Hollandi tulbituur

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi


 

  Lisalugemist  | Tagasi

 

 

Proloog

Järgmine

 

16.04.2004-23.04.2004

 

Tõeline kevad saabub siis, kui kevadlilled hakkavad õitsema. Võideldes öökülmade, vahelduva vihma- ning lörtsiga püüavad kevadlilled siiski ellu jääda ning aprilli esimesel poolel võib mõnes soojemas ja tuulevarjulises kohas juba kohata õitsvat tulpi või nartsissi. Ja ime küll – kuidas mõni selline põgus kohtumine võib vaatajat rõõmustada. Ent kui soovitakse näha õisi ja palju, tuleb teadjate inimeste sõnul ette võtta reis Hollandisse, kus just aprillis võib näha sellist õitemerd nagu arvatavasti ei kusagil mujal Euroopas. Nii sai isegi võetud ja mindud, et näha, kas see ikka tõele vastab.
 
Reisiseltskonnaks peamiselt maastikuarhitektuuri magistrandid, eesmärgiks kauneimad aiad ning maastikud Hollandis, liikumisvahendiks pisibuss ja katuseks telk, stardime 16. aprillil külmavärinate saatel Eestist lootuses juba ööpäeva pärast olla juba tõotatud maal...

 

Niisiis...

 

Fotod: Sulev Nurme

Volendam

| Üles |


 

Teel...
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

Ööpäevaga siiski kohale ei jõua ning esimese ööbimise otsustame teha männimetsas, Berliini lähistel. Keegi on kuulnud, et kliima Hollandis on mahe ning seetõttu pole inimesed end ülearuste hilpudega viitsinud koormata. Üha soojemaks muutuv ilm Saksamaal näib seda fakti ainult kinnitavat, kuid esimene kahtlusekübe hakkab tekkima veidi enne formaalset Madalmaade piiri siis, kui reisi esimesest ettekandest saame teada, et Hollandis on päikesepaistelisi ilmu napilt paari kuu jagu aastas. Aknast välja vaadates, märkame silmapiiril algul üksikuid pilveräbalaid, kuid napilt mõne tunni pärast, sõites juba kauaoodatud tulpidemaal, saadab meid lausvihm.
 
Läbi autoakna avanev vaade vastab kirjeldustele (hoidume meelega kiirteedest eemale) – lõpmatult tasane maastik, mis vaheldub suuremate ja väiksemate noolsirgete kanalitega, mille vahelistel, just nagu inglise muruga kaetud rohumaadel, söövad rahumeeli lehmad, hobused ning lambad. Rohumaade vahel kulgevad puuderidadega piiratud kitsad väga kvaliteetse kattega teed, mida kohustusliku koostisosana saadab igal pool katkematu jalgrattatee. Teed põikavad vahel sisse asulatesse, mis on täidetud väikeste, hubaste majadega. Ilusaid maju on mujalgi, kuid inimesel postsotsialistlikust kultuurist jääb suu lahti nähes iga maja ees väikest paradiisiaeda. Tõsiselt, arvatavasti võiks näppudel üles lugeda need majapidamised, mille ümber elanikud poleks katsunud midagi kaunist luua. Iga aed on omamoodi vaatamisväärsus. Ja kuigi kõik aiad ei ole kindlasti aiakunsti erilised meistritööd, lööb vaatajat see kodune korrasolek. See on midagi muud, kui Lõuna-Saksa nukumajade dekoratsioonid või taanilik kergelt boheemlaslik korratus - see on lihtsalt mõnus. Jalutad lihtsalt suvalises külakeses aedade vahel ning vaatad kümneid erinevaid versioone väikestest personaalsetest paradiisidest.
 

Berliin :)

| Üles |


 

Rotterdam
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ent vihm jätkub… Ning kusagil pole märki loodetud soojusest. Vastupidi – juhuslikult eelmisest reisist kotipõhja unustatud villased sokid muutuvad järsku eriliseks ihalusobjektiks ning loodetud kohalik „odav“ külm õlu võib esialgu kauplustesse suve ootama jääda. Muudame veidi omi plaane ja otsustame juba esimesel õhtul Rotterdami külastada. Temperatuur on napilt kümne kraadi plusspoolel, mistõttu pooletunnise jalutuskäigu järel on raske näljaseid ning külmetavaid pargikunstihuvilisi veenda pikemalt nautima Museumparki, Euroopa esimest jalakäijate tänavat Lijnbaani ning modernset kesklinna, millest suurele sadamalinnale kohaselt lööb läbi sadamakraanade temaatika. Tänu väsimusele lõpetame jalutuskäigu varakult ühes kiirsöögikohas ning suundume linnast välja, et leida oma esimene telkimiskoht Hollandis.

