|
Lisalugemist |
Tagasi
(reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
16.04.2004-23.04.2004
Amsterdam
Tõeline kevad saabub siis, kui kevadlilled
hakkavad õitsema. Võideldes öökülmade, vahelduva vihma- ning lörtsiga
püüavad kevadlilled siiski ellu jääda ning aprilli esimesel poolel võib
mõnes soojemas ja tuulevarjulises kohas juba kohata õitsvat tulpi või
nartsissi. Ja ime küll – kuidas mõni selline põgus kohtumine võib
vaatajat rõõmustada. Ent kui soovitakse näha õisi ja palju, tuleb
teadjate inimeste sõnul ette võtta reis Hollandisse, kus just aprillis
võib näha sellist õitemerd nagu arvatavasti ei kusagil mujal Euroopas.
Nii sai isegi võetud ja mindud, et näha, kas see ikka tõele vastab.
Reisiseltskonnaks peamiselt maastikuarhitektuuri magistrandid,
eesmärgiks kauneimad aiad ning maastikud Hollandis, liikumisvahendiks
pisibuss ja katuseks telk, stardime 16. aprillil külmavärinate saatel
Eestist lootuses juba ööpäeva pärast olla juba tõotatud maal...
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme
Volendam
|
Üles |
|
Teel...
Järgmine |
Proloog |
Üles
Ööpäevaga siiski kohale ei jõua ning esimese ööbimise otsustame teha
männimetsas, Berliini lähistel. Keegi on kuulnud, et kliima Hollandis on
mahe ning seetõttu pole inimesed end ülearuste hilpudega viitsinud
koormata. Üha soojemaks muutuv ilm Saksamaal näib seda fakti ainult
kinnitavat, kuid esimene kahtlusekübe hakkab tekkima veidi enne
formaalset Madalmaade piiri siis, kui reisi esimesest ettekandest saame
teada, et Hollandis on päikesepaistelisi ilmu napilt paari kuu jagu
aastas. Aknast välja vaadates, märkame silmapiiril algul üksikuid
pilveräbalaid, kuid napilt mõne tunni pärast, sõites juba kauaoodatud
tulpidemaal, saadab meid lausvihm.
Läbi autoakna avanev vaade vastab kirjeldustele (hoidume meelega
kiirteedest eemale) – lõpmatult tasane maastik, mis vaheldub suuremate
ja väiksemate noolsirgete kanalitega, mille vahelistel, just nagu
inglise muruga kaetud rohumaadel, söövad rahumeeli lehmad, hobused ning
lambad. Rohumaade vahel kulgevad puuderidadega piiratud kitsad väga
kvaliteetse kattega teed, mida kohustusliku koostisosana saadab igal
pool katkematu jalgrattatee. Teed põikavad vahel sisse asulatesse, mis
on täidetud väikeste, hubaste majadega. Ilusaid maju on mujalgi, kuid
inimesel postsotsialistlikust kultuurist jääb suu lahti nähes iga maja
ees väikest paradiisiaeda. Tõsiselt, arvatavasti võiks näppudel üles
lugeda need majapidamised, mille ümber elanikud poleks katsunud midagi
kaunist luua. Iga aed on omamoodi vaatamisväärsus. Ja kuigi kõik aiad ei
ole kindlasti aiakunsti erilised meistritööd, lööb vaatajat see kodune
korrasolek. See on midagi muud, kui Lõuna-Saksa nukumajade
dekoratsioonid või taanilik kergelt boheemlaslik korratus - see on
lihtsalt mõnus. Jalutad lihtsalt suvalises külakeses aedade vahel ning
vaatad kümneid erinevaid versioone väikestest personaalsetest
paradiisidest.
Berliin :)
|
Üles |
|
Rotterdam
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ent vihm jätkub… Ning kusagil pole märki loodetud soojusest. Vastupidi –
juhuslikult eelmisest reisist kotipõhja unustatud villased sokid
muutuvad järsku eriliseks ihalusobjektiks ning loodetud kohalik „odav“
külm õlu võib esialgu kauplustesse suve ootama jääda. Muudame veidi omi
plaane ja otsustame juba esimesel õhtul Rotterdami külastada.
Temperatuur on napilt kümne kraadi plusspoolel, mistõttu pooletunnise
jalutuskäigu järel on raske näljaseid ning külmetavaid
pargikunstihuvilisi veenda pikemalt nautima Museumparki, Euroopa esimest
jalakäijate tänavat Lijnbaani ning modernset kesklinna, millest suurele
sadamalinnale kohaselt lööb läbi sadamakraanade temaatika. Tänu
väsimusele lõpetame jalutuskäigu varakult ühes kiirsöögikohas ning
suundume linnast välja, et leida oma esimene telkimiskoht Hollandis.
Metsa, kui sellist meie mõistes, on kohapeal väga raske leida.
See, et Madalmaade metsa ja metsalaadsete alade osa territooriumist on
alla kümne protsendi, saab selgeks peale paaritunnist telkimiskoha
otsimist. Lõpuks paneme telgid ühe suvalise viljapuuaia heki ja oma auto
vahele ja jääme hommikut ootama.
Loodetud soojust pole hommikulgi, hoopis vastupidi. Telgid pannakse
kokku „ahvikiirusel“ ning isegi hommikusöögiga ei hakata sooja koha
nimel autos vaeva nägema. Sihtkohaks läbi, isegi vihmas maaliliste
külakeste, – Delta Expo.
Rotterdam
|
Üles |
|
Delta Expo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Niinimetatud Delta Expona tuntakse valdavalt kunstlikult loodud
luidete-tammide-poldrite ala Hollandi läänepiiril, Middleburgi lähedal.
See on osa kaitsesüsteemist võitluses Põhjamerega väärtusliku maapinna
eest, mis rajati peale ohvriterohket üleujutust 1953.a.. Delta Expo on
iseenesest õppe-ja vabaajakeskus, milles tutvustatakse eeskätt Hollandi
tammisüsteeme, nende ajalugu, mereelustikku ja palju muud. Tegevust
leidub igas vanuses inimestele. Kaheteist eurone pilet ning see, et suur
osa ekspositsioonist on lageda taeva all ei kutsu seekord keskusega
täpsemalt tutvuma – seisame mõtlikult ühel tammil lõõtsuvas Põhjamere
tuules ning vihmasagarates ja vaatame imestusega ümberringi laiuvat
vetevälja ning ridadena luidetele istutatud rohupuhmaid – ood inimese
võimsusele?
Middleburg
|
Üles |
Delta Expo
|
Üles |
|
Madurodam
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Pärastlõunal, peale tuulist priimuseseljankat ühel
tammil leiame end Madurodami makettidepargist. See 1952.a avatud
omapärane park on äärmiselt hea koht lastele ning neile, kes tahavad
kogu Madalmaade arhitektuurist ja elu-olust saada ülevaadet maad
külastamata. Makettidepark laiub suhteliselt väiksel maa-alal kuhu on
koondatud maketid mõõtkavas 1: 25 üle terve Hollandi, nagu näiteks
Alkmaari juustuturu, Amsterdami lennuvälja, kuid ka jupikese kiirteed,
millel sõidavad autod, naftapuurimisplatvormi, sadamad, lüüsid,
lõbustuspargi jne – igal pool liiguvad pisikesed autod, mõnes kohas
inimesedki… Madurodam, rajatuna perekonna poolt George Maduro
mälestuseks, kes hukkus 1945. aastal lahingutes Dachau-s, töötab tänini
heategevuslikel eesmärkidel. Kõik maketid tehakse kohapeal, mistõttu on
eriti tähelepanuväärne makettide elutruulisus. Veedame makettide keskel
tubli pärastlõuna ning võtame õhtul suuna Boskoop'ile - Hollandi
kuulsaimale puukoolide linnakesele.
Madurodam
|
Üles |
|
Boskoop
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Boskoop võtab meid esmakordselt Hollandis vastu
päikesega. Boskoop on tuntud üle Euroopa, eks tule aiandushuvilistel
ette rida kultuurtaimede sorte, mis saanud nime just selle linnakese
järgi. Selles, pindalalt võib-olla Türi või Rapla suuruses linnakeses
asub ligikaudu tuhat puukooli, mis toodavad suure osa taimi ekspordiks.
Esmalt maasikate, kuid hiljem ka viljapuude ning ilutaimede istikute
ekspordiga alustati selles linnas juba 1740-te paiku, XIX sajandi
alguseks oli Boskoop kujunenud Euroopa istikute kasvatuse keskuseks ning
suurimaks taimede eksportööriks nii Vanas kui Uues maailmas. Jalutades
mööda kanalikallastele rajatud kitsaid tänavaid rohelusse uppuvate
tillukeste iluaedade vahel, mis on kokku pigistatud napilt mõne meetri
suurustele ribadele kanalite ning majade vahel, aimab igal pool
sajanditepikkust puukoolitraditsiooni: tillukestes iluaedades majakeste
ees on igal pool peidus oma salamõte - traditsiooniliselt esitleb iga
puukooliomanik oma eesaias ka oma puukooli parimat toodangut. Ja mida
seal kõike ei leidu! Ja kõik õitseb korraga - enelad, magnooliad,
kirsipuud, kerriad jne, jne, lugematutest tulpidest, nartsissidest,
hüatsintidest ning suvelilledest rääkimata. Viimaseks muljeks Boskoopist
jääb tilluke regulaarne linnaaed - Roosiaed, mille väraval ohatakse
peaaegu ühest suust - oh (õnneks?!) roosid siin ei õitsegi veel!
Boskoop jääb selja taha päikeselise, kauni ja rahulikuna. Suundume
õhtuse Amsterdami poole ja koos kilomeetritega tõmbub taevas kõigi
meelehärmiks jälle tumedamaks.
Boskoopi rosaarium
|
Üles |
Boskoop
|
Üles |
|
Amsterdam
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Suurlinn on suurlinn kõigi oma võlude ning
pahupooltega. Isegi kella kaheksa ajal õhtul ei õnnestu leida kesklinnas
normaalset parkimiskohta. Lõpuks, kesklinnast veidi eemal, saame masina
ära parkida ning võtame kaardi järgi suuna vanalinna poole. Paduvihm,
mis meid tervitas linna saabumisel on järele andnud ning õhk on
vihmajärgselt meeldivalt värske. Lähimast jõetrammi sadamast saame
teada, et selle õhtu viimane laevuke on läinud, seega romantiline
õhtusõit kanalitel jääb selleks korraks ära. Kõndides kanalite keskel
ääretult kitsaste fassaadide vahel, ääretult kitsastel kanalite ja
hoonete vahele surutud tänavatel, paneb imestama, et selle napi viie-kuu
meetri peale on osatud mahutada parkimine, puuderead, sõidutee,
välikohvikud... Kuulu järgi olevat Amsterdami kõige kitsam fassaad
ainult kahe meetri laiune. Otsustame, et, kui keegi sellele esimesena
satub, teevad teised välja. Aga ei satu, kuigi näeme Teatrimuuseumi,
Kuningapalee ja veel mitmete teiste Amsterdami maamärkide kaunilt
valgustatud fasaade.
Õhtune linn elab. Lugematutes baarides,
restoranides ja vaid Amsterdamile omastes kanepilõhnalistes "coffee
shopides" leiab igasugust meelelahutust hommikuni. Peaaegu kohustusliku
programmi osana otsustatakse minna vaatama ka Punaste Laternate
piirkonda. Tänavapilt ei erine muus tvanalinnast, kuid vilgas ja
mitmevärviline sebimine, tänavanurkadel tsikliseljas konutavad
politseinikud ning sealsamas marihuaanat jms pakkuvad tegelased ning
vitriinides istuvad ning seisvad napilt kaetud naisterahvad tekitavad
vastuolulisi tundeid.
Paar tundi peale keskööd oleme jälle autos tagasi
ning peale lühikest sõitu potsatame oma telkidega mingisse äärelinna
parki.
Amsterdam
|
Üles |
|
Lisse tulbipõllud
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ärgates naeratab läbi telgiava päike ja läbi
põõsaste paistab maaliline rand. ilm äratab lootust ning seetõttu
otsustame Amsterdami pargid jätta järgmiseks päevaks ning võtame suuna
Lisse lähedal asuva Keukenhoffi lilleaedade poole. Juba teel kohtame
tõelisi tulbipõldusid. Õigemini valdavalt tulbi ja hüatsindipõldusid,
millel lilled sadade meetrite pikkuste kaltsuvaiba triipe meenutavate
joontena jooksevad peaaegu kuni silmapiirini....
Tulbimeri ja...
|
Üles |
|
Keukenhof
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Hüatsindijõgi
|
Üles |
...Kuid Keukenhofi aiad!
Püsilillenäituste idee pärineb Lisse linnapealt
W.J.H. Lambooy'lt, kes 1949 aastal tuli mõttele Lisse lähedale vana
lossiaia juurde mingi lilledega seotud tõmbenumber luua. Nüüdseks on
Keukenhofist saanud Hollandi suurim turismiatraktsioon, kus hooajal käib
üle 900000 külastaja. Peale turistidehordi leiame siit lõpmatuseni
tulpe, nartsisse, hüatsinte - kõik kaunilt ja läbimõeldult paigutatuna
vanasse parki. Võimatu on kirjeldada seda õite pidu! Igale poole tahaks
vaadata, igal pool pildistada. Kuid, et mulje oleks veel külluslikum.
lisanduvad aia ühes osas lillemerele õitsevad kirsipuud. Kohtades, kuhu
sibullilli pole millegipärast sattunud pole ometi kohad tühjaks jäänud -
need on kohad suvelillede ning õitsvate põõsaste etteasteks.
Veedame Keukenhoffis peaaegu pool päeva ning ikka
on tunne, et pole nagu vaatama saanud hakatagi.
Lihtsalt väga palju lilli
|
Üles |
|
Edam.
Volendam
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Õhtu veedame aga tasakaaluks hoopis kahes
kõrvutiasuvas maalilises ajaloolises kalurilinnakeses - Edamis ja
Volendamis. Väikesed kõrvutiasuvad majakesed kitsaste kanalite ning
ülikitsate tänavate kaldal, erinevalt seninähtud
külakestest-linnakestest hoopis vähem lillerohked, kuid majaesistel
pinkidel piipupopsutavate vanameestega, paadisildade ja sadamakaidega.
Veedame veini ja juustu seltsis kena pikniku loojuvas päikeses Volendami
sadamamuulil ning lõpetame selle õhtu kohalikus kalarestoranis, et
jätkuks jõudu telkida mingis koertejalutuspargis - nagu õnneks alles
järgmisel hommikul selgub.
Edam
|
Üles |
Volendam
|
Üles |
Hotell merekoteineris
|
Üles |
|
Tagasi Amsterdamis
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Oma eelviimast päeva alustame jälle Amsterdamist.
Plaan on käia läbi mõned tüüpilised linnapargid. Ent siin kogeme järsku
midagi, esmapilgul kummalist. Alustame Vondelpargist ja jalutame-sõidame
riburadapidi veel mõned sarnased läbi. Peagi tekib tõdemus, et enamus
neist parkidest on suurepärase teedesüsteemi ja inventariga varustatud
poolpargid-poolvõsad. Ilmselt peitub põhjus, mida hiljem bussis näib
kinnitavat ka üks ettekanne, selles, et Hollandis loodusmaastikud
peaaegu puuduvad. Seetõttu püütakse "pärisloodust" võimalikult palju
taasluua. Seetõttu ka võsalaadsed tihnikud jalgteede ääres ning tihedad
puudesalud ei tundugi enam nii kontrastsed ja süsteemivälised võrreldes
hooldatud väikelinnade eesaedadega.
Lõpetame Amsterdami päeva Museumpleinil, kus osa
seltskonda otsustab Van Goghi muuseumi, osa modernselt lahendatud
Rijksmuseumi esise väljaku ning aia kasuks. Õnnekombel saame bussi
parkida kohe Museumpleini äärde, mistõttu tekib bussi juurde varemalt
naasnuil ketserlik mõte otse sealsamas tänaval priimuseputru keeta...
Järsku lähenev politseisireen ei ole siiski meile mõeldud ning nii
otsustame pudrukatla juures, et pühime Amsterdami tolmu jalgelt ning
suundume De Hoge Veluwe rahvusparki, kus lubatakse näha "tõelist Euroopa
metsikut loodust".
Tänavad ja pargid
|
Üles |
Mueumplein
|
Üles |
|
De Gröene Kathedraal
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Teel tegime mitmeid peatusi, neist mainimist väärt
ehk Alsmeer ja Roheline Katedraal... Aalsmeer on selline
eksperimentaalse arhitektuuriga silmapaistev kohakene. De Groene... on
landart metsade ja põldude vahel. Mustad paplid, istutatud Reimsi
katedraali põhiplaani järgi 1987.a.. Autor Marinus Goezem. Maapinnalt ei
ole seal kahjuks suurt midagi näha.
Aalsmeer
|
Üles |
De Groene Kathedraal
|
Üles |
|
De Hoge Veluwe
Järgmine |
Eelmine |
Üles
De Hoge Veluwe võtab meid vastu õhtu eel mõnusa
sooja poolpilvealuse ilmaga. Nagu selgub, on tegemist Hollandi suurima,
umbes 5500 ha suuruse ühena vähestest loodusliku metsaga kaetud aladest.
Rahvuspargi keskel asub Kröller-Mülleri kunstimuuseum ja skulptuuride
aed, mis on tuntud ühe maailma parima Van Goghi kogu poolest.
Rahvuspargi pilet maksab 6 eurot, mille eest igaüks võib väravast võtta
valgevärvilise jalgratta ja jääda parki kuni päikeseloojanguni. Soovi
korral saab ka pargi servades asuvates kämpingutes telkida. Viimase
võimaluse kasuks otsustamegi ja parkinud bussi praktiliselt tühja
telklaagrisse, surume pedaalidele ja asume rahvusparki avastama.
Lubatud päris metsik loodus näeb välja nagu meie
"tavaline mets". Vahe on selles, et meil ei ole metsas asfalteeritud
jalgrattateid. Maastik vaheldub, luitemännik asendub loodusliku rohumaa
ning soiste aladega, vahele kilomeetri jagu puhast liiva üksikute
mändidega ja siis jälle mets. Ürgloodusele omaselt ei ole ära koristatud
murdunud puitu metsa alt. Võõristavalt mõjub aga see, et "murdunud" on
kõik puud selgelt mootorsae abiga ning nii tundub, et tegemist on hoopis
halvasti koristatud hooldusraielangiga. Samas, mis seal salata, mõjub
mets ja "pärisloodus" seninähtud ülikorraldatud maastike vahel päris
kostutavalt. Õhtul priimusevalgel telkide vahel räägime pikalt
tammidest, looduse alistamisest ja looduse tagasitoomisest....
De Hoge Veluwe
|
Üles |
|
Het Loo
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Viimast päeva Hollandis alustame mõnusa kuuma
duššiga kämpingus ja suundume varakult Het Loo kuninglike aedade poole,
et jõuda ohale varakult ning mitte langeda sama vea ohvriks, mis
Keukenhofis - kui meie kohale jõudsime, oli headeks fotodeks seal juba
liiga palju turiste. Het Loo parklas on enne meid vaid üks sõiduk -
Daugavpilsi kirjadega sõbraliku vennasvabariigi buss. Kiirustame ühes
läbematute lätlastega sissepääsu suunas ja saame kohe selgust, et
seekord oleme kiirustamisega veidi üle pannud - park avatakse alles
tunni pärast. Rõõmu teeb see, et ka "kiluvargad" pika ninaga jäävad ja
nii viidame väravas aega ettekandega Hollandi vanade parkide
restaureerimise traditsioonidest Hollandis.
Het Loo on minu jaoks jaoks kindlasti reisi sündmus tänu suurepärasele barokkpargile. Läbi
sajandite, alates 1686. - 1975.a. kuningliku perekonna residentsina
seisnud valdus on muljetavaldav. Loss ja park on suurepärases kooskõlas,
ühtaegu kuninglikud, teisalt võrreldes näiteks Versailles'ga hoopis
intiimsem ja mõnusam. Kõik on perfektselt korras - hekid ja bosketid
pöetud, peenrad täiesti umbrohuvabad, teed rehitsetud, purskkaevud
töötavad... tekib mulje nagu astuks kohe-kohe kusagilt välja kuninganna
oma õukondlastega... Ilmselt peitub saladus selles, et aastatel
1975-1984 restaureeriti loss ja park vastavalt XVIII sajandi kaanditele
võimalikult originaalilähedaselt ning neid on püütud sellisena hoida ka
praeguse muuseumina.
Tass kohvi ühes tiibhoone saali improviseeritud kohvikus, klassikalise
muusika saatel ja siis autosse ning tuld tagasi, läbi poole Euroopa kodu
poole...
Peale naasmist mõni päev hiljem avastasin vanematekodus, et tulbid
hakkavad just-just peenras lahti minema....
Het Loo
|
Üles |
|
Tagasi idas
Eelmine
|
Üles
Tuleme esireast salongi poolele, blondiinid
lähevad rooli ja kaarti lugema. Tegelikult pole siin midagi lugedagi:
Saksa piirist on ca 200 kilti sõidetud, Varssavi on otse ees, sinna jääb
ca 100..150 km. Kiirtee. Keskööks või pisut peale peaksime kohal
olema ja eks siis navigeeri edasi. Viskan istmete vahele penole külili
ja jään kohe magama - roolis ja kaardilugejana möödunud päev on teinud
oma töö...
Ärkan Remi rämeda hüüatuse peale:
Wroclaw!?
WROCLAW!!!????
WRROOTCZZZZ LLLLLAAAA AAWWWW!!!
Mida kuradit me Wroclawis teeme!
Kell hakkab neli saama. Hämming. Tibid roolis on
kurjad - et mis siis valesti on! Minu mürgise kommentaari peale, et noh,
me võime ju nüüd siis Gdanzkis ka ära käia, ei räägi Raili minuga
peaaegu Tartuni. Nojah... Me oleme sõitnud üle nelja tunni ja selle
tulemusel on meil tee pikenenud pea 400 km võrra... Kui ta siis lõpuks
kodus aru sai, mis käkiga nad tegelikult hakkama said - sõitsid
noolte järgi W - tähega algava linna suunas (Warzawa vs Wroclaw) ja
keerasid kiirelt kohe esimeses ristis lõunasse - siis hiljem ta
tunnistas, et saab nüüd must aru...
Tartus 2004-2015
Paar km peale Poola-Leedu piiri
|
Üles |
|
|
