Pärlijõgi-Mustjõgi-Koiva (Sänna-Taheva). Aprill
1994
(Mari mäletab kuupäevi)
Proloog
Järgmine
Kui kunagi ürgammu
sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud,
et veel 20 aastat hiljem sama rahvas, õigemini küll
Mõni
päev enne sessi küsisin Andreselt ja Menningult, et kas paadimatkale ei
viitsiks minna - vastus oli igati positiivne. Ka Mari, Kersti ja Aivi
olid pikema moosimiseta käpad tulema... Tanelil oli kodus mingi
merelaeva päästepaat, Urmo - üks tore kursavend - teadis, et tema
vanaisal on ka paat ja seda võib saada. Niisiis olid põhiasjad olemas...
Jäi veel laenata telgid, madratsid, magamiskotid, seljakotid ja mu
matkavarustus. Nagu selgus, oli kellelgi tüdrukutest olemas presenttelk
ja ma enam ei mäleta, kellelt sai laenatud teine telk. Mina leidsin oma
üürikorteri perenaise seinakapist ühe korraliku keedupoti, matkakotiks
kõlbas ema vana postiljonikott, magamiskotiks samuti minu korterist
leitud baikatekk ja kummimadratsi laenasin pruudi vanematelt. Eks kogu
see laenamine võttis natuke aega, sest mobiiltelefone veel lihtinimestel
ei olnud (mõned suured bossid käisid tõsi, tänaval ringi kohver käe
otsas, aga Tartusse neid veel tollal väga ei jagunud) ja lauatelefonina
sain mina kasutada nt raudteejaama taksofoni - see oli mu tollasele
pesale kõige lähemal... Leppisime koolis kokku kes võtab mis kola,
millise proviandi ja nii see läks...
Niisiis
kogunesime ühel hommikul kella seitsmeks Tartu raudteejaama perroonile,
et alustada reisi Võrru. Rong sai valitud seetõttu, et pilet oli
näiliselt odavam bussist. Logistiliselt tähendas see seda, et loksusime
rongiga esiti Valka, istusime siis seal paari tunni jooksul ümber ning
loksusime edasi Võrru... Täna oleks see marsruut mission impossible...
Ühesõnaga "juba" kella kaheks päeval olime Võru raudteejaamas. Sealt
vantsisime jala oma kolaga bussijaama; merepäästepaat seljas ei ole see
paar kilti naljaasi. Kella viie paiku saime lõpuks Sänna bussi peale -
selleks osutus kena kollane ja nostalgiline Paz; lõime bussi oma kolaga
kohe umbe. Kell vast hakkas saama kuus, kui siis lõpuks olime Sänna
mõisa juures oma kolaga Mustjõe kaldal - seega 11 tunniga Tartust Sänna
nagu niuhti :)
Edasi
läks veel paar tundi enne, kui lõpuks paadid vette said. Minul oli
eelmisest suvest kerge paadimatka kogemus, teistel mitte.
Urmo vanaisa
paat osutus tõsiseks vene dessantnikute paadiks. Sellele oli isegi
võimalik purje peale panna... Purjekana kasutamiseks oli asjal põhja all
ka kiil... Kui viimane asi välja arvata, siis tegelikult oli paat üliäge
ja Urmo vanaisa meelehärmiks kujunes sellest meie paadimatkamiste
lemmikalus kuni ülikooli lõpuni. Võib-olla kasutanuksime seda edasigi,
kuid paat sai matkamistega lihtsalt otsa: lekkis õmbluste ja paljude
kopraorkidest puret' aukude katteks sobitatud lappide vahelt jne. Ma
tegelikult praegu tunnen äärmist piinlikkust ning saan aru, miks Urmo
vanaisa lapselapse kursavendi barbariteks kutsus...
Urmo
vanaisa paat varsti pärast esimest paadimatka uhkelt Tartu
Tudengipäevade paadirallil (mai 1994). Kandis ära ka neli meest ja kasti
õlut!
|
Üles |
Ühesõnaga - pumpasime oranži täis - aga seda värvi dessantnik see oli - ja rõõmustasime.
Seltskond ent jäi üsna mõtlikuks, kui lõpuks hakkas kuju võtma
merepäästepaat. Mina sellist monstrumit elus näinud ei olnud - suur
ümmargune balloon, mille peal on kaks täispuhutavat raami ja...
tõmblukkudega suletav katus... Mõeldes Eesti jõgedele oli tegemist
ilmselt ühe kõige ebasobivama veesõidukiga, sest ainus viis selle
juhtimiseks oli end uksest välja upitada ja kuidagi üle serva sõuda.
Asja ainus positiivne omadus oli, et kui peaks hakkama sadama, siis oli
omast käest võtta korralik vihmavari. Aga lõpuks olime veel ja seiklus
algas...
...Ma
mäletan siiani seda siirast rõõmu sest jõest. Kulgesime mööda luhtasid
ja jõesängi, fantaasiamaailmas, mida loob vaid kevadine suurvesi ja
jõeorg... Milline on siis loodus! Ja milline on jõgi! Allavoolu nagu Tom
Sawyer ja Huck Finn, vaba kogu sellest jamast, mis jääb selja taha, kui
paat hakkab pumpamise peale juba kuju võtma ... Oh jah...
