Tripi kaart |
Roomast... |
Itaalia 2001
|
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Rooma
reisikiri 9...12 november 2018
From Rome...
| Üles |
Rooma... Ajatu ja ajalik, vana ja uus, lummav ja eemaletõukav, vaimustav ja
õõvastav, pulbitsev ja kihav... Ok, võib-olla siiski enam mitte nii
muretu ja "roomalik" nagu 1960-te "La Dolce Vitas" või nagu veel mu oma
mälestustes 2000-te algusest. Kuid siiski on kusagil alles see mõnus
elus õhtune melu ja muretu (vähemalt näiliselt) ekstravertsus. Eriti
tunneb seda mõnes "tundmatus" restoranis õhtul peale kella seitset, kui
viitsida minna mõne metroopeatuse jagu eemale vanalinnast ja selle
paarist "kohustuslikust" Itaalia turismitööstuse lipulaevast. Menüüs on, nagu Itaalia menüüs ikka, esialgu pitsa ja pasta. Aga kui
selle itaaliakeelne versioon lõpuni veerida, leiab lihapalle,
risottot, carpacciot, mereande - mida kõike veel ja loomulikult
lõpetuseks kohustusliku sõrmkübaratäie tapjakohvi või
limoncellot... Ja seda mõne Tartu bistroo hinnaga. Aga kui
ristorante tundub siiski kallis või liiga tore ja kui ei häiri mõned
kerjused, paar ülisõbralikku joodikut, kamp piirdeaial kõõluvaid
teismelisi ninad moblades, täis pargitud kõnnitee, koerasitt ja muu
kohustuslik sodi rentslis, võib minna eestlase jaoks juulikuiselt
sumedas novembriõhtus mõnda põiktänava püstijala-pitsaletti ja võtta
pool plaaditäit salaamipitsat, kõrvale pudel head külma Birra Morettit
või mõnd alumise riiuli veini...
-
4.20, mister. Non ti preoccupare, sii felice!
-
Kraatises! May I ask a glass of house wine?
Of course! "Kraatsies" is, by the way, in spanish, we say - grazie!
And, mister, I recommend take bottle, will be much cheaper!
Credimi...
-
Yeah, right! I take then bottle. Grazie!
Jah,
Rooma. Caput mundi... siin on kõiki ja kõike, alates keisrite suurust
mäletavatest varemetest ning paavstide egoistlikest manifestatsioonidest
lõpetades arvatavasti Duce tühikargamiste hulgast kõige märkimisväärsema
sooritusega Kapitooliumi
künka äärel -
Altare della
Patria - lõpuni ehitamisega. Selle kõige sisse ja vahele jagub
viimastest aastatuhandetest kõike, mida iganes inimene ette kujutada
oskab. ...Et siis nagu kahe ja poole tuhande aastane kompott?
Või pigem nagu
"Shrott
nach 8 - Zuppa romana..."
Muidugi, loovides metroojaamast väljudes ümber Colosseumi voogavas
meeletus rahvamurrus, jõuab kuumal sügishommikul Foorumi-loa lunastuse
ootuses Via Aurelia nurgal kohale ka XXI sajandi reaalsus - soomusautod
ja kuulipildujatega laigulised seiramas valvsal pilgul seda inimmerd.
Neid on mujalgi, Piazza del Popolol, Via Corsol, metroos ja mõne suurema
kaubanduskeskuse ees. Nad on palju murettekitavamad kui meeleheitliku
tuututamise saatel ringikimavad munitsipaalpolitseiautod või sandarmid.
"Laigulised" seisavad mornilt ja osavõtmatult, justkui kollaaži sattunud
juhuslik ajaleheväljalõige. Samas on mupokate ja igat teist liiki
politseiautode lakkamatu tii-daa, tii-daa, dii-taa ka nagu omamoodi XX
sajandi "Traianuse sammas", midagi filmidest kuuldud ja uitamistel
nähtud eht-roomalikku-ehtitaalialikku, ilma milleta ei kujutaks seda
tänavapilti ette. Vaadates üht sellist tumesinist lärmakalt ja
kohutavalt asjalikult vilkurite unnates ringituiskavat pisi-fiatti meie
kodu-metroopeatuse lähedal Viale Regina Margherital meenub tahtmatult
itaallaste põhjanaabrite "Sandarm ja tulnukad" või poisikesena külakinos
nähtud Itaalia-Prantsusmaa koostöös viiekümnendatel üles võetud komöödia
- "Seadus on seadus" (La legge è legge). Loodetavasti ei sõitnud
see konkreetne mupokas Margherital mõne seifilõhkuja pärast, vaid
kiirustas nonna Mamma telefonikõne peale lihtsalt õhtusöögiks
koju. Nii tahaks mõelda... Aga kasvõi need mitukümmend tuhat
"kunstihuvilist" kes iga päev läbi Colosseumi tuiskavad, tahavad kõik
kuidagi turvamist, vähemalt näilistki ja seepärast on need laigulised
seal omal kohal. Iseasi on muidugi see, kui suur see reaalne kasu neist
paarist soomukist Constantinuse triumfikaare taga tegelikult on.
Ja kadumas on nood kabiiniga kolmerattalised turule vuravad rollu-kastikad, artišokikoorma all lookas, mis veel paarkümmend aastat
tagasi olid linnapildis nii tavalised. Võib-olla on see ainult minu
isiklik segadus, aga ka rollusid tundus vähem, kuid see-eest on kõik
kõnniteed täis pargitud autosid, sh ka minu "harjumuspärase" Itaalia
kohta harjumatult palju suuri linnamaastureid. Samas kaks Eestis kaduvat
"inimõigust": õigus igal pool suitsetada ja igal pool parkida on
Igaveses Linnas täiesti elujõus...
Mingi
ebamäärane idee minna Rooma oli mu peakest vaevanud
2014. a Itaalia ekspeditsioonist saati,
aga konkreetseks mõtteks vormus see alles paar kuud tagasi, kui
mõtlesin, mida küll võiks 18 aastaseks saavale võsukesele kinkida. Miks
mitte kaks ühes - teha koos Põnniga midagi lahedat tema sünnipäeval ja
vaadata ära Carcalla termid - viimased olid olnud mu hinge peal veel
kauem,
juba 2001. aastast saati :). Seepärast,
ühel oktoobriõhtul, Rooma-teemalisest mõttesähvatusest viis minutit
hiljem, olidki piletid ja hotell bronnitud ning edasi jäi üle vaid
pöialt pidada, et ma saladust liiga vara välja ei lobiseks... Nojah,
võib-olla pidanuks kinkima lapsele elluastumise puhuks auto? Võib-olla
uue läpaka? Kasuka? Mingi kuuenda "asja"? Ma ei tea. Ja ma ei oska eriti
asjadest väga suurt lugu pidada. Mäletan, et ise sain 18 aastaseks
saades mitmeid "asju" ja raha - kui palju ja mida täpselt, või mis ma
selle eest ostsin - lihtsalt ei mäleta, antagu mulle andeks! Aga ma
loodan, et ehk Liisa mäletab ka mitmete aastate järel peale pikka päeva
varemetel seda Il Piccolo Diavolo-s söödud pastat või seda mõnusat
pärastlõunast peesitamist ja skitsimist soojas novembripäikeses
Hispaania treppidel... Mina küll mäletan...
Niisiis,
üheksanda päeva õhtul novembris AD 2018 olime järsku Roomas. Õhus hõljus
diislivingu, basiiliku, kärssava oliiviõli, lavendli, kohvi, päikese
kätte lokile jäänud prügikonteinerite, sidruni ning sigaretisuitsu
bukett. Seisime tol õhtul Liisaga pisut nõutult lennujaama
raudteejaamas, püüdes osta just seda rongipiletit, millega ei saa "Leonardo
Expressile". Meie otsit' tavainimeste rong pidi olema mõni minut
aeglasem, kuid see-eest poole odavam...
Tartus,
novembris-detsembris 2018
Fotod:
Sulev Nurme, Liisa Nurme
Via di
San Gregorio AD 2018
| Üles | |
Üles |
Järgmine
|
Hotel Villa Torlonia.
Kell 22.45. 09.11.2018
Järgmine |
Proloog |
Üles
Welcome to Rome
| Üles |
Oleme õnnelikult Roomas. Pikk päev sõitu, alustasime Tartust hommikul
üheksa paiku, hotelli regasime end sisse seitsme ringis. Me oleme
sõitnud autoga, lennukiga, bussiga, rongiga, metrooga ning käinud tiba
jalagi. Tegelikult on see punktist A, punkti B kulgeminegi olnud päris
mõnus. Üks nostalgiline hetk meenub Valka Virsu pensukast: ostsin pensu
peale kohvi ja kohvikõrvast, kui ninna lõi mingi magus lõhn, mille ajel
tulvas mällu mingi helge mälestus lapsepõlvest. Püüdsin terve tee Riiga
välja mõelda, mis see oli, kuid ei saanud sabast kinni. Naljakal kombel
olin seetõttu terve pärastlõuna õnnelik. Ka lõuna Riia lennujaama Lidos
jäi meelde hästi meeldivana: vaikne rõõm ja ootus oma tillukese reisi üle
koos hea ampsuga. Ehk ainsaks tõrvatilgaks täna jäi tobe ootamine
Rooma lennujaamas. Väljusime lennukist viimaste seas, mis tähendas seda,
et saime kohad ka viimases bussis, millega rahvast lennukist lennujaama
saadeti. Rõõmustasime esialgu selle üle, et ruumi on laialt, kuid
pikapeale rõõm kadus. Buss seisis ja seisis. Lennuki juurde saabus
politsei, sekeldati ja sekeldati. Crew seletas, politsei seletas
midagi, mingid mehed lärmasid ja vehkisid kätega. Umbes poole tunni
pärast sõitis politsei minema ja bussi sisenes lennuki juures lärmanud
seltskond. Loomulikult käis bussis trall edasi. Alkohoolseid jooke
tarbinud härrad (ja ka daamid) rääkisid täiesti korralikku vürtsist ja
valju voorimehe-keelt, mistõttu üsna varsti teadsid kõik vene keele
oskajad bussis eelneva viivituse põhjust: härrad tarbisid omil sõnul
lennukis rahulikult oma kaasa võetud jooke. Crew' nägemus oli
pisut teistsugune, mistõttu tekkinud lennukis pisike kähmlus (mida me
sabas istudes küll tähele ei pannud). Ja kutsuti siis härradele politsei
vastu. Ühesõnaga - jama palju, villa ei midagi - tüübid trahvi ei
saanud, said hoiatuse. Hoiatust, crew'd ja kogu AirBalticut
kommenteeriti vaid kolme- ja viietäheliste sõnadega ja kirjeldati
värvikalt samade sõnadega ka neid kohti, kuhu politsei, crew ja
kogu lennufirma minema peaksid. Ebameeldiv ja mõttetu jant, mille tõttu
pidi mitukümmend inimest oma aega raiskama...
Raudteejaamast saime linna kenasti, kuigi Termini jaama asemel sattusime
endale üllatusena Tiburtina jaama. Takkajärgi tarkusest - nii pidigi
olema, sest me ei kasutanud "Leonardo Expressi". Et me aga Tiburtinas
maha kobisime, oli puhas juhus - küsisin ühelt härralt, et millal
Termini tuleb. Ta ütles seepeale, et selle rongiga sinna saab vaid
ringiga ja me mingu kohe maha - metrooga saab kiiremini. Hüppasime siis
maha. Metroo oli sealsamas, kaks peatust ning - voila - olimegi
Policlinicos - see on järgmised päevad meie kodupeatuse nimi. Mõnesaja
meetri jalutamise järel regasime end juba hotelli.
Meie hotelli nimi on Villa Torlonia. Hotell on lihtsalt üks nurgapealne
maja XIX sajandil ehitatud väljapeetud hoonekvartalist, "õige" Villa
Torloniaga on tal vaid see suhe, et Torlonia park paistab peaukse
juurest ära. Villa Torlonia ise peaks olema üks endisi Rooma
linnavillasid, mis ehitati XIX sajandi alguses pankuritest Torlonia
perekonna tellimusel. Villa ise on klassitsistlik ja millegi eriti
põnevaga silma ei paista, ent selle ümber on suur ja varjuline park,
mida võiks isegi külastada, kui aega peaks jääma. Miks see kompleks aga
üldse pisut tähelepanu on saanud, põhjendub sellega, et villat üüris
Mussolini. Taas tegelikult marginaalne...
Hästi meeldiv ja vastutulelik kutt on retseptsioonis. Sain talt just
veiniklaasid ja ennist juhatust piirkonna söögikohtade, metroo jm kohta.
Käisime õhtul jalutamas: siinsamas kõrval asub Piazza Galeno, mille
lähedal on ka me metroopetus ja suur haiglakompleks, mis põhjendab
metroopeatuse nime. Plats asub Viale Regina Margherita tänaval, mille
ääres on rida kõrtse, poode ja mida kõike veel. Ta soovitas meile
restorani I Butteri - kohalike koht ja pidi olema väga hea. Me leidsime
kõrtsu üles, aga õhtusöögi kellajal - asutus oli lihtsalt puupüsti täis,
järts tänaval. Turiste ja nendega kaasnevaid parasiite, kes igast nänni
müütavad jne jalutuskäigul meie naabruskonnas eriti silma ei jäänud,
see-eest igast kirjut läbilõiget kohalikust rahvast nägime küll.
Õnneliku juhuse läbi ent avastasime sealtsamast kõrvalt supermercado
ja ühe püstijala pitsakoha, kust sai kaaluga manti kaasa osta. Nii
õhtustasime hoopis meie hotelli aiaterrassil tähtede valgel maiustades
kartulipitsa, oliivide, singi, pesto, juustu ning Sitsiilia veiniga.
Väga mõnus Eesti suvi valitseb väljas - praegugi on akna taga ca +18C!
Jah mõnus!
Homseks lubab ka päikest. Meie plaan on Vatikan...
Pam Local, Via Alessandria, 175, 00198 Roma
| Üles |
Pizza... friikatega?
| Üles |
Villa Torlonia
| Üles |
|
Reportaaž Peetri kiriku katuselt... I osa:
Musei Vaticani
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Piazza Galeno
| Üles |
L esime
Peetri kiriku mõnusalt soojadel katusekividel Püha Matteuse
hiigelskulptuuri taga. Väljas on sooja 20 ja pluss. Päike on siin
toredasti parajaks keeratud - täpselt nagu vana hea Eesti suvi enne 2018
a. kuumalainet. Pealekauba naudib siin päikest vaid veel paar-kolm
inimest: peale Vatikani muuseumi ja Sixtuse kabelit oleksime nagu
inimtühjale saarele sattunud. Ahjaa... ja siin on peaaegu vaikne -
linnamüra praktiliselt ei kostu. Liisa skitsib veel, ma lõpetasin -
kuidagi ei tekkinud head tunnet pliiatsi ja paberiga selle Bramante
meistritöö jäädvustamisel. Eks vaatame, kauaks siia jääme. Võiks midagi
hamba alla võtta, aga pisike kohvik siinsamas on suhteliselt tühjaks
ostetud ja ma kardan, et siinne hinnaklass on isegi Tartu Raekoja Platsi
tasemest üle. Ühesõnaga tšillime pisut.
Jalutasime hommikul peale improviseeritud einet metroopeatusse üsna
varakult, et seada sammud võimalikult varakult Vatikani muuseumi ukse
taha. Tee hotellist Policlinico metroopeatusse viib üle Piazza Galeno.
Viimane ei ole midagi erilist - põhimõtteliselt liiklusskväär paari
võimsa seedriga, ent hommikuses erksas päikesepaistes tundus see
õhtusest räpakast ja pisut kehutavast kahtlasevõitu pimedast ristmikust
kordi rõõmsam. Mul oli koos hotelli bronniga puuking.kommist mingisugune
QR kood, kaasa pandud, mis pidi muuhulgas andma "skip-in-line"
muuseumi järjekorras - see oli mustvalgelt lausa booking.com-i nn
Rooma passiga külastatavate objektide listis. Marssisime siis
silmapiirini looklevast muuseumisabast uhkelt mööda, saates igasugused
piletitega hangeldajad ja tuuripakkujad mõttes pipramaale (mõne
pealetükkivama ka kohe otse eesti keeles). Kui siis turvad koodi
piiksutama asusid, tekkis neil mingi diskussioon omavahel, mille peale
üks tüüpidest saatis meid tagasi ja viipas käega ebamääraselt kusagile
tahapoole. Seal "tagapool" esiti kedagi ei olnud, kuid varsti ilmus
välja üks kutt, kes osutus ka tuuripakkujaks. Minu puukingu koodi peale
ta selgitas, et sellega ikka järtsus ette ei saa, aga tema ettevõte teeb
muuseumiga koostööd ja pakub igati viisakat tuuri ja teeb ka koostööd
puukinguga - me saavat neilt tuuri tellides 50% alet. Kõik see jutt
tundus natuke kahtlane ja seda nägu, et turvad ja kutt teevad omavahel
koostööd... Vaatasime aga seda metsikut järjekorda ning selles osas
pidin tunnistama, et mitte mingit tahtmist sinna seisma jääda ei olnud.
Seega peale lühikest kõhklust lõime käed. Kutt juhatas meid lähedal
olevasse büroosse - Veniero Tours, mis nägi (minu üllatuseks) täiesti
viisakas välja, toimis kaardimakse ja isegi kviitung anti. Show algas
kohe maja ees, kus üks särtsaka olemisega päris kena naisterahvas
(meenutab väga üht meie üleaedset Tartus), väga kindlasõnaliselt asus
umbes kahekümnepealise internatsionaalse lambakarja etteotsa. Daam
tutvustas end Chiarana ning luges ette reeglid, millest peamine oli, et
keegi ei jalutaks minema raadiosüsteemiga, mis igale ühele peale pileti
saamist kaela riputati. Daam tegi endale selgeks kiiresti, kust keegi on
ja järgnevate tundide jooksul pöördus kõikide poole personaalselt - meie
olime "Our Estonian Friends". Aga seal olid veel sõbrad Prantsusmaalt,
Alaskalt, Kanadast, Itaaliast, Hollandist ja kust veel...
Järts...
| Üles |
Chiara I
| Üles |
Giuseppe Momo: Bramante trepp
(1932)
| Üles |
Pigna õuek'sel
| Üles |
Niisiis riputasime endale vastuvõtjad kaela ja alustasime. Esmalt võtsime u pooleks tunniks sisse kohad Giuseppe Momo keerdrepi
otsa lähedal, kus Chiara tegi päris kena loengu Vatikanist, Vatikani
muuseumist, eri tähelepanu sai muidugi Michelangelo. Kuna Sixtuse
kabelis giidid rääkida ei tohi (ka inimesed peaks seal tegelikult oma
suu pidama), siis sai loomulikult eraldi 5 minutit Michelangelo... Chiara tundus olevat hingega asja juures: igatahes igasugune
huvivirvendus sai kenasti hästi tasutud ja juttu jätkus (kui mürgiselt
mõelda, siis vähemalt pähe õpitud marsruudi piires). Tegelikult oli
jalutuskäik päris tihe ja infot tulvas peale palju - kui sellest
veerandki meelde jääks!
*
* *
Vatikan
olevat oma nime saanud
künkast, millel suur osa tänast Vatikani asub. Ehk siis Vatikani küngas.
Etruski keeles tähendavat see aeda, ladina keeles ka ennustamist või
midagi sellist. Vatikani linnriik või ka Püha Tool - oleneb kontekstist,
kuidas paavstiriiki siis parajasti püüda defineerida, praegusel kujul
sai alguse 1929. a, kui piltlikult öeldes paavst jõudis Mussoliniga
kokkuleppele iseseisva riigikese aktsepteerimiseks. Muidugi ei olnud
paavsti institutsioon Roomas uus nähtus - paavst on Rooma pseudonüümiks
olnud alates 1348. a pidevalt (kuid põhimõtteliselt viimased 2000
aastat) ja resideerinud küll siin palees ja, küll seal palees, kuid
enamasti peaasjalikult Lateraani palees ja Apostellikus Palees Peetri
platsi kõrval. See viimane on ka praegu paavsti ametlik residents ja
selle majakese aknast siis pühameeste päälik ka vahetevahel pühapäeviti
rahva rõõmuks end Peetri platsile ilmutab. Ka homme pidi see õnnelik
päev olema; Chiara igatahes andis elulisi näpunäiteid selle kohta, kuhu
end platsil poetada, et Fränki - so praeguse paavst Franciscuse
"hellitusnimi" rahva seas - paremini näha saaks. Me otsustasime, et ei
hakka püha ürituse nimel end päikesetõusul Vatikani ajama...
Vatikani eellugu algab Agrippa Vanemaga mõnikümmend aastat enne
Kristust, kes siinse Tiberi äärse soo laskis kuivendada, et saaks aedu
ehitada. Tema poeg - aga see oli vana hea Caligula - rajas praeguse
Peetri platsi asukohale kaarikute võidusõiduraja - midagi sarnast
siis nagu tänini (vähemalt mastaabis) säilinud Circus Maximus Palatinuse
mäe jalamil. Rada ehitas edasi Claudius ja see sai lõpuks valmis
järgmise keisri, Nero, ajal - sellest ka ringraja nimi:
Circus Gaii et Neronis. Ringraja otsa peal on täna Peetri kirik,
ülejäänu moodustab Peetri plats. Ringraja keskel olnud eraldusriba (spina)
kaunistanud kolonnaad on ammu kadunud, kuid säilinud on Caligula poolt
Heliopolisest ära tassitud obelisk, mis 1586. a sätiti Bernini juhatuste
järgi praeguse platsi keskele. Kirik ja kiriku tagune ala - siis teine
pool riigi 44-st hektarist, asuvad suuresti endisel kristlaste
nekropolil. Ent tulgem tagasi Nero juurde. Teadaolevalt ei olnud Nero
kõige mõistlikum inimene. Peale 64. a suurt Rooma põlengut (mille
süütamise eest peetakse mõnede arvates samuti süüdlaseks Nerot),
ehitatud palee, Domus Aurea (ehk nn pöörlev tuba, mille
pöörlemismehhanism avastati alles 2009.
a), oli ka üks neid kohti, kus saadeti pidustuste saatel kõiksugu
nutikatel viisidel teise ilma igasugust rahvast, sõjavange, orje ja ka hulk kristlasi.
Urmas Kiil
kirjutab:
"Kuldne palee oli tunnistajaks imperaator Nero paljudele orgiatele
ja sadistlikele kuritegudele. Verejanulise iseloomu päris Nero
ilmselt emalt, Julia Agrippina nooremalt, kes väidetavalt tappis oma
kaks meest. Agrippina üks ohvreid oli imperaator Claudius (valitses
41–54) ja selle tapatööga sillutaski naine tee võimu juurde oma
pojale Nerole. Nero ise tappis oma kasuvenna, kuid seejärel saatis
teise ilma ka ema Agrippina, kuna viimane oli teda oma pidevate
soovituste ja nõuannetega ära tüüdanud. Oma esimesel abikaasal
Claudia Octavial (elas 39–62) lasi Nero pea maha raiuda. Naise
maharaiutud pea kinkis imperaator oma armukesele ja teisele naisele
Poppaea Sabinale (elas u 30–65). Kuid ka Poppaea ei elanud kuigi
kaua – lapseootel naise peksis Nero isiklikult surnuks. Tüli
põhjuseks olevat olnud Poppaea etteheide, kui purjus Nero ühel õhtul
hobuste võiduajamistelt liiga hilja naasis."
Neroga
samal ajal tegutses ka Peetrus, kodanikunimega Siimon. Siimon oli pärit
praegusest Põhja-Iisraelist ehk siis Galileast. Ta oli kalur, nagu tema
vend Andreaski. Viimane olnud Ristija Johannese jünger, mistõttu pole
vast ime, et nii Andreas kui ka tema vend olid nende kaheteistkümne
väljavalitu - apostli - hulgas, kelle Jeesus Kristus ise oma õpilasteks
ja järglasteks välja valis. Siimoni kohta räägitakse, et ta olnud
algselt tavaline mees oma kõhkluste ja kahtlustega, kelle usk vajas
kinnitamist. Ma ei hakka siinkohal neid lugusid ümber jutustama, ent
piltlikult võiks öelda, et ta kasvas enesest üle ja sai nii tugevaks, et
Jeesus nägi temas kõige sobilikumat meest, meest kui kaljut (petra
- kalju kreeka keeles), kellele maapealse elu juhtimine üle anda:
"„Jeesus vastas talle: (…) Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja
sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa
sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes
kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti
päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.“
Nii on
kirjas Matteuse evangeeliumis... Ja sellest ka tema nimi. Vennad
läksid maailma misjonitööle. Peetrus jõudis Rooma ja temast sai siinse
koguduse tugi ja pea, vend Andreas jõudis välja Kiievisse ja Novgorodi.
Tema misjonitöö seal siiski tol hetkel piirnes pigem teavitustööga:
nimelt pani ta praeguses Kiievis Andreejevska künkale risti (selle
asukohta täna tähistab seal 1740-te lõpul Rastrelli kavandatud Püha
Andrease kirik); seetõttu on Andreas Vene Õigeusu Kiriku patroon
ja Venemaa kaitsepühak. Andreas rändas aga tagasi Vahemere kallastele ja
leidis kahjuks Patrases 62. a oma otsa märtrina X- kujulisel ristil -
sellest siis ka termin "Andrease rist". Vend Peetrus lõpetas kaks
aastat hiljem samuti ristil, kuid Roomas, Nero käsul Nero ringraja
lähedal. Tema löödi süüdistatuna nõidumises klassikalisele roomlaste
ristile nagu Kristuski, kuid pea alaspidi. Räägitakse, et seda palunud
ta ise, et mitte varju heita Kristuse ristisurmale. Ilmselt tegi ta
sellega heameelt Nero kurjale südamele... Aga ega hukkajalgi
paremini ei läinud. Neli aastat hiljem tõusis Roomas mäss ja 30. aastane
lõbus keiser võttis endalt targu ise elu. Nojah. Nero võitlusele
kristlusega Peetruse märtrisurm kahtlemata kaasa ei aidanud. Peetruse
haua ümbrusest kujunes kristlaste nekropol ja palverännu koht.
Aastal
326 ehitati Peetruse hauale esimene Rooma Peetri kirik. Seega ei
saaks Vatikan, kui praeguse kristliku ilma naba, ollagi mujal, kui
Vatikani mäel, Nero tsirkuse kõrval. Või kui fantaseerida, siis võib
olla võiks see olla ehk veel tema sünnilinnas või Kapharnaumim's, kus
Peetrus oma tee leidis. Aga on nii nagu on.
Kes siis
on paavst? Praeguste tõlgitsuste ja kokkulepete kontekstis oli Peetrus
esimene paavst, Frank on seega siis Jumala asemike reas
#paavsteestis.ee
andmetel 266. Peetruse järglane. Mikael Laidre kirjutab:
"Paavst on absoluutne monarh, aga seda mitte tavamõistes.
Katekismusest loeme, et paavstile kuulub kõrgeim, täielik, otsene ja
üleüldine võim kogu kiriku üle. Aga ta ei valitse nagu ennast
valgustatuks pidanud hullunud kuningad varauusajal või mõni Rooma
megalomaaniat põdenud püromaanist keiser. Paavst ei lähtu oma
tahtest, vaid tema tahe on täielikult allutatud objektiivsele
tegelikkusele, filosoofilises mõttes Absoluudile või teoloogilises
mõttes Jumalale. Kristuse asemiku ja jüngrina peab paavst järgima
Kristust ennast, kes ütles: „ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema
tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 5:30). Paavst on Jumala teenrite
teener, servus servorum Dei. Ainult nii saab paavst olla see kalju,
millele Kirik on rajatud."
#sirp.ee tu es petrus
Kas ma
tahan või ei taha, või kas see mulle üldse korda läheb, olen ka mina üks
sellest lambakarjast (hmm ... aga kogu inimkond on selle karja hulgas -
kahjuks ka nood pommivöödes indiviidid, mõrtsukad, pedofiilid, valelikud
poliitikud, põllumürgitajad ja metsavargad... ), kelle hea käekäigu
peale paavst oma volituste alusel peab mõtlema. Ei, mitte mõtlema, vaid
hea seisma, hea seisma, et nad taevariiki pääseks. Isegi kui see "hea
käekäik" tähendab tegelikult midagi hoopis muud kui vanamammidelt
väljapetetud metsaraie raha eest ostetud "Lamborhginit", viimast
leivakoorukest laual, pääsemist parandamatust haigusest, isegi
surmakarjet mõne järjekordse naftapuurijate ja relvakaupmeeste
finantseeritud genotsiidiohvri suust... Küll see koorem võib olla raske!
Nägin üht dokki, kus Pinocheti tütar, kohtudes paavstiga, palus, et
paavst palvetaks tema eest; paavst - vist oli see Johannes Paulus II -
vastas:
"Palvetage hoopis teie minu eest, sest mina olen üksi!"...
Pigna. Männikäbi endisel Cortile del
Belvedere'l
| Üles |
25000 inimest päevas...
| Üles |
Apollo Bevedere
| Üles |
Laokooni mõrvamine
| Üles |
Diana
| Üles |
Väljakaevatud...
| Üles |
Maalitud ja vormitud...
| Üles |
Carcalla termidest üles võetud mosaiigid
| Üles |
Tulles
tagasi nüüd Peetri katedraali katusele meenub Chiara loengust veel paar
märkust... Vatikan riigi või linnriigina on oma tuhatkonna elanikuga
mõnes mõttes absurdne nähtus. Samas on see üks väheste üleilmsete
kokkulepete manifest - Vatikani tunnustavat kõik maailma riigid. On
selge, et katoliikliku maailma jaoks on Vatikan üks maailma
alustaladest, ent ka muu maailm oleks Vatikanita teistsugune. Kui
mõelda kasvõi paavst Gregorius XIII poolt 1582. a kasutusele võetud
kalendrile, mida kasutab enamus maailma täna...
Aga
aitab nüüd Vatikanist ja paavstidest...
Liikusime siis Chiara sabas läbi metsikust rahvamassist ummistunud Vatikani
muuseumi lõputute galeriide. Skulptuurid, maalid, mosaiigid. Tonnide
kaupa välja kaevatud antiiki ja renessansskunsti.
Vatikani muuseumitele pani aluse paavst
Julius II, hüüdnimega Il Terrible - nime sai ta on sõjakuse,
printsipiaalsuse ja ägeda iseloomu tõttu. Julius on olnud võib-olla üks
kõige edukamaid, tegusamaid ja sõjakamaid paavste. Sõdimised
sõdimisteks, aga just tema ajal alustati praeguse Peetri kiriku ehitust.
Ent Julius oli ka kunstnikele õnnistuseks, patroneerides näiteks
Bramantet ja Raffaeli ning mitmeid teisi tublisid oma aja taidureid. Et
Peetri kiriku ehitus neelas kõvasti materjali ja Vana-Rooma kivihunnikud
olid käepärast, lammutati ja kaevati neid ohjeldamatult: Palatinuse mäe,
Colosseumi, Carcalla termide ja Foorumi ilusamad kivid, sambad ja kujud,
isegi põrandamosaiigid rändasid Vatikani. Peetri kirik ja paavsti
galeriid edenesid, antiikne pärand tassiti kivi kivi haaval laiali.
Juliuse
järeltulijad jätkasid kaunite kunstide kokku kuhjamist, mistõttu tänane
muuseum on maailma suurim kunstikogu. Pinacoteca Vaticana, Kaartide
galerii, Stanze di Rafaello, Museo Etrusco jne, jne... Lõputult
skulptuure, meisterlikke laemaalinguid, ilusaid pilte. Tuhandetes...
Aga
vahelduseks pisut nabaalustel teemadel... Kõikidel eksponeeritud
antiiksetel meessoost skulptuuridel on meheau maha kaksatud. No ei olnud
paavstiresidentsis sünnis selliseid asju näidata. Ja nii raiuti riistad
ja pandi kastidesse lattu. Chiara väitel olevat kusagil keldris mitu
suurt kasti täis igas mõõdus tille...
Ma ei
süüviks pikemalt noisse tundidesse muuseumis - oli ilusaid ja vähem
ilusaid hetki ja kindlasti jäi väga palju nägemata. Samas selles
metsikus rahvamassis (25000 külastajat päevas!) ei jaksanuks ka palju
pikemalt olla ning omapäi liikudes me ilmselt ei leidnuks paljusid
neidki asju üles, mida praegu nägime. Chiara näpunäited ja kommentaarid
seejuures olid väga abiks. Eks ülejäänud jää järgmisteks kordadeks. Või
ma ei teagi... Tegelikult oli seda rahvast nii palju, et mingit rõõmu
küünarnukiga teerajamisest kuulsate ja ilusate taieste nägemiseks ma
ausalt öelda tunda ei suutnud. Chiara kommentaar minu sapisevõitu
märkuse üle ülerahvastatuse kohta oli midagi sellist, et:
"Te ei kujuta ette, mis siin veel suvel oli... Ma ootan juba
jaanuari. Aga kui teile inimesed ei meeldi ja te tahate kõike seda
ikkagi näha, minge Napolisse. Sealses muuseumis on kõik olemas,
muuhulgas kogu Pompeijst leitud kraam ja pole ühtegi inimest".
Noh,
kõlab igatahes nagu plaan!
* * *
Vatikani muuseumid (www.vaticanstate.va lehelt):
The Sistine Chapel
Pinacoteca
Raphael’s Rooms
Egyptian Museum
Etruscan Museum
Pio-Christian Museum
Gregorian Profane Museum
Gallery of Tapestries
Pius-Clementine Museum
Missionary Ethnological Museum
The Immaculate Conception and Sobieski
Rooms
Borgia Apartment
Gallery of the Candelabra
Chariot Room
Apartment of Pius V
Gallery of Maps
Chiaramonti Museum - Braccio Nuovo
Gallery
Historical Museum - Carriage Pavilion
Vatican Courtyards
Itaalia kaartide galerii
| Üles |
Rooma ja Firenze
| Üles |
#Cortile
del Belvedere
#sirp.ee/. /tu-es-petrus/
#/paavsteestis.ee/... kes-on-paavst/
#ppkool... puha-peetrus/
#delfi.ee... vatikan esitles publikule puha
peetrust
#delfi.ee... kas toesti on peetrus maetud vatikani katedraali alla
#Peetrus
|
Reportaaž Peetri kiriku katuselt... II osa: Capella
Sistina
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Chiara II: There is not sixteen chapels...
| Üles |
Vatikani ametlikul
kodulehel
(www.vaticanstate.va)
on kirjas:
"The Sistine Chapel is named after his commissioner, Sixtus IV
della Rovere (1471-1484), who decided to have a large room built
where the “Cappella Magna” once stood. The “Cappella Magna” was a
mediaeval fortified hall that the Papal Court used for assemblies.
At that time, it was made up of about 200 members: a college of 20
cardinals, representatives of religious orders and important
families, a choir, and a large number of laymen and servants. The
Sistine construction was also to be a defensive structure, warding
off both the Medici family, because of the continuous tension
between the rulers of Florence and the Pope, and Muhammad II’s
Turks, who at that time were threatening the western coast of Italy.
Its construction started in 1475, during the Jubilee Year proclaimed
by Sixtus IV, and ended in 1483, when on August 15th the Pope
solemnly inaugurated the new Chapel dedicated to Our Lady of the
Assumption. The project, designed by Baccio Pontelli, included the
use of a third of the height of the existing mediaeval walls"
Niisiis, Sixtuse kabel... Vägev ja jabur.
Vägev oma piltides. Kunstiajaloo käsiraamatute A ja B! Teadmine, et su
pea kohal on Michelangeo meistritöö ja seintel paljude teiste, mitte
vähem andekate, aga võib-olla vähem afiššeeritute pildid - see on
vaimustav. Näha oma silmaga Jumala ja Adama käe puudutust! Laemaalingud,
mille kohta Michelangelo isegi värsiread kirjutas. ...Aga kõigeks
selleks ei anta lihtsalt aega! Chiaralt saame kogunemiseni küll pool
tundi, mis võinuks olla pealiskaudseks vaatamiseks üsna piisav kuid... Kabel näeb välja seestpoolt nagu sprotikarp: lihtsalt metsik kogus
inimesi. Turvamehed lükkavad massi vaikselt kuid järjepidevalt saalist
läbi...
"Ärge seiske! "
"Ärge pildistage!"
"Ärge rääkige!"
Ometi klõpsuavad mobiiltelefonid, rahvas
jutustab turvade sisistamisest hoolimata ning turvamehed ise kurjustavad
pildistamise keelu vastu eksinud vanahärraga sama valjuhäälselt, nagu ka
iga natukese aja tagant kõlaritest kaikuv vali sõnum - "ärge molutage,
liikuge edasi!" Vägisi meenub mingi ammuununen'd komöödiafilm, kus öine
vahtkond linnas patrullides röökis: "Tasa! Kuningas magab! Tasa!
Kuningas magab..." Masendav ja tüütu! Omaette teema on pildistamisega.
1980-tel restaureeriti kabeli
laemaalingud. Tegemist on siis ruumiga, mille laskis ehitada
Sixtus IV, kuhu kardinalide kogu kogunes paavsti valimise
hääletamiseks. Restaureerimise maksis kinni Jaapani televisioon. Asi
tehti ära ilusasti, parimate oskuste ja tavade kohaselt. Aga. koos
restaureerimisega läksid ka õigused maalingute reprodele. Meie giid
kehitas küll õlgu ja ütles, et loomulikult on üks põhjusi ka selles, et
välgutamine kahjustaks maalinguid, kuid... Aga ega seal mäsus väga
pildistamissoovi ei tekkinudki - lihtsalt polnuks võimalik füüsiliselt
normaalselt ülesvõtteid teha. Ent puhtalt sportlikust huvist tegin paar
klõpsu. Ei tulnud midagi mõistlikku välja. Tervikpilti saab tasuta ja
ilma kellegi kaamerakoti servata kubemes vaadata siit: #upload.
wikimedia... CAPPELLA SISTINA Ceiling ...
Kui siis hiljem oma giidist lahkusime pani ta Sixtuse kabeli osas
südamele kaks asja. Esiteks,
et
raiuge endale pähe, et Michelangelo tegi ainult laemaalingud ja teiseks:
"Please remember - there is no sixteen chapels! There is one chapel
- Sistine Chapel"...
Pietro Perugino. Issand annab Peetrusele Taeva
võtmed
| Üles |
Michelangelo lagi
| Üles |
|
Reportaaž Peetri kiriku katuselt... III osa:
Piazza San Pietro
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Peetruse haua baldahiin
| Üles |
Mulle meenus mu esimene Peetri
kirikuskäik 2001. a, kui augustikuumuses üritasime lühkarites pühakotta
sisse murda. Ei õnnestunud, vaid pidime ostma kamba peale paar paari
ilget pruuni värvi butafooria-pükse. Kui saabus minu kord, siis Šveitsi
kaardiväelaste silme all peatrepi kõrval pükse jalga tõmmates rebenesid
need kaheks sääreks... Aga sisse ma sain.
Ma ei hakka siin selle kiriku
lugu refereerima - see on maailma suurim ja oma aja maailma parimate
meistrite käe all sündinud ja üldteada asi....Ent tegelikult on Rooma
Peetri kirik hoomamatu. Praegu siin katusel Matteuse kuju taga skitsides
tunnen end kuju kõrval mitte just sipelgana, aga nii paraja koera
suurusena; alt platsilt tunduvad need figuurid katuseserval nagu
aiapäkapikud. Ja muidugi see katusemaastik ise - siin olles ei saagi
aru, kuhu oled sattunud: hiiglasliku kupli kõrval laiub nagu omapärane
linnaväljak! Aga kipun ette ruttama... Niisiis lahkusime Chiarast
pühalike tõotuste saatel Tripadvisorisse temast kenasti kirjutada - ega
pole kahju ka, ta oli tark ja tubli. Peetri kiriku sissepääs on tasuta.
Selle peale võiks arvata, et sinna sissepääsemiseks peab kargud laenama,
kuid - võta näpust! Ok kirik ei olnud inimtühi, kuid meeldivalt
väherahvastatud... Barokk, barokk, barokk... Barokk kuubis! Kui mult
küsitaks, millise pühakoja valiksin palvetamiseks, siis ilmselt ma
eelistaks noid karuseid ja rohmakaid pisi-kirikuid kusagil Püreneedes,
Gruusia mägedes või mõnes Eesti külas - Peetri kirik Roomas oleks
ilmselt listis kusagil kaugel allpool. Ent kui unistus suurest,
võimsast, ilusast ja sädelevast on see meistriteos. See on kristliku
pühakoja kontsentraat: liiga kange, et tarbida lahjendamata, liiga
kuldne, liiga marmoriline, liiga... vägev! Hoomamatu! Mis arvaks Siimon
Peetrus sellest... installatsioonist tema hauaplaadil? Kuid nagu
eksklusiivne kunstigalerii... Mmmm.., mis lajatab lõpuks Michelangelo
"Kurbusega". Ma pole tegelikult irooniline, aga ma pole seekord ka
nii pahviks löödud nagu ma mäletan end olevat peale esimest korda
kirikust väljudes. Aga ma möönan, et see on pöörane ja oma pöörasuses
lahe. Sigalahe! Ja mul on hea meel, et saan seda pöörasust siin katusel,
koos oma tütrekesega võistu Bramante kuplit skitsides, tunda ja temaga
(Liisaga siis) jagada.
Kupli (te) all
| Üles |
Valgus I
| Üles |
Michelangelo. Pieta
| Üles |
Valgus
II
| Üles |
Paatina
| Üles |
No any card accepted
| Üles |
Peetri kiriku katuselt...
| Üles |
Šveitsi kaardiväelane
| Üles |
Peetri platsil
| Üles |
Via della Conciliacione
| Üles |
|
Piazza Navona
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Jazz
| Üles |
Kell näitas juba nelja peale lõunat, kui soomusautole nõjatuvate
mustabaretsete härrade uuriva pilgu all Peetri platsilt minema saime. Et
Liisa tšekklistis ei olnud Hadrianuse mausoleumi ja mina olin seal juba
varem käinud, jätsime selle, ning otsustasime jalutada Piazza Navonale
ja siis mõelda edasi...
Jäime pärastlõunasesse sooja päikesepaistesse St Angelo
silla otsal tšillima, kui juurde astus kena neegripoiss, kes
surus Liisale käe peale kohe elevantsidega kena lihtsa käevõru, lausudes seejuures
mulle, et see on nagu kingitus või nii kaugest Nigeeriast, et see ei
maksa midagi jne. Nojah... Hetk hiljem oli kutt tagasi ja teatas
ootuspäraselt, et ta homme sõidab koju naise ja kolmekuuse lapse juurde
Nigeeriasse, aga vot näed, paar eurtsi on nagu puudu. Tüüpiline! Kuna
aga Liisal juba pael ümber käe oli, siis kraamisin püksitaskust välja
oma peotäie münte - neid võis seal olla ca viie euro ringis. Mõtlesin,
et otsin välja need paar eurist, mida teadsin olevat - kutt kahmas kõik
endale ja viskas teise käevõru veel kingituseks ja kadus. Noh - kaotus
polnud suur, kuid ma otsustasin, et rohkem kerjustele raha välja ei käi.
Silla peal õnnestuski paarist niiviisi mööda hiilida. Aga Jupiteril olid
omad plaanid... Peale silda sattusime ühe kuti otsa, kes palus allkirja
narkosõltlaste varjupaiga toetuseks. Oma pühas lihtsameelsuses mõtlesin,
et ok, hea asja huvides võin ju pookstavi teha, aga siis selgus, et
võiks ju kaasneda koos allkirjaga ka mingi annetus. Ütlesin, et mul on vaid
pangakaart. No problemo - neil on kaardimasin... Tegin siis oma
annetuse. Eks ole öeldud, et loll saab ka kirikus peksa. Noh, ju ma
siis olen lollivõitu, aga usun, et vähemalt too annetus läks asja ette
ja kui ei läinud, siis vähemasti väärivad nood viimased kutid Oskarit
teatritegemise oskuse eest!
Castello St Angelo
| Üles |
Ponte St Angelo
| Üles |
Rooma
Pantheon! Juhtus nii, et me töllerdasime Piazza Navonast peatumata
mööda. Täiesti teadlikult, sest õhtu oli alles noor ja Pantheon lähedal.
Muidugi olnuks kiusatus maanduda kusagile kohvikusse ja lihtsalt veini
kõrvale mööda jalutavat rahvast vaadata, ent kui on püha üritus lapsele
linna näidata, siis jäägu vein selleks ajaks, kui laps magab! Niisiis
võtsime suuna Pantheonile...
Piazza
della Rotonda, mille üle Pantheon valitseb, kihas rahvast. Täpselt
portikuse ette olid end sisse seadnud paar tõlda - ei kujuta ette kes
nende teenuseid vajab. Purskkaev platsi keskel oli kaetud viimaseid
päikesekiiri limpsivate turistide ja päevavarastega. Pantheoni kui
kirikusse sissepääs on tasuta. Jäime Liisaga seisma peaukse ette
tekkinud mõnekümneinimeselisse sappa; turvad loendasid väljuvaid
inimesi ning jõudnud ilmselt mingi kriitilise tulemuseni, lubasid sisse
ka selle kamba, mille lõppu end sokutanud olime.
Rooma
Pantheon on üks neid asju, mida peab nägema ja millest peab natuke enne
teadma. Loomulikult on tuntud fakt, et maja ehitati u aastatel
27-126 pKr kõikide jumalate pühakojana. Seda alustati praegusest pisut
tagasihoidlikumas mahus Marcus Vipsanius Agrippa ajal ja peale sadakonda
aastat ning kahte tulekahju lõpetati Hadrianuse ajal vastavalt
kreeklasest arhitekti, Damaskuse Apollodoruse, projektile. Viimane
olevat hukatud - põhjuseks tüli Pantheoni disaini üle kunni ja arhitekti
vahel. 609. a alustati Pantheoni ümberehitamist kristlikuks kirikuks. Praegune interjööri versioon pärineb XVII sajandist, Alessandro
Specchilt... Ümberehitustest hoolimata peetakse Pantheoni terviklikumalt
säilinud näiteks Rooma arhitektuurist. Ent peamine Pantheoni juures on
tema kuppel: roomaaegne ime, mida keskajal keegi järele teha ei suutnud.
See inspireeris ja paelus paljusid arhitekte, kuni Brunelleschi lõpuks
Firenze katedraali peale oma versiooni välja mõtles ja mida siis
kopeeriti ning korrati Roomast Londonini välja. Sellega seoses
meenuvad kunstiajaloo meistriklassid Maaülikoolis Juhan Maistega, aga
see on hoopis üks teine lugu... Ent Pantheon täna... oli vist sama nagu
varemgi: natuke salapärane, auväärne, hämar ja enesessetõmbunud... Liisa
tundus pettununa - ta lootis seal kohata Zeusi&Co-d, kuid jäi
kahjuks 1300 aastat hiljaks... Nüüd pidi ta rahule jääma vaid
märtritega.
Ahjaa,
muuseas, selle naljakate lõustadega purskkaevu Piazza della Rotonda
keskele Pantheoni ees kavandas Giacomo Della Porta aastal 1575...
Pantehon
| Üles |
Piazza della Rotonda
| Üles |
Hakkas hämarduma. Istusime korraks Pantheoni kõrvale tugimüürile, kui
samast, ümber nurga, hakkasid kostuma tummised tšellohelid. Astusime
paar sammu kõrvale ning leidsime end Piazza della Minervalt, pisikeselt
nelinurkselt platsilt, mille keset täidab muhe elevants, obelisk seljas
- Obelisco della Minerva. Jah, muidugi - kunagi ammu sai sealt
platsiltki läbi joostud ja seda elevantsi pilti olen mitmeski loengus
kasutanud... Bernini käe all aeti see platsile püsti 1667. a. Elevant on
välja hüpanud nagu kanepisuitsetaja unenäost või mõnest Shiva templist.
Tegelikult baseerub see ilmselgelt ühel 1499. a üllitatud
Hypnerotomachia Polyphili
illustratsioonil, mis, kui mõelda raamatu stoorile, tegelikult väga
oopiumisuitsetaja unenäost ei erinegi. Ilmselt ei ole siiski vants seal
päris juhuslikult, sest platsi servas kõrguv kirik - Basilica di Santa
Maria Sopra Minerva - ja sellega koos olev dominikaanlaste klooster
rajati antiikse rooma väepääliku, Pompeiuse, poolt ehitatud kolme rooma
templi peale. Kiriku ja platsi nimesse on jäädvustanud end Minerva
tempel, Rooma versioonis
Isise ja
Serapise templeid meenutabki obelisk
elevandi seljas, mis siitsamast ehituskaevamistel leiti. Obeliske oli
siin tegelikult kaks:
Isise
templi
tarbeks toodi need II sajandi lõpul otse Egiptimaalt Saisist, kuid
elevandi selga jõudis neist üks. See Isise ja Serapise teema siin on
tegelikult laiem ja väga põnev, aga mul ei ole hetkel lusti ja teadmist selle
kohta referaati tegema hakata.
Minu
jaoks oli hoopis põnev Jumalaema Kirik Minerva Varemetel - nii vist
võiks robustselt Uugametsa versioonis see nimi kõlada eesti keeles. Ma
ei teadnud sellest midagi ja ka tagasihoidlik renessanssfassaad ei
tõotanud midagi erilist - Roomas on selliseid kirikuid palju. Kiikasime
sisse ja - üllatus-üllatus - leidsime end mõnusalt soojades ja kirgastes
värvides ehedast gooti kirikust. Nagu hiljem selgus, on see Roomas
ainuke gooti kirik, mille ehituseks ammutati inspiratsiooni Firenze
Santa Maria Novellast. Ja täitsa gooti ning täitsa ehtne, AD 1280, roosaknad ja
teravkaared... Kusagile kirikusse on maetud Fra Angelico... Gootikaga seoses
on ehk põnev see, et kenad roidkaared toetuvad perfektsetele korintose
orderis piilaritele, mis on tegelikult üsna tavatu. Ent kui mõelda
pärandile, millele kirik ehitati, siis tekib pigem küsimus, et kus siis
veel, kui mitte siin... Ja eks muidugi ole asja hiljem ka kordi pisut
siit ja sealt näpuotsaga tuunitud. Üks kuulsaimatest tuuningutest on
ilmelt 1515. a Michelangelo voolitud Cristo della Minerva - Ülestõusnud
Jeesus, kes üsna Heraklese kombel hoiab oma risti... (kui nüüd
teravmeelitseda, siis see rist, mida skulptuur hoiab, ilmselt
ristilöömiseks ei olnud sobiv, või kui, siis mõnele härjapõlvlasele...).
Istusime ja nautisime peaukse kohale jäävast roosaknast loojuva päikese joonistet' valguslaike. Igatahes Liisa arvas, et tema tunneb end seal
palju rohkem kirikus kui Peetri katedraalis. Ei saa salata, et jagan
tema arvamust minagi. Eks ilmselt ühe põhjenduse taga võib näha ka
kirikus valitsenud vaikust ja viirukilõhna, mida ilmestas paari
süvenenud palvetaja monotoonne pomin.
Minerva
kiriku teema lõpetuseks olgu refereeritud lihtsalt veel üks ajaloofakt -
Basilica di Santa Maria Sopra Minerva oli aastaid kohaks, kus istus koos
Rooma inkvisitsioonikohus, sai siin Galileigi oma jao...
Tšellist ja Minerva platsi
elevant
| Üles |
Basilica di Santa Maria Sopra Minerva
| Üles |
Liisa ja Minerva platsi elevant
| Üles |
Hankisime jäätised ning lonkisime Navona platsile.
#rome.net/ piazza-navona, kirjutab:
"The public square is built on the site where the Stadium of
Domitian (Circus Agonalis), founded in 86 AD, once stood. It could
hold approximately 20,000 spectators, which came here to see
different athletic competitions. The most beautiful parts of Piazza
Navona are its three fountains, designed during the papacy of
Gregory XIII. Fontana dei Quattro Fiumi erected in the centre of
Piazza Navona. The Fontana dei Quattro Fiumi (Fountain of the Four
Rivers) was designed by Bernini in 1651. The four statues represent
the most important rivers of the continents where Christianity had
spread; the Nile, Danube, the Ganges and Rio de la Plata. In the
middle there is an obelisk measuring 52 ft (16 m), which had
originally been part of the Circus of Maxentius, found in the Appian
Way Regional Park. Fontana del Moro sculpted by Giacomo della Porta
and later perfected by Bernini, who added the figure of the Moor,
the fountain was initially called the “Seashell Fountain.” This
fountain is located on the southern side of the square. The Fontana
del Nettuno (Fountain of Neptune) was also created by Giacomo della
Porta in 1574, but remained unfinished for approximately
three-hundred years, until 1878, when it was decorated by Antonio
Della Bitta and Gregorio Zappalà."
Niisiis taas vana bodišeipingu plats, taas Bernini ja della Porta ning
muidugi vana hea lugu sellest, kuidas veel mõni sajand tagasi kord kuus
plats ujutati üle ja see muutus mõneks tunniks Navona järveks, millel
kohalikud siis türdikuid paadiga sõidutasid... Õhtuhämaruses muutub see
aga turistimagnetiks ja tšillimiskohaks, mille juurde käivad
šaržijoonistajad, seebimullitajad, tänavamuusikud, miimid, tränamüüjad,
pilusilmsed pulverisaatoritega Colosseumi-joonistajad, taskuvargad,
tolad, jäätisemüüjad ja kesteabveelmis tüübid, kes kõik üritavad troppi
kogunenud rahvast omal moel lõbustada ja/või nende pealt kopika teenida. Ka sõbrad Nigeeriast olid juba usinasti ametis. Ent
loojanguhämaruses oli seal päris mõnus piparmündi-gelatot
limpsida ning selles issanda loomaaias osaleda. Vaadates noid
šaržijoonistajaid ja šabloonidega joonistajaid ma ei saa aru, miks nad
peavad kõik täpselt samasuguseid asju tegema? Limapallide ja igasuguste
vilkuvate jurade müüjad ilmselt on ühe ja sama bande liikmed, aga nood
nn tänavakunstnikud? Kas ka need? See mõte on häiriv...
Dominitiani obelisk ja Sant'Agnese kirik
| Üles |
Piazza Navona
| Üles |
...18.35. Jalutuskäik gelatoga
| Üles |
#.initaly.com... smsm.htm
#Santa Maria sopra Minerva
#Piazza della Minerva
#Elephant and Obelisk
#Michelangelo, Santa Maria sopra Minerva
#ancient-origins.net/... serapis
#Stadium of Domitian
#Piazza Navona
|
Piazza di Spagna
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Piazza di Spagna/Scalinata di Trinità dei Monti
| Üles |
Istume Hispaania treppide päevasest päikesest soojaks köetud
heledal marmoril. Targad aparaadid annavad teada, et väljas on endiselt
+20C. Novembris! Mõnus! Jalutuskäigu ajal Navonalt siia on läinud päris
pimedaks, õigemini nii pimedaks, kui suures linnas öösel üldse minna
saab. Üritasime skitsida, aga pimeduses on see eee... meie taseme kohta
üsna komplitseeritud. Tõsi, Liisa tegi tahvlisse mingi äpiga näpuga
joonistades päris laheda pildi, minu oma on vast ehk hea vaid oma
mälupildi salvestamiseks. Aga praegu teeb ta igatahes heroilisi
pingutusi pliiatsiga midagi mõistlikku paberile saada... Iseenesest
avaneb siit aga suurepärane vaade treppidest alla jäävale Hispaania
platsile ja sellelt kiirena Tiberi suunas juhatavale Via dei Condottile.
Kusagil kaugel, kergelt paremas poordis, paistab Peetri kiriku kuppel,
pisut eespool terendab veel üks kirikukiiver - kaardi järgi võiks
arvata, et see on Basilica dei Santi Ambrogio e Carlo al Corso. Ka meie
taga on kirik - Trinità dei Monti, millel Hispaania treppide loos on oma
kindel roll... Paremal katuseterrassil tundub olevat päris lahe kohvik,
kus mängib U2...
"Sleep comes like a drug
In God's country
Sad eyes, crooked crosses
In God's country"
#youtube... In God's Country
Mäletan Hispaania treppe eelmisest korrast +35C lõunases augustipäikse
lõõsas. Kui erinev võib olla üks koht... Toona ei jätnud see kaadervärk
mulle tänu permanentsele kuumarabanduse-eelsele tundele tegelikult
mingit erilist muljet - ainus lootus oli leida kusagilt klaas külma
õlut. Aga täna on väga tšill. Ehee. Leidsime tee pealt ühe Coopi - mis
tähendab, et meil on oliive, Liisal mingi buust (peale selle, et see on
alkovaba, ei tea ma täpsemalt, mis see noorema rahva slängis tähendab)
ja mul on mõned Aperol-Spritzerid (mulliga vermuti moodi jook) ja
hädaolukordadeks üks Sitsiilia pinot gris. Ühesõnaga täiesti
austusväärne menüü piknikuks endise Hispaania saatkonna maadel.
#romeonsegway.com kirjutab:
"It’s a great place to just
sit down and enjoy the atmosphere and views of the Eternal City. The
steps are a wide irregular gathering place consisted of 138 steps
placed in a mix of curves, straight flights, vistas and terraces.
They connect the lower Piazza di Spagna with the upper piazza
Trinita dei Monti, with its beautiful twin tower church dominating
the skyline. The Spanish steps were built in 1723-1725 by a design
of the rather little known architect Francesco de Sanctis and were
financed by French diplomat Étienne Gueffier’s bequeathed. It was
built in order to link the the Trinità dei Monti church that was
under the patronage of the king of France, with the Spanish square
below. The long, triangular Spanish square is named after the
Spanish Embassy to the Holy See. In the 17th century, the area
around the embassy was even considered Spanish territory. The idea
of connecting the church with the square below originates from the
17th century, when the French also planned a statue of King Louis
XIV of France at the top of the staircase. This plan was never
executed, due to the refusal of the Pope."
Treppide all mulistab Fontana
della Barcaccia,
ehk Vana Paadi Vurtskaev - jälle Bernini, kuid - seekord "selle Bernini"
isa meistritöö. Eelpoolviidatud veebileht annab teada veel ühest
äärmiselt olulisest ajaloolisest faktist. Nimelt püüdnud üks idikas
2007. a Corollaga (huvitav, kas tal oli bemm remondis või...) treppidest
alla sõita. Asi ebaõnnestus ja noorhärra pandi sutikeseks vangi.
Nojah...
Hüva, aga vist peame liikuma.
Plaan on leida metroo (eriti suur probleem see ei ole, sest kiriku ees
üleval on metroopeatus (Spagna)), sõita sellega Vittoriosse ja siis teha
Il Butteris õhtusöök. Muuseas, see koht, kust U2-te lastakse kannab nime"
My Cup of Tea" või midagi sellist. Kui käisin prügikasti otsimas,
kohtasin kohviku sissepääsu ees üht rasvast rotti, kes kartmatult seal
ringi vaatas. Üks nokastanud kunde imes väravaaugus sigaretti ja
mõtiskles selle üle, kas rott elab siin või on kohviku köögist jalga
lasknud...
Piazza Colonna. Marcus Aureliuse sammas
| Üles |
Piazza dia Spagna/Scalinata di Trinità dei Monti II
| Üles |
Zoomed In: Peetri kirik
| Üles |
|
Il Piccolo Diavolo
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Hmm... Spagna peatus oli suletud, mistõttu
pidime vantsima jupp maad Piazza Barberinile, et metroosse pääseda.
Vähemalt leidsime platsilt ühe meeldiva poe kaunite müüjate, hea veini
ja tasuta pasteediga...
Ega polegi midagi öelda: I Butteri oli rahvast
puupüsti täis, mispeale otsustasime juba plaadipitsa kasuks. Igaks
juhuks uimasime veel pisut naabruskonnas ringi ning ei läinud nädalatki,
kui leidsime sellise põneva koha nagu Väike Kuradike. Sisse astudes oli
mulje ... hmm nagu suht suvalises bistroos. Ja rahvast tundus ka kuidagi
vähe, ent elustulega pitsaahi ja grill andis lootust. Kell hakkas saama
8 õhtul... Saime tellimused ära esitada, kui inimesi hakkas tekkima.
Umbes veerand tunni pärast oli asutus puupüsti täis, enamus kohalikud.
Meesterahvast kelner, kes meidki teenindas, lendas nagu Perseus ringi,
aga naeratus ja mõni naljakas säuts klientidele või kolleegidele ei
kadunud ka kõige kiirematel hetkedel härra tegevuspagasist... Ja see
melu, mis ümberringi käis! Loobusime mingil hetkel Liisaga vestlemast,
sest me lihtsalt ei jõudnud sellest lärmist üle karjuda. Aga see käib
ilmselt asja juurde ja tuleb puhtast rõõmust, sest ümberringi ei
olnud näha igatahes ühtegi torssis nägu. Ka toit oli hea ja vein
korralik, hinnad odavamad kui Tartus...
Väga lahe koht!
Pizza
| Üles |
Picolo Diavolo
| Üles | |
Collis Palatium
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Piazza del Colosseo
| Üles |
Kui Liisa isaga Colosseo jaamas metroo pealt maha tuli, olid turistid
juba Colosseumi ära ummistanud! Üüratu rahvamass ja üüratu, üüratu
saba sisse pääsemiseks. Isegi skip-line järts ei olnud mitte lühike.
Midagi ei ole teha: Colosseum on Vana-Rooma sümbol ja üks
seitsmest uuest maailmaimest, kuid
samuti on see ka üks Itaalia turismitööstuse top-kümne magnetitest, mis
tähendab seda, et harjukeskmine turist viiakse seda ka igal juhul
vaatama. Teisalt, turistid ja kõik, mis sellega kaasas käib on üks
osa praegusest reaalsusest ja sellega tuleb leppida. Jah, ma tean
küll, et saab online ette bronnida ja kõik need jutud, ent kuna
ma sellist tunglemist eelmiselt Colosseumi külastuselt nagu ei
mäletanud, siis pidasin seda bronnimise asja nagu ülepakutuks. Aga -
reisimise üks võlusid ju ongi see, et erinevalt igapäevasest
standardiseeritud elust saab reisil jätta asju juhuse hooleks... No ja
kes keelas meil kell 6 startida, et avamiseks esimeste seas kohal olla.
Tegelikult me eriti ei põdenudki; rahvas möllas ümber Colosseumi,
Palatinuse mäel trügimist näha ei olnud, sestap keerasime otsa Via
Sacrale, et minna Vana-Rooma kuningate ja keisrite mäele - kui Jupiter
tahab, vaatame pärastlõunal ka Colosseumi sisse.
Tituse
Triumfikaare all, kuhu Via Sacra otsast sissepääsu Palatinuse mäele
näitas, me seda siiski ei leidnud. Õigemini Tituse kaare alt lasti sisse
vaid gruppe. Individualistid juhatati tagasi Via Sacrast alla ja
paremale. Niisiis lunastasime pileti Constantinuse triumfikaare lähedalt
kassast, kus ei olnud järjekorda. Pilet kehtis ka Colosseumi sissepääsu
kohta, kuid kassast öeldi, et sinna minekul tuleb järtsus ikka seista.
Hetk hiljem panime oma jalatallad vastu iidse
Pallatiniumi pinda...
Ma
ei hakka proovimagi paari sõnaga kokku võtta
Colosseumi,
Palatinuse mäe või
Foorumi lugu ega olemust - seda on
tehtud kordi ja raamatukogu ning nett on inffi täis. Google pani muuseas
varemed 3D-sse juba 2009. a - Google Earthiga saab täiesti ringi
lennata. Projektiga Rome Reborn (#romereborn.org/)
on aga vana Rooma aetud 3D-sse umbes sellisel kujul nagu see erinevatel
perioodidel oma õitseajal võis olla. Ostsin 2013. a versiooni ja
niipalju, kui seni demost näinud olen, on see päris lahe asi... Tulles
tagasi digimaailmast säästan end ja teisi Palatinuse-Foorumi teemalisest referaadist
mainin vaid, et
Palatinuse küngas on tähtsaim
seitsmest Rooma künkast. Huvitav on ehk
see, et arvatavasti asus sellel künkal varasem kreeka asundus, mis
kandis nime Arkaadia linna Pallantiumi järgi samuti Pallantium. Teine
küngas Palatinuse vastas on Kapitooliumi küngas, millel olnud asula
ehitanud Herakles - seega taas on mängus kreeklased. Seevastu Palatinuse
künkast kagusse jääval naaberkünkal, Caeliuse mäel, pesitsenud etruskid.
Palatinuse mäe nimetusega seostatakse etruski sõna falad -
"taevas"; teisalt seostatakse seda ka kuningate paleedega. Palatinus...palazzo... palace... palee... No polegi
oluline, oluline on teadmine, et Palatinuse künkale rajasid Romulus ja
Remus
Marcus Terentius Varro järgi 21.
aprillil 753 eKr Rooma linna.Järgnevate aastasadade jooksul
kujundasid seda küngast
kuningad, senaatorid ja keisrid...
Nemad ehitasid täis ka küngaste vahele orgudesse jäävad kuivendatud sood
ja Marsi tasandiku teispool Kapitooliumi küngast... Ma tsiteeriks hea
meelega siinkohal Juhan Kahki 1965. a reisikirja, "Alpide taga on
moonpunane Itaalia", 6. peatükki - "Päev Vanas Roomas". Ma
avastasin selle raamatu tegelikult peale reisi. Esialgu heitsin
aastaarvu vaadates selle kohe kõrvale, kuid juhuslikult üht kohta
sirvides tundus asi põnev ja nii see läks, et lugesin asja kaanest
kaaneni läbi. Kui jätta kõrvale mõned tollasele ajale kohustuslikud
punasevõitu toonid avapeatükis, on tegelikult kogu jutt täiesti
nauditav. Vana-Rooma kohta maalib auväärt härra sellise toreda
pildi...
"Hiigellinna ööd on
rahutud. Julius Caesari poolt väljaantud dekreetide järgi on päeval
linnatänavail vankritega sõitmine keelatud. Kõik vajalik veetakse
kohale öösiti ja nii ei lakka hetkekski suuremail tänavail rataste
kriuksumine, kostavad vahetpidamata hobuste vihane korskamine ning
voorimeeste summutatud hõiked. Päikesetõusu eel hetkeks suigatanud
roomlase ajab varsti üles koos päeva algusega tänavatele valguva
rahvahulga reibas kära. Läbi lahtiste akende murravad sisse otse
lageda taeva all töötavate vaskseppade haamrite lõbus kopsimine,
koolidesse ruttavate laste hõiked, kerjuste vinguvad hüüded.
Parast ärkamist ei kulunud rooma mehel rõivastumiseks eriti palju
aega, sest magati riietes. Oli vaja ainult sandaalid jalga panna ja
siis tuli sisse teener, kandes ühes käes hommikueineks ettenähtud
kruusitäit vett ja teises käes toogat. Riietumine sellesse peaaegu
nelinurksesse villase riide tükki oli küllalt keeruline toiming ja
kõrvalise abita ei tulnud sellega keegi toime. Trügiva rahvahulga
seas liikudes pidi kogu aeg toogale tähelepanu pöörama. Tooga kaalus
küllaltki palju ja tolmusel või porisel tänaval oli seda raske puhas
hoida. Kuid lumivalge toogata ei julgenud ükski endast lugupidav
rooma kodanik inimeste ette ilmuda. Rooma daami hommikune tualett
võttis hoopis rohkem aega. Lõviosa sellest kulus tööle pea kallal.
Oma perenaise ümber askeldas korraga mitu orjatari. Ta laup ja käed
maaliti kriidiga valgeks, põsed ja huuled punaseks, silmalaud ja
ripsmed mustaks. Parast seda riputati pereemand täis kalliskive - ta
juukseid kaunistas /.../ tiara, kõrvanibudest rippusid alla
kõrvarõngad, lumivalget kaela ja käsi kaunistasid kaelakeed,
käevõrud ja rohkearvulised sõrmused. Kui mehed kandsid ainult
linaseid või villaseid riideid, siis kasutati rooma naiste toogade,
palistatud ülekuubede ja pikkade mitmevärviliste sallide
valmistamiseks ka siidi ning puuvillriiet, mida veeti sisse Indiast.
Tunde kestev riietumistseremoonia oleks võinud küllalt tõsiselt
ohustada majapidamistöid, kui rikka patriitsi abikaasal nendega
tegelda oleks tulnud. Kuid selle üle polnud vaja muret tunda, sest
kõik majapidamistööd lasusid orjade õlgadel ja nende järele vaatas
majaperemees ise. Sel ajal kui erutatud naisorjad alles ta naisele
tualetti tegid, käis majaperemees juba mööda maja ringi ja jälgis,
kas orjad küllalt hoolikalt marmorpõrandaid ja pronksist lauanõusid
puhastavad, korralikult mosaiikpiltidelt ja kujudelt tolmu pühivad
ning rohkearvulisi lilli kastavad. Pärast seda tuleb majaperemehel
suures vastuvõtutoas mitu tundi vastu võtta oma «kliente». Need on
väga mitmesugused inimesed - väikekaupmehed ja käsitöölised, lihtsad
ametnikud ja poeedid. Ühele tuleb nõu ja teisele laenu anda, ühele
meelde tuletada tema võlga ja teise kaudu katsuda keerulise intriigi
jälile saada.
Lõpuks on ka viimane klient rahuldatud ja auväärne patriits võib
majast lahkuda. Enne lahkumist heidab ta veel viimase heakskiitva
pilgu oma habemele, mis seisab hoolikalt kruusi panduna eestoas
laual. Vastavalt üldisele kombele oli ka tema kahekümneaastaselt oma
habeme maha lasknud lõigata, et seda hoolikalt alles hoida ja
vastuvõttude puhul kulalistele näidata. Rutates kaupluste poole,
kadestab patriits hetkeks naisi, kes imperaatorite võimuletulekust
peale on hakanud õige muretut elu nautima. Laste saamine ja nendega
tegelemine pole ammu enam moes, Viitsitakse veel ainult pidustustel
käia, tikkimise või lüüramänguga tegelda. Sammudes kahe teenri
kannul, kes talle paksus rahvasummas teed rajavad, peab aga tema
praegu pead murdma selle üle, millist liha ja Ostiast saabunud
värsket kala täna osta. Ja peale selle tuleb osata välja valida
kõige värskem ja kvaliteetsem sellest puu- ja juurviljade tohutust
hulgast, mis lähedalt ja kaugelt Rooma turgudele kokku voolanud oli.
Imperaatorite Rooma oli tõeline suurlinn. Keiser Constantinuse ajal
tõusis tema elanike arv ajuti 2,5 miljoni inimeseni. (Praegu elab
Roomas 2,2 miljonit inimest (see oli siis 1965. aastal – minu
märkus)). Üksteist linna tulevat akvedukti paiskasid igas sekundis
kaevudesse ja basseinidesse 8000 liitrit vett /.../. Saatnud oma
teenrid oste taislaotud korvidega koju, jätkab patriits oma teed
suurte viljaladude poole, et jälgida, kui suurt kasu viljaga
kauplemine talle täna toob. Täna on tööpäev ja seetõttu käib töö
kõigis töökodades, kauplustes ja ärides, üldse on aga tööpäevi
Roomas õige napilt alles jäänud. Rooma kalendris oli sel ajal juba
180 ametlikku puhkepäeva, mis olid seotud mitmesuguste usuliste või
riiklike tahtpäevadega. Neile lisandusid rohkearvulised
ebaametlikud, kuid siiski õige üldiselt tähistatavad pidupäevad. Töö
seisis aga ka kõigil neil päevadel, mil võimud korraldasid uhkeid
paraade või gladiaatorite võitlusi ja muid vaatemänge.
Lõpptulemusena tuli iga tööpäeva kohta keskmiselt kaks puhkepäeva.
Rooma lõbutses. Udusest Inglismaast kuni troopilise Aafrikani ja
rohelusse uppuvast Galliast kuni kõrbelise Väike-Aasiani rügasid aga
orjad ja allaheidetud rahvad tood teha, et ühe suure linna tänavail
hulkuvad jõugud võiksid oma valitsejailt «Ieiba ja tsirkust» nõuda.
Suurimad vaatemängud leidsid aset Palatiini küngaste jalamil Circus
Massimuses. Kuuesaja meetri pikkune tsirkus mahutas 200000 vaatajat,
kes hinge kinni pidades või vaimustusest röökides jälgisid kaarikute
võiduajamisi. Gladiaatorite võitlusi peeti aga keiser Flaviuse poolt
ehitatud suures amfiteatris, mis mahutas 40000 vaatlejat (ok –
praegu arvatakse vaatajate arvuks ca 65000 - taas minu märkus), kes
istusid seal kindla korra järgi. All areeniga ühel tasemel istusid
marmorpinkidel auväärsed kodanikud. Järgnesid lihtkodanikud, kes
istusid kolmel kivipingireal. Neist kõrgemal istusid naised ja kõige
kõrgemal asuval terrassil võisid oma kohad sisse võtta igasugused
vaesed päevavargad. All areenil aga võitlesid gladiaatorid oma
mõõkade, kilpide, kolmikharkide ja võrkudega, Nad võitlesid
tiigrite, lõvide ja teiste kiskjate vastu või omavahel. Viimasel
õhtul enne võitlust korraldati neile pidulik lahkumiseine, millest
vastava tasu eest võisid osa võtta ka pealtvaatajad.
Nagu kõik auväärsed roomlased, lõpetab ka meie patriits oma päeva
avalikus saunas. kõige uhkemad neist olid keiser Traianuse saunad
Aventiniuse küngastel. Pealisrõivad seljast võtnud, läks külastaja
kõigepealt mängusaali palli mängima. Ajanud end sellega higile, laks
ta sudatoriumi, kus kuum kuiv õhk higi eriti hoogsalt voolama pani.
Edasi oli kavas caldarium, kus ta oma keha kuuma veega piserdas ning
saunateenril harjaga hõõruda laskis. Peale selle veetis ta veidi
aega puhates tepidariumis ja kargas siis frigidariumis külma veega
täidetud tiiki. Enne riietumist lasti end saunateenritel veel
hoolikalt kuivatada ning lõhnastada. Tundes end parast sauna
suurepäraselt, veetis roomlane mõned mõnusad tunnid sauna
puhkeruumides juttu vestes või raamatukogus lugedes. Siis oli aga
viimane aeg koju tagasi pöörduda, sest ootas õhtusöök, mis oli õieti
ainuke tõeline söömaaeg kogu päeva jooksul. Söögisaalis lamasid
mõned külalised juba kolmekohalistel söögilavatsitel, mis
ümbritsesid lauda, kuhu oli asetatud mitmes suuruses nuge, lusikaid
ja hambaorke ning näpuloputuseks ettenähtud lõhnava vee kausse.
Kõigepealt kandsid orjad lauale oliive, austreid ja linnumune.
Järgnes hakitud sealiha viigimarjadega või maks. Kolmandana
serveeriti seapraadi või mõnda metslooma ubade või kapsaga.
Magustoidu serveerimiseks toodi kohale uus laud. Parast kookide või
puuviljadest valmistatud magustoidu söömist käisid kõik vähegi
kasvatatud külalised oksendamas. See oli esiteks tervislik ja
teiseks näidati sellega peremehele, et toit oli hästi maitsnud.
Soogi juures joodi rikkalikult meega segatud pakse ja venivaid
Vatikani, Marseille' või Salerno veine. Suurtest amforatest kallati
vein kannu, kus sellele juurde lisati vähemalt kaks kolmandikku
vett, mis oli enne soojendatud või vastupidi, lumega jahutatud..."
Tegelikult tahaks lihtsalt
jagada üht rõõmsat üllatust, mis sel jalutuskäigul vanade kivihunnikute
vahel silma jäi. Ma tean, mis on korintose order ja mulle on õpetatud et
selle kapiteeli taimemotiiv pärineb akantuselt, mis Callimachust inspireeris, kuid ma ei ole seda taime kunagi ise osanud
tähele panna; tegelikult ma ei ole kindel, kas ma seda üldse olen varem
teadlikult
näinud. Vitruvius kirjutab:
"9.
It is related that the original discovery of this form of capital
was as follows. A free-born maiden of Corinth, just of marriageable
age, was attacked by an illness and passed away. After her burial,
her nurse, collecting a few little things which used to give the
girl pleasure while she was alive, put them in a basket, carried it
to the tomb, and laid it on top thereof, covering it with a
roof-tile so that the things might last longer in the open air. This
basket happened to be placed just above the root of an acanthus. The
acanthus root, pressed down meanwhile though it was by the weight,
when springtime came round put forth leaves and stalks in the middle,
and the stalks, growing up along the sides of the basket, and
pressed out by the corners of the tile through the compulsion of its
weight, were forced to bend into volutes at the outer edges.
10. Just then Callimachus, whom the Athenians called for the
refinement and delicacy of his artistic work, passed by this tomb
and observed the basket with the tender young leaves growing round
it. Delighted with the novel style and form, he built some columns
after that pattern for the Corinthians, determined their symmetrical
proportions, and established from that time forth the rules to be
followed in finished works of the Corinthian order."
Vitruvius. X raamatut arhitektuurist, IV raamat, I ptk
Jalutuskäigul ümber Palatinuse
mäe sattusime seakapsast meenutavale puhmale, mis pidi selgitava sildi
järgi olema see akantus, täpsemalt
Acanthus mollis või
Acanthus spinosus.
Ma ei tea, mida mina omas peas selle taime kohta ette kujutasin, kuid
mitte päris sellist taime. Aga see ta oli. Akantust seostatakse
Apolloga ja see sümboliseeris pikka iga, taassündi ning surematust. Kui
uskuda Wilhelmina Jashemskit ja Frederick Meyerit (Natural History of
Pompeij; 85-86), siis Vergiliuse järgi kandnud maailma ilusaim naine -
Menelaose abikaasa ja Parise armuke, Helena - akantuse tikanditega
loori... Kui mõelda enamlevinud versioonile Helena käekäigust peale
Trooja sõda - Menelaos andestas talle tema pisikese seikluse
Troojas ja nad elasid õnnelikult ja kaua koos, siis võib-olla Helena
loori akantustel tõesti pikaealisusele viitav tähendus :). "Kes teab
kallis Watson", ütles Holmes, "Kes teab..."
See siis ongi akantus...
| Üles |
Colosseumi mahapudenenud külg
| Üles |
Constantinuse triumfikaar
| Üles |
Via Sacra ja Tituse triumfikaar
| Üles |
Piiniad kujuteldava Septizoidumi taustal
| Üles |
Arcate Severiane
| Üles |
Forum Romanum
| Üles |
Basilica di Massenzio
| Üles |
Tituse triumfikaar
| Üles |
Colosseum
| Üles |
Kell näitas juba mõni tund peale keskpäeva, kui üsna väsinult ja
tüdinult lõpuks Farnese aedade Colosseumi poolse majakese taga leidsime
asustamata ja vaikse, kuid mõnusalt päikselise piknikukoha. Mitte ühte
inimest, kuigi vaade Colosseumile, Tituse kaarele ja poolele Foorumile
oli päris tore. Venitasime hirmrasked päikesesoojad rauast piknikutoolid
rinnatise juurde, avasime šokolaadi ja võtsime mõnusa pooltunni
skitsimiseks. Garnese aiad on justkui äraeksinud ja ajalooliselt
"tähtsusetu" barokk-kübeke kogu selle antiikse, paksult tähendusliku ja
ülitähtsa Vana-Rooma kivi ja betooni vahel. Ometi veel vähem kui
paarsada aastat tagasi võtsid suure osa enda alla Palatinuse künka
Foorumi poolsest küljest terrassilised aiad. Aiad ehitas 1550. aastal
kardinal Alessandro Farnese, ehksiis paavstinimega Leo III. Ta laskis täita
varemed praegusest Tituse kaarest ülespoole pinnasega, nõlv kujundati
astmeliselt ning nõlva terrassidele ja Palatinuse mäe põhjaserva
kujundatigi aiad. Aiad olid nagu aiad ikka, kuid mõjukate meestena võis
Alessandro ja tema järeltulijad palgata palee- ja aiaehitust kavandama
näiteks Vignolat, Pirro Ligoriot, Giacomo del Ducat, Panviniot jt. Aedu
meenutab täna vaid grott ja paviljon selle kohal koos rekonstrueeritud
tillukese aiaosaga mäetipus - enamus sellest on Vana-Rooma kihistuse
väljakaevamisega kadunud. Lihtsalt põneva faktina võib mainida et
Farnese aeda on peetud esimeseks era-botaanikaaiaks Euroopas. Jupike
sellest rekonstrueeriti 2013. a. Nüüd võib teel Krüptoportikusse läbi
hüpata ka groti kohal kõrguvastest kahest aiapaviljonist.
Tegelikult on päris mõnus kivihunnikutele vaheduseks jalutada varjuliste
puude ja sümboolsetesse mustritesse pöetud hekistike vahel. Enamus auru
rekkimisel on pandud grotile. Sinna saab ka sisse pugeda, kus huvilisele
projetseeritakse seintele eksklusiivne tulevärk, mis tutvustab
põgusalt Farnese aedade teket, olemist ja kadumist.
Ja siis ühel hetkel tundsin väsimust ja tüdimust: on lahe ja tore, aga
tänaseks aitab! Tutvus on uuendatud ja kui Jumal tahab, siis tulen
veedan Platinuse mäel ja Foorumil veel ühe päeva... Niisiis heitsime
Tarpeia kaljult, kus muuseas Rooma
Vabariigi aegu pahalasi hukati, pilgu veel korraks foorumile ja
pühkisime Rooma valitsejate mäe tolmu jalgadelt...
Farnese aedade grotis
| Üles |
Farnese
aiad AD 1683
| Üles |
#Colosseum
#Farnese Gardens
#Ancient Rome
#New 7 Wonders
of the World
#history.com/... ancient-rome
|
Terme di Caracalla
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Carcalla termid
| Üles |
Ma ei hakka täpsemalt kirjeldama
totrat äpardust Foorumilt väljumisel, mille pärast sain ekstra lisa oma
päevasesse kohustuslikku 10000-sse sammu. Ükskõik kui palju umbkeelseid
huvireisijaid ka objektil ei oleks, mõni kriitilise tähtsusega silt on
jäänud dubleerimata inglise keelde. Ja muidugi mina oma pühas
lihtsameelsuses suudan enamasti mingeid asju ikka üsna jaburalt
tõlgendada. Eile, muuseas, jõlkusime peale Peetri kirikutornist alla
tulemist Liisa targa telefoni järgi 18000 sammu; sinna sisse ei ole
arvestatud neid 500 astet üles ja alla, mis torni saamiseks teha tuleb
ja neid mõnda tuhandet veel lisaks Vatikani muuseumis. Seega arvestades
eilseid "keskmisi tulemusi" tõotab ka täna tulla sportlik pärastlõuna.
Rahvamurd lõppes praktiliselt
kohe, kui juba Peetrusega seoses juttu tehtud Circo Massimo eest Via San
Gregoriolt Viale delle Therme Carcalle peale pöörasime. Nagu oleksime
sattunud teise linna. Härra jätsiputkas peaaegu ei viitsinud oma
mõnusalt äraolemise pesast püsti tulla, et janusele õlut ja maiale
jäätist anda - tundub, et rahvas siin eriti tarbimas ei käi. Ka termide
sissepääsu ees oli vaid paar inimest, kes osutusid piletimüüjateks. Lunastasime piletid. Et Liisal
lööb homme ette 18, siis käib ta veel täna
õpilaste alla ja tal on Roomas muuseumitesse sageli sissepääs tasuta. Juba Palatinuse kassas
tekitas see piletimüüjates kerge errori, kuid siin kassas alustas
härra juba protestikõnega: õpilasetele on pilet 4 eurot! Vaatas siis aga
igaks juhuks kalendrisse ja lõpuks naeratas - andis pileti peatse
sünnipäeva puhul üldse tasuta...
Carcalla termide ümbrus kümbles
sulnis pärastlõunapäikeses. Mõnekümne meetri pärast jäi seljataha
tänavamüra (ega Carcalla teel seda liiklust üle mõistuse palju nagunii
ei ole ja kõrval on kohe ka park, kuid siiski...), võimust võttis
linnulaul, rahu ja vaikus. Punakate sakiliste varemete vahel, mille
kõrgus tänini on soliidne, jalutas peale meie ehk veel kümmekond
inimest, kes vahetevahel siin-seal vilksatasid. Mingi tudengite
seltskond skitsis paari valvsa õppejõu pilgu all, ent muidu oli siin
sama rahvarohke nagu Toomemäel novembris peale kella 10 õhtul. Milline
kontrast sellele hullusele, mis Colosseumi ümber valitses. Muuseas, me
otsustasime, et jätamegi Colosseumisse minemata - mina olen seal käinud
ja Liisa lihtsalt ei taha oma valitud tunde siin Roomas järjekorras
seismisele raisata. Ma arvan, et see on mõistlik. Tegime saunavaremete
vahel aeglase tiiru ja maandusime lõpuks ühte varjulisse nurka
navitrollalike piiniate all, et pisut skitsida ning seda tšilli hetke
nautida...
Ma ei kujuta tegelikult selle
termikompleksi suurust
hoolimata olevast varemetemahust päris hästi ette - see on üüratu.
Üüratu, see tähendab 25 hektarit! Öeldakse, et ainuüksi keskosa, mida
hetkel markeerivad kaks kaarjat kõrgemat müüritisefragmenti, olnud
suurem, kui praegune Peetri kirik (ilmselt siiski mitte kõrguses). Omal
ajal peeti seda üheks Rooma seitsmest imest (teised olid: Pantheon,
Rooma akveduktid, Via Appia, Trajanuse turud, Circus Maximus ja
Colosseum). Ja oli ka põhjust: hiilgeajal võis see mahutada vabalt ca
6000 saunalist! Lisaks saunadele asusid välismüüri ääres (seespool siis)
müügi- ja söögikohad, alal oli kaks raamatukogu - ühest neist on
säilinud tänini neliknurkne müürikast. Sauna ees oli lisaks ka avar
iluaed jalutamiseks. Loomulikult leidus saunas ka pühamu - Mithraeum.
Pühakohas kummardati Mithrat, Pärsia kultuurist Rooma riiki adopteeritud
Päikese, valguse ja loomisega seotud jumalat. On öeldud, et
Mithra-kultuses (kui nii on korrektne öelda) on nähtud paralleele nii
varakristluse kui zoroastrismiga ja seda peeti mingil hetkel Roomas ka
kristlusele arvestatavaks konkurendiks. Miks see pühamu just sauna
juures on, ei õnnestunud hetkel kusagilt kättesaadavatest allikatest
välja lugeda... Aga tulles tagasi sauna juurde: kogu uhkus ja ilu
on maha kaabitud ja Vatikani ehituseks laiali tassitud - oma suurima panuse
andis selleks paavst Paul III, ehk siis seesama Farnese, kes Palatinuse
mäe nõlvale aiad ehitas. Siit veeti ära isegi ilusamad põrandamosaiigid
(aga neid on isegi tänini säilinud kümnete ruutmeetrite kaupa), sambad
ja skulptuurid. Ala kaevati läbi ja ka kõik see, mis maa sees
väärtuslikku oli, tassiti laiali. Üks sammas ilutseb näiteks praegu
Firenzes... Või nagu näiteks nn Farnese pull ja Farnese Herakles, kes
praegu ehivad Napoli muuseumi. Tollest samast Heraklesest on
renessanssi ja barokiajal üle Euroopa ilmselt kümnetes kui mitte sadades
eksemplarides igasuguses suuruses koopiaid tehtud; endale meenub kohe üks viiemeetrine Vaux le Vicomtes ja pisut väiksem Tuilleries' aias. Too Herakles oli
lausa kataloogikaup. Hävingust ja hävitusest hoolimata olid Carcalla
termid Foorumi järel inspiratsiooniallikaks paljudele tublidele ja
tuntuile, sh Palladiole...
Nagu juba eelpool Juhan Kahki
vana-roomlase päeva kirjeldusestki selgus, polnud saun Roomas mitte
lihtsalt leil ja pesuruum. Sauna tulles jõuti sissepääsu juurest suure
suplusbasseini juurde (kuid seal ei supeldud kohe), mindi sealt edasi
apodüteeriumi - riietusruumi ja sealt palestrasse (riietusruume
ja võimlaid oli kaks) end higiseks ajama. Võimlemissaalist mindi
laoconicasse - aurusauna ja sealt edasi calidariumisse -
soojade basseinidega suurtesse saalidesse. Basseinid olid madalad, seal
sai vees külitada ja juttu ajada või mõnd lauamängu mängida; üks
mängulaud on tänini ühe basseinijäänuse serval säilinud. Kui
ligunemisest soojas sai villand, mindi tepidaariumisse (sealt
muuseas pärineb ka eelpoolmainit' Herakles ja Pull) sooja õhu kätte
puhkama ja sealt juba frigidaariumisse külmade basseinidega saali
jahtuma. Peale seda oli juba valikuid...
Üks 7 Rooma riigi imest
| Üles |
Sauna eesruum
| Üles |
Linnulennult eile ja täna (pildid: Carcalla termide infotahvlilt ja
Googlest)
| Üles |
Farnese pull ja Farnese Herakles
(pildid: Carcalla termide infotahvlilt)
| Üles |
Sauna köeti kuuma õhuga ehk nn
hüpokaust-süsteemiga. Soojade ruumide põrandad soojendati üles põranda
aluste tellispostide kuumutamisega. Seinu soojendati vajadusel seintesse
ehitatud kanalitega. Samuti liigutati kanalitega kuuma auru.
Soojendusahjud nõudsid päevas ligikaudu 10 tonni puitu. Selle hoidmiseks
ja vee-ning aurukanalite hooldamiseks oli saunade alla ehitatud terve
tunnelite süsteem, kuhu kahjuks täna oli sissepääs suletud. Omaette
teemaks oli vesi, mis juhiti sauna eraldi akveduktiga, akveduktist
saadud vesi oli vajalik esiteks basseinides ja aurusüsteemides, kuid see
käitas ka maaalust saeveskit, millega siis puitu parajaks lõigati.
Sissepääs saunadesse oli prii. Saunade ehitamist
alustas ilmselt Carcalla isa, Septimus Severus. Carcalla ajal 216. a
enamus töid lõpetati, kuid näkitsemist leidus seal veel ligi paarkümmend
aastat. Räägitakse, et saunad rajanud keisri - Carcalla - üheks ajendiks
olnud rahva lepitamine. Võib-olla tõesti... Keisrina üsna tõhus Carcalla
ei olevat olnud eriti meeldiv ja sõbralik inimene. Ta tõusis keisriks
211. a ja arvatakse, et peale seda laskis tappa ligikaudu 20000 inimest,
keda ta pidas oma võimule ohtlikuks. Muuhulgas laskis ta ihukaitsjatel
tappa 211. a ka oma venna, kes suri nende ühise ema käte vahele.
#Britannica kirjutab:
"Caracalla next showed considerable
cruelty in ordering many of Geta’s friends and associates put to
death. Probably in order to regain goodwill, he granted an amnesty
to exiles, a move denounced as hypocritical in ancient sources,
which also slander Caracalla’s most famous measure, the so-called
Constitutio Antoniniana de Civitate, as a device designed solely to
collect more taxes. His expeditions against the German tribes in
212/213, when he senselessly massacred an allied German force, and
against the Parthians in 216–217 are ascribed by ancient sources to
his love of military glory. Just before the Parthian campaign, he is
said to have perpetrated a “massacre” among the population of
Alexandria, probably in response to a disturbance there."
Ent Carcalla õnn jäi üsna üürikeseks. Kui ta
217. a oli uuesti sõjakäigul Pathriasse (so praegune Lõuna-Türgi), siis
ühel ilusal päeval teed käies tuli keisrile pele pissihäda. Hetkel, kui
ta end teeveerel kergendas, pussitas Macrinuse - Carcalla mantlipärija -
kihutusel üks ohvitseriametis edutamata jäänud kibestunud ohvitser -
Martialis - keisri surnuks. Loomulikult löödi kohe maha ka pussitaja,
kuid vähemalt läks mees sellega ajalooannaalidesse...
Termid kestsid saunadena aga kuni 537. aastani,
kui Roomale pealetungivad goodid lõhkusid akveduktid. Peale seda jäid
hooned peaaegu kasutuseta. Varasel keskajal leidsid termidest peavarju
palverändurid, mõned ka maeti sinna. 847. a maavärin lõhkus hoone
selliseks nagu see suuresti ka täna vaatajale paistab (ok, paavstid
tegid ka oma töö, aga põhimõtteliselt, mahust rääkides...).
Nii palju siis Carcallast ja tema termidest...
Mosaiigid
| Üles |
Carcalla
| Üles |
|
Theatrum Marcelli
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Circus Maximus
| Üles |
Carcalla termidest lahkusime lõpuks töötajate tülpinud pilkude all mõned
minutid peale sulgemist. Oleksime saanud ehk õigeaegseltki välja, kuid
Liisa avastas müüripragudesse tekkinud avaustest sisse-välja lendavad
ilusad rohelised kõvernoksed linnud, kes olid koledasti Roomas üsna
sagedaste kaeluspapagoide (Psittacula krameri) moodi. Liisa jäi
neid pildistama, kuni tädid väravas otsustasid väravalukuga närviliselt
ja valjuhäälselt lõgistama hakata. Lahkusime siiski naeratades ja
ilusaid soove vahetades.
Carcalla saunade kaeluspapagoid
| Üles |
Võlutuna
Carcalla saunade sulnist rahust polnud meil tegelikult õhtupoolikuks
väga kindlat plaani. Et Liisa tšekklistis oli kindlasti selleks päevaks
veel Kapitooliumi küngas, otsustasime sinna jalutada. Mõned hetked enne
loojangut jõudsime taas Circus Maximuse juurde. Praeguse koerasitutamise
platsi kohta kirjutab Documentary24.com
#.documentary24.com/... järgmist:
"Circus Maximus which is twice the size
of the largest stadium existing today. As such, it is the largest
arena ever constructed. Romans come here to watch gladiators and
chariot races. With a capacity of 350,000 people at a time, the
arena was the perfect place for emperors to meet and be seen by the
commoners. The very first arena was made of wood and the Romans
found it not suitable as it gets on fire all the time. The
construction of the Circus Maximus in 100 A.D strengthened the idea
that the Romans were the first to use and develop concrete. Concrete
allowed them to build these structures faster. Concrete is also the
reason why the structure survived for 500 years."
Vaatasin rõõmsaid inimesi jalutamas kaarikurajal ja selle nõlvadel ning
mõtlesin, et kui mul oleks veel üks tagavarapäev Roomas, siis läheksin
botaanikaeda, mille päikesest kullatud ladvad üle iidse võidusõiduraja
paistavad...
Circus Maximus praktiliselt piirneb Piazza della Bocca della Veritasega,
ehk ajaloolise Forum Boariumiga. Kuna me sinna juba olime juhtunud,
otsustasime sisse põigata Basilica di Santa Maria in Cosmedini, kus asub
ka Bocca della Veritas ehk siis Tõe Suu. Tõe Suu on üks ümmargune kivist
latakas, millel on kujutatud arvatavasti Oceanuse nägu. Selle silmad ja
suu on augud. Arvatakse, et tegemist on kanalisatsioonikaevu kaanega,
mis pärineb ilmselt üle tee asuvast antiiksest Heraklese ümartemplist.
Kaasaegses mõistes restkaevu kaanega on see lugu, et rahvas on hakanud
seda pidama üheks müstiliseks asjaks. Kui pista oma käsi lataka suhu ja
valetada, siis pidi suu käe ära hammustama. Vähemalt keskajal nii olla
olnud... Kaas seisab hetkel eelpoolmainitud kiriku esikus ja kõik saavad
sellesse masinasse oma näpud toppida. Võib-olla seisnes keskajal
teatud tehniline küsimus ka selles kirvemehes, kes kaane taga varjatult
seisis ja valetajatel käsi raius... Me kahjuks oma kätt restkaevu
toppida ei saanud, vaid nägime ketast ukselt vilksamisi. Kui jõudsin fotoka välja võtta, aktiveerus uksel seisev Hüdra onutütre poeg ja
sisuliselt viskas meid kirikuukselt tänavale tagasi.
Chiusa! Chiusa!
Ju siis oli suletud... Aga see selleks. Tegelikult ma ei kavatsenud
nagunii kätt kaevukaande pista - no mine tea. Pole ka hullu, sest hoopis
põnevamad asjad terendasid teise pool teed: üks ümmargune sammastega
maja ja üks kandiline sammastega maja...
Forum Boarium oli endisaegsele kreeka asundusele peale ehitatud turg,
kus kaubeldi peaasjalikult kariloomadega. Ka olla turuplats olnud kohaks
kus 264. a eKr peeti esimesed gladiaatorite võitlused. Turg asus (asub
praegugi) Tiberi kaldal, suur osa kaubast toodi kohale jõgepidi. Turu
kohta kirjutatakse järgmist (#mobile.060608.it.../
foro-boario):
"The Forum Boarium was the space given over to the cattle market
and was situated between the Tiber and the Capitoline, Palatine and
Aventine hills. According to tradition, when Hercules arrived in
this area with Geryon’s oxen, he was robbed of these by the giant
Cacus, who lived in a cave at the foot of the Aventine hill. After
slaying the giant, Hercules was honoured as a god by the ancient
dwellers of the Palatine hill, the Arcadians, who are said to have
dedicated an alter to him – the Ara Maxima. The tufa stone core of
this altar is housed inside the Church of Saint Mary in Cosmedin.
The area, which in remote times had a marsh called the Velabrum, was
reclaimed by the Etruscan kings (6th century BC) by building the
great sewer, the Cloaca Maxima, and the remains of its arches are
still visible. The reign of Servius Tullius (6th century BC) is
considered the time when the Tiber port was built and which extended
where the Rome registry office building (the “Anagrafe”) is today...."
Turu paljudest ehitistest on täna olemas kaks Rooma Vabariigi aegset
hoonet: Hercules Oliviariuse ja Portunuse tempel. Viimane võis olla
jumal Portunusele pühendatud tempel, keda kummardati kui turul
vältimatut lao ja aida, uste ning võtmete jumalust. Turujumala
tempel pidavat olema Roomas üks terviklikumalt säilinud
vana-roomaaegseid ehitisi üldse - hoone rajati arvatavasti juba IV saj
eKr. Selle portikuse imetlemine, õigemini pildistamine, tõsi küll, on
komplitseeritud, sest see avaneb kõrvaltänava poole ja lisaks on maapind
paarituhande aastat taguse ajaga võrreldes oma poolteist meetrit, tänu
tänavate tõstmisele, kasvanud.
Portunuse vastas asub 2009. a rekonstrueeritud ümartempel, mida kaua
aega peeti hoopis Vesta templiks. See on palju kergemini vaadeldav ja
mitmest küljest. Tempel on Portunuse templist pea sajand noorem, kuid
siiski eriline- see on Rooma vanim marmorehitis. Tempel on pühendatud
Heraklesele. Miks talle? Lõvinahas kangelane oli muuhulgas ka
oliivikasvatajate ja - müüjate kaitsja. Peamine põhjus templi
ehitamiseks oli siiski
Neljandale Makedoonia sõjale järgnenud
nn Ahhaia sõda, milles roomlased lõid kreeklasi 146 a eKr. Roomlaste
sõjapäälik
Lucius Mummius Achaicus, kes sõda
juhtis, laskis templi ehitada võidu tähistamiseks. Selle härra juhatuse
all hävitasid rooma väed Korintose, mis sisuliselt tähendas vana vaba
Kreeka lõppu. Samal aastal hävitati ka Kartaago (küll ühe teise rooma
sõjapealiku juhtimisel). Ma ei saa midagi parata, aga too ümartempel
tundub naljakas. Sambad kuni katuseni on ok, kuid siis see savitellisest
katus seal otsas on kuidagi kohatu. Kas on küsimus selles, et puudub
arhitaavi osa või milleski muus, ma ei tea, aga tunne on nagu oleks
midagi puudus. Kui
mõtlen
Delfi ümartempli varemele, siis sellel
nagu oli arhitaav olemas. Aga eks nad siin teavad paremini...
Heraklese tempel
| Üles |
Portunose tempel
| Üles |
Kui ma parajasti Portunuse templit ühe naabermaja trepilt pildistada
proovisin, parkis turistidest vanapaar oma rendiauto loomulikult täpselt
kümnesse ja jäi siis maja ette asjalikult arutama paberkaardil oma
edasisi plaane. Kui me lahkusime, siis nad jäidki arutama ja kui nad
vahepeal ei ole surnud, siis arutavad nad arvatavasti seal tänaseni.
Tänu sellele ent komistasime otsa ühele majale, mis ilmselt
turistilõksude annaalides leiab kajastamist kusagil Z-kategoorias.
Naljakas torni moodi maja äratas mu tähelepanu sellega, keegi oli
tellismajale sisse ladunud kauni kunstipärase karniisi ja teinud rea
seinakaunistusi, millest eriti lahedad olid pilastrid: rohmakad sambad
ja nagu rottidest näritud kohmaka käega vormitud kapiteelid päädisid
väga kaunilt välja töödeldud paneeliga. Ilmselgelt kasutas
keegi ära naabrusest leitud vanu kive, millega oma maja ehtida. Tegin
klõpsud ja astusime edasi... Kui Tartus hakkasin asja uurima, selgus,
Turujumala templi vastas asub Crescenzi perekonnale kuulunud keskaegne
maja. Tornikujulise maja ehitas Tiberi kaldale
Nicola dei Crescenzi X sajandil pKr kontrollimaks
Fabrizio silda Tiberil. Kummalised fassaadid rüütavad aga
omasuguste hulgas vanimat ja eramajade seas ka ainukest säilinud
keskaegset hoonet Roomas. Votsiis...
Tänud vanapaarile, kelle pärast see maja silma jäi!
Pusle Casa dei Crescenzi ees
| Üles |
Forum Boariumi kolmas
vanake:
Januse triumfikaar
| Üles |
Meie
jalutuskäigu järgmiseks suurepäraseks avastuseks oli Marcelluse teater.
Tegelikult oli see ka tšekklistis, kuid plaanide B poole peal, sest ma
ei arvanud, et sinna jõuame. Et aga nüüd sellest mööda vantsisime,
siis olnuks patt sisse keeramata jätta, seda enam, et Marcelluse teater
ja selle naabruses olev varemeteväli on külastamiseks tasuta.
Ma pole
varem Marcelluse teatrit näinud, mistõttu mu esimene siiras emotsioon
oli: - Vau!. See on sama muljetavaldav kui Colosseum! Ok, väiksem ja
rohkem aja jooksul ehitustega koormatud, kuid siiski, väga kihvt!
Tegelikult ei ole seal vaid Marcelluse teater - viimane on vaid ehk
kõige kogukam ja paremini hoomatav: sellega piirneb rea templite
varemeid, millest ehk tuntum on ca 770 a pKr kirikuks ümber ehitatud
Porticus Octaviae. Enamus neist said 442. a maavärinas kõvasti pihta
ning lammutati hiljem või ehitati juba keskajal ümber. Porticus Octaviae
on selles mõttes õnnelikum, kuna ta ehitati ümber kirikuks ja tänu
sellele säilitas vähemalt mingi mahu, kuigi portikus ise on üsna toorelt
ühelt polt poolenisti ümarkaarega seinaga täis laotud. Tiibadel asunud
Jupiteri ja Juno templid, mis olid ühendatud omavahel kaaristutega, on
tänaseks kadunud. ...Nagu ka templid Marcelluse teatri vastas, mida
markeerivad vaid vundament ja üksik nurgakolonn. Marcelluse teater ise,
olgugi, et vaid osaliselt, säilis, nagu Colosseumgi, vast vaid tänu oma
massiivsusele - seda oli liiga tülikas tervenisti laiali tassida või
maani lammutada. Tegelikult poleks võib-olla täna näha praegusest
pooltki, kui 1930-tel polnuks algatatud projekti Marcelluse ümbruse
lahtikaevamiseks. Tööde käigus eemaldati kogu keskaegne kihistus, sh
hooned, peale ehitatud tänavad jm, kuni antiikse tänavapinnani -
1920-tel oli Marcelluse teatri alumine kaaristu tänu tänavate tõstmisele
peaaegu täielikult maasse peitunud.
Käsu
Marcelluse teatri (Theatrum Marcelli) ehitamiseks andis
Julius Caesar, kuid enne labidate mulda
löömist jõuti ta mõrvata (...Ka Sina, Brutus!), mistõttu tööd lõpetas a
12 eKr
Augustus. Ma arvan, et kumbki neist
härrastest ei vaja täpsemalt tutvustamist... Augustusest ehk niipalju,
et tema jõudis oma neljakümneaastase valitusaja jooksul Roomat kõige
rohkem tuunida - Marcelluse teater ja selle ümbrus on sellest ka väga
heaks näiteks. Augustus olevat öelnud, et:
"Ma leidsin Rooma tellistes, aga jätan selle maha marmoris".
Kui
palju oli sellest butafooriat
on omaette teema. Tulles tagasi teatri
juurde, siis ehitati see klassikaliste kreeka teatrite eeskujudel.
Oma nime sai see Augustuse noorelt surnud vennapoja, Marcus Claudius
Marcelluse, järgi, kellele ehitis pühendati. Teatri ehituseks lammutati
Circus Flaminius - üks Rooma varaseimatest kaarikute ringradadest ning
Apollo tempel demonteeriti ja pandi üles mõni meeter eemale. Teatri
lahendus olnud nii õnnestunud, et see muutus impeeriumis omaette
standardiks, millest juhinduti edaspidi teatrite ehitamisel.
Mark Cartwright kirjutab
(#ancient.eu):
"The theatre had a capacity of between 15 to 20,500 spectators and
its semicircular travertine façade originally had two tiers, each
composed of 41 arches. The lower tier had Doric columns, the second
tier Ionic and the top attic probably carried Corinthian pilasters.
The arches led directly to the lower seats of the cavea and to
stairs leading to the second tier corridor which had steps leading
to the attic and the highest seats which were probably made of wood.
The first events held at the theatre were the Secular Games of 17
BCE but it was not officially inaugurated until 13 or 11 BCE. In its
heyday the theatre hosted such cultural events as plays, musical
contests and poetry recitals. However, with the increasing
popularity of circuses and gladiator games held in the Circus
Maximus and Colosseum, the theatre fell into disuse. Indeed, in the
4th century CE, material from the theatre was used in other building
projects, in particular, the bridge of Cestius."
300-teks
oli teater kaotanud oma funktsooni ja seda lammutati jõudumööda
ehitusmaterjali hankimiseks.
Petronius Maximuse ajal seda pisut
tuuniti ning hoone struktuurid kasutati ära sinna elamute rajamiseks.
Keskajal läks see Fabii perekonna valdusse ning ehitati ümber
kindluseks. 1550-tel ehitati teater Baldassare Peruzzi kavandite järgi
ümber paleeks ja tuuniti veel XVIII sajandi algul Orsini perekonna
eestvõttel, millest alates kandis nime Palazzo Orsini.
Marcelluse teater
ja Circus Flaminius
| Üles |
Portico d'Ottavia
(Chiesa
di Sant'Angelo in Pescheria)
| Üles |
Chiesa di Sant'Angelo in Pescheria
| Üles |
|
Piazza del Campidoglio
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Kapitooliumi plats
| Üles |
Liisa kibeles Kapitooliumile, kuigi mina tahtnuks Marcelluse ümber pisut
enam kolada. Kiirustasime siis minema. Seda enam olin ma üllatunud,
kui ühel hetkel märkasin, et Põnn on jäänud kaugele seljataha ja vahib
taevasse. Pöörasin siis pilgu üles minagi. Taevas oli täis musti täppe,
kes moodustasid imetabaseid mustreid. Varasematel reisidel olin ma seda
fenomeni näinud, ent Liisa jaoks oli see täiesti uus kogemus.
Linnuparved kihutavad siia ja sinna, formeeruvad südameteks, amööbideks,
karumõmmideks ja taevas teab veel milleks. Liisa küsis lõpuks ühelt
politseinikult lindude kohta ja sai vastuseks, et nood linnud harjutavad
lõunasse lendama ja teevad seda mõne päeva igal sügisel. Sel aastal
olevat neid aga kuidagi väga arvukalt.
Kui uskuda ajakirjandust, siis olevat
tegemist mingite kuldnokkadega. Meil ma neid küll niiviisi harjutuslende
tegemas näinud ei ole. Vanas Roomas ent oli sügiseste linnuharjutustega
päris tõsine teema. Nimelt usuti, et jumalad
saadavad oma lähiaja kavatsuste kohta vihjeid
läbi
taevasse tekkivate linnuparvevigurite...
Lõpuks maandusime Kapitooliumi
künkal. Võtsin koha sisse ühel pingil vaatega Marcus Aureliuse
ratsamonumendile (õigemini selle koopiale, sest originaal asub
muuseumis) ja
Kapitooliumi muuseumi peahoonele ning
otsustasin ära kasutada viimaseid valguseraase
Michelangelo väärt loomingu
skitsimiseks. Liisa võttis fotoka ja läks linde ning ehavalguses
Kapitooliumi-Foorumi vaateid pildistama.
Kapitooliumi küngas asub Rooma südames, antiikse Foorumi ja Marsi
väljaku vahel. Künka nimi tuleb oletatavasti sõnast "pea" - "caput".
Peateemaga on see lugu, et kui Rooma esimeste kuningate ajal, täpsemalt
vist Tarquinus Superbuse poolt kaevati künkale Jupiteri templit, satuti
vanale kalmistule. Kuna maa seest leiti pealuud, siis sellest ka nimi.
Nii räägib legend. Romuluse ja Remuse eelselt olnud küngas pühendatud
Saturnile (praegune Saturni templi pire asub otse künka jalamil
Foorumil). Romulus ehitanud künkale Jupiteri templi peale edukat
nagelemist kohalikega (Sabiini
naiste röövimise lugu...), talle järgnenud kuningad ehitasid
juurde Minerva ja Juno templid. Kusagil Foorumi pool olnud ka Vulcanuse
tempel. Jupiteri templeid olnud aga künkal lausa mitu. Aeg läks, templid
kadusid. 1100-tel võttis mäe üle paavstile alluv linnavalitsus, et
paavstivõimu vastu protestivale rahvale oleks üheselt selge, kelle käes
on linnas võim. Sama tänasest hommikupoolest juba vana hea tuttav paavst
Paul III tahtis muljet avaldada Karl V-ndale, kes plaanis Roomat
külastada 1538. a. Seepärast tellis ta Michelangelolt projekti künkal
oleva hoonestuse soliidsemaks muutmiseks. Põhimõtteliselt plats
praegusel kujul ongi selle projekti tulemus. Mida Karl V arvas, ei tea,
kuid
Michelangelo sooritus on, tänu
optilistele pettustele platsi lahenduses, mis lasevad raekojal paista
kõrgemal ja suuremana (trepid üles, hoonete kiiva paigutuse ja ovaalse
plastsi kujuga saavutatud võltsperspektiiv jne), taas üheks tõestuseks
meistri suurusest. Naljakas seejuures on, et platsil olles tajudki
seda nelinurksena ning platsi ornamenti ringina. Alles siis, kui hakkad
teadlikult mõõte võrdlema raekoja poolses ja treppide poolses küljes,
avastad, et kõrvalhooned on nurga all..
Mõne aja
pärast saabus Liisa, kes ütles, et nüüd ta tahab küll süüa...
Õpivad lendama
| Üles |
Issi, vaata! Vaata, mida linnud teevad!
| Üles |
Campidoglio
| Üles |
|
Forum Romanum
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Forum Romanum
| Üles |
Ja siis jalutasime läbi Foorumite Colosseo
peatuse poole, tänavamuusikute, nodimüüjate, hängivate teismeliste
jõukude, kerjuste ning sumedat õhtut kuldselt valgustatud varemete vahel
nautivate turistidest vanapaaride vahel...
Foorum,
foorum, foorum... Foorum siin ja Foorum seal... Kui räägitakse
Foorumist, mõeldakse sageli kogu varemetevälja, tegelikult on neid siin
mitu ja mitmel erineval ajal mitme pääliku sigitatud... Nagu näiteks Traianuse foorum, mis
Palatinuse mäelt vaevu kätte paistab (ja kuhu me jõudsime alles
õhtuhämaruses):
"It is the last imperial
forum built in Rome civilization at 112 AD and it acts as a formal
gathering place to all Romans. It is built to ensure the popularity
of Trajan Emperor and to prove that he belongs to Rome since he is a
non-Italian emperor. The architect behind this project is
Apollodorus whom is a Greek and is Trajan’s chief architect. The
forum basically consists of elevations of arcades and statues, with
spaces like market, library and a huge public square in the middle.
There is a column with carvings that depict Rome’s military success.
The building is so grand that it is of marble flooring and bronze
roofing. Besides it, there is the Trajan’s Market which is the world
first shopping mall with five floors and over 150 shops."
# vincentloy.wordpress.com/... seven wonders of ancient rome
Peatusime korraks Piazza
Venezial, et visata peale pilk õhtupimeduses ergavale Altare della
Patriale. Kirjutusmasinaks sõimatud monumenti seostatakse paljuski
Mussoliniga, kuid fakt on see, et monumendi rajamine oli ette võetud
juba varem (projekt valmis 1880-tel, ehitust alustati 1911) ja kuna asja
ehitus jäi 1920-1930-sse, siis Mussolini lihtsalt kasutas võimalust ja
rakendas selle oma propagandamasina ette.
#.understandingitaly.com... /altare della patria
kirjutab:
"The 'Altar of the
Fatherland' (Altare della Patria) is the largest national monument
in Italy and it was inaugurated by King Vittorio Emanuele III during
the 50th anniversary of the unification of Italy at the Universal
Exhibition on June 4th 1911. The monument was originally designed to
commemorate King Vittorio Emanuele II of Savoy. He was the first
king of Italy and was known as the 'Gentleman King' and the 'Father
of the Nation'. The monument is dedicated to him and with him the
whole Risorgimento (the movement which led to the unification of
Italy). For this reason it is often known as the 'Vittoriano'. It is
the central section of the monument that is known as the 'Altar of
the Fatherland' (Altare della Patria), a name that quickly came to
represent the entire monument. This section was designed by the
sculptor Angelo Zanelli from Brescia and it was inspired by the
Eclogues and Georgics of Virgil. The 'Tomb of the Unknown Soldier'
was added on November 4th, 1921. /.../ As was often the case
for other monuments, several artists and architects were involved in
the work. After the death of Giuseppe Sacconi in 1905 it was taken
over first by Gaetano Koch, then Manfredo Manfredi and finally Pio
Piacentini. The work on the monument was finally completed in 1935,
long after its inauguration in 1911. The 'Vittoriano' was built in a
neoclassical style with techniques which were very advanced for its
time. These techniques celebrate the grandeur of Rome, the elected
legitimate capital of Italy, the unity of the country and the
freedom of its people."
Vot siis... Aga kõigest sellest hoolimata on see monument pisut nagu
liiga suur ja pisut nagu liiga ülbe selle kõige kõrval, mille üle ta
praegu visuaalis valitseb ja oma perfektses klassikalise orderis
templite ja tiivuliste hobustega kaarikutega mõjub nagu pisut
irvitavalt. Või tuleb see pimedusest ja sellest, et kõnnitud on üle
23000 sammu ja magu mõtleb, et ju on vist kõri juba läbi lõigatud...
Rahu, varsti saab! Veel tiir ümber Colosseumi ja siis tõesti läheme metroosse.
Forum Traiani/Piazza Foro Traiano
| Üles |
Altare della Patria/Vittorio
Emanuele II Monument
| Üles |
Kirjutusmasina valvurid
| Üles |
Õhtu hakkab tulema...
| Üles |
|
I Butteri
Eelmine |
Järgmine |
Üles
T õesti
hea koht! Parim pitsa peale šokolaadi peal tiksutud päeva!
Aadress on:
Piazza Regina Margherita, 28,
00198 Roma RM, Italy
Pizza pizzatükkidega...
| Üles |
|
Piazza del Popolo
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Piazza del Popolo: Santa Maria dei Miracoli
| Üles |
Palju õnne, Liisa!
Nii on, 18! See pole enam naljaasi :). Viskasime hommikul oma paar
kodinat kähku kokku ja otsustasime, et täna hommikul ei hakka
hommikusööki Coopi andidega kombineerima, vaid vaatame, millega hotelli
köök välja reklaamitud 6 euroga üllatada suudab. Üldiselt on hommikusöök
Itaalia hotellides pigem nirupoolne - selles mõttes elab iidne
traditsioon tänaseni. Ega nad isegi hommikul väga söögiga laiuta - magus
saiake vms ja sõrmkübaratäis tapjakohvi otsa. Õhtusöök on aga hoopis
teine asi... Ent meie üllatuseks ja nagu Liisa pidupäeva puhul leidus
buffees nelja sorti kooki, isegi sinki, juustu, vorstikesi. Täiesti ok.
Kui välja arvata piinlikuvõitu, kuid hästi lahenenud seik
plahvatusohtliku jogurtimasinaga, siis kujunes hommikueine täiesti
toredaks sünnipäeva hommikuks - nautisime seda kõike kahekesi suures
restoranisaalis. Mulle meeldis sealne kohviautomaat, mis nägi välja sama
lihtne nagu lennuki armatuur, ok, kellasid oli ilmselt vähem, aga nuppe
samapalju... Kohvi tõi Itaaliasse
1592.a. Padova ülikooli botaanikaprofessor
Prospero Alpini
(vt ka
2014. a Itaalia reisikiri)
ja sellest ajast alates tehakse seda sajal erineval moel, mistõttu võib
öelda, et Itaaliasse tasuks minna ka lihtsalt kohvituurile - ma arvan,
saaks väga vinge reisi. Niisiis, meie hotelli massinast sai
välja võluda peaaegu kõiki neid allpoololevaid joogitüüpe va correto
ja genovese...:
caffè classic - sõrmkübaratäis espressot - eestlase jaoks
arusaamatult kange ja kirjeldamatult pisike;
doppio - kaks sõrmkübaratäit espressot - eestlase jaoks ei ole
tassi vaadates koguses vahet lihtsalt espressoga näha;
ristretto - sõrmkübaratäis musta tapjakohvi - eestlase jaoks
võiks vabalt ka espressoks nimetada;
corretto - grappa, amaretto või sambucaca maitsestatud kohvi, ehk
teisisõnu - korda tehtud kohvi;
lungo - espresso, pikendatud pisukese kuuma veega;
americano - espresso, pikendatud lungoga võrreldes kahekordse
koguse kuuma veega (eestlase jaoks - noh nagu umbes 4 sõrmkübaratäit);
macchiato - piimaga kohvi; tänu tilgale piimale on kogus hästi
pisut suurem;
schiumato - must kohvi piimavahuga;
cappuccino - sõrmkübaratäis tapjakohvi rammusa piima ja
piimavahuga - kogus on espressost siiski pisut suurem
caffè latte - nagu kaputsiino, aga tänu suuremale piimakogusele
on seda tassis rohkem - vähemalt tassi suurus on tavaliselt suhteliselt
paljulubav;
latte macchiato - see on juba sobilikum südamehaigetele - poolele
tassile kuumale või külmale piimale lisatakse tilk kohvi;
marocchino - kakako või/ja šokolaadiga kohvi; vahel pakutakse
isegi päris normaalse suurusega tassis;
genovese - kaputsiino, aga espressotassis...;
decaffeinato - kohveiinivaba.
Mulle meeldib kohvi, mis tähendab seda, et eestlasele tüüpiliselt joon
seda lüpsikust pisut väiksemast anumast. Et mulle üldjuhul piimaga kohvi
ei meeldi, siis ei orienteeru ma kunagi neis latte-matsiatodes jne.
Alati on kindlapeale minek americanoga, kuid elu on õpetanud, et isegi
americano võib koguse või kangusega (sõltuvalt riigist ja viisist
kuidas seda tehakse) pettumuse valmistada. Ja nii juhtus meie hotelli
kohvimassinaga - ameeriklase kohv oli... väga väike. Aga, mehed ei nuta!
Õpetan nüüd mooduse, kuidas teha Itaalias üks hommikuks sobiv
eesti-soome kohvi. Selleks tuleb võtta suurem teetass, lasta
kohvimasinast 2 laksu lungot või doppiot ning siis sinna tee jaoks
mõeldud kuum vesi otsa - saab just nii pika ja kange, kui tass
võimaldab. Seda hirmu, et äkki jääb lahjaks, ei ole, sest sellist mõõtu
tasse nagu enamus eestlasi kohvi joomiseks kasutab, lihtsalt kätte saada
ei ole - neid kasutatakse siin riigis ilmselt loomade jootmiseks.
Porta della Popolo
| Üles |
Astusime läbi Paplite värava hommikusele, veel
pisut öist kargust õhkavale platsile. Piazza del Popolo ei olnud
tegelikult Liisa valik, kuid ta ei hakanud valju häälega mu
agitatsioonile vastu vaidlema ka. Hommikupäike kallas platsi üle kirka
valgusega, rahvast jalutas ringi üsna vähe. Seadsime sammud platsi
keskel turritava iidse Ramses II obeliski juurde ning võtsime aset
lõvidega ehitud purskkaevu serval. Meie kõrval harjutasid ilmselt mõne
ülelombi ülikooli tudengit perspektiivi joonistama - Einsteini moodi
professori pilgu all aeti paika horisonti ja fookust. Mis teha - see on
nakkav ja nii jäime meiegi, küll professori vaateväljast targu eemale,
skitsima...
Piazza del Popolo tähendas algselt eesti keeli
Paplite väljakut (tuleb ju dendroloogialoengust meelde - Populus
tremula - harilik haab :)), praegu tähendab see Inimeste väljakut;
ma eelistaksin vanemat nimetust (no seda vahetevahel seostatakse nime
poolest ka pappidega-paavstidega).
Paplite väljak asub umbes Rooma
välimise linnamüüri (Aureelia müür - ehitati II sajandil pKr)
põhjavärava kohal ja see on alguspunktiks kolmele tänavale: Via del
Corso, Via di Rippetta ja Via del Babulino, mis kahe peaaegu sarnase
kiriku vahelt ja külgedelt platsi lõunaservas kiirtena hargnevad. Kuigi
praegune platsi disain pärineb Giuseppe Valadieri projekteerimislaualt
1811-1812, on platsi disain vanem ja üks neid vastureformatsiooni
sünnitatud ilmaimesid, mis mõjutasid (mõjutavad ilmselt läbi
transformatsioonide tänini) järgnevate sajandite jooksul Euroopa ja
Uue-Maailma linnaplaneerimist. Võlgneb selle Rooma Sixtus V-le ja
Domenico Fontanale, kes paavsti mõtted viisakal kujul linnaplaanile
seadis:
"He (st siis Sixtus V) said it was "not
manipulation of mass but as articulation of experience along an axis
of movement through space" (Bacon 167: 123). Pope Sixtus V developed
a plan for Rome that organized the whole city around several key
points in space that relate to each other over the expanse of the
city. Utilizing major landmarks, he located 4 obelisks across the
city that allowed clear visual connections and movement between them.
This established a framework for future development that is visible
in Rome today. This did more for Rome than any single building
project could have ever accomplished. It provided a simple and
understandable framework for future building that would continue
long after his papacy. Most of the work that is visible today in
Rome that was a direct result of this vision was constructed after
his death in 1590. The pattern he developed was based on providing a
clear defined circulation pattern for the destinations of the
pilgrimage to the seven churches of Rome that were scattered about
an open, undefined landscape. The realization of his plan was not
due to his individual power as a Pope to influence design and
building in Rome but was due to the clarity of the message delivered
in the few small, simple projects that he completed./.../ The idea
of relocating several existing obelisks to key locations helped to
direct the development of circulation paths between them in straight
avenues that converge on the obelisks but also influenced the space
that surrounded each one and along the connecting paths."
#courses.umass.edu/... Italy/
Platsi keskele veeti Augustuse poolt Circus
Maximusele püstitatud Egiptusest 10 a eKr ära taritud obelisk. Obelisk
originaalis asus Heliopolise päikesetemplis ja oli algselt pühendatud
vaarao
Seti I-le, Ramses II, kes oli tema
poeg, tuunis selle ühe külje vastavalt omadele
soovidele - kõik härraste mõtted on ka täna täiesti olemas ja loetavad.
Aga ei jäänud see oma kohale: Augustus laskis obeliski ära tuua Egiptuse allutamise auks.. Obeliski
asukoha, nagu ka platsi algse asendiplaani, pani paika Fontana,
kaksikkirikud platsi servas kavandas Carlo Rainaldi ja need lõpetasid
Fontana koos Berniniga. Obeliski ümber asus algselt, üllatus-üllatus,
Giacoma della Porta kujundatud tagasihoidlik purskkaev. Juba mõnikümmend
aastat hiljem ehitati Pius IV tellimusel Nanni di Baccio Bigio kavandite
järgi Porta Flamini värav kohta, kus linna (platsile) suubus iidne Via
Flaminia, et linna saabuvaid palverändureid üllatada. XIX sajandi algul
disainiti plats tänasele kujule.
#aviewoncities.com/... piazzadelpopolo kirjutab:
"In 1815 to 1816 Giuseppe Valadier
redesigned the Piazza del Popolo by adding walls around the square,
giving the piazza its current oval shape. He also added the central
fountain and the four Egyptian lions around the obelisk. The walls
are adorned with statues of sphinxes, created by the Italian
sculptor Giovanni Ceccarini. It is thought that Valadier also
designed two fountains that were integrated into the walls around
the Piazza del Popolo. Ceccarini was again responsible for the
creation of the marble sculpture groups and he worked on the statues
from 1818 to 1824. The fountain on the western end of the square is
the Fontana del Nettuno (Neptune Fountain) and shows Neptune
accompanied by Tritons. The fountain opposite the Neptune Fountain,
at the foot of the Pincio Gardens, is known as the Fontana della dea
di Roma (Fountain of the goddess of Rome). The central figure is the
goddess Rome, flanked by allegorical figures representing the rivers
Tiber and Aniene. Below the goddess is a statue of a she-wolf,
suckling Remus and Romulus, founder of Rome"
Piazza del Popolo oli üks Valadieri suurimaid
projekte Roomas, ehk märkimisväärsematest töödest on veel Tituse
triumfikaare restaureerimine ja Villa Torlonia - seesama majake, mis
pole kaugel meie hotellist.
Piazza del Popolo ühes ühe vanima Rooma
maanteega, Via Flaminiaga, tänase Via del Corsoga, on maamärgi ja ajaloo
verstapostina võib-olla turistilõksuna isegi mitte nii tuntud ja jääb
Peetri platsi varju, kuid arvestades seda ajalootaaka, imelisi kirikuid
(täis suurepäraste meistrite töid) selle ümber, antiikset linnamüüri, Villa Borghese aedu jne, mille kõigega see piirneb, siis jätkuks seal
vaatamist üsna mitmeks päevaks, kusjuures seal kolamine võib huvilisele
olla isegi põnevam kui Vatikanis. Seejuures pole vaja seista sabades,
ega võidelda oma pildistamiskoha pärast. Kahjuks meil seekord seda aega
käepärast ei ole...
Jäime Ceccarini poolt obeliski kõrvale seatud
lõvide käpavangu pea tunniks, skitsisime ja vaatasime lihtsalt
inimesi...
Piazza del Popolo
Ramses II obeliskiga ja ilma
| Üles |
Piazza del Popolo
| Üles |
|
Via del Corso
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Seebipood
| Üles |
Jalutasime mõnusas päikesesoojuses mööda Korsot, nagu seda saksapäraselt
kirjutatakse. Ladinapäraselt tuleb see sõnast "corso" - hobune.
Hobustega on antiiksel maanteel palju asja, ent konkreetselt Korsol
seostub see karnevalidega, mille osaks olid ka näiteks hobuvõidusõidud.
Viimastest räägib Goethe 1788. a oma Itaalia reisikirja teises raamatus,
kus pühendab karnevalidele Korsol terve peatüki.
Korso on tänases Roomas pea
1,5 kilomeetrine jalakäijate tänav ja osa nn
Tridentest - Rooma kesklinna šopahoolikute kaitsealast;
selles mõttes ei ole peatänav midagi erilist: ikka needsamad suurte
peente kaubakettide butiigid, mis igal pool mujalgi, sekka mõned
kastanimüüjad ja toredad koogi- ning jäätisepoed. Muidugi igat liiki
politseinikke soomusautode, kaubikute, mootorrataste ja igasuguste
sõiduautodega. Korso ühendab Piazza del Popolot Piazza Veneziaga,
Vanas-Roomas ühendas tollast linna keset põhjapoolsete linnaväravatega.
Korso tänasel asukohal ehitati juba aastal 220 a eKr suure sõjamehe ja
kahekordse konsuli
Gaius Flaminiuse käe all (tema
laskis ka ehitada kaarikute võidusõiduraja kohale, kuhu paarsada aastat
hiljem ehitati Marcelluse teater). Muidugi ei ehitatud teed päris
suvalisele kohale, enne seda oli olemas juba etruskiaegne rada,
roomlased muutsid selle moodsaks maanteeks tollases tähenduses. Augustus
laskis selle korda teha, mis tähendas korralikke kivisildu, triumfikaari
jm - nagu pensukad tänaste kiirteede ääres. Via Flaminiana algas
Foorumi eest (tollal Porta Fontinalis, mis oli vanima kindlustatud
linnakeskme värav) ja viis Roomast Aadria mere äärde. See oli aastaid
kõige olulisemaks maanteeks Roomast põhja poole.
Britannica kirjutab:
"The first of the great
Roman roads, the Via Appia (Appian
Way), begun by the censor Appius Claudius Caecus in 312 bce,
originally ran southeast from Rome 162 miles (261 km) to Tarentum (now
Taranto) and was later extended to the Adriatic coast at Brundisium
(now Brindisi). The long branch running through Calabria to the
Straits of Messina was known as the Via Popilia. By the beginning of
the 2nd century bce, four other great roads radiated from Rome: the
Via Aurelia, extending northwest to Genua (Genoa); the Via Flaminia,
running north to the Adriatic, where it joined the Via Aemilia,
crossed the Rubicon, and led northwest; the Via Valeria, east across
the peninsula by way of Lake Fucinus (Conca del Fucino); and the Via
Latina, running southeast and joining the Via Appia near Capua.
Their numerous feeder roads extending far into the Roman provinces
led to the proverb “All roads lead to Rome.” The Roman roads were
notable for their straightness, solid foundations, cambered surfaces
facilitating drainage, and use of concrete made from pozzolana (volcanic
ash) and lime. Though adapting their technique to materials locally
available, the Roman engineers followed basically the same
principles in building abroad as they had in Italy. In 145 bce they
began the Via Egnatia, an extension of the Via Appia beyond the
Adriatic into Greece and Asia Minor, where it joined the ancient
Persian Royal Road. "
Via Flaminiana mängis olulist rolli Rooma väe
mobiliseerimisel ja liigutamisel 219 a. pKr Hannibali vastu, kui see üle
Alpide tuli, aga ka näiteks Caesari aegsetes omavahelistes
nägelustes. Tavapäraselt aga veeti sedapidi sisse suur osa Roomas
tarbitud veinist ja oliiviõlist. Et linn kasvas pigem lõunasse, jäi
Korso linnamüüripoolne osa sajanditeks linna äärealaks, mistõttu
kardinal Pietro Colonna soovil ehitati 1346. a Korso
lähedale San Giacomo degli Incurabili - haigla, mille primaarne
funktsioon oli tegelda süfiliitikutega, hiljem ka vaeste
palveränduritega.
Colonnade klann oli muuseas üks
mõjukamaid keskaegses Roomas, aga see on juba teine lugu. Keskajal
kutsuti Via Flaminianat muuseas lihtsalt Ravenna maanteeks. Uue
hingamise sai tänav XVI sajandil, aga sellest juba Paplite platsi juures
sai kirjutatud.
Jalutasime peaaegu kuni Marcus Aureliuse
kolonnini, kuid otsustasime juba käeulatusse jäävale Veneetsia väljakule
uuesti mitte minna. Keerasime hoopis kõrvaltänavasse, et üles otsida
Liisa tšekklisti viimane objekt - Trevi purskkaev.
Via Corso
| Üles |
|
Piazza del Trevi
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Fontana di Trevi
| Üles |
P isut
enne keskpäeva jõudsime maailma ilusaimaks tituleeritud purskkaevu,
Trevi purskkaevu, juurde. Piazza del Popolo ja Korso olid mitte just
päris inimtühjad, siis Rooma kohta ikkagi üsna vaiksed, Trevi purskkaevu
ees käis täismäsu - oli raske leida kohta kasvõi lihtsalt
pildistamiseks, mahaistumisest rääkimata. Kuna meie lennuk pidi minema
hilisel pärastlõunal, siis olime plaaninud Trevi ääres tšillida ja
joonistada, aga esimese paari sekundi jooksul otsustasime püstijala isu
täis vaadata ja siis otsida mõne mõnusama koha.
Kui lõviosa purskkaevudest Roomas ilustavad või mõtestavad mõnd
väljakut, siis Trevi purskkaev markeerib ajalooliselt üht vanimat
veeallikat Roomas.
#walksofitaly.com/... trevi fountain
kirjutab:
"The fountain dates back to ancient Roman times, since the
construction of the Aqua Virgo Aqueduct in 19 B.C. that provided
water to the Roman baths
(mõeldud on siin siis Agrippa saunasid, mis asusid mitte kaugel
Pantheonist)
and the fountains of central Rome. It’s said that the Aqua Virgo, or
Virgin Waters, is named in honor of a young Roman girl who led
thirsty soldiers to the source of the spring to drink. The fountain
was built at the end point of the aqueduct, at the junction of three
roads. These three streets (tre vie) give the Trevi Fountain its
name, the Three Street Fountain."
Mingi
purskkaev asus praegusel kohal juba enne XVII sajandit, lood muutusid
huvitavamaks 1620-te lõpul, kui tollane paavst Urban VIII palus (ei
mitte della Portal seekord) Berninil teha uue purskkaevu kavandid.
Paavst suri ja asi jäi tegemata. Ja nüüd läheb põnevaks! Purskkaevule
tegid kavandeid veel mitmed arhitektid, kuulsamatest ehk Pietro da
Cortona, kelle meistritöid kunstnikuna võib kogeda rohkem Firenzes,
näiteks Palazzo Pittis või Palazzo Barbernis, Roomas pärineb temalt see
kauniskupliline kirik Foorumi Veneetsia väljaku poolses servas - Santi
Luca e Martina. Kuid on leitud ka meie Kadrioru-mehe, Niccolo Michetti,
kavandid Trevi kohta...
Praegune
versioone ent ehitati Nicola Salvi ja Alessandro Galilei (viimane oli
jah, "selle" Galilei sugulane) kavandite järgi 1730-1762. Salvi
siiski seda ei mõelnud ise välja, et panna kokku palee ja purskkaev -
selle olevat ta ikkagi adopteerinud Cortona tööst. Trevi purskkaev sai
Salvi elutööks ja ta jõudis enne manalateed minna, kui asi valmis sai.
Peale tema surma jätkasid sellega veel
mitu meest,
kelle hulgast lõpuks Pietro Bracci kavandite järgi lõpetati Trevi kandev
skulptuurigrupp: Oceanus, kellele sekundeerivad tiibadel Küllus ja
Tervis.
Trevi purskkaev on täis
loobitud metallraha - nägime isegi kümneid münte basseini lendamas,
lennutas sinna ühe Liisagi. See komme on üsna uus ja põhineb 1954 a USA
romantilisel filmil "Three
Coins in the Fountain", mille võtmestseenid koos
rahaloopimistega tehakse Trevi purskkaevul. Ma ei ole seda filmi näinud,
kuid kirjelduse põhjal võiks isegi vaadata - peetakse klassikaks.
Mündiviskamisega olevat lugu aga niiviisi, et kui viskad parema käega
üle vasaku õla vette õhe mündi, siis tuled Rooma tagasi, viska kaks
münti, armud mõnda kenasse roomlasesse/roomlannasse ja kui söandad
raisata kolm münti, siis abiellud temaga. Mündi suurus ei ole oluline.
Aga kui teed seda läbimõtlematult, siis on jama käes - münti tagasi
võtta ei saa: maagiliselt ja tehniliselt on see võimalik, kuid politsei
tiiki ronida ei lase ja kui siiski peaks õnnestuma vette minna ja oma
münt ära tuua ja kui siis mentidele vahele jääda - järgneb kopsakas
trahv. Ometi keegi neid münte sealt korjab, sest igapäevaselt seda
kohta külastavat rahvahulka arvestades oleks vastasel korral asi juba
kuhjaga raha täis...
Vaikelu
| Üles |
|
Piazza di Spagna
Eelmine |
Järgmine |
Üles
Piazza Barberini
| Üles |
Mingi
kummalise navigatsiooniime läbi suutsime Piazza del Popolo asemel
kõndida Hispaania väljakule, õigemini Trevi äärest lahkudes olime ühel
hetkel lähemal viimasele ja nii sinna end soojadele astmetele
päikesepaistele sirakile ka viskasime. November, +24C... Meie pikk
nädalalõpp Roomas hakkas läbi saama. Ma ei tea, kas ma tüütasin Liisa
oma Vana-Roomaga väga ära, kuid talle vargsi otsa vaadates tundub, et
võsuke on rahul... Ja isegi päike on pisut peale hakanud. Mina küll olen
rahul...
Aega on
selle hetkeni, mil peame hakkama end Piazza Barberinile metroopeatusse
sättima, ligi poolteist tundi. Meil on oliive, šokolaadi, juustu,
mulle mulliveini ja Liisale taas mingit müstilist puuviljasegu-jooki.
Võtame pliiatsid ja teeme selle reisi viimased skitsid.
Scalinata di Trinità dei Monti
| Üles | |
Circle K. Riia.
12.11.2018, kell 22.40
Eelmine |
Üles
Riia
| Üles |
Tee lennujaama läks peaaegu libedalt, ainuke asi oli pisut segasevõitu
liikluskorraldus Termini vaksalis, kui ei tahtnud sõita
Leonardo-Expressiga. No meie ei tahtnud ja seepärast muutusime korraks
üsna närviliseks perrooni nr 26 taga otsides. Ent nagu hommikul tegi
meie päeva Villa Torlonia päikeseline retseptsionist, nii aitasid ka
vaksalis kaks Leonardo-Expressi näitsikut meid kenasti õige teeotsa
peale. Kui siis veel ümberistumine rongilt rongile Ostia peatuses ka
kenasti õnnestus, võis öelda, et meie oleme teinud küll ausalt kõik
110%, et õigeks ajaks lennukile jõuda...
PS. Riias ootas tõeline koerailm...
|
|