Tripi kaart | Põltsamaa
2007 | Põltsamaa 2015 | Preedi-Põltsamaa
2021 |
Lisalugemist |
Tagasi
(paadimatkad) |
Põltsamaa
jõe matk (Jõeküla-Pajusi) 15. - 16. oktoober 2022
Proloog
Järgm ine
Sügis...
|
Üles |
Tegelikult nagu
polegi midagi niiväga olulist kirjutada - käisime sõbraga paar päeva jõel - pole
väga suur asi. Ent nagu Mika Waltari kusagil "Sinuhe" alguses ütleb, kirjutan
minagi need sõnad üles iseenese pärast. Võib-olla, et hiljem mäletada. Mis see "hiljem"
täpselt
tähendab, pole seni osanud defineerida...
Suvel rääkisime sõber Markoga paar korda, et sügisel võiks kusagile jõe peale minna,
aga väga kindlalt midagi kokku ei leppinud. Eks
ole vanus sealmaal, et neid häid tuttavaid on palju, aga sõpru saab näppudel
üles lugeda. Seepärast on alati sellise ettepaneku peale hea vastata:
-
Jõu, hea mõte, loomulikult, igatahes, teeme ära...
Ja siis on käes sügis ja tuleb äkki see hetk, kui sõber
helistabki ja küsib, et kuule, millal siis läheme. Ja ega polegi siis pikalt
mõelda. Miks mitte järgmisel nädalavahetusel... Miks mitte Põltsamaa jõele?
Hästi! Lihtsalt võtame selle aja ja läheme... Seepärast
ühel hetkel avastasingi end teelt Tartust Jõekülla, pagasnikus pakitud
seljakott, paat ja proviant paariks päevaks.
Kallis sõber pidi küll kaasa võtma spinningu, et sellega meid ära toita, ent
parem purgitäis Salvesti suppi seljakotis kui parvekaupa kala jões... Jõeküla
tähendab isegi Tartust vaadates karu peed kusagil Jõgevamaa ja Järvamaa piiril.
Jõeküla sild on üks neist kohtadest, kust saab Põltsamaa jõele. Korraks
arutasime jõele minekut ka Preedilt, ent selle sügise madalat veetaset
arvestades olnuks see lõik ilmselt suur võitlus mahalangenud puudega. Seepärast
ja ka logistilisel põhjustel - aitäh, Vaido! - jäi täring pidama Põltsamaa jõel.
Mitte midagi eriskummalist ja uudiskünnist ületavat ei
juhtunud, ent retke lõpuks olime ehk sellegipoolest taas natukeseks ajaks pisut
paremad inimesed. Niisiis...
* * *
Fotod: Sulev Nurme
Pitstop
|
Üles |
#Seikle veel; Põltsamaa jõgi
|
|
Üles | |
15.10.2022. Jõeküla
Järgmine |
Proloog |
Üles
Niisiis algas seekord meie väike põgenemine reaalsusest sellega, et
võtsime Aidust peale oma transamehe, kes oli lahkelt nõustunud auto jäe
äärest ära viima ja hiljem sinna, kus me lõpetada suvatseme, vastu
tooma. Ilm tundus kena, vähemalt ei kuulutanud ilm.ee kohe ette ning
oktoobri kohta näitas kraadiklaas isegi väga mõnusat + 14C... Veerand
tundi loksumist läbi vanade mõisasüdamete ja külade, kuhu peale kohalike
ilmelt palju võõrast rahvast ei satu ning päral me olimegi.
Jõeküla
sild... Sild on endine, jõgi ka. Ent sel aastal tundus vesi kuidagi
harjumatult madal.
Jõeküla
|
Üles |
|
Allavoolu...
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Ja nii see päev ajus. Põltsamaa jõgi kulgeb keskjooksul metsikus orus.
Siin ja seal hakkas kaldal silma värskeid raiesmikke, kuid muidu
meelisklesime omas mullis tuuletus, ürgses, sügiseses jõeorus.
Koprapesad, luiged, pardid, üle pea lendavad haneparved ja sööti jäänud
luhaheinamaal maiustavad kitsed. Seekord ühtegi kobrast ei näinud, kuid
kuulsime mitugi korda mõne piiluri sabaplaksu. Ent päris uhke kohtumine leidis aset juba
videvikus, kui laagrikohta otsisime. Järsku kargas suure raginaga
vasakult kaldalt paadist nii 20...30 m kaugusel jõkke suur põder. Kahlas
läbi madala vee ja kadus mõni hetk hiljem paremkalda võsasse... Vau!
Ent kui mina lasin päev otsa silmil puhata talveunne sättival jõemaastikul
ning aerutasin,
hullas Marko spinninguga. Ja võib julgelt öelda, et see oli hea päev.
Esimese poole tunni jooksul ootas õhtusöögiks tegemist juba kaks
korralikku havipurikat ning päeva jooksul tuli neile kuus lisaks. Tõsi -
neli noorukest neist läks vette tagasi, kuid ma olen aru saanud, et
kalamehe jaoks on kõige suurem õnn ikkagi kala püüdmine. Igal juhul
olime mõlemad omal kombel hirmsasti elukesega rahul.
Pruun sügis
|
Üles |
Oi latikas, oil lutsupoeg...
|
Üles |
Kuldne sügis
|
Üles |
Kiire buffeepeatus
|
Üles |
Türnpuud
|
Üles |
Eesti džungel
|
Üles |
Nõiutud paik
|
Üles |
|
Rutikvere
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Üsna videviku hakul jõudsime Rutikverre. Möödusime riivamisi
Pistolkohrside mõisapargi servast, alt Rutikvere silla ning pealt
vesiveski tammi. Viimase osas siiski kandsime paadi mööda, sest sellest
tammist alla sõitmine kummipaadiga ei ole väga huvitav.
Rutikvere sild
|
Üles |
Rutikvere veskitamm
|
Üles |
|
Laagris...
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Otsustasime peale Rutikvere tammi peagi hakata laagrikoha järele
vaatama, et oleks mõnus omad asjad enne täielikku pimedust üles panna.
Esimene äge koht, mida nägime, tundus mahaminemiseks siiski liiga
varajane. Sõitsime rahumeeli edasi. Ja siis sõitsime ja sõitsime ja
sõitsime,
sest madalast veetasemest oli kallas igal pool kõrge ja mudane. Ja läks
hämaramaks ja hämaramaks ja hämaramaks. Vahepeal möödusime saunasuurustest rahnudest -
ilmselt on Kalevipoeg neid suuri kiva jõkke pildunud. Ja siis
maalilistest vanadest mustadest leppadest ja siis sumas jõkke põder.
Tegelikult oli see saabuv pimedus jõel äge, kuid
kõik need hetked tuleb lihtsalt hallollusse salvestada - nii mu telefon
kui vana hea uppumatu paadimatka Nikon aastast 2005 keeldusid ses
hämaruses pilte tegemast.
Lõpuks, kui edasiliikumiseks hakkas juba pealampi vaja minema, läksime
lihtsalt kaldale... Ja sattusime tegelikult väga mõnusale kõrgele
lammile. Kuiva tulepuud leidus külluses...
Marko oli kokanaadis, mina tegin tuld. Lõkkevalgel maitsestatud kala
fooliumis maitses kui restoraniroog. Viskasin peno lõkke äärde ja
lihtsalt olin... Lõke praksus soojalt, õhk ja maapindki tundusid
mõnusalt soojad. Lõkkesuits kerkis otse üles tuuletusse öhe. Sedagi võib
pidada suhteliselt haruldaseks, sest enamasti keerutab tuul vingu mööda
laagrit ringi, suitsutades kõik seljariided ning pannes silmad kipitama. Pistsin päeval märjaks saanud
kindad tühkaks saanud värskapudelite otsa. Nautsime veini ja hilisõhtust jõeoru vaikust!
Milline õhtu!
Ja läks hämaramaks ja hämaramaks. Ilmselt on Kalevipoeg neid suuri kiva
jõkke pildunud...
|
Üles |
Pliit töötab
|
Üles |
A la carte...
|
Üles |
|
Hommik
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Ärkasin varahommikuse tugeva saju peale. Kuivi magamiskotte kahistades
tänasin mõttes oma õhtust laiskuse mahasurumist! Pimeduses telki üles
pannes oli ilge kiusatus katus lihtsalt peale visata ja nurkadest
kinnitada, ent ma võtsin end kokku ja pingutasin kõik küljed kenasti.
Nüüd oli kuiv ja hea... Ja soe. Magasin kui lapsuke. Ühelt poolt
mõjub kontorirotilie värske õhk, kerge füüsiline pingutus ja klaas veini lõkke ääres nagu oopium, kuid ka öö oli harukordselt soe olnud.
Uinusin vihmasabina saatel uuesti.
Paar tundi hiljem virgusin valguse peale. Hommik oli käes, sadu oli
lakanud ja... Siiski oli sündinud pimeduses midagi müstilist. Kui lõkke äärest
telki kobisin, Marko juba magas jalad kenasti telgisuu poole. Nüüd
põrnitsesin silmi avades tema magamiskoti alumist otsa. Kallis
matkakaaslane tundus selle üle ka ise üsna hämmeldunud... Issanda teed on imelikud!
Telgisuus üllatas veel üks põnev nähtus. Pimedas telki üles pannes
olime esikusse kenasti oma toataime organiseerinud - lukku avades vaatas
vastu kena noor lepapuuke. Õnneks polnud me teda päris ära tallanud, aga
pisut haiget oli see siiski pimedas saanud.
Hommikut jääb meenutama veel üks põnev seik, mida oma mitmekümne
paadimatka-aasta jooksul pole seni veel praktiseerinud. Et õhtusöögist
jäi kala
üle ei viitsinud hakata purgisuppi keetma. Miskit sooja samas siiski
hing ihkas ja nii, mõeldes kõigile noile kauboifilmidele, tekkis mõte
igaks juhuks kaasa võetud oad tomatis koos purgiga lõkke peale panna
(plekkpurk loomulikult ja pealt avatud - et see õhku ei lendaks). Ja
tulemuseks oli tõeline läänemehe roog, paras just kahepeale nahka panna.
Igaks juhuks ka üks õiendus... Minu vanemad ei olnud pingviinid, kuigi
mõni seda arvab :)... Lihtsalt hommik oli soe.
Sisehaljastus
|
Üles |
Bill Leek
|
Üles |
Bill Leeki hommikusöök
|
Üles |
Udune jõepastoraal
|
Üles |
|
Allavoolu, vol II...
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Jõgi
|
Üles |
Teine päevgi jätkus eelmise päeva vaibiga. Ent siiski mitte päris. Marko
tegi kõik endast oleneva, et uuesti mõni kalakene kinni nabida, ent jõgi
tundus justkui tühjaks saanud olevat. Samas päriselt see nii ei saanud
olla, sest kui üks pilliroos ragistav põder tegelikult hoopis rõõmsaks
kalameheks osutus, saime teateid, et tüübi kotis helgib juba mitu haugi.
Landivisked muutusid üha kirglikumaks, kuni lõpuks lant ühe kõrge musta
lepa ladvas peatus. Juba eelmine päev oli õpetanud, et tegelikult puulatvadest kala
ei saa, kuid nood õppetunnid lõppesid siiski seni püügiriista
tagasisaamisega. Seekord ent oli konks kinni mis kinni. Et tegu olla
väärt landiga, algas päästeoperatsioon, mille kulminatsioonina pidin ma
paadis püsti ukerdades aeruga lööma oksa pihta. Lõin... Ei, ma ei
kukkunud sisse, kuid äigasin mõlaga oksa pooleks, koos sellega
purustasin ka õngenööri. Selle peale lendas
lant kauni kaarega eemale vette ning kadus vee alla, tõmmates oma
raskusega alla sabas lennanud oksajupi. Mängu ilu seisnes samas selles, et end
sissekukkumisest päästes olin haaranud ühest alumisest oksast. Õnneliku
juhusena tilpnes sealsamas oksa kõrval ka õngeridva ots ja nii õnnestus mul ka see
pooleks murda. Kuigi tundsin end süüdi äpardunud päästeoperatsioonis, ei
suutnud ma Marko haput nägu nähes muiet tagasi hoida.
Teisalt saabus sellega ka tasakaal. Nimelt eile oli seesama lant teinud
õnnetu viske tulemusel tillukese augu mu paadi kummibalooni. Nüüd oli
see kurjategija jões - R.I.P. Noh, sel teemal sai veel jupp aega allavoolu üksteise kallal
ilkuda.
Enne õngelati pooleksmurdmist...
|
Üles |
Päinurme jõesuu
|
Üles |
Maaparandatud kanalid
|
Üles |
Vesi seisab
|
Üles |
|
16.10.2022.
Pajusi
Eelmine
|
Üles
Tibutab...
|
Üles |
Paati istudes ja oma asukohta GPS-kaardilt kontrollides (no on ajad -
vanasti sõideti lihtsalt jõgepidi alla sihiks mingi kindel maanteesild)
avastasime üllatusega, et olime eelmisel õhtul laagrit ostsides kimanud
pea viis kilomeetrit, mistap plaanitud maabumine kas Pajusis või
Põltsamaal tuleb kätte igatahes oodatust kiiremini. Ent kui eelmisel
päeval jõgi siiski mingil määral voolas, siis peale starti jäi kulg
paari tunni jooksul enne Karjamaa veehoidlat (millega jõel tegelikult
oseselt voolu mõjutavat suhet justkui pole) vool peaaegu seisma. Ka
tõusis tuul - loomulikult puhus see vastu - ning enne Pajusit hakkas ka kergelt
piisutama. See lõpetas kõhklused maabumisvalikutes Pajusi ja Põltsamaa
vahel ja nii kutsus Marko meile sohvri vastu Pajusisse.
Kui siis peale mitut tüütut vastutuulist
maaparandusega sireks aetud kanalit Pajusi sild paistma hakkas, ootas
auto juba vastas.
Aitäh!
Pajusi
|
Üles |
|
|