Tripi kaart
|
Lanzarote 2017 |
Lisalugemist |
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
Tenerife.
30. jaanuar - 8. veebruar 2018
Teide
|
Üles |
Istusin 31.
detsembril (2017) köögis ja rääkisin keskmise võsukesega maast ning ilmast.
Järsku küsis Annike, mis mul talle sünnipäevakingituseks on. Et kui
midagi veel ei ole, siis tal on üks unistus: küll oleks lahe, kui saaks
sellel aastal ka Lanzarotele minna. Ta saab aru küll, et ilmselt seda ta
kingituseks soovida oleks liig, aga ikkagi oleks see ju lahe... Tjah, mu esimene vastus
oli loomulikult "ei..."
...Aga mõte oli
idanema hakanud. Mingil hetkel avastasin end lennupileteid vaatamast -
no lihtsalt huvi pärast. Miks mitte plastmassi asemel pisikesele hoopis
päikest kinkida... Ja siis järsku, justkui muuseas, olidki piletid
Tenerifele ostetud. Kui siis Annike taas kööki tuli võisin talle
mahasurutud elevusega hääles öelda:
"Kuu aja pärast
läheme Tenerifele - see on peaaegu nagu Lanzarote. Ära siis seekord
haigeks jää, sest see reis on Sulle kingituseks!..."
Niisiis...
* * *
Fotod: Hele Nurme,
Liisa Nurme, Sulev Nurme
La Cruz de Hilda
| Üles |
|
Järgmine
|
Üles |
|
31.02.2018. Kell 04.05. Stanstedi lennujaamas
Eelmine
|
Järgmine |
Üles
Kõik magavad... Kui välja arvata see kuuetunnine tüütu öine passimine
siin lennujaamas on senini kõik sujunud. Väikese närvikõdi elasime üle
Strencis, kui Läti toll kahtlaselt kaua auto dokumente uuris...
Aga muidu on senini kõik ok. Pisikesed on lennujaamas selle pika
ootamise kenasti üle elanud ja üsna vaprad olnud, aga pool tundi tagasi sai
Une-Mati neist tasavägises võitluses lõpuks skooriga 9:10 võitu.
Tunni
pärast on boarding...
Stansted.
Magavad...
| Üles |
|
31.02.2018. Kell 23.55.
Tenplata. Tijoco
Bajo
Eelmine
|
Järgmine |
Üles
Mis ei tapa, teeb tugevaks...
| Üles |
Nojah... Mul on kaks
uudist ja ma ei teagi nüüd, millest alustada. Alustan siis
ebameeldivamast...
Leidsime
päikeselisest ja soojast (Eestis oli tulles -8C) Lõuna-aerovaksalist
kerge vaevaga takso. Kui juhile aadressi näitasin, võttis see mehe
korraks nõutuks - ta teadis küll tänavat, kuid näidatud maja numbrit
tema moblakeps ei tunnistanud. Asi lahenes ent iseenesest, sest helises
mu telefon ning Marco - meie buukit' Apartement Tiara (Costa del
Silencios) kontakt - soovis teada kaugel oleme ja millal jõuame andes
samas ka täpsed juhtnöörid kohtumispaiga osas.
Aeropuerto de Tenerife Sur
| Üles |
Veerand tunni pärast
juba kätlesimegi noore päevitunud ja lahke olemisega noorhärraga. Ent
vaevalt tervitanud, muutus Marco murelikuks:
"You are five...!??"
"Yeees?... Is it problem?"
" Actually noouuuu...jjjjeeeees... There is only 4 places..."
Olin kindlalt
buukinud toa viiele, nii oli kirjas ka mu lehel: 3 täiskasvanut ja 2
last. Suurte tähtedega oli lisatud - "All kids and pets are welcome".
Läksime läbi labürindilaadse siseõuede rägastiku meie apartmendi poole.
Ümbrus jättis kergelt räämas mulje. Reklaamis lubatud basseini eraldas
meie rajakesest aed, mille disain meenutas kunagi Buchenwaldis nähtut.
Üks määrdun'd maikasärgis invaliid püüdis 20%-se kaldega kaldteest alla
sõites oma elektrikäruga vist enesetappu teha - seda üritust vaatasid
sigaretisuitsupilve mähkunud päikesest pragunenud tellisekarva nägudega
paar vanaldast turisti. Esmamulje oli eeee... eriskummaline. Jackpot
saabus ent tuppa astudes... Umbes 10 ruutmeetrisesse tuppa oli surutud
suurem voodi, kööbakas sohva ja pisike kööginurk. Rõdu eraldas
trellitatud uks ja aken. Kõik see nägi välja nagu mõnes
äärelinnahurtsikus kusagil Marokos... Trellide taha peitus tolmune
konijälgedega rõdu, kust avanev vaade tutvustas väsinud ja laokil
sisehoovi. Voodiriideid jätkus kolmele, kööginurgas vedeles paar kahvlit
ka murdun'd otsaga korgitser.
APPI!
Marco oli sama
nõutu nagu meie ning absoluutselt nõus sellega, et tuppa me oma perega
ei mahu. Küsimusele lisavoodi osas kehitas ta õlgu ja ütles, et ei saa
kahjuks millegagi aidata, saab pakkuda vaid võrevoodit... Nonii... siis
läks lahti helistamine omanikule ja booking.kommi. Omanik süüdistas
bookingut, booking - kui lõpuks leiti sealt üks Gulio, kes oli nõus
toru võtma - ütles, et süüdi on omanik ja meie ise seda ruumi bronnides ja
tema aidata ei saa. Kui me sinna jääda ei taha, siis vastavalt
renditingimustele (lugege peenikest kirja!) meile sissetšekkimise päeval raha ka ei tagastata. Ka
tema jagas "siiralt" mu muret ja nördimust selle üle, et kuhu me küll
ühe lapse magama paneme ja et korter ei vasta küll kuidagi veebilehel
lubatule, ent ta teatas ka, et ei saa meid aidata ja soovitab siiski
väga kaaluda tuppa jäämist, sest ta ei saa mingit asendust anda. Tiara
omanikul polnud ka asendust pakkuda ja ilmselgelt ei viitsinud Marco
boss üleüldse meie murega tegeleda - resümee Marco ja tema
telefonivestlusest - "f..this is bookings damn business!"...
Me ei saanud sellesse tuppa jääda, see ei olnud lihtsalt füüsiliselt
võimalik. Ütlesin seda ka Marcole. Tal oli piinlik ja kõik need muud
sõnad. Kuid ta proovis aidata. Lõpuks tema suurim abi seisnes selles, et kuulnud meie soovist kindlasti
normaalsem koht leida, lubas ta meil tuppa jääda nii kauaks kui soovime.
Oli seegi abiks - et Helel oli lennu järel üsna halb enesetunne, sai
korraks pikali visata - vähemalt olime jõudnud vihma käest räästa alla. Gulio
bookingust tegi siiski žesti ja saatis kirja lingiga võimalikele
alternatiivsetele öömajadele naabruses - seda küll klausliga, et mingit
tasaarvelust nad teha ei saa... Link ei töötanud...
Ma olin maruvihane
ja solvunud ning tundsin end selgelt petetuna. See urgas sobinuks hästi
mõnele noorpaarile armupesaks, kuhu peale ööklubist tulekut maanduda,
kuid seda reklaamida välja pereapartemendina... Eriti küüniline oli
omaniku ja booking.com ühisavaldus, mille kokkuvõtte kohaselt võimaldab
omanik ruumi kasutada kuni viiel inimesel, kuid kusagil ei ole öeldud,
et neile peab olema tagatud ka voodi - see on üüriliste oma probleem -
temal on selgelt kirjas, et ruumis on 4 voodikohta. Haige värk!!! Miks
seda siis rahumeeli viiele välja pakutakse!
Et laste kurbasid
nägusid pisut rõõmsamaks muuta, saatsin nad Liisaga jäätise järele asudes ise
samal ajal alternatiivseid ööbimiskohti otsima. Tenerife on turistilõks nr 1 ja ei ole kerge samal päeval leida midagi
mõistlikku (kui ei ole nõus maksma öö eest 500 eurot ja pluss). Siiski
kahest-kolmest võimalusest jäi varsti silma päris põnev koht Tijoco Bajos
ning pikalt mõtlemata buukisin selle. Helistasin kohe omanikule ning
küsisin üle kõik asjad - meeldiv meeshääl rääkis kenasti inglise keelt -
telefonis tundus kõik ok. Esimene kivi langes südamelt. Nüüd oli vaja
leida auto, sest puugitud koht ei jätnud kaardil muljet, et sinna oleks
iga päev mõistlik taksoga minna. Meil oli küll plaan paar päeva
rendikata läbi saada, aga nüüd seisime lihtsalt fakti ees...
Veerand tunni pärast
jalutasime Annikesega Jose Antonio Tavio avenüül ning otsisime Marco
soovitet' autorenti. Liisa-Laura-Hele jäid Tiarasse: Liisa-Laura läksid
ümbrusega tutvuma, Hele viskas pikali - tal oli ikka päris halb olla...
Rendikate büroo leidmine ei olnud keeruline, kuid olin ümberringi
laiuvas isikupäratus karplinnas juba unustanud, et oleme siiski
Hispaanias - kaks kõrvutiasuvat asutust olid 14.00-18.00 suletud...
siesta!... Kell oli 14.05...
Tiara apartement. Costa del Silencio. Urgastoa idüll...
| Üles |
Mis pagana päev see
küll on! Ja siis hakkasid juhtuma sündmused, mida võiks liigitada pisut
positiivsemaste asjade kilda. Pisut eemal tänaval vestlevast rühmast
noortest ilusatest inimestest astus järsku üks päris kena näitsik meie
juurde ning küsis inglise keeles, kas otsime rendiautot. Kui, siis neil
on pakkuda Fiat Panda; aga tuleb lihtsalt Adejesse, naaberlinnakesse,
järgi minna. Mul polnud õtna aimugi, mis koht see Adeje on, samuti
tundus ka nende jutt esialgu kahtlane. Usutlesin siis natuke ning selgus, et nad on itaallased,
elavad juba aastaid saarel ja lihtsalt teavad üht tuttavate kaasmaalaste
pisikest rendifirmat, kus parajasti on üks Panda vabaks jäänud. Kui ma
soovin, võime sellele kohe järgi minna. Küsisin Annikeselt, kas talle
see kõik ka sobib ja saanud nõusoleva noogutuse, leidsime end hetke pärast
pugemas juba noorpaari Fiat 500 tagaistmele...
Adeje on väike
linnake merest eemal. Eelkõige teatakse seda
Barranco Infierno - Põrgukuristiku matkaraja - järgi. Meie
maandusime peale 20 minutilist sõitu kusagil kesklinnas Calle Pierda
Redondal pisikese offissi ees. Väikese arvutiga kaunistatud kirjutuslaua
ümber sädistas oma kümme inimest itaalia keeli. Probleem seisnes
parajasti selles,
kuidas makseterminaalis paberirulli vahetada. Ilmselgelt oli
vaidlusaluseid variante mitu ning neid presenteeriti valjult ning
efektsete žestidega. Büroos loomulikult ei rääkinud keegi sõnakestki
inglise keelt peale meid sinna meelitanud näitsiku. Paberirull sai
vahetatud ja lõpuks keskendus kõigi tähelepanu ka mulle. Audients lõppes
õlistes tunkedes mehhaanikuga, kes tuli auto juurde ning mulle õlale
patsutades kiitis autot ja oma tegevust selle ettevalmistamisel. Voila! - veerand tundi hiljem juba kimasin tuttava Fiat 500 sabas
tagasi Costa del Silencio poole: kuna mul ei olnud aimugi, kuidas tagasi
sõita, nõustus Roomast (daam) ja Sitsiiliast (härra) pärinev noorpaar
ees sõites teed näitama...
* * *
Playa de las
Americas said lõpuks lapsed kauaoodatud randa. Vesi tundus liigagi jahe,
ent päike paitas soojalt ja paljajalu kuumas mustas liivas kõndides
hakkas taas see kole maailm ka jälle pisut kaunimana paistma.
Playa de El Bobo. Playa de las Americas
| Üles |
Üsna videviku hakul
jõudsime Tenplatasse - väikesesse mahajäetud banaaniistandusse peitunud majakesse,
millest pidi saama meie kodu järgnevaks nädalaks. Tee sinna tekitas kõhevust - Tijoco Bajost algav kitsuke ning ilmselt aastakümneid tagasi
asfaltkatte saanud kahe rattajäljega Calle Pasos Largos lookles
banaaniistanduste, vanade lääpas veereservuaaride ja kuristikuna tee
kõrval laiuva Barranco de Erquesi kõrval. Ma olin kindel, et meil on
Tomis vale aadress, kuid sisestatud koordinaadid väitsid vastupidist.
Lõpuks ühe kõrge valge lubjatud kiviseina taga teatas navi, et olemegi
kohal. Ja tegelikult olime ka - nii uskumatu kui see kõrvaloleva pildi
järgi ka polnud. Värava avas värviplekilise pusaga vanapoolne kõhetu
mees, puusa tagant piilumas korralik ruugekarvaline ning juba halli
koonuga baskervill. Esmamulje härrast - nagu hiljem teada saime:
Alexandrost - tekitas kahetisi tundeid...
Müüri taga laius
mahajäetud banaaniistandus, mida tähistasid kõrged ripendavad palakad ja
postidel tugitraadipusad. Kuivanud punasel tolmusel pinnal kasvasid
üksikud tääkliilia moodi taimed ning kummalised umbrohud. Kitsa sissesõidutee lõpus
paistis põõsastesse peitunud ning kummaliste puitmaskidega ehitud
valgeks lubjatud väike maja. Siin-seal leidus kivimüüridel joonistusi ning
kaunistusi, mis meenutasid millegipärast Hundertwasserit. Pilt oma
vastuolulisuses koos kühmus vanamehega tundus pigem skisofreeniline.
Kas tõesti sajaga
jälle ämbrisse?...
