Tripi
kaart
|
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Uus-Meremaa 18.01.2008 - 8.02.2008
Alustatud märtsis 2008,
lõpetatud augustis 2015
Franz Josephi liustik
Peale 2007.a. igati õnnestunud
Islandi džiibitrippi Puhhiga ei
tekkinud kordagi isegi küsimust, kuidas vastata kutsele Uus-Meremaale
minna või mitte, eriti kui reisi Päälikuks pidi olema Urmas Hiltunen.
Seepärast tabasin end äkki innustunult telefonis jah-sõnu lausumas
mõtlemata igasugustele stressitekitavatele asjaoludele nagu
käibevahendite reserv, puhkuse saamine jne.
Ent Issanda teed on meie jaoks arusaamatud. Niisiis võtsin vastu ühel
päeval telefoni ja kuulsin, et Urmas on siit ilmast lahkunud... Kord
hindasime kolleegiga kõva tuule ajal puid Riidaja pargis ning üsna meie
kõrvale maha prantsatas paukudes võimas saarepuu... Tunne, mis uudist
kuuldes tekkis, oli võrreldav tundega, mis haaras, kui puuoksad
maapinnal raginal purunesid. Mõistetamatu ning ehmatav.
Minu jaoks oli Islandi reis
ainus Urmasega koos, kuid selle tripi fiiling on jätnud kustumatu mulje.
Ja seda paljuski tänu Urmase mõnusalt karusele stiilile matka vedamises.
Et oli alguses teadmata, kes ohjad võtab ja mis kombel üldse asjast asja
saab, siis seepärast kaalusin mitmeid kordi Meremaale minekust
äraütlemist, aga sõna oli siiski öeldud ja tahtmine minna ja näha sai
iga kord võitu.
Ja nii siis saigi seal käidud...
Alljärgnevalt olen siia lisanud mõned pildid reisust - mitte päris
kronoloogilises järjekorras, vaid pisut nii ja naa, mõnest asjast
rohkem, mõnest vähem ja mõnest üldse mitte - vastavalt tundele.
Selgituseks panin juurde viiteid netti. Arvatavasti lisan piltidele
kunagi ka mõned kommentaarid... (...nüüd said lisatud - 2015. a.
märkus). Google kaardile olen kandnud kohad, kus käisime ja mis allpool
piltidel kajastuvad.
Niisiis...
Fotod Sulev Nurme, Hele Nurme
Lambaekspress
| Üles |
|
| Üles |
|
Riia - Istanbul
Järgmine |
Proloog |
Üles
RIX Lidosta
| Üles |
Istanbul
| Üles |
Hagia Sofia
| Üles |
Sinine Mošee
| Üles |
|
Dubai lennujaam
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Star Treki telgitagustes
| Üles |
|
Sidney lennujaam
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Sidney
lennujaam oli nagu lennujaam muiste. Ainus vahe seisis selles, et kui
olime oma pagasi kätte saanud, ilmus kusagilt tädi kutsuga ning hakkas
kotte kontrollima. Tulemus oli see, et kõik kaasa võetud suitsuvorstid
jm konfiskeeriti ning läksid äraviskamisele. Osa Eero kotist leitud
vorstist söödeti kohapeal koerale...
Ootamine
| Üles |
|
Emirates Airlines
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Emirates
on tase omaette. Päriselt. Ainus asi, mis senini kripeldab, on see, et
mingi hulluse ajel panin endale kirja mingi erimenüü. Seepärast siis
juhtuski nii, et kui teised sõid head-paremat, järasin mina kikerherne
pastat...
Pisuke hommikusöök
|
Üles |
|
UUS MEREMAA! Esimene laager
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Järsku
olimegi mingil x hetkel pärastlõunasel ajal Uus-Meremaal. Aucklandi
lennujaamas puistati veelkord kõiki ja kõike, muuseas ka matkasaapaid
ning telke, et olla kindlad nende "steriilsuses" ja siis astusime
lennujaama konditsioneeritud õhust välja... Pilvealune + 35, niiske
hapnikuta õhk... Olles pooleteisepäevasest lennukis loksumisest niigi
üsna küps, tappis aurutav kliima hoobilt igasuguse entusiasmi. Mingi
lootus oli rendikatel, ent kui need olime kätte saanud, selgus, et tegu
on üsna pornolt ringi ehitatud kaubikutega, millel loomulikult puudub
kont ja lahti käivad vaid eesuste aknad...
Põgenesime Aucklandist põhja poole. Otsisime mingi toidupoe, et
muretseda esimesteks söömisteks provianti. Poes selgus, et valik on neil
hoopis midagi muud meie harjumuspärasest...
Õhtuks
maandusime kusagil kämpas Te Arai lähistel ja vähemalt ma (aga kuulda
oli hädaldamist veel nii siit kui sealt) veetsin kleepuvas ööõhus üsna
koleda öö.
Veiko
|
Üles |
Esimene laager
|
Üles |
|
Te Arai Point- Auckland
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ausalt öeldes hommik tegi
murelikuks, sest öö oli mööda läinud üsna niiskes kuumuses aeglaselt
küpsedes ning hommikune kliima küll laskis elada, ent mingit meeldivust
selles ei olnud. Uus-Meremaa pidi ju olema maailma meeldivaima kliimaga
maa pagan võtaks! Kuidagi panime kodinad kokku ning surusime endid
kaubikutesse. Elu on seiklus!... Kui takkajärgi tark olla, siis see
moment oligi kõige hullem. Edasi läks jahedamaks, troopiline tsüklon
kaugenes ning eesmärgipäraselt said kasutatud mingil hetkel kõik kaasa
võetud joped. Muidugi - ka esimene supelus Lõunameres Te Arais oli
kaugelt enam kui lihtsalt värskendav...
Esimese "täispäeva" põhieesmärkideks oli lõunasaare põhjaosa, seejuures
peaasjalikult kaurimetsad ja kaurimetsa matkarada Waipouas, kuid kuna
laagris oli selgunud kurb tõsiasi, et lennureis üle poole maakera oli
mõne reisiseltsilise magamiskoti õnneks võtnud, siis otsustati õhtuks
või järgmiseks hommikuks hiljemalt Aucklandi soppamiseks tagasi minna.
Kauripuude - Te Matua Ngahere -
mets oli mu elu esimene vihmamets. Kuigi jah, Uus-Meremaa põhjasaare
metsad ei olevat kindlasti päris džunglid, kuid - minu jaoks siiski.
Puud puudeks - no on jah suured - muuseumi juures oli eksponeeritud
hiigelpirakaid kände..., ent uskumatute gabariitidega olid ka
kõikvõimalikud muud taimed, eriti julmade mõõtmetega jäid silma
igasugused sõnajalad. Kaugelt jätab see mets sellise sametise mulje
mäenõlvadel, kuid sees olles on paras võserik... Teine asi, mis silma
jäi, oli muidugi metsa matkarada, õigemini selle kvaliteet: lai
ristlaudadega laudtee, tallamisõrnemates kohtades reelinguga piiratud
ning libisemise vastu kummivõrguga kaetud.
Aucklandi õhtul enam ei jõudnud
- hoopis laagrisse jäime mingis kämpingus - nime kirja ei pannud ja ega
meeles kah enam pole...
I laager. Hommik...
|
Üles |
Te Arai Point
|
Üles |
Waipoua Kauri muuseum
|
Üles |
Waipoua Forest.
Kauripuude metsa matkarada
|
Üles |
Tane Mahuta -
metsaisa. Suurim kauripuu Waipouas
|
Üles |
|
Auckland-Rotorua
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikul
ärkasime partide järelejätmatu lärmi peale - nood paterdasid telkide
vahel ja lihtsalt lärmasid. Kämpa oli tihedalt täis, kujutan ette,
kuidas see lärm rahvale pinda käis. Väga positiivne oli see, et taevas
ei ole enam eilsega võrreldes nii kohutavalt sompus ja ilmselt siis
sellest tulenevalt oli ka hommikune kliima hoopis talutavam.
Esimene
mure oli niisiis Auckland, vbl kesklinn ning kindlasti mõni suurem
kaubanduskeskus, kust leida Eerole magamiskott. Oma varustusele mõeldes
hakkasin unistama tagavarapaarist shortsidest, sest mingi hulluse ajel
olime pagasi täis pannud sooje riideid. Ka teistel oli kindlasti vaja
igasuguseid vajalikke vidinaid, mis reisielu mugavamaks, ilusamaks või
harjumuspärasemaks teevad.
Linn on uus ja igav, kandiline.
Nagu mõnes ameerika filmis, kuigi kaugelt siluett kuulsa teletorniga on
päris muljetavaldav. Ega saa siin loomulikult suud väga täis võtta, sest
paaritunnisest väisamisest ju enamus kulus mingis megapoes šoppamisele.
Gulinaarsetest elamustest peaks nimetama sushit - ostsime mõned tükid
ja... noh ma ei tea mida ma enne olin ette kujutanud, kuid mitte sellist
asja. Kui rohkem süüa, siis võiks maitseda (2015. a kommentaar: maitseb
küll ja kuidas veel!). No ja sain kenad laigulised luukerepeadega
püksid.
Lõunapaiku tõmbasime oma
kaubikutega linnast tuld sihtkohaks Hobbiton, õigemini
muinasjutumaastik, mida tuuniti Sõrmuste Isanda filmimiseks. Paar
tunnikest sõitu ja iga kilomeetriga läks ilm ilusamaks ning kliima
mõnusamaks. Rahvas võttis lausa laulugi üles... Teede ääres õitsevad
mingid siniste õitega suured taimed ja puud, millel on punased õied.
Tegime teepeal ühe peatuse mingis teeäärses kohas. Ostsin mingi ägeda
piruka: justkui taignakauss, millel taignast kaas peal ja sees on
lihasoust - keele viis alla. Kui siin muu söögi kohta nagu midagi arvata
ei oska, siis see igatahes on alustuseks hea leid. Muuseas - ma ei tea,
kus nad lihakonserve müüvad või kas nad müüvad neid üldse, kuid seni
pole neid toidupoodidest leitud. Sellega näikse olevat Veikol ja Ainikal
pea pulki täis, sest kämpades on õhtu- ja hommikusöögid ju ühised ning
nemad on kutsutud ja seatud sel reisil seda poolt korraldama. Kui
korraldamisest juttu juba oli, siis tuleb öelda, et Veiko on siis sellel
reisil chief, teised tähtsamad ninad on kaks juhti - juba Islandilt
tuttav Karu ja meie bussi sohver Kaupo. Sõiduriistadeks on kaks Ford
Transitit - põhimõtteliselt täielikud kaubikud, ainult mingite
sissetopitud x-istmetega... isegi polstrit pole taga, kliimast, isegi
elementaarsest vendist rääkimata. Kui hakkasime tulema, siis Jarmo -
Puhhi hing - ütles, et kastus ka midagi Defenderite laadset Meremaalegi
orgunnida, kuid need oles saanud sigahullu hinnaga - seega siis seekord
ei mingit arvestatavat offroadi... Tjah ja kus seda saakski, vähemalt
seni aknast välja vaadates on ümberringi pilt nagu Inglismaal...
Hobbiton
oli kohale jõudes meie meelehärmiks suletud ja nagu siin kohapeal
tundub, ega vist midagi väga erilist polekski näinud. Maastik muidugi
oli nagu dejavu Toskaanast - mustad paplid, madalad künkad,
alleed. Ainus, mis pilti muudab on see, et ei ole siin-seal
punasekatuselisi külakesi ning kirikuid, samuti kolab ringi meeletul
hulgal lambaid, mida sellisel kujul päris Toskaanas ei näe. Tundub, et
see ei olegi nali, et Uus-Meremaal on lambaid 4 x rohkem kui inimesi.
Hobbitoni parklas seisis graffitiga kaetud reisibuss - pisike 7-9
kohaline jaapanlane. Neid on teedel näha päris rohkesti. Neid saab osta
või rentida ja siis tšillida läbi maa nagu on levinud komme suure naabri
juures - Austraalias. Igaltahes näevad need päris edevad välja.
Mingil
hetkel saabusime Rotoruasse - sihtkohaks Te Puia maoori kultuurikeskus
ja nö maoori küla ja järgmiseks hommikuks nö desserdiks ka samas kõrval
asuv Arikikapakapa (Whakarewarewa)
kaitseala igasuguste termaal-imedega. Kuigi jah, meie päris kaitsealale
ei pidanudki minema, sest maooriküla piirava 200 aastase nn tawapuu
metsa taga/sees asub oma kuumaveeallikatega põrguauk.
Kui autod olime paika saanud,
siis selgus, et nüüd ootab ees tõsine turistiprogramm maoori stiilis ja
vaimus, mis pidi päädima loojangul korraliku maoori õhtusöögiga.
Igatahes loeti enne algust sõnad peale, et järgneva tsirkuse ajal ei
tohi naerda ja teabmis veel teha. Ma ei hakka siinkohal pikalt kogu
läbielatud programmi kirjeldama. Ühesõnaga - eelnevalt bookitud
turistidehordile peeti maha maoori tervitustseremoonia, mille tipuks
muidugi sõdalase hirmutustants röökimise ja keelenäitamisega - no katsu
sellepeale väga tõsiseks jääda. Seepeale mängiti tunnijagu valge inimese
kõrva jaoks tuunitud muusikat ja tehti tantsu - kaunis havai kitarr ja
ilus maoori- ja inglisekeelne laul: kommerts küll, kuid siiski ilus.
Pärast said kõik soovijad ka ise tantsu õppida, mehed keelt näidata ja
naised nööri otsa seotud karvapalle viibutada. Ja siis tuli õhtusöök -
päris ok ja mitte liiga eksootiline koos hea veiniga. Eriliseks tegi
tegelikult söögi see, et see on valmistatud kohapeal maast tuleva
termaalvee kuumuses.
Hämaruses muutus naabruskonna
termaalallikate väli nõiduslikuks, sest mitmevärviline altvalgustus tõi
esile kõik Hephaistose katla taevasse kerkivad aurud.
II laager. Hommik
|
Üles |
Auckland
|
Üles |
...Must asfalt maanteel sulas ja kõrbes maa, ja silmapiiril virvendas
õhk.
Ma seisin päikselõõsas, kurk kuivamas ja hinges piinav rändamiskihk...
|
Üles |
Hobbiton
|
Üles |
Reisibussid
|
Üles |
Rotorua. Te Puia
keskus
|
Üles |
Maoori tervitus.
|
Üles |
Harjutusi iseseisvaks
eluks
|
Üles |
Hephaistose ääsi
suits
|
Üles |
|
Rotorua-Tongariro
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Öö möödus juba väga mõnusalt -
esiteks oli temperatuur ok ja vist ka öö-päeva sassiminekust tingit'
vaevused hakkasid selja taha jääma. Et kämpisime samas maoori
kommertsküla tagahoovis, siis hommikuseks tervituseks väisasime küla.
Pigem siis tegelikult vabaõhumuuseumi. Ausalt öeldes mingit erilist
muljet see ei jätnud va ehk piroogid ja elavad käsitöölised omi asju
asjatamas. Küll olid ilusaks sissejuhatuseks selle päeva tegemistele
Uus-Meremaa geisrid, mis küll nii uhket vaatepilti ei pakkunud, kui
nende suguvennad Islandil, ent siiski. Jalutasime auravate vete ja
mulksuvate mudaallikate ning nende poolt kujundatud vikerkaarevärviliste
pehmeservaliste kaljurüngaste vahel oma paar tundi.
Ja siis - edasi lõunasse - siin
tähendab see siis seda, et liigume üha rohkem jahedamate alade poole.
Peale tunnist sõitu jõudsime Wai-O-Tapu rahvusparki, mille märksõnaks on
keevad järved ning ... nomaeitea - väävlijoad? Alustasime oma pisukest
matka taas eeskujulikult korras matkarajal põrgu eeskoda meenutavas
maastikus. 100 kraadised järved, hallid kuumad mudakraatrid, rohelised,
punased ja helesinised "keemiajärved" ning väävlikaskaadid. Õhus hõljub
keemiaklassist tuttav lõhn... Selles hullumeelses maastikus matkates
tundus järsku koorik jalgade all ikka päris õhuke... mõnes kohas
piisanuks vaid üle poordi hüppamisest, et kiiresti puljongiks muutuda.
Müstiline seejuures on see, et on olemas mingid vetikad, mis selle kuuma
veega hakkama saavad ja suudavad selles ilusasti elada...
Teel
Kuukraatrite - Craters of the Moon - poole jäi teele Huka Falls - kitsas
mõnesajameetrine mässavaveeline kanjon, mis lõpeb madala võimsa joaga.
Tegu on loodusliku kanaliga, millele mingil hetkel vist ehitati või
taheti ehitada hüdroelektrijaam. Praegu saab seal harrastada raftingut.
Kui neid laineharju vaatasin, siis küll tahtmist ei tekkinud kummipaati
ronida.
Kuukraatrite maastik iseenesest
oma pinnavormides on päikeseloojangus dramaatiline, kuid oli siiski
võrreldamatu lõunase Wai-O-Tapuga: mõned aurupilved ja hallid,
metsastesse nõlvadesse lõikuvad sügavad kraatrid, mille mastaape
tegelikult ei hooma. Taupo järve taustal punnitavad siin-seal
hiiglaslike koonustena mõned vulkaanibeebid, mis mingil hetkel
purtsatavad taevasse tonnide viisi hõõguvat sodi... Sulnis
loojangupunases roosatavaid metsi vaadates on väga raske ette kujutada,
et mingil hetkel võib siin üsna ebamugav paik olla...
Tänane laagriõhtu oli isegi
pisut jahe - fliisid olid teretulnud. Grilliti ja avati veine. Homseks
on plaanitud Tongariro vulkaani otsa minek. MIs see täpsemalt endast
kujutab, ei tea. Rada pidi olema ca 17 km. Eks homme näis, Veikolt
igatahes mingeid erikorraldusi ei ole.
Tuttu
nüüd.
III laager
|
Üles |
Whakarewarewa maoori küla
ja...
|
Üles |
...ja kuumaveeallikad
|
Üles |
Wai-O-Tapu termaalmaastik
|
Üles |
Huka Falls
|
Üles |
Craters of the Moon
|
Üles |
Taupo järv
|
Üles |
Taas laagris
|
Üles |
|
Tongariro Crossing Track
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Uhh... Päris põnev! Õhtusöök
kämpas on läbi - muuseas suurepärased keedukartulid ja sinna juurde
serveeritud muu kraam! - ning mul on tunne, et meie daamid valmistavad
ette programmi, kuidas Veikot aeglaselt vardasse ajada või muul viisil
ülimalt piinarikkalt ära kustutada. Ma ei teagi, kust alustada. Ilmselt
sellest, et vähemalt minul on küll ilgelt sitt vorm (ma ei mõtle oma
ISC-i matkavarustust) lambist mäe otsa ronimiseks ja ka vähe kogemusi.
Takkajärgi targutades muidugi on Tongariro Track selline rada, mille
saab läbi jalutada ilma surema vaevata - meie autojuhid tõestasid seda
muuseas täna väga elavalt: panid meid hommikul raja algusesse maha,
viisid siis bussid raja lõppu, jooksid siis sealtpoolt mäest üles ja
teisele poole peaaegu alla ning siis riburadapidi tagasi ka. Karu
muuseas plätadega. Nojah... Miks plikad hetkel Veiko peale verised on on
see, et pisuke teavitustöö enne rajale minekut olnuks ülivajalik. 17 km
jalutuskäiku Eestis on üks asi ja mägedes midagi muud. Meil Helega oli
varasemast kogemusest oidu kaasa võtta vett ja sokolaadi, kuid ka meie
hindasime end üle ja kaasavõetavat veetagavara alla. Kersti ja veel
mõned siin aga panid teele absoluutselt ilma millegita. Ja neil oli üsna
põnev... Teadnuks nad pisut ette - olnuks esiteke emotsioon ja teiseks
ka raja füüsiline läbimine hoopis meeldivam.
Raja algus oli suht lauge, kuid
siis lõppes tasandik ja tuli hakata üsna järsku tõusma. Esimene tõus ei
olnud väga hull, ent peale kaldeera läbimist läks hoopis põnevamaks.
Kamp lagunes vastavalt käigukiirustele laiali ja osa inimesi jäi maha,
osa kadus silmapiiri taha. MIngil hetkel olime siiski Helega õõvastava
punase-mustakirju kaatri veerel ja üksteisele otsa vaadates küsisime kui
ühest suust - kas me oleme mingid lollid või? See hädaldamine tuli
muidugi meie hädisest konditsioonist. Mingid hetked olid ikka üsna
vastikud - toss oli täiega väljas. Ent üleval me olime ja lubasime seal
siis endale šokolaadi ja pähkleid. Tõmbasime hinge ning läks paremaks.
Ent vesi oli otsakorral - kaasa võetud poolik liitrine pudel oli tühjaks
saamas, samas olime oma retkega vähem kui poole peal. Mingil hetkel
leidsime tee äärest veepudeli, mille keegi oli maha pillanud - veemure
oli sellega lahendatud. Kõige raskem hetk oligi ilmselt üles jõudes,
sest üleval, kolades kraatrite ja ebamaiselt sinise veega järvekeste
(need polnud muud, kui vett täis kraatrid), vahel pikkamisi taastus
entusiasm ning laskumine läks üsna rõõmsalt. Kui see poos ära unustada,
siis mäe otsas oli uskumatult lahe - äärmiselt maalilised ja samas
õudsad vaated, mis tõustes-laskudes mõnusalt vaheldusid, siduvaks
motiiviks must tuhk ja klibu... Pean aga ausalt tunnistama, et kergelt
suitsevad kraatriaugud ei ole päris need asjad, mis oleks lõpuni
visuaalselt nauditavad. Mingi alateadlik hirm, mida toidavad kuratlikud
mustad, punase servalised sakilised kraatrimaastikud, kadus alles siis,
kui laskudes kadusime rohelise võsa vahele kivide vahel heliseva
pisikese ojakese kaldal.
Kui alla
jõudsime, siis bussi kõrval rahvast järgi oodates selgus, et nii
mõnelegi oli veepuudus ja ka energiapuudus üsna koleda mälestuse jätnud
ja see olnuks välditav, kui matkajuht hommikul oleks kasvõi pisutki
iitsatanud, et - halloo, ärge minge mäkke nagu peata kanad...
Ma ei
oska nagu ainult ja üheselt Veikot süüdistada ja tegelt nagu vaataks ka
ise peeglisse, kuid tüdrukud ja ka mõned poisid on hämmeldunud ja osad
ka üsna kurjad ja õhtu on kulgenud seepärast üsna pingeliselt. Eks
hommik näitab. EI tahaks täna igatahes Veiko-Ainika nahas olla. Homme
siis suund Wellingtoni poole.
Tongariro Track
|
Üles |
Finiš
|
Üles |
Kämpa
|
Üles |
|
Tongariro-Wellington
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tänane hommikusöök möödus pisut
jahedamas "psühhokliimas", kui tuleb tunnistada, et kõik on täiskasvanud
inimesed ja mingit erilist ussitamist, nagu ma pisut kartsin, ei olnud,
ega pole ka päeva jooksul väga täheldanud. Tegelikult on kogu päev olnud
täitsa tšill. Keerasime hommikul soojas päikesepaistes Transitite ninad
Wellingtoni suunale. Väga suuri ettevõtmisi plaanis nagu polnudki. Väike
suplus Whanganuis, jaapani saun kusagil vahepeal ning konti mittemurdev
matk vihmametsas Kaitoke rahvuspargis võtsid parajalt niipalju aega, et
jõuda Wellingtoni varajasel pärastlõunal. Jaapani saun muidugi töötab
kohaliku termaalvee peal. Muidu on ju kõik tore, ent termaalveeallikates
elab mingi parasiit, mis satub organismi läbi kehaavade, tüüpiliselt
läbi kõrvade, nina ja suu. Seepärast oli nois basseinides sulistamine
muidu mõnus, kuid satikale mõeldes siiski ei saanud end lõdvaks lasta
nagu ühes saunas võiks.
Wellington... Õhtul kobime siit
praamile, et hommikul juba Lõunasaarel edasi loksuda. Seega tänane
öömaja on mõneks tunniks kusagil laevapõrandal. Kaitokega seoses tuleb
taas mäända kohalike matkaradade ülikorralikku ettevalmistust:
ratastoolilaiused korralikud reelingutega laudteed, mis libisemise vastu
on kaetud kummivõrguga, rajatähised, korduv kasutatavad infovoldikud...
Midagi ei ole jäetud kahesilmavahele. Ja muidugi tundub, et ka kasutajad
(või siis enamus nendest) ei ole barbarid, kes selle asja ära lagastaks.
Wellington. Pealinn... Kuidagi mõnusalt rahulik, madal, moodne, aga
samas ka kuidagi "puine", st puust tehtud ja inimsõbralik. Jõlkusime osa
rahvaga esialgu siin-seal tänavatel Lambtoni lahe äärsetel tänavatel,
kuni minu pisikesel utsitamisel võtsime nõuks kesk linna pisukese künka
otsas asuv botaanikaaed läbi vaadata. Botaanikaaeda saamiseks tuli enne
ette võtta seiklusrikas õhusõit köisraudteega: kallis ja ebavajalik,
kuid siiski...
Botaanikaed nagu ikka: sildid, kõik teed ja peenrad hästi korras. Ent
kõik päikeseloojangus! Ja millised vaated linnale ja merele!. Hunnitu
rosaarium! Esimesed veerand tundi pidasid isegi Kaupo ja Karu vastu,
kuid viimase veerandtunniks oli meie seltskond jäänud minuga koos vaid
kaheliikmeliseks.
Ahjaa.
Wellingtoni jääb kindlasti meenutama üks resto merekaldal. Siin riigis
on kõva fastfoodi kultuur alustades tavalisest burksist ja
lõpetades fish'n chipsiga. Viimast saab igalt poolt ja maitseb
see nagu Vanal Heal Inglismaal. Ma pole muidugi kindel, kas friikate
kõrvale see kala siin ka tursk on, kuid üldjuhul maitseb hästi. Lisaks
on siin mingi kohalik pirukas, mida täidetakse lihakastmega - vist
mainisin seda ka kusagil eespool - ka seda saab osta paljudest
kohtadest, kasvõi pensukatest. Muidugi me oleme suuresti laagrisöögi
peal ja kohalikku sööki peale juhusliku rämpsu väga lõunati polegi kätte
saanud, seetõttu ahvatlus päris suppi või praadi süüa oli väga suur.
Telliti seda ja teist, kuid enamus mehi võttis ikkagi mingi
lihakäntsaka. Üllatus oli suur, kui serveerimisel selgus, et peale pasta
bolognese, mis nägi taldrikul välja üsna tavapärane, toodi muud söögid
puha hamburgeri kujul: kas saia, mille vahel liha, kaste ja aedviljad.
Friikad serveeriti eraldi. Ei saa salata, et liha oli hea, ent see
burksifetiš võttis küll õlgu kehitama.
Viimased
paar tundi veetsime enne laevale minekut hämarduvas linnas. Täna, oh
juba tegel't eile, oli laupäeva õhtu. Linn oli noori inimesi täis
(sealhulgas ka üllatuslikult arvukalt üsna priskevõitu naisterahvaid,
kelle napp riietus nende võludele küll kuidagi midagi ei lisanud),
autodes käis tümakas, kõikvõimalike klubide ja kõrtsude ees käis kibe
elu... Lausa kahju oli kibekiiremal peohetkel (me ise kahjuks ei saanud
väga hoogu minna) mööda Waterloo Quai'd sadamasse kobida.
Ok. Aga
nüüd magamiskott kuhugi pimedasse nurka maha - laev on vist nelja tunni
pärast vms juba Pictonis - see on siis Lõunasaarel.
Whanganui
|
Üles |
Kaitoke rahvuspark.
Upper Hutt River. Taas vihmametsas
|
Üles |
Wellington
|
Üles |
Wellingtoni
botaanikaaed
|
Üles |
|
Esimene päev Lõunasaarel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ärkamine
laevas tuli varem oodatust. Kell polnud veel kuuski, kui juba Pictoni
unistena selja taha jätsime. Olen aru saanud, et meie reisi üks
highlighte on Routeburn Track, see on nüüd siin saarel, kuid sinna
jõudmiseks kulub veel paar päeva. Inimestel on ka pisut erinev
arusaamine, mida võiks vahepeal teha, niisiis toimus hommikul ja ka paar
korda päeva jooksul pisikesi arupidamisi, mida vaadata võiks. Jänes on
agiteerinud muuhulgas kindlasti mõnd veinimõisa vaatama minna - mulle
see mõte meeldib, kuid täna me siiski ühenigi neist veel ei jõudnud
(ehkki oleme Marlborough piirkonnas, mis on üks Uus-Meremaa olulisemaid
veinipiirkondi).
Hoopis
tsirkust on täna saanud. Peale põgusat kohtumist kauguses Maruia joaga
sattusime kuidagi nagu poolkogemata Buller Gorge - Bulleri jõekanjon -
äärde, millel asub Uus-Meremaa pikim rippsild. Rippsild maalilise
kaljuse jõesängi kohal oli muljetavaldav, kuid põhimõtteliselt olime
midagi sellist ka juba lühemal kujul Kaitokes näinud. Sillaga
paralleelselt ripnesid ent mõned trossid ja selgus peatselt, et kel
himu, saab neid pidi sõita a: katapuldilaadse jurakaga, mille
põhimõtteks on paar tooli, mis mingi rippsüsteemiga trossepidi liiguvad;
b: selga pannakse traksid ja konks ning saadetakse lihtsalt piki trossi
minema. Nii mitmedki kasutasid esimest võimalust, Eero ei saanud aga
jätta ja liugles üle jõe rihmapidi konksu otsas. Õudne oli seda isegi
vaadata. Oma häbiks pean tunnistama, et mitte kordagi ei tekkinud isu
end lasta siduda ühe ega teise riistapuu külge.
Päeva
teise jalutuse võtsime ette Cape Foulwindil, kus kuulu järgi olla
merilõvide koloonia. Ilm ning rannik olid lihtsalt elunautimiseks,
merilõvisid tõsi näidati vaid kauguses läbi üsna suure suumi. Ka teine
tänane eredam peatus seostub merega - Punakaiki - Pancake Cliffs. Nagu
nimigi ütleb, peab olema siin midagi pistmist pannkookidega. Kui
pankoogikohvik (100% turistikas) välja arvata, siis mul endal nagu otse
pannkookidega need kihilised kaljud ei
seostunudki, pigem nagu iidsete
varemetega, mis ammu on kaotanud kõik viited oma funktsioonile või
algsele näole. Sellest hoolimata võlus see justkui hiigelussidest
läbiuuristatud sakiline-sopiline pankrannik pea tunniks. Noh - ja
muidugi siis üks pannkook, kui juba Pannkoogikaljude juures olla.
Pärastlõuna kulges mööda serpentiine vaheldumisi rannikul ja vahepea ka
pisut kaugemal mägdes-jõeorgudes. Lahedad on siin sillad: lihtsad
metallsõrestikud, mis sageli on samal ajal mõeldud nii rongidele kui
autodele: kui rong tuleb on sel lihtsalt eesõigus. Mõistlik igaljuhul.
Hokititka
kämpa - see kus me siis täna õhtul oleme - on nagu need kämpad siin
senini kõik on olnud: ei midagi erilist, kuid kõik vajalik olemas, kuid
siin on meri (ookean) kohe külje all, saab ehk veel tänagi jala sisse
pista.
Kuhu minna, mida teha...
|
Üles |
Maruia Falls
|
Üles |
Buller Gorge
Swingbridge
|
Üles |
Buller Gorge Flying
Fox. Eero kord...
|
Üles |
Cape Foulwind ja tema
hülged
|
Üles |
Punakaiki - Pancake
Cliffs
|
Üles |
Pancake Cliffs
pancackes
|
Üles |
Hokititkasse..
|
Üles |
Hokititka - laager
|
Üles |
|
Liustikud
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Täna
laagerdame vist kohas nimega Boundary Creek, suure, halli ja pisut
tormise mägedega palistatud järve kaldal. See on esimene nö ilma rahata
telkimisplats, midagi nagu RMK kohtade moodi. Kokanaat hakkas mingit
õhtusööki tegema, naesed läksid kuhugi jalutama.
Tänane
päev on kulgenud liustike tähe all. Nüüd ma olen neid siis näinud: Foxi
ja Franz Josephi liustik. Mõlemal juhul sai peale pooletunnist matkamist
ümmargustel kividel (vesi on jõeoru põhjas need aja jooksul poleerinud)
peaaegu liustikukeele alla välja, sinna, kus liustik lõpeb ja algab
jõgi. Kuigi jõed on suhteliselt madalad ja kärestikulised tekitades
tahtmise kuni jääni välja minna, peaks panema ülalt alla prantsatavad
mitmetonnised jäälahmakad ja suured kivitükid küll ka kõige
hulljulgematele aru pähe. Paraku olevat siin nii mõnigi häda või otsa
lausa saanud, kes oma nina vales kohas ja liiga kaugele on pistnud.
Nüüdki - Foxi liustikul oli mingi seltskond redelite ja köitega, kes
kõõlus otse keele juures. Aga see selleks. Liustik on üks "ilus asi":).
Taas uskumatu loodusime, mis need maalilised maastikud enda ümber on
vorminud.
Ent kui
tagasi hommiku juurde tulla, siis paar tunnikest möödus Hokititkas. Nagu
kauboifilmilinn: ülilaiad tänavad, puidust ilmetud hooned kahel pool,
mitte ühtegi inimest... Ostsin endale hetkeemotsiooni ajel mingist
poekesest Austraalia stiilis kaabu... No - ja muidugi kohvi,
raguutäidisega pirukat ja kooki kohvikust...
Liustikele kulus tegelikult suur osa tänasest päevast. Õhtutunnid
möödusid algul rannikumägedes, kusagilt keerasime aga sisemaale ning
võtsime suuna homse põhieesmärgi - Mount Cooki peale. Ahjaa, tegime
väikse peatuse Arnott Pointis (kuna see jäi lihtsalt tee peale), Haasi
jõe ääres Haast Passi kõrval, kust avanes rannikule imeilus vaade. Koht
iseenesest nagu koht rannikuteel ikka, kuid vist oli nii, et seal olevat
ühendatud 1950-tel kaks maanteed, mille tulemusel loodis lõpuks
Lõunasaart läbiv autotee (vms).
Juba
Arnott Pointis hakkas tibutama ja tegelikult vahelduva eduga tibutab
siiani - loodetavasti see siiski hommikuks lakkab.
Hokititka
|
Üles |
Franz Josephi liustik
|
Üles |
Foxi liustik
|
Üles |
Arnott point
|
Üles |
Boundary Creek -
laager
|
Üles |
|
Boundary Creek - Mt
Cook - Queenstown- Glenorchy
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommik tervitas hoopis ereda
päikesega...
Hommikusöögi ajal levis jutt, et täna minek Uus-Meremaa kõrgeima mäe -
Mt Cooki juurde. Algul ma sain aru, et kohe otsa ja lõin kartma, kuid
peatselt selgus, et ikka vist päris mitte, kuigi ilma matkamata seal ei
jää. Esimene tänane peatus ent tehti Omaramas.
...See
oli kummaline paik. Savikaljud. Kaljudeks nagu palju nimetada: suur
hunnik savi, mida vesi siis oma äranägemise järgi ümber kujundab. Ent
maalilised. Ja jalutamiseks kole savi-tolmused, mõnes kohas ka
savi-lögased. Tuiasime pisut aega edasi-tagasi sälkorgudes, aga ega
sellest suuremat matka välja ei tulnudki. Päike lõõskas, tsillisime
pisut niisama, tüdrukud võtsid päikest...
Teine
peatus. Pukaki järv. Vist oleksime muidu peatumata edasi sõitnud, kui
selle järve ebareaalne värvus poleks paelunud. Aga ega muud sellest nagu
ei oskagi öelda. Siin Uus-Meremaal on kõik nii ilus (va arvatud külad ja
linnad), et nagu kerge resistentsus hakkab juba tekkima.
Lõunapaiku maandusime Mt Cooki
all rahvuspargi keskuses. Mt Cook nimetati James Cooki auks, maoori
keelne nimi on sel hoopis Aoraki. Siin oli valikuid mitu: minna turnima
mägimatkarajale või Hookers Valley jõeorgu. Me siis Mati ja Helega
proovisime algul ühte ning lõpetasime teises. Ilm oli jumalik - soe,
päike, ent mitte palav.... ja loodus ka. Selline mägine nagu mägedes,
kuid kuidagi kuiv, kaetud laiguti selliste madalate põõsatihnikute ja
jändrike puudega - absoluutselt mitte ükski liik neist ei kõnetanud.
Pärastlõunal keerasime bussiotsad tagasi ida poole, et jõuda õhtuks
Glenorchy-sse - see oli kämpakoht, kust järgmisel päeval pidime asuma
Routeburn Tracki 3 päevasele jalgsimatkale. Teel ent juhtus kaks sündmus
- neist esimene oli plaanimata ja teine plaanitud. Plaanimata peatused
tehti kahes kohalikus veinimõisas umbes poolel teel Mt Coocki ja
Queenstowni vahel. Initsiatiiv tuli ilmselt Jänseselt ja Kullilt :)...
Degusteerisime ja ostsime kaasa. Selgus, et siinkandis on viinamarjade
kasvatamiseks väga hea vulkaaniline pinnas (noh ilmselt võiks seda kogu
Uus-Meremaa kohta öelda) ja sobiv kliima, kuigi talviti võib olla
vahete-vahel liiga külm, mõnisada kilti Põhjasaare poole olevat kliima
poolest pisut lihtsam (Marblborough kant). Kui siin talvel liiiga
külmaks läheb, siis "pumbatakse" harva helikopteritega õhku ringi, et
külm õhk maapinnale seisma ei jääks. Varakevadel jälle tassitakse vahel
temperatuuri järskude muutuste vastu kompenseerimiseks jäätükke peenarde
vahele. Ka paari veinitüübiga oli põnev: saime maitsta nn "beetle
juice" -i vein, mille valmimisel kuidagi oli tegev mingi kohalik
satikas - kahjuks mu inglise keele oskus jäi liiga väheseks, et sellest
täpsemalt aru saada ning "blondie"-t - valget või heleroosa varjundiga
veini, mis pressitakse tegelikult punastest viinamarjadest. Viimase
juures seisnevat trikk selles, et pressimine tehakse kiiresti nii, et
viinamarjade kestadest ei jõua hakata punasele viinamarjale omane
pigment eralduma. Nii saadakse tegelikult valge veinile sarnase tooniga
vein, mis on oluliselt intensiivsema maitsega.
