Slovakkia-Ungari
rattamatk 1996 |
Slovakkia-Ungari 2006 |
Tripi kaart |
Lisalugemist |
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
Aastavahetuse reis Slovakkiasse. 28. detsember 2001 - 02. jaanuar 2002
Mäekesed
maantee nr 51 ääres - Banska Bystricast pisut lõuna pool
See on üks neid reise, mis
võib-olla reisina ei olekski eriti märkimisväärne, sest ega sellest
eriti väga palju tulemusi väisatud vaatamisväärsuste kohta ette näidata
ei ole. Samas on see üks neist reisidest, mida ikka ja jälle järgnenud
reisidel sooja sõnaga on meenutatud ja sellest jutte räägitud. Ja nii
naljakas kui see ka pole, kui täna, lihavõtetel 2020, neid sündmusi
koroonast pealesunnitud koduaresti tõttu meenutan, siis meenuvad väga
paljud nüansid, mis näiteks mõnelt teiselt selle aja reisilt on mälust kadunud.
Tõsi on ka see, et enamust fotosid, mis sellel reisil tehtud, veebis
avaldada ei kannata. Ei, pole neil mitte midagi ebasünnist, kuid enamus
neist ei kujuta erilisi vaatamisväärsusi, vaid emotsioone - kaheksat
noort ja elurõõmsat inimest, kes selleks aastavahetuseks tõmbasid
lihtsalt juhtme seinast ja võtsid seda hetke nagu sai võtta AD 2001.
Slovakkia siis oli Eestist pea poole odavam, postsovjetimaad, sh Eesti,
olid veel nooruslikud ning lootusrikkad... ja kõik asjaosalised
viibisid mõtetes veel vastläbisaanud tudengipõlves... Tänases kontekstis
(ma ei mõtle hetke koroonahullust) päris sellist reisi enam ei saaks -
inimesed, ajad ja kombed on muutunud...
* * *
Igavlesime 2001. aasta 26.
detsembri pärastlõunal Tartus pidades plaani, mida ette võtta
aastavahetusega. Esialgu naljana õhku visatud mõte - minna Slovakkiasse
õlut jooma - hakkas ootamatult idanema. Mõnede telefonikõnede peale võis
tõdeda, et leidub vähemalt veel pool tosinat inimest, kellel paari õlle
nimel ette võetava mõnetuhande kilomeetrise kärutamise peale libedatel
ning lumistel teedel (aga ilmateade lubas kogu Ida-Euroopasse külma,
lund ja tuisku) vunts rõõmsalt kerkima hakkas. Ja nii sündis, et paari
tunni pärast oli buss broneeritud ning isegi öömaja leitud. Meil oli
Helega kinnisidee kunagise rattamatka nostalgias ööbida St Antolis, ent
helistades (no ei olnud siis booking.com-i veel) selgus, et neil on
aastavahstusel täismaja. Võtsin siis ette lihtsalt maakaardi ja
voodikoha märkide järgi hakkasin samal õhtupoolikul töö juures
guugeldama ja helistama - Hontianske Nemces, vast kümnendas helistatud
majutuskohtadest Banska Stiavnica ümbruses, räägiti saksa keelt, saime
üksteisest aru ning neil oli ka ruumi. Seega reserveerisin kohad sinna
lubadusega 30. õhtul hiljemalt kindlasti kohal olla ning sellega olidki
sillad põletatud. Et buss ja pool seltskonda tuli Saaremaalt, siis
kogunesime Kuressaares. Esialgu oli meid 7, ent kui mõttest Laurile -
vanale rindemehele ja aasta varem Ungari reisu kaaslasele nimetasime,
siis pisukese kaalumise peale otsis ta välja oma passi ning liitus
meiega Audrus. Ta ütles küll, et finantsiga on tiba jama, st et õigemini
nagu üldse hetkel pole, kuid kuna majutus oli 8-le nagunii, bussis koht
olemas ja kamba peale lubasime talle ka õllet osta, siis nii see läks...
Juba esimestel kilomeetritel sai selgeks, et seekordne crew on
raju (kui täna sellele tagasi mõtlen, siis võib-olla nii hullu (heas
mõttes) ning muretut reisiseltskonda pole vist ei varem ega hiljem kokku
saanud)...
* * *
Niisiis näen end üheksateist
aastat tagasi kõveras hirnumas "Motorest Tranziti" kõrtsulaua taga ühe
kohaliku tüübi pärani hirmunud silmi jõllitades, kellele Lauri just
käteldes on hüüdnud:
"Alarma, la
Bomba!",
...hoides teises, ülestõstetud
käes, õppegranaati, mille splindi ta just tervituste saatel mehe
väljasirutatud pihku oli surunud...
Niisiis lehitsen tollast käsitsi kirjutatud
reispäevikut, mille üks erinevate kambajõmmide poolt tehtud
avasissekannetest kõlab nii:
"Oleme juba teel, kes
vähem, kes rohkem aega. Kuresaarde jõudsime mina ja Sulev ca 13.15.
Siis viitsime aega kindlustuse tegemise ja bussi saamisega, Virtsu
poole kihutamist alustasime 14.15, et jõuda kolmesele praamile.
Oleks ju jõudnud ka kui praam oleks mahutanud. Peale kahte tundi
Kuivastu sadamas jobutamist saime taas liikuma. Audrusse jõudsime
seitsme paiku, kell kaheksa oli Lauri nõus meiega kaasa tulema...
Nüüd on kell 20.37. Eesti-Läti piirini on ca 25 km. Teel tuiskab
lumi, võibolla on ka väike lumesadu, ei tea täpselt. Õnneks oli
Temmo Laurile kasti õlut võlgu, see on meil nüüd bussis ja ootab
lahendamist."
* * *
Aprillis 2020
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme
Head uut aastat!. Banska Bystrica raekoja
platsil 2002. aasta 1. jaanuari esimesed minutid .
|
Üles |
|
|
Üles | |
30.12.2002. Pühapäev. Banska
Stiavnica
Järgmine |
Proloog |
Üles
Tee Slovakkiasse läbi öise idabloki oli lumine. Nagu kommenteeris Lauri:
"...tõsiselt s... ja p...e tee - tõeline hambapasta!"
Omaette põnevaks kujunes Leedu-Poola piir, kus tige leedukas tiris Lauri
kraedpidi trellidega ruumi ja pani sinna luku taha. Aeti Matile ja siis
ka mulle igast iba passi jm kohta. Kõige absurdsem väide oli, et meil
pole liiniveo litsentsi ja seepärast me ei tohi väikebussis koos olla -
me polevat üks perekond. Samuti, et bussis on 9 kohta, aga meil 8
inimest, et Lauri pass on kapsas... Probleem lahenes nagu nõiaväel, kui
härrale passi vahel 20 DEM-i ulatati. Hele kirjutab:
"...Lausa ime, et meid poolaka juurde lubati. Aga ega siin eriti
etem pole. Passid vaadati üle, nüüd jobutame ja vist ootame
tollimeest või homset päeva...
Kl. 5.41... Ja tollimees ainult vaataski tagantuksest sisse -
talle meeldis vist Sulli kommentaar: "Tolko pivo". Vähemalt nüüd me
sõidame. Oi veel üks tõkkepuu..."
Kogu Poola tee oli kaetud kiilasjääga, mida omakorda kattis lumekiht.
Poolat jäädi meenutama kurja sõnaga, sest lõunapausi teha ei õnnestunud
enne üht Krakowi lähedast Statoili, kus lõpuks kaardimakse töötas. Meil
muidugi ei jätkunud Eestis aega käšši vahetada ja sellest siis see
probleem. Unistus jõuda valges Slovakkiasse luhtus, sest mitu tundi
Poola-Slovakkia piiril passimist tegi selle võimatuks. Slovakkia raha
vahetasime targu piiril, et edasisi üllatusi vältida.
Hontianske Nemces bronnitud öömajja jõudsime pühapäeva varahommikul
täpselt kell 1.00 rampväsinuina. Eriti hulluks kujunes just viimane
teeosa - kiilakas väikese tuisu ja teelt lükkamata lahtise lumega. Lauri
oli roolis. Ta sõitis suhteliselt rõõmsalt, kuid pealt üht põõsapeatust,
kui bussist teele astudes käis osa "kõik sellest mehest" libeduse tõttu
kõhuli, muutus ta ülitõsiseks. Hotelli jõudes, kui öist õhtusööki
ja õhtujooki maitsesime, nentis ta, "et on nüüd Slovakkia põrgu ära
näinud".
Et üks öö oli jäänud lühikeseks ja teine üldse vahele, siis hommikune
ärkamine venis ja nii asuti planeeritud kultuurprogrammi täitma alles
keskpäeva paiku. Koosnes see Banska Stiavnica vanalinnast, Püha
Kolmainsuse platsist, uuest ja vanast linnusest, raudteejaamast,
restoranist ja supermarketist. Kuna kõik vaatamisväärsused (va
raudteejaam ja supermarket) olid pühade ajaks suletud, siis piirdusimegi
pika ja lõbusa jalutuskäiguga. Eks oma vürtsi lisas ka see, et pimedaks
läks juba ca viie paiku - seega ühine kvaliteetaeg jäi suuresti
kõrtsulaua taha.
Banska Stiavnica
|
Üles |
Nowy Zamok
|
Üles |
Banska
Stiavnica Püha Kolmainsuse väljak
|
Üles |
Nizkye
Tatry Nowa Zamoki kõrvalt vaadates
|
Üles |
Sel päeval juhtus ka üks neist mõtlematutest tegudest, mille üle aastaid
hiljemgi olen mõelnud, et mis siis, kui politsei oleks sellele peale
sattunud... Nimelt olime keeranud kuidagi vale tee otsa peale - selleks,
et Hontiancke Nemcest Banska Stiavnicasse sõita, tuleb vahepeal läbida
jupike kiirteed. Ühel hetkel järeldasime suunaviitadest tee ääres, et
bussinina on vales suunas. Ma ei mäleta, kes oli roolis (õigemini, ega
see ole ka hetkel oluline), igatahes hetke ajel toimus järgmine
manööver: reastuti vasakusse ritta, pidurdati ja sooritati vasakpööre
üle vastassuundi eraldava mururiba... Ja loomulikult jäi buss lumme
kinni. Asi oli selles, et pealtäha sile lumine mururiba osutus pisut
sügavamaks nõvaks (õnneks mitte päris kraaviks), mis oli lund kenasti
ääreni täis sadanud. Nojah. Lõppes kõik õnnelikult, kaevasime pisut käte
ja jalgadega ning pisikese tõukamise peale saadi buss teele õigesse
suunda ning minema. Keegi möödsõitnutest õnneks politseid ei kutsunud.
#Hontianske Nemce
#motoresttranzit.sk
|
30.12.2001.
Motorest Tranzit. Hontianske Nemce
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Omaette elamuseks kujunes õhtusöök meie öömaja kõrtsus "Tranzitis".
Mina tellisin igal juhul haluškasid. Haluškad on slovaki variant
itaalia knokkidest või tšehhi kneedlikutest. Need on pisikesed toorest
kartulist ja jahust tehtud klimbid, millele kuumalt puistatakse peale
kohalik kibejas prõnsa ning serveeritakse kõrnetega. Väga maalähedane
ning maitsev söök. Kokku puutusin haluškadega 1996. a rattamatkal ja
juba siis jätsid need kustumatu mälestuse. Mõni aasta hiljem, kui Helega
kahekesi Slovakkias käisime, õpetas St Antoli kokk nende tegemist Helele
ja sellest ajast peale on haluškadest kujunenud meie pere üks
lemmiksööke. Ühesõnaga, nagu öeldud, mina võtsin haluškad. Tegin
reklaami teistelegi, kuid juba hommikusest proovimisest sain aru et need
("pelmeeninahad") eriti laiale publikule peale ei lähe. Seda enam olin
üllatunud kui Hele, kellele haluškad samuti meeletult maitsevad, tahtis
proovida hoopis midagi eksootilist ning valis menüüst välja toidu, mille
tagumine pool viitas guljašile.
Mängu ilu seisnes ent selles, et kelner, kuulunud preilnate soovist,
hakkas protestima. Ta teatas, et neile ei meeldi see söök ja seda pole
mõtet tellida. Hele katsus meest pinnida, et miks ei peaks meeldima?...
Saime tunnistajaks järgnevale dialoogile, mis päeva lõpuks tõestas, et
vahel on ka ettekandjal õigus...
KELNER: "Ärge tellige seda sööki, see ei maitse teile, ma tean!"
HELE: "Kas see on tehtud seentest?"
KELNER: "Ei ole, aga see ei maitse teile!"
HELE: "Aga millest see siis on?"
KELNER: "Ma ei tea seda sõna inglise, saksa ega vene keeles, see
ei ole seened, see ei ole kala. Aga see ei maitse teile"
HELE: "Äkki on maks?".
KELNER: "Ei ole maks või no peaaegu, aga maks ei ole. Aga te ei
söö seda kindlasti!"
Hele: "Söön küll. Palun tooge!"
Kelner kehitas õlgu ja lahkus tüdinud näoga. Mõne aja pärast auras nii
Riina kui Hele taldrikul pealtnäha isuäratav maius, mis lähimal
tutvumisel osutus millekski hamba all kriuksuvaks ja õõvastavalt venivaks... Hele
kirjutab:
"...sain koleda söögielamuse osaliseks; õnneks tellis Riina sama
sööki, kuid kahjuks jäime mõlemad näljaseks. Sõime mingit guljašši,
mis oli tehtud hautaud mao (magu-mao) seina viiludest. No väga paha
toit oli!"
Kui kelner nende söömata portse laualt koristama tuli, sai ta päris
pahaseks ja ütles, et miks nad teda ei kuulanud, ta ju ütles neile, et
see toit neile ei maitse. Asja konsistentsi üle järele mõeldes tahaks
näha inimest, kellele see söök võiks maitseda.
Õhtu üheks naljakamaks osaks kujunes Lauri tutvumine kahe külamehega.
Nad olid märganud, et Lauri kannab Läti politseivormi. Lätikeelne "policija"
ja slovakikeelne "polícia" kõlavad suhteliselt sarnaselt,
mistõttu taatidel oli millegipärast pisut kõhe õlut ja "Becerovkat"
sissekallavat imelikku võõrkeelt kõneleva võmmiriides isikuga samas
ruumis viibida. Lauri vennastus tüüpidega peagi, teatades neile, et ta on
läti salapolitseist ja Slovakkia on väljaspool tema jurisdiktsiooni.
Võeti õlled ja tutvuti üksteisega nimepidi...:
"Mina olen Vlacek!"
"Mina olen Januz!"
"Väga rõõmustav, Vlatsek ja Jaanus, mina olen Õnnelemb
Õueaiaäär!"
Ma pidin ära lämbuma nähes, kuidas ausate nägudega külamehed püüdsid
Laurit selle nimega sõbralikult nimetada. Väga julm lingvistiline
väljakutse... Aga eks oli kogu see meie jutt noil viiel reisipäeval
tõlkimatu serbiakeelne lamin - üks kild ja naljakas situatsioon teise
otsa - tõeline teraapia. Lõõbile andis hoogu tõsiasi, et Lauri ja Mati
pidid üht suurt voodit jagama, mis andis kõneainet igasugusteks
absurdseteks naljadeks, Lauri paugutas kõikvõimalikes kohtades tongidega
ja kuna meie hotellis oli tõsiseid probleme sooja veega, siis sellest sündinud
halenaljakate situatsioonide üle ilguti pidevalt, aga eriti vana-aasta viimasel
päeval.
Tranzit...
|
Üles |
#Hontianske Nemce
#motoresttranzit.sk
|
31.12.2001.
Motorest Tranzit. Hontiancke Nemce
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Järgmisel hommikul hommikusöögilauas tulid jutuks mõned paranormaalsed
nähtused, millega kallid reisikaaslased olid öö jooksul kokku puutunud.
