Tripi kaart |
Slovakkia-Ungari
2006 |
Slovakkia 2001 |
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Slovakkia-Ungari jalgrattamatk10...21.09.1996
Budapest
|
Üles |
1996. a septembris ostsime lahtise otsaga rongipiletid
Tartu-Bratislava-Tartu, võtsime jalgrattad ning logistasime erinevate
rongidega läbi Ida-Euroopa: aastal 1996, muuseas, oli see miljardeid
maksva kiirrongiprojektita võimalik.
Startisime 10. septembri õhtul 1996 Tartust Balti Expressiga Varssavi
poole. Rattaid peale visates oleks Hele äärepealt perroonile vahtima
jäänudki, kuid suutis siiski teha ennastunustava hüppe ja reis sai
siiski alata... Alljärgnev päevik on kirja pandud täpselt sellisena nagu
me tollal sissekandeid matkal tegime: kahe armunud tudengina, kellel on
väga piiratud eelarve, kuid suur soov koos minna ja midagi põnevat teha.
Enamasti kirjutas Hele, mina tegin sageli nö pigem "ääremärkusi". Mõte
päevikut pidama hakata tekkis tegelikult reisi kolmandal päeval, kui
olime juba Komarnos. Sissekandeid tegime siis, kui kusagil selleks mingi
auk tekkis või vihik meelde tuli. Kirjapandu on eeskätt kogum muljeid ja
emotsioone, mis sageli peegeldavad neid siiraid rõõme, õnnestumisi,
probleeme ja pettumusi, mis tulenevad väga lihtsatest asjadest, millel
tavaelus võib-olla pole erilist tähtsust, kuid mis matkal on väga
olulised... Seepärast vist me ei kirjutanud ka vaatamisväärsustest, me
kirjutasime meist.
Võib-olla on mainimistväärt ka see, et ajastu märgina oli ka fotode
tegemine oli teemaks omaette. Helel oli kaasas Premier' seebikarp
pooleldi täis pildistatud filmiga ja tagavaraks rull 64-st filmi –
sellest jätkus ca 40...50 fotoks. Film oli kallis ja filmi piltideks
tegemine oli kallis... Seepärast plõksutasime üsnagi vähe ja vahel
unustasime üldse selle, et meil on ka fotokas kaasas. Seda armsamad on
need üksikud hetked, mis kaamerasse püütud on...
Niisiis alustame sellest, et jookseb reisi neljas päev ja oleme just
pausi teinud Komarnos mingis kohvikus, et turgutada end juba pool päeva
väldanud vastikust vihmasajust...
Fotod: Hele Mäe (tulevane Nurme)
10.09. Tartu raudteejaam
|
Üles | |
Järgmine
|
Üles | |
13.09.1996. Reede
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
11.09. Varssavi Centralna vaksali ees
|
Üles |
I VIHIK
Sulev
Ja-jah, oleme praegu Komarnos, Slovakkias ja
sööme. Süüa on: kalakonserv "Praetud Balti kilud tomatis"; leivaviilud; "Voimix"; kohalik vuhvel (kõik poolikud - Hele märkus); kohalik marmelaad ja... Zlaty Bazant - õlu. Fantast õlu, eriti 13% tume! (Hele kommentaar:
Sull ütles, et see on nagu halvaa). Igaks juhuks - see on
mahuprotsent, mitte alkoholisisaldus.
Hele ääremärkus: Jube hea söögikoht on ka - selline maja varju jääv
katusealune laudadega. Kuna käesolev kliima on kohalikele jube külm,
eelistavad nad meid mitte segada.
On reisi 4. päev. Ilm on kehv: tuul, u. 15°C ja pidev vihmaoht.
Lõunamaa?! (Aga õlu on hea!). Täna alistasime Dunskaja Stredast teed ja
jõudsime Komaromi, see on u 80 km. Ilm on kehv ja tuju ka hea (Minu tuju
on hea - Hele märkus). Tegelikult oleme terve reisi alguse saanud
jubedaid "tünamoid", kuid (Hele protesteerib tumeda õlle juurdekallamise
vastu) ... /siin kahjuks mõttelõng katkeb/.
Hele ääremärkus: Dunskaja Stredas (täna hommikul) me ka sõime (tundub
nagu oleks väga toitev matk!?). Lõime raudteejaama kohvikus oma
väliköögi üles ja sina kõrvale nautisime kohvi, mida tegi meile juba
eilsest tuttav naesterahvas. Aga ta juba teadis, et on umbkeelne ja
sellepärast kirjutas hinna paberile.
Täna on saanud (tee äärest) süüa :
1. õunu - kõrini (Sulli kõri on üsna madalal - Hele märkus); 2. ploome - need on jube vastikud (muidugi, sest Sull käis neid puu
otsas söömas! - Hele märkus); 3. aprikoose - neid veel võiks; 4. viinamarju - sööks küll mõned (kuigi need on hapud - Hele märkus).
See mõnus ploomipuu oli Medvedevi lähedal. Tänased elamused (pigem
tähelepanekud siiani):
1. tundub, et Slovakkias arvatakse, et kui neil on üle 10 puu, siis on
mets ja pannakse üles hoiatusmärk "ettevaatust põder!" 2. ploomid on (tegelikult) väga head! 3. Hele on jube kihvt nende patsidega
Hele ääremärkus: 4. Sull on väga-väga armas ja näeb jätkuvalt hea
välja. Slovakkia elamuste kohta veel nii palju, et väikeses poekeses
vuhvleid ostes kogusin omale väikese fänn-klubi. Üks mutike tegi
imestlusest minu vastu lausa 13,5 Šk-se väljamineku ja ostis ka paki
vuhvleid. Mina olen rahul.
Slovakkia esimene mulje oli nagu umbkeelsest hullumajast. tegelikult on
siin päris hea - õlu on odav! Aga eilsest päevast, Bratislavast ja
"fantast" õhtust Dunskaja Stredas kirjutab Hele...
PS. Jalgrattad on tublid (PTÜI, PTÜI, PTÜI). Minu rattal on lagunenud...
Esiteks, Varssavis läks kohe esimene kumm puruks. Üks taksojuht õnneks
juhatas, kus saab pumbata täis kaasa võetud "vale ventiiliga" varukummi. Täna hommikul läks katki pakiraami üks kinnitusaasadest. Leidsin
raudteejaamast ühe "pärmi", kes oli loomulikult umbkeelne. Vedasin ta
ratta juurde ja püüdsin kätega seletada, et vajan traati. Pärm vahtis
tükk aega ja ütles siis midagi sellist:
- Traat! - Oh, jess! Traat, lõugasin mina...
Hele rattal logisesid vändad kusagil Gabickovos,
need said kinni. Praegu logisevad vist minu omad...
Hele
Hetkel käis Sull baarist uut õlut toomas ja nüüd arvutab kokku sealt
ammutatavaid kilovatte (Ehee!) või kilodžaule.
Ma pidin eilsest päevast kirjutama. Päev või õigemini öö, mis selle
päeva ette käis, algas väga paljutõotavalt. Meid rööviti rongis ja aeti
mugavatelt kohtadelt minema. Slovakki piiril kimbutati meid - solgutati
Sulli ja rattaid ja anti palju vähem raha tagasi, kui oleks pidanud
(vähem raha tagasi = 500 Slovakkia krooni - Sulli märkus). Selgus,
et poolakatega on veel võimalik rääkida (kui nad just põhimõttelised
umbkeelsed ei ole), aga slovakkide keskel on lausa raske. Me oskame
ennast küll arusaadavaks teha, aga nemad ei oska ju... No ja siis me
sõitsimegi rongiga Bratislavasse. (Tegelikult ei pidanud me
Bratislavasse üldse minema, kuid mõtlesime, et sõidame sealt laevaga
Budapesti - Sulli märkus). Jõudsime sinna 5.30. Natuke aega
suhtlesime kohvikus ühe kohalikuga, siis pöörasime otse linna
"suurimale" tänavale oma esimest tõelist šokki üle elama. Jube tee oli
(sattusime kohe kogemata linnasisesele kiirteele) ja jube liiklus oli. (Olime
valel teel lihtsalt - Sulli märkus).
Meie plaan laevaga Budapesti sõita jäi katki, kuna laeva pilet oleks
olnud 1000 ATS-i. ILGE JU (praktiliselt kogu meie kaasasolev rahavaru)!
Tolgendasime mingi pool päeva linnas. Pagasi jätsime ühe väga lahke
passikontrollitädi ruumi . Tutvusime kohaliku kindlusega jne. Jube raske
oli kusagil midagi süüa, sest kõik toidud on võimatute nimedega. Ahjaa -
ostsime endale Slovakkia kaardi (selle leidmine ei olnudki nii raske).
Sulli ääremärkus. Bratislava on päris lahe, mõnusam, kui Varssavi,
kuid teed on halvad. See kindlus - kaugelt lahe, lähedalt liiga palju
saksa turiste... Ja sõime spagette, mis on ka slovaki keeles loetav :).
Mis veel Ungaris saab?
Bratislava. Bratislavský hrad
|
Üles |
Most Pre Bratislavu's jõime õlut ja avastasime, et see on ikka odav küll
(kuigi praegu joome palju paremat ja odavamat õlut). Otsustasime, et me
ei tee kunagi enam seda viga, et läheks Bratislava kesklinna õlut jooma
(hilisem täiendus: Hele vihjab siin sellele, et kesklinna söögikohas
maksime õlle eest pea poole rohkem, kui Most Pre Bratislavus).
Poole kahe paiku asusime teele. Kõigepealt väljusime linnast 1,5 tundi
ja vaatamata väsimusele ja vastutuulele jõudsime õhtuks Dunskaja
Stredasse. Vastik väike linnake! Linna ainus hotell oli 800 Šk öö ja
bussijaam suleti kl 20.30. Aga väljas oli äike ja jube märg. Taeva järgi
otsustades tuli masendus peale! Otsisime oma tühjadest peadest ideid,
mida teha ja proovisime õnne umbkeelsete kohalikega. Olime nii väsinud
ja õnnetud, et vajusime kohe päris lonti (hilisem täiendus: asi oli
ju selles, et enne seda ööd olime veetnud juba 2 ööd rongides ja maganud
vaid mõned tunnid). Mingi poole üheksa ajal ei pidanud me enam
bussikas vihmavarjus vastu, sest seal oli mingi tobe nolkide bande.
Läksime raudteejaama otsima - see oli õnneks täpselt bussika taga. Et
sinna minna, läbisime kilesse mähkumise etapi ja läksime selle ilge
vihma kätte. Ja siis juhtus tasapisi midagi imelist.
Selgus, et ööseks suletakse ka raudteejaam. Aga juhuslikult oli seal üks
tore inglise keelt kõnelev noormees, kes sai kogemata aru, et me oleme
hoopis Islandilt ja lõpuks sõitis koos meiega linnast välja näitama
järve, mille ääres saaks ööbida. Teel sinna suutsin teda niipalju
mõjutada, et ta viis meid mingi majahüti juurde . Lahked naisterahvad
kahekesi lasksid meid sisse. Selgus, et nad on pagenud kolm aastat
tagasi Armeeniast. Suhtlesime nendega vene keeles.
Kohe algul võtsid nad nõuks meid "päästma" hakata - tegu oli vist
jehovistidega. Õhtu läbi rääkisime neil teemadel (oma usu
propageerimisega olid nad üsna pealetükkivad - Sulli märkus) kuni me
Sulliga lihtsalt kukkusime ära. Öösel saime magada napilt neli ja pool
tundi, sest nad ärkasid kell 4 (nad pidid õmblusvabrikusse tööle
minema). (Siis läks päästmine edasi, süüa enam ei antud, kuigi
eelmisel õhtul oli pakutud lõpp head omlett sibulaga - Sulli märkus).
Aga muidu oli lahke ja hea pererahvas - andsid süüa ja kuiva ulualust.
Tänu tänasele varasele ärkamisele ongi päev nii pikk ja sisukas olnud,
kuigi hommikul oli ainus mõte, mis pähe mahtus, et saaks ainult kusagil
magada.
Sulli ääremärkus: proovime võib-olla Komarnos laevaga õnne.
Kell on 14.47. Tegelikult on kõik ok.
Ploomid Medvedovis ja plataanid Gabickovos
|
Üles |
|
14.09.1996. Laupäev
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Sulev
Kell 15.15. Olemegi Ungaris. Ilm on tore, sajab
rahet ja puha... Praegu oleme ühe Tatabanya hotelli eeskojas ja
soojendame end. Õnneks sai siin forinteid vahetada, kõik Tatabanya
pangad olid muidu remondis või laupäeva puhul suletud. Kuidas on siis
läinud?
Kui me sealt mõnusast õllekast ära tulime lendas minu ratta tirr u 2-3
kilomeetri pärast. Kuulid olid segi, "konnadest" vaid rauapuru. Komarno
laevatehase ees sai seda asja siis parandatud. Kuidagi sain kinni, kuid
iga hetk võib lahti minna uuesti.
Ületasime piiri ilma tõrgeteta, kuigi slovakist piirivalvurilt kostus
selline kommentaar:
- Estonia?! Bicycles?!
Tea, mida ta sellega mõtles...
Paremale jääb, Komarno (Slovakkia), vasakule Komarom (Ungari). Alla jääb
Doonau
|
Üles |
Panime Budapesti teed pidi ajama ja leidsime ühe 15 m laiuse põllu
tuulekaitseriba, kuhu puude vahele võssa oli täiesti võimalik telki üles
panna. Hele ääremärkus. See riba leidmine agraarmaal oli täiesti juhuslik, aga
seekord oli õnnelik juhus. Tekkis tunne, et nüüd hakkabki hästi minema.
Ja lähebki, mis sest, et on ilge tuul ja taevas musti pilvi täis ja
rahet sajab...
Öö oli mõnus - lõpuks saime end välja magada ja süüa sooje makarone
odrasepiku puruga: neli odrasepikut, mis me kaasa ostsime, on muutunud
riivsaia lähedaseks... Aga muidu on enam-vähem, kui rahet ei sajaks.
Hele
Ja-jah - muidu on ok. Aga mina kannatan mingil
määral entusiasmi puudumise käes. Koju just ei taha, aga palju puudu ka
ei ole. Nüüd me omame siin maksvat värvilist paberit ja lähme vaatama, kas ka
kõik kohvikud on remondis või...