Vist kolmanda
päeva õhtul olime fakti ees, et kuiva kallast ei ole näha - vesi, vesi
ja seal kus lõpeb vesi soine püdelas jääs luht... Ja siis tuleb välja
päike ning päikesevalguses näeme taamal küngast viie-kuue vana männiga,
mille all on terve hunnik kuivanud oksi... Ideaalne laagrikoht.... Jah,
eks oli igasugust janti ka - no see päästepaat kopraorkide ja
mahalangenud puude vahel oli imetegu omaette, ent jõgi oli üsna "üleval"
ning vajadusel sai sõita mööda luhta, kus ainsaks ohuks olid vee alla
jäänud okastraadist karjaaiad. Kusagil kilomeetri jagu enne Sarut saime
paati ka esimese augu, kui kopraorkide vahel oma paadiga liiga julgeks
läksime. Märjaks saamisest jäi puudu vaid õige pisut, kui tössi paadi
lõpuks üle üleujutatud luha kuidagi mingile jõe süvendamisest jäänud
mullahunnikule saime. Ma ei olnud enne kummipaati lappinud - keegi ei
olnud, kuid Tanel haaras härjal sarvist ja lapitud see sai - niit ja
nõel, kummiliim
ja lapid olid õnneks kaasas. Ning muidugi, eks põhijant oli ikkagi
päästepaadiga... Kuna otsekatel üle luhtade selle riistapuu aerutamine ei
olnud eriti tõhus, siis sidusime selle lõpuks teisele paadile taha ja
aerutasime üle veeväljade, monstrum slepis. Omanik ja kaks daami
istusid rõõmsalt omas buduaaris ja hõikusid vahetevahel, et miks küll
see asi nii vaevaliselt liigub, võiks nagu esimene paat ka natukenegi
tööd teha...
Eriti nüriks kiskus asi taas vist kolmandal päeval, kui hakkas sadama -
järele veetava paadi inimestele see muidugi probleemiks ei olnud - neid
kaitses päästepaadi katus...
Loomulikult esimesele matkale omaselt ei olnud kaasas kellel madratsit,
kellel magamiskotti, kellel kruusi-supikaussi jne... Tanel magas paadipresendil,
Andresel oli vist mingi muu improviseeritud küljealune. Kui kolmandal
päeval vesi presendi märjaks leotas, ootas ees üsna vastik öö... Ka see
sai juba esimesel õhtul selgeks, et mahaunustatud supikausi saab
asendada edukalt tühja konservikarbiga - praktiliselt iga kord tänini
leidub keegi, kes ikka ja jälle seda praktikat harrastama peab. Ka
tüdrukutel oli oma varustusega probleeme, aga mitte nii põhimõttelist
laadi. Daamidega seoses meenub hoopis teine laagriõhtu, kui pidime paate vedama
üle jääs luha. Õigemini, vett oli jää peal ehk paarkümmend sentimeetrit,
mis tähendas, et paadid olid põhjapeal ja aerudega liikuda ei olnud
võimalik. Eks siis võtsime jalad paljaks ja tatsasime paar-kolmsada
meetrit lähima kuiva kaldani. Kui kohale saime, plagisesid tüdrukute hambad nagu
hobuniidumasinad. Kui siis kotist välja kaabiti ainus kaasasolev alkohol
- nullseitsmene Viru Valge, siis otsustasid daamid külma peletamiseks viinaga
hakata jalgu määrima... Tookord sai ka nii...
Nii me
siis kulgesime need neli ööd ja viis päeva, Sännast Tahevani. Kui
geograafiliselt täpne olla, siis algul mööda Pärlijõge, siis mööda
Mustjõge ja lõpetasime Taheva silla juures juba Koival või vähemalt
selle alguses. Tolle matka
seltskonnast kolm said permanentse raske nakkuse, mis igal kevadel, kui
jää on minemas, paneb hinge kipitama ja käed kummipaati otsima... Sel
kevadel sai juba 24 aastat, tulevane kevad tõotab juubelit...
Ülejäänud...? Kaks on aja jooksul saanud nakkusest peaaegu üle, aga
mitte päris... Vaid kuues sai põiepõletiku ning otsustas, et rohkem tuulises paadis ja märjas telgis
ta külmetama ei hakka. See-eest kui hakkan kokku arvama, palju erinevaid
inimesi edaspidi paadimatkadel nende kolme nakatunuga on käinud, siis
saan numbriks umbes 33, aga võib-olla on ka rohkem. Nii on see läinud...
* * *
Aga -
sellised me siis olime varakevadel 1994! Proosit, Aivi, Kersti, Mari,
Tanel, Andres!
Tartus,
novembris 2018
... Niisiis...
Fotod:
Andres Uus
Valga
raudteejaamas Võru rongi oodates
Järgmine
|
Üles |
|
