|
Tripi kaart | Lisalugemist |
Tagasi (reisikirjad) |
Ida-Eesti
autotripp
07 - 10. juuli 2020
Proloog
Järgm ine
Palladio
Villa Rotonda mutatsioon Kohtla-Järvel
Nagu kaasaegne komme nõuab,
alustaks hädaldamisega koroona-teemadel. Jah, ebameeldiv ja ebavajalik,
eriti kui mõelda, et selle nahka läks mitu head plaani. Ehh! Seepärast, kui Mati ääri-veeri
suve algul uuris, et kas Põhja-Norra asemel (kuhu eelmisel aasta juulis
peale Lääne-Norrat sai mineku mõte idanema pandud) võiks ette võtta
kusagile Lõuna- ja Ida Eestisse, avaldasin üles kohe optimistlikku
entusiasmi. Võib-olla ma ise oleksin ekspeditsioneerinud pigem kusagil
vabariigi edela osas, sest Ida-Viru on mu kunagine kodurajoon ja hiljem
on see töö pärast suhteliselt risti-rästi läbi käidud, kuid Matil olid
juba asjad ja ööbimised kõik kenasti ära korraldatud, mistap' olnuks
patt hakata pipardama. Samas meie pere põnnide jaoks on Ida-Viru siiski
senini tähendanud vaid Toila või Narva-Jõesuu SPA-sid, mistõttu nendele oli avastamisrõõmu
küll ja veelgi. Tõsi - elu ja töö sekkusid ka seekord ja juhtus nii, et
meie auto seltskond sai reisiga liituda alles tripi teisel päeval. Sellest
hoolimata sai Eestimaa metsade mägede vahel päikeses ja vihmas maha
kärutatud u 920 km meeleolukaid teid ja ilusaid kohti. Ja nägin ka ma
ise üht-teist uut. Näiteks Rakvere linnuses sees ma vist käisin kunagi
lapsena (rõhk sõnal "vist" - kui järgi mõtlen, siis pigem pole
käinud), Narva muuseumis 6. klassis ja Auvere
elektrijaama juurde pole seni asja olnud (kuigi ka seekord jäi "asi"
üsna uduseks - sellist vihmavalingut, kui jaama juurde jõudes, ei trehva
igapäev). No ja kindlasti äratasid asjad teeveertes ellu hulga mälestusi. Asja iroonia
muidugi oli selles, et pidin esmaspäeval, so siis reisi esimesel päeval, kui teised Saaremaalt tulema
hakkasid, töö pärast käima Narvas; tripi kolmandal päeval pidime sinna
jõudma nagunii. Aga - ma ei vingu - reis on seiklus ja seikluse võib
leida, kui lahtiste silmadega vaadata, ka juba läbi kõnnitud
radadelt.
Niisiis algas meie autotäie
jaoks tripp teisipäeva lõuna paiku avalöögiga
Pangodi kalarestoranis. Sealt suundusime Otepääle (peamise eesmärgiga
hankida eimeseks laagerdamiseks primaarne proviant ja sularaha) ja sealt Puugile - meie
oma hipilaagrisse, kus pidime teistega esimeses laagrikohas trehvama. Mis sellest kõigest välja
tuli ja kuidas elu Eesti idapoolses servas turisti silmade läbi välja
näeb, leiab allapoole kerides. Niisiis, neli põnevat päeva koos lastega Metsikus
Idas...
Juulis 2020
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme
Metsik Ida
|
Üles |
|
|
Üles | |
07.07.2020. Teisipäev. Puugi
Järgmine |
Proloog |
Üles
Miks alustada Ida-Eesti trippi Otepäält? Aga miks mitte, eriti, kui
Pangodi kalarestorani minnes on Otepää peaaegu sealsamas. Noh ja
saarlased (ülejäänud reisilised) alustasid Pärnust, seega - millest me räägime. Ja ega ma
ei ole kindel, kas nemad seda trippi Metsiku Ida tripiks tituleeriksidki...
Minu "Metsiku Ida" mõttes on süüdi Otepää Konsum. Peale
mägironimist kiriku juurest linnamäele ja linna läksime poodi õhtust
provianti varuma. Seal ma siis kohtasingi Purtse pruulikoja õlut
-"Metsik Ida". Pudeli silt on igatahes sama cool, kui
Peipsi rannik ja Ida-Viru ise - seega järgnevad päevad veedame Metsikus
Idas.
Otepää oli ka lahe. Kuigi mitte "ida". Peaaegu inimtühi, tuuliline ja maaliline. Linnamäel
saime teada, et sealt olla leitud maailma vanim tulirelv... Inimajaloole
mõeldes on see pisut ehk märgilisem, kui skaipi leiutamine :). Kuigi
tulirelvade ajaloole mõeldes tekivad mul selle fakti osas teatud
kõhklused (kuigi kahtlusi, parafraseerides vana Baskinit, ei ole). Ma ei
olnud, muuseas, kunagi käinud sees ka Otepää kirikus, mistõttu loksus paika minu
jaoks üks aegruumiline fakt - Eesti lipu lugu ja Otepää kirik. Mõlemat
ma ju teadsin, aga polnud kunagi sellele mõeldnud, et see ongi see
kirik. Kui muidugi loogilist mõistust kasutada, siis - kas Otepääl on
mõni teine kirik?
