine võiks mõnes kontekstis olla ka vaenulikkuse
märgiks. Ilmselt turistilõksus poleks probleemi sellest ka ära öelda,
kuid – maeitea – selles kaduvate kultuuride maailmas tunduvad sellised
hetked kuidagi erilised. Istusime. Taat tõi välja kotikese hibiskuse
õitega ja jutustas teekeedu kõrvale… Tema nimi on Joma. Taat on pärit
Luxorist, kunagi proovis õnne Kairos ja tuli siis – ka juba kunagi ammu
- Hurghadasse. Tema hõim on mööda ilma laiali, kuid enamus elab Kairos.
Egiptuses võib see hõim, perekond, klann tähendada sadu inimesi. Taat
ütles, et pole omi inimesi juba paar aastat näinud: Kairosse on pikk maa
ja pilet kallis, kordi kallim, kui oli Mubaraki ajal. Üldse on kõik
kallim… ka kütus. Ei jõuagi enam osta (tol hetkel Egiptuses u 80
eurosenti/l – meil võrdluseks juba 1.80). Segased poliitilised ajad
Egiptuses viimase tosina aasta jooksul olevat inimeste sissetulekuid
tõsiselt kokku kuivatanud. Kuuldes, et ka meie läheme Luxorisse, läks
taadi nägu naerule. Ta jutustas soojalt oma kodulinnast, Niiluse jõest
ja ikka korduvalt rõhutas seda kui ilus Luxor on. Järsku haaras
telefoni, otsis juutuubist välja video Sfinkside allee avamisest ja
näitas seda, mõni hetk hiljem saime loengu Luxori vaatamisväärsustest.
Vahepeal oli tee valmis saanud ja nii me vaataime taadi telefonist
Luxori linna ja kuulasime mälestusi sest paradiisist maa peal. Ja tee
oli hea. Ostsime kaasagi seda puru. Mäletan, kunagi müüdi vist
Säästumarketis samasugustes kandilistes kilekottides seda hibiskuse
teed. Küsimusele, et kas ta pakub kõigile teed, vastas ta, et tegelikult
mitte, teeb seda siis, kui on aega ja kui inimesed tunduvad õiged…
Joma
|
Üles |
Enne poest lahkumist ütles taat, et tahab meile üht asja näidata. Õue
oli üles seatud laud. Vanamees kraamis välja klaaspudeli ja värvilised
liivad. Ta ütles, et teeb nüüd kunsti – olla selle Gizas kümme aastat
tagasi selgeks õppinud. Kui meile tulemus meeldib võime selle osta, kui
ei meeldi, siis ei pea. Ta hakkas pudelisse värvilisi liivasid valama
sonkides pudelit vahepeal vardaga. Ja nagu nõiaväel ilmus liivast
pudelisse pilt kaamelitest ja püramiididest. Muidugi – 100% turistikas,
aga lahe oli siiski seda lives vaadata. Ja nii on nüüd me kohvris juures
ka üks pudel väidetava Sahara värvilise liivaga.
Lahkusime Joma juurest sõbralike käepigistustega ja otsustasime,
vaadates ees paistvatele betoonkarpidele, et ei viitsigi pikemalt linna
kolama minna. Aga tegelikult ega väga ka ei kahetse, et kesklinna ei
jõudnud. Hurghada on noor linn, algselt asus sel kohal kaluriküla, 1905.
a tulid Briti geoloogid naftat otsima ja ehitasid pisut, eelkõige
sadamat, mille kaudu naftat välja viia. Brittide lahkumise järel, kuni
1980-teni, oli enamus linnast armee käsutuses – siin asuv sadam ja
radarijaam olid muuseas 1970-tel iisraellastele toredaks märklauaks…
1980-tel hakati arendama turismi - algas hotellide ajastu. Sellest
tulenevalt mingit märkimisväärset „vana linna“ Hurghadas ei ole,
praegune vanalinn olla suures osas põhimõtteliselt üks suur tänavasouk.
Ei käin’d, ei näin’d…
Kui lõunapaiku kirjutasin, et rannamõnud jäid külma ilma tõttu
nautimata, siis õhtul sai see viga parandatud - külastasime loojangul
üht soojendusega basseini. Vees tundus päris mõnus, kuid basseini
toredad omadused lõppesid lõikavas tuules veest välja tulles – pärast
kulus tükk vaeva toas, et taas sooja saada.
Rannapuhkus
|
Üles |
Ja õhtu… Õhtu möödus nagu eile. Sõime ja jõime. Buffeerestosid on siin
mitu, sestap mõtlesime, et proovime täna õnne selles, kus eile ei
käinud, kuid ilget sagimist ja ülerahvastatust nähes läksime ikkagi
eilsesse kohta – taas grill ja tšill… Olen avastanud enda jaoks siin ühe
salati. See vist on sama asi, mida Sitsiiliaski pakuti ja sealgi eredalt
meelde jäi – peasalat vms –
mahlaste võrratute lehtedega, imemaitsev. Ja muidugi falafelid, baba
ghanoush ja hummus! Kus siis veel, kui mitte siin!
Afterparty kujunes välja eilsel terrassil, isegi samas lauas. Ka
teenindav persoon oli sama. Mäletas naeratades mind ja mu soove,
mistõttu häälepaelu liigselt kulutamata ilmus nagu võluväel lauale valge
vein.
Ja nüüd oleme toas. Ikka vein, tuareegi muusika, kena vestlus ja vine.
Kahjuks jätkus mul ajal, mil Hele vannituppa sulgus, lollust pilk
korraks err.ee uudistesse visata. Ikka same shit… Aga
loodetavasti Jumala ees on ka keisrid vaid inimesed ja küll kuri saab
oma karistuse. Nii on…
|
12.03.2022. Jõelaeval Al Kahila. Luxor
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Karnaki obeliskid
|
Üles |
Pikk päev on selja taga. Ja nagu väheke uskumatu tunne on hetkel –
avatud suurest kajutiaknast tulvab sisse ööõhku ja kõigest mõne meetri
kaugusel loksub sulnilt Niilus.
Ja ongi päris Niilus! Silmasime teda esimest korda kõrbest Quenasse
jõudes, siis kadus see Luxorini silmapiirilt, sest tee jooksis mööda
Niilusega paralleelselt jooksva kanali äärt pidi roheliste lopsakate
põldude vahel. Sel konkreetsel kanalil on pikkust ligi 170 kilomeetrit –
algab Quenast tükk maad allavoolu ja kulgeb kuni Ad Dayrini. Loomulikult
pole see ainus: suuremaid ja väiksemaid kanaleid on kaevatud jõeluhale
kõikjal. Nende vahelt läbi libisedes hakkad alles mõistma seda, mida
tähendab tegelikult Niiluse niisutussüsteem, millest ajalooõpikutes ikka
jutustatakse. Põldude vahel kulgedes jõuab kohale ka see, et vesi on
siin elu sõna otseses mõttes – peaaegu igalt poolt paistab põldude
taustal, lähemal või kaugemal, mustjaskollaste küngaste siluett, mis
markeerib mõlemal kaldal piiri elu ja liiva vahel. Kogu elu ja rohelus
on pitsitatud mõne kilomeetri laiusse jõeorgu. Juba aastatuhandeid. Siin
me oleme ja endiselt on see nagu uskumatu. Öö akna taga on süsimust ja
kui poleks tähti ning jõeäärseid harvu tulukesi kaldal, mis kollakalt
valgustavad üksikute palmipuude tüvesid, oleks ikka päris pime.
Alustasime Hurghadast peale kiiret hommikusööki kaheksa paiku. Kohvrid
tuli tõsta üsna varakult ukse taha. Käsi kuidagi keeldus seda tegemast –
enamus oma tillukesest reisimullist on ju pagasis – terve mõistus tõrgub
seda lihtsalt valveta koridori panemast. Ent kui bussi astusime, ootasid
kompsud juba kenasti ees. Välja regades selgus, et esimese õhtu jäänõus
veinipudel läks maksma 25 eurot. Mh… kulukas, kuid väga vajalik… Bussi
astudes ootas kena üllatus – kuna lõunasöögiks aega ei jäävat, oli
igaühe jaoks kaasa pandud kena pajukipakk. Lisaks liitus
reisiseltskonnaga kenas ülikonnas ning kuulipildujaga varustatud
turvamees, kes siis saatis meid terve päeva kuni laevani. Laevas on juba
omad turvad.
Tee Punase mere äärest Luxori poole viib läbi kõrbe ja üle nonde samade
rannikumägede, mida juba lennukiaknast silmasime. Tõsi, mõnikümmend
kilomeetrit Hurghadast sõitsime piki rannikut lõunasse kuni Safagani,
kust tee hargneb: üks haru jätkab piki rannikut lõunasse, teine viib
läände, Niiluse äärde. Enne kõrbesse keeramist jäi düünides silma paar
külakest-linnakest, millest püütakse arendada uusi Hurghadasid – 100%
rannaturism. Ent projektid ei ole päris loodetud eduga käima läinud ja
nii mõnigi arendus meenutas oma mustades taeva poole turritavates
armatuurterase vihkudes liivalainetel seilavaid kummituslikke Lendavaid
Hollandlasi. Giid teadis rääkida, et nois, kaugvaates üsna troostitutes
asulates müüakse üsna odavalt kortereid, mida lausa majade kaupa on
ostnud moodsalt mõtlevad varakad vene ja kaukaasia inimesed, kes suvila
Musta mere ääres on vahetanud korteri vastu Punase mere äärde. Ent
varsti jäid need absurdimaastikud selja taha ning peale järjekordset
peatust politsei check-pointis täitsid vaateid näiliselt elutud
hallikaskollased-mustjad mäekesed ja liivaväljad, millel kilomeetrite
viisi ei pruugi maanteest kaugemal näha inimtegevusest muud, kui vaid
kõrgepingeliinide poste.
Kõrbepanoraamid
|
Üles |
Sõbralik kohtumine
|
Üles |
Maanteekohvik
|
Üles |
Kõrbepanoraamid on ilusad ja lummavad. Nendes tuhkkuivades maastikes
kulgemine meenutab laevasõitu nii kaudselt, kui otseselt. Selge rahuliku
ilmaga bussiaknast vaadates saab nautida rahulikult seda tolmust, kuuma
kollaste-ruugete värvide mängu. Samas suvekuumuses, kus 50C ei pidavat
olema mingi eriline sündmus; kusagile sinna liivaste kaljude vahele
kaduvatele radadele ilma veepudeli ja varjuta jäämine tundub umbes sama
eksistentsiaalse väljakutsena, kui laevast merre kukkumine või, noh,
midagi sinnapoole. Kõrbevärve vaadates mõistsin ka, miks Joma pudelisse
oma liivakunsti tehes liivaluidetele mustad triibud peale tegi – neil
liivaväljadel ongi künkaharjadel ja eenditel peal mustjas kirme.
Osaliselt tuleb see vist mustjate aluskaljude murenemisest kollakale
liivale, osaliselt ka liivast välja ulatuvate kaljunukkide varjudest.
Meenutab mulle natuke Kaspia äärseid maastikke, ent kilekotte ja vana
nõukaaegset rauakola on teeveertes vähem…
Juhtub...
|
Üles |
Hurghadast Luxorisse on rohkem kui 300 kilomeetrit. Üle 2/3 sellest
kulgeb tee kõrbes, mistap kõigest liiva ja kivi-ilust hoolimata tervitab
silm lõpuks lopsakat rohelust, mis võtab kõrbelt võimu Quenasse jõudes.
Quena ise mingit erilist muljet ei jätnud – õigemini üsna kole karplinn
on see. Nagu eespool kirjutasin, kulgesime Quenast lõunasse mööda kanali
äärt. Kui eelnevad tunnid oli täitud silmapiiri eluta ilu, siis nüüd,
Niiluse orus, leidus seda elus ilu jälle ülekülluses. Kõik võimalikud
lapid maad on üles haritud. Viljeldakse igasuguseid põlluvilju, ent
domineerivad suhkrurooväljad, millelt kogutud suhkruvabrikutesse
suunduvaid kõrrekoormaid vedavaid eeslirakendeid, traktoreid ja
veoautosid näeb ümbritsevatel teedel alalõpmata. Mõnda kohta on isegi
naljakad kitsarööpmelised raudteed sisse seatud roo liigutamiseks
tehasesse. Iga natukese aja tagant ületab kanalit mõni sild, mille teise
otsa on kogunenud suurem majadekobar või talu. Iga silla juures valvab
mõni päikeses peesitav püssimees. Samuti leidub ohtralt politseiposte –
kui kõrbes olid check-pointid paaris kohas maakonna piiril, siis kanali
ääres kohtas neid tohutult. Turstibussi eriti ei tülitata, kuid kiiruse
võtab see ikkagi alla, sest teisi ikkagi ju peatatakse ning, nagu
räägiti, vahel vaadatakse ka turistid üle, sestap paluti pass käepärast
hoida.
Niilus - esimene kohtumine
|
Üles |
Suhkruroog
|
Üles |
Kas paberid on korras?
|
Üles |
Põllud on nagu põllud ikka, rohelised, lootust ja turvatunnet
sisendavad. Seevastu kohalikud majad on päris …eee teistsugused. Ma ei
tea, kas olen senini ühtegi (loomulikult meie kultuurikontekstist
vaadates) normaalset maja näinud. Kui Hurghadas oli Disneyland, siis
mujal paistab olevat lihtsalt üks kohutav segadus. Nagu paljudes
Lähis-Ida maades rakendub ka Egiptuses kinnisvaramaks siis, kui maja
valmis. Sestap jäetakse viimane korrus välja ehitamata. Nii lihtsalt
turritavad poolikute seinte vahel armatuurid katusest välja, mis muudab
hoonete ülaosad kummituslikuks. Samas on katused kasutusele võetud
panipaikade ja pesukuivatitena, sinna on üle seatud veepaagid ning
kohustuslikud satipannid, võimendades veelgi katusemaastike üldist
kaootilist ilmet. Tänu sellele näevad kõik asulad välja nagu üks
lõpetamata jäänud ehituskvartal. Ja muidugi, ega ole midagi toredat näha
ka lõpetatud osadel. Fassaade vaadates tundub, et vaaderpass on siin
riigis leiutamata. Ent vähemalt on Egiptuses realiseerunud
Hundertwasseri manifest, mille kohaselt iga mees saab oma fassaadi ukse-
ja aknaavasid ise teha sinna ja sellise kuju ning jaotusega nagu tahab…
Tartu Hiinalinna rõdude kinniehitajate šedöövrid tunduvad siinse
kunstkäsitöö kõrval lausa art decona... Kokku moodustab see kõik
ent ehitusliku kaleidoskoobi, mille üldmulje isegi nõukogude bardaki
mälestusega Eestist tulija jaoks on üsna harjumatu. Ja muidugi
plastikurämps igal pool ning pilla-palla õuealad, milles esmapilgul
vaadates ei usukski inimesi elavat. Rämpsu osas muidugi on pilt
suhteline - mõne Lääne-Aafrika riigiga võrreldes olid need kanaliäärsed
külad lausa kliiniliselt puhtad, ent siiski katab teeveeri mitme meetri
laiune kilekottide ja plastpudelite lasu, mida kohalikud justkui ise ei
näe või pole muude murede baasil jõudu sellest probleemi teha. Aga elu
käib, inimesed elavad ja on seal, kõnnivad, sõidavad eeslite (muuseas
olevat just egiptlased eesli kodustanud umbes 4000 aastat tagasi),
tuk-tukkide ja võrridega, istuvad teeservadel, müüvad isuäratavaid
juurikaid (tõsijutt, ma pole eriline juurvilja inimene, aga siinsed
aedviljad, mida tee ääres müütatakse, näevad välja kuidagi eriti
mahlased ja apetiitsed) ja teevad muid igapäevatoimetusi. Muuseas,
praegune president tahtvat selle hoonete poolikuks jätmise jama peatada,
aga esialgu toimib kõik vanaviisi.
Niiluse kanalite ääres... ühtemoodi
|
Üles |
Teekond Luxorisse oli hariv ka sõna otseses mõttes – pikki
kõrbekilomeetreid sisustas meie giidi faktitihe ettekanne tänasest
Egiptusest; sellest, mis ta oli Mubaraki ajal ja peale seda, inimeste
elust-olust, maast ja rahvast. Ma ei hakkaks seda kõike siin
refereerima, ent tundub, et kui praegune sõjaväeline valitsus asju samas
vaimus jätkab, siis võiks Egiptusest kunagi kujuneda Lähis-Ida superriik
– kõik eeldused on selleks olemas: leidub naftat, ohtralt gaasi, maake,
vett ja haritavat põldu (4 saaki aastas), elanikkond on noor, naabritega
on suhted head. Riigi taristuehitusse pole lastud sisse hiinlasi, vaid
ehitatakse kõike ise – sõjavägi muuseas teeb seda. Sõjavägi olevatki
üldse riigi suurim tööandja. Võib-olla on see, et armee on riigi
hüvanguks tööle pandud, euroopalikus nn demokraatlikus roosas
soovmõtlemises arusaamatu, ent siin see tundub toimivat. Ning sõjavägi
on ka igal pool pildis olemas: kõik need sõjaväestatud politseipostid
polegi võib-olla nii vajalikud turvakaalutlustel, pigem märgiliselt –
riik, armee… kontroll on nähtav. Ja need politseipostid erinevad
oluliselt nendest, millest kunagi Lääne-Saharas läbi sõitsime, kus
peatuskohta sageli tähistas suvaline putka selle ette üles seatud
roostes liiva täis kütusevaatidest moodustatud väravaga, mida valvasid
enamasti paar ludrivõitu automaaturit. Siin on näha kuulivestides
korralikus varustuses mehi soomusmasinates, dzottides ja betoonist
valvetornides või laskepiludega raskete rauast kilpide taga seiramas
valvsalt möödasõitjaid. Meie bussi täna ei peetud kusagil kinni ja ma ei
tea, kui palju nad kohalikke neis punktides sisuliselt kotivad, kuid
olemas on nad igal juhul kõikjal ja tundub, et mitte nalja tegemas.
Tõsi, kanali kaldal sõites oli näha ka vähem traksis sillavahte, kes,
müts kuklas, lesisid siin-seal puie vilus kalašnikovi või karabiiniga
liiva sisse mustreid joonistades.
Niiluse kanalite ääres... teistmoodi
|
Üles |
Ahjaa… Läbi Quena ja Luxori sõites hakkasid siin-seal silma uued ja
uhked kirikud. Mitte mošeed, mida näeb loomulikult igal pool, vaid päris
ristidega kirikud. Egiptuse kristlus – koptikristlus - on ilmselt üks
kristluse vanimaid vorme.
Juune Holvandus kirjutab :
„…Koptide kultuurimälus püsib kustumatu teadmine, et põgenedes
Juudamaalt tõi püha perekond ise õpetuse Egiptusse ja esimeseks
koguduse juhiks sai püha Markus Aleksandriast. Markuse ema võttis
Jeesuse vastu oma majas, seega sai Markuse majast esimene kristlik
kirik ja just seal ilmutas end Püha Vaim jüngritele pärast Jeesuse
ülestõusmist. Koptid usuvad, et püha perekond viibis Egiptuses 3
aastat ja 11 kuud, see sobib Jeesuse oletatava sünniajaga (7 eKr) ja
Herodese surma ajaga (4 eKr).
/…/
Väidetavalt alustas kristluse kuulutamist evangelist Markus
Aleksandrias aastatel 43–48. Aleksandria piiskopi Clementi kiri
väidab, et Markus tuli Aleksandriasse püha Peetruse martüüriumi
järel, mis toimus Roomas aastal 64, ning seejärel töötas oma
evangeeliumi ümber: spirituaalselt sügavamaks.“
/…/
Nimetus «kopt» tuleneb araabia quibt’ist, mis on lühend kreeka
aigyptos’est ja see omakorda derivatsioon Hikuptah’st. Hikuptah on
muistse Egiptuse pealinna Memphise religioosne nimi ja tähendab
jumal Ptahi energiaga täidetud koda.“
Kopte peetakse vanade egiptlaste järeltulijateks ja antiikse Egiptuse
traditsioonide kandjateks tänini. Kuigi kopti keel, mis otseselt pärineb
Vana-Egiptuse helleniseerunud kirjakeelest, on tänaseks elava keelena
kadunud, kasutatakse seda kopti kiriku liturgias ja kirikutekstides. Ka
on nähtud kopti kiriku liturgiates seoseid Egiptuse vana usu
kombestikuga. Eks tundu Osiris olevat Jeesuse alterego ja Isis
Horos-lapsukesega on silmatorkavalt Maarja tüpaaž… Ka jumal-jumalapoeg
kopti kirikus on jumalik, mitte inimlik – seegi näikse tulevat
Kristuse-eelsest ajast. Ja too põhimõtteline arusaam oli ka põhjuseks,
miks kopti kirik Kalchedoni kirikukogul 451. a jäi koos süüria kirikuga
õigeusklikest ja katoliku kirikust eraldi: meile on õpetatud, et jumal
on ühtlasi nii inimlik kui jumalik...
