Zuppa Romana...

Tripi kaart | Roomast... | Itaalia 2001 | Tagasi (reisikirjad)

Rooma reisikiri 9...12 november 2018

| Üles |

Rooma... Ajatu ja ajalik, vana ja uus, lummav ja eemaletõukav, vaimustav ja õõvastav, pulbitsev ja kihav... Ok, võib-olla siiski enam mitte nii muretu ja "roomalik" nagu 1960-te "La Dolce Vitas" või nagu veel mu oma mälestustes 2000-te algusest. Kuid siiski on kusagil alles see mõnus elus õhtune melu ja muretu (vähemalt näiliselt) ekstravertsus. Eriti tunneb seda mõnes "tundmatus" restoranis õhtul peale kella seitset, kui viitsida minna mõne metroopeatuse jagu eemale vanalinnast ja selle paarist "kohustuslikust" Itaalia turismitööstuse lipulaevast. Menüüs on, nagu Itaalia menüüs ikka, esialgu pitsa ja pasta. Aga kui selle itaaliakeelne versioon lõpuni veerida, leiab lihapalle, risottot, carpacciot, mereande - mida kõike veel ja loomulikult lõpetuseks kohustusliku sõrmkübaratäie tapjakohvi või limoncellot... Ja seda mõne Tartu bistroo hinnaga. Aga kui ristorante tundub siiski kallis või liiga tore ja kui ei häiri mõned kerjused, paar ülisõbralikku joodikut, kamp piirdeaial kõõluvaid teismelisi ninad moblades, täis pargitud kõnnitee, koerasitt ja muu kohustuslik sodi rentslis, võib minna eestlase jaoks juulikuiselt sumedas novembriõhtus mõnda põiktänava püstijala-pitsaletti ja võtta pool plaaditäit salaamipitsat, kõrvale pudel head külma Birra Morettit või mõnd alumise riiuli veini...

- 4.20, mister. Non ti preoccupare, sii felice!

- Kraatises! May I ask a glass of house wine?

Of course! "Kraatsies" is, by the way, in spanish, we say - grazie! And, mister, I recommend take bottle, will be much cheaper! Credimi...

- Yeah, right! I take then bottle. Grazie!

 

Jah, Rooma. Caput mundi... siin on kõiki ja kõike, alates keisrite suurust mäletavatest varemetest ning paavstide egoistlikest manifestatsioonidest lõpetades arvatavasti Duce tühikargamiste hulgast kõige märkimisväärsema sooritusega Kapitooliumi künka äärel -  Altare della Patria - lõpuni ehitamisega. Selle kõige sisse ja vahele jagub viimastest aastatuhandetest kõike, mida iganes inimene ette kujutada oskab. ...Et siis nagu kahe ja poole tuhande aastane kompott? Või pigem nagu  "Shrott nach 8 - Zuppa romana..."  Muidugi, loovides metroojaamast väljudes ümber Colosseumi voogavas meeletus rahvamurrus, jõuab kuumal sügishommikul Foorumi-loa lunastuse ootuses Via Aurelia nurgal kohale ka XXI sajandi reaalsus - soomusautod ja kuulipildujatega laigulised seiramas valvsal pilgul seda inimmerd. Neid on mujalgi, Piazza del Popolol, Via Corsol, metroos ja mõne suurema kaubanduskeskuse ees. Nad on palju murettekitavamad kui meeleheitliku tuututamise saatel ringikimavad munitsipaalpolitseiautod või sandarmid. "Laigulised" seisavad mornilt ja osavõtmatult, justkui kollaaži sattunud juhuslik ajaleheväljalõige. Samas on mupokate ja igat teist liiki politseiautode lakkamatu tii-daa, tii-daa, dii-taa ka nagu omamoodi XX sajandi "Traianuse sammas", midagi  filmidest kuuldud ja uitamistel nähtud eht-roomalikku-ehtitaalialikku, ilma milleta ei kujutaks seda tänavapilti ette. Vaadates üht sellist tumesinist lärmakalt ja kohutavalt asjalikult vilkurite unnates ringituiskavat pisi-fiatti meie kodu-metroopeatuse lähedal Viale Regina Margherital meenub tahtmatult itaallaste põhjanaabrite "Sandarm ja tulnukad" või poisikesena külakinos nähtud Itaalia-Prantsusmaa koostöös viiekümnendatel üles võetud komöödia - "Seadus on seadus" (La legge è legge). Loodetavasti ei sõitnud see konkreetne mupokas Margherital mõne seifilõhkuja pärast, vaid kiirustas nonna Mamma telefonikõne peale lihtsalt õhtusöögiks koju. Nii tahaks mõelda... Aga kasvõi need mitukümmend tuhat "kunstihuvilist" kes iga päev läbi Colosseumi tuiskavad, tahavad kõik kuidagi turvamist, vähemalt näilistki ja seepärast on need laigulised seal omal kohal. Iseasi on muidugi see, kui suur see reaalne kasu neist paarist soomukist Constantinuse triumfikaare taga tegelikult on.  Ja kadumas on nood kabiiniga kolmerattalised turule vuravad rollu-kastikad, artišokikoorma all lookas, mis veel paarkümmend aastat tagasi olid linnapildis nii tavalised. Võib-olla on see ainult minu isiklik segadus, aga ka rollusid tundus vähem, kuid see-eest on kõik kõnniteed täis pargitud autosid, sh ka minu "harjumuspärase" Itaalia kohta harjumatult palju suuri linnamaastureid. Samas kaks Eestis kaduvat "inimõigust": õigus igal pool suitsetada ja igal pool parkida on Igaveses Linnas täiesti elujõus...

 Mingi ebamäärane idee minna Rooma oli mu peakest vaevanud 2014. a Itaalia ekspeditsioonist saati, aga konkreetseks mõtteks vormus see alles paar kuud tagasi, kui mõtlesin, mida küll võiks 18 aastaseks saavale võsukesele kinkida. Miks mitte kaks ühes - teha koos Põnniga midagi lahedat tema sünnipäeval ja vaadata ära Carcalla termid - viimased olid olnud mu hinge peal veel kauem, juba 2001. aastast saati :). Seepärast, ühel oktoobriõhtul, Rooma-teemalisest mõttesähvatusest viis minutit hiljem, olidki piletid ja hotell bronnitud ning edasi jäi üle vaid pöialt pidada, et ma saladust liiga vara välja ei lobiseks... Nojah, võib-olla pidanuks kinkima lapsele elluastumise puhuks auto? Võib-olla uue läpaka? Kasuka? Mingi kuuenda "asja"? Ma ei tea. Ja ma ei oska eriti asjadest väga suurt lugu pidada. Mäletan, et ise sain 18 aastaseks saades mitmeid "asju" ja raha - kui palju ja mida täpselt, või mis ma selle eest ostsin - lihtsalt ei mäleta, antagu mulle andeks! Aga ma loodan, et ehk Liisa mäletab ka mitmete aastate järel peale pikka päeva varemetel seda Il Piccolo Diavolo-s söödud pastat või seda mõnusat pärastlõunast peesitamist ja skitsimist soojas novembripäikeses Hispaania treppidel... Mina küll mäletan...

Niisiis, üheksanda päeva õhtul novembris AD 2018 olime järsku Roomas. Õhus hõljus diislivingu, basiiliku, kärssava oliiviõli, lavendli, kohvi, päikese kätte lokile jäänud prügikonteinerite, sidruni ning sigaretisuitsu bukett. Seisime tol õhtul Liisaga pisut nõutult lennujaama raudteejaamas, püüdes osta just seda rongipiletit, millega ei saa "Leonardo Expressile". Meie otsit' tavainimeste rong pidi olema mõni minut aeglasem, kuid see-eest poole odavam...

Tartus, novembris-detsembris 2018

Fotod: Sulev Nurme, Liisa Nurme

Via di San Gregorio AD 2018

| Üles |

Üles | Järgmine

| Üles |

• #.hotelvillatorlonia.it/

• #Villa Torlonia (Rome)

Reportaaž Peetri kiriku katuselt... I osa: Musei Vaticani
Eelmine  |  Järgmine  |  Üles

Lesime Peetri kiriku mõnusalt soojadel katusekividel Püha Matteuse hiigelskulptuuri taga. Väljas on sooja 20 ja pluss. Päike on siin toredasti parajaks keeratud - täpselt nagu vana hea Eesti suvi enne 2018 a. kuumalainet. Pealekauba naudib siin päikest vaid veel paar-kolm inimest: peale Vatikani muuseumi ja Sixtuse kabelit oleksime nagu inimtühjale saarele sattunud. Ahjaa... ja siin on peaaegu vaikne - linnamüra praktiliselt ei kostu. Liisa skitsib veel, ma lõpetasin - kuidagi ei tekkinud head tunnet pliiatsi ja paberiga selle Bramante meistritöö jäädvustamisel. Eks vaatame, kauaks siia jääme. Võiks midagi hamba alla võtta, aga pisike kohvik siinsamas on suhteliselt tühjaks ostetud ja ma kardan, et siinne hinnaklass on isegi Tartu Raekoja Platsi tasemest üle. Ühesõnaga tšillime pisut.

Jalutasime hommikul peale improviseeritud einet metroopeatusse üsna varakult, et seada sammud võimalikult varakult Vatikani muuseumi ukse taha. Tee hotellist Policlinico metroopeatusse viib üle Piazza Galeno. Viimane ei ole midagi erilist - põhimõtteliselt liiklusskväär paari võimsa seedriga, ent hommikuses erksas päikesepaistes tundus see õhtusest räpakast ja pisut kehutavast kahtlasevõitu pimedast ristmikust kordi rõõmsam. Mul oli koos hotelli bronniga puuking.kommist mingisugune QR kood, kaasa pandud, mis pidi muuhulgas andma "skip-in-line" muuseumi järjekorras - see oli mustvalgelt lausa booking.com-i nn Rooma passiga külastatavate objektide listis. Marssisime siis silmapiirini looklevast muuseumisabast uhkelt mööda, saates igasugused piletitega hangeldajad ja tuuripakkujad mõttes pipramaale (mõne pealetükkivama ka kohe otse eesti keeles). Kui siis turvad koodi piiksutama asusid, tekkis neil mingi diskussioon omavahel, mille peale üks tüüpidest saatis meid tagasi ja viipas käega ebamääraselt kusagile tahapoole. Seal "tagapool" esiti kedagi ei olnud, kuid varsti ilmus välja üks kutt, kes osutus ka tuuripakkujaks. Minu puukingu koodi peale ta selgitas, et sellega ikka järtsus ette ei saa, aga tema ettevõte teeb muuseumiga koostööd ja pakub igati viisakat tuuri ja teeb ka koostööd puukinguga - me saavat neilt tuuri tellides 50% alet. Kõik see jutt tundus natuke kahtlane ja seda nägu, et turvad ja kutt teevad omavahel koostööd... Vaatasime aga seda metsikut järjekorda ning selles osas pidin tunnistama, et mitte mingit tahtmist sinna seisma jääda ei olnud. Seega peale lühikest kõhklust lõime käed. Kutt juhatas meid lähedal olevasse büroosse - Veniero Tours, mis nägi (minu üllatuseks) täiesti viisakas välja, toimis kaardimakse ja isegi kviitung anti. Show algas kohe maja ees, kus üks särtsaka olemisega päris kena naisterahvas (meenutab väga üht meie üleaedset Tartus), väga kindlasõnaliselt asus umbes kahekümnepealise internatsionaalse lambakarja etteotsa. Daam tutvustas end Chiarana ning luges ette reeglid, millest peamine oli, et keegi ei jalutaks minema raadiosüsteemiga, mis igale ühele peale pileti saamist kaela riputati. Daam tegi endale selgeks kiiresti, kust keegi on ja järgnevate tundide jooksul pöördus kõikide poole personaalselt - meie olime "Our Estonian Friends". Aga seal olid veel sõbrad Prantsusmaalt, Alaskalt, Kanadast, Itaaliast, Hollandist ja kust veel...  

Niisiis riputasime endale vastuvõtjad kaela ja alustasime. Esmalt võtsime u pooleks tunniks sisse kohad Giuseppe Momo keerdrepi otsa lähedal, kus Chiara tegi päris kena loengu Vatikanist, Vatikani muuseumist, eri tähelepanu sai muidugi Michelangelo. Kuna Sixtuse kabelis giidid rääkida ei tohi (ka inimesed peaks seal tegelikult oma suu pidama), siis sai loomulikult eraldi 5 minutit Michelangelo... Chiara tundus olevat hingega asja juures: igatahes igasugune huvivirvendus sai kenasti hästi tasutud ja juttu jätkus (kui mürgiselt mõelda, siis vähemalt pähe õpitud marsruudi piires). Tegelikult oli jalutuskäik päris tihe ja infot tulvas peale palju - kui sellest veerandki meelde jääks! 

* * *

Vatikan olevat oma nime saanud künkast, millel suur osa tänast Vatikani asub. Ehk siis Vatikani küngas. Etruski keeles tähendavat see aeda, ladina keeles ka ennustamist või midagi sellist. Vatikani linnriik või ka Püha Tool - oleneb kontekstist, kuidas paavstiriiki siis parajasti püüda defineerida, praegusel kujul sai alguse 1929. a, kui piltlikult öeldes paavst jõudis Mussoliniga kokkuleppele iseseisva riigikese aktsepteerimiseks. Muidugi ei olnud paavsti institutsioon Roomas uus nähtus - paavst on Rooma pseudonüümiks olnud alates 1348. a pidevalt (kuid põhimõtteliselt viimased 2000 aastat) ja resideerinud küll siin palees ja, küll seal palees, kuid enamasti peaasjalikult Lateraani palees ja Apostellikus Palees Peetri platsi kõrval. See viimane on ka praegu paavsti ametlik residents ja selle majakese aknast siis pühameeste päälik ka vahetevahel pühapäeviti rahva rõõmuks end Peetri platsile ilmutab. Ka homme pidi see õnnelik päev olema; Chiara igatahes andis elulisi näpunäiteid selle kohta, kuhu end platsil poetada, et Fränki - so praeguse paavst Franciscuse "hellitusnimi" rahva seas - paremini näha saaks. Me otsustasime, et ei hakka püha ürituse nimel end päikesetõusul Vatikani ajama...

Vatikani eellugu algab Agrippa Vanemaga mõnikümmend aastat enne Kristust, kes siinse Tiberi äärse soo laskis kuivendada, et saaks aedu ehitada. Tema poeg - aga see oli vana hea Caligula - rajas praeguse Peetri platsi asukohale kaarikute võidusõiduraja - midagi sarnast siis nagu tänini (vähemalt mastaabis) säilinud Circus Maximus Palatinuse mäe jalamil. Rada ehitas edasi Claudius ja see sai lõpuks valmis järgmise keisri, Nero, ajal  - sellest ka ringraja nimi:  Circus Gaii et Neronis. Ringraja otsa peal on täna Peetri kirik, ülejäänu moodustab Peetri plats. Ringraja keskel olnud eraldusriba (spina) kaunistanud kolonnaad on ammu kadunud, kuid säilinud on Caligula poolt Heliopolisest ära tassitud obelisk, mis 1586. a sätiti Bernini juhatuste järgi praeguse platsi keskele. Kirik ja kiriku tagune ala - siis teine pool riigi 44-st hektarist, asuvad suuresti endisel kristlaste nekropolil. Ent tulgem tagasi Nero juurde. Teadaolevalt ei olnud Nero kõige mõistlikum inimene. Peale 64. a suurt Rooma põlengut (mille süütamise eest peetakse mõnede arvates samuti süüdlaseks Nerot), ehitatud palee, Domus Aurea (ehk nn pöörlev tuba, mille pöörlemismehhanism avastati alles 2009. a), oli ka üks neid kohti, kus saadeti pidustuste saatel kõiksugu nutikatel viisidel teise ilma igasugust rahvast, sõjavange, orje ja ka hulk kristlasi. Urmas Kiil kirjutab:

"Kuldne palee oli tunnistajaks imperaator Nero paljudele orgiatele ja sadistlikele kuritegudele. Verejanulise iseloomu päris Nero ilmselt emalt, Julia Agrippina nooremalt, kes väidetavalt tappis oma kaks meest. Agrippina üks ohvreid oli imperaator Claudius (valitses 41–54) ja selle tapatööga sillutaski naine tee võimu juurde oma pojale Nerole. Nero ise tappis oma kasuvenna, kuid seejärel saatis teise ilma ka ema Agrippina, kuna viimane oli teda oma pidevate soovituste ja nõuannetega ära tüüdanud. Oma esimesel abikaasal Claudia Octavial (elas 39–62) lasi Nero pea maha raiuda. Naise maharaiutud pea kinkis imperaator oma armukesele ja teisele naisele Poppaea Sabinale (elas u 30–65). Kuid ka Poppaea ei elanud kuigi kaua – lapseootel naise peksis Nero isiklikult surnuks. Tüli põhjuseks olevat olnud Poppaea etteheide, kui purjus Nero ühel õhtul hobuste võiduajamistelt liiga hilja naasis."

  

Neroga samal ajal tegutses ka Peetrus, kodanikunimega Siimon. Siimon oli pärit praegusest Põhja-Iisraelist ehk siis Galileast. Ta oli kalur, nagu tema vend Andreaski. Viimane olnud Ristija Johannese jünger, mistõttu pole vast ime, et nii Andreas kui ka tema vend olid nende kaheteistkümne väljavalitu - apostli - hulgas, kelle Jeesus Kristus ise oma õpilasteks ja järglasteks välja valis. Siimoni kohta räägitakse, et ta olnud algselt tavaline mees oma kõhkluste ja kahtlustega, kelle usk vajas kinnitamist. Ma ei hakka siinkohal neid lugusid ümber jutustama, ent piltlikult võiks öelda, et ta kasvas enesest üle ja sai nii tugevaks, et Jeesus nägi temas kõige sobilikumat meest, meest kui kaljut (petra - kalju kreeka keeles), kellele maapealse elu juhtimine üle anda:

"„Jeesus vastas talle: (…) Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.“

 

Nii on kirjas Matteuse evangeeliumis... Ja sellest ka tema nimi. Vennad läksid maailma misjonitööle. Peetrus jõudis Rooma ja temast sai siinse koguduse tugi ja pea, vend Andreas jõudis välja Kiievisse ja Novgorodi. Tema misjonitöö seal siiski tol hetkel piirnes pigem teavitustööga: nimelt pani ta praeguses Kiievis Andreejevska künkale risti (selle asukohta täna tähistab seal 1740-te lõpul Rastrelli kavandatud Püha Andrease kirik);  seetõttu on Andreas Vene Õigeusu Kiriku patroon ja Venemaa kaitsepühak. Andreas rändas aga tagasi Vahemere kallastele ja leidis kahjuks Patrases 62. a oma otsa märtrina X- kujulisel ristil - sellest siis ka termin "Andrease rist". Vend Peetrus lõpetas kaks aastat hiljem samuti ristil, kuid Roomas, Nero käsul Nero ringraja lähedal. Tema löödi süüdistatuna nõidumises klassikalisele roomlaste ristile nagu Kristuski, kuid pea alaspidi. Räägitakse, et seda palunud ta ise, et mitte varju heita Kristuse ristisurmale. Ilmselt tegi ta sellega heameelt Nero kurjale südamele...  Aga ega hukkajalgi paremini ei läinud. Neli aastat hiljem tõusis Roomas mäss ja 30. aastane lõbus keiser võttis endalt targu ise elu. Nojah. Nero võitlusele kristlusega Peetruse märtrisurm kahtlemata kaasa ei aidanud. Peetruse haua ümbrusest kujunes kristlaste nekropol ja palverännu koht.

Aastal 326 ehitati Peetruse hauale esimene Rooma Peetri kirik.  Seega ei saaks Vatikan, kui praeguse kristliku ilma naba, ollagi mujal, kui Vatikani mäel, Nero tsirkuse kõrval. Või kui fantaseerida, siis võib olla võiks see olla ehk veel tema sünnilinnas või Kapharnaumim's, kus Peetrus oma tee leidis. Aga on nii nagu on.

Kes siis on paavst? Praeguste tõlgitsuste ja kokkulepete kontekstis oli Peetrus esimene paavst, Frank on seega siis Jumala asemike reas #paavsteestis.ee  andmetel 266. Peetruse järglane.  Mikael Laidre kirjutab:

 

"Paavst on absoluutne monarh, aga seda mitte tavamõistes. Katekismusest loeme, et paavstile kuulub kõrgeim, täielik, otsene ja üleüldine võim kogu kiriku üle. Aga ta ei valitse nagu ennast valgustatuks pidanud hullunud kuningad varauusajal või mõni Rooma megalomaaniat põdenud püromaanist keiser. Paavst ei lähtu oma tahtest, vaid tema tahe on täielikult allutatud objektiivsele tegelikkusele, filosoofilises mõttes Absoluudile või teoloogilises mõttes Jumalale. Kristuse asemiku ja jüngrina peab paavst järgima Kristust ennast, kes ütles: „ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 5:30). Paavst on Jumala teenrite teener, servus servorum Dei. Ainult nii saab paavst olla see kalju, millele Kirik on rajatud."

#sirp.ee tu es petrus

 

Kas ma tahan või ei taha, või kas see mulle üldse korda läheb, olen ka mina üks sellest lambakarjast (hmm ... aga kogu inimkond on selle karja hulgas - kahjuks ka nood pommivöödes indiviidid, mõrtsukad, pedofiilid, valelikud poliitikud, põllumürgitajad ja metsavargad... ), kelle hea käekäigu peale paavst oma volituste alusel peab mõtlema. Ei, mitte mõtlema, vaid hea seisma, hea seisma, et nad taevariiki pääseks. Isegi kui see "hea käekäik" tähendab tegelikult midagi hoopis muud kui vanamammidelt väljapetetud metsaraie raha eest ostetud "Lamborhginit", viimast leivakoorukest laual, pääsemist parandamatust haigusest, isegi surmakarjet mõne järjekordse naftapuurijate ja relvakaupmeeste finantseeritud genotsiidiohvri suust... Küll see koorem võib olla raske! Nägin üht dokki, kus Pinocheti tütar, kohtudes paavstiga, palus, et paavst palvetaks tema eest; paavst - vist oli see Johannes Paulus II - vastas:

"Palvetage hoopis teie minu eest, sest mina olen üksi!"...

Liikusime siis Chiara sabas läbi metsikust rahvamassist ummistunud Vatikani muuseumi lõputute galeriide. Skulptuurid, maalid, mosaiigid. Tonnide kaupa välja kaevatud antiiki ja renessansskunsti. Vatikani muuseumitele pani aluse paavst Julius II, hüüdnimega Il Terrible - nime sai ta on sõjakuse, printsipiaalsuse ja ägeda iseloomu tõttu. Julius on olnud võib-olla üks kõige edukamaid, tegusamaid ja sõjakamaid paavste. Sõdimised sõdimisteks, aga just tema ajal alustati praeguse Peetri kiriku ehitust. Ent Julius oli ka kunstnikele õnnistuseks, patroneerides näiteks Bramantet ja Raffaeli ning mitmeid teisi tublisid oma aja taidureid. Et Peetri kiriku ehitus neelas kõvasti materjali ja Vana-Rooma kivihunnikud olid käepärast, lammutati ja kaevati neid ohjeldamatult: Palatinuse mäe, Colosseumi, Carcalla termide ja Foorumi ilusamad kivid, sambad ja kujud, isegi põrandamosaiigid rändasid Vatikani. Peetri kirik ja paavsti galeriid edenesid, antiikne pärand tassiti kivi kivi haaval laiali.  Juliuse järeltulijad jätkasid kaunite kunstide kokku kuhjamist, mistõttu tänane muuseum on maailma suurim kunstikogu. Pinacoteca Vaticana, Kaartide galerii, Stanze di Rafaello, Museo Etrusco jne, jne... Lõputult skulptuure, meisterlikke laemaalinguid, ilusaid pilte. Tuhandetes...

Aga vahelduseks pisut nabaalustel teemadel... Kõikidel eksponeeritud antiiksetel meessoost skulptuuridel on meheau maha kaksatud. No ei olnud paavstiresidentsis sünnis selliseid asju näidata. Ja nii raiuti riistad ja pandi kastidesse lattu. Chiara väitel olevat kusagil keldris mitu suurt kasti täis igas mõõdus tille...

Ma ei süüviks pikemalt noisse tundidesse muuseumis - oli ilusaid ja vähem ilusaid hetki ja kindlasti jäi väga palju nägemata. Samas selles metsikus rahvamassis (25000 külastajat päevas!) ei jaksanuks ka palju pikemalt olla ning omapäi liikudes me ilmselt ei leidnuks paljusid neidki asju üles, mida praegu nägime. Chiara näpunäited ja kommentaarid seejuures olid väga abiks. Eks ülejäänud jää järgmisteks kordadeks. Või ma ei teagi... Tegelikult oli seda rahvast nii palju, et mingit rõõmu küünarnukiga teerajamisest kuulsate ja ilusate taieste nägemiseks ma ausalt öelda tunda ei suutnud. Chiara kommentaar minu sapisevõitu märkuse üle ülerahvastatuse kohta oli midagi sellist, et:

"Te ei kujuta ette, mis siin veel suvel oli... Ma ootan juba jaanuari. Aga kui teile inimesed ei meeldi ja te tahate kõike seda ikkagi näha, minge Napolisse. Sealses muuseumis on kõik olemas, muuhulgas kogu Pompeijst leitud kraam ja pole ühtegi inimest".

Noh, kõlab igatahes nagu plaan!

* * *

Vatikani muuseumid (www.vaticanstate.va lehelt):

| Üles |

• #vaticantickets.org/

• #Vatican Museums

• #Vatican City map

• #Cortile del Belvedere

•  #sirp.ee/. /tu-es-petrus/

• #/paavsteestis.ee/... kes-on-paavst/

• #ppkool... puha-peetrus/

•  #delfi.ee... vatikan esitles publikule puha peetrust

• #delfi.ee... kas toesti on peetrus maetud vatikani katedraali alla

• #Peetrus

Reportaaž Peetri kiriku katuselt... II osa: Capella Sistina
Eelmine |  Järgmine  |  Üles

Ometi klõpsuavad mobiiltelefonid, rahvas jutustab turvade sisistamisest hoolimata ning turvamehed ise kurjustavad pildistamise keelu vastu eksinud vanahärraga sama valjuhäälselt, nagu ka iga natukese aja tagant kõlaritest kaikuv vali sõnum - "ärge molutage, liikuge edasi!" Vägisi meenub mingi ammuununen'd komöödiafilm, kus öine vahtkond linnas patrullides röökis: "Tasa! Kuningas magab! Tasa! Kuningas magab..." Masendav ja tüütu! Omaette teema on pildistamisega. 1980-tel restaureeriti kabeli laemaalingud. Tegemist on siis ruumiga, mille laskis ehitada Sixtus IV, kuhu kardinalide kogu kogunes paavsti valimise hääletamiseks. Restaureerimise maksis kinni Jaapani televisioon. Asi tehti ära ilusasti, parimate oskuste ja tavade kohaselt. Aga. koos restaureerimisega läksid ka õigused maalingute reprodele. Meie giid kehitas küll õlgu ja ütles, et loomulikult on üks põhjusi ka selles, et välgutamine kahjustaks maalinguid, kuid... Aga ega seal mäsus väga pildistamissoovi ei tekkinudki - lihtsalt polnuks võimalik füüsiliselt normaalselt ülesvõtteid teha. Ent puhtalt sportlikust huvist tegin paar klõpsu. Ei tulnud midagi mõistlikku välja. Tervikpilti saab tasuta ja ilma kellegi kaamerakoti servata kubemes vaadata siit: #upload. wikimedia... CAPPELLA SISTINA Ceiling...

"Please remember - there is no sixteen chapels! There is one chapel - Sistine Chapel"...

Mulle meenus mu esimene Peetri kirikuskäik 2001. a, kui augustikuumuses üritasime lühkarites pühakotta sisse murda. Ei õnnestunud, vaid pidime ostma kamba peale paar paari ilget pruuni värvi butafooria-pükse. Kui saabus minu kord, siis Šveitsi kaardiväelaste silme all peatrepi kõrval pükse jalga tõmmates rebenesid need kaheks sääreks... Aga sisse ma sain.

| Üles |

Valgus II

| Üles |

Paatina

| Üles |

No any card accepted

| Üles |

Peetri kiriku katuselt...

| Üles |

Šveitsi kaardiväelane

| Üles |

Peetri platsil

| Üles |

Via della Conciliacione

| Üles |

• #Pietà (Michelangelo)

• #Saint Peters tomb

• #St Peters Basilica

Kell näitas juba nelja peale lõunat, kui soomusautole nõjatuvate mustabaretsete härrade uuriva pilgu all Peetri platsilt minema saime. Et Liisa tšekklistis ei olnud Hadrianuse mausoleumi ja mina olin seal juba varem käinud, jätsime selle, ning otsustasime jalutada Piazza Navonale ja siis mõelda edasi...

Jäime pärastlõunasesse sooja päikesepaistesse St Angelo silla otsal tšillima, kui juurde astus kena neegripoiss, kes surus Liisale käe peale kohe elevantsidega kena lihtsa käevõru, lausudes seejuures mulle, et see on nagu kingitus või nii kaugest Nigeeriast, et see ei maksa midagi jne. Nojah... Hetk hiljem oli kutt tagasi ja teatas ootuspäraselt, et ta homme sõidab koju naise ja kolmekuuse lapse juurde Nigeeriasse, aga vot näed, paar eurtsi on nagu puudu. Tüüpiline! Kuna aga Liisal juba pael ümber käe oli, siis kraamisin püksitaskust välja oma peotäie münte - neid võis seal olla ca viie euro ringis. Mõtlesin, et otsin välja need paar eurist, mida teadsin olevat - kutt kahmas kõik endale ja viskas teise käevõru veel kingituseks ja kadus. Noh - kaotus polnud suur, kuid ma otsustasin, et rohkem kerjustele raha välja ei käi. Silla peal õnnestuski paarist niiviisi mööda hiilida. Aga Jupiteril olid omad plaanid... Peale silda sattusime ühe kuti otsa, kes palus allkirja narkosõltlaste varjupaiga toetuseks. Oma pühas lihtsameelsuses mõtlesin, et ok, hea asja huvides võin ju pookstavi teha, aga siis selgus, et võiks ju kaasneda koos allkirjaga ka mingi annetus. Ütlesin, et mul on vaid pangakaart. No problemo - neil on kaardimasin... Tegin siis oma annetuse. Eks ole öeldud, et loll saab ka kirikus peksa. Noh, ju ma siis olen lollivõitu, aga usun, et vähemalt too annetus läks asja ette ja kui ei läinud, siis vähemasti väärivad nood viimased kutid Oskarit teatritegemise oskuse eest!

| Üles |

Rooma Pantheon! Juhtus nii, et me töllerdasime Piazza Navonast peatumata mööda. Täiesti teadlikult, sest õhtu oli alles noor ja Pantheon lähedal. Muidugi olnuks kiusatus maanduda kusagile kohvikusse ja lihtsalt veini kõrvale mööda jalutavat rahvast vaadata, ent kui on püha üritus lapsele linna näidata, siis jäägu vein selleks ajaks, kui laps magab! Niisiis võtsime suuna Pantheonile...

Piazza della Rotonda, mille üle Pantheon valitseb, kihas rahvast. Täpselt portikuse ette olid end sisse seadnud paar tõlda - ei kujuta ette kes nende teenuseid vajab. Purskkaev platsi keskel oli kaetud viimaseid päikesekiiri limpsivate turistide ja päevavarastega. Pantheoni kui kirikusse sissepääs on tasuta. Jäime Liisaga seisma peaukse ette tekkinud mõnekümneinimeselisse sappa;  turvad loendasid väljuvaid inimesi ning jõudnud ilmselt mingi kriitilise tulemuseni, lubasid sisse ka selle kamba, mille lõppu end sokutanud olime.

Rooma Pantheon on üks neid asju, mida peab nägema ja millest peab natuke enne teadma. Loomulikult on  tuntud fakt, et maja ehitati u aastatel 27-126 pKr kõikide jumalate pühakojana. Seda alustati praegusest pisut tagasihoidlikumas mahus Marcus Vipsanius Agrippa ajal ja peale sadakonda aastat ning kahte tulekahju lõpetati Hadrianuse ajal vastavalt kreeklasest arhitekti, Damaskuse Apollodoruse, projektile. Viimane olevat hukatud - põhjuseks tüli Pantheoni disaini üle kunni ja arhitekti vahel. 609. a alustati Pantheoni ümberehitamist kristlikuks kirikuks. Praegune interjööri versioon pärineb XVII sajandist, Alessandro Specchilt... Ümberehitustest hoolimata peetakse Pantheoni terviklikumalt säilinud näiteks Rooma arhitektuurist. Ent peamine Pantheoni juures on tema kuppel: roomaaegne ime, mida keskajal keegi järele teha ei suutnud. See inspireeris ja paelus paljusid arhitekte, kuni Brunelleschi lõpuks Firenze katedraali peale oma versiooni välja mõtles ja mida siis kopeeriti ning korrati Roomast Londonini välja. Sellega seoses meenuvad kunstiajaloo meistriklassid Maaülikoolis Juhan Maistega, aga see on hoopis üks teine lugu... Ent Pantheon täna... oli vist sama nagu varemgi: natuke salapärane, auväärne, hämar ja enesessetõmbunud... Liisa tundus pettununa - ta lootis seal kohata Zeusi&Co-d, kuid jäi kahjuks 1300 aastat hiljaks... Nüüd pidi ta rahule jääma vaid märtritega.

Ahjaa, muuseas, selle naljakate lõustadega purskkaevu Piazza della Rotonda keskele Pantheoni ees kavandas Giacomo Della Porta aastal 1575...

Pantehon

| Üles |

 Piazza della Rotonda

| Üles |

Hakkas hämarduma. Istusime korraks Pantheoni kõrvale tugimüürile, kui samast, ümber nurga, hakkasid kostuma tummised tšellohelid. Astusime paar sammu kõrvale ning leidsime end Piazza della Minervalt, pisikeselt nelinurkselt platsilt, mille keset täidab muhe elevants, obelisk seljas - Obelisco della Minerva. Jah, muidugi - kunagi ammu sai sealt platsiltki läbi joostud ja seda elevantsi pilti olen mitmeski loengus kasutanud... Bernini käe all aeti see platsile püsti 1667. a. Elevant on välja hüpanud nagu kanepisuitsetaja unenäost või mõnest Shiva templist. Tegelikult baseerub see ilmselgelt  ühel 1499. a üllitatud Hypnerotomachia Polyphili illustratsioonil, mis, kui mõelda raamatu stoorile, tegelikult väga oopiumisuitsetaja unenäost ei erinegi. Ilmselt ei ole siiski vants seal päris juhuslikult, sest platsi servas kõrguv kirik - Basilica di Santa Maria Sopra Minerva - ja sellega koos olev dominikaanlaste klooster  rajati antiikse rooma väepääliku, Pompeiuse, poolt ehitatud kolme rooma templi peale. Kiriku ja platsi nimesse on jäädvustanud end Minerva tempel, Rooma versioonis Isise ja Serapise templeid meenutabki obelisk elevandi seljas, mis siitsamast ehituskaevamistel leiti. Obeliske oli siin tegelikult kaks: Isise templi tarbeks toodi need II sajandi lõpul otse Egiptimaalt Saisist, kuid elevandi selga jõudis neist üks. See Isise ja Serapise teema siin on tegelikult laiem ja väga põnev, aga mul ei ole hetkel lusti ja teadmist selle kohta referaati tegema hakata.

Minu jaoks oli hoopis põnev Jumalaema Kirik Minerva Varemetel - nii vist võiks robustselt Uugametsa versioonis see nimi kõlada eesti keeles. Ma ei teadnud sellest midagi ja ka tagasihoidlik renessanssfassaad ei tõotanud midagi erilist - Roomas on selliseid kirikuid palju. Kiikasime sisse ja - üllatus-üllatus - leidsime end mõnusalt soojades ja kirgastes värvides ehedast gooti kirikust. Nagu hiljem selgus, on see Roomas ainuke gooti kirik, mille ehituseks ammutati inspiratsiooni Firenze Santa Maria Novellast. Ja täitsa gooti ning täitsa ehtne, AD 1280, roosaknad ja teravkaared... Kusagile kirikusse on maetud Fra Angelico... Gootikaga seoses on ehk põnev see, et kenad roidkaared toetuvad perfektsetele korintose orderis piilaritele, mis on tegelikult üsna tavatu. Ent kui mõelda pärandile, millele kirik ehitati, siis tekib pigem küsimus, et kus siis veel, kui mitte siin... Ja eks muidugi ole asja hiljem ka kordi pisut siit ja sealt näpuotsaga tuunitud. Üks kuulsaimatest tuuningutest on ilmelt 1515. a Michelangelo voolitud Cristo della Minerva - Ülestõusnud Jeesus, kes üsna Heraklese kombel hoiab oma risti... (kui nüüd teravmeelitseda, siis see rist, mida skulptuur hoiab, ilmselt ristilöömiseks ei olnud sobiv, või kui, siis mõnele härjapõlvlasele...). Istusime ja nautisime peaukse kohale jäävast roosaknast loojuva päikese joonistet' valguslaike. Igatahes Liisa arvas, et tema tunneb end seal palju rohkem kirikus kui Peetri katedraalis. Ei saa salata, et jagan tema arvamust minagi. Eks ilmselt ühe põhjenduse taga võib näha ka kirikus valitsenud vaikust ja viirukilõhna, mida ilmestas paari süvenenud palvetaja monotoonne pomin.

Minerva kiriku teema lõpetuseks olgu refereeritud lihtsalt veel üks ajaloofakt - Basilica di Santa Maria Sopra Minerva oli aastaid kohaks, kus istus koos Rooma inkvisitsioonikohus, sai siin Galileigi oma jao...

Hankisime jäätised ning lonkisime Navona platsile. #rome.net/ piazza-navona, kirjutab:

Dominitiani obelisk ja Sant'Agnese kirik

| Üles |

Piazza Navona

| Üles |

...18.35. Jalutuskäik gelatoga

| Üles |

• #Pantheon,_Rome

• #.initaly.com... smsm.htm

• #Santa Maria sopra Minerva

• #Piazza della Minerva

• #Elephant and Obelisk

• #Michelangelo, Santa Maria sopra Minerva

• #ancient-origins.net/... serapis

• #Stadium of Domitian

• #Piazza Navona

Istume Hispaania treppide  päevasest päikesest soojaks köetud heledal marmoril. Targad aparaadid annavad teada, et väljas on endiselt +20C. Novembris! Mõnus! Jalutuskäigu ajal Navonalt siia on läinud päris pimedaks, õigemini nii pimedaks, kui suures linnas öösel üldse minna saab. Üritasime skitsida, aga pimeduses on see eee... meie taseme kohta üsna komplitseeritud. Tõsi, Liisa tegi tahvlisse mingi äpiga näpuga joonistades päris laheda pildi, minu oma on vast ehk hea vaid oma mälupildi salvestamiseks. Aga praegu teeb ta igatahes heroilisi pingutusi pliiatsiga midagi mõistlikku paberile saada... Iseenesest avaneb siit aga suurepärane vaade treppidest alla jäävale Hispaania platsile ja sellelt kiirena Tiberi suunas juhatavale Via dei Condottile. Kusagil kaugel, kergelt paremas poordis, paistab Peetri kiriku kuppel, pisut eespool terendab veel üks kirikukiiver - kaardi järgi võiks arvata, et see on Basilica dei Santi Ambrogio e Carlo al Corso. Ka meie taga on kirik - Trinità dei Monti, millel Hispaania treppide loos on oma kindel roll... Paremal katuseterrassil tundub olevat päris lahe kohvik, kus mängib U2...

"Sleep comes like a drug
In God's country
Sad eyes, crooked crosses
In God's country" 

#youtube... In God's Country

 

Mäletan Hispaania treppe eelmisest korrast +35C lõunases augustipäikse lõõsas. Kui erinev võib olla üks koht... Toona ei jätnud see kaadervärk mulle tänu permanentsele kuumarabanduse-eelsele tundele tegelikult mingit erilist muljet - ainus lootus oli leida kusagilt klaas külma õlut. Aga täna on väga tšill. Ehee. Leidsime tee pealt ühe Coopi - mis tähendab, et meil on oliive, Liisal mingi buust (peale selle, et see on alkovaba, ei tea ma täpsemalt, mis see noorema rahva slängis tähendab) ja mul on mõned Aperol-Spritzerid (mulliga vermuti moodi jook) ja hädaolukordadeks üks Sitsiilia pinot gris. Ühesõnaga täiesti austusväärne menüü piknikuks endise Hispaania saatkonna maadel. #romeonsegway.com kirjutab:

"It’s a great place to just sit down and enjoy the atmosphere and views of the Eternal City. The steps are a wide irregular gathering place consisted of 138 steps placed in a mix of curves, straight flights, vistas and terraces. They connect the lower Piazza di Spagna with the upper piazza Trinita dei Monti, with its beautiful twin tower church dominating the skyline. The Spanish steps were built in 1723-1725 by a design of the rather little known architect Francesco de Sanctis and were financed by French diplomat Étienne Gueffier’s bequeathed. It was built in order to link the the Trinità dei Monti church that was under the patronage of the king of France, with the Spanish square below. The long, triangular Spanish square is named after the Spanish Embassy to the Holy See. In the 17th century, the area around the embassy was even considered Spanish territory. The idea of connecting the church with the square below originates from the 17th century, when the French also planned a statue of King Louis XIV of France at the top of the staircase. This plan was never executed, due to the refusal of the Pope."

 

| Üles |

Piazza dia Spagna/Scalinata di Trinità dei Monti II

| Üles |

Zoomed In: Peetri kirik

| Üles |

• #Spanish Steps

• #romeonsegway.com/7 facts about the spanish steps

| Üles |

Kui Liisa isaga Colosseo jaamas metroo pealt maha tuli, olid turistid juba Colosseumi ära ummistanud! Üüratu rahvamass ja üüratu, üüratu saba sisse pääsemiseks. Isegi skip-line järts ei olnud mitte lühike. Midagi ei ole teha: Colosseum on Vana-Rooma sümbol ja üks seitsmest uuest maailmaimest, kuid samuti on see ka üks Itaalia turismitööstuse top-kümne magnetitest, mis tähendab seda, et harjukeskmine turist viiakse seda ka igal juhul vaatama. Teisalt, turistid ja kõik, mis sellega kaasas käib on üks osa praegusest reaalsusest ja sellega tuleb leppida.  Jah, ma tean küll, et saab online ette bronnida ja kõik need jutud, ent kuna ma sellist tunglemist eelmiselt Colosseumi külastuselt nagu ei mäletanud, siis pidasin seda bronnimise asja nagu ülepakutuks. Aga - reisimise üks võlusid ju ongi see, et erinevalt igapäevasest standardiseeritud elust saab reisil jätta asju juhuse hooleks... No ja kes keelas meil kell 6 startida, et avamiseks esimeste seas kohal olla. Tegelikult me eriti ei põdenudki; rahvas möllas ümber Colosseumi, Palatinuse mäel trügimist näha ei olnud, sestap keerasime otsa Via Sacrale, et minna Vana-Rooma kuningate ja keisrite mäele - kui Jupiter tahab, vaatame pärastlõunal ka Colosseumi sisse.

Tituse Triumfikaare all, kuhu Via Sacra otsast sissepääsu Palatinuse mäele näitas, me seda siiski ei leidnud. Õigemini Tituse kaare alt lasti sisse vaid gruppe. Individualistid juhatati tagasi Via Sacrast alla ja paremale. Niisiis lunastasime pileti Constantinuse triumfikaare lähedalt kassast, kus ei olnud järjekorda. Pilet kehtis ka Colosseumi sissepääsu kohta, kuid kassast öeldi, et sinna minekul tuleb järtsus ikka seista. Hetk hiljem panime oma jalatallad vastu iidse Pallatiniumi pinda...

 Ma ei hakka proovimagi paari sõnaga kokku võtta Colosseumi, Palatinuse mäe või Foorumi lugu ega olemust - seda on tehtud kordi ja raamatukogu ning nett on inffi täis. Google pani muuseas varemed 3D-sse juba 2009. a - Google Earthiga saab täiesti ringi lennata. Projektiga Rome Reborn (#romereborn.org/) on aga vana Rooma aetud 3D-sse umbes sellisel kujul nagu see erinevatel perioodidel oma õitseajal võis olla. Ostsin 2013. a versiooni ja niipalju, kui seni demost näinud olen, on see päris lahe asi... Tulles tagasi digimaailmast säästan end ja teisi Palatinuse-Foorumi teemalisest referaadist mainin vaid, et Palatinuse küngas on tähtsaim seitsmest Rooma künkast. Huvitav on ehk see, et arvatavasti asus sellel künkal varasem kreeka asundus, mis kandis nime Arkaadia linna Pallantiumi järgi samuti Pallantium. Teine küngas Palatinuse vastas on Kapitooliumi küngas, millel olnud asula ehitanud Herakles - seega taas on mängus kreeklased. Seevastu Palatinuse künkast kagusse jääval naaberkünkal, Caeliuse mäel, pesitsenud etruskid. Palatinuse mäe nimetusega seostatakse etruski sõna falad - "taevas"; teisalt seostatakse seda ka kuningate paleedega. Palatinus...palazzo... palace... palee... No polegi oluline, oluline on teadmine, et Palatinuse künkale rajasid Romulus ja Remus Marcus Terentius Varro järgi 21. aprillil 753 eKr Rooma linna.Järgnevate aastasadade jooksul kujundasid seda küngast kuningad, senaatorid ja keisrid... Nemad ehitasid täis ka küngaste vahele orgudesse jäävad kuivendatud sood ja Marsi tasandiku teispool Kapitooliumi küngast... Ma tsiteeriks hea meelega siinkohal Juhan Kahki 1965. a reisikirja, "Alpide taga on moonpunane Itaalia", 6. peatükki -  "Päev Vanas Roomas". Ma avastasin selle raamatu tegelikult peale reisi. Esialgu heitsin aastaarvu vaadates selle kohe kõrvale, kuid juhuslikult üht kohta sirvides tundus asi põnev ja nii see läks, et lugesin asja kaanest kaaneni läbi. Kui jätta kõrvale mõned tollasele ajale kohustuslikud punasevõitu toonid avapeatükis, on tegelikult kogu jutt täiesti nauditav. Vana-Rooma kohta maalib auväärt härra sellise toreda pildi...  

 

"9. It is related that the original discovery of this form of capital was as follows. A free-born maiden of Corinth, just of marriageable age, was attacked by an illness and passed away. After her burial, her nurse, collecting a few little things which used to give the girl pleasure while she was alive, put them in a basket, carried it to the tomb, and laid it on top thereof, covering it with a roof-tile so that the things might last longer in the open air. This basket happened to be placed just above the root of an acanthus. The acanthus root, pressed down meanwhile though it was by the weight, when springtime came round put forth leaves and stalks in the middle, and the stalks, growing up along the sides of the basket, and pressed out by the corners of the tile through the compulsion of its weight, were forced to bend into volutes at the outer edges.

10. Just then Callimachus, whom the Athenians called for the refinement and delicacy of his artistic work, passed by this tomb and observed the basket with the tender young leaves growing round it. Delighted with the novel style and form, he built some columns after that pattern for the Corinthians, determined their symmetrical proportions, and established from that time forth the rules to be followed in finished works of the Corinthian order."

 

Vitruvius. X raamatut arhitektuurist, IV raamat, I ptk

| Üles |

Constantinuse triumfikaar

| Üles |

Via Sacra ja Tituse triumfikaar

| Üles |

Piiniad kujuteldava Septizoidumi taustal

| Üles |

Arcate Severiane

| Üles |

Forum Romanum

| Üles |

Basilica di Massenzio

| Üles |

Tituse triumfikaar

| Üles |

Colosseum

| Üles |

Kell näitas juba mõni tund peale keskpäeva, kui üsna väsinult ja tüdinult lõpuks Farnese aedade Colosseumi poolse majakese taga leidsime asustamata ja vaikse, kuid mõnusalt päikselise piknikukoha. Mitte ühte inimest, kuigi vaade Colosseumile, Tituse kaarele ja poolele Foorumile oli päris tore. Venitasime hirmrasked päikesesoojad rauast piknikutoolid rinnatise juurde, avasime šokolaadi ja võtsime mõnusa pooltunni skitsimiseks. Garnese aiad on justkui äraeksinud ja ajalooliselt "tähtsusetu" barokk-kübeke kogu selle antiikse, paksult tähendusliku ja ülitähtsa Vana-Rooma kivi ja betooni vahel. Ometi veel vähem kui paarsada aastat tagasi võtsid suure osa enda alla Palatinuse künka Foorumi poolsest küljest terrassilised aiad. Aiad ehitas 1550. aastal kardinal Alessandro Farnese, ehksiis paavstinimega Leo III. Ta laskis täita varemed praegusest Tituse kaarest ülespoole pinnasega, nõlv kujundati astmeliselt ning nõlva terrassidele ja Palatinuse mäe põhjaserva kujundatigi aiad. Aiad olid nagu aiad ikka, kuid mõjukate meestena võis Alessandro ja tema järeltulijad palgata palee- ja aiaehitust kavandama näiteks Vignolat, Pirro Ligoriot, Giacomo del Ducat, Panviniot jt. Aedu meenutab täna vaid grott ja paviljon selle kohal koos rekonstrueeritud tillukese aiaosaga mäetipus - enamus sellest on Vana-Rooma kihistuse väljakaevamisega kadunud. Lihtsalt põneva faktina võib mainida et Farnese aeda on peetud esimeseks era-botaanikaaiaks Euroopas. Jupike sellest rekonstrueeriti 2013. a. Nüüd võib teel Krüptoportikusse läbi hüpata ka groti kohal kõrguvastest kahest aiapaviljonist.  Tegelikult on päris mõnus kivihunnikutele vaheduseks jalutada varjuliste puude ja sümboolsetesse mustritesse pöetud hekistike vahel. Enamus auru rekkimisel on pandud grotile. Sinna saab ka sisse pugeda, kus huvilisele projetseeritakse  seintele eksklusiivne tulevärk, mis tutvustab põgusalt Farnese aedade teket, olemist ja kadumist.

Ja siis ühel hetkel tundsin väsimust ja tüdimust: on lahe ja tore, aga tänaseks aitab! Tutvus on uuendatud ja kui Jumal tahab, siis tulen veedan Platinuse mäel ja Foorumil veel ühe päeva... Niisiis heitsime Tarpeia kaljult, kus muuseas Rooma Vabariigi aegu pahalasi hukati, pilgu veel korraks foorumile ja pühkisime Rooma valitsejate mäe tolmu jalgadelt...

Farnese aedade grotis

| Üles |

Farnese aiad AD 1683

| Üles |

• #Palatine Hill

• Roman Forum

• #vincentloy. wordpress.com/... seven wonders of ancient rome

• #Colosseum

• #Farnese Gardens

• #Ancient Rome

• #New 7 Wonders of the World

• #history.com/... ancient-rome

| Üles |

Carcalla

| Üles |

• #documentary24.com/seven wonders of ancient rome roman empire

• #Baths_of_Caracalla

• #britannica.com/... Caracalla

• # Mithraeum

• # Mithraism

• # Hypocaust

Carcalla termidest lahkusime lõpuks töötajate tülpinud pilkude all mõned minutid peale sulgemist. Oleksime saanud ehk õigeaegseltki välja, kuid Liisa avastas müüripragudesse tekkinud avaustest sisse-välja lendavad ilusad rohelised kõvernoksed linnud, kes olid koledasti Roomas üsna sagedaste kaeluspapagoide (Psittacula krameri) moodi. Liisa jäi neid pildistama, kuni tädid väravas otsustasid väravalukuga närviliselt ja valjuhäälselt lõgistama hakata. Lahkusime siiski naeratades ja ilusaid soove vahetades.

Carcalla saunade kaeluspapagoid

| Üles |

Võlutuna Carcalla saunade sulnist rahust polnud meil tegelikult õhtupoolikuks väga kindlat plaani. Et Liisa tšekklistis oli kindlasti selleks päevaks veel Kapitooliumi küngas, otsustasime sinna jalutada. Mõned hetked enne loojangut jõudsime taas Circus Maximuse juurde. Praeguse koerasitutamise platsi kohta kirjutab Documentary24.com  #.documentary24.com/... järgmist:

"Circus Maximus which is twice the size of the largest stadium existing today. As such, it is the largest arena ever constructed. Romans come here to watch gladiators and chariot races. With a capacity of 350,000 people at a time, the arena was the perfect place for emperors to meet and be seen by the commoners. The very first arena was made of wood and the Romans found it not suitable as it gets on fire all the time. The construction of the Circus Maximus in 100 A.D strengthened the idea that the Romans were the first to use and develop concrete. Concrete allowed them to build these structures faster. Concrete is also the reason why the structure survived for 500 years."

 

| Üles |

Portunose tempel

| Üles |

Kui ma parajasti Portunuse templit ühe naabermaja trepilt pildistada proovisin, parkis turistidest vanapaar oma rendiauto loomulikult täpselt kümnesse ja jäi siis maja ette asjalikult arutama paberkaardil oma edasisi plaane. Kui me lahkusime, siis nad jäidki arutama ja kui nad vahepeal ei ole surnud, siis arutavad nad arvatavasti seal tänaseni. Tänu sellele ent komistasime otsa ühele majale, mis ilmselt turistilõksude annaalides leiab kajastamist kusagil Z-kategoorias. Naljakas torni moodi maja äratas mu tähelepanu sellega, keegi oli tellismajale sisse ladunud kauni kunstipärase karniisi ja teinud rea seinakaunistusi, millest eriti lahedad olid pilastrid: rohmakad sambad ja nagu rottidest näritud kohmaka käega vormitud kapiteelid päädisid väga kaunilt välja töödeldud paneeliga. Ilmselgelt kasutas keegi ära naabrusest leitud vanu kive, millega oma maja ehtida. Tegin klõpsud ja astusime edasi... Kui Tartus hakkasin asja uurima, selgus, Turujumala templi vastas asub Crescenzi perekonnale kuulunud keskaegne maja. Tornikujulise maja ehitas Tiberi kaldale Nicola dei Crescenzi X sajandil pKr kontrollimaks Fabrizio silda Tiberil. Kummalised fassaadid rüütavad aga omasuguste hulgas vanimat ja eramajade seas ka ainukest säilinud keskaegset hoonet Roomas. Votsiis...

Tänud vanapaarile, kelle pärast see maja silma jäi!

Pusle Casa dei Crescenzi ees

| Üles |

Forum Boariumi kolmas vanake: Januse triumfikaar

| Üles |

Meie jalutuskäigu järgmiseks suurepäraseks avastuseks oli Marcelluse teater. Tegelikult oli see ka tšekklistis, kuid plaanide B poole peal, sest ma ei arvanud, et sinna jõuame. Et aga  nüüd sellest mööda vantsisime, siis olnuks patt sisse keeramata jätta, seda enam, et Marcelluse teater ja selle naabruses olev varemeteväli on külastamiseks tasuta.

Ma pole varem Marcelluse teatrit näinud, mistõttu mu esimene siiras emotsioon oli: - Vau!. See on sama muljetavaldav kui Colosseum! Ok, väiksem ja rohkem aja jooksul ehitustega koormatud, kuid siiski, väga kihvt!  Tegelikult ei ole seal vaid Marcelluse teater - viimane on vaid ehk kõige kogukam ja paremini hoomatav: sellega piirneb rea templite varemeid, millest ehk tuntum on ca 770 a pKr kirikuks ümber ehitatud Porticus Octaviae. Enamus neist said 442. a maavärinas kõvasti pihta ning lammutati hiljem või ehitati juba keskajal ümber. Porticus Octaviae on selles mõttes õnnelikum, kuna ta ehitati ümber kirikuks ja tänu sellele säilitas vähemalt mingi mahu, kuigi portikus ise on üsna toorelt ühelt polt poolenisti ümarkaarega seinaga täis laotud. Tiibadel asunud Jupiteri ja Juno templid, mis olid ühendatud omavahel kaaristutega, on tänaseks kadunud. ...Nagu ka templid Marcelluse teatri vastas, mida markeerivad vaid vundament ja üksik nurgakolonn. Marcelluse teater ise, olgugi, et vaid osaliselt, säilis, nagu Colosseumgi, vast vaid tänu oma massiivsusele - seda oli liiga tülikas tervenisti laiali tassida või maani lammutada. Tegelikult poleks võib-olla täna näha praegusest pooltki, kui 1930-tel polnuks algatatud projekti Marcelluse ümbruse lahtikaevamiseks. Tööde käigus eemaldati kogu keskaegne kihistus, sh hooned, peale ehitatud tänavad jm, kuni antiikse tänavapinnani - 1920-tel oli Marcelluse teatri alumine kaaristu tänu tänavate tõstmisele peaaegu täielikult maasse peitunud.

Käsu Marcelluse teatri (Theatrum Marcelli) ehitamiseks andis Julius Caesar, kuid enne labidate mulda löömist jõuti ta mõrvata (...Ka Sina, Brutus!), mistõttu tööd lõpetas a 12 eKr Augustus. Ma arvan, et kumbki neist härrastest ei vaja täpsemalt tutvustamist... Augustusest ehk niipalju, et tema jõudis oma neljakümneaastase valitusaja jooksul Roomat kõige rohkem tuunida - Marcelluse teater ja selle ümbrus on sellest ka väga heaks näiteks. Augustus olevat öelnud, et:

"Ma leidsin Rooma tellistes, aga jätan selle maha marmoris".

Kui palju oli sellest butafooriat on omaette teema. Tulles tagasi teatri juurde, siis ehitati see  klassikaliste kreeka teatrite eeskujudel. Oma nime sai see Augustuse noorelt surnud vennapoja, Marcus Claudius Marcelluse, järgi, kellele ehitis pühendati. Teatri ehituseks lammutati Circus Flaminius - üks Rooma varaseimatest kaarikute ringradadest ning Apollo tempel demonteeriti ja pandi üles mõni meeter eemale. Teatri lahendus olnud nii õnnestunud, et see muutus impeeriumis omaette standardiks, millest juhinduti edaspidi teatrite ehitamisel. Mark Cartwright kirjutab (#ancient.eu):

"The theatre had a capacity of between 15 to 20,500 spectators and its semicircular travertine façade originally had two tiers, each composed of 41 arches. The lower tier had Doric columns, the second tier Ionic and the top attic probably carried Corinthian pilasters. The arches led directly to the lower seats of the cavea and to stairs leading to the second tier corridor which had steps leading to the attic and the highest seats which were probably made of wood.
The first events held at the theatre were the Secular Games of 17 BCE but it was not officially inaugurated until 13 or 11 BCE. In its heyday the theatre hosted such cultural events as plays, musical contests and poetry recitals. However, with the increasing popularity of circuses and gladiator games held in the Circus Maximus and Colosseum, the theatre fell into disuse. Indeed, in the 4th century CE, material from the theatre was used in other building projects, in particular, the bridge of Cestius." 

 

300-teks oli teater kaotanud oma funktsooni ja seda lammutati jõudumööda ehitusmaterjali hankimiseks. Petronius Maximuse ajal seda pisut tuuniti ning hoone struktuurid kasutati ära sinna elamute rajamiseks. Keskajal läks see Fabii perekonna valdusse ning ehitati ümber kindluseks. 1550-tel ehitati teater Baldassare Peruzzi kavandite järgi ümber paleeks ja tuuniti veel XVIII sajandi algul Orsini perekonna eestvõttel, millest alates kandis nime Palazzo Orsini.  

Marcelluse teater ja Circus Flaminius

| Üles |

Portico d'Ottavia (Chiesa di Sant'Angelo in Pescheria)

| Üles |

Chiesa di Sant'Angelo in Pescheria

| Üles |

• #atlasobscura.com/... Mouth of Truth

• #Santa Maria in Cosmedin

• #Forum Boarium

• #Temple of Hercules Victor

• #Temple of Portunus

• #romanchurches... /Casa dei Crescenzi

• #Arch of Janus

• #Circus Flaminius

• #Theatre of Marcellus

• #Porticus Octaviae

• #newsroom.ucla.edu/... did augustus really transform rome

• #ancient.eu/... theatre of marcellus/

• #ancient.eu/image/...floor plan theatre marcellus

Liisa kibeles Kapitooliumile, kuigi mina tahtnuks Marcelluse ümber pisut enam kolada. Kiirustasime siis minema. Seda enam olin ma üllatunud, kui ühel hetkel märkasin, et Põnn on jäänud kaugele seljataha ja vahib taevasse. Pöörasin siis pilgu üles minagi. Taevas oli täis musti täppe, kes moodustasid imetabaseid mustreid. Varasematel reisidel olin ma seda fenomeni näinud, ent Liisa jaoks oli see täiesti uus kogemus. Linnuparved kihutavad siia ja sinna, formeeruvad südameteks, amööbideks, karumõmmideks ja taevas teab veel milleks. Liisa küsis lõpuks ühelt politseinikult lindude kohta ja sai vastuseks, et nood linnud harjutavad lõunasse lendama ja teevad seda mõne päeva igal sügisel. Sel aastal olevat neid aga kuidagi väga arvukalt. Kui uskuda ajakirjandust, siis olevat tegemist mingite kuldnokkadega. Meil ma neid küll niiviisi harjutuslende tegemas näinud ei ole. Vanas Roomas ent oli sügiseste linnuharjutustega päris tõsine teema. Nimelt usuti, et jumalad saadavad oma lähiaja kavatsuste kohta vihjeid läbi taevasse tekkivate linnuparvevigurite...

 Lõpuks maandusime Kapitooliumi künkal. Võtsin koha sisse ühel pingil vaatega Marcus Aureliuse ratsamonumendile (õigemini selle koopiale, sest originaal asub muuseumis) ja Kapitooliumi muuseumi peahoonele ning otsustasin ära kasutada viimaseid valguseraase Michelangelo väärt loomingu skitsimiseks. Liisa võttis fotoka ja läks linde ning ehavalguses Kapitooliumi-Foorumi vaateid pildistama.

Kapitooliumi küngas asub Rooma südames, antiikse Foorumi ja Marsi väljaku vahel. Künka nimi tuleb oletatavasti sõnast "pea" - "caput". Peateemaga on see lugu, et kui Rooma esimeste kuningate ajal, täpsemalt vist Tarquinus Superbuse poolt kaevati künkale Jupiteri templit, satuti vanale kalmistule. Kuna maa seest leiti pealuud, siis sellest ka nimi. Nii räägib legend. Romuluse ja Remuse eelselt olnud küngas pühendatud Saturnile (praegune Saturni templi pire asub otse künka jalamil Foorumil). Romulus ehitanud künkale Jupiteri templi peale edukat nagelemist kohalikega (Sabiini naiste röövimise lugu...), talle järgnenud kuningad ehitasid juurde Minerva ja Juno templid. Kusagil Foorumi pool olnud ka Vulcanuse tempel. Jupiteri templeid olnud aga künkal lausa mitu. Aeg läks, templid kadusid. 1100-tel võttis mäe üle paavstile alluv linnavalitsus, et paavstivõimu vastu protestivale rahvale oleks üheselt selge, kelle käes on linnas võim. Sama tänasest hommikupoolest juba vana hea tuttav paavst Paul III tahtis muljet avaldada Karl V-ndale, kes plaanis Roomat külastada 1538. a. Seepärast tellis ta Michelangelolt projekti künkal oleva hoonestuse soliidsemaks muutmiseks. Põhimõtteliselt plats praegusel kujul ongi selle projekti tulemus. Mida Karl V arvas, ei tea, kuid Michelangelo sooritus on, tänu optilistele pettustele platsi lahenduses, mis lasevad raekojal paista kõrgemal ja suuremana (trepid üles, hoonete kiiva paigutuse ja ovaalse plastsi kujuga saavutatud võltsperspektiiv jne), taas üheks tõestuseks meistri suurusest. Naljakas seejuures on, et platsil olles tajudki seda nelinurksena ning platsi ornamenti ringina. Alles siis, kui hakkad teadlikult mõõte võrdlema raekoja poolses ja treppide poolses küljes, avastad, et kõrvalhooned on nurga all..

Mõne aja pärast saabus Liisa, kes ütles, et nüüd ta tahab küll süüa...

| Üles |

Issi, vaata! Vaata, mida linnud teevad!

| Üles |

Campidoglio

| Üles |

• #audubon.org/... how flock birds can fly and move together

• #wantedinrome.com/... romes starlings kinetic artists

• #Capitoline Hill

• #Michelangelo

Forum Romanum
Eelmine |  Järgmine  |  Üles

| Üles |

Altare della Patria/Vittorio Emanuele II Monument

| Üles |

Kirjutusmasina valvurid

| Üles |

Õhtu hakkab tulema...

| Üles |

• #/Trajan Forum

• #understandingitaly... altare della patria

• #/Colosseum

I Butteri
Eelmine |  Järgmine  |  Üles

Tõesti hea koht! Parim pitsa peale šokolaadi peal tiksutud päeva!

Aadress on:

| Üles |

• #butteri.com/

• #facebook.com/ibutteri/

Piazza del Popolo
Eelmine |  Järgmine  |  Üles

| Üles |

• #reidsitaly.com/... piazza popolo

• #aviewoncities.com/... piazzadelpopolo

• #Piazza del Popolo

• #romeartlover.it

• #reise-nach-italien.de/goethe-italien1.html

• #courses. umass.edu/... Italy/2005/

• #Giuseppe Valadier

• #Via del Corso

Via del Corso
Eelmine |  Järgmine  |  Üles

"The first of the great Roman roads, the Via Appia (Appian Way), begun by the censor Appius Claudius Caecus in 312 bce, originally ran southeast from Rome 162 miles (261 km) to Tarentum (now Taranto) and was later extended to the Adriatic coast at Brundisium (now Brindisi). The long branch running through Calabria to the Straits of Messina was known as the Via Popilia. By the beginning of the 2nd century bce, four other great roads radiated from Rome: the Via Aurelia, extending northwest to Genua (Genoa); the Via Flaminia, running north to the Adriatic, where it joined the Via Aemilia, crossed the Rubicon, and led northwest; the Via Valeria, east across the peninsula by way of Lake Fucinus (Conca del Fucino); and the Via Latina, running southeast and joining the Via Appia near Capua. Their numerous feeder roads extending far into the Roman provinces led to the proverb “All roads lead to Rome.” The Roman roads were notable for their straightness, solid foundations, cambered surfaces facilitating drainage, and use of concrete made from pozzolana (volcanic ash) and lime. Though adapting their technique to materials locally available, the Roman engineers followed basically the same principles in building abroad as they had in Italy. In 145 bce they began the Via Egnatia, an extension of the Via Appia beyond the Adriatic into Greece and Asia Minor, where it joined the ancient Persian Royal Road."

 

| Üles |

• #Via del Corso

• #Via Flaminia

• #Pietro Colonna

• #Sciarra Colonna

• #.britannica.com/... Rome

• #San Giacomo degli Incurabili

• #Goethe Italienne... gutenberg.org/... epub/2405/

Piazza del Trevi
Eelmine |  Järgmine  |  Üles

Pisut enne keskpäeva jõudsime maailma ilusaimaks tituleeritud purskkaevu, Trevi purskkaevu, juurde. Piazza del Popolo ja Korso olid mitte just päris inimtühjad, siis Rooma kohta ikkagi üsna vaiksed, Trevi purskkaevu ees käis täismäsu - oli raske leida kohta kasvõi lihtsalt pildistamiseks, mahaistumisest rääkimata. Kuna meie lennuk pidi minema hilisel pärastlõunal, siis olime plaaninud Trevi ääres tšillida ja joonistada, aga esimese paari sekundi jooksul otsustasime püstijala isu täis vaadata ja siis otsida mõne mõnusama koha.

Kui lõviosa purskkaevudest Roomas ilustavad või mõtestavad mõnd väljakut, siis Trevi purskkaev markeerib ajalooliselt üht vanimat veeallikat Roomas. #walksofitaly.com/... trevi fountain kirjutab:

"The fountain dates back to ancient Roman times, since the construction of the Aqua Virgo Aqueduct in 19 B.C. that provided water to the Roman baths (mõeldud on siin siis Agrippa saunasid, mis asusid mitte kaugel Pantheonist) and the fountains of central Rome. It’s said that the Aqua Virgo, or Virgin Waters, is named in honor of a young Roman girl who led thirsty soldiers to the source of the spring to drink. The fountain was built at the end point of the aqueduct, at the junction of three roads. These three streets (tre vie) give the Trevi Fountain its name, the Three Street Fountain."

 

Mingi purskkaev asus praegusel kohal juba enne XVII sajandit, lood muutusid huvitavamaks 1620-te lõpul, kui tollane paavst Urban VIII palus (ei mitte della Portal seekord) Berninil teha uue purskkaevu kavandid. Paavst suri ja asi jäi tegemata. Ja nüüd läheb põnevaks! Purskkaevule tegid kavandeid veel mitmed arhitektid, kuulsamatest ehk Pietro da Cortona, kelle meistritöid kunstnikuna võib kogeda rohkem Firenzes, näiteks Palazzo Pittis või Palazzo Barbernis, Roomas pärineb temalt see kauniskupliline kirik Foorumi Veneetsia väljaku poolses servas - Santi Luca e Martina. Kuid on leitud ka meie Kadrioru-mehe, Niccolo Michetti, kavandid Trevi kohta...

Praegune versioone ent ehitati Nicola Salvi ja Alessandro Galilei (viimane oli jah, "selle" Galilei sugulane) kavandite järgi 1730-1762.  Salvi siiski seda ei mõelnud ise välja, et panna kokku palee ja purskkaev - selle olevat ta ikkagi adopteerinud Cortona tööst. Trevi purskkaev sai Salvi elutööks ja ta jõudis enne manalateed minna, kui asi valmis sai. Peale tema surma jätkasid sellega veel mitu meest, kelle hulgast lõpuks Pietro Bracci kavandite järgi lõpetati Trevi kandev skulptuurigrupp: Oceanus, kellele sekundeerivad tiibadel Küllus ja Tervis.  

| Üles |

• #walksofitaly.com/... trevi-fountain

• #Trevi Fountain

• #Baths of Agrippa

• #rome.net/ trevi-fountain

Piazza di Spagna
Eelmine |  Järgmine  |  Üles

Mingi kummalise navigatsiooniime läbi suutsime Piazza del Popolo asemel kõndida Hispaania väljakule, õigemini Trevi äärest lahkudes olime ühel hetkel lähemal viimasele ja nii sinna end soojadele astmetele päikesepaistele sirakile ka viskasime. November, +24C... Meie pikk nädalalõpp Roomas hakkas läbi saama. Ma ei tea, kas ma tüütasin Liisa oma Vana-Roomaga väga ära, kuid talle vargsi otsa vaadates tundub, et võsuke on rahul... Ja isegi päike on pisut peale hakanud. Mina küll olen rahul...

Aega on selle hetkeni, mil peame hakkama end Piazza Barberinile metroopeatusse sättima, ligi poolteist tundi.  Meil on oliive, šokolaadi, juustu, mulle mulliveini ja Liisale taas mingit müstilist puuviljasegu-jooki. Võtame pliiatsid ja teeme selle reisi viimased skitsid.

| Üles |

| Üles |