Fotod |
Pariis
| Provence
2023
|
Burgundia 2023
|
Nizza-Monaco 2010
| Normandia
2016
|
Pariis 2015 |
Tagasi (reisikirjad) |
Champ de Mars
Järgmine
Parc Bagatelle
Kevad Pariisi parkides jääb meelde. Huvitav on see, et kui käisin
esimest korda viis aastat tagasi Pariisis, siis jäi see linn meelde
eeskätt läbi öise jalutuskäigu Seine kallastel, kus paljajalu
kastmisautode järel mööda muruplatse jalutades tundus kõik ümberringi
nagu Amelie filmist. Kartsin pisut seda 2007.a. üheksat pikka päeva
Pariisis, sest tekkis kahtlus - äkki need head muljed varasematest
kordadest on siiski pigem ettekujutuse vili. Aga kõik läks etteruttavalt
öeldes sootuks teisiti... Reisidel on saanud päevikut peetud, kuid
enamasti on sinna kirjutatud ikkagi päev-paar takkajärgi ja siiski pigem
ikkagi suurematest elamustest, mitte kui kõigest täpses ja
kronoloogilises järjekorras. Nii ka siin. Kirjutasin üles lihtsalt mõned
muljed, mis esmajärjekorras pähe tulid ning mille juures tundub olevat
olulisem emotsioon ning teisejärgulisem fakt (muidugi, siin kirjutan
siiski ilmselt valitud emotsioonidest). Õigemini - faktid on loomulikult
olulised ja peavad alati kindlasti eelnema muljele - muidu ju tegelikult
ei näegi midagi, ent siin ma eeldan, et need, keda selle reisimuljed
võiksid huvitada või puudutada, omavad meie reisile kaasa koostatud
suurepärast giidi... Aga need, kes reisil ei käinud -
teie päralt on terve võrk...
Well I hope that I don't fall in love with you
'Cause falling in love just makes me blue,
Well the music plays and you display your heart for me to see,
I had a beer and now I hear you calling out for me
And I hope that I don't fall in love with you.
Tom Waits. I hope I dont fall in love with You
Aprill...
Esimene mõte Marsi väljakul 25 kraadises soojuses murul istudes ning
päevavalgel üsna inetut Eiffeli torni silmitsedes oli kahtlane: liiga
kuumas ja eredas päikesepaistes haljastajad rohimas teeservi ja muu
niitmas, ajutised rohelised poollääbakil piirdeaiad koos punatriibuliste
plastlintidega igal pool, suveniire pakkuvad mustad poisid murul
lebavate sadade inimeste vahel, kes kõik on pisut üllatunud suure
keskpäevase leitsaku üle ning ramboprillide ja kuulipildujatega
relvastatud politsei, sõrm päästikul... Kas Ecole Militaire ees on taas
manöövrid? Kuidagi ebatõenäoline oli see, sest alles viis tundi tagasi
seisime Tallinna lennujaamas napilt paarikraadises soojuses ja vihmas ja
nüüd olime järsku siin... Lainetav turistidehord torni all oli
ebameeldivalt reaalne, mõtlesin, pagan küll, kas tõesti kõik need
päevad... Ebameeldivaid mõtteid ergutas Tuileries' aia poole jalutades
veel üks väike seiklus tänavaäärse hekiga, kuhu - muidugi mõista üle
turvapiirde ronides, et pisut lõigata - õnnestus pea ees sukelduda, end
ära kriimustada ning üleni tolmuga kokku saada. Ausalt öelda arvasin, et
kui juba algul nii ämbrisse astuda, siis midagi head oodata ei ole.
Seepärast tundus kõrvaklappidest Tom Waitsi "I hope, that I don't
fall in love with you" mitte lüürilise, vaid iroonilisena -
tõepoolest suur, mõttetu, kuum ning ülerahvastatud. Süüdistasin mõttes
vastikut viisi Euroopa piires reisida lennukiga - no pole võimalik ju
normaalselt sisse elada, kui ühel hetkel oled siin ja teisel juba
seal... Ja otsustasin oodata järeldustega - pagan, kõige selle
"nautimiseks" on vaja kõigepealt üht napsu...
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme.
Fotode juurde...
Champs Elysees
Üles |
Fotod
|
Jardin des Tuileries'
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Pariis on tegelikult palju suurem kui Tartu - see sai selgeks, kui koos
ülejäänud "professoritega" peale kerget pärastlõunast sörki Kolmest
Pardist lõpuks Tuileries' aeda jõudsime 40 min kokkulepitust hiljem.
Selle inimkatse tulemusel kasutasime hiljem ka suhteliselt lühikeste
otste läbimiseks metrood. Kuninglik Tuileries' aed ehmatas valge
tolmuga, mida tekitasid puhuritega mustanahalised haljastajad, kes keset
päeva ajasid lehekesi ja prahti teedelt kokku. Tolmu oli nii palju, et
see suutis katta väiksemad põõsad täielikult ning ulatus isegi mõne puu
alumiste oksteni. Ümberring õitses kõikvõimalikke taimi - tõtt öelda oli
see alles esimene positiivne asi, mis peale linna saabumist silma
torkas. Muidugi, takkajärgi m meenutades, eks nalja saanud juba päris
reisi algul, kui hr. Kaarelt konfiskeeriti pagasist ohtlik süütevedelik
(loe: piiritus) ja Hr Hiob koos turvanaistega väravas moosi sõi.
Peab muidugi prantslastele au andma, et 1559.a. rajatud aed on tänini
jäänud aiaks ja tõsiusklikud maastikuarhitektid saavad tulla siia
palverännakule, et juua oma pudel veini Claude Mollet ja perekond Le
Notre mälestuseks. Muidugi ei ole kaasaegne aed enam see nagu Andre Le
Notre (ümber) kujundas - juba Tuileries palee hävimise tõttu on see
aia-pargiruum ilmselt midagi muud ning lugematu arv suuri ning väikesi
ümberkujundusi on jätnud kõik oma jälje. Kuid kõige selle juures on
hoitud pargi nö layouti, isegi AD 2007 on selgelt tuntav barokne
liigendatus. Ning muidugi kesktelg, mis parki läbides ühelt poolt
kulmineerub Louvre'ga ja teiselt poolt - no ma ei teagi, kumb siis
hetkel tähtsam on, kas La Grande Arche või Triumfikaar - ühesõnaga
Pariisi maamärgina on selle "haljasala" tähendust ja tähtsust raske
alahinnata.
...Õnneks oli ülejäänud reisirahvas kogunenud varjulise hobukastani alla
tolmutornaadodest eemale nautimaks siidrit, veini, juustu ja pikka saia,
mistõttu minu jaoks talumatu kliima kiuste möödus Triinu avaettekande
kuulamine üsna meeldivalt. Ent napsust ja juustust hoolimata jäi see
pärastlõuna, mis jätkus jalutuskäiguga Seine kaldal ning lõpuks
Jumalaema kiriku juurde, uniseks ning pisut isegi veidraks - arvan, et
selles oli süüdi varane ärkamine ja lennukisõit. Seepärast õhtul, Kolmes
Pardis linade vahele pugedes võtsin vastu otsuse, et Euroopa piires
katsun edaspidi eelistada siiski ainult autot...
Tuileries' aed
Üles |
Fotod
|
Hostel Kolm Parti
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Hostel Kolm Parti on muidugi koht, mis mugavustega harjunud inimese
võiks esmapilgul ära ehmatada. Ent tagasihoidlikud tingimused korvas
täielikult hommikune päikesepaiste jahedas palmide ja bambusega rüütatud
siseõu (oma resideerimise ajal selles ööbimisasutuses kuulis öösiti nii
mõndagi - keegi sai pasunasse, keegi lärmas hispaania, saksa, inglise
keeles, ent hommikuks oli alati kõik enam-vähem jälle klaar). Kena
vanemapoolne prantslanna lõikas baaris veel pisut ahjusoojasid pikki
saiu ning naeratas põgusalt tervituseks - rituaal, mis kordus hommikust
hommikusse kogu Pariisis oleku aja. See Prantsuse pikk sai on nagu on,
ent koos naeratusega - bonjour, monsieur - maitses see alati palju
paremini. Hommikusöök ise muidugi - sai, marmelaad, või, apelsinimahl ja
kohvi - tundus olevat esmapilgul veel napim ja mõttetum, kui see nn
continental breakfast, mida inglased oma odavates hostelites pakuvad,
ent see-eest võis, vähemasti Kolmes Pardis, saia ja kohvi alati juurde
võtta.
Kohv, päikesepaiste ja naeratavad noored inimesed ümberringi lasksid
aimata, et tulev päev igatahes on palju parem, kui eelmine. Nüüd oli
reis lõpuks päriselt alanud.
Kolm parti
Üles |
Fotod
|
Pere Lachaise
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Pere Lachaise nekropol on nagu omaette linn -
hauakambrid tihedalt kahel pool tänavaid, vahele puid ja põõsaid.
Võib-olla paneb üllatama puuderohkus - palju on suuri puid, alleesid ja
lihtsalt puu-põõsatukki - jalutamiseks saab valida nii päikeselisi või
varjulisi radasid. Õitsvad hobukastanid, tulbid ja veel hulk
lilli-puid-põõsaid, mille liigi määramist polnud isegi mõtet üritada,
tekitasid tundmuse mitte kui surnuaiast vaid tõelisest rahupaigast. Et
kõik on tõesti "kontrolli all", sai selgeks, kui Kersti kolumbaariumi
juures pildistas suunas, kus seisid kaks tursket afroprantslasest
turvanaist kumminuiadega. Kribinal-krabinal oma kehakaalu kohta
märkimisväärset kiirust arendades jõudsid nad õnnetu pildistajani ja
sasisid fotoka pihku seletades, et neid ei tohi pildistada. Kui eemalt
vaadates hakkas asi meenutama juba noort kähmlust, läksin juurde, et
jõude pisutki tasakaalustada. Asi lõppes sellega, et vaatasime kõik koos
fotoka displeilt viimaseid pilte ja naised rahunesid, kui nägid, et
tõepoolest neid ühegi pildi peal ei ole. Aga ei mingit vabandamist...
Pere Lachaise kalmistul puhkab palju tuntud inimesi. Otsustasime ära
käia kahes kohas: Morrissoni ning Viiralti haual. ...Jim Morrissoni
hauaplatsi otsimine võttis omajagu aega. Lõpuks Mardi hüüde peale
leidsime end värskete lilledega tagasihoidliku hauaplatsi juurest,
millele oli targu ajutine metallpiire ümber tõmmatud - vististi selleks,
et fännid hauaplatsi tükkhoobil laiali ei tassiks. Viiralti haua
leidmine läks seevastu hoopis kiiremini. Hobukastanite, visteeriate ja
tulpide õitesse uppuval kalmistul oli Eduard Viiralti murtud kivist
tagasihoidlikule plaadile kellegi käsi poetanud kaks valget kallat...
Pere Lachaise. Kolumbaarium
Üles |
Fotod
|
Katakombid
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Üks veider olevus on see inimene - Pariisi
katakombid olid sellele järjekordseks tõestuseks. Õõvastust ei ärata
mitte see, et Les Hallesi kvartali kalmistutelt (suurim Cimetière des
Innocents) 1786.a. alates endistesse kaevanduskäikudesse maeti ümber ca
6 miljoni inimese luud - protsess, mis iseenesest võttis aega
mitukümmend aastat, vaid see, et ümbermaetute säilmeid turistidele raha
eest näidatakse. Kuigi vaadata saab vaid tühist osa kogu luid täis
kuhjatud käikude süsteemist, on sellest küll ja küll. Töölised on konte
ja pealuid komponeerinud ja ladunud neist ornamente, mustreid,
paigutanud kunstipäraselt. Eks ilmselt mõjunud sellise töö tegijatele
kontide seadmine kindlasti vaimselt tervistavalt, kuid praegu seda
vaadates hakkab paha. Sügaval maa all tuhandete kontide ja pealuude
keskel ei ole hea olla. Ma ei tea, kas peaks ikka hauda seestpoolt
inimestele näitama. Ent räägitakse, et katakombide suletud osasse saab
illegaalselt ka ligi ning huvilisi on väga palju... Isegi spetsiaalne
politsei olevat selle ohjamiseks loodud...
“Seis! Siin on surmariik.”
Linnalegendid jutustavad, et noisse katakombidesse (ilmselt ikka siis,
kui minna mitteametlikke radu pidi) olevat võimalik eksida... Igatahes
oli jälle hirmus hea päikesevalguses olla...
Georges Brassens Parc
Üles |
Fotod
|
Parc Montsouris
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Pikniku pidamiseks ei ole palju vaja - pisut
veini, juustu, värsket salatit ning rahulikku ja kaunist kohta. Tol
mõnusalt soojal õhtul Montsouris' pargis oli see kõik olemas. Prantsuse
inglise park päikeseloojangul, hobukastanid õitsevad, muru on kevadiselt
roheline ja veel keskpäevapäikesest koltumata, tuul kannab laiali
õielehti. Inimesed istuvad, vestlevad, söövad, lesivad, kallistavad,
lapsed ajavad vareseid ja tuvisid taga ning löövad jalgpalli nii, et see
kõrgest mäest alla tiiki veereb. Meie väikese seltskonna kõrval suudleb
ennastunustavalt üks paarike - sõlmime kihlvedusid - lõpuks võidavad
need, kes ütlesid, et mõlemad on tüdrukud...
...Ja õhtupäike peegeldab veepinnal seda kõike tagasi.
Nii Montsourises kui teistes Pariisi linna parkides käies tuleb jällegi
tõdeda, et park on inimese jaoks, et ta sinna tuleks ja seal oleks. Ning
pole vahet, mida seal tehakse, tähtis on see, et inimesed seal on. See
tekitab jällegi küsimuse pargis võimaldatud tegevustest - kas tuleks
neid atraktsioonide lisamise või pargistruktuuri funktsionaalsuse
suurendamisega soodustada või mitte. Nägime ju kokkuvõttes nii
"hästiprogrammeeritud" tegevustega täisfunktsionaalseid kaasaegseid
parke kui vanu "õhust, unistustest ja armastusest" koosnevaid parke, kus
nappis isegi pinkidest - inimesed olid kõigis. Eks kindlasti on park
pariislasele nagu ka paljude teiste suurlinnade elanikele, ainukeseks
lingiks loodusesse: see ongi ainuke koht peale tänava väljaspool
siseruume, olemiseks - meile, metsast tulnutele, on see ehk arusaamatu.
Meie kliima ja harjumused ei soodusta eriti parkides olemist, võib-olla
meil on pargid siis rohkem vaatamiseks? Ei tea... Aga kindlasti kinnitas
see kogemus ikkagi (minu) veendumust, et pole inimest, pole parki. Pole
mõtet luua ja taastada parke nende iseenese pärast, looduse vm pärast,
vaid ikka inimese enda pärast. Võib-olla on ainukeseks küsimuseks see,
kuidas inimesele parki serveerida. Igale poole ei saa rajada
mänguväljakuid, spordiradu lõkkeplatse. Mõnes kohas - nagu näiteks
Bagatelle pargis - ongi kõige suurem olemise vorm kaunist maastikust
rõõmu tundmine, kui just on midagi kindlasti vaja, siis võib-olla
pintslit ja värve või siis piknikukorvi pudeli veiniga. Kuid kindlasti
on vaja paari tundi vaba aega. Kui viimane olemas, pole vaja sõita
Pariisi, vaid minna Toome- või Harjumäele, Kadriorgu, Mooste parki - ka
siin on tegelikult kõik olemas...
