Tripi kaart |
FB album
|
Minea blogi
|
Olja blogi | Lisalugemist |
Austria-Itaalia 2008 |
Itaalia 2001
|
Tagasi
(reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
Itaalia ekspeditsioon 28.09. - 12.10.2014
Veneetsia. Suur kanal
Selle reisikirja lõpp on kuidagi väga venima jäänud - nagu kõik asjad,
mis jäävad oma õigel ajal tegemata. Et
Minea oma blogi siiski valmis sai, siis
mõtlesin, et ikka lõpetan ka. Seda enam, et suur osa teksti mingil kujul
ju eelnevast ka olemas oli. Mulle ei olnud see kerge reis - raske on
olla reisijuht, õppejõud, sõber, kolleeg, abikaasa... olles korralikult
haige ja samal ajal teades, et sult oodatakse erinevaid asju ja
initsiatiivi. Olnuks ma üksi või paarikesi, ilmselt peatunuks see reis
kusagil mere ääres kuniks tervis olnuks parem, kuid nüüd oli ees
roadbook ja teadmine, et 9.10.2014 peame olema hiljemalt kell 20.00
Baris sadamas. Aga lõppeks - kõik sai tehtud, reisi algus oli rõõmsam,
lõpp melanhoolsem - nagu ilmselt peegeldub ka alljärgnevatest
sissekannetest. Nendega oli kah nii, et kuni Pisani proovisin õhtuti
igal juhul omad mõtted kirja panna, kuid peale seda jäi asi pigem
märksõnade ja hädaldamise peale - kuidas parajasti tervis lubas ning
tekst on kirjutatud hiljem juba Tartus olles järgi.
Ekspeditsioon Itaaliasse oli
tegelikult jätkuks 2013. a kevadel maastikuarhitektuuri ajaloo kursuse
raames toimunud ekspeditsioonile
Kreekasse
ning 2014. a kevadel
toimunud restaureerimisele orienteeritud ekspeditsioonile
Prantsusmaale.
Idee oli vaadata tähtsamaid Itaalia arhitektuuri- ja
maastikuarhitektuuriobjekte, mis seostuvad Brunelleschi, Alberti,
Serlio, Palladio jt märgiliste renessanssajastu suurmeeste loominguga
ning Rooma ajaga (eelkõige sellised märgilised objektid nagu Hadrianuse
villa, Pompeij jm). Ekspeditsiooni põhieesmärk oli minna, katsuda, mõõta
ja joonistada üles - kogeda. Rooma jätsime üldse mängust välja
teadlikult, sest see on linn, kuhu tuleb minna eraldi.
Isiklikult mulle endale oli see reis ka pikenduseks-järjeks
Kreeta ja
Sitsiilia käikudele.
Niisiis...
Fotod:
Sulev Nurme, Hele Nurme
Paestum. Cerese tempel
| Üles |
|
Suurem kaart
| Üles | |
28.09.2014. Kell 18:05. Teel... Kusagil Lomzast edelas
Järgmine |
Proloog |
Üles
- Kuhu sõidate?
- Mis eesmärgil?
- Kas teil alkoholi või sigarette on?
Vastan, et me ei suitseta ja meil on 4 pudelit koduveini. Pisut
suurevõitu univormis näitsik vaatab mind umbusklikult ja küsib
dokumente. Annan talle esimesena kogemata Hele passi. Peale selle
avamist ütleb ta pahaselt, see ei ole ju minu pass. Otsin siis oma ja
lisaks ka küsitud auto paprid, need saavad põgusa pilgu osaliseks ning
tollinaine läheb Martiniga pagasnikusse kolama. Martin muidugi üritab
veinipudelite peale näidates öelda, et seal on mineraalvesi... Aga
tegelikult Läti tollineiut see ei huvita. Lihtsalt üks järjekordne
mööduv naabrite numbritega auto. Lihtsalt üks linnuke kirjas.
Nüüd on sellest juba 4 tundi ja kolmsada km.
Taas Poola ja taas päikeseloojang... Kerge nostalgialaks. Kuidagi
arusaamatult kiirelt on see reisi algus läinud. Ma olen vist endamisi
rõõmus... Pensukapeatus. Arvatavasti Ida-Poola kõige räpasema
tualettruumiga teenindusjaam... Päike teeb mustavale avarale horisondile
punased triibud. Poola savann üksikute kohitset' võradega saarepuude
ning ruugete lehmadega...
Pensukapeatus...
Kiirtee. Pensukapeatus. Blackberry Beer Drink... Pensukapeatus.
Kiirtee... Kudowa-Zdroj? (Tšehhi piir) on tiba alla 500 km...
Kusagil Lomzast pisut edelas...
| Üles |
|
29.09.2014. Kell 13:20. Österreichischer Skulpturenpark, Graz
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Grazi skulptuuripark. + 19C. Päike paistab.
Istun varjulise puu all ja vaatan tõtt nõlvaga, millele keegi on külge
kruvinud hiiglasliku sanga. Muruniitjaga erkkollasesse tõrjevärvusse
riietatud mees on ainus hingeline, keda oma jalutuskäigul seni olen
kohanud (meie loppis nägudega ja sõidust klopitud kaaskannatajad ehk
välja arvata). Kui meie turistid kusagil silmapiiril ei virvendaks, siis
oleks see Grazi kunstipark ilmselt kõige üksildasem paik terves
Austrias. Niisiis mina, päikeseprillidega muruniitja, 60 dB lärmi ning
karjuva muru lõhn. Tegelikult on siin päris mõnus, puude all roheluses,
värskes õhus... peale 2050 km konditsioneeritud bussiatmosfääriga
nonstop kiirteed.
Võrreldes mõne aastataguse vaatepildiga tundub kõik pisut
ebaausterlaslikult ligadi-logadi. Dieter Kienasti disain mõni aasta
hiljem...
When sculpture and design get in touch they undergo a reaction and
develop an inter-relation; in the course of time the story they tell is
subject to constant changes. The garden as a creation by humans but at
the same time picture of the ever growing nature corresponds with the
sculptures which are exposed to weather, embedded in the landscape to
which in turn they respond.
Elisabeth
Fiedler and Peter Weibel. Österreichischer Skulpturenpark. About us. www.museum-joanneum.at
Sammal kruusateedel ning siin-seal pead tõstnud umbrohututid,
plopsatustega peegeltiiki sulpsatavad tammetõrud, reetlik roosteuss...
Kuidagi elusam ja elatum on nüüd see park. Ma olen sõidust väsinud ja
leplik. Vist siis rahul. Nii sõiduga, kui pargiga. Eufooriata, ent
siiski. Ja ma arvan, et siis kah õnnelik. Päikesepaistel...
Österreichische Skulpturenpark
| Üles |
Kuna muruniitja lärm oli väljakannatamatu,
kolisin sissepääsust mitte kaugel asuva lennukivanarauast tehtud
kaadervärgi varju. Sain siin vaevalt 2 minutit olla, kui muruniitjamees
mulle järgnes ja nüüd niidab ta just selle pingi ümber, millel istun. Ma
palun...
Läksin päikesetõusul rooli ja loomulikult tulin siiski vist päris
teadvusele siis, kui Kadri kolmandat korda küsis:
- Kas sa eirad Tommi meelega?
Keerasin siis järgmisel mahasõidul Austria poole ning loomulikult
sattusin kohe remondis sillaga asulasse, kust enam välja ei saanud.
Tulemuseks vaikne ropendamine ning 50 km kiirteed pidi tagasi Brno
poole. Kired vaibusid... Ühel hetkel avastasin end teetammilt keset
vett: Dyje jõe veehoidlal (Nové Mlýny-dolní paisjärv). Ääretult ilus
valgus! Ja siis juba piir ning riburadapidi Austria nunnukülakesed
Drasehofen,
Poysdorf, Wetzelsdorf ... ja
veinimõisad, mille viinamägedest hommikuroosas mööda libiseme. Kui siia
kunagi peaks asja olema oleks põnev proovida noid arhailiste nimedega
veine.... „Poysdorfer Saurüssel“, "Alte Reben", "Rheinriesling" jne...
Hommikusöök valmis priimusel 158 km enne Grazi ühes kiirteetaskus.
Esialgu oli pisut veider ca 200 inimeselise auditooriumi ees oma
nõgiseid potte sussutama hakata. Aga siis juba saidki puder ja kohv
valmis ja polnud häda midagi ning kõik need 200 kohaliku err-kioski
kuiva saia järavat inimest vaatasid kadedalt auravat kaerahelbeputru.
Meenub stseen Lenfilmi "Basekervillide koerast":
- Mis asi see on, Barrymore? (küsitud umbusklikul ja valulikul ilmel)
- See on kaerahelbepuder söör!
Kiirtee-hommikusöök
| Üles |
Kui ise olime tudengid, siis reisi köök ju
selline oligi: pidupäeval sai Salvesti seljankat :) või lihakonserviga
Manni makarone... Ma tahan seda tagasi! Ja mäed on ilusad, endiselt -
nagu toona raketimootoril grillitud oasupi taustaks. Õhus on sügist...
Või kuidas see Olja suust lajatatud mõttetera (või oli see Kadri?)
kõlaski?:
- Elu on ilus, aga praegu on sügis!
Aga mäed on siin ilusad...
| Üles |
|
30.09.2014. Kell 8:45. Agriturismo Calcatonega. Este
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ootan hommikusööki ja mõtlen sellele, mis oli
eile. Mitte, et oleks mäluaugud; või kui need on, siis mitte Bacchuse
andidest. Hommikusöök pidi ette antama juba 15 minutit tagasi, ent ei
hingelistki. Hele proovis omal jõul kohvimasinat käitada, ent tulutult -
tulemuseks määritud tass ülikahtlase sogase ollusega; kahtlustan, et see
on mingil printsiibil veeldatud katlakivi. Letil on kotitäis
kõhedusttekitavat saia. Kas peaksime seda kuivalt järama hakkama? Põnev!
See on teada, et hommiksöögiks seaprae, süldi ja hapukapsaga harjunud
inimestele on traditsiooniline itaalia hommikusöök nadivõitu... Kuid
vast siiski mitte nii napp nagu letilt paistab - moosi ja espressot ehk
siiski saia juurde pakutakse!?
Eilne sõit Grazist
Palmanovasse läks läbi
Dolomiitide. Enne seda pisut Austria
pisimägestikke. Mäed said järsku päikeseloojangul otsa ning ootamatult
leidsime end keset põlluseid poldreid ideaallinna poole loovimas.
Palmanova sissesõit oli küll muljetavaldav, ent edasi... linn nagu linn.
Kaheksanurksel keskväljakul pisut masajas kirik ja selle ette laiali
laotunud tsirkuse-tuur. Väga meenutas oma regulaarse hulknurkse plaaniga
Sitsiilia Avulat, puudus vaid nii uhke
barokne kirik keskväljakul ja valge rammusa voluudimustriga sillutis...
Tutt-uued 16. sajandi majad, liivaprits? Lubivärv roosades ja lillades
toonides vastavalt lõbustuspargi tuledele ja viledele. Pisut segane, aga
siiski: tere Itaalia!
Restoranid ja pizzeriad peaasjalikult alles (kell 18.30) suletud. Kahest
avatud söömisasutusest ühest oli kokk õhtul teadmata suunas põgenenud,
teises see-eest pakuti veini ning pastat ettekandjaks kehastunud
söesilmse Cupido käe läbi: kõik meie naisolevused langesid tellimise
asemel õrnalt punastades transsi... Kuidagi nad lõpuks siiski said suud
lahti ja kutt lahkus kööki kokka nuhtlema. Majaveini ja lasanjet...
Päike loojus. Olja tegi ettekannet... Leonardo da Vinci, austerlased,
türklased ja ideaalne sõjamasin, mida veel Napoleongi tuunis ning
ümberkaudsed külad siledaks tegi. Ikka, et saaks kaugemale ja kõrgema
kaarega lasta. Püüdsin skitsida ning kolme sõnaga õpetada ka Helele
skitsimist. Tulemus oli ettearvatav ja ootuspärane nagu ikka peale 27
tundi nonstop autosõitu ja 18 aastast kooselu. Vahepeal tõi Cupido
toidud lauale. Veel üks kollektiivne ohe ning kahvliklõbin... Maitsev ja
ilus!
Palmanova
| Üles |
Este on tüüpiline külake Padova taga polderdatud
agraarmaal.
Agriturismo Calcatonega leidmine
pimedas ning ilma Tommita olnuks ilmselt orienteerumistegu omaette.
Lisaks hakkas ka keha vaikselt protesteerima edasise sõitmise vastu.
Enamus rahvast nohistas und ning Minea vulisevast jutulõngast hoolimata
tundsin, et isegi kui tikud laugude vahele panna, ei jõua enamus infost
maanteelt pupillidest kaugemale. Viimase otsa sõitsin päris tasakesi
poldrivallide ja maisipõldude vahel rada otsides. Ent lõpuks olime
väravas. Väga vaevalist inglise keelt tönkiv meeldiva olemisega
keskealine härra näitas asjad kätte. Küsisin talt pudeli kohalikku
valget veini ja peotäie topse, kuid selleks ajaks, kui ma nendega oma
tuppa jõudsin, kostus ümberringi juba 3D norskamist. Valasin klaasikese:
pisut liiga soe ja liiga magus, lisaks sant järelmaitse... Nojah...
viipasin voodi kohal valvavale Neitsi Maarjale:
- Slainte! Püha Ema - palun valva siin ka seda protestanti ja
joodikut!
...ja tuttu minagi...
Tundub, et nüüd vist hakkab söök saabuma. Üks peaaegu ilus kuid padurase
itaallanna astus just sooja keeksiga (mille ta ema küpsetanud olevat)
naeratades tuppa, tervitas soojalt ja hakkas naeratades laudu katma.
Kohe saab! Hüva - allkirjastan diglit ühe dokumendi, sest internet on
siin kahjuks olemas ja töö sõidab sajaga sisse. Ning siis hävitama
Itaalia hommikusööki: nagu paistab 3 sorti erinevas kõvaduses keeksi ja
ehk saab tassi americanot...
| Üles |
|
2.10.
2014. Kell 2:16 Agriturismo Calcatonega. Este
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Goethe. Padua den 27. september:
Der große Platz, Prato della Valle genannt, ist ein sehr weiter Raum,
wo der Hauptmarkt im Juni gehalten wird. Hölzerne Buden in seiner Mitte
geben freilich nicht das vorteilhafteste Ansehn, die Einwohner aber
versichern, daß man auch bald hier eine Fiera von Stein wie die zu
Verona sehen werde. Hiezu gibt freilich schon jetzt die Umgebung des
Platzes gegründete Hoffnung, welche einen sehr schönen und bedeutenden
Anblick gewährt.
Ein ungeheures Oval ist ringsum mit Statuen besetzt, alle berühmten
Männer vorstellend, welche hier gelehrt und gelernt haben. Einem jeden
Einheimischen und Fremden ist erlaubt, irgendeinem Landsmann oder
Verwandten hier eine Bildsäule von bestimmter Größe zu errichten, sobald
das Verdienst der Person und der akademische Aufenthalt zu Padua
bewiesen ist.
J. W.
Goethe. 1786. Italienische Reise. Auch ich in Arkadien!
Esimene sihtkoht,
õigemini roadbooki järel siis teine sihtkoht, oli
Padova. Tegin autos kiiruga oma
ettekannet lootes, et raputamisest süda väga pahaks ei lähe (see häda
jälitab mind lapsest saati). Ei läinud. Seetõttu esinesin
Prato del Vallel tugevale kolmele
nõrkushoogudeta ning ekspeditsiooni esimene tõeline päev võis alata...
Prato della Valle
| Üles |
Botaanikaaia väravas
selgus, et hinnad on paariaastataguse ajaga kasvanud. Ilmselt tuleneb
see klaasi ja betooni valatud apgreiditud piletiputkast. Eurone
espresso, välknõupidamine ning seltskond pudenes kaheks, 60%
botaanikaaeda ja 40% kohe Il Santosse.
Padova botaanikaaed on kuidagi mõnusalt
tuttav, kodune. Isegi mitte sellepärast, et olen siin korra varem paar
aastat tagasi varakevadel käinud, vaid seepärast, et see meenutab pisut
TÜ Botaanikaaeda Tartus: klassikaline, tihe, patineerunud, võluv ja
kompaktne. Nurga taha vaadates ootad igal hetkel mõnd XIX sajandi
reisikuues Ledebouri mööda jalutamas koos taimeraami, maakaardi ja
putukavõrguga. Päevast ja kellaajast hoolimata on mõni tudeng kusagil
silti veerimas. See õhkõrn teaduslik asjalikkus ja romantika, mis kadus
suuresti koos viimase valge laigu kaardistamisega gloobusel... .
Üliõpilaste ja õppimise jaoks. Naljakas oli see, et kuigi me pole veel
jõudnud mingil juhul saada sellel reisil mürgistust arhitektuurist,
tundus botaanikaaed kuidagi rahulik, rahumeelne, hubane, enesekeskne ja
enesesse keskendunud ning äärmiselt, äärmiselt meeldiv. Sügisene
lopsakus, mida siin veel tükk aega ei näpista talv (teab kui palju siin
üldse miinust ette tuleb) ...meie august.
Kaks emotsiooni. Palm, mida oma Itaalia reisil olevat juba väisanud
Goethe ja mis kasvanud seal juba paarsada aastat (oli vist ?) enne teda.
Mida kõike on see taim näinud...
Goethe palm
ja Goethe tsitaat (ma rohkem ei tsiteeri Goethe reisikirja!). Kuldses
puuris olevus, õigemini alumiiniumist ja klaasist puuris. Inimesed siit
ja sealt tulevad, loevad Goethe nime, tõstavad käed taevani ja
ümisevad... oolrait. Ümisen ka mina, omamoodi, tunnetades oma tühisust
ajas ja teisalt kusagil sisemuses ka järsku millegipärast irvitades...
Muuseas, kas te olete näinud greibisuurust ebaküdaooniat? Noh, mina nüüd
olen... Mitte kaugel õndsast palmist.
Biodiversity house kõlab nagu
käibefraas mõne prostituutpoliitiku valimismögast. Padova
ürgülikoolilikust ja ürgklassikalisest taimekollektsioonist selle
moodsamasse poolde sammudes võlus esimene vaade Il Santo küljefassaadile
- linnast seda sellise rakursi alt ei näe. Olja peaaegu minestas ja
proovis seda vist ka üles skitsida. Minu fotokas rändas Hele kotis
kusagil linnas, seega jäädvustasin oma surematu udukogu Nokia 2760 1 mP
superkaameraga. Biodiversity house ise aga tegi distantsilt skeptiliseks
- moodne valge kaadervärk peale ajatuid valgeid skulptuure ja
ladinakeelseid sildikesi tundus kuidagi kerglane. Ent sees olles
avastasid end kulgemas mööda soid ja rabu, vihmametsi ja kõrbeid... Ok,
taskuväljaandes küll, kuid siiski sellises mastaabis, et TÜ Tartu
Botaanikaaia palmimaja mahtunuks vist vabalt koos katusega igasse
sekstiooni. Bacchuse ja kohvi lugu,
Eclipta prostrata, kakao ja lootose
lehed... Pean tunnistama, et kohvinarkarina ei suutnud ma oma heameelt
varjata kohvipuu ees, mille juures selgus, et selle kena taime esimese
kirjelduse Euroopas andis Padova ülikooli botaanikaprofessor
Prospero Alpini 1592.a. ja keda
peetakse ka caova - kohvi kui joogi PR meheks Veneetsia vabariigis. Ja
muidugi teine tarkus megakasvuhoonest, mida ei saa siin tsiteerimata
jätta:
Dionysus in Greek mythology is the God of vegetation, wine and
ecstasy. The incarnation of fecundity and power. One of his adventures
sees him imprisoned on a pirate ship. He frees himself from the ropes
that bind him and spills a river of perfumed wine on the deck,
transforms the mast into a vine laden with grapes and himself into a
lion. The terrifed pirates jump into the sea, where they become dolphis.
The elements of story have symbolic meanings. Indeed, in the ancient
world, grape juice was considered to be a "living" thing, which was then
killed by fermentation to be re-born as a drink capable of transporting
those who drink it into "another" dimension. The God of wine was able to
die and be born again.
Padova botaanikaaed
| Üles |
Kui me
lõpuks
Il Santo juurde saabusime lõpetas Hele just joonistamist...
Peale kirikut võtsin siis minagi pliiatsid...
Püha Franciscus on kirjutanud 1224.a:
To Brother Anthony, my bishop (i.e. teacher of sacred sciences),
Brother Francis sends his greetings. It is my pleasure that thou teach
theology to the brethren, provided, however, that as the Rule
prescribes, the spirit of prayer and devotion may not be extinguished.
Farewell.
#newadvent.org
Kui teil on keegi lähedane kaotsi läinud või soovite abieluõnne, siis
peaks võtma ette palverännaku Il Santo kirikusse Padovas,
Püha Antoniuse hauale, kus kusagil
salakambris ühes salalaekas on varjul pühaku keel... Ei, see pole see
Antonius Egiptusest, vaid portugallane, Lissaboni Antonius, Fernando
Martins de Bulhões, kes sündis 1195.a. (muuseas minuga samal päeval...
mitte, et ma arvaks, et see midagi otseselt tähendab). Oma 36 aasta
jooksul siin ilmas jõudis ta palju rännata ja jutlustada. Ta alustas
Marokost, jõudis Sitsiiliasse, Prantsusmaale... Muuhulgas parandanud ta
kunagi rännakul palvejõul vaese naise veiniklaasi ja täitis maha
tühjaksjooksnud veinitünni taas. Jutlustada ja rääkida... Rääkida nii,
et peale tema surma olevat lapsed Padova tänavatel hüüdnud ja nutnud...
Püha isa on surnud!... Nagu mosaiigi killud. Ma tahaksin kindlasti käia
Assisis, Püha Franciscuse kodulinnas.
See tunne tekkis mõni aasta tagasi hoopis Šiauliai lähedal Ristimäel,
mille kabeli vitraažidel on läbi mängitud Püha Franciscuse lugu. Kõigi
loomade, väetite, loodusinimeste, maastikuarhitektide jm ullikeste
kaitsja. Padova Antonius oli tema järgija ja mõnes mõttes järglane. Kui
selles, isegi pisut veidralt uhkes, Il Santos jalutada, siis seal on
midagi erilist. Olin seal teist korda elus ja ikkagi tundsin end kuidagi
liigutatult... Mitte, et otseselt see konkreetne stoori nii korda
läheks, aga nähes inimesi tões ja usus pühaku sarka suudlemas, kaotatud
inimese pilte kleepimas... Mulle tundub, et äri e-vabariigis oleme me
midagi suurt kaota(mas)nud. Tehing...edu...ülekanne, et teha teine
tehing...veel rohkem edu...kuulsus, veel rohkem raha, et teha veel
suurem tehing...edu...infarkt. Olla inimene... Loen vaikselt habemesse
oma palve... Ent kahjuks täna ma juba tean, et sellel reisil me
Assisisse ei jõua.
Märkamatult kätte jõudnud lõuna ning
Piazza del Erbe - eesti keeli lihtsalt
turuplats - tuletasid meelde taas kahte asja. Esiteks: hommikune keeks
ja kohvi - ükskõik kui maitsvad need ka polnud - on muutunud soolestikus
juba väetiseks ning -
Capella degli Scrovegni - Giotto
võrratute siniste freskodega - jääb vist seekord vaatamata. Samas
oli kindlasti põnev meie inseneridest daamidel tutvuda Piazza del Erbe
kõrval laiuva Palazzo della Ragionega, mis pea 800 aastat on olnud
Padova turu ja kauplemise keskuseks ning mis omal ajal võis suurustleda
pikima vahetugedeta sillusega maailmas. Meie koterdasime tasavaikselt
turuplatsile ja jõudsime umbes sellel ajal, kui tomati ja juustumüüjad
just omi kodinaid kokku hakkasid pakkima. Sellest hoolimata käis paras
mõnus melu. Palazzo piazzapoolse kaarstu alt leidsime pisut kala järgi
lõhnava pitsakoha (lõhn tuli kaugemalt kaarte alt kalapoest). Mitte
midagi pompöösset ja mitte mingit suurt tseremooniat - hiiglaslik
pitsasektor salfetka sisse ja ... 2 euri +
Birra Moretti 1 eur. Unistuste lõuna...
Lõpuks maandusime
Piazza del Signoril,
Loggia del Consiglio treppidel vaatega
La Colonna Marcianale. Istusime treppidele, jagasin välja teelt mingist
kõrtsust ostet' veini ja asusime skitsima. Kuigi ma osa veinist suutsin
kallata Martinile selga, ei varjutanud see joonistustööd ja takkajärgi
tarkusena (lisandus Tartus 26.11.2014) võin öelda, et see sulnis olemine
oli vist üks mu reisi kõrghetki. Kuidas jäädvustada renessansskirikut,
Ford Transitit, mõneeurost veini ning seda aega, mis voolab kusagil seal
vahel?
Parklas ootas muidugi kena üllatus. Jalutuskäik mööda vanalinna, vein ja
paar kanalivaadet (sissejuhatus Veneetsiale) ning kuldne pilvelooris
päike Prato del Vallel olid uinutanud teadmise, et viibime Itaalias.
Automaat teatas, et võlgneme 5 tunni eest umbes 30 euri. Maksin.
Automaadi juures seisis käsi pikal üks väsinud tõmmuvõitu naisterahvas.
Kui juba läks laristamiseks... Andsin mõned mündid ka daamile...
Piazza della Erbe
| Üles |
Piazza del Signori
| Üles |
Padova
| Üles |
Hoolimata Tom-Tommi
ähvardustest jõudsime Padovast
Veneetsiasse ca tund aega naviseadmes
näidatust kiiremini. Ma ei ületanud trassil kiirust. Eufooria asendus
parklas, kui Crafter tembeldati bussiks ja saadeti linnast kõige
kaugemal asuvasse parklasoppi. Lonks koduveini reispassiks ning linna.
10 eurine (per face) veetaksosõit jäi ära (kahju, sest eelmisest korrast
on sellest võrratud mälestused), ka vaporetto jäi valikust trammi kasuks
välja. Udupeen trammipeatus ja peatselt saabunud vinge tramm ning
udupeen nimi -
People Mover - tekitas usaldust. Pisut
imelik tundus küll see, et edasi näitas vaid kahte peatust... Sõit sai
otsa umbes 5 minuti pärast Rio della Sant' Andrea kanali ääres: ei
mingit ümberistumist vm - lihtsalt oligi transfeer parklast (Tronchetto)
vanalinna äärde. Jalutades kulunuks selleks ilmselt 10 minutit. Selline
megaehitis... arusaamatu nagu pisut. Vaikset lootsin ja tegin ääri-veeri
lobbytööd võtta uuesti veetakso, kuid kõik varem Veneetsias mittekäinud
kihutasid kiljudes Rio del Tolentini kallast pidi juba
Canal Grande poole. Kusagilt toiduärist
üks valge vein ja siis järele neile...
Veneetsia...
| Üles |
Suur kanal
| Üles |
Markuse väljak oli Markuse väljaku
kohta ülirahulik ning kergelt vines nagu ähvardaks vihma. Tõsi, turiste
kõndis siiski üksjagu ringi kuid julgelt poole sellest moodustas mingeid
helendavaid vidinaid lennutav ja limatomateid loopiv kirju parv, kes
sedasama saasta meeleheitlikult kellelegi püüdis maha müüa. Tahtmatult
meenus eelmine kord Veneetsias, kui mu pahaaimamatu reisiseltsiline
langes ühe kriimsilma ohvriks ja ostis Arsenali lähedal sellelt oma
südamedaamile "Gucci!" käekoti. Kui siis Ohete silla juures üks teine
müüja, kes neid samu "firmakotte" müüs, seda nägi, leidis aset mingi
selline dialoog vigases inglise keeles:
- Härra, palju te selle eest maksite
- !? ...25.- või miskit...
- Teie rumal mees! Ma oleksin andnud sama reha eest kaks kotti. Aga äkki
on teil veel kingitusi vaja...
Seadsime end
Doodžide palee vastu äärekivile istuma
ning nautisime Olja ettekannet, meie, sajad tuvid, Püha Markus oma
lõviga ja pilvises loojangukumas üle kanali virvendav
Palladio meistritöö - San Giorgio Maggiore.
Tüdrukud hakkasid skitsima enne veel kui Olja lõpetas. Võtsin sinise ja
asusin õhinaga Doodžide palee kaaristu kallale... Peale viite minutit
taipasin, et mu oskused, valitud pliiats ja ka püsivus veavad mind alt.
Kohusetunde sunnil püüdsin anda kritseldusele mingigi viisakama vormi,
et siis Suure Kanali ääres teha üks jalutuskäik. Mul on olnud õnne
külastada Veneetsiat eelnevalt mitmeid kordi, viimati lausa "giidina"
paar aastat tagasi, seepärast ei olnud mul muid unistusi, kui leida
kusagilt õdus kohake, kus ei oleks väga kallis majavein. Hele on samuti
mitu korda Veneetsiasse sattunud, seega meil olid emotsioonid, kuid
mitte ambitsioone kõike top 10 läbi tormata. Leppisime kohtumisaja ning
jätsime tüdrukud püüdlikult skitsima. Siiri ja Martin liitusid meie
seltskonnaga.
Markuse väljak ja Suur Kanal
| Üles |
Lonkisime mööda randa vaikselt
Arsenali poole - mul nimelt on sealt
mällu sööbinud üks armas nurgatagune kohake, kus vein on peaaegu
poehinnaga, kui seda mitte laua taga juua, ja pitsalõik või võileivad
odavamad Olerexist (kuid palju maitsvamad). Jalutasime ja ajasime
niisama mula. Eks vaikselt teised lootsid, et teen ekskursiooni, kuid
mul polnud küll sedasorti tuju. Seega nautisime atmosfääri, vaikselt
saabuvat hämarust, lampide peegeldusi ning kujutasime ette, kuidas
gondeljeerod kunagi hõikusid noil vetikaist roheliste seintega majade
vahele kiilutud kanalitel.
Loomulikult jõudsime kõrtsu juurde siis, kui seda hakati sulgema. Ei
veini ei pitsat. Kiilaspäine baarimees, kes vähemalt kaks aastat tagasi
oli sama kulupeaga, soovitas naabruses olevat restot, mida just
õhtusöökide ajaks avama hakati. Nojah. Hinnaklass muidugi peletas seal
söögimõtted peast, seega piirdusime nelja peale liitri (küll 15 eurise
liitrihinnaga) hea, valge majaveiniga, mida serveeriti tavapärases
klaaskannus. Kui olime just klaasid täis valanud, meenus, et olin
lubanud täna ööbimiskohani roolis olla.
Trehvasime õhtupimeduses endise doodžide kabeli ja praeguse
Basilica Cattedrale Patriarcale di San Marco
kõrval, ehk siis taas Markuse väljakul ja tegelikult sealsamas, kust
õhtut alustasime. Mainisin siin kohal Veneetsia tuntuimat kirikut
seepärast, et see on eriline. Kui vaadata kasvõi selle sibulamaigulist
fassaadi, siis tabad end mõtlemast mitte gootikast ega renessansist -
mis loomulikult on ka sellest majast üle käinud, vaid bütsantsi
kirikutest ja Pärsia paleedest. Ent muidugi kiriku interjöör (mida me
seekord kahjuks ei näinud) - neid lõputuid kuldseid tuhande aasta
vanuseid mosaiike, mille meistreid tuleb otsida Konstantinoopolist
(ok - suurem osa neist tehti uuesti või ümber XIX sajandil, kuid
siiski...).
Suund parchetto poole tuule, kuu ja tähtede ning Olja gepsu järgi paika
pandud, alustasime tagasimatka bussi juurde kindla sooviga leida enne
mõni viisakama hinnaga pitsakoht. Nii me siis kõndisime ja kõndisime ja
kõndisime ja kõndisime kanalite vahel ja ühelt pisikeselt piazzalt
teisele sattudes. Olen seda ka varem tähele pannud, et kuigi söögikohta
ei tasu uisapäisa valida, ei tohi seda ka liiga kaua teha, sest siis
võib söömata jäädagi või lõpuks valitu osutub kõige hullemaks kogu
valiku hulgast. Tõele au andes koht, mille lõpuks leidsime, oli hinna ja
kvaliteedi osas suhteliselt tudengisõbralik, kuid see juhtus lõpuks
pigem juhuslikult, kui olime pea poolteist tundi kõrvaltänavate vahel
iga poole kilomeetri järel oma asukohta määranud. Juba kella 21 ajal
surevad enamus tänavatest ja äridest ööseks täiesti välja, sest
kohalikud ei taha elada selles liiga kallis, vaikselt vee alla vajuvas
ja mumifitseeritud linnas ja sõidavad ööseks oma koju Mestresse vm
lähikonda. Vaid turistikatest peatänavate ääres säilub mingi elevus,
kuid oktoobris on seegi pigem nagu olematu ööelu Tartus juuli lõpus:
mõned odavat hooaja lõppu nautlevad seljakotituristid, tudengid,
käputäis kerjuseid, nännimüüjaid ning särasilmil kusagile asjalikult
lonkivaid kohalikke napsuvendi, kes ka kõik tegelikult selleks
kellaajaks on tänavatelt kadumas. Meie jaoks vürtsitas jalutuskäiku veel
muidugi see et suutsime poolel teel nendeltki tänavatelt, kus midagigi
lahti oli, sootuks kusagile pimeurgastesse eksida.
Lõpuks, olles tagasi Rio della Sant' Andrea kanali ääres, kust tee
parklate juurde peaaegu et paistis, kumas nagu majakas pimeduses mingi
kebabikoha silt. Ükskõik mis hinnaga - aitab ekslemisest! Ent hind oli
hea, kebab samuti ning üks mõnus külm Birra Moretti sinna juurde aitas
kiiresti unustada näljaste inimeste emotsioonidest juba kergelt
närviliseks muutuvat õhkkonda. Kui pugeriku ees kanali ääres
kivibalustraadil ja trepiastmetel istusime, ei rikkunud isu isegi
kassisuurused rotid, kes vilkalt jalge eest läbi joostes kanalisse
sulpsatasid. Enne, kui Tronchettos bussi istusime jäi teelt meelde veel
üks seik - mingi pirukapood, kus müüdi muuhulgas ka aranchisid.
Teeninduse sai vene keeles, aga enam ei meenu, millisest
liiduvabariigist preili-proua ära tulnud oli.
Estesse jõudsime kesköö paiku ABBA ja Eero koduveini saatel - õnnistagu
neid Bacchus!
Veneetsia: tagasi Tronchettosse
| Üles |
|
02.10.2014. Kell 23:19. Kämping Castel San Pietro, Verona
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Istun kämpaterrassil, käeulatuses 0,6l Birra
Moretti ja naudin miljonivaadet soojades kollastes tuledes Veronale.
Kusagil seal eespool kumab amfiteater, taamal vanalinn ja poolkuud
peegeldav maaliline jõgi - Adige. Kämpa asukoht, staff, seltskond - kõik
on lahe, mõnusalt seljakotiga nooruslike inimeste laadis. Mulle
meeldib...
Hommik Estes algas nukralt. Aknast välja vaadates valmistas Jupiter ette
sadu ning selleks ajaks, kui kohvi ja kollaste keeksiviiludega ühele
poole saime, ladistas nii, et Martin ajas targu bussi sissepääsule
lähemale. Kas tõesti ongi siis tänane päev nii... Ilmateade oli samuti,
vähemalt esimeste sihtkohtade päevase kliima osas minoorne: sadu, sadu,
sadu... Eile ja täna hommikul rõõmsalt juurde valatud lisakohv maksis
1.60 per tass. Meie kodumaja perenaisele tekitas silmnähtavalt peavalu
see, et palusin ööbimise eest mingit paberit. Lõpuks, peale pikka
telefonikõnet oma abikaasale, läksime temaga koos (ühise vihmavarju all,
sest ladistas korralikult) üüratusse restoranisaali, mis hooaja
lõppemisel oli suletud ja sain lõpuks palutud papri. Ärasõidul ulatas
daam meile rohelise oksa, mille küljes rippus paar tosinat ploomisuurusi
mustjaid vilju - ma ei tea, mis need olid, kuid maitsesid - kingitus
meile teele kaasa + kastanimuna, päris hobukastani muna kohe. Võtsin
loomulikult kingituse vastu ja ei hakanud "kingitud hobuse suhu vaatama"
seletamisega, et meil kasvavad need Peeter I armust ka.
Vahelehüüdena tuli meelde, et enne reisile tulekut ostsin vidina, mis
sigaretisüütajast pidi raadiolaineid tekitama. Ida-Euroopas see töötas
teel suhteliselt hästi, kuid nüüd, kui üritasime raadiost tõmmatud Helgi
Erilaiu reisisaateid kuulata, selgus, et isegi piirisagedustel on igal
pool jaamu pea kõigil sagedustel ja seepärast enda turistiharimine
sellel moel piinarikas ning kohati täiesti võimatu. Seepärast, kui eile
enne Veneetsiat sai veel midagi kuulata, siis täna loobusime sellest
peale pooletunnist pidevat üritamist.
Villa Rotonda leidmine tommiga läks
ootuspäraselt kiiresti. Eelmist korda, kui Rotonda juures parkimist
üritasime leida, jääb mälestama rohkem kui aasta hiljem saabunud
trahvikviitung kusagilt vale märgi alt (lubava märgi tegi mittelubavaks
itaaliakeelne lisatahvel :S) sisse sõitmise eest. Seekord ei hakanud
teeservi proovima, vaid panime end ilusasti mõnisada meetrit eemale ühe
turismibussi kõrvale mingisse automaattanklasse, kus parkimine kõigi
tunnuste järgi oli tasuta ja lubatud. Et see tegu mõistlik oli, selgus
hiljem, kui juba villast tagasiteel kohtasime vaest inglisekeelset
vanapaari, keda kohalik polizia municipale teeserva pargitud auto
eest ilmse naudinguga aeglaselt vardasse ajas.
Palladio meistriteos ise, ametliku
nimega Villa Almerico Capra, avanes mulle taas udus ja vihmapiisutuses -
nagu 2 aastat tagasi. Fotodel ikka seesama hall lauspilv. Ja ikka
endiselt lihtne, rahulik, keskendunud. Natuke epsakas ja kerge, kui
mõtlen näiteks
Segesta või Selinunte templitele, mis
peaksid olema kaudselt ju sellegi arhitektuuri inspiratsiooniks; või
isegi, kui mõtlen
Rooma Pantehonile, mis reaalselt
olnudki tegelikuks inspiratsiooniallikaks - kuid ikkagi põnev ja ilus.
Palladio kavandas villa kusagil vahemikus 1565-1567 pühamees Paolo
Almericole. Ehitus algas 1567, kuid maja valmimist ta 1590-tel ta ei
näinudki (Palladio suri 1580), ehituse lõpetas
Scamozzi.
Minea ettekande kuulasime vihma pärast ühe all neljast portikusest.
Edasi suundus igaüks kohta omal moel avastama ning skitsimiseks kuiva
kohta otsima. Rotonda ilu ja võlu peitub selles, et tegelikult ei ole
vaja miilide kaupa parki läbi marssida - kogu ümbritsev (põllumajandus)
maastik moodustabki selle dekoratsiooni, mille ehteks on väike
inimmõõtmes mõisamaja. See üks on noist verstapostidest, mis määrasid
hiljem inglise pargi olemuse ja disainivõtme. Kuna mu mälestused 2012
aastast olid veel suhteliselt värsked, siis keskendusin algul
skitsimisele ja pärast Hele-Siiri valgustamisele (minu tagasihoidlike
teadmiste piires) majas ringi käies. Uus avastus minu jaoks oli
tallihoone - mitte, et peale laheda laetalastiku selle kaaristu all
midagi nii väga erilist oleks olnud, kuid ma ei olnud seal lihtsalt
käinud.
Villa Rotonda
| Üles |
Bruskettod Eesti moodi: must leib või ja suitsuvorst
| Üles |
Parkimise leidmine Vicenzas ei olnud kah väga
vaevarikas. Kuna olin enne kuuglimäpsiga kodutööd teinud, siis
satifotolt leitud parklakolakas osutus laivis täiesti normaalse
tunnihinnaga parklaks, kus võis isegi parkimiskohti valida. Rotondas oli
vihmatibtus lõpuks järgi andnud, kuid Vicenza südame poole marssides
ähvardas pidevalt potililla pilv alasina pea kohal. Selle hirmu all
ostis Hele isegi kaks eurost vihmavarju (ääremärkusena võib öelda, et
neid ei läinud reisi lõpuni vaja).
Vicenza Piazza del Signori paari
välikohviku, mis ei olnud veel omi kodinaid kokku pannud,
plastmasstoolid läikisid vihmast. Seepärast leidsime Minea ettekandeks
koha taas Palladio käe all (Vicenza on ju Palladio linn) sündinud
Basilica Palladiana loggia all
treppidel, mitte kaugel maestrole pühendet skulptuurist. Nukravõitu
niiskes pilvealuses panime paika oma järgneva poole päeva
"kohustuslikud" objektid: Teatro Olympico, Palazzo Chicerati, ja
kui jõuab, siis
Palzzo Barbaran da Porto (kus asub ka Palladio
muuseum).
Piazza del Signori
| Üles |
2012.a. teadsin, et
ilmselt on mõistlikum osta muuseumitesse komplekspilet, mis tasub end
igal juhul ära (tudengihinnaga 12.-), mille eest siis saanuks kõigisse
sihtkohtadesse (Teatro Olympico pilet ise on juba üksinda 8.-
tudengile). Olymipcost pileteid ostes õnnestus pisut kassapidajat
vanustega ninapidi vedada ja nii sain ka mina tudengipileti.
Teatro Olympico on uhke. Tema konarliku
ja segasevõitu fassaadi taga - mida ikka tahta endisest keskaegsest
kindlusest ja vanglast (Castello del Territorio) - peitub tõeline
interjöörielamus. Üldjuhul suudan ma hooneid seestpoolt nende tumbade,
sohvade, raudrüüde ja portselaniga vaadata nii umbes 10 minutit, kui
seal ei ole just põnevaid maale, kuid Olympico puuastmetega amfiteatriks
kujundatud saalis võib istuda ja istuda ja istuda. Mõtlesin, et teine
kord on kindlasti igav, kuid vastuoksa - pigem oli põnevam. Taas on tegu
algselt Palladio tööga, mille peale tema surma võttis üle Scamozzi.
Teater sai valmis tolle aja kohta kiiresti: ehitust alustati 1580 ja
juba 3. märtsil 1585.a. mängiti seal
Sophoklese "Oidipust". Istusin seal ja
järsku jõudis pärale, et Palladio-Scamozzi lava ju ongi nende kujutlus
klassikalisest teatrist, sellisest nagu see oli antiigis. Vaatasin neid
pettekujutelmana kaugusse koonduvaid tänavaid, mis saavad alguse lavalt
ja silme ette kerkis Epidauros, Segesta, Sürakuusa, Delfi ja veel mitmed
ufona maha potsatanud ribilised pooltaldrikud, mille lavadekoratsioonid
on tänaseks kadunud. Lahkudes ei saanud muidugi tegemata jätta peaaegu
kohustuslikku pilti noorte kolleegidega 1555. a loodud Accademia
Olimpica kirjaga vaniku all...
Teatro Olympico
| Üles |
Teatro Olympico
fluidumit õlgadelt maha raputades tegin ettepaneku minna
Palazzo Chiericatisse: kaks aastat
tagasi oli see Palladio palee tellingutes. Hele-Siiri-Martin
riburadapidi järel astusime julgelt üle läve ning sattusime värske valge
lubikrohvi järgi lõhnavasse kunstimuuseumi. Läbi mitme korruse päris
häid ja tuntud kunstnike maale, sh Tintoretto, Paolo Veneziano,
Bartolomeo Montagna, Maffei, van Dyck jt. Üllatuse valmistas viimane
korrus - markii Giuseppe Roi erakollektsioon, kus leidus gravüüre ja
joonistusi läbi mitme sajandi, muuhulgas mõned Manet' joonistused jm
huvitavat - kahjuks selgitused kõik itaalia keeles. Seepärast ilmselt
jättis ka mu kallitele kaaskannatajatele kustumatu mulje põneva
disainiga diivan, millel on istunud paljud XX sajandi suurkujud.
Veetsime seal neljakesi pea kogu järelejäänud aja kokkulepitud
kohtumiseni Basilica Palladiana ees.
Muuseumist väljusin näljasena ning pisut
väsinult. On üks asi vaadata maale jm ning põdeda oma rumalust isekeskis
iseendaga, teine asi on see, kui sulle säravate silmadega otsa
vaadatakse ja oodatakse asjatundlikku seletust. Ausõna daamid - ma ei
ole kade, aga ma tõesti ei tea neid vastuseid...
Tüdrukud ostsid jäätist, ma sain espresso. Hele leidis jõudu minna
San Coronaro kirikusse - mina passisin
ja lihvisin püksitagumikuga sel ajal Corso Andrea Palladio äärekivi.
...Olevat olnud seest valge ja ilus... Kirik kus hoitakse kibuvitsaokast
Kristuse kroonist. On sellel okkal vast vedanud.
Kokkusaamine Piazza del Signoril venis plaanitust pikemaks. Olja ja Hele
hakkasid
Loggia del Capitaniato ees välikohvikus
võidu skitsima kellatorni. Ostsin kohvi. Mu skepsisest hoolimata oli
tulemus mõlemal osavõtjal päris hea. Loodetavasti ei ole Martin oma
plokki ära visanud, kus sees Hele taies on (Tartus lisatud märkus).
Palazzo Chiericati
| Üles |
Tee
Veronasse sujus tänu Eero õunaveinile
(kas õunaveini kamandab ka Bacchus?) kiiresti. Martin suutis leida
suures linnas üsna amfiteatri kõrval meie suurele Crafterile väärilise
mulgu pisikeste Fiattide vahel. Tuleb öelda, et siin hästi Tom-Tomi ja
kuuglemäpsi teave kokku ei sobinud ning parkla leidmine oli päris põnev.
Lõpuks siiski istusime
Verona amfiteatris
(Arena Verona) ja kuulasime hämaraks kiskuva taeva taustal Kadri
etteastet. Mastaapne on see, suuruselt vist teine või kolmas (kas
Sürakuusa oma oli suurem või väiksem?) Itaalias. Maavärinate tagajärjel
muidugi on ta kaotanud müürid - seega suure osa sellest imposantsusest,
mis paneb imestama Colosseumi juures. Lisaks oli lavaplats täis uusi
lavaehitisi, seega vaatasime pisut ringi ning otsustasime: a) otsida
üles kämpa ja b) leida mingi söögikoht enne, kui Mare rong Milanost
raudteejaama jõuab.
Kämpa leidmine oli väikese vimkaga. Tomm nagu näitas õiget kohta, kuid
me ei uskunud, et näidatud värava taga on midagi - nagu ka ähvardavad
sildid (no trespassers etc...). Seepärast jõudsime peaaegu ühe Veronat
ümbritseva künkakese otsa ning saime imeilusa videvikuhämaruses
täiskuuga panoraami osaliseks. Vaateplatvormil kõõlus paar tšehhist
pärit noort inimest, kes rääkisid keelt ja olid ka ise kämpas. Neilt
saime suuna ning kinnituse ja nii panime veerand tunni pärast juba telke
üles.
Nagu ma vist mainisin - see kämpa on lahe. Õhtul, kui asju ajasin ühe
kutiga retseptsioonist üllatas see mind eesti keelega. Ok - mõnede
strateegiliste sõnadega küll, kuid siiski. Tuli välja, et ta käinud
Tallinnas mitmeid kordi ja tal on Soomes pruut. Itaallase jaoks polegi
geograafiliselt vbl enam suurt vahet. Rääkisime Eestist, Soomest, lumest
ja sellest, kust saada hilisel kellaajal veel veini, kütust ja süüa.
Verona Arena
| Üles |
Veini -
st avatud supermarketi leidmine ei olnudki nii lihtne - hiljemalt kell
21.00 on enamus poode kinni. Et paak juba tolmas, hakkas tekkima ka
probleem kütusega ning sinine nälg paistis kõigi läikivatest silmadest.
Õnneks leidsime automaattankla, mis teenindas paberraha eest, poodi
leida ei õnnestunud. Ka söögikohtadega hakkas nagu õnnetu tunne tekkima:
need, mille hinnaklass sobinuks tudengitele, tundusid kõik maa alla
vajunud olevat. Ilmselt Jupiter kuulis lõpuks meie kõhtude korinat ja
Bacchus januste kurkude kriuksumist ning nii sattusime pooljuhuslikult
mingisse kebabikohta. Ilmselt olime siiski Olümpose elanikke kuidagi
päeval solvanud, sest teenindav personal proovis arvutada asju läbi
ruupiate (ilma naljata!) ning peale hindi keele ei rääkinud osa küll
mingit muud keelt. Lõpuks, läbi mitmete möödaröökimiste ja ka natuke
ebanormaalselt pikka ootamist said kõik siiski midagi ette (kas ka
päriselt menüüst ihaldatud asju on iseasi). Põletava veiniprobleemi
lahendasid külmad Birra Morettid, mis olid kohe külmikus ja käepärast.
Lisaks tegi väljudes meele rõõmsaks see, et kutid ajasid rahadega mingid
asjad ilgelt sassi ja me vist kauplesime nendega kasudega, kuigi peale
väga segast arutelu - palju siis kogu see jant maksab - selles ka päris
kindel olla ei või.
Mare leidmine raudteejaamast läks üsna sujuvalt ja ka kämpa taasleidmine
ei valmistanud suuremat sorti tüli. Nii. Tuleb hakata telki ronima.
Sõber Moretti kuivas põhjas peegeldub juba pool tundi kuu. Ma olen
tegelikult rahul ja rõõmus väikesest plaanist maas olemisest hoolimata.
Ainus asi on tüütult kipitama hakanud kurk ja imelik tunne ninas. Aga
loodetavasti saab Pisa külje all ka õhtul meres nina soolast vett täis
tõmmata ja tatitõve sellega seljatada. Igal juhul - homme sukeldume
esimese asjana Verona Rooma teatrisse ja ka see teeb mind rõõmsaks.
Julia:
The more thou damm'st it up, the more it burns.
The current that with gentle murmur glides,
Thou know'st, being stopp'd, impatiently doth rage;
But when his fair course is not hindered,
He makes sweet music with the enamell'ed stones,
Giving a gentle kiss to every sedge
He overtaketh in his pilgrimage,
And so by many winding nooks he strays
With willing sport to the wild ocean.
Then let me go and hinder not my course
I'll be as patient as a gentle stream
And make a pastime of each weary step,
Till the last step have brought me to my love;
And there I'll rest, as after much turmoil
A blessed soul doth in Elysium.
W. Shakespeare:
Kaks Verona härrasmeest. II
vaatus, stseen 7
Verona
| Üles |
|
02.10. Kell ...XX. hilja õhtu. Alessandro Banducci residents. Rosignano
Solvay-Castiglioncello
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ümberringi kostab
norskamist. Kell on taas üle südaöö, püüan kiiresti tänase päeva asjad
kokku võtta. Pikalt kirjutada ei viitsi, sest väsimus nõuab oma ning
mingi vastik haigusevimm on sees: silmad kipitavad, nohu on päris
korralik ja kurk on päris valus. Kui õhtul arutati ujumisest, siis
mõeldes oma külmavärinatele ma ei hakanud seda teemat puššima, seda
enam, et ranna ja meie - äärmiselt hubase - majakese vahel on raudtee ja
mingid jõletud plangud.
San Pietro kämpahommik
| Üles |
Hommikupuder ja kohv
kämpa köögis ja meeleolukas terrass andsid hommikule ilusa alguse. Päike
paistis ning ilm oli soe. Hommikul kämpa eest tasudes tuli välja, et ka
teenindav tüdruk on Eestiga hästi kursis. Igatahes lahkusime heas tujus
ja ootusrikkalt. Mõne minuti pärast parkisime auto jõe kaldale esimesele
vabale kohale ning seadsime sammud rooma teatri poole. Kohale jõudes
ilmnes, et oodatud teater on remondis ja sisse ei saa. Niisiis
kontrollaeg, mõned nõuanded, mida vaadata ning jalad selga ja linna. Mul
olid Veronast suhteliselt värsked mälestused, otsustasin seepärast, et
piirdun
Piazza delle Erbe ja
Piazza dei Signoriga ja võib-olla, kui
tahtmist on, ronin ka kellatorni, kuhu eelmisel korral jäi minemata...
Nii sündiski. Ütlesin tere Dantele ...
I felt a spirit of love begin to stir
Within my heart, long time unfelt till then;
And saw Love coming towards me fair and fain
(That I scarce knew him for his joyful cheer),
Saying, 'Be now indeed my worshipper!'
And in his speech he laughed and laughed again.
Then, while it was his pleasure to remain,
I chanced to look the way he had drawn near,
And saw the Ladies Joan and Beatrice
Approach me, this the other following,
One and a second marvel instantly.
And even as now my memory speaketh this,
Love spake it then: 'The first is christened Spring;
The second Love, she is so like to me
Dante. Armastuse vaim...
...ning tegin rahvale propagandat torni minna.
Seepärast juhtuski, et kõlkusime mingil hetkel kellade all pea kogu
seltskonnaga. Pildistasime... Uskumatu, palju nad jõuavad neid selfisid
teha! Siis irdusin Turuplatsile, tellisin kohvi ja püüdsin seda melu
skitsida. Vähemalt osa rahvast läks otsima
Romeo ja Julia õuekest... Ühel hetkel
saabus Hele ja ütles, et peame hakkama auto juurde minema.
Auto juures selgus, et meil on aeg pisut üle, kuid autovõti ei ole kohal
(kelle käes see nüüd oligi!). Ja nagu kiuste selgus, et Crafterit peeti
päris bussiks (mis sellest, et 9 kohta) ja mingi polizia municipale
kirjadega härra selgitas, et selles kohas ei tohi parkida: tema poolest
olevat ok, aga kui seda porri näevad carabinierid - oi, vot siis
on kööga. Õnneks oli tal vaja kirjutada trahvikviitungeid teistele
autodele ja nii jõudis kohale ka võti ning saime minema enne, kui
kviitung ka meile välja kirjutatakse.
Verona
| Üles |
Mantuasse jõudsime pärastlõunal.
Sõitsime läbi koledate tööstusalade
Palazzo del Te-ni. Parklas haigutas
tühjus... Kuidagi kahtlane nägi see kõik välja, kuid püüdsin teha head
nägu ning utsitasin takka inimesi autost kiiremini välja tulema.
Loivasime vaiksel käigul piiniate alleel küpressidesse peidet'
väravani... Mnjah! Esmane mulje võttis õlgu kehitama, aga püüdsin
säilitada optimismi ning võtsin suuna piletikassa poole. Kohale jõudes
avanes rocaille-moodi stukiga kaetud sammaste vahelt vaade peahoone
tagafassaadile... Mnjah... Mnjah! Tegelikult ma ei saa öelda, et avanev
pilt mulle poleks meeldinud. See Giulio Romano loodud kaunite
topeltsammastega rooma kaartes loggia'dega madal maja on ilus: rahulik,
tasakaalus, mitte liiga luksuslik, ega ülepaisutatud. Millegipärast olin
eeldanud aeda: peale muru ning kruusateede ning paari potitaime silma ei
jäänud. Värava vahel kõõludes muutus juba niigi mitte väga entusiastlik
ekspeditsiooniseltskond üsna ebalevaks, kuid kui sai teatavaks hind,
otsustati kuulata Martini ettekanne eemal pargis ning del Te rikkalikke
freskosid ja illusoorset kuplit (kuulus laemaaling) mitte vaatama minna.
Martin tegi kerge ülevaate Gonzagadest, Mantuast ning Te paleest (nimi T
tuleb Vasarilt - (Palazzo T); seda seostatakse sõnaga tee, mis võiks
olla ka sünonüüm meelelahutusele, sest Te palee oli ette nähtud vaid
Mantua hertsogi vastuvõttudeks, mitte elamiseks).
Palazzo del Te
| Üles |
Pakkisime end ohates
pinkidelt kokku, et tualetti otsida ning bussi tagasi kobida. Mitte
kaugel meie peesitamiskohast kõrgus roheline, roostes päevinäinud
automaatpeldik. Tüdrukud vaatasid seda ristis jalgadega ebaleval pilgul,
kuid keegi ei julgenud katsetada. Olin siis esimene julge ja toppinud 20
senti ettenähtud avausse olin sees. Peldik nagu peldik ikka... Lahkudes
pritsis kraan kõrge kaarega riided tilkuvaks - see seletas ka üldise
lainetava põranda, aga vähemasti olid oleluspüramiidi ülemised tasandid
selleks korraks paigas. Kadri sisestas raha... sisestas vist teinegi
kord ja ... tsinn! Ei midagi. See tähendas, et bussi jõudes oli tarvis
paika panna kaks olulist asja: leida tualett ning supermarket (parim kui
mõlemad koos).
Et ma olen peale
2005. a sügisest Hispaania reisi
ülitundlik igasuguste jahutusvedelikega seotud tulukeste suhtes
armatuuris, siis tekitas väikest elevust pardakompuutri käsk kontrollida
jahutusvedelikku. Peale paari pensuka tuulamist leidsime
jahutusvedelikku ja vähemalt tänaseks tundus olevat probleem lahendatud.
Õnnelikult läks ka vetsu ja supermarketiga. Olime järgnevateks tundideks
teel ja õhtuks varustatud kõige vajalikuga. Seepärast kuuldus
tagapinkides vaid rahulolevat üminat, kui tee hakkas serpentiinis mäkke
tõusma. Mäkketõusu algust jääb mulle meenutama tanklapeatus. Lasksin
paagil täis joosta ning läksin pigem baariilmelisse saali maksma.
Baaridaam leti taga... oli... lihtsalt väga ilus noor naine. Maksin
kütuse eest, mängisin hetke lolli ja... ostsin siis kohvi, et leida
lihtsalt põhjus vaatamiseks :)
Mingil hetkel tegime peatuse. Tüdrukud tahtsid skitsida: avati
prosecco ning järgnev tunnike möödus ühel miljonivaatega klibusel
nõlval loojuva päikese nõrgenevas soojuses.
Toskaana-Emilia Apenninid
| Üles |
Mäed lõppesid videvikus
ootamatult kiirteega...
Livornosse sõit ja sealt edasi
Rosignano Solvay-Castiglioncellosse venis kohutavalt väsitavalt ja
tüütult. Kui lõpuks meie tänaõhtusesse majja maabusime, kukkus mõni otse
voodisse ja jäi sinna. Kui peremees - Alessandro - tundus olevat
ääretult lahe tüüp - toad kätte oli näidanud, riputasime Veronas
kämpingus kastest tilkuma jäänud telgid tuppa mahagoni vahele tuulduma.
Minea-Olja-Kadri lõiguvad praegu salatit, meil on kõva juustu, kohalikku
saia, veini, oliive ja kusagil peaks olema ka anšooviseid... Minea
vabandas, et nad minu käsust hoolimata teevad tomatitest, st üldse
ostetud salatiasjadest siiski väikeseid tükke. Eks mul on silme ees need
mõned unustamatud kreeka salatid... mm suurte mahlaste paprika tükkidega
kreeka salat, peal suured, kergelt soolatud mustad oliivid ja
kitsejuust... nagu Delfis.
Hüva. Teen ühe spritzeri
enne öö-õhtusööki. Kui see kurk nii haige ei oleks...
| Üles |
|
03.10.2014. Kell... öö. Valentina Roselli apartment, Firenze
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kontrabass ja viiul... Mineat parafraseerides - mõnel võib homme
hommikul olla endast väga kahju... Ausalt öeldes on mul terve tänane
päev olnud endast üsna kahju. Eile õhtul magama minnes sõin küüslauku ja
mõtlesin, et olen ärgates kombes. Tühja! Ärgates oli pea rämedalt paks
ning jube gripi tunne. Lisaks kurgule oli täna ka nina täiesti kinni ja
tilkuv. Kuum tee ning mingi vees lahustuv soga tegid küll olemise
hommikupoolikul nii klaariks, et Pisasse jõudes oli päris talutav olla.
Hommikune skits
| Üles |
Tänahommikune teeleminek oli raske mitte ainult mul - enamus seltskonda
tšillinuks aias ilmselt hea meelega lõunani rippkiiges päikeselaikudes.
Ent - duty calls - kola bussi ja minema. Start oleks peaaegu jackpoti
toonud: et buss seisis tugevalt kaldu tänaval ning keegi kohalik oli oma
Fiati otse bussi taha parkinud, siis niipea, kui Martin käsipiduri
päästis, kartsime ühe hirmsa hetke, et sooh - kohe on pauk...
Professionaalsus seekord päästis...
Hele ettekanne
Pisas
avas tee Imede Väljakule. Olen olnud Pisa osas skeptiline.
Viltune torn,
mis vajus juba kaldu peale 3 korruse valmimist ja kust Galileo
kahurikuule alla viskas on üks noist turistiklišeedest, mida võib leida
ilmselt pea iga reisiäri veebilehelt või reklaamist. Seepärast vahtisime
siiralt ammulisui Piazza del Duomo vägevaid: baptisteeriumi, kellatorni
ja toomkirikut. Muidugi - loodigi need ju ka selleks, et teha midagi
enneolematut, näidata Pisa hiilgust ja suurust, ent kui paljude selliste
asjade sära tuhmub või muutub aja jooksul relatiivseks, siis Pisa valged
pitsfassaadid on mu meelest ajatud. Seejuures ei olegi kõige ilusam
(minu meelest) XII sajandil, arvatavasti
Diotisalvi
poolt loodud, kellatorn, vaid toomkirik. Selle, algselt juba XI sajandil
ehitatud, viielöövilise kiriku kavandajaks peetakse Busketot. Kiriku
romaanikas läänefassaad, mille vastas, mõnekümne meetri kaugusel, asub
baptisteerium, on vapustav: valged lihtsad kaaristud jooksmas üle
fassaadi... Samuti on liigendatud ka baptisteerium, kuid juba gootilikus
ning palju õhulisemas võtmes. Viltune torn oma kaaristuridadega ei ole
mitte kole, kuid kahvatub kiriku kõrval (nagu üks aus kellatorn peabki
tegema). Ent salata ei saa põnevust, mis tekitab torni viltusus:
huvitav, kui seda poleks aegade jooksul kordi proovitud üles kergitada
(enamasti küll edutult), siis kas see kaadervärk oleks juba ümber
kukkunud?
Lahkusin Pisast päikeselises meeleolus tatitõvest ja algavat peavalust
hoolimata.
Piazza dei Miracoli
sissepääsu juures, mis on muudetud turistinänni müügiplatsiks, ei pääse
ka meie kahjustusteta: ostsime kaasa koju plikadele puust
Pinocchio.
Küsimusele, miks Pisas Pinocchio nii tegija on, ei oska nagu keegi
esialgu adekvaatselt vastata. Hiljem lugesin, et muud seost nagu polegi,
kui see, et Pisast on pärit Pinocchio seiklused kirjutanud härra
-
Carlo Collodi.
P isa
| Üles |
Firenzesse jõudmine oli mul nagu läbi udu - olemine läks kogu aeg
halvemaks. Tommis pidi olema
Villa La Petraia andmed, kuid kogemata
olid saanud meie tänase ööbimiskoha omad - Via Francesco de Pinedo, 48.
Kui juba siin olime, siis mõtlesime sisse kolida. Valentina - korteri
omanik - oli jätnud võtmed nurgapealsesse baari. Pisut nalja sai selle
ülesleidmisega - läksime pisikese kambaga baari otsima ja pidime tegema
tervele kvartalile tiiru, enne kui leidsime õige koha. Saime võtme,
asjad maha ja - La Petraia. Viskasin korraks korteris koikul e- kuidas
oleks tahtnud sinna magama jääda!
Villa La Petraia: kuidagi soe, õdus,
pisut lohakil ja mõnusalt minna lastud. Pottides sidrunipuud, lavendel,
vanad jändrikud küpressid, ronitaimedesse peitunud maskaroonid...
Peahoone esifassaadi ehtis restaureerimiseks pähe kott tõmmatud kott -
kahjuks. Lisaks muule jubedale enesetundele valutas nüüd kah pea.
Silmadega mõistsin, kui lahe see koht on, ajusisese pardakompuutri
monotoonsest korrutamisest - service needed! now! - hoolimata. Sundisin
end sketsima... Maja kõrval pidi hakkama toimuma mingi sündmus - valgete
põlledega kutid ladusid šampaklaase riita ning mingi mustas jorh -
arvatavasti boss - käis nende peale vahepeal karjumas. Kükitasin
päiksevarjus pisut liiga külmal kivibalustraadil ja joonistasin. Kusagil
vilksatasid Siiri ja Hele, kusagile sättisid end skitsimiseks istuma
Minea ja Olja...
V illa
La Petraia
| Üles |
Loojangul
Firenzesse sõites usaldasime tommi ja
tema sisseehitatud teadmisi parklatest. Esimene, mis silma jäi, asub
Firenze Fortrezza kõrval - keskaegne kindlus - ilmselt üks
Firenze vähemtuntumatest asjadest.
Vaatasime, et see jääb äkki linnast liiga kaugele ja surusime edasi.
Mingil hetkel suunas tomm ühele pisikesele tänavale. Järsku tekkis palju
jalutajaid ning silmasin eespool läbi tuuleklaasi midagi valget...
Baptisteerium! Olime Piazza del Duomol,
Cattedrale di Santa Maria del Fiore
(Firenze katedraali) kõrval. Martin parkis Crafteri viisakalt taksodega
ühte ritta, Colonna di Santa Zanobi kõrvale. Taksojuhid vaatasid
uudishimulike nägudega seda pulli pealt, kuid ei öelnud midagi. Läksin
siis igaks juhuks ühelt küsima, kas võime sinna parkida - vastus oli
loomulikult - NO! Tagasi sõita ei saanud, sest tänaval oli tellis ees
ning sõitjaid palju. Hakkasime siis rahvamurrus vaikselt ümber kiriku
sõitma. Mingi mundris asjapulk, kellelt küsisin, kuidas sealt minema
saab, saatis ümber kiriku, Via dei Servi poole. Ilmselgelt oli see puhas
jalakäijate tänav. Õnneks silmati Via dell'Oriuolo tänava otsa ja saime
sealt labürindist lõpuks kuidagi välja. Maandusime lõpuks ikkagi
Fortrezza kõrvale.
Pisike jalutuskäik mööda Via Faenzat tagasi
katedraali juurde oli tegelikult päris meeleolukas. Kõnnisklemine päädis
Minea röökivettekandega
Piaza del Signorial,
Palazzo Vecchio kõrval,
Loggia dei Lanzi kaaristu all,
ettekandja pea kohal Giambologna
Ratto delle Sabine ja taustal kuulamas
kõik need skulptuurid...
Kui proovida mõelda, mida täpsemalt võiks Firenze kohta
kirjutada, siis läheb silme eest kirjuks - Firenze on olnud Itaalia ja
kogu Euroopa - see aga tähendas renessansis ju kogu õhtumaise kultuuri
maailma vaimuhäll. Tsiteeriks siinkohal hoopis Tõnis Erilaiu omaaegseid
reisimuljeid:
"Kindlasti on see
ilus legend, et Caesar Fiesole ja teiste lähilinnade (ajaloolised
etruski linnad) edust häirituna Firenze lasi rajada ning linnale
aprillikuise Floralia-püha järgi nime valis. Aga legendid ju ongi
selleks, et neid uskuda. Ajaloost veel nii palju, et Toskaana pealinn ja
Euroopa ühe tuntuma suguvõsa – Medicite – häll ja kustumispaik Firenze
on üle elanud eredaid ja vähem eredaid aegu. Siin on võimutsenud
teokraatia (kuni kange ja põhimõtteline Savonarola tuleriidale paisati,
seda kohta tähistab tänaseni märk Firenze ühel peaväljakutest). Siin on
olnud vabariik. Tõsi, selline vabariik, kus kodanikel vähe, kui üldse
midagi öelda oli ja eliit (Rein Langi lemmiksõna tänapäeval) võimutses –
näiteks Medicidki kerkisid esile jõukurite hulgast ja algul kamandasid
linna ilma ühtegi ametlikku võimupositsiooni omamata). Siin on olnud
suurhertsogiriik, valgustatud monarhia (prantslaste Lorraine’i dünastia)
ja ka töörahva riik, midagi algkommunismi sarnast. Kuid enim teame me
Firenzet tema mõtlejate (Machiavelli), kirjanike (Dante, kes küll
linnast minema aeti ja oma elu pagulasena Ravennas lõpetas, ja Bocaccio
Eestis tuntumate näidetena) ning kunstnike (Giotto, Botticelli,
Michelangelo – sadu rohkem ja vähem tuntud renessansihiiglasi) poolest."
Tõnis Erilaid. Kevad ja
marmorilõhn Firenzes. Õhtuleht juuli 2004...
Piazza del Duomo ja Cattedrale
| Üles |
Piazza della Signoria
| Üles |
Pimenes. Ostsime jäätist
ning kuidagiviisi jõudsime
Uffizi galeriist mööda Arno kaldale.
Veiklevas jõevees peegelduval
Ponte Vecchiol käis kutsuv sagimine -
sattusime sinna meiegi -
Corridoro
Vasariano'sse.
Täpselt kahe tänavamuusiku kontserdi alguseks. Minu lugupidamine neile
U2 - All I Want Is You - töötluse eest,
mis polnudki nii halb, pigem vastupidi. Tumevioletseks tõmbuvas
hämarikus, akustilistel kidradel maavillane
U2 Ponte Vecchiol... tegemas üht mu
ammustest lemmikutest The Joshua Treelt... Jäin sinna tükiks ajaks
pidama ja kardetavasti sundisin tahtmatult ka teisi aja maha võtma...
Edasi... Edasi aga vaikselt mingil ajal Fortrezza poole tagasi. Mingi
tilluke, pisut odavam poeke - Asian Supermarket - Via Faenzal, veini,
oliive ja muud head-paremat ning koju. Vaatasime skitse ja tõime osa
rahvaga kardetavasti üsna suure litraažiga ohvri Bacchusele. Mingil
hetkel tõid head inimesed lennujaamast ära Heiki.
Ponte Vecchio
| Üles |
Arno
| Üles |
Õhtune rivistus
| Üles |
|
04.10.2014. Kell 23:50. Hotell Il Lago, Brassano
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Oleme mingis päris vahvas kohas - meil Helega
kahe peale on täiesti priva väike majake, kuid ma olen omadega nii läbi
sellest neetud haige olemisest, et vaevalt jõuan mingeid märksõnu
kirjutada, ammugi midagi muud teha. Külmavärinad ja nüüd on hakanud juba
ka hobuse kombel köhima ajama. Heiki kutsus ennist oma apartementi
külla, viisakusest käisimegi korraks seal istumas, kuid mingit head
olemist sellest välja ei tulnud. Tablett sisse, järsku on homme parem...
Tänane päev... Ärkasime seljanka lõhna peale - Heiki oli vabatahtlikult
kokanaadis. Neiud, kellega õhtul klaasi veini juures elutõdesid
arutasime, näisid hommikul pisut õnnetud ning sõnaahtrad. Hommikueine
läks seetõttu suhteliselt kiiresti, panime ennelõunase plaani paika ning
- linna. Ma olen varem Firenzes käinud ning enamuse nö kohustuslikke
objekte teinud, samuti ka Heiki. Seepärast jalutasime niisama
vanalinnas, üle jõe kuni Palazzo Pittini, tegime toomkiriku kõrval kohvi
ning lõpuks leidsime vaikse kaldapealse pisut eemal Ponte Vecchiost. Mul
oli üsna kehv olla - panin end balustraadile mugavalt maha ja hakkasin
joonistama. Heiki muretses kusagilt imeodavat (aga head) pitsat ning
topsiga eurost veini. Viimane kahjuks ei kannatanud oma maitseomadustelt
isegi pitsa peale juua ja nii me valasime joogi rahumeeli
kanalisatsiooni.
Juba tuttvast Fortrezza parklast startides oli selge, et Assisi jääb
ära. Kahju - ma oleks Püha Frantsiskuse linnas tahtnud ikka ära käia...
Firenze
| Üles |
Järgmine punkt -
Villa Lante. Vist tukkusin enamuse
ajast teel, sest sinna jõudmine tuli mulle kuidagi äkki ja ootamatult.
Jälle valutas pea ning raputasid külmavärinad. Õhtupäike paistis, aga
mul lõgisesid hambad... Parkinud auto pisikesele platsile Via Cardinal
Camara? ääres, vantsisime väravasse. Piletiputkast omast arust kavalasti
möödahiilimine pani vara rõõmustama - selgus, et inglise pargiosa ongi
ilma rahata, kuid vanasse regulaarsesse ossa peab lunastama ikka pileti.
Seega vantsisime trepist alla pileti järele.
Villa Lante aiad ja hooned lõi arvatavasti 1566-st alates
Vignola kardinal Gian Francesco Gambara
tellimusel. Pisut on siin tunda ka Serlio kätt, sest Vignola oli temaga
aastad varem kohtunud ning vaimustunud
Serlio teooriast. Serlio ideid kannavad
loggiad ülemisel terrassil, mille kaaristud on kujundatud nn Serlio
aknana (keskel kahele sambale toetuv kaar, kahel pool keskmistele
sammastel ning külgedel poolsammastele toetuvad arhitaavid). Villa Lante
on põnev ka seepärast, et puudub harjumuspärane kesksel teljel asuv
peahoone, selle asemel asuvad kaks suhteliselt väikesemahulist hoonet
justkui olematu peahoone tiivad. Hoonetest põhja jääb suursugune
kanalitega veeparter ja taha mitmeterrassiline aed.
Villa Lante jättis uskumatu mulje. Piiniate all lesides ja ettekannet
kuulates pidin end ülimalt sundima, et mitte jääda alla soovile pargile
mõeldud tunnid lihtsalt oma tõbisuses olla. Sees olles taipasin peale
esimesi sekundeid, et olnuksin ikka püstiogar, kui poleks tulnud. Ma ei
oska seda kirjeldada... Vana park, pargi paatina... Kuskilt kuuldud
legend räägib, et Villa Lantet ei ole suures mahus restaureeritud, et ta
ongi viiesaja aasta vanune. 1944. a toimunud liitlaste poolt orgunnitud
pommitamistes olla park siiski korralikult pihta saanud ning vajas
kohati taastamist. Tõsi on aga see, et kogu kivitöö on nii kulunud, et
võib vabalt ikkagi olla originaal. Mis puudutab ülemise terrassi
loggiate ees kasvavaid plataane - siis need oma vanaduses näivad olevat
küll Vignola aegade tunnistajad.
Villa Lante
| Üles |
Sunnin end kõndima ja pildistama, lõpuks ka skitsima... Kuid lõpuks
hakkas nii külm, et panin kodinad enne kokkulepitud aega kokku ning
rääkisin Siirile-Helele augu pähe minemaks Giambologna tänavat pidi
alla. Mulle oli ennist silma jäänud üks kohalikega täidetud baar. Klaas
Unicumi ja teed vaid paar eurot! Vähemalt korraks saab soojemaks. Heaks
mälestuseks Bagnaiast jäi kindlasti ka Il Borgo - restoran
keskplatsikese ääres: 9 inimest sai kenasti 100 euroga korralikult
söönud ja teenindus oli väga meeldiv.
Et me saime Bagnaiast suht hilja minema, siis jäime ka kämpa leidmisega
hilja peale. Mul oli kokkulepe
Bracciano järve ääres
Bracciano kämpinguga, et hoolimata
hooaja lõppemisest võtavad nad meid vastu. Kohale jõudes selgus, et nad
ikka ei saa mingi tehnilise jama pärast võtta. Kirjalikust kinnitusest
hoolimata. Rääkisime telefoniga siia ja sinna- Lõpuks nad soovitasid
ühte teist kämpat - ma kahjuks nime ei mäleta, muidu paneks laulu sisse.
Daam, kellega telefonis asju ajasin ütles, et kui seal on mingi jama,
las keegi kohapealsest staffist helistab talle ja ta räägib asja ära.
Kell hakkas ca 22 saama, kui olime kohal. Suur lömmis näoga mees õgis
fuajees jäätisenatukest. Ta rääkis väga head inglise keelt ja kuulas
mind umbuskliku näoga ära. Minu soovi peale öömaja saada ütles ta midagi
sellist:
- No! You cant stay here! Here are nice people from Rome, they
resting! Its too late check in - You will disturb them! No! Impossible!
Minu edasine veenmine ja jutt, et me oleme vaiksed ja võime telkida
kusagil heki servas kasvõi siinsamas ajas kuti ilgelt närvi. Ta ei
uskunud, et meil oli mingi reserveering teise kämpasse, ta keeldus neile
ka helistamast. Kui küsisin, et kuhu siin siis veel jääda oleks, kas ta
oskaks soovitada vähemalt, ütles ta, et see on meie asi, mitte tema.
Minge ära! Lõpuks viskas ta mind välja. Mitte veel otseselt füüsiliselt,
kuid sõnadega. Kui parklast välja sõitsime, andis Heiki head aega
jätmiseks signaali, pikalt ja mõtlikult...
Õhtu lõppes aga üsna hästi. Leidsime Il lago nimelise hotelli. Härra
kõneles Marega soravalt prantsuse keeles... Lõppkokkuvõte: 30 euri per
face ja teretulemast pardale! Ja niisiis kobin ma nüüd tuttu, rögisedes,
tatistades ja lõdisedes, nautides täiel määral privaatset noorpaaride
"sviiti"...
Villa Lante
| Üles |
|
05.10.2014. Kell... üsna südaöö. Kämping Sant' Antonio, Vico Enquese
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kämping Sant'Antonio Vico Enqueses... Oleme
siin. Ja taas on öö kätte jõudnud. Ülihalb on olla... Tabletitoidul.
Õhtuks nagu on veel mingi olemine, kuid täna ärgates oli ikka päris
hull. Seepärast panen kirja pigem märksõnad ja kui Jumal annab, siis ehk
kunagi kirjutan pikemalt.
Hommikune ärkamine Il Lagos oli peaaegu meeldiv. Hommikusöök
itaaliapäraselt niru: eriti kuiv sai ja marmelaad... mina sain veel ka
hallitanud mahla. Mare tegi sellest pisikese skandaali ja nii toodi
lõpuks välja uus mahl... Meie rendibussil on peal rendifirma logo -
kella sihverplaat. Kui maksime, küsis rohkem keelt rääkiv adminni
naispool murelikult, et miks meie bussi peal on kell? Vastanud, et see
on disain, muutus ta rõõmsamaks ... Saa siis aru...
Võtsime kütust. Tänased sihtkohad olid Villa d'Este ja Villa Adriana.
Este siis järjekorras esimene.
Kitsukeste tänavatega
Tivolisse jõudes selgus, et üks tagarehv on puruks. Et mitte kanakarja
saatel käsitööd teha, jäid Heiki ja Martin rehvi vahetama, meie
ülejäänud suundusime villat otsima. Tivoli oli nagu labürint, kuigi
keerutades irdunud krohvilatakatega vanade müüride vahel jäi tunne, et
kogu linn asub serpentiini pidi ümber villakompleksi. Ma ei suuda
Villa d'Estest pikalt kirjutada ja nagu
ei viitsi ka. Üleeuroopaliselt kunagi oma veemängude poolest kuulus
olnud on aed praegu natuke nagu mumifitseerunud. Kui erinev eile nähtud
Villa Lantest! Jah, purskkaeve on palju, kuid rahvast ka (võib-olla oli
häda ka selles, et täna oid parki tasuta piletid) ning igal pool hakkas
silma päris julm ja kohati väga kole parandustöö betooniga. Kindlasti
oli oma osa nadivõitu muljes ka vähemalt minul eelnevalt olnud
ülisuurtel ootustel. Ent kogu park ja villa isegi olid nagu tolmunud
muuseumieksponaadid teisejärgulises muuseumis, mida tatise taskurätikuga
on üritatud kohati üle jala läikima nühkida. Asi tipnes muidugi ekstra
halva söögikohaga: kallis toit, kuid see eest olid portsud väikesed ning
teenindus ilgelt aeglane! Õndsad olid need, kes sööma ei jäänud, vaid
läksid kõrvale gelatot nuiama ja said eluportsud kahe euroga.
Tivoli
| Üles |
Villa d'Este
| Üles |
Villa Adriana - Hadrianuse villa...
Võtsin Heiki ettekannet mõistusega ja ei lasknud erilistel ootustel enda
üle võimust võtta... Ent kokkuvõttes olen rahul. Eks see on ka üks neist
"peab nägema" asjadest, mida pole veel õnne olnud seni näha.
Muidugi on väga raske üldse sellise mastaabiga asjast nagu Villa Adriana
on, ilma põhjaliku eeltööta või siis kohapealse tööta head sotti saada.
Kuna mu enesetunne oli endiselt kehv, siis ma lihtsalt kulgesin ja
üritasin meelde jätta seda atmosfääri ja mingeid nüansse. Ent oli näha,
et teisedki püsivad suhteliselt vaevaliselt joonel. Peab enese (ja ka
teiste) kiituseks ütlema, et suutsime suure osa territooriumist siiski
läbi kapata, isegi Veenuse ümartempel jäi pildile. Ainus asi, mis tõesti
isegi meelde ei tulnud,
olid tunnelid - ei tea isegi
tegelikult, kas neisse saab. Jooksime Oljaga sõltumatuid radu pidi
Kreeka teatrit otsima... Üritust, mis läks maksma meile skitsimise aja,
kroonis fiasko - pinnavorm, kus teater oli olnud, oli suletud aiaga
restaureerimiseks ning teatrist endast võis aimata midagi vaid kaudsete
tunnuste alusel - nagu Korinthoseski. Pettumust Olja näol ei ole
võimalik kirjeldada.
Meie kämpa asub üsna mere kaldal, kuid meri otseselt siia ei paista.
Tundub, et kämpa on suhteliselt väsinud ja korrelatsioonis pensionärist
adminniga - kes vist on ka omanik. Sooja vett dušši alt ei tulnud.
Kuidagi peab see toimima mündiga - raha võtab vastu küll, kuid vett ei
saa. Minu konditsioonis on see äärmiselt ebameeldiv. Et ma olen pool
päeva palavikku välja higistanud, siis dušš oleks nagu ülioluline. Täna
lihtsalt külmetasin seal all paar minutit. Aga nüüd läpakas kokku - siin
adminni juures on päris meeldiv terrass ja telki põhku!
Hadrianuse villa
| Üles |
Hadrianus
| Üles |
|
06.10.2014. Kell... üsna südaöö. Ikka kämping Sant' Antonio, Vico
Enquese
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Täna pidime tegema vaba
päeva. Kuna ausalt öelda ei kujuta ette päeva mahatšillimist siin kämpas
ja et mitte homset Pompei päeva hirmus tihedaks ajada, siis panime peale
hommikust suppi sidrunipuude all paika, et läheme Vesuuvile. Käisimegi
ja juhtus asju, aga mul on hetkel nii halb olla, et kobin põhku...
St Antonio
| Üles |
|
07.10.2014. Kell 7.30. Kämping Sant' Antonio, Vico Enquese
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Päike paistab, täna hommikul on olemine nagu
pisut parem, kuigi tatist paks pea ja köha kuuluvadki viimastel päevadel
standardenesetunde juurde. Söön puu otsast sidruneid ja närin kotist
küüslauku peale. Tüdrukud teevad hommikusöögiks kotlette jm head
paremat. Panen siis midagi kirja eilsest päevast. Mitmel põhjusel ei
olnud see eriti hea päev - isegi kui jätan välja iseenda enesetunde, mis
eile oli ilmselt kõige sandim seni sellel reisil...
Vesuuvile saab üles paarist kohast. Kui
eelmisel korral käisin, siis panime autod parklasse ning kõndisime üles.
Meie St Antonio paikneb nö Amalfi poolsaare loodeosas, seepärast
lähenesime eile mäele siitpoolset, so Pompei poolset teed. Üsna pea
selgus, et tee lõpeb pe a 10 km tommi poolt ettenähtud sihtpunkti
parkaga. Kaks bussilaadse kuudiga MB Unimogi seisid ootavalt värava
juures - nägid välja Etna vulkaanituuride taksodega väga sarnased. Juba
kaugelt lõhnas kõik see raha järele. Üsna ebameeldiv müügimees tegi
varsti selgeks - neil tekkis Marega esimeste fraaside vahel kohe
"sõbralik" kontakt - et ülesminek on ainult ühega neist autodest siin ja
maksab kümneka + pilet mäetippu. See, et Vesuuvi ots on tasuline, ma
juba teadsin - ent see autoralli enne seda tuli üllatusena. Kui palju
selles müügitööd oli, ent keerub kassas väitis, et teise tee otsa peale
on sealt parklast 40 km. Kuskilt ilmus eesti numbritega Transporter ja
varsti pidas putka ees mokalaata juba päris suur kamp selges eesti
keeles. Et kergest tõusust olid mu kõrvad lukus ja seetõttu eriti rõve
olla, siis mul oli suht kama, kas me üldse midagi teeme või kuhugi
läheme... Kümnekas Unimogiga sõitmise eest...! Kui saaks vee ise
rooli... Ent kurja kihutuse sunnil ostsime koos kaasturistidega Eestist
piletid ning mõne minuti pärast algas loksumine üles, saatjaks midagi
telefoni röökiv autojuht.
MB Unimog
| Üles |
Veerand tundi ilget
kiikumist ning ning - voila! Lennukivaated ja tipp käega katsuda. Jahe
ja hõredam õhk klaaris olemise päris heaks. Pildistasin ja skitsisin
kraatri serval nautides eelkõige seda, et pea ei valuta ja saab nina
kaudu hingata. Muidugi on omaette kaif vahepeal sammaste, hekkide ja
purskkaevude vahelt tulla ja vaadata asju, kus inimene oma tahtmiste ja
soovidega on tegelikult tühine. Seda enam paneb imestama, et elu keeb
ümber tulemäe tihedamalt kui kusagil mujal. Hüva, 79. a purse, mis
toimus rohkem kui 800 aastase vaikimise järel on ehk liiga abstraktne.
Välja on kaevatud Pompei ja Herculaneum ning fragmendid Stabiaest ja
Oplontisest... neid kivikujukesi ja sambajuppe on ju väga põnev vaadata,
ent see on nagu muuseum - juhtus, lihtsalt prepareeritud ja
konserveeritud fakt.
1944 aasta purse ei olnud väga hull,
kuid suhteliselt värske ikka, võiks ju meenutada sellele 1,3 miljonile
inimesele, et kui läheb jamaks, siis aitab ilmselt enamust vaid mõne
pühaku kujuga ringi promeneerimine - nagu on teada ajaloost ühe Etna
aluse linna kohta (nime ma hetkel ei suuda meenutada). Aga mis siin ikka
sõna võtta, eks ma näen seda kõike ju eestlasena, kelle elukoht
kõikvõimalikke loodusjõude arvestades, on üks turvalisimaid maailmas.
Vesuuv
| Üles |
Allatulek ei sujunud. St tehniliselt läks kõik hästi, ent kiire
laskumine lõi kõrvad lukku - lahti need enne õhtut ei läinud, peavalu
algas uuesti ning tati neelamisest läks süda pahaks. Järgnevad paar
tundi meenuvad nagu paksust udust - enamuse aja proovisin lihtsalt
kuidagi aega üle elada. Siiski - purunenud rehvi vahetamiseks pidin
korraks jalad alla võtma. Peatusime mingi rehvitöökoja juures. Varsti
seisis ümber velje 5 energiliselt itaalia keeles seletavat tüüpi, üks
neist tunkedes ning suhteliselt kainemõistuslik. Inglise keeles muidugi
mitte üht sõna. Ma ei tea siiani, mis selle laada mõte oli. See, et all
olnud rehv ei sobi, sai varsti selgeks viipekeeles. Ja see, et paneme
siis alla mingi kasutatud rehvi, mis neil töökojas juhuslikult vedeles,
sai kah kiiresti kokku lepitud. Ainus asi oli hind, millest mina sain
aru, et 5 euri, tegelikult küsiti ikka 50. Noh, ka see sai makstes
kiiresti selgeks. Aga see detsibellide ja kilode viisi lakkamatut teksti
vahepeal?
Ratas peal pidi algama hilisem rannapärastlõuna. Süvenesin taas
tagaistmel oma haigeolemisse. Ma ei tea mis müstilise vinoteegi otsingut
me tegime, kuid aga röövis see omajagu nagu ka supermarket... Ent lõpuks
maandusime Napoli lahe lõunakaldal, mingisse teeäärsesse randa. Mul oli
sellel momendil nii halb olla, et lihtsalt läksin kedagi
vaatamata-kuulamata-nägemata alla ja viskasin end klibule sirakile. Jäin
vist isegi tukkuma. Ujuti, skitsiti... Ja siis see juhtus!
Vesuuv
| Üles |
Auto juurde tagasi
tulles oli vist Martin esimene, kes avastas, et midagi on mäda -
küljeuks nagu oli lahti või lausa irvakil. Kohe lõi ka kisa lahti Kadri
- tal oli kott läinud, siis Minea ja Mare ning kohe liitus kooriga ka
Heiki. Polnud vaja olla hiromant taipamaks, et meid on röövitud. Tegin
südame kõvaks ja vaatasin tagumise istme ette: minu kott oli alles, see
tähendas, et läpakas ja dokumendid, sh autodokumendid on olemas - seega
kõik mu on poogen. Tänasin siiralt Jumalat. Olen seda kotti vedanud
seljas paljudel reisidel, sees ikka olemuslikult kõige väärtuslikum:
dokumendid, pisut käšši, fotokas (läpakas, kui kaasas), korgitser, vein,
plaastrid... Täna olin lihtsalt oma olemises nii sooda, et ei taibanud
kotti kaasa võtta. Õppetund igatahes oli tõsine. Mare helistas
politseisse. Hakkasime kirja panema, mis kõik autost läks.... Pikk
nimekiri sai. Eks kõige rohkem kahju oli paarist fotokast, kus sees hulk
ilusaid pilt ning kindlasti ka Minea tahvelarvutist, kus sees
tema reisiblogi... Miks meie autosse
sisse murti oli ka üsna ilmne. Crafteri küljeuksega on mingi jant.
Lahkudes olin iga kord ust proovinud, seekord jäi katsumata. Mitte, et
ma siinkohal kedagi või iseennast süüdistaks. Jada poleks me seda
teinud, oleks juhtunud see ja poleks... poleks... poleks. Ja ole sa nii
ettenägelik kui tahes, juhtuvad asjad, ikkagi, sest kuigi saab paljusid
asju ju ette mõelda, piisab mõnest ootamatust "kolmandast" asjast, mis
ikkagi kogu plaani uppi keerab. Kui üritada end lohutada, siis
poolhuumoriga võiks nentida, et vedas meil - lukud jäid terveks ja pätid
ei pidanud end konserviavajaga läbi katuse või ukse sisse lõikama.
Varastatud...
| Üles |
Sitsisime parklas (takkajärgi kommentaar: selle armsa kohakese nimi on
Castellmare - oleksin juba unustanud, kuid Minea oli selle ilusasti
kirja pannud) kes kuidas oma kadunud asju taga leinates või otsides...
Adrenaliin vms oli löönud korraks nagu olemise selgemaks... Et targemat
teha polnud, skitsisin lahe kohal kõrguvat Vesuuvi. Meie kõrvale
parklasse sättis end üles kohalik purksimüüja... ettevalmistused kuuma
ööelu alguseks... Võmmid saabusid lõpuks paar tundi hiljem, olles enne
parklast korduvalt mööda sõitnud. Keeleoskusega ei hiilanud kumbki
kahest liibekates ja nahksaabastega carabinierist (pisut nagu karnevali
tunne tekkis) ning nii siis eskorditi meid naaberlinnakesse. Kõik
kahjukannatajad kutsuti tuppa sooja ja pabereid kirjutama. Vahepeal käis
Heiki ühe vanema härraga autot üle vaatamas ja siis valitses taas
vaikus. Õnneks andis ennast märku Siiri kotis sõber Remy, St Remy ja nii
kulusid need 3 tundi ootamist pisut kiiremini.
Õhtu kämpas läks veini ja konjakiga juttu vestes ja õnneks mitte üleliia
norutades nagu olin kartnud. Taat kämpa retseptsioonis ei olnud üldse
üllatunud, kui kuulis meie juhtumistest. Ta oli pigem üllatunud, et miks
me ei tulnud ja jätnud autot kämpasse ja siin randa ei läinud? Jah,
miks... Ta teadis ka seda rääkida, et kuigi ka kohalikud ei ole päris
inglid, teevad enamuse sigadustest sisserännanud mustlased,
mooramaamehed Vahemere lõunarannikult ning ka gastroleerijad endistest
sotsmaadest, kes kõik tulevad sooja kohta õnne otsima. Mooramaamehed
tulevad üle Sitsiilia, sotsmaade pätid suuresti eksjugo poolt. Kui siis
kohal olles selgub, et elatamiseks tuleb ikkagi tööd teha, siis enamus
läheb kergema vastupanu teed ning hakkab ühel või teisel moel pätiks ja
on ka hulk neid, kellel kodus röövimisest siiber, sest see toob vähe
sisse ning nii tulevadki parematele jahimaadele... Tüüpiline ohver siin
on loll turist.
Üle pika aja oli mul
üsna elus tunne ja see tegi tänasele Pompeisse minekule mõeldes vaid
rõõmu. Hüva. Kotletid on valmis, tee aurab. Lõikan puu otsast mõned
sidrunid, et need tee sisse pigistada ja koorin hulga küüslauku... Ja
siis Pompei!
| Üles |
|
07.10.2014. Kell 23.25. Kämping Sant' Antonio, Vico Enquese
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Istume
Hele, Mare, Heiki ja Martiniga rannas, õigemini ühest neist vähestest
avatud kõrtsudest - pole ju enam hooaega. Olemine on talutav, kuigi
õhtul hakkas jälle ära keerama, Havana Club teega on siinjuures olnud
suureks abiks külmavärinate leevendamisel. Martin sai pitsat, Heiki-Mare
vist kah midagi hamba alla, mul kuidagi pole suuremat isu. Alustuseks
pean ütlema muidugi seda, et ei saa vahel üldse inimestest aru. Kui
tüdrukutel olid kõhud tühjad, siis miks nad ei puššinud kohe sööma
minemist, valju selge häälega. Kolasime lihtsalt tuulisel õhtusel rannal
jupp aega ja kui siis meil - dinosaurustel - tuli lõpuks mõte kõrtsu
minna, läksid piigad resigneerunult kämpasse... Naisterahvad on müstika!
Rehvikontroll
| Üles |
Ma olen tänasega rahul!
Pompeid
mäletasin hoopis teistmoodi, kuidagi väiksemana. Aga nüüd, käisime ja
käisime, peristüülmajad... peristüülmajad...
peristüülmajad.
Et tulime sisse ilma kaardita palusin seltskonda oodata ja tegin
pisikese sportliku jalutuskäigu tagasi väravasse, et kaart hankida. Ilma
olnuks päris nukker. Ja siis teele! Lahe! Ma ei tea, minus tekitavad
sammastega vanad kivihunnikud seletamatut vaimustust. Ma ei oska eraldi
välja tuua ühtegi eriti äge-äge asja, ent kõik tervikuna täitis
meeldivalt 150% 79.a ajas seismajäänud tänavatel jalutatud ajast.
Muidugi on äärmiselt kahju, et mitmed kohad, mida kindlasti uuesti
tahtsin külastada (Loreius
Tiburtinuse aed,
Vettii maja
jne) olid restaureerimiseks suletud, ent tervikuna - lihtsalt võrratu!
Võib-olla mõni elamus ei olnud nii ere, kui esimesel korral, kuid
kindlasti olid täna silmad paremini relvastatud tänu kogemustele
Selinuntest ,
Segestast,
Delfist,
Phaistosest,
Hadrianuse villast,
mistõttu nii mõnigi asi jooksis "heureka" hüüatuste saatel oma kohale
mosaiigis.
Elasime üle lõbusa seiga granaatõuntega. Olja ja Minea hakkasid keelt
nilpsama ühes kohas nõlvakindlustuse taga olevatele granaatõuntele.
Pikalt arupidamata mindigi neile järgi. Üks itaalia härra nägi seda ning
soovis ilmselt oma käevangus hõljunud daamile muljet avaldada ja ronis
kah kribinal- krabinal müürist üles. Selleks ajaks jõudsid tüdrukud
peaaegu tagasi alla, kuid ühes nendega ilmus ka vilega Kerberos, kes
käskis Oljal karmilt oma sõber ülalt alla kutsuda. Seepeale teatas Olja
lõbusal ilmel, et kahjuks me ei tunne teda. Lasime kärmesti jalga ning
jätsime itaallased omavahele. Üks teine pildike, mis on tänasest meelde
sööbinud, pärineb Foorumi kõrvalt omalaadsetest eksponaatide ladudest.
Sinna, katusealustesse, on kuhjatud kokku riiulitele igast kola, mida
väljakaevamiste käigus leitud on - potte, panne jm keraamikat, tööriistu
jne. Kuidagi õõvastav oli vaadata amforate vahel vedelevaid kivistunud
inimjäänuseid, mis siin ja seal riiulis olid oma viimse puhkepaiga
leidnud.
Loojuva päikese kiirtes kohtusime lõpuks kogu seltskonnaga kokkulepitult
amfiteatris. Päev oli möödunud märkamatult ning nüüd lõpuks tekkis
võimalus ka skitsida. Ilmselt oli see kogu Pompei kõige nadim objekt
joonistamiseks.
Supermarketi külastus õhtul oli rutiinne ja samas ka hädavajalik -
tüdrukud ostsid kaotsiläinud asjadele hädavajalikku asendust... Ja siis
juba kämpa, rand, kõrts. Mu lauakaaslased räägivad organdoonorlusest. Ma
ei suuda sellesse juttu süveneda, vaid vaatan üle Mare õla telekast
itaaliakeelset Rambo I -te...
P ompeii
| Üles |
|
08.10.2014. Kell 23.56. Massimo Marico. Castellaneta
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Oleksin ma ometi terve! Tänane öömaja on põldude
ja lautade keskel, opuntiad, apelsinipuud, kuiva mulla ja kuivanud rohu
lõhn! Aga mul on taas, vabandust väljenduse eest!, ülisitt olla ning
loodetud paranemist ,mida julgesin Pompei järel arvata, ei ole tulnud.
Neelan tablette...Mul on sellest tõvest juba kõrini. Ja ma olem ära
väsinud sellest. Juba täna õhtul võin öelda, et see reis on tänu sellele
minu jaoks siiski üsna äpardunud + muidugi ka see, et mingid nähtamatud
pinged kalliste kaasreisiliste vahel on ka kusagil õhus, mis vahepeal
märkamatult, kuid see-eest pidevalt siin ja seal välja löövad.
Tänane hommik algas, peaaegu tavapäraselt: väga
halva enesetundega. Korraks mõtlesin, et viga on eilses rummis, kuid -
come on - 2 teed kokku 4 cl rummiga! Külmavärinad, räige köha ja kinnine
nina ei ole kindlasti pohmelli tunnusteks. Hommik algas muidugi loenguga
teemal, miks ma tahan võtta mingit rohtu. Miks mitte paratsetamooli jne.
Ausalt öelda mul on jumala kama, millist rohtu võtta, kui aitaks. Ja mu
küsimus oli selles, kummast võiks olla rohkem abi, kas ibukast või
paratsetamoolist. Ma ei kavatse seda viinaga koos süüa, kurat küll!!!
Kuniks tüdrukud sidrunipuude alla süüa tegema
jäid, läksin kohvikusse tänast ettekannet tegema...
Paestum.
Soojade sõnade saatel lahkusime kämpast ning keerasime tommi kisast
hoolimata vasakule - mõnekümnekilomeetri pikkusele kaljuteele piki
Amalfi rannikut. Vaated olid ägeda, kuid enamus neist jättis külmaks -
pildistasin lihtsalt mehhaaniliselt selleks, et kodus mõnd vaadet meelde
tuletada; enamuse ajast tegelesin kaljuserval tiirutava tee kõrvalmõjude
üleelamisega. Üldjuhul mul mägitee ei aja südant pahaks, kuid kogu selle
tõvekoormaga koos lisandus ka veel see...
Amalfi rannik
| Üles |
Kuulasime Hele ettekannet
Amalfi rannikust - õigemini ta luges
selle ette Siiri eest. Kui keerutamine juba kõigile hakkas koppa ette
viskama parkisime Crafteri
Minoris mere äärde: suplus, jäätis või
kes mida teha tahtis. Lahkudes katsusid kõik bussi uksed üle... Mäetan
et eelmisel korral siinkandis olles peatusime kah selles linnakeses, et
pangast liire võtta. Vahelehüüdena niipalju, et märkasin tee ääres
sedasama tühja alajaamatagust krunti, kus kunagi telkisime - see on vist
tõesti ainus pisutki horisontaalsem lapp, kus sellel rannikul telkida
võimalik on. Minori on suhteliselt tähtsusetu linnake, tähelepanuväärne
võib-olla vaid seetõttu, et siin on
Pühale Trofimenale pühendet kirik.
Trofimena surnud segastel asjaoludel märtrisurma (ta oma isa olevat ta
tapnud, kuna tüdruk tahtnud kristlaseks saada) juba teismelise tüdrukuna
Pattis, Sitsiilias, tema vette heidetud surnukeha uhuti välja Minori
randa. Põnevaks läheb asi seetõttu, et võib-olla on see lugu mõnes
mõttes, ütleme robutselt - "maha viksitud"... Homeroselt. Kui
Odysseus Troojast tagasi purjetas, siis tema laev Ulysses (loomulikult
koos laevalistega) pääses seetõttu, et Odysseus sidus end masti külge.
Kaunishäälne
sireen Parthenope - hõbedajumala
Acheoluse ja tantsu ning koorimuusika muusa või jumalanna Terpsichore
tütar, kes siis ilmselt kõige enam laulmisega pingutas, sattus Odysseuse
tembu tõttu masendusse ja heitis end merre. Tema keha uhuti välja Napoli
külje alla Megaridi saarele. Kui mõelda eilsele vulaakni otsas
käimisele, siis interneti allikad pakuvad välja ka Parthenope rooma
versiooni... Michael Ledeen oma raamatus "Virgil's Golden Egg and Other
Neapolitan Miracles..." lk 37 kirjutab:
"The Romans expanded both the city and its legend. Their version was
that a great centaur Vesuvius fell love with Parthenope. This enraged
Zeus, who wanted Parthenope for himself, and he turned the centaur into
a volcano, forced forever to gaze admiringly at Parthenope, magically
transformed into a city. Enraged and frustrated, Vesuvius rage erupts
with enormus violence"
Vaesed pompeilased jt, kes 79.a tuhka pähe said
- kõik taas puha Zeusi soperdamise tagajärg... Aga tagasi nüüd
Minorisse...
Enamus rahvas tahtis
ujuda. Viskasin end liivale siruli... ei läinud paremaks. Külmavärin
päikese käes nagu taandus. Lõpuks, kuna vesi oli nagunii sama soe kui
õhk ning vaadates, kuidas veepiiskades sädelevad daamid ja härrad
Vahemerest õnnelikult väljuvad, viskasin riided seljast ja käisin ka
ujumas. Ei läinudki hullemaks, nagu pisut paremaks lõi olemise.
Minor
| Üles |
Paestum - no nõiduslik. Algas muidugi
kõik parklas kerge sõimlemisega Heiki ja kontrolöri vahel. Viimane
keeldus uskumast, et VW Crafter ei ole päris buss, vaid 9 kohaline. No
ja meie huvi ei olnud maksta turistibussi eest. Lahenes see nii, et
sõitsime kummivilinaga parklast minema tasuta parklasse. Peale röövimist
on kõigil see kiiks, et äkki avalikus, tasuta parklas röövitakse
uuesti... Ent edasi läks kõik kenasti. Tegin ettekande sambajuppidel
istuvatele inimestele
Cerese (ka tuntud kui Ateena tempel) templi ees.
Kerge piknik kehakinnituseks ning teele. Irdusin seltskonnast ja
kõndisin omapäi. Päike paistis... Ühtäkki tekkis tunne nagu ühel
augustiõhtul viieaastasena vanaema juures verandatrepil... Üle Foorumi
varemete kõrgusid nn Basiilika ja Neptuuni tempel - mõlemad äärmiselt
imposantsed oma raskepärases ja samas elegantses arhailises dooria
orderis. Neist vastassuunas seisvad amfiteatri varemed, millest üks
asjalik teeinsener praeguse maantee läbi joonestas - ja sellega seoses
ka suure osa varemeteväljale kriipsu peale tõmbas. Kui külajutte uskuda,
siis olevat mees selle eest ka kinni läinud. Kõndisin ja mõtlesin...
skitsisin. Teravad varjud... Mingil hetkel astus ligi Hele ja küsis
murelikult, et kas ma ikka tean, et meil on ajakavaga pahasti - peaksime
olema Tartus tagasi vähemalt 12 tundi varem, aga veel parem kui veel
varem. Kui nii siis nii. Eger peab ilmselt seepärast ära jääma. Kui ma
aga vaatan seda omast vaatepunktist, siis on mul nii sant olla, et -
taevas tänatud!, et Egerisse minemisest pääseb (uskumatu, et seda
kirjutan!). Ma olen väsinud! Kuldse päikseloojangu punakate sammaste
vahel lõikasid katki järsku kusagilt ilmunud viledega taadid. Sõnum küll
itaaliakeelne, kuid ühene - aitab! Sulgeme, läbi tänaseks!
Ateena tempel
| Üles |
Paestumi tänavatel
| Üles |
Neptuuni tempel ja Basiiika
| Üles |
Mingi absurdse hetkeidee ajel läksin rooli - no
mis see sadakond kilometrit sõita on. Paestumist kaasa tulnud päikesesoe
tunne hakkas tasapikku asenduma taas külmavärinate ning peavaluga.
Valisin sõiduks U2-te, Travelling Wilburyst, Scootrit ja Willie Nesonit,
sekka muud jura ja kamarajura. Tagapingi psühhoanalüütikutel oli tükk
tegemist ilmselt mu vaimse tervise/seisundi diagnoosimisega... :)
Mu skisoaed on vaid värdjakesi täis...
Läks pimedaks. Tunne oli vahepeal äärmiselt sant ja sõitmine hakkas
vastu, seda enam, et tundsin, et ma ei peaks roolis olema. Salongis
liikus aga ringi Bacchus ja ega kedagist polnud ka enam rooli kupatada.
Ise olin loll olnud. Ma ei tea, kas Minea tajus mu vaikset paanikat,
kuid ta lobises kõrvalistmel suurtest ja väikestest asjadest ja niisama
tühja vahepeal, kuid see hoidis meele pisut erksama ja suutsin unustada,
kui halb mul on olla ja kui loll ma ikka olen et roolis olen. Ja ka
selle, et mida pimedamaks läheb, seda rohkem lööb välja mu pisike
lühinägelikkus... Ahjaa, aga oli ka positiivset. Esimese väikese
personaalse rõõmu elasin üle tanklas, kus paaki sai lisatud niipalju, et
Barise välja veaks. Läksin peale maksmist kohvi hankima ning sattusin
aranchinide letile. MMMM... oh maitsev hetk, sa kauem viibi! Tegelikult
ka teine õnnis hetk on seotud kulinaarsete elamustega. Vahtisime Mineaga
läbi tuuleklaasi pimedust, kui silm jäi mõnikümmend kiltsi enne
Caltanisettat pidama piskult valgustatud sildil: ...ristorante! Et
enamuse kõhud ajasid näljast pilli, siis juba ainuüksi mõte söögist
tekitas rõõmsat elevust. Nagu sisse astudes selgus - ka koht oli ok. Mis
kõige parem - hinnad odavamad kui Tartus mistahes kõrtsus ja toit üle
prahi!
Homme veel viimane päev Itaalia pinnal ja siis õhtuks laeva peale...
Ränduri päeva parimad hetked
| Üles |
|
09.10.2014. Kell 22:20. Jadrolinija Bari-Dubrovnik praam. Bari
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Põõnutan tikutoosisuuruses kajutis Jadrolinja
praamil, mis hetk tagas. Jube külmavärin... Pea kuumab, nii halb vist
polegi veel olnud siin reisil. Kobisin teki alla ja proovin ühe näpuga
midagi arvutisse lüüa... üldse pole tahtmist. Õhtuks viskas jälle
tervise sajaga miinusesse. Minea ja Kadri just lahkusid ja Hele läks
Martiniga laeva avastama. Prosecco, mis siin hetk tagasi oma lõpu
leidis, jäi minust maitsmata...
Olen kajutireisija Jadrolinja
praamil liinil Bari-Dubrovnik.
Tänane päev algas mõnusalt meeleoluka hommikusöögiga Massera Maricos:
opuntiaviljad, kohalik juust, leib ja kohvi. Tütarlaps, kes meiega
armsalt ja pisut kohmakaltki tegeles püüdis kõigest väest ja palus, et
kindlasti kirjutaksime airbnb-s neist positiivse nupukese - neil alles
asi avatud ju. Päevavalges oli koht sama võluv kui pimedas, ent veel
meeleolukam; õrnkollases hommikupäikeses suplevad majandushooned pisut
(aga mitte palju) ligadi-logadi, valge lubikrohv ja punased katusekivid,
kaartega värav ning kaaristutega majad ja laudad, sidrunipuud... kuked
kirevad. Värskeltjahvatatud kohvi lõhn!
Massera Marico
| Üles |
T änane
põhisihtkoht oli Matera oma 10000-15000 aasta pikkuse ajalooga
koobaslinn. Väga vahvad vaated.
Sassi - vanalinna ürgvanad koopamajad
ja kaljukirikud... Nois koobastes in kusagil kõik kihistused
neoliitikumist alates olemas. Püüdsime Hele-Siiriga Sassile mingi tiiru
peale teha, kuigi minu konditsioonis olles kulus neil treppidel 100%
energiat enda liigutamisele ja kahtlustan et daamid saanuksid ilma mu
hädaldamiseta palju kiiremini edasi. Proovisin midagi skitsida,
lõgisevate hammaste kiuste... Ilmselt siiski mu parimaks hetkeks Sassis
jäi peatus keskväljakul mingis kohvikus... Hetk aurava kohvi (americano)
ning külma mulliveega...
Kohvi
| Üles |
UNESCO kodulehelt võib
lugeda:
"The Sassi of Matera and their park are an outstanding example of a
rock-cut settlement, adapted perfectly to its geomorphological setting
and its ecosystem and exhibiting continuity over more than two
millennia. They represent an outstanding example of a traditional human
settlement and land use showing the evolution of a culture that has
maintained over time a harmonious relationship with its natural
environment."
#whc.unesco.org/en/list/670
Matera. Sassi
| Üles |
Santa Lucia alle Malve kaljukirik
| Üles |
San Giovanni in Monterrone kaljukirik
| Üles |
Casa Grotta di Vico Solitario
| Üles |
Loojanguks olime Baris
sõitnud enne kilomeetreid läbi künklike lamburimaastike, siin-seal
turritamas koonusjad kivihütid. Bari on Jõuluvana linn, lisaks sellele,
et Itaalias on tal pigem pättide ja kurjategijate linna kuulsus. Ausalt
öelda polnud seda Jõuluvana-teemat nagu enne teadvustanud. Kui Minea
ettekannet tegi, tuli järsku kirgastumine - muidugi - ongi Jõuluvana!
Laevani jäi pisut aega, seepärast võtsime Lonely Planeti vm reisijuhi
hoiatustest hoolimata ette labürindi vanalinnas, mille esimeseks ja
eredaimaks sihtmärgiks sai Basilica di San Nicola.
Jõuluvana ehk Püha
Nikolaus Myrast sündis15.03.270 ja lahkus 6.12.343 (AD). Seega
kahtlustan, et kogu siirast usust hoolimata on kollase habemega tüüp
Rovaniemis pehmelt öeldes petis. Aga see selleks...
Bari Püha Nikolause kirik on olnud läbi aegade palverännakute
koht nii õigeusklikele kui katoliiklastele. Kiriku krüpt peidab eneses
Püha Nikolause hauda, õigemini osa tema
maistest jäänustest. Säilmed toodi ära Myrast, kuhu pühak oli maetud,
peale seda, kui see linn türklaste kätte langes (1072 p Kr). Kas see
jutt, et Püha Nikolause vaim ise käskis luud ära tuua nii väga
dokumentaalselt on tõestatud, kuid fakt on see, et Bari meremehed tõid
Jõuluvana luud Türgist ära. Umbes pool skeletti jõudiski 1087. aastal
Bari Sadamasse... Ülejäänu viisid hiljem - 1100 AD - Veneetsia meremehed
Veneetsiasse kus need leidsid oma koha
Lido saarel kirikus, mis samuti pühendati Pühale
Nikolausile - muuhulgas ka meremeeste kaitsjale. Bari on
tänini seetõttu palverännakute kohaks, eriti vene õigeusklikele,
Veneetsia San Nicolo al Lido on suhteliselt tundmatu. Bari romaanikas
kirik on kui kirik ikka - kui pole eriline asjatundja, siis ei oska ka
midagi erilist ka välja tuua. Mulle personaalselt ji meelde kollane
valgus... Aga ka mingi eriline tunne, mille ilmselt pean oma haige
peaaju poolt sünnitatud pettekujutelmade sekka äkki arvama. Või kas
pean? Ent tunne oli nii tugev, et see sundis ostma pisikese koopia Püha
Nikolause ikoonist... Mul on olnud õnne käia päris paljudes kirikutes.
Neist suur osa on kirikud, juhuslikule teelisele konserveeritud
arhitektuur - ilus. Ja siis on KIRIKUD, mis jätavad jälje sellega, mida
tunned, arvad tundvat, visuaali taga, mida mäletad aastaid hiljem. Ja
kui püüad meenutada detaile, siis neid ei ole, kuid on meeles tunne...
Kui paneksin selle reisi pisut teistsugusesse perspektiivi, siis võiks
Bari ollagi see tegelik sihtkoht või fookus, kuhu tulemiseks oli vaja
see kõik eelnev siin reisil läbi elada... Reisi algust markeeriks Padua
Il Santo ja lõpetaks Bari Basilica di San Nicola. Aga see oleks,
jah - hoopis teine tee ja teine käimine... lmselt tuleb kunagi ka selles
teises perspektiivis minna. Mida aasta edasi, seda rohkem see oluliseks
muutub...
Bari Basilica di San Nicola
| Üles |
Tiir kitsukestel
tänavatel vanalinnas... Ostsime mingeid õlis keedetud vidinaid, mis
kaugelt nägid välja kui frititud juust. Maitstes selgus et tegu on
magusa versiooni puhul lihtsalt suhkruga ülepuistatud frititud
pitsataigna kuuliga, ning soolane asi on mingi kahtlane derivaat
mannapudrust... Aga see praktiliselt ka ei maksnud midagi.
Laevale minek käis nagu filmis. Mingiks kellaks koguneti avarale
platsile, möllisime omad paberid ja siis ühel hetkel anti start... Kes
ees see sees... Ja siin ma nüüd olen. Aitab... Läpakas kinni ja magama.
Bari
| Üles |
|
24.02.2015. Kell 8:20. Tartu
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Siin
reisiaegsed sissekanded lõpevad, sest järgnevad päevad kuni koduni ja
siis veel nädal peale seda olin täiesti audis - diagnoositi
kopsupõletik. Ja läks enne kaks antibiotsi kuuri, kui jälle pisut
inimesena end tundma hakkasin.
* * *
Niisiis, Laev
jõudis
Dubrovnikusse
varavalges. Et ma
olin enamuse ajast kajutipugerikus horisontaalis, siis piirdub kogu
ettekujutus Jadrolinja teenusest peamiselt hommikusöögiga, aga see
ütleb kõik. Olles harjunud Tallinki ja Viking Line tasemega, siis tolle
liinilaeva hommikusöögilauas küünarnukkidega munapudru eest võideldes
tundus nagu oleks ajas tagasi 30 aastat, mõne NL turusööklas tipptunnil,
teades, et sousti kartulitele jätkub esimesele viiekümnele... Ent siis
olime Dubrovnikus maas. Päike tõusis, õhk oli klaar, taevas ning meri
sinised... Väike seiklemine parkla otsingul, huvitav kogemus
parkimispileti ostmisega ning vanalinna. Vantsisin nagu udus... kirikud,
linnaväljak, kindlus... Müürile minek 14.- eurot... Suveniirid ja
kuivatatud suhkrustatud apelsinikoored... ainus pisut taskukohasem asi
selles linnas oli jäätis. Mingil hetkel taibanud, et igasuguste
vaatamisväärsuste väisamine on muljetest ja gripitüsistunud paistetuses
aju jaoks liigsed, pidasin plaani kohvik leida. Sattusime kohviku asemel
ent piduse läbipaistva põhjaga paadiga seiklusrikkale merereisile.
Tunnike päikest ja meretuult... Oleks seda teraapiat jätkanud, saanuks
ilmselt varsti terveks.
Praam
| Üles |
Dubrovnik
| Üles |
Pealelõunal startides jõudsime vähem kui poole tunniga Bosnia piirile.
Piirikontroll oli formaalne ning siis tulid tunnid läbi maaliliste
pisi-mägede ja külakeste. Enamuse ajast olin tagapingis külili ja suur
osa sellest läks silmade eest mööda. Korraks-paariks võtsin jalad alla,
et pildistamas käia ja osaleda ka viimases skitsimises, kuid enamus
teest kulges hallis hämaruses. Kui õhtul Dobojs motellis rögisevana ja
värisevanataas koikusse sain jäi õle vaid konstateerida - personaalselt
mulle oli see küll ilus kuid üks sitt päev. Mäetan, et mingi jant oli
veel tubadega, kuid minust ei olnud selles osas kaasarääkijat.
Läbi Bosnia
| Üles |
Edasi... Edasi tuli juba nonstop Ungari-Poola-Leedu-Läti-Tartu. Ehk
erksaim elamus oli rehvi purunemine Leedus - ma arvan, et sellega läks
päris õnnelikult kõigile neile eelnevatele kilomeetritele Poola kiirteel
mõeldes.
Ja olimegi kodus. Väsinud ja solgutatud. Naljakas oli see, et ilmselt
tänu antibiotsile tundsin end peale Valga piiripunkti üle mitme päeva
palju paremini. Eks see aitas ka end forsseerida, et rahvas laiali
vedada, Crafter Heiki juures ära pesta (aitäh, Minea, aitäh, Heiki!) ja
Veski tänavale ära viia. Minu Itaalia 2014 aasta risti kandmise retk sai
sellega ühele poole.
Ungari-Tartu
| Üles |
|
Lisalugemist
Eelmine
|
Üles
Itaalia ajalugu
Itaalia arhitektuur ülevaade
Itaalia barokk- arhitektuur
Itaalia renessanss- arhitektuur
Palmanova
Veneetsia
Padova
Vicenza
Palladio villad Venetos
Verona
Sirmione (...ja Garda järv)
Mantua
Parma
Pisa (Pisa ja Toskaana)
Siena
Firenze
Villa Medici Fiesole
Villa Lante
Villa Adriana
Villa d'Este
Napoli
Pompeij
Paestrum
Vesuuv
Bari
Dubrovnik
Sarajevo
Jadrolinja praamid
Paestum
| Üles |
|
|