Põltsamaa jõel AD 2022

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Tripi kaart Põltsamaa 2007Põltsamaa 2015 Preedi-Põltsamaa 2021 Lisalugemist  | Tagasi (paadimatkad)


 

Proloog

Järgmine

 

Põltsamaa jõe matk 15. - 16. oktoober 2022

 

Sügis...

| Üles |

 

Tegelikult nagu polegi midagi niiväga olulist kirjutada - käisime sõbraga paar päeva jõel - pole väga suur asi. Ent nagu Mika Waltari kusagil "Sinuhe" alguses ütleb, kirjutan minagi need sõnad üles iseenese pärast. Võib-olla, et hiljem mäletada. Mis see "hiljem" täpselt tähendab, pole seni osanud defineerida...

 

Suvel rääkisime sõber Markoga paar korda, et sügisel võiks kusagile jõe peale minna, aga väga kindlalt midagi kokku ei leppinud. Eks ole vanus sealmaal, et neid häid tuttavaid on palju, aga sõpru saab näppudel üles lugeda. Seepärast on alati sellise ettepaneku peale hea vastata:

 

- Jõu, hea mõte, loomulikult, igatahes, teeme ära...

 

Ja siis on käes sügis ja tuleb äkki see hetk, kui sõber helistabki ja küsib, et kuule, millal siis läheme. Ja ega polegi siis pikalt mõelda. Miks mitte järgmisel nädalavahetusel... Miks mitte Põltsamaa jõele? Hästi! Lihtsalt võtame selle aja ja läheme... Seepärast ühel hetkel avastasingi end teelt Tartust Jõekülla, pagasnikus pakitud seljakott, paat ja proviant paariks päevaks. Kallis sõber pidi küll kaasa võtma spinningu, et sellega meid ära toita, ent parem purgitäis Salvesti suppi seljakotis kui parvekaupa kala jões... Jõeküla tähendab isegi Tartust vaadates karu peed kusagil Jõgevamaa ja Järvamaa piiril. Jõeküla sild on üks neist kohtadest, kust saab Põltsamaa jõele. Korraks arutasime jõele minekut ka Preedilt, ent selle sügise madalat veetaset arvestades olnuks see lõik ilmselt suur võitlus mahalangenud puudega. Seepärast ja ka logistilisel põhjustel - aitäh, Vaido! - jäi täring pidama Põltsamaa jõel.

 

Mitte midagi eriskummalist ja uudiskünnist ületavat ei juhtunud, ent retke lõpuks olime ehk sellegipoolest taas natukeseks ajaks pisut paremad inimesed. Niisiis...

 

* * *

 

Fotod: Sulev Nurme

 

Pitstop

| Üles |

 


| Üles |


 

15.10.2022. Jõeküla
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Niisiis algas seekord meie väike põgenemine reaalsusest sellega, et võtsime  Aidust peale oma transamehe, kes oli lahkelt nõustunud auto jäe äärest ära viima ja hiljem sinna, kus me lõpetada suvatseme, vastu tooma. Ilm tundus kena, vähemalt ei kuulutanud ilm.ee kohe ette ning oktoobri kohta näitas kraadiklaas isegi väga mõnusat + 14C... Veerand tundi loksumist läbi vanade mõisasüdamete ja külade, kuhu peale kohalike ilmelt palju võõrast rahvast ei satu ning päral me olimegi.

 

Jõeküla sild... Sild on endine, jõgi ka. Ent sel aastal tundus vesi kuidagi harjumatult madal.

 

Jõeküla

| Üles |

 

 


 

Allavoolu...
 Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ja nii see päev ajus. Põltsamaa jõgi kulgeb keskjooksul metsikus orus. Siin ja seal hakkas kaldal silma värskeid raiesmikke, kuid muidu meelisklesime omas mullis tuuletus, ürgses, sügiseses jõeorus. Koprapesad, luiged, pardid, üle pea lendavad haneparved ja sööti jäänud luhaheinamaal maiustavad kitsed. Seekord ühtegi kobrast ei näinud, kuid kuulsime mitugi korda mõne piiluri sabaplaksu. Ent päris uhke kohtumine leidis aset juba videvikus, kui laagrikohta otsisime. Järsku kargas suure raginaga vasakult kaldalt paadist nii 20...30 m kaugusel jõkke suur põder. Kahlas läbi madala vee ja kadus mõni hetk hiljem paremkalda võsasse... Vau!

 

 Ent kui mina lasin päev  otsa silmil puhata talveunne sättival jõemaastikul ning aerutasin, hullas Marko spinninguga. Ja võib julgelt öelda, et see oli hea päev. Esimese poole tunni jooksul ootas õhtusöögiks tegemist juba kaks korralikku havipurikat ning päeva jooksul tuli neile kuus lisaks. Tõsi - neli noorukest neist läks vette tagasi, kuid ma olen aru saanud, et kalamehe jaoks on kõige suurem õnn ikkagi kala püüdmine. Igal juhul olime mõlemad omal kombel hirmsasti elukesega rahul.

 

Pruun sügis

| Üles |

 

Oi latikas, oil lutsupoeg...

| Üles |

 

Kuldne sügis

| Üles |

 

Kiire buffeepeatus

| Üles |

 

Türnpuud

| Üles |

 

Eesti džungel

| Üles |

 

Nõiutud paik

| Üles |

 


 

Rutikvere
 Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Üsna videviku hakul jõudsime Rutikverre. Möödusime riivamisi Pistolkohrside mõisapargi servast, alt Rutikvere silla ning pealt vesiveski tammi. Viimase osas siiski kandsime paadi mööda, sest sellest tammist alla sõitmine kummipaadiga ei ole väga huvitav.

 

Rutikvere sild

| Üles |

 

Rutikvere veskitamm

| Üles |

 

 

 


 

Laagris...
 Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Otsustasime peale Rutikvere tammi peagi hakata laagrikoha järele vaatama, et oleks mõnus omad asjad enne täielikku pimedust üles panna. Esimene äge koht, mida nägime, tundus mahaminemiseks siiski liiga varajane. Sõitsime rahumeeli edasi. Ja siis sõitsime ja sõitsime ja sõitsime, sest madalast veetasemest oli kallas igal pool kõrge ja mudane. Ja läks hämaramaks ja hämaramaks ja hämaramaks. Vahepeal möödusime saunasuurustest rahnudest - ilmselt on Kalevipoeg neid suuri kiva jõkke pildunud. Ja siis maalilistest vanadest mustadest leppadest ja siis sumas jõkke põder. Tegelikult oli see saabuv pimedus jõel äge, kuid kõik need hetked tuleb lihtsalt hallollusse salvestada - nii mu telefon kui vana hea uppumatu paadimatka Nikon aastast 2005 keeldusid ses hämaruses pilte tegemast.


Lõpuks, kui edasiliikumiseks hakkas juba pealampi vaja minema, läksime lihtsalt kaldale... Ja sattusime tegelikult väga mõnusale kõrgele lammile. Kuiva tulepuud leidus külluses...

 

Marko oli kokanaadis, mina tegin tuld. Lõkkevalgel maitsestatud kala fooliumis maitses kui restoraniroog. Viskasin peno lõkke äärde ja lihtsalt olin... Lõke praksus soojalt, õhk ja maapindki tundusid mõnusalt soojad. Lõkkesuits kerkis otse üles tuuletusse öhe. Sedagi võib pidada suhteliselt haruldaseks, sest enamasti keerutab tuul vingu mööda laagrit ringi, suitsutades kõik seljariided ning pannes silmad kipitama. Pistsin päeval märjaks saanud kindad tühkaks saanud värskapudelite otsa. Nautsime veini ja hilisõhtust jõeoru vaikust!

 

Milline õhtu!

 

 

Ja läks hämaramaks ja hämaramaks. Ilmselt on Kalevipoeg neid suuri kiva jõkke pildunud...

| Üles |

 

Pliit töötab

| Üles |

 

A la carte...

| Üles |

 

 

 


 

Hommik
 Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ärkasin varahommikuse tugeva saju peale. Kuivi magamiskotte kahistades tänasin mõttes oma õhtust laiskuse mahasurumist! Pimeduses telki üles pannes oli ilge kiusatus katus lihtsalt peale visata ja nurkadest kinnitada, ent ma võtsin end kokku ja pingutasin kõik küljed kenasti. Nüüd oli kuiv ja hea... Ja soe. Magasin kui lapsuke. Ühelt poolt mõjub kontorirotilie värske õhk, kerge füüsiline pingutus ja klaas veini lõkke ääres nagu oopium, kuid ka öö oli harukordselt soe olnud. Uinusin vihmasabina saatel uuesti.

 

Paar tundi hiljem virgusin valguse peale. Hommik oli käes, sadu oli lakanud ja... Siiski oli sündinud pimeduses midagi müstilist. Kui lõkke äärest telki kobisin, Marko juba magas jalad kenasti telgisuu poole. Nüüd põrnitsesin silmi avades tema magamiskoti alumist otsa. Kallis matkakaaslane tundus selle üle ka ise üsna hämmeldunud... Issanda teed on imelikud!

 

Telgisuus üllatas veel üks põnev nähtus. Pimedas telki üles pannes olime esikusse kenasti oma toataime organiseerinud - lukku avades vaatas vastu kena noor lepapuuke. Õnneks polnud me teda päris ära tallanud, aga pisut haiget oli see siiski pimedas saanud.

 

Hommikut jääb meenutama veel üks põnev seik, mida oma mitmekümne paadimatka-aasta jooksul pole seni veel praktiseerinud. Et õhtusöögist jäi kala üle ei viitsinud hakata purgisuppi keetma. Miskit sooja samas siiski hing ihkas ja nii, mõeldes kõigile noile kauboifilmidele, tekkis mõte igaks juhuks kaasa võetud oad tomatis koos purgiga lõkke peale panna (plekkpurk loomulikult ja pealt avatud - et see õhku ei lendaks). Ja tulemuseks oli tõeline läänemehe roog, paras just kahepeale nahka panna.

 

Igaks juhuks ka üks õiendus... Minu vanemad ei olnud pingviinid, kuigi mõni seda arvab :)... Lihtsalt hommik oli soe.

 

Sisehaljastus

| Üles |

 

Bill Leek

| Üles |

 

Bill Leeki hommikusöök

| Üles |

 

Udune jõepastoraal

| Üles |

 

 

 


 

Allavoolu, vol II...
 Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Jõgi

| Üles |

 

Teine päevgi jätkus eelmise päeva vaibiga. Ent siiski mitte päris. Marko tegi kõik endast oleneva, et uuesti mõni kalakene kinni nabida, ent jõgi tundus justkui tühjaks saanud olevat. Samas päriselt see nii ei saanud olla, sest kui üks pilliroos ragistav põder tegelikult hoopis rõõmsaks kalameheks osutus, saime teateid, et tüübi kotis helgib juba mitu haugi. Landivisked muutusid üha kirglikumaks, kuni lõpuks lant ühe kõrge musta lepa ladvas peatus. Juba eelmine päev oli õpetanud, et tegelikult puulatvadest kala ei saa, kuid nood õppetunnid lõppesid siiski seni püügiriista tagasisaamisega. Seekord ent oli konks kinni mis kinni. Et tegu olla väärt landiga, algas päästeoperatsioon, mille kulminatsioonina pidin ma paadis püsti ukerdades aeruga lööma oksa pihta. Lõin... Ei, ma ei kukkunud sisse, kuid äigasin mõlaga oksa pooleks, koos sellega purustasin ka õngenööri. Selle peale lendas lant kauni kaarega eemale vette ning kadus vee alla, tõmmates oma raskusega alla sabas lennanud oksajupi. Mängu ilu seisnes samas selles, et end sissekukkumisest päästes olin haaranud ühest alumisest oksast. Õnneliku juhusena tilpnes sealsamas oksa kõrval ka õngeridva ots ja nii õnnestus mul ka see pooleks murda. Kuigi tundsin end süüdi äpardunud päästeoperatsioonis, ei suutnud ma Marko haput nägu nähes muiet tagasi hoida.

 

Teisalt saabus sellega ka tasakaal. Nimelt eile oli seesama lant teinud õnnetu viske tulemusel tillukese augu mu paadi kummibalooni. Nüüd oli see kurjategija jões - R.I.P. Noh, sel teemal sai veel jupp aega allavoolu üksteise kallal ilkuda.

 

Enne õngelati pooleksmurdmist...

| Üles |

 

 

Päinurme jõesuu

| Üles |

 

Maaparandatud kanalid

| Üles |

 

Vesi seisab

| Üles |

 

 


 

16.10.2022. Pajusi
Eelmine  |  Üles

 

Tibutab...

| Üles |

 

Paati istudes ja oma asukohta GPS-kaardilt kontrollides (no on ajad - vanasti sõideti lihtsalt jõgepidi alla sihiks mingi kindel maanteesild) avastasime üllatusega, et olime eelmisel õhtul laagrit ostsides kimanud pea viis kilomeetrit, mistap plaanitud maabumine kas Pajusis või Põltsamaal tuleb kätte igatahes oodatust kiiremini. Ent kui eelmisel päeval jõgi siiski mingil määral voolas, siis peale starti jäi kulg paari tunni jooksul enne Karjamaa veehoidlat (millega jõel tegelikult oseselt voolu mõjutavat suhet justkui pole) vool peaaegu seisma. Ka tõusis tuul - loomulikult puhus see vastu - ning enne Pajusit hakkas ka kergelt piisutama. See lõpetas kõhklused maabumisvalikutes Pajusi ja Põltsamaa vahel ja nii kutsus Marko meile sohvri vastu Pajusisse.

 

Kui siis peale mitut tüütut vastutuulist maaparandusega sireks aetud kanalit Pajusi sild paistma hakkas, ootas auto juba vastas.

 

Aitäh!

 

Pajusi

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 04 november 2022

©Sulev Nurme 1997-2022. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved