Lisalugemist
| Andaluusia
2005
|
Tagasi (reisikirjad) |
Intro
Järgmine
Üks jaburavõitu seiklus Andaluusias 01.10...15.10.2005
Ükskord Andorras
Täielik ebaõnn - 40 kilomeetri jooksul kaotasime 2
autot... Sellist viltuvedamist ei oleks osanud uneski näha... Aga,
(parafraseerides hr. A.Sihvkat), kui kõik ausalt ära rääkida, peab
alustama sellest, kui suve algul kunagi oli Pauliga - sugulasega
Hispaanias - juttu sellest, et nad otsustasid perega Eestisse tagasi
kolida ja juurdlevad kolimiseks vajaliku transpordi üle. Pakkusin tollal
välja, et võiksime siitpoolt paari-kolmekesi mingi väikebussiga kohale
sõita - meile pisuke suvepikenduse reis ja nad saavad ühtlasi enamuse
kolast Eestisse saata. Plaan võttis kuju. Leppisime kokku, et oktoobri
algul läheme tuttava VW Caravellega kohale. Tagasi tuleme kahe autoga -
nende pere tulnuks siis oma Peugeotiga...
Selle üle, et vahel lihtsalt mõni asi peab nässu minema, oleks pidanud
hakkama mõtlema siis, kui septembri algul sõitsid end pulbrist
debiilseks süstinud narkarid varastatud Ladaga tee äärde pargitud
Caravellele külje pealt sisse nii, et arutluse all oli koguni asja
müümine romulasse. Hakkasime paaniliselt uut sõiduvahendit otsima ning
peagi oli kokkulepe olemas ühe VW Transporteri suhtes... Paraku selgus
paari nädala pärast, et see buss siiski Hispaaniasse ei sõida (omaniku
naine ei lubanud - ja õigesti tegi!). Ent kuna Hispaanias oldi juba
meiega arvestatud, hakkas tööle paanikanupp. Helistasin Paulile, et sooh
- vaadake nüüd ise kuidagi transa, siitpoolt ei saa. Vaevalt olin kõne
lõpetanud, kui helistas Mati ja ütles, et uus buss on olemas...
Nii startisime 01. oktoobri õhtul AD 2005 Tartust 1991.a. ehitatud VW
Transporteriga, tuju oli hea...
Takkajärgi tarkust arvestades oli juba laupäevane start rumalus - ütles
vanarahvaski, et laupäev pole hea millegi alustamiseks. Teiseks ei
lülitunud juba Tartus sisse korralikult vasak suunatuli, kolmas käik ei
tahtnud sisse minna, esimestel käivitamistel tundus, et starteripuksid
poovad ja Rõngus avastasime, et olime Tartusse unustanud Haigekassa
tõendid tervisekindlustuse kohta... Kõik see oleks pidanud tegema
ettevaatlikuks, kuid me ei lasknud pisiprobleemidest enda tuju häirida,
vaid püüdsime kuidagi mugavalt end kolmekesi sisse seada kabiinis, kus
on vabalt ruumi vaid kahele suurele inimesele või kahele keskmisele
inimesele ja lapsele...
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme, Mati Mäe, Paul Nurme, Birgit Vaarandi
Velez-Malaga
|
Üles |
|
02.10. 2005. Poola, mingis pensukas,
pisut sealpool Varssavit...
Järgmine |
Intro
Öö möödus vahelduva eduga rooli taga. Selja taha oli jäänud paksu uttu
mattunud ümbersõit Lätis, kus oma tarkusest lõikama hakates tegime totra
ja mõttetu ringi, et mitte minna, nagu märgid näitasid, üle Šiauliai.
Tulemuseks oli tõelised 100 km stiilis "siil udus".
Leedus klaaris udu ära ning sai hakata sõitma. Nagu viimase aja komme
nõuab minu roolisoleku ajal, peatas sadakond km peale piiri leedu
politsei meie bussi väidetava kiiruse ületamise pärast küla vahel (küla
silti ei olnud küll näha, kuid vaidle siis meestega, kes on oma kindla
asja eest väljas). Käisin korraks politsei autos - vana Audi 100 -, kust
magusalt irvitavad tüübid saatsid mu autosse nõu pidama, et palju me
neile saaksime maksta. Jutt oli otsekohene ja ilma igasuguse
kaksipidimõistmiseta. Pisikese läbirääkimise tulemusena leppisime maksus
kokku 50 euri peale. Hea, et Matil kuudis ärgates jätkus mõistust mitte
valel ajal külguksest väljuda ja sõna jutuajamisse sekka öelda. Ei taha
mitte mõeldagi, kui suure mõnuga kohalikud politseinikud oleksid siis
oma fantaasiat tarvitanud rahanumbrite rehkendamisel...
Aga lõpuks olime ka Varssavist läbi...
Kusagil "sealpool" Varssavit
|
Üles |
|
03.10. 2005.
Prantsusmaa, Doubs´ org
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...ning valasime mootorisse õli ja radiaatorisse vett, mõeldes, et
pisike veekadu on sellise maa peale täiesti normaalne nähtus...
Saksamaa möödus vahejuhtumiteta, peatusime vaid tankimiseks ja ületasime
piiri Mulhouse' juures - seljataha jäi ööpimeduses helkiv Rein.
Magasime paar tunnikest teeäärses parklas Belforti külje all ning,
jällegi vaid tankimiseks peatudes, edasi Lyoni poole, et sealt võtta
suund juba Vahemerele - Montpellier' ja Perpignani suunas... Pool päeva
Prantsusmaal hoidis meeli ärevil armatuurlauale paigutatud
elektrooniline lisavidin, mis hommikust saadik muudkui seletas, et aku
ei lae. See jõudis juba üsna närvi ajada (ja mitte vähe - arutasime läbi
kõikvõimalikke musti stsenaariume), kui telefonikõnelusest auto
omanikuga selgus, et see jupstükk ajabki vahel segast...
