12.01.2011 - 18.02.2011.
Maratonralli Budapest-Bamako 2011: jõuproov aja, distantsi, masina, looduse ja
iseendaga...
Kui läksin eelmisel talvel kunagi jaanuaris Eero juurde sauna, siis ei
osanud aimatagi, et see käik saab aluseks ühe lapsepõlveunistuse
täitumisele. Istusime laval ja kui Eero ütles, et kavatsevad vennaga
osaleda Budapest-Bamako kõrberallil, siis küsisin pikemalt mõtlemata, et
kas mulle ka kohta leiduks. Paari päeva pärast sain teada, et Ivo on
juba tiimi registreerinud ning mind on meeskonda arvatud...
Niisiis, 12.01.2011 - 18.02.2011 toimus järjekordne maratonralli
marsruudil Budapest-Bamako. Hetkel, tagasi vaadates, on juba nagu raske
uskuda, et vähem kui neljakümne päevaga läbisime ligikaudu 20000
kilomeetrit, sellest esimesed pea 10000 võistlustingimustes. Hüva, meie
loksusime mööda tolmuseid teid nö touring klassis - me ei pidanud päeva
kirja saamiseks läbima kindlaid koordinaate nagu race klassi omad, kuid
siiski oli vaja püsida üldises graafikus. Pigem oli see sõit ning
jõukatsumine iseenese sees, nagu oli vist kirjas kusagil BB roadbookis -
mees versus aeg, auto, distants, loodus, väsimus ja iseenda nõrkused
ning hirmud...
Kirjutasin sedakorda meenutusi mitte tagantjärgi, fotosid vaadates, vaid
püüdsin sõidu ajal igal õhtul teha päevast kokkuvõtteid. Nii valmis
päris pikk reisipäevik, mille sissekanded peegeldavad vahetult
läbielatut. Seepärast ei hakka sissejuhatuseks pikemalt heietama vaid
alustaks parem esimese sissekandega Genovast, hotellist Novotel...
Vedelen kõhuli voodil, millel ca 6 tunniks lamamise eest käisime just
välja kolme peale 130 eurot. Tänased 1100 km roolis on teinud oma töö ja
ma ei tea, kas ja kui palju viitsin siin arvutisse üldse toksida – eks
sõltub see sellest Sloveenia veinist, mille hetk tagasi avasin ning
pisut ka sellest, kuidas Ivo läpakaga läbi hakkan saama...
Startisime niisiis Tartust 12.01. kell 11.55 paiku, õigemini umbes siis
korjati mind kodu juurest peale. Pidime startima pool päeva varem, kuid
auto viimane ettevalmistamine võttis oodatust palju rohkem aega- isegi
nii, et jõudsin kodus läbi teha igaõhtuse tseremoonia – Annikest
vannitada ja Liisale õhtujuttu lugeda ning isegi tunnikese voodis
magada. Mõnes mõttes oli see hästi tore, kuid seda suurem oli kurbus
lahkumise üle – ikkagi 40 päevaks. Kusagil keset Poolat leidsin end
mõtlemast sellele, et äkki oleks hoopis mõnusam lihtsalt kodus olla?
Ega sellest teelolemisest kuni Ungarini olegi midagi kohutavalt säravat
meenutada – võiks öelda, et peaaegu „rutiin“. Ainuke, mis tegi sõidu
esimese poole poole Leeduni huvitavaks, oli tuisk ning kiilasjääst
kohutavad teeolud – nautisin ise roolis neid Valga Statoilist kuni Riia
ringini. Ent edasi jäi lund üha vähemaks ning "kiilakat" tee peal
Panevežisest edasi ei olnud. Lumi oli Varssavisse jõudes tee äärest
praktiliselt kadunud – vaid üksikud linnamustusest hallid lumekuhjatised
tänavate ääres viitasid sellele, et on jaanuar. Tükati siiski nägime
lund nii Krakowi ümbruses kui Slovakkias. Sloveenias valendas Triglavi
tipul vägev lumemüts ja enne Ljubljanat võis kiirtee ääres metsa all
näha üksikuid lumelaike (Perpignanis lisatud vahemärkus) – isegi Genova
ümbruse kõrgemaid selgasid kattis õhuke lumekirme. Ent Ungaris ja sealt
edasi on olnud nagu kevad – lõhn, värvid ja temperatuur on pigem nagu
aprilli lõpu Tartus.
Enne, kui võidusõidust rääkida, tahaks peatuda paaril muhedal seigal,
õigemini ühel armsal kohal Ungaris, kuhu elu on viinud mitu korda ja mis
ikka suudab üllatada. See maagiline koht on Vac. Sattusime sinna taas
täitsa juhuslikult... Alustama peaks aga sellest, et kusagil Katowice
ringi kandis tundsime, et keegi meist ei jõua väga pikalt enam sõita.
Tegime õhtusöögi ühes Petrochemia bistroos, kus leppisime kokku, et
ööbime mõnes Slovakkia „penzionis“. Paraku hea mõtte tappis ilmselt
hiline Slovakkiasse jõudmine - ületasime piiri peale keskööd.
Kolistasime oma 15 pansioni ukse taga, kuid tulutult. Ivo käis katsumas
uksi isegi ühes hotellis, kuid daam, nähes kolme karvast meest
narmendavates teksades, teatas, et kohti pole.... Suvalises külas keset
metsa 5-kordses silmapiirini ulatuvate tiibadega hoones pole kohti...
nagu kahtleks??? Mõtlesin siis korraks Sväty Antoli peale Banska
Stiavnica lähedal, kuid kuna sinna jõudmine oleks olnud ca kella 4 paiku
öösel, siis mingil hetkel panime marsruudi paika juba Budapestile. Kella
poole nelja ajal hommikul oli selge, et ma ei suuda kaua enam rooli
keerata, siis parkisime Venuse – meie Mitsubishi L200 – ühe järjekordse
hotelli treppi ja keerasime, kes kuidas, istmetele magama. Kui ärkasin,
siis oli Ivo juba roolis ning möödavilksatav silt, mis näitas Vaci
tekitas kohe mälestustetulva, mispeale tegin ettepaneku linnakesse
hommikust sööma minna.
Leidsime kiiresti vanalinna serval ühe kohviku... Aga nagu selgus – süüa
sealt ei anta. Kohvikus istusid õliste nägudega vanataadid ja limpsisid
rõõmsalt sigaretisuitsu pilvedes ilmselt juba oma teist hommikust
barrakit või midagi muud kangemat. Nagu ühelt möödakäijalt kuulsin,
saab ilmselt hamba alla sel kellaajal vaid turul.
Vaci turg oli südantsoojendav – varased müüjad oma saadustega, mis
lõhnavad igaüks eraldi ja koos (kunagi ei lõhna niiviisi õunad-juurikad
supermarketis, veel mitte eriti vilgas sagimine lettide vahel, soe udune
hommikupoolik ning kuuma päevalilleõli lõhn langošiputka juures.
Langošid – paksud õlis keedetud ungari pannkoogid – serveeriti juustu ja
hapukoorega! Kodune ja maitsev, eriti kargevõitu hommikuõhus püstijala
laua taga koos vanapoolsete turumüüjatega, kes elevalt hommikusi
uudiseid vahetavad. Peale pisike tass värskeltjahvatatud ubadest
espressoga. Langošiputka kõrval aga olid uksed valla ehtsal turukõrtsil.
Midagi sellist olen kogenud varem Setubali turul Portugalis, kuid
ilmselt Vaci oma oli sellisel kellaajal palju ehedam: pisike ruum tulvil
50 ja pluss vanuses inimesi – ilmselt ka turumüüjad või niisama
kiibitsejad - õhk sigaretisuitsust paks ning igaühel käes klaas veini
või kangemaga. Ja nii positiivset baarimeest – hallijuukseline rõõmus
pikk vanahärra – pole juba ammuilma näinud... Tellin minagi 200 g
Leanykat ja saan 200 forinti eest kuldse klaasitäie külma ja
aromaatset veini – ammustelt reisidelt tuttavlik maitse, mida võib tunda
vaid Ungari veinikeldrites. Kell on ca 9.15 hommikul...
Kuid see pole veel kõik. Avastame, et koogipood raekoja platsi lähedal
on avatud ja kõik letid täidetud värskete kookidega – üks parem kui
teine... ja tükk maksab vaid 120 forintit!
Lahkume Vacist Budapesti poole minu palvel jõepraamiga üle Doonau – puhast
nostalgiast (kunagi lisan siia lingid 1996 ja 2000 a reisidele).
Budapestis kartsime minevat väga kiireks, sest Garminisse oli vaja
installida korraldajate poolt Aafrika kaardid, autole paigaldada
GPS-jälitusseade (mis, nagu selgus, on kohustuslik vaid
võistlusautodele) ning läbi käia BB büroost, et uurida viimaseid olulisi
üksikasju. Ent kõik see sujus päris kiiresti ja juba kella 14 paiku
oleksime võinud parkida auto Kangelaste väljakule teiste hulka 15.01.
hommikust starti ootama. Ent masin vajas kasimist ja nii kulutasime
õlide kontrollimisele, auto pesemisele ja pisividinatele ligi poolteist
tundi. Siis taas tagasi ja parklasse.
Autod ja meeskonnad hakkasid vaikselt kogunema. Millised masinad ja kui
palju nendega enamasti vaeva oli nähtud! Alates välimusest lõpetades
igasuguste tulede ja viledega ning navigatsiooni jms-ga seotud
supertehnikat täistuubitud salongidega. Kuid ega meiegi jäätiseauto
kõige hullem olnud ja eristuski ehk sellega enam, et erinevalt
enamustest tiimidest, kes osalevad kleepekate järgi otsustades paljude
sponsorite rahadega, olime me ise endile sponsoriteks.
Leidsime hotellikohad samasse lähedale hotelli, nautisime Transilvaania
õhtusööki mõni kvartal eemal. Peale paari klaasi Egeri veini pugesimegi
põhku, et hommikul kell 8 stardis olla...
Hommikul olime varakult platsis, Eero hakkas paigaldama CB raadio
antenni ja järsku oli ka igasugust muud tegemist – eelmisel õhtul olime
imestanud, et mida enamus tiimidest küll oma autode juures susserdab.
Budapesti Kangelaste väljak oli ööga autosid täis saanud: enamuses
igasugused maasturid, kuid ka näiteks üks bagiks ümber ehitatud
Põrnikas, kunstmuruga ülekleebitud Trabant, Polski Fiat, Mercedese
kiirabi, ameeriklasest matuseauto (kirjaga The Last Journey) ja mida
kõike veel. Lisapunkte andsid stardis vaimukad kostüümid, mistõttu
masinate roolis võis näha igasugu tegelasi alates trollidest
ja
lõpetades madjari rahvarõivais härradega. Ivo ja Eero olid kehastunud
vaprateks rallimeesteks aastast 1910...
Andrew Szabo – asja hing - avas ralli diskokuninga kostüümis. Oma
lühikeses kõnes mainis ta, et Ungari välisministeerium olevat palunud
ralli ära jätta veel üsna viimasel hetkel riikides valitseva
terrorismiohu pärast, mida rada läbib. Ta mainis ka, et kui ta nüüd
otsustaks korraldajatega asja katki jätta, siis mingi seltskond hulle
läheks metsikult nagunii. Kas meie olnuksime metsikult minemas - ei tea
praegu. Aga jah, eks me ole siin vist kõik – kogu see kaader, kes
autodel ja mootorratastel järgnevat 18000 km Bamakosse ja tagasi sõidab
- pisut hullud, sest ma ei usu neid kõiki vaadates, et mina ainukesena
loll olen.
Let’s start the engines...
Starditseremoonia venis päris pikalt. Kella üheksa ajal ei olnud veel
veerandki autodest startinud. Et Ungari krehvtine hommikusöök oli kere
kuidagi imelikuks teinud, siis otsustasime Eeroga korraks hotellis ära
käia ja igaks juhuks ka veinitagavara uuendada. Olime tagasi ca 15
minuti pärast Kangelaste väljakul, kui helistas Ivo ja ütles, et
tuleksime hoopis teatrimaja taha parklasse – mingil nõiaväel hakkasid
masinad stardist kiiremini läbi liikuma ja ... Ivo oli sunnitud
stardiväravast läbi minema ilma meieta. Damn! Vähemalt sai ta üle platsi
mikrofoniga meid veel taga otsida... Tore reklaam igatahes alustuseks...
Nojah. Nüüd siis oleme läbinud esimese stage 1094 km Budapest-Genova
sõites läbi päikesepaisteliste maastike Ungaris, Sloveenias ning
Itaalias. Kui palju ilusaid mälestusi on seotud just nende kolme riigiga
varasematest reisidest! Plaanisime peatust Vicenzas, kuid jäime niigi öö
peale. Samas ei olnud me hotelli jõudes kindlasti viimaste hulgas. Aga –
oleme touring klassis, mistõttu koht kiirusedetabelis ei annaks meile
midagi, isegi kui jõuaksime esimesena Bamakosse.
Nii. Aitab. Vein on otsas ja homme kell 6.00 on hotelli fuajees
briifing.
Niisiis käib hetkel nö supermaratoni stage – Genova - Khenifera.
Kheniferas, Marokos, peame olema 19.01. hommikul. Loodetavasti jõuame,
kuigi väikesed probleemid on meid kimbutanud. Oleme kõik korjanud üles
mingi koleda köha, Eero on palavikus ja Ivogi enesetunne pole kiita.
Mina senini ainult köhin, aga see tundub süvenevat. Apteegis aga ei ole
kaasas kahjuks midagi köha vastu (see-eest võikime söetablettidega
varustada väiksemat sõjaväge). Homme peab minema kardetavasti köhaohtu
hankima.
Tänane päev on möödunud Itaalia-Prantsusmaa kiirteedel eurosid
luhvtitades – oleme seni juba maksnud kiirteemaksudeks 89 eurot... Ent
homme, kuni Almeriani, on veel 970 km ja kardetavasti enamus sellest
tasuline. Kõrvalteid pidi ei ole aega kahjuks minna.
Ilm oli kuni Marseille'ni hea, kuid siis läks külmaks ja pilve – ei ole
nii kuldne talv siin midagi nagu paari eelmise päeva järgi võis
otsustada. Tibab vihma ja üsna vastik tuul teeb väljasolemise
ebameeldivaks.
Kusagil Nizzast pisut edasi ühes ESSO pensukas, kohtasime
saatusekaaslasi - ungarlasi, kelle autol olid purunenud termostaat ja
selle juures mingi torujupp. Laenasime neile algul mutrivõtmeid. Kogu
aja, mil me tagasihoidliku eine võtsime ning isegi pudeli veini jõudsime
peale juua (ok, va autojuht) nad pusisid radika kallal (ja olid juba
pusinud enne meid saabumistki). Korda ei saanud – ikka lekkis. Siis
pakkus Ivo neile radiaatori lekkeeemaldajat – mingit sorti "mäkaiveri"
jahutusvedeliku lisandit. Toimis! Mehed pidid auto säästmiseks juba
Sete'st (Prantsusmaa) sõitma Tangieri. Kaalusime ka korra seda varianti,
kuid otsustasime siiski Almeria-Melilla kasuks, sest briifingul hommikul
oli öeldud, et Tangieri sadamas ei ole Maroko tolliga vastavaid
läbirääkimisi peetud ja seal võib (kuid muidugi ei pruugi) tulla
piiriületusel probleeme.
Ok. Magama. Homme üritame kell 7 startida, sest täna plaanisime jõuda
õhtuks Barcelonase, kuid, et kõik on süveneva tõve tõttu (küllap ta
gripp on) nagu kuden'd räimed, siis võtsime rahulikult... Eks tule siis
hommikul tagasi sõita.
Vedelen voodis paksu teki all ja katsun sooja mitte kaotada. Mitte, et
tuba oleks nii külm, vaid tõbi on koledasti naha vahel... juba kõrini
hakkab saama sellest köhimisest.
Ega tänasest olegi midagi väga kirjutada – 1000 km kiirteed. Hommikul
Perpignanist startides oli mõttes püüda Malagast kella 23.00 –nest
Marokosse suunduvat praami. Et meil oli vaja mingeid juhtmeid ja
mutrivõtmeid kusagilt osta (ja tundub, et mingeid pisividinaid on
endiselt veel vaja homme mõnest pensukast leida), siis hüppasime
„kiiresti“ läbi ühest Tarragona Carrefourist. Kohutav, kohutav zona
commerciale – raiskasime seal pea kaks tundi õiget allakeeramiskohta
otsides ja lõpuks kassas järjekorras seistes. See-eest on meil nüüd head
plastmasspiima pudru keetmiseks ning loodetavasti hõrku chorizo
vorsti selle erinevates vormides. Ainuke supermarketi positiivne elamus
oli ehk mõnus singi-juustu bocadillo - soe võileib, kuid selle
hankimine oli keelebarjääri tõttu üsna keeruline. Samas – küsisin
apteegi kohta ühelt vanadaamilt (põhimõtteliselt suhtlesin mina eesti
keeles ja tema hispaania keeles ning tundub, et saime üksteisest
suurepäraselt aru (ilmselt siis kõige enam meie keelte ühisosas –
energilises viipekeeles)) ja selle leidsime vaevata. Ostsin
paratsetamooli ja mingit köharohtu. Ivol sellesse sodisse usku ei ole,
aga meie hakkasime Eeroga püüdlikult tablette krõbistama - no lihtsalt
rõve on selle palavikuga olla. Jälle autosse ja tuld! Kella 17.00 paiku
oli selge, et Malagasse õhtusele praamile ei jõua ja seadsime otsa
Almeria poole, et püüda hommikust praami linil Almeria-El Nadibou.
Sellega siis võikski lõpetada, kuid... Ca 350 km enne Almeriat märkas
Ivo auto taga suitsu ning kribinal-krabinal olime sunnitud ühe
peage-punkti juures tegema nö hädamaandumise. Autost välja astudes oli
selge, et õnneks meie Venus ei põle, vaid jahutusvedelik lahkub
omaalgatuslikult ja väga intensiivselt süsteemist (õigemini, enamus
sellest oli juba läinud). Olime Prantsusmaal ühele Ungari tiimile ära
andnud eelmisel päeval oma radikalekkepeataja – nüüd oli esimene mõte et
– sooh, vot laena p... välja, siis lased ise küljeluude kaudu...
Kapotialune oli antifriisi täis, esialgu ei osanud midagi arvata ja kohe
ei julgenud külma vett radikasse kallama hakata, et leket uurida – mine
tea, kuidas reageerib järsule jahtumisele. Hakkab peale, mõtlesin.
Konsulteerisin Eestist teadjamate meestega ning tõepärased prognoosid
olid: ventilaator, termostaat, surve plokikaane all jms... ühesõnaga
esmapilgul üks s...t lugu. Kõhus hakkas keerama
mõeldes 2005.a. lõpuks just Almeriasse jäetud
Volkswagenile, mis lõplikult kooles jahutussüsteemi jamade
tõttu kusagil siinkandis!
