Robi kommentaar enne matka:
"...olen Valgejõe Tapalt Peterburi maanteeni läbi sõitnud....
augustis.... kanuuga... erilist räga seal polnud.... ilgelt
sinka-vinka jõgi oli... kanuuga sõitsime 8 tundi... pidevalt, ei
mingit mõnulemist... mööda jõe telge on trassi pikkus umbes 45 km...
linnulennult 25 km.... kui veeseis on piisav... siis on selline
mõnus... võtu jõgi.. nii viina kui ka kala osas... see on muidugi
lahe, et jõgi voolab kaitsealade vahel... ööbimine on väga
privaatne... kui siis ainult keskkonnainspektsioon võib meid
häirida... ;-)"
Niisiis läksime peale Tapalt ja lõpetasime hoopis Surus - seega ca 6-7
km enne Narva mnt silda... Kas suvise ja talvise jõe vahel on erinevusi,
seda ei tea, sest Robi kahjuks kummipaadiga ei ole saanud üritust
korrata (R.I.P. - man ;))). Lisaks kaitsealadele läbib jõgi Kuusalu
polügooni - laskeharjutusi pühade ajal õnneks ei olnud. Ent jõgi ise,
millepärast ju üldse kummipaat täis pumbatakse, oli tõeliselt -
talviselt ilus...
Valgejõgi on väga ilus jõgi: Tapalt peale minnes on vesi väga hele ja
täiesti läbipaistev - ilmne vihje jõe nime osas. Valgejõgi ise lookleb
käänutades soiste kallaste vahel, kuid maastik tema ümber ei ole
üksluine. Inimesest puutumata jõeorg on maaliline ning vaheldusrikas -
isegi vaadates läbi kontidesse tikkuva külma ja lumesaju. Sumades
jäätuma kippuvate aerudega tuli meelde Jack Londoni Smoke Bellew...
"Viimase öö kaldal saatsid nad mööda Valgejõe ja Stewarti jõe
suudmete vahel. Hommikuks oli poole miili laiune Yukon ühest
jäätunud kaldast teiseni valge jääsulbiga kaetud. Jupi kirus kogu
ilma vähema leebusega kui tavaliselt ja pööras pilgu Kitile.
"Meie paat on viimane, mis sellel aastal Dawsonisse jõuab", ütles
Kit.
"Aga vett ju enam ei ole, Smoke."
"Siis sõidame mööda jääd. Lähme!"
Noh, nii hull meie Valgejõel see asi ei olnud, ainult et nii
talvisel jõel ja nii stabiilselt alla nullise temperatuuriga pole me
veel jõele sattunud.
Fotod: Sulev Nurme