Otepää Linnamägi
|
Üles |
Otepää
Maarja kirik
|
Üles |
Karumõmmid Otepää keskväljakul
|
Üles |
Otepää
keskväljaku aiad
| Üles |
I laager Puugil
| Üles |
#Otepää keskväljak
#Otepää Maarja Lutheri kirik
|
08.07.2020.
Pühajõe puhkemaja,Toila
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Miks mitte alustada Maanteemuuseumist?
|
Üles |
Laagedramine Puugil osutus pisikestest kartustest telkimisel
allameetristega tekkida võivate komplikatsioonide osas siiski
probleemivabaks. Hommikul panime Savernas paagid pilgeni - uue tankla avamise
puhul pakuti seal kliendikaardiga alet rohkem kui 10 senti liitri pealt
- no nagu jõulime keset suve, ning võtsime seejärel suuna
Maanteemuuseumise.
Olen Maanteemuuseumis töö pärast käinud kordi rohkem, kui külalisena.
Isegi praegu kippus silm piletikassa avamist oodates esimesena jalutama
minema muuseumi territooriumi istutustele, mida nüüd juba rohkem kui 10
aastat tagasi kavandasime. Ent töömälestused lülitas välja
peatselt fooris süttinud roheline tuli, mis teavitas piletite müügi
algusest. Maanteemuuseum on arvatavasti üks kihvtimaid muuseumeid
Eestis. Interaktiivne, kuid samas ka piisavalt informatiivne, et olla
põnev nii lapsele kui selle vanemale. Meie seltskonna noorem
generatsioon igatahes leidis Ajateel piisavalt tegevust, kuniks suuremad
nostalgitsesid nõukaaegses pensukas ja autolahvkas. Mulle isiklikult oli
silmimärjakstegev kohtumine TÖÖTAVA gaseeritud vee automaadiga, mis
pakkus mälestusi, aastatetagust äratundmisrõõmu ja meelelahutust
teeklaasi desinfitseerimisega (automaadi juurest võis lugeda:
"kasutamine omal vastutusel"; koroonaajale mõeldes saab see lühike
näpuviibutus nagu uue dimensiooni...). Aga meeldejäävad on ka privaatsed hetked
elektroonsete vanadest fotodest pildipankadega Eestimaa teedest ja
sildadest üle tee jäävas postijaamas, kuniks lapsed teisel korrusel
päevapiltniku juures karnevali tegid. Põnnide teeaja kõrghetk saabus
kindlasti autodroomil, kus nad ise viieeurose lisatasu eest said pisut
elektriautodega ringi kimada. Teema lõpetuseks prooviti erinevaid
vändatavaid ja tõugatavaid riistapuid ka vanade kui suurte poolt.
Ilmselt päeva tähtsündmuseks jäi Ahti verdtarretav jõuproov onu Tik-Taki
jalgrattaga, mis kõige ponnistuste kiuste lõppes surmasõlmega. Õnneks
jäid hädamaandumist meenutama vaid kerged põrutused...
Teeaeg...
|
Üles |
MAZ 200
|
Üles |
Ernesaksa Pobeeda
|
Üles |
Kaskadöörid
|
Üles |
Tsirkus
Barcelonas...
|
Üles |
Järgnevaks lõbustuseks välja valitud Kavastu parvega juhtus selline
lugu, et vaatasime seda Emajõe põhjakaldalt, kuigi algselt pidime
sellega ette võtma seiklusrikka merereisi üle Emajõe. Kuna Luunja valla koduleht ja
rarhvasuu andsid väga erinevaid signaale parve töötamise osas, siis
otsustasime igaks juhuks sõita Emajõest üle silda mööda, et aega kokku
hoida - Maanteemuuseum oli imenud aega rohkem, kui vist oli plaanitud.
Ausalt öelda Kavastus kohapeal ei saanud ka aru, kas parv ikka sõidab
või mitte. Ühed pensionär-turistid olid seisnud igatahes nõutult kail ja
meist nad sinna ka seisma jäid. Igatahes saime lastele anda vähemalt
teoreetilise õppetunni ja näidata, et vot see hall metallkarp seal
teisel kaldal ongi parv. Ja vot see vesi kai ja parve vahel on
Emajõgi... Kui mõelda ühele tuntud lastelaulule, kus asjatasid härrased
Viisk, Põis ja Õlekõrs (või kaasajal sugude tasalülitamise ajastul oleks
ehk kohasem öelda - seltsimehed või kodanikud), siis äkki oli isegi hea,
et selle parvega sõita ei saanud...
Kavastu mõisa allee
|
Üles |
Kavastu parv
|
Üles |
Drivin' north...
|
Üles |
Plaani
järgnev osa nägi ette lõunatamist Kolkja Sibula- ja kalarestoranis. Ma
olen seal korra varem käinud, kuid toona jäin ukse taha - oli varakevad
ja toitlustusasutus tol konkreetsel päeval suletud. Niisiis sõitsime itta kuniks
Peipsi järv vastu tuli, ning keerasime siis vasakule. Vasakule tähendab moodsas
kõnepruugis, et Sibulateele. Sibulatee... Siinkohal võiks nüüd kirjutada referaadi
vanausulistest ja nendest ägedatest ülithedatest tänavküladest, mis
praktiliselt Mustveeni järvekallast raamivad, kõrgetest
sibulapeenardest, kurgikasvatusest ja rääbistest, aga ma jätaks selle
vahele. Pigem jätkaks sibulate ja kaladega otse restoranist...