Ilmselt pole põhjus siiski üleloomulikes jõududes, vaid selles, et
teisel korrusel, kus kogu me kamp majutus, oli üks duširuum, mida toitis
mingi paarikümneliitrine boiler. Selge see, et sooja veega oli jama ja
sellest jätkus vaevalt ühele-kahele duši võtmiseks. Ilmselt sellel
eesmärgil kohtas üks öösel tualetti suundunud daam üht teist lugupeetud
meessoost reisikaaslast, kes tilkuvana ja ihualasti otsustaval ilmel
mööda koridori kõndis... Teine anomaalne juhus leidis aset teise
meeessoost reisikaaslasega, kes läks mingil hetkel kah ilmselt sooja
vett otsima, kuid suikus eelnevalt seestpoolt lukustatud duširuumi,
mistõttu hommikusele soojale veele panustanud daamid arutasid
hommikusöögi lauas tõsiselt, kas süüdlasele kohe peksa anda või peale
hommikusööki. Hommikusöögi endaga, millega eelmisel päeval võis igati
rahul olla, seekord ei vedanud: kelle ports oli jahtunud, kelle oma
soolane... Muuseas, hommikuse dušši-pahanduse tekitaja enda sissekandest
võib lugeda järgmist:
"Nojah, siis minu kord. Siin me nüüd siis oleme - keset
mittemidagi. Kõik on hämming! Alkool pea sees nagu ikka ja
aastavahetus tulemas. /.../ Tervis on igatahes juba korrastumas,
kuigi öö on dušši all magatud. Aga peaasi, et rahvas rahul on; mina
igatahes olen ja see on peamine."
Otsustati, tsiteerides Helet, "et selle reisi moto on: "kas sa mu
pauku nägid!" - teema on pidevalt õhus, aga tegelikult sai alguse
hommikusest tongidega paugutamisest."
Vana-aasta viimase päeva hommikusöök
|
Üles |
Hommikune
Tranzit
|
Üles |
|
31.12.2001. Banska Bystrica
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Banska
Bystrica raekoja plats. Esiplaanil obelisk vahvatele nõukogude
sõduritele.
|
Üles |
Banska
Bystricas kordus eelmise päeva programm - vaatamisväärsused olid
suletud, kuid kõrtsud, hõõgveiniletid ja muud temaatilised
lõbustusasutused olid loomulikult avatud. Ainsa erinevusena B.
Stiavnicast pidime supermarketis provianti täiendama enne kella kolme
päeval - hiljem pandi poed lihtsalt kinni.
A kas seda lugu
teate...
|
Üles |
A kas seda lugu
teate...
|
Üles |
|
01.01.2002. Banska Bystrica
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Vana-aasta õhtu teine (või oli see kolmas?) söömaaeg.
|
Üles |
Vana-aasta õhtu
Banska Bystricas on mulle mällu sööbinud senini ehk ühe lõbusama vana-aasta
õhtuna mu elus. Mis toimus? Mis siis ikka toimus. Otsisime söögikohta,
proovisime närimist siin ja seal kuni leidsime päris mõnusa koha äraolemiseks.
Meie Vuhhiga - vana hea toanaabriga Jäneda päevilt - tegime lisaks kiire
maratoni mööda avatud joomakohti, et vähemalt igas ühes kõrsmikuga kokku lüües
üksteisele head vana-aasta lõppu soovida. Tsiteeriks siinkohal Mati sissekannet
esimesest jaanuarist...
"Kõigepealt ütleks, et vahepeal on saabunud uus aasta.
Aastavahetusest niipalju, et olime Banska Bystricas ja enamuse ajast
seal otsisime kohta, kus süüa. Kolmandal katsel leidsime koha, kus
oli päris kena ettekandja ja veel parem köök. Tõeliselt hea söök oli
ja nagu alati siin maal - ka hind suhteliselt normaalne. Ka
aastavahetuse moment B.B-s oli ilus (no see on minu arvamus) -
rahvas lasi (aga mitte meie) päris ilusa nutsu vastu taevast... Mis
veel? Ahjaa. Lauri jõi ühel kohalikul geil viina käest; ta leidis
üldse endale vana-aasta ürituselt veel päris palju huvitavaid sõpru.