Ent ventikas töötas, radikas mootori käivitudes ei mullitanud – kuid –
vett lahmas hoopis ühest lõhkenud kummilõdvikust (no selle avastamine
võttis pisut enne aega)! See oli peaaegu ekstaatiline tunne – võrreldes
kasvõi ventika vahetusega tundus kummitoru vahetus siiski lausa taeva
kingitusena. Ettenägelikult oli üks selline jupstükk ka kaasa võetud,
mille nüüd Eero osavate näppudega kiiresti ja rõõmsalt katkise asemele
paika sättis (mina sain teada muuseas, kus asub turbo radiaator :)). Kui
seal putitasime, lendas kusagilt peale mingi crujo - kiirteeabi
valmis autot kohe ära vedama, aga nähes, et juba saame hakkama, pani
välja lihtsalt päkapikumütsid ja soovis head olemist.
Kui autosse istusin, siis tundsin järsku, et olen millegipärast päris
läbi. Homme on arvatavasti enamus päeva laevas ja siis Marokos maabudes
kohe 400 km maismaad, kardetavasti suur osa sellest õhtuhämaruses, et
hommikuks olla kell 7.00 Khenifras. Seal alles tegelik sõit algab.
Ent päeva eredama elamusena (läbi köhimise) võiks mainida hoopis väga
ilusat päikeseloojangut kusagil Sierra Nevada eelmäestikus Alicante
kandis – suurejooneline vaatemäng, kuidas uduvineses õhus mäetippude
taha pugenud päike kiiri pilvedesse joonistab. Ja jällegi tulid meelde
need loetud päikeseloojangud telgi ja priimusega kusagil teeäärsetes
võsades, Gibraltaril, San Piedras, Montserratis, Sierra Nevadas või
meseta's, kui päevane neljakümnekraadine kuumus asendub karge jaheda
ööõhuga ning ritsikad (või on need tsikaadid?) alustavad telgi ümber
sellist kontserti, mida kuuleb ainult filmis. Genovast Almeriasse eile
ja täna kahjuks tähti vaadata ei õnnestu...
Laev pidi kuulu järgi väljuma juba 10.30 (või isegi 10.00). Praegu istub
laev igatahes sadamas, kuigi jah, just praegu alanud mootorimüra ja
vibratsioon tunnistab, et võib-olla läheb sõiduks. Kohale peaksime
Aafrika pinnale jõudma 16.00, sõiduaeg on 6 tundi. Kuidas iganes ma ka
arvutan, isegi kui arvestan, et Marokos ilmselt aeg tund aega taga, siis
plaanipärase aja järgi me sadamasse ei jõua. Kheniferasse jõudmiseks on
meil vaja läbida ca 400 km ja arvestades, et ka piiri peal läheb aega,
jääme ilmselt siiski kahjuks pimeda peale. Iseenesest on see paha, sest,
kuigi Maroko kohta on olemas Tommi kaart, tahaks neid maastikke
päevavalges näha. Teistpidi – ka liigelda on päeval ohutum (ehkki kui
uskuda Chris Scotti „Morocco overlandi“, siis on Maroko teed head ja
liiklus sarnane Hispaania omale. Eks saame seda näha.
Lõpuks ometi liigume! Ilm laevakohviku akna taga on kergelt sombune,
päike püüab siit sealt pilveloorist läbi tungida ning joonistab
lauaplaadile veepudelist sillerdava varju. Laevakompanii on ilmselt
Maroko oma, sest crew suhtleb prantsuse keeles, laev tundub "päris
natuke" ligadi-logadi ning praegu, kohvi ostes, õngitses baarimees oma
kaunite näpukestega otse topsist paberita suhkrutükke. Tassi kõrvale
antud plastmasslusikas on koos millegagi. Teen lusika särgiservaga
puhtaks panen suhkru tassi... kohvi on väga hea nagu ka täna hommikul,
kui enne ärasõitu astusime läbi hotelli kõrval olnud kohvikust...
Hotelli kohvik, kell on ca 7.30... Tume tahveldis, kuldses valguses
pirukaletid, kohvi ja sigarettide lõhn... Neli valgete särkidega ja
süsimustade pükstega erinevatest generatsioonidest pärit sümpaatset
härrat sebivad, mitte eriti vilkalt, värviliste kahhelplaatidega
vooderdatud baarileti taga – nagu Andaluusiale kohane - ja teevad
rekkameestele hommikukohvi. Letis on igasuguseid magusaid küpsetisi,
enamus konsistentsilt lehttaigna ja muretaigna vahepealsed, väga magusad
(vähemalt need, mida mina tellisin). Palun kohvi, täpsemalt americano,
sest siis on väikegi võimalus, et serveeritakse sõrmkübarasuurusest
espressost pisut enama suurusega tass. Näitan kätega, et tahan topelt.
Seepeale vanim baarimees naeratab omamehelikult, laseb suure klaasi
põhja hispaaniapäraselt ikkagi espresso ning kallab sellele lihtsalt
kuuma vee peale, kuni klaas täis. Siis võtab teise klaasi, teeb sedasama
ja ulatab need üle leti mulle. Tahtmatult meenub Jim Jarmushi
"The limits of control"... Dos
esperssos... Noorim baarimeestest ilmselt mõistab korraks kimbatust
mu näol väljendades seda heatahtliku irvega, kuid ta ei hakka sekkuma,
sest ilmselt just sel hetkel jõudis talle kohale, et järgmised 50 aastat
serveerib ta kohvi sellesama baarileti taga...
Leidsime Almerias sadama Tommi abiga suhteliselt valutult, kuigi päris
lõpus, viimase juhatuse, küsisime ühelt hispaanlasest vanahärralt.
Piletisabas saime eelise, kui müüjamees nägi silti mu kaelas:
Budapest – Bamako, Caravane Humanitaire. Turva juhatas meid teise
kassase, kus polnud saba ja teenindajaks tollest härrast kordi kaunim
tütarlaps. 330 euri – ja welcome on board!
Niisiis. Marokosse. Kuna vahepeal tuletas meelde ennast tühi kõht, siis
käisin self-service letis toidu järel - räpakas, mõlkis ja
kulunud koos samasuguse kokaga - ja sain suhteliselt huvitava segu:
hämmastavalt kollast värvi kana oliividega, mille kõrvale serveeriti
sarvemakarone... Süda läheb soojaks - nagu hommikusöök Leningradi
hotellis "Junost". Loodetavasti annab kanale värvi ikka mingi
maitseaine...
Nii. Stage 5 on läbi. Tänase päeva ilusamad
elamused jäävad kindlasti Atlase mäestiku ületamisele... Mere poolt
lähenedes võtavad algul tulija vastu lopsaka rohuga künklikud nõlvad,
millel mõnikord laiuvad seedritega metsasalud, mõnikord mingid madalamad
põõsastikud. Kõrgemale tõustes on lumelaikudega metsatukad tihedamad,
sekka viskab mändigi ja kohati, mõnel tasasemal lõigul, on üsna kodune
tunne. Ent see on petlik, sest pöörates pilgu kaugemale, paistavad eemal
juba päris lumised nõlvad ja laugevõitu murenenud tipud. Kuid sootuks
teine pilt avaneb ahelikke ületades – õhk muutub kuivemaks, lumi kaob
ning laskudes ei leia mäenõlvadelt rohelist rohtu, vaid punakaspruune
kive ja samavärvilisi mäenõlvu, millel hallide tuttidena kasvab mingi
kõrberohi ja kobaratena (kaugelt pisiarmsad) kaktusepunnid. Maastik on
vahelduv ja pakub ilusaid kohti pildistamiseks kamaluga (nagu mäed
ikka). Ühel kurul (Col du Zad - 2178 m) vahetasime läbipõlenud
kaitsmeid... Põnev on see, et siin-seal kohtab lambakarju, koos
maastikuga samavärvi kuivetunud saatjatega, kes oma teravatipuliste
kapuutsidega on nagu kehastunud võlurid. Mida need lambad siin kivide
vahel söövad?
Tegelikult jõudsime Maroko pinnale eile õhtul. Nadoris toimetasime tolli
ja piiriformaalsused eriliste äpardusteta, kuid aega läks siiski ligi
tund ning hakkasime vaikselt sisemaale loksuma. Kuni mingi jant veel
tolliga käis, käisin täitsin kanistrid piiripunkti peldikus veega -
korraks küll oli tunne, et tea, kas see ikka on mõistlik mõte, kuid
tollimees kinnitas, et vesi on joodav. Eks näis, kuidas nõukaaegse
kooliga seedesüsteem Maroko mikroflooraga harjub. Õhtusöögiks peatusime
ühes odavas kiirsöögikohas, kus võis valida letilt toored asjad
(erinevad hakklihad, sibul, paprika, muna jms), et need siis köögis
valmis teha lasta. Et aga tõbi oli kõigil üsna koledasti naha vahel,
siis erilist söömanaudingut sellest välja ei kukkunud (kuigi toitudel ei
olnud viga - praetud hakklihasegu munaga).
Ca paarkümmend km enne Fesi panime üles oma esimese laagri kesköö paiku
arvestusega, et peame lisaks viienda katse kilometraažile (üle 500 km)
veel juurde sõitma ca 200. Kõik olime väsinud ja kurnatud lakkamatust
köhast - Khenifrasse sõit oleks ilmselt väsin'd ja vaevatud olemisega
liigne riskimine olnud. Telk auto katusele püsti ja magama, et kell 6
järgmisel hommikul uuesti startida.
Fes võttis vastu lõputu linnamüri, päikesepaiste, apelsinipuude ja
mõnusa hommikuse saginaga. Öö telgis oli..hmm... karge, aga mitte külm
tegelikult. Peatusime ühe suvalise kohviku ees ja tellisime midagi sooja
juua. Serveeriti maroko teega (kange roheline tee, mis valati metsiku
koguse värske piparmündi peale ning lisati mingit taime – plant
exotique – nagu ütles hästi meeldiva suhtumisega baarimehest
traatvunts; võib-olla salvei???). Tee kõrvale leidis Ivo kõrvalpoest
kohalikke pagariimesid...
Ja nii me oleme siis liikunud ja lõpuks ometi järgmise stage
alates õigel ajal ja õiges kohas stardis. Laagrikoht Quarzazates on
mingi kinostuudio välivõtteplatsi taga – käisime kambakesi uudistamas
plastmassist kive (nagu päriskividest siin puudus oleks) ja Ameerika
bensiinijaama butafooriat. Laagris pidi näidatama ka siin vändatud
õudukat, kuid praegu tundub, et see jääb ära. Ega viitsikski vaadata,
sest väljas on ehk vaid + 3...4 kraadi sooja ja jube väsimus peal.
Esimeseks priimusesöögiks täna oli muuseas hartšo kalkunilihaga... Ok,
tänaseks vist aitab.
Ivo ja Eero läksid filmivõtteplatsi vaatama.
Tervis on endiselt halb, vaatamata Hispaaniast ostetud tablettidele ja
siirupile ei taha köha üle minna. Nüüd on ka nina kinni ja – ühesõnaga
gripp! Täna öösel oli metsikult külm, kardan, et maapinnal isegi alla
nulli. Meie telk käib auto katuseplatvormile – hallad meid ei ohusta,
kuid sellegipoolest hakkas isegi katusel nii külm, et pidin eraldi
magamiskotilina ikkagi lahti võtma. Nägin unes kirpe – loodetavasti ei
tähenda see, et tervis läheks hullemaks.
Tegime hommikul ka rehvide vahetuse – kõik 4 talverehvi alt ja
maastikurehvid peale - paras käeharjutus harjumatu tungraua
kasutamiseks. Kuigi jah – mina olin kokanaadis ja keetsin makarone -
aitasin vahepeal lihtsalt autot tasakaalus hoida, kui seda konksust
tungiga tõstes asi kippus ära vajuma. Enne lahkumist laagrist sigines
sinna üks kohalik poiss – 10...11 aastat vana - ja lunis õlut ning
suitsu. Peaks ju olema moslemimaa! Loomulikult me ei andnud, sest me ei
suitseta ja poisikesele õlut andma...
OK. Ivo-Eero tulevad. Täna siis Lääne-Sahara suunas minema, piki (või
üle) Anti-Atlase serva algul ja siis ikka ookeani poole...
Täna on olnud uskumatult ilus päev. Peale laagrist lahkumist sõitsime
piki Anti-Atlase serva ja üle sellega liituvate ahelike tasapisi mere
suunas. Mõnesaja kilomeetri ulatuses vaheldusid ääretult maalilised
maastikud – nagu oleks sattunud Islandile. Ja mis kõige fantastilisem –
siin on varajane kevad! Orgudes õitsesid kirsi- ja mandlipuud ja veel
mitmeid-mitmeid madalamaid ja kõrgmaid puhmaid ning põõsaid. Startides
läbisime punaste kulunud kaljudega peaaegu taimevabu kividega
ülekülvatud platoomaastikke, millesse jõed on aastasadade jooksul
süvendanud järsuseinalisi uhtorge. Kaljud meenutasid sageli
kauboifilmidest klišeedena meenuvaid Texase või Nevada kõrbemaastikke
või Islandi jõeorge, Pingvelliri... Edasi, üle punaste ahelike, tulid
kollased maastikud rohekate tuttidena turritavate puhmastega, taamal
sinised mäed. Kitse- ja lambakarjad paarist loomast mõnekümneni kivide
vahel rohuliblesid otsimas, saatjaks „võlurikapuutsiga“ maani halattides
vanataadid või poisikesed, teeradadel kusagile asjalikult tippimas
üksikud eesliratsanikud... Järgmiste ahelike taga avanevad juba aga uued
nõlvad üle külvatud hõredalt madalate igihaljaste puudega, mida eestlane
ei riskiks metsaks vist nimetada. Ühe sellise puu otsas silmasime kitsi
ronimas ja lehti näksimas – ausõna, keegi ei olnud midagi tarbinud. Ja
nii edasi ja nii edasi kuni mereni. Tõsi mida lopsakamaks muutus
taimestik, seda agraarsemaks ka maastik ning ausalt öelda Agadiri ümbrus
oma apelsinistanduste ja tiheda asustusega oli tõsiselt igav võrreldes
eelnenud vaatemänguga.
Tegime ühes väikses linnakeses lõunapausi, algul mõttega vaid teed juua,
kuid lõpuks leidsime end laua taga salapärast kohalikku rooga (tagina)
ootamas, mida Ivole omanik köögis tutvustas. Ivo pidi selleks päris
pisikesest uksest leti all läbi pugema, et kööki jõuda. Lauale anti
lambaliha ja aedviljadega ahjuhautis: oliivid, tomat, kartul, sibul,
paprika, porgand, maitseroheline lambalihatükkidega serveeritult nii, et
aedviljad katavad tornitaoliselt liha. Mulle maitses! Ja kõrvale
oivaline maroko tee –
ikka kange roheline tee hunniku piparmündi ja
suurte suhkrutükkidega (no suhkrutäkid meenutasid pirakaid tikutoose
pigem). See tee on üks asi, mis mulle siin hakkab üha rohkem meeldima!
Eerol õnnestus hankida apelsine ning mandariine. Nii kulgesime edasi
lõunasse vitsutades värskeid apelsine (aitäh, Eero neid puhastamast!)
serpentiine pidi nagu paradiisiväravas.
Vähe koomikat sai kah. Mingil hetkel tundsin, et loodus kutsub (ma
polnud ainus :)) ja nii tegime hädamaandumise ühte (vist?) Shelli
pensukasse, mis kaugelt vaadates nägi välja nagu päris. Hüppasin
tualetti ja... no ei mingit potti, vaid suusahüppaja versioon põrandas.
Ok - Emiraatidest (no ja ju vanast east nõukaajast) oli see asi tuttav.
Üllatus saabus aga siis, kui hakkasin paberit otsima: kraan ja ämber
veega. Hämming! No ja siis meenus, miks araablane ei söö ja ei tereta
kunagi vasaku käega...
Ühes kohas, klibustel kitsekarjamaadel, köitsid tähelepanu naljakad
ümmargused kaljud justkui suurte koobastega. Otsustasime teha siis
esimese "päris" nö offroadi ja läksime kaema. Salapärased
moodustised... Koopad on kahtlemata inimeste poolt tehtud, kuid mis
ajal? Praegu kasutavad osasid neist kitsekarjused, kuid nende ajutiselt
laotud kuivmüürid, kaetud kirjude vaiadega on selgelt midagi muud, kui
ajahambast murenenud koopasuud. Mingit inffi selle kohta loomulikult
hankida ei õnnestunud.
Ent offroadi saime täna veelgi. Vahetult – so ca 6 km enne
laagrit sattusime jõeorus kulgevale „kitserajale“, mis suunas meid kaks
korda läbi jõe, üle mitmete „huvitavate“ nõlvade ja mööda suurte
kividega kaetud roopaid. Pimedas, oli see päris ärksakstegev kogemus.
Sattusime mööda kaljurünkaid turnides ühele tsiklimehele, kes oma
sõnutsi oli täielikult eksinud. Kamba peale sai ikkagi edasi mindud
koordinaatide järgi ning - peale poolt tundi rügamist olimegi õnnelikult
Fort Bou Jerifis.
Marokost on seni jäänud ääretult positiivne mulje. Linnad, mida me
läbinud oleme, on sageli jätnud väga prantsusepärase mulje – mitte
ainult keele poolest. Midagi on neis sellist, mis tuletab meelde
Lõuna-Prantsusmaa linnakesi või ka Hispaania rannikulinnakesi, mida
turism pole päris ära rikkunud. Atlase taga aga meenutasid asulad sageli
suuresti Emiraatide pisikesi külakesi, mida naftarahaga pole veel üle
tuunitud. Ega ole paslik väga sellel teemal üldse sõna võtta, sest
enamasti läbime ju neid nö käigult. Inimesi on linnades palju liikvel:
jalgsi, mopeedide ja rolleritega, eeslitega, muuladega, autodega,
kusjuures jääb mulje, et enamus hängib neist sõiduteel või sellele
ohtlikult lähedal. Samas – see viib asulates kiiruse alla ja kõik saavad
probleemideta liigutud. Ent ka väljaspool asulaid, olgu tegemist
kivikõrbe või rohumaaga, liigub inimesi üksikult enamasti kaugetel
nõlvadel ja teede ääres. Mõned on karjused, mõned müütavad kohalikku
keraamikat, kuid suur osa istub või tuleb ja läheb - tundub, et
eikusagilt eikusagile. Keegi ütles naljatamisi kõrbe kohta, et see on
kõige rahvarohkem üksildane paik... OK, aga läpaka aku saab tühjaks ja
uni annab endast taas märku. Homme edasi Lääne-Sahara poole.
Eile õhtul, eelmises laagripaigas Boujdouris, tahtsin möödunud eilse
päeva kohta üht-teist kirja panna, kuid hakkasime Eestist kaasaostetud
musta leiba küüslaugu alla praadima (ravime köha nüüd looduslikult, sest
köhasiirup ja tabletid kahjuks pole soovitud toimet avaldanud) ja nagu
ikka, serveeritakse küüslauguleibade kõrvale õlut ja veini. Seega
kujunes eilne õhtu, esimene päriselt soe õhtu ookeanituultes, hästi
meeldivaks ning ühel hetkel oli juba liiga hilja, et hakata midagi
kirjutama. Seega püüan teha täna kahe päeva kokkuvõtte.