* * * Ikka laupäev, kell 17.20. Nüüd me istume kiirtee ääres ühes
kohvik-restoranis. Oleme just lõpetanud meeldiva einega (ülimalt hea
yellowlabel tee suhkru ja sidruniga ning supiga tassis). Sull neelas
eeskujulikult toore munakollase alla ja on ikka rõõmus (Sulli märkus:
see pidi olema mingi supp munaga, mille hele tellis; serveerimisel
selgus, et puljong...toore munakollasega; Hele seda muidugi ei söönud ja
vahetas minu nuudlisupi vastu...). Üks prussakas ronib laua peal,
aga muidu on koht korralik. Seinal ripub karunahk, millele on pits serva
heegeldatud. See kõik kokku on nii hea.
Natuke rohkem, kui 10 km tagasi leidis Sull tee äärest 1700 forintit
(100 forintit = 1 DEM). Praegu on raha veel märg, aga küll ta ära
kuivab! Me oleme jõudnud mägedesse, tegime isegi ühe pildi :). Budapest on 43 km
kaugusel.
Sulev
Märkus: oleme ületanud oma esimese kuru sellel matkal, mina üldse matkal
oma esimese kuru... Ausalt öelda saan ma väga hästi aru (õigemini hakkan
taipama) apteekri mõttest "Suves", et mida vähem asju endaga kaasas
vedada, seda parem on, sest siis saab raudteejaamas kahe rongi vaheajal
rahulikult oma õlut juua...
Meie esimene "kuru" Tata lähedal
|
Üles | |
15.09.1996. Pühapäev
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Funikulööri pilet Buda poolelt
|
Üles |
Hele
Kell 16.15. Me oleme jõudnud mäe tippu - st Budapesti. Aga kõigepealt
ikkagi eilsest õhtust.
Sõitsime sellest restoranist (vms) u. 10 km edasi. Kuna juba vaikselt
hämarduma hakkas, keerasime 29. kilomeetriposti juures teelt alla ja
ööbisime ühes puuderibas maisipõldude vahel. Koht oli üle ootuste hea,
kuiva puud lademetes. Panime telgi üles ja nautisime juba ette maitsvat
makaronirooga odrasepikupuruga. Aga, oh õnnetust! Vesi oli peaaegu keema
minemas, kui poti all olev kõrgepingeisolaator kildudeks lendas (kuna
me ei viitsinud poti riputamiseks kolme toika kaadervärki ehitada, siis
tegime potile aluse põõsa all vedelevatest kõrgepinge isolaatoritest;
Sulli märkus) ja poti
täiesti ümber ajas. Õhtusöögiks tegi Sull paar mehist võileiba meie
viimasest leivast, mille jäägid järgmisel hommikul üleni meie kõhus oma
lõpu leidsid. Öö möödus rahulikult sügava une saatel. Hommikul kell 9
olime juba teel.
Varsti leidsime ühe pihenöhelini (ei
tea kas kirjapilt on õige), kus oli ka dušš ja kohvik. Tõepoolest oli
hea kord üle pika aja end puhtaks pesta ja süüa saiakesi kuuma teega. (Saiakesed
- need olid tegelikult glasuuriga sõõrikud, donutsid - olid väga head, täidetud, eriti hea oli Bismarck - Sulli kommentaar.)
Budapest oli ka juba nii lähedal, et mõne tunniga olimegi kohal. Üsa
varsti juhtus jama Sulli rattaga (jälle lendas tirr õhtale - Sulli
kommentaar). Leidisme ühe turistiinfo, kust kohe üks poiss välja
kargas ja lahkelt igasugust inffi andma hakkas. Saime kaardi ja loa oma
kotid sinna hoiule jätta. Lubasime kell 17 järgi minna, kui vihm lubab,
lähme ka. Siis parandas Sull ratast ja saigi korda. Linna muljed
kirjutab Sull ise.
Sulli ääremärkus: praegu ei kirjuta, kuna vihm on möödumas.
Kiirtee lõpp
|
Üles | |
16.09.1996. Esmaspäev
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Budapest. Hetk vanalinnas
|
Üles |
Hele
Ma vist pean ikka ise eilseid linnamuljeid kirjutama. Käisime
Vabadussamba juures (vedasime tsitadelli piletimüüjat ninapidi ja
hoidime kokku 140 forintit) ja sõitsime ratastega linnas ringi. Ilus
oli. Tegime Sulli ja ühe restorani kokaga pilti. Ilged pilved piirasid
linna igast küljest ja vahepeal sadas ka.
Sulli ääremärkus. Budapest on kihvt. Mäletan...:
... neid kahte viisakat pollarit, kes käskisid meil vanalinnas jala käia
(ratast käekõrval lükata), mitte rattaga sõita...
...ühte hästi suhtlemisaldist ajalehekioski müüjat (ostsime talt marke)
...hästi paksu madjari kokka, kes püüdis meid vägisi guljašši täis
toppida
...et Parlamendihoone on kaugelt ilusam kui lähedalt
Teel turistiinfosse tagasi kaotasime teineteist. See pani mind päris
ahastama. Nutsin ja olin kole õnnetu - Sull turistiinfos arvas, et ma
olen auto alla jäänud...
Sulli ääremärkus. Hele ei saanud üle tee palju autosid. Ma näitasin
talle, et sõidame silla alt läbi, ma lähen ees ära. Mida tema aru sai,
seda ma ei tea. Aga Hele on ikka õudsalt tubli, et ta päris ära ei
kukkunud (tegelikult oli mulle üllatus, et Hele võib paanikat teha).
Foto vanema vennaga
|
Üles |
Parlamendihoone ees ja Szent Gellerti monumendi all
|
Üles |
Budapest Gellerti mäelt
|
Üles |
Järjekordne tirriremont Szent
Istváni
katedraali ees
|
Üles |
Elisabethi sild
|
Üles |
...Over my shoulder...
|
Üles |
Alustasime sõitu linnast välja Szentendre poole,
kus pidi telkimiseks sobivat metsa leiduma. Vahepeal näitas meile teed
üks ilge kitsehabemega kummaliselt (musta) riietatud noormees. Sõitsime
koos hea mitu kilomeetrit. Hämarikus külastasime veel ühte poodi linna
servas, kust saime väga hea ja suure leib-saia ja kolm pudelit veini
(millest praegu on järel kaks) ja präänikuid.
Sulli ääremärkus. 1. Vale, üks vein on järel.
2. Ma pole elu sees nii palju robiinia oksi põletanud. Need on väga
kuivad, okkalised ja peened ning põlevad õudselt kiiresti ära.
3. Ungari õlu oli üle ootuste väga hea – humalavaba küll, kuid mõnus!
Täiesti juhuslikult leidsin ma ka mingi raja, mis viis karjääri. Seal me
ööbisimegi. Kõik oli nii hea, ainult lõke oli selline igerik, aga see ei
olnud Sulli süü. Jõime veini ja sõime lõpuks ka makarone. Aga purju
jäime ka. He-hee!
* * *
Täna tuli jälle hommik (Sulli ääremärkus: millal ta ei ole tulnud :)).
Sõime jube head makaronirooga viimase odrasepikuga ja olime rahul.
Karjääris müttasid ringi töökad traktorid, aga me ei seganud neid ja
nemad meid ka mitte. No ja teele asudes avastasime, et on vastutorm. See
on muidugi paha. Vähendab sõidukiirust ja jõuvarusid. Paari kilomeetri
pärast müüdi tee ääres igasuguseid asju. Ka arbuuse. Ostsime ühe (80 FT
tk; nt tee maksis 55FT, kohvi 95FT). Otsustasime selle koha peal ära
õgida ja pakkusime sellega müüjatele vist uskumatut ja kustumatut
vaatepilti. Lõikasime arbuusi pooleks ja sõime (kumbki oma poolt)
lusikatega. Varsti tuli sama müüja ja andis meile ühe arbuusi, ütles
midagi sellist nagu "Suveniir". No tore on. Praegu on see buus Sulli
kotis. Pärast seda buusitamist on Sullil nüüd pidevalt põis.
Sulli ääremärkus. See müüja oli selline jõehobu moodi "Mercedese"
(kirjaga) dressides ja valge soniga südamlik päss.
Siis sõitsime hulk aega mööda maalilist rattateed Doonau ääres, praegu
oleme jälle suurel teel. Ma käisin õunaraksus ja sel ajal Sull avastas,
et ta tirr on jälle ribadeks (või ma ei tea ka täpselt, mis tal selle
tirriga on). Remontisime. Praegu on jälle ratas koos ja Sull läks baari
käsi pesema. Vot nii. Aga suveniire saada on hea... Meid ootab maantee
ja vastutorm, aga me oleme Ungaris ja...
...siin on hea;
...ja vein on odav!;
...ja ees on ilusad mäed;
...ja kõik vahivad mu patse.
Sulli ääremärkus. Tirr ei ole katki, kuid üks mutter, mis kuule kinni
hoiab, kerib end lahti ja kuulid jooksevad igale poole vahele. Ahjaa –
ka vänt loksub. Selle peale ütles üks tüüp, kui talt haamrit küsisin,
lakooniliselt: "Kaputt". Muuseas, käsi pesta oli mõnus, Sai mingit spets
keemiat täiesti umbkeelselt müüjalt. Naljakas, kohvitass on neil selline
viinatopsi suurune klaasmold – ilgelt väike. Teetass on see-eest
hiigelsuur. Aga šokolaad on hea!
Sulev
Sooh, kuniks mu rattaräbal sõidab, püüame hoida suunda Vac'i peale.
Ahjaa, meil on veel pudel veini, äkki peame lisa muretsema? Muuseas
(praegu, kell on alles 13.00, hakkasid mingid kohalikud autojuhid siin
baaris (mängu)automaatidega mängima) tahtsin öelda seda, et hoolimata
kleepekast raamil "Handmade by blind of Estonia" teeb mu vana
jalgratas siin reisil mulle pidevalt "näkku". Kuid mul on hea meel, et
siia ikkagi ratastega tulime. Miks? Ma ei teagi, kuid tunne on selline.
Szentendre
|
Üles | |
17.09.1996. Teisipäev
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Telgiukselt
|
Üles |
Sulev
Kell on 12.20. Nii, oleme ühes täiesti piiriäärses kõrtsis (küla nimega
Hont). Hundinahad, rangid, suusad jms vana kola ripub seintel, kuid see
kõik kokku on üsna stiilne. Kohe tuuakse meile midagi süüa, mulle
(ilmselt) mingi praad, Helele pannkoogid (neid meile näidati), muu nägi
menüüs kõik välja u selline:
URZKELEZ ZCSREKEZ...
Kuidas see (mida mina tellisin) maitseb, ei tea.
...Jõudsime eile õnnelikult Vaci. Vaci silda ei
viinud. Hele jätkab...
Hele
Sõitsime laevaga eile üle Duna (Doonau). Sõit käis üsna kähku ja
maksis ühele inimesele 60 FT. 1 rattale ka 60FT. Leidsime teiselt poolt
jõge väikse armsa linnakese ja selle tagant suured kõrged mäed (hilisem
vahemärkus – pigem künkakesed, kuid jalgratturi jaoks mäed). Maanteel
oli kuhjade kaupa minestavaid rekkasid – mida siis meie veel pidime
tegema! Ühes väga kõrges tipus me lausa einetasime, sest Sulli tirr
keeras ennast jälle lahti (või nilbitses mõnel muul moel, ma ka täpselt
ei tea).
Vac
|
Üles |
Sulli ääremärkus. Tirr minestas jälle; see sündis meie aheliku
kõrgeimal tipul. Üks rekka jäi tee äärde (suure tossu saatel) seisma ja
ma suhtlesin selle juhiga (viipekeeles) u nii...
TEMA (naeratades ja käega rehmates): - Ei taha kohe mitte üles
minna!
MINA: (tagumise rattaga vehkides): - Ja-jah, näe, mul ütles täiesti
üles.
TEMA: (laisalt oma madjari-vuntside alt muiates): - No mis sa ikka teed,
mäed!
MINA: ... - Ega polegi midagi teha...
Over the hills and far away
|
Üles |
Ja siis muudkui sõitsime. Kilometraaž oli ca 54 km (vist). Olude
sunnil ööbisime okastaimevõsas kasarmutaolise kämpingu lähedal. Piirini
jäi 12 km. Õhtul rüüpasime väikest veinikest, tegime ära oma viimased
kaasavõetud makaronid ja läksime väsinult magama. Hommikul sai ärgatud
pool üheksa. Makaronid (eileõhtune ülejääk) ootasid lõkke ääres... Täna
oli meil mehine hommikusöök.
...12 km enne Honti
|
Üles |
Oleme täna läbinud (seni) 12 kilomeetrit ja selle
eest premeeriti meid siin pannkookide ja kakaoga. See oli nii hää!
Kuigi, Eestis öeldakse selliste pannkookide kohta pannkoogitainas...
Toodi arve – kõigest 720 FT. Tellime veel juua, ühed pannkoogid ja tee.
Ja siis on meil need forintid otsas ja võime rahulikult Ungarist
lahkuda.
Sulli ääremärkus (mehise hommikusöögi kohta):
1. makaronid pakisupi ja puljongipulbriga;
2. vihane kohvi araabia moodi (st salvrätikuga puhastatud supipotis
keedetud kohvi – aga õudsalt hea!);
3. u kolmekilone arbuus – suveniir, mille meile kinkis jõehobuse moodi
mees Szentendres...
...Oh, mulle (siin) serveeritud praad on hea, aga (pisut) kuiv...
Sulev
(Veerand tundi hiljem) Oi need umbkeelsed madjarid on juhmid! Tahtsime
arvet maksta ja Hele tahtis veel ühtesid pannkooke ning teed ja mina
7UP-i. Nad ei saanud aru, meie ka mitte ja nii arvasid nemad, et meie ei
taha maksta ja meie, et nemad tahavad meile kohe peksa anda. Noh, lõpuks
andsin tervituseks 1000 FT, asi laabus ja meile toodi 100FT tagasi +
arve. Asi klapib ja kõik on rahul...
PS. Siin seinal on üks ilus hundinahk, mis on ääristatud rõveda rohelise
pitsiga. Vaene hunt!
Hele
Ca kell 14.40. Ületasimegi õnnelikult piiri. Saime mõlemal piiril passi
templi ja puha. Oleme Sahys. Sull on hoos. Võttis tirril ühe rea kuule
vähemaks, kasutab poldi vindi asemel kaltsu ja keerab rõõmsalt majade
küljest standardseid nr 8 kruvisid. Praegu keeras ratta jalule ja ütles:
"Nii, saab siit minema. Põie peaks ka longu panema! Issand kui suur
jugapuu! Appi, kui suur!"
Sulli musti näpujälgi on kõik kilekotid täis... Aga mina tõin vahepeal
poest õlut ja saia!
Sulli ääremärkus. Hele jutt on üsna naljakas ja arusaamatu:
1. kaltsu keerasin jah vindi vahele – sest vint on maas;
2. kuule võtsin jah vähemaks – see on ainus võimalus vinti kuidagi
pidama saada;
3. maja küljest keerasin 8 mm poldilt vaid mutri.
...Jugapuu oli tõesti suur, sellist EW-s ei näe.
|
18.09.1996. Kolmapäev
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hele
Et oleks huvitav, kirjutan ma asjadest kronoloogilises järjekorras.
Me hakkasime sõitma. Algul võtsime eesmärgiks Hontiancke Nemce. Silt
näitas sinna 36 km. Siis sõitsime. Ilm kiskus halliks; enne H. Nemcet
juba sadaski. Tõmbasime prügikotid selga ja väntasime vapralt edasi.
Kohe näha, et oleme Slovakkias – teid ääristavad õuna- ja kirsipuud.
Hontiancke Nemces tegid ilgelt kahtlased pärmid meist pilti (Sulli
vahemärkus – no me ise andsime neile fotoka ju). Siis keerasime omast
arust kollase tee peale suunaga Banska Stiavnica peale. Sõitsime u 4 km,
kuni jõudsime mingi asulani. Kust tuli mõte siin kaarti vaadata ja
küsida, kus me õige oleme, ei tea. Igatahes selgus, et olime /... –
väljalugematu kohanimi / st valel teel. Ah soo. Hontiancke Nemces ma
olin väga pahur ja tujukas. See oli päris kole. Vist vihmast...
Sõitsime siis tagasi ja alustasime nüüd juba õigelt teelt. See ei olnud
enam paan (kaardil punane), vaid kollane tee . Ees paistsid mäed. Tee
kulges mööda jõeorgu. Käänutas kõvasti, aga me ei pidanud vähemalt
kurusid ja tippe ületama (see muidugi ei tähenda, et tee oleks olnud
ilma tõusude ja langusteta).
Sulli ääremärkus. Enne Hontianske Nemcet
algasid juba mäed, mis on õudselt ilusad. Siis olid nad ka veel üsna
madalad. Ja-jaa, tänu sellele, et Hele muutus tigedaks ja end ka veidi
minu peal välja elas, paningi vale tee peale, kuna ma ei vaevunud
korralikumalt kaarti vaatama.
Hontiancke Nemce
|
Üles |
Hontiancke Nemcest võtsime ka vett ühest majast.
Sull suhtles nendega. Kõigepealt toodi meile 2l pudeli täis (kohalikku )
mineraalvett (väga head) ja siis pandi meie paagid ka täis. Tee äärde
kogunes kaks uudishimulikku mutikest, kes uurisid, kust me oleme, kust
tuleme, kuhu läheme, miks vihmaga jne. Aga nii hea oli, et kuidagi sai
nendega hakkama oma vene keelega, hoolimata sellest, et nemad olid
umbkeelsed.
Eriti kodune tunne tuli peale, kui teele kargasid närvilised krantsid.
Muidugi, paanide peal ei tohigi koerad tolkneda – nad aetakse kohe alla.
Sulli ääremärkus: NB! See polnud ka mingi paan, kus ääres need penid
närvitsesid.
Aga pime tuli peale ja vihma kallas. Ümberringi olid ilusad mäed – isegi
sellise ilge ilmaga paistsid nad ilusad. Tagant tuli kole tumelilla
pilv, mis hakkas meid jälitama. Jõudsime selgusele, et telgis magamine
on peaaegu sama mõttetu, kui lihtsalt vihma käes pikutada (hilisem
märkus: meil oli kaasas kahekohaline vene presenttelk, mis ligunes vihma
käes korralikult läbi). Jõudsime mingisse külasse – Prencov ja
lootsime ulualust leida. Ühest majast küsisime (lootes, et äkki ajame
inimeste meele haledaks), aga meid juhatati (edasi) St. Antoli, kus on
motoreks vms. Sõitsime...
Sulli ääremärkus: St. Antoli oli Prencovist 7 km.
Vahepeal oli läinud päris pimedaks ja me ei näinudki Sitno mäetippu
(1009 m) – seni kõrgeimat me teel. Jõudsime St Antoli ja kohe küsisime
esimesest majast teed. Selgus, et on jäänud veel 500 m... Ja jõudsimegi
mäetippu! Ilus majake! Avad ukse – sees hämar, soe valgus. Kaks
noormeest istuvad lauakese taga ja joovad õlut. Tuleb peremees. Kui
küsisin:
"Do You speak English",
algas suhtlemine läbi ühe lauas istuja. Ta tõlkis meid peremehele ja
vastupidi. Kui kuulis, et oleme Eestist, laskus peremehega suurde
vaidlusse öömaja hinna (alandamise) suhtes. Aga peremees jäi endale
kindlaks – 35DEM-i (so siis 700 SK-i; hilisem märkus: meil oli küll
ka DEM-e, kuid peremees soovis saada just ja ainult SK-e). Ladusin
kogu SK-de tagavara lauale. Seda oli 684 . Aga noormees lauast ütles, et
ärgu me muretsegu, võtku me oma dušš ära ja tulge alla sööma. Tuba oli
normaalne, dušš oli võrratu. Oi, linad ja käterätikud olid lõhnastatud
jne. Mis sa hing veel ihkad...
Mõne aja pärast, kui olime oma kola põrandale (kuivama) laiali laotanud
ja end pesnud, läksime alla. Inglise keelt kõnelevad mehed mängisid
söögisaalis pokkerit. Selgus, et poisid on Bratislavast. Nad küsisid,
mida me sööme. Kurtsime, et siinmail me toidunimesid ei tea. Nii
tellisid nad meile ise:
1. supi – aedvilja-klimbisupi;
2. prae – friikad+ härjasilm+gigasink+ šnitsel+tomat+paprika +värske
kapsas+punane kapsas;
3. õlle (heleda).
...Siis tänasime ja tulime üles tuttu. No jah...
* * *
Nüüd on hommik. Oleme puhanud ja uurime, kas siin on hommikusöök hinna
sees või ei. Vist ikka sööme ise (oma toitu). Taevas on jätkuvalt hall,
aga hetkel ei saja.
Sulli ääremärkus: Ja-jah, Hele ajab praegu oma lahtiharunenud
patsiotsi taga...
Hele
Kl.10.05. Me oleme oma asjad kahte kotti toppinud, "hobused on
saduldatud". Lasksime peremehel maja ees pilti teha ja siis muutus ta
nii lahkeks. Rääkisime juttu ja kiitsime öömaja. Rääkisime, kuhu minna
plaanime ja mees aina sulas. Nüüd istume hommikusöögilauas ja ei peagi
selle eest maksma – ta ise pakkus selle välja. Sõime:
1. mõlemad 3 saia ;
2. mõlemad 2 tassi puuviljateed;
3. mõlemad 2 sulatatud juustu kolmnurka;
4. pakikese võid;
5. mõlemad 25 g mett;
6. magustoitu, mis koosnes kakaopudingist vahukoore, ananassi, apelsini
ja mandariini lõikudega + 2 küpsist.
Oh, see oli nii hea!. Seda enam, et me enne üleval toas sõime oma
kolmveerand kohalikku leiba, võid ja kalapasteet "Lainet".
AITÄH, KÕHT ON TÄIS! Ja meel on hea!
Penzion Antolsky Mlyn
|
Üles |
[Vt fotot
St-Antoli ees 2006-ndal]
Hele
Kl.15.30. Ma ei tea, kas me oleme laisad või oli see lihtsalt õnnelik
juhus, aga pärast 4 km sõitu jõudsime Banska Stiavnicasse ja rohkem me
ratastega otsi ei tahtnud. Tutvusime kohalikus stalinismihõngulises
raudteejaamas olude ja hindadega. Selgus, et kõige targem, kiirem ja
muretum variant on edasiliikumine rongiga: Žilinani läheks see meile
maksma vaid 180 SK ja oleme juba (kell) 16.03. seal. Käisime veel pangas
raha vahetamas ja poes ostmas: 3 l õlut + 2 l veini + sai + šoks... Nüüd
sõidame juba kolmanda rongiga (esimene oli nagu tramm...). Ja ees on
veel 30 min Žilinani ja esimesed lumised mäetipud. Oleme ära joonud 3
pudelit õlut ja 1 l veini... Slepaci Vejvar s cestovinole – see
on seni parim.
Pääsuke Banska Stiavnica raudteejaamas
|
Üles |
Läbi Velka Fatrate ja Stiavnicke Vrhi
|
Üles |
Sulev
19.40. Žilina. Kohalik viisakas kõrts, seintel Dali maalide reprod,
teras, klaas, portselan ja ersatsmarmor – eurovärk, mitte midagi
slovakkialikku, kuid samas puhas, ilus, suitsuvaba ja hästi hubane ning
toidud!... "Zlaty Bažant" õlu, prantsuse muusika, hästi vastutulelikud
kelnerid... Praegu toodi pizza. Hele on nina puuderdamas – ta ei suuda
enam süüa. Aga ma ootan teda, et koos seda pizzat nautida... Kuigi enne
oleme söönud juba kolm käiku + kohvi + õlu. Kell 00.02 läheb rong
Varssavisse...
Žilina: 3 käiku + pitsa
|
Üles |
Slovakkia on ilus maa. Ahjaa, ma nägin paari jõge
– need ei olegi päris hullud, esmapilgul... Äkki... (hilisem märkus -
Viitan siin võimalusele minna sinna paadimatkama).
Hele ääremärkus. Märkus jõe kohta. Sellel hetkel, kui Sull jõge nägi,
olime koos ära hävitanud 4 pudelit õlut ja 1 liitri veini.
PS. Ta on vist eluisu kaotanud.
Kl 20.00. Sõime siin selliseid asju:
1. supp slovaki moodi;
2. mingi ilgelt suur ports praadi;
3. salat;
4. dessert (kook+vahukoor);
5. kohvi;
6. pizza;
7. õlu;
8. vein;
9. Hele – Fanta.
Hele millegipärast koriseb ja ägiseb ja räägib, et ta viskab kalapasteet
"Laine" rongiaknast välja.
Hele ääremärkus. Ok. Tõmban kotinöörid pealt kõvasti kinni – ei joo
veini, ei viska "Lainet" jne...
Žilina keskväljak
|
Üles | |
19.09.1996. Neljapäev
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Sulev
Kell 2.30. SHIT HAPPENS... Istume Bohumini raudteejaamas ja praegu just
vahetasin mingite jotadega meie slovaki raha tšehhi rahaks. Slovakkias
müüdi meile piletid Bohuminisse ja öeldi, et pagasipileteid sinna müüa
ei saa. Samas jäeti lisamata, et jalgrattaid Cesky Tecinist edasi ka ei
saadeta. Ja nüüd me siin siis ootame 3.38 Slovakkia poole tagasi
sõitmist et jalgrattaid ära tuua. Jant on selles, et me isegi esialgu ei
tea, kust neid hakata otsima või kas see rongiloks, kus meie rattad
sees, ei kolista juba lääne poole tagasi...
Hele just praegu leidis, et "ajukepp" on väga hea sõna. Täna öösel oleme
näinud n+1 umbkeelset raudteelast - ainult üks ei olnud ja oli seepärast
ka muidu tore inimene – ning täielikke idioote – need on poolakatest
salakaubavedajad. Issanda loomaaed on suur. Siiski, kasvõi see päss kes
tegelikult enda kahjuks meile raha vahetas (1KC=1,2SK, tema vahetas 1:1)
oli hea ja mõistev inimene. Huvitav, kas ainult Ida-Euroopa raudteel
kehtib mingi stagnaaegne vaimunüridus? Kui me Slovakkias alustasime
trammi moodi rongiga, tundusid asjad kõik korras olevat. Aga ju see oli
lihtsalt liiga väike koht. Niipea, kui suurematesse linnadesse (va
Žilina) jõudsime, kiskusid asjad kohe nõmedaks.
II VIHIK
Hele/Sulev
Hele just praegu
leidis, et "ajukepp" on väga hea sõna. Täna öösel oleme näinud n+1
umbkeelset raudteelast - ainult üks ei olnud ja oli seepärast ka muidu
tore inimene – ning täielikke idioote – need on poolakatest
salakaubavedajad. Issanda loomaaed on suur. Siiski, kasvõi see päss kes
tegelikult enda kahjuks meile raha vahetas (1KC=1,2SK, tema vahetas 1:1)
oli hea ja mõistev inimene. Huvitav, kas ainult Ida-Euroopa raudteel
kehtib mingi stagnaaegne vaimunüridus? Kui me Slovakkias alustasime
trammi moodi rongiga, tundusid asjad kõik korras olevat. Aga ju see oli
lihtsalt liiga väike koht. Niipea, kui suurematesse linnadesse (va
Žilina) jõudsime, kiskusid asjad kohe nõmedaks.
Siia kirjutame selle osa, mis vahepeal
sõiduplaanile kirjutatud sai. Päevik jätkub (tegelikult Sulli
kirjutatud, sest Hele oli akontaktses seisundis).
Bohumin – lahe Tšehhi linn. Tegelikult unustamatu elamus hästi vihasest
marmorist raudteejaamast, kus kell 3 öösel (umbes) 5 pässi rõõmsalt
päeva esimest napsu (või siis päeva viimast) võtavad. Niisiis Bohuminis
saime Tšehhi raha. Ostsime piletid Csecka Tecini. Kui Bohumin
(raudteejaam siis) tundus ilge hullumajana, siis see piirilinn oli ikka
tõeline huller. Mitte keegi sust aru ei saa, ei tahagi saada, lihtsalt
keeratakse selg ja saadetakse pikalt kui inglise või vene keelt proovid.
Kuidagi lõpuks saime jutule ja kusagilt hoidlast siiski oma rattad
kätte. Asja tipp oli toll, kus ei lubatud jalgratastega rongiga üle
piiri minna, pidime jalgsi üle piiri minema (hoopis teises kohas; pidime
otsima üles lähima linnaisese piiripunkti) ja siis Poola poolse
raudteejaama üles otsima. Hele oli täiesti endast väljas. Muidugi oli
kõik see kokku paras huumor, kuid me olime magamata ja lihtsalt ei saa
"heast naljast" aru. Samas on Poolas olnud siiani väga normaalne (kell
on 17.15, oleme Polonia luksusrongis – väga mugav, pileti sees on ka
kohv ja koogike jne). Kõik suhtuvad su'sse kuidagi inimlikult. Tšehhi
jättis tänu nõmedustele raudteel ikka väga halva mulje. Tegelikult
kohutavalt halva mulje. Ja tänu sellele, et Tšehhi raudteel tehti täna
meiega igasugust hookus-pookust jäime ka tänasest Balti Expressist maha
– seega kaotame terve päeva. Nüüd, selle asemel, et Varssavist otse
Tartusse sõita, sõidame kl 23.30 Suwalkisse – see on Leedu piiri lähedal
ja vaatame seal, mis edasi saab.
Terve tänase päeva veetsime Zrebrydowices (hilisem märkus - see oli
siis lõpuks see koht, kuhu peale piiriületust lõpuks Poola poole peal
sattusime). Mina magasin, Hele luges ja uneles niisama. Käisime ka
ühes eht raudteekõrtsus – üsna ilge paik, kuid sai vähemalt kuuma
kohvi... Ok. Mis edasi saab..
Hele ääremärkus: Edasi sai see, mis saama pidi
– vt. edasi. Näed, meil on hästi läinud, oleme isegi uue vihiku
soetanud.
Zebrzydowice
|
Üles | |
20.09.1996. Reede
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Poolamaa rongiaknast
|
Üles |
Sulev
18.00. Kaunas. Noh nii, siin me nüüd oleme, ühes suvalises baaris
peatänava ääres ja proovime aega parajaks teha. Laual vedeleb üks Leedu
õlu. Leedu õlu peale Slovakkiat – no comments... Mida leedulased
teha ei oska on õlu.
Kuidas siis vahepeal on läinud... Tünamoid jätkus kuni piiriületamiseni,
aga neist vist... /arusaamatu käekiri/. Ahjaa... See valge
jalgrattakott – Minu ja Tiiger Väike & Co kätetöö, kahjuks klaasriidest,
tegi meie elu (lõpuks) põrguks. Algul, ojaa, algul oli kõik tipp-topp,
kuid me märkasime matka lõpul, et kõik meie riided sädelevad, raske on
hingata ja kõhus valu. See pagana klaasriie hakkas lagunema. Kotti tehes
selle peale ei osanud mõelda (hilisem märkus - tegelikult Tiiger
ütles, et klaasriidest selliseid asju ei õmmelda, kuid kuna tal ei olnud
ühtegi "teaduslikku" põhjendust mulle öelda ja paremat riiet ka
käepärast polnud – samas, kott oli vaja ju teha, siis ma ei kuulanud
tema juttu). Asja tipp oli Poola luksrong "Polonia", mille kupees
peale meie köhisid paari minuti pärast verd veel kõik kallid poola soost
hapu näoga kaasreisijad. Lisaks hakkasid nad ka sügelema (meie
sügelesime juba enne ja sügame end siiani ennastunustavalt). See oli
liig mis liig ning Varssavi vaksalis kohe rongist maha tulles pakkisime
asjad ümber prügikotti ja viskasime pidulikult vana koti minema. Kott
oli juba armsaks saanud... Armsaks küll, kuid annaks Jumal, et see
klaasivärk mingit tõsisemat tervisejama ei tekitaks.
Hele ääremärkus: Mina sügelen praegu ka ilgelt. Äkki on sügelised
Ungari moodi?
Rattakoti ohverdamine
|
Üles |
Mis veel... Varssavis möödus aeg hästi. Saime ilma mingite sekeldusteta
asjad aetud, söödud ja öisele Suwalki rongile, mis väljus "Centralnast"
kell 23.42. Hommikul kell 6.00 olime päral veidi puhanutena ning
istusime ümber kohalikule külarongile, mis läks Šestokaisse. See rong
oli taas täis salakaubavedajaid nagu Poolasse tulleski oli Balti
Express. Ma ei saa sellest aru, miks nad kõik suitsetavad ja
kisendavad?! Kuid see kaader siin piiril oli lausa tsivilisatsiooni
tippsaavutus võrreldes selle... ütleksin ... loomakarjaga seal tšehhi
poole peal Tšehhi-Poola piiril. Nood ärikad, kes tulid Slovakkiast peale
ja läksid Bohuminis maha, olid tõelised perverdid.
Hele ääremärkus: Suwalki-Šestokai rongis oli konduktoritel algul
plaan me ratastele 10 zloti eest pilet peale suruda, aga meid "päästsid"
nood samad konduktoritele pistist andnud salakaubavedajad.
Muidu näiteks Poola jättis mulle väga hea mulje – inimesed saavad
(tahavad saada) sust aru ja maa (rongiaknast) ei tundu ka olevat vaid
üks räämas küla nagu paljud räägivad. Eriti hea mulje jättis "Polonia":
loomulikult – Viin-Budapest-Varssavi – euroklass. Puhas, vahepeal käib
stjuuard ja jagab kooki ning kohvi... Aga ka kõik muud muljed on
positiivsed... Poola ei tundu olevat üldse väga halb koht... Muuseas,
avastasime, et Varssavis saab kesklinnas umbes 10 taala eest ööbida
inimeste jutu järgi täiesti normaalsetes tubades. Suhtlesime ühe
vanamutiga, kes sellist teenust pakub (neid oli vaksalis rohkemgi). Aga
ise me seda ei kasutanud (võib-olla oleks, kui õhtul rongi peale ei
saanuks).
Praegu ent kükitame Kaunases. Ausalt öelda ei viitsi enam olla, kuigi
aega on veel mitu tundi. Ei taha ka nagu midagi... Võib-olla seda Ungari
teed või siis ühel hommikul "Donkin Donutsis" söödud kooke või seda
ungari veini, mida me Budapesti lähedal jõime...
Kaunase Peaingel Miikaeli kirik
|
Üles |
Hele
Veel pole Sull kirjutanud sellest, kuidas me ülimat nööki tundes
Tšehhi-Poola piiri ületasime. Kui olime õnnelikult Poola sisse vändanud,
sõitsime Zebrzydowicisse, kus käisime kõigepealt ühes restoranvagunis
söömas. See oli vist kellelgi selline kaval idee olnud. Meie eelistasime
süüa vaguni kõrval omatehtud pasteedi leibasid ja vagunist toodud teed.
Seal oli mingi "erilise" lõhnaga kemps. Pärast vedelesime pool päeva
raudteejaama ümbruses, sest sisse ei saanud minna – kuskil värviti. Aga
päike oli seekord meie poolt. Ma otsustasin lugeda (et raamatute
vedamine ka mingit mõtet omaks). Sull magas. Seal jõudsime ka otsusele,
et klaasriie on tervisele vist ikka halb.
Kl 21.45. Oleme ära kulutanud kogu kohaliku (Leedu) raha, üle vaadanud
imelise õhtuhämara vanalinnas, ekseldes õles leidnud raudteejaama ja
hetk tagasi avanud isegi veinipudeli. Meie suureks pettumuseks ei oska
slovakid kohe üldse veini teha. Aga õlu on neil hea. Poolakad ei oska
jälle õlut teha... ah, sogan, Poolas me õlut ei joonud, leedukad ei oska
õlut teha. Sellepärast tekkisid meil ka raskused õhtu möödasaatmisega.
Takkajärgi küll õnneks, sest muidu me poleks avastanud tõeliselt suurt,
korras ja puhast Kaunase vanalinna. Ja see oleks olnud viga. Meie
viimane rong Tartusse peaks väljuma siit kl 23.54. Lugesime üle – see
oleks meie reisi 15. rong. Kas pole tore! Unistame vaikselt saunast ja
klaasipuruvabadest riietest. On raske olla kihelev.
Sulli ääremärkus. See slovaki vein on tõesti üks parmujook... Ahjaa
Kaunase vanalinn oli tõesti kihvt. Võib-olla üks ilusamaid elamusi sel
reisil.
AVASTUS: me magasime kokku telgis 4 ööd, neist 4 Ungari pinnal. Olime
rattamatkal Ungaris, kuigi enam nägime tegelikult Slovakkiat.
Sulli ääremärkus. Tegelikult nägime Ungarist vaid killukese: pisut
pealinna ja veidi selle ümbrust, Slovakkiast nägime pealinna,
agraarmaad, mägismaad, ööbisime ühe öö pansionis ja ühe öö armeenlaste
juures (see oli midagi enamat). Muidugi veetsime ühe hullumaja öö ka
Tšehhi Vabariigi pinnal ning kokku veedame, koos tuleva ööga 4 ööd
rongides.
HINDADEST...
* 1 õlu Slovakkias on 10...25SK (25 SK Bratislavas). NB! Bratislavas on
üldse hinnad 50% kõrgemad muust Slovakkiast;
* 1 vein Slovakkias on 53.- ...SK;
* 1vein Ungaris 180...400 FT (ja rohkem...);
* 1 õlu Ungaris u 100 FT;
* 1 tee Ungaris u 60 FT;
* 1 kohvi Ungaris u 95 FT;
* kolmekilone arbuus Ungaris u 80FT;
* praad Ungaris üle 300 FT;
* praad Slovakkias 100...200 SK;
* kohvi Poolas 1...2 PZL;
* väike leib Slovakkias 10 SK;
* suur leib Slovakkias 18 SK;
* leib Ungaris 305 FT;
* leib Poolas 2...3 PZL;
* Leib Leedus 2...3 LIT.
* laevasõit Bratislavast Budapesti on 1000 Austria šillingit.
NB! Slovakkias tuleb raha vahetamiseks pass kaasa võtta.
Hele
Kl 23.18. Poola aja järgi. Meie rahalisest seisust... Meil oli 260 DEM-i
+ pisut Eesti raha. Eesti raha on puutumatult alles (va kolm 5 sendist,
mille üks Poola vanamees poola krosside pähe rõõmsalt vastu võttis). See
juhtus tasulises peldikus piiril ja oli vist ainus asi, mis üldse suutis
mu tuju tol hetkel parandada.
* 10+10 DEM maksime juba algul Poola kontrolöridele pagasi eest (natuke
zlotte saime tagasi);
* 50 DEM-i läks Petrovices Bratislavasse pileteid ostes (natuke saime
SK-e tagasi, kuid hävisime seal umbes 30 DEM-ga (hilisem vahemärkus:
tehti lihtsalt raha tagasi andes tünga);
* 50 DEM-i vahetasime Bratislavas SK-ks;
*50 DEM vahetasime Ungaris Tatabanyas (mingi kolme tärni hotell, kus
üldse laupäeval raha vahetada sai) FT-deks;
* 20 DEM Banska Stiavnicas rongipiletitele jm-le;
* 20 DEM Zilina kaubamajas ja restos;
* 20 DEM Leedus, Kaunases.
Järel on täpselt 20 DEM, 30 Poola krossi, 4 Ungari forintit, 40
Slovakkia hellerit (?), 22 Leedu senti.
* * *
Siin (Kaunase raudteejaam) on jube tüütu olla. See slovaki vein oli
vastik küll, kuid üks parm oli palju vastikum veel. Praegu jõi ta mee
veini ära (ise pakkusime). Mõelda vaid – isegi tema krimpsutas nägu ja
vehkis käte ja jalgadega. Uihh! Pidi see vast vastik olema...
Sulev
Ega ta nii vastik pol'd, kuid see pärm tegi juba enne nägusid ja
näitas viiel erineval moel, et ta seda veini tahab. Et me pole ka mingid
äädikajoojad ja kitsid inimesed, siis andsimegi pooliku pudeli talle. Ta
jõi selle kõik korraga sisse, kuid jättis suutäie joomata ja hakkas
jubedaid lõustu tegema – pidi ikka kehva vein olema, et isegi pärmi
võdisema võttis. Jah...
Aga varsti tuleb meie rong... Homme oleme kodus.
Ilge slovaki vein
|
Üles | |
21.09.1996. Laupäev. Epiloog
Eelmine
|
Üles
Pärastlõunaks olime tagasi Tartus. Sissekandeid me
rohkem ei teinud - õnneks ei juhtunud ka midagi eriti "põnevat". Ainus
veidravõitu asi juhtus Eesti piiril ja Eesti tolliga. Seni olime
ületanud piire sel reisil juba 10 korral - toll, nähes meie
jalgrattaid ja rattakotte, ei viitsinud eriti nende sisu vastu huvi
tunda. Isegi passikontrollid läksid libedalt ilma, et kellelegi oleks
pidanud DEM-e kaante vahele panema. Ent 11 piir - siis Läti-Eesti - enam
nii libedalt ei läinud. Ca viiekümnendates eestlasest tollimees oli
ülimalt pahas tujus. Ta sobras läbi ja kiskus pingi peale laiali kõik
meie kola - enamuse sellest moodustas kotis seisnud läbihigistatud
hilbumajandus. Loomulikult ei pannud ta midagi kotti tagasi ja astus
sõna lausumata tigedalt läbi nina pahisedes järgmise reisija juurde.
Viimasel oli kotis vist mingi 0,7 l kange naps... Asi lahenes, kui tüüp
viiendiku pealt sealsamas ära jõi.
Varahommikul viskasime oma mandi Hele Jakobi tn
korterisse ning kobisime kiiremas korras EPA Torni dušši alla, et
vabaneda juba ükskord sellest pagana klaaskiust...
Paarknd kiltsi enne Honti...
|
Üles | |
|