Läbi Prantsusmaa
|
Üles |
|
04.10.
2005. Prantsusmaa, Villefranche du Conflent
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tükk maad peale keskööd maandusime u. 1100 a.
paiku asutatud Villefranche du Conflent'is - muljetavadava keskaegse
kindlusasula külje all. Eelmise õhtu elamustest oli kahtlemata
ebameeldiv üllatus Vahemere äärest. Kuldne rand Sete ja Cap d Agde
vahel, kus mõtlesime korraks ujuda, peletas pimeduse, lõikavkülma tuule
ja kahtlase temperatuuriga veega. Nii vaid peatusime paar korda rannal,
kuid vette kastetud end ei saanud...
Teine "huvitav" kogemus oli Perpgnanis, kus püüdsime leida tanklat, mis
töötaks veel ka 22 paiku õhtul - lootusetu üritus. Õnneks lõpuks tänu
kohalike abile leidsime automaattankla, mis töötas mingil moel
rahvusvahelise krediitkaardiga (mitte mingi kohaliku "säästukaardiga").
Mu meelest on Prantsusmaa hea näide sellest, mis juhtub, kui
ametiühingud mitte kellelgi tööd teha ei lase - õnneks muudes riikides
paaripäevane töönädal mõneminutilise tööajaga päevas veel ei kehti.
Kindlasti oli möödunud päeva üheks elamuseks Lyoni ring - ustamatu
elamus Marseille suunas sõites... Seda liikluse mitmetasandilisust ei
saa kirjeldada - seda peab kogema...
Hommik oli üllatavalt külm ja eesmärgiks Andorra,
tänu millele ei viitsinud meist keegi karges hommikuõhus linnakesse
arhitektuuriretkele minna (seda enam, et kord juba selles asulas ka
käidud). Seega - hambad puhtaks ja edasi...
Villefrance du Conflent
|
Üles |
|
04.10. 2005. Andorra
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Andorra võttis vastu +4 kraadise temperatuuriga ja
lumega. Iseenesest polnudki see nii suur šokk, sest Villefranchest
startides näitas termomeeter vaid +9. Teede ääres andsid peatsest
talvest tunnistust kahemeetrised triibulised kepid markeerimaks
lumesahkadele tee trajektoori.
Tee, mis Vahemere rannikult algab ja edasi läbi mäeahelike Andorra La
Vella poole lookleb, ületab oma kõrgeimas punktis 2400 m piiri.
Jälgisime hoolega termomeetrit (temperatuur langes pidevalt ja saavutas
korraks isegi alla +1 kaadi), et olla valmis kiilasjääks - õnneks seda
teele siiski ei tekkinud. Eelnevalt vaid suvisena nähtud maastik oli
omandanud hoopis teise ilme - valdavalt must-valged mäeküljed, millesse
siin-seal lõikusid erksate värvilaikudena kollased-punased metsatukad,
mis lumistel nõlvadel paistsid öös siravate lõkketuledena... Teede ääres
sõid "lund" hobused ja lehmad. Mägede tipud olid mähitud valgetesse
pilvedesse, mille vahelt vaid mõneks hetkeks vilksatas päike...
Teel Andorra la Vellasse oli kaks mõtlemapanevat juhtumit, millel
esialgu ei olnud veel mingeid muid tagajärgi peale selle, et hakkas
tekkima väike mure bussi pärast. Tõusime muudkui mäkke, kui
temperatuurikell andis teada, et vesi keeb. Õnneks saime bussi ühte
"kõrva" keerata - see oli pisike parkla, mis teenindas neid, kes
soovisid külastada tagasihoidlikku mälestussammast, pühendatud kohaliku
raudtee ehitamisel 1915.a. toimunud õnnetusel hukkunud meestele, ja
tegeleda mootori jahutamisega. Jahutamisega kaasnes ka meeldivat. Nimelt
langes kaljudelt tee ääres pisike kosk, milles sai end korralikult
puhtaks loputada - u. 4...5 kraadine vesi sama soojas õhus - mõnusalt
karge. Mati ju ka pildistas neid hetki, kuid sündsustunne ei lubaks
selliseid pilte netis avaldada. Teine keemaminek toimus kümmekond
kilomeetrit edasi, viimasel metsikul tõusul. Parkisime auto tee ääres
lund sööva lehmakarja juurde, tõstsime kapoti ja mõtlesime, mida edasi
teha, sest kaasasolnud vesi oli otsas... Paarsada meetrit allpool
silmasime oma rahuloluks kohvikut, mis hooajal oli mõeldud ilmselt
mägisuuskajatele.
Et väljas oli ikkagi vaevalt üle nulli, seadsime sammud kohvikusse,
võtmaks vett ja joomaks tassikest teed. Kohvikust anti lahkelt vett,
kuid teemasin oli parajasti rikkis. Baarman vabandas ja suunas meid
kusagile allakorrusele (esialgu saime aru, et baarman mõtleb lumega
kaetud terrassi!?) mingite töömeeste söögiruumi (arvestades meeste
varustust, mis ukse taga ratastel ja ukse kõrval seisis võis arvata, et
tegemist on suusaradade ettevalmistajatega), kus serveeriti teed.
Palusime 2 pitsikest konjakit - baarimees valas u. 2 x 100 g kohalikku
brändit. 3 teed ja kaks brändit maksis kokku 7 euri, millest 4.50 oli
tee hind... Andorras on paradiis, midagi pole teha.
Peale seda maandusime õnnelikult Andorra La Vellas: tankisime paagi
pilgeni odavat kütust (see on seal u. Eestiga samas hinnas) ning
sukeldusime hiigelkaubamajadesse, et varuda... odavat alkot. Ja nii,
peale mõnda tundi kahes kaubamajas, loksus bussis u. 25 l mitmesugust
joogipoolist, enamasti kanget (mõelge ise: Johny Walker 5l - u. 30 euri!).
Andorra on kaubareisija unistus - kõik on odavam, oliiviõli, alkohol,
eksklusiivsed maitseained, kodutehnika, muusika CD-d - mis iganes.
Kohapeal olles tundub, et ainult osta...
Kordaläinud osturetke järel otsustasime proovida
kohalikku restorani ja saime kõhud korralikult täis täiesti
isikupäratust (suunatud vist ekstra kaubareisijatele?), kuid maitsvast
toidust. Peale einet vurasime rõõmsalt piirile. Millegipärast viibati
autoderivist just meie buss tee kõrvale. Nirginäoga vibalik hispaania
tollimees palus avada kuudiukse ja avastas sealt esimese pudeli. Ta
palus välja tõsta kõik, mis meil kaasas on. Peitsime ekspromt osa
pudeleid kiiresti magamiskottide vahele. Mehe rõõmustamiseks tõstis Mati
välja paar Puertopablot (odav portvein, mida plaanisime juua õhtusöögi
kõrvale). Sellepeale vaatas tüüp meid väga kurjalt, kargas energiliselt
bussi ja hakkas pudeleid välja kraamima. Kuhu käe torkas, pudeli leidis.
Õngitses välja ka Prantsusmaalt ostetud veini. Meid käsutati bussist
välja ja kogu oma laadungiga kontorisse. Inimesed ja tollimehed vaatasid
meid nagu mingeid salakaubavedajaid - tobe tunne oli, samas ajas ka
naerma - tolliametniku ees mõjus pudelivirn üsna absurdselt.
Protokolli ei tehtud, vaid maksime 42 eurot tolli ja pidime deklareerima
oma kauba. Peale seda olime küll koledasti süsteemis pettunud, kuid
vabad minema. ...Andorra ei olegi kahjuks EU-s...
Andorra
|
Üles |
|
05.10. 2005. Hispaania - meseta (kusagil mitte väga kaugel Zaragossast)
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Juba ööhämaruses parkisime oma kaubiku lõpuks tee äärde kusagil
Zaragossa lähistel. Õhtu möödus Puertopabloga nautides tähti meseta
kohal. Ööbisin magamiskotiga bussi ees (teised kobisid kuuti), sest
kitsas kongis magamisest oli juba villand saamas ja kabiinis pidi päev
otsa nagunii kükitama. Ainsaks hirmuks oli, et keegi öösel bussile
tagant sisse sõidab...
Hommik tuli priimusel tehtud kalasupiga - ainus kord, kui kaasavõetud
priimust saime kasutada. Ning siis taas edasi, Madriidi peale.
Meseta piiril
|
Üles |
|
05.10.
2005. Hispaania - meseta ja Piedra klooster
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hispaania on keskosas suhteliselt üksluine (kuigi täiesti võrreldamatu
näiteks Poola üksluisusega) - kuiv, tolmune, kollakaspruun künklik
poolkõrb, mille taustal kauguses paistavad sakilised madalad mäed,
vahelduseks mõni valgemajaline asula. Iga harimiskõlblik maalapp on üles
haritud... Kollasele maale paistavad siin-seal kaljudel üksikud kidurad
männisalud... Temperatuur väljas kerkis lõuna paiku juba tublisti üle 20
plusspoolele, kuigi oli oktoober... Mati luges ette
Erik Schmitdi "Päevapilte Hispaaniast". Tähelepanu pälvis
Monasterio de Piedra kirjeldus - paradiisiaed keset kõrbe... Raamat ei
andnud küll täpseid juhtnööre sinna jõudmiseks, kuid märkis ära, et
kompleks asub Zaragossa-Madridi mnt-lt paarkümmend km kõrval.
Murettekitav oli, et vesi läks jälle ühel pikal tõusul keema ning veel
murettekitavam oli, et suhteliselt palju vett oli süsteemist kadunud.
Jahutasime, lisasime vett ja jõudsime järeldusele, et vent ei tööta.
Murelikult edasi sõites märkasime peatselt silti, mis suunas
Piedra kloostrisse. Hoolimata
kripeldusest venti pärast võtsime kõrvalepõike mööda käänulist ja
kitsast teed ikkagi ette...
Kloostri pileti eest küsiti 12 euri. Otsustasin siiski minna, kui juba
kohal olime, kuigi poisid arvasid, et mingit parki selle raha eest on
mõttetu vaadata ning läksid tagasi auto juurde.
Kuid kloostriaed ... see oli vapustavalt kaunis koht, isegi enam - minu
meelest oli selles paigas pühadust. Lugematud väikesed ja suured kosed
varjuliste puude all, peegelsile järv püstloodsete kaljude vahel,
koopad, salakäigud... Oaas! Täielik kontrast sadade kilomeetrite
ulatuses ümber laiuvale tolmavale kiltmaale. Ja ei olnud igal pool
töllerdavaid turiste! Vaikus, vaid vee kohin ning lehtede sahin! Arvan,
et aiakunsti mõttes on see paik hoopis ehedam, kui Alhambra...
Helistasin Matile, et tulgu ikka. ...Poole tunni pärast sain kõne, et ta
on sees ja juba ühe filmi täis pildistanud...