Majja astudes ent
hakkas kõhedus taanduma: interjööris õhkus taas igalt poolt
sedasama hundertwasserlikku naivistlikku ja mõnusat "alterego", ent puudus mahajäetud
banaaniistanduse kurbus ja masendus. Ruumi oli käes laialt, toad
jahedad, aga hubased, ning paar sisselülitatud elektriradikat tõotasid
mõnusamat õhtut. Peremees tõi kiiresti juurde mõned tekid. Kõrval koplis
kõndis ringi poni - lapsed igatahes armusid sellesse hetkega. Tagaaias
sädistasid paar kanaarilindu... Hakkas sadama... Senisele päevale
mõeldes puudus igasugune huvi kusagile linna sööma minna. Sestap jätsin
perelised sisse seadma ja küsisin Alexandrolt teed supermarketisse. Ta
üles, et on lihtsam, kui ta kaasa tuleb...
Ka Alexandro on
itaallane. Roomlane (teine juba täna siis). Tundub, et tal oleks pikk lugu rääkida, lugu,
millest võiks teha filmi. Mees on tegelenud kinnisvaraäriga, pidanud
disainifirmat, töötanud televisioonis. Juba 19 aastaselt sattus ta Tenerifele ning armus sellesse saarde - tollal oli muidugi kõik
teistmoodi ning praeguste turistikülade asemel laiusid
banaaniistandused. Ta käis aegajalt saarel, kuni lõpuks, mõni aasta
tagasi, müüs kõik Itaalias ja ostis Tenerifele oma banaaniistanduse. Õnn
jäi kahjuks üürikeseks - mees haigestus rängalt ning vaakus aastakese
hinge. Vähem kui aasta tagasi sai uuesti kuidagi jalule teadmisega, et
ei tohi enam raskemat talutööd teha - sellest ka mahajäetud istandus.
Aga - nagu ta ütles - ta pole harjunud käed rüpes istuma - ja sestap
ehitas ta kõrvalhoonest endale uue majakese ning oma vana maja -
istanduse südame - muutis külalistemajaks. Meil on au olla vist
kolmandad majutujad. Ta ilmselt proovib kunagi taas ka banaanidega - eks
elu näitab, kuid praegu võtab nii rahulikult nagu vaja - kasvatab kanu,
kitsi, poni... Ja talle meeldib maalida - sellest värviplekid pusal ning
pisut naivistlikud, kuid väga ehedad pildid ka meie elutoa seintel...
Igal juhul seda sõitu supermarketisse koos Alexandroga oli vaja - kõik asjad, mis algse kahevaheloleku
tekitasid - loksusid enam-vähem paika.
Produktidega tagasi jõudes ja
rahulolevaid lapsi vaadates tundsin, et mulle hakkab siin kindlasti meeldima.
Õhtul oli ent varuks
veel üks üllatus, mis taas küsimusi ja emotsioone tekitas. Nimelt, kui
olime just õhtusöögilauda istunud, et kärmelt improviseeritud bolognese kastmega pastat süüa, kadus elekter. Jama oli
meie majakesega totaalne, sest peakaitse keeldus sisse lülitumast -
kusagil oli lühis. Üllatunud peremees tõi peotäie küünlaid olles sama imestunud
kui meiegi. Tal ei õnnestunudki vooluprobleemi lahendada, kuid see
lahenes ise poole tunni pärast koos saju lõppemisega - kui nö viimast
korda igaks juhuks peakaitset näppisin jäi see sisse. Siiski vedas
Alexandro igaks juhuks teisest
majast varujuhtme ja sättis selle kuidagi valmis puhuks, kui uus
katkestus peaks olema. Peremees on veendunud, et probleemi tekitas vihm
- tavaliselt siin rannikul ei pidavat üldse vihma sadama.
Olen siin tahvlis end nüüd paar tundi kirjutades
välja elanud ja pea terve veiniga ühele poole saanud ning tundub, et
seni elektrit on... Aga väljas on pime ja vaikne. Tähed on taevas! Ma
kuulsin hetk tagasi poni tasast hirnumist ja kukkesid. Ja kaugel külas
koera haukumist... Kui sadu lakkas, alustasid väljas kontserdiga
tsikaadid. See tegelikult ongi puhkus... Milline päev! Aga kokkuvõttes
on õhtu mõnus ja mulle tundub see koht paljutõotav! Ning lõppeks:
suva sest
elektrist, meil on küünlaid ja 20000mA akupank :)...
Ja viimane oli siis
tänastest uudistest see teine, parem...
Tenplata - esimesed muljed
| Üles |
|
01.02.2018. Kell 21.45. Tenplata. Tijoco Bajo
Eelmine
|
Järgmine |
Üles
Playa de Torviscas. Costa Adeje
| Üles |
Lõpetasime just
mõnusa õhtusöögi. Lapsed toimetavad rõõmsalt ringi. Tuba on soe. Täna on
hoopis teistsugune ja tore päev olnud!
Hommik algas hilja -
kõik, isegi Laura - magasid rahus ja vaikuses pea poole kümneni kohaliku
aja järgi. Tegin parajasti hommikusööki, kui Alexandro koputas
köögiuksele ja tõi korvitäie värskeid mune - milline meeldiv üllatus.
Välja minnes tutvusime poniga - tema nimi on Pepito - ta on nüüdseks
Laura parim sõber. Laura suureks
sõbraks sai kohe ka suur vana koer - ma ei mäleta, mis ta nimi on; tundub, et
sümpaatia on vastastikune, sest koerale meeldib ka Laura seltskond.
Noorem koer nii seltskondlik ei ole - tema on päeval kinni peremehe maja
juures, kuid kui Alexandro liigub, siis liigub ka "kutsu" ja käib poniga
mängimas.
Öö möödus rahulikult
ja mõnusalt - elektriga probleeme ei olnud. Peremees lubas tuua juurde
paar tekki ja vedas hommikul tüdrukute kurtmise peale ka kolmanda
õliradika, et saaks ka vannituba soojendada. Naljakas on see, et väljas
ei ole ju ilm külm, pigem vastupidi, kuid külma kivipõrandaga toad
tunduvad ilma kütmata ebameeldivalt jahendad. Täna õhtuks oleme aga end
korralikult sisse seadnud, toad on parajalt soojad. Iga siin oldud
hetkega läheb see koht mõnusamaks.
Tänasest päevast...
Algas see
suurepärase kanjoniga - Barranco de Erques'ga - mis laiub kohe meie
ööbimiskoha taga. Tegime hommikul ära sõites selle veerul väikese
peatuse: piimalillede ja kaktustega üle puistatud lõhe jättis väga
imposantse mulje. Alexandro eile õhtul mainis, et see saar on lõhesid
täis, algavad saare kohal kõrguva Teide nõlvadelt ja laskuvad mereni -
Infierno on üks tuntumaid, kuid kõik nad olevat omamoodi ägedad. Pidi
olema lausa mingi seltskond, kes tegeleb saarel lõhesid pidi matkamisega.
Barranco de Erques. Tijoco Bajo
| Üles |
Tegelikult pean
häbiga tunnistama, et sellele reisile tulles ei jõudnud Tenerife kohta
sõnagi ette lugeda - mul oli plaanis eile kodutööd järgi teha, kuid
paraku eile oli nagu oli. Proovin siis täna pisut netis surfata ning
homme ehk on juba väheke kindlam plaan, mida siin lähipäeval ette võtta
võiks. Ühesõnaga - täna hommikul vaatasime lennujaamas pihku pistetud
kaarti ning võtsime suuna ühe Tenerife top10-nese peale...
Wikipedia kirjutab:
"Los Gigantes is a resort town in the Santiago del Teide municipality on
the west coast of the Canary Island Tenerife. Its main feature are the
giant rock formations, Acantilados de Los Gigantes, that rise from the
sea to a height of 500-800 metres (1,640–2,625 ft) after which the town
has been named. Los Gigantes means "The Giants"."
Mirador Archipenque
terrassilt avanev vaade jättis suurejoonelise mulje. Kaldakaljud nagu
kaldakaljud ikka, aga suured... Liisa skitsis, lapsed jooksid ringi,
hankisime neile jäätist ning endale americanot ja vahvaid
glasuuriga saiakesi...
Los Gigantes
| Üles |
Et laste ainsaks
sooviks oli saada võimalikult kiiresti tagasi merre, võtsime suuna
Giganteselt kusagile randa. Alexandro soovitas hommikul mingit omaette
randa kusagil Alcala põhjaosas, et ma seda aga kirja ei pannud,
loovisime veerand tundi pimesi ning sattusime siis kogemata
banaaniistanduste vahel pisikesele klibusele inimtühjale lahesopile.
Ujumiseks see ei sobinud, ent tunniseks merekohinas väljalülitamiseks
oli koht ideaalne.
Alcala
| Üles |
Vaikne nurgake kusagil Alcala lähistel
| Üles |
Pärastlõuna veetsime
Costa Adejes... Leidsime kõigepealt mõnusa bufee lõunastamiseks ning
siis maabusime de Fanabe rannas, mille kõrval imekombel leidsime
parkimiskoha. Tänaste muljete baasil tundub, et Tenerife on
üleautostunud - eks kõnele sellest ka pea ümber saare kulgev kiirtee.
Siia tulles oli etalonina silme ees Lanzarote - Tenerifega võrreldes on
see saar aga nagu inimtühi kõnnumaa. Liiklus on tihe ja kuigi mitte nii
intensiivne nagu "päris Hispaanias", siis ega nalja ka ei ole.
Parkimiskohti linnas (vähemalt Costa Adejes, sellega kokku kasvanud
Playa de las Americas ning Los Cristianoses, millest läbi kruiisisime)
leida on päris keeruline; aga - me ei ole siin ju hetkel kõrghooajal -
mis siin siis paari kuu pärast toimub... Ok, kiirteest suure mäe poole
minnes tundub asi (parkimisega) pisut lahedam olevat. Külakesed
mäeveerul on seni jätnud päris toreda mulje, kuigi neis suurt midagi
pikemalt teha ei paista olevat. Mitte, et rannalinnades midagi
mõistlikku teha oleks, kuid seal on vähemalt meri - lastel on tegevust.
Üsna positiivseks
üllatuseks on olnud senini saarekese hinnad. Eile esimesest ettejuhtunud
pensukast kütust võttes oli 95 hind 0,8 euri liiter... Eestist startides
küsiti liitri eest Olerexis pea 1,3 euri. Samuti eile supermarketis
tundusid hinnad nagu Eestis või olid pigem odavamad. Tänase
lõuna eest - bufee+joogid+jäätised, maksime per face alla 5 euri ja see
koht ei asunud mingis hiina getos, vaid suure kaubanduskeskuse
restoranide korrusel. Muidugi piletihinnad vingematesse kohtadesse nagu
Loro park jms, niipalju, kui täna oleme teada saanud, on päris kirved,
aga eks ole need kirved igal pool. Võta või jäta, aga vägisi tekib
tunne, et emma-kumma riigi hinnaklass on nihkes... Miks mulle tundub, et
nihkes on Eesti hinnad?
Nii me seal siis tegelesime ülejäänud päevakese rannarõõmudega.
Võrreldes Eesti
-10C -ga on tegelikult +20C...+23C päikesepaiste päris mõnus. Vesi on
küll külmavõitu, kuid lapsi see ei heiduta. Ja mis seal ikka vinguda -
Tenerife on siiski eeskätt päevitamise saar, me oleme lõunas - seega
kõige hullemas turistipesas - loota siit leida puutumata kaluriküla
oleks enam kui naiivne. Kui me õhtul piki restoranide ja baaridega
palistatud rannapromenaadi las Americasse ning tagasi jalutasime,
valitses õhus lisaks kõikvõimalikele grillilt ja ahjust tulevatele
hõrkudele lõhnadele, selline mõnus rahulik ning muretu sumin. Võib-olla
on see ainus varjukülg meie praegusel pesal - kui tekib õhtul tahtmine
välja minna, tuleb end vedada vähemalt Tijoco Bajosse - seal on paar
kohalikku kõrtsu - mis tähendab kokku vähemalt 10 kilti edasi-tagasi
mööda mäenõlvu; kõik muud kohad, sh rannad, on juba vähemalt poole
kaugemal. Seega tuleks igal juhul võtta auto või takso. Esimene tähendab
seda, et õhtusöögi kõrvale jääb veini ära (vähemalt
tüürimehel) ja teine tähendab kokku pea viiekümne eurist taksoarvet.
Lastel on samas õhtustest seiklustest savi - nad hea meelega joonistavad
toas või jooksevad väljas poniga või niisama. Seda viimast (ja tsikaade
ning pimeduses eredalt siravaid tähti, mida saab katusel lebades pärani
silmadega pimedas taevas enesesse ahmida) ükski rannahotell jälle
pakkuda ei saa. Seega lüües kokku plussid ja miinused tundub, et meie
koht on siiski mitmete plussidega.
Playa de Fanabe. Costa Adeje
| Üles |
Playa de Torviscas. Costa Adeje
| Üles |
Puerto Colon
| Üles |
...Naasime jahisadamast, kui ühes kõrtsus alustas showd para Tom Jones. Puerto Colon
| Üles |
* * *
Õhtusöök igatahes oli mõnus - tortilla, praetud chorizo,
nelja juustu pizza ja kausitäis paprikat. Improviseerisin salatikastme,
mis komponentidest hoolimata maitses kõigile ning mida paluti kindlasti
korrata. Selle koostis sai järgmine:
Asi tuleb segada ühtlaseks hapukoorjaks massiks. Kui on
liiga vedel, tuleb lisada pestot või majoneesi juurde, kui liiga paks,
aitab õunamahl. Tõsiselt - paprikale dipiks või silosegule kastmeks
sobis ideaalselt.
Täna igatahes on hoopis teine olemine. Maja on kodusem,
õliradikad on teinud oma töö - rõskus ruumidest on kadunud. Kõik on
rõõmsad ja rahul. Tundub, et mina olen ka. Pisike kõhevus elektri pärast siiski
on õhus - Alexandro ütles, et ta ei leidnud täna viga, aga tal tekkis mõte, milles
võib probleem olla. Ühesõnaga, kui viskab välja, lükkame peakaitsme
sisse tagasi. Kui viskab uuesti, oleme küünalde peal. Lihtne...
|
02.02.2018. Kell 23.05. Tenplata. Tijoco Bajo
Eelmine
|
Järgmine |
Üles
Plaza Patrona des Canarias. Candellaria
| Üles |
Hommik algas
kenasti. Seni kuni hommikusööki tegime, söötsid lapsed Pepitole
porgandit - punt värskeid porgandeid ootas hommikul ukse taga.
Ilmselgelt on poni seltskonna üle rõõmus - lapsi nähes longib üle
tolmuse kopli üsna kepsakalt aia äärde. Alexandro sõnul ta tegelikult
hea meelega käia ei viitsiks, vaid krõmpsutaks hea meelega kaeru ja
jõusööta. Et jonnakas hobusehakatis siiski liiguks ka vahepeal, käib
koplis noorem koer hobust jooksutamas - aga koos mängivad nad hea meelega
kapates ühest kopli otsast teise punane tolm pilvena järel.
Hommikut meenutab
teinegi emotsioon. Nimelt küsis peremees, kas lapsed tahavad äkki
kitsesid ja kanu näha. Loomulikult nad tahtsid. Nii kõndisime
mõnikümmend meetrit palakatega piiratud aedapidi väravani, mis viis
"banaanipuude" sidumistraadipundardest üle puistatud endisele
banaanipõllule. See oli enne Alexandro haigestumist üks tema mitmest
istandusest, mis praegu on koduks kitseperele ja kanadele. Tolmuses,
tuulekaitseks piirdeaiale pingutatud narmendavate hiiglaslike katteloori
moodi riidepalakatega aias on raske ette kujutada istandust. Kuna
banaanid on olemuselt rohttaimed ja on umbes pooleaastase elutsükliga,
siis loomulikult ei olnud neist enam haisugi, neid meenutasid vaid osaliselt kõdunenud
leherootsud maapinnal. Vaatepilt jättis mahajäetud ja kurvavõitu mulje
nagu kusagil Mauretaania külakeses... Aga kanadele ja kitsedele seal
tundus sobivat. Tüdrukud olid rõõmsad - nad said igaüks kingituseks
värske kanamuna ja magustoiduks näha ka alles paari päeva vanust karupruuni
kitsetallekest...
Pepito
| Üles |
Tenplata...
| Üles |
Tagasiteel tuli
jutuks, et ülal külas on banaani kokkuostupunkt, kuhu kõik kasvatajad
oma vilja kokku veavad. Seal müüdavat aga hulgi ka muidki asju - pidavat
olema nagu turg. Kuna Alexandrol oli sinna asja, siis võtsime talle
sappa ning sõitsime uudistama. Kohale jõudes näis kõik kui välja surnud.
Alexandro seiras õue ammulisui ja laksas siis otsaette - loomulikult,
täna on Virgen de Candelaria püha. See tähendab, et enamus kohti
on suletud ja rahvas pidutseb hoopis Candelarias - Tenerife kagukaldal
asuvas vanas linnakeses...
Alexandro soovitas meil autonina sinnapoole
pöörata ja vabandas, et tal see püha üldse ununes - ta ju
"välismaalane". Candelaria neitsi olevat Tenerifel kõige tähtsam pühak üldse -
tema õnnistust on siin vaja kõigeks... Lõpuks keeras ta pettunult tagasi
kodu poole. Helele ent oli jäänud silma suure hoone ees suur konteiner täis banaane. Niisiis,
kui peremehe auto silmapiiri taha kadus, käis ta konteineri manu ja tõi
võidurõõmsalt sealt paar kimpu. Ilmselt ei olnud siiski tegu mingi
ääretu kuritööga, sest, nagu enne olime kuulnud, kokkuostu viidavad
banaanid sorteeritakse hoolikalt ning ebastandardsed (st defektsed, vale
värviga jne) lähevad loomasöödaks - ju seda see konteiner sisaldaski. Aga
- banaanid olid meie pilgu läbi palju kenamad, kui need, mida Kivilinna Konsumis enamasti näha võib ja ...
ka palju maitsvamad...
Banaanikokkuostu loomasööda konteiner...
Carretera
General De Tejina De Isora
| Üles |
Candelaria tervitas
meid hirmsa ummikuga ja natuke vähem hirmsa vihmasajuga. Ilmselgelt Candelaria Jumalaema pidustustele tulnud ummistasid autodega
kõik tänavad ja loomulikult ei olnud parkimiskohti ka palvetades
võimalik leida kilomeetrite raadiuses. Peale pooletunnist mõttetut passimist
ummikutes ja sellele järgnenud lootusetut keerutamist suburbias
loobusime peomõttest ning otsustasime minna Santa Cruzi. Plaan oli
selline, et tuleme õhtu poole tagasi - järsku on ilm parem ja ruumi
rohkem. Etteruttavalt võib öelda, et plaan töötas 50% - ilm paremaks ei
läinud.
Ka Santa Cruz (de
Tenerife) võttis meid vastu vihma ja päiksega läbisegi. Pöörasime
kiirteelt maha ja sattusime Mere puiesteele. Et pisut nõu pidada, mida
linnas nüüd ette võtta, pöörasin üüratusse ja - tühja! - parklasse.
Selle merepoolses servas paelus pilku imposantne mustast laavakivist
valge torniga ehitis - raudselt
Manrique!, mõtlesin, ning tüürisin
lähemale... Hoone seinale oli kirjutatud - Palmetum... Natuke sellest eemal paistis Tenerife
kuulus Auditoorium ning selle ees väheldane San Juan de Bautista
kindlus... Tundus, et olimegi saanud juhuslikult pihta enamusele
asjadele, mida Santa Cruzis väisata...
"Püha
Risti" linna lugu algab õela ja auahne sõjapealiku Alonso Fernández
de Lugoga 3. mail Issanda aastal 1494, kes saarel sellel rannal maabus. Loomulikult oli ajalugu siin varemgi, kuid sellest
ei ole palju teada peale selle, et guanche külakest kutsuti Anazoks.
Lugo maabumisele eelnes pea kolmekümneaastast ebaõnnestunud anastamissõda kohalike ja
kastiillaste. Lugo siin maale mitme tuhande mehega kindla eesmärgiga asi
lõpuks ära teha. Maabumist pühitseti-tähistati oma laagrikoha
märkimisega suure puidust ristiga - sellest ka
linna nimi Santa Cruz. Kolme aasta pärast oli saar vallutatud, suur osa
kohalikke mättasse löödud või/ja orjastatud. Lisaks olid (ootuspäraselt) väga paljud
kohalikud surnud
vallutajate poolt sisse toodud nakkushaigustesse. Santa Cruz muutus peatselt
soodsa asukoha tõttu Kanaaride tähtsaimaks sadamaks, kus peatuti teel
Ameerikasse varude täiendamiseks ja kauplemiseks. Ehk ühe
meeleolukama seigana teatakse Santa Cruzi merelahingut, mil 1657 aastal
inglise laevastik ühe inglaste läbi aegade kuulsaima admirali - Robert Blacke'i juhtimisel laskis sadamas põhja Mehhikost kullalastiga tagasi
pöörduva Hispaania laevakonvoi kõik laevad ühtki oma laeva kaotamata.
Kulla jõudsid hispaanlased siiski enne laevad uppumist maha laadida. Selle
sattumise inglaste kätte hoidsid ära linna kaks kindlust.
Siinsamas peeti järgnevate aastakümnete jooksul veel mitugi merelahingut
inglaste ja hispaanlaste vahel, millest ilmselt tuntum on legendaarne
1797. a lahing, mille tulemusel admiral Nelson kaotas oma käe. Selle
lahingu võitsid küll hispaanlased, kuid nonde päälik Antonio Gutiérrez
de Otero y Santayana lubas härrasmehena võidetuil auga koos relvade ja
allesjäänud laevadega lahkuda... Mis veel põnevat... Santa Cruzil oli ka
oma pisike roll Hispaania kodusõjas - Franco alustas 1936. a omi
tegemisi just siin.
Täiesti juhuslik ja planeerimata leid Eesti Ajalooarhiivi
kaardiserveris: EAA.1414.2.43 leht 21. Plan de la Place et de la Rade de
Santa Cruz de Santyago de Tenerife... Siis selline oli linn XIX sajandil
vist...
| Üles |
Kuigi piserdas
hoovihma, lunastasime Palmetumi piletid, et minna avastusretkele palmidega üle
külvatud mäenõlvale. Esialgne skepsis haihtus mõne minutiga: mäele
jõudes leidsime end vaiksest paradiisiaiast, kus siit-sealt palmide
vahelt avanesid kaunid vaated merele ning linnale. Palmetum on
botaaniline kollektsioonaed selle parimas tähenduses: rohkem, kui 12
hektarile on istutatud ligi 580 (neist 420 on ohustatud liigid) liiki
palme ning lisaks ka teisi liike, mis looduslikult kasvavad kusagil
ilmas mõne eksponeeritud palmiliigiga koos. Aed on jagatud geobotaaniliselt piirkondadeks (Aafrika,
Aasia jne), piirkonnad taksonoomiliselt erinevate perekondade kaupa.
Kõik istutused on väga hästi tähistatud ning varustatud piisava hulga
infoga, mis ei tüüta diletanti, kuid annab piisava juhtlõnga ka
suuremale huvilisele. Ent kui ära unustada botaanilised kollektsioonaia
põhimõtted, siis väärib märkimist kogu ala maitsekas, vaheldusrikas ning
huvitav disain. Palmetum on üks maailma suurimaid ning vist üks kõige
uuemaid palmikollektsioone. Kuigi arhitektuurselt näib Palmerum oma loodusesse
sobivate lahendustega väga manriquelik, mõjudes kõrval asuva Manrique
kavandatud Pargue Maritimo loogilise jätkuna, mõtlesid kollektsiooni
siiski välja
Carlo Morici, Carlos Simon,
Manuel Caballero, José Luís Olcina ja Juan
Alfredo Amigó, seejuures enamus tegemisi leidis aset ka juba peale Cesar
Manrique surma. Caballero, agronoom ja taimeteadlane, oli kogu asja
mootoriks, Morici botaanikuna tegeles kollektsiooniga, Carlos Simonilt
pärineb disain ning Olcina ja Amigo inseneridena seisid hea selle eest,
et kogu krempel püsti püsiks. Seejuures püstipüsimine sõna otseses mõttes
oli Palmetumi ehitusajal päris oluliseks teemaks. Palmetumi mägi - El Lazareto - ei ole
looduslik, vaid 1980-te algul suletud ca 40 m kõrgune prügimägi, millest
praeguse pargi tegemine kujunes tõsiseks väljakutseks. Tuli profileerida
ja kindlustada nõlvad, sodihunnik katta ja ventileerida, sest jäätmete
lagunemisega tänini tekkivad gaasid peavad mäest välja pääsema jne. Töö
käis vahelduva eduga pea kümme aastat: projektiga
alustati 1995. a, park avati külastajatele 2014. Töö ent on suurepärane -
praegu pargis ringi
kõndides ei tule selle pealegi, et tegu on endise prügimäega.
Paradiisiaia
südameks on "Octagon" - tuulevarjuline maalilise kaskaadiga "varjupaik"
kõige õrnematele taimedele ja ilusamatele pisikestele lindudele. Meie
jalutuskäiku saatsid küll vihmahood, kuid vihmal (ja võib-olla ka peol
Candelarias) oli ka samas positiivne mõju - kogu aed oli üksinda meie päralt.
Me saime kulgeda ringi omatahtsi palmilehtede all siin-seal vihmavarju
otsides.
Prügimäest sünnib park. Palmetum. Santa Cruz de Tenerife
| Üles |
Palmetum. Santa Cruz de Tenerife
| Üles |
"Manriquesque":
Palmetum. Santa Cruz...
| Üles |
Kui
välja arvata Teide tulemägi, siis Tenerife vaieldamatuks visiitkaardiks
on Santa Cruzi Auditorium. See valge, sürrealistlik, ulmeline
või samas ka purjelaeva meenutav karismaatiline hoone mere kaldal,
õigemini Santa Cruzi ajaloolise sadama alal, paelub juba kaugelt. Selle
ette 1641. a sadama kaitseks ehitatud tume laavakivist Castillo de San
Juan Bautista kindlus justkui lahustub Auditooriumi foonil. Auditooriumi
ümber on säilitatud avarus - see lubab ehitisel täies toreduses ka
vaatajale mõjuda. Hoone lugu on
pikk: seda plaaniti mitmesse kohta ning mitme arhitekti poolt, lõpuks,
praegusesse asukohta valiti
Santiago Calatrava Vallsi kavandatud
hoone. Calatrava on üks XX lõpu XXI sajandi alguse mõjukamaid Hispaania
arhitekte, kelle käe all on valminud mitmed väga põnevad ning
tähelepanuväärsed hooned - no näiteks Valencia kunstipalee,
Milwaukee kunstimuuseum jne. Lisaks on
mees tuntud ka kui insener, kujur ja maalikunstnik... Mees nagu XXI
sajandi Leonardo da Vinci...
Auditoorium hämmastab oma vormikusega. Hoone mängib meeltega sõltuvalt
sellest, kui kaugelt vaadata: see on ühteaegu hiiglaslik ja inimmõõdus.
Auditooriumisse sisenedes rabab fuajee mastaap, samas kui samasse
kohvikusse maha istudes on tunne nagu istuksid lihtsalt avaral
terrassil. Palju-palju puhasvalget majoolikaga kaunistatud betooni...
Auditoorium on üks noid hooneid, mis tõepoolest ka ka minusugusele
võhikule kinnitavad, et ka moodne arhitektuur saab olla paeluv. Kui
palju kirutakse uusi hooneid siunates neid isikupäratuse ja igavuse
pärast - paljudel juhtudel see kahjuks peabki paika; Auditoorium on aga
midagi muud, pakkudes silmale samasugust naudingut nagu Louvre, Villa
Rotonda või Parthenon.
Auditorio de Tenerife
| Üles |
Cafe Auditorio de Tenerife
| Üles |
Omamoodi tänavakunstisaaliks on muutunud Auditooriumi kõrvale jääv
kivimuul, mille kividele on maalitud kogu maailma muusikute koorekiht
klassikalise muusika klassikutest alustades ning lõpetades
rockiklassikutega...
Kuulsuste muul
| Üles |
Castillo de San Juan Bautista kindlus ja selle vastas olev samast
ajajärgust pärinev Casa de Polvora (insener Francisco La Pierre) -
püssirohuladu - jäävad suurejoonelise Cesar Manrique loodud Parque Marítimo ja Vallsi
Auditooriumi
vahel tahaplaanile, kuigi ajalooliselt on neil linna loos olnud üsna
oluline roll. Kindral Luis Fernández de Córdoba y Arce käsul 1641-1644
ehitatud kindlus koos kesklinna poole jääva, juba 1575 a ehitamist
alustatud sõsarkindlusega - Castillo de San Cristóbaliga (tänaseks
kahjuks märkamatu ahervare), ehitati sadama kaitseks portugallaste
vastu ning hiljem, XVIII sajandil täiustati korduvalt seda inglaste hirmus. Tänu
kindlustele jäi ka inglastel eelpool jutustatud loos kuld kätte saamata
ning vaene Nelson kaotas aastaid hiljem lahingu. Viimast
sündmust tähistatakse Santa Cruzis tänini igaaastaselt 25 juunil.
Ma
ei tea, miks mulle see kindlus kohe esimesel kohtumisel oma veneetsia
stiilis kaitsetornikestega hakkas meenutama toreadoori kübarat.
Castillo de San Juan Bautista. Santa Cruz ...
| Üles |
Auditooriumi ees ning kindluse taga laiub veel üks Santa Cruzi maamärk -
Parque Marítimo. Eesti keeles lihtsalt "veekeskus". Selle kavandid tegi
Cesar Manrique 1991. a, kuid kahjuks ei jõudnud veekeskuse ilu ise näha
- see valmis peale tema lahkumist 1995. a. Veekeskus nagu veekeskus
ikka, kuid ilma torude jm plastbutafooriata. Meeleolu
loob - Manrique stiilile omaselt - must laavakivi, sini-sinised
basseinid ja valged kivipinnad. Kahjuks saime seda pildistada vaid
distantsilt, sest meie mööda jalutamise hetkel oli asutus veel suletud.
Kuna ilm oli külm ning tuuline, siis võib-olla oligi see hea vältimaks
dialoogi a la: "issi, miks me küll mitte kunagi mitte kusagil ujumas ei käi..."
Cesar
Manrique: Parque Martimo. Santa Cruz...
| Üles |
Kindluse esisel platsil, kindluse ja püssirohulao vahele jääb siiski
veel pisut Manrique pärandit - tuulekell, mille Manrique disainis koos
Parque Maritimoga. Ehitati see ja viidi lõpule aga pea kümmekond aastat
hiljem (2001) Aquilino Dorta Perezi poolt. Tuulekellad meeldisid
Manriquele - ta on neid kavandanud terve rea, vähemalt üht neist nägime
ka
Lanzarotel.
Manriquseque: Santa Cruzi "tuulemänguasi"
| Üles |
Niisiis - Candelaria...
Tjah... Iseenesest on see üks Tenerife vanemaid ja Kanaaride üks
kuulsamaid linnu, mis oma aupaiste võlgneb linnakese lähedalt Chimisay
rannast 1392. aastal leitud Jumalaema kujule ning XVI sajandil Tenerifel
tegutsenud pühamehele, Alonso de Espinosale. Jumalaema kuju leidsid
rannast Tenerife algasukad - guanched (kes ja mis - vt
täpsemalt Lanzarote reisikirjast). Must
Madonna - aga selline
olevat algne kujuke olnud (vt nt Solsona katedraali Musta Madonna kohta
Püreneede reisikirjast) - meenutas neile nende oma peajumalannat
Chaxiraxit,
seepärast tassisid nad püha eseme esmalt oma tollase pääliku, Güimari
kuninga, koopasse Chinguraos, ning hiljem transportisid selle praeguse
Candelaria kiriku taga asuvasse koopasse - Cueva de Achbinicosse.
Viimane oli midagi Vesta templi laadset, kus teadjameeste sõnul hoitud
24/7 tuld... Kui kristlased saare lõpuks XV sajandil
üle võtsid, siis neil ei tekkinud kindlasti kahtlust, kelle kujuga on tegu.
Koopas nähtut peeti hoopis imeks ja "märgiks",
mistõttu koobas kuulutati hoobilt pühakojaks. Kanaaride ajalukku verise nimega
kirjutatud Alonso Fernández de Lugo - juba varem nimetatud konkistadoori ja kõrilõikaja -
eestvõttel püstitati varsti koopa kõrvale kirik (mitte praegune katedraal,
mis tegelikult ehitati alles 1959. a), kuhu kuju üle koliti.
Espinosa
teene on aga see, et ta kõik selle loo oma raamatusse, mida ta
tegelikult guanchidest kirjutas, kirja pani
ning Sevillas avaldas, rääkides muuseas ka Jumalaema kuju poolt tehtud kõikvõimalikest
imetegudest... Seepärast Candelaria Jumalaema poole palvetatakse kaitseks saare
tulemägede laastamise vastu (Jumalaema kujuga on laavavoole peatatud nii
Lanzarotel kui
Sitsiilias ja kindlasti mujalgi...),
aga ta olevat tõhus ka kõikide muude halbade ning pahalaste vastu.
Candelaria Jumalaema päeva tähistatakse igal aastal 2. veebruaril ja 15.
augustil, neist esimene ühtib ühe ristikiriku vanima pühaga (IV saj pKR),
eesti keeli siis Maarjapäevaga (Maarja puhastamise päev) või ka Issanda
templisse toomise päevaga. Kuna see oli aga esimene nö kristlik
palvela Kanaaridel ning 1559. a kuulutas paavst selle ka Kanaaride
ametlikuks kaitsepühakuks, omandas Candelaria Jumalaema varsti märgilise
tähenduse ning sai tähtsaimaks palverännu kohaks kanaarlastele. Hiljem muutus üsna tuntud palverännakute sihtpunktiks terves Hispaanias.
Pühakule rajatud palvela ehitati ümber suuremaks kirikuks 1668. a.
Kirik hävis kahjuks XIX sajandi esikümnenditel toimunud tulekahjus ning
mingil müstilisel moel viis 1826. a tsunami imettegeva kujukese endaga kaasa sinna,
kust see tulnud oli. Praeguses uues kirikus asuv taies on ühe Kanaaride
kuulsaima uusaegse skulptori, Fernando Estéveze, barokipohmelne versioon
algkujust...
Pärastlõunane peoehtes Candelaria oli endiselt rahvarohke, kuid ummikud
olid lõppenud ning, vähemalt tasulises parklas, vabu kohti leidus. Sooja
lõunamaa kohta jättis lõikavvinge tuul üsna inimvaenuliku tunde, mistap
ka enamus rahvast olid põgenenud kirikuesiselt lipuehtes Plaza Patrona
des Canariaselt vanalinna põhilisele jalakäijate tänavale - Calle Obispo
Pérez Cáceresile. Surusime end siiski peruu flöödihelide saatel edasi
avarale platsile, sihiks Candelaria kirik.
Kirik avara platsi
serval on väga ilus näide ajaloolise stiili suhtelisusest: relvastamata
silma jaoks tundub see uus kirik Kanaaridele isikupäraste nüanssidega
XVIII-XIX sajandi pühakojana. Koos selle esise avara väljakuga jääb
tunne, et selline formatsioon linna südames on kujunenud välja
sajanditega, kuigi tegelikult pole see vanem kui 60 aastat... Natuke
tekitab see mu's hüsteerilist naeru... Kiriku ees laiuvat avarat platsi -
Plaza Patrona
des Canariast - palistavad mere poolt ent täiesti kaasaegses võtmes
José
Abadi
pronksskulptuurid 1993. aastast.
Saidil
#webtenerife.co.uk/ tenerife...
kirjutatakse:
"José Abad is a contemporary sculptor who was born in La Laguna in 1942.
His work features a strong presence of metal, which he has been using in
his sculptures since the sixties. From the eighties, he began to create
a number of monumental works that are on display in public areas.Las
Siete Islas is a sculptural ensemble located in the heart of Santa Cruz
de Tenerife that has been added to a piece he had already made using the
remains of a plane crash, which was presented during the 1st
International Street Sculpture Exhibition. Ever since 2007, his work
entitled Pareja Esperando a Óscar, inspired by the work of the painter
Óscar Domínguez, has also been part of Santa Cruz de Tenerife's urban
landscape. However, Abad's most popular piece among locals and visitors
is the series of bronze statues of Menceyes Guanches (the Guanche kings)
that have stood since 1993 outside the Plaza de la Patrona de Canarias
in Candelaria. Although it is considered that the first creations by
José Abad belonged to the impressionist school, in 1964 he moved closer
to found-object art, showing subsequent signs of Martín Chirino's
influence".
Guanchide pealikud -
neid on kokku 9 - seisavad pronksises rivis. Jose Abadi skulptuuriseeria
aluseks on poolmuinasjutuline lugu, mille kohaselt Tenerife viimasel
tervet saart valitsenud muinaskuningal, Tinerfe Suurel (Tinerfe el
Grande, kutsutud ka Betzenuriyaks), olnud 9 poega. Peale kuninga surma
jagelesid pärijad omavahel veriselt jaotades saare 9-ks valduseks: Acaymo
sai Tacoronte,
Adjonale sai Abona,
Añatervele Güímar,
Bencomole Taoro,
Beneharole - Anaga,
Pelicarile - Icod (de los Vinos),
Pelinorile - Aje,
Romenile - Daute ning
Teguestele - Tegueste. Need härrad - 9 müütilist Tenerife viimast
kuningat, kelle lugu lõppes Lugo mõõgaga, ongi siis oma fantaasia kohaselt Abad
pronksi valanud. Tenerife nimi ent tulenevat viimase suure pärismaise
kuninga, Tinerfe, nimest.
Tormise
pärastlõuna lõpetasime ühes kohvikus kirikuplatsi ääres. Enne kohvikut
jätkus mul rumalust lubada lastele pulgakomme. Ühe peo ajaks kohale
veeretatud müügiputka letist me need siis lõpuks leidsime... Kõige
väiksemad olid Põrsas Peppa kujulised pea poolekilosed monstrumid. Ma ei tea
mis hulluse ajel, aga ostsin need "põrsastele" - nii saabus
enneolematu õnn
ootamatult pisikeste argonautide õuele. Tervelt pooleks tunniks saabus
õnnis vaikus. Samas tundub, et neid hiigelkomme jätkub kauemaks - täna
õhtuks igatahes on kummalgi pea 2/3 oma portsust söömata.
Candellaria
| Üles |
Plaza Patrona des Canarias. Candellaria
| Üles |
Basílica de Nuestra Señora de Candellaria
| Üles |
Et
päev ikka täie ette läheks, keerasime autonina Güimari peale, väisamaks Güimari salapäraseid
püramiide. Güimari juured ulatuvad
hispaanlaste eelsesse aega, ent linnapildis sellest midagi loomulikult
ei näe. Nagu on tegelikult suhteliselt vähe säilinud ka üldse XX sajandi
eelsest ajast. Kuigi Tenerifel, võrreldes teiste Kanaari saartega "elu
lausa kees", rännati siitki XVIII-XIX sajandil massiliselt välja Uude
Maailma: Kuubasse, Havaile, Texasesse ning Lõuna-Ameerikasse paremat elu
otsima, mistõttu paljud asulad, eriti saare kõrbelisel lõuna- ja
läänekaldal, püsisid pisikeste külakestena. Nii ka Güimar... Tänane
Güimargi ilmselt oleks vaid järjekordne punkt kaardil, kui siin poleks
pooljuhuslikult avastatud püramiide.
Güimari püramiidikeskusse piletit ostes teavitas piletimüüja, et meil on
aega poolteist tundi - siis nad sulgevad. Mõtlesime, et sellest on küll
ja veelgi, kuid võta näpust... Güimari keskus on väga põnev kolmel
põhjusel: esiteks püramiidid ise;
teiseks ülevaatlik ekspositsioon püramiididega seotud muinaskultuuridest ning kolmandaks
- mitmes ruumis Thor Heyerdahlile ning tema ekspeditsioonidele pühendatud ekspositsioon. Lisaks veel temaatilised
aiad... Güimari püramiidide kohta on kaks teooriat. Neist esimese
kohaselt on tegu põllumajanduslike terrassidega, mis olevat rajatud
valdavalt XIX sajandil. Kui see on nii, siis paistavad Güimari
astmikmaastikud silma eriliselt läbimõeldud arhitektoonikaga ning
kapitaalse ehitusliku tasemega. Teise teooria kohaselt, mis on
inspireeritud Heyerdahli mõttemaailmast ja avastustest, on tegemist
spetsiifiliste kultusrajatistega, mis on iseloomulikud väga paljudele
kultuuridele Lõuna-Ameerikas, Aasias ja mujalgi - kus täpselt, sellest
annab muuseum väga suurepärase ülevaate. Et mul hakkab tänasest
kirjutamisest juba villand saama, kasutan
Tenerife Kompassi
(#tenerifekompass.com/...)
sõnu:
"Güimaris asuvat etnograafilist parki ei oleks olemas ilma
Heyerdahlita. /.../ Pargi saamisloost rääkides tuleks tegelikult
meenutada juba neid aegu, mil Heyerdahl oma Ra ja Ra 2 ekspeditsioonidel
Kanaari saartest mööda purjetades /.../ vaatas eemalt paistva El Teide
lumist tippu ja mõtles endamisi, et pole ju ometi võimalik, et muistsed
rändurid, liikudes tuhadeid aastaid tagasi Vahemere piirkonna ja
Ameerika vahet, läbides sedasama teekonda oma papüürluslaevadel ei
tundnud huvi, millega on tegemist. /.../. 1991 aastal tuli Heyerdahl
Tenerifele tänu ühele oma sõbrale, kes saatis talle kohaliku lehe
väljalõike koos fotodega astmikpüramiididest ja terrassidest, mis vägagi
sarnanevad mujal maailmas levinutega Egipuses, Sitsiilias, Mehhikos,
Peruus, Mesopotaamias, Polüneesias jne. Heyerdahl veendus, et nende
astronoomiliselt täpne asetus ida-lääne teljel ning
päikesekummardajatele viitav treppide asetus püramiidide lääneküljel
(nii, et suvisel pööripäeval püramiidile tõustes tõuseb päike otse
vaataja silmadesse) ei jäta mingit kahtlust püramiidide religioosses
eesmärgis. Samuti pidas ta naeruväärseks kinnisvara arendajate ja
kohalike ametnike väiteid selle kohta, nagu oleks tegemist kohalike
põllumeeste põldudelt kokku korjatud kivide juhuslike kuhjadega, kuna
selle välistas püramiidide ja terrasside küll primitiivne, kuid
läbimõeldud konstruktsioon. Et kohalikel oli plaan maa-ala ehituse alla
võtta ja püramiidid ekskavaatorite abil laiali lükata, asus Heyerdahl
tegutsema. Ta pöördus püramiidide päästmiseks oma sõbra ja samuti
norraka Fred Olseni poole /.../ ning too ostis silmagi pilgutamata
maalapi kinnisvarameeste nina alt lihtviisiliselt ära. Järgnes aastaid
väldanud restaureerimine ning ehitamine ja tänaseks on Tenerifel
püramiidide park /.../ .Fred Olseni kompanii maksab muide pargile siiani
peale - ja mitte vähe, sest lolliks jäänud kohalikud eitavad trotsist
kogu Heyerdahli nägemust siiani ning saarevalitsuse käest pole park
saanud muide sentigi."
Vot nii... Muuseumist jäi meelde fakt, et selliseid struktuure nagu
praegu Güimaris on välja kaevatud, leidus
saarel veel mitmeid, kuid enamus neist on aja jooksul laiali tassitud.
...Kui valjuhäälditest anti teada peatsest
sulgemisest, leidsime me end alles poolel teel olevat...
Güimari püramiidid
| Üles |
Thor Heyerdahli oreooli valgel
| Üles |
Enne
Tenplatasse maabumist kruiisisime pisut Adejes, et leida supermarketit.
Otsustasime, et täna õhtul ei grilli - aeg oli koju jõudes selleks juba liiga
hiline. See-eest laiutas Tenplata õhtusöögilaual chorizo ja
parmesaniga pisut tuunitud supermarketi
neljajuustupitsa ja sibulatortilla...
* * *
Ja taas õhtused hetked katusel...
Tsikaadid. Taeva tähistelk. Vaikus. Vein...
Tijoco Bajo Tenplata katuselt
| Üles |
|
03.02.2018. Kell
23.55. Tenplata. Tijoco Bajo
Eelmine
|
Järgmine |
Üles
Üle mägede... Teide
| Üles |
Mõnus õhtu. Vist kõige soojem senistest siin...
Käisime peale meeleolukat grillimist taas traditsiooniliselt katusel tsikaade kuulamas... Vaade El Hierole...
Ja ähmane meretagune
kuma - kas see võib olla Gran Canaria?...
Paar tundi tagasi lõpetasime
grilli kohalike kolme sorti toorvorstidega. Vorstikesed, sordist
hoolimata, olid
ülimaitsvad... Ma ei tea, mis on just see saladus, mis teeb näiteks õige chorizo nii maitsvaks; seesama asi oli peidus ka nois toorvorstides
(Hispaania "keskmisele" chorizole peaks andma isikupärase maitse
suitsutatud paprika, küüslauk, värske oregano, pipar - kuigi igas
maanurgas tehakse seda pisut omal viisil). Tähtsaim roll tänaõhtuses
kokkamises oli ent hoopis Alexandro grillil, mis meenutab pigem suurt
leivaahju. Kuumaks köetuna pidavat seal saama küpsetada tervet lammast
ning leibagi on seal tehtud. Spetsiaalne vändaga tõstemehhanism
võimaldab vorstilaari hoida just nii suure kuumuse kohal kui vaja.
Igatahes oli tulemus suurepärane. Eks oma osa oli ilmselt ka sütel -
enamus neist moodustus jändrikest puutükkidest ning kuivanud
banaanitüvejuurikatest.
Tsill-grill... Tenplata
| Üles |
Aga tänasest päevast...
Alustasime tänagi taluturust, kuid ilma Alexandrota ei osanud me sinna
jõudes
midagi mõistlikku ette võtta, sest kõik, mis seal toimus, sarnanes pigem
hulgimüügile... Keerasime siis otsa Macizo de Teno mägedes asuva Masca
poole.
Masca on väike Tenerife mägiküla, mida peetakse üheks kauneimaks
kohaks Kanaaridel. Ligipääsmatutesse mägedesse peitunult seisis koht
"konserveerituna" 1991 aastani, mil sinna ehitati Santiago del Teidest
"korralik" tee. Legendid räägivad, et Masca kuristiku koopad olnud ka
piraatide varjupaigaks. Igal juhul saarel käinud tuttavad ja kõik seni
kättesattunud turismiinfo kinnitas, et Masca on väärt koht.
Santiago del Teidesse jõudes, kust tee Mascasse hargneb, selgus kaks
ebameeldivat tõsiasja. Esiteks - temperatuur näitas väljas vaid +7C (ent
see-eest lõõtsus kõva tuul). Teiseks peeti mingit rattavõistlust,
mille tõttu Masca tee oli suletud. Pettunult keerasime otsa ümber, et
laste rõõmuks maanduda Costa Adejes liivarannas - sealne temperatuur oli
+22C. Panin lapsed ranna äärde maha ning suundusin parkimiskoha
otsingule. Sain selles paganama rannalinnas peaaegu psühhotrauma -
otsisin tulutult parkimiskohta üle 40 minuti, kuni lõpuks avastasin
rannast ca kilomeetri kaugusel avatud kaubanduskeskuse, mille tasulisse
parkimismajja auto jätta sai. Kolm tundi ja 6 eurot... Kulukas, kuid
hädavajalik...
Peale tõelist kolmekäigulist rämpstoidulõunat kohalikus türgi
friikarestoranis asusime Mascat uuesti üritama. Rattasõit oli läbi ning
temperatuur tõusnud ka 3-4 kraadi. Masca tee, mida kirjeldati kui
tehniliselt üsna keerulist ettevõtmist, tegi tegelikult keeruliseks see,
et tee on kitsas ja seal seilavad täiskäigul suured reisibussid, kellele
kuidagi jalgu jääda ei tahaks. Isegi olin sunnitud ühele bussile käigult
teed tegema rattaga üle teeäärse vihmaveerenni põigates - ei olnud väga
meeldiv tunne. Aga maantee on tõesti ääretult maaliline: meile seejuures etendati
dramaatiline vaatemäng läbi pilveloori, milles me liikusime vahepeal
ülapool ja vahepeal allpool üle tippude rulluvaid pilveräbalaid. Ent Masca ise... Jah, ilusad vaated... Väga ilusad vaated. Küla keskus aga - kahjuks ootuspäraselt 100% turistikas. Ma arvan, et tõelise "klähvi"
saanuks ehk Masca matkarajal, kuid vahelduva eduga metsiku tuule saatel
näkku piserdav + 10 C vihm ei olnud just kutsuv, eriti pisikeste
peale mõeldes... Nii me siis
põgenesime Fiati tuulekindlate seinte vahele ja võtsime suuna Buenavista
poole pääsedes seeläbi mainstreamist ning turistibussidest, mis
keerasid Mascast St del Teide poole tagasi.
Masca tee
| Üles |
Masca
| Üles |
Enne Buenavistat avanes võimalus Masca orule tagasi vaadata. Tegime
peatuse metsikult tuulisel Cruz de Hilda vaateplatvormil. Tuul oli nii
tugev, et veidral moel tõlgendasin kollast märki, mis manitses omi asju
autosse mitte laokile jätma, märgina, millel kujutatu tähendab fotoka
käest ära lendamise ohtu. Sidusin seepärast fotoka kindlamalt randme
ümber ümber, tabades end varsti muretsemas uuel põhjusel: Laura üritas
platvormi serval õhku hüpates pidevalt tuult alla võtta, et ära
lennata... Kohati tal see isegi mõne sentimeetri võrra õnnestus.
La Cruz de Hilda
| Üles |
Buenavista del Norte tervitas loojangukiirte, pisut leebema tuule ning
armsa vanalinnaga, mis Costa Adeje betoonihullusele vahelduseks nägi
välja nagu mõni Portugali või Andaluusia mägilinnake. Mitte liiga "äge"
ja mitte liiga "historic", kuid mõnusalt hubane, tänavaäärsete kõrtside
välilaudade ääres istumas ilmselgelt kohalikud. Ei mingeid autosabasid,
ei mingit parkimisprobleemi. Kas on see koht siis tõesti enamuse
turistide jaoks liiga kõrvaline või oli sel mingi muu põhjus, kuid see
linnake - tõlkes nimega Kaunisvaade - vääris tõepoolest oma nime. Ja
seda mitte niivõrd lummavate vaadetega, kuivõrd üldise atmosfääriga. Igatahes
see jalutuskäik kesklinnas Plaza de los Remediosel ja mööda Calle el Chorrot tegi minu jaoks
tegelikult selle päeva.
Poolvidevikus kojusõit
kujunes päris meeleolukaks.
Tagasi üle mägede ekslesime läbi Las Gruchese ning El Tangue'i (viimase
supermarketist pärines ka tänase õhtusöögi tavaar) kitsukesel mägiteel,
mis kaardi järgi tundus olevat Masca teest oluliselt suurem. Tegelikkus
oli pisut teisem: Tommi õnnistusel sattusime mingile shortcutile,
millest läbinärimine nõudis vahepeal juba esimest käiku...
Aga - kõik
sujus... ja kodus ootas juba Alexandro poolt kuumaks aetud grill. Atäh,
peremees!
Tenplata ikka hea leid.
Parroquia de Nuestra Señora de Los Remedios. Buenavista
| Üles |
Buenavista
| Üles |
|
04.02.2018. Kell 23.50. Tenplata. Tijoco Bajo
Eelmine
|
Järgmine |
Üles
Loropargilised. Puerto de la Cruz
| Üles |
Tänast päeva alustasime sõiduga üle mägede eilsest juba pisut tuttaval
teel sihiks esialgu Icod los Vinos ning peale seda Puerto de la Cruz, täpsemalt siis Loro park. Et mind
eriti loomaaiad ei huvita, leppisime juba eile kokku, et sel ajal, kui
ülejäänud rahvas Loro pargi asukatega tutvub, võtan ma auto ja lähen
kolan ringi omapead. Nii siis ka sündis...
Hommik Tenplatas
| Üles |
Santiago del Teide
| Üles |
Kui Puerto de la Cruzi soovida sõita mitte mööda kiirteed, tuleb minna
mööda TF-82-te ja TF-5-te. Teed viivad läbi paari väiksema
linnakese-külakese, mis on iseenesest toredad, kuid, kui just jäätist
või õlut osta ei taha, siis otsest vajadust neis peatuda ka ei ole -
vaateid ja adrenaliini pakutakse nagunii kogu trassil 24/7 ka läbi
tuuleklaasi. Ent täiesti omaette nähtus on saare männine metsavöönd
Corona Forestal, mida tee läbib: sellist metsa mina ei ole varem näinud.
Esiteks on kanaari mänd ise väga ilus puu (hiiglaslikud käbid on
lihtsalt superilusad) ja teiseks kasvab see mets endistel kuumaastikust
laavavooludel, mis tähendab seda, et peale sammalde-samblike ja üksikute
hõredate taimekeste suurt alusmetsa ei ole. Kuldne rohekas valgus
puuvõrade all meenutades helge-ilusat suvepäeva mõnest kauge lapsepõlve
õnnelikust mälestusest... Tegime päris pika peatuse, et puude all
ukerdades seda valgust enesesse püüda...
Üle mägede Icod de los Vinos poole
| Üles |
Icod de los Vinos on tõlkes päris naljakas nimi ja pidi tähendama
kohalikku veini. Ehkki kuugli tränsleit seda otseselt ei kinnita, võtan
seda väidet siis lihtsat aktsioomina. Esimene pool - "Icod" - sõnana
siiski pärineb guanchi-ajast, "los vinosega" on asi selgem.
Piirkond on ajalooliselt tuntud oma viinamarjakasvatusega, praegu ka
banaanikasvatusega. Linn on saarel üks vanemaid - see asutati 1501. a
guanchide Icodi kuningriigi keskuse asemele. Linn nautis läbi sajandite
Hispaania õukonnast antud privileege, sinna tulid kokku jõukad kaupmehed
ja aadlikud kogu saarelt, mistõttu ehitati üles silmapaistvalt stiilne
vanalinn. XVI sajandil ehitatud ajaloolise linnakeskuse atmosfäär on oma
äratuntavate maamärkide ning kitsaste tänavatega tajutav tänini. Kahjuks
Plaza Andrés Lorenzo de Cáceresi äärne vana Püha Markuse kirik (rajatud
1500-tel, ümber ehitatud 1570) oli suletud. Sellest oli pisut kahju,
sest kirik on üks kõige vanemaid Tenerifel (kui mitte kõige vanem) ja
selles olnuks palju näha, tsiteerin
(#todotenerife.es...)
"Mudejar style prevails in the building, although it does have
outstanding features of other styles, like the renaissance doorway, the
French Gothic style tower and the mainly Baroque reredos, choir and
pulpits. The main reredos, Plateresque, is striking for its multiple
niches. In one, and in the centre of the reredos, there is a figure of
San Marcos Evangelista, a small Flemish-Gothic carving that, according
to tradition, appeared on the coast of the "menceyato" - Guanche kingdom
- of Icoden before the arrival of the Spaniards. It is therefore, the
oldest figure in Tenerife. /.../ A special piece, both because of its
size - 48 kilos and 2.4 m. high - and the elegance and precision of its
work is the so called Filigree Cross. Made of solid silver in Havana
between 1663 and 1665 by Jerónimo de Espellosa. It is classed as one of
the best works of silver filigree in the world. "
Küll aga täiesti avatud oli kiriku ümber olev eelpoolnimetatud 1909. a
oma nime linna mõjukama perekonna järgi saanud Lorenzo de Caceresi
väljak-park... Väljaku lahendus on algupäraselt XVI-XVII sajandile
renessanssne-barokne: ristikujuliselt asetsevate teede ristumiskohal
asub paviljon, vanad jändrikud puud paiknevad alleedena piki perimeetrit
moodustades varjulise rohelise "ristikäigu". Ent mitte disain pole siin
oluline, vaid vanad puud, toodud meresõitjate poolt erinevatest
ilmajagudest; osad neist juba pool aastatuhandet tagasi. Siit leiab
Austraaliast toodud viigipuu, Indiast toodud loorberipuud, Lord Howe
saarelt toodud araukaariaid, hibiskuseid ja nii edasi, mitmeid muid vanu
ja väärikaid, kelle kodumaaks on Uus-Kaledoonia, Madagaskar, Polüneesia
ja mitmed Vaikse ookeani saared. XVI sajandil asus platsi kõrval muuseas
ka klooster, kuid selle on tänaseks neelanud linn.