Kolkja
keskuses (kuivõrd nendes külades on paslik rääkida üldse mingitest
konkreetsetest keskustest) asuv restoran jätab väljast üsna
tagasihoidliku ja mõistliku mulje. Tegelikult on see ka seestpoolt
"mõistlik", meenutades sisse astudes pigem hetke mõne küla
tähtsama persooni 80. aasta juubeli peo algusest, kui veel kõik
külalised ei ole kogunenud. Laudadel on töötavad
samovarid, mille juurde saab tellida zavarkat - teetõmmist
portselankannukeses, mida siis saab oma maitse järgi kuuma veega tempida.
Menüü on suhteliselt lühike, kuid lõhnab Peipsi järgi - sibulat ja kala
on ses igatahes rohkesti ja kõikvõimalikul kujul - fileena, kotletina,
taignas jne, jne. Ja kõigi kalavihkajate jaoks on menüüs
kenasti olemas ka päästerõngas - kanafilee. Aga kes ka kana vihkab, peab
ilmselt minema Alatskivile või Aovere Olerexi... Mina tellisin igatahes
"rõba po tsarskii" - kala tsaari moodi - mis osutus kohakalaks taignas. Lauale ilmus
suure tšebureki laadne toode, mida koka osav käsi oli vorminud
kalakujuliseks (särava piprast silmaga) ning serveeritud oli see rohke sibulasalatiga. Ü l i m a i t s e v!
Gurmeenipp: hakkige roheline sibul, segage see paksu hapukoorega, lisage
soola - valmis! Lollikindel ja maitsev igal juhul.
Kuniks
piduroogi valmistati, koperdasin küla vahel ringi. Õigemini, et mitte
kaalu kaotada, seadsin
sammud restorani vastas olevasse müügiputkasse, kus pakuti värsket
suitsurääbist, suitsuahvenat ja igasugu konserve, mis kõik tehtud
Paiepsi kalast. Rääbis lõhnas hullutavalt (seda ei saa tegelikult
kirjeldada - suitsurääbis, otse suitsuahjust tulnud kuum rääbis on
narkootiline!) ja tundus katsudes tõesti värske ja vastupandamatu. Eelmisel
suvel, kui Ninasist kodukandist ühest kohast suitsurääbiseid ostsin, osutusid
need ülesoolatuks ja pikast seismisest külmkastis juba üsna tuimaks. Aga
värkse suitsurääbis teeb näpud kuni nukkideni rasvaseks, nahk koorub ise
maha ja kui seljalt esimese ampsu võtad, siis sulab see suus nagu...
võis hautatud puravikud või kreembrülee! Vanaproua Kolkja kalaletist ütles
suitsukalu kaaludes, et
kui ma päris värsket, suitsetamata rääbist tahan, siis ta võib tuua. Mul
korraks tekkis mõte, et äkki ostaks - teeks näiteks või ja sibulatega kämpas pannil. Kui proua aga
kuulis, et äkki ma siis võtaks näiteks kolm kilo, hakkas ta naerma ja ütles, et
kui ma kasti võtaks, siis ta hakkaks omi vanu haigeid jalgu liigutama,
aga kolme kilo pärast ta ei hakka keldrisse kõmpima. Võib-olla oligi
hea, sest me ei jõudnud õhtul, nagu elu näitas, ostetud
suitsuversioonilegi üks null teha ja osa kala jäi hävitada hommikuks.
Sibulatee
|
Üles |
Varnja uus õigeusu kirik
|
Üles |
Kolkja sibula- ja kalarestoran
|
Üles |
Koha "po tsarskii"
|
Üles |
Vihm Lahepera järvel
|
Üles |
Teel Ninasse saime reisi esimese (aga kaugeltki
mitte viimase) vihmasähmaku, mis Juham Liivi koduradadel sõites Lahepera
järve kohal terve valgusetenduse andis... Nina külas, mida me siin
talviti ikka oleme jäämägede pärast külastanud (jah, see oli neil
hallidel aegadel, kui Peipsi järve peale talvel jää tekkis), õnneks vihm
lakkas...
Otsekas Ninasse (kui turismiinfot uskuda, siis läbi Juhan Liivi
lapsepõlveradade)
|
Üles |
Nina
|
Üles |
Alatskivi loss
|
Üles |
Üle üle Nina ja
Alatskivi jõudsime Kallastele. Mõte oli meelde tuletada, kuidas näeb
välja Kallaste liivakivipaljand. Lapsena räägiti ikka Kallaste pangast.
Igaks juhuks nimetan seda siiski liivakivipaljandiks, sest
muidu äkki hakkavad hiidlased valju häälega
naerma... Niisiis - Kallaste pank. Põnev kogemus. Kogemus
algas juba Kallaste kesklinnast. Nn linna keskväljak
oli inimtühi, tegelikult me ei kohaud kogu linnas peaaegu hingelistki.
