Tripi kaart |
Hispaania 2005 sügis |
Lisalugemist
|
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Andaluusia 01.02. - 11.02.2005
Kirjutatud kevadel 2006, 2008
Kord Alcazari aedades...
Hispaania, õigemini, Andaluusia, on mõnus. Kuigi seekordne külastusaeg
oli suhteliselt külm - ikkagi veebruar ju, on muljed seda paremad, et
kõikeummistav turistidehord oli veel kodus. Muidugi olid seetõttu kinni
ka mõned kohad üldse, kuid enamasti jätkus teenindajatel aega mõnusaks
suhtlemiseks, kusagile ei pidanud ootama, kusagile ei pidanud
kiirustama. Isegi Alhambras oli võimalik pildistada ilma, et mõni
jaapani turist oleks alailma pildi peale koperdanud.
Iseenese jaoks oli marsruut suuresti 1999.a. ja 2004.a. käidud kohtade
kordamine. Iseenda jaoks sellest korrast ehk eredamad muljed Cordobast
ja Gibraltarist. Saatuse tahtel aga ei jäänud 2005.a. kevadine käimine
Hispaanias viimaseks. Ka siis olime valdavalt Päikeseranna piirkonnas,
Gibraltaril, Mijases. Sügisese ja
üsna karismaatilise tripi kohta saab
lugeda täpsemalt siit.
Kes tahab aga lugeda Hispaania muhedusest lähemalt, soovitaks vaadata -
Dean Howelli e-raamatut: Familiar Spanis Travels
Kuna ma esimese soojaga kirjutasin 2005. a. veebruaris umbes poole tripi
kohta muljed üles ning siis jäi ajapuudusel asi Sevilla juures pooleli,
siis nüüd - 2008.a. keskel ei hakka ma puudu olevat enam põhjalikult
juurde kirjutama, vaid peale fotode pealkirjade lisan vajadusel lingi
või mõne kommentaari - kuidas just parajasti tahtmine tuleb. Aga võib-olla mõnel päeval tuleb vaim ja
tahtmine peale... Sihtkohad märkisin kaardile.
Niisiis...
Sulev Nurme ja Hele Nurme fotod
Cordoba katedraal
|
Üles |
|
|
Üles |
|
Jerez: first touch
Järgmine |
Proloog |
Üles
...RyanAiriga Riia - Frankfurt Hahn - Jerez. Jube.
Mitte lennuk, vaid passimine Hahnis - 7 tundi tühja koha peal. Lennujaam
on nagu angaar, kohta olemiseks praktiliselt pole. Veetsime öö
magamiskottidega mingi kassa ees, pidevas hirmus, et koristaja sõidab
oma hiigeltolmuimejaga lihtsalt üle. Aga ei vingu, sest kokkuvõttes oli
edasi-tagasi lennupiletite maksumus 800.- eeku.
Kohalik Crown-i rendikas Jereze lennujaamas ootas oma neitsilikkuses.
Maandumisjärgset šokki - sooja oli vaid mõni kraad üle nulli - leevendas
see, et tõepoolest internetis broneeritud auto (Ford Transit or similar)
oli kohal ja peale 5 minutilist paprite täitmist oli see meie käsutuses.
Mis veelgi parem, auto ei olnudki Ford, vaid tuttuus VW Transporter ja
ainult 2000 km sõitnud. Et praktiliselt magamata öö oli seljataga, tuli
panna paika 2 strateegiliselt olulist asja: leida süüa ja veini ning
leida koht, kus see siis ära hävitada. Esimene piknik Jerezes...
Maastikuinimestele kohaselt veetsime selle kohalikus linnapargis,
Sandemani šerrikeldrite lähedal. Arvatavasti oli see üks tuulisemaid ja
külmemaid kohti tol hetkel. Kuidagi veider oli sellise kahtlase
temperatuuriga veebruaris vaadata tegutsevaid purskkaeve, palme ja
oranživärvilisi apelsinipuid tänaval... Prrrr...