 

 Metsa, kui sellist meie mõistes, on kohapeal väga raske leida. See, et Madalmaade metsa ja metsalaadsete alade osa territooriumist on alla kümne protsendi, saab selgeks peale paaritunnist telkimiskoha otsimist. Lõpuks paneme telgid ühe suvalise viljapuuaia heki ja oma auto vahele ja jääme hommikut ootama.
 
Loodetud soojust pole hommikulgi, hoopis vastupidi. Telgid pannakse kokku „ahvikiirusel“ ning isegi hommikusöögiga ei hakata sooja koha nimel autos vaeva nägema. Sihtkohaks läbi, isegi vihmas maaliliste külakeste, – Delta Expo.
 

Rotterdam

| Üles |


 

Delta Expo
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Niinimetatud Delta Expona tuntakse valdavalt kunstlikult loodud luidete-tammide-poldrite ala Hollandi läänepiiril, Middleburgi lähedal. See on osa kaitsesüsteemist võitluses Põhjamerega väärtusliku maapinna eest, mis rajati peale ohvriterohket üleujutust 1953.a.. Delta Expo on iseenesest õppe-ja vabaajakeskus, milles tutvustatakse eeskätt Hollandi tammisüsteeme, nende ajalugu, mereelustikku ja palju muud. Tegevust leidub igas vanuses inimestele. Kaheteist eurone pilet ning see, et suur osa ekspositsioonist on lageda taeva all ei kutsu seekord keskusega täpsemalt tutvuma – seisame mõtlikult ühel tammil lõõtsuvas Põhjamere tuules ning vihmasagarates ja vaatame imestusega ümberringi laiuvat vetevälja ning ridadena luidetele istutatud rohupuhmaid – ood inimese võimsusele?


Middleburg

| Üles |

 

Delta Expo

| Üles |


 

Madurodam
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Pärastlõunal, peale tuulist priimuseseljankat ühel tammil leiame end Madurodami makettidepargist. See 1952.a avatud omapärane park on äärmiselt hea koht lastele ning neile, kes tahavad kogu Madalmaade arhitektuurist ja elu-olust saada ülevaadet maad külastamata. Makettidepark laiub suhteliselt väiksel maa-alal kuhu on koondatud maketid mõõtkavas 1: 25 üle terve Hollandi, nagu näiteks Alkmaari juustuturu, Amsterdami lennuvälja, kuid ka jupikese kiirteed, millel sõidavad autod, naftapuurimisplatvormi, sadamad, lüüsid, lõbustuspargi jne – igal pool liiguvad pisikesed autod, mõnes kohas inimesedki… Madurodam, rajatuna perekonna poolt George Maduro mälestuseks, kes hukkus 1945. aastal lahingutes Dachau-s, töötab tänini heategevuslikel eesmärkidel. Kõik maketid tehakse kohapeal, mistõttu on eriti tähelepanuväärne makettide elutruulisus. Veedame makettide keskel tubli pärastlõuna ning võtame õhtul suuna Boskoop'ile - Hollandi kuulsaimale puukoolide linnakesele.

 


Madurodam

| Üles |


 

Boskoop

Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Boskoop võtab meid esmakordselt Hollandis vastu päikesega. Boskoop on tuntud üle Euroopa, eks tule aiandushuvilistel ette rida kultuurtaimede sorte, mis saanud nime just selle linnakese järgi. Selles, pindalalt võib-olla Türi või Rapla suuruses linnakeses asub ligikaudu tuhat puukooli, mis toodavad suure osa taimi ekspordiks. Esmalt maasikate, kuid hiljem ka viljapuude ning ilutaimede istikute ekspordiga alustati selles linnas juba 1740-te paiku, XIX sajandi alguseks oli Boskoop kujunenud Euroopa istikute kasvatuse keskuseks ning suurimaks taimede eksportööriks nii Vanas kui Uues maailmas. Jalutades mööda kanalikallastele rajatud kitsaid tänavaid rohelusse uppuvate tillukeste iluaedade vahel, mis on kokku pigistatud napilt mõne meetri suurustele ribadele kanalite ning majade vahel, aimab igal pool sajanditepikkust puukoolitraditsiooni: tillukestes iluaedades majakeste ees on igal pool peidus oma salamõte - traditsiooniliselt esitleb iga puukooliomanik oma eesaias ka oma puukooli parimat toodangut. Ja mida seal kõike ei leidu! Ja kõik õitseb korraga - enelad, magnooliad, kirsipuud, kerriad jne, jne, lugematutest tulpidest, nartsissidest, hüatsintidest ning suvelilledest rääkimata. Viimaseks muljeks Boskoopist jääb tilluke regulaarne linnaaed - Roosiaed, mille väraval ohatakse peaaegu ühest suust - oh (õnneks?!) roosid siin ei õitsegi veel!
 
Boskoop jääb selja taha päikeselise, kauni ja rahulikuna. Suundume õhtuse Amsterdami poole ja koos kilomeetritega tõmbub taevas kõigi meelehärmiks jälle tumedamaks.

 

Boskoopi rosaarium

| Üles |

Boskoop

| Üles |


 

Amsterdam
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Suurlinn on suurlinn kõigi oma võlude ning pahupooltega. Isegi kella kaheksa ajal õhtul ei õnnestu leida kesklinnas normaalset parkimiskohta. Lõpuks, kesklinnast veidi eemal, saame masina ära parkida ning võtame kaardi järgi suuna vanalinna poole. Paduvihm, mis meid tervitas linna saabumisel on järele andnud ning õhk on vihmajärgselt meeldivalt värske. Lähimast jõetrammi sadamast saame teada, et selle õhtu viimane laevuke on läinud, seega romantiline õhtusõit kanalitel jääb selleks korraks ära. Kõndides kanalite keskel ääretult kitsaste fassaadide vahel, ääretult kitsastel kanalite ja hoonete vahele surutud tänavatel, paneb imestama, et selle napi viie-kuu meetri peale on osatud mahutada parkimine, puuderead, sõidutee, välikohvikud... Kuulu järgi olevat Amsterdami kõige kitsam fassaad ainult kahe meetri laiune. Otsustame, et, kui keegi sellele esimesena satub, teevad teised välja. Aga ei satu, kuigi näeme Teatrimuuseumi, Kuningapalee ja veel mitmete teiste Amsterdami maamärkide kaunilt valgustatud fasaade.

 

Õhtune linn elab. Lugematutes baarides, restoranides ja vaid Amsterdamile omastes kanepilõhnalistes "coffee shopides" leiab igasugust meelelahutust hommikuni. Peaaegu kohustusliku programmi osana otsustatakse minna vaatama ka Punaste Laternate piirkonda. Tänavapilt ei erine muus tvanalinnast, kuid vilgas ja mitmevärviline sebimine, tänavanurkadel tsikliseljas konutavad politseinikud ning sealsamas marihuaanat jms pakkuvad tegelased ning vitriinides istuvad ning seisvad napilt kaetud naisterahvad tekitavad vastuolulisi tundeid.

 

Paar tundi peale keskööd oleme jälle autos tagasi ning peale lühikest sõitu potsatame oma telkidega mingisse äärelinna parki.

 


Amsterdam

| Üles |


 

Lisse tulbipõllud
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Ärgates naeratab läbi telgiava päike ja läbi põõsate paistab maaliline rand. ilm äratab lootust ning seetõttu otsustame Amsterdami pargid jätta järgmiseks päevaks ning võtame suuna Lisse lähedal asuva Keukenhoffi lilleaedade poole. Juba teel kohtame tõelisi tulbipõldusid. Õigemini valdavalt tulbi ja hüatsindipõldusid, millel lilled sadade meetrite pikkuste kaltsuvaiba triipe meenutavate joontena jooksevad peaagu kuni silmapiirini....

 


Tulbimeri ja...

| Üles |


 

Keukenhof
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

...Hüatsindijõgi

| Üles |

 

...Kuid Keukenhofi aiad!

 

Püsilillenäituste idee pärineb Lisse linnapealt W.J.H. Lambooy'lt, kes 1949 aastal tuli mõttele Lisse lähedale vana lossiaia juurde mingi lilledega seotud tõmbenumber luua. Nüüdseks on Keukenhofist saanud Hollandi suurim turismiatraktsioon, kus hooajal käib üle 900000 külastaja. Peale turistidehordi leiame siit lõpmatuseni tulpe, nartsisse, hüatsinte - kõik kaunilt ja läbimõeldult paigutatuna vanasse parki. Võimatu on kirjeldada seda õite pidu! Igale poole tahaks vaadata, igal pool pildistada. Kuid, et mulje oleks veel külluslikum. lisanduvad aia ühes osas lillemerele õitsevad kirsipuud. Kohtades, kuhu sibullilli pole millegipärast sattunud pole ometi kohad tühjaks jäänud - need on kohad suvelillede ning õitsvate põõsaste etteasteks.

 

Veedame Keukenhoffis peaaegu pool päeva ning ikka on tunne, et pole nagu vaatama saanud hakatagi.

 

Lihtsalt väga palju lilli

| Üles |


 

Edam. Volendam
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Õhtu veedame aga tasakaaluks hoopis kahes kõrvutiasuvas maalilises ajaloolises kalurilinnakeses - Edamis ja Volendamis. Väikesed kõrvutiasuvad majakesed kitsaste kanalite ning ülikitsate tänavate kaldal, erinevalt seninähtud külakestest-linnakestest hoopis vähem lillerohked, kuid majaesistel pinkidel piipupopsutavate vanameestega, paadisildade ja sadamakaidega. Veedame veini ja juustu seltsis kena pikniku loojuvas päikeses Volendami sadamamuulil ning lõpetame selle õhtu kohalikus kalarestoranis, et jätkuks jõudu telkida mingis koertejalutuspargis - nagu õnneks alles järgmisel hommikul selgub.

 

Edam

| Üles |

 

Volendam

| Üles |

 

Hotell merekoteineris

| Üles |


 

Tagasi Amsterdamis
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Oma eelviimast päeva alustame jälle Amsterdamist. Plaan on käia läbi mõned tüüpilised linnapargid. Ent siin kogeme järsku midagi, esmapilgul kummalist. Alustame Vondelpargist ja jalutame-sõidame riburadapidi veel mõned sarnased läbi. Peagi tekib tõdemus, et enamus neist parkidest on suurepärase teedesüsteemi ja inventariga varustatud poolpargid-poolvõsad. Ilmselt peitub põhjus, mida hiljem bussis näib kinnitavat ka üks ettekanne, selles, et Hollandis loodusmaastikud peaaegu puuduvad. Seetõttu püütakse "pärisloodust" võimalikult palju taasluua. Seetõttu ka võsalaadsed tihnikud jalgteede ääres ning tihedad puudesalud ei tundugi enam nii kontrastsed ja süsteemivälised võrreldes hooldatud väikelinnade eesaedadega.

 

Lõpetame Amsterdami päeva Museumpleinil, kus osa seltskonda otsustab Van Goghi muuseumi, osa modernselt lahendatud Rijksmuseumi esise väljaku ning aia kasuks. Õnnekombel saame bussi parkida kohe Museumpleini äärde, mistõttu tekib bussi juurde varemalt naasnuil ketserlik mõte otse sealsamas tänaval priimuseputru keeta... Järsku lähenev politseisireen ei ole siiski meile mõeldud ning nii otsustame pudrukatla juures, et pühime Amsterdami tolmu jalgelt ning suundume De Hoge Veluwe rahvusparki, kus lubatakse näha "tõelist Euroopa metsikut loodust".

 

Tänavad ja pargid

| Üles |

 

Mueumplein

| Üles |

 


 

De Gröene Kathedraal
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Teel tegime mitmeid peatusi, neist mainimist väärt ehk Alsmeer ja Roheline Katedraal... Aalsmeer on selline eksperimentaalse arhitektuuriga silmapaistev kohakene. De Groene... on landart metsade ja põldude vahel. Mustad paplid, istutatud Reimsi katedraali põhiplaani järgi 1987.a.. Autor Marinus Goezem. Maapinnalt ei ole seal kahjuks suurt midagi näha.

 

Aalsmeer

| Üles |

 

De Groene Kathedraal

| Üles |


 

De Hoge Veluwe
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

De Hoge Veluwe võtab meid vastu õhtu eel mõnusa sooja poolpilvealuse ilmaga. Nagu selgub, on tegemist Hollandi suurima, umbes 5500 ha suuruse ühena vähestest loodusliku metsaga kaetud aladest. Rahvuspargi keskel asub Kröller-Mülleri kunstimuuseum ja skulptuuride aed, mis on tuntud ühe maailma parima Van Goghi kogu poolest. Rahvuspargi pilet maksab 6 eurot, mille eest igaüks võib väravast võtta valgevärvilise jalgratta ja jääda parki kuni päikeseloojanguni. Soovi korral saab ka pargi servades asuvates kämpingutes telkida. Viimase võimaluse kasuks otsustamegi ja parkinud bussi praktiliselt tühja telklaagrisse, surume pedaalidele ja asume rahvusparki avastama.

 

Lubatud päris metsik loodus näeb välja nagu meie "tavaline mets". Vahe on selles, et meil ei ole metsas asfalteeritud jalgrattateid. Maastik vaheldub, luitemännik asendub loodusliku rohumaa ning soiste aladega, vahele kilomeetri jagu puhast liiva üksikute mändidega ja siis jälle mets. Ürgloodusele omaselt ei ole ära koristatud murdunud puitu metsa alt. Võõristavalt mõjub aga see, et "murdunud" on kõik puud selgelt mootorsae abiga ning nii tundub, et tegemist on hoopis halvasti koristatud hooldusraielangiga. Samas, mis seal salata, mõjub mets ja "pärisloodus" seninähtud ülikorraldatud maastike vahel päris kostutavalt. Õhtul priimusevalgel telkide vahel räägime pikalt tammidest, looduse alistamisest ja looduse tagasitoomisest....

 

De Hoge Veluwe

| Üles |


 

Het Loo
Järgmine  | Eelmine  |  Üles

 

Viimast päeva Hollandis alustame mõnusa kuuma duššiga kämpingus ja suundume varakult Het Loo kuninglike aedade poole, et jõuda ohale varakult ning mitte langeda sama vea ohvriks, mis Keukenhofis - kui meie kohale jõudsime, oli headeks fotodeks seal juba liiga palju turiste. Het Loo parklas on enne meid vaid üks sõiduk - Daugavpilsi kirjadega sõbraliku vennasvabariigi buss. Kiirustame ühes läbematute lätlastega sissepääsu suunas ja saame kohe selgust, et seekord oleme kiirustamisega veidi üle pannud - park avatakse alles tunni pärast. Rõõmu teeb see, et ka "kiluvargad" pika ninaga jäävad ja nii viidame väravas aega ettekandega Hollandi vanade parkide restaureerimise traditsioonidest Hollandis.

 

Het Loo on minu jaoks  jaoks kindlasti reisi sündmus tänu suurepärasele barokkpargile. Läbi sajandite, alates 1686. - 1975.a. kuningliku perekonna residentsina seisnud valdus on muljetavaldav. Loss ja park on suurepärases kooskõlas, ühtaegu kuninglikud, teisalt võrreldes näiteks Versailles'ga hoopis intiimsem ja mõnusam. Kõik on perfektselt korras - hekid ja bosketid pöetud, peenrad täiesti umbrohuvabad, teed rehitsetud, purskkaevud töötavad... tekib mulje nagu astuks kohe-kohe kusagilt välja kuninganna oma õukondlastega... Ilmselt peitub saladus selles, et aastatel 1975-1984 restaureeriti loss ja park vastavalt XVIII sajandi kaanditele võimalikult originaalilähedaselt ning neid on püütud sellisena hoida ka praeguse muuseumina.
 
Tass kohvi ühes tiibhoone saali improviseeritud kohvikus, klassikalise muusika saatel ja siis autosse ning tuld tagasi, läbi poole Euroopa kodu poole...
 
Peale naasmist mõni päev hiljem avastasin vanematekodus, et tulbid hakkavad just-just peenras lahti minema....


Het Loo

| Üles |

 


 

Tagasi idas
 Eelmine  |  Üles

 

Tuleme esireast salongi poolele, blondiinid lähevad rooli ja kaarti lugema. Tegelikult pole siin midagi lugedagi: Saksa piirist on ca 200 kilti sõidetud, Varssavi on otse ees, sinna jääb ca 100..150 km. Kiirtee. Keskööks  või pisut peale peaksime kohal olema ja eks siis navigeeri edasi. Viskan istmete vahele penole külili ja jään kohe magama - roolis ja kaardilugejana möödunud päev on teinud oma töö...

 

Ärkan Remi rämeda hüüatuse peale:

 

Wroclaw!?

WROCLAW!!!????

WRROOTCZZZZLLLLLAAAAAAWWWW!!!

Mida kuradit me Wroclawis teeme!

 

Kell hakkab neli saama. Hämming. Tibid roolis on kurjad - et mis siis valesti on! Minu mürgise kommentaari peale, et noh, me võime ju nüüd siis Gdanzkis ka ära käia, ei räägi Raili minuga peaaegu Tartuni. Nojah... Me oleme sõitnud üle nelja tunni ja selle tulemusel on meil tee pikenenud pea 400 km võrra... Kui ta siis lõpuks kodus aru sai, mis käkiga nad tegelikult hakkama said  - sõitsid noolte järgi W - tähega algava linna suunas (Warzawa vs Wroclaw) ja keerasid kiirelt kohe esimeses ristis lõunasse - siis hiljem ta  tunnistas, et saab nüüd must aru...

 

Tartus 2004-2015

 

Paar km peale Poola-Leedu piiri

| Üles |


Teated | Kogemus | Portfolio | Galerii | Kontakt | Reisimine | Blogi

http://blogs-images.forbes.com/tomiogeron/files/2012/01/facebook_logo2.png

Creative Commonsi litsents

 

Viimati täiendatud: 11 november 2017

©Sulev Nurme 1997-2017. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved