Tagasi (paadimatkad) |
Liela-Jugla
jõe matk (Nitaure-Zaube-Cesis) 24.- 29. juuli 1995
Proloog
Järgmine
Kui kunagi ürgammu
sai mindud seltskonnaga metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud,
et veel 20 aastat hiljem sama rahvas, õigemini küll
Kopraromantika
Ühel juulikuu pärastlõunal helistasin raudteejaama
taksofonist Urmole ja Nässile (noh see tähendas vähemalt nelja-viit üritamist,
enne kui lauatelefonilt ka mehed lõpuks kätte sain) ja küsisin, et kas paari
päeva pärast ei viitsiks jõe peale minna. Näiteks Lätti. Üks vana vesikas oli
kiitnud taevani Maza Juglat ja Liela Juglat, miks mitte võtta siis üks nendest.
Näss arvas, et saab Rakverest järgmiseks õhtuks kohale, Urmol oli poogen -
peaasi, et saab minna. Samal õhtul sain jahsõna ka Tiigrilt. Järgmise lõuna
paiku kõndisin Narva 89 ühikasse, et üles otsida veel üks kevadine
matkakaaslane... Hele oli tulnud öövalvest ja magas. Kui ta unesegasena kuulis,
mis plaanis, siis ei kulunud otsustamisele, kas tulla või mitte, palju aega -
tuleb minna. Seda enam, et
kevadisest Amata matkast olid jäänud
võib-olla mõned "jutud-mõtted" õhku rippuma.
Õhtul kogunes kõik see ees Vaksali tänavale, kus ma toona
korteris olin. Kaardiks oli kserokoopia ENE-st leitud Läti kaardist, varustus
oli selline, et praegu mõeldes ei tea, kas nutta või naerda, ainult paadid olid
korralikud. Võib-olla üks jaburamaid asju sellest oli mu omatehtud
puuraamiga mingist diivaniriidest kokku väänatud seljakott, mille omakaal oli
juba oma 10 kilo. Ma ei tea, kas magamiskotti, peale Hele, üldse kellelgi oli,
minul igatahes tollal oli üks sitsiriidega üleõmmeldud baikatekk. Aga - väljas
oli suvi, ja meil oli tahtmine minna. Niisiis pakkisime oma kola, laenates
korteriperenaise kapist poti ja kulbi ja vbl veel midagi hädapärast ja vedasime
öösise rongi peale. Varastel hommikutundidel istusime Cesisest juba Nitaure
poole mineva bussi peale ning keskpäevaks jõudsime hääletades jõe äärde. Kui
autost oma aerudega välja ronisime, ei suutnud juht muiet tagasi hoida...
Jah... Jõgi oli praktiliselt kuiv. Tõsi, silla alt esimese
kurvini tundus vett olevat ja nii me siis pumpasime paadid täis, kuid tõde
selgus kurvi taga. Ühelt kohalikult saime teada, et mõni kilomeeter allavoolu
siiski on vett rohkem. Mis seal's ikka - paadid ja seljakotid selga ja jalgsi
teed mööda allavoolu. Millegipärast ei võtnud ükski hääl meid enam peale. Mõne
tunni pärast leidsime ka vee. 50 m sõidu järel jõudsime kopratammini, ronisime
sellest üle ja järgmise 25 m pärast tarisime juba paate üle mahalangenud
puude... Ja nii järgnevad 3 päeva. Meie kilometraaž jõeorus oli selle aja
jooksul alla 12 km. Aga see-eest oli väga lõbus. Ja meil ei olnud kaasas isegi
alkoholi. ...Mäletan üht jaburat hetke kolmandal päeval, kui paadid järel
lohisemas mööda jõepõhja igusime; kuidas mingi naine lapsega jõekaldalt meid
pikalt kummalise pilguga saatis... :) Matka lõpetasime lõpuks seepärast,
et kirvevars läks puruks...
Niisiis...
Fotod: Hele Nurme
Hääletades
kummipaatidega kusagil Mittemidagit
|
Üles |
|
24.07. Tartu vaksal
Järgmine |
Proloog |
Üles
Tartu raudteejaam. Ootame Minski rongi (väljumine 00.20)
|
Üles |
|
25.07.
Liela-Jugla ülemjooks. Kusagil Nitaure ja Malpilsi vahel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Juuli. Jões ei ole lihtsalt vett. Hääletame edasi...
|
Üles |
Esimene vesi!
|
Üles |
|
I päev jõel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Andke mulle kirvest!
|
Üles |
Esimene (aga mitte
viimane) remont: kõigepealt tuleb auk kinni nõeluda ja siis paik peale
liimida!
|
Üles |
Mahalangenud puude
vahel kõrgusid kopratammid
|
Üles |
|
I laager
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Peale väsitavat
päevateekonda... jõe peal läbitud ca 3 km...
|
Üles |
|
II päev jõel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Peale poolt tundi
teelolemist ja sumpamist kopraorkide vahel alustame taas remondiga...
|
Üles |
Selle jõematka kõige
harjumuspärasem ja optimaalseim liikumisviis
|
Üles |
Puud, puud, puud...
kõik risti üle jõe
|
Üles |
No comments!
|
Üles |
|
II laager
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Läbitud umbes 5 kilti. Masendav!
|
Üles |
Hommik. Mõeldes
eelseisvale kirvetööle ei teki mingit entusiasmi
|
Üles |
|
III päev jõel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Edasi, seltsimehed!
|
Üles |
|
III
päeva õhtupoolik peale kirvevarre purunemist...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Niisiis purunes kolmandal päeval kirvevars... Kuna see
juhtus ühe põllu lähedal, siis eeldasime, et mingi tee võiks ju lähedal olla.
Panime kola kokku ja leidsimegi kruusatee. Autosid praktiliselt ei liikunud,
see-eest esimene, mis silmapiiril paistma hakkas, võttis kohe peale.
Zaube 12 km
|
Üles |
Must maantee päikses sulas ja kõrbes maa
ja silmapiiril virvendas õhk.
Ma seisin päikselõõsas, kurk kuivamas
ja hinges piinav rändamiskihk.
Kätt püsti hoidsin üha, et sõita saaks,
saaks sõita ära kaugele siit.
Kuid autoid mööda uhas ilma lõpmata.
Ma seisin tolmus nagu teeviit.
Üks lõpuks peatus ja ära mind viis.
Seal autokasti nurgas üks veider mees
suupillil mängis kurbliku viit
ja rukilill tal rinnas nööpaugu sees
kui veidi väsinud sinine silm.
Kitarr mul oli kaasas. Ja nukker blues
lõi sõidurütmis kõlama siis.
Ja mäed meist sööstsid mööda
ja sööstsid ka puud.
Kui terve maailm oli see viis.
Meid auto ikka edasi viis.
( Must
maantee. Kukerpillid)
Autokasti nurgas ei istunud veider mees, vaid hobune.
Väsinud poomkant plankudest portedega GAZ 52 peatus tolmupilves. Kabiinist
naeratasid
kaks sõbralikku hobusekasvatajatest lätlast. Meile selgitati, et kui soovime
edasi sõita, siis koos hobusega on see võimalik, kui me temast aupaklikku
kaugusse hoiame. Hallipäine daam pani meie ja hobuse vahele plangu, suksu ise
piirati kasti esimesse nurka toeka presentköiega. Nojah, transport on transport.
Kobisime peale ja neelasime rõõmuga tolmu. Vahepeal oli lihtsalt päris hirmus,
kui hopa-kipa-kopa kabjaga vastu kasti lõi nii, et puutükid lendasid.
Kümnekonna kilomeetri pärast pidime maha ronima. Seepeale hakkas proua usutlema,
et mis plaanid meil ka on vastu õhtut. Meil mingeid mõistlikke plaane ei olnud
ja nii paluti meid ööseks enda juurde võõrsile. See tähendas, et võisime
hobusefarmi taha telkida ja kasutada farmi keskele paigaldatud plekkvanni ja
dušši. Sobis!
Õhtusöögi kõrvale toodi 10 l värsket piima - ma ei tea, kui palju
nad kujutasid meid seda juua jõudvat - ent kõik see kokku oli hirmus armas...
Hääletades hobustega
koos Cesise poole
|
Üles |
|
IV päev: tagasi kodu poole
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikul pakkisime end kokku. Meie üllatuseks pakkis end kokku ka
perepoeg ning meid koos kolaga topiti Nivasse. Sõit läks mingisse
raudteejaama, kust sai edasi juba Cesisesse. Enne lahkunist kinkis mees
meile korraliku Läti maanteede kaardi - see on mul senini alles (aga
hetkel seda lehte tehes on aasta 2015); ta nägi eelmisel päeval meie
haledat ENE koopiat. Kaarti andes ta midagi sellist ütleski, et me
järgmisel korral ei eksiks ja need muud sõnad... Ning loomulikult ei
olnud ta nõus võtma mingit raha transa eest - kui aus olla, siis ega
meil ka erilist raha ei oleks olnud ka maksta...