„Egiptlased uskusid, et inimolevuste lõplik saatus on ärgata
jumalaina, toetudes Osirise-uskumustele, keda seostati viljakuse ja
surmajärgse eluga. Sama uskumus oli veel elav siis, kui kristlus
Egiptuses tuttavaks sai.“
(#eestikirik.ee/
kopti-kirik...)
Aga sellest ajast on nad tulnud, elanud üle rohkem kui 1000 aastat
islami ülemvõimu. Aja jooksul õpiti kogukondadesse koonduma ja omaette
olema – nii elati raskemad ajad üle. Täna pidavat kopti kogukonnad
olema, eriti põhja pool Egiptuses, enamasti linnades. Praegu olevat
kopte Egiptuses 10% rahvastikust ja suhted moslemitega olevat enam-vähem
sõbralikud, kuid on olnud ka halvimaid aegu vanematest aegadest ja ka
mitte väga ammusest ajast – alles mõned aastad tagasi kiusasid
Islamiriigi terroristid kopte taga ja tapsid hulga inimesi isegi
Aleksandrias. Kuigi arvulises vähemuses, olevat kopti rahvas suhteliselt
jõukas – sellest annavad tunnistust ka uued, suured ja uhked kirikud.
Üht värskelt valminud hiiglaslikku pühakoda nägime Quenas, aga ka
Luxoris jäi silma mitmeid suuri kirikuid. Välja näevad need üsna
kohalike mošeede moodi, eristuvad viimastest vaid ristide poolest suurte
minarettidena mõjuvate tornide tippudes.
Luxorisse jõudsime hilisel pärastlõunal. Pikkade roiutavate bussitundide
peale serveeriti esimeseks peatuseks Karnaki tempel. Karnaki tempel koos
Luxori templiga on maailma suurim templikompleks, mida tänapäeval
maamunal teatakse…
Ja seal ma siis seisin. Amoni templis. Minu esimese Egiptuse templi
sammassaalis, nende 134 värviliste maalingutega papüüruse ja lootose
motiiviga sammaste vahel. Ma olin mõelnud Segestas, Paestumis, Olympias,
et kreeka templi massiivsed dooria orderis sambad on… suured. Karnaki
templi sambad ent olid… on tõeliselt suured. Ja oma näilisest
totsakusest hoolimata elegantsed, peenelt töödeldud, lausa
„laserlõigatud“. Kui mõelda, et tempel ehitati u 1500. a eKr, siis ei
tundugi 700 a hiljem sama kreeka versioonis enam nii silmapaistvad:
dooria sammas on küll ilus, ent kuidagi robustne võrreldes Karnaki
hüpostüülis nähtutega.
Karnak
|
Üles |
Ja muidugi sain esmakordselt päriselt aru Egiptuse templist kui
arhitektuursest süsteemist. Eks ole ju piltidel nähtud püloone,
sfinkside ridu jne, aga alles kohal olles näed ja tajud tegelikku
ruumide hierarhiat ja loogikat. Mulle enesele oli üllatuseks, et tempel
strukturaalselt koosneb väravehitistega (püloonidega) eraldatud ruumide
jadast, mille mõõtmed kahanevad pühima ruumini, kus asub altar,
jõudmisel. See tähendab, et altariruum on väikseim. Ruumide suurus
selekteeris ka selle kasutajad. Esimese värava taha, kus asub avatud
sammaskäikudega piiratud siseõu, võisid tulla kõik, edasi juba hakkas
peale selektsioon, järgmisesse ossa, hüpostüüli, sai siseneda juba
valitum seltskond, ning viimasesse, pühimasse ossa vaid vaarao ja
„volitatud“ preester.
Esimese eufooria möödumisel sammassaalis hakkab pilk nägema raidkirju:
pildid ja jutustused. Seintesse lõigatud piltmärgid oleksid kui 3D
printerist, mitte inimese käe alt tulnud – geomeetrilised,
selgepiirilised, veatud. Ja neid on massiliselt. Meie giid tutvustas
huvilistele mõne sümboli tähendust, kuid peale selle, et õppisin aru
saama, mis on kartušš, ma hetkel küll rohkem ei mäleta.
Obeliskid… Neid hakati püstitama Egiptuse Uue Riigi aegu. Karnaki
templisse laskis kaks obeliski ehitada kuninganna Hatšeptsut. Üks neist
on seni püsti, teine pooleks murdunud – selle tükke saab näha templi
taga püha tiigi kaldal. Kolmaski olevat tellitud, aga see jäänud
kaevandusse Assuani – giidi sõnutsi pidavat me seda isegi vaatama minema
(kui nüüd see ikka on „see“ obelisk…).
Karnaki tempel (koos Luxori templiga, kuhu järgmisena sattusime) pole
juhuslikult maailma suurima templikompleksi osad. Luxor ehk Teeba, nagu
kreeklased seda nimetasid, oli Uue riigi ajal Ülem-Egiptuse pealinn,
jumal Amoni linn, millest hiljem sai jumal Amun-Ra. Teeba asus
ajalooliselt Niiluse idakaldal, seal elasid kuningad. Läänekaldal asus
surnute linn, sh Kuningate org, kuhu maeti vaaraod. Kuna linna nimi vana
egiptuse keeles hääldati kuidagi nii: „taibt“, ristisid kreeklased selle
Teebaks (hääldus siis ilmselt kuidagi nii – thiva). Et mitte segi
ajada omaenda maa tagasihoidliku Teebaga, seati sisse selline
nimeeristus: Kreeka Teeba oli Seitsmeväravaline Teeba, Egiptuse oma
Sajaväravaline Teeba. Praeguse nime – Luxor – andsid linnale hoopis
hiljem araablased. Tähendab see nende keeli paleed (Karnak muuseas
tähendab araabia keeli kindlust või kindlustatud küla).
Karnaki tempel: esimene püloon (aga kokku on neid
temlis järjepanu 6) endise sadama taustal
|
Üles |
Jäärapäised finksid
|
Üles |
Sammassaal
|
Üles |
200 aasta vanune turisti-tag härra Gordonilt
|
Üles |
Iidne "CNC trükk"
|
Üles |
Kopti täiendused
|
Üles |
Hüpostüül
|
Üles |
Hatšeptsuti tuuning
|
Üles |
Hüpostüüli lõpetamata sambad
|
Üles |
Ramses III hauatempli sammastik
|
Üles |
Amenhotep III aegne Skarabeus
|
Üles |
Kui Karnaki templist sööbisid mällu uskumatud värviliste maalingutega
sambad, siis Luxori templit jäävad meenutama hiiglaslikud Ramses II
figuurid peavärava ees ja pool-laps vaarao Tutanhamoni ja tema noorukese
naise (kes oli ka ühtlasi tema õde) Ankhesenamuni peaaegu elusuuruses
alabastrist meisterdatud malbelt naeratavad käsikäes istuvad figuurid.
See sõna - „käsikäes“ – on siinkohal pigem metafoor – käed, mida võiks
koos kujutada, on figuuridelt ajaga läinud. Muidugi – ka Luxori templi
kolonnaadid eesõues on aukartustäratavad, aga neid on räsinud liiv ja
ajahammas sedavõrd, et selliseid lummavaid värvipilte, mis Karnaki
templi nii võrratuks teevad, praktiliselt säilinud ei ole. Siiski –
maalinguid leiab - roomlased dekoreerisid pühima osa templist omas
stiilis kaunistustega ja neid freskosid pisut võib aimata. Peale
roomlaste jätsid oma pärandi templisse ka koptid, kes osa sellest 395. a
pKr kirikuna kasutusele võtsid ning eneste tarbeks ümber ehitasid. Kuna
tempel oli selleks ajaks poolest saati liiva alla mattunud, siis
ehitasid nad oma ruumid liiva piirile. 640. a võeti kirik üle ja see
ehitati omakorda ümber mošeeks – teatakse seda Abu Haggagi mošeena. Abu
Haggag oli üks Muhamedi järeltulijatest, püha mees, usin palverändur.
Sageli räägitakse, et mošee olevat tema ehitanud, kuid targemad teavad
rääkida, et tema põhiteeneks oli hoopis see, et ta ei lasknud vana
Egiptuse templit lammutada. Praegu see mošee näeb pisut kentsakas välja,
sest ajaloolised uksed on muutunud peale varemete liivast välja
kaevamist teise korruse akendeks...
Luxori templi püloon obeliski ja Ramses II figuuridega
|
Üles |
Thutmosis III ja Hatseptsuti pühamu
|
Üles |
Kolonnaad
|
Üles |
Amuni templi õu ja kolonnaad
|
Üles |
Amuni tempel
|
Üles |
Min
- viljakusjumal
|
Üles |
Tutanhamon ja Ankhesenamun
|
Üles |
Jupikesi Aleksander Suure pühamust, mis kohandati (krohviti üle ja kaeti
freskodega) Amenhotep III pühamust
|
Üles |
Abu Haggagi mošee
|
Üles |
Luxori templit jääb aga meenutama veel üks fakt, mis viib mälestustes
tagasi Pariisi. 1838. a aeti Pariisis Place de la Concorde’le püsti
Egiptusest toodud obelisk, mis kangutati üles just Luxori templi eest.
Luxori ja Karnaki templit ühendav 2,7 km pikkune sfinkside allee. Taamal vasakul
näide kopti kirikust
|
Üles |
Luxori linna jaoks aega eriti ei jäänud, sest päike veeres Mustale
mandrile omases halastamatus tempos allapoole. Loojangupunas bussi
astudes selgus, et siiski me ei võta kohe suunda laevale, vaid käime
korraks läbi papüüruse muuseumist...
Noh jah… Muuseum. Nagu need siin ikka või õigemini sageli Lähis-idas –
ilusa nime taga on pisut ekstravagantsem pood. Sel korral siis maalitud
papüüruste pood – kus või mis nimega see oli – ei tea. Korraks ajas mind
see asjaajamine närvi – ma tahtsin Luxori templis joonistada, aga
selleks aega ei olnud. Ent nüüd oli see aeg täiesti olemas selles… poes.
Varsti ent sain väikese revanši – kutt leti taga tegi päris ägeda
demonstratsiooni lives sellest, kuidas papüüruslehti
tehakse-tehti. Sain show juures katsuda ka „ehedat“ papüüruse
võrset – näeb välja nagu hiiglasliku tilli ja laugu ristsugutis. Ent
seejärel algas osturalli. Avara ruumi seinad olid üle külvatud
papüürustele tehtud maalingutega: enamus neist pildikesed Antiikse
Egiptuse jumaluste ja vaaraode elust-olust, arvatavasti koopiad
mingitelt vanadelt papüürustelt. Loomulikult lugematu hulk variatsioone
Nefritititst – sellest kohustuslikust iludus-kuningannast,
püramiididest, Isisest, Osirisest, perekonnapuust… Ent ühest saali
servast leidsin ka päris vahvaid ning kaasaegseid kubistlikke pilte
tänavamelust ja maastikest. Nende vaatamist vürtsitas loomulikult peatne
sõbralik küsimus:
„Härra, kas olete sellest pildist huvitatud? Ainult 20 eurot…“
Papüüruse valmistamise workshop
|
Üles |
Põgenesin vabandussõnu pobisedes tänavale… Ma saan aru, et see on nende
äri ja sissetulek, aga ma ei viitsinud hakata pikemalt seletama, et ei
ole vaja ja ma ei taha jne... Tänaval ent sattusin elu keskele. Inimesed
tulid, läksid, rääkisid, kandsid midagi käes ja vedasid järel…
Eeslirakendid, tuk-tukid, mootorrattad, vanad Peugeoti-romud ja uued
Toyotad. Majaseintel poodide ja brändide reklaamid – nagu ikka… Ent
südame tegi soojaks suur ergav puna-valgel taustal tekst „Marlboro“…
Ilma õõvastavate fotode ja musta raamita. Nagu vanasti, kus suitsupakist
välja lõigatud etikette sai kleebitud koolikotile; „Marlboro“ – see
polnud lihtsalt lääne suitsud, vaid märk vabadusest. Aga nii ilmselt
saab mõelda vaid nõukogude aegse nihkes mõtlemisega vana peer.
Papüüruse valmistamise workshop
|
Üles |
Õhtuhämaruses sõit meie laeva juurde kulges piki Niiluse kanalite ääri
ja Niiluse kallast. Laev oli „pargitud“ suurest Luxori sillast pisut
Edfu poole, Niiluse idakaldale. Tegeliklult seisis lühikese kai ääres
omapäraseid kortermaju meenutavaid laevu seitse või kaheksa; meie laev
osutus kõige jõepoolsemaks. Et pääseda oma laevale – selle nimi on
muuseas Al Kahila – pidime läbi ronima kõikide teiste laevade lounge’dest
selle ees. Ega see eriline probleem olnudki, sest laevad olid pargitud
parras parda vastu, uks ukse vastu – lihtsalt astu pika sammuga edasi.
Al Kahila
|
Üles |
Võib-olla veel üks mulje õhtust. Peale sisseregamist anti ette kohe
õhtusöök esimesel dekil – see asub aknast vaadates otse jõe veepiiril.
Kohti sisse võttes kästi oma asupaik meelde jätta, sest järgnevatel
päevadel tuleb toitlustamisel lauas samal kohal istuda. Milleks see hea
on, ei tea. Buffee-õhtusöök oli iseenesest ok. Vaid veiniga sai nalja.
Sööma asudes küsis üks ettekandja, et mida juua tuua. Palusin veini
(kusjuures see oli teada, et jook laevas on lisatasu eest). Vein toodi
ja see maitses normaalselt, ent varsti tekkis laua äärde üks ülikonnas
karmi näoga härra, kes meenutas mõnd kiitsukest hallipäist James Bondi
kolleegi ja kirjutas välja tšeki – nagu trahvikviitungi tellitud joogi
eest. Raha ent ei kasseerinud – jäävat rõõm väljaregamiseks. Nimetan
seda härrat nüüdsest „mupokaks“.
Nii. Ja ongi tänane päev saamas ööks. Laev tundub päris äge, kuigi
öövalguses ei saa sellest päris täit ettekujutust. Kajut on igatahes ok
– isegi vann on dušširuumis. Ent mis peamine – kajuti välisseina
moodustab suur lükandaken. Ja akna taga on Niilus! Mõelda vaid…
Niilus
|
Üles |
|
13.03.2022. Jõelaeval Al Kahila. Kusagil Niilusel, Luxorist ülesvoolu
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Ujuv hotell
|
Üles |
Istun päikesedekil. Mõnus! Laual on pudel 2016. a valget veini - Omar
Khaggam - Egiptuse oma pruul, tootja nimeks sildil on Al Ahram ja
väidetavalt Gianaclise viinaväljadelt (Niiluse deltas) korjatud
viinamarjadest. Viinaväljad on oma nime saanud Nestor Gianaclise, 19.
sajandi tubakaärimehe järgi, kes 1882. a Aleksandrias euroopaliku
veinitootmisega alustas… Egiptuse veinilugu on ent pikk, ulatub
arvatavasti juba enam kui 5000. aasta tagusesse aega. Arvestades, et
vanimaks veinimaaks pürgib Armeenia, kust on leitud veinitegemise jälgi
enam kui 6000. a tagusest ajast, võib öelda, et Egiptus kuulub maailma
vanimate veinimaade hulka. Ent kui Armeeniast leiab häid veine tänini,
siis Egiptuse veinilist on lühike ja üldiselt neist midagi ei arvata –
sest toodetakse massi turistide jaoks ja see tähendab, et iga laar läheb
müügiks, olgu selle maitseomadused nagu on. Räägitakse, et tegelikult
viimased tosinkond aastat pakutavad veinid olevat ikka „päris veinid“,
kääritatud kohalikest viinamarjadest. Enne seda olevat Egiptuse vein
olnud allapoole igasugust arvestust, sest peale Nasseri võimuhaaramist
1963. a tehased natsionaliseeriti ja nii tootmine kui viinamarjakasvatus
käis alla. Isegi niivõrd, et 1990-tel toodeti väheke korralikumaid veine
Liibanonist sisse veetud viinamarjadest või Euroopast imporditud
mahlakontsentraadist ja kohalikust veest. See märjuke, mis pokaalis
praeguses pärastlõunapäikeses rohekalt sillerdab on igatahes täiesti
joodav, isegi päris hea.
Al Kahila
|
Üles |
Omar Khaggam
|
Üles |
Vana Egiptuse veinijoomine olnud kõrgemas seltskonnas skisofreenilise
olemusega. Ühelt poolt usuti, et punane vein on nende inimeste veri, kes
jumalate vastu on kätt tõstnud ja mis mahavoolanuna mulda sigitab
viinapuud, mille marjadest siis see veri taas „ärkab“. Ka joobeseisundit
peeti hulluseks, mille põhjus olevat olnud selles, et inimene veini
juues täidab end esivanemate verega. Seega oli veinijoomine nagu kergelt
„out“. Samas on teada, et veini ohverdati „jumalate verena“ mitmetele
jumalustele ja „haldjarahvale“, et need surnud vaaraole, selle rännakul
teises ilmas, jõudu annaksid. Teatakse ka üsna veinilembesi vaaraosid
ning ülikuid. Arvatavasti ei olnudki elu nii must-valge ja kui punane
vein oligi oma verevärvi pärast maagilise maiguga, siis valge hakkas
lihtsalt pähe nagu tänagi ja ilmselt nendesse kannudesse ei sülitatud ei
palees ega agulis. Egiptlastel oli isegi oma Bacchus – Shezmu. Nagu
Bacchuski oli too jumalus – nagu nokastanud inimene ikka – peolembene,
lõbus ja tantsuhimuline. Erinevalt Bacchusest oli Shezmu aga ka
parfüümide pealik, hinnalise õli valmistaja, õlipressi isand, salvide ja
veini isand – seega tähtis tegelane näiteks ka palsameerijate seas.
Samas oli Shezmu ka vere jumal, vihapidaja, kättemaksuhimuline ja
verejanuline. Häda jumalale, kes tema viha alla sattus – Shezmu tappis
ja tükeldas oma vaenlased ja kui ta viitsis palvetele vastu tulla,
küpsetas ta lihakäntsakad ja söötis need teise ilma rändajatele. Ent
tänu oma karakteri tumedamale poolele oli tal au olla Ra – Päikese –
kaitsja öösel, kui deemonid seda varitsesid…
Nr 211
|
Üles |
Tänahommikune ärkamine algas juba 5.00. Esmalt tehti retseptsioonist
telefonikõne – kaks korda, siis, mõne minuti pärast koputati igaks
juhuks ka uksele – kõik selleks, et turistid sisse ei magaks. Kui eile
küsiti, kas oleks huvilisi õhupallisõiduks Luxori Kuningate oru kohal,
tõstsin hetke ajel käe. Nii juhtuski, et juba 5.15. istusime väikese
seltskonnaga hommikusöögilauas ning juba 5.45. ronisime mikrobussi, et
alustada sõitu õhupallilennuväljale. Enne siiski viskas bussijuht
väikese vimka ning korjas peale ühest hotellist kaks prantsuse keelt
kõnelevat tütarlast, kes, nagu selgus, olid ka
kuumaõhupallisõiduhuvilised (vaat kui ilus eesti keelne sõna). Luxori
templi ees juhatati meid mikrokast välja ja suunati jõe äärde
paadisadamasse, kus ootas kenasse pearätti mähitud Muhamed, Ahmad või
Ali juba mootori juures, et alustada Niiluse forsseerimist. Kostitati
šokolaadi ja kuuma kohviga.
Hommikune paadisõit üle Niiluse oli lihtsalt ilus. Tõusev päike värvis
selja taha jääva Luxori templi sambad roosakaks ja jõevee
elavhõbedaseks. Jõe kaldad kihasid katustega paatidest – ainult
turistidele; kujutan ette, milline huvireisijate hord võib seal päevasel
ajal murda. Ülesõit kestis kümmekond minutit. Maabudes ootas ees taas
mikrobuss, kuid seekord päevinäinud vana ja loguvõitu, kunagine Eesti
rahvusbuss - Toyota Hiace, mille istmeridade vahele oli visatud
taburette, et rahvast rohkem mahuks. Bussi pressiti peale meie
pooletosina veel kaks prantsuse tüdrukut ja mõned inglased. Üks vanem
härra kuulas meie jutuajamist ja küsis, kust tuleme. Kuuldes, et
Eestist, usutles, et kuidas meil olukord on. Viskasin midagi naljaga
pooleks varase ärkamise kohta vastu, ent seepeale taat tõsines ja ütles,
et me saame ju aru, mida ta tegelikult mõtleb. Jah, muidugi. See
koletuslik sõda… Eesti ja Ukraina… Bristolist või Londonist vaadates üks
Ida-Euroopa puha. Lennukile tulles raadiost muud ei kuulnudki kui, et
kohe on Ukrainaga lõpp ja siis hakkavad putinlased Baltikumi põletama ja
tuumarelvadega tuhastama. Ma korraks isegi sisimas ärritusin – esiteks
seepärast, et ma olen ärevil ja närvis nagunii selle sõja pärast, aga
see kaunis hommik viis muremõtted korraks eemale – selle hetkeni ei
tulnud sõda isegi meelde. Ja teiseks – kui oleks asjad ikka Eestis väga
pea peal, kas ma siis kügeleks selles täiskiilutud bussiloksus, et
õhupalliga sõitma minna? Aga ilmselt ei mõelnud ta midagi halba, vaid
oli ka ise mures.
Niilus Luxori all
|
Üles |
Kapten Ali
|
Üles |
Ent enne mikrokasse pakkimist jäi meelde kaldal üks Turisti-Egiptusele
iseloomulik kahekõne kellegi turisti ja paadimehe vahel. Turist tahtis
tagasi sõita Niiluse idakaldale mõnega neist paatidest, mis siiapoole
turiste toovad ja siis kohe teisele poole tagasi suunduvad, et uus
laadung peale võtta…
- Palun, kas keegi saaks mind teisele kaldale viia? Palun, mul on tõesti
vaja. Härra, kas teie saate mind teisele kaldale viia?
- Mina ei saa.
- Mina ka ei saa, ma just tulin teiselt poolt, pean inimesi ootama.
- Aga mul oleks teisele kaldale vaja, ma maksan.
- Ma ütlesin, et praegu ei saa.
- Mul oleks tõesti vaja…
- Ei ole võimalik, kahjuks.
- Hea küll, eks ma otsin siis takso…
- Okei, okei, härra, 30 (egiptuse) naela ja ma viin teid ära…
Päike tõusis...
Luxori paadisadam ja Luxori tempel
| Üles |
Luxori paadisadam
| Üles |
Surnute linna paadisadam
|
Üles |
Õhupallide stardiplatsile sõit kulges Niiluse läänekaldal, läbi Surnute linna.
Omal ajal sellel kaldal põhimõtteliselt ei elatud – need maad olid lahkunute
päralt. Akna taga vilksatasid Memnoni kolossid ja Amenhotep III mälestustempli
vare jäänused, Meremptahi mälestustempli vare, Ramesseumi vare ja sajad koopad
kollastel tuulest lihvitud tolmustel kaljumaastikel – mälestused hauakambritest,
kuhu maeti peamiselt aadlikke.
Õhupallisadam
|
Üles |
Õhupallide stardiplatsile jõudes (mitte kaugel Hatšeptsuti mausoleumist)
leidsime end tosina kuumaõhupalli vahelt. Osad olid startimas, osad alles
külitsi maas, osasid rulliti lahti. Meeletu ventilaatorite ja gaasipõletite
lärm. Tõeline lennuväli. Meie seltskond, mis oli kujunenud üsna
rahvusvaheliseks, juhatati ühe kräsupäise lendurivormis sõbraliku tüübi juurde,
kes kiiruga viis läbi instruktaaži puhuks, kui pall peaks maanduda tahtma
kiiremini, kui ette nähtud. Kogu kunst seisnes maha kükitamises ja gondli
servast olevatest käepidemetest kinni haaramises. Edasi juba kiirustasime ühe
gondli juurde, mille kõrval olev pallikott vaikselt paisus ja mõne hetke pärast
õhku kerkis. Ronisime kiiresti gondlisse, kapteni abilised tassisid
gaasiballoone, toimetasid midagi veel siin ja seal ja juba hõljusimegi maapinna
kohal kerkides aeglaselt kõrgemale… Pingete mahavõtmiseks teatas kapteni-härra,
et ta on ka gondli pardal esimest korda.
Stardiaskeldused
|
Üles |
Õhupallisõit on äge! Ja mõnusalt vaikne (kui just ei põletata gaasi, et kuuma
õhku juurde anda). Kerkisime vaikselt 650 m kõrgusele ja kuidagi, ilmselt
mingeid kohalikke õhuvoole kasutades, tegime järgneva tunni jooksul tiiru kogu
nekropoli kohal, piiludes Kuningate ja Kuningannade orgu, Ramesseumi,
Hatšeptsuti mausoleumi ja Amenhotep III templitesse (õigemini kivihunnikutesse,
mis neist järgi jäänud on). Sõidu ajal saime kaptenilt teada ka varase stardi
põhjuse: hommikul, nii 8-9 paiku, soojeneb õhk niivõrd üles, et on väga raske
hoida õhupallis ümbritsevast kuumemat õhku. Kui temperatuuride erinevus on
väike, pall ei kanna. Kui jääda soojenevasse õhku kauemaks, võib lihtsalt lõpuks
alla kukkuda, sest ei jõua gaasi nii palju põletada, et piisavalt pallis
ümbritsevast kuumemat õhku oleks (no ja ka kaasasoleval gaasivarul on piirid).
Meie kapten jutustas, et on varem Türgis mõned aastad õhupallidega lennanud ja
seal saavat päevas pikemat ajaakent kasutada, ent Egiptuses on lennuaega vaid
mõni tund varahommikul.
Õhus...
|
Üles |
Hatšeptsuti mausoleum
|
Üles |
Ramesseum
|
Üles |
Vaatepilt gondlist oli lihtsalt vapustav: 360 kraadi; Luxor, Surnute linn,
Niilus, kõrb. Kõik need hommikupäikese oranžikas-roosades varjundites. Ja vaade
kõigile eelloetletud kivihunnikutele, millest muidugi kultuskuninganna
Hatšeptsuti surnutempel on kõige imposantsem. Ent oleks midagi rohkem alles
Amenhotep III matusetemplist – suurimast omalaadsest, mis üldse on ehitatud
(selle pikkus olnud omal ajal umbes kilomeeter), saanuks sellest suurpärase
ülevaate nagu praegu sai Ramesseumist – Ramses II matusetemplist ja Merneptahi
templist – Merneptah oli Ramses II järglane. Oma algselt ülesehituselt
sarnanesid need Luxori või Karnaki templitega, kuid viimastega võrreldes on
neist säilinud palju vähem, eriti Mernetptahi templist. Samast tuleb tunnistada,
et ega ka need mingid tillukesed ehitused olnud, eriti Ramesseum – pidi olema ju
vääriline puhkepaik Ramses Suurele, ühele Egiptuse ajaloo kõige võimsamale
vaaraole (elas 1303–1213 eKr nn Uue Riigi ajal). Ramses II elas rohkem kui 90
aastat vanaks; ta oli suur sõdija ja ka suur ehitaja, mistõttu on temast jäänud
ka palju jälgi maha. Tema ehitatud on Luxori tempel ja Abu Simbeli templid, kuid
temaga on seotud veel mitmed kuulsad kohad, kuhu me sellel reisil ei satu.
Rääkides siin juba Ramses II-st, siis ei saa mainimata jätta Kadeši lahingut
hetiitidega, mis nii Egiptuse kui hetiitide versioonis oli ühtviisi edukas
vastavalt siis egiptlaste või hetiitide muinasjuttudes, mida nad lastele
õhtujutuks pajatasid. Egiptuse versioonis kujutatakse Ramsest selle lahingu
kontekstis ikka oma vaenlasti nuhtlemas ja jalge alla tallamas – nagu toonane
komme nõudis. Tegelikult jäi tapelus arvatavasti viiki ja sõlmiti rahulepe koos
lubadusega üksteist aidata ja mitte enam omavahel sõdida. Kokkulepet peetakse
teadaolevalt esimeseks kirjalikult sõlmitud rahuleppeks maailmas – selle kohta
on leitud ka vastavasisuline kivisse raiutud tunnistus. Teada on, et lepe ka
pidas ja Egiptus olla mõni aasta hiljem korra isegi hetiite näljahäda ajal
viljaga varustanud.
Tulles tagasi õhupallide juurde tuleb mainida, et suurimaks elamuseks kujunes
palli maandamine. Kõigist kapteni ponnistustest hoolimata määravad palli
trajektoori õhuvoolud ja tuul. Ning hoolimata sellest, et hommiku tundus
startides tuuletu kaldus pall vaikselt Amenhotep III templi ja stardiplatsi
vaheliste põldude poole. Ühel hetkel alla vaadates nägime hanereas meestesalku
põllusiilude vahel siia-sinna silkamas. Hele arvas esialgu, et ju kutid teevad
sporti. Maanduma hakates selgus, et nende tegevus oli küll sportlik, kuid mitte,
et nad nii väga seda sporti ise spordiks pidanuks. Põlluvili on püha ja kallis
ning oleks väga sant lugu, kui pall keset nisuvälja maanduks. Üks asi on gondel,
kuid kui pallilott tühjenedes samuti põllule laotub võib olla hukas sadu
ruutmeetreid toiduvilja. Niisiis maapinna lähenedes algas järsku vali
sõnavahetus all jooksvate tüüpide ja kapteni vahel. Meestele visati köis. Pall
laskus üsna maadligi ja nüüd sai kapten klassi näidata hoides palli
meetri-pooleteise kõrgusel, et vedajad – nagu burlakid – õhulaeva mööda
põllupeenraid järgi vedada saaksid. Kerge see töö ei olnud, sest pall kiskus
pingutusest higist leemendavaid mehikesi vahepeal kaasa; tüübid lohisesid
meeleheitlikult kandu mutta surudes vahepeal ka lausa viljapeade vahel, ent
saavutasid siis taas kontrolli. Asjale lisasid vürtsi palmid, mille vahel
loovimiseks tuli meestel pika köiega kapteni sõimu saatel sprintida, hüpelda ja
vahepeal lausa kõhuli visata. Veerand tunni pärast ent puudutas gondlipõhi
lõpuks tolmust stardiplatsi. Sõitjad kupatati gondlist välja ning vedajad-mehed
pakkisid õhusõiduki kokku napilt selle aja jooksul, kui me platsi serval
ootavasse mikrokasse kobisime. Kõik pallisõitjad said uhke tunnistuse ning Hele
mangus oma paberile isegi kapteni autogrammi. Kui autosse istusime ilmus sinna
üks libe sell, kes kogu stardi ja maandumise ajal püüdis kõiki ja kõike filmida.
Nüüd pakkus ta, et kümne taala eest saadab video. Maeitea, mis elukas mind
hammustas, aga andsin vennale 10 dollarit ja meiliaadressi – eks näeb
Konkureeriva palli maandumine
|
Üles |
Meie palli maandumine
|
Üles |
* * *
Vahemärkus Tartust: poiss saatiski videolingi ja pallisõit oli täitsa lindis.
Pooled kaardid sellest, mida õhust nägime, pärinesid mingist vanemast videost,
aga muus osas oli isegi meid Helega fookusse võetud. Tõsi, filmimees oli enamuse
auru pannud ühe pallisõidul osalenud kauni tibi näokese ülesvõtmisele, mis
suures plaanis sai ekraaniaega enamuse asjast sel 10 minutilisel klipil.
* * *
Mikrokas peatus Memnoni kolosside ees ühe kohviku juures, meiega tegelenud härra
teatas, et eestlaste buss võtab oma seltskonna kaheksa ringis peale. Et pisut
oli aega, tellisime kohvi (saime loomulikult Nescafe lahustuva). Kohvik oli äge:
suure beduiinitelgi moodi kangastega kaetud varjualune, mida täitsid pikad lauad
kõikvõimaliku disainiga toolidega, millele oli laotatud kirjusid patju ja
palakaid. Kokku moodustas see põneva kuid hubase tohuvabohu. Ka asutuse
keldrisse organiseeritud „valge mehe tualett“ jättis kustumatu elamuse.
Pissuaari kõrguse järgi arvestades pole hiiglaste sugu ilmselt Egiptuses veel
välja surnud. Laskumata detailidesse pean ütlema, et mulle oli suureks abiks üks
juhuslik õõnesplokk tualettruumis, mille otsa kikivarvul ronides sai seinale
kinnitatud vahendit sihtotstarbe kohaselt kasutada…
Nescafe
|
Üles |
Allesjäänud aega bussini kasutasin Memnoni kolosside skitsimiseks. Istusin
äärekivile ja niipea kui võtsin välja pliiatsid ning ploki, muutusin ka ise
vaatamisväärsuseks, mida tasus igal juhul koos kolossidega pildistada. Memnoni
kolossideks kutsutakse kahte 18 meetri kõrgust vaarao Amenhotep III istuvat
figuuri, mis kunagi valvasid Amenhotepi hauatempli sissepääsu. Ma ei mäleta, kas
mainisin ennist, kuid seda templit, millest tänu maavärinatele, Niiluse
tulvadele, ehitusmaterjaliks lammutamisele ja tuuleerosioonile pole suurt midagi
alles jäänud, on peetud suurimaks templikompleksiks, mis Egiptuses eales
ehitatud (35 ha maad oli pandud selle alla). Tempel ehitati 1350. a paiku eKr.
Ehitus laoti üles kohalikust pehmest liivakivist, kuid võimsad kujud tahuti
kvartsiitliivakivist, mis on oluliselt vastupidavam. Tempel hävis arvatavasti
juba 1200 a paiku eKr maavärinas. Läbi ajaloo on teatud kahte figuuri – nn
Memnoni kolossi, ent 2014. a leiti liivast veel kahe u 14 m kõrguse kuju tükid,
mis tänaseks on nii hästi-halvasti kui võimalik samuti püsti aetud. Suuremaid
kutsuti muuseas antiikajal laulvateks kujudeks, sest päikesetõusu ajal tekkis
ilmselt põhjapoolse kuju pragudes soojuspaisumisest õrn ebamaine heli. Praod
tekkisid arvatavasti 27. a eKr toimunud maavärinas. Üle 150 aasta käisid
antiikturistid päikesetõusudel kolosside juures imet kuulamas ja harfe
häälestamas, kuniks 199. a eKr käskis keiser Septimus Severus selle ära
parandada. Kas oli käsu ajendiks roomlaste austus Egiptuse kunsti vastu või
Severuse mõni oma kiiks – oli ta ju tuntud kristlaste tulihingelise
tagakiusajana – kuju võis ju toita mõne „väärjumala“ kummardamist – kes teab.
Kui Severuse tegemisi sirvida, siis on kahtlane, kas ta üldse 199. a Egiptusse
jõudis, sest tal oli parajasti sõdimisega tegemist Türgi rannikul, Süürias ja
Kiliikias. Kreeklased kirjeldasid kuju laulu kurbade harfihelidena, arvates, et
lauluga tervitab ja kaebab Memnon – üks Trooja sõja kangelasi oma emale,
koidujumalanna Eosele, kui see silmapiirile ilmub, oma valu. Memnon oli
müütiline Etioopia kuningas ja sõjas Priamose liitlane. Tema võitlusoskused olid
Achilleusega võrreldavad nagu ka relvastus – mõlemale kangelasele oli Hephaistos
ise sõjariistad sepistanud. Lahingus nad ka kokku läksid kui võrdsed ja Homerose
järgi olnud see selline lahing, mille lärm küündis Olümpose elanikeni ja nad
vaatasid seda põnevusega. Nii Thetis – Achilleuse ema, kui Eos palusid Zeusi, et
ta nende poegadel võita laseks. Zeus laskis otsustada kaaludel – alla vajus
Memnoni pool ja seega kinkis Zeus võidu Achilleusele. Samas, eks ta ju teadis
viimase kanna needust ja seda, et Achilleusel ei ole nagunii peale seda sündmust
palju aega jäänud. Lahingu lõpul poja surnukeha juures Eose itkemist kuuldes
Zeus heldis ja võttis Memnoni olümposlaste sekka andes talle surematuse… Miks
kreeklased kujusid Memnoni kujudeks pidasid, ei teata, arvatakse, et võidi
kuulda mõningat sarnasust vaarao ja müütilise kuninga nimes, aga on ka teisi
arvamisi…
Memnoni kolossid
|
Üles |
Üks osake hijuti püstiaetud tagumistest kolossidest, koos abikaasaga
|
Üles |
...Ja veel ühed kolossid - Merenptahi templi ees,
kusagil Amenhotep III ja Ramses II hauatemplite vahel
|
Üles |
Tülpind nännimüüjad
|
Üles |
Kuningate orgu vurasime veidrate elektrikärudega, mida kutsutakse vististi
taf-taffideks (mingi lingvistiline tuletis ilmselt seoses tuk-tukiga). Saime
meie giididelt pisut taustainfot ja siis võis igaüks minna oma avastama.
Kuningate orust on leitud üle 60 hauakambri, turistidele on avatud neist 18,
kuid mitte samaaegselt kõik, vaid mõned korraga. Piletiga oli meil sissepääs
kolme… Meie alustasime Helega giidi soovitusel oru lõpust kaksikhauakambriga
(KV14), mille üks haru kuulus vaarao Tausertile ja teine Setnakhtile… Soovitati
kindlasti vaadata ka Ramses I ka Ramses III hauakambreid. Meie esimene
hauakülastus jättis sümpaatse mulje: jutt, et turiste on koviidipohmakast
tingitult oluliselt vähem tunduski õige – peale meie jalutasid hauakäigus tõesti
vaid mõned inimesed. Ka Seti II hauas tundus olustik üsna „haudvaikne“. Seevastu
Ramseste haudades käis selline möll, et minust jäigi Ramses I hauakäik lõpuni
minemata. Kolmanda tegin ent meeletust küünarnukitundest hoolimata auga ära.
Kuna meie giid – Raivo – oli ka oma pileti mulle andnud, saanuks läbi kapata
isegi 6 hauda, ent minu skooriks jäi viis.
Briifing
|
Üles |
Kuningate org
|
Üles |
Hauakambrid on imekspandavad ja samas ka kananahka tekitavad: ühelt poolt neid
seinu katvaid bareljeefe ja freskosid vaadates oled sattunud justkui iidsesse
kunstisaali, teisalt ent toksib kuklas teadmine, et tegelikult jalutad kellegi
hauas. Heakene küll, kadunukesed on neist käikudest-saalidest ju ammu läinud,
kes kadunud kõrbeliiva, kes laotud riita mõnele riiulile Kairo Egiptuse
muuseumis. Louvre’s, Briti muuseumis või mõnes muus muuseumis, ent siiski.
Hauarahu… Kuningate org ju valitigi sellepärast Uue riigi kuningate (siis vist
18.–20. dünastia - 1570–1070 eKr) aga ka tähtsamate preestrite ja ülikute
matmispaigaks, et esiteks oli oru lõhedesse hea haudehitisi kaevata, teiseks
eeldati, et sealt on neid ka raske leida. Originaalis olid hauad maastikus
maskeeritud ja seepärast ei ole tänagi midagi märkimisväärselt ehituslikku seal
maa peal näha. Ent hauarahu rikuti sageli juba üsna pea peale matust. Kuningate
ja ülikute hauakambritesse pandi kaasa rikkalikult igasugust kallist kraami, et
oleks teises ilmas Osirise kaalule võimalikult kopsakas and panna ja et ikka elu
teispoolsuses ei oleks kehvem maapealsest. See meelitas hauaröövleid ja
räägitakse, et mõned ülikud isegi palkasid hauaröövleid, et rikkusest osa saada.
Hauaröövli amet võis olla õnnestumisel küll tulus, ent kindlasti polnud see
mingi lihtne töö. Vanas Egiptuses määrati surmanuhtlust harva, ent hauaröövi
eest aeti vahele jäänud vargad teibasse. Teiseks tuli sageli haudadele
ligipääsemiseks nihutada suuri kaljutükke, kaevata käike jne, mis võis, aga ei
pruukinud tulemusteni viia. Hauakambrite kavandajad püüdsid pääsu aardeni ikkagi
võimalikult raskeks teha. Sellest hoolimata olid nö moodsate arheoloogide
ajastuks enamus hauakambreid tühjendatud. Palju on jahvatatud hauakambritele
peale pandud needustest. Kuulsaim on neist kindlasti 1922. a Howard Carteri
avastatud Tutanhamoni hauakambri „needus“, kus pressi teatel olla salapärastel
asjaoludel peale kabri avamist surnud kokku rohkem kui 40 inimest. Ajalugu on
näidanud, et see lugu on ajakirjanike poolt kultiveeritud müüt.
Tauserti ja Setnakhti hauakamber
|
Üles |
Eks lisaks iidsetele pättidele andsid oma korraliku panuse araablastest
aardeotsijad, Napoleoni sõdurid kui ka igasugused 19. sajandi muinsushuvilised.
Viimaste sügavast teaduslikust pühendumisest on teada näiteks juhtum, kui leiti
tuhandeid kassimuumiaid, mis topiti laeva ja viidi Inglismaale. Paraku polnud
muumiamüügil oksjonil edu ja lõpuks ostis need ära keegi härra, kes laskis
palsameeritud kassid väetiseks jahvatada. Samas käisid huvireisijad Kuningate
orus juba antiikmaailmas. Kuigi mulle endale antiikgraffitit silma ei jäänud,
lugesin, et mitmete hauakambrite seinal olevat kreeka, ladina, foiniikia keeles
sissekraabitud nimesid ja tekste (mina olin siin), millest vanim arvatakse
pärinevat 3. sajandist eKr. Luxori templist jäid küll silma sammastesse
kraabitud kreekakeelsed nimed, tõsi dateeringuga 19. sajandisse. Turist on
turist.
Sety II hauakamber
|
Üles |
Ent freskod ja raidkirjad on õnneks röövlitest ja huvireisijatest maha jäänud ja
need on muljetavaldavad. Kui mõelda toonastele tehnilistele võimalustele, siis
hämmastab ikkagi see peen kivitöö – kui täpselt ja peene, sirge joonega lõigati
kivisse kõik need kirjad. Või ka käigud ja hauakambrid ise – peened, sirged,
täpsed jooned, täisnurksed avad… Perfektne!. Isegi täna, laserloodiga annaks
seda teha, aga 3500 aastat tagasi… Hauakambrite rajamine oli toona üsna vingelt
organiseeritud – erinevaid etappe nikerdasid erinevad meistrid. Kõigepealt tulid
kaevurid, kes uuristasid käigud ja hauakambri ruumid, siis tulid viimistlejad,
siis skulptorid ja mitu ringi maalijaid, kes igaüks tegi maalingutes oma lõiku,
lõpuks ka ilmselt „lavakunstnikud“, kes hauakambri ruumi sisu kujunduse paika
panid. Kui hauakamber jõuti valmis ehitada kuninga elu jooksul, tuli välja
enamasti uhke ja peenelt kaunistatud viimne puhkepaik, kui kuningas jõudis enne
valmimist surra jäi viimistlemiseks vaid palsameerimiseks kuluv aeg - u 70
päeva, mistap jäi peenema kunsti tootmine sageli poolikuks. Räägitud on, et
aastasadu häirimatult seisnud seinakunsti kahjustab tänapäeval suur hulk
inimesi, kes hakkavad umbsetes, palavates käikudes higistama, õhk niiskub ja
tekivadki probleemid. Seepärast osasid kambreid üldse avalikult ei näidata ja
osades on originaalidele peale pandud kuidagi eritehnoloogiaga tehtud koopiad.
Stiilinäiteid Ramses IX hauakambist
|
Üles |
Ramses I hauakamber
|
Üles |
Kuningate orust lahkumine viibis pisut – üks meie reisiline oli kaotsi läinud.
Ent lõpp hea, kõik hea ja proua on praeguseks kenasti koos meiega Niilusel.
Enne Hatšeptsuti mausoleumi minekut tehti peatus ühes alabastri töökojas.
Alabaster on piimjas poolläbipaistev kivim, millest tehakse kujukesi ja
igasuguseid vidinaid. Neid töökodasid on mitmeid ja paiknevad need Surnute linna
veerel, tee ääres. Härrad näitasid pisut, kuidas kivi töödeldakse ja tegid
niisama kometit, siis suunati kõik kenasti kivikeste poodi, kus üsna pealetükkiv
härra püüdis vähemalt midagi igale ühele pähe tõmmata. Suhteliselt mõttetu koht.
Et pood väsitas ja tüütas, läksin õue. Mõtlesin, et skitsin eemal taustal
paistvat surnute linna, neid lihtinimeste koopaid ja hauakambrite seinavaresid...
Alabastritöökojas
|
Üles |
Hieroglüüfide tõlge töökoja seinal
|
Üles |
Ilmselt on mul selline nägu, mis ütleb, et:
„Tule võta sellelt lollilt raha ära!“
Sain vaevalt mõned jooned paberile tõmmatud, kui tuli üks keerub ja hakkas iba
ajama. Esimese katse sain pareerida, kuid rahu oli vaid minut-paar. Varsti oli
tüüp tagasi ja pistis mu pliiatsivutlarisse kaks valget kristalli – ütles, et on
kingitus. Ja läks minema. Mõtlesin oma sinisilmsuses, et olen pääsenud. Ehh…
Varsti oli mees taas tagasi väikese rohelise skarabeusega. Ja ütles, et see on
ikka väga „special“ ja need muud sõnad. Et ma peaksin selle ostma. Ajasin vastu,
aga ei oska ma selliste inimestega toime tulla. Ja iseendalegi üllatuseks
leidsin end talle 50 paberit kohalikku ulatamas. Tüüp küll esialgu nagu tahtnuks
rohkem küsida, kuid sai endast võitu, patsutas mulle familiaarselt õlale,
naeratas ja läks oma teed. Parim osa on see, et ma kaotasin vist selle
skarabeuse juba ära. Noh, 50 kohalikku raha pole palju, aga tassi kohvi jagu
ikkagi.
Pildikesi Surnute linnast
|
Üles |
Ka Hatšeptsuti templi juurde viis parklast see veider elektriliikur…eee
„tšuk-tšuk“, „gek-gek“ või see… jah, „taf-taf“. Nagu tavaks, tegid meie giidid
asjast korraliku ülevaate ja siis lasti taas rahvas jalgupidi kivihunniku otsa.
Mõnus on, et kuigi päike paistab, jääb temperatuur mõistlikkuse piiresse – nagu
jahe suvepäev Eestis. Seepärast valitseb ses näilises karguses küll
päikesepõletuse oht, aga muidu on hea olla.
Menuhotepi tempel - Hatšeptsuti mausoeumi prototüüp
|
Üles |
Hatšeptsuti tempel on üks neist asjadest ja nähtustest siin Egiptuses, mis mulle
tõsimeeli kerge värina sisse lõi. Kas tõesti olin seal! Ka selle hauamonumendi
müüridel voogas rahvast hordidena, sai siiski ka rahumeeli nurgataguseid
vaadata. Kuigi Hatšeptsuti tempel on nime poolest ehk kuulsaim, koosneb ala
kolmest templist, mida teatakse koondnimega Deir el-Bahari. Kõige vanem, samuti
kaldtee ja suure sammassaaliga tempel ehitati Hatšeptsuti templist rohkem kui
600 aastat varem, vaarao Mentuhotep II-le. Templit, millest tänaseks ei ole
säilinud enam kui kaldtee ja sammassaali vundament, on kirjeldatud silmapaistva
ja muudest omataolistest eristuva pühakojana. Kui Luxori ja Karnaki templite
juures räägiti neist kui Egiptuse templiehituse prototüüpidest kõige üldisemas
mõttes, mille laadseid ehitati jutti suhteliselt muutumatu põhimõtte järgi läbi
kogu Vana Egiptuse pea neljatuhandeaastase ajaloo, siis võib ka relvastamata
silmaga turist tajuda väga põhimõttelist erinevust. Ilmselt sai ka Hatšeptsuti
mausoleumi looja vanast inspiratsiooni – templi struktuuripõhimõte olevat
sarnane. Ja Loomulikult leiab Hatšeptsuti hauamonumendi tagant Thutmosis III
templi, mis nende kahe taustalugu arvestades on märgiline, kuid kaasajal saab
kahjuks Thutmosise meelehärmiks Hatšeptsuti templist oluliselt vähem tähelepanu.
Hatšeptsuti mausoleum
|
Üles |
...pildiraamat
|
Üles |
Hatšeptsut oli karismaatiline kuninganna, kes valitses 20 aastat Keskmise riigi
18. dünastia Thutmosis II ja III vahel. Ma ei hakkaks siinkohal tema lugu pikalt
refereerima, aga kuninganna hauatempli erilisuse mõistmiseks siiski paar sõna
sellest, mis mulle endale muljet avaldas, kirjutan; seda enam, et meie
seltskonnale selgitamiseks lavastas meie egiptuse giid väikese teatrietenduse,
milles minul oli kanda tagasihoidlik Thutmosis II roll... Niisiis... Egiptuse
tava kohaselt abiellus Hatšeptsut oma poolvenna Thutmosis II-ga. Kuigi Egiptuses
oli olnud valitsevaid kuningannasid varem ja oli ka hiljem, ei nimetanud
varasemad kindlasti end vaaraoks – nii lihtsalt ei tehtud. Paradoksaalselt kanti
kuninglikku päritolu emaliini pidi – ülik abiellus printsessiga ja sai seeläbi
vaaraoks; teoreetiliselt võis olla see õnnelik mees kes iganes. Aga, et veri
oleks kindlasti parim, abiellusid sageli vennad-õed või poolvennad-poolõed,
kuidas just asjalood juhtusid olema. Thutmosisel ja Hatšeptsutil sündis tütar,
samas kõrvalsuhtest sündis Thutmosisele poeg, kellest pidi saama loogiliselt
troonipärija. Thutmosis II suri üsna noorelt, tema poeg, Thutmosis III, oli
vaaraoametiks veel liiga noor. Hatšeptsut võttis valitsemise üle ja,
detailidesse laskumata, kui saabus aeg vaaraotroon Thutmosis III üle anda, ta
seda ei teinud. Et Hatšeptsutil olid head suhted Amoni preestritega, rakendas ta
jumala oma vankri ette kuulutades, et Amon on ta välja valinud. Ja nii nimetas
ta end hoopis vaaraoks. On teada, et Hatšeptsuti nõustas lihtsurelik mees -
Senenmut, kes ilmselt oli de facto kuninganna armuke, ametlikult aga tema tütre,
Neferureti, kasvataja ja õukonnaarhitekt. Arvatakse, et tegelikult võis
mitteametlikult isegi Senemut Egiptust juhtida tehes seda oma kuningliku kaasa
käe läbi. Oli kuidas oli, Hatšeptsut valitses väga edukalt „päris“ vaaraona ja
tõestamaks, et ta on ka piisavalt väärikas tegija, laskis ta ehitada vaaraole
väärilisi ehitisi, pannes rõhku nende kvaliteedile ning erilisusele – et
rajatavad ka tõepoolest vaarao vääriliselt ühiskonda kõnetaksid. Ta jättis oma
jälje ka näiteks Karnaki templisse, kuhu laskis püstitada obeliskid – neid me
eile ju nägime. Thutmosis III igatses trooni ja lõpuks viskas tal ülekohtune
olukord üle ning ta võttis võimu. Kas see sündis vägivaldselt või mis lugu
sellega täpselt oli, ei teata. Thutmosis III või tema järglased igatahes püüdsid
Hatšeptsuti ajalooannaalidest kustutada. Tema templist kraabiti maha enamus
kuningannat kujutavad pildid ja bareljeefid ja tehti seda usinasti ka mujal –
näiteks Karnaki templis, kus obeliskide ümber ehitati müürid, et seost
Hatšeptsutiga varjata. Mis oli sellise käitumise ajendiks? Kas vanas eas välja
löönud kibedus või hoopis mingid poliitilised põhjused… Siiski on mõned
pildikesed kuningannast säilinud ja leitavad ka templist …Mulle meenutab
Hatšeptsut pisut Candice Renoir’d.
Hatšeptsut
|
Üles |
Ent kui juba läks jutustamiseks, siis tasub mainida Hatšeptsuti amme Sitret,
kelle hauakambrist leidis Howard Carter juba 1920-tel lisaks amme säilmetele ka
teise muumia (oli ta seal Thutmosis III armust?). Ent kulus peaaegu sajand, kui
lõpuks unustatud hauakamber ja muumia taas avastati ning lõpuks 2007. a. ka
tõestati, et teine kadunuke oli kuninganna Hatšeptsut.
Carteri-kamba laagerdamise maja
|
Üles |
Enne bussile minekut suutsin leida õnneks mõned loetud minutid, et mausoleumi
kiirelt skitsida. Vähemalt tean järgmisel korral tudengitele rääkida, et templi
ette olid kunagi istutatud Hatšeptsuti korraldatud Puntimaa
kaubandusekspeditsioonilt kaasa toodud puud… Aga see on juba teine ja pikem
lugu.
Veel üks Hatšeptsut
|
Üles |
Carteri mantlipärijad tööhoos
|
Üles |
Buss korjas meid peale pärastlõunal. Enne starti näitas giid kollakatele
hoonetele templist mitte kaugel – olnud see Howard Carteri arheoloogide kamba
eluase Surnute linnas. Teel Luxorisse tehti veelkord peatus Memnoni kolosside
juures – rahvas, kes õhupalliga ei lennanud, tahtis ka vanu puuslikke näha.
Kasutasin seda aega ja tegin lõpuni hommikuse joonistuse. Enne laevale jõudmist
kästi üles anda huvilised, kes tahavad Abu Simbelisse minna – tõstsin ähvardatud
varasele ärkamisele mõtlemata käe… Kui juba siin maal olla.
Ja laeva lõunasöök oli mõnus. Stjuuardid toovad naeratades mu lauale valget
veini juba tellimata…
Päiksedeki baar
|
Üles |
|
14.03.2022. Jõelaeval Al Kahila. Niilusel, kusagil Edna ja Edfu vahel
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Al Kahila hommikubuffee
|
Üles |
Jälle Niilusel… Ja jälle koos Shezmu ja tema andidega… Ma olen rõõmus!
Eilne õhtupoolik kulges ülesvoolu mööda Niilust (kui uskumatu on seda
kirjutada!) peamiselt päikesedekil või restoranikorrusel Bacchuse,
Shezmu ja Omar Khaggami seltsis maalilist kaldaelu vaadeldes. Jõeorg on
jõeorg. Hoolimata tsivilisatsiooni kõikehõlmavast maastiku
ümberkujundamisest kahel pool jõeorgu, säilib orus eneses oma juhtimatu,
metsik ja kaunis osis. See hirmutav ja ülev, mida Rosseau ja kõik need
teised püüdsid näha looduse määratlematus ilus. Mastaapidelt küll
võrreldamatu, kuid sama tunne valdab ka Eesti jõgede orgudes… jõel ja
kaldal käib oma elu. Need pildikesed loojanguses valguses ei ole muidugi
Maarjamaaga võrreldavad: asised eesliratsanikud, kaldaveerel
päevaväsimust puhkavad rammusal rohul külitavad kohalikud, põlvini vees
seisvad sarvilised lehmad, madalates paatides võrke välja võtvad
kalamehed, tolmustel tänavatel laevale järele jooksvad lapsed, roosatava
taeva taustal pliiatsitena mõjuvate minarettide megafonidega tornid.
Rohelusse uppuvad lopsakad põllusiilud, palmisalud ja rootihnikud… Ja
kõigi nende taga joonistavad elu piiri kollaste liivadüünide ja mustjate
kaljude sakilised kontuurid. Kus veel kui mitte siin taipad, et Niilus
on elu. On nende eeslite ja põllusiiludega olnud selline tuhandeid
aastaid. Tuhandeid aastaid! See on sõnakõlks, see ei jõua päriselt
kohale… Aga seda laevalaelt klaasikese veiniga omas turistimullis
muretult vaadata on ikkagi paganama äge! Hapi, kes Sa sõbrustad
krokodillide ja konnadega – tänan, et seda laeva oma jõel kannad!
Minu Niilus...
|
Üles |
Eilne õhtusöögi buffee oli juba traditsiooniliselt mõnus. Too ülikonnas
tüüp, kes käib iga veinikaasi järel kviitungeid välja kirjutamas vaatab
peale eilset õhtut mu peale lahkema silmaga. Nimelt unustas ta ühe
karahvinitäie üles märkimata. Jommis rõõmus saatür mu vasakul õlal (või
oli see egiptlaste Bes) püüdis mind veenda, et las olla, neil on seal
jooki ju veel ilmselt terve vaat. Vähemjoogisem saatür mu paremal õlal
jälle arvas, et ei ole ilus maksmata lahkuda, isegi kui jutt käib kahest
ja poolest eurost. Võtsin siis kuulda parempoolse nõu ja õiendasin
arved. Härra trahvikviitungitega oli igatahes siiralt liigutatud ja
õnnelik, et ma tema mälulünki ära ei kasutanud ja isegi naeratas.
Õhtuseks shows pakuti läbiminekut Esna lüüsist. Esnasse ehitasid
esimese tammi britid 1906 a. Teine, moodne tamm koos elektrijaamaga
ehitati 1990-tel. Et laevaga ülesvoolu minna tuleb läbida Esna lüüs.
Laevad on suured ja lüüs kitsuke – päris omaette elamus oli näha
aeglaselt vette kaduvaid kanaliseinu pardast napilt meetri kaugusel.
Esna linn tundus õhtuvalguses kutsuv, kuid paljukest seda siis pimeduses
jõele paistab. Kui uskuda interneedust, siis asub Ednas pisike Khnumi,
Niiluse lättejumala ja valvuri, tempel, mille põhiosa olla ehitatud juba
Rooma riigi aegu. Khnum on üks iidsemaid Egiptuse jumalusi. Et Niilus
tõi kaasa oma kallastele üleujutustega igal kevadel elustavat muda ja
savi, siis arvasid egiptlased, et ka nende laste kehad sünnivad sest
savist ja ju on selle taga kuidagi ka rohelisepealine Khnum.
Esna lüüs
|
Üles |
Esna kaldapealne
|
Üles |
Templit meile ei näidatud, ent kino tehti lüüsis rohkemgi kui pühakojas
eales võimalik. Nimelt käib Niiluse turistilaevade ümber sõna otseses
mõttes peadpööritav äri. Kohalikud kaupmehed aerutavad turistilaeva
nähes Asterixi ja Obelixi kiirusel kaldalt parda äärde (jõgi aga ei ole
kitsas – pool kilomeetrit või sageli kohati oluliselt laiem), viskavad
köied reelingusse ja siis, hulpides laeva järel, üritavad midagi müüa.
Trikk seisneb selles, et kui keegi laevalt huvi üles näitab, visatakse
talle nutsus ese ja siis potentsiaalne ostja viskab raha või nutsu
tagasi. Kuna visata tuleb oma 6…10 m kõrgusele, siis kirjeldab see
parameeter ainuüksi juba ürituse sportlikkust. Ma ei ole kindel, kui
palju reaalselt selline müük raha sisse toob, aga nägime paate palju ja
tegelikult hulbib praegugi üks meie poole pardas. Kui üle akna piiluda,
läheb jube kisa lahti…
„Hey mister, hey!“
Surmapõlgavad rätikaupmehed...
|
Üles |
Esnas, ent jooksis üks tüüp peale lüüsi kai peal laevaga kaasa ja pidas
ilusas hispaania keeles äriläbirääkimisi mingite meie laeva noorte
reisijatega. Nood algul läksid mänguga kaas, aga kui kutt kaldal päris
pöördesse läks ja hakkas asja tõsiseks ajama, kadusid kõrtsukorrusele.
Et parajasti oli ainsaks inimeseks silmapiiril reelingu ääres vaid Hele,
suunati kogu müügitöö talle. Ja kõigest protestist hoolimata juba
lendaski ülespoole pamp salliga, sisaldades „väga väärtuslikku autentset
käsitööd, mille materjal valmistati paljaste kätega veel enne Mubaraki
aega“. Tuulehoog ent kiskus rätiku lahti, see maandus 2. deki akende
vahele ja takerdus sinna viskajast mitme meetri kõrgusele ja meie
reelingust mitu meetrit allapoole. Samal ajal laev lisas kiirust, kai
jäi selja taha ühes vaikseks jäänud müügimehega. Isegi kahju hakkas
mehest… Varahommikul vedeles sall igatahes veel seal, kuhu ta
videvikutundidel takerdus.