Tegime plaane. Jerez on põnev ja tuntud peamiselt oma šerrikeldritega,
kuid jalutamist väärt on ka vanalinn ning katedraal - renessanssne ja
barokne vormikõne segiläbi... Torn on ehitatud endise minareti
varemetele, tüüpiliselt Andaluusias. Capilla de las Animas – on võimalik
vaadata maale Hispaania barokist (näit. El Tahonero) – see info jõudis
kohale alles pärast reisi lõppemist.
Riia... siis 1,2,3 ja kohal
|
Üles |
Piknik
|
Üles |
Katedraal ja vanalinn
|
Üles |
|
Šerrikeldrid
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Šerrilekeldrid olid
turismiinfo järgi talveks suletud, kuna pole eriti külastajaid.
Hulkusime niiviisi mööda linna, kui äkki Hele siiski leidis ühe väiksema
-
Bodegas Tradicion, vanema ja
auväärsema, mille omanik juhtus kohal olema ning oli nõus mingi
mõnekümne euro eest ekskursiooni tegema ning ka hiljem degusteerimise
organiseerima.
Enamus šerrikeldritest polegi tegelikult päris keldrid, vaid kivist
laohooned, kus suist temperatuuri hoitakse välisest madalamana hoone
savisest pinnasest põranda kastmisega. Selles konkreetses keldris
(kahjuks on koha prospekt kusagil raamatute vahel – püüan nime vähemasti
üles otsida...) üllatati meid lisaks veinivaatidele ja sellele, kuidas
šerrit toodetakse igatahes muljetavaldava kunstikoguga.
Ekskursiooni tipp oli muidugi degusteerimistuba, mille tumedast puust
tahveldistega seinad ja samast materjalist riiulid koos tolmuste
pudelitega erinevatest ajastutest juba ise oli vaatamisväärsus, kuid
veinid... 10 aastat, 20 aastat, 30 aastat, 40 aastat vanad.... Milline
värv, aroom ja maitse! Kuigi maitsjate eriliseks lemmikuks sai
Pedro Ximenez, olid ka proovitud Fino, Amantillado ja Oloroso
suurepärased – ja oma hinna väärilised – alates 40 euri pudel. Esitleja
– üks bodega omanikke, lüheldane mustaverd mees, seletas, et nende
kelder on üks vanimaid, väiksemaid ja ei tegele masstoodanguga. Nad
ostavad valitud kohtadest sobivate aastakäikude baasveinid, millega siis
edasi tegeletakse. Hiljem, ostes poest 2...4 euroseid nn šerrisid, või
külakõrtsis kohalikku finot maitstes, tuli tõdeda, et pärast keldris
maitstut oli see hoopis midagi muud...
Iseenda jaoks oli Pedro Ximenez tõeline avastus. Kui enne seda olin
arvanud, et Porto portveinikeldrites maitstud tawnyd on parimad
dessertveinid, siis nüüd enam selles nii kindel polegi...
Bodegas Tradicion
|
Üles |
|
Sevilla: vol 1
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Õhtuks jõudime Sevillasse,
linna, mille väidetavalt asutas Herakles – samas ka konkista pealinna...
Peale tõsiselt halba elamust kohalikus hiinakas, üsna Giralda lähedal,
sai vähemalt vaimutoitu vanalinnas kõndides. Torre del Oro ja osa
Giralda esisest väljakust oli küll remondis, kuid öötuledes linn on juba
iseenesest vaatamisväärsus.
Alcazar
|
Üles |
Katedraal ja kellatorn - Giralda - endine minarett
|
Üles |
|
Sevilla vol 2: päevavalgel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
On muidugi huvitav püüda selgitada umbkeelsele
hispaanlasest pensukatöötajale küsimust, kas võib telgid kõrvalasuvasse
oliivisallu maha panna. Peale üsna väheinformatiivset keskustelu oli ta
kõigega nõus, kui me enam ei tahaks telke tankurite ette panna. Sobis!
Ja nii sai esimene ööbimiskoht vanade oliivipuude all - kaunis...