Ka kohapealsel peol polnud viga, kuigi mõni asi tekitas mõnedes
päris palju "hämmingut", aga see selleks. Hommikul oli meie
valvejoodik -
Polizia Alcohola "La Bomba"
valmis jätkama integratsiooniprogrammi elluviimist..."
Võib-olla
meeleoluka peo ühe nüansina võiks veel mainida reisiseltskonna budistlikku püha
rituaali - joosta ümber B.B. jõulukuuse teatud arv ringe (ehk niipalju, kui
jõuab) - pidi head õnne tooma. Võib-olla joostaks siiamaani seal, kui kaks tüüpi
omavahel poleks peadpidi kokku jooksnud...
Peale 8 tundi ja 4
kilomeetrit...
|
Üles |
|
01.01.2002. Hontiancke Nemce
Järgmine |
Eelmine |
Üles
"Dobre rano! Ja head uut aastat,
Slovakkia!"
Mõnikord
on lihtsalt raske ärgata
|
Üles |
|
01.01.2002. Läbi Nizke Tatry'te
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nizke Tatry I
|
Üles |
Tagasitee kuni Läti piirini läks põnevalt:
üldine lumesadu ja tuisk, karjakaupa kraavis ja tee peal kääris
rekkasid, tihti teeoludes, mis nõudsid juhilt päris palju näpuosavust.
Krakowi ringilt saime õnneks paar tundi varem minema, enne kui see ühe
Varssavi lähedal pensukas kohatud eesti rekkajuhi teatel mitmeks tunniks
lumeolude ja ummikute tõttu sulgus. Meeleoludest rääkides tsiteeriks
kõigepealt üht Mati sissekannetest...
"Kell 12.10. läbisime Suwalki. Oleme juba
tükk aega Poolas sõitnud - eile õhtu kella 20.00-st saadik. Tee peal
on nähtud igasuguseid huvitavaid teeolusid - liiklusummikuid,
lumetormi jne... praegu läks mõte kaduma. Eile õhtul sai Sipoki
jahilossis söömas käia. Köök oli norm ja hind ka..."
Hele kirjutab:
"Oleme ikka veel Poolas. Sulev öösel
arvutas, et kui kõik hästi läheb, võiks sel ajal Pärnusse jõudma
hakata (kell on Eesti aja järgi 13.00). Aga pole meil siin häda
midagi. Äsja sõime paljast kalakonservi nende näpitsatega, mida
Lauri tavaliselt "traadi väljatõmbamiseks" kasutab (toimetaja
vahemärkus - see on üks pikem lugu, mis las jääda inside joke'ks).
Sirle unistab Slovakkia rahvustoidust haluškadest (see on
söök, mida Lauri nimetab pelmeeninahkadeks). Sirle ei viitsi ka
kallistusi saada... Siin on hetkel väga palav, eriti minul ja
Sirlel. Tavaliselt oleme just meie need põhikülmetajad. No mina
lõpetasin just jäägri napsu aga Sirlel on vist veel öisest jäägrist
soe. Mingi sinine ilus vein käib bussis ringi. Väga kahtlaselt
sinine. Ja tee on jätkuvalt väga halb - eest aknast ei julge välja
vaadatagi, sest peale valge seina ei paista midagi. /.../ 13.30.
jõudsime Poola-Leedu Kalvarija piiripunkti, vaatame siis, kuis
läheb."
Temmo kirjutab:
"Leedu piiril ütles kallis piirivalvur
puhtas eesti keeles - "situ ruttu, karu tuleb!" Täitsa hämmingusse
viis!"
Nii see kulges kuni olime saanud paar
kilti üle Läti-Leedu piiri Grenctales...
Nizke
Tatry II
|
Üles |
|
Epiloog
Eelmine
|
Üles
Alustan
fragmendiga Hele sissekandest järgmise päeva hilisel pärastlõunal:
"Kui keegi mulle praegu pakuks võimalust talvisel ajal kuskile
reisile minna, ütleksin küll sirgelt ära. Reisimine on tore, aga
praegu tahaks sellest pisut puhata!"
Selle
kurva tõdemuseni viinud sündmused algasid tegelikult ca 20 tundi varem,
paar kilti peale Grenctale piiripunkti. Läti -Leedu piiril läks pisut
aega, kuid tollase aja kohta üsna normaalsuse piires. Leedu oli läinud
väga valulikult - maanteid katsid tuisuvaalud, millest läbirammimiseks
pidi kaugelt hoogu võtma. Tuiskas ning sadas lund nii tugevasti, et
mõnisada meetrit eespool sõitnud rekka jäljed jõudis täis tuisata -
samas lähemale hoida ka ei julgenud - isegi pisikestel tõusudel jäid
suured masinad sageli lumme toppama ja vajusid kraavi või üle tee
kääri... Peale keskööd saime Läti-Leedu piirilt rõõmsalt liikuma.
Mäletan, et Temmo oli roolis. Seadsime end kes kuidas tukkuma - uni
kippus peale. Sain silma sekundiks kinni, kui mootor järsku seisma jäi.
Temmo lükkas sisse madalama käigu, kuid mootor ei käivitunudki ei sellel
momendil, ega sellel reisil ka edaspidi mitte. Püüdisme mõistatada, mis
oli juhtunud ja püüdisme esialgu autot siiski käima saada, kuid peagi
koitis kurb tõsiasi, et ilmselt läks hammasrihm... Seisime nõutult ümber
auto, termomeeter näitas väljas -27C. Et säästa tüdrukuid
läbikülmumisest kupatati nad jalgsi tagasi piiripunkti sooja; ise
üritasime hakata lõket tegema, kuid peale kolme teeäärse pärna, mis
osutusid üsna tooreteks ja elusateks - seega lõkkeks sobimatuteks -
lähiümbruses midagi põletada ei olnud. Hääletasime autosid, kuid peale
rekkade eriti midagi ei liikunud. Samas olid kõik peatunuist väga
sõbralikud, üks rekkajuht oleks isegi sleppi võtnud, kui olnuks jäik
ühendus, aga niisama köiega rekka järgi - no ei saa, juht ei näe mitte
midagi, mis käru taga toimub. Varsti peatus ka üks Mercedese sõiduautoga
kohalik lätlane, kes küll meid edasi aidata ei saanud, aga tõmbas bussi
tagasi piiripunkti parklasse. Aku oli kohe-kohe tühi ja kartsime, et kui
ohukad ära kärvavad, siis võib pimedas mõni pooltuisand teel tagant otsa
sõita.
Ragistasime ajusid... Piiripunktis keegi eriti aidata ei osanud - 1.
jaanuari õhtu ju - kõik võimalikud äravedajad jm olid alles peomeeleolus
ja tundus, et piirivalvuritel oli ka muud teha, kui meie päästmisele
aega kulutada. Õnneks oli Matil juba toona mobla, millel õnneks ka Lätis
levi. Seega saime helistada ühele mu vanale sõbrale, et küsida teise
vana sõbra number... Teine vana sõber - Menning - oli loomulikult saunas
ja piduhoos, kuid väga osavõtlik. Arusaadavalt ta ise meile järgi sõita
ei saanud, kuid rääkis augu pähe naabrimehele, kes ajaski hääle sisse
oma Ford Transitile. Sõber ütles telefonis, et naabrimees võib küll auto
ära vedada, kuid me ise peame vaatama, kuidas saame - ta ei tahtvat
pukseeriva autoga rahvast vedada - ei tohtivat. Samas andis ta meile
nõu mehele korralikult kogu rahva kaasa võtmise teemal haledasti pinda käia -
tavaliselt pidada saama suht kerge vaevaga ära rääkida.