San Piedra kloostriaed
|
Üles |
|
06.10. 2005. Fuengirola
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Eelmise päeva hilisõhtuks jõudsime Fuengirolasse - meie sihtkohta
Lõuna-Hispaanias. Tee sinna sujus viperusteta, kui välja arvata, et
Madridi ringil oleks minu kobakäplus ja hidalgode ebaviisakus liikluses
peaaegu paugu tekitanud. Õnneks läks kõik hästi.
San Piedrast Madriidi kiirteele
|
Üles |
Vesi Fuengirolas oli u. + 20, õhk kraade rohkem. Päike, suvi, puhkus...
Probleemi ventilaatoriga olid lahendamas kohalikud venelastest
mehaanikud, keda Paul tundis - mure oli seega möödumas. Jõime õlut ja
võtsime päikest... Vaikselt tegime ettevalmistusi ka suureks
tagasisõidushõuks. Pauli autot ei tahetud probleemidega seoses
kärukonksuga ülevaatuselt läbi lasta - seega tuli see tagant kruvida...
Fuengirola
Üheks
huvitavaks elamuseks pisut pealesunnitud ootamise ajal kujunes
Fuengirola feria külastamine - so. kohalik nädala vältav pidustus.
Esimesel õhtul olime tiba uimased seal pikalt olemiseks, kuid 9.
oktoobri õhtul, peale maitsvat grillimist Pauli ridaka katusel,
sukeldusime täielikult pidustustesse...
Etteruttavalt tuleb öelda, et hispaanlased oskavad pidutseda. Kui me 9.
oktoobri õhtul käisime peosaalist peosaali, kohtasime palju igas vanuses
rõõmsaid inimesi, samas purjakil ringigikakerdavaid tüüpe silma ei
hakanud. Muusikat oli igale maitsele - vali milline pidu tahad.
Domineeris siiski rahvuslik muusika... Inimesed rahvariietes, naised oma
toredates volangilistes kleitides ja mehed laiaäärsete kübaratega; kõik
tantsimas oma kohalikke tantse, mis võhikule näib balletina. Kohalikule
elatanud vanadaamile pidime seepärast tantsus ära ütlema, tuues
ettekäändeks oma oskamatuse...
Aga mõtlemapanev oli kõik see: vanad viskasid oma kargud nurka ja
tantsisid segi noortega. Rahvariie on moes, rahvamuusika on elav. See
kultuur ei ole kaduv...
Fuengirola. Feria
|
Üles |
|
07.10. 2005. Gibraltar
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Et peremees - Paul - pidi veel mõningaid asju korda ajama, mistõttu asju
auto peale pakkima hakata oli vara, siis otsustasime selle päeva veeta
Gibraltaril.
Kohalikud hoiatasid Gibraltarile autoga sisse sõitmast, viidates
metsikutele järjekordadele piiril, kuid rumala juhuse tõttu siiski
leidsime end juba piiripunktist ja varsti keset ülikitsaid tänavaid
otsimas võimatuna tunduvat parkimiskohta. Peale veerandtunnilisi
otsinguid õnnestus sadama lähedal lõpuks leida tasuta parkimiskoht.
Kuna hommikul ei olnud keegi jõudnud süüa ning kohapeal ei hakanud isegi
söögikohta otsima - nii utoopilised on ikkagi hinnad inglise naeltes,
siis tallasime terve päeva mööda mägesid ja tänavaid tühja kõhuga.
Jalutasime auto juurest kesklinna. Teel sattusime miniatuursesse
loomaaeda ja sealt sujuvalt botaanikaaeda. Tänu sellele, et Andaluusias
on olnud pikalt kuiv, oli ka botaanikaaed veepuuduses ja räsitud.
Kunstlikud ojad tolmasid... Kesklinna jõudnud, võtsime suuna Upper
Rockile... Sõit mäe otsa köisraudteega nõudis 11.5 eurot... Jalgsi mäe
otsa ronida kah ei tundunud eriti ahvatlev - seega maksime hinna ja
sõitsime üles...
Upper Rockil pesitsevad ahvid - Gibraltari makaagid - on inimestega
harjunud, võib-olla isegi liiga, sest igas inimeses näevad nad
potentsiaalset toidudoonorit. Nii oli köisraudteejaamas üleval meie
esimeseks elamuseks ahv, kes tuli kusagilt hüpeldes ja haaras osavalt
ühelt lapselt käest kommikoti, kadudes seejärel tuldud teed... Peale
seda kahetsusväärset intsidenti oligi vaid kaks muret - et
vaateplatvormidel mitte astuda ahvide junnidele ning, et mitte anda
tüüpidele põhjust endale peale hüpata - nad lähevad pöördesse igasuguste
asjade peale, mis meenutavad vähegi sööki. Ahvide toitmine toob kaasa
500 naelase trahvi, ...tee siis pärast selgeks, et ta võttis ise su
suitsupaki...
Gibraltar. Upper Rock. Ahvid
|
Üles |
Ilm oli pisut sombune - Vahemerelt tulnud pilved mässisid sompu ka
mõlemad kaljud, mistõttu Aafrika rannikut ei olnud näha ning ka
Andaluusia suunas paistsid vaevalt La Linea tagused mäed.
Vaateplatvormidel isu täis vaadanud, otsustasime suunduda Suurte
Sõjatunnelite poole. Paras tunnine jalgsimatk siksakitas mäeküljel
üles-alla. Kahele poole jäid sildid, mis hoiatasid lokaatorijaama
radiatsiooni eest - hiljutine militaarpärand, mis praegu on suures osas
mahajäetud. Kõikjal kaljudel on näha kaitserajatiste jälgi vähemalt
viimase 600 aasta jooksul tehtud ehitistest...