Kirikuplatsi kõrvale jääb mitmeid põnevaid hooneid ja pisikesi platse,
neist praktiliselt kohe samas kõrval asub paari palmipuuga varjuline
Plaza de la Pila, mille ümber on kobaras XVII-XIX sajandist pärinevaid
kauneid mudejari stiili sugemetega hooneid, mida peetakse Kanaaride
ajaloolise ehituspärandi hulgas üheks silmapaistvamaks näiteks. Põnevaim
nende hulgas on majake Markuse kiriku pool platsi servas - Lorenzo de
Caceresi perekonna palee oma ilusate puitrõdudega. Platsi keskel asuv
XVIII sajandist pärinev purskkaev on täna koduks pisikesele palmipuule.
Üllatavalt lahe ja mõnus vanalinn...
Plaza Andrés Lorenzo de Cáceres. Icod de los Vinos
| Üles |
Plaza de la Pila. Vasakul vana purskkaev, paremal Lorenzo de Cáceres'de
perekonna palee. Icod de los Vinos
| Üles |
Kui mööda San Sebastiani tänavat jäätiseotsingul allapoole kõndisime,
sattusime veel ühele Icodi märgilisele platsile - Plaza de León Huertale,
mille trepistik viib XVI sajandist pärinevasse San Augustinuse kirikusse
ja raekotta. Ent ka teised platsi serva ilmestavad majad, eriti üks
mustade nurgakvaadritega hoone (Santa Lucía markii maja???) on päris
vahvad.
Üsna San Marco kiriku juures lasksin end reklaamist mõjutada ning nii
sattusime veini- ja juustu degusteerimisele ühte
turistikas-veinipood-keldrisse. Ma ei hakka sellest pikalt rääkima, sest
vein ja juust, mida degusteerida sai, olid küll väga head, kuid
tütarlapsed, kes sellega tegelesid, ei osanud suurt muud öelda, kui et
tegemist on kas kohaliku või Lanzarotelt sisse toodud Bacchuse või
Demeteri anniga. Põnev avastus lihtsalt oli maitstud banaanivein - valge
magus jook, mida tehakse banaani- ja viinamarjamahla segust
traditsioonilise veinitehnoloogia järgi. Maitses pigem nagu
banaaniliköör... Hele lemmikuks kujunes hoopis üks Lanzarotelt pärit
punavein. Minu tänase blogimise kõrvale maitseb kuiv valge Valle de
Orotavast. Tenerife veinidest siinkohal ehk niipalju, et kohalik
veinitootmine algas koos hispaanlastega ja kogus kuulsust XVI-XVII
sajandil. Tollane Tenerife vein läks enamuses ekspordiks, suurem osa
sellest Inglismaale. Shakespeare olevat näiteks Tenerife veine pidanud
ühtedeks parimateks, mida tollal Ühendkuningriigis saada oli. Praegugi
on viinamarjakasvatusel ning veinitootmisel banaanikasvatuse järel saare
majanduselus täita tähtis roll. Tenerifel on viis erinevat
veinipiirkonda: Valle de Orotava, Abona, Valle de Güimar, Tacoronte
Acentejo, Ycoden Daute Isora, mille aiad paiknevad väga erinevatel
kõrgustel paarisajast meetrist kuni paari kilomeetrini merepinnast, väga
erinevatel muldadel ja klimaatilistes tingimustes, mistõttu erinevaid
kohalikke veinimarke ning variatsioone on palju. Seega ka avastamist...
Minu senine kogemus piirdub Valle de Orotava ja Abona odavama otsa
valgetega - need on mulle seni oma krõpsu olemisega meeldinud, kuigi ma
pole kindel, kas need oleks teisel korral mu esimeseks valikuks.
Plaza de León Huerta: San Augustinuse kirik ja raekoda. Icod de los Vinos
| Üles |
Calle San Sebastian.
Icod de los Vinos
| Üles |
Veinipood Püha Markuse kiriku lähedal.
Icod de los Vinos
| Üles |
Icod de los Vinose maailmakuulsus ei peitu aga eelnevalt
kirjeldatus-nähtus, vaid iidses draakonipuus (Dracaena cinnabari),
mis kasvab praktiliselt Markuse kiriku kõrval, terrassi jalamil. Puu
(kuigi tegemist bioloogiliselt ei ole päris puuga) poeetiliseks vanuseks
on pakutud 1000 aastat. Puu tegelikuks vanuseks on siiski pakutud
400-600, maksimaalselt 800 aastat, kuid täpselt seda määrata ei saa. Ent
draakonipuu kohta on tema parameetrid märkimisväärsed: kõrgust 17...20 m
(iga allikas pakub erinevat kõrgust:)), ümbermõõt üle 20 m maapinnal,
juurteta kaaluks pakutakse ca 70...150 tonni... 1870-el kirjeldas kuulus
saksa teadlane, rännumees ja botaanik, Alexander von Humboldt,
praegusest puust veelgi suuremat draakonipuud, kuid see hukkus 1867 a
tormis. Niisiis Icodi El Drago on teadaolevalt praegu maailma suurim
draakonipuu. Et turistid lõpetaks puu kallal vandaalitsemise, rajati
1996. a vanakese ümber
Felipe Artengo, Fernando Menis ja Jose María Rodríguez-Pastrana projekti
järgi botaanikaaed El Parque del Drago, mis koondab
eelkõige näiteid kohalikust floorast. Et pärssida tüvemädanike arengut,
pandi 1990-te keskel tüveõõnsusesse ventilaator.
Üks versioon vanast legendist räägib, et kord tulnud iidsel ajal randa
ahne kaupmees. Ta juhtus rannas suplevatele ilusatele guanchi
tüdrukutele. Peale seda, kui härra ühe daami vastu oma austusavaldustega
eriti tüütuks muutus, pakkus see talle imeilusaid õunu. Ajal, mil mees
lummatult ägedat õuna nosis, putkas daam puude vahele peitu. Kui siis
härra, kurjad mõtted peas, teda otsima läks, põrkas ta kokku hiiglasliku
puuga, kes neiut kaitses pistodalaadsete okstega. Härra loomulikult
tahtis puud õpetada ja lõi puud omakorda noaga - haavast purskus punane
vedelik nagu veri. Õudsete nägemuste saatel põgenes mees randa ja lahkus
kiirustades. Arvatakse, et ta kohtus sellesama draakonipuuga... Tõmmates paralleele Heraklese lugudega on võimalik, et kaupmees kohtus
ühega Hesperiididest... :) Ent kuna mees ei olnud ilmselt kreeklane, siis
vaevalt ta seda taipas...
Puu ise on ilus (kuigi lapsed itsitades ristisid selle kohe suureks
lillkapsaks või näritud õunasüdameks) ja väärikas, üks looduse
imedest...
El Drago
| Üles |
Viisin meie argonaudid Loro pargi väravasse Puerto de la Cruzis.
Leppisime kokku, et kohtume õhtul samas kohas.
Mul ei olnud edasise osas suurt plaani. Mõttes mõlkusid eelkõige Anaga
loorberi-pilvemetsad. Seega võtsin suuna itta... Ja nii see sõit
kujunes, kokku väike meeleolukas ring: Bajamar, Punta del Hidalgo,
Tegueste, El Bailadero, Chamorga, San Andres, Santa Cruz ja Puerto de la
Cruz. Chamorga tegelikult kukkus välja täiesti plaani väliselt.
Tegin Teguestes ühes pensukas pisikese proviandipeatuse - ei raatsinud
kuskil kõrtsus lõunastamise peale aega raisata (uskumatu kui palju
magusaid lehttaignast asju on müügil ja mitte midagi soolast!). Üsna
pensuka lähedal hääletas seljakottidega noorpaar. Võtsin nad peale. Daam
ja härra Poznanist olid mõni tund tagasi põhjalennuväljal maandunud ning
hääletasid edasi Chamorgasse - Anaga poolsaare peaaegu kõige
idapoolsemasse külasse. Nende huviks oli matkamine ja esialgne eesmärk
Anaga matkarajad ning eelkõige Cruz del Carmen. Minu küsimusele, miks
Chamorgasse, vastati, et nad vaatasid seal telkimiskoha (?) ja homme
plaanivad varakult minna matkama. Kuna mul ei olnud vahet, kus täpselt neid
loorberimetsi kogeda, otsustasin nad kohale viia. Daam oli tulnud just Asooridelt ning kirus sealset ilma. Ent varsti muutus ta õues toimuvat
vaadates murelikuks. Algul hakkas kergelt udutama, kuid mida kilomeeter
edasi, seda hullemaks sadu läks. Ka muutusid serpentiinid üha
põnevamaks, mille peale pisut enne Chamorgat teatas väga sõnaahtraks
muutunud matkajate õrnem
pool, et tal on süda väga paha - see juhtuvat tal mägedes esimest
korda... Vabandasin keerutava tee pärast...
Chamorgasse jõudes ladistas paduvihma. Mõtlesin sellise ilmaga
telkimisele... ja soovitasin neil tungivalt siiski mingi muu peavari vaadata. Mul
oli neid päris kahju vihma kätte ajada. Vahetasime lehvituste saatel
häid soove ja ma keerasin otsa ringi, et hakata San Andrese teeotsa
otsima.
Tee käänutas pilvemetsa vahel. Ma ei ole päris kindel, kas see on päris
sarnase toimimisega kooslus nagu nägime kunagi Horton Plainsil Sri
Lankal, kuid siinnegi mets - laurisilva - "loorberi mets" (laurel forest)
elab paljugi oma elust üle mäe suunduvates pilvedes. Tegelikult ei
koosne see mets muidugi vaid loorberipuudest, vaid paljudest liikidest,
mille sarnaseks omaduseks on pideva suure õhuniiskuse taluvus. Enamasti
väljendub see lehtede spetsiifikas - lehed on kaetud kerge läikiva
vahakirmega. Tenerife loorberimetsades peaks leiduma liike kolmest
loorberiliste (Laureacea) hulka kuulvast perekonnast, sh ka harilik
loorberipuu (Laurus nobilis). Lisaks peaks olema siinsele metsale
iseloomulikud ka luuderohi, nn portugali loorber või kirsipuu (Prunus
lusitanica), iilekseid (Ilex) ja meilegi tuttava paakspuu alamliik
Rhamnus frangula baetica. Iseenesest näeb
see mets pisut välja nagu 20-30 aastane puhas remmelgamets mõnel
lamminõlval. Küllaltki tihe, harulised, vihmavarjulise kujuga puud,
varjuline ja tumeroheline tihe alusmets. Oleks hea meelega seal mõne
raja otsa peal kilomeetri kõndinud, kuid sadu levis ja padukas jälitas
praktiliselt kuni San Andreseni välja - ei olnud suurt tahtmist
läbimärjaks saada.
Faro Bajamar/Pisicinas natural bajamar. Bajamar
| Üles |
Punta del Hidalgo
| Üles |
Las Mercedes Mirador del Jardina'st...
| Üles |
Paduvihmas Anaga loorberimetsades
| Üles |
Chamorga
| Üles |
Barranco de las Huertas El Bailadero sillalt
| Üles |
San Andres
| Üles |
El Teide TF-152--lt
| Üles |
Ma ei kommenteeriks siin Loro parki, märgin vaid, et sõna "loro"
tähendab papagoid, kuid... seesama sõna -
"loro" või ka "azazero" peaks
tähendama ka juba eelpoolmainitud nn portugali loorberit - Prunus
lusitanicat, mis tegelikult ei ole loorber vaid kirsipuu või
toomingas. Loropargilised olid autosse
astudes igatahes rõõmsad ning oma päevaga väga rahul... Ja ka mina olin
rahul, sest nad olid rahul... :).
Järelikult oli hea päev!
Loro Park
| Üles |
Kojusõit mööda kiirteed - praktiliselt siis 2/3 saare perimeetrist -
sujus tõrgeteta. Üleskerkinud küsimusele - kas sööme kodus või leiame
midagi tee äärest, vastati kooris, et "tee äärest!". Pikk päev oli selja
taga, seepärast koorisin mälusopist välja Alexandro juhatuse restoran "Vanessasse"...
"Vanessa" asub meie naaberkülas - Teijna de Isoras, peaaegu meile juba
tuttava banaanikokkuostu vastas, mistõttu selle leidmine ei olnud mingi eriline navigatsiooniime.
Resto ees parklas leidus loppis Mercedese maasturist
kuni elektriratastoolini ja traktorini igasugust külameeste
liikumistehnikat. Ka avatud terrassiga kõrtsu sisse astudes oli kohe
selge, et see on 100% kohalike koht. Sinisemustriliste kahhelkividega
seinad, tapaste lett, natuke suitsune ning lärmakas. Leti ääres arutasid
valjuhäälselt veinikarahvini ümber 3 tööriietes vanameest elavalt, täites
hüüetega kajava ruumi. Üks võidund t-särgiga kiilaspäine härra maadles
nurgas "ühekäelise röövliga" hüüatades pettunult, kui järjekordsest
žetoonist ilma jäi; paar härrat seisid klaasid käes lihtsalt keset ruumi
ja jutlesid valjuhäälselt - muuseas, nad seisid seal edasi ka siis, kui
meie oma eine lõpetasime. Kõike seda haldas ja teenindas meteoorina
ringituiskav prillidega nooremapoolne trullakas põllestatud daam; ühtegi
muud naisterahvast ruumis näha ei olnud. Tõsi, üks laps sõi nurgas
isukalt hiigelsuurt kanakoiba, kuid tema vist oli perenaise jagu... Meie
sisse astudes vakatas hetkeks jutuvada - paarkümmend silmapaari skanneeris uustulnukad ning unustas need siis aktsepteerituks
tunnistanult sekundiga. Baaridaam tõi
menüü. Loomulikult hispaania keeles. Aga ta oli lahkesti nõus kõike
lahti üldarusaadavate piktogrammidega seletama - tema oskus kujutada
krokiina siga, kana, lehma ja mereande oli kuldaväärt. Ja kõik õnnestus:
saime tellitud ja korralikud ning maitsvad portsud - suur praad
4.50-6.50 eurot. Ahjaa, lasteportsudega panime siiski ämbrisse. Et
kindla peale välja minna, võtsime neile lihapallid ja kõrvale omast arust friikad. Lauda ilmudes
osutusid pallid ette kujutatud pallideks, kuid nende kõrval kuhjus
mingi hallide graanulite kuhi. Meie hämmastunud nägude peale küsis
toidud lauale toonud ning ennist endast umbkeelse mulje jätnud vanem
härra murelikult selges inglise keeles:
"Is everything ok?"
Maitsesin - minu jaoks oli ok küll. Tegu oli mingite pisikeste jahuga
paneeritud ja frititud mereelukatega. Väga põnev roog. Laura loomulikult
sellist asja keeldus söömast, kuid Annike võttis julguse kokku ja asus
südikalt neid nokkima. Vahetasin Lauraga oma kartulid - lõpuks olid kõik
rahul.
Vanessa
| Üles |
Koju jõudes ootas esikus vaagen värskelt korjatud banaanidega ning korv
värskete munadega. Banaanid ühes Icod de los Vinosest hangit'
banaaniveiniga panid päevale igati väärika punkti. Ahjaa, kohtasime
värava juures peremeest, kes rõõmsalt teatas, et leidis üles ka lühise tekitanud jama automaatikaga õuelambis - "kahjuks" siis ilmselt
romantilisi õhtuid sel reisil küünlavalgel enam ei tule.
Üllatusbanaanid, üllatusmunad ja "ootuspärane" banaanivein
| Üles |
|
05.02.2018. Kell 19.30. Tenplata. Tijoco Bajo
Eelmine
|
Järgmine |
Üles
Kättesaamatu Barranco Infierno...
| Üles |
Juba 2 tundi oleme
kodus. Lapsed mängivad, päike paistab soojalt elutuppa. Hele teeb
beautysleepi. Täna on olnud pisut nihkes päev. Ja süüdistada saab
siin vaid muutlikke ilmaolusid, mis Alexandro sõnul siin saareosas nii tavapärased
ei olegi. Seda, et Teide teed kinni pannakse, pole ime - ikkagi suht
kõrged mäed, kus lumi talvel ei ole mingiks suureks uudiseks, kuid see,
et läänerannikul sajab, polevat tavaline. Ja viimasest nähtusest sai
tänase päeva kurja juur...
Hommik ent oli õhkõrnast
pilveloorist hoolimata paljutõotav. Meie plaaniks oli minna Adejest
algavale Barranco Infierno matkarajale. Niisiis pakkisime end
matkaks valmis. Ent enne autosse istumist tuli terehommikust soovima
Alexandro ja küsis, kas me tahaksime naabrimehe banaaniistandust
vaadata. Loomulikult me tahtsime...
Tenplata: taas on hommik...
| Üles |
Niisiis koputasime
kümme minutit hiljem Jose aiaväravale ning, et koputust paremini ikka
kuulda oleks, hüüdis Alexandro valjult üle värava, mille peale seest
poolt hüüti midagi vastu. Värava avas vanapoolne prillidega härra ja
palus lahkesti edasi. Jalutasime lopsakate taimede all, mille võrad pea
kohal kohati rohelise katuse moodustasid, esimese istanduse juurde. Juba
see teerada oli meeleolukas: küpressid, mango- ja sidrunipuud, avokaadod,
maasikad, lavendlid, kaljukaktused ja mis kõik veel. Mõne sammu pärast
astusime laiade lehtedega rohelisse varjulisse džunglisse, mille all
jalutasid ringi kuivanud banaanilehtede vahel kirjud kanad...
Banaanid pole
loomulikult Tenerife ega ühegi teise Kanaari saare looduslik liik - need
tõid siia portugallased Aasiast juba XVI sajandi algul. Kanaaride kliima
iseenesest sobib banaanidele, kui leidub piisavalt kastmisvett. Probleem
on aga tuules - ja tuult on siin pidevalt - see lõhub suured banaanilehed
ära. Seepärast banaanitootmise alguseks peetakse Tenerifel aastat 1882, mil
kohapeal aretatud madalakasvulisema ning seega ka tuulekindlama sordi, "Dwarf Cavendishi",
esimesed kilod banaane eksporditi Inglismaale. See sort on ka tänini üks
hinnatumaid (kuid loomulikult pole ka see täiesti tuulekindel). Banaaniistandused
rajatakse kuni 400 m kõrgusele merepinnast - kõrgemal olev kliima muutub
juba taimedele vähemsobivaks. Istanduste alad rajatakse tehislikele
terrassidele. Kuna Tenerife lääne- ja lõunaosas on kliima pigem
kõrbeline ning mingit arvestatavat mulda siin ei leidu, tuuakse (ja on
toodud ka Jose ja Alexandro istanduste muld) muld saare põhjaosast
vulkaaninõlvadelt. Me nägime ka Mascast tulles üht sellist mäge, mille
nõlval asus suur "mullakaevandus". Terrassid kindlustatakse
tavapäraselt vulkaanilisest kivist tugimüüridega ning tuulekaitseks
ehitatakse kõrged kiviplokkidest piirdeaiad, Neile omakorda
paigaldatakse postid, mille vahele
tõmmatakse traadid ja viimastele omakorda pingutatakse katteloori moodi
palakad või mingi muu PVC kangas. Kaugelt näevad istandused seetõttu välja nagu
kasvuhooned. Üle istanduse kulgevad traadid on vajalikud sageli ka
banaanitaimede toestamiseks - nende külge seotakse nööridega
banaanitüved, et need raske kobara all lääpa ei vajuks ega murduks.
Tavaline on ka banaanitaimede toestamine diagonaalsete metallist
tugilattidega, mille üks ots lüüakse taime tüvesse, teine maasse.
Mitte kõik istandused ei ole riide all. Kui suudetakse istandus rajada
tuulevarjulisele alale, siis seda hea meelega ei kaetagi. Põhjus on
lihtne - otse päikese käes kasvanud banaanid on maitsvamad. Üldjuhul aga
katte all asuvad taimed jäävad siiski tervemaks ning on seetõttu
pea neljandiku võrra avamaataimedest saagikamad.
Banaani elutsükkel
on pool aastat - selle aja jooksul kasvab taim suureks ning kasvatab
külge ühe banaanikobara. Iga taim, aga hektari kohta pannakse harilikult
ca 2000 taime, kasvatab vaid ühe kobara - kui see ära võetakse, siis uut
ei tule ja vana taim lõpuks kuivab. Enne isekuvamist võetakse ta maha ja
pannakse hakkama juba uued taimed. Parimates istandustes kaalub valmis
kobar 20...25 kilo. Raiutud lehed ja tüved jäetakse sinnasamasse maha,
kus need vaikselt kõdunevad, andes mullale nii vajalikku orgaanikat. Kui
banaanikobar hakkab moodustuma, näpistatakse ära iga banaani otsa jääv
õienups - muidu lähevad kobarad hukka. Ka on nii, et terve kobar tuleb
võtta korraga, ei saa võtta banaanhaaval - kui võtta üksikuid banaane,
ei saa kobarast tervikuna asja. See ongi banaanikasvatuse üks
põhikunste... Ja loomulikult vesi. Lääne-Tenerife sademete hulk on
marginaalne, jõgesid on vaid haruharva ja hetkeks hooajaliselt ja põhjavesi ei tule
kastmisveena kõne alla. Kogu kastmisevesi tuleb koguda suurelt mäelt vihma- ja lumesulamisveest.
See kogutakse reservuaaridesse ja juhitakse siis torudega mäest alla iga
istanduse oma ümmargustesse profiilplekist mahutitesse. Varasemad
lahtised veerennid on tänaseks asendunud plasttorudega,
veejuhtmerägastikud mäenõlvadel külateede ääres on sageli põimunud meeletutesse
pundardesse.
Banaanikasvatus on
Tenerife põllumajanduse üks olulisemaid osi - Kanaaride rohkem kui 9000
hektarilistest banaanipõldudest asub üle poole Tenerifel.
Banaanikasvatajad on üldjuhul väiketalumehed, kes oma saagi viivad
ühistesse kooperatiivsetesse kogumispunktidesse (seal me juba olime
olnud), kus toodang sorteeritakse ning pakitakse. Euroliidu
kvaliteedinõuded on banaanidelegi absurdsed, mistõttu palju toodangust
läheb loomasöödaks. Jose sõnutsi on muidugi põhiprobleemiks banaanikilo
madal hind - kokkuost maksab hulgi 30 senti kilolt või vähem. Põhjuseks
on odav Lõuna-Ameerikast tulev banaan, millele kallim hind ei suudaks
pakkuda üldse konkurentsi. Et kohalikud üldse saaks banaanitootmisega
hinge sees hoida, makstakse neile eurotoetusi, mille saamiseks peab
käima üsna nööri mööda. Ei ole midagi uut siin päikese all... Kanaaride
banaanid on Jose väitel aga oluliselt puhtamad, sest puuduvad Aasias ja
Ameerikas kurja teevad kahjurid, eelkõige juurenematoodid ja
võrsehaigused, samuti mitmesugused kahjurputukad. Seepärast ei pea
Tenerife banaane pestitsiidide ega herbitsiididega pritsima. Mõnevõrra
on probleemiks teatud valgetiivad (kärbse moodi elukad), kes rikuvad
viljad, kuid kaetud istandustes olevat ka see probleem väiksem. Tõsi,
väetamata ei anna ka siinsed banaanid (suurt) saaki.
Istandusest lahkudes
kinkis Jose sidrunipuud näinud laste pärani silmadest vaimustusse
sattudes igale jõnglasele puu otsast valmiva sidruni...
"Emme! Emme! Sidrunid
kasvavadki puu otsas!!!"
Jose Angel Oliva banaaniistanduses (Tijoco Bajo)
| Üles |
Leidsime parkimiskoha üsna
Inferno raja
sissepääsu ligidal. Piletikassasse jõudes selgus ent ebameeldiv tõsiasi,
mida me ei olnud taibanud netist uurida. Nimelt on raja ametlik "mahutavus" 300 inimest.
Kui rajal on rohkem, siis enne sinna juurde ei lasta, kui keegi on ära
tulnud. Et me jõudsime ennelõunal, siis öeldi, et võime piletid ära osta
ja jääda ca tunniks ootama - selleks ajaks peaks juba vabu kohti
tekkima. Kui tekkivat varem, tuleb härra ning annab märku, kui me
sinnasamasse kohvikusse ankrusse jääme. Ostsin siis piletid ning, nagu
soovitatud,
asusime aega parajaks tegema kohe sissepääsu juures asuvas kohvikus Otelo.
Kui läksin tunni
pärast uurima, kuidas on pääsuga rajale, teavitas üks müüjaist, et
ilmaolud on halvaks läinud ja rada tänaseks suletud. Kui tahame, saame
piletid homseks ümber vormistada või saame raha tagasi. Homme aga ei ole
kindel, et rada lahti on - sõltub, mida teeb ilm... No tore. Võtsime
igaks juhuks raha, sest homseks olid juba muud plaanid... Kahju!
Cafe Otelo: Barranco Infiernole pääsu ootamine...
| Üles |
Pettunult mõtlesime ülejäänud päeva peale. Et sinitaevasse kogunes
tõepoolest igavaid pilvi, mõtlesime õnne katsuda El Puertito nö
hipirannas. Mul olid koordinaadid Alexandro soovitusel õnneks Tommis
olemas ja seetõttu selle leidmine ei osutunud probleemiks.
Ihoppers.com kirjutab:
"This small fishing village lies nestled between cliffs on the coast
below Adeje. /.../ El Puertito is a picture perfect, typical Canarian
village. Despite the thriving tourism of Tenerife, towering hotels and
apartment complexes have bypassed El Puertito. It has remained largely
untouched, a traditional Canarian town. In El Puertito a small church
and a statue of the Virgin Mary amount to the sightseeing on offer,
other than the village beach. /.../ El Puertito’s beach views and
relaxed atmosphere make it worth a short visit, especially if you feel
like avoiding hoards of tourists, as this place is not found in travel
guides. /.../ An oasis of calm, the romantic bay with little caves and
fishing boats shows another side Tenerife. A wander through the lanes of
old houses up to the cliffs, where you can find ancient historical cave
dwellings is recommended. The view down to the crashing waves of the
Atlantic from this vantage point is beautiful."
Jah täitsa kena
koht... Mõnusalt omaette, samas täitsa rand. Daamid ümberringi
päevitasid toppideta, härrad meie kõrval hingasid sisse joovastavat suitsu... Lapsed said vette ja meie ise päikest...
El Puertito
| Üles |
El Puertitost
lahkudes tekkis uitmõte sõita üles TF-38-le ja sealt edasi suurematesse mägedesse. Rumala peaga keerasime Guia de Isorast otsekale läbi Aripe ja Chirche. Kui igal pool räägitakse
sellest, et Masca tee on tehniline, siis võrreldes selle külateega on
Masca tee nagu väljasõit Haanjasse. Kuni Aripeni oli enam vähem, ent
siis hakkasid tapvad tõusud, mis meie Fiatile olid lihtsalt liiast.
Chirches tõmbas rattad tõusul ka esimese käiguga ringi. Rehvisuitsuvines
õnnestus auto kuidagi kellegi väravasse keerata ning ringi ukerdada,
igatahes edasisõit tuli ära unustada.
Võib-olla oli see ka mingi kõrgemalt poolt antud märk... Keerasime otsa ringi ja siin me
nüüd oleme.
Ok, aga aitab praeguseks - lähen vaatan, kas keegi viitsib sööma minna
või arutame, mis me üldse õhtul teeme - hetkel on aega magamaminekuni
veel maa ja ilm.
* * *
Paar tundi hiljem...
Keegi ei viitsinud välja sööma minna - piirdusime siis spagettide ja
improviseeritud chorizo-kastmega... Programmis olid ponid, koerad ja
joonistamine.... Nüüd hakkan veini kõrvale "Miminot"
vaatama...
Guia de Isora-Aripe-Chirche: kastmisveejuhtmed
| Üles |
Tenplata
| Üles |
|
06.02.2018. Kell 22.15. Tenplata. Tijoco Bajo
Eelmine
|
Järgmine |
Üles
Las Canadas del Teide
| Üles |
Eilne veiniõhtu kujunes nõukaklassika maratoniks: "Mimino", "Baskerville'de
koer" ja "Ergav kõrbepäike"... Tõsi, viimasest vaid esimesed 15
minutit... Peab ju kuidagi kasvavale põlvkonnale (Liisa) tutvustama ka
lähiajaloo okupatsioonifilmikunsti paremaid palasid...
Tänane
hommikusöök koosnes kiirelt välja mõeldud-kokku klopsitud tomatisupist,
tortillast ja pikast saiast, lastele said taldrikule antud eilsed spagetid munaga. Tomatisupp
(serveeritud saiakuubikute ning kohaliku pehmema juustuga) aga kukkus
välja päris põnev, sestap jagan retsepti:
-
2 tomatit;
-
1 apelsin;
-
1
purk 250 ml tomatipüreed;
-
paar-kolm küünt küüslauku;
-
pipart, soola, basiilikut.
Tänane hommikuüllatus tuli ent taas Alexandrolt. Kui õues kohtusime,
küsis ta, kas lapsed tibusid tahaksid näha - öösel oli koorunud terve pesakond. Loomulikult tahtsid lapsed tibusid näha.
Niisiis taas juba tuttavasse kana-kitseaeda. Alexandro oli vahepeal
jõudnud sinna kaevata pisikese tiigisüvendi - varsti pidid saabuma
muskuspardid... Ent tibud andsid lastele terveks päevaks kõneainet.
Hommikuse tutvumise tulemusel sai üks kollane sulepall nimeks
Lauralt Peebu ja must Annikeselt Öösi. Alexandro lubas tibudele need
nimed ka panna panna... (vahelehüüdena Tartust - nimed on pandud:
Alexandro postitas "ametliku teadaande" FBs tibudest nimedega Öösi ja
Peebu).
Öösi, Peebu
ja nende vend
| Üles |
Viimasel päeval mõtlesime algul minna põhjakalda linnadesse, kuid
Santiago del Teidest üles oli teel varing ning nii pöördusime Santiago del
Teidesse tagasi. Kui olime juba seal, otsustasime pisut head-paremat
muretseda ja siis minna pigem Teidet avastama lootuses, et mõni päev
tagasi lumetormide tõttu suletud teed on lõpuks lahti tehtud.
Santiago del Teide asub 1000 m ülalpool merepinda - temperatuuris on
seda väga hästi tunda: kui Tenplatast startisime, näitas termomeeter
+19C, siin oli vaevalt +10C. Linnake on pisike ja laotanud end kahe
pikema tänava äärde. Linn oli kunagi guanchide küla, hispaanlased
hakkasid siin ehitama XVII sajandil, mil käis aktiivsem ehitus Santiago del Teidest mõni kilomeeter mere poole jäävas Puerto de Santiagos.
Santiago del Teide oli vahetult ka kõige viimase vulkaanilise tegevuse
tunnistajaks, kui 1909. a Chinyero vulkaan ootamatult 18. novembril
purskas. 9 päeva lakkamatult "töötanud" põrguauk sülitas tuld,
laavavoolud ohustasid Icod del Vinot ja voolasid mööda Valle de Arribat
ka Santiago suunas. Paar väikest küla pääsesenud tulesurmast seetõttu, et
elanikud kõndisid pühakukujudega mööda tänavaid... Nii räägitakse...
Linna keskme moodustab aga ilus tilluke ja väga "kanaarilik" valge kirik
- 1679. a ehitatud Iglesia de San Fernando Rey, mida loetakse üheks
Tenerife kauneimaks kirikuks... Käisime siis seepärast kirikus ja maiustasime
hiljem vaniljekastmega täidetud lehttaignast šokolaaditaskutega...
Iglesia de Santiago del Rey. Santiago del Teide
| Üles |
Santiago del Teide tardunud laavajõe taustal
| Üles |
Mõni kilomeeter Santiago del Teidest lõunas tegime lühipeatuse vanas mandlipuuaias Las Manchase lähedal. Madalad vulkaanilisest kivist loatud terrassimüürid -
no ei ole neil suurt midagi sarnast Güimaris nähtutega - kopeerivad
mäenõlvu. Vanad puud on siit-sealt välja läinud, kuid neid on järel
piisavalt, et terrassidele anda idee ja tähendus. Kui palju oleme
autoaknast näinud neid hüljatud ja piimalilledesse kasvanud
kivimüürikesi, mis markeerivad juba unustatud aegu, kui inimesed veel
ise endale toitu kasvatasid - see aeg, isegi Tenerifel, ei olegi veel nii
kauge möödanik - 1950-tel oli vähemalt neil terrassidel siin kindlasti
elu. Aga see selleks. Vana aed oma romantilises mahajäetuses ja
õieootuses oli lihtsalt üks võlutud paik oma õidepuhkevate puukestega, opuntiate ning piimalilledega.
Hele leidis puudelt eelmise aasta mandleid ning andis lastele nende ja
kahe kivikese kaasabil Hispaanias ellujäämise kunstist esimese
praktilise õppetunni.
Võlutud paik.
Las Manchase vanad mandlipuuaiad
| Üles |
Ermita del Santo Ángel de la Corona. Las Manchas
| Üles |
Teide vulkaan ei ole lihtsalt üks järjekordne tulemägi, vaid Hephaistose
meistritöö. Oma 3718 m-ga on ta küll Hispaania kõrgeim tipp, ent arvates
ookeani põhjast on Teide kõrguseks ca 7500 m, mis teeb selle vulkaani
kõrguselt maailma kolmandaks vulkaaniliseks struktuuriks. Teide tipp
kerkib 16 km laiuse ning 200000 aasta vanuse Las Canadase ürgkraatri
serval. Guanchi-rahvas pidas seda mäge iseenesestmõistetavalt väga
tähtsaks ning uskus selles elavat vahetevahel musta koerana ilmuvat
Guayotat - meie mõistes siis kuradit ennast. Teidet peeti seepärast
sissepääsuks põrgusse... Nojah, võrdlus kuradiga on asjakohane - Teide
on siiski suur vulkaan ning, nagu ta 1706 aastal hävitas Garachio linna
ning sadama, arvatakse, et ta võib tulevikus inimesi üllatada ilusa
suure pauguga nagu Vesuuv 79 a.... Tema viimasest purskest (1909) on
nüüd üle 100 aasta; alles 2017 a hirmutati meedias inimesi sellega, et
asi võib varsti põnevaks minna, ent nagu tänapäeva ajakirjanduses
reeglina juhtub, nähti uudises küll hulganisti suitsu, kuid tuld ei olnud.
Õnneks...
Meie alustasime oma retke Chiost mööda TF-38-t. Kui Chios näitas
kraadiklaas 18C ümber, siis Mirador de Samara juures oli sooja järel vaevalt 3
kraadi. Kohe Chiost hakkab maantee laisa serpentiinina üles kerima
läbides esimesed paarkümmend kilomeetrit laavavooludele kasvanud
muinasjutu-männimetsas. Kanaari männist (Pinus canariensis) mets katab
ribana mäenõlval kõrguste vahel 1200 ning 2,200 m Teidet praktiliselt
perimetraalselt, moodustades enne Canada ürgkraatrit hiiglasele metsase
krae. Mets on valgusküllane ja maaliline: suurte mustade-pruunide
laavakängarde vahele pikitud puud tunduvad nagu tükike mõnelt Navitrolla
maalilt.
Enne Mirador del Chiot sattusime tihedasse valgesse pilve: nähtavus võis
olla ehk paarkümmend meetrit. Laura keris akna alla ning hakkas isukalt
"pilve sööma" iga natukese aja tagant selle maitseomadusi kiites. Mõni
kilomeeter hiljem pilved haihtusid: meie ees avanes Canadase ürgkraatri
sisemus avara kaljuahelikega piiratud platoona, mille idapoolsel küljel
terendas lumemütsis Teide...
TF-38-l Teide poole
| Üles |
Las Canadas. ja Teide
| Üles |
Boca di Tauche - suure Las Canadase kaldeera lõunaserv
| Üles |
Sandatlas (#sandatlas.org/roques-de-garcia/)
kirjutab:
"Roques de Garcia are a group of rock formations (pinnacles) in the
Las Cañadas caldera. This caldera is a large depression (16 km) that
surrounds the highest peak of Tenerife (El Teide or Mount Teide) that
rises 3718 meters above the sea level. The caldera floor itself is about
2000…2300 meters above sea level.
The caldera of the Las Cañadas formed 200,000 years ago as a result of
the collapse of the volcano with the same name. The collapse was
probably multi-staged and was not typical vertical collapse which is how
calderas usually form. The caldera of the Las Cañadas is a result of a
lateral flank collapse. Evidence of it lies on the seafloor north of
Tenerife as an extensive debris avalanche deposit. Hence, the caldera
has no northern rim. The Las Cañadas caldera is one of the two calderas
after which all other calderas are named. The other being in La Palma (Caldera
de Taburiente). The term “caldera” was first used in geological sense by
a German geologist Christian Leopold von Buch who visited the Canaries
in 1815."
Meie eesmärgiks oli ilusaid mägesid vaadata ning kusagil väike
jalutuskäik teha. Sestap sobis Roques Garcia oma eriskummaliste
kaljutornidega selleks ideaalselt. Kuigi plusskraade näitas vaid seitsme
ringis, paistis päike soojalt. Läksime rajale. Pisikestel viskas umbes
kolmandikul rajast üle ning Hele eskordi saatel suundusid nad tagasi
autosse. Meie Liisaga astusime edasi...
...Kirjeldamatu... Lihtsalt ilus!
Roques de Garcia. On Track...
| Üles |
Jõudsime Liisaga paari tunni pärast väsinuna, kuid vapustavatest
vaadetest saadud inspiratsioonist täistopituna ja õnnelikuna ringiga tagasi
parklasse. Kusagile itta oli tekkinud taevasse midagi musta. Võtsime
siis suuna selle musta poole plaaniga Las Canadase külast rannikule
laskuda. Teide tipu funikulöör ei töötanud ikka - uudis selle
sulgemisest lumetormide tõttu hõigati maha juba meie saabumise päeval.
Kahju, kuigi see oli ju teada ning hommikul netist kontrollitud -
ju pesitses siiski vast kusagil sisimas väike heleroheline
lootusekiireke...
TF-21: Teide tipu all - +1C
| Üles |
Meie plaan piki mäge itta sõita ning siis kusagil Santa Cruzi juues
kiirteele tulla oli määratud luhtuma, sest Canada del Teides oli tee
suletud. Temperatuur näitas nulli, sadas lund ning lörtsi. Tegelikult
oligi hea - teesulgu mõtlen - sest sellises pilves sõites nagunii midagi
poleks näinud. Keerasime otsa ringi ning tuldud teed tagasi, keerates
lõpuks Vilaflori poole. Ilm aga muutus. Kui Roques de Garcia juures oli siiski
mõni kraad Canadast soojem, mähkus sealgi kõik vaikselt pilvedesse, läks
külmemaks.
Kogu laskumine ürgkraatrist läbi männimetsa kulges pilvedes. Pilvedest saime lahti alles Vilafloris,
kus oli oluliselt soojem. Kui alla kiirteele jõudsime
näitas termomeeter +20C ning siinpool mäge kuldas taevast loojuv päike.
Las Canadas del Teide
| Üles |
Emme!!! Ma söön pilvi!!!
| Üles |
Las Canadas del Teide-Vilaflor: pilvedest ampse hammustades
| Üles |
Taas videvikus astusime sisse Vanessa uksest. Perenaine noogutas
rõõmsalt meid ära tundes ning otsis välja palumata inglise keelse menüü.
Et sel reisil on kuidagi mereandide söömine jäänud unarusse, tellisime Helega endale head-paremat Neptuni köögist. Lapsed said kohaliku
traditsioonilise kana ning seekord lõpuks kohe autentsete friikatega.
Kõik olid rahul. Kui hakkasime koju
minema, kinkis Vanessa - kõrts kannab nimelt selle perenaise nime -
kummalegi pisipõnnile kreemiga täidetud jäätisetorbiku. Vähemalt kahe
kliendi poolehoid oli sellega tulevikuks tagatud.
Kui Tenplatasse jõudsime, ootas Alexandro juba väravas... Küll see nädal
on läinud kiiresti.
* * *
Nii...
Asjad on juba enamuses pakitud. Viimane vein on otsakorral. Lähen
katusele tähti vaatama ja tsikaade kuulama...
Vaikus ja pimedus - milline luksus! Ma arvan, et kõigest jaburustest
reisi algul ja nadist ettevalmistusest hoolimata on kõik hästi läinud.
Aitäh!
Vanessa II
| Üles |
|
24.02.2018. Kell 14.05.
Tartu
Eelmine
|
Üles
Tenplata - viimane hommik I
| Üles |
Nii... Hommikused toimetused sujusid. Jätsime Alexandroga väravas head-aega. Tenplatast lahkumine oli isegi natuke nukker. Laura-Annike veetsid kogu
hommikuse asjade pakkimise aja Pepito kopli juures. Lahkudes palusid
Alexandrol kindlasti kahele tibule nimed panna ja seda mitte unustada. Lennujaama tee
läks viperusteta, auto jätsime avalikku parklasse, kokkuleppe kohaselt
uksed lahti ja võti mati alla.
Ülejäänud kodutee tegelikult sujus samuti
peaaegu viperusteta, kui välja arvata arvatust lühemaks kujunenud
ümberistumisaeg Stanstedis - aja sõi ära metsik passikontrolli järjekord.
Kui siis peale edukat röntgenülesvõtete tegemist kabjaplaginaga oma
väravasse kihutasime, selgus, et Liisa seljakott on vist jäänud
turvakontrolli. Hele sööstis seepeale tagasi ja meie edasi. Jõudsime
hingeldades lastega väravasse. Boarding käis. Kui üks
stjuardessidest
tuli meie kottide kohta küsima, poetasin muuhulgas, et Hele jooksis
turvakontrolli tagasi, aga kohe tuleb. Ta vaatas mind lõbusal ilmel
nentides midagi sellist:
- Eh, jätsidki oma naise turvakontrolli maha! Oled ikka mees...
Lõpuks, kui olukord hakkas juba põnevaks minema, saabus lõõtsutades Hele.
Oligi viimane aeg, sest olime praktiliselt viimased, kes lennukisse astusid. Liisa
seljakott oli turvakontrollis maha võetud, sest kontrollides tekitas
turvades
elevust korrektoripotsik (joonistamiseks). Lõpuks said nad kuidagi
jageldud. Siis sooviti näha Hele dokumente ja pardakaarti - need olid
minu taskus. Õnneks sai seekord võitu ligimesearmastus. Daamile näidati
suund kätte - a la "jookse ida poole, kodu on seal ja au revoir" :). Lõpp hea, kõik
hea.
Ja siis juba Riia, -9C, pelmeenid Kalku ielal kesklinnas ja ööseks koju.
Tenplata - viimane hommik II
| Üles |
Tenerife
lõunalennujaam...
|
Üles |
XL Pelmeni. Riga
|
Üles |
|
|