Maailma kuklapoolel...

Proloog

Uus-Meremaa 18.01.2008 - 8.02.2008

Alustatud märtsis 2008, lõpetatud augustis 2015

Franz Josephi liustik
 

Peale 2007.a. igati õnnestunud Islandi džiibitrippi Puhhiga ei tekkinud kordagi isegi küsimust, kuidas vastata kutsele Uus-Meremaale minna või mitte, eriti kui reisi Päälikuks pidi olema Urmas Hiltunen. Seepärast tabasin end äkki innustunult telefonis jah-sõnu lausumas mõtlemata igasugustele stressitekitavatele asjaoludele nagu käibevahendite reserv, puhkuse saamine jne.

 
Ent Issanda teed on meie jaoks arusaamatud. Niisiis võtsin vastu ühel päeval telefoni ja kuulsin, et Urmas on siit ilmast lahkunud... Kord hindasime kolleegiga kõva tuule ajal puid Riidaja pargis ning üsna meie kõrvale maha prantsatas paukudes võimas saarepuu... Tunne, mis uudist kuuldes tekkis, oli võrreldav tundega, mis haaras, kui puuoksad maapinnal raginal purunesid. Mõistetamatu ning ehmatav.
 

Minu jaoks oli Islandi reis ainus Urmasega koos, kuid selle tripi fiiling on jätnud kustumatu mulje. Ja seda paljuski tänu Urmase mõnusalt karusele stiilile matka vedamises. Et oli alguses teadmata, kes ohjad võtab ja mis kombel üldse asjast asja saab, siis seepärast kaalusin mitmeid kordi Meremaale minekust äraütlemist, aga sõna oli siiski öeldud ja tahtmine minna ja näha sai iga kord võitu.

Ja nii siis saigi seal käidud...

Alljärgnevalt olen siia lisanud mõned pildid reisust - mitte päris kronoloogilises järjekorras, vaid pisut nii ja naa, mõnest asjast rohkem, mõnest vähem ja mõnest üldse mitte - vastavalt tundele. Selgituseks panin juurde viiteid netti. Arvatavasti lisan piltidele kunagi ka mõned kommentaarid... (...nüüd said lisatud - 2015. a. märkus). Google kaardile olen kandnud kohad, kus käisime ja mis allpool piltidel kajastuvad. Niisiis...
 

| Üles |

| Üles |

Riia - Istanbul
Järgmine | Proloog | Üles

RIX Lidosta

| Üles |

| Üles |

| Üles |

Star Treki telgitagustes

| Üles |

• #emirates.com/

UUS MEREMAA! Esimene laager

Põgenesime Aucklandist põhja poole. Otsisime mingi toidupoe, et muretseda esimesteks söömisteks provianti. Poes selgus, et valik on neil hoopis midagi muud meie harjumuspärasest...

Õhtuks maandusime kusagil kämpas Te Arai lähistel ja vähemalt ma (aga kuulda oli hädaldamist veel nii siit kui sealt) veetsin kleepuvas ööõhus üsna koleda öö. 
 

• #aucklandnz.com/

Te Arai Point- Auckland

Ausalt öeldes hommik tegi murelikuks, sest öö oli mööda läinud üsna niiskes kuumuses aeglaselt küpsedes ning hommikune kliima küll laskis elada, ent mingit meeldivust selles ei olnud. Uus-Meremaa pidi ju olema maailma meeldivaima kliimaga maa pagan võtaks! Kuidagi panime kodinad kokku ning surusime endid kaubikutesse. Elu on seiklus!... Kui takkajärgi tark olla, siis see moment oligi kõige hullem. Edasi läks jahedamaks, troopiline tsüklon kaugenes ning eesmärgipäraselt said kasutatud mingil hetkel kõik kaasa võetud joped. Muidugi - ka esimene supelus Lõunameres Te Arais oli kaugelt enam kui lihtsalt värskendav...

Esimese "täispäeva" põhieesmärkideks oli lõunasaare põhjaosa, seejuures peaasjalikult kaurimetsad ja kaurimetsa matkarada Waipouas, kuid kuna laagris oli selgunud kurb tõsiasi, et lennureis üle poole maakera oli mõne reisiseltsilise magamiskoti õnneks võtnud, siis otsustati õhtuks või järgmiseks hommikuks hiljemalt Aucklandi soppamiseks tagasi minna.

• #regionalparks... tearai

• #Waipoua_Forest

• #Agathis australis

• #Te_Matua Ngahere

• #Tane_Mahuta

Auckland-Rotorua

Esimene mure oli niisiis Auckland, vbl kesklinn ning kindlasti mõni suurem kaubanduskeskus, kust leida Eerole magamiskott. Oma varustusele mõeldes hakkasin unistama tagavarapaarist shortsidest, sest mingi hulluse ajel olime pagasi täis pannud sooje riideid. Ka teistel oli kindlasti vaja igasuguseid vajalikke vidinaid, mis reisielu mugavamaks, ilusamaks või harjumuspärasemaks teevad.

Hobbiton oli kohale jõudes meie meelehärmiks suletud ja nagu siin kohapeal tundub, ega vist midagi väga erilist polekski näinud. Maastik muidugi oli nagu dejavu Toskaanast - mustad paplid, madalad künkad, alleed. Ainus, mis pilti muudab on see, et ei ole siin-seal punasekatuselisi külakesi ning kirikuid, samuti kolab ringi meeletul hulgal lambaid, mida sellisel kujul päris Toskaanas ei näe. Tundub, et see ei olegi nali, et Uus-Meremaal on lambaid 4 x rohkem kui inimesi. Hobbitoni parklas seisis graffitiga kaetud reisibuss - pisike 7-9 kohaline jaapanlane. Neid on teedel näha päris rohkesti. Neid saab osta või rentida ja siis tšillida läbi maa nagu on levinud komme suure naabri juures - Austraalias. Igaltahes näevad need päris edevad välja.

II laager. Hommik
| Üles |

• #aucklandnz.com/

• #Hobbiton_Movie_Set

• #tamaki maorivillage.co.nz/ rotoruawelcome

• #tepuia.com/ new-zealand/ geothermal-valley/

• #Beilschmiedia_tawa

• #nzmaori.co.nz/

Rotorua-Tongariro

Öö möödus juba väga mõnusalt - esiteks oli temperatuur ok ja vist ka öö-päeva sassiminekust tingit' vaevused hakkasid selja taha jääma. Et kämpisime samas maoori kommertsküla tagahoovis, siis hommikuseks tervituseks väisasime küla. Pigem siis tegelikult vabaõhumuuseumi. Ausalt öeldes mingit erilist muljet see ei jätnud va ehk piroogid ja elavad käsitöölised omi asju asjatamas. Küll olid ilusaks sissejuhatuseks selle päeva tegemistele Uus-Meremaa geisrid, mis küll nii uhket vaatepilti ei pakkunud, kui nende suguvennad Islandil, ent siiski. Jalutasime auravate vete ja mulksuvate mudaallikate ning nende poolt kujundatud vikerkaarevärviliste pehmeservaliste kaljurüngaste vahel oma paar tundi.
 

Ja siis - edasi lõunasse - siin tähendab see siis seda, et liigume üha rohkem jahedamate alade poole. Peale tunnist sõitu jõudsime Wai-O-Tapu rahvusparki, mille märksõnaks on keevad järved ning ... nomaeitea - väävlijoad? Alustasime oma pisukest matka taas eeskujulikult korras matkarajal põrgu eeskoda meenutavas maastikus. 100 kraadised järved, hallid kuumad mudakraatrid, rohelised, punased ja helesinised "keemiajärved" ning väävlikaskaadid. Õhus hõljub keemiaklassist tuttav lõhn... Selles hullumeelses maastikus matkates tundus järsku koorik jalgade all ikka päris õhuke... mõnes kohas piisanuks vaid üle poordi hüppamisest, et kiiresti puljongiks muutuda. Müstiline seejuures on see, et on olemas mingid vetikad, mis selle kuuma veega hakkama saavad ja suudavad selles ilusasti elada...

Teel Kuukraatrite - Craters of the Moon - poole jäi teele Huka Falls - kitsas mõnesajameetrine mässavaveeline kanjon, mis lõpeb madala võimsa joaga. Tegu on loodusliku kanaliga, millele mingil hetkel vist ehitati või taheti ehitada hüdroelektrijaam. Praegu saab seal harrastada raftingut. Kui neid laineharju vaatasin, siis küll tahtmist ei tekkinud kummipaati ronida.

Tuttu nüüd.

Uhh... Päris põnev! Õhtusöök kämpas on läbi - muuseas suurepärased keedukartulid ja sinna juurde serveeritud muu kraam! - ning mul on tunne, et meie daamid valmistavad ette programmi, kuidas Veikot aeglaselt vardasse ajada või muul viisil ülimalt piinarikkalt ära kustutada. Ma ei teagi, kust alustada. Ilmselt sellest, et vähemalt minul on küll ilgelt sitt vorm (ma ei mõtle oma ISC-i matkavarustust) lambist mäe otsa ronimiseks ja ka vähe kogemusi. Takkajärgi targutades muidugi on Tongariro Track selline rada, mille saab läbi jalutada ilma surema vaevata - meie autojuhid tõestasid seda muuseas täna väga elavalt: panid meid hommikul raja algusesse maha, viisid siis bussid raja lõppu, jooksid siis sealtpoolt mäest üles ja teisele poole peaaegu alla ning siis riburadapidi tagasi ka. Karu muuseas plätadega. Nojah... Miks plikad hetkel Veiko peale verised on on see, et pisuke teavitustöö enne rajale minekut olnuks ülivajalik. 17 km jalutuskäiku Eestis on üks asi ja mägedes midagi muud. Meil Helega oli varasemast kogemusest oidu kaasa võtta vett ja sokolaadi, kuid ka meie hindasime end üle ja kaasavõetavat veetagavara alla. Kersti ja veel mõned siin aga panid teele absoluutselt ilma millegita. Ja neil oli üsna põnev... Teadnuks nad pisut ette - olnuks esiteke emotsioon ja teiseks ka raja füüsiline läbimine hoopis meeldivam.