Vaevalt, et pensukamehel oliivisaluga mingit pistmist üldse oli.
I laager
|
Üles |
Päevane Sevilla on hoopis
teistsugune. Sevillas on palju erinevaid söögikohti ja kohvikuid. N. n.
Tapa-baari põhimõttest saime hommikul hea ettekujutuse, kui ühte
soliidsemasse sisse astusime. Tellisime süüa ja ainuke, mis
laualetooduna mõõtudelt vastas ettekujutusele, oli 0,5 l õlu. Ülejäänud
portsud olid miniatuursed. Kuna eelnevatel reisidel ei olnud ma
Tapa-baaridesse söömiseks sisse astunud, vaid ainult, et ammutada 0,5 l
San Migueli, siis põrmustas see kogemus mu ettekujutuse tapast, kui
mingist pannkoogist. Tapa on põhimõtteliselt igasugune suupiste – st
maksab praehinna, kuid seda on 4 x vähem. Tundsin end päris lollina,
seda enam, et kaasasolnud lugemises, oli sellest kirjas juba esilehel...
Ning tegelikult püüdis seda meile selgeks teha ka koha perenaine, kuid
hispaanlastele omaselt vaid omas keeles, mistõttu point läks meie jaoks
kaduma.
Aga linn oli mõnus. Kohustusliud kohad, maailmakuulus Sevilla katedraal,
Giralda (katedraali torn, endine ümberehitatud minarett), Alcazari aiad,
Torre del Oro (viimane ainult küll läbi katteriide) jne üle vaadatud,
maandusime osa seltskonnaga ühel jõeplatvormil asuvas välikohvikus. U.
+24 kraadi, päikeseloojanguni veel vaid pool tundi – kujutage ette seda
valgust! – ja õlu 1 euro 0,5 l! Kuum tortilla, ei mingit segavat
tümakat, ainult vee loksumine Rio Guadalquiviril harjutavate aerutajate
aerulöökidest ning ei ühtegi turisti (peale meie muidugi). See poolteist
tundi oli selle reisi üks parimaid momente – minu jaoks...
Sevilla
|
Üles |
Katedraal: Kolumbuse sark
|
Üles |
Katedraal: hobused ja Apelsinipuude siseõu - koht kus kunagi moslemid
palvetasid
|
Üles |
Päikesepaistes Guadalquiviri kaldapealsel
|
Üles |
|
Carmona
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Roomaaegne linn, mille tänavate struktuur pärineb
väidetavalt Rooma ajasst (kusagil 200 – 100 e. Kr). Kuna see jääb
nagunii Sevilla-Cordoba vahele, veetsime hilisõhtu selles, üsna kitsate
tänavatega paigas. Peale tänavavõrgu põhiplaani mälestavad iidset
võimsust Rooma nekropol ja kaks linnaväravat – Cordoba ja Sevilla värav
(fotol Sevilla värav – Rooma aega markeerib ehk müüride alumine osa –
mauri ja veel hilisemad ümberehitajad on igaüks asjale oma jälje
jätnud).
Linn oli väga sümpaatne. Jällegi, mulle isiklikult on meelde jäänud üks
linnaväljaku lähendal olnud püstjala nurgabaar, kus kaks halli pässi
koledasti teineteisega vaidlesid. Üks neist oli baarimees ja kui nad
lõpuks aega said, siis minu küsimuse peale – something to drink, please
– valas kurjema välimusega vanamees määrdunud klaasi u. 100 grammi jagu
kuldset vedelikku ja ühmas: „fino, manzanilla”. Jook maitses nagu
retsinas leotatud hallitusjuust... Aga koht oli – mõnus: siniste
ornamentidega majoolika seintel, kokkuklopsitud baarilett ja
õllekraanid, mis olid kindlasti pärit teise ilmasõja päevilt –
kokkuvõttes väga ehe!
Carmona hämarus
|
Üles |
|
Cordoba
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Enne Cordobat jäime lõpuks pidama mingi
prügihunniku kõrval tolmava põllu ääres. Öösel nägi see välja tegelikult
palju parem...
II laager. Maisipõld... lihtsalt talvel
|
Üles |
Cordoba on vana kalifaadi pealinn ja ülikoolilinn, pika ajalooga linn.
Igal pool on see ka tunda. Ent Cordoba süda on Mesquita - kunagi
kalifaadi suurim mošee, nüüd katoliku katedraal. Kui Torre de Calahorra
poolt jalutada üle vana Rooma silla vanalinna poole, kõrgub vana
sakraalehitis sümbolina linna kohal. Väliselt ei olegi hoone suurus nii
imetlustäratav - näiteks Hagia Sofia Istanbulis või Peetri kirik
Vatikanis jätavad juba kaugelt hiiglasliku mulje, sest on vaates avatud,
ent Mesquita peitub nagu hoonete vahele ja temast on paista linna kohal
vaid "jäämäe tipp". Ent sisse minnes avaneb tõeline ilu. Olen selles
kiriku käinud nüüdseks kolm korda ning alati on sellel pakkuda midagi
uut. Eks seda mauri arhitektuuri on kogu Andaluusias ju igal pool ning
paljud mošeed on saanud kirikuteks, kuid Mesquita - julgen öelda, on
eriline - tema vägev sammastatud ruum, värvid, dekoorid, valgus.
Jumalakojaks ehitatud maja on Jumalakoda - ükskõik kuidas ja mis
sümbolitega me seda täidame - Mesquita on selle tõestuseks.
Rooma algupäradega sild ja
kindlus
|
Üles |
Mezquita
|
Üles |
Alcazari aiad
|
Üles |
Kõrtsus ja poes
|
Üles |
Cordoba
|
Üles |
|
Jaen
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Jaen - oliiviõli pealinn - on Andaluusia idaossa
jääv suur linn, millest jäid meelde eelkõige
Santa Castalina kindlus, kust avaneb
tõeliselt hea vaade ümbritsevatele aladele ja linnale. Muidugi ka
katedraal, mida peetakse Andaluusia renessanssarhitektuuri üheks
silmapaistvamaks näiteks - seepärast ka UNESCO nimekirjas. Pean samas
häbiga tunnistama, et kui Santa Castalinalt alla ronisime, siis minul ei
jätkunud jõud katedraaliga lähemalt tutvuda, vaid pidurdusime Herkkiga
kiriku kõrval kõrtsus kuniks teised vaatamisväärsustega tutvusid.
III laager - jälle
oliiviistanduses, kusagil Cordoba ja Jaeni vahel
|
Üles |
Santa Castalina
|
Üles |
Katedraal
|
Üles |
Kõrts
|
Üles |
|
Granada. Alhambra
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Külmal aastaajal on neid maailmakuulsaid aedu ja
hooneid külastada palju mõnusam - mis teeb eestlasele +10 C, sest, muud
turistid on enamuses sellel ajal kusagil, kus on päriselt soe... Granada
on ise väga mõnusa vanalinnaga, milles klišeena tõuseb esile kohustuslik
katedraal. Ent linn ise jääb varju selle kohal kõrguvale Alhambrale ja
Generalife aedadele. Mis need on, saab igaüks ise üles leida, kes ei
tea. Kui olla päris aus, siis Alhambra kogu võlu peitub Lõvide õues ja
pisut Mirdiõues - ülejäänu on osaliselt varemeis ja tahab pisut
kujutlusvõimet ning kaarti. Ent Lõvide õu! See on äärmiselt lihtne ja
mõjus - ilus, eriti kui saad vaikselt sammaste vahelt vaadata ilma
sadade jaapani turistideta. Ja muidugi need sammaskäigu laemustrid...!
Seal võib seista tunde ja lihtsalt vaadata...