Kaupmees Esna kail...
|
Üles |
Tänahommikune start oli kell 6.00. Ärgates leidsime laeva olevat
maabunud Edfus, mõnikümmend kilomeetrit Esnast ülesvoolu. Esimene pilk
kaldale tundus paljutõotav – päike tõusis, kail kõndis mõtliku ilmega
tüüp, kalašnikov käevangus. Leppisime laevarestos kokku, et võtame vaid
kohvi ning hommikustame Edfu templist naastes.
Valvaja
|
Üles |
Hommikusele kaile astudes ootas ees musttuhat kalessi. Algul tundsin, et
mulle see hobuseatraktsioon ei klapi kohe üldse – no ei meeldi mulle see
loomavärk igasugustes turistilõksudes; ma ei saa aru inimestest, kes
näiteks tahavad mõnes linnas troskaga sõita – mismõttes! Vaadaku neid
äraaetud ja stressis hobuseid! Ent nagu peatselt selgus – Edfus ei saagi
teisiti. Troskad on kogu turiste teenindav ühistransport. Kunagi olla
proovitud busse vms sisse seada, aga troskameeste vastuseis olnud nii
suur, et asi lõpetati. Ja neid tundub linnas olevat sadu! Meeletu
maskeraad kutsaritest ja samasugune karneval troskadest. Mingi groteskne
ajahüpe 1885. aastasse…
...1885...
|
Üles |
Meid Hele ja ühe kaasreisijaga suruti kolmekesi
ühte noist hobuveokitest (nr 137 - number kästi hoolega meeles pidada,
sest sama vanker pidi meid ka tagasi viima), mida juhtis klassikaline „rätipea“ – vabandage
mu keelepruuki, kuid ma ei oska seda tüüpi luulelisemalt kirjeldada: oma
tumesinise labajalgadeni „hame“ ja võidunud turbanina ümber pea keeratud
ruudulise rätiga nägi ta välja nagu tüüpiline pahalane mõnest
mustvalgest nihkes perspektiiviga vene või ameerika Lähis-Ida
teemalisest sõjafilmist (teksadega tüübid – head; rätikutega tüübid –
pahad). Et paremini mahuksime, pandi mind kutsaripukki kutsari kõrvale.
Meie omavahelist juttu kuulates liigitaas tüüp meid kohe sakslasteks.
See tähendas, et enne iga konarust ja auku teel hüüdis ta lõbusalt ning
mõnusalt pehme aktsendiga:
„Vorsicht! Alles ist gut!“
Ent peale paari minutit teel taipasin, et see hobusõit ses linnadžunglis
on tegelikult tõeliselt äge. Edfu pole selline klanitud turistilõks,
vaid tolmune, kärarikas, räpane, toimekas ja elus „päris“ linn,
visuaalis Aafrika ning Lähis-ida sulam. Kappasime hommikuselt tegusatel
tänavatel; juurvilja- ja munakärud, kõikvõimalikud liikuvad alused
igasuguse kauba ja inimestega. Mällu on sööbinud helesinises hõlstis
imerahulik mees, kes, tõstetud käel metallkandikul hoiab tosinat
tillukest tassi kuuma joogiga (ehk maroko tee?), püüab ületada
peatänavat, millel n+1 reas kihutavad hobukaarikud, mootorrattad,
tuk-tukid, metsiku lastiga üle koormatud veoautod ja igasugused muud
sõiduvahendid… Isegi paar surmapõlgavat jalgratturit. Esialgu pelutav,
kuid… omamoodi nii eluterve ja ehe… Või siis - normaalne linnahommik,
kui kõrvale heita oma Tartu-mulli igapäevane kontekst. Korraks tundsin
isegi kahjatsust, et ei ole võimalik mõnes noist tolmustest
teeäärsetest… eee… teemajadest tassikest teed või kohvi rüübata.
Edfu
|
Üles |
Edfu templi esisele platsile jõudsime turistihoride hulgas esimestena.
Kaariku number kästi meelde jätta – tagasiteel pidi teenindama sama
ekipaaž. Ja siis edasi kiirel sammul templikompleksi poole. Varasel
ärkamisel tundus esialgu olevat jumet – vähemalt peaväravasse jõudsime
esimestena. Ent ajal, mil meie giidid ehitusest kena ajalooülevaate
tegid, jõudis siiski üks grupp meist mööda inna ja vaated
templisisemusse kaunikesti ummistada. Ent võrrelduna rahvamassiga, mis
templi täitis poole tunni pärast saime teha oma ringkäigu suisa
privaatselt.
Varahommikune rahu
Edfu templi ees troskade väljumisplatsil
|
Üles |
Edfu tempel on üks paremini säilinud templeid tänases Egiptuses üldse.
Ühelt poolt on see üsna hiline, ehitati juba kreeklaste ajal (alustati
seda aastal 237 eKr ja lõpetati 57. a eKr Ptolemaios XII Auletese ajal),
teisalt jäi see peale Theodosiuse säädust 391. a pKr sulgeda kõik
paganlikud templid, issanda meelevalda ja tuiskas liiva nii, et vaid
esipülooni ülaosa jäi liivahangedest paistma. Piiri kuhu maani maja
maasse oli kaevunud, võib fassaadil tänini selgesti näha. Tempel
pühendati kullipäisele jumalale - Horosele ja, et see oleks igale
võhikule arusaadav, kaunistati sissepääs kahe kurjailmelise kullikujuga.
Nagu mitmes kohas mujalgi, üritasid kristlased templit üle võtta ja
paganlikke märke hävitada. Igaks juhuks pandi esialgu tervituseks majale
kohe tuli alla – kannavad templi mustunud laed toonasest palangust märke
tänini ja siis anti ilmselt brigaadile vaestele lollidele käsk välja
kraapida väärjumalate näod reljeefidelt. Seda ka tehti kire ja
sihikindlusega, kuid nii kõrgelt, kui lühikesevõitu redel võimaldas.
Enamus hieroglüüfkirju jäeti puutumata ja tänu sellele rullub seintel
lahti Horose ja Sethi lugu…
Ja varahommikune rahu
Edfu templi ees
|
Üles |
Ptolemaios XIII püloon ja selle raidkirjad
|
Üles |
Horosed templiõuel, hüpostüülhalli ees
|
Üles |
Templiõu
|
Üles |
Kopti tulemeistrite jälgedega Horuse pühamu hüpostüül
|
Üles |
Kambrikäik
|
Üles |
Horuse templi altariruum
|
Üles |
Horosega on see naljakas lugu, et neid on kaks – vanem ja noorem.
Esimene oli taevajumalanna Nuti ja maaisa Gebi poeg, teine ühes
versioonis Horose enda ja jumalanna Rattauiti järeltulija, kuid levinuma
arusaama järgi olid Osiris ja Isis Gebi ja Nuti lapsed ning Horos siis
Osirise-Isise võsuke. Horost oli taevajumal, vahel lausa ka
päikesejumala Ra kehastus, mistap kreeklased nimetasid teda Apolloniks.
Ent see selleks – Lewis Spence on oma „Egiptuse müütides ja legendides“
(väga mõnus lugemine, originaal aastast 1915, mil isegi tõlkes on
nauditav toonane inglise keelepruuk ja ka väljaütlemised, mis tänases
allergiliselt poliitkorrektses maailmas mõne õrnahingelise
kõigeõiguslase silmile on kui hape) Horosele pühendanud leheküljed
99-107, mida on ilmselt edukalt refereeritud ka eestikeelses Wikipedia
artiklis. Edfu templi ühele seinale on kirja pandud Horose – Edfus siis
Heru-Behudeti – võitlus Sethiga. Loomulikult oli see võitlus sümboolne:
Horos valguse ja Edfus keskpäevapäikese jumal vs Seth, Osirise vend ja
tapja, pimeduse jumal, kes on süüdi päikese loojumises ja sügiseses
päeva lühenemises… Ja muudes pahades asjades – Plutarchose kohaselt oli
Typhoon – Seth kreeka versioonis deemon… Niisiis algselt olid Seth ja
Osiris nagu vennad muiste, sõbralikud ja üksteist abistavad, kuid
ajapikku hakkas valdavalt kõrbes kükitav Seth Osirise trooni himustama.
Kord ühe peo jaoks laskis ta ehitada kirstu. Kui pidu käis ütles ta
Osirisele, et a la sa küll sinna ei mahu. Osiris muidugi ronis
kribinal-krabinal kirstu. Sethi sõbrad lõid seepeale kaane kinni ja
valasid kirstu tinaga üle ning lohistasid kirstu Niilusse, mis kandis
selle Byblosesse Liibanonis. Juhtus aga nii, et Isis leidis kirstu üles
ja taris tagasi Egiptusse. Kuna ta oli kirstu otsides oma
Horos-lapsukese maha jätnud, peitis jumalanna kirstu ja läks Horost
otsima. Samal ajal sattus juhuslikult jahil ringi kolav Seth Osirise
kirstule peale. Pühas vihas tükeldas ta laiba 14 tükiks ja pildus mööda
Egiptust laiali. Kui Isis sellest kuulda sai, läks ta laibatükke otsima.
Kui tüki leidis, ehitas sellele Osirise templi. Sel ajal kasvas ent
Horos-lapsuke suureks ja kuulnud, et ema, loll, jättis isa kirstu
valveta, sai vihaseks ja lõi raevus emal pea maha. Thoth, tarkusejumal,
pani selle küll tagasi, kuid mingi arusaamatu loogika järgi mitte
inimpeana, vaid lehma peana. Isis ei olnud mu arust küll sellist
käitumist ära teeninud, kuid ju lõi Horosel puberteet välja üsna hilja…
Ja nüüd algab Edfu lugu. Horos ning Seth võitlesid ikka ja jälle, kuniks
põrkasid kokku taaskord Edfu kandis. Seth muutis end punaseks jõehobuks
ja peitis end Niilusse. Horosele valmistati metallist kettakujuline
lennumasin ja metallist relv – siit ka Edfu nimetus tõlkes kui
Sepikojalinn ja, laskumata üksikasjadesse, otsa see jõehobu lõpuks sai –
koomiks Edfu templiseinal annab sellest suurepärase ülevaate.
Hieroglüüfide tundjad on arvanud, et Edfu jutustus ümber kirjutatud
palju vanemalt tekstilt, mida raidmeistrid ise vaevalt mõistsid ja
seetõttu on sisse lipsanud arusaamatuid detaile. Mõned arvavad seetõttu,
et Horose-Sethi lugu on vanem, kui Egiptus. Dänikeni mõttekaaslased on
muidugi leidnud viiteid muistsetele sisserändajatele kaugetelt
planeetidelt: Horose päikeseketta kujulises õhusõidukis näinud UFO-t ja
relvas blastrit, valgusmõõka või mõnd muud taparelva Luke Skywalkeri
repertuaarist. Aga kuidas see oli - taevas seda teab… Ja mõnes
versioonis Horose-Sethi võitlus käib tänini. Võib-olla on nad hetkel
kokku saanud Ukrainas.
Sethi tapmine
|
Üles |
Ent peale Horose-Sethi loo öeldakse olevat Edfu seinad kui omamoodi
entsüklopeedia, milles on talletatud tavasid, pühade õlide ja võiete
retsepte ja palju muud.
Tempel nagu entsüklopeedia
|
Üles |
"Ankh" - elu, taassünni sümbol... Koptid lisasid silmusesse risti ja
said oma ristimärgi -
crux ansata
|
Üles |
Vaarao sünnikabel pülooni ees
|
Üles |
Templist välja murdes ummistasid selle sissekäiku juba rahvamassid. Ma
ei kujuta ette, mis siin võis olla enne koviiti – giidi sõnutsi olevat
rahvast ikkagi vähe. Hommikune tühi tolmune väljak oli kattunud paksult
hobukaarikutega. Nänniputkade müüjad lürpisid alles varahommikust kanget
teed, mistõttu läbisime kadalipu väravast troskadeni suuremate
kaotusteta.
Templiesine tund aega hiljem...
|
Üles |
Pealt eilset õhtusööki selgus, et meil oleks pisut asja apteeki. Sestap
oli egiptlasest giid meie troskamehele andnud kindlad juhised turistid
enne laevale minekut rohupoodi viia. See tähendas, et saime ses ägedas
idamaises linnas veel ekstra linnatuuri. Hommikune ärkav linn oli
asendunud asjaliku saginaga – kõik toimetasid midagi ümberringi… siht
silme ees, lauakoorem seljas… Serviti vennad, serviti… Äge linn!
Tagasivaade Edfu kaldapealsele
|
Üles |
Laeva restosse jõudsime kenasti hommikusöögi ajaks. Täna kasutasin siis
selle tüübi teenuseid, kes seisis buffeeleti otsas ja vorpis pannkooke
ning omletti. Täielik professionaal – koogid lendasid õhus ja omlett
valmis sekunditega. Kartsin, et sellise show peale äkki jäi
omlett pooltooreks, kuid võta näpust – oli just parajalt well done.
…Ja nüüd ma siin siis tšillin päikesedekil koos sõber Omar Khaggamiga.
Crew liikmed on juba ära kodustatud – just astus eemale üks keerub
magusa naeratusega:
- Can I bring you some more white wine, sir?
Ausalt öelda on need Niiluse kaldad läbi veinipokaali palju rohelisemad.
Hetkel saatsin siiski härra minema - hiljem. Vaataks enne järgmise
templi – mis vist on Kom Ombo - ära...
* * *
Nagu selgus, Kom Omboni oli veel aega. Tellisin veini.
Egiptuse müüdid
|
Üles |
|
15.03.2022. Assuani-Abu Simbeli maanteel
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Kerge briis Sahara servas
|
Üles |
Istun hetkel mikrobussi tagaistmel ning kriban üles eilseid-tänaseid
märksõnu. Noolsirgel maanteel keeb noor liivatorm, mis mässib
vastutulevad autod justkui tuisklume vinesse ja vahepeal on isegi teele
tuisanud justkui lumevaalud; mäletan neid Lääne-Saharast – neist üle
sõitmine on nagu lamavate politseinike ületamine – suurema hooga väga
ebameeldiv. Ent meie praegune juht sõidab sama rahulikult ja kindlalt
nagu Ari Vatanen düünidel – seega ei erine sõidutunne suurt saksa
autobaanist. Kell hakkab kohe keskpäeva näitama. Oleme tagasiteel Abu
Simbelist. Paar tunni pärast peaksime jõudma Assuani. Tegelikult
mõtlesin, et tukun, sest tänane äratus oli juba kell 4.00, aga und pole,
see-eest vilksatavad akna tagant mööda punakaskollased kõrbemaastikud…
Abu Simbel oli äge, aga alustaks eilsest - pärastlõunased märksõnad jäid
õhtul üles kirjutamata. Kokku võiks eilset õhtupoolikut võtta kolme
sõnaga: vein, tšill, Niilus…
Jõekäärus jäi silma
Horenhebi tempel Silsilas ja Silsila
varemeteväli
|
Üles |
Jõudsime Kom Ombo templi manu ehapuna aegu. Erinevalt seni nähtud
templitest (kui välja arvata mõned vared, mis laevadekilt jõeveeres
paaris kohas silma olid jäänud) tundus see kivihunnik palju rohkem pihta
saanum – mõned terved sambad ja hunnik poolikuid. Eks ikka seesama lugu
– maavärinad, kristlased ja moslemid… Praeguse versiooni autor on
Jean-Jacques de Morgan – prantsuse insener, kes pidas Egiptuses vahepeal
muinsuste pealiku ametit, kuid kaevas mitmes kohas nii Egiptuses ja
Iraanis, kuid ka näiteks Stonehenge juures, Türgis, Armeenias ja
Gruusias. Tema käe all puhastati varemed liivast ja konserveeriti 1893.
a.
Kom Ombo
|
Üles |
Nagu Edfugi tempel, ehitati see juba Egiptuse hiilguse lõpul,
Ptolemaioste ajal u 180–47 eKr, müürid ümber templi ehitati juba
roomlaste poolt Trajanuse ajal. Eriliseks teeb Kom Ombo paar seika.
Arhitektuurselt on tegemist kaksiktempliga. See tähendab: tempel ehitati
korraga kahele jumalusele, mistõttu kogu püloonitagune süsteem
duubeldati – kaks õue, kaks sammassaali ja kaks trooniruumi. Üks pool
(vist oli jõepoolsem) kuulus krokodill-jumalale Sobekile ja teine
Horus-vanemale. Sobek on salapärane jumal. Ehkki mitte väga levinud,
arvatakse, et ta on tegelikult üks Egiptuse vanimaid, kellel on võinud
olla oma osa maailma loomises. Loomuselt on see krokodillipealine
skisofreeniline – üldiselt pigem kuri, kuid ta olevat kaitsnud näiteks
Horos-lapsukest, aitas surnuid teispoolsuses jne… Osirist ta vahel
aitas, vahel proovis ära süüa. Üldiselt, nagu kirjutab ka Spence:
„…selle eemaletõukava olendi kummardamise ürgseks aluseks oli lihtlabane
hirm ja kujutlus, et lepituse abil saab tema kurja ja ohtlikku loomust vaos
hoida, sest kuival aastaajal rändasid need roomajad mööda ülesharitud maad
ringi ja õgisid kõike elavat, mida kätte said.“
Krokudesse suhtuti seepärast hirmuseguse austuse ja austuseseguse
hirmuga. Esimesel juhul kummardati elukaid tões ja vaimus; räägitakse,
et templites olnud taltsaid loomakesi, keda ehiti kalliskividega ja kes
peale surma palsameeriti kui ülikud. Samas mõnedes piirkondades tapeti
neid kui kurjuse kehastusi. Kom Ombo templi kõrval asub seepärast
krokodillidele pühendatud muuseum, mille põhieksponaatideks on
krokodillimuumiad (neid on seal mitusada).
Kom Ombo
|
Üles |
Pühamu
|
Üles |
Sobek
|
Üles |
Lõvipealine Tefnut - vihma, udu ja niiske õhu jumalanna
|
Üles |
Vaarao "daamide"
seltsis... Hathor, Isis ja ...Sobek
|
Üles |
Vaarao saab igavese elu... Kohal on lausa Horos, Isis, Tefnut, Thot
|
Üles |
Lootosekapiteelid
|
Üles |
Sünnitamise juhend
|
Üles |
Kom Ombos on ilusasti näha altariruumi juures olevad kanalid, kust
preestrid said kuulata pealt inimeste palveid. Selle järgi said nad
otsustada, kes kui „hea“ usklik on ja ka natuke planeerida „imetegusid“,
mida pühamus oodati. Kom Ombo ehk märgilisema „atraktsiooni“ leiab
templi kõrvalt - nilomeeter – on selle asjanduse nimi. Relvastamata
silmaga võib arvata, et tegemist on lihtsalt kaevuga, ent selle alla
asuv käikudesüsteem viis Niiluseni ja võimaldas jälgida Niiluse
veetaseme kõikumist. Enne Assuani tammi ehitamist määras Niiluse
kõrgveega seonduva võimalikult tõene ennustamine kogu hooaja põllunduse
planeerimise. Kogemuslikult teati, kui palju võib jõgi üle kallaste
tulla tipphetkel, nilomeetrite järgi juba kuu-pooleteist varem. Selle
järgi sai arvestada võimalikku viljasaaki ja planeerida ka makse. Ent
samuti sai nilomeetri järgi ennustada katastroofilist tulvavett, mida ka
aeg-ajalt ette tuli ja mille vastu siis inimestel oli ennstuse järgi
võimalik valmistuda. Kuna Kom Ombo kandis ja siit ülesvoolu elas
kohutaval hulgal krokodille, jälgiti ka nende käitumist, kes oma
tegevusi tulevase veetaseme järgi sättisid.
Nilomeeter
|
Üles |
Kom Ombos avanes suurepärane võimalus end korraks kividele sättida ja
rahulikult skitsida. Õigemini – mitte päris rahulikult, sest päris
lõpuni ma skitsiga ei jõudnud, kokkulepitud ajaks oli vaja laevale
tormata. Kui siis hingeldades trapini jõudsime naeris meie egiptuse giid
ja küsis, et kas me tõesti arvasime, et meid jäetakse laevast maha. Tema
mõtte irooniat taipasin päikesedekil, kus jõudsin ära lõpetada
kivihunnikul alustatud skitsi ja teha veel teisegi.