... Montsourise pargist äratulek serveeris paadunud käsitöölistele ühe
üllatuse - kõik trepiastmed, käsipuud jms, mida kaugelt pidasime
jämedateks puuroigasteks (noh nagu näiteks romantilised kaadervärgid
Wörlitzis või paljudes Inglismaa parkides) osutuvad puhtaks ja hästi
armeeritud betooniks. Hiljem kuusime, et see olevat Pariisi Hausmanni
aegsetele parkidele tüüpiline. Hiljem, Parc Monceaus avastasime tee
ääres turritamas isegi üks betoonist puukännu. Arusaadav, et betoon peab
kauem vastu, aga roikakujul seda esitleda... Teisalt nägi see välja
sellises koguses ja naturalismis isegi stiilne ning lõppude-lõpuks, kus
siis raudbetooni kõigis selle esinemisvormides veel presenteerida, kui
mitte Monier' sünnimaal.
Parc Montsouris
Üles |
Fotod
|
Arc de Triomphe
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
"Nad läksid läbi peenikese vihma, mööda tühja
halli tänavat, ja äkki, kui tänav lõppes, laius väljak jälle
võimsalt ning ääretult nende ees, ja kõrgel, otsekui hõljudes, kerkis
uduvine voogavast hõbedast Triumfikaare raske hall"
Remarque. Triumfikaar
Jalutuskäik Place de la Concordelt mööda Champs-Elyseed kuni
Triumfikaareni ei ole iseenesest midagi väga erilist: lärmakas 8-realine
sõidutee keskel, mida aeglustusradadest parkimisaladest jm autodega
seonduvast eraldab üks pöetud puude rivi ning laiast kõnniteest omakorda
teine pöetud puude rivi - enamalt jaolt on tegu hobukastanite ja
plataanidega. Palju turiste, kerjuseid ja kolekalleid butiike ning
kohvikuid. Kusagil poolel teel Etoile poole laius järsku teeservas
keskelt kõrgem lillepeenar, mis oli täidetud - rakvere raipega. Jah
muidugi, sekka, nagu värvipritsmetega oli puistatud meelespäid ja tulpe
- võib-olla veel midagi. Segi nagu Tootsi peenar, ent väga kaunis.
Selline elegantne segadus tundub Prantsuse aednikele sobivat mitmetes
parkides tuli ette jälle ja jälle lillepeenraid, mis võlusid oma kauni
segadusega - nagu biidermeierkimp või nagu ämblikuvõrgule jäänud
kastepiisad...
Triumfikaart näeb juba Louvrest, kuid kohale jõudes hämmastab selle
suurus. Olen Etoilel ja Elyseel paar korda varemgi jalgsi ning autoga
tiirutanud ja alati on mind hämmastanud selle ehitise kõrgus. Veel
hämmastavam on vaade, mis avaneb Pariisile selle katuselt - see on
võrreldav ilmselt Sacre Coeur eest avaneva vaatega, kindlasti ka Eiffeli
otsast avaneva vaatega (viimast ei saa küll isiklikult võrrelda, sest
Eiffeli juures olevas meeletus-meeletus sabas ei ole mitte mingit mõtet
seista).
... Lõputu betoonikarva keerdtrepp, mille pikkus on võrreldav võib-olla
trepiga, mis laskub Katakombidesse, lõpeb turistidele ostmiseks ja pisku
info levitamiseks mõeldud avaras saalis. Peale põgusat ülevaadet
infostendidest, mis kirjeldavad selle vastuolulise ehitise lugu seisame
järsku vaid kahekesi lõpuks kaare katusel - 8 eurine pilet on teinud oma
valiku. Hämardub. Linnatuled süttivad. Ühel hetkel lahvatub Eiffeli torn
säravvalgetesse sillerdavatesse tuledesse, teisel hetkel hakkab kumama
Sacre Coeur, kolmandal hetkel moodustavad kiirtekujuliselt Etoilelt
lahkuvad tänavad kaugusse kaduvad valgustunnelid, milles liikuvad autod
joonistavad värvilisi kiiri, kui silmi kissis hoida... Hämarduv taevas
lisab linnatuledele omakorda läänekaares sini-punase vaatemängu, mille
taustal kiiskab hõbevalge La Grande Arche de a Defense... Üritan
konstruktsioonidelt tuge leida ja oma naljastatiiviga hämarduvast
Pariisist pilte teha, kui noorepoolne naisturva viisakalt ent tungivalt
palub see kuritegevus lõpetada. Aru ma ei saa - maksad hingehinda pileti
eest ning selle eest ei saa isegi vähe ilusamaid pilte teha? Ent
idaeurooplaslikult palun Kerstil luuret teha ja jälgida, millal turva
nurga taha kaob ning saan omad pildid kuidagi siiski kätte.
Lahkume Triumfikaare otsast õnnelikena - võib-olla liiga turistico?
Võib-olla, ent võrreldes Eiffeli mõttetu saba või Sacre Coeuri ümber
leviva metsiku kusehaisu ja juua täis ekskurseerivate saksa ning
hispaania koolinoorte lärmiga tasusid need sadakond astet üles-alla
ronimist . Emotsioon on nii hea, et otsustame metrood esialgu mitte
kasutada ja jalutada läbi linna. U. 3 peatuse kaugusel Kolmest Pardist
siiski tundub, et jalad enam ei kuula sõna ja valime metroo...
Või veel Triumfikaarest... Ühel teisel õhtul, Monceau pargis ettekannet
oodates hakkas taevas vaikselt pimenema ja pimenema kuni tõusis päris
raju äike. Äikesega kaasnes korralik vihm, mis vaibus lõpuks
tibutamiseks, kuid päriselt ei vaibunud. Peale meeleolukat (miks on
alati vihmaga kaunis pargipaviljonis joodud brändi nii kuradima hea!) ja
isegi romantilist jalutuskäiku vihmamärjas pargis avanes järsku taamal
tuledes helkiv Triumfikaar...
"Arc de Triomphe'i taga seisid helgiheitjad. Need valgustasid
Tundmatu Sõduri hauda. Hiiglasuur sini-valge-punane lipp lehvis haua
kohal. /.../
Taevas oli pilves, ja helgiheitjate kiired heitsid lipu varju madalalt
sõudvatele pilvedele - tuhmilt, ähmaselt ja katkendlikult."
Remarque. Triumfikaar
Täpselt nii nagu vanameister üle 60 aastast momenti kirjeldas - vaid
selle vahega, et meie reisi ajal lehvis lipp 1. mai puhuks. Ent mitte
see mulje pole tollest õhtust oluline... Tee äärde pildistama minnes
eemaldun ülejäänud seltskonnast, et vihmamärga Etoile platsi pildistada
- autosid on vähe ja võimalus autodeta pilti saada päris hea. Pildistama
tuleb ka teisi. Hetke ajel ütlen: "Jookseme üle!" Torman üle platsi - no
u. 8 sõidurida on seal ja tagasi vaadates näen Kerstit kõpskingades
järele tormamas. Siis avatakse foor ja ... mõne hetke pärast maandume
hingeldades juba Triumfikaare all möödakihutavate autode akendest
paari-kolme hämmeldunud nägu tabades. Ent järsku sööstab autode vahelt
kaare alla ka veepritsmetest märg, aga rõõmus Tanel...