Või, okei, õuede peal eraaedades võis näha liikumas mõnd hinge. Ilus ja
tüüpiline
näide külast, mida sovjeti ajal üritati muuta väevõimuga linnaks. Ja mis
sellest absurdistani kokkulangemisel alles jäi... Kurb ja samal ajal ka natuke jabur. Kallaste paljand
aga ise... on täitsa olemas ja täitsa liivast, koobastega... Aga üsna rohtu
kasvanud ja lapsepõlvest mäletatuga võrreldes... üsna tagasihoidlik.
Mitte, et ma jälle vinguks. Ei. Ilus suurte kivide ja ausa punase
liivakiviastanguga rannik, kuid mu enda mälestustes oleks see pidanud
kannatama välja võrdluse ehk Grand Canyoniga või vähemalt siis
Taevaskoja suure müüriga...
Kallaste keskväljak - üks ülimalt rahvarohke
paik kesknädala õhtul
|
Üles |
Kallaste pank
|
Üles |
Et olime
kuidagi teistest autodest irdunud, siis plaanisime Toilasse minna
esiteks üle Omedu ja Kasepää, aga teeremont juba Omedus sundis minema suurele
maanteele. Edasi pidasime plaani põigata Rannapungerjale ja sealt edasi
siis üle Vasknarva Jõhvi. Taara aga ilmselt tegi omaenese plaane, ajades kuskilt
silmapiirilt üles üsna koleda pilve. Vihmahirmus sõitsime Mustveest
mööda. Tahtsin väikest elevust tekitada meie pisireisijates kodukandi
kohtade näitamisega, muuseas Lohusuu
pisikese sillaga ning näidata ka oma kodukirikut. Elevus ei jõudnud veel
väga tekkida, kui jõuds kohale pilv. Juba enne Lohusuud tabasid autot esimesed piisad,
kiriku juures (luteri kirikut mõtlen) aga langes taevast alla juba
järvetäis vett. Põhja pool tundus heledam - mõtlesin, et
kui sõidan üle Tudulinna ja Iisaku, ehk pääseme siis pilvest. Sõitsin ja
korraks tundus, et... Aga
siiski mitte... Kusagil oli kraan lahti jäetud ja nii jälitas paduvihm meid
kuni Toilani. Kuid pole halba heata: Enne Jõhvi viadukti tekkis
taevasse selline topeltvikerkaar, mida ei näe igapäev. Raudselt oli
nende kaarte otstes maas varandus.
Lohusuu Veneküla
|
Üles |
Lohusuu väike sild
|
Üles |
Lohusuu kirik
|
Üles |
Tudulinna "kilukarbi panoraam"
|
Üles |
Ahjaa, üks asi seoses Tudulinnaga. Ma olen lapsena päris palju kordi onuga
veoautol kaasa sõites käinud Tudulinna karjääris, kust metsapunkti
masinad metsateedele kruusa võtmas käisid. Sellest ajast saati mäletan
Tudulinna kirikut künkal üle küla vaatamas. Ja ma mäletan ka tollest
ajast valget, naljakate akendega kolhoosi kuuri rippumas karjääri
serval, mis juba lapsena tundus kuidagi veider. Hiljem ma pole eriti
sellele mõelnud. Kui nüüd kiriku juurde sõites hakkasin autot selle ees ringi keerama, küsis
Hele, taamal asuvale valgele hoonele osutades, et mis teine kirik seal on? Ajasin algul vastu, et näe, kirik on
siin, seal on kuur. Aga vihmasabinast hoolimata kobisin siiski autost välja et
infotahvlit uurida... Ning ennäe - sain üllatusega teada, et tegemist on
Tudulinna vana puukirikuga XVII sajandist, mis paraku kommunistide aegu
peale teist ilmasõda rüvetati ja laona kasutati.
Tudulinna "vana, XVII sajandi kirik
|
Üles |
Tudulinna Rahu kirik - uus kirik 1930-te lõpust
|
Üles |
Tallinn-Narva mnt käib vikerkaare alt läbi
|
Üles |
Pühajõe puhkemaja kämping
|
Üles |
#Kavastu
parv
#Sibulatee
#Kolkja kala- ja sibularestoran
#Nina küla ja majakas
#Alatskivi loss
#Kallaste
#Kallaste pank
#Lohusuu Veneküla
#Lohusuu kirik
#Tudulinna vana kirik
#Tudulinna kirik
#Pühajõe puhkemaja kämping
|
09.07.2020.
Kämping Männisalu, Toila
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tänane päev:
- väike meeleolukas põige Kohtla-Järvele;
- Kohtla kaevandusmuuseum;
- Sinimägede memoriaal ja muuseum;
- Auvere elektrijaam;
- Narva linnus ja muuseum;
-Narva-Jõesuu;
- Sillamäe.
Ma ei hakkaks neid kohti kirjeldama - kõik on ägedad, päriselt. Kui
mitte vaadata läbi skeptilis-iroonlise eestlase silmade (noh, ma
üritasin vaadata nagu lätlane :)). Hoopis tahaks
alustada meie eilsest kämpast, kuhu kahjuks tänaseks ööks enam vabu kohti ei
olnud. Kokkuvõte: mõnus! Ma olen päris mitmes kämpas Euroopas olnud ja võiks
lätlase moodi mõeldes nentida,
et Pühajõe puhkemaja on üks parimaid mu kämpinguelamusi (eestlasena
ütleks, et ei olegi
nagu suurt midagi halba öelda).
