Proloog
Järgmine
Inglismaa pargitripp 17...28.09.2006
Coursham Court
17. ...28. 09.2006 – loetud päevad vanal heal Inglismaal. Kümned
kilomeetrid maalilistes parkides, mida näeb ainult Inglismaal. Inglise
park asub Inglismaal – mujal on ikka mingi kohalik "inglise". Minu esimene
kord sellel maal ning esmamulje on suurepärane. Iga miil on täis
ajalugu, igas asjast õhkub traditsioon, iga ettekandja naeratab
sundimatult, päriselt: Your Tea – please ...” – ning suhkrut pole
vajagi. Karel Capek on öelnud, et võõra maa tundma õppimiseks pead sa
vaatama inimesi, istuma kõrtsus ja raiskama terve varanduse söögile ning
joogile, et pisutki mõista seda teist maailma, kuhu oled sattunud. Well,
Inglismaal pole mingi probleem raisata varandust napsule ning Fish&Chipsile
ja seejuures pole sugugi kindel, kas see on korrelatsioonis tarkuse ja
kogemusega, mis sellega kaasneb. Aga mis seal's ikka... Niisiis oli
sihtkohaks park ja reisi paremad (ja ehk ka targemad) hetked möödusid
just seal.
Klassikaline Inglise park on omamoodi elamus. Seda tunnet on raske isegi
kirjeldada. Kindlasti ei ole see emotsioon, mis pargis jalutades tekib,
esmapilgul midagi väga erakordset – rahulik, väljapeetud ning ennast
järk-järgult avav. Et tunda tuleb sisse minna. See on midagi totaalselt
teistsugust, kui Prantsuse pargis, kus juba esimestel sammudel lüüakse
vaataja jalust ning nii kordub see pidevalt pargis olemise jooksul, kuni
vaataja on sunnitud võimu ülevuse ees alla vanduma. Inglise park
valmistab isegi esmapilgul pettumuse, sest magusat kurbust, igavikku
ning lõputut mõtiskelu tõotavad kirjeldused on kütnud meeled üles ning
alateadlikult oled ettevalmistunud millekski taevaseks ... Ja siis
hoopis esmapilgul näed tervituseks lambaid, lõputut rohumaad ja
puudesalusid, mille vahel kõrguvad hallid, hallikaspruunid või
punakaspruunid, portikustega või vastuoksa teravate katusejoontega „Baskerville
Hallid”. Mis selles siis ikka nii erilist on... Ent siis hakkad piki
serpentiini laskuma, sihtkohaks Rotund, mille veepeegeldus puude vahelt
paistab, põigates korraks sisse walled gardenisse, kus tellisseinte
soojuses kasvavad kõrvitsad, lavendlid, tomatid, jörjenid, maasikad,
salveid ning päevakübarad, mida omakorda raamivad õunapuudest vormitud
espaliere’d ... Rada viib edasi ning ühtäkki avastad Pantehoni. Silmad
hakkavad harjuma, pildid hakkavad teravustuma: järsku ilmuvad kusagilt
kreeka, rooma ja saksi jumalad, briti vägevad, vilksatavad obeliskid,
templid ning skulptuurid iidsete pöökide, kastanipuude ja seedrite all.
Magnooliatest, tulbipuudest ning hiigelelupuudest koosneva salu
alusmetsaks on rododendronid – tahaks näha seda õitsemise ajal! Lambad
ning lehmad Palladio silla taustal tunduvad täiesti loomulikud ning
varsti ei kujutaks inglise parki ilma nendeta enam ettegi.
Maastik on lõputu - park is landscape & landscape is park...
Inglise park ei sädele, vaid pigem helendab salapäraselt ja pisut
uduselt. Ütleksin, et minu jaoks on inglise pargis tekkivale
emotsioonile kõige õigem nimetus – Hingerahu. Kas seda taotlesid Kent,
Brown või Repton kui nad Poussini ja Lorraini maale maastikus
materialiseerisid? Inglise park on metafoor, täis mõtteid ja sümboleid,
mis peegeldavad ajastu moraali ning püüdlusi. Teisalt on see aga kui
konserv, mille avamisel satud nagu teise reaalsusesse – unenäost pärit
looduspilt pühib peast kiiruse, kohustused. Just Sheringhamis, lehmade
vahelt läbi pugedes ning üle karjatara vahelt, üle roheliste niitude
mere poole piiludes tundus, et lõpuks jõudis see tunne kohale. Kollane
ja pisut auklik kruusane tee, lehmad ja pehme ennelõunane valgus,
vaikus, mille loovad tuul, ammumine, mööda lendav kärbes ja lehtede
sahin. Nagu viieaastasena. Kõik on paigas, ei ole vaja kiirustada, pole
tarvis võtta mobiili - tähtsad on hoopis muud asjad...
...It's such a sad old feeling
the fields are soft and green
it's memories that I'm stealing
but you're innocent when you dream
when you dream
you're innocent when you dream...
Tom Waits. Innocent when you dream
Võib-olla ei tulnud kordagi meelde Venus, kuid see-eest tulid
mälestused, võib-olla nähes Bacchust ei joonud rummi mitte tema, vaid
Tema auks ... ...ja nii ma siis kõndisin läbi parkide, kuulates Tom
Waitsi ning mõeldes hoopis lihtsatele ja iseenese jaoks suurtele
asjadele.
Tänan Valdeko, tänan Kreeta, tänan - Juhan!
Fotod: Sulev Nurme
Woodchester
|
Üles |
English landscape garden
|