Igal juhul - väga toredad inimesed!
Õnnelikult
tsivilisatsioonis - Cesis ootab!
|
Üles |
|
29.07.1995. Cesise
õllefestival
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Cesis... Valka rongini oli peaaegu terve päev aega. Linna jõudes selgus,
et käib mingu Läti õllede festival. Koha on suuremad tootjad, käib tants
ja laul ning õlle ei maksa peaaegu midagi. Rääkisime augu pähe
raudteejaama lähedal olevatele kohvikutädidele, et võiksime oma mandi
sinna hoiule jätta. Nad olid lahkesti nõus. Kui tagaukse kaudu väljuma
hakkasin, märkasin ühel laual suurt vaagnatäit kotlette. Tudengile, kes
eelnevad neli päeva on söönud boršipulbrist keedet' lurri, ei saa ju
pahaks panna mõne kotleti näppamist. Ma olen sellele hiljem korduvalt
mõelnud ning ega ma tehtust uhkust ei tunne,... kuid asjaolusid arvestades
pean tunnistama, et ilmselt teeksin samas situatsioonis seda uuesti.
Õllefestival... Proovisime erinevaid marke - meelde jäi millegi pärast
Tervete õlu, kuid kuna tollal olin tumeda fänn, siis eriti avaldas muljet Aldaris Porteris. Aga mitte õlu ei olnud selle päeva teemaks...
Looking back over my shoulder
I can see that look in your eye
I never dreamed it could be over
I never wanted to say goodbye
Mike & Mechanics. Over my
Shoulder
Selle suve üks raadiolaule oli Mike and Mechanicsi Over my shoulder,
mis mind terve matka oli kummitanud ja mida Helele sügavalt silma
vaadates olin laulnud (mõeldes praegu laulu sõnumile... noh - tollal ma
ei jaganud inglise keelest õnneks tuhkagi)... Ühesõnaga - laulsime seda
siis koos kusagil männi all ja ühtäkki oli meil Helega teineteisele väga
palju öelda. Ja lihtsalt hea oli olla...
Näss sõbrunes samal ajal mingite kohalike punkaritega ja Zeppelini
fännidega. Ühel hetkel liitusime ja kuni rongile minekuni läks lahti
korralik eesti-läti õllekultuuride rahvuskohtumine. Ma enam ei mäleta,
miks vahepeal liitus meiega kohalik politsei - ei, ei, ei, ei - nad ei
kutsunud meid korrale!; pigem vennastusime, tegime nendega koos nende vilkuritega RAF-i
ees pilti (see foto kahjuks (nagu veelgi mõned sellest tripist) on
kusagile kaotsi läinud), surusime kätt jne. Väga võimalik, et ka
politseinikud nautisid lihtsalt õlut ja päikesepaistet... Aga ma
lihtsalt ei mäleta neid üksikasju - mu tähelepanu jagus vaid Helele. Ja
siis saabus aeg rongi peale minekuks... Kui ma õigesti mäletan, siis
toosama politsei-RAF transportis meid tagasi raudteejaama, aga see võib
olla ka linnalegend...
Jälle väga toredad inimesed!
Cesu alus,
politseinikud, punkarid ja hevimehed... täielik... suvi
|
Üles |
|
29.07.1995. Valga piiripunkt
Eelmine |
Üles
Rong sõitis Lugažisse, kust edasi Valka kesklinna kulgesime kollase logu
linnaliini Ikarusega. Jalutasime oma kohutava hulga pampudega läbi
loojangus linna. Me olime kohutavalt rõõmsad ja õnnelikud (vähemalt mina
küll :)). Et meil Cesisest oli kaasas ka hulganisti külakosti, siis võib
arvata, et piirile jõudes me ei olnud kaugeltki kõige mõistlikumad
inimesed. Arvestades meie konditsiooni tekis passikontrollis ja
tollimeestega loomulikult kohe dialoog. Mingi jant oli kellegi
dokumentidega. Härrad ohvitserid ajasid esialgu ranget joont, kuid
seepeale, kui Näss (vist, või oli see Urmo?!) neile mustikaid pakkus
(kust krrt need üldse tal taskus olid?), siis kupatati meid lihtsalt
tseremoonitsemata piirilt minema.
Taas - väga toredad ja armasad inimesed!
Ma arvan, et Tartusse
saime Gunni pirukaga... :)
Peale
meeleolukat tšattimist piirivalvuritega üle piiri ja praktiliselt kodus!
|
Üles |
|
|