Mustjõgi-Koiva-Gauja (Taheva-Strenci) 3. - 8 (?). oktoober1994
Proloog
Järgmine
Kui kunagi ürgammu
sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud,
et veel 20 aastat hiljem
Strenci
l
Votsiis... 1994. a kahjuks
digofotokaid ei olnud ja tollal matkapäevi ka kusagile kirja ei
pannud... ja pea ei ole prügikast... Ühesõnaga, ma arvan, et see tripp
toimus kunagi oktoobrikuu esimestel päevadel 1994... Tol sügisel oli selge, et lisaks mulle on
nakatunud kevadisest retkest alates ka Andres, Mari ja Kersti. Minu näpp
oli antud juba aasta tagasi Pärlijõel ning kevadel sain vaid oma
nakkusele kinnitust. Gunn haaras oma super-süstaaeru ja tuli viiendaks
käeks teise paati. Nii jagunes meie kahe dessandika vagel seltskond siis
nii, et Andres, mina Mari, kui juba nö "vanad olijad" olime üks paatkond
ja Gunn ning Kersti teine paatkond. Menning, hea mees, kes kevadel
kamandas katusega päästepaati, oli seekord transa ja viskas meid õhtu
hakul ära Taheva sillani.
Sõitsime jõge mööda alla, vahepeal palistasid
kaldaid triibulised postid. Ühe silla all paadist välja tulles nägime
üle silla sõitmas juba "valdede" numbritega autosid. Tollel hetkel olime
piiri ületanud seega illegaalselt - sel ajal ju lausa piiril veel
tembeldati passe. Tagasi Eestisse tulles küll mõtlesime, et kas templi
puudumine või mõnel inimesel ka passi puudumine võiks olla probleemiks,
kuid õnneks ei olnud... Kui lõpuks oma pampudega ning "Amsterdami"
õlledega piirile koperdasime ja üliõpilaspiletitega vehklesime,
nentis tüdinenud piirivalvur lõpuks mokaotsast, et:
"Tüdrukud, katsuge järgmisel korral matkale
minnes normaalsed mehed kaasa võtta!"
Ent jõgi ja reis oli ilus! Soe pilvealune ilm,
vahel sahmakas vihma, ent see-eest kuivad laagrikohad männikutes, kust
leiab sületäite kaupa lõkkematerjali oma mandi kuivatamiseks.
Praktiliselt külade ja sildadeta kulgemine kollaste liivakivikaljude
vahel. Selles osas on jõgi juba nii suur, et ei ole vaja muretseda
kopraorkide pärast, samas veel nii väike, et ei ole vaja end aerutades
ära tappa. Neljandal - so viimasel õhtul jõel - kulgesime mõned
kilomeetrid enne Strencit lihtsalt kuuvalgel. Gunn ja Kersti jäid
pidevalt paar jõekääru maha, hüüdes:
"Me peame pumpama!"
"Pumbke, pumbake!",
...irvitasime me tuuletus metsaõhtus vastu. Nende
paat tõepoolest lekkis õhust... Lekke aga võis põhjustada mõni väsinud
põhjaõmblus, irvakil paik küljeballoonil või ...mõni sähmakas sellest elektrist, mis
nende vahele selleks hetkeks tekkinud oli. Kui linnaserva lõpuks
laagrisse jäime, tõmbas rohukõrred kergelt hõbedaseks.
Järgmine päev Strencis - aga pidime sobiva
ühistransa ootuses seal passima päeval kella kaheni - on olnud ilmselt
senini mu elu üks tšillimaid päevi. Niisiis...
Fotod: Gunn(ar) Saloste,
Mari Padari
I sild Läti Koival (Anni
lähedal. mnt P23)
|
Üles |
|