Kuna jutt küüslaugu peale on läinud, siis au ja kuulsus Allium
sativum! Neli päeva köhasiirupit ja ei mingit efekti. Kuid Fort Bou
Jerifis õhtul per face söödud 8 suurt küünt küüslauku tegid
minust ja Eerost hommikuks uued inimesed. Ärgates ei olnud
palavikutunnet ja köha oli palju leebem. Nüüd oleme Eeroga ära muginud
juba peaaegu 300 g väärt sibulalist. Et meiega ühes telgis magamist
välja kannatada, on ka Ivo seda pisut söönud. Tulemus on see, et kuigi
täna õhtul pole köha veel üle, on esimest korda viimase seitsme või
isegi kaheksa päeva jooksul päris tore inimese tunne.
Eile jõudsime mägedest alla algul mööda mõnusat katteta mägiteed, kuid
hiljem kulgesime taas piki maanteed N1. Täna oleme terve päeva seda teed
pidi Mauretaaniale lähemale rühkinud, ikka ookean paremas poordis ja
kõrb vasakus. Kuigi sõitjatele soovitati nii eilseks kui tänaseks
alternatiivina ka juppidena dirty roadi, oleme jäänud asfaldile
ning seda kahel põhjusel. Esiteks on kogu Lääne-Sahara täis maamiine.
Eilehommikusel briifingul kästi liigelda soovitavalt nö ametlikel teedel
või offroadis vaid siis, kui ees on jäljed ja tee koordinaatidega
roadbookis ette antud – ja ka siis on kahtlane.
Don’t be creative, stay on the road – you playing wit your own life!
Mitte keegi ei tea täpselt miinide asukohti - neid on siin erinevad
pooled pannud vaheldumisi ja pealekuti erinevatel aegadel. Risk
rumalasti maastikul õhku lennata ei kaalu üles lõbu mööda liivaväljasid
kihutada. Teiseks, ja mis hetkesituatsioonis isegi peamine, on muidugi
päevased pikad distantsid. Nii eilse kui tänase etapi pikkus on olnud
mõlemal päeval üle 600 km. Distants pole tegelikult ju midagi
enneolematut, kuid huvitavaks teevad teekonna koordinaatidega antud
punktid, mis asuvad maanteest eemal ja mille leidmine võtab aega. Oleme
startinud iga päev enne kaheksat ja ikka jõudnud laagrisse pimeduses või
napilt loojanguks – nagu täna. Aga isegi maanteid pidi, kui üritada läbi
käia kasvõi osaliselt etteantud orienteerumispunkte, kipume jääma
päevavalges ajahätta. Oleme iseenesest püüdnud võimalikult vähe pimeda
peale jääda. Kuigi Marokos ja Lääne-Saharas on üldiselt väga head (pea)teed,
on pimedal ajal sõit komplitseeritud terava asfaldiääre tõttu, mis
praktiliselt on probleemiks üle maa. Teed on kitsad ja kogemata võib
terava serva otsa rehvi väga lollisti puruks sõita. Teiseks on kohalikud
rekkajuhid ülimalt surmapõlgavad tüübid – arvatavasti saavad nad
õnnetuse korral eelisjärjekorras Allahhi juurde – ja nendega pimedas
samal teel olemine on üsna ebamugav.
Peale Fort Bou Jerifi on maastik kilomeeter kilomeetrilt muutunud üha
kõrbelisemaks. Kui Bou Jerifi juures olid punase kiviklibuga kaetud
künkad pigem aktsendid muidu suhteliselt taimerikkal maastikul, millesse
jõed on sügavaid, järsuseinalisi kanjone uuristanud nii, et paljandub
kivimi kihiline struktuur, siis nüüd on jäänud vaid üksikud
spetsiifilised rohelised tutid siia-sinna kaugemal või lähemal
paiknevate düünide taustal. Kõrb... Vahepeal on tunne, et sõidad sadu
kilomeetreid staatilisel pruunikaskollasel peaaegu laudsiledal
tasandikul, kusagil vasakul silmapiiril lauged ürgse rannaastangu
siluetid. Ent tegelikult silmab pisemaid muutusi kogu aeg. Teeinsenerid
on püüdnud maanteed maha märkida noolsirgena, ent loodus on nende plaani
siiski ära vussinud ning vahepeal keerutab tee nii ürgse rannaastangu
peal ja all, suundudes vahel päris ookeani äärde ning vahel kaugemale
sisemaale. Seepärast oleme liikunud kivikuhjatiste ja hiiglaslike
liivadüünide vahel, mereveest uuristatud suurte kamakatega üle puistatud
küngastel, kivikõvadel laudsiledatel kivististest kirjudel platoodel ja
liivastel puhmastaimede, piimalilleliste ning sukulentidega kaetud
liivaväljadel... Kord on maastik helekollane, kord punakas, kord
pruun... Vahel lummab see oma piiritu avarusega, vahel, sukeldudes
ürgjõgede poolt platoodesse uuristatud kanjonitesse, mis tasandikel on
märgatavad alles siis, kui päris seal juures olla, leiad end peaaegu
klaustrofoobilistes labürintides. Ent valdav tunne on meeletu avarus,
eriti kui olla mere ja kollaste silmapiirini ulatuvate klibuste küngaste
või liivadüünide piiril. Sahara piiriala...
Seejuures on naljakad need liikuvad luited. Justkui suvaliselt on need
kerkinud kivistele üksikute puhmastega lainjatele tasandikele, kerkides
kollaste fantastiliste mütsidena kuuma õhu virvendusest silmapiiril
veena peegeldavate klibuväljade kohal. Ivo küsis kord täna ühe eriti
miraažina hõljuva pildi juures, et kas on tegemist ikka looduse
kätetööga või on see arhitektuur? Jumala arhitektuur...
Eile sattusime ühe üsna muljetavaldava maastikuformatsiooni otsa – ühes
kohas kõrgel rannaastangul, mis vahepeal kulgeb vahetult veepiiril,
vahepeal eemaldub kilomeetreid sellest (roadbookis olid antud
täpsed koordinaadid), leidsime u 50 m sügavuse ja ca 100 m läbimõõduga
kaevulaadse augu, mis laia romaani võlvi meenutava tunneliga on
ühendatud merega. Lained kandusid läbi tunneli paukudes vastu süvendi
seinu tekitades võimsat kõminat. Ookean on pehme aluskivimi õõnestanud
ja pealmised kihid alla kukkunud. Hiljem oleme näinud mitut sellist
kohta veel, kus on toimunud sarnased protsessid (nagu kaevanduskäikude
sisselangemisel tekkivad lehtrid), kuid neis kohtades ei kohanud me nii
muljetavaldavaid moodustisi, kui selles kohas. Lehtri juures oli ka
kaunis siniste pookstaavidega maalitud silt infoga (?), kahjuks
araabiakeelne...
Peamine ongi siin loodus, mis kõrbe ning mere piiril pakub eriti
dramaatilisi vaatemänge, kuid mitte ainult. Eile õhtul elasime üle
imelise päikeseloojangu – taas kõrbe-ookeani piiril. Uskumatu kujuga
pilved, päike, kõrb ja ookean lõid kokku sellise värvide mängu, mida ei
suuda maalida ükski kunstnik. Kui imepäraselt lihtne on seda vaadata ja
kui keeruline jäädvustada!
Täna käsime ühe laevavraki juures miilidepikkusel inimtühjal rannal.
Vrakk nagu vrakk ikka – roostes suur sajameetrine rauakolu, ninapidi
kaldaliivas. Kuid mitte vrakk iseenesest pole vaatamisväärsus – neid
vedeleb siin rannal suhteliselt palju, vaid rannad!. Kuldsed beachid
sadade kilomeetrite ulatuses, vaid üksikud kalurite telgid – neilt saab
muuseas lihtsalt ja odavalt värsket kala osta. Kui tahta kusagil päikest
võtta ja puhata, siis Lääne-Sahara rannad on täiesti puutumata ja
superilusad. Ja millised merekarbid! Eero korjas oma põnnidele kümne
minutiga kilekotitäie erineva kujuga apelsinisuurusi värvilisi kodasid.
Mõned üksikud prantsuse kämperid on need rannad küll juba siin-seal
avastanud, aga õnneks veel hetkel see on tähtsusetu kübe. Eemale tuleb
randadest hoida aga asulate juures, sest just väiksemates kohtades on
need täis loobitud metsikult igasugust sitta ja sodi, millest enamuse
moodustab plastmass.
Asustus Lääne-Sahara selles osas, kust me läbi „rallitame“ – ehk siis N1
ja vaateväli silmapiirini kahel pool teed on praktiliselt asustuseta,
eriti lõuna pool. Kuid huvitav on see, et üksikud suured linnad, millest
oleme läbi sõitnud on Maroko valitsuse poolt teadlikult väga üles
vuntsitud. Maroko omad linnad lõunas, enne Lääne-Saharat, jätsid sellise
mõnusalt idaliku ja kergelt prantslasliku varjundiga loomuliku ja ehk
natuke ligadi-logadi mulje. Okupeeritud (ma isegi ei tea, on see sõna
siin kohane) Lääne-Sahara linnad on seevastu "korras" nagu Potjomkini
küla. Marokos õitses tänavakaubandus, siin õitsevad tänavakohvikutes
sõjaväelased. Valitsus püüab Maroko asunikke meelitada hõivama üha enam
Lääne-Saharat. Selleks on ehitatud ja ehitatakse kõrbesse terveid
elamurajoone, kus võib saada väga mõõduka tasu eest või üldse tasuta
elukoha, SAT-TV ja veel mitmeid hüvesid. Hinnad hoitakse kunstlikult
hästi soodsad, et sellega inimesi meelitada tulema ja jääma ning muidugi
ka selleks, et kohalikud hõimud näeksid, kui hea on Marokos elada. Meile
muidugi hetkesituatsioonis on Eestiga võrreldes poole odavam kütusehind
väga meeltmööda.
Ent hoolimata sellest, et oleme nö ametlikus sõjatsoonis, on kõik
näiliselt rahulik ja isegi rõõmsameelne. Politseitõkked teedel
välismaalast negatiivselt ei puuduta, kui on anda korralik fische
– oma passiandmetega paberitükk – meil on neid väljaprindituna kaasas
per face peaaegu sadakond. Täna korraks tekkis tunne, et äkki tuleb
neist tagasiteel puudus – nii palju on politsei valveposte teedel.
Seoses politseitõketega oleme kokku puutund ka petit cadeau'ga –
nn väikese meeleheaga. Roadbookis oli kirjas, et
teetõkkepolitseinikud lausa õgivad pastakaid ja tulemasinaid. Ostsime
kaasa Hispaaniast 50 pastakat ja paarkümmend tulemasinat – keegi neid
pole tahtnud. Küll aga himustavad nad ralliteemalist ninni-nänni, mille
puudumist nad ka väga ei põe ja lasevad niisama edasi. Üks suslikunäoga
võmm küsis hoopis õlut ja nii rändas meie kaks viimast San Migueli
hämmastava kiirusega korravalvuri põue. Kui pole tunnistajaid, siis
võivat moslem vist pimedas toas öösel ja üksinda alkot tarbida... või
oli see linnalegend? Ent muidu on jätnud Maroko politsei meeldiva mulje,
vähemalt ralliliste vastu! Naeratus, sõbralik uudishimu, head soovid ja
soovitused ristmikel parema tee valikuks...
Ok, aga hakkan tänaseks otsi kokku tõmbama. Lõpetan kirjeldusega eilsest
lõunasöögikohast – sattusime ühte külla kohalikku „kalarestorani“.
Peremees laskis valida välja 6 suurt kala – midagi meriahvena laadset,
siis andis korraldused teisele köögis olnud mehele ja läks lahti! Algul
oli tegemist küll sellega, seletamaks, et me ei taha per face
kolme kala, kuid lõpuks oldi nõus ka kahe kalaga ja varsti levis
tänavale isuäratav lõhn. Meile toodi lauale oliiviõlis kuldseks praetud
kalad, serveeritud kuldkollase sidrunisektori ning roheliste ja punaste
tšillikaunadega. Lisaks kõrvale sibula-tomati salatit, oliive ja
paprikakastet. Muidugi juurde kuum maroko tee serveerituna päevinäinud
metallkannus metallkandikul hiigelsuurte suhkrukamakatega! Mis sellest,
et nõud on kõik erinevad ja tuuakse lauale pakkepaberist lõigatud
servjettidega ning samast materjalist laudlinadega. Selleks, et tuul
paberit ära ei viiks kindlustab peremees süvenenud näoga need nurkadest
mõnusalt suurte teeklaasidega, mis meenutavad oma disainilt nõukaaega.
Kogu laud (erinevatest komplektidest kokku tõstetud
plastmasstoolid-lauad) nägi tervikuna välja väga stiilne ja päriselt ka
ilus. Nagu oleks selle maalinud Van Gogh. Ning mis põhiline – kala oli
suurepärane. Ning teenindus – ei mingit tseremoniaalsust: me pakume seda
ja seda, kui tahate, olete teretulnud. Juurde soe naeratus ja
uudishimulik küsimus, kust tulete ja kas räägite prantsuse keelt.
Ei parlee, sorry. Estonian või anglees. Si. Ups, ui! Mon amii, me
tellime puassooni ja truaa tee... mersii pakuu...
Tänane päev on olnud lühike ja ka see sissekanne
tuleb ilmselt lühike.
Ärkasime hommikul varakult, sest meie ööbimiskoha (mingi õõnesplokist
aedik piiripunkti kõrval) taga olevas kitseaedikus tapeti öösel paar
kitse. Järgijääjad möögisid ja röökisid hommikuni. Päris jube, õigemini,
harjumatu... Kui iga kord restoranis liha tellides kuuleks enne, kuidas
loom selleks maha lüüakse, siis muutuks vist varsti taimetoitlaseks.
Hommikul roobad selga ja tuld. Et piiripunkt oli meie ööbimiskoha taga,
saime paberitega nii siin kui sealpool juba keskpäevaks valmis ning
olimegi Mauretaanias. Piiripunkt Lääne-Sahara pool ise (so siis
Lääne-Sahara ja Mauretaania piiril) on eeskujulik, uus ja korralikult
ehitatud. Kogu ralliseltskond kogunes karavani piiripunkti ja nii meid
sealt siis lasti, vastavalt paberite klaarimisele, ühe ja mitmekaupa
väravast välja eikellegimaale...
Mauretaania ja Maroko vahel on ca 4 km laiune eikellegimaa, kus pole
politseid, armeed, ei kehti ükski seadus. Maantee muutub olematuks,
kahest rattajäljest eemale kõrbesse jäävad mineeritud piirkonnad.
Õhkulennanud autod ja lihtsalt hunnikusse aetud vrakid palistavad
ahtakest rada. Samas ei ole see miinide probleem nii suur, sest
kaamelikari, mida kohtasime poolel teel Mauretaania piiripunkti, oli
üsna elus. Eikellegimaad pidavat kasutama igasugust liiki pätid,
eelkõige salakaubavedajad ja dokumentide võltsijad. Kui teie autole on
vaja Itaalia, Hollandi, Hispaania või Prantsusmaa pabereid, siis
welcome – siit saab osta koos numbrimärgiga. Kui auto pidavat
eikellegimaal millegipärast katki minema, siis 500 euroga pidavat
transporditama emba-kumba piiripunkti... Muidu kogu piiriületus –
arvutivaba bürokraatia (ka Mauretaania poolel), kuid mitte midagi
enneületamatut – nagu Poola piir vanasti, vaid selle vahega, et poola
keele asemel pead oskama prantsuse keelt ja piirivalvur on nõus ploki
Marlboro vastu vahetama sinu rallikirjadega T-särgi... Mauretaania poole
peal muidugi tahtsid hangeldajad kohaliku rahavahetusega kohe tünga
teha, aga vahetasime nö "ametlikus" kassas ja saime siis nagu saime...
:)
Mauretaania on senini siiski peale Marokot olnud ikka hullult kontrastne
– nagu siseneks 1990-test 1910-tesse või veel hullem. Majade asemel on
enamasti mingit laadi telgid (sõjaväetelgid?) liipritest vm
kättesattuvast kokku klopsitud putkad, muidugi poolte ette on pargitud
mõni Mercedese mudel 1980-test. Maastikud ümberringi on kollased,
valkjasrohelise hõreda okkalise rohuga kaetud madalad liivadüünid...
Teedel vurab hulgaliselt rekkaid, valdav osa puldankattega kärudega
päevinäinud ümaravormilised Mercedese-logud... Tee on kohati päris hull
- augud ja tuiskliiv. Hullemad kohad on parimal juhul tähistatud püsti
asetatud veoautorehviga.
Kui startisime piiripunktist paluti igal tiimil minna kohe järgmisse
laagrikohta ilma roadbookis antud vahepunkte läbimata. Meie
laagri ümber on hetkel u paarkümmend kuulipildujatega Toyota maasturit
seda pulli turvamas. Ei tea, mida sellest kõigest arvata, igatahes sõnum
pealikutelt tegi korraks murelikuks. Praegu oleme ajanud autod suurde
ringi nagu jänkide hobusekaravanid Metsiku Lääne hõivamise aegu kaitseks
indiaanlaste rünnakute vastu. Et Mauretaania on alkovaba, siis oleme
pool päeva tegelenud oma tiimi seaduslikuks muutmisega – püüdnud ära
juua meditsiinilisel otstarbel kaasa võetud alkovaru. Kuidagi peame kolm
„vanakest“ Dakari toimetama, et seal selle eest öömaja ja kohalikku
sööki nautida (no muidugi kohalike eestlaste kaasabil - mida teab üks
must mees Vana Tallinnast). Aga muidu on laagris meeleolu lõbus - kuna
on aega, siis osa rahvast tšillib ja katsetab omi autosid düünidel -
Eero käis just mingeid inglise kutte välja tõmbamas, naabrid koorisid
autost välja "karlssoni" ja nüpd lendavad sellega taeva all, norrakad
kõrval joovad õlut...
Päike hakkab loojuma madalate kollaste düünide taha. Keegi teeb kusagil
kõrval imemaitsva lõhnaga pannkooke! Kohe ajan priimuse välja ja hakkan
hästi rammusat hapukapsasuppi keetma – jeeees! – eestlastel on ka oma
salarelv!
BB Beach on saanud nime Budapest-Bamako rallide järgi. Linnalegendid ja
roadbook kinnitavad seda. Õigupoolest oleme otse ookeani kaldal,
päris laagripaik on ca 300 m eemal üle düünide. Ent üsna paljud autod,
mis siin kaasa sõidavad, ei suuda läbi lahtise liiva sinnani sõita ja
jäid rannajoonele toppama. Mis siin salata, meiegi auto kaevas end liiva
veepiirist napilt 30 m ülespoole. Seepeale otsustati laager turvalisuse
kaalutlustel kolida ümber rannale.
Meie Venus samas on olnud üsna tubli. Pea terve tänase päeva oleme
sõitnud suuremal või vähemal määral liivas, on ja off road.
Kui senini on olnud siiski valdavalt asfaldisõit, siis siin,
Mauretaanias, tänane päev on näidanud, miks siia sõidule on olnud
vajalik tulla 4WD autoga. Hommikupoolikul läbisime ca poole
võistlusautode rajast
Banc d’Arquini rahvuspargis täiesti
teedeta maastikus. Sõitsime 5 ja hiljem 4 autolises kolonnis, et jama
korral saaks üksteist aidata. Oleme siin suure hunniku ungarlaste keskel
leidnud teisigi „immigrante“ ja nii oli meie kolonn päris uhkelt
rahvuslik: üks Lõuna-Aafrikast pärit valgete abielupaar varastes
viiekümnendates spetsiaalselt ralliks (võidusõiduks mitte
orienteerumiseks) ehitatud Toyota võistlusautoga (mitte maastur, vaid
tänavasõiduk), teises masinas, milleks on Toyota Land Cruiser istuvad
inglastest abielupaar – ehk minu ja Ivo vanused, kolmandas kaks kutti
Šveitsist, kes on oma sõidukiks valinud üüratu vana Chevi-kolaka
(vaidlesime täna, kas selle mootor on 4 või 6 liitrine) ning
hommikupoole sõitis meiega koos veel üks norrakate kamp väga vinge
off-roadiks ettevalmistatud Patroliga. Lõunaaafriklased on
harrastusrallisõitjad – mitte „offroadnikud“. Nad pidid startima
London-Kaplinn rallil, mis ei ole selline orienteerumismatk, nagu BB
(touring-klassis vähemalt), vaid päris tõsine kiiruskatsetega
võiduajamine nagu Paris-Dakar omal ajal. Kuid see võidusõit jäeti
turvakaalutlustel ära ja nii on nad "asendusretkel" siin. Norrakad,
tegelikult on neid siin vist lausa 4-5 masinat (kaks autot maasturite
hulgas on hoopis sõiduautod - nelikveoga Subaru ja pisut ümber ehitatud
Audi A6 Quattro). Hommikul meiega liitunud kamp on vanad haid, nende
auto ja varustus on üks asi, kuid kogemusi, vähemalt meeste napi jutu
järgi, on üle maailma mitmesaja tuhande kilomeetri jagu. Šveitsi poisid
aga ei osanud isegi oma autol esisilda sisse lülitada ja istusid igal
pool kinni, kuni Ivo neilt küsis, kas neil vaid tagasillavedu ongi. Siis
tuli välja, et igasugused asjad on autol peal, ka aeglusti :). Peale
seda on nad igalt poolt uhkelt läbi jõristanud. Inglaste abielupaar
naudib puhkust ja lahkumist Ungarist: paari tugevam pool on IT-
valdkonnas mingisugune tegija ja viimased 5 aastat elanud Ungaris. Nüüd,
peale BB-d, kolivad tagasi UK-sse. Inglased on ka kogu kamba vaimuks ja
kooshoidjaks.
Õhtupoolikul matkasime läbi kõrbe ookeani rannikule ja päeva rosinaks
sai mõõnava mere ääres vahetult veepiiril laagrisse sõit – ca 20 km. Ent
enne seda oli paras tegemine. Aitasime sõidule tulnud igasuguseid esi-
ja tagasillaveoga masinaid. Uskumatult muretuid tüüpe igasuguste
maastikusõitu välistavate masinate roolis võib siit leida: mahakantud
kiirabiauto, Polski Fiat, Honda Civic (neid isegi paar tükki), mingi
Rover, Peugeot 4CV jne, jne. Osa neist on väga tublid, kuid osa kahjuks
täitsa omadega hädas ja tegelikult teiste tiimide heatahtlikkuse peal
väljas. Suur osa 2-rattaveolistest, kes 4x4 rajale on roninud
(2-rattaveoga autod saavad enamuses siiski ka alternatiivse ja neile
jõukohase raja valida), tulid laagrisse mõne maasturi järel nööri otsas.
Päeval lükkasime ja tõmbasime neid välja päris mitu. Ühe vintsisime üle
luidete ja siis nööri otsas ookeani kaldale mõõna ootama, et vee
taandudes alustada laagrisse sõitu. Üht päästes jäime ise kinni ja siis
samad inglased ja lõunaaafriklased aitasid meid välja lükata. Muuseas,
hommikul kaevasime ka oma masina korralikult liiva ja siis vintsisid
meid välja norrakad. Ent kui siis nööri otsas selle kaherattalisega
ookeani kaldale jõudsime, siis vintsisid norrakad parajasti ühte ja veel
kolm ootas oma järjekorda. Läksime Eeroga appi üht välja kaevama, Ivo
jäi üht sõiduautot ookeani kaldale lohistama. Kui sissekaevanud auto
juurde jõudsime, siis vaatas üks norrakatest, kes masendunult köisi ja
vintsi liivaankrut paika pani meie auto järel lohisevat rohelist
esisillaveoga van'i ja kohmas südametäiega, mille vaba tõlge
võiks olla selline:
“Piip, piip, mida piip neid siia vedada, piip! Nagunii nad, piip!,
omal jõul siit mujale, kui piip! ei suuda minna!“
Kiilakas, habemega ja ca 2 m pikkune viiking sülgas ning hüüdis sõbrale
midagi norra keeles. Kuna ühel linnamaasturitest (mingi Honda), mis oli
end sisse kaevanud, oli just sel hetkel murdunud tagasild, siis usun, et
see norrakeelne jutt koosnes suure tõenäosusega vaid neljatähelistest
sõnadest.
Õhtupooliku sõit mere kaldal oli muljetavaldav – et mitte lainetesse
sõita ja rannakallakul autot ümber ajada, siis tuli laveerida vahetult
vee piiril. Lisaks sellele – kõrgemal, näiliselt tasasemal pinnal võis
end kohe sisse kaevata. Soolases vees sõitmine on auto surm – ehk nagu
Lauri (meie auto üles putitanud vana reisikamraad ja offroadi
rindemees) ütles:
„Ookeanis sõitmine on kõige lollim tegu, mida teha võite!“
Peab siinkohal ütlema, et laine sai meid siiski vahel kätte, ent
üldiselt tuli Ivo asjaga suurepäraselt toime.
Hommikusest rahvuspargirajast ookeaniäärse katseni sõitsime mingi 80 km
ringis asfalti. Sellele lõigule jäi ka ainus seni ette tulnud pensukas
Mauretaanias. Loomulikult – Prantsuse kompaniile kuuluv. See on ka teine
"päris" hoone, kivist ja betoonist, kui ka arvestada piiripunkti
ehitisi, mis seni nähtutest meenutavad hooneid. Ülejäänud, mis siin-seal
silmapiirini ulatuvas liivakõrbes või sekka hõreda rohuga poolkõrbes
silma on jäänud, on kas sõjaväetelgid või käepärasest materjalist kokku
klopsitud suvalised putkad. Mõne ees seisab vana Land-Rover, mõne ees
(valdavalt) paarikümneaasta vanune Mercedes. Ja paljude putkade juures
on tarakujuliselt püsti aetud vanad raudteeliiprid või muidu roikad –
kahtlustan, et mingil hetkel moodustatakse neist ilmselt loomatarad või
on need loomatarad olnud. Kõik see kokku on on uskumatult vaene ning
inimesed norivad võimalusel hea meelega cadeaud – almust või
viisakalt öeldes väikest kingitust. Kui täna hommikul laagrist
lahkusime, siis korraldajad palusid laagrit turvanud sõduritele kinkida
mingist söögipoolist vms. Homme jõuame Nouakchotti – pealinna. Eks näis,
millist linna me siis seal näeme.
Täna hommikusel briifingul hoiatati osavõtjaid turvaliselt sõitmast.
Kaks autot olla eile üle nipli keeratud ja üks neist vist ka
vigastatutega õnnetus. Täna, kui pensukas peatuse tegime, vuras nööri
otsas sisse uhke nelikveoga korraldajate Iveco buss-maastur, üks
tõsisemaid kõrbe-riistapuid sellel retkel. Kahjuks ka üsna õnnetult üle
katuse käinud ja päris läbi omadega. Ei tea kas sellepärast või mõnel
muul põhjusel, kuid täna õhtul põhikorraldajaid laagris näha pole.
See-eest on ümber laagri taas korralik militaarvalve. Nendega seoses üks
naljakas seik. Meie inglastest abielupaar laskis kelgumoodi asjaga ühe
naabruses oleva luite otsast alla. Mustad noormehed kalašnikutega
käevangus vaatasid seda tsirkust pealt. Kui kaunis blond daam kelku
neile pakkus, siis kilgates ja häbenemata hakkasid valvuri-poisid
sellega mäest alla laskma, kuni kuskilt ilmunud ohvitser selle pulli ära
lõpetas.
Tahtsin eile oma kallitega kodust telefonitsi suhelda, aga ostetud
telefonikaart funkas vaid paariks minutiks ja siis pani pildi tasku.
Muidu on Elisa klientidel siin mingi operaatoriga levi, kuid Tele2
kaardiga pole seni ühelegi Mauretaania võrgule juurdepääsu olnud. Nii
rumalasti katkes jutt ja kohal, mis tegi hästi kurvaks. Terve tänase
päeva on see painanud. Nüüd, siin mererannas, pole ka ei Eero ega Ivo
telefonil levi, et kasvõi sms-e vahetada. Paratamatult tekib mõte, et ei
oleks pidanud siia nii pikale reisile tulema. Või miks ma siia üldse
tulin? Aga kui ma hakkan mõtlema, siis millal veel? Kas pensionipõlves?
Järgmisel aastal? Kas on mõtet hoida torti külmkapis mõttega, et pakun
seda siis, kui tulevad äkki külalised? Või kas on mõtet hoida ülikonda
erilisteks puhkudeks ja käia teatris mingite muude asjadega, mis pole
nii väärtuslikud? Kirstu jaoks ei ole mõtet parimat ülikonda hoida,
torti pole mõtet külmikus halvaks lasta minna – värskelt on see kõige
parem. Kas sellele üritusele oleks aasta pärast või kunagi hiljem
tulemine olnud võimalik? Praegu on olemas masin ja kaks sellise sõidu
jaoks ilmselt parimat reisikaaslast. Mis on aasta pärast? Kas keegi
julgeb öelda?
Oma unistused, vähemalt teostatavad, tuleb teoks teha kohe kui saab.
Lapsena, kui vaatasin Svet Motorust fotosid Paris-Dakarist,
mõtlesin, kuidas oleks küll seal olla, kuidas sõidetakse üle Atlase,
kuidas sõidetakse Mauritaania liivadel. Olen seisnud varemalt kaks korda
Algecirases sadamas, et sõita Ceutasse või Tangieri, minna autoga
Aafrika pinnale, ent kummalgi korral ei ole aja või raha pärast saanud.
Nüüd ma juba tean, mis tunne on sõita liival... Ja enne kui see
võidusõit veel läbi on, tean juba, et rohkem ma päris sellist tüüpi
asjast ilmselt osa ei võta. Põhjuse võttis kokku tegelikult üks enne
sõidu algust korraldajatelt saabunud märgukiri, mis algas nii:
„Some people don’t understand, that they are joying with marathon
rallye...“
Ralli ei ole turism, isegi touring klassis. Samas ma aga tean ma nüüd
sellest osavõtmise tunnet, tean päikeseloojangut Saharas, tean kuidas on
välja kaevata sillani sissekaevunud autot, tean kui siiras tänu
peegeldub teise inimese silmades, kui palumata lähed aitad välja lükata
või kaevata tema liiva mattunud auto. See on kogemus taas sellest
suurepärasest maailmast, mis paari päevaga on taas muutunud avaramaks.
Sellepärast tulin ma siia reisile. Selle kogemuse pärast olen läinud ka
kõigile varasematele. Ja mine tea, ega kunagi tohi öelda iial...
Inimese elu eesmärk on teha teistele head. Ise kaasa arvatud. Pole seda
viimast eriti kunagi oluliseks pidanud, kuid see on oluline. Mida rohkem
sellele mõtlen, seda enam see nii on. Ka seepärast olen siin, et tahan
olla. Mulle meeldib laagris priimusel podisev teepott, meeldib olla
teel, meeldivad (enda) jaoks avastamata kohad - see on mulle hea.
Ükskõik, kui palju ma põen sellepärast, et kodus on mu äraolekul teistel
raske, ei tee see teadmine olematuks igatsust minna ja ringi vaadata
kuidagi teiseks. See on egositlik, eriti sedapidi vaadates, kui mu
kallid ei saa tulla minuga koos. Aga kas alati nad igale poole tahakski?
Ent sellest hoolimata tahaks minna ja näha. Ma ei põgene reaalsusest, ma
lähen reisile alati, et tagasi tulla. Niiviisi, igapäevarutiinist
eemaldudes ja tehes omatahtmist, suudan ehk rohkem head teha ka
teistele, olles seejuures parem abikaasa, parem isa, parem töökaaslane,
parem sõber... Andke mulle seepärast tulekute nimel andeks need
minekud...
Ookean laksub siinsamas. Tuul on uskumatult jahe. Autode ümber käib
paras melu. Mauretaanias on alkoholi keeld – seda enam näib see mõnda
laagrilist innustavat. Ivo ja Eero ajavad auto katusel telgis veel
juttu, kuigi pugesid põhku juba pool tundi tagasi. Panen valmis homseks
malaariatableti, puhastan „titepepupuhastamise-niiske-salvrätikuga“
silmalauge, nägu, kõrvu.
Peab ütlema, et päike käitub siis põhjamaalasele harjumuspäratult. Kell
18.30 paiku algab kiire loojang ja juba 19.00 on praktiliselt pime. Sama
hommikul – kella 6.30 ajal on liivaluitesse kakamiseks viimane aeg auk
kaevata, et kiirelt kahaneva pimeduse varjus oma asjadega normaalselt
valmis saada. Nüüdki võimutseb pea tund aega juba pilkane pimedus meie
laagrit piirava betoonmüüri taga.
Jah, taas oleme müüri taga ja turvatud igast ilmakaarest politsei ja
armee poolt. Kas on korraldajatel mingit inffi, mida ei jagata või on
siinkandis asjad tõesti nii hullud, ei oska öelda. Et jõudsime peale
väga meeleolukat ja kaunist rannasõitu (millest täpsemal hiljem) üsna
varasel pealelõunal juba laagrisse, siis panime auto paika ning käisime
ookeanis ujumas ja kohalikku kuldset liiva nautimas. Me läksime
püssimeeste alalt küll välja, kuid jäime siiski nende nägemisulatusse.
Pärast, kui Eero üksi läks randa merikarpe lastele korjama – neid on
siin miljoneid, üks ilusam ja suurem kui teine, vapustav!, siis elas ta
üle ühe kummalise seiga. Jällegi läks ta politseinike pilgu alt eemale
nö puutumata rannaosale. Kiiresti tekkis järsku ta ümber
mõnekümnemeetrise intervalliga kolmemeestelistest salkadest omamoodi
piiramisrõngas. Järsku algas politseinike ja meeste vahel väga hoogne ja
ärev sõnavahetus ja Eero plagas targu politseinike laskeulatusse.
Seepeale „kohalikud kalurid“ hajusid nagu hommikune udu. Misiganes asi
ja miks see oli – kes seda teab, kuid mõtlemapanev siiski. Muidugi võis
see ka üsna süütu arusaamatus olla.
Hommikul ärkasime pool 7, asjad kähku kokku, et alustada piki randa
sõitu pealinna. Pidime olema päris kiired, et ca 2-3 tunniga, mil vesi
mõõna ajal miinimumis on, katta need ca 150 km. Et olime eile parkinud
end kuni reduktoriteni liiva, siis alustasime hommikvõimlemise asemel
kaevamise ja sandladderite paigaldamisega. Soojenduseks lükkasime
välja lõunaaafriklaste auto ning siis tulid ja aitasid nad välja lükata
ka meie oma – läks tervituseks üsna lihtsalt. Ja siis start.
Võistlusautod olid kiirustanud minema juba päris pimedas, meie
neljakesi, so siis koos inglaste, šveitslaste ja lõunaaafriklastega
ootasime esimese aovalguse ja läksime siis teele.
Tüüne rand ja laisalt loksuv ookean päikesetõusus. Vahel hirmutab meie
lähenev auto üles suuri linnuparvi, mis tiibade lehvides korraks õhku
tõusevad, et siis taas mererannale laskuda. Vahepeal kalurikülad, mida
tähistavad hommikul pikki saledaid paate (mille puhul nende
ookeanikindlus ei tundu kuigi tõsiseltvõetav olevat) vette lükkavad
sitked, pikakasvulised mustad mehed. Mõned askeldavad võrkudega – nöörid
on pikalt üle ranna, peame pidurdama, et oodata noogutust, mis tähistab
luba nööridest üle sõita. Paatide taga rannal aga kössitavad taas need
üüratud lobudikud, pigem ajutised kuurid, kui kellegi eluasemed... Enne
pealinna ranna ilme muutub – ilmuvad üksikud salakavalad suured kivid ja
kaljurahnud. Et mõõn on läbi, siis viimased 15 kilomeetrit sõidame sõna
otseses mõttes võidu merega – sõiduks kindel tasane niiske liivariba
jääb üha ahtamaks, ülalpool, meetrit 10 edasi võib aga auto end kohe
liiva kaevata. Meie masin on üsna raske, rehvid tavalised maasturi
universaalrehvid, mille ballooni läbimõõt on tagasihoidlik, seetõttu
paksus rannaliivas on meie läbivus kohati üsna problemaatiline, eriti,
kui auto juhtub hoogu kaotama. Ent võrreldes igasuguste imeloomadega,
mida siin näha, on meie Venus siiski väga tubli – isegi kogenud norrakad
imestasid, et sellise masinaga suudame üsna vabalt liivas liikuda.
Loomulikult – Nouakchotti sissesõidul kaevame end kohe paksu luitesse
sisse ja kogu neljameeskonnaline kamp aitab autot välja lükata.
Ilmselgelt jääks lihaste jõust väheks, kui inglased pika köiega kõvalt
pinnaselt oma Land Cruiseriga ei tõmbaks.
Linnas pudeneme laiali – esialgu kõik tanklatesse ja autodelt soola maha
pesema, hiljem kes kuhu – lõunaaafriklased ja eurooplased hotelli
otsima, meie kohalikku söögikohta ning linna "vaatamisväärsusi".
Kui lugeda Aafrikas käinute reisimuljeid, siis üks, mida kõik
kirjeldavad, on valge inimese šokk alguses. Maroko ning Lääne-Sahara on
hoopis teine keskkond – visuaalselt euroopalik, olemuselt islamistlik.
Tuginedes oma Emiraatide kogemusele võiks öelda, et siiski väga hästi
mõistetav. Nouakchotti, Mauretaania pealinna, jõudes on esimeseks
muljeks, et ei saa millestki aru: liiklus on ülikaootiline, reeglivaba,
kuid samas siiski üksteist mingil müstilisel viisil arvestav, kui jätkub
julgust sama energiliselt oma auto nina igale poole vahele pista nagu
seda teevad kohalikud. Mullased, tolmused tänavad, eeslid, kitsed – nagu
telekast nähtud Aafrika klišeedokumentaal, kuid siiski jõhkralt mõistust
raputav omas reaalsuses. Ning muidugi see, et kui oma auto kusagil
peatad, siis leidub alati kerjajaid... cadeau, cadeau...
Kärbseparv keskpäevakuumuses haisema läinud kitselihal, mida müütab
väsinud naisterahvas, tänavatolmus nagu liivakastis mängivad lapsed,
keevitajad, kes relakatega midagi otse tänaval, oma putka ees saevad,
kohati uskumatud autologud, mis nagu nõiaväel edasi veerevad – kuid kõik
Mercedesed või halvimal juhul Peugeotid, kõrvaltänaval surnud eesel või
surnud lehm, kirjudes varjatud näoga rättides naised, araablased ja
mustad mehed poolt nägu katva alaosaga turbaniks keeratud rätikud peas
läbisegi midagi toimetamas. Lärm, tolm, palavus...
Tangime, peseme autolt soola, leiame poe puuviljade ja külmade jookidega
(ainult limonaad muidugi) leiame isegi söögikoha. Viimane on Aafrika
mõistes suhteliselt viisakas, kuid isegi Eesti kehvemate söögikohtade
standardeid arvestades ikka kole räpane. Tellime makedoonia omletti ja
kohvi... (miks on kusagil keset Aafrikat omleti nimeks makedoonia omlett
ja mis on serveeritaval ühist Balkaniga?? :))) Araablasest pealik
käsutab kolm neegripoissi tööle ja poole tunni pärast saame kätte oma
omletid – niisiis - makedoonia moodi. See tähendab kohalikus lähenduses
omletti hakkliha, salati ja friikartulitega. Kohvi tegemiseks
serveeritakse kannutäis kuuma vett, Nescafe lahustuvad pakid, Saksa
kondenspiim ning suhkur papptaldrikul. Kõik need komponendid annavad
uskumatult vastiku maistega joogi. Ent omlett, tuleb tunnistada, on
päris hea nagu salatki. Tjah, kui mitte mõelda sellele, kas neid käsi
salati tegemise juures või salatimaterjali enne pesti... Igatahes Eero
kõht oli õhtuks lahti.
Natuke linnas keerutamist ja siis laagrisse, politseivalve kaitsva tiiva
alla. Pärastlõuna parim osa oli rand ja mässamine ookeanilainetega.
Ülejäänud ajal tegime autole tehnokontrolli, pumpasime täis liivasõiduks
pooltühjaks lastud rehvid, puhastasime liivast õhufiltri jne, jne.
Vahepeal jõudsime end ka puhtaks pesta (ei viitsi siinkohal pikemalt
dušši ja peldikut kirjeldama hakata – need olid uskumatult ropud (mitte
just täis lastud, vaid printsiibis ;)), kuigi oleme nö ametlikus ja
kohalikke olusid arvestades üsna korralikus kämpingus; mainiks lihtsalt,
et dušširuum on improviseeritud endisesse suusahüppajaversioonis
käimlasse, lihtsalt peldikuaugu kohale on tõstetud kaks ehitusplokki,
ukse on kellegi jalg eest löönud...), teed teha ja õhtusöögi tellida.
Selle aja jooksul on käinud lugematu hulk inimesi (ilmselt enamuses
kämpa töötajad, sest sissepääsu valvas politsei) ja luninud cadeau’d.
No oleme jaganud pastakaid – said need Hispaaniast ju selleks kaasa
ostetudki. Ent pastakate peale tõmmatakse nägu vingu. Üks tahtis mu
täishigistatud T-särki ja teine näiteks Eero tolmuseid ning lääpas
plätasid. Päeva lõpuks oled sellest nii tüdinenud, et ei viitsi enam
reageerida järgmise tüübi peale, kes kerjama tuleb.
Tellisime kämpa söögikohast õhtusöögi: endastmõistetavalt mereannid -
Mauretaania on kalurite maa. Värsked mereannid otse merest (loodetavasti
ja kohalik), mis siis tunni jooksul valmis tehti. Maitses hea ja
serveeriti valgele inimesele – korraks valge laudlina ääres isegi
unustasid, et oled Mauretaanias. Ent mõtlemapanev on hinnaklass. Kõik
hinnad, mida oleme siin kusagil (poes, söögikohas, tanklas, turul)
maksnud, on meie jaoks natuke liiga kallid. Ok, poes võidi teha
gringodele tünga, kuid mõlemas söögikohas olid hinnad väljas. Näiteks
õhtuse prae eest maksime ligi 150 krooni per face. Päris kirves
oli ka lõuna ajal slummis söödud omlett. Ok, kui maksaks niiviisi
Nizzas, siis saaks aru, ent vaadates elatustaset ümberringi jääb selline
hinnaklass täiest arusaamatuks. Arvatavasti ongi nii, et kui sööd valge
inimese moodi, siis ka maksad valge inimese moodi. Tuleb seepärast
edaspidi süüa kohalike moodi (kui seedimine välja kannatab)...
Ent aitab jutustamisest. Homme pidi briifing olema 5.30. Start on vara,
sest sõita üsna palju ja peame muuseas ületama ka Senegali piiri.
Viimasest, eriti Rosso piiripunktist, räägitakse päris koledaid lugusid.
Eks vaatame siis homme...
Brainstorm – Maybe... Senegal, võsa, soe Maroko vein – Guerrouane
- ja Senegali õlu La Gazelle... Rahvuspargi kämping. Oleme selle nii
rahvast täis löönud, et rahvuspargi piirilt kaasa tulnud giid oli
sunnitud meilt meie tagavaratelgi laenama... Taas on ühe päeva
sissekanne tegemata - eile õhtul olime tuttavatel võõrsil Dakaris ning
ei olnud mahti ja öösel hilja jaksu läpakat avada.
Eile startisime Nouchakottist vara. Ei, mitte varavalges vaid
varapimedas. Sõitsin esimesed sadakond kilomeetrit ja see traffic
ning metsikute löökaukudega (mille kirjeldamiseks eesti keeles ei ole
sõnu, inglise keeles küll - huge) võttis nii läbi, et kui
valgenema hakkas, siis vahetasime Eero rooli. Viskasin ise taha pikali
ja jäin nagu nott magama. Ärkasin mõnikümmend kilomeetrit hiljem siis,
kui Eero püüdis navigeerida ümber järjekordsete kohutavate
asfaldiaukude...
On omaette teemaks need Mauretaania teed. Kohati nagu päris hea –
murenenud teravatest asfaldiservadest ei hakka rääkima – need on
kohustuslikud juba Marokost saadik, kuid kohati uskumatult jube. Augud
tees ootamatud, suured ja sügavad. Neisse sisse sõites võib autole
koledasti haiget teha, alustades rehvidest ja lõpetades sellega, et
sillad tagakoopa juures kokku saavad. Kui unest ärkasin, siis arvasin
ühe kopsakama augu põhjas nägevat sinna kukkunud buldooserit :))...
Lisaks sellele on kohati tuisanud teele liivahanged, millesse hooga
sisse sõites võib "palju nalja" saada.
Sõitsime mitu tundi läbi Mauretaania kollaste ja kollakasvalgete
maastike, mida siin-seal elustasid üksikud taevas teab millest kokku
klopsitud hütid. Eeslid, kitsed, sekka rikkamates kohtades kaamelid...
Umbes sadakond kilomeetrit enne Senegali piiri suundusime Senegali jõe
kaldale et alustada tee otsinguid jõeäärsetel rohumaadel Diama
piiripunkti. Sõit piki võsaseid heinamaid punasel savikal liival oli
muljetavaldav ja vaheldusena sõidetamatule asfaldile päris hea. Niidud
ja puisniidud vaheldusid võssa uppunud külakestega, kitse- ja
lehmakarjad võsa vahel, saatjaks karjused ning lugematu arv Senegali
jõkke suubuvaid kanaleid, mida tee aeg-ajalt ületas. Kanalite ääres
leidus alati mõni hütt, mille juures mehed rinnust saadik vees parajasti
võrke sisse panid. Kõik need hütid ja elu nende ümber jättis kohati
päris masendava mulje. Ok, võib-olla nende standardid ongi hoopis
teistsugused, kui oleme siin harjunud, kuid kaltsudes inimesed kükitamas
suvalisest prügist kokkuklopsitud aedikute ja hüttide ees tolmus
äratavad Euroopast minejale siiski segaseid tundeid...
Kaardil märgitud teest oli valmis enamuses kohtades vai teetamm. Ilmselt
kavatsevad nad tee katta kruusaga – sest nii oli tehtud Diama poolses
otsas, kus pinnasetee pöördus tammile. Ümberringi lainetas soo ja muud
valikut peale selle nö „valmis“ tee ei olnud. Uus tee aga oli
kohutavalt, kirjeldamatult treppis. Nuta või naera – pead selle lõigu
läbima. Ühel hetkel silmasime tee ääres silti, et läbime järjekordset
rahvusparki - sedakorda siis Diawlingi rahvusparki. Huvitavaks läks
alles mõne aja pärast, kui jõudsime järjekordse politseiposti juurde.
Selle eest, et rahvuspargist olime läbi sõitnud (aga teist teed ju ei
olnudki!) kergendasime kukrut kolme tuhande Mauretaania raha võrra.
Pärast arvutades leidsime, et saime poolega petta – hind oli väljas
Lääne-Aafrika ogyiades, maksime Mauretaania rahas – see on aga
praktiliselt poole kallim. Kolistasime siis edasi mööda teed ja
teepeenart kuni Diamani. Enne piiripunkti jäi viimaseks takistuseks
Senegali jõe sild, mille eest küsiti tervituseks 8 eurot sillamaksu...
Mauretaania piir oli üllatavalt inimlik ja kiire – välja saime hästi.
Senegali politsei ja piirivalve olid igatpidi toredad, tegid uksepeal
kometit ja puha, ent ei liikunud nende asjad. Naljakas oli see, et
passikontrolli läbisime üsna ruttu, ent autopaberitega ootasime peaaegu
3 tundi. Kuna ootamine venis, tutvusime Senegali fast foodiga. Turjakas
mamsel uhke sildiga cafe’s pani paar väiksemat härrat
kibekiiresti tööle ning mõne minutiga valmis omlett, mis suruti lihtsalt
pooleks lõigatud baguette’i vahele (baquette oli aga ehe -
nagu Pariisis:)). Lõpuks olime siiski 30 euri kergemana piirist läbi ja
teel Dakari. Nagu selgus, enamus venimisest ilmselt tuleneski sellest,
kui palju keegi oli nõus maksma. Loomulikult ei kirjutanud keegi välja
kviitungit. Õhtul kuulsime, et nii mõnedki maksid seal oluliselt rohkem
– paindlikud on alati olnud need piirivalvurite hinnad...
Dakari jõudsime hämaruse saabudes. Roadbookis oli hoiatatud
Dakari liikluse eest. Tegelikult poleks Dakari linna ralliga seoses
üldse asja olnud, sest laager pidi olema linnast väljas endisaegse
Paris-Dakari traditsioonilise viimase katse lõpu kohal. Ent olin lubanud
külastada üht tuttava tuttavat eestlast Dakaris ja viia kohale last Vana
Tallinnat...
Varsti saime tunda, mis on Dakari liiklus. Liiklusmärgid on harvad,
suunaviidad olematud. Kuigi liiklus peaks põhimõtteliselt toimima
samadel alustel nagu meil, on liikluseeskiri soovituslik. Suunatuld
kasutatakse täiesti suvaliselt: rahumeeli lükatakse sisse parem suund ja
keeratakse vasakule – pidevalt! Suhteliselt halvasti valgustatud
tänavad, mille ääred on täis inimesi, kes meeleheitlikult püüavad
müütada mandariine, apelsine, sigarette, pähkleid. Vahel, nähes välismaa
numbritega autot, hüppavad nad surmapõlgavalt teele ning püüavad midagi
maha müüa. Eesli- ja hoburakendid, linnatransport – enamasti
ümberehitatud Mercedese kaubikud, mille tagaukse küljes akrobaadi
osavusega alati ripub keegi, rekkad, suvaliselt üle nelja rea jooksvad
jalakäijad ning, et tordil oleks ikka peal rosin – keset sõidurada
paigaldatud kanalisatsioonikaevud, mille betoonrõngas on asfaldipinnast
sageli oma 10 sentimeetrit kõrgemal. Pooletunnine kohalesõit venis
mitmetunniseks. Lõpuks suutsime pererahvale enam-vähem selgeks teha, kus
me asume ja mõne aja pärast päästsid nad meid sellest hullusest tulles
kohale ja sõites autoga ees teed näidates. Edasi oli juba kõik lihtne.
Õhtu, kuigi hiline, kujunes pöörase liikluselamuse peale hästi
meeldivaks. Eks nii mitme reisipäeva peale hakkavad välja kooruma eluks
primaarselt (või siis veel meeles mõlkuvad elementaarsete mugavustega
seotud) nö vajalikud asjad: dušš, kohaliku köögi elamus ja külm
(Senegali) õlu. Viimast on siin mitut sorti, kuid peamised on Flag ja Le
Gazelle. Flag on karamellisem, kangem ja tummisem, Gazelle kerge ning
klaar nagu maisiõlled tavaliselt, kuid samas kergelt humalane ja
isikupärase meeldiva iseloomuga. Õhtusöögiks serveeriti riisi kohaliku
kombe kohaselt kanahautisega, mille salaretsepti sisse kuulus muuhulgas
ka kookospiim - peremees ise oli selle valmistanud oma kodukandi kombe
kohaselt (ta ise oli tegelikult pärit (vist) Gambiast, mõnisada
kilomeetrit Dakarist lõuna poolt). Nagu meie aafriklasest võõrustaja
ütles, tehakse seda toitu kas kalast, kanast või mis iganes lihast –
muud koostisosad on samad. Maitses igatahes võrratult. Desserdiks pakuti
puuviljasalatit taas kohalikest asjadest – no keele viis alla. Ma pole
eriline puuviljafänn, kuid see salat oli ekstraklass. Muidugi, kui siin
puuviljadest rääkida, siis juba Marokos olime Eero eestvõttel vahepeal
pigem apelsinidieedil ning ei saa öelda, et see halb oleks - pigem on
minu puhul probleem apelsinide koorimises... :). Rääkisime Senegalist,
uskudest, orjakaubandusest ja mitmetest asjadest. Dakaris ja Senegalis
olevat palju vaadata - kahju, et ei saanud minnes võtta selleks
lisaaega, et kasvõi Dakaris ringi vaadata. Et sai kasutada eesti keelt
ja inglise keelt, siis oli päris tervendav rääkida terveid lauseid
sõnade bonjour, ca va, merci ja gasole asemel.
27.01. hommik algas tavapäraselt kell 6.00. Kuid seekord oli hommik
teistsugune - hästi armas hommikusöök puuviljade, kohvi ja röstitud
saiaga. Võlu lisas see, et Dakarile omaselt oli hommikul ära vool ja
kõik toimingud sai tehtud küünlavalgel. Ja muidugi ärkamine peale
kosutavat und linade vahel päris voodis! Mitte, et meie Venuse katusel
magamisel midagi viga oleks...
Ja taas autosse ja taas 600 km...
Uni kipub peale, hea õhtusöök, La Gazelle ja Maroko vein teevad oma
töö... Rahvuspark on vinge, hommikul läheme äkki hipposid vaatama,
vähemalt täna saime giidiga vist sellisele kokkuleppele (meie talle telk
- tema meile jõehobud), eks homme kirjutan ka tänase päeva elamustest...
Palavus. Jube järjekord piiril ning hirmus sebimine. Rekkade saba on
nagu Vene piiril ja selle liikumine on lootusetu, vahe vaid selles, et
siin on rekkasid kõrvuti veel kahes reas. Ivo läks pabereid ajama, Eero
läks Ivot otsima, sest selles hullumajas otsustasime järgida terve
mõistuse häält ja sõitsime järjekorrast välja, teetammist alla ning
paarsada meetrit edasi - järgisime lihtsalt teiste rallikate eeskuju.
Nüüd ootan paari võistlusauto järel uuesti teetammist ülessõitmise
võimalust. Näis, kaua siin passima peab – ligi kaks tundi on juba
möödas.
Piiripunktis elu käib. Igat sorti sahkerdajad kütusega – Senegalis
pidavat olema kütus odavam – ning igasuguse muu kraamiga toimetavad
ringi. Vahel astub auto juurde mõni laps või nooruk ja pakub midagi müüa
või küsib cadeau'd. Meie masina kõrval üle tee on tolmune rekkade
rehviparandus. Väga naturaalne ja tõhus – nagu vene ajal Avinurme
kolhoosi töökojas: velg katkise rehviga veeretatakse kohale, kuvaldade
ning heeblitega kirju seltskond lendab sellele peale ning kui tolmupilv
hajub, siis on rehv korras ja see veeretatakse hädalise auto juurde
tagasi... Teedel on näha igal pool katkisi rehve. Ent mis on
mõtlemapanevam – pea pooled rekkad sõidavad nii, et mõni rehv on kusagil
puruks – kas mõni tagumine sisemine või mõni haagise rehvidest. Sõidavad
mööda ja rattad teevad kat-kat-kat-kat... Tee servad on täis hunnikusse
sõitnud rekkade vrakke. Enamus jubedalt kägaras, mõni maani maha
põlenud...
Mali poole peal sattusime tanklale, kus kütus oli mõistliku hinnaga - ei
olnud midagi kallim Senegalist. Kui hakkasime tankima, siis meie
imestuseks astus tankuri juurde mees vändaga ja järgmised 10 minutit
väntas pumpa... kuni meie auto paak täis sai. Akendeta tanklahoones
magas jalad püsti õndsat und tüse vanamees...
Kui juba läks jutt liiklusele taas, siis lisaks rekkade vrakkidele
vedeleb teede ääres massiliselt koduloomade, so eeslite ja lehmade
laipu. Raipehais on üsna tavaline komponent lõhnabuketis, mis aknast
sisse tulvab. Eks neid kariloomi hulgub teede ääres vabalt koos
karjusega ja ilma sadade kaupa ringi – kõik ületavad teed seal, kus ise
tahavad ja millal tahavad. Teele hüppav ja seal seisma jääv eesel on
siinsetel teedel üks ohtlikumaid asju – eritu pimedas. Kui lisada see,
et näiliselt kilomeetreid siledal ja veatul teel vahetevahel ilmuvad
kohutavad augud – paar meetrit läbimõõdus ja poole meetri sügavused,
siis taipad taas ja taas, miks Aafrika teedel ei soovitata sõita
öösel...
Aga miks ma vingun. Parem kirjutan Nikolo Koba rahvuspargist. Kui eile
õhtul sinna jõudsime, siis olime väravasse kogunenud kümnekonnast autost
ainuke auto, mis ei leidnud head põhjust, miks kohalikku giidi (aga
liikumine pargis on giidiga kohustuslik) mitte peale võtta. Rahvuspargi
piirile jõudnud autod jaotati 5-10 masinalisteks gruppideks ja igale
grupile anti kaasa kohustuslik giid. Niisiis startisime pisut enne
päikeseloojangut, et jõuda Simentisse – rahvuspargi keskusse laagrisse.
Ees 32 km meelelahutuslikku offroadi...
Tegin katset giidilt puude nimesid küsida ja – meie hämmastuseks oskas
vana päris talutavalt inglise keelt. Järgnevad poolteist tundi
vahetasime teadmisi inglise ja ladina keeles – muidugi – meie küsisime
Eeroga ja giid – ca 40 ringis kohalik bioloogia kõrgharidusega
meesterahvas vastas. Kui ta aru sai, et meil on mingi ettekujutus
botaanikast, siis muutus keskustelu eriti viljakaks – tüüp kirjutas
ladina keelsed nimed paberile ja me katsusime mõistatada, kas oleme
kuulnud varem või mitte. Puude-põõsaste poole pealt on siin mida
vaadata! Nikolo Koba on sisuliselt 1920-tel loodud rahvuspark, tema
kaitsestaatust on muudetud mitmel korral, viimased külad löödi alalt
välja 1980-tel. Nüüd moodustab enamuse 190000 hektarilisest pargist nö
savannimets ja savann. Esimene on meie giidi sõnul tegelikult
puittaimedega võsa ja teine põõsastega rohumaa. Päris metsad algavad
kusagil Senegali keskel Gambia jõega seotud aladel. Umbes samadel aladel
on ka lehma ja hobuse leviku piir kes ei elavat üle tse-tse kärbse
hammustusi. Päikeseloojangus mööda savannimetsa sõites hämmastas
liigirikkus – ainuüksi puittaimi üle 300 erineva liigi. Küsisime Eeroga
muudkui ja pildistasime, kuni meiega samas grupis sõitvatel teistel
seltskondadel üle viskas ja nad lihtsalt meist mööda sõitsid ja laagri
poole ajama panid („Strange interest to see different trees“ - Ivo
kommentaar CB raadiosse...) Ja milline värvidemäng! Tõsi, hetkel on ka
siin talv, õigemini kuivaperiood, kuid osa puid-põõsaid juba puhkemas,
osa alles ootab, osa on puhkenud. Veetsime pikki minuteid ühe kollase
õiega lille „peenra“ juures, mis kasvatab õied otse maapinnast. See oli
meeliülendav vaatepilt – nagu oleksid alustassi suuruste õitega ülased
metsaluse katnud...
Peatselt loojus päike ning videvikus jõudsime Simentisse, rahvuspargi
keskusse. Panime auto paika, telgi üles ning läksime kohalikku kööki
nillima... Serveeritigi aedoad koos pooltoore steigiga ning külma Le
Gazellega...
Oleme laagris kusagil keset tolmust välja, eemal paistab vist lennujaam.
Peale seda, kui rahvuspargist välja sõitsime on olnud jälle mitusada
kilomeetrit, kuid mitte enam lõunasse, vaid itta, läbi kaunite
kollakaspruunide maastike, mille ehteks on hallitüvelised baobabid.
Esimesi baobabe märkasime tee ääres juba Senegalis, nüüd mitusada
kilomeetrit eemal on neid üsna palju. Suured puud on väärikad ja
võimsad, ent mulle meeldivad sellised umbes kahe-kolme meetrised, mis
oleks nagu Navitrolla joonistatud. Sõitsime kilomeetreid läbi savanni -
hõredalt vihmavarjukujuliste akaatsiatega ja kaugelt jässakaid tammesid
meenutavate baobabidega tasandike. Ükskõik kus võid teelt maha keerata
ja sõita silmapiiri poole (kui mõnda uhtorgu ei komista). Ent
pärastlõunal hakkas maastik muutuma mägisemaks – üsna tervitatav
vaheldus peale sadu kilomeetreid laudsiledaid tasandikke.
Päeva tipphetked olid kahtlemata oli hommikusel ringsõidul rahvuspargis.
Kuna olime laenanud oma giidile telgi ja lubanud kinkida jalgpalli – ta
on oma külas poistele treeneriks - siis saime ekstratuuri. Üldiselt
tahtsid giidid, et gruppi koguneks mitu autot, hommikul oli sellega
paras segadus. Ent meie privasime. Korraldajad olid briifinguaega
muutnud - see öeldi lällaris maha, aga ungarikeelsel kanalil, seega
keegi "immigrantidest" ei teadnud täpselt mis toimub ja ungarlasedki
sebisid nagu peata kanad. Niisiis lahkusime aovalgel uhkes üksinduses.
See, et olime üksi, tasus peagi ära: tüügassead, erinevat liiki
antiloobid, ahvid, kelle liiginime kahjuks ei mäleta ning tippsündmus –
mööda teed baleriinina putkav jõehobu, kes öiselt söömaajalt jõkke
naasmisega oli ilmselt hiljaks jäänud. Isegi giid vaatas seda suu ammuli
ning ütles, et jõehobu metsas jooksmas näha on üsna harv sündmus. Nii
kulus mitu tundi sõites tasa-targu esimese-teise käiguga mööda
savannimetsa radu. Peale loomade muudavad vaatepildid mänguliseks kõrged
gooti tornidena maast kerkivad punakast savist termiidipesad – nö
katedraal-tüüpi pesad ning madalad, seenekujulised, mida liigitataksegi
šampinjoni-tüüpi termiidipesadeks. Puud ja põõsad, mis hakkavad just
lehtima, vaheldumisi põlenud rohttaimestik (giidi sõnutsi tehtavat seda
teadlikult ning kontrollitult), kollased lilled, põlemata kulu, palmid,
akaatsiad jne. Kui jätad mootori seisma, täidab õhu linnulaul...
Tagasiteel rahvuspargist "suurele teele" sattusime kohutavale
vaatepildile: arvatavasti rekka oli sõitnud eeslikarja sisse ja tapatöö
oli vaeseid loomi paisanud kahele poole teed. Õnnetus pidi olema
toimunud öösel, sest minnes neid ei olnud. Loodetavasti polnud see mõni
öistest rallimeestest. Tagasiteel toimus teinegi jabur sündmus –
unustasime teel peale üht peatust lahti ühe küljeluugi ning kaotasime
meie ainukese kraaniga veekanistri. Loodetavasti pole kadunud muid asju.
Rahvuspargist maanteele ja teede ristumiskohal olevasse külla - Dialasse
- tagasi jõudes oli kaks muret – söök ja jook. Et hommikul startisime
söömata, siis olime näljased nagu hundid. Küla serval eristus teistest
sageli räpakatest ja suvaliselt kokkuklopsitud putkadest üks hoolikalt
värviliseks võõbatud piirdeaiaga ambitsioonika nimega „restaurant“.
Astusime sisse. Korpulentne nooremapoolne daam selgitas, et õlut tal ei
ole ja sööki vist vaid üks nimetus. Mis see on – ei saa aru... aga elu
on seiklus! Tellisime. Saime – kausitäie riisi mingi pruuni krehvtise
kastmega, milles võis ära tunda ilmselt kitseliha. Juurde serveeriti
kohalikku kaevuvett ja jääd – viimased, hoolimata sellest, et perenaine
vahepeal käis ja jääkannu puhtaks pesi, jäid meist puutumata – mine tea,
millega lõpeb kohaliku veevärgiga suu kaudu tutvumine. Et krehvtine
kaste ajas janutama, siis hüppasime läbi ühest päris "stiilsest" urkast,
kust eelmisel päevalgi olime õlut kaasa ostnud. Kogu uberik oli
hirmsasti lääpas, vaipadega seestpoolt siit-sealt dekoreeritud, päris
räpane. Ja suhteliselt räpane oli ka baarimees. Ta oli olnud eelmisel
päeval korralikult täis ja oli seegi kord. Hämarast olekust hoolimata
tulime talle tuttavad ette – käpsi ja bonjour, ca va, 6 bieres
ning merci! Kuskilt ilmus tema vend, kes rääkis inglise keelt
üsna talutavalt ja uuris, kust me oleme, mida teeme jne. Eestlasele on
natuke imelik see pidev käepigistus ja õlalepatsutus - hei sõber, hei
vend, kuidas läheb?
Ja edasi Kayesi peale, hullumeelne pilk silmis.
Üldiselt on olnud teed siiamaani suhteliselt head. Närvi ajavad
ootamatud suured augud või aukudega teelõigud. Ja augud tõepoolest on
metsikud. Ilmselt ka neist aukudest ja võib-olla ka rekkameeste
reguleerimata tööajast tingitult on teede ääres väga palju rekkade
vrakke, põlenud, põlemata ja mõni ikka uskumatult kägaras. Ent
rekkamehed tunduvad siin olevat kõvemat sorti mehed: tee auto remont on
tavaline asi. Mis aga ei ole meie jaoks tavaline, et remonditakse
imeasju – täna nägime üht rekkat, mille juht tegeles auto ees...
väntvõlliga! Ühe teise auto juures tundus laiali olevat käigukast. Ja
need ei ole mitte mingid GAZ 53-d, vaid suured Mercedesed, Renault’d või
Scaniad...
Kayesi jõudsime pimedas. Linna, mille kohta roadbookis
räägitakse, et Põhja-Aafrika üks kuumemaid linnu - ei õnnestunud valges
näha – eks homme hommikul... Laagri leidmine oli paras koom. Et teed ei
olnud GPS-s sees, siis sõitsime lihtsalt koordinaadi järgi... läbi
savionnide rajooni otse mõne mehe leivaahju tagant. Usun, et nägin
kümnete kaupa pimeduses hämmeldunud silmi...
Laagrikoht on keset avarat tolmust välja. Õhk on kleepuv ja tolmune.
Metsik palavus, pakkisime lahti isegi teise telgi - Eero kobis sinna
juba põhku. Varsti kobin ise ka...
Kayesist startisime taas varavalges, punane tolm, mis juba on tunginud
kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse, hammaste vahel
krigisemas... Päevavalges oli see linn nagi nad siin on - pisut asisem
kesklinn mõnede vanemate koloniaalperioodist pärit ilusamate majadega,
kuid domineerib 80-te stiilis betoonkarbindus ja muidugi äärealad on
täis kõikvõimalikke lobudikke ning sitt ja sodi kõrvaltänavatel on
ilmselt paratamatu nähtus.
Et ajaga on stage'de vahel üsna halvasti, siis oleme sunnitud
ühest punktist teise normaalse ajaga jõudmiseks ikka koletu palju aega
autos veetma ja see hakkab juba närvidele käima. Samas oleme siiski
pisikesi peatusi teinud. Tänane elamus oli kahtlemata võimsatest
baobabidest savann, kuhu vahepeal pooleks tunniks auto sisse pöörasime.
Eero tõi ühe jämedama puu otsast vilju, aga kuna meil pole selget aimu,
mida ja kuidas seda süüa, siis eriti aplalt see söömaaeg ei kulgenud.
Lisaks baobabidele on tervitatav näha mitmeid erineva kujuga puid ja
põõsaid kerkimas üles kollasest pikast rohust. Vahel on need põõsad ka
ohtlikud, sest mõnikord astuvad neist teele kitsed, lehmad ja eeslid.
Viimased on ühed tõeliselt tuimad elukad! Seisavad vahel lihtsalt keset
teed, nägu trotsi täis ja ei liigu kusagile... Püha loom...
Diamantesse jõudsime suhteliselt varakult – tänane kilometraaž oli üsna
inimlik – vaid 350 km vist. Esimene asi – otsisime, kust saaks midagi
süüa. Vist kohaliku bussijaama juures leidsime söögikoha, kus mitmed
teised ekipaažid juba ees olid – söödi praetud banaane, kitseliha ja
külma mõnusat Castel Beer nimelist õlut (kohalik). Mida näljane ja
palavusest puretud hing (valge mehe hing) ikka võib enamat tahta! Jäime
seest üleni tumesiniseks võõbatud kõrtsi istumaks pikemalt, nautisime
õlut ja vahetasime muljeid teiste sõidulistega.
Diamante külakeskuses oli ralli humanitaarabi üleandmise tseremoonia.
Iga ekipaaž võis oma soovide ja võimaluste kohaselt tuua kaasa annetusi.
Kokku oli neid juba Budapestist kaasas rekkatäis, ent platsile kuhjus
veel terve suur hunnik igasugu kaste ja kotte. Meiegi viisime
tagasihoidliku koguse jalgpalle, tulemasinaid, pastakaid ja toidukraami,
mis tundus, et on kaasa ostetud ülearuselt.
Neegrinaised tantsivad, kuskilt Ungarist on kaasas lilliput, kes teeb
tsirkust. Metsik hulk lapsi on tulnud kokku ja kõik karjuvad cadeau!
Tähendab, et anna! Toodud abi jagab külavanemate abiga laiali üks
inglise daam, kes on pühendanud oma elu kohalike aitamisele Malis. Ent
see, mis toimub tseremoonia käigus... Lastekarja hulka visatakse
vahepeal mingit nänni, mille peale viimased hagijatena kokku tormavad ja
oli muidki asju, mis selle kõige juures tekitavad vastumeelse tunde.
Abiandmise farss... Terve tee on täna lapsed karjudes jooksnud autode
taga... anna, anna, anna! On koletu õpetada neid niiviisi kerjama, aga
seda sellised valgete üritused teevad. Jah, lapsed on armsad, väga
armsad, ja haledad, mõned tatised, mõned kaltsudes, kuid enamus nagu
tavalised lapsed – nad ei peaks valget nähes arvama, et see on
jõuluvana. Kogu see kerjamise-abiandmise trall on minu jaoks sellisel
kujul mõttetu ja kohalikke alandav. Lapsed kahjuks ise ei saa sellest
aru. Aga ikka leidub mõni valge idioot, kes aknast jagab mõttetut nänni,
mille tulemusel pole keegi õnnelik, sest enamus jääb ilma ja seda
näljasemalt ründavad nad järgmist. Abistamine organiseeritult, kus abi
jaotatakse abivajajate vahel kohalike poolt, seda ma aktsepteerin, kuigi
kahtlen, kas summa summarum selline abi ikka kedagi edasi aitab, pigem
õpetab häbi tundmata almustest elama. Ja muidugi see abi üldse – vanad
jalgrattad, mõned kiirabi- või furgoonautod, laibaauto jm, rimakad,
millest osa juba Marokos saba andsid ja veerevad Bamakoni vaid nööri
otsas. Selles suhtes on üks Šveitsi tiim nagu valged varesed –
suhteliselt korralik Chevi, mille nad kavatsevad Bamakos haiglale
kinkida ja Chevi furgoonis on kaks tuttuut üle 80000 euro maksvat
veepuhastusaparaati. Ka meie tuttav inglastest abielupaar kavatseb oma
korraliku 4 Runneri kinkida Bamakos mõnele haiglale... Aga enamus muid
annetusi piirneb - nagu meie isegi, tühja-tähjaga.
Siia rallile on tulnud kokku igasuguseid inimesi – tõsiseid offroadereid,
pullivendi, lihtsalt seiklejaid või reisihimulisi toredaid tüüpe,
poosetavaid rullnokkadest uusrikkaid, kelle hulgast mõni on lihtsalt
ajudeta. Välja lööb see sellistes kohtades, kus elementaarne
mõtlemisvõime või teistest inimestest hoolimine väldiks konflikte. Nii
näiteks on ju tore Hummeriga ümber laagri keerutada nii, et tolm tahab
teised ära tappa või siis laagrist ära minnes jätta maha endast hunnik
kilekotte ja õllepurke. Oleme mõlemaid asju korduvalt laagrites näinud
ja see on ausalt öeldes vastik ja tekitab vahel häbitunde, et samade
sellidega ühel üritusel oled. Hüva, aafriklaste külaümbrused on kordi
hullemad, võiks mõelda, et mida paar kilekotti muudab, kuid normaalne
inimene korjab enda järelt oma saasta kokku. Jne... Õnneks on siiski
enamus teistsugused ja ekstreemseid jobusid leiab vaid üksikute endiste
sotsmaade ekipaažide hulgast.
Et pidulik tseremoonia külas oli tekitanud vastakaid tundeid, läksime
otsima mõnd kohta, kus ka peale päikese loojumist võiks õlut olla. Pika
otsimise ja kohalike juhatuse peale leidsime küla servalt ööklubi! Enne
juhatati veel ühte nurgatagusesse kohta, kus saime taalasid vahetada -
pimedasse tolmusesse põiktänavasse jõudes mõtlesin korraks, et pimeduse
varjus lüüakse meid ameeriklaste pähe lihtsalt maha. Ent peale
mõrvarliku vahetuskursi ei juhtunud midagi hullu ning võisime minna
ööklubi otsima. Suvalisest plekist kokku klopsitud madal putka,
seestpoolt seinad kaetud kirjude vaipadega (kommentaar Bamakos: - see
putka oli päevavalgel uskumatu!). Lae all radiaalselt paigutatud
jõulu-elektriküünlad ja kard ning plastmassist pardid. Toa keskel
telekas ja helisüsteem, millest pritsib ehe Mali stiilis ska ja reggae!
Paras lärm. Peale meie veel umbes kolm-neli kohalikku meest ja üks
paksem daam. Baaridaam – vilgas ja seltskondlik, müüb õlut (õngitsedes
seda kergelt sulavast jääkapist, mille põhjas lainetab ca poolemeetrine
külma vee kiht, ja tahab, et me temaga tantsiksime, kuid Eesti meest ei
murra miski tiluliluga – no dancing, just another beer, merci! Ja
nii läheb daamike pettunult jääkappi tühjendama.
Tänahommikune äratus oli varajane. Mingil hetkel, ca kella nelja paiku
öösel, käis kusagil õudne pauk – midagi ilmselt pidi õhku lendama. Uni
oli läinud! Varsti peale seda algas veepladin. Ärkasime üles ja kuna
vesi solises läheduses, siis läksime ettevaatlikult vaatama, millega
tegu. Plahvatus käis kindlasti kusagil mujal ja kes teab, mis iganes see
oli, ent veesolina tekitas kohalik veetorn, mille ülevoolutorust purskus
laia joana vesi. Eelmiseõhtusel üritusel oli räägitud, kui oluline on
vesi ja kiidetud seda, kuidas valged rallimehed üleeelmisel aastal
samasse külasse kaevu kaevasid. Mures kohalike veetagavarade pärast
ruttas Ivo otsima kedagi, kellele öelda, et selline jama lahti. Ta
leidis ühe rallikorraldaja, kes tundis kohalikku pealikut ning viimane
lubas asja edasi öelda. Et midagi muud teha ei saanud, proovisime
kuidagi edasi magada. Kui ärkasime enne seitset, siis voolas vesi edasi,
inimesed hoidsid pangesid ladiseva vee all ja kõndisid täis ämbritega
eemale. Mõni kümbles... Kedagi eriti ei tundunud see rike huvitavat.
Veepuudus...
Startisime tolmustel külateedel ralli viimasele stage'le – sihtkohaks
Bamako. Kuna meil oli kaasas igaks juhuks 100 l odavat Lääne-Sahara
kütust – peamiselt kõrbekatsete jaoks, kus võis olla tankimisega
probleeme, siis keerasime teelt kõrvale savanni ning tankisime, et
vältida tankimisi Malis (kütus on siin ehk pisut odavam, kui Eestis,
kuid siiski suhteliselt kallis ja mida Bamakole lähemale, seda kallimaks
läheb). Tankisime, keetsime priimusega hommikusööki. Olime just sööma
asunud, kui kes teab kust pagan ilmusid kolm postteismelist poissi ja
peale tervitamist jäid üksisilmi vahtima, kuidas me sööme. Ausõna –
pisut ebameeldiv on, kui keegi põrnitseb, kuidas suppi sööd. Nad seisid
ca kümne meetri kaugusel senikaua, kuni panime kodinad kokku ja
lahkusime kiirustades. Piknik savannis oli kindlasti häiritud. Muidugi
on see nende maa ja nende kombed, kuid kindlasti ebamugav ja meie
mõistes täiesti arusaamatu käitumine ikkagi (ju olime meie samasugune
vaatamisväärsus neile kui savann meile). Mõtlesin, et kui kolm musta
meest Kaubahoovi pargis võileiba sööksid, siis kuidas käituksid meie
möödakäijad? Aga kui nad võileiva söömise asemel keedaksid priimusega
suppi?
Naljakas tunne oli. Juba pea 17 päeva olime olnud pidevalt teel. Täna
pidi sellest alles pool läbi saama. Olime savanniga juba harjunud,
täpselt samuti nagu Mauretaaniast väljudes kõrbega. Päev oli esimest
korda päris palav, ning ausalt öelda mõtlesin läbi kollaste krõbekuivade
savannimaastike loksudes korduvalt sellele, et Bamakos ehk õnnestub käia
külma dušši all ja tulevane öö magada linade vahel...
Bamakosse jõudsime kuumal pärastlõunal ralliklassi masinatega samas
ajalimiidis. Parkisime hotell L’Amitie ette, mille GPS koordinaadid olid
viimasena antud ja vaatasime ringi, mis edasi. Kohtasime tuttavaid
norrakaid ja veel mõnda, aga väga täpset infot, mis edasi toimub, keegi
ei teadnud. Šveitslastelt kuulsime, et lõpetamise ametlik osa on kusagil
kõrval suurel tänaval. See, et info liikumisega ralli ajal on probleeme,
ei tulnud erilise üllatusena - varemgi oli mitmeid kordi juhtunud seda,
et juhuslikult saad teada asjadest, millest briifingutel pole räägitud
või mis ungarikeelsel CB raadio kanalil laiali hõigatud...
Möllisime end hotelli sisse (kolekallid toad, aga mis teha...) ja
läksime lõpetamise kohta otsima. Ent Bamako liiklus ja
liikluskorraldus... Tänavanimed puuduvad, liiklusmärke on jaopärast - ja
ega keegi neid ei vaata. Ligi 40 kraadises kuumuses ilma
konditsioneerita auto on linnaliikluses lausa piin. Laveerides rollude,
eeslirakendite, täistuubitud busside, mille külgedel ripuvad inimesed,
rekkade ja taksode vahel tunned kuidas iga minutiga väsimus,
vastumeelsus ja ärritus kasvab... Ainus, mida teadsime lõpukoha kohta
oli koordinaadid, kuid käsigepsuga Aafrika suurlinnas loovides lihtsalt
hakkas asi halenaljakaks muutuma. Seiklesime metsikus liikluses mitu
tundi, kuid tulemus oli see, et lihtsalt ekslesime linnas ringi ilma
tulemuseta põigeldes kord siia kord sinna poole Nigeri jõge ning
riskides mõne ettevaatamatu rollu tõukamisega lahtisesse
kanalisatsioonkraavi. Lõpuks, peale korralikku keerutamist
hullumeelsetel tänavatel jõudsime hotelli juurde tagasi, parkisime auto
ja läksime jalgsi linna. Kuumuses jõlkumine avatud kanalisatsiooniga
tänavatel, kus lapsed ja igasugused kerjused võtavad sind kui taeva
õnnistust, oli ääretult väsitav. Ralli lõpukohta me ikka ei leidnud ja
nii maandusime lõpuks januste, väsinute, higiste ja kergelt ärritatutena
väliselt mittemidagiütlevasse bistroosse kusagil suvalises urgastänavas,
mille asukad kes kuidas püüab oma igapäevast leiba teenida...
Väljast mittemidagiütlev bistroo. Aga sisse jõudes.... nagu oaas... Mali
muusika, jahe, varjuline vaipadega kaetud ruum puude all, kuhu ei kosta
isegi eriti linnamüra. Savanni, inimeste igapäevategemisi kujutavad ja
ka abstraktsed maalid seintel, korralik mööbel tänavaurgaste plastmassi
vahele. Viisakas kelner lülitab laua kohal sisse ventilaatori. Tellitud
kolm külma, „higistavat“ Castel Beeri ilmuvad nagu nõiaväel…
Kirjeldamatu! Kui seepeale serveeritakse veel kaptenikala filee riisiga
– mida hing oskad veel tahta. Kui eelmised otsas, siis võtame veel ühed
õlled ja veel ühed kalad...
Ma ei hakka siin kohal kirjeldama lahtise kanalisatsiooni õudusi,
räpaseid tänavaid, Mercedese kaubikutest ümberehitatud ühistransporti,
mille uste küljes rippuvad noorhärrad siia-sinna tagaluugi juures
kõlguvad - see on tuttav juba St Louisist ja Dakarist. Ei hakka
kirjeldama ka sellele kontrastset lukshotelli, mille punasest puust
kirjutuslaua taga hetkel istun ning ei suuda lõpetada imestamist, kui
suur on erinevus siin selle jahutatud õhuga ja luksvannitoaga ruumi ning
ning roigastest varjualuste vahel, mille all lesivad keskpäeva kuumuse
eest varjule pugenud. Kuid ma ei vaeva oma pead sellega ning naudin
hetke - ma olen rahul: mul on mitu külma õlut laimiviiludega ja siin on
väga-väga meeldiv võimalus võtta vanni ja magada voodis. Istun, vaatan
avatud kardinate vahelt hilisõhtuse Bamako tulesid ja panoraami ning
järsku jõuab pärale, et ralli on läbi! Me oleme siin! Ametlik osa on
tehtud!
Teisalt oleme me alles poole peal meie reisiga. Kuna lubatud konvoiga on
üsna segased lood – vähemalt eile õhtul, kui ühelt korraldajalt aru
pärisin, siis midagi mõistlikku ta ei osanud öelda – siis ilmselt
üritame tagasi sõita omal käel. Mali ja Senegal on ok, kuid mind teeb
pisut murelikuks Mauretaania, kuid mõeldes oma kaaslastele, siis tundub,
et saame kindlasti hakkama. Hetkel pole vaja küll muretseda. Panin juba
vanni (jaheda) vee jooksma ning külmikus on ...oi kui mitu KÜLMA õlut :)
Täna oli üks järjekordselt ilus päev! Kui palju
loeb, et saad ise kulgeda, mõtlemata punktidele, kuhu pead enam-vähem
õigeks ajaks jõudma või ettemääratud laagrikohale, kuhu võiks jõuda
hiljemalt viimaste valguskiirtega!
Hommik Bamakos osutus peale hotellist lahkumist närviliseks. Peale üsna
meeldivat hommikusööki samas maalidega bistroos alustasime linnast
väljasõitu. Kohtasime hotellis mitmeid peata rallilisi, konvoist (ja ka
korraldajatest) ei õrna aimugi. Seega, mis seal's ikka - paneme kodu
poole ajama. Kuna tõotas taas kuuma päeva, siis üsna üksmeelne otsus
oli, et ei hakka selles suurlinnas rohkem hängima ja võtame suuna parem
Kita peale. Kaardi järgi pidi läbi Kita Katesi peale minnes olema tee
ligi 150 km lühem tuldud teest ja, mis peamine, seda me polnud ju veel
näinud :)...
Et tänavanimed on üldiselt haruldus, siis kaart on kiireks
reageerimiseks üsna kasutu. Sõitsime gepsu järgi, ent sattusime kohe
alguses mingitele turutänavatele, kuhu ca 4 m laiusesse koridori pidid
mahtuma müüjad-ostjad, autod, rollud ja eeslirakendid. Liiklus on
intensiivne, reeglivaba, tuututamine, karjumine. Mõni idioot, nähes, et
autoroolis on valge, klammerdub peegli külge ja püüab midagi müüa või
kerjata. Totaalne segadus ja mäng närvidel. Kuna juhtusin roolis olema,
siis ühe töllaka peale, kes surmapõlgavalt aknaraami küljes rippus ja
pidi tagaratta alla jääma, hakkasin valju häälega karjuma. Kui siin
mingi õnnetus juhtub, siis oled ikka süüdi sina, mitte kohalik, sest
loll valge on nagu taeva kingitus – küll sealt saab raha...
Bamakos märkasime esimest korda, et käib eeslirakendite ja räämas
veokatega ka mingi prügikoristus. Tõepoolest. Peatänavad olid
suhteliselt kasitud. Ent täielik hämming tabas meid siis, kui lõpuks
linna serval jõudsime väikesele tühermaale, kuhu kõik see sodi maha
kallati ja mida seal siis jõudumööda põletati. Kummituslik koht: sinises
suitsuvines lehmad ning eeslid tossavate prügilaamade vahel midagi
söödavat otsimas...
Peale Bamakot võtsime suuna Kayesi peale teist marsruuti pidi, kui olime
tulnud – kaardi järgi 100...150 km lühem ja rahulikum. Ja tõepoolest -
kuni Kitani oli tee nagu kuld – tüüne asfalt, väga vähe liiklust,
maalilised külad ja – lapsed ei jookse auto järel nõudes kingitusi või –
õigemini – nad jooksevad, kuid enamuses siiski karjuvad „bonjour!“ mitte
„cadeau!“
Lisaks sellele kulgesime terve päeva savannis, sekka lõiguti künklikud
tasandikud fantastiliselt murenenud punakasmustade kaljude vahel; mõni
neist meenutas krokodilli, mõni jõehobu, mõni kilpkonna – loomi, mis
kohalikele on siin kõik tähenduslikud. Vahetevahel oleme puude vahel
näinud vilksatamas antiloope, ahve, linde ja muidugi karjade viisi
kitsi, eesleid, suuresarvilisi lehmi. Enamus savannipuudest on
igihaljad, mistõttu looduse poolest jääb tunne nagu oleksid augustikuus
sattunud kusagile maakolkasse Eestis. Tolmu, sõnniku, kuiva rohu ja
roheliste puude lõhn - savannilõhn – ei oska seda kuidagi teistmoodi
kirjeldada. Suvi!
Kitas tehtud pisike peatus kulmineerus suvalises kohalikus söögikohas
hautatud herneste, kana ja kalaga ning üritusega kasutada kohalikku
internetiteenust. Kita on ehk Elva suurune tolmune linnake. Bamakost
suubub linna küll super tee, kuid edasiminek meile sobivas suunas kutsus
esile hämmelduse. Linnast väljus küll veel üks tee moodi tee, ent see
oli meie jaoks vale suund. Vaatasime pisut tolmuste tänavate äärde
pikitud poekeste ja äride vahel ringi, küsisime mitu korda suunda ning
lõpuks juhatati kätte üks järjekordne tolmune rada... Raja algul oli
teetõke, kus kaks vanataati soovitasid tungivalt ringi sõita, kuid kui
me enesele kindlaks jäime, siis suunasid hoopis kolmanda raja peale,
mille suund esialgu meie suunaga klappis. Maksime neile mingi nõutud
maksu - ehk oli see teemaks, sest Malis on teed tasulised (ka kohutavate
aukudega), aga võib-olla läks see ka taatide taskurahaks ...who cares.
Keerasime auto punase tolmuga kaetud teeotsale...
Asfalt oli kadunud ning valdav osa teest kuni tänase laagrikohani on
olnud mingis teeehitamise eelses seisundis: kohati tamm, kohati nagu
kruusatee (kohalik nö kruus on punane savikas pinnas, mis tolmab
jubedalt). Ühel hetkel, pisut enne laagrisse jäämist, muutus tee üha
kitsamaks. Tervituseks läbisime mingi pisikese jõe. Tee muutus veel
kitsamaks ja mõne kilomeetri pärast, seistes ühe Senegali jõe harujõe
ääres, tabas meid närvekõditav üllatus: silla asemel pidime läbima algul
ca 200 m pikkuselt koolmekoha ning siis veel ühe. Lahe! Venus vedas
ilusasti! Ent koos sellega tekkis kahtlus, kas mitte tee ei või ühel
hetkel veel hullemaks minna. Loodetavasti ei lähe see siiski enam
senikogetust hullemaks.
Täna oleme kaks korda aidanud kohalikke. Mõlemal korral ühistransporti.
Kusagil enne Kitat võtsime peale purunenud rehviga kaubikust ümber
ehitatud bussijuhi, kelle koos rehvi ning kahe sõbraga viisime järgmisse
asulasse rehviremonti. Hiljem, juba vastu loojangut, laenasime ühele
teisele kaubiku juhile, mille auto ümbrus oli tulvil inimesi (uskumatu,
kui palju ühte Mercedese ümberehitatud kaubikusse võib rahvast
mahtuda!), tungrauda, et nad saaksid purunenud rehvi vahetada. Nende
kolmest tungrauast ükski ei töötanud, vaid vedelesid, õli väljas, tee
kõrval. Uskumatu, kui siledad rehvid sel autol olid – nii see, mis katki
oli läinud kui see, mis alla pandi!
Videviku saabudes keerasime tolmuselt teelt savanni, juhuslike möödujate
vaateulatusest välja. Kusagil naabruses peab olema Senegali jõgi ning
kaardi järgi kosed. Kui hästi tasa olla, siis läbi tsikaadide sirina
kostuks nagu vee kohinat - aga võib-olla on see ka ettekujutus. Homme
hommikul teeme ühe jalgsi avastusretke jõe äärde... Ahjaa. Ilmselt
Mauretaania liivadel sandladderitel rataste ringi laskmisest oli ühel
tagumisel rehvil traadid väljas – seetõttu tegeles Eero viimaseid
päikesekiiri kasutades tagumiste rataste vahetamisega.
Ent nüüd lõpetan. Priimusel on saanud tee valmis – kange roheline Maroko
tee, kahjuks ilma värske piparmündita. Ivo ja Eero lebavad koormakilel
ja vaatavad üksisilmi tume-tumedasse öötaevasse, mis on täis tähti!
Aafrika taevas! Tsikaadid või mis iganes elukad siristavad ümberringi,
savannis midagi krõpsub, praksub. On täielik tuulevaikus ja, kui
siristamine ja krõpsumine välja arvata, siis ka üldine vaikus. Selline
omamoodi vaikus, savannivaikus :), mida Euroopas pole võimalik kogeda.
Valan topsi teed ja viskan kah sirakile kilele...
...Jätkaksin nagu sealt, kus eile peatusin: taas pimedus, Orioni vöö
sirab taevas. Võrreldes eilse õhtuga on see erinevus, et õrnade pilvede
tõttu jääb enamus tähti looritatuks. Eero ja Ivo on juba telkidesse
läinud: Eero privab kuumas kliimas maas, meie Ivoga ajame läbi auto
katusel. Rääkides jõehobustest ja krokodillidest, siis on meil katusel
kindlasti ohutum :)...
Päikesega üles ja Päikesega magama – see on hakanud sel reisil
tagasiteel telkides saama traditsiooniks – üksi liikudes ja arvestades
näiteks tänaseid teeolusid, siis pimedas sõitmine ei tule ausalt öeldes
kõne allagi. Paarikümneminutise videvikuga saad telgi üles, söögi ja tee
valmis keedetud ja mis muud ikka pimedas teha – isegi õlut ei õnnestunud
õhtuks osta ning enamus anekdoote, ägedaid lugusid on juba ära
räägitud... Tõsi, täna õhtu muutis pisut teistsuguseks siiski väike
laagrilõke - esimene sel reisil...
Täna on taas olnud 150 km täielikku off-roadi. Ralli jaoks valitud
teelõigud olid tänasega võrreldes lausa lapsemäng. Bamakost Kitani oli
esmaklassiline asfalttee – Eesti teemeistrid võiks siia õppima saata,
kuid edasi! Uskumatu, et kaardile märgitud maantee on osutunud tõeliseks
kitserajaks (ja ka vaid nelikveoga kitsedele)! Me oleme sõitnud täna
mööda vanu raudteetamme, otse raudteel, jõesängides, ümmarguste
savihüttide vahel neist vaevalt mööda mahtudes, lahtises liival,
basaltiväljadel, paari meetri kõrguses rohus, metsas ja karjamaadel, aga
mitte teel. Ralli ajal ei tekkinud kordagi muret selle üle, kas rehvid
vastu peavad, või, et sidurit liiga ei koormaks. Ka oleme hakanud üsna
lugupidavalt suhtuma kaasasolevasse veevarusse ning kütusevarusse. See
on uskumatu, kuid sellise kuumusega oleme joonud oma 5-6 liitrit per
face ja ometi me veedame suure osa ajast autos!
Täna oleme pool rada läbinud vaid tänu aeglusti ja difribloki
olemasolule! Kuna suunaviitadest ei maksa unistada, siis teed oleme
küsinud karjustelt:
- Bonjour!
- Bonjour, ca va!
- Ca va! La Route Kayes?
- Qui, Kayes.
- Merci!
Me oleme selliseid dialooge pidanud täna maha nomaeitea, ligi sadakond.
Iga kord on käeviibe osutanud edasi jubedale eeslirajale. See unistus,
et hei jobuvõitu valged mehed, maantee on küla taga teisel pool, pole
täitunud. Vaid üks kord oli dialoog pisut erinev: peale seda, kui
kohalik oli osutanud hirmsale lõhangule, millesse kaks vaevumärgatavat
rattajälge sisenesid, soovis ta sooja naeratusega: bon voyage! Ütle veel
et kohalikud ei ole naljamehed! Meie ainuke kontroll ja teadmine oma
asukohast siin maastikul on geps ja raudtee või vana raudteetamm, mille
nägemine siin ja seal või mille ületamine lisab kindlust, et liigume
ikka õiges suunas - detailset Mali maakaarti oma maanteeinfoga võiks
kasutada tulehakatuseks...
Mahinast Bafoulagesse, üle Senegali jõe, pääsesime vaid mööda
raudteesilda. Kuna osa teelõike aja säästmiseks sõitsime nagunii mööda
raudteed, rong jälitamas kannul :), siis ei olnudki see üle poole
kilomeetri laiune kitsuke metallkarkass midagi hirmsat. Hirmsad olid aga
noorhärrad, kes teiselpool, so Bafoulages, tahtsid 10000 kohalikku (ca
250 krooni) sillamaksu. Ivo võitles nendega vapralt ja nõudis tšekki.
Seda ei antud ja nii kukkus hind algul poole võrra ja siis juba 3000
peale. Maksime 1000 väites, et see on kogu me raha. Arvan, et sedagi
makstes saime tegelikult tünga.
Õhtul elasime üle ka ühe päris meeldiva seiga autoga kivilasude vahel
turnides. Üks raudteelane, kellelt teed küsisime, tuli tsikliga teed
näitama ja sõitis pea 15 km meiega kaasa, et me õige teeotsa peale
saaksime. Kinkisime talle suure paki Maroko teed.
Ahjaa, hommikul matkasime eileõhtusest telkimiskohast ca 2 km kaugusele
jõe äärde, et koskesid näha, mis kaardil sellel kohal märgitud – hästi
maaliline jõgi küll oli, kuid mitte koskesid (ka mitte kose häält).
Samas see pastoraalselt tüüne vaikus vee ääres, lindude lakkamatu sädin,
kauguses laisalt karjamaale liikuvate lehmade ja kitsede hääled
segunemas karjuse hõigetega! Lehmad ja kitsed otsimas toitu kuivanud
kollase savannirohu vahel (kus see veel põlemata). Ilus!
Pesta tahaks. Veega peab olema kokkuhoidlik – selles kuumuses on metsik
janu – täna oleme kamba peale tarbinud oma 15 l vett, kui mitte rohkem,
aga ma vist sellest juba kirjutasin! Jube punane tolm - aga tolmab siin
kõik: tee, savann, küla, isegi raudtee - on igale poole tunginud. Hea,
et kotid ja muu strateegiline mant on kilekottides, vastasel korral
oleks tükk tegemist et seda üldse puhtaks saada. Iseenesest selle
tolmuga võib harjuda, kui unustada peenutsemine ja õnneks pole keegi
meie hulgast ülearu pirtsakas. Viimast kinnitab seik tänahommikusest
teejoomisest: kui küsisin, kas härrad sooviksid rohelist teed lihtsalt
või koos sipelgatega, vastasid mu kallid seltsilised, et sipelgad on
fine!
Kulgeme vaikselt (istun läpakaga tagapingis) mööda Senegali savanni
läbivat kitsast asfaldilinti mööda Mauretaania poole, täpsemalt
kurikuulsa Rosso piiripunkti poole. Kollased väljad kareda kuluheinaga
vahelduvad kohati põlenud väljadega. Akaatsiad – neid pidavat olema
Aafrikas üle 200 liigi ning igasugused muud tundmatud jändrikud
savannipuud-põõsad moodustavad hõreda pargina silmapiirini ulatuva
tolmuse peisaaži. Sekka külakesed – esmalt teede ääres pikkade ridadena
roigastest ja savannirohust kokkupõimitud varjualused – kus igaüks püüab
kuidagi mingi teenuse pakkumisega oma hinge sees hoida. Taamal savist
või samasugustest roigastest hütid, mis Malis olid valdavalt ümmargused
ja kaetud vietnamlase kübarat meenutava rohust katusega, Senegalis on
hütid nii ümmargused kui kandilised. Vahetevahel leiab seast ka mõne
asisema hoone – mošee, kooli või prantslaste pärandusena lagunenud või
kuidagi ülesputitatud militaarse ajalooga kivihoone. Hämmastav on see,
et Malis nähtud endised Prantsusmaa sõjaväebaasid meenutasid oma
vormikõnelt vägagi sovjetiaegseid sõjaväehooneid. Ent väga imposantsed,
eriti Malis, olid mõnes külakeses voolavate joontega punakad savihooned
(sageli mošeed), mille seintest omapärase vahvärgina turritavad välja
karkassipostid. Kitsekarjused ja lehmakarjused kirjude kitsekarjade ja
laiasarviliste lehmakarjadega, sekka eesleid, karjas, üksikult ja
rakendina. Mõned eriti elus pettunud eeslid seisavad lihtsalt keset teed
ning ei reageeri ei signaalile ega mingitele muudele püüetele kontakti
võtta. Kauni rühiga naised, suured kandamid pea peal ja lapsed rätikuga
selga seotud, tatised jõmpsikad autole järgi jooksmas ja cadeau, cadeau
karjumas, mehed laisalt varjualusel lesimas või kusagile asjalikult
eeslirakendiga minemas, üksikuid härrad, kuid sageli ka kirjudes
kleitides daamid, mopeedidega kusagile tõttamas, tolmumask suu ette
seotud. Ja need kõik on sõbralikud, välja arvatud mõned lapsed, kes
valgetelt turistidelt on almust saanud ja nüüd iga valget inimest
jõuluvanaks peavad.
Cadeau! Cadeau!
Sageli vihaselt ja nõudja õigusega karjutakse seda. Üht norrakate autot
hakkasid lapsed tulles lausa kaigastega peksma, kui sealt midagi ei
pudenenud. Meil kisti lahti tagumine uks ja paar korda on visatud mingi
prügiga. Üldiselt me ei anna lastele, nagunii ei jõua kõigile anda ning
otsustasime, et ei süvenda seda valgete poolt mahitatud kerjamise
kommet. Kuid paar korda oleme siiski ka andnud. Ühe korra Diemas, kui
auto juurde pimeduses tuli üks lõpp kurbade silmadega poisike, räpane,
üsna räbalas. Andsime Eeroga talle kilo kaerahelbeid – ta oli
silmnähtavalt pettunud. Ühele teisele jõmpsikale kinkisin täna hommikul
vihiku. Üks jõmpsikas tahtis ära krabada meie klaasihaamrit – tjah,
oleks võinud selle anda, sest siis oleks noorsandil tulevik kindlustatud
– edaspidi saaks kogu vajaliku seisvatest autodest.
Kui sõidame läbi väiksematest linnadest, siis kõrvaltänavatelt paistab
uskumatu räpasus! Kilekotid ja plastik – milleks! See kõik vedeleb
paksude lademetena asulate ümber. Kauplejad üritavad samas iga võimaliku
jubina pakkida kilekotti. Alatu valge inimese äri – müüme kilekotte
kolmandasse maailma, kus pole ei harjumust sellega midagi mõistlikku
peale hakata ega tehnoloogiat sellest üle olla.
Eile hommikul ärkasime meie reisi ühes kaunimas laagrikohas – madalate
punaste kaljudega piiratud hobuserauakujulisel platool, mida katsid
istumiseks ideaalsed paksud kiviplaadid ning üksikud põõsad (loomulikult
okkalised). Ärkasime koos päikesega ning alustasime omi asjatoimetusi.
Öö oli olnud metsikult palav ja nii, me siis riputasime puudele
ligumärjaks higistatud magamiskotte, kui järsku ilmus laagrisse üks
härra, tervitas ja jäi lihtsalt kiviplaadile istuma. Vaatas, mida me
teeme. Kuna me prantsuse keelt ei oska, siis kommunikatsioon oli
suhteliselt ühepoolne. Mul oli söögitegu pooleli – frikadellisupp
kalkuniliha ja mingi makaronipõhjaga. Kui oli serveerimise aeg,
pakkusime ka mehele – loomulikult oli ta nõus. Pärast jõime kõik
sõbralikult koos maroko kanget rohelist teed. Kui hommikueine läbi sai
tõusis taat, tänas, soovis head teed ning astus minema.
Meie aga alustasime kolmandat päeva offroadi Kayesi poole. Kohe algul
alustasime laskumist jõeorgu, mis tähendas kohati auto ratastele
meetreid kivide alla ladumist, et üldse oleks võimalik liikuda. Esimese
kolme tunniga liikusime u 5 kilomeetrit. Ent vaikselt hakkas tee
paremaks minema, eriti peale seda, kui kõrgepingeliinialuselt teelt
saime külade vahele – konsensus seda teha - tõsi saabus peale väikest
eriarvamuste vahetust. Okei, tee oli endiselt lahtise liivaga eeslirada,
mida katkestasid üüratud uhtorud, kuid mitte enam hulle basaltivälju ja
teravaid kaljunukke, mis ühe vale gaasivajutusega võivad tagasilla alt
viia.
Pärastlõunal elasime läbi aga minu jaoks ühe selle reisi ilusama elamuse
senini. Tee viis Senegali jõe kaldal hästi kaldapervele. Tegime pilte
ning kurvi taga avastasime suhteliselt madala kookospalmi loomulikult
koos selle otsas kasvavate kookospähklitega. Tegime just ettevalmistusi
(õigemini Eero ajas tunkesid selga, et puu otsa minna, meie Ivoga pigem
olime kõrvalt targutajate rollis), pähklite allahiivamiseks, kui tuli
mingi mees jalgrattaga. Ta hakkas hoolega pabereid näitama (neid oli tal
kaasas terve kotitäis) - muidugi prantsuse keelseid - ja osutus
looduskaitseala (kuigi ausalt öeldes, ei tea, mis kaitseala see on, sest
kaardile seda kantud veel pole) valvuriks. Peale lühikest viisakuste
vahetamist – ausalt öeldes eriti midagi ei saanud aru, keeras ta
jalgratta otsa ringi ja viipas. Otsustasime järgneda.
Veerand tunni pärast jõudsime imelisse kohta -
Chutes de Gouina. See on üks Senegali
jõe mitmest joast, kuid suurim ja kuulu järgi majesteetlikum (kutsutavat
Mali Niagaraks) – aga siinkohal ma võin eksida, oletan vaid valvuri
jutuvada järgi. Senini olime mitmeid kohti, paari eelnevat juga ja
kaljumaalinguid iseseisvalt otsinud, kuid paraku tulutult. Mali kaart,
mille Ivo oli hankinud üllatas kohati oma ebatäpsusega - ka ilmselt
nende jugade osas - ning geps selliste asjade kohta ei kõssagi. Nüüd
seisime laia kaljuse kanjoni ääres, millelt vesi ligikaudu
paarikümnemeetri kõrguselt valju mühinaga kukkus. Kui Islandi kosed,
mida näinud olen, pulbitsesid raevukalt, siis Chutes de Gouina mühas
lihtsalt suurejooneliselt. Ning millised vaated!
Ent parem osa oli veel ees. Lisaks kaunitele vaadetele tuli välja, et
kosest allavoolu, kohe sealsamas, saab ujuda, vahetult kose all ei ole
krokodille ega muid probleeme. Laskusime ääretult ilusatelt kihilistelt
kaljudelt, mis moodustasid loodusliku trepi, astangu alla ning leidsime
sulni väikese lahesopi liivase rannaga... Milline õndsus oli end paljaks
koorida ja vette hüpata! Lõpuks ometi sai mitmepäevase paksu punase
tolmukihi maha loputada ühes elu ilusaimas ujumiskohas...
Muidugi – me ei pääsenud „kuivalt“. Et valvur jauras midagi maksmisest
ja meie ei tahtnud sellest midagi kuulda, siis vedas ta naabrusest
kusagilt välja ühe prantslase, kes Mercedese bussiga oli teel Bamakosse
(samal kitserajal, mida mööda meie olime tulnud; kutt on kas parandamatu
optimist või on sakslased tõesti mõne bussi lendama õpetanud) ja laskis
tõlkida, et tahab ca 50 krooni suurust tasu. Nojah – ennist olime talle
juba andnud tulemasina ja suure paki Maroko teed lootuses, et see mehe
ahnet südant pehmendab. Aga koht oli 3 dollarit väärt küll – loomulikult
ilma mingi kviitungita.
Joa äärest veel üks mälestus – nimelt olime Malisse sisse sõites pika
hambaga proovinud ahvileivapuu vilju, kuid täpselt ei saanud aru, mida
ja kuidas peab sööma. Nüüd avastasime viljad sealtki ning valvur näitas,
mismoodi neid süüa tuleb. Lihtsalt lööd koore katki, õngitsed peoga
jahujat massi, närid läbi ja sülitad seemned välja. Kayesi poole sõites
lutsisime kõik hapukat jahujat massi, mis pidavat olema mitut moodi
tervisele hea ja igasuguste positiivsete toimete osas palju tõhusam kui
näiteks greip.
Niisiis - taas Kayes, seekord pärastlõunal ja päevavalgel.
Kayes oli nagu õnnistatud maa: kütus, rahaautomaat, õhtusöök... Kohaliku
kombe kohaselt lahja ja luine kana, mida meie pettumuseks serveeriti
friikartulitega, ent juurde külm-külm Flagi õlu! Peale kolme päeva 30-35
kraadises leitsakus tolmu neelamist! Ostsime õlut kaasagi ning nii üle
pika aja möödus pikk laagriõhtu mõnikümmend km Kayesist St Louisi poole
kollasekooreliste akaatsiate all (üht kollasekoorelist akaatsialiiki
kutsutakse ka palavikupuuks) tähtede valgel kaua naljakatel ja tõsistel
teemadel vesteldes ilma, et peale priimusesööki kohe oleks põhku
poetud... Õhtut jääb meenutama seik, et istusin meie kaasasolnud
lahtikäiva tooli kuidagi niiviisi lapikuks, et selle jalatuge ei saa
enam kasutada...
Parkisme auto madalate küngaste vahele hõreda rohuga karjamaale madalate
akaatsiate alla. See on veel savann, kuid palju kõrbelisem, kui Malis
500-600 kilti tagasi. Oranžist liivast turritavad siin-seal välja
kollased rohututid, mida kitsed või lambad pole ära söönud. Kui poleks
harvu puid (põõsad, mis vähegi loomadele maitsevad, on ära söödud), siis
võiks arvata, et olemegi juba kõrbes või poolkõrbes. Tähed siravad...
Mõtlen praegu, et kui saan tänaõhtused mõtted üles kirjutatud, siis
viskan korraks lamamistoolile ja vahin taevasse, kuni uni tuleb...
Tänane päev on möödunud tasapisi tüürides tasapisi põhja poole...
Aga ega palju polegi kirjutada... Hommik algas Mali-Senegali piiri
ületamisega, mis kõigist Ivo kartustest olenemata läks üsna nobedasti ja
komplikatsioonideta. Jama oli aga põhjust karta, sest Eero passis oli
arvatavasti keegi saatkonnas näpuka teinud ja tema viisa lõppes viimase
jaanuari päevaga (muidu Mali viisa kehtib 90 päeva). Ametnik muigutas ja
maigutas ja ootas silmnähtavalt raha, ent kuna Ivo ja Eero vapralt
umbkeelselt lolli mängisid, siis pääsesid tulema taludes lihtsalt
ametniku ebaviisakat passide loopimist.
Ülejäänud päev on möödunud autos, sest tahtsime õhtuks jõuda võimalikult
lähedale Mauretaania piirile. Lisaks on vaevanud mind pool päeva ka
kõhuhädad – seega mulle on tänane päev olnud üsna null ja möödunud
suuresti külili tagaistmel. Mainida võiks meeleolukamatest sündmustest
ehk Diema hommikusööki – kohalik tüüp praadis tänaval gaasipriimusel
meile maitsva sibulaomleti ja serveeris selle pooleks lõigatud
baquette'i vahel. Juurde tehti cafe latte - kondenspiimast ja
lahustuvast kohvist hullult magus kuum jook – poiss lõi sellele ca kolme
minutiga lusikat imekiiresti tassis liigutades peale paksu vahukihi. Ja
seda kõike kokku u 40 krooni eest (kolm portsu kokku 40 krooni).
Lõunasöögi võtsime samas hinnaklassis Mahitamis, kus toodi ette päris
maitsev tundmatu kala riisiga. Koht ise oli – nagu sara, mille keskel
plastlaual mängis telekas...
Hommikupoolikul jätsime selja taha viimased baobabid...
Enne kui kokku võtta tänane päev, peaks meenutama
üht eileõhtust sündmust. Olin läpakat kokku panemas, kui vinge tuul –
sama, mis täna meid Mauretaanias liivatormiga kostitas, juhiukse pauguga
kinni lõi. Ma röögatasin nagu metsaline ja loomulikult ehmatasid mu
röökimisest Ivo-Eero auto katusel. Midagi pole teha - kuigi eile õhtul
olime alles Senegalis, kuid juba piiri lähedal – närvid on seni ilmselt
pingul, kuni oleme Mauretaaniast läbi. Eks hirmul on ilmselt suured
silmad, kuid saada röövitud ja riskida 30000 eurose lunarahaga (heal
juhul) ei ole ka mingi väljavaade.
Kohtasime täna õhtul hotellis Nouakchottis sama hotelli Hispaania
juurtega omanikku ja prantslasest mänedžeri, kes Mauretaaniast hoopis
teise pildi maalisid kui näiteks Briti välisministeeriumi kodulehelt
võib lugeda. Tutvusime meestega, kuna uurisime, kust Maurtetaania
pealinnas, kui põhimõttelisel alkoholikeelualal, õlut võiks saada.
Hispaanlane ütles, et tema müüb – ca 100 kr 0,33l ja kui politsei tuleb,
siis öelge, et saime kingituseks. Õlled kätte saanud jäime muuhulgas
juttu veeretama mänedžeriga, kellel aastat 6-7 tagasi olla olnud ilus
Eesti pruut (päris eesti nimega, kuid ma ei hakka seda siin avaldama).
Mees tegeles lisaks hotelliärile ka kalaäriga – hetkel peamine
ekspordiallikas Mauretaaniast. Kuid riigis pidi olema naftat, kulda ja
rauda, lihtsalt kohalikud pole suutnud sellega veel äri tegema hakata.
Kuna kohalikud üleüldse pole suutnud majandust eriti käima tõmmata, siis
rahvas vireleb kohati uskumatus vaesuses. Samas võis mehest ka nii aru
saada, et hetkel on ärimeeste jaoks Mauretaania võimalik kullaauk, kus
on kõik võimalused olemas, kui kohalikega õiged suhted suudetakse luua.
Meie küsimise peale üldise turvalisuse kohta ütles ta, et tegelikult on
turvaline ja inimesed väga sõbralikud (oleme seda ju ka ise tegelikult
korduvalt kogenud). Probleem tuleb korralikult valvamata piirist, mida
Mauretaanias on naabritega ligi 4000 km ja seda enamasti kõrbes. Igaüks
võib tulla ja minna, kes vähegi olusid tunneb, end riiki sisse regamata.
Inimröövid ja muidu röövimine, mille eest rallieelselt meid enim on
hoiatatud, pigem välismaalt (pms Mali, Alžeeria) tulnud gastrolleerijate
tegu. Samas ei saa eitada, et inimröövid on ikkagi probleemiks, teevad
seda siis kohalikud või väljast tulnud pätid. Eelmisel aastal röövitud
hispaanlased viidi näiteks Malisse. Aga muidu pidavat olema üldiselt ok,
kui ise väga bravuurikalt esile ei tiku. Muidugi ei soovitanud ta ka
väga sügavale sisemaale ilma tausta teadmata oma nina pista. Juttu
ajades mõtlesime oma tolmust punastele räpastele riietele – vähemalt
nendega sulanduksime linnapildis küll massi, ent probleemiks jäävad
endiselt meie valgevõitu pead...
Tänane highlight oli kahtlemata Rosso piiripunkt. Igaks juhuks sõime aja
kokkuhoiu mõttes enne piirile jõudmist juba "klassikaliseks kujunenud
hommikusöögiks" otse tänaval gaasipriimusel praetud omleti. Ja õigesti
tegime – piiril kulus pea kaks väga närvilist tundi. Kõige hullemaks
tegi asja see, et niipea, kui valge inimesena autoga piiripunkti jõuad,
ümbritseb seda kamp kerjuseid ja igasugu muid asjapulki, kes kõik midagi
üritavad müüa, kuid enamus, eriti lapsed, kerjavad. Koputavad aknale,
kisuvad ust, näitavad näpuga suule, mõnele vanurile, mõnele
invaliidile... Kohutav virr-varr. Kuna kogu asjaajamine on
prantsusekeelne ja "kohalikukeelne", siis on ülimalt raske aru saada
protseduurireeglitest: kuhu ja mida esitada, kellele maksta jne. Ivo ja
Eero sukeldusid vapralt tohuvabohusse, ma jäin autosse rooli taha,
valmis kohe liikuma ja kuhugi vahele põikama, kui märguanne tuleb. Ma ei
viitsi