Raja algus oli suht lauge, kuid siis lõppes tasandik ja tuli hakata üsna järsku tõusma. Esimene tõus ei olnud väga hull, ent peale kaldeera läbimist läks hoopis põnevamaks. Kamp lagunes vastavalt käigukiirustele laiali ja osa inimesi jäi maha, osa kadus silmapiiri taha. MIngil hetkel olime siiski Helega õõvastava punase-mustakirju kaatri veerel ja üksteisele otsa vaadates küsisime kui ühest suust - kas me oleme mingid lollid või? See hädaldamine tuli muidugi meie hädisest konditsioonist. Mingid hetked olid ikka üsna vastikud - toss oli täiega väljas. Ent üleval me olime ja lubasime seal siis endale šokolaadi ja pähkleid. Tõmbasime hinge ning läks paremaks. Ent vesi oli otsakorral - kaasa võetud poolik liitrine pudel oli tühjaks saamas, samas olime oma retkega vähem kui poole peal. Mingil hetkel leidsime tee äärest veepudeli, mille keegi oli maha pillanud - veemure oli sellega lahendatud. Kõige raskem hetk oligi ilmselt üles jõudes, sest üleval, kolades kraatrite ja ebamaiselt sinise veega järvekeste (need polnud muud, kui vett täis kraatrid), vahel pikkamisi taastus entusiasm ning laskumine läks üsna rõõmsalt. Kui see poos ära unustada, siis mäe otsas oli uskumatult lahe - äärmiselt maalilised ja samas õudsad vaated, mis tõustes-laskudes mõnusalt vaheldusid, siduvaks motiiviks must tuhk ja klibu... Pean aga ausalt tunnistama, et kergelt suitsevad kraatriaugud ei ole päris need asjad, mis oleks lõpuni visuaalselt nauditavad. Mingi alateadlik hirm, mida toidavad kuratlikud mustad, punase servalised sakilised kraatrimaastikud, kadus alles siis, kui laskudes kadusime rohelise võsa vahele kivide vahel heliseva pisikese ojakese kaldal.

Kui alla jõudsime, siis bussi kõrval rahvast järgi oodates selgus, et nii mõnelegi oli veepuudus ja ka energiapuudus üsna koleda mälestuse jätnud ja see olnuks välditav, kui matkajuht hommikul oleks kasvõi pisutki iitsatanud, et - halloo, ärge minge mäkke nagu peata kanad...

Ma ei oska nagu ainult ja üheselt Veikot süüdistada ja tegelt nagu vaataks ka ise peeglisse, kuid tüdrukud ja ka mõned poisid on hämmeldunud ja osad ka üsna kurjad ja õhtu on kulgenud seepärast üsna pingeliselt. Eks hommik näitab. EI tahaks täna igatahes Veiko-Ainika nahas olla. Homme siis suund Wellingtoni poole.

• #tongarirocrossing.org

• #doc.govt.nz/ parks-and-recreation...

• #Tongariro Alpine_Crossing

Tongariro-Wellington

Tänane hommikusöök möödus pisut jahedamas "psühhokliimas", kui tuleb tunnistada, et kõik on täiskasvanud inimesed ja mingit erilist ussitamist, nagu ma pisut kartsin, ei olnud, ega pole ka päeva jooksul väga täheldanud. Tegelikult on kogu päev olnud täitsa tšill. Keerasime hommikul soojas päikesepaistes Transitite ninad Wellingtoni suunale. Väga suuri ettevõtmisi plaanis nagu polnudki. Väike suplus Whanganuis, jaapani saun kusagil vahepeal ning konti mittemurdev matk vihmametsas Kaitoke rahvuspargis võtsid parajalt niipalju aega, et jõuda Wellingtoni varajasel pärastlõunal. Jaapani saun muidugi töötab kohaliku termaalvee peal. Muidu on ju kõik tore, ent termaalveeallikates elab mingi parasiit, mis satub organismi läbi kehaavade, tüüpiliselt läbi kõrvade, nina ja suu. Seepärast oli nois basseinides sulistamine muidu mõnus, kuid satikale mõeldes siiski ei saanud end lõdvaks lasta nagu ühes saunas võiks.

Wellington... Õhtul kobime siit praamile, et hommikul juba Lõunasaarel edasi loksuda. Seega tänane öömaja on mõneks tunniks kusagil laevapõrandal. Kaitokega seoses tuleb taas mäända kohalike matkaradade ülikorralikku ettevalmistust: ratastoolilaiused korralikud reelingutega laudteed, mis libisemise vastu on kaetud kummivõrguga, rajatähised, korduv kasutatavad infovoldikud... Midagi ei ole jäetud kahesilmavahele. Ja muidugi tundub, et ka kasutajad (või siis enamus nendest) ei ole barbarid, kes selle asja ära lagastaks.

Wellington. Pealinn... Kuidagi mõnusalt rahulik, madal, moodne, aga samas ka kuidagi "puine", st puust tehtud ja inimsõbralik. Jõlkusime osa rahvaga esialgu siin-seal tänavatel Lambtoni lahe äärsetel tänavatel, kuni minu pisikesel utsitamisel võtsime nõuks kesk linna pisukese künka otsas asuv botaanikaaed läbi vaadata. Botaanikaaeda saamiseks tuli enne ette võtta seiklusrikas õhusõit köisraudteega: kallis ja ebavajalik, kuid siiski...