Generalife aiad on vaadatavamad, sest nad on
enamuses taastatud. Lõputu terrassidel kulgev aedade rägastik, igaüks
pisike ja omamoodi iseseisev universum. Pöetud küpressid, mirt, roosid
ja vesi, vesi vesi... Vesi on purskkaevudes ja käsipuudes, kanalites ja
pisikestes basseinides. Beduiini maailm - vesi on elu ja vesi on rikkus.
Alhambra
|
Üles |
Lõvide õu
|
Üles |
Generalife aiakesed
|
Üles |
Granada. Katedraal.
Linn, Don Quiote, Sancho Panza ja Seis Peniques
|
Üles |
|
Costa del Sol
Järgmine |
Eelmine |
Üles
IV laager esmapilgul mahajäetud maanteel, kuni tuli mingi tsiklimees,
kes silmad suured peas püüdis meile selgeks teha, et kaduge siit, kohe
tuleb mäest alla rekka. Me ei saanud keelest aru. Tsiklimees lõpuks
loobus ja läks ära. Ja siis tui rekka (ok, väike, aga ikkagi rekka).
Lahkusime pikema aruteluta ja kiiresti.
Esimene hommik, kui
kraadiklaas näitas üle +5C
|
Üles |
Kohustuslik!
|
Üles |
|
Nerja
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kuiv. Juba 800000 aastat tagasi kadus neist
koobastest vesi... Muidu on need 1959.a avastatud koopad nagu nad kõik
siin Euroopas (ja kahtlustan, et ka mujal maailmas) on. Kui
Postojna koobastikus oled käinud, siis
Nerja enam millegagi eriti ei üllata, va, et seal on suhteliselt soe ja
kuiv.
Action!
|
Üles |
|
Mijas-Fuengirola
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Endine maaliline mägikülake Costa del Soli lähedal
- nüüdne villade asumaa, kuigi jah, vana lubjatud kesklinn (kohalike
jaoks küla) on siiski olemas ja jahedal õhtupoolikul üsna õdus. Linnast
avanevad head vaated Vahemerele ning Costa del Solile. Romantiline
jalutuskäik ja siis Fuengirolasse - üheks ööks päris katuse alla.
Fuengirolas peatusime minu lahkete sugulaste
juures. Fuengirola - endine kalurikülake (veel ca 20 aastat
tagasi pea tundmatu kohta) on tänaseks üks turismilinn Costa del Solil.
Biitš, biitš, biitš... betoonkolakad, betoonkolakad, betoonkolakad...
otse vastu merd. Varasemast kogemusest teadsin, et augustis on siin
täishullumaja, veebruaris oli aga meeldivalt õhku... Aga teha, kui ei
viitsi rannas vedeleda, pole seal tegelikult mitte midagi .
Supermercato. Mis oleks
Andaluusia ilma mägiõhus kuivatatud seakintsudeta? ...Mehed võtavad
parklas õlut.
|
Üles |
Mijas
|
Üles |
Jällenägemisrõõm
|
Üles |
|
Gibraltar
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Suurbritannia koloonia, ahvid, sõjatunnelid, Gibraltari kalju, La linea,
(ja tollal veel) NATO sõjaväelennuväli, üle pea tuhisevad hävitajad,
poole kallimad hinnad, piirikontroll ja parkimisprobleem... Õõvastavalt
verine ajalugu ja palju kisa selle ookeani suus oleva lubjakivist
kaljutüki pärast, mis ikka ja jälle on tõstnud tüli kõigi vahel, kes
siia oma jala on pistnud. XX sajandil on olnud nääklejateks britid ja
hispaanlased... Aafrika on siit Hearklese kiviviske kaugusel.
Tervituseks said mu fotokas otsa akud, mistõttu pole sealt ka eriti
pilte.
Vt. rohkem muljeid mõni kuu hilisemast tripist...
Gibraltari ahvid (paremal
:))
|
Üles |
Aerodroom ja seda
läbiv ainus poolsaarele suubuv maantee
|
Üles |
|
Tarifa
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ööbimine - VII laager - taas telgis, seekord
kusagil Algecirase ja Tarifa vahel savisel künkal. Savisuse ebameeldivad
küljed ilmnesid hommikul, kui selgus, et sajab... Ent õhtu ja hommik
olid muidu ilusad: kitsed ja lehmad ja Gibraltarivaade.
Ennelõunal parkisime end Puerto de Tarifa alla
rannale. Kiiret enam ei ole - "kohustuslikke" objekte ka mitte.
Kuivatatakse telke, käiakse ujumas ja mängitakse (veinipudelite)
tagaajamismängu. Ent Tarifa on tõeline randade linn - Tarifa ja Cadizi
vahel on külluses osaliselt ka metsikut valge liivaga ookeaniranda,
isegi veebruaripäikeses oli eestlase jaoks seal tõeline biitši-ilm...
Gibraltar.
Laagriplatsilt
|
Üles |
Hommikuidüll
|
Üles |
Puerto de Tarifa
|
Üles |
|
Cadiz
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Cadizi jõudsime loojanguks. Mitte, et seal taas
oleks olnud midagi väga erilist. Lihtsalt nautisime olemist ookeani
rannal ja kusagil tuli ju õhtust süüa. Ka meie eelviimane ööbimiskoht
sai liivasele ookeanirannale, kusagil Cadizi ja San Fernando vahel, kus
umbes samas kohas sai ööbitud 1999..a... Nostalgialaks... Ja muidugi
õnnestus praktiliselt viimasel päeval buss ära kriimustada: see oli juba
kenasti ära pargitud, kuid muidugi oli vaja seda veel paremini parkida
ja nii õnnestus selle mõistetamatu tegevuse käigus nurk ära kriipida.
Kõige müstilisem oli see, et ma ise olin roolis... Miks?.
Cadiz
|
Üles |
Eelviimane - VIII - laager rannal... miljonivaade telgiukselt
|
Üles |
|
San Fernando
Eelmine |
Üles
San Fernando - väike linnake mitte kaugel Cadizist
- sai selle reisi lõpuakordiks. Daamid nõudsid veel üht 100% rannapäeva
ookeani rannal. Panime end paika peale telkide kuivatamist kümnekonna
kilomeetri kaugusele linnakesse nimega San Fernando, kus peale biitši
võis ka neil mingit tegevust olla, kes ei viitsi päevitada. Naised
kobisid tuulisesse randa lõdisema... Läksime Eeroga rannast kaks sammu
edasi, nö biitši tugimüüri taha ja leidsime inimtühja kõrtsu -
suhtlemisvaeguses baarimees ja terve kõrts oli vaid meie päralt - õlle
hinnaks kannu eest 1 euro, vaagnatäis frititud mereande viiekas,
oliivivaagen sekka puhta tasuta. Puhkus! Jutt ja õlu jooksis. Tellisime
juba teise vaagna ja kolmandad õlled, kui tuli Herkki korraks... ja jäi.
Siis tuli Tanel, korraks... ja jäi. Siis tuli Ilmar vaatama, kuhu teised
on jäänud ja jäi ise ka ning lõpuks Heiki - ka tema jäi. Paari tunni
pärast peale viimase mehe kadumist hakkasid tüdrukud midagi kahtlustama
ja tulid vaatama... Jäid nemad ka. Selleks ajaks oli mul tellitud õllede
arv segi läinud, baarimees tegi eiteamitmendat mereandide vaagnat, tõi
selle lauale ja lõi käpsi. Tüdrukud vaatasid seda kõike ammulisui... Lõpuks, päike hakkas loojuma, ütles baarimees, et ta peab nüüd minema,
tegelikult pidi juba tund aega tagasi, aga ei raatsinud veel...
Ja nii leidsime end märkamatult telkimast
öise Jereze lennujaama lähedalt põllult, et varahommikul alustada
tagasilendu. Kui hommikul telke hakkasime kokku panema, näitas auto
termomeeter vaevalt kraadi üle nulli.
Ma ei saa näidata kui pikk
see oli, kuid silm oli nii suur!
|
Üles |
|
|