Kõik on ok - alustades majakestest ja lõpetades pererahva suhtumisega.
Asja boonuseks kujunes õhtune saun, mis meie meeleheaks lisaraha
küsimata kütte pandi ja milles ma viimased tund aega üksinda leilitasin
ja vihmasabina saatel Bacchuse ande nautisin. Saunarõõmu suurendas külma veega bassein,
milles elavad kalad. Kuid me ei seganud vist üksteist vastastikku (või
kui, siis mina neid). Kui poleks sauna olnud, kujunenuks õhtu üsna
pikaks ja külmaks, sest terve ehaaja kallas vahelduva eduga vihma ja temperatuur meenutas pigem aprilli
kui juulit.
Hommikut alustasime kämpa köögis, et siis Kaevandusmuuseum ette võtta.
Kuna pisut aega jäi, viskasime kiire silmuse ümber Kohtla-Järve "vanalinna",
võttes tähelepanu alla eriti selle pärli - kultuurimaja. Palladio võiks
olla uhke! Villa Rotonda... Aga suurem. Aga meeleolukam. Ja
kaunite nümfide asemel portikuste kohal vaatab üle väljaku pidulikult
suur Nõukogude Liidu vapp...
"Мы рождены, чтоб сказку сделать былью,
Преодолеть пространство и простор,
Нам разум дал стальные руки-крылья,
А вместо сердца — пламенный мотор.
Всё выше и выше, и выше..."
«Марш авиаторов». Автор музыки: Ю.
А. Хайт, автор текста: П. Д. Герман.
Kohtla-Järve kultuurimaja
|
Üles |
Kaevandusmuuseum on lahe! Mäletan oma eelmist visiiti peaaegu 20 aastat
tagasi, kui sisse sai veel administratiivhoonest. Ausalt öelda pelgasin,
et äkki on asi ajaga nats maha käinud, kuid õnneks on siiski pigem
vastupidi. Ainult et tookord anti kausitäis seljankat ja klaas viina,
seekord jäime kuiva suuga (vist pidanuks ette telllima...). Kaevandus
ise muuseumina on kihvt nagu ka see uuem sorteerimiskeskusest peahooneks
ehitatud maja, kuid meie jalutuskäigu maa all tegi tõeliselt nauditavaks
giid. Endise kaevurina oskas vanahärra sõnu veeretada just nende
"õigete" kaevanduse asjade ümber, põikas vahepeal siia-sinna oma jutuga
kõrvale, kui midagi vahele küsisime, ning pikkis sekka lugusid ja fakte
omast kogemusest. Ma arvan, et see oli puhas boonus.
Igatahes tänane käik maa alla oli tänu vana kaevuri pajatustele
tõepoolest põnev.
No ja muidugi on ümber muuseumimaja igasugust vana rasket rauakola, mis
lastele hirmsasti meeldib. Ning mõne põnni jaoks täiesti uue tähenduse
sai tavaline käibefraas:
"kopp on ees"...
Kaevandusmuuseum
|
Üles |
Kuidas
moodustada optimaalseid perekondi perepiletite hankimiseks?
|
Üles |
Kaevandusmuuseum: Seitsme pöialpoisi keldris. Lumivalgekest ei olnud
kodus
|
Üles |
Kopp on
ees!
|
Üles |
Aherainedüünid
|
Üles |
Sinimägedele jõudes ilmateates lubatud vahelduv pilvisus vaheldus
keskmist halli ning tume-lillakashallide pilvedega - tõeliselt
paljulubav taevane vaatemäng. Jagunesime Vaivaras
- suuremad militaarhuvilised võtsid ette muuseumi, meie läksime enamuse
lastega jalutama memoriaali juurde-peale ja Põrguaugu äärde Sinimägedele...
Olin seal korra peale avamist 1990-te teises pooles. Üllatav oli näha,
et 2007. a mässu ajal oli lõhutud memoriaali mälestustahvlid. Kuidas
algaski see "Viimse Reliikvia" viimase stseeni repliik...
Sinimägedesse...
|
Üles |
Sinimägede memoriaal
|
Üles |
Sinimägedes
|
Üles |
Sinimägede muuseum
|
Üles |
Auvere
kõrgete korstnatega elektrimaastiku külastamine lõppes totaalse
fiaskoga. Tolleks hetkeks, kui kohale jõudsime, kallas taevast mõnituhat
liitrit sekundis. Seepärast võtsime suuna Narva kindlusse, kus sai
põgeneda kohe vähemalt vihmavarju. Ahti küll ütles hiljem, et kui
sõitnuksime mälestusmärgi alt sisse, saanusksime päris korstende vahele,
aga ma pole kindel, kas seal padukas nende tehnitsistliku ilu nautimist
täiel määral oleks võimaldanud. Ju jääb teiseks korraks.
Siit
tulebki elekter... Paduvihmaga täpselt küll ei näe, kust...
|
Üles |
Narva kindluseõuele astudes sadu jätkus (ehk pisut hõredamalt, aga siiski).
Muuseumis uitaja saab esimese tervituse alati rõõmsalt ja muhelevalt Vladimir Ilitšilt, kes näitab käega kenasti oma
kodumaa poole. Piilusin vana lastesõpra puude ootamatu valingu ajal
puuvõra alla peitudes - sellest polegi nii kaua aega möödas, kui kõik
koolilapsed pidid peast vana süfiliitiku sünnipeva teadma...
Piletit
lunastades olin pisut elevil, sest mõni päev enne reisi kuulsin Narva linnuse uut
ekspositsiooni väga kiidetavat. Jah... Ega ole laita, uus lahendus,
eriti, mis puudutab just treppe ja interjööre on lahe, kuid natuke segaseks jäi
see kontsept. Võib-olla oli asi pisut eksitavas kaardis võib-olla pisut
selles, et vana ja uus kuidagi läbi korruste kippus segi minema, kui
käigust käiku sukeldudes ekspositsiooni koostajate mõttes mõlkunud
suundadelt eksisid. Seeprast
see uus osa nagu natuke nagu vanas lahustub, erti, kui sügav
installatiivne sõnum kohati on nii sügav, et inimene külast ja hobusega
sellele kohe pihta ei saa. Ja muidugi nagu kiuste suri osa
multimeediast just sel hetkel, kui mõnda saali astusin. Aga taas - ma ei vingu.
Ja kindlasti ei saa kusagilt mujalt, kui Pikast Hermannist, selliseid
jõevaateid Ivangorodi kindlusele, ka mitte Ivangorodist!
Ka
käsitöömeistrid lossi sisehoovis ei üritanud paduvihma ajal tirelit lüüa. Üks
poiss vahepeal lippas kesk õue, et kustuma kippuvat lõket kohendada,
kuid muidu hoiti üsna oma töökodade varju. Ostsime keskaegsest apteegist
Helega kohvi ja mingist salasegust teed, mille salaisim komponent oli
tähtaniis ning kõõlusime ukseavas vaadates kuurikatuselt allasorisevaist
veejugadest tekkivaid vikerkaari. Muuhulgas sai Hele ühelt käsitööliselt
noomida, kui näpud uudishimulikult ühe ürdipurgi külge pani... Muuseumi
piletiga kaasa antud linnuse raha eest said lapsed endale lunastada
suveniirset nänni...
Kummitus
Narva linnuse hoovil
|
Üles |
Narva
linnus...
|
Üles |
...ja
linnuse muuseum
|
Üles |
Ivangorodi kants
|
Üles |
Teisel
pool jõge on välismaa
|
Üles |
Pooljuhuslikult tekkis linnuseväravas mõte õhtustada söömakohas nimega
"Muna" - ehk teisisõnu Tartu Ülikooli Narva Kolledži kohvikus. See andis ettekäände
väisata Narva raekoja platsi - õigemini õhkõrna peegeldust kunagisest õitsvast barokilinnast.
Koos kolledžihoonega tekib tegelikult päris mõnus kooslus. Platsi teist
serva piiravad kahe erakordse hoone kõrval absurdselt mõjuvad
hrustsovkad.
Lõuna
"Munas" - põnev, maitsev, aga pisut aeglane... Ent taas - ma ei vingu!
Ahjaa - "Muna" olevat Eesti idapoolseim kohvik...
Narva
raekoda
|
Üles |
Narva
Tartu Ülikooli Kolledž
|
Üles |
Kolledži
kohvik "Muna"
|
Üles |
Narva ja
Narva-Jõesuu vaheline jõekallas on täis erinevat värvi kangelaste
hauatähiseid. Eesti kontekstis on üks neist ainulaadne - nõukogude tank
T-34. Kenasti vuntsitud ja lilledega ehitud nagu muiste. Kena täiendus
vabariigi piiripostidele.
Eesti
ainuke tankimonument
|
Üles |
Teel
Eestimaa kirdepoolseimasse linna...
|
Üles |
Ohvrimänd
Narva-Jõesuust Udria poole
|
Üles |
Jälle
Sinimäed!
|
Üles |
Enne
järgmist kämpaõhtut peatusime tunniks
Sillamäel, et läbi kõndida Mere bulvar.
Tea, kas Taara oli magama jäänud, kuid pea pool päeva kallanud vihm
taandus, mistõttu Sillamäed nägime klaaris kaunis õhtupäikeses.
Sillamäe
Mere puiestee
|
Üles |
Sillamäe
ümbersõit
|
Üles |
Toila
sanaka kämpa oli rahvarohke ja ...tavaline. Ma ei saaks midagi halba
öelda meie majakese kohta, kuid Ahtil oli meie omast pisut väiksem
versioon ja sellega oli kohe mingi jama. Igatahes, kui me õhtul lastega
Toila pankrannikust alla kolistasime, et päikeseloojangt vaadata,
kuulsime, et on mingi probleem. Hommikul selgus, et nad olla öö läbi
lõdisenud, sest erinevalt meie majakesest puudus neil küte. Öö oli aga
tõesti päris jahe.
Toila
Männisalu kämping
|
Üles |
Taevane
valgusetendus Ontika panga all
|
Üles |
|
10.07.2020. Toila-Jägala
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hr Päts
kunagise Oru lossi ees
|
Üles |
Hommik
algas Toila pargiga. Taaskord ei hakkaks ma siin referaati kirjutama
Pätsist, Kuphaldist, Baranowskist või Jelissejevist, kes iga mängib oma
rolli selle Eesti suurima ja kaunima maastikupargi loos. Kuulu järgi
pidavat saama seal 3D prillidega vaadata, aga sel hommikul see teenus
igatahes saadaval ei olnud. Nii kõndisime igaüks oma rada pidi siin ja
seal omas tempos, et siis hiljem kokku saada Valaste joal.
Oru
Lossipargis...
|
Üles |
Pühajõe
org Oru pargis
|
Üles |
Pargi
algus oli siin...
|
Üles |
Oru pargi
Jaapani aed
|
Üles |
Panga
peal...
|
Üles |
Valaste
uus platvorm on päris lahe - sobitub mõnusalt kaljuseinaga tuues esile
ka konstruktsiooni ilu. Ka laskumine klindilt mereranda kulgeb päris
mõnusalt. Ainus tõrvatilk meepotis on, et joaalust oja ületdes võiks
ojasuue merele olla vaates avatud; ei oleks vaja muud, kui mõni oks ära
lõigata ja - voila! Aga kui veejoonele välja jõuda on praegugi
hea küll.
Valaste
joast ent jäi häirivalt meelde hoopis üks teine asi. Nimelt suur silt
kämpingust pisut Ontika poole, millel joapealset maad kenasti kruntidena
elamute jaoks müüa pakutakse. Natuke kurvaks teeb väljavaade näha mõne
aasta pärast vana heinamaa asemel järjekordset odavat kinnisvaraküla.
Kas tõesti napib Kiviõli või Kohtla-Järve ümber kasutut mahajäetud
põllu- või tööstusmaad, kuhu võiks "eksklusiivsete mäevaadetega" 1000 m2
krunte teha niipalju kui kulub? Tulevad majad, tuleb raiuda pangamets,
et majaomanike õigustatud ootus saada peale tasuta parkimiskoha ka vaade
merele... Arusaamatu...
Valaste
juga
|
Üles |
Ontika
mõis
|
Üles |
Klint
Saka vaateplatvormilt - puude taga on paeastang
|
Üles |
Järgmine
peatus - Saka mõis. Kui räägitakse Ontika pangast, siis selleks, et seda
tema hiilguses näha, peab piki pangaalust mere äärt pidi matkama. Ja
sealtki varjab paljudes kohtades panga pangamets (mis iseenesest on väga
lahe nähtus). Aastaid tagasi tegime ühe matka piki pangaalust ja
ööbisime kusagil Ontika kandis rannaliival ühe panganuki varjus.
Niiviisi jalutades nägi panka küll ja veegi. Ent piki pangapealset
sõites neid kohti, kust panka tegelikult näeks, on väga vähe, sageli ei
näe teeäärsete põõsaste tagant merdki. Saka peatuse üheks põhjuseks
oligi seepärast piiluda endise nõukaaegse sõjaväeehitise otsa ehitatud
vaateplatvormilt rannajoont. Ilma lehtedeta ajal sealt igatahes näeb
üht-teist - et märtsikuus näeb, on varem kontrollitud. Suvel ent peidab
lopsakas tumeroheline lehelaam kaldajärsaku...
...Mis
ei tähenda siiski, et merevaade poleks suurepärane.
Annike
|
Üles |
Mälestusmärk 1939. a ümberasunud baltisakslastele Saka mõisapargis
|
Üles |
Saka
mõisapargis...
|
Üles |
Põige
Purtse linnuse (vasallilinnuse),
õigemini kindluselamu juurde tekkis üsna spontaanselt. Sattusime sinna
tähelepanuväärsel päeval - peale koroonavaheaega asutus uuesti lahti
esimest päeva ja meie esimesed kliendid. Kahju, et hommikusöök alles
kõhus püsis - Purtse restos olnuks päris äge lõunatada. Rahvas lunastas
piletid ja lapsed tormasid Rapuntsli lossi avastama. Tellisin kohvi...
Võib-olla põneva faktina tuleb siinkohal mainida, et linnuse rajas
1530-tel parun Jakob von Taube, kes vajas oma valduste kaitseks
mereröövlite ja niisama röövlite eest soliidset ja moodsat maja. Rohkem
ei refereeri -
edasi saab lugeda 1970 a Villem Raami koostatud
ajaloolisest ülevaatest MKA arhiivis.
Purtse
linnus
|
Üles |
Rakvere
| Üles |
Rakvere
Pikk tänav
| Üles |
Pean
ütlema, et olen kordi seoses tööga ja tööväliselt väisanud Rakvere
Vallimäge õige mitu korda, kuid linnuses sees ma ei ole vist varem
kunagi käinud. Seepärast olin kohale jõudes üsna põnevil. Pilet anti
kätte, ristiga kuub pandi ette ja ...keskaeg võis alata. Mis seal ikka -
tsirkust ja leiba on rahvale alati vaja läinud ja seda saab Rakvere
linnuses kogu piletiraha eest. Sekka ka pisut kasulikku teavet - püssirohu,
süüfilise, linnuse ajaloo, keskaegsete piinamisviiside ja veel nii
mõnegi olulise asja kohta. Huvilised härjapõlvlased said vibu lasta ning kõigile anti
näitlik õppetund 13. sajandi mõõgavõitluse ja hiljem 16. sajandi
piigivõitluse kohta. Isegi kahurit lasti...
Rakvere
linnus
| Üles |
Pull
| Üles |
Tsirkust
ja leiba - keskaeg Rakvere linńuses
|
Üles |
Verine
arusaamatus mõõgavendade vahel
|
Üles |
...Mmmmmm - Grillers! Minu pettumuseks ei pakutud seekord lambalihapihve,
aga kõik muu oli siiski olemas!
Grillers... Tõenäoliselt parimad purksid Eestis!
|
Üles |
Õhtu
hakkas tulema. Et Ahtil oli erihuvi Sagadi mõisa vastu, siis keerasime
otsad sinnapoole. Enne Haljalat avastasime omas autos, et üks
dressipluus koos mobiiltelefoniga oli jäänud Grillersisse. Niisiis
hargnesime taaskord - saarlased sõitsid Sagadile, meie võtsime taas
Rakvere tee rataste alla. Telefon ja dressikas olid kenasti alles ja baaridaamide valvsa pilgu all hästi hoitud. Aitäh!
Kui meie
Sagadisse jõudsime, oli muuseumi uste lukustamise aeg. Ma olen Sagadi
pargiga pisut kursis, aga ürdiaia viimast versiooni ma veel näinud ei
olnud. Seepärast tegin usinasti agiittööd seda väisata. Ei kahetse. Võib-olla ürdiaia vormilahenduse osas ma ise valinuksin teise tee,
ent kogu see lõpptulemus koos aasadega peahoone ees ja taga on väga
toredasti välja kukkunud!
Sagadi
mõisa lilleaasad
|
Üles |
Üksik
sportlane
|
Üles |
Sagadi
mõisa ürdiaed
|
Üles |
No ja
Palmse, mida rahvas tungivalt näha nõudis, oli juba lihtsalt hilise kellaaja tõttu
suletud. Isegi siseringi kõne oma mehele Havannas ei aidanud - sel õhtul
olid maja ja aiad reserveeritud.
Õhtuks
lukku pandud Palmse mõis
|
Üles |
Seisime
siis Palmse mõisa parklas ja mõtlesime, mis edasi saab. Esmane plaan
oli, et laagerdame telkidega kusagil Tallinna külje all tuttavate
suvilaaias, et siis põngerjate rõõmuks lõpetada tripp Tallinna
Loomaaias, kuid kole ilmaprognoos järgnevaks ööks ning järgnevaks
päevaks polnud eriti julgustav. Kui seni oli Ahti auto rahvas Tallinna
osas olnud kahevahel, siis nüüd otsustati õhtuks ära saarde minna. Ka
tegelikult meil oli mugavam tagasi Tartusse sõita, mistõttu ainuke, kes
algset plaani järgida otsustas, oli Mati. Eks see olegi Eestis ja välismaal reisimise
vahe - kui näiteks kusagil Napoli taga ilm halvaks läheb, ei ole
võimalust kahe tunniga koju sõita. Tartu on peaaegu igalt poolt kaunil
kodumaal vaid paari-kolme tunni kaugusel.
Ühesõnaga - leppisime kokku, et
vaatame lõpetuseks ära Jägala joa, mida lapsed ei olnud näinud ja vist
ka enamus täiskasvanuid mitte (saatuse irooniana olin joa juures seoses
tööga käinud kümmekond päeva tagasi) ja siis vaatab igaüks ise, mis
edasi teeb. Nii sündis.
Viimane
sihtkoht (juba pigem Metsikus Läänes): Jägala juga
|
Üles |
Metsiku
Ida Roadtripparid juulis 2020
|
Üles |
|
26.07.2020. Tartus
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Aegviidu
Alexela pitstop
|
Üles |
Jägala joalt
lahkudes keeras iga auto nina eri suunda. Ahti kihutas praami peale, Mati
Tallinnasse ja meie tagasi Tartusse.
Kui esialgu Tartu poole sõitsime, siis natuke nagu kripeldas, et äkki siiski
oleks pidanud, äkki ikka ei tule lubatud vihma. Aga kõne Matile järgmisel pärastlõunal andis kinnitust, et otsus osutus
õigeks: Tallinnas hakkas öösel sadama ja sadas ka järgmisel päeval (nagu ka
Tartus). Oleksime
laagerdanud, siis saanuks telgi märjaks ja loomaaia mõtte pidanuks nagunii ära
jätma. Jah, eks kohvikusse saanuks ikka minna, aga kohvikuid on Tartus ka.
Primaarse õhtuse kohviprobleemi lahendasime me oma auto
rahvaga elegantselt Aegviidu Alexelas.
* * *
Tehtud see sai ja takkajärgi
võib öelda, et väga hästi kukkus välja - lapsed ütlesid mitu korda, et
täitsa reisi tunne tuli peale ning olid pisut kurvad selle üle, et
sõit pikemalt ei kestnud! Tänan Matit-Eppu-Ahtit orgunni eest!
Kas järgmisel aastal siis
Metsikusse Läände?
Piibe
maantee
|
Üles |
|
|