Linn Triumfikaarelt
Üles |
Fotod
|
Jardin du Luxembourg
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Mahe ennelõunane valgus ja palju valget-valget
peent kruusa, toolid, pöetud alleed - peaaegu nagu Tuileries', ent samas
siiski mitte. Kui Place des Vosges välja arvata - mis mulle jättis
ääretult sümpaatse mulje, oli Jardin et Palais du Luxembourg ehk üks
kenam vana regulaarne park, mida Pariisis külastasime: see pole nii
"linnapark" nagu näiteks Tuilleries aed, või Palais Royali aed.
Luxembourg aias on säilinud pisut enam isikupära, ilu pole nii suurel
määral funktsioonile ehk ohvriks toodud. Eks muidugi annaks virised
jälle selle valge tolmu üle...
Istume peegelsileda basseini ees. Kikitan kõrvu, sest naabruses seletab
venekeelne giid mingile turismigrupile pargi teljelisest seotusest
Pariisi Observatooriumiga, sellest, et varane kevad on tõeliselt
harjumatu ning, et tavaliselt on paljud parkide osad sellel ajal veel
suletudki - eks seleta see siis ka vee puudumist enamuses basseinides
ning purskkaevudes, mida senini on õnnestunud kohata. Päike värvib
ümberringi leebelt naeratavaid figuure: Veenust, Minervat, Püha
Clotildat, Taavetit jt - seltskond on väärikas. Mul on brändit, olen üle
pika aja püüdnud skitseerida midagi pliiatsiga paberile - üritan
jäädvustada algu üht neist mainitud iludustest, kuid, et nad on liiga
kaugel, siis püüan kiirelt üles joonistada lossi, kasutades selleks
Edgarilt laenatud pliiatseid ja plokist välja rebitud paberitükki (Ebu
muidugi ei saa ütlemata jätta, et "lossi joonistamine sakib täiega ja
tema igatahes teeb muud". Loodan, et ta kritiseeris lossi, mitte minu
kritseldust, või tegelikult, mis seal vahet on). Kõik õitseb
ümberringi...
Ühes varjulises pargi vabakujulises osas teevad kaks hooldajat-meest
tõelist tsirkust: ronivad köitega puu otsas- väga osavalt - ja toovad
alla pisikesi kuivi oksi. Teen usinasti pilte, et Tartus "puumeestele
näidata". Eriti vingeid harjutusi tegi üks mees, kes algul ilma näilise
toeta puu otsa ronis, sinna siis köie kinnitas ning lõpuks teinegi mees
talle "mängeldes" järgnes. Haljastajad nagu akrobaadid...
Jardin du Luxembourg
Üles |
Fotod
|
Seine
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Jalutame Austerlitzi silla juurest piki jõekallast
kesklinna poole, eesmärgiks vaadata teel moodsa skulptuuri parki. Park
ise on suhteliselt niru, kuid peidab eneses korralikku subkultuuri -
terved pisikesed tänavad on moodustunud sildade alla ja teede rampide
tugiseinte äärde püsti pandud telkidest, mida asustavad siis ilmselt
kodutud. Politsei (jälle "kuulipildujatega", nagu sealkandis ikka)
tundub asjal pisut silma peal hoidvat, kuid kõik märgid viitavad
sellele, et kuni ühed ei sega teist ja teised teist, on kõik korras.
Cite saarest pisut edasi leiame ühe libaja koha kaldakindlustuses -
ilmselt paatide sisselaskmiskoht. Päike loojub ja kuldab veepinda ning
taamal paistvat Jumalaema kirikut. Võtame kaldakividel istet. Pargased,
turiste täis restoranilaevad, politseikaatrid ja igasugused muud
liiklusvahendid mööduvad tähtsalt vaikselt laineid tehes. Mõnel on
kiire, mõni naudib niisama mainstreami nagu meiegi. Istume niisama ja
räägime juttu. Mart irvitab möödasõitvate restoranlaevade üle - kes
kurat tahab seal peal olla? Vaadates siis, et peale meie kaks prantslast
jalgu kõigutades kail istuvad ning veini joovad - seega on meid kokku
kail u. 7 ja möödatriivivatel laevadel mahedate õhtulampide valguses
istub nii umbes 7000 inimest, siis tundub, et soovijaid siiski on
rohkem, kui arvame. Ent lõpuks - mida keegi kusagilt reisilt otsib, seda
saab. Ja ka neil laevalolijatel on hea... On juustu, šokolaadi, veini ja
brändit... Räägitakse ja arutletakse millegi üle - tegelikult ma ei
kuulagi enamust juttu, lihtsalt vaatan kuidas mööduvad paadid kaovad
vaikselt popsudes Pont Neufi kaarte taha...
Pariis peegeldumas Seinel...
Loevad kaarti. Cite saar
Üles |
Fotod
|
Parc Andre Citröen
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Jahmunud vee puudumisest selles moodsas pargis
võtab esialgu võimust skepsis ning pettumus - pool muljet jääb ilma
veeta kindlasti saamata. Lisaks on igalt poolt näha, et kevadised usinad
hooldustööd igal pool käivad: haljastajaid, traktoreid, värvilisi
turvalinte ja ajutisi piirdeaedu on täis kogu park. Noh - ja muidugi
veel see, et tervituseks tekkis tobe pisike lahkarvamus ajakava suhtes
Olympose hõredas atmosfääris resideeruvate vahel - mis lõppkokkuvõttes
ei muutnud mitte midagi. See kokku andis üle pika aja üsna negatiivse
häälestuse kogu pargi suhtes. Ja mis seal salata - minu ootused Andre
Citröeni pargile olid väga - väga suured - olin sellest varem vaid
kuulnud ning enamalt jaolt ülivõrdes (suhtun moodsasse pargikujundusse
sageli pisikese eelarvamusega, sest liigne abstraktsus teeb pargi
raskesti loetavaks - aga pargi-aiamaastiku sundimatu ilu pole mõeldud
ainult eliitarhitektidele või akadeemikutele nautimiseks - mees
vabrikust võiks ka sellest aru saada... pagan, see sai nüüd küll
ilusasti - kõlab juba nagu Marx või siis Rammstein). Ent pargis ringi
liikudes ja teemaaedasid ükshaaval avastades pettumus vähehaaval kadus
ning asendus positiivse üllatusega. See park tegelikult on üles ehitatud
kontrastidele. Kõige paeluvamad (ja ilmselt ka pahameelttekitavamad, kui
neid ei ole) on suhted vee ja muude objektide vahel. Ent süvenedes
märkad valguse ja varju, elutu ja elusa, metsiku ja organiseeritu, sirge
ning kõvera, erinevate filosoofiate - jne, jne - teadlikku vastandamist.
...Ühel hetkel avastan end porisel jalgrajal bambussalus. Eest kostub
hääli ning bambusvarte vahelt läbi pugedes avastan rohelise välu, mille
on okupeerinud Ebu ja Edgar. Enne olid ümberringi inimesed, kuid nüüd
järsku täielik privaatsus. Enne olid sirged teed, betoon, nüüd on
seevastu järsku midagi eksootilise looduse laadset.
Joome brändit...
Ettekanne
Üles |
Fotod
|
Orsay muuseum
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Kõrge leeniga mugavas tugitoolis istudes tunnen
järsku, et olen kohutavalt väsinud. Püüd mõne tunniga haarata kogu seda
suurepärast impressionistide kogu on ettevõtmine, mis võtab läbi: Monet,
Manet, Renoir, Cassatt, Sisley, Corot, Degas jne, jne - seinatäied
vaatamist väärt pilte. Seda tunnet, mis maale vaadates valdab, ei oskagi
kirjeldada - päris maal on päris maal: mõni üllatab natuuris, mõni jääb
reproga võrreldes tagasihoidlikumaks. Enamasti on reprodel aga värvid
ikka täiesti valed ning pildi tegelikust suurustest ei saa
raamatulehekülgi lapates aru. Eriti andis see tunda tegelikult Louvre'is
vanade meistrite pilte vaadates (Louvre'ist ma siin kindlasti ei kirjuta
- liiga palju rahvast vaatamas maailmast kokkukuhjatud kultuur, kuid
meenub Mardi kommentaar, kui murdsime küünarnukkidega fotoaparaatidega
relvastatud jaapani turiste teelt lükates väljapääsu poole ning nähes
oma kahesajameetrist galeriid, mis oli inimesi lihtsalt puupüsti täis -
"Issand Jumal!"... Seda hääletooni ei saa kahjuks kirjeldada).