Sõjatunnelite juures selgus Gibraltarile iseloomulikult järjekordne
"huvitav" nüanss - pilet tunnelitesse maksab 12 eurot. Pilet sisaldab ka
looduskaitseala külastamise, Gibraltari sõjaajalugu tutvustava muuseumi
ja väliekspositsiooni külastuse ning hiigelkahuri (100 tonni) ja mauri
kindluse külastuse. Huvitav oli see, et peale mauri kindluse ja kahuri
olime saanud muid kohti juba tasuta külastada. Tunnelitesse pääsemiseks
tuli pilet siiski lunastada. Tasuda sai eurodes, tagasi anti naeltes...
Great Siege Tunnels
|
Üles |
Gibraltari kaljudes olla väidetavalt 33 miili igasuguseid käike, mis
enamuses on tänini militaarkasutuses. Great Siege Tunnels - see on
tükike vanimast kaljusse raiutud käikudesüsteemist, kuhu on paigutatud
juba 1700-te alguses kahurid, katmaks Gibraltari kaljut maa suunast.
Muuseum on huvitav, kuid 12 euro eest oodanuks pisut rohkem.
Mauri kindlus oli meie meelehärmiks suletud, kuigi selle välimust ja
ajalugu arvestades seal midagi mauridest vaevalt et enam järel on. 100
tonnine kahur oli jalgsimatkaks juba liiga kaugel - kell oli umbes 17.00
- kardetavasti võis asi olla ka suletud. Tunda andis tühi kõht. Nii
jalutasime tunnikese või pisut kauemgi mäest alla kesklinna ning sealt
auto juurde.
Gibraltarile tiiru peale tegemine autoga ebaõnnestus, sest idaosas oli
tee militaarobjektide tõttu suletud. Nii keerasime otsa ringi ja peale
u. 40 minutilist piirijärjekorda suundusime tagasi Fuengirolasse, kus
ootas maitsev õhtusöök ja grill.
Gibraltar
|
Üles |
|
08.10. 2005.
Fuengirola&Mijas
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Päeva esimese poole sisustasime kola proovipakkimisega bussi. Ümberringi
ratsutas rahvariietes hispaanlasi, kes suundusid jätkuvalt pidustustele.
Me ei lasknud end sellest üldse segada ja nuputasime, kuidas pakkida 5.5
m3 suurusesse lastiruumi u. 7,5 m3 suurust hunnikut asju... Jõudsime
peagi otsusele, et mõningad asjad ikkagi peale ei mahu ja need tuleks
kusagile ladustada.
Proovipakkimise tagajärjel eraldasime terve bussitäie asju, mis
otsustati viia ühe Pauli inglasest sõbra villasse Mijasesse - maalilisse
mägikülla, mis asub mõne kilomeetri kaugusel Fuengirolast kirde suunas.
Mijas on Eesti turismifirmade poolt reklaamitud, kui ehe ja maaliline
mägiküla, mida peab kindlasti külastama. Parim osa sellest külast on
küll vaade mägede vahelt Vahemerele, kuid kindlasti on oma võlu ka
valdavalt kahe- ja ühekorruselistel valgekslubjatud majakestel, mis on
meeldivaks vahelduseks rannikuäärsete linnade moodsale tiheasustusele...
Marbella, Fuengirola, Torremolinos ja rida teisi piirkonna endisi
rannikuäärseid kalurikülasid, mis veel 20 aastat tagasi olid tõelised
kalurikülad, on tänaseks täis ehitatud odavat ja mitte eriti ilusat
betoonkarparhitektuuri, mis kohati kulmineerub mitmekümnekorruseliste
tornidega. Kogu rannik kuni veepiirini on tihedalt hooneid täis, kõik
linnakesed on ühetaolised ja kitsa soolikataolise ribana Vahemere kaldal
üksteisega servadest kokku kasvanud. Pidevad ummikud, tänavate
ülerahvastatus ja metsik turistidehord hävitab tegelikult kõik selle,
mis on olnud kunagi ilusat ja romantilist Costa del Solil.
Õhtul Mijases peol Pauli sõbra juures, tema villa basseiniserval õlut
juues, paistis kaugel Vahemeri ja tuledes särav Fuengirola. Kaugelt
kutsuv, kuid lähedalt peaaegu et hirmu tekitav - jube on see, milline
mõju on rahvusvahelisel turismil - praegu on Costa del Sol sama mõttetu,
kui mistahes teine üüratute hotellide, söögikohtade ja üürimajadega
ülepuistatud "kuurort" mistahes kohas maamunal - kahju! Ja ehitatakse
muudkui edasi...
Basseinipidu sujus hästi, kohal oli palju toredaid inimesi ja lõpuks
saime ka poolvindisena bussi garaaži tühjaks laaditud.
Mijasest Fuengirolasse tagasi sõites tundus, et midagi on korrast ära -
veetemperatuur ei tahtnud langeda alla 90 kraadi. Hoolimata sellest, et
venelased olid venti remontinud, ära vahetanud termostaadi ja
termoanduri, oli midagi kusagil valesti. Ventilaator ei hakanud ikka
tööle...
Mijas
|
Üles |
|
09.10. 2005. Fuengirola
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Päev kulus autosse pakke laadides ning pakkimisimesid tehes. Päeva
lõpuks tõdesime, et bussi mahtus tõsiselt rohkem, kui loota julgesime.
Et ventilaator endiselt ei töötanud, kutsusime tagasi vene mehaanikud ja
palusime asja üle vaadata. Pärast pisukest pusimist leidis mees vea -
ummistuse ühes ülevoolutorus, mis mõjutas anduri tööd ning likvideeris
selle - pealtnäha osavalt, traaditükiga. Ventilaator töötas jälle ja
kõik tundus olevat kõige parimas korras.
Pärastlõuna veetsime rannas, hilisõhtu katusel grillides ning pool ööd
pidutsedes endiselt jätkuval Fuengirola ferial...
Fuengirola
|
Üles |
|
10.10. 2005. Velez-Malaga
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Terve hommikupooliku pakkisime ülejäänud kraami Peugeot 405 pagasnikusse
- ka see on suhteliselt põhjatu koht, sest on uskumatu, kui palju sinna
kola mahub.
Peale emotsionaalset kõnelust marokolasest majaomanikuga saime lõpuks
kella 13.00 paiku minema - õhus sähvis välke ja oli kõuekõminat. Tabasin
end mõttelt, et mis see siis nüüd peab tähendama... Vaevalt olime 20 km
Malaga suunas sõitnud, kui avastasime, et vesi jälle keeb! Võtsime ühte
tanklasse, et jahutada ja oodata Pauli järele, kes pidi kusagilt veel
läbi minema.
Et midagi on tõsiselt korrast ära, hakkas tunduma siis, kui olime
radikasse sisse kallanud 8 l vett! Kuna leket ei olnud näha, oli asi
eriti imelik. Lõpuks sai paisupaak nõutud nivooni vedelikuga täidetud
ning otsustasime sõitu jätkata.
..."Tossab nagu Jõgeva katlamaja"...,
...kõlas kommentaar läbi raadiosaatja Paulilt, kes sõitis bussi taga.
Esimesel tõusul, u. 10 km pärast läks vesi jälle keema. Kahjuks polnud
kohe võimalik teelt maha pöörata ja nii olime sunnitud sõitma veel mõne
kilomeetri...
Maabunud lõpuks ühes Repsoli tanklas sai selgeks, et midagi tõsist on
lahti. Vesi oli täiesti kadunud, mootor pööraselt kuum ja starterit
andes käis asi vaevalt ringi - peaaegu oleksime saanud Jackpoti -
kokkujooksmiseni olid olnud loetud minutid. Vaatasime, vaatasime ja oma
mõistus enam peale ei hakanud. Samas avastasime, et põhja all on
porolooniga kaetud plastkate. See tähendas, et isegi kui oli leke, ei
saanud me seda näha, sest enamus veest jäi katte peale pidama ning sõidu
ajal tilkus või auras osa liigsest veest sealt ära. Nii tekkis kahtlus,
et suurem jama tekkis juba Mijasest alla tulles, kuid me lihtsalt ei
saanud sellele kahjuks enne pihta... Kutsusime crujo - so treileri järgi
ja palusime viia lähimasse autoremondi töökotta.
Velez-Malaga
|
Üles |
Treila pukseeris bussi ühe Velez-Malaga serval olevasse valgekslubjatud
töökoja juurde. Umbes tunnise ootamise järel võeti buss sisse. Vanaldane
ja pealtäha tõsise kogemustepagasiga remondimees sukeldus bussi alla ja
hakkas lammutama...
10 minuti pärast tuli tüüp auto alt tagasi ühe plastikust jupiga ja
teatas, et see on katki. Temal endal juppi pole, selles linnas kah
mitte, kuid Malagas on ja kui selle sealt enne õhtut toote, siis vahetab
ära. Bueno! Kui ei jõua, siis - manjaana! Kuigi meie meelest oli jupp
täiesti korras, usaldasime mehaanikut ja nii kihutas Paul koos perega
Malagasse, et see jupp tuua...
Kell hakkas juba õhtul üheksa saama ning mehaanikud panid asju kokku,
öeldes - manjaana! Helistasin Paulile. Ta ütles, et 15 minuti pärast on
kohal ja katsugu me vanamehi kinni hoida - äkki saab auto veel õhtul
korda. Kui ma 20 minuti pärast Paulile uuesti helistasin, oli ta juba
autoavariisse sattunud, ühel lapsel pea lõhki ja auto sodi... See oli
nagu õudusfilmi teine seeria. Garaaž pandi lukku. Seisime selle ees
telgi penode ja magamiskottidega ja mõtlesime - mis nüüd saab!
Õhtu tuli morn. Vahtisime mägede kohalt ülestõusvaid äikesepilvi
vastrajatud linnapargis (sealt ka need fotod) ja pidasime plaani, kuhu
telkida. Pargi kõrval oli tühermaa, mis olnuks sobilik, kui kohalikud
teenagerid poleks seda aktiivselt tualetiks kasutanud. Niisiis võtsime
asjad selga ja astusime mõtlikul sammul linna serva poole - ehk leiab
sealt...
Velez-Malaga
|
Üles |
Järgnevalt - vabandust pika jutu pärast, kuid see on see reisiosa, mis
lihtsalt peab öeldud saama...
Hämardus... Videvikus jõudsime mingi kasvuhoonekompleksi juurde, mille
taga paistis pimedus - sinna oma sammud seadsimegi. Väikese jalutuskäigu
järel viljapuude all leidsime piisavalt privaatse koha ja hakkasime
kibekiiresti telki püstitama, sest esimesed piisad langesid. Vaevalt
saime telgi üles, kui tihedam sadu algas. Kobisime telki ning tegime
vaikides oma asemed. Mati peno oli jäänud bussi...
Lülitasin oma telefoni välja, et akut säästa, kuid Temmo arvas, et
võiksin selle siiski sisse jätta. Natuke peale keskööd tuligi
telefonihelin ja väsinud Paul teatas, et nad sõidavad sõbraga
Velez-Malaga poole ja tal on see mehhaanikute poolt soovitud plastikjupp
kaasas. Ajasin end riidesse ja kuulatasin, kuidas väljas vihm vastu
telki rabistab. Probleem oli selles, et avariijärgse sahmimisega oli
Paul ära unustanud, kus täpselt on see autoremonditöökoda. Niisiis oli
minu missiooni esimeseks pooleks kobida tagasi linna ja avastada, mis
tänavad seal ümberringi on...
