|
Tripi kaart | Põltsamaa
2007 |
Põltsamaa 2015 | Põltsamaa 2022 |
Valpri kollaaž | Lisalugemist |
Tagasi
(paadimatkad) |
Preedi-Põltsamaa
jõe matk (Preedi-Rutikvere) 01. - 03. aprill 2021
Proloog
Järgm ine
Kui kunagi ürgammu
sai mindud seltskonnaga
metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud,
et veel 20 aastat hiljem sa
Metsa
taga laulavad sookured
|
Üles |
Alustaks
sedapuhku ühe meeleoluka tsitaadiga ühest natuke unustatud raamatust, mida
matkal sai teisel laagriõhtul soojalt meelde tuletatud...
"Paat ootas meid Kingstonis just silla all, ja sinna me oma sammud
seadsime. Panime asjad paika ja asusime kohtadele.
"Kas kõik on korras, söör?", küsis paadivaht.
"Korras", vastasime ja - Harris aerudel, mina tüüril ning
Montmorency ninas, õnnetu ja täis süngeid eelaimusi - alustasime
sõitu jõel, millest kaheks nädalaks pidi saama meie kodu."
Jerome. J. Jerome. Kolm meest paadis (koerast rääkimata). Pegasus,
Tallinn; lk 54
Ma ei
uskunud, et sellekevadine "fregatt" aset leiab: eelmisel
kevadel, kui koroonasse nakatumine oli kümme korda madalam, jätsime
matka targu ära. Markoga tegime sügisel küll väikese
asendusretke Pedjale, kuid ikka natuke
hinge peal oli see möödundkevadine fiasko siiski (Valper
muuseas oma seltskonnaga käis
ja on elus tänini). Kui nüüd sel kevadel nädal varem ääri-veeri kirja
laiali saatsin lootuses leida ehk kaks-kolm seltsimeest, kes maailmas
nakatumiste arvult esikohal olevas riigis julgeksid jõe peale tulla,
olin üllatunud, et ilma erilise seebitamiseta oli olemas 9 huvilist ja
kümnendaks pürgijaid oli lõpuks isegi mitu, mistõttu paar päeva enne
starti võisin laiali saata teate: "Rõõm on tõdeda, et Bacchus
on kuulda võtnud argonautide palveid ja saatnud lisakätepaari viiendale
galeerile - Margus on tulemas. Seega on tänasega kõik nimekirjad
suletud..."
Kuna
Läti NSV piir on suletud, siis jõevalikuid napib. Esialgseid
mõtteid oli kaks: Piusa või Põltsamaa. Konsultatsioonid kohalikega Piusa
laevatava osa suhtes kallutasid mõtte minna siiski Põltsamaale. Algplaan
oli startidagi Põltsamaa kesklinnast ja lõpetada Rekus, Emajõel. Ent
Pede-Emajõe jupi tosinkond kilomeetrit sügisest nühkimist ööpimeduses oli veel üsna
värskelt meeles ja ka Valpri suhteliselt mürgine ja trükimusta mitte
kannatav remark Kamari paisjärve osas ärgitas alustama siiski
Põltsamaast ülesvoolu. Seepärast sai tehtud ettepanek alustada hoopis Preedi
jõelt Preedil ja lõpetada kusagil Põltsamaa jõel - miks mitte Rutikveres.
Kuigi osa rahvast oli Põltsamaa jõest ühte või teist lõiku sõitnud, jäi
vähemalt pea 8 kilti piki
Preedit ja ja ka Jõekülast allavoolu üllatuseks. Niisiis leppisime kokku osa rahvaga kohtumise
Rutikveres, et jätta sinna paar autot vastu ning osa rahvaga trehvasime
juba Preedil. Ilm oli ilus ja jõgi kohale jõudes tüüne ning meeldivalt
kiire vooluga.
Alustatud tsitaadi süngehõngulisusest ja EMHI verdtarretavast
ilmaennustusest hoolimata sujus kõik tegelikut suurepäraselt.
Niisiis...
* * *
Fotod: Sulev Nurme, Margus Kütt ja Andres Uus
Steigimeister Oliver James
|
Üles |
|
|
Üles | |
01.04.2021. Tartu-Preedi
Järgmine |
Proloog |
Üles
Paar päeva enne jõele minekut saatis Valper valitud noppeid
rahvapärimusest Preedi-Jõeküla kandi kohta. Neist üks katke räägib
nõnda:
"Keset raba on aruküngas, mida nimetatakse Kana-Matsi
künkaks. Seal on ka palju teisi arukünkaid, kuid need
on kõik väiksemad. Küngas on piiratud suure paksu metsaga ja pehme
rabaga. Enne vanasti olnud seal üks kirik
ja seda kirikut pidanud üks Mats. Kirik olnud ka inimeste pelgupaigaks.