Botaanikaed nagu ikka: sildid, kõik teed ja peenrad hästi korras. Ent kõik päikeseloojangus! Ja millised vaated linnale ja merele!. Hunnitu rosaarium! Esimesed veerand tundi pidasid isegi Kaupo ja Karu vastu, kuid viimase veerandtunniks oli meie seltskond jäänud minuga koos vaid kaheliikmeliseks.

Ahjaa. Wellingtoni jääb kindlasti meenutama üks resto merekaldal. Siin riigis on kõva fastfoodi kultuur alustades tavalisest burksist ja lõpetades fish'n chipsiga. Viimast saab igalt poolt ja maitseb see nagu Vanal Heal Inglismaal. Ma pole muidugi kindel, kas friikate kõrvale see kala siin ka tursk on, kuid üldjuhul maitseb hästi. Lisaks on siin mingi kohalik pirukas, mida täidetakse lihakastmega - vist mainisin seda ka kusagil eespool - ka seda saab osta paljudest kohtadest, kasvõi pensukatest. Muidugi me oleme suuresti laagrisöögi peal ja kohalikku sööki peale juhusliku rämpsu väga lõunati polegi kätte saanud, seetõttu ahvatlus päris suppi või praadi süüa oli väga suur. Telliti seda ja teist, kuid enamus mehi võttis ikkagi mingi lihakäntsaka. Üllatus oli suur, kui serveerimisel selgus, et peale pasta bolognese, mis nägi taldrikul välja üsna tavapärane, toodi muud söögid puha hamburgeri kujul: kas saia, mille vahel liha, kaste ja aedviljad. Friikad serveeriti eraldi. Ei saa salata, et liha oli hea, ent see burksifetiš võttis küll õlgu kehitama.

Viimased paar tundi veetsime enne laevale minekut hämarduvas linnas. Täna, oh juba tegel't eile, oli laupäeva õhtu. Linn oli noori inimesi täis (sealhulgas ka üllatuslikult arvukalt üsna priskevõitu naisterahvaid, kelle napp riietus nende võludele küll kuidagi midagi ei lisanud), autodes käis tümakas, kõikvõimalike klubide ja kõrtsude ees käis kibe elu... Lausa kahju oli kibekiiremal peohetkel (me ise kahjuks ei saanud väga hoogu minna) mööda Waterloo Quai'd sadamasse kobida.

Ok. Aga nüüd magamiskott kuhugi pimedasse nurka maha - laev on vist nelja tunni pärast vms juba Pictonis - see on siis Lõunasaarel.

• #Whanganui

• #gw.govt.nz/Kaitoke/

• #wellingtonnz.com/

• #wellington.govt.nz/... botanic-garden

Hoopis tsirkust on täna saanud. Peale põgusat kohtumist kauguses Maruia joaga sattusime kuidagi nagu poolkogemata Buller Gorge - Bulleri jõekanjon - äärde, millel asub Uus-Meremaa pikim rippsild. Rippsild maalilise kaljuse jõesängi kohal oli muljetavaldav, kuid põhimõtteliselt olime midagi sellist ka juba lühemal kujul Kaitokes näinud. Sillaga paralleelselt ripnesid ent mõned trossid ja selgus peatselt, et kel himu, saab neid pidi sõita a: katapuldilaadse jurakaga, mille põhimõtteks on paar tooli, mis mingi rippsüsteemiga trossepidi liiguvad; b: selga pannakse traksid ja konks ning saadetakse lihtsalt piki trossi minema. Nii mitmedki kasutasid esimest võimalust, Eero ei saanud aga jätta ja liugles üle jõe rihmapidi konksu otsas. Õudne oli seda isegi vaadata. Oma häbiks pean tunnistama, et mitte kordagi ei tekkinud isu end lasta siduda ühe ega teise riistapuu külge.

Päeva teise jalutuse võtsime ette Cape Foulwindil, kus kuulu järgi olla merilõvide koloonia. Ilm ning rannik olid lihtsalt elunautimiseks, merilõvisid tõsi näidati vaid kauguses läbi üsna suure suumi. Ka teine tänane eredam peatus seostub merega - Punakaiki - Pancake Cliffs. Nagu nimigi ütleb, peab olema siin midagi pistmist pannkookidega. Kui pankoogikohvik (100% turistikas) välja arvata, siis mul endal nagu otse pannkookidega need kihilised kaljud ei seostunudki, pigem nagu iidsete varemetega, mis ammu on kaotanud kõik viited oma funktsioonile või algsele näole. Sellest hoolimata võlus see justkui hiigelussidest läbiuuristatud sakiline-sopiline pankrannik pea tunniks. Noh - ja muidugi siis üks pannkook, kui juba Pannkoogikaljude juures olla.

Pärastlõuna kulges mööda serpentiine vaheldumisi rannikul ja vahepea ka pisut kaugemal mägdes-jõeorgudes. Lahedad on siin sillad: lihtsad metallsõrestikud, mis sageli on samal ajal mõeldud nii rongidele kui autodele: kui rong tuleb on sel lihtsalt eesõigus. Mõistlik igaljuhul.

Tänane päev on kulgenud liustike tähe all. Nüüd ma olen neid siis näinud: Foxi ja Franz Josephi liustik. Mõlemal juhul sai peale pooletunnist matkamist ümmargustel kividel (vesi on jõeoru põhjas need aja jooksul poleerinud) peaaegu liustikukeele alla välja, sinna, kus liustik lõpeb ja algab jõgi. Kuigi jõed on suhteliselt madalad ja kärestikulised tekitades tahtmise kuni jääni välja minna, peaks panema ülalt alla prantsatavad mitmetonnised jäälahmakad ja suured kivitükid küll ka kõige hulljulgematele aru pähe. Paraku olevat siin nii mõnigi häda või otsa lausa saanud, kes oma nina vales kohas ja liiga kaugele on pistnud. Nüüdki - Foxi liustikul oli mingi seltskond redelite ja köitega, kes kõõlus otse keele juures. Aga see selleks. Liustik on üks "ilus asi":). Taas uskumatu loodusime, mis need maalilised maastikud enda ümber on vorminud.

Ent kui tagasi hommiku juurde tulla, siis paar tunnikest möödus Hokititkas. Nagu kauboifilmilinn: ülilaiad tänavad, puidust ilmetud hooned kahel pool, mitte ühtegi inimest... Ostsin endale hetkeemotsiooni ajel mingist poekesest Austraalia stiilis kaabu... No - ja muidugi kohvi, raguutäidisega pirukat ja kooki kohvikust...

Liustikele kulus tegelikult suur osa tänasest päevast. Õhtutunnid möödusid algul rannikumägedes, kusagilt keerasime aga sisemaale ning võtsime suuna homse põhieesmärgi - Mount Cooki peale. Ahjaa, tegime väikse peatuse Arnott Pointis (kuna see jäi lihtsalt tee peale), Haasi jõe ääres Haast Passi kõrval, kust avanes rannikule imeilus vaade. Koht iseenesest nagu koht rannikuteel ikka, kuid vist oli nii, et seal olevat ühendatud 1950-tel kaks maanteed, mille tulemusel loodis lõpuks Lõunasaart läbiv autotee (vms).

Juba Arnott Pointis hakkas tibutama ja tegelikult vahelduva eduga tibutab siiani - loodetavasti see siiski hommikuks lakkab. 

• #hokitika.org/

• #franzjosefglacier.com/

• #Franz_Josef_Glacier

• #foxguides.co.nz/

• #Fox_Glacier

• #westcoast.co.nz/ newzealand/ glacier-country area/

• #Knights_Point

• #doc.govt.nz/... boundary-creek campsite/

Boundary Creek - Mt Cook - Queenstown- Glenorchy

Hommikusöögi ajal levis jutt, et täna minek Uus-Meremaa kõrgeima mäe - Mt Cooki juurde. Algul ma sain aru, et kohe otsa ja lõin kartma, kuid peatselt selgus, et ikka vist päris mitte, kuigi ilma matkamata seal ei jää. Esimene tänane peatus ent tehti Omaramas.

...See oli kummaline paik. Savikaljud. Kaljudeks nagu palju nimetada: suur hunnik savi, mida vesi siis oma äranägemise järgi ümber kujundab. Ent maalilised. Ja jalutamiseks kole savi-tolmused, mõnes kohas ka savi-lögased. Tuiasime pisut aega edasi-tagasi sälkorgudes, aga ega sellest suuremat matka välja ei tulnudki. Päike lõõskas, tsillisime pisut niisama, tüdrukud võtsid päikest...

Pärastlõunal keerasime bussiotsad tagasi ida poole, et jõuda õhtuks Glenorchy-sse - see oli kämpakoht, kust järgmisel päeval pidime asuma Routeburn Tracki 3 päevasele jalgsimatkale. Teel ent juhtus kaks sündmus - neist esimene oli plaanimata ja teine plaanitud. Plaanimata peatused tehti kahes kohalikus veinimõisas umbes poolel teel Mt Coocki ja Queenstowni vahel. Initsiatiiv tuli ilmselt Jänseselt ja Kullilt :)... Degusteerisime ja ostsime kaasa. Selgus, et siinkandis on viinamarjade kasvatamiseks väga hea vulkaaniline pinnas (noh ilmselt võiks seda kogu Uus-Meremaa kohta öelda) ja sobiv kliima, kuigi talviti võib olla vahete-vahel liiga külm, mõnisada kilti Põhjasaare poole olevat kliima poolest pisut lihtsam (Marblborough kant). Kui siin talvel liiiga külmaks läheb, siis "pumbatakse" harva helikopteritega õhku ringi, et külm õhk maapinnale seisma ei jääks. Varakevadel jälle tassitakse vahel temperatuuri järskude muutuste vastu kompenseerimiseks jäätükke peenarde vahele. Ka paari veinitüübiga oli põnev: saime maitsta nn "beetle juice" -i vein, mille valmimisel kuidagi oli tegev mingi kohalik satikas - kahjuks mu inglise keele oskus jäi liiga väheseks, et sellest täpsemalt aru saada ning "blondie"-t - valget või heleroosa varjundiga veini, mis pressitakse tegelikult punastest viinamarjadest. Viimase juures seisnevat trikk selles, et pressimine tehakse kiiresti nii, et viinamarjade kestadest ei jõua hakata punasele viinamarjale omane pigment eralduma. Nii saadakse tegelikult valge veinile sarnase tooniga vein, mis on oluliselt intensiivsema maitsega.

Queenstown... Linna jõudsime kerges pilvealuses õhtupoolikul. Rahvale anti aeg vabaks ja nii igaüks tegi seda, mida hing ihaldas. Enamus sattus tegelema mõne ekstreemspordialaga - Queenstown on igast ekstreemsete ettevõtmiste pealinn Uus-Meremaa, kuid tuntud ka teistes maailmajagudes elavate erinevate hullude hulgas. Meie viiekesi (siis koos minu, Mati, Hele, Kersti ja Laimaga) tšillisme linnas ja tegelesime lihtsalt turistiks olemisega.

Jõudsime Glenorchysse üsna hilja. Laagri ülespanekul selgus, et Karu tahab kindlasti minna ise jalgsi üle mägede, mistap on tarvis bussijuhti. Et Helel reisi algusest saadik südamega probleeme, ei olnud ta Routeburnile minekust väga huvitatud. Et mul oli iseenda suhtes teatud kõhklusi, siis otsustasin jääda talle saatjaks ning bussijuhiks... Eks oli põnev ju ka: kuidas siis hakkama saada "valepoolse" liiklusega maal...

• #discoveromarama... /clay cliffs-paritea

• #Aoraki_/ Mount_Cook

• #Aoraki/Mount Cook National_Park

• #baldhills.co.nz/

• #wooingtree.co.nz/

• #queenstownnz.co.nz/

• #Lake_Wakatipu

• #glenorchy accommodation

Routeburn Track

Hommik oli asjalik. Matkale minejad pakkisid kokku hädavajaliku, jaotasid toidukraami, telgid jm laagerdamiseks vajaliku seljakottidesse ja siis autosse ning kohale. Routeburn Trackile ei saa niisama suvalt kohale minnes peale, vaid tuleb end varem registreerida. Looduse hoidmiseks ei lasta rajale rohkem päevas, kui valitud seltskond. Rajal on kaks telkimiskohta, mis mahutavad lõpliku arvu telke - väljaspool "ametlikke" laagreid on telkimine ka keelatud. Meie ülesanne oli siis viia autod ca 300 km ringiga ümber Wakatipu järve ja matkajad vastu võtta teisel pool ahelikku. Lisaks pidime aitama pambud esimesse laagrisse, so 1/3 raja peale ära viia.
 

Matk oli meeleolukas. Enamus sellest kulges kerge tõusuga mähises ja kitsas jõekanjonis tiheda metsa varjus. Mõne tunni pärast jõudsime päikeselisele avarale aasale jõekäärus - I laager. Aitasime telgid püsti, ajasime veel niisama möla ja, et mitte pimeda peale jääda, asusime õhtupoolikul busside poole tagasiteele.

Teispoolse rooliga Ford Transiti juhtimine on nagu Ford Transiti juhtimine. Ainus probleem ilmnes ringteedel, kus ma algul proovisin ikka vastupäeva ringe teha, ent paari Hele heleda karjatuse peale siiski ühelgi korral seda ei teinud...

Leidsime õhtuks maalilise laagripaiga kusagil parklas järve kaldal, praadisime priimusel muna ja vorsti ning kebisime kuuti magama. Peab ütlema, et õhtu läks üsna külmaks ning öösel tuli magamiskott kurguni kinni tõmmata...

• #doc.govt.nz/... routeburn-track/

Ümber Wakatipu ja Te Anau

• #doc.govt.nz/... takitimu

• #expedia.co.nz/Ivon-Wilson Scenic-Reserve Te-Anau

• #te-anau.nz.com/

• #doc.govt.nz/... mirror-lakes-walk/

• #Eglinton_River

Routeburn Track vol 2

Taas priimuse-praemuna ja siis rajale, tulijatele vastu. eelmise päeva vihm oli unustatud. Päike siras kristallselges taevas. Tõusime vaikselt mäkke ja nautisime ilma ning vaateid. Kusagil paari kildi pärast, peale Key Summitit, kohtasime esimesi meie omi. Kõik ütlesid, et minge edasi, tulevad üliägedad kosed. Panime siis Helega gaasi põhja. Umbes tunni pärast, kui koskedeni jäi ehk mõnesaja meetri ringis, tundsin, et olen end jooksmisega täiesti ära tapnud. Ma olin nii kuradima läbi, et lausa piinlik hakkas Hele ees. Tunne oli selline, et kohe-kohe annan otsad. Hele tundis end siiski oma südame puperdamisest hoolimata õnneks üsna hästi. Ma viskasin end tee äärde sirakile ja ei suutnud enam tõusta. Andsin siis fotoka kallile kaasale ja jäin tee äärde vedelema. Minust jäid need kosed laivis kahjuks nägemata. Hele tõi pildid ära...
 

Auto juurde jõudes kuulsime kallitelt kaaskannatajatelt, et kogu retke kõige hullem jamps olnud eelmise päeva vihmaga, mis lihtsalt kõik asjad täiesti läbi leotas. Ent muidu olid nad kadedaks tegevalt pruunid ning läbielatust õnnelikud.

Sõitsime sealt õhtuks Milford Soundi kämpasse. Õhtut jääb meenutama päris lahe veiniõhtu: Peeter mängis kämpasööklas klaverit ja meie mingi kambaga üritasime piitleid laulda...