10 minuti pärast seisin läbimärjana autoremonditöökoja räästa all ja
otsisin tänavasilte. Kõrvalolevalt ringteelt hargnes viis tänavat -
lugesin need kõik läbi telefoni Paulile ette. Veerand tunni pärast
helistasin ja küsisin, et kaugel nad juba on - vastuseks sain, et ei
tea, olevat "in the middle of the nowhere"...
Vihm lakkas. Külm tuul kuivatas vaikselt särki. Umbes tunni pärast
peatus tänavanurgal, kus ma lõdisesin, Seat. Viimases hädas olid nad
korjanud kusagilt pubist ühe tüübi, kes 5 euro eest oli nõus neile teed
juhatama. Tüüp küsis raha. Õnneks ei olnud kellelgi 5 eurolist, mispeale
mees oleks olnud rõõmus ka lihtsalt sigareti üle - ka seda meil ei
olnud...
Avarii oli olnud kiirteele tüüpiline ahelavarii, Pauli auto oli selles
viies ja viimane. Keskmisel lapsel, 5 aastasel, oli pead õmmeldud.
Rääkisime veidi. Lõpuks viskas Jose - Pauli sõber, mind järgmisele
ringteele, kust matkasin tagasi telgi juurde. Enne leppisime kokku, et
kui saame bussi korda, siis alustame koduteed ilma nendeta - nad tulevad
perega lennukiga.
Kui telgi juurde jõudsin oli kell veerand kolm...
Masendav...
|
Üles |
|
11.10. 2005. Velez-Malaga
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Hommik oli ilus, isegi päikest näitas pilve vahelt. Remondikoda avati
kell 9. Panime kiiresti oma napi varustuse kokku ning leekisime töökoja
juurde. Asjata kiirustasime - tüübid kulgesid ülirahulikult mööda ruumi,
mutrivõti käes ja vaatasid, mida saaks moe pärast keerata. Garaaž oli
täis pooleliolevaid masinaid ning kogu remont seisneski selles, et nr 19
toruga püüti iga auto juures midagi ära teha. Kuna vahepeal oli vaja
juua apelsinimahla ja süüa saia, siis meie autoga hakati tegelema u.
tunni pärast.
Nagu oligi karta, jupp, mille pärast Paul auto oli puruks sõitnud, oli
vale - vesi tilkus edasi ka peale selle vahetamist. mehhaanikud olid
asjast vaid pisut häiritud ning peagi oli meie silme ees teine plastjupp
- vanamees kinnitas pisarsilmil, et see on seekord õige. Võttis võrri ja
tõi tihendi. Pani külge. Vett enam ei lahmanud. Püüdsime käivitada -
paisupaagist lahmas vett, mille peale vanem tüüpidest ütles silmade
särades midagi sellist (vabandan hispaania keele asjatundjate ees):
"Blocco!, aqua - cilindros!"
See oli küll öeldud kohalikus keeles, kuid piisavalt rahvusvaheline, et
saada aru - puruks on kas plokikaanetihend või plokikaas ise. Siis tuli
15 minutit telefonijuttu Pauli ja mehhaaniku vahel, mis lõppes sõnadega
- "No manjaana ...", ise näitas näpuga mulle reedest päeva. See hakkas
hulluks ajama. Temmo nägu läks kurjaks ja ta mainis sapiselt, et isegi
viimane käpard Saaremaal suudaks plokikaane poole päevaga vahetada. Kuna
seda Hispaania keeles öelda on suhteliselt raske, kui keelt ei oska,
siis järgmise sammuna maksime vanameestele 40 euri ajukepi eest ja
tellisime Pauli nõuandel crujo, mis viis bussi Fuengirolasse juba
tuttavate venelaste juurde - vähemalt nende keel on mõistetav.
Vaatasin läbi vihmasaju, kuidas buss treilerile laaditi, poisid treila
kabiini istusid ja ära sõitsid - mina kabiini ei mahtunud. Ma teadsin
küll, et mõne tunni pärast pidi Jose mulle järgi tulema, kuid kuidagi
loll tunne oli seista täiesti suvalises Hispaania linnas, vihma lahmab
ja asjad on pahasti - oleks ma olnud 30 aastat noorem, oleksin
arvatavasti nutma hakanud.
Velez-Malaga on iseenesest tore pisike linnake, mille kõrtsudel on
suurejooneised nimed: Capri, Nizza, Viva la Madrid, Cafe Paris jne.
Peatusin umbes viies neist, jõin kohvi, õlut ja sõin võileibu. Eelmisel
päeval olime Cafe Nizzas juba kohvi joonud - baarman käpsi just ei
visanud, kuid noogutas tuttavlikult, kui tellisin cappucinot... Ostsin
postkaarte ja saatsin Eestisse. Väljas läks sadu üha hullemaks. Capri
baaris nägin telekast kohalikku ilmateadet ja telepilt ennustas vaid
halba. Kui Jose pärast mind peale korjas, siis kuulsin, et piirkonda on
antud orkaanihoiatus - just see meil veel ainult puudus!
Õhtu läks paremini. Ilm oli endiselt paljulubav, kuid orkaan maandus
vaid servaga kusagile Cadizi lahte. Lõunasöök koos Pauli pere ja
sõpradega ühes korralikus hiinakas tegi juba tuju paremaks. Nagu ütles
Pauli sõber Dave peale lõunasööki: "A little light in the dark
tunnel". Kuid peale seda lisas ta veel ühe, kahjuks prohvetlikuks
osutunud, nalja:
"But be careful, it could be a train...."