Tuntud impressionistide kõrval - kelle töid ju ikkagi mingil määral tead
jättis mulle isiklikult sügava mulje hoopis paar tagasihoidlikku tööd:
Jean-Léon Gérôme - Jérusalem ning Bénouville, Léon - Saint Francois
d'Assise, transporté mourant à Sainte-Marie-des-Anges, bénit la ville
d'Assise. Mõlemad on religioosse sisuga tööd ja reprodel mitte midagi
ütlevad, ent eriti see esimene oli minu jaoks vapustav: ristilöödud -
aimatavad vaid pikkade õhtuste varjudena pruunikal maapinnal ning nende
juurest juba lahkunud protsessioon, viimane Rooma sõdur heitmas
kahtlevat pilku tagasi. Ei ole kannatavat Kristust otse pildil,
tragöödia tegelik suurus jääb igaühele enesele mõtlemiseks.
Palais Bourbon (preaegune
Rahvusassamblee) ja Concorde väljak Madeleine (La Madeleine) kiriku
trepilt
Üles |
Fotod
|
Parc Monceau
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Monceau pargi kaaristu. Tibab vihma. Kes kuidas
end langevate piiskade eest arhitaavide alla peidab. Kevad. Soe... Just
nii soe, et võimalik saabuv padukas ei morjenda. Tühja sellest vihmast.
Liivimaa palsam soojendab...
Parc Monceau
|
...Vilette
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Istume neljakesi Vilette'i pargi ees purskkaevu
serval ja leotame jalgu vees. Tõele au andes on see veel üsna külm. Et
enamus rahvast laeb veel Kolmes Pardis läpakasse miljoneid kilobaite
fotosid, siis ei tea keegi kokkulepitud ajaks vähestest kohaletulnutest,
kas ettekanne toimub või mitte. Osa inimesi tahab minna juba parki.
Pakun välja, et ok - minge parki, ma ootan sealsamas välikohvikus, kui
teised peaksid tulema. Tanel otsustab minuga liituda ja nii me siis
istume esimestele ettejuhtuvatele varjulistele kohtadele. Kusagilt ilmub
kohe kelner - "One cofee latte, please" ... "Me too"... Kolme minuti
pärast on kelner tagasi - mõnusalt lõhnav kohv mitte väga väikestes
tassides, pool kannu vahustatud kuuma piima ja kummalegi klaas külma
vett ning ... 10 eurone arve. Muidugi mõista maksan kelnerile silmagi
pilgutamata ära... Ahjaa, kummagi tassi juurde anti vist ka üks pisike
küpsis...
Aga Vilette'is põrkume sama fenomeniga, mida olime kogenud ka Citröeni
pargis - veesüsteemid veel ei tööta, kõikjal on kirjud lindid ja osa
parki on korrastustöödeks lausa suletud. Ent ausalt öeldes olin seda
juba ka pisut arvanud, mistõttu pettumus polnud enam nii suur. Võrreldes
oma eelmise külastusega sellesse parki panin tähele, et osad kohad on
kuidagi ära väsinud. Vilette on sellist tüüpi moodne park, kus on palju
inspireerivaid huvitavaid ja ootamatuid lahendusi, palju kohti
olemiseks, palju teemaaedu. Pisut varjatumad kohad (neid pole küll
karjuvalt palju, kuid siiski leiab) on aga kahjuks lihtsalt aja jooksul
inimeste poolt hüljatud, täis kustud, või muidu pihta saanud. Samas pole
see park surnud park - inimeste hulk pargis küllalti varasel ennelõunal
räägib sellele vastu. Ja eks ole omad meeldivad üllatused varuks
sellelgi pargil - kasvõi iseenese peegelduste jälgimine La Geode'il või
jalutuskäik määda parki läbiva kanali serva, kuhu üllatuslikult kusagilt
maandub pirakas jõelaev... Nii jätan Vilette'i selja taha siiski päris
positiivsete tunnetega.
Vilette'ist ära minnes satume pisikesele
(tüüpilisele - selliseid on Pariisis vist tuhandeid) tänavakohvikule,
kust Tanel leiab õlle 2.50 eest ja mina kohvi - täiesti korraliku ja
väga maitsva - 1.60-ne eest...
1.60-ne kohvi
Üles |
Fotod
|
La Defense
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Mööda Seine kallast varjuliste
plataanide all
La Defense
poole
jalutades hakkab pilvelõhkujatekobara võimas siluett juba kaugelt vaadet
suunama - see kutsub ja meelitab. Hallid pilved - üks esimesi päevi kui pole
kohutavalt palav - peegelduvad tohututelt klaaspindadelt ja loovad illusiooni
nagu oleksid enamus hoonetest pelgalt metallvõrgud, mis füüsikaseadusi pikalt
saates õhus hõljuvad. Sootuks teine mulje tabab, kui leiad end järsku Champs-Elysees
"pikenduselt" - Esplanade Charles de Gaulle'l, kus autoliiklus
suunatakse maa-alla ja ees, üüratu jalakäijate tsooni taustal, kõrgub
hiiglaslik Grande Arche de la Défense...
Kõnnime väga laial jalakäijate alal,
mida ääristab mitmetasandiline haljastus. Peale meie nelja-viie pole siin
praktiliselt mitte kedagi. Mastaap on koletu - kaugelt kutsuvad klaasmahud on
nende vahele tulles muutunud ängistavateks kolossideks, mis rusuvad
hoonetevahelisest ruumist hoolimata. Meenub kunagine sovjetiaegne kultusmultikas
- "Kolmanda Planeedi saladus"...
"...Planeet
Zeleszjaka. Kasulikke maavarasid ei ole. Vett ei ole. Õhku ei ole. Asukad on
robotid..."
Nii kõnnime nagu ulmefilmis Grande
Arche poole, ümberringi ruum, mis pärineb teisest maailmast. See ei olegi enam
nii ahvatlev, vaid kuidagi ruineeriv. Võib-olla tundsid inimesed end nii
Pheidase Zeusi vaadates - kartes, samas ihaldades kõike sellega kaasnevat. Mida
lähemale Suurele Kaarele, seda rohkem inimesi hakkab silma - kusagile ruttavad
pintsaklipslased, turistid, suveniire müütavad immigrandid ning vutti taguvad
värvilised lapsed. Üha rohkem jõuab kohale veendumus, et see keskkond ei ole
elamiseks, vaid ainult kiireks läbihüppeks - see on vaid show, mõnes mõttes
nagu tänapäeva Versailles. Veider nähtus, mille absurdsust aduvad paljud, ka
otsustajad, kuid millega kaasnev raha lõhn meelitab tegema sarnaseid asju
siiski jälle ja jälle. Show on hea, aga seda tahaks näha täna vaid korra, homme
tahaks juba midagi muud. Kunagi varem olen siin juba olnud, seepärast teen
vaikselt agitatsioonitööd mitte minna majade vahele kondama, vaid kodustele
kingitusi ostma ja sööma. Propaganda osutub viljakaks osaliselt...
Mõni aeg hiljem maitseme
sibulasuppi. Arvestades selle söögi põhikoostisosa nime tundub supp ikkagi
maitsev - täitsa maitsev. Võib-olla õige pisut seljankat meenutav, aga siis
tõesti vaid õige pisut. Naljakas, et sibul muutub keetes peaaegu kreemjakis
(retsepti saab
siit). Põhiroog polnud märkimist väärt ei oma kvaliteedi ega garneeringu
tõttu - kana ja silo saab igalt poolt. Võib-olla on siiski huvitav tõik, et
lihatüki juurde saab tellida mitut moodi kartuleid või ainult salatit. Mulle ei
meeldi, kui praad on üle kallatud mingi kahtlase kastmega ja selle kõrvale
pakutakse hunnikut rasvas haudunud kartuleid - värske salatikuhi tundus palju
normaalsem. Magustoit - creme brulee
(retsepti saab siit)
- suutis tõesti üllatada. Kunagi varem olen sama magustoitu tellinud ja saanud
mingi ilge käki. Nüüd oli teisiti - kui haarasin lusika, kahtlustades, et
lugupeetud lauakaaslased on vaid lolli nalja teinud, siis polnud see õnneks
nii: asi taldrikus ei lõdisenud ega jooksnud laiali, vaid lihtsalt oli, lisaks
poldud unustatud karamellistamast suhkrut toidu pealispinnale. Võiks öelda, et
hoolimata kahtlasest värvusest oli see nö kultusmagustoit seekord tõeliselt hea.
Istume Triinu ja Kerstiga peale väga
tüütut, kuid see-eest tulemusrikast kaubanduse külastamist endiselt La Grande
Arche ees saates silmadega loojuvat päikest. Šoppamise tagajärjel on
lisaks kingitustele kojuviimiseks veini ja "Smirnoff on Ice" 'i - uudis,
mis selles situatsioonis isegi parem tundub. Inimesi longib Suure Kaare esisel
platsil vähe ja enamus neist räägib millegipärast vene, saksa, hispaania ja
inglise keelt. Agitatsioon on õnnestunud - Kersti ega Triin ei taha enam
ekskurseerida, vaid on nõus basseiniserval istuma ja veini avama... Järsku -
nagu Eesti filmi klassikast - ilmub silmapiirile kiiresti lähenev ja väga
energiliselt liikuv seltskond, Sirle ees, pilk kaugusse suunatud ning oma
kümmekond väsinud, kuid õnnelikku jüngrit järele sammumas:
"Professor, siin te
juba olite..."
Krrt! Vahele jäime. ...Et noh, me
siin ka tegelikult vaatame ringi ja eks liitume siis teiega. Muuseas, kuhu
minek?
Umbes poole tunni pärast, hakkab
juba hämarduma, peale tõsist klaasi-alumiiniumi-betooni-graniidi džunglit
jõuame eesmärgini - pagan, selle nime ma kahjuks ei suudagi meenutada (Äkki oli
Parc Diderot???).
Kelle vaadates on üsna ootuspärane, et see on suletud, kuid... Ega tõelisi
fanaatikuid ei pea lukud ega aiad. Mõne hetke pärast leitakse aiaauk ja
pargiekskursioon algab...
...Aiaaugust tagasi reaalsusesse
ronides saan teada, et ülejäänud seltskond (osaliselt siiski vist) peab veel
Eiffeli otsa saama! ja paneb nüüd padavai kesklinna poole. No tõesti! Aga minu
veenmisjõud, vaadata Suure Kaare alt pimedas linna, jääb hüüdja hääleks ja nii
istume lõpuks La Grande Arche all ülemisel trepiastmel vaid Kerstiga kahekesi.
Naljakas - pilt on muutunud totaalselt. Suured hoonemahud sulavad öötaevaga
üheks - valgustatud aknatäpid muutuvad tähtedeks ning mitmevärviliste lampide
valgusse jääv betoon, klaas ja metall muutuvad hoopis millekski sootuks
salapäraseks. Kusagil taeva ja pseudotaeva piirimail uitab kuusirp. Kauguses,
kus tuled koonduvad täpiks, terendab Triumfikaar. Lihtsalt istume, lobiseme
tühjast-tähjast ja tõsistest asjadest kuni vein otsa saab, et siis Kolme Pardi
poole jalutama hakata. Üks mu eesmärke - teha Defenses pimedas mõned pildid -
jääb osaliselt täitmata: lihtsalt fotoka akud on tühjad ja et Kersti oma
aparaadi objektiivi peale pillas, siis ei tule pilte sellessegi masinasse.
Muuseas saab teel tagasi fakt, et La Defense piirkond on elukeskkond
inimestele, täiesti ümber lükatud: kell on napilt 23.00, kuid peale mõne üksiku
fotokaga turisti pole Kaare all enam kedagi - tühjus. Teel La Grande Archest
kuni Seine sillani kohtame vaid kahte inimest (aga läbitud rada on lõppeks
linnatänav suurlinnas ja oma kilomeeter pikk!). Ning siis järsku, jõudes vanade
majade vahele, satume inimeste keskele - ümberringi prantsuse keel, tõtatakse
metroosse, jalutatakse oma spanjeliga, suudeldakse, suitsetatakse kõrtsi ees -
normaalne, tavaline linn oma tavalises elurütmis. Ja siis vaadates tagasi - kui
lummav on kauguses, eriti õhtustes sumedates värvilistes tuledes kumav, La
Defense. Virvatulukesed soos...
La Defense. Le Parvle
Üles |
Fotod
|
Parc Bagatelle
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Bagatelle
park
-
arvatavasti kõige kaunim park, mida Pariisis
külastasime. Miks? Eks kindlasti on oma osa siin jällegi hetkeemotsioonidel:
läbi kerge loori paistnud päike, mis muudab varjud pehmeks, Pariisile
mitteomane suhteline vaikus, mida katkestavad vaid paabulindude karjatused,
väga hästi hooldatud aiad, millele vastanduvad õitsvad lilleaasad ning
romantiline atmosfäär, mis sellesse parki on ajast, mil krahv d´Artois Marie-Antoinette
kapriisi reaalsuseks muutis, sisse programmeeritud. Ning muidugi Iiriste aed ja
Roosiaed! Prantsuse pargi võlu ja ilu on kätketud perfektsesse vormi ja
perfektsesse hooldusesse. Bagatelle oli selles mõttes täiuslik. Üldjoontes
prantsusepärane "inglise park", kuhu siia-sinna on puistatud
kaunistusi, mis mõnes pargis vanal heal Inglismaal tunduksid kohatud, kuid seal-
Bagatelles - mõjusid pigem vallatult ja naiivselt (positiivses mõttes) ja
meeleliselt - metsik, kaunis, romantiline... Ning siis astud sellest pisut
segasest maastikupargist - Roosiaeda ja saad aru, et see ongi Prantsuse
aiakunst! Just seda on mõtet otsida Prantsusmaalt...
... Pergolapostidele väändunud
roosid on just õitsema hakanud ning moodustavad tee kohale kauneid spaleere.
Piinliku täpsusega pöetud hekkide vahel on kohe-kohe puhkema hakkamas sajad
roosid, mille vahele on häbenemata puistatud pisikese, ažuurse lehestiku
ja "õiestikuga" suvelilli. Ühes peenras nokitseb räbaldunud
laiaäärelise õlgkübaraga ülirahulikult vana aednik, kes vilunud
liigutustega suvelilledelt õitsenud õisi naksab. Kui kesklinna parkides
muruniitvad, prahti koristavad või hekisaagidega hekke lõikavad haljastajad
sageli häirisid lärmi ja suhteliselt hoolimatu olekuga, siis see vana aednik
kuulub justkui selle aia juurde ja oma keskendunud tegevusega pigem täiendab
kompositsiooni. Viis, millise hoolega ta käsitleb hapraid õisi annab toitu
mõttele, et ta tõepoolest tahabki seda teha ja peab oma tegevust vajalikuks -
mitte ei molututa lillede kohal teenimaks kuidagi välja oma 20 eurost
tunnitasu. Kui ilus on siiski aedniku (päris aedniku) amet ja kui lõpmata
rahulik, kui eemalolev. Vaatan, kuidas mees tõuseb, korvi kärusse paneb ja
järgmise peenra juurde läheb. Selline aed...
Ja siis lähevad mõtted kuidagi
kohale jõudnud uudistele sellest, et Eestis mingi uus hitlerjuugend põletab tänaval
autosid ja varastab vitriinidest viina, see tundub siin nii absurdne, nii
ebatõenäoline, ajuvaba. Kuidas on võimalik, et needsamad inimesed kuuluvad ühte
ja samasse maailma: ühed suudavad ühelt poolt luua midagi nii suurepärast nagu
see paradiisiaed ja teised käituda nagu viimane saast, röövides, põletades ja
omi kuritegusid õigustades valetamise ning loosungitega, mis hullutavad lihtsat
inimest? Aga eks see olegi impeeriumite käitumine: kes mahitab, valetab ja
tapab Iraagi nafta pärast, kes väljapääsu pärast Läänemerele...
Tõrjun halvad mõtted ja keskendun
parem roosidele, iiristele ja hobukastanitele, nentides üle järve paistvat
valget lossi nähes rõõmuga, et pool parki on veel ees ning seljakotis on veel
pisut rummi...
Parc Bagatelle
Üles |
Fotod
|
Moulin Rouge
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Üle tänava on moodustanud turistidest fotograafide
seltskond oma poolemeetripikkuste objektiividega faalanksi, millesse
tungida on üsna raske. Siiski õnnestub kusagilt kügeledes teha foto
neoontuledes kultushoonest. Limusiinid peatuvad aeg-ajalt maja ees ning
neist väljunud korralikult riides inimesed kaovad kiiresti
veskitiibadega kaunistatud fassaadi taha. Nojah - kindlasti on seal sees
parem kui väljas. Kogu linnajagu, mida on reklaamitud kui vabameelset ja
põnevat eristub ilmselt ümbruskonnast ehk oma sex-poodide rohkuse
poolest, kuid muus osas on nagu on - midagi sellist nagu Amsterdami
Punaste Laternate alal, Pigalle'ist ei leia.
Istume Kerstiga pargipingil ning avame veini, üle tee vilkumas Moulin
Rouge tuled, kui kusagilt - nimelt Nicolas Sarkozy valimisürituselt!!! -
tulev Mart suudab oma ilmumisega tõsiselt üllatada - on ikka väike see
Pariis. Vaevalt saame avatud veini maitsta, kui meie ette seisab napsune
nooruk tühja õllepurgiga ja räägib, et tahaks pidutseda, kuid raha on
vaid euro ringis. Esimene mõte on, et järjekordne kerjus, kelle peaks
minema saatma, ent siis teeb tüüp hämmastava avalduse: palun valage oma
veinipudelist talle sinna purki paras soru. Mart valab poolest saadik
õllepurki veini. Kuna mina olen just lahti teinud enesele "Smirnov On
Ice", palub sama tüüp edasi, et ka mina omast pudelist talle veinile
otsa valaks. Mis seal ikka - see on midagi uut. Kehitan õlgu ja
valangi...
Moulin Rouge
Üles |
Fotod
|
Monet' aed
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Monet aia külastusega kaasnes meeldiv võimalus
hästi varakult ärgata ning kasutada Prantsuse raudtee teenuseid. Teekond
Vernoni rongiga oli igatahes meeldiv ning vaade rongiaknast
möödavilksatavatele põldudele ning küladele oli Pariisile väga
meeldivaks vahelduseks. Etteruttavalt võib öelda, et tagasitee Vernonist
Pariisi kujunes siiski hoopis huvitavamaks tänu sellele, et käpard
piletimüüja pidi meid rongist esiti maha jätma ja üksluisesse loksumisse
rongis tõid meeldivat elevust hambuni relvastatud piletikontrollid...
Monet aed ise on endiselt turistide meka. Enne sinna minekut heietasin
rongis lootust, et ehk sattusin aeda eelmisel korral kuidagi halval
ajal, mil turiste eriti ohtralt, ent Vernonis rongist maha astudes ja
spetsiaalsesse Givernysse minevasse bussi istudes (busse oli korraga ees
isegi kaks) sai selgeks, et ei maksa eriti lootust hellitada. Kohapeal
sajameetrist piletisaba nähes purunes mõte vaiksest jalutuskäigust
lillede keskel sootuks. Ent juba sisse astudes sai selgeks, et Monet
aed, isegi, kui seal on kümneid inimesi, suudab siiski paeluda.
Isiklikult ei meeldigi mitte niivõrd Vesirooside aed, kui Lilleaed maja
ees. Kui esimesel korral selles aias käies šokeeris esiti tohutu
sigri-migri, mis klumpides toimus, siis nüüd valdas pigem meeldiv
äratundmine. Suvelilled segi tulpide, iiriste, daaliate ja kes teab veel
millega moodustavad kakofoonia, mis tervikuna mõjub hästi. Claude Monet
olevat selle aia ööga kavandanud - impulsiivsus pole sellest aiast
õnneks kadunud tänini. Suured peenralaigud täis lilli ning mitte
lapikestki muru, üksikud väikesed puud.
Istun maja ees ja vaatan tulbipeenart, mis on tehtud kahasse vist
meelespea vm sarnase taimega. Siniseõielised pisikesed täpid moodustavad
vaiba, mille kohal hommikuses kerges tuules painduvad suured tumeroosad
tulbid. Keegi ei trügi pingile, millel istun ning loetud sekunditeks
jään üksi koos naabruses asuva puu, tulbipeenra ning ronitaimedesse
uppuva fassaadiga. Kollane valgus, lilletäpid - millegipärast ei meenu
mitte Monet lugematud pildid oma Giverny aiast vaid hoopis Poppyfield.
Olen väsinud jahtimast pildistamiseks hetki, mil vaateväljas pole
inimesi. Seepärast lihtsalt istun pingil ja vaatan ümbritsevat
sehkendamist
Monet' aed
Üles |
Fotod
|
Versailles'
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Versailles oli - endiselt suur. Ring ümber Suure
Kanali võttis hea mitu tundi. Huvitaval moel tundus kanali teine ots
palju meeldivam - esiteks muidugi polnud turiste ning traktoritega
ringivuravaid kümneid haljastajaid, kes just sellel päeval lilli
istutama hakkasid, oli suhteliselt vaikne, rohi oli niidetud parajalt
ning pöetud puuderidadest hoolimata ei jätnud ümbruskond säärast
vuntsitud ilmet nagu lossi ees. Kuna alles käis hekkide pügamine,
lillede istutamine ning osades kohtades oli ka rohi üldse veel niitmata,
siis pargi peaosa jättis kahjuks üsna laokil, õigemini nagu ehitusjärgus
oleva haljasala mulje. Pargi tagaosas, mille moodustab peaasjalikult
mets, oli aga kõik paigas, rahulik, väljapeetud ning inimlik -
suursugususele viitas ehk ainult meeletu-meeletu mastaap, mis kanali
tagatipust lossi suhtes avaneb. Väsinult Apollo purskkaevu juures tagasi
olles suutis park siiski väga positiivselt üllatada - ühel hetkel
hakkasid purskama purskkaevud, tõmmates tähelepanu kujusid
valgendavatelt töömeestelt ning haljastajatelt.
Versailles on Versailles: sellele ei ole võrdset oma mahult ja
mastaapidelt. Mitte, et see isegi nii väga ilus on - Bagatelle jättis
nii oma hooldustaseme, meeleolu kui kvaliteedi poolest kordi parema
mulje, kuid pigem on see park kui sümbol, kui idee, ilma mille sünnita
oleks õhtumaine aiakunst ilmselt tänapäeval teistsugune. Seepärast ei
valmista see suur park ei erilist rõõmu, ega erilist pettumust - selles
lihtsalt peab mõned korrad ära käima. Rõõmsa üllatuse valmistab aga
juurviljaaed, mida tavaturist ei tea ja millest isegi oleks mööda läinud
kui Nele poleks seda varasemast teadnud.
...Õunapuude spaleerid, kartulid segi lavendlitega, maasikad kenasti
kastides - igasugused aiakultuurid kenasti barokse liigendusega
aiakeses, mille keskosa markeerib suur bassein purskkaevuga. Jalad on
pikast tallamisest väsinud, mistõttu ronin aia tagumises servas müüri
otsa ning lihtsalt vaatan, kuidas on võimalik juur- ja puuvilju
kvartalite kaupa kunstipäraselt ridadesse ja ruutudesse paigutada.
Taamal vilksatab Kersti ühest kohast teise pildistades kõike - on
praktiliselt reisi viimane päev, kuidas ta endiselt küll jõuab seda
teha... Klõpsan tugimüürilt mõned fotod, aga detailsemalt ei ... viitsi
- tundub, et muljetest on hakanud vaikselt küll saama.
...Oleme väljunud just Versailles juurviljaaiast ning maandunud
Versailles kiriku ees ühes välikohvikus. Pikast matkast ümber Suure
Kanali on kõigil janu ning seetõttu tellitakse vett ning õlut. Meeleolu
on väiksest väsimusest hoolimata ülemeelik. Kuna teatud põhjustel pole
õllejoomine mulle hea, siis tellin endale 4 cl Jamesoni. Tahaks
calvadosi (kui juba Prantsusmaal kanget napsu tellida), kuid kahjuks
selles kõrtsus seda pole. Baarmen valabki, kallab ka klaasitäie vett ja
kasseerib sisse müstilise summa - 14.50 euri. Päris verd ninast selle
peale jooksma ei hakka, kuid õue, teiste sekka astudes on küll esialgu
tunne, et selle joogi peaks nüüd pisikesse pudelisse villima ja hiljem
lõhnaõli asemel tarvitama.
Latona purskkaev
Üles |
Fotod
|
Lõhnapood
Järgmine |
Eelmine |
Fotod
|
Üles
Longime oma pisikese seltskonnaga
Les Hallesist Jumalaema kiriku poole - loodetavasti Mart juba ootab seal.
Korraga ütleb Kersti, et kui ta praegu lõhnapoodi ei saa, siis tundub, et
sellel reisil ei saagi (jama!). Kuigi püütakse veenda, et lennujaamast saab
kindlasti igasuguseid huvitavaid asju, otsustab ta minna ikkagi otsima
korralikku poodi. Mulle turgatab pähe mõte, et miks mitte Pariisist koju
kingituseks mingit "naistevärki" viia - kust siis veel, kui mitte
Pariisist. Seepärast munsterdan end häbenemata kaasa ja nii kolame mööda
tänavaid otsides kohta, kust võiks leida midagi parfümeeria vallast.
...Ja leiamegi. Koletu tsentrum...
Dior, Chanel ...ää... ee... miljon muud kaubamärki igasuguseid kreeme,
lõhnaõlisid, huulepulki, küünelakki puudrit ja jumalteabveel mis asju, mida üks
teadlik naine saab endale peale määrida, pihustada, raputada. Oleks ma üksi
sellesse poodi läinud, siis ilmselt suutnuksin üsna eesli mulje jätta. Kuid
Kersti tundus olevat nagu omas kodus, tüüris lettide vahel vabalt siia-sinna
kuni leidis sobiva nime, sobivad lõhnad ning peale pisikest testimist oli valik
tehtud ja ostetud. Kui müüja oli Kerstiga lõpetanud ning minu poole lõpuks
pöördus, siis, et mitte hirmus lolli muljet jätta, pomisesin kiiresti - same
to me - jeah, ...eee...- ... mämmm ....this is for present... Olen kindel,
et müüja pilgus oli naeru. Siiski - ostetud lõhn oli ka tegelikult hea.
Kui poest lõpuks rõõmsate ja
õnnelikena väljusime sain Triinult kummalise telefonikõne:
"Kuulge, meil
ujus vein mööda jõge minema, järsku leiate mõne poe..."
Notre Dame
Üles |
Fotod
|
Champ de Mars - Epiloque
Eelmine
|
Fotod
|
Üles
"Kastanite uimastav lõhn. Tuul. /.../ Öö, mis iial ööks ei muutu.
Tund, kus kõik naised kaunid on. Õhtu suured pruunid liblikatiivad"
Remarque. Triumfikaar
Istume kuuekesi Jumalaema kiriku ees
sillal ning kuulame, kuidas keegi tänavamuusik saksofoni mängib. Äraujunud
veinipudelile ei ole õnnestunud asendust (ega ka mõistlikku seletust) leida - lihtsalt alkot ei müüda peale
mingit kellaaega, kuid õnneks on Kerstil kotis varuks vein - viimane sel
reisil. Miks (kuidas see on võimalik) eelmine veinipudel ära ujus, sellele ei
õnnestugi loogilist ja ammendavat vastust saada... Hämardub, inimesed jalutavad
mööda, Seinel sõidavad paadid ja õhtutaevas hakkavad prožektorite kumas
helenduma juba tuttavaks saanud hoonete siluetid. Need pea üheksa päeva on
selle suure linna keskosa teinud pisut tuttavamaks ja arusaadavamaks.
Hobukastanid õitsevad. Õhtu on mõnusalt soe, aga mitte palav. Hea on olla - lihtsalt hea. ...Lobiseme niisama tühjast-tähjast,
kuni vein otsa saab. Et Kersti ja Mart on pidanud ühel eelnevatest õhtutest
maha pika dialoogi, kas lillede kinkimine on inimesele eluks vajalik või on see
tühine snobism, siis leiab Kersti, et Sirlele just hädavajalik oleks nüüd
tänutäheks hea reisikorralduse eest lilled kinkida...
...Kõnnime kolmekesi - osa Jumalaema
kiriku ees olnuist eelistas siiski metrood - läbi õhtuse linna Seine kallast
pidi Champs de Marsi poole. Les Hallesi ees kohvikus joodud õlu ning Jumalaema
kiriku ees joodud vein on teinud oma töö ja nii me siis longime poolhämaruses
(sõna otseses ja kaudses mõttes) otsides mõnd ilusat lilleklumpi. Peaaegu
Eiffeli all avastab Kersti roosipeenra ja läheb lilli korjama. Nele haarab
fotoka ja läheb midagi pildistama. Istun jõeäärsele tugimüürile ning vaatan
tuledes siravat Eiffeli torni. See torn on öösel isegi päris ilus... Meenub
selle reisi esmane kohtumine Eiffeliga. Hmm, tundub, et asi polnudki nii
hull. See linn võib isegi niiviisi meeldima hakata. Kusagilt ilmub
üliõnnelik Kersti roosidega, mis tal õnnestus peenrast Sirle jaoks haarata ning
millele on ta lisanud mõned noored hobukastanilehed...
Now it's closing time, the music's fading out
Last call for drinks, I'll have another stout.
Well I turn around to look at you, you're nowhere to be
found,
I search the place for your lost face, guess I'll have
another round
And I think that I just fell in love with you.
Tom Waits. I hope I dont fall in love with You
OK. Kolme Parti nüüd ja metrooga, muidu me ei jõuagi
sinna enne hommikut, aga ma tahaks veel enne baari sulgemist võtta sealt veel
ühe napsu - viimase sellel reisil ...
Õhtu suured pruunid
liblikatiivad
Üles |
Fotod
|
|