Kord aastavahetuse aegu Slovakkias...

Proloog

See on üks neid reise, mis võib-olla reisina ei olekski eriti märkimisväärne, sest ega sellest eriti väga palju tulemusi väisatud vaatamisväärsuste kohta ette näidata ei ole. Samas on see üks neist reisidest, mida ikka ja jälle järgnenud reisidel sooja sõnaga on meenutatud ja sellest jutte räägitud. Ja nii naljakas kui see  ka pole, kui täna, lihavõtetel 2020, neid sündmusi koroonast pealesunnitud koduaresti tõttu meenutan, siis meenuvad väga paljud nüansid, mis näiteks mõnelt teiselt selle aja reisilt on mälust kadunud. Tõsi on ka see, et enamust fotosid, mis sellel reisil tehtud, veebis avaldada ei kannata. Ei, pole neil mitte midagi ebasünnist, kuid enamus neist ei kujuta erilisi vaatamisväärsusi, vaid emotsioone - kaheksat noort ja elurõõmsat inimest, kes selleks aastavahetuseks tõmbasid lihtsalt juhtme seinast ja võtsid seda hetke nagu sai võtta AD 2001. Slovakkia siis oli Eestist pea poole odavam, postsovjetimaad, sh Eesti, olid veel nooruslikud ning lootusrikkad...  ja kõik asjaosalised viibisid mõtetes veel vastläbisaanud tudengipõlves... Tänases kontekstis (ma ei mõtle hetke koroonahullust) päris sellist reisi enam ei saaks - inimesed, ajad ja kombed on muutunud...
 

* * *

Igavlesime 2001. aasta 26. detsembri pärastlõunal Tartus pidades plaani, mida ette võtta aastavahetusega. Esialgu naljana õhku visatud mõte - minna Slovakkiasse õlut jooma - hakkas ootamatult idanema. Mõnede telefonikõnede peale võis tõdeda, et leidub vähemalt veel pool tosinat inimest, kellel paari õlle nimel ette võetava mõnetuhande kilomeetrise kärutamise peale libedatel ning lumistel teedel (aga ilmateade lubas kogu Ida-Euroopasse külma, lund ja tuisku) vunts rõõmsalt kerkima hakkas. Ja nii sündis, et paari tunni pärast oli buss broneeritud ning isegi öömaja leitud. Meil oli Helega kinnisidee kunagise rattamatka nostalgias ööbida St Antolis, ent helistades (no ei olnud siis booking.com-i veel) selgus, et neil on aastavahstusel täismaja. Võtsin siis ette lihtsalt maakaardi ja voodikoha märkide järgi hakkasin samal õhtupoolikul töö juures guugeldama ja helistama - Hontianske Nemces, vast kümnendas helistatud majutuskohtadest Banska Stiavnica ümbruses, räägiti saksa keelt, saime üksteisest aru ning neil oli ka ruumi. Seega reserveerisin kohad sinna lubadusega 30. õhtul hiljemalt kindlasti kohal olla ning sellega olidki sillad põletatud. Et buss ja pool seltskonda tuli Saaremaalt, siis kogunesime Kuressaares. Esialgu oli meid 7, ent kui mõttest Laurile - vanale rindemehele ja aasta varem Ungari reisu kaaslasele nimetasime, siis pisukese kaalumise peale otsis ta välja oma passi ning liitus meiega Audrus. Ta ütles küll, et finantsiga on tiba jama, st et õigemini nagu üldse hetkel pole, kuid kuna majutus oli 8-le nagunii, bussis koht olemas ja kamba peale lubasime talle ka õllet osta, siis nii see läks...  Juba esimestel kilomeetritel sai selgeks, et seekordne crew on raju (kui täna sellele tagasi mõtlen, siis võib-olla nii hullu (heas mõttes) ning muretut reisiseltskonda pole vist ei varem ega hiljem kokku saanud)...

* * *

Niisiis näen end üheksateist aastat tagasi kõveras hirnumas "Motorest Tranziti" kõrtsulaua taga ühe kohaliku tüübi pärani hirmunud silmi jõllitades, kellele Lauri just käteldes on hüüdnud:

"Alarma, la Bomba!",

 

...hoides teises, ülestõstetud käes, õppegranaati, mille splindi ta just tervituste saatel mehe väljasirutatud pihku oli surunud... Niisiis lehitsen tollast käsitsi kirjutatud reispäevikut, mille üks erinevate kambajõmmide poolt tehtud avasissekannetest kõlab nii:

"Oleme juba teel, kes vähem, kes rohkem aega. Kuresaarde jõudsime mina ja Sulev ca 13.15. Siis viitsime aega kindlustuse tegemise ja bussi saamisega, Virtsu poole kihutamist alustasime 14.15, et jõuda kolmesele praamile. Oleks ju jõudnud ka kui praam oleks mahutanud. Peale kahte tundi Kuivastu sadamas jobutamist saime taas liikuma. Audrusse jõudsime seitsme paiku, kell kaheksa oli Lauri nõus meiega kaasa tulema... Nüüd on kell 20.37. Eesti-Läti piirini on ca 25 km. Teel tuiskab lumi, võibolla on ka väike lumesadu, ei tea täpselt. Õnneks oli Temmo Laurile kasti õlut võlgu, see on meil nüüd bussis ja ootab lahendamist."

* * *

Aprillis 2020
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

30.12.2002. Pühapäev. Banska Stiavnica
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

Tee Slovakkiasse läbi öise idabloki oli lumine. Nagu kommenteeris Lauri:

"...tõsiselt s... ja p...e  tee - tõeline hambapasta!"

Omaette põnevaks kujunes Leedu-Poola piir, kus tige leedukas tiris Lauri kraedpidi trellidega ruumi ja pani sinna luku taha. Aeti Matile ja siis ka mulle igast iba passi jm kohta. Kõige absurdsem väide oli, et meil pole liiniveo litsentsi ja seepärast me ei tohi väikebussis koos olla - me polevat üks perekond. Samuti, et bussis on 9 kohta, aga meil 8 inimest, et Lauri pass on kapsas... Probleem lahenes nagu nõiaväel, kui härrale passi vahel 20 DEM-i ulatati. Hele kirjutab:

"...Lausa ime, et meid poolaka juurde lubati. Aga ega siin eriti etem pole. Passid vaadati üle, nüüd jobutame ja vist ootame tollimeest või homset päeva...

Kl. 5.41... Ja tollimees ainult vaataski tagantuksest sisse - talle meeldis vist Sulli kommentaar: "Tolko pivo". Vähemalt nüüd me sõidame. Oi veel üks tõkkepuu..."

 

Kogu Poola tee oli kaetud kiilasjääga, mida omakorda kattis lumekiht. Poolat jäädi meenutama kurja sõnaga, sest lõunapausi teha ei õnnestunud enne üht Krakowi lähedast Statoili, kus lõpuks kaardimakse töötas. Meil muidugi ei jätkunud Eestis aega käšši vahetada ja sellest siis see probleem. Unistus jõuda valges Slovakkiasse luhtus, sest mitu tundi Poola-Slovakkia piiril passimist tegi selle võimatuks. Slovakkia raha vahetasime targu piiril, et edasisi üllatusi vältida.

Hontianske Nemces bronnitud öömajja jõudsime pühapäeva varahommikul täpselt kell 1.00 rampväsinuina. Eriti hulluks kujunes just viimane teeosa - kiilakas väikese tuisu ja teelt lükkamata lahtise lumega. Lauri oli roolis. Ta sõitis suhteliselt rõõmsalt, kuid pealt üht põõsapeatust, kui bussist teele astudes käis osa "kõik sellest mehest" libeduse tõttu kõhuli, muutus ta ülitõsiseks.  Hotelli jõudes, kui öist õhtusööki ja õhtujooki maitsesime, nentis ta, "et on nüüd Slovakkia põrgu ära näinud".

Et üks öö oli jäänud lühikeseks ja teine üldse vahele, siis hommikune ärkamine venis ja nii asuti planeeritud kultuurprogrammi täitma alles keskpäeva paiku. Koosnes see Banska Stiavnica vanalinnast, Püha Kolmainsuse platsist, uuest ja vanast linnusest, raudteejaamast,  restoranist ja supermarketist. Kuna kõik vaatamisväärsused (va raudteejaam ja supermarket) olid pühade ajaks suletud, siis piirdusimegi pika ja lõbusa jalutuskäiguga. Eks oma vürtsi lisas ka see, et pimedaks läks juba ca viie paiku - seega ühine kvaliteetaeg jäi suuresti kõrtsulaua taha.

30.12.2001. Motorest Tranzit. Hontianske Nemce
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

"Dobre rano! Ja head uut aastat, Slovakkia!"

Nizke Tatry I

| Üles |

Tagasitee kuni Läti piirini läks põnevalt: üldine lumesadu ja tuisk, karjakaupa kraavis ja tee peal kääris rekkasid, tihti teeoludes, mis nõudsid juhilt päris palju näpuosavust. Krakowi ringilt saime õnneks paar tundi varem minema, enne kui see ühe Varssavi lähedal pensukas kohatud eesti rekkajuhi teatel mitmeks tunniks lumeolude ja ummikute tõttu sulgus. Meeleoludest rääkides tsiteeriks kõigepealt üht Mati sissekannetest...

"Kell 12.10. läbisime Suwalki. Oleme juba tükk aega Poolas sõitnud - eile õhtu kella 20.00-st saadik. Tee peal on nähtud igasuguseid huvitavaid teeolusid - liiklusummikuid, lumetormi jne... praegu läks mõte kaduma. Eile õhtul sai Sipoki jahilossis söömas käia. Köök oli norm ja hind ka..."

Hele kirjutab:

"Oleme ikka veel Poolas. Sulev öösel arvutas, et kui kõik hästi läheb, võiks sel ajal Pärnusse jõudma hakata (kell on Eesti aja järgi 13.00). Aga pole meil siin häda midagi. Äsja sõime paljast kalakonservi nende näpitsatega, mida Lauri tavaliselt "traadi väljatõmbamiseks" kasutab (toimetaja vahemärkus - see on üks pikem lugu, mis las jääda inside joke'ks). Sirle unistab Slovakkia rahvustoidust  haluškadest (see on söök, mida Lauri nimetab pelmeeninahkadeks). Sirle ei viitsi ka kallistusi saada... Siin on hetkel väga palav, eriti minul ja Sirlel. Tavaliselt oleme just meie need põhikülmetajad. No mina lõpetasin just jäägri napsu aga Sirlel on vist veel öisest jäägrist soe. Mingi sinine ilus vein käib bussis ringi. Väga kahtlaselt sinine. Ja tee on jätkuvalt väga halb - eest aknast ei julge välja vaadatagi, sest peale valge seina ei paista midagi. /.../ 13.30. jõudsime Poola-Leedu Kalvarija piiripunkti, vaatame siis, kuis läheb."

Temmo kirjutab:

"Leedu piiril ütles kallis piirivalvur puhtas eesti keeles - "situ ruttu, karu tuleb!" Täitsa hämmingusse viis!"

Nii see kulges kuni  olime saanud paar kilti üle Läti-Leedu piiri Grenctales...

Nii läks. Meie diagnoos osutus õigeks - oligi hammasrihm läinud. Arvatavasti sellepärast, et läbi Leedu lumehangede rammides oli põhjakate kaotsi läinud, sealt viskas kuidagi pahasti mõne jäätüki valesse kohta vahele ja - shit happens! Omaette halenaljakas lugu juhtus ent selle Taneli naabrimehega, kes meile Kilingi-Nõmmelt Grenctalesse järgi tuli. Teel Audrust tagasi koju läks Transiti väntvõll pooleks! Taevas tänatud, et see juhtus seal, aga mitte siis, kui Lätit läbisime. Kuna me olime temaga (üsna soolaselt) saanud äraveo Grenctalest Audrusse ära klatitud, siis mingeid täiendavaid süümekaid see ka ei tekitanud, kuigi ma olen, arvan - me kõik oleme - talle ääretult tänulikud, et ta soostus meid kõige kiuste Lätist ära vedama. Meie rendika mootoriremondi kattis suuresti kasko ning ka omavastutusest pääsesime seetõttu, et Mati oli tollal rendifirma - Metra - püsiklient. Ühesõnaga - lõpp hea, kõik hea.