Et buss koos meie kottidega oli venelaste garaažis, kuhu ilmaasjata
kedagi sisse ei lastud, ei pääsenud ma ka oma kotile ligi ning nii pidin
õhtul ette võtma treti koos Jose pruudi ja tulevase ämmaga ühte
supermarketisse, et varuda hambahari, trussid, käterätik jms, et end
inimesena tunda.
Jose ettepanekul veetsime mehise õhtu ühes türgi kebabhouses koos kebabi
ja rohke õllega. Väga halvasti alanud päev lõppes rõõmsalt ja
lootusrikkalt.
|
Üles |
|
12.10. 2005. Fuengirola
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Järgnev päev oli jälle täis päikest ja turistirõõme. Meid majutati
poistega Jose ämma juurde (privad toad ja maitsev hommikusöök
perenaiselt - ainus tingimus oli, et peame ise leiva muretsema) , Pauli
pere oli Jose juures. Vene mehhaanikud võtsid radiaatori maha ja leidsid
kohe üles ka põhivea - plokikaas oli lõhki. Uus plokikaas maksis 800.-
eurot ja selle pidi kätte saama alles neljapäeval. sest La Hispanidad
järel olid Fuengirolas ja Malagas kauplused määramatu aja suletud.
Optimistlik prognoos oli, et nad jõuavad töö valmis reede õhtuks.
Niisiis käisime rannas, jõime õlut ja suvitasime täiega. Leidsime üles
hiinaka, kus 6 aastat tagasi ühel ööl meie kõigi kolme osalusel metsik
õhtusöök toimus. Kuna rand oli temperatuuri tõttu vaid puhkavate
pensionäride päralt, oli ainsaks silmarõõmuks kahe päeva jooksul kaks
prantslast, kes ennastunustavalt liivast kilpkonna ehitasid.
Õhtul tuli Paul välja mõttega, et mina ja tema kodakondsed peaksime
lennukiga järgmisel õhtul Tallinnasse lendama, tema ja poisid tulevad
bussiga siis järgi, kui see terveks saab. Ka piletid olid juba
broneeritud.
Fuengirola
|
Üles |
|
13.10. 2005. Fuengirola
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Niisiis veetsime ka järgmise päeva rannas, vaatasime Jose juures filme
ja käisime samas türgi kebabhousis - omanik teretas juba kättpidi ja
tundis juba huvi vanaema tervise ning üldise käekäigu vastu...
Õhtuks pakkisime kokku pererahva kimpse-kompse niipalju, kui lennukisse
võib kaasa võtta. Võtsin seepärast vaid pisikese koti koos
hädavajalikuga. Jätsime poistega head aega ja tulingi tulema. Jose viis
mind ja kotte ning Dave Birgitit ja lapsi Malaga lennuväljale.
Lennujaama astudes punas mägede kohal kaunis loojang...
|
Üles |
|
14.10.2005. Stanstedi
lennujaam, London
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Mõttetu on rääkida EasyJeti lennumõnudest - eks seda pea ise kogema.
Lihtsalt huumorina jäi meelde Stanstedi turvamehe jabur nägu, kui ta
peale mu põhjalikku käperdamist läbiotsimise eesmärgil, palus näidata
kingataldu. Arvatavasti olen vasaku jala kannaga astunud kunagi mingi
happe sisse vms, igatahes on kanna sees u. 6 cm laiune ja 2 cm sügavune
õõnsus. Nähes seda ajas tüüp korra silmad jõlli... Sellepeale meenus üks
Rootsi tollimees, kes ühe tuttava kanni vahelt leidis sinna kinni jäänud
tükikese tualettpaberit ja hagija kombel selle endale krahmas; "Just
paper", ütles läbiotsitav... Ma hakkasin turvaväravas tahtmatult
itsitama...
Kell 11.40 olin Tallinnas ning kella 15 paiku Tartus - kõht täis Paide
kesklinnas söödud imehead pitsat.
Minu jaoks oli reis sellega lõppenud...
|
Üles |
|
16.10.2005. Tartu
Eelmine |
Üles
16. oktoobri hommikul sain Matilt sõnumi:
"Auto käes, natuke testitud,
ümberpakitud ja oleme teel".
Sõnum tegi mulle rõõmu ja nii ei saanud ma
jätta vastamata:"...Ärge siis täispeaga kihutage ja pragu kaande!". Olen
hiljem seda sõnumit korduvalt kahetsenud, sest samal päeval kella 15.44
paiku sain Matilt järgneva sõnumi: "Oleme 200 km tulnud. Vesi kadunud.
Täispask!"
Seekord olla asi olnud palju tõsisem. Buss jäeti kusagile Almeria
lähistele oma aega ootama, kola viidi renditud veoautoga Fuengirolasse
tagasi ning poisid tulid teisipäeva õhtul RyanAiriga üle Stanstedi Riiga
ja sealt läbi mitmesuguste seikluste veel bussiga Valka, kust ma nad
õhtul väsinud, kuid rõõmsate nägudega peale korjasin.
Paul jäigi sel korral Hispaaniasse. Sinna jäi ka peale bussi veel
laenatud tungraud, mu 12V keedukann ja kogu Andorrast ostetud alko, sest
lennuki pagasikaal ei võimaldanud seda Eestisse tuua.
* * *
Ja nüüd, lugupeetud lugejad, kui te pimedatel pikkadel sügisõhtutel
unistate reisist 1991.a. Volkswagen Transporteriga Hispaaniasse - ärge
öelge, et teid pole hoiatatud! Kui te siiski otsustate minna, tooge
vähemalt ära Fuengirolast meie alko...
Oktoobris 2005
Kusagil keset "Franki"
|
Üles |
|
|