Nii
umbes kolme tunni pärast oli naabrimees kohal. Läkski nii nagu Tanel oli
arvanud. Peale anumist ja läbirääkimisi (peale päris krõbeda summa kokku
leppimist) saime kaubale. Meie Ducatosse, mille aku külmaga oli otsa
saanud, istus esimene vahetus kamikadzesid - kaks noorhärrat. Aknad
tehti lahti, sest muidu jäätus esiklaas sekunditega. Üks juhtis, teine
kraapis klaasilt jääd. Kokkulepe oli, et kui pukseeritavast autost
taskulambiga vilgutada, siis jääb vedaja seisma ja tehakse meeste
vahetus - türdukud pidid selle eest hea seisma, et taskulampi märgataks.
Toimis...
Kui
lõpuks varavalges Eesti piiripunkti jõudsime, jäid Eesti piirivalvurid
jäätunud veetavast autost välja kukkunud jääpurikaid üsna ammuli sui
vahtima. Kuulnud toimuva sügavast tagapõhjast, kutsuti rahvas
piiripunkti sisse, pandi sooja kohta istuma ja pakuti teed ning kohvi.
Aitäh, Eesti piirivalvuritele!
Hilishommikul maandusime lõpuks taas Audrus. Lauri õue peal. Tema ema
oli juba põgusalt toimunuga teelt kurssi viidud, mistõttu köögilaual
auras kuum supp ja tee. Pukseerimise viimane lõpp läks juba libedamalt,
sest Eestis siiski olid lumesahamehed mitte ainult aastavahetust
pidanud, vaid ka tööd teinud ning ka temperatuur hüppas hommiku edenedes
peaaegu nulli peale.
Tsiteeriks jutukese lõpetuseks taas matkapäeviku eelviimast sissekannet
Helelt:
"Kell on 17.50. Nüüd oli korraks reaalne, et saame lõpuks liikuma,
kuid jälle läks lootus vett vedama. See kohalik kaubikujuht, kellega
kokku lepiti, ei ole nõus siiski meie autot ilma jäiga ühenduseta
vedama. Jälle oleme lõhkise küna ees! Kui kuidagi Virtsu saaks, siis
on nõus Kaupo meile Muhust vastu tulema... Lauri juures köögis
toimub juba pikemat aega meeletu ajude ragistamine. KUIDAS SAADA
KOJU! Vist jääb see variant, et Lauri viskab meid lihtsalt ilma
bussi ja kodinateta sadamasse, Kuivastusse tuleb Riina isa vastu ja
siis hiljem Kuressaarest hangib Mati teise bussi ja viib homme selle
rimaka siit minema /.../
(natuke aega hiljem...)
Lahendus leitud! Lauri tuttava aabikaasa on nõus meid sadamasse
teisaldama, sinna tuleb Kaupo vastu ja veab meid Kuressaarde."
Nii läks. Meie diagnoos osutus õigeks - oligi hammasrihm läinud.
Arvatavasti sellepärast, et läbi Leedu lumehangede rammides oli
põhjakate kaotsi läinud, sealt viskas kuidagi pahasti mõne jäätüki
valesse kohta vahele ja - shit happens! Omaette halenaljakas lugu
juhtus ent selle Taneli naabrimehega, kes meile Kilingi-Nõmmelt
Grenctalesse järgi tuli. Teel Audrust tagasi koju läks Transiti väntvõll
pooleks! Taevas tänatud, et see juhtus seal, aga mitte siis, kui Lätit
läbisime. Kuna me olime temaga (üsna soolaselt) saanud äraveo
Grenctalest Audrusse ära klatitud, siis mingeid täiendavaid süümekaid
see ka ei tekitanud, kuigi ma olen, arvan - me kõik oleme - talle
ääretult tänulikud, et ta soostus meid kõige kiuste Lätist ära vedama.
Meie rendika mootoriremondi kattis suuresti kasko ning ka omavastutusest
pääsesime seetõttu, et Mati oli tollal
rendifirma - Metra - püsiklient.
Ühesõnaga - lõpp hea, kõik hea.
Uusaastapäeva prohvetlik nägemus kusagil Ružomberoki kandis...
|
Üles |
|
|