Edasi kuni Assuanini, kus õhtupimeduses sildusime, kulges juba
väljakujunenud tavade kohaselt: hea õhtusöögibuffee veiniga ja lihtsalt
mõnus olemine. Tegelikult küttis õhtusöögil kirgi ning ootusi õhtune
araabia stiilis pidu, mis pidi aset leidma hiljem kõrtsudekil. Kobisime
ootusärevalt siis peole… Pidu osutus ent meiega samal laeval reisiva
saksa grupi inside-karnevaliks Egiptuse popi saatel. Vaatasime kümme
minutit laval toimuvat saksa breaki, mida vihtusid ülekaalulised Yassir
Arafati kostüümis õllesõbrad ja läksime Helega päikesedekile. Laev oli
sildunud, taamal terendasid Assuani tuled.
Assuan. Niiluse läänekalda kloostrid... Künka harjal kumab Püha Siimoni
klooster
|
Üles |
Loojang Niiluselt
|
Üles |
Nagu vist eespool juba mainisin, tänane äratus oli 4:00, pool tundi
hiljem olime teel läbi kõrbe Abu Simbelisse. Laevarestos serveeriti
kohvi ja kõigile pandi kaasa toidupakk hommikueinega. Abu Simbeli ots on
edasi-tagasi mingi 600 ja pluss kilomeetrit, mistap meie seltskonnast
valis varase ärkamise ja kõrbetripi pooltosinat inimest. Ülejäänud pidid
kolama Assuanis, sõitma paadiga Niiluse kärestikel ja käima mingis
Nuubia külas turul. Hele valis hilisema ärkamise ja Assuani, mina Abu
Simbeli.
Nautisin seda teed läbi päikesetõususe kõrbe, mida lõikavad lõputud
kõrgepingeliinid ja siia-sinna on pikitud kastmissüsteemidest rohelised
viljaringid. Kui guugli mäppi skrollisin, siis sisse suurendades näeb
kollakaspruunis tühjuses rohelisi ringikesi, mis tähistavad just
neidsamu niisutusega elushoitavaid põllulappe, millel valdavalt pidi
kasvama nisu. Üldiselt on kõrbe muld viljakas, kui õnnestub leida vett,
millega seda niisutada. Praegu tegeletakse aktiivselt Niilusest ja
Niilusele paisutatud Nasseri järvest vee torujuhtmetega võimalikult
kaugele juhtimisega, et haritavat põllupinda laiendada. Peale Assuani
tammi ehitamist üleujutusi ei ole, mistõttu Niiluse orust saab lausa
neli saaki aastas, kuid seda pinda napib siiski ja näiteks sedasama
leivanisu tuleb isegi sisse vedada.
Abu Simbeli juurde saabusime poole kümne ringis hommikul. Uksest välja
astudes tervitas näilises päikesepaistes üle Nasseri paisjärve tuiskav
lõikav tuul ja +9C. Ajal, mil pileteid lunastati ja üle künka templite
poole kõndisime, hakkas päike kaduma tolmusesse pilveloori. Templite
esisele platsile jõudes kohas kaldakaljudel vali lainemurd ning tuul
keerutas juba tillukesi liivatornaadosid.
Bussiakna kõrb...
|
Üles |
Kõrbepõld nisuga
|
Üles |
Meiega oli kaasa tulnud kohalik giid, kes näeb välja nagu tuareegi
versioon Bobby Farrellist. Ent diskostaar osutus äärmiselt lahkeks ja
asjalikuks reisisaatjaks, kes vähemalt Abu Simbeli oli enese jaoks
ilusasti selgeks teinud. Väike briifing ühes varjulisemas sopis Ramses
II templi ees ja olimegi seejärel tunniks omapead.
Tuul
|
Üles |
Abu Simbeli templeid on kaks: nn Suur Tempel ja Väike Tempel. Templid
raiuti kaljusse u 1264-1284.va. eKr Ramses II käsul iseenda ja oma
lemmiknaise, Nefertari, ülistamiseks. Suur Tempel pühendati Rale,
Ptahile ning Ramsesele endale, Nefertari tempel on pühendatud esiteks
Ramsese lemmiknaisele ja tema jumalikest kolleegidest Horuse naisele,
armastusjumalanna, Hathorile. Ramses elas kaua (96 aastaseks?) ja tänu
sellele jõudis ta suhelda päris mitme naisega ametlikult ning
mitteametlikult. Kõigi nende suhete tulemusel olevat suurel ehitajal
olnud üle saja lapse. Nefertar ent oli üks ja ainuke – „Tema, kelle
jaoks päike paistab!“…
Abu Simbeli templiväljak
|
Üles |
Jõe kaldale, kesk kõrbe rajatud suursuguse ehituse võib-olla oluliselt
maisem eesmärk oli ent maa piirile olulise maamärgi ja asustuspunkti
tekitamine – templid kehtestasid Egiptuse võimsust ja manitsesid ning
hirmutasid nuubialasi. Teisalt tähendas tempel sellega seotud
„spetsialiste“ - preesterkonda, teenijaid, õpetajaid, arste ja muud
rahvast, kes olid selle omamoodi Egiptuse koloonia toimimiseks
ülivajalikud. Loomulikult leiab templitest ka kohustuslikud reljeefid
Ramsese ja Egiptuse armee kahtlasevõitud triumfist Kadeši lahingus.
Abu Simbeli templite arhitektuurne ülesehitus on ikkagi klassikaline –
püloonilaadseks tahutud kaljuseinad, mida palistavad hiigelsuured Ramses
II skulptuurid Suure templi ees ja suured Ramses II skulptuurid ning
väikesed tema naise skulptuurid Hathori templi ees. Suure templi
esistest neljast istuvast skulptuurist ühel on pea maha pudenenud - see
olevat juhtunud vaid mõnikümmend aastat peale templi valmimist… Siis
tulevad sammassaalid ja lõppeks altarikambrid. Suure templi sammassaali
ehivad ägedates poosides Ramsesed, väiksemast templist leiab hoopis
tagasihoidlikumad nelinurksed sambad Hathori lamedavõitu peadega
(väidetavalt olla Hathorile antud Nefertari näojooned). Ja muidugi on
mõlemad templid täidetud võrratute reljeefidega. Eriline on ent Suure
Templi altarikamber, milles istuvad kitsukeses ruumis kõrvuti Amon,
Ramses Ra ja Ptah. Tempel oli originaalis ehitatud selliselt, et iga
aasta kevadisel ja suvisel pööripäeval valgustas tõusva päikese kiir
Amoni, Ramsese ja Ra skulptuuri peale, Ptah, aga jäi alatiseks
pimedusse. Natuke mulle see loogika jääb arusaamatuks – Ptah on
päikesetõusu jumal, egiptlaste Vulcanus, maailma loomise arhitekt ja
suurepärane meister – Ptah võiks saada endale esimese päikesekiire… Aga
eks ta ole – vaarao ei olnudki ju päris inimene, vaid jumalik valitseja.
Seda päikesekiire teekonda templi kujudel tullakse tänini vaatama;
pööripäeviti pidi Abu Simbelis suur rahvapidu olema.
Abu Simbeli Suurt templit peetakse väidetavalt üheks Egiptuse kauneimaks
templiks. Ma ei tea… Ramsese tempel on ülbe ja võimukas, raske ning
maadligi suruv. Hathori tempel ent mõjub helgena – nagu vast
armastusejumalanna tempel peakski ju mõjuma. Reljeefid kujutavad
naiselikku Hathori ja Nefertari jumalannale ohvriande toomas; see on
kuidagi ilus ja rahumeelne. Mina annaks oma esikoha igatahes väiksemale.
Ramsese tempel
|
Üles |
Ramsese templi sammaskoda "Ramsestega"
|
Üles |
Ramses nuhtleb hetiite ja teisi pahalasi
|
Üles |
Amon, Ramses Ra ja Ptah
|
Üles |
Ka Ramses oli jumalate sõber... Katakombide kunst
|
Üles |
Abu Simbeli templid vajusid Rooma riigi langemise järel unustuse hõlma.
Juba 6. sajandil eKr kattis liiv peatempli kujud põlvini. 1813. aastaks,
kui šveitsi arheoloog Jean-Louis Burckhardt templid avastas, olid nende
sissepääsud täiesti liiva mattunud. Mõni aasta hiljem kaevati
sissepääsud lahti ning templid kirjeldati ja kaardistati. Hiljem kaevati
fassaadid liivast välja juba kogu ulatuses. Kui 1960-tel Egiptus
Nõukogude Liidu abistaval käel Assuani suurt tammi ehitama hakkas, oli
selge, et templid jäävad vee alla. Seepärast saeti need 1964–1968. a.
plokkidena kaljust välja ning veeti kõrgemale. Väidetavalt disainiti
uued kaljud vanade eeskujul, et mulje oleks võimalikult algupärane.
Suure templi orientatsioon püüti saada võimalikult identne originaaliga,
et pööripäevane valgusmäng jääks toimima. Toona ulmevallast tundunud
poolakast arheoloogi, Kazimierz Michałowski, juhitud projekt õnnestus
ning nüüd nägin seda minagi.
Hathori tempel
|
Üles |
Hathor
|
Üles |
Sammaskoda
|
Üles |
Ramsese lemmiknaine - Nefertari -
kummardamas Hathori
|
Üles |
Ramsese lemmiknaine - Nefertari -
kummardamas Hathori
|
Üles |
Abu Simbeli templiväljak 19. sajandi lõpul
|
Üles |
Minu Abu Simbelit jääb meenutama meeletu rahvamass templites (eriti üks
punastes dressides jobu, kes igal pool selga trügis ja end oma kiiskavas
ülikonnas piltidele sättis), tormine Nasseri järv ja meeletult tolmune
tuul templite ees. Hathori templist väljudes olin kuidagi helges tujus;
mõtlesin, et kasutan aega ja skitsin. Seadsin end sisse järve kaldal
kohas, kust mõlemad templifassaadid kätte paistsid. Ent 5 minutilise
piinlemise järel põgenesin sealt tuulevarju tõotava külastuskeskuse
suunas.
Ja nüüd olemegi tagasiteel läbi pisukese liivatormi. Üsna Assuani
lähedal jäi silma hiigla pikk müür. Kui giidilt selle kohta küsisin,
ütles, et selle pikkus on 25 kilomeetrit ja ümbritseb see Saudi printsi
maid, mille ta kunagi hiiglama odavalt soetas. Müüri taga lokkavad
põllud…
Tormiehtes Nasseri järv
|
Üles |
* * *
Hakkamegi Assuani jõudma – kohe sõidame väikesele inglaste ehitatud
tammile, mille otsi valvavad mitte enam põõsas põõnutavad karabiinidega
jõude vedelevad vormis vanaätid, vaid korralikud täies varustuses
killerid, saatjaks soomusautod, dzotid ja betoontornid – kui mitte muud,
siis vähemalt minusuguse paneks mõtlema, enne kui tammile pommivööga
patseerima tuleks. Siin, enne silda oli hetk tagasi ka väike südamlik
intsident. Giid tundub olevat kirglik suitsetaja, mistap viimased paar
tundi on ta eesistmel nihelenud ja kui nüüd teeremondi pärast enne tammi
pidime veidikeseks peatuma, siis tahtis ta kohe õue hüpata ja suitsu
ette pista. Meil siin on ent üks vanaproua, kellel on tõsine
tubakaallergia – ka peale suitsetamist väljahingatavale haisule.
Seepärast palusin härral sigaret lükata edasi kuniks laevani jõuame.
Nägin ta näost korraks säärast pettumust, et lausa kahju hakkas, ent
vapralt läks ta siiski kaasreisija rõõmuks mänguga kaasa.
Üks paljudest politsei kontrollpunktidest
|
Üles |
Liiv
|
Üles |
|
15.03.2022. Hotell Holiday Inn. Kairo
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Meie hotelli äge kokk
|
Üles |
Jõudsime laevale kenasti lõunaks – see pidi jääma siis viimaseks
laevaeineks sellel kruiisil. Täitsin taldriku hea-paremaga. Vaevalt
jõudsin istet võtta, kui lauale ilmus juba karahvin valge veiniga, mida
saatis kelneri särasilmne vandeseltslaslik naeratus. Ausalt öelda ei
plaaninud lõunat seekord Bacchuse andidega täiendada – pärastlõunane
programm tõotas tihedat päeva, mis päädis õhtuse lennureisiga Kairosse.
Aga – ju oli see Hapi ja Shezmu soov ning tahe – tänasin neid mõttes ja
vürtsitasin kebabi juba vana hea tuttava Omar Khaggamiga.
Assuan
|
Üles |
Esimene pealelõunane peatus viis lugupeetud egüptoloogiahuvilised
vanasse graniidimurdu, mis asub üsna Assuani kesklinnas. Kuna allavoolu
graniiti väga ei ole leida, murti kõik graniitvidinad Assuani kandis ja
veeti laevadega allavoolu. Ka kõik need Euroopa platse kaunistavad
obeliskid on pärit enamuses ilmselt selle piirkonna graniidimurdudest.
Assuani graniidimurru teeb põnevaks fakt, et selles vedeleb lõpetamata
obelisk. Saanuks see valmis, siis olnuks tänaste teadaolevate andmete
järgi tegemist Egiptuse kõrgeima obeliskiga – kogupikkus siis 41,75 m.
Arvatakse, et obeliskipaari tellis kuninganna Hatšeptsut oma 16.
valitsemise aasta tähistamiseks Karnaki templisse, täienduseks sinna
juba püstitatud obeliskile. Kuid ilmselt mõranes ühe toorik ja selle
asemel telliti uus, kuid madalam obelisk. Viimase lugu arvatakse olevat
üsna põnev. 357. a pKr viisid roomlased selle Konstantinus II käsul
Rooma, kui Konstantinoopolis pesitsev keiser esimest ja viimast korda
elus Roomat külastas ning pandi püsti Circus Maximusele. Keskajal
ringrada unustati, obeliskid varisesid. Nende tükid leiti taas
renessansis. See obelisk, mille potentsiaalne originaal lebab täna
lõpuni lahti raiumata Assuanis, pandi Sixtus V ihuarhitekti, Domenico
Fontana, käe all taas kokku ning püstitati viimase Egiptuse obeliskina
Rooma Piazza San Giovanni Lateranole 1588 aastal. Taastatuna jäi
kivitulp tõsi küll originaalist mõne meetri lühemaks. Obeliskist sai üks
neid maamärke, mis visuaalis õigustasid Fontana sihilaadseid läbimurdeid
kirikuväljakust kirikuväljakuni Rooma vanalinnas. Neid ridu kirjutades
meenub, kuidas istusime ühel novembrihommikul seal väljakul ning
obeliski skitsisime… Muuseas asendas obelisk Marcus Aureliuse
ratsamonumenti, mis viidi Kapitooliumi platsile.
Iidne graniidimurd obeliskiga
|
Üles |
Seistes selle kivikolossi kõrval ning mõeldes toonastele tööriistadele
ei suuda hästi ette kujutada selleks kulunud meeletut tööd: et
obelisk ühes tükis kaljust välja raiuda, tuli see külgedelt ja alt
kaljusse uuristatud käike ja süvendeid pidi lihtsalt tuima õõnestamisega
irrutada. Midagi väga murda või lammutada ei saanud, sest monoliit ei
tohtinud puruneda. Ilmselt seegi eksemplar tehtuks töömeeste poolt
valmis, kui mitte looduslik pragu ei pannuks tööd seisma.
Pärastlõuna naelaks pidi jääma Philae tempel, ent enne pühakoda pidime
üle vaatama kurikuulsa Assuani tammi. Niiluse üleujutused olid ühtepidi
õnnistuseks, ent teisalt ka suureks ohuks ja takistuseks maaharimisel.
Seetõttu tekkisid ideed rajada tamm juba 19. sajandil tulvade
reguleerimiseks. Esimese tammi Niilusele plaanisid inglased 19. sajandi
lõpul. Assuan oli selleks looduslikult loogiline koht, kus jõeorg on
suhteliselt kitsas ja kaljuste kallaste vahele tammi rajamine lihtsam.
Esimese tammi konstrueeris William Willcocks, tamm ehitati aastatel
1898-1902. Rajatise valmides oli selge, et kuigi see oma peamise
eesmärgi esialgu täitis – aitas reguleerida üleujutusi, et tamm on
siiski liiga madal. Seda tugevdati ja ehitati paar korda kõrgemaks, kuid
insnerid soovitasid ehitada kusagile uus tamm. Hüdroloogid pakkusid, et
õigem oleks ehitada tamm veel rohkem ülesvoolu, lausa Etioopiasse
(kusagile sinnakanti, kus Etioopias praegune tamm kohe-kohe valmib ja
mille pärast Egiptus on Etioopiat lausa sõjaga ähvardanud), kuid
sõjalise riigipöördega kuninga kukutanud Gamal Abdel Nasser tahtis, et
ülespaisutatud vesi ning tamm jääks Egiptuse aladele ja oleks seega
Egiptuse kontrolli all. Ma ei viitsi siin toonast poliitilist segadust
refereerida, mis Nasseri võimuletuleku järel piirkonnas toimus; resümee
on, et Iisraeli agressiooni ja külma sõja kontekstis pidas Nasser
läbirääkimisi Iisraeli ohjeldamiseks vajalike relvade kui tammi
ehitamise osas ameeriklaste kui inglastega ja lõi lõpuks kampa Nõukogude
Liiduga. Punaimpeerium sai hea võimaluse "internatsionaalset
rahu-koostööd" arendada ja kena liitlast Lähis-Idas moosida. Assuani
tamm ehitus kestis üsna pikalt - aastatel 1960–1976. Töö käis suure
rahvaste sõpruse tähe all, suur nõukogudemaa tõestas maailmale oma
tehnilist võimekust apelsinide eest, vedades kohale hulga nõukogude
masinaid ja insenere, egiptlased tegid ära musta töö. Ja valmis see
üüratu monstrum sai. Selle põhiparameetrid: laius 4000 m, põhja laius
(ristlõikes) 980 m, ülaosa laius 40 m, kõrgus 111 m. Tammi taha
kogunenud veehoidlat on hakatud nimetama Nasseri järveks, mis on u 500
km pikk piki jõeorgu ja 35 km lai kõige laiemas kohas. Nasseri järv on
väga kalarikas ja Egiptuse jaoks veetagavarana elulise tähtsusega.
Sestap ka jagelemine Etioopiaga nonde poolt ehitatava tammi pärast, mis
tõotab Egiptuse jaoks senisest kolmandiku võrra vähem vett, mis on
probleem nii energeetiliselt kui ilmselt ka põllumajanduse jaoks.
Assuani väike tamm
|
Üles |
Vaade ära kuivatatud Niiluse Assuani kärestikule Assuani väikeselt tammilt
|
Üles |
Assuani suur tamm
|
Üles |
Vana tuttav "Joss"
|
Üles |
Assuani tammist kõneldes ent ei saa jätta mainimata üht kurvavõitu
mõtet. Nimelt räägitakse tammi suurtest kasudest põllumajandusele ja
elektritootmisele, kogu Egiptuse majandusele… Vähem räägitakse aga
sellest, et Nasseri järve põhja jäi sadade kaupa Egiptuse ajalugu,
millest ära suudeti päästa siiski vaid ülim koorekiht. Aga see selleks.
Tammiga kaasneb rida tõsiseid ökoloogilisi probleeme: aastatuhandeid
Niiluse põlde viljastanud muda jääb kõik tammi taha, niisutuse ja
väetamisega on põllud allpool tammi välja kurnatud, muld sooldub,
mistõttu niigi nappivat põllumaad jääb vähemaks. Kompenseerimiseks
võetakse kasutusele kõrbe, mille jaoks on vaja ehitada niisutussüsteeme.
See alandab ent vee hulk aja veetaset ja tekitab probleeme deltas ning
Vahemeres. Tänu sellele, et Niiluse muda ei jõua Vahemerre on sealse
elustiku liigirikkus, sh kalarikkus oluliselt vähenenud. Kallaste
täisehitamine ja põllumajanduslik ülekasutus on tekitanud suuri
erosiooni ja reostuse probleeme, mis mõnes kohas seavad kahtluse alla
Niiluse vee kvaliteedi sobivuse kasutamiseks isegi kastmisveena,
rääkimata selle joomisest… jne, jne. Rääkimata sadadest nuubia
perekondadest, kes kaotasid kodu ja kelle hulgast mitte kõik ei saanud
ümberasustamisel varasemaga võrdväärset kodu kunagi tagasi. Kuna Niilus
on kogu maakera üks suurimaid jõgesid, mis mõjutab tervet Aafrika
mandrit ja Lähis-Ida, siis perspektiivis on selle ja kõigi nende teiste
ägedate Niiluse tammide mõju maailma ökosüsteemile teadmata, kuid
ilmselgelt see midagi positiivset ei ole.
Tammile jõudes tervitab rändajat betoonist lootos, mis siis
sümboliseerib NL ja Egiptuse vinget koostööd. Väga tuttavlik vorm ning
retoorika. Monumendist linna pool tunneb silm „rõõmsalt“ ära tuttavliku
Lasnamäe arhitektuuriga linnaku, kus sõbralikud nõukogude oskustöölised
elasid ja aega veetsid. Tammi valvavad loomulikult hambuni relvastatud
politseiüksused.
Lootoslill
|
Üles |
Tammi keskosa külastamiseks tuleb lunastada sümboolse hinnaga pilet…
Piletit seiras täies relvastuses kuulikindel politseinik, kes muuseas
palus viisakalt fotokas ära panna. Telefoniga siiski pildistada võis.
Muljed…Tamm nagu tamm, mitteinsenerina ei suuda seda ägedust kuidagi
hoomata – need metsikud materjalimahud ja mõõtmed on lihtsalt
arusaamatud nagu ka hiiglaslikud elektrijaama tehnilised pusad. Küll on
võluv Nasseri järve sinine panoraam, millest esiplaanil eristub edelas
saareke, kuhu on vee alla jäämise eest päästetud ning ümber asustatud
Gerf Husseini Ptahi tempel, Kalabsha tempel, Ramses II ehitatud Beit el
Wali tempel ja pisike, roomlaste rajatud Hathorile pühendatud Quertassi
tempel. Suure ja väikese tammi vahele jääb mitu saart, millest ühel asub
ka Philae tempel, mida oma Assuani päeva lõpuks inventeerima pidime.
Suurelt tammilt seda templit ei näe, kuid väikselt tammilt õiges kohas
vaadates näeb pisikesele saarele pigistatud varemetevälja päris
ilusasti.
"Päästetud" Gerf Husseini Ptahi ja Kalabsha
templid
|
Üles |
Philea templisse saamiseks tuleb ette võtta paadisõit Niiluse esimese
katarakti – kärestiku juurde jäävale tillukesele Agilkia saarele, kuhu
Assuani tammi veepaisutuse eest päästeti Philae tempel. Kui sadamas seda
jõude seisvat turistipaatide hordi vaadata, võib vaid aimata, mis mäsu
seal võis keeda enne koviiti. Meie õnneks seisab enamus paate tühjalt.
Kümne minuti pärast saarele jõudes võtab sealgi vastu mõnus inimtühjus.
Mitte, et kedagi näha pole, kuid külastajaid on nii hõredalt, et leiab
hetki isegi esiväljakul pildistamiseks nii, et kedagi kaadrisse ei jää.
Philae tempel väikeselt Assuani tammilt
|
Üles |
Philaegi on ehitatud juba Ptolemaioste ajal, u 280. a eKr. Tempel oli
pühendatud Isisele, Osirisele ja Horosele. Templi ülesehitus tundus juba
seninähtute loogikat teades tuttav, ent kuidagi üksteise suhtes kiivas
olevad kolonnaadid jätsid imeliku mulje. Varsti selgus ka põhjus – kuna
saar, kuhu tempel kiiruga vee alla jäävalt naabersaarelt ümber asustati,
oli templikompleksi jaoks pisut … eee … väike, siis pressiti struktuurid
sellele kuidagi kokku. Kuna templi päästmise ajal lainetas vesi juba
poolte sammasteni ei hakanud UNESCO ka ilmselt enam juuksekarva lõhki
ajama.
Philae eesõu ja hüpostüül
|
Üles |
Amon-Osirise altar
|
Üles |
Hathori tempel
|
Üles |
Philea on mitmes mõttes märgiline. See on üks neist templitest, mis olla
ehitatud ühe Sethi poolt laiali pillutud Osirise kehatüki peale
neljateistkümnest. Isise kultus oli tuntud nii Egiptuses kui Kreekas ja
hiljem kogu suures Rooma riigis. Philea oli ka palverännu koht, kuhu
tuldi veel Rooma riigi aegu üle impeeriumi. Isis on ilmselt üks vanimaid
ja tähtsamaid Egiptuse jumalaid. Üks põhjus, miks ta läks universaalselt
peale kõigile, sh ka rahvastele teisel pool Vahemerd, peitub
Osirise-Sethi loos, kus Isis armastava abikaasana võtmerolli mängib.
Tänu Isisele saab Osirisest teise ilma peremees ja tänu Isisele sünnib
Osiris igal aastal ka uuesti. Spence kirjutab:
„Tema müüt, mis on ehk kauneim ja liigutavaim kõigist rahva teadvuses
sündinud lugudest, võib olla alguse saanud lihtsast viljahingest, kellest
arenes abikaasalikku ja emalikku kiindumust tundev olend.“
Mõnes mõttes on Isise-Osirise loos kahtlaselt sarnaseid kohti kristlusega.
Philaest leiab reljeefi Isise ja Osirisega, kus Isise põlvel istub
Horos-lapsuke. Kui dekoor maha keerata, siis näeb sel pildil universaalset
Jumalaema motiivi kristlikest kirikutest. Ma pole kindlasti esimene, kes sellele
mõttele tuleb, kuid siin reisil asju juurde lugedes tulevad igasugused põnevad
paralleelid pähe…
Osiris, Isis ja Horos-lapsuke
|
Üles |
Tiivuline Isis
|
Üles |
Vaarao toob ohvred Isisele ja Hathorile
|
Üles |
Lehmapäine Isis
|
Üles |
Philae Isise tempel tegutses vanal kombel 537. aastani pKr, see tähendab rohkem
kui sajandi jagu peale Theodosiuse käsku 391. a pKr sulgeda kõik paganlikud
templid. Põhjus, miks Philead ei suletud on muidugi pragmaatiline – tempel jäi
napilt väljapoole Theodosiuse aegset impeeriumi piiri. Seega võis olla Philae
üks viimaseid kui mitte viimane tempel, mis kandis tõelist Vana-Egiptuse vaibi.
Philae ühelt seinalt leiab muuseas ka konarliku käega tahutud kirja, mille 24
augustil 394. a pKr uuristas sinna arvatavasti preester nimega Nesmeterakhem.
Preestri kirjutatud teksti peetakse teadaolevalt viimaseks hieroglüüfides
kirjapandud tekstiks (nilescribes.org/...
hieroglyphs-philae/):
“Before Mandulis son of Horus, by the hand of Nesmeterakhem, son of
Nesmeter, the Second Priest of Isis, for all time and eternity. Words spoken
by Mandulis, Lord of the Abaton, great god.”
Ehk siis, et usk kestab igavesti…
Ja muidugi on ka Philaesse jätnud jäljed taaskord palveränduritest kreeklased
ning roomlased, egiptusehuvilised keisrid, kiviraiduritest kristlased,
maavärinad, erosioon ja lõpuks Assuani tammi ehitajad… Erinevalt senikülastatud
viimastest templitest ei mattunud Philae liiva alla. Tempel „avastati taas“ 19.
sajandi alguses, mil see kujunes kiiresti armastatud turismiobjektiks. Seoses
väikese tammi ehitamisega jäi Philae juba 20. sajandi algul osaliselt vee alla.
Suure tammi ehitamisega ent otsustati tempel 1960-tel teisaldada praegusse
asukohta. Teisaldamisprotsessi käigus ehitati templi ümber tammid, et vesi
templi ümbert ära pumbata. Kokku kulus pea 20 aastat, et templikompleks ühelt
saarelt teisele viidud saaks.
Kopti tuuning
|
Üles |
Philaes jäin sambakapiteele imetlema ja nii juhtus, et kui mina paadini jõudsin,
oli kõik see mees seal juba mõne minuti härra turisti oodata saanud. Ent
vahtisin ma neid kauneid lootoseõitega sambalõpetusi ühe kiusliku mõtte ajel.
Need on nagu laserlõigatud – ilusad, üligeomeetrilised, täpsed, rikkalikud… Kas
ei võinud Kallimachos ikkagi korintose kapiteeli tuunides inspiratsiooni
Egiptusest ammutada?
Kapiteelid...
|
Üles |
Augustuse tempel ja Rooma sadam
|
Üles |
Nalja- ja krutskijumal Bes
|
Üles |
Tagasisõit paadiga kulges juba loojangusel paisjärvel. Päevane mõnus soojus oli
asendunud külma lõikava tuulega. Paadile tulles proovis üks nännimüüja mulle
mingit halatti pähe tõmmata. Jäin printsipiaalseks, aga ütlesin lolli peaga, et
võib-olla tagasi tulles… Kui paadist maha astusime, jõllitas kutt kotkapilgul
juba sadamas. Minu õnneks ent leidis ta ühe ohvri meie kaasreisiliste hulgast,
kellele proovis hakata ärima mingit valget linast jura. Tõmbasin kaabu silmile
ja andsin jalgadele tuld bussi suunas…
Tagasvaade
|
Üles |
Enne lennujaama siirdumist peatusime Assuanis mingis Al Fayedi
lõhnapoes-tööstuses, kus kanti ette väike klaasipuhumise etendus ning
lõhnadegustatsioon. Parfüümiteema oli mulle juba tuttav – olen saanud
lõhnatehases tuuritada Grasses, Prantsusmaal, kuid muidugi oli Assuani lõhnapoes
ka omi üllatusi. Suvele ja sääskedele mõeldes ostsime ent isegi sidrunheina ja
lootose õli.
Lõhnad
|
Üles |
Lennujaama sõit viis jälle üle vana tammi – minu jaoks siis juba viies kord
täna… Et õhtusöögiaeg kulus Phileale jagati enne lennujaama bussis välja toekad
õhtusöögipakid. Neist oli päris abi, sest lennujaama sõit võttis oma aja ja ka
aerovaksalis kulus turvakontrollile päris hulk aega.
Pakkimine
|
Üles |
Assuani lennujaam jättis tegelikult väga mõnusa mulje: rahvast oli vähe, puhas
ja rahulik. Et lennukini jäi pisut aega, leidsin peagi ühest kebabiputkast üles
vana hea sõbra Omar Khaggami ja edasi muutus lennuki ootamine juba lausa
mõnusaks…
Kairo lennuk oli mõnus - normaalse istmevahega, jalgadel parajalt ruumi, istmed
mugavad. Ega ma sellest tunnisest lennust suurt ei mäleta, juba vist stardirajal
jäin magama ja ärkasin, kui maanduma hakkasime. Silmitsesin Kairo tuledemerd
lennukiaknast – on ikka meeletu linnalahmakas küll.
Kalevipoja kuju Assuani lennujaamas
|
Üles |
Õhtu peale lendu venis ent tüütult pikaks. Esiteks ootasime pikalt pagasit.
Sellele järgnes üsna tüütu orienteerumine lennujaamast välja. Buss oli küll juba
ees, ent bussis istet võtnud, ootasime rohkem kui pool tundi, et saada
politseilt luba startimiseks. Politseiauto ette ja taha ja siis eskordi saatel
läbi linna. Turistiohutus… Põnev on lihtsalt see, et kui tuled üksinda, mitte
grupiga, siis pole kellegi asi, mis sust lennukist maha astudes saada võiks.
Hotellisõit võttis ka veel pea tunni, kuid siin me nüüd oleme ja – no hotelli
pärast ei saa küll kuidagi nuriseda. Ehee – isegi sõber Omar on külmkapis
olemas…
Hotellirõdu-Kairo
|
Üles |
|
16.03.2022. Hotell Holiday Inn. Cafe Zen. Kairo
Eelmine |
Järgmine |
Üles
See ongi õnn!
|
Üles |
Õhtu hiline. Istun meie hotelli ekstravagantse nimega kohvikus Zen ja
ootan sumedate lambivarjude punakaspruunis valguses Helet. Just toodi
lauale jäänõu külma valge veiniga. Püüdsin enne seda kelneriga Egiptuse
veinide teemal juttu puhuda, aga ta ei ole eriline keeleoskaja ja suurt
meil jutust muud välja ei tulnud kui vaid teadmine, et tal on pakkuda
vaid ühte Egiptuse valget veini. Ent veiniavamise tseremoonia on härral
vähemalt kenasti ära õpitud. Ka sain enne klaasi valamist läbi teha
degusteerimise, et kas lugupeetud kliendile ikka sobib. Sobis, sobis –
vana hea Omar Khaggim – ikka sama mark ja aastakäik, mis igal pool. Ent
üllatav ja tegelikult suurepärane on snäkivaagen, mis tellimata veini
kõrvale toodi – sidrunimahlaga üle piserdatud värske salativalik: see
hullult hea jääsalat, beebiporgandid, redised, kirsstomatid… Hästi
värsked ja krõpsud. Uskumatult mõnus veinikõrvane…
„Šhkran (شكرًا)!“
Püüan siis kiiresti tänased märksõnad diagonaalis kirja panna, kuniks mu
kallis reisikaaslane toas nina puuderdab. Tänane päev muidugi oli kaua
oodatud. Heakene küll – juba Karnakis jooksid judinad mööda selga, ent
täna… pidime minema lõpuks püramiidide ja sfinksi juurde! Hommik algas
kahjuks halvasti – tervituseks andis saba mu vana hea seljakott - puhaku
ta nüüd rahus – lihtsalt selga visates rebenes põhi. Mõtlesin hakata
vana reliikviat villase lõngaga kokku nörssima, aga mu toanaaber lõpetas
nii minu kui koti piinad ja saatis selle resoluutselt prügikasti.
Omaette sündmuseks kujunes ka hotelli hommikusöök – mitte et see nii
kohutavalt eriline oleks, ent eraldi leti juures tegutseb šefi
väljanägemisega kokk, kes teeb tellimise peale imelisi omlette,
pannkooke ja mida kõike veel – nt praemuna peekoniga; just täpselt nii
nagu härrad soovivad. Ja maitse on suurepärane! Tänan!
...
|
Üles |
Sõit Gizasse, mis kunagi oli linnake Kairo lähedal, kuid nüüd on
sisuliselt muutunud Kairo üheks linnajaoks, kulges läbi idaliku
suurlinna: ikka läbi ebasõbralike ja räpaste suurelamukvartalite, mille
hoonete katuseid ilustavad kinnisvaramaksust hoidumiseks ehituse
mittelõpetatust tõendavad armatuurvarraste vihud ja poolikud seinad.
Midagi ebareaalset on selles, midagi nii vastuolulist, et tahaks võtta
kustutuskummi ja need lõpetamata katused siledaks pühkida. Ja muidugi
see lõputu plastikusodi, mis kõikjal vedeleb. Samas pean tunnistama, et
näiteks Nouchakotti, Dakari või Bamakoga võrreldes näeb Kairo välja
puhas nagu traumapunkt. Kairo on Aafrika üks suurimaid metropole äkki
isegi kõige suurem. Linn on viimaste kümnendite jooksul sisserände tõttu
metsikult kasvanud, vaevleb veepuuduses, elamupuuduses ja
transpordiprobleemides. Mitmes kohas põrkame maanteede ja tänavate
ehitamisel olevatele läbimurretele, mida kõike ehitatakse lootuses
ummikuid ja liiklusprobleeme leevendada. 20-21. sajandi linnaehitus on
olnud ülikiire ja stiihiline, mistõttu linna suurenemist ei ole suudetud
ohjata ja seetõttu linna elulised funktsioonid toimivad kehvalt. Samas
on rahvas noor, lapsi sünnib ohtralt juurde ja ka maalt tuleb õnne
otsima igal aastal tuhandeid. Seepärast on hakatud kõrbesse ehitama uut
pealinna, kuhu osa rahvast ümber kolida tahetakse, et vana Kairo
probleeme pisut leevendada. Ja muidugi on linn täis kontraste: linna
keskus ja Niiluse kaldad näevad välja suurlinlikud ja ülbed, Niiluse
saartel asuvad uhked villad ja kopti kirikud. Naljakal moel on koptid
arvuliselt olulises vähemuses, kuid neile kuulub linna magusaim
kinnisvara.
Väikesed Kairolased
|
Üles |
Kairo läbi bussiakna
|
Üles |
Giza püramiidid hakkavad kiirteele kätte paistma juba kaugelt üle
prahiste äärelinnakvartalite. Vahemaa tõttu ei suuda suurusi hoomata,
kuid kauguses tunduvad need hiiglaslikud. Enne püramiidideni jõudmist
saame sõita pea veerand tundi mööda laiemaid ja kitsamaid tänavaid.
Pitoreskne mull lõputult avara kõrbe taustal kõrguvatest püramiididest
on nostalgiline mälestus 19. sajandi arheoloogidest seiklejate ajastust
– tänaseks ümbritseb Giza platood kolmest küljest mitte kõige kaunim
valglinn ja see laieneb aeglaselt. Praegu saab püramiidide taustal teha
pilte veel vaatega Sakkara suunas, aga kes teab, kuidas on lood näiteks
10 aasta pärast. Muuseas, selge ilmaga olevat Sakkara püramiidid Giza
juurest paista. Meie egiptuse giid näitas läbi virvendav kõrbeõhu
silmapiiril paistvate varjude poole, kuid minu silm jäi nende nägemiseks
liiga töntsiks.
Giza
|
Üles |
Ehitatud igaveseks
|
Üles |
Ja siis olimegi kohal! Seal nad olid: Cheopsi, Hafra ja Menkaura
püramiidid. Piltidelt nähtud ja lapsena ilmselt kümneid kordi
joonistatud… Ja need kõik ehitati Vana Kuningriigi neljanda dünastia
ajal, aastatel 2600–2500 eKr. Ei hakka siinkohal nende lugu refereerima,
seda enam, et see lugu tegelikult on müstiline ja küsimusi tekitav,
mille valguses ei saa Dänikenile kuidagi tema teooriaid pahaks panna.
Naljakas on ka see, et vanim püramiid, Hufu püramiid, on kvaliteetseim.
Alati need imelised faktid ülimast ehitustäpsusest ja geomeetrilistest
paradoksidest räägitakse Hufu püramiidi baasil. Teised kaks ja pinu
väikeseid on hilisemad ja ehituslikult ebatäiuslikumad. Nagu oleks
püütud Hufu püramiidi järgi teha. Ka ei ole kindel, kas püramiid,
vähemalt esimene ja suurim püramiid, oli ehitatud üldse hauakambriks. Ja
paljud küsivad kes üldse oli Hufu? Sest tema kohta pole palju teada. Ja
kuidas, pagan küll, nad ikkagi neid mitmetonniseid plokke tarisid? Omal
polnud veel ratastki leiutatud. Ja need on alles esimesed küsimused…
Ent Hufu püramiidi all seistes tundsin lõpuks nagu kerget pettumust.
Kõik see fenomenaalne, millest räägitakse, ei paista makrovõttes välja –
kiviplokid on murenenud, kaunid katteplaadid kadunud. Või isegi mitte
see… Ma olin vaimusilmas mõelnud, et kohale jõudes juhtub midagi ägedat,
kogen midagi sellist nagu kunagi, seistes esmakordselt Ateena Akropolil!
Või – esimene mälestus Sagrada Familiast, kus kiriku ette jõudes langes
mu sõber hardumuses põlvili (tõsi me olime enne ka ohjeldamatult
Bacchuse andidega maiustanud) öeldes:
„Ma olen nüüd seda näinud!“
Giza
|
Üles |
Püramiidide maastik
|
Üles |
Menkaura prisma koos kuningannade püramiididega
|
Üles |
Hafra...
|
Üles |
Hufu...
|
Üles |
Irdusin seltskonnast – osa rahvast kiirustas püramiidi seestpoolt
vaatama – seda huvi mul õnneks-kahjuks ei olnud. Leidsin külma tuule
eest varjulise müüritaguse, otsisin seljakotist ploki ning pliiatsid ja
võtsin veerand tundi enda jaoks.
Kui olin end just sisse seadnud, ilmus üks punane lühikese karva ja
pikkade jalgadega koer. Ta vaatas mind ilmse poolehoidliku naeratusega
ja seadis end müüri lähedale päikeselaiku lesima. Ma tean teda. Gruusias
nägin teda Tmgovi kloostri Elüüsiumi väljadel, kohtusime temaga Jerashis
Cardo Maximusel, ma olen kohanud teda Sri Lankal ja mujalgi. Alati
ruuge, lühikese karvaga, alati sõbralik. Nagu lapsepõlve Simmi
reinkarnatsioon. Ilmub kusagilt, istub, naeratab ja mõne aja pärast
läheb. Kutsa Isis. Rõõmustasin vaikselt, pettumus kadus. Nägin üle
varemetevälja maailma imet… Ja tegin seal oma Egiptuse reisi parima
skitsi.
Varemete juurest bussi poole sättides kohtasin kaamelimeest. Et äkki ma
sooviks tema kaameliga sõita või pilti teha. Ma ei soovinud.
Üllatuslikult see vastus rahuldas teda. Küsis vaid, kust ma tulen ja
soovis seepeale kena reisi jätku – ei mingit moosimist. Kohalik KAPO?
Giza platoo on ilmselt üks maailma suurimaid turistivabrikuid. Ühe
püramiidi juurest teiseni saab bussiga ja ka ainsasse vaatekohta, kust
kolme püramiidi kõrbe taustal vaadelda saab, viiakse bussiga. Ilmselt on
võimalik seljakotimatkajal ka jalgsi liikuda, aga näha taolisi tegelasi
eriti ei olnud. Niisiis seadsin sammud bussi, astusin hoogsalt sisse
ning sattusin magavale bussijuhile, kes ehmatades üles ärkas. Tervitasin
ja astusin edasi, kuid oma kohale jõudes tundus kõik kuidagi veider.
Aknast välja vaadates nägin meie rahvast läbi naaberbussi akna. Soovisin
hämmeldunud bussijuhile ilusat päeva ja kiirustasin õige bussi peale.
Vaatasime lähemalt ja kaugemalt üle nii püramiidimaastiku panoraamid,
kui ka Hafra ja Menkaura püramiidid. Hafra püramiidi juures tekkis taas
pisut vaba aega, mida ma püüdsin kasutada pisut ringi uitamiseks.
Tahtsin niisama mööda vanu kivihunnikuid ronida kui ka näha Sfinksi ja
endisaegset laia prospekti Sfinksi juurest püramiidide juurde. Kuidas
võis see kõik Niilusel peegelduda, kui jõgi alles Sfinksini ulatus!
Nägin ja tahtsin joonistada. Ent pliiatseid otsides astus järsku juurde
taas üks kaamelimees. See kaamelite värk püramiidide juures on kahtlane
bisnis. Mitte bisnis ise – raha tuleb ju lollidelt ära võtta, aga
kaamelid kui fakt. Kurjad keeled räägivad, et eesel ajas ajalooliselt
kõik asjad siinkandis ära ning kaamelid on lihtsalt moodsa aja
produktina huvireisijate jaoks kohale taritud. Too kaamelimees ent
kindlasti kohalikust KAPO-s ei töötanud. Ta vajus peale nagu uni või
paha haigus ja hakkas oma jura ajama. Kas sõber ei tahaks tema kaameliga
sõita. Kui sõber kaamelisõidust loobus, tuli jutt pildistamisest.
Sellest keeldumise peale algas jutt sellest, kui halb on Egiptuses elada
ja kuidas raha üldse pole. Et ma võiks tema kaamelile söögiraha anda.
Siis sain kiita prillide eest ja kübara eest ja selle eest, et mul on
üks naine (keda ta muuseas ei näinud) – temal olla neli ja jube raske
olevat nendega toime tulla. Kujutan ette… Ja siis algas trall otsast
peale. Selge oli, et joonistada ei saa. Asutasin minekule ja jorh
lihtsalt tatsus järele. Tahtsin järgnevat veerandtundi millegi
asjalikumaga täita ning võtsin taskust egiptuse paberit. Millegipärast
oli kohalike rahatähtede vahele jäänud ka viieeurone. Ja enne, kui ma
jõudsin mii või mää öelda, napsas tüüp mult nii kohalikud (mida oli vast
paari euri jagu) kui viieeurose enda kätte. Sain kurjaks ja ütlesin, see
ei ole aus! Seepeale toimus tüübiga nagu mingi muutus. Ta andis viieka
tagasi öeldes, et „kui ma nii mõtlen!“. Siis sain teada, et lisaks
privileegile osta tema kaamelile söögikord on mul nüüd au ja võimalus
annetatud egiptuse naelte eest koos väärika loomaga ka pilti teha.
Tahtsin sellest keelduda, aga mõtlesin siis, et mida paganat, kui juba,
siis juba. Teeme selle ülesvõtte koos kaameliga!
Turistikas nr 1 - tasuta
|
Üles |
Turistikas nr 2
|
Üles |
Giza platoo peamine ime pole mitte püramiidid, vaid Sfinks. Ilmselt on
see üks maailma vanimaid turistimagneteid, sest teadaolevalt juba Rooma
riigi aegu külastati seda massiliselt kui vaatamisväärsust. Arvatakse,
et Sfinksi ehitas Hafra u 2500 a eKr. Ent kindel see pole. Erosiooni
jälgede järgi on arvatud, et Sfinksi vanus on oluliselt suurem
12000-18000 aastat. Pea plahvatab, kui mõelda, mida see siis tähendab.
Isegi see fakt, et esimest korda kaevati Sfinks liivast välja Thutmosis
IV ajal u 1600 a eKr on numbrina justkui arusaadav, ent siiski lõpuni
hoomamatu. Kas Sfinks oli lõvipealine? Või milline ta oleks praegu, kui
Napoleoni sõdurid poleks pea pihta märki tulistades nina peeneks
lasknud? Ent seal ta seisab. Malbe ja iseteadvalt naeratav…
Sfinks, nagu püramiididki on kaugelt muljetavaldavam, kui lähedalt.
Rahvas lastakse läbi templivare üsna lõvikäpalise lähedale, ent ligidalt
paistab silma ka hiigelkuju kurb seisund – liivakivi erodeerub, Sfinks
muutub aeglaselt liivaks. Protsessi peatamiseks on hakatud kuju altpoolt
ülespoole keraamiliste plaatidega katma, aga see näeb välja nagu
plastiline ilukirurgia saja-aastasele. Õnneks pole keha esiküljele veel
jõutud ja Sfinksi pea, selja ja rinna pealt võib näha tema
aastatuhandete pikkust lugu. Kui mõelda, et Sfinks on olnud terve
inimsoo tsivilisatsiooni tunnistajaks!...
Sfinks
|
Üles |
Sfinksi tempel
|
Üles |
Sfinksi juurest tulles sattus Hele jutustama ühe vanamehega, kes
papüüruseid müütas. Nüüd oleme siis mõne vajaliku pildi võrra (mis aitab
mõnevõrra kodus ootavate jõnglaste kingimuret leevendada) rikkamad.
Hele sõbrannadega
|
Üles |
Vot see pilt on 1000 aastat vana! Ainult täna ja ainult teile...
|
Üles |
Tuttavad turistid
|
Üles |
Lõunatasime hotelli Pyramids Inn restoranis Kleopatra, mille mõnusale
buffeele andis ekstra maitse terrassilt avanev vaade Giza platoole. Nii
sai rahumeeli kebabi järades ja head egiptuse kohvi rüübates Sfinksile
veelkord „tšau“ öelda.
Kleopatras
|
Üles |
Peaaegu miljonivaade
|
Üles |
Kairo Egiptuse muuseum asub Kairo südames, Tahriri väljakul. Tahrir
väljakut võiks tõlkida kui vabaduse või vabastamise väljak – sama nimega
platsi võib leida näiteks ka Baghdadist ja paljudest muudestki Lähis-Ida
linnadest. Tahriri väljaku äärde on kogunenud linna nooblimad ja
tätsamad majad - sealt leiab näiteks Araabia liiga peakorteri, mitmeid
ministeeriumite hooneid ja linna kallimad hotellid. Platsiga piirnevad
hooned pärinevad 19. sajandi lõpust, mistõttu väljaku ilme sarnaneb
pisut Pariisi või …Bakuu vanalinnaga. Kahjuks ei jäänud meil suurt aega
platsil jõlkuda – tegime pileteid oodates kiiresti aega parajaks
Egiptuse muuseumi aias ja oligi aeg sukelduda Lähis-Ida vanimasse
muuseumisse.
Veel bussiaknavaateid Kairost
|
Üles |
Egüptomaanid muuseumi aias
|
Üles |
Kairo Egiptuse muuseumi atmosfäär on justkui ajareis sajanditagusesse
aega, nagu mõni pildike mõnest Artur Conan Doyle loost. Vanade
klaasvitriinide vahel käies oleks täiesti normaalne järgmisest saalist
leida valgete panamakübaratega härrased khakivärvi inglise ülikondades,
käevangus valgesse riietatud daamid, kelle päevakübarat kannavad
ontlikult tahaplaanile hoidvad teenrid. Nagu Louvre’ Egiptuse osakond
või Briti muuseumi filiaal… Või nagu vana versioon Tartu Ülikooli
Zoloogiamuusemist. See klassikaline teaduse ja muuseumi stereotüüp, ilma
QR koodide, virvendavate ekraanide ja pealiskaudsete tekstideta. Iga
eksponaadi juures on raamitud stendike tiheda masinakirjas trükitud
infoga - ma ei imestaks, kui enamus neist pärinekski 1902 aastast. Ma
kaifisin seda olustikku ja miljööd ilmselt palju enam kui eksponaate.
1915
|
Üles |
Meidumi haned... Minu abolutne lemmik se's muuseumis. Arvatakse, et
pärineb Hufu poja ja tema naise hauakambrist
|
Üles |
Egiptuse muuseumis asub maailma suurim Antiik-Egiptuse vidinate kogu,
mis haarab eksponaate eeldünastilisest perioodist kuni kreeka-rooma
ajastuni. Muuseumi eellugu ulatub juba 1850-tesse, kui Louvre muuseumist
saadeti Egiptusse Auguste Mariette esialgu uurimistöid tegema, kuid
kellest sai varsti loodava muuseumi esimene direktor. Esimene muuseumi
hoone asus Boulaqi sadamas. Hoone jäi väikeseks ning lisaks sai pihta
Niiluse üleujutuses. Edasi viidi see Ismail Pasha paleesse Gizas, kuid
juba ekspositsiooni ülesseadmise ajal oli selge, et hoone jääb
väikeseks. Seepärast kuulutati välja 1895. a arhitektuurivõistlus
muuseumihoone ehitamiseks. Seitsme osaleja hulgast valiti välja
prantsuse arhitekti, Marcel Dourgnoni, töö. Muuseum avati 1902. a ja see
pakub huvireisijatele silmarõõmu tänini.
Kirjutaja
|
Üles |
Anubis
|
Üles |
Sheikh el-Balad (Ka-aper) matusetalituste
peapreester-jutustaja
|
Üles |
Hufu vend, prints Rahotep ja tema abikaasa Nofret
|
Üles |
Hufu - õigeminei ainus teadaolev kujuke temast
|
Üles |
Menkaura koos jumalanna Hathori ja jumalanna Batiga
|
Üles |
Amenhotep III pantrinahas
|
Üles |
Tantsivad kääbused
|
Üles |
Nefertiti
|
Üles |
Tutankhamon
|
Üles |
Kui rääkida eksponaatidest, siis ühel hetkel tabasin end mõttelt, et
jalutame ilmselt suurimas Vana-Egiptuse nekropolis: enamus sellest
kolast, mis kenasti nummerdatuna vitriinidesse riita on laotud, tuleb
hauakambritest. Enamgi veel – lõviosa eksponaatidest on sarkofaagid ja
muumiad ning hauapanused. Ma ei usu, et enamus neist enne surma sellele
mõtles, et nende maised jäänused ilmarahvale vaatamiseks satuvad. Kas
kõik need ka’d ja ba’d ikka on saanud läbi omaaegsete riituste vabaks ja
Osiriselt rohelise tule või luusib osa neist senini Tahriri väljaku
äärses majas ringi otsides lunastust? Kuidagi kõhe hakkas…
Virnade viisi kadunukesi...
|
Üles |
Õhtu lõpetasime jalutuskäiguga vanalinnas. Buss pani rahva maha Bab
al-Futuhi linnamüüri värava ääres ja edasi kõmpisime juba vanalinna
sisemusse. Põnev oli jalutada – meie seltskonnaga liitus kohe bussi
juures paar turvameest ja paar politseinikku, kes jäid meiega kuni bussi
tagasi kobisime. Esialgu tundus see nagu overkill, kuid seda melu
ja sädelevat elu vaadetes oli kindlasti palju pingevabam; mitte, et
kuidagi see turumöll ümberringi kuidagi vaenulik oleks tundunud. Aga –
kes teab – igatahes tundub olevat siin ment argument ja jalutades
poodidest mööda aktsepteeriti politseid ja ei käidud nii massiivselt
pinda nagu seni kogetud turistilõksude juures nänniputkade aladel.
Bab al-Futuh - linnavärav XIII sajandist
|
Üles |
Vanalinnas...
|
Üles |
Kairo vanalinn on üüratu ja kihiline. Mul pole illusiooni sellest, et
saime silme ette läbilõike kogu sellest kirjususest, mis sealt oodata
võiks, ent mõnus jalutuskäik oli sellegipoolest. Samas mingi mulje
ikkagi sai. Enamuse vanalinnast moodustab üks suur souk – turg.
Kvartalite kaupa jaguneb see erinevate teemade vahel: ühes plokis
müüakse ainult ühtesid asju, teises teisi. Meie sattusime tänavatele,
kus müüdi õnneks nii ühte kui teist, mitte, et ma isiklikult oleks
kuidagi šoppamisest vaimustunud. Kuigi jah – ostsime meiegi kaasa
araabia kohvi – no oli just Jordaaniast ostetud varu otsa saamas. Et mul
hakkas fotoka mälukaart täis saama, otsisin kohta, kust saaks SD kaarti
osta. Giidi ja turvamehe abiga lõpuks leidsimegi putka, kus kaarte
müüdi. Ostsin ja… vähemalt siiamaani pole seda tööle saanud. Nägime
poode, teemaju, mošeesid ja niisama maju – ma ei ürita isegi kaardi
abiga meelde jätta või meelde tuletada nende nimesid, kuigi giid siin ja
seal osutas, et vaat see on 10. sajandist ja see 13. sajandist –
selliste elamuste-mälupiltide tekitamiseks peaks seal surfama mitte mõne
tunni, vaid paar päeva. Aga ikkagi ma olen väga rahul, et giidid selle
nende jaoks tüütu ja natuke ka närvseööva rahvakantseldamise ette
võtsid.
Tagasi hotelli sõitsime loojangul. Bussiaknast näidati tuttuut Egiptuse
tsivilisatsioonimuusemi – õueala nägi välja igatahes kutsuv -,
linnamüüri jm. Õhtusöögi vaadet hotelli restos vürtsitas igatahes
lennukivaade ehakumas Niilusele…
Salah Al-Din Al-Ayoubi linnus läbi bussiakna
|
Üles |
Läbi õhtuse Kairo
|
Üles |
* * *
Aga sealt tuleb Hele, naeratav, ilus ja särav!
|
17.03.2022. Restoran Zafrana House. Ain Sukhna
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Köhte
|
Üles |
Mõnus!
Just lõpetasime lõunasöögi ja hetkel on pisut vaba aega, et kirja panna
tänased märksõnad. Natuke nagu kurb ka – viimane päev Egiptuses.
Eilne hilisõhtu Zeni kohvikus möödus veini ja värksete aedviljadega
Egiptuse teemadel – tuletasime meelde reisi ja kaasa võetud
kohustuslikku kirjandust, meenutasime Dänikeni ja jõudsime tõdemuseni,
et Egiptus on lahe! Tegelikult ongi olnud tore reis. Kui siin Philaes
meie egiptuse giidiga juttu ajades vihjasin, et võiks olla kohtadel
rohkem aega, et skitsida, vaatas ta mulle otsa tõsise näoga ja ütles, et
(parafraseerin), ära vingu – sa saad sellises ajaraamis ära näha kogu
Vana-Egiptuse koorekihi. Nii ongi. Ja ma tegelikult ei vingu. Pigem on
asi selles, et maitse on suus, nüüd võiks minna muid, vähemtähtsaid,
kivihunnikuid vaatama.
Ahjaa – veiniõhtu lõpetasin toas tuareegi
muusikaga – Tinariweniga. Kuidagi tundus see minevat siin, Sahara
veerel….
Iswegh Attay…
You told me something and I never answered
But if we meet one day, I will answer
I drank a glass of tea
That scorched my heart first...
Tinariwen / Iswegh Attay
* * *
Hommik
oli – juba nagu tavaliselt – varajane. Kiire hommikusöök ja bussi. Oleme
teel Hurghada lennuväljale. Läbisime kõrbe ja naasime Punase mere
kaldale – edasi kulgeme juba piki rannikut.
Hommikune hotellirõdu-Kairo
|
Üles |
Tšau, Kairo!
|
Üles |
Hommikupooliku suuremateks imedeks peale kõrbe salapärase ilu olid
Uus-Kairo ehitusalad – elamukvartalid, kinod, staadionid ja koolid keset
kõrbe. Kilomeetrite viisi ehitust. Tõesti peab see vajadus ja usk olema
suur, et keset kõrbe selline arendus tööle panna ja valmis ehitada. Ma
ei tea tagamaid, aga vana Kairo ikkagi asub jõeorus, millel on
looduslikud eeldused elamiseks, uusarendus kõrbes sõltub 100% pumpadest
ja veetorudest – ju siis on praeguse Kairo meeleheide nii suur, et osa
asustusest tasub kõrbesse viia.
Ent edasi – düünid ja kaljud, kaljud ja düünid...
Uus Kairo kerkib
|
Üles |
Siiski, pikal sõidul
tehti enne praegust lõunapausi üks peatus – kohalikus Circle K-s. Ausalt
öelda palju sarnasusi meie „Statoilidega“ ei tuvastanud, võib-olla
ainult kohvi, mida serveeriti sarnase kujuga topsist. Kiirtoiduvalik
(menüü vähemalt, sest ma ei ostnud närimist) igatahes erines meie omast
nagu öö ja päev. Suurim erinevus ent ikkagi on tubaka teema – sigaretid
on avalikult väljas, suured sigaretireklaamid nagu vanasti, kui kõik
korras oli, koos vähki surnud Marlboro-Mani postritega. Aga see selleks.
Mina ostsin hoopis õuna-õlut (loomulikult kohalikku konteksti arvestades
alkovaba). Ega ma seda väga pikalt mekkida ei saanud – enne avamist
lendas see mingi saatuse vingerpussi tõttu bussi põrandale ja lõi korgi
pealt…
Vana tuttav
|
Üles |
Jälle kõrbes
|
Üles |
Ja olengi taas tagasi siin, Zafrana House söögikohas, Kairo – Hurghada
maantee ääres. Lõuna oli mõnus, pearoaks köhte, mis kõlab huvitavalt,
ent tegelikult on põhimõtteliselt kebab. Sama on kohviga – türgi kohv on
seesama, mis araabia või egiptuse kohv (sünonüüm ka armeenia ja gruusia
kohvile). Ehk siis kardemoniga jahvatatult röstitud kohv. Aga maitseb
see hetkel jumalikult. Päike paistab. Esimest korda sel Egiptuse reisil
olen end välja sirutanud täispäikesesse – lõpuks on suvi ja mõnusalt
soe.
Zafrana House
|
Üles |
Hurghadasse on veel paarsada kilti minna…
|
17.03.2022. Kairo lennujaam. Epiloog
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Punane meri
|
Üles |
Sõit
sujus. Ega midagi väga meeliülendavat akna taga ei näidatud – mõned
nafta- ja gaasiplatvormid Punase mere ääres ehk välja arvata.
Puurivad...
|
Üles |
Lennujaamas
läks sisseregamine ka enam vähem, kui välja arvata tige läbiotsimine
igas väravas ja ajukepp pastakaga… Viimane on lausa habemega lugu.
Loomulikult tõmmati mind pagasiga hoovi ja sobrati kott läbi. Midagi
põnevat ei leitud peale söetablettide – nende otstarbe selgitamine
viipekeeles oli muidugi omaette väljakutse, aga aru me tollimehega
lõpuks üksteisest saime. Et läbiotsimine lõpetada, tuli mingile
formularile panna allkiri. Et tollimeeste pastakas oli läinud rändama,
kästi mu pastakas otsida. Ausalt öelda ma ei olnud vaimustuses suurest
kohvrist joonistamise asjade välja koukimisest, mistap ütlesin, et mul
pole pastakat. Sellele järgnes viis minutit helistamist, mille peale
kästi mul kerida kus kurat ilma allkirjata. Aga muidu on ok. Ootame nüüd
lendu.
Egiptus
oli äge, oli tõesti äge...
* * *
Niilus...
|
Üles |
|
|