Kui kodumaad rüüstanud suured sõjad,
tapetud inimesi ja põletatud maju. Inimesed olnud hirmul ja ei teadnud
kuhu minna. Nad jooksnud kõik
suurtesse paksudesse metsadesse ja pehmedesse soodesse. Ka Kana-Matsi kirikusse läinud inimesed peitu,
viies sinna ka oma varanduse. Kiriku juurde kaevatud suured augud, kuhu
pandud kallim varandus. vaenlaste
eest. Aga Kana-Matsi juurde olnud raske pääseda ja seepärast olnud
hää peidu koht inimestele. /.../
Praegugi võib veel oletada, et seal on olnud mingi ehitus. Varanduse
kaevates, ei ole sealt suuremat leitud."
ERA II 220, 639/40 (17) < Koeru khk., Nõmmküla < Väinjärve v.,
Vahu kõrts - Ellen Sikkemäe < isalt, Martin
Sikkemäe, 56 a (1939)
See on ilus meenutus, mille järgi võib arvata, et ka Endla raba veerel
kunagi elati taluelu. Täna võib mööda jõge alla sõites maha kärutada
viiskümmend kilomeetrit ja kohata vaid leppi täiskasvanud heinamaid ning
Jõekülas paistab veele isegi üks maja...
* * *
Jõudsime Markoga Rutikvere tammi juurde päikeselisel pärastlõunal. Päike
kuldas Rutikvere mõisa neogootikas vesiveski varet, tammilt alla pahisev
vesi andis tunnistust sellest, et suurvesi pole veel päris läbi. Andres
oli juba kohal. Otsustasime oodata ära läänest tulevad Mati ja Küti, kes
olid takerdunud hetkeks proviandi otsinguil viimasesse asustatud punkti,
kust võis veel õnnekombel enne kella 6 õhtul alkoholi osta -
Väinjärvele. Peatselt jõudsid nemadki ja pakkinud end kogu kolaga
mikrobussi alustasime teed Preedile.
...Kevadiselt mäda kruusatee, mille kehvale seisukorrale on kõvasti
kaasa aidanud harvesterid ja palgiveokid. Kusagil sõitis vastu üksik
porine Mercedes, mille karvane juht heitis rooli tagant meie liikurile
kurja pilgu. Seepeale rääkis Kütt loo sellest, kuidas ta keeras hiljuti
ühele külavaheteele, mispeale hakkasid kaks kohalikest rullnokkadest
mehitatud autot teda jälitama, kuni rammisid Marguse auto tee äärde.
Seepeale
küsisid, et mida ta sellel teel sõidab, kes ta on ja kuhu läheb.
Füüsiliseks asi õnneks ei läinud, kuid tüübid jälitasid teda
demonstatiivselt edasi kuni järgmise asulani ja passisid veel tund aega
sõbra akna taga, kellele ta külla läks. Ma mõtlesin, et see aeg sai
1990-tel läbi, kuid tundub, et "Tulnukast" tuntud olustik elab siiski
kusagil edasi. Ka see, Jumalast maha jäetud võsane ja metsane Preedi
maantee, mille veeres olid päikeselisemateks kohtadeks vaid värskelt
lagedaks tehtud raiesmikud, tundus siin-seal sellisena, kus ei julgekski
Marguse jutustatud loo peale peatuda - küll naljaga pooleks, ent mine
tea - koroonaaeg toob esile ilmselt nii mõnegi inimese tumedama poole.
Checklist
|
Üles |
Kusagil Rutikvere ja Preedi vahel
|
Üles |
Jõeküla sild
|
Üles |
Preedi sild
|
Üles |
Jõgi
|
Üles |
|
01.04.2021. Preedi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Preedile jõudsime küll esialgu plaanitust pisukese viivitusega, ent
siiski piisavalt vara, et lüüa
täis paadid, tervitada ammu nägemata inimesi, valmistada varustus ette
paadisõiduks ja sõita enne päikeseloojangut maha veel mõni kilomeeter.
Taaskohtumine kujunes meeleolukaks - mõnda inimest ei ole olnud jõe
ääres näha juba oma kümme aastat...
Ka jõgi andis lootust: vähemalt Preedi sillalt vaadates voolas vesi
usinasti ning tundus kuni järgmise kääruni ilma suuremate takistusteta.
Takkajärgi võib öelda, et oligi...
Mis rahvas! "Skolko let...!"
|
Üles |
Kohe on asjad koos...
|
Üles |
Teele!
|
Üles |
Esimesed miilid
|
Üles |
|
01.04.2021.
Esimene laager
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kaardi järgi on Preedi sillalt jõesuhu umbes seitse, seitse pool kilti.
Sõitsime siis kuldses loojangupäikeses neist ära mõned ning jäime jõe
paremkaldale laagrisse tarnamättalisele poollumisele rabasele
metsaalusele. Kui etteruttavalt võiks öelda, et selle kolme päeva
jooksul praegusest imelikust ajast ja koroonast väga ei räägitud, siis
ometi mõjutas see laagerdamist - kui tavapäraselt mahtunuks 10 inimest
kolme telki, siis seekord oli telke kuus. Sugulased ja abikaasad magasid
kahekaupa, muud kambajõmmid ühekaupa. Marko vaid selle klausliga kodust
välja lastigi, et igasuguste kahtlaste tegelastega telki ei jaga!
Mätlikust metsaalusest tulenevalt suudeti telklaager ka niivõrd
hajutatult metsa alla ära sättida, et kui näiteks Terviseameti luurajad oleksid kohal olnud, ei oleks nad selle peale
ilmselt tulnud, et tegu on ühe matkaseltskonnaga. Aga muidu... Muidu oli
ikka nagu juba kümneid kordi (kui imelik on seda kirjutada) varem:
telgid püsti, kastrul tulele ja siis algab esimese õhtu festival: kuigi ehk
seekord (nagu paaril viimasel korral) mitte nii raju nagu 2000-tel.
Traditsiooniliselt oli programmis dinee, mis koosnes rödist ja teest,
aperitiiviks ning digestiiviks igale ühele endale meelepäraseid Bacchuse
ande (sel aastal küll koroonaaja kitsendustega - igal ühel oma isiklik
anum). Tuletati meelde eelmisi kordi ja korralisi ja asuti usinasti
tekitama juurde uusi mälestusi, nagu Andres ütles, räägiti elust ja
inimestest ning aeti niisama iba.
Ka jäi ära suplemine jäätükkide vahel, üle lõkke hüppamine,
leviteerimine ja vee peal kõndimine, sest kaasas olnud daamid ei pidanud
vajalikuks, et härrad peaksid ennast hakkama kuidagi muul viisil peale
lõkketegemise tõestama... Vähemalt mingi positiivne areng turjale
kogunenud aastate jooksul. Mulle vaid isiklikult mängisid moirad ühe
lõbusa vingerpussi. Nimelt kõrgus lõkke ääres üks kuivanud kaseroots,
mille üle koruvalt arutati, et peaks selle ohutuse mõttes maha võtma.
Noh, võetud see sai - ühel hetkel, kui kord sellele joviaalselt pisut
tugevamini toetasin, murdus see pooleks. Vähemalt teistel oli lõbus...
"Siia me
jääme!"
|
Üles |
"Püüa, Valper!"
|
Üles |
Õnnelik sadam
|
Üles |
Prometheus
|
Üles |
Ka õhtusöögi osas pean vajalikuks rääkida
teatud kvalitatiivsest arengust. Nimelt on olnud traditsiooniliseks
matkatoiduks rödi (rödi retsept vist on antud Tirza-Gauja
matkajutus).
Klassikaliselt on vaja
rödi keetmiseks jõevett (kraanivesi rikub selle maitse kohe - seepärast
ei õnnestugi seda kodus järgi teha), makarone,
lihakonservi ja mingit tomatiplöga. Söök tuleb söödav ja lõkke ääres
isegi imehea, aga nagu öeldud - kodus ei
maksa järgi teha: ei kõlba süüa - kontrollitud. Seekord ent poes toidupoolist kaasa
ostes mõtlesin, et miks mitte proovida sel matkal natuke teisti. Niisiis valmis
jooksult retsept, mida nimetaksin hellitavalt rödi carbonara-bolognese.
Vaja läheb:
- makarone (parem on spirale - "haagib"
edukamalt kastet);
- sea sisefileekuubikuid;
- basiilikuga tomatikastet;
- riivitud parmesani;
-
küüslauku;
- musta pipart;
- soola;
- jõevett.
Ajad vee soolaga keema, aga nagu Jamie Oliver
õpetas, kogu keeduvett ei viska ära, vaid jätad natuke alles. Siis segad
sisse kõigepealt liha (selle saaks lõkkel pannil ka pruunistada, kuid
seekord sai mindud lihtsama vastupanu teed), siis juust, hakitud
küüslauk ja lõpuks tomatisoust. Segad hoolikalt ja võib korraks veel
tulele panna. Poti põhja jäänud tärklisene keeduvesi muutub koos juustu
ja tomatiga mõnusaks kastmeseks kihiks makaronidele.
Sai etem küll seni
konserviga tehtud rödist.
Traditsiooniline esimese õhtu festival
|
Üles |
Vastavalt koroonapiirangutele oli 6 telki peitunud pea hekatarisuurusele
metsaalale
|
Üles |
Hommik tuli ilus: pühade puhuks oli Andres hommikul keetnud
seljanka ette igale ühele muna -
kena traditsioon,
mida esimest korda vist prooviti Abaval...
Kuna
öösel viskas kerge miinuse, siis mõnedel inimestel olla vahepeal kergelt
kõhe olnud - üksi telgis olemise rõõm. Aga hommikune tee ja seljanka
soojendasid kõik taas korralikult üles.
Minu
paadiga on mingi jama - juba ostes oli kusagil Venemaa avaruste
kummitehases osatud ventiilid korpusesse panna kuidagi nihkes nii, et
ventiili ei saa lõpuni sisse keerata ja see jääb "hingama". Sügisel aga
juhtus, et suutsin ventiiliaugu kummikestas "ringi keerata" ja nüüd on
see "hingamine" palju intensiivsem - hommikuks oli paadi üks balloon
peaaegu tühi. See tähendas mitte ainult hommikust pumpamist, vaid ka
ebameeldivat ning tüütut lisatööd järgnevateks päevadeks - vajadust iga
tunni tagant paarsada matsu õhku juurde lüüa.
Cafe Preedi
|
Üles |
Taas minek
|
Üles |
|
02.04.2021.
Preedi-Jõeküla
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Kilomeetreid veeteed ja ei ühtegi suitsu ega hingelist kalda peal. Tsiteeriks
siinkohal pärimust:
"Põhjasõja ajal on nii lagedaks tehtud Eestimaa, et kaks inimest
jäänud. Üks jäänud Lutsu metsa (metsa nime ei teata, mille järgi
hakatud metsa sedasi nimetama). Teine jäänud Kanamatsi metsa (mets
saand nime sellest, et metsa kanu jäänud ja sealt käidi kanu sõja
aeg võtmas. Sellest tuldki metsa nimi). Ja siis teine inimene hakand
käima ja otsima, et tema on üksi, et kas leiab veel inimese ja
leidnud siis teise inimese jäljed ja siis old nii hea meel, et and
jala jälgedele suud."
RKM II 83, 240/1 (2) <
Koeru khk, Väinjärve v, Rõhu k - Jüri Johanson < Leena Saar, snd
1880 (1958)
Maaliline on see jõgi (nii Preedi kui Põltsamaa, millele lõunapaiku märkamatult
jõudsime)! Mitte küll ehk päris selles mõttes nagu Georg Friedrich
Schlater või Konrad Mägi on Eesrimaad maalinud, vaid teistmoodi - puutumatu,
iseolev, metsik ja ilus. "See ju tavaline lepavõsa ..., tavaline kasevõsa...",
nagu ütles kunagi üks pragmaatilise mõtteviisiga tuttav vanu matkapilte
vaadates. Aga milline lepavõsa! Eriti aprilli algul, kus kõik on alles
pidulikult ootel; jõekallastel on lumelaike, sonnidel alles jääkoorik peal,
sarapuudelt ripuvad kuldsed urvad ja leppadelt punased, tarnamättad on veel
lidus, hundinuiad sulgivad ja kollaseks pleekinud pillrioog plõgiseb tuules...
Magav Eesti džungel.
Sel korral oli džunglimulje täielik: videole lisandus ülelendavate
hanede, jõeloogetelt õhku tõusvate partide ja metstuvide ja mõnede varaste
laululinudude esitatud kärarikas audio, mis algas juba homikul vara ja kestis
kuni hiliste öötundideni.
Teel...
|
Üles |
"Suurte sõdade ajal pugenud mõisnikud rabadesse peitu. Mis
juhtunud ka ühes Preedi raba osas. Kesk raba on ilus koht kus
kasvavad pääl sihvakad kased ja pikad kuused. Kuna ümberringi pehme
soo asub. Seda soosaart nimetatakse Revassaareks. Sääl olivad
mõisnikud Suure-Põhjasõja ajal peidus olnud. Hobusega, ega muude
loomadega sinna minna ei saa. Ainult jala võib sinna kõmpida. Kui
astud siis on sul üks mägi ees ja teine taga."
ERA
II 220, 391/2 (20) Järva-Jaani khk., Metsla k. - Leili Kaja <
Jüri Kruusmann, 87 a (1939)
Jõemaastikud
|
Üles |
Räim'n
Tomat
|
Üles |
"Ma sõudsin suurepäraselt. Tegin seda hoogsalt ja rütmiliselt.
Kasutasin nii käsi, jalgu kui selga. Mu aerutõmbed olid tugevad,
täpsed, energilised, mu liigutused suurejoonelised ja stiilsed. Mu
kaks sõpra ütlesid, et tunnevad naudingut mind vaadates. Viie minuti
pärast mõtlesin, et oleme juba päris lüüsi juures ja vaatasin üles.
Olime silla all täpselt samas kohas, kust alustasime ja need kaks
idiooti pidid naerust lõhkema..."
Jerome. J. Jerome. Kolm meest paadis (koerast rääkimata). Pegasus,
Tallinn; lk 86-87
Terve
teise päeva olid pinnuks silmas purded - vist kokku mingi viis või kuus,
kõik veepiirile jõe peale risti ehitatud. Osa neist tunduvad juba üsna vanad -
roostes, kuidagi käepärasest kokku klopsitud metallkaadervärk all, mädanenud kopranotid või plangid
peal, mida on toestatud katusepleki ja muu kättesaadavaga, osa siiski
ka päris uued. Neist kahte värskest rohelisest imbpuidust monstrumit
kasutatakse vist matkaradade osana, kuid ülejäänud? Siin ja seal
hakkas silma ka vanu veest välja turritavaid pehkinud poste, raudkobad
küljes, mis viitavad endistele purretele. Ilmslelt kasutas talurahvas
noid ülepääse luhaheinamaadele saamiseks, kust siis suvel kuhjadesse
pandud hein talvel jääga ära veeti. Aga praegu, kus pole talusid, loomi
ja inimesi... Huvitav, kes küll neil purretel seal kõnnumaal kõnnivad, kuhu
nad lähevad või kust tulevad... Kalamehed? Ega neistki erilisi jälgi
polnud. Ühte tegelikult kohtasime - Kirikumäe lõkkekoha juures oli keegi
tossudes dresspükslane oma tutika maasturi esiratasteni jõkke ajanud ja
loopis lanti. Kuna hetkel peaks olema nagu maikuuni püügikeeld, siis meid
lähenemas nähes keris härra tulistjalu oma õnge kokku ja sõitis
kiirustades minema. Ju ei olnud südametunnistus päris puhas... Aga
tulles tagasi purrete juurde - suurveega on need igatahes tüütud lõksud
- paatide üle vedamiseks
purde pealt sageli kõrged, naelalised või muidu ebamugavad, alt läbi libistamiseks
jälle
liiga madalad.
Ja
muidugi on endast parima andnud ka koprad, kelle kuhilaid tuleb ette
üsna tihti. Õnneks pääses enamusest langetatud puudest limboasendis vm
moel probleemideta mööda, kuid oli ka paar väga ebamugavat ronimist.
Neist ühe saanuks teha meie paadi jaoks palju inimlikumaks, kui üks
kaasmatkalisest härra oleks suvatsenud võtta välja oma superägeda sae,
nagu Mari palus, aga noh, kes neid naisterahvaid ikka kuulab.
Esimene
purre
|
Üles |
Kirikumäe
purre - teine purre
|
Üles |
Järgmine
purre...
|
Üles |
...Ja
järgmine purre
|
Üles |
N+1
purre...
|
Üles |
No ja
siis veel magustoiduks mõned kopralangetatud puud
|
Üles |
Põltsamaa keskjooksu põnevam vaatamisväärsus on Jõeküla sild, mis seal
seisis juba iidamast-aadamast, õigemini siis 1937. aastast, kuni
punakotkad selle 1941. a õhku lasksid. Mingi jalakäijate purre ehitati
peale sõda sillast pisut allavoolu, kuid päris autot kandev sild tehti tagasi
alles AD 2000 sõjaväeõppuste käigus, ehitajaiks olla olnud USA
merejalaväelased ja Tartu jalaväekompanii ajateenijad.
Mulle jääb see sild meelde aga kohana, kus me oleks Mariga peaaegu põhja
läinud. Mõnisada meetrit sillast ülesvoolu hakkas jõledat rahet sadama
ja me kiirustasime silla alla varju. Et veetase oli kõrgel, puudutasid
pead peaaegu silladekki. Parkisime end silla ääre alla , et
mõlemad ilusasti vihmavarju mahuks (viga!?)... Ja siis sõitis ekipaaž
Valper-Kütt meie paadile külje pealt hooga sisse. No nad ju ei plaanin'd
nii, aga kukkus välja nagu tavaliselt. Loomulikult haarasime sillatalast
ja... vool ning tõukehoog oleks paadi peaagu ümber keeranud. Õnneks
saime pead alla, et lipsasime tala alt läbi ja ma pääsesin vaid märjaks
saanud püksitagumikuga. Ma tegelikult ei kirjutaks sellest vast üldse,
kui teisel hommikul poleks ilmnenud, et tegemist võib olla teatud liiki
kõrgemalt poolt seatud tasakaaluga. Nimelt, kui hakati hommikusööki
serveerima, oli keegi elevant Valpri plekktaldriku kalossikujuliseks
astunud. Millegipärast vaatasid kõik imelike nägudega minu poole... Jah,
möönan, ma astusin pimedas millelegi peale, kuid mul polnud aimugi, et
see on Valpri söögiriist. Seepärast toonitan, et siin ei ole kohane
rääkida kättemaksust.
Jõeküla
sild
|
Üles |
|
02.04.2021.
II laager
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Peale Jõeküla silda oli aeg hakata otsima peavarju. Üks jõekäär tundus
paljulubav ning Mari läks luuret tegema. Ent sel ajal kui skaut
suhteliselt skeptiliselt maad kuulamast saabus, maabus ülejäänud laevastik juba
mõnikümmend meetrit allavoolu deklareerides, et koht on hea. Tegelikult oligi
plats laagerdamiseks peaaegu
ideaalne - mõnusad tuulevaiksed sopid telkidele kuuskede vahel, hea kuiv kallas paadist maha
tulemiseks ja peale minemiseks ning ilus vaade võsastuvale luhale. ...Kuigi ehk õige pisut niiske ja esialgu tundus, et ka
lõkkepuudest võib puudus tulla. Viimase probleemi lahendas Margus, saagides maha
mõned jalal kuivanud "iidsed" kuused. Taevas tundus esmapilgul murelikkust tekitavalt
paljulubav: vahepeal visati tervituseks kamaluga tahet ja lörtsi, kuid hetkeks,
mil rödi tulel podises ja viimane kui telk püsti, kuldas taevariba loojuv päike.
Laagerdamine Jõeküla maadel oli takkajärgi mõeldes muidugi äärmiselt märgiline sündmus.
Kuigi valla andmetel elab külas üks inimene, on kunagi seal elu kihanud.
Tsiteeriks siinkohal jälle pärimust:
"500 meetrit minu kodust asetseb kesk põlismetsa lage ning kõrgem
koht. See koht on üsna vanast ajast pärit. See koht pole aga nii
tähtis asi, kui jutud vanast Kaiest. Vana Kai ei saanud kusakilt
naist. Viimaks ta läinud ja toonud (mõisast) põrgust naise. Kuid
naine pole osanud oma Kaie juures magada ja hakanud süda öösel mööda
tuba jooksma. Vana Kai pole muidu naist magama saanud, kui pannud
naise kappi kinni ja naine jäänud
siis magama. /.../ Seal keset metsa oli asunud üsna vanemal ajal üks tähtsam mõis.
See on päris meie kodu läheduses. /..../ Seal metsas leidub
teisigi ehitisi, nende asemeid, kuid need pole kuigi suurema
tähtsusega. /.../ Tole ajal on olnud meie kodu ilus koht. Kuid
sõdade aeg kurnati inimesi. Eriti rohkesti saatis sõda inimesi
hauda. Maa jäi tühjaks, polnud neid enam, kes oleksid põldu harinud.
Mets kasvas peale, kuid siiski on ka seal elu."
ERA
II 238, 371/3 (4) < Koeru khk, Väinjärve v, Jõeküla, Tõnu t -
Evald Schvarzstein < isalt, Karl Schvarzstein, 62 a (1939)
Jah... Nii see oli. Kuni 2018. aastani ei teatud Jõekülast Euroopas midagi. Aga
asjad muutusid, kuni issanda aastal 2018
augustikuu seitsmenda päeva varasel õhtupoolikul tulistas vapper hispaania lendur Pangodi
kohal lennates Jõeküla pihta raketi. Sündmus kerkis kiiresti üle uudistekünnise
ja Uusküla nime mainiti isegi Õhtulehes. Pildistati auravat auku soos kusagil
Uusküla lähedal, kuid de jure ei ole raketti senini üles leitud.
Seetõttu on salamisi see Endla raba serv muutunud detektoristide,
sõjakraamikogujate ja muude untsantsakate seas omaette Piirkonnaks-52, kus
õnnelik võib leida tükikese taparelva või õndsalt õhku lennata. Niisiis võib öelda, et Jõeküla on nüüdseks leidnud
väärilise koha Toledo ja Viini kõrval Euroopa kaardil. Kui siinkohal ulme valda
kalduda siis... oli väga mõnus lõkke kõrval kirvega laaste lüüa mingil maast
punnitaval valkjal metallitükil, mille servast paistis roostetanud salapärane
kiri "G.M. ACQN K148 A1 Asraam"...
Skaut
|
Üles |
Täna
ööbime siin!
|
Üles |
Tulejumal
alustab jälle
|
Üles |
Laager
kerkib
| Üles |
Videvikuaeg
|
Üles |
Tegelikult
see laagriõhtu jääb siiski meelde mitte käpardist hispaanlase
vägitegudele, vaid tänu suurejoonelisele kontserdile. Ei -
seekord polnud eeslauljaks Valper, vaid igat sorti tiivulised, kes
pidevalt üle lendasid ja kusagile maandusid. Juba eelmises laagris
üllatasid õhtu eel metsa üle lainetena lendavad haneparved, mis peaaegu läbi öö
vahete-vahel endast taevaavarustest lauluga teada andsid. Kuna
eelmine laager asus metsas, siis parved tulid ja läksid, mis tõttu see
laul kord tõusis, kord vaibus. Nüüd
laagerdasime aga võsastuva heinamaa vastas, mille kaugemasse serva nood haned
maha tulid, kusagil hüüdsid sookured, kusagil tegid häält luiged. Et
õhtu oli tuulevaikne, siis meenutas see lakkamatu vadistamine tähistaeva
all mõnd loodusfilmi kusagilt Amazonaselt. Päikese tõusuga liitusid suurte
tiivulistega veel igasusgused laululinnud ja ka need sinikaelad, kes
terve eelmise päeva olid meiega kaasa liikudes meist mõnisada meetrit
eespool omi parditegemisi teinud (noh kas need kogu aeg olid samad
pardid on kahtlane, aga aru neist saab - nad on ju kõik ühte nägu...). Seetõttu hommikul nii
mõnigi kurtis naljatamisi öise väljakannatamatu lärmi üle. Võib öelda,
et matkajumalad olid meile armulised kinkides võimaluse olla jõel just
sel hetkel, kui tuhanded lõunast tulevad tiivulised teevad pitstopi, et
siis edasi Soome poole rännata.
Jamie
Oliveri õpilased
|
Üles |
Õhtu veeres laagris nagu ikka: väike Bacchuse and kerge intelligentse
vestluse juurde, kohendades vahepeal lõkkepaistele kuivama seatud
märjaks saanud kindaid ja jalavarje. Pisut melanhoolsetele juttudele
tablettidest ja hooldekodudest tõi vaheldust disskussioon teemal, kas
Bill Egg on sama kõva mees nagu Valper, Texase korravalvur ja
vahelehüüetena tsitaate Chuck Norrise masendavalt hirmuäratavast elust.
Vaadates kolmnurksetes ridades laagrist ülelendavaid linnuparvi jõuti
ühisele tõdemusele, et kui lennuks vajaliku kolmnurga jaoks peab olema
vähemalt kolm lindu, siis Norris on arvatavasti ainus inimene maailmas,
kes suudab kolmnurga moodustada üksi...
Rödi
carbonara-bolognese valmis seekord Pireti taktikepi
all tipprestorani tasemel. Ent õhtu naelaks ja sentsatsiooniliseks
magustoiduks kujunesid Marko sütelküpsetatud
lihalõigud, mis mõningasest esialgsest umbusust hoolimata võeti esimeste
ampsude järel peaaegu vaimustuskisaga vastu. Ka serveering oli
stiilipuhas: aurav maius kanti argonautidele ette aerulabal.
Mõnusale
õhtule järgnes külm öö - vesi oli hommikuks pudelites jäätunud. Aga
hommik - hommik oli ilus! Tsiteerides klassikuid:
"Järgmisel hommikul ärkasime hilja ning sõime Harrise tungival
pealekäimisel tagasihoidliku "ilma hõrgutisteta" hommikusöögi.
Seejärel pesime nõud ja tegime kõik korda (korduv tegevus, mis
hakkas vähehaaval selgust tooma küsimusse, mille kallal ma tihti
olin juurelnud: kuidas täidab oma aega naine, kellel ei ole muud
teha, kui ainult ühe pere eest hoolt kanda). Umbes kell kümme
asusime teele, ja nagu me olime otsustanud, pidi sellest üks
korralik päevateekond saama"
Jerome. J. Jerome. Kolm meest paadis (koerast rääkimata). Pegasus,
Tallinn; lk 166
Meie
saime laagrist minema kell pool kaksteist.
Jamie
Oliver on end meile ilmutanud: Marko sütel küpsetatud taevalikud
lihalõigud
|
Üles |
Hommikused paadid
|
Üles |
Ja päike
tõuseb
|
Üles |
|
03.04.021. Jõeküla-Rutikvere
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kõige
kartuste kiuste ei toonud järgmine hommik kaasa ilmajaama poolt lubatud
lörtsi ning üllatavalt kiire vool jätkus kuni Rutikvereni - lausa lust. Natuke
särtsu tegid mõned mahalangenud puud, kuid eelmise päevaga võrreldes
need kulgemist väga ei seganud. Tõsi, vahepeal kadus silmapiirilt Marko-Mati paat. Kuna levi ka ei
olnud, siis hakkasime juba eespool natuke murelikke küsimusi esitama a
la, et kui nad nüüd käbla käisid, siis... Juba tehti ka kohatuid viiteid Agatha
Christie "Kümnele väiksele neegrile" kui ka Valpri-Marguse
paat maakera kumeruse taha kadus. Ent mõni kilt enne Rutikveret oli
kõik see mees taas koos ja Rutikvere tammi juures jõuti maale üsna
üheaegselt.
Marko-Marguse kahtlasevõitu plaanile tammilt kummikaga alla sõita tõmbas
õnneks terve mõistus ja külm vesi vee peale...
Stardivad
|
Üles |
Rutikvere poole
|
Üles |
"Mine aa seda taga - nüüd siinsamas luhas
- mina olin tüdruk siis alles - üks viiskümmend aastat - Rutikvere
mõisa kutsar, Aadu-nimeline, Saaremaa mees, kukkus kõige obusega
läbi jää sisse. Siis olema mõned näinuvad, et käind jõe kaldal ja
Aadu riided old selgas. Seal koha peal old, kus ta välla
võetud. Lorisid mitu aega. Karjalapsed või kis teda on näind. Ei
sellest kuuld rääkima kedagi, et ta kodus käib."
ERA II 36, 584 (10) < Põltsamaa khk.,
Kõrkküla k., Sopimäe t. - Richard Viidebaum < Ann Luisk, 78 a
(1931)
Rutikvere sild
|
Üles |
Viimased meetrid
|
Üles |
Rutikvere pais
|
Üles |
Pidulik lõpudinee
|
Üles |
... Ja oligi aeg otsad kokku tõmmata. Hakati paate kuivatama, tehti selle tripi viimased võileivad
sprottide ja räimtomatiga.
Ja siis panid kaugema kandi inimesed vööd vööle ja märjad kindad kilekotti
ning startisid Preedile, et minna järele sinna jäetud autodele.
Järelejäänud crew pakkis kola, ekskurseeris kohalike
vaatamisväärsuste juures, milleks on Rutikvere mõis, vesiveski ja
forellifarm. Osadel, kes forellifarmi kasuks otsustasid, läks hästi -
osteti marineeritud kala ja muud head-paremat. Otto Friedrich von
Pistolkohrsi fännklubi eksirännaku Rutikvere mõisa vinge neogooti
võlviga vesiveski juurde lõpetas silt, mis teavitas eramaast ja seal
elavast Baskerville'ide koerast, keda ei peeta ketis.
Rutikvere vesiveski
|
Üles |
Järgmiseks korraks kuivaks
|
Üles |
|
Rutikvere
Eelmine
|
Üles
Nii oli... Lõpetaks siinkohal taas J. J. Jeromega:
""Noh", ütles Harris kätt klaasi järele
sirutades, "Meil oli meeldiv reis ja ma tänan südamest vanakest
Thamesi. Aga ma arvan, et me tegime õigel ajal sääred. Elagu kolm
meest, kes on paadist õnnelikult väljas!""
Aitäh Margus, Mari, Mati, Andres, Piret, Andrus,
Annika, Marko, Valper!
Rutikveres 03.04.2021
|
Üles |
#Rutikvere vesiveski (Maaleht)
#Rutikvere
mõis
|
|