Öösel nähti laagri kõrval mingeid kohalikke vihmausse ja kiivisid (kohalikud kanasugused linnud - Uus-Meremaa sümbol)...

• #Lake_Marian

• #Routeburn_Track

• #Milford_Sound

• #ultimatehikes.co.nz/

Milford Sound - Colac Bay

Hommiku esimeses mureks oli lunastada piletid laevasõidule mööda Milford Soundi. Kitsaid pikki lahtesid, mida Norras nt nimetatakse fjordideks, kutsutakse siin soundideks. Ümbritsevatel kaljudel on võimalik ka matku ette võtta, ent rahvas oli Routeburnist hetkel küllastunud ja nii läks loosi laevasõit. Loksusime laintel pea paar tundi. Alustasime praktiliselt kämpa kõrvalt. Sõit kulges kaljude vahel kuni ookeanini ja siis tagasi. Väga-väga ilusad, mustad ja järsud kaljud. Kui ei mõtleks Lõunasaarele võiks arvata, et oled kusagil Norras Lyngeni Alpide jalamil...
 

Pärastlõunal võtsime ette veel teisegi laevasõidu: seekord Te Anaust üle Wakatipu järve glow worm ussikeste koobastesse. Need on sellised pimeduse helendavad haruldase elukad, kes nois looduslikes koobastes elutsevad. Lisaks neile elab kusagil vetesügavuses salapärane värvitu salamander. Asjale lisas põnevust see, et liikusime koobastes paatidega, pimeduses, rääkides sosinal. Pildistamine oli keelatud... Ühel hetkel, kui silmad kottpimedusega harjusid hakkasid pea kohal nägema Linnuteed...

Õhtuks kolistasime rannikule, väikesesse linnakesse nimega Colac Bay. Külake jättis mulje nagu mõnest filmist. Tõeliselt inetud majad nagu kokku klopsitud, suvalistest kättejuhtunud anumatest klopsit' postkastid, laiad tänavad... Õhtu elamuse saime kohalikust baarist. Istusime seal viiekesi koos paari kohaliku pässiga. Keskealine baaridaam ei tseremoonitsenud ja kohtles meid kui vanu olijaid. Õlut serveeriti naljakal kombel. Kui tellisid liitrise kannu, toodi lauale tilaga kann ja väike kõrvaga õlleklaas - kannust sai siis endale lonksu kaupa ette valada. Proovisime mingit rõngamängu mängida: selja taha pidi viskama nööri otsas rünga mingi toika otsa. Peale meie ja kohalike jorhide kümmet ebaõnnestunud katset astus joonele baaridaam ja viskas esimese viskega täislaksu. Seepeale pandi jukeboxi peale Johny Cash. Pässid olid selle peale sildas, jorisesid kaasa ja kuuldes, et meil selle vastu pole midagi, saime 10 punkti lisa. Üks kutt siiski mainis, et neil siin on ilus: nad kõik on kalurid ja enamasti sajab...

"...But rain is nice. Rain is normal! We like it! If you looking for fucking sunshine, go to North."

Mida oligi tarvis tõestada... Tellisime Eeroga veel õlut ja vaagnatäie frititud mereande...

• #Milford_Sound

• #teanau.net.nz/ Glow-worm-caves

• #westernsouthland.co.nz/

• #Colac_Bay

Colac Bay - Dunedin

Tänase päeva oleme kulgenud Colac Bayst Dunedini poole mööda rannikut väisates neemi, kivistunud metsa, merilõvide peesituspaiku, albatrosside ja pingviinide elupaiku, naljakat linna imega Ivercargrill ja Niagaara koske. Viimane muidugi on nali - keegi kohalik huumorimees on pannud peakraavile ette paar kivi ja ülikõvad sildid tee äärde; oleksite pidanud nägema meie nägusid, kui kose juurde jõudsime...
 

Õhtu lõpetasime Dunedinis - linnaga, kus asub Uus-Meremaa üks "vanimatest" vanalinnadest. Tibake õlgu kehitama võtab see nende vanalinn, kus vanimad majad - dateeritakse 1850-tega. Nii ka Dunedinis, kus ägedaim objekt on historitsistlik raudteejaam.

Ahjaa, eestlastele ehk on kõnekam Kaka Point. Neem nagu kaljune neem ikka, kuid nimest rääkides...

• #doc.govt.nz/... new-zealand-sea-lion/

• #southern scenicroute.co... the-catlins

• #new-zealand pictures.co.nz/... southland new-zealand

• #doc.govt.nz/... curio-bay porpoise-bay/

• #new-zealand-pictures... niagara-falls-catlins new-zealand

• #newzealand.com... nugget-point-lighthouse/

• #Kaka_Point

• #dunedinnz.com/

Dunedin-Greymouth

Õhtuks maandusime Greymouthis, ookeani ääres...

• #Moeraki Boulders

• #visitoamaru.co.nz

• #Arthurs_Pass

• #Lake_Brunner

• #westcoast.co.nz/ .../lakes-district/

• #newzealand.com... greymouth/

Greymouth - kämpa kusagil Christchurchi lähedal

Hommikupooliku märksõnaks jäi Reefton - endine kullakaevurite asula, mille tänane ainus funktsioon on olla muuseum-linn. Kui kullapalavik XX saj andi algul läbi sai, siis linn praktiliselt hüljati. Praegu näeb selle tsentrum välja nagu stseen kauboifilmist....

Varajasel õhtupoolikul jõudisme oma tänasesse kämpingusse. Ookean- nüüd siis eilsega võrreldes saare teisel kaldal... Võtsime seda täiega - on ikkagi jaanuar ju!

Õhtu kujunes meeldivaks pannkoogiõhtuks veini jm hea-paremaga. Kerstil õnnestus isegi mingil kujul pannkoogitort serveerida... Ja juttu jätkus poole ööni...

Waimakariri jõeorg
| Üles |

Reefton - Kura Tawhiti
| Üles |

Kura Tawhiti
| Üles |

• #reefton.co.nz/

• #doc.govt.nz/... kura-tawhiti

• #Waimakariri_River

Christchurchis pudenesime mõneks tunniks laiali, et siis hiljem minna Antarktika keskusse, kus pidime järgmise grupiga kokku saama - Kaupol ja Karul seisis roolis ees veel kaks nädalat. Et Christchurchi botaanikaaed ei huvitanud eriti kedagi, siis võtsime selle ette Eeroga kahekesi. Botaanikaaed nagu botaanikaaed ikka oma kollektsioonide ning spetsiifikaga. Võib-olla pisut veider on vaadata meie tavalisi parasvöötme puid, mida esitletakse kui suuri rariteete. Teine veider kogemus oli kanali ääres, millel sõitis veneetsia gondel, päras "päris" gondeljeero. Huvitav oli erinevate osakondade tähistus: näiteks rosaariumile viitas suur mitmemeetrine plastikroos.

Botaanikaaed võttis praktiliselt kogu meie vaba aja. Ühel hetkel lihtsalt võtsime jalad selga ning liikusime Christchurchi kuulsaima maja Christchurchi kiriku poole, ampsates kiiresti ühes nurgapealses kohvikus kiire eine. Tõsijutt, kui ei teaks, et oleme teisel pool maakera, võikas arvata, et jalutame nt Corkis või Salisburys...

Antarktika keskus (tahaks kirjutada ikka Arktikakeskus) oli selle reisi nö viimane "ametlik" punkt. Selline põnev keskmisele koolieale paras interaktiivne muuseum-õppekeskus. Saime kogeda lumetormi (päris lumega -18C), vaadata pingviine (siis seekord päris lähedalt), tutvuda igasuguste vidinatega, mida lõunamandril vaja läheb ellujäämiseks ning tudeerida (kes viitsis) Antarktika elustiku, ajaloo ja uurimise kohta. Tegel't oli päris põnev...

Järgmise Eesti grupiga, kes võttis üle meie autod ja autojuhid ning alustab homsest sama marsruuti pidi Aucklandi poole rändamist, kohtusime paari tunni pärast Arktikakeskuse fuajees. (Tervitused Marele!)... Ja siis - kalli- kalli ja jou-jou meie autojuhtidega ning lennujaama.

• #christchurch.org.nz/

• #Christchurch

• #ChristChurch Cathedral

• #ccc.govt.nz/... christchurch botanic gardens/

• #christchurchnz.com/... international-antarctic centre/

• iceberg.co.nz

Aga ikkagi on ligi 10 tundi siin lennujaamas passida ja see on pikk aeg...

Iseenesest lend Dubaist Istanbuli ei olnudki nii pikk, kuid eks sellele eelnev lend üle ookeani (Emirates küll, kuid siiski) on ära tapnud ning reisiväsimus võtab oma. Seepärast piirdus meie õhtune Istanbuli avastamine paaritunnise jalutuskäiguga kesklinnas. +10 C ja vastik vihmatibutus muidugi ei soosi jalutamist ja tuletab meelde, et Eestis võimutseb südatalv. Seepärast osa rahvast jäi hotelli otse sirakile. Ausalt öeldes oli ka meil päris tõsine võitlus iseendaga, et siiski end linna vedada. Aga see oli ilmselt siiski vaeva väärt - nüüd olen näinud Sinist Mošeed ja Hagia Sofiat ka ööpimeduses...

Üks naljakavõitu episood jääb seda õhtut meenutama. Otsustasime ühest hilisel tunnil avatud poekesest midagi koju kaasa osta. Noorhärra haistis ohvreid ning algas humoorikas parseldamine, ikka stiilis - special price for you. Idalastele muidugi tüüpiline, ent humoorikaks tegi selle see, et kui Hele võttis mistahes maiustustepaki vm letilt, siis kõik oli lisaks ka "genuine special turkish"...isegi Toblerone. Ühel hetkel purskasime kõik, see kutt ise kaasa arvatud, täiega naerma. Võtsime siis õunateed, millest kaks nädalat tagasi suutsin siin vaimustuda, ja paar karbitäit mingisugust baklavaa moodi asja, mis siis tõesti tehti "special price for you" - saime nö kaks ühe hinnaga (no takkajärgi kogemust ja tarkust arvestades kindlasti maksime tegelikult peale, kuid me vähemalt lahkusime tol hetkel õnnelikena).

Nüüd siis põhku. Homme, mitte väga vara, tsekime end Air Balticu peale ja õhtul paneme laagri püsti juba kodus.

Lõunaristi all...

 Eelmine | Üles

No problem
 | Üles |