Queenstown... Linna jõudsime kerges pilvealuses õhtupoolikul. Rahvale
anti aeg vabaks ja nii igaüks tegi seda, mida hing ihaldas. Enamus
sattus tegelema mõne ekstreemspordialaga - Queenstown on igast
ekstreemsete ettevõtmiste pealinn Uus-Meremaa, kuid tuntud ka teistes
maailmajagudes elavate erinevate hullude hulgas. Meie viiekesi (siis
koos minu, Mati, Hele, Kersti ja Laimaga) tšillisme linnas ja tegelesime
lihtsalt turistiks olemisega.
Jõudsime
Glenorchysse üsna hilja. Laagri ülespanekul selgus, et Karu tahab
kindlasti minna ise jalgsi üle mägede, mistap on tarvis bussijuhti. Et
Helel reisi algusest saadik südamega probleeme, ei olnud ta Routeburnile
minekust väga huvitatud. Et mul oli iseenda suhtes teatud kõhklusi, siis
otsustasin jääda talle saatjaks ning bussijuhiks... Eks oli põnev ju ka:
kuidas siis hakkama saada "valepoolse" liiklusega maal...
Omarama. Clay Cliffs
|
Üles |
Pukaki järv
|
Üles |
Tee Hooker Valleysse...
Aoraki - Mt. Cook (UM kõrgeim tipp)
|
Üles |
Hookers Valley (Mt
Cooki jalamil)
|
Üles |
Cromwell. Wooing Tree
veinimõis
|
Üles |
Cromwell. Bald Hills
veinimõis
|
Üles |
Queenstown
|
Üles |
Wakatipu järv
|
Üles |
Glenorchy. Kämpa
|
Üles |
Glenorchy. Kämpa.
Kaupo ja loomad (Karu ning Jänes).
|
Üles |
|
Routeburn Track
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommik oli asjalik. Matkale
minejad pakkisid kokku hädavajaliku, jaotasid toidukraami, telgid jm
laagerdamiseks vajaliku seljakottidesse ja siis autosse ning kohale.
Routeburn Trackile ei saa niisama suvalt kohale minnes peale, vaid tuleb
end varem registreerida. Looduse hoidmiseks ei lasta rajale rohkem
päevas, kui valitud seltskond. Rajal on kaks telkimiskohta, mis
mahutavad lõpliku arvu telke - väljaspool "ametlikke" laagreid on
telkimine ka keelatud. Meie ülesanne oli siis viia autod ca 300 km
ringiga ümber Wakatipu järve ja matkajad vastu võtta teisel pool
ahelikku. Lisaks pidime aitama pambud esimesse laagrisse, so 1/3 raja
peale ära viia.
Matk oli meeleolukas. Enamus
sellest kulges kerge tõusuga mähises ja kitsas jõekanjonis tiheda metsa
varjus. Mõne tunni pärast jõudsime päikeselisele avarale aasale
jõekäärus - I laager. Aitasime telgid püsti, ajasime veel niisama möla
ja, et mitte pimeda peale jääda, asusime õhtupoolikul busside poole
tagasiteele.
Teispoolse rooliga Ford Transiti juhtimine on nagu Ford Transiti
juhtimine. Ainus probleem ilmnes ringteedel, kus ma algul proovisin ikka
vastupäeva ringe teha, ent paari Hele heleda karjatuse peale siiski
ühelgi korral seda ei teinud...
Leidsime
õhtuks maalilise laagripaiga kusagil parklas järve kaldal, praadisime
priimusel muna ja vorsti ning kebisime kuuti magama. Peab ütlema, et
õhtu läks üsna külmaks ning öösel tuli magamiskott kurguni kinni
tõmmata...
Routeburn Track.
Minek
|
Üles |
Esimese laagrini
|
Üles |
Routeburn Track. I
laager
|
Üles |
Kusagil Wakatipu
ääres: autojuhtide laager
|
Üles |
|
Ümber Wakatipu ja Te Anau
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommik
algas järvekaldal imeheade priimuse-hotendoti- saiade ja kohviga...
Ülejäänud päev kulges
peaasjalikult roolis. Tegime väikeseid peatusi teele jäävatel
kaitsealadel, pikema peatuse Te Anaus, mida jääb meenutama loodusrajalt
kidur Fraseri nulgude salu ja imehea
fish&chips... Tee pealt lambakarjad ning paduvihm, mis algas
ennelõunal ning praktiliselt kestis õhtuni. Läbi tuuleklaasi oli seda
üsna mõnus vaadata, kuid mõeldes rajalolijatele tekkis igatahes siiras
kaastunne.
Niiske, külma ja vihmase õhtu ja öö veetsime taas ühes parklas,
autokuudis magades...
Peekon, muna ja röstsai
rannaliival
|
Üles |
Takitimu kaitseala
|
Üles |
Te Anau. Ivon Wilson
Scenic Reserve
|
Üles |
Te Anau
|
Üles |
Eglintoni jõgi
|
Üles |
Mirror Lakes
|
Üles |
Autojuhtide õhtusöök
|
Üles |
Autojuhtide laager
|
Üles |
|
Routeburn Track vol 2
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Taas priimuse-praemuna ja siis
rajale, tulijatele vastu. eelmise päeva vihm oli unustatud. Päike siras
kristallselges taevas. Tõusime vaikselt mäkke ja nautisime ilma ning
vaateid. Kusagil paari kildi pärast, peale Key Summitit, kohtasime
esimesi meie omi. Kõik ütlesid, et minge edasi, tulevad üliägedad kosed.
Panime siis Helega gaasi põhja. Umbes tunni pärast, kui koskedeni jäi
ehk mõnesaja meetri ringis, tundsin, et olen end jooksmisega täiesti ära
tapnud. Ma olin nii kuradima läbi, et lausa piinlik hakkas Hele ees.
Tunne oli selline, et kohe-kohe annan otsad. Hele tundis end siiski oma
südame puperdamisest hoolimata õnneks üsna hästi. Ma viskasin end tee
äärde sirakile ja ei suutnud enam tõusta. Andsin siis fotoka kallile
kaasale ja jäin tee äärde vedelema. Minust jäid need kosed laivis
kahjuks nägemata. Hele tõi pildid ära...
Auto juurde jõudes kuulsime
kallitelt kaaskannatajatelt, et kogu retke kõige hullem jamps olnud
eelmise päeva vihmaga, mis lihtsalt kõik asjad täiesti läbi leotas. Ent
muidu olid nad kadedaks tegevalt pruunid ning läbielatust õnnelikud.
Sõitsime
sealt õhtuks Milford Soundi kämpasse. Õhtut jääb meenutama päris lahe
veiniõhtu: Peeter mängis kämpasööklas klaverit ja meie mingi kambaga
üritasime piitleid laulda...
Öösel
nähti laagri kõrval mingeid kohalikke vihmausse ja kiivisid (kohalikud
kanasugused linnud - Uus-Meremaa sümbol)...
Routeburn Track:
matkajatele vastu
|
Üles |
Milford Sound. Mitre
Peak Lodge
|
Üles |
|
Milford Sound - Colac Bay
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommiku esimeses mureks oli
lunastada piletid laevasõidule mööda Milford Soundi. Kitsaid pikki
lahtesid, mida Norras nt nimetatakse fjordideks, kutsutakse siin
soundideks. Ümbritsevatel kaljudel on võimalik ka matku ette võtta, ent
rahvas oli Routeburnist hetkel küllastunud ja nii läks loosi laevasõit.
Loksusime laintel pea paar tundi. Alustasime praktiliselt kämpa kõrvalt.
Sõit kulges kaljude vahel kuni ookeanini ja siis tagasi. Väga-väga
ilusad, mustad ja järsud kaljud. Kui ei mõtleks Lõunasaarele võiks
arvata, et oled kusagil Norras Lyngeni Alpide jalamil...
Pärastlõunal võtsime ette veel
teisegi laevasõidu: seekord Te Anaust üle Wakatipu järve glow worm
ussikeste koobastesse. Need on sellised pimeduse helendavad haruldase
elukad, kes nois looduslikes koobastes elutsevad. Lisaks neile elab
kusagil vetesügavuses salapärane värvitu salamander. Asjale lisas
põnevust see, et liikusime koobastes paatidega, pimeduses, rääkides
sosinal. Pildistamine oli keelatud... Ühel hetkel, kui silmad
kottpimedusega harjusid hakkasid pea kohal nägema Linnuteed...
Õhtuks
kolistasime rannikule, väikesesse linnakesse nimega Colac Bay. Külake
jättis mulje nagu mõnest filmist. Tõeliselt inetud majad nagu kokku
klopsitud, suvalistest kättejuhtunud anumatest klopsit' postkastid,
laiad tänavad... Õhtu elamuse saime kohalikust baarist. Istusime seal
viiekesi koos paari kohaliku pässiga. Keskealine baaridaam ei
tseremoonitsenud ja kohtles meid kui vanu olijaid. Õlut serveeriti
naljakal kombel. Kui tellisid liitrise kannu, toodi lauale tilaga kann
ja väike kõrvaga õlleklaas - kannust sai siis endale lonksu kaupa ette
valada. Proovisime mingit rõngamängu mängida: selja taha pidi viskama
nööri otsas rünga mingi toika otsa. Peale meie ja kohalike jorhide
kümmet ebaõnnestunud katset astus joonele baaridaam ja viskas esimese
viskega täislaksu. Seepeale pandi jukeboxi
peale Johny Cash. Pässid olid selle peale sildas, jorisesid kaasa ja
kuuldes, et meil selle vastu pole midagi, saime 10 punkti lisa. Üks kutt
siiski mainis, et neil siin on ilus: nad kõik on kalurid ja enamasti
sajab...
"...But rain is nice. Rain is normal! We like it! If you looking for
fucking sunshine, go to North."
Mida
oligi tarvis tõestada... Tellisime Eeroga veel õlut ja vaagnatäie
frititud mereande...
Milford Sound
|
Üles |
Te Anau
"pimeduseusside" (glow worm) koopad
|
Üles |
McCrackens Rest.. Te
Wae Wae Bay
|
Üles |
Colac Bay kämping
|
Üles |
Colac Bay loojang
|
Üles |
|
Colac Bay - Dunedin
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tänase päeva oleme kulgenud
Colac Bayst Dunedini poole mööda rannikut väisates neemi, kivistunud
metsa, merilõvide peesituspaiku, albatrosside ja pingviinide elupaiku,
naljakat linna imega Ivercargrill ja Niagaara koske. Viimane muidugi on
nali - keegi kohalik huumorimees on pannud peakraavile ette paar kivi ja
ülikõvad sildid tee äärde; oleksite pidanud nägema meie nägusid, kui
kose juurde jõudsime...
Õhtu lõpetasime Dunedinis -
linnaga, kus asub Uus-Meremaa üks "vanimatest" vanalinnadest. Tibake
õlgu kehitama võtab see nende vanalinn, kus vanimad majad - dateeritakse
1850-tega. Nii ka Dunedinis, kus ägedaim objekt on historitsistlik
raudteejaam.
Ahjaa,
eestlastele ehk on kõnekam Kaka Point. Neem nagu kaljune neem ikka, kuid
nimest rääkides...
Invercargrill
|
Üles |
Waipapa Point.
Merilõvid
|
Üles |
Curio Bay. Kivistunud
puutüved
|
Üles |
Niagara Falls. Nali
Uus-Meremaa moodi
|
Üles |
Nugget Point
|
Üles |
Lambad. Palju lambaid
|
Üles |
Kaka Point (ainus
ilus pilt sellest kohast...)
|
Üles |
Dunedini raudteejaam
|
Üles |
Dunedin
|
Üles |
Järjekordne laager
|
Üles |
|
Dunedin-Greymouth
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Maeitea
- ei jaksa enam kirjutada, õigemini: me kulgeme päev-päeva järel
sellises looduses, et võtab sõnatuks. Linnad ja külad, nagu eilne
Dunedin või tänane Oamaru on ju omamoodi lahedad, kuid parajad kohad
kohvi ning koogi või raguupiruka võtmiseks, midagi muud eriti seal näha
ei ole (kui just ei viitsi imestada koloniaalse linnaplaneerimise ja
üüratu laiade tänavate üle).
Ilmselt tänase päeva kõrghetked
on Moeraki ja Lake Brunner. Neist viimane jäi meelde oma vees kasvavate
mangroovilaadsete puude tõttu - lihtsalt priitpärnalikud kompositsioonid
puusõnajalgade vahelt vaadates. Moeraki - Moeraki boulders - oli
aga vapustav koht. Peegelsileda laia liivaribaga rannik, milles asuvad
ca meremiini suurused täiesti ümmargused kivikuulid. Mis või kes need
on/on olnud, täpselt ei teatagi, kuigi on mitmeid huvitavaid hüpoteese.
Igaljuhul oli selles kohas mingi positivne maagia, lihtsalt oli tahtmine
olla ja endast seda läbi lasta. Üsna vastumeelselt ronisime tunni pärast
tagasi bussidesse.
Teine tänane meeleolukas sündmus
oli ka Arthurs Pass. Pidime selleks sõitma peaaegu Lõunasaare keskele
tagasi. Arthurs Pass on maaliline mäekuru, tuntud oma koskede poolest.
Ja tõepoolest - tunnine matk tasus end kuhjaga ära.
Õhtuks
maandusime Greymouthis, ookeani ääres...
Koekohe Beach.
Moeraki Boulders
|
Üles |
Oamaru
|
Üles |
Arthurs Pass
|
Üles |
Brunner Lake
|
Üles |
Brunner Lake -
Greymouth
|
Üles |
Greymouth. Loojang
kämpa biitšil
|
Üles |
|
Greymouth -
kämpa kusagil Christchurchi lähedal
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tänase
päeva nimetaja on ilmselt reisiväsimus. Oleme kulgenud tagasi üle mägede
põhjakalda poole, et olla homme Christchurchis. Sümptomaatiliseks võib
pidada seda, et kui Kura Tawhitil pakuti välja matk või lebotamine, siis
valis ilmselt enamus paarritunnise lebotamise päikesepaistel...
Hommikupooliku märksõnaks jäi Reefton - endine kullakaevurite asula,
mille tänane ainus funktsioon on olla muuseum-linn. Kui kullapalavik XX
saj andi algul läbi sai, siis linn praktiliselt hüljati. Praegu näeb
selle tsentrum välja nagu stseen kauboifilmist....
Varajasel õhtupoolikul jõudisme oma tänasesse kämpingusse. Ookean- nüüd
siis eilsega võrreldes saare teisel kaldal... Võtsime seda täiega - on
ikkagi jaanuar ju!
Õhtu
kujunes meeldivaks pannkoogiõhtuks veini jm hea-paremaga. Kerstil
õnnestus isegi mingil kujul pannkoogitort serveerida... Ja juttu jätkus
poole ööni...
Reefton
|
Üles |
Waimakariri jõeorg
|
Üles |
Reefton - Kura Tawhiti
|
Üles |
Kura Tawhiti
|
Üles |
Ookean
|
Üles |
Kämpa. Lõpupidu
|
Üles |
|
Christchurch.
Viimane päev Uus-Meremaal
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ärkasime
varajases päikesepaistes. Oligi siis läbi. Viimane kämpahommikusöök,
asjade kuivatamine ja pikaks lendamiseks seljakottide pakkimine. Siis
tanklasse ja ots Christchurchi peale.
Christchurchis pudenesime mõneks tunniks laiali, et siis hiljem minna
Antarktika keskusse, kus pidime järgmise grupiga kokku saama - Kaupol ja
Karul seisis roolis ees veel kaks nädalat. Et Christchurchi botaanikaaed
ei huvitanud eriti kedagi, siis võtsime selle ette Eeroga kahekesi.
Botaanikaaed nagu botaanikaaed ikka oma kollektsioonide ning
spetsiifikaga. Võib-olla pisut veider on vaadata meie tavalisi
parasvöötme puid, mida esitletakse kui suuri rariteete. Teine veider
kogemus oli kanali ääres, millel sõitis veneetsia gondel, päras "päris"
gondeljeero. Huvitav oli erinevate osakondade tähistus: näiteks
rosaariumile viitas suur mitmemeetrine plastikroos.
Botaanikaaed võttis praktiliselt kogu meie vaba aja. Ühel hetkel
lihtsalt võtsime jalad selga ning liikusime Christchurchi kuulsaima maja
Christchurchi kiriku poole, ampsates kiiresti ühes nurgapealses kohvikus
kiire eine. Tõsijutt, kui ei teaks, et oleme teisel pool maakera, võikas
arvata, et jalutame nt Corkis või Salisburys...
Antarktika keskus (tahaks kirjutada ikka Arktikakeskus) oli selle reisi
nö viimane "ametlik" punkt. Selline põnev keskmisele koolieale paras
interaktiivne muuseum-õppekeskus. Saime kogeda lumetormi (päris lumega
-18C), vaadata pingviine (siis seekord päris lähedalt), tutvuda
igasuguste vidinatega, mida lõunamandril vaja läheb ellujäämiseks ning
tudeerida (kes viitsis) Antarktika elustiku, ajaloo ja uurimise kohta.
Tegel't oli päris põnev...
Järgmise
Eesti grupiga, kes võttis üle meie autod ja autojuhid ning alustab
homsest sama marsruuti pidi Aucklandi poole rändamist, kohtusime paari
tunni pärast Arktikakeskuse fuajees. (Tervitused Marele!)... Ja siis -
kalli- kalli ja jou-jou meie autojuhtidega ning lennujaama.
Pakkimine
|
Üles |
Christchurch
|
Üles |
Christchurchi
botaanikaaed
|
Üles |
Antarktika keskus
|
Üles |
Hüvasti autojuhid!
|
Üles |
|
Jälle Dubai lennujaam
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Dubai
lennujaam suudab üllatada endiselt. Seekord siis aitas poolt päeva
sisustada spaakompleks. See ei olnud üldse nii hirmkallis, kuid peale
meie kahe kasutas seda vaid keegi araablane, kes basseini eesruumi
diivanil magas. Muidu täiesti priva. Hea küll, mitte väga suur, kuid
piisav, et end 14 tunni lendamise järel hakata taas inimesena tundma:
soome saun, türgi saun, suur mullivann ja bassein... mis sa hing ikka
tahad. Ainus pisike tõrvatilk on ujukad, mille olin sunnitud
retseptsioonist ostma, sest enda omad on kusagil seljakotis ja taevas
teab millises laos siin selles hiiglaslikus lennujaamas. Nimelt lõppesid
nende suurused üsna tähestiku alguses, mistõttu ostsin suurimad
saadaolevad ja tirisin siis need jalga. Pilt oli kole, aga - nagu enne
ütlesin - kuna siin praktiliselt kedagi muud ei ole, siis kannatas ära.
Aga
ikkagi on ligi 10 tundi siin lennujaamas passida ja see on pikk aeg...
Lennujaama rõõmud
|
Üles |
|
Istanbul. Vol 2.
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Meie
öömaja on suurejoonelise nimega - "Paris" - hotellilobudikus. Plekist
uksed, kogu tuba täitev voodi, mis reformi hääle järgi otsustades on
üsna valgustkartva ajalooga... Ei, et mitte voodi suur oleks... Kui
peaks selle hotelli järgi otsustama, kas magada telgis või hotellis,
siis mu kindel valik oleks telk. Aga - mida siis ikka vaja on pikaks
õhtuks ja üheks ööks vihmases Istanbulis...
Iseenesest lend Dubaist Istanbuli ei olnudki nii pikk, kuid eks sellele
eelnev lend üle ookeani (Emirates küll, kuid siiski) on ära tapnud ning
reisiväsimus võtab oma. Seepärast piirdus meie õhtune Istanbuli
avastamine paaritunnise jalutuskäiguga kesklinnas. +10 C ja vastik
vihmatibutus muidugi ei soosi jalutamist ja tuletab meelde, et Eestis
võimutseb südatalv. Seepärast osa rahvast jäi hotelli otse sirakile.
Ausalt öeldes oli ka meil päris tõsine võitlus iseendaga, et siiski end
linna vedada. Aga see oli ilmselt siiski vaeva väärt - nüüd olen näinud
Sinist Mošeed ja Hagia Sofiat ka ööpimeduses...
Üks
naljakavõitu episood jääb seda õhtut meenutama. Otsustasime ühest
hilisel tunnil avatud poekesest midagi koju kaasa osta. Noorhärra
haistis ohvreid ning algas humoorikas parseldamine, ikka stiilis -
special price for you. Idalastele muidugi tüüpiline, ent humoorikaks
tegi selle see, et kui Hele võttis mistahes maiustustepaki vm letilt,
siis kõik oli lisaks ka "genuine special turkish"...isegi Toblerone.
Ühel hetkel purskasime kõik, see kutt ise kaasa arvatud, täiega naerma.
Võtsime siis õunateed, millest kaks nädalat tagasi suutsin siin
vaimustuda, ja paar karbitäit mingisugust baklavaa moodi asja, mis siis
tõesti tehti "special price for you" - saime nö kaks ühe hinnaga (no
takkajärgi kogemust ja tarkust arvestades kindlasti maksime tegelikult
peale, kuid me vähemalt lahkusime tol hetkel õnnelikena).
Nüüd
siis põhku. Homme, mitte väga vara, tsekime end Air Balticu peale ja
õhtul paneme laagri püsti juba kodus.
Istanbuli öö
|
Üles |
|
Lõunaristi all...
Eelmine
|
Üles
Istume kolmekesi lahesopi kaldal, mitte kaugel
kämpingu telkimiskohast ning vaatame pea kohal siravaid ja lahevees
peegelduvaid tähti. Olen küsinud koha nime juba - maeiteamitmendatkorda,
kuid ei mäleta ikka ja tegelikult ei ole see hetkel ka üldse oluline.
Räägime tööst ja Eestist ja igasugustest kaugetest asjadest. Hele on
leidnud batuudi. Taevakaare asjatundjad Mati ja Tiit näitavad
ülikindlalt mitmesuguseid tähekombinatsioone taevas ja nimetavad neid
kindlameelselt nimepidi - kas tõesti olen ühte punti sattunud
hobiastronoomidega või on mõnevõrra asju selgemaks teinud peaaegu
tühjaks saanud Vana Tallinn? Nojah ja ma nagunii ei saa aru, millest nad
täpselt räägivad - tähed taevas on ilma nimedetagi ilusad...Taamal
tähevalguses sulpsatavad Laima ja Anne otsivad kohta, kus mõõnavas meres
võiks leida pisutki sügavamat kohta ujumiseks. On jaanuar, on öö ja
sooja oma kakskümmend kraadi...
Vaatan pea kohal siravat Linnuteed ja
Lõunaristi... Avan magusalt lõhnava likööripudeli viimaseks lonksuks -
ok...
"Teelolija terviseks, härrased!"
No problem
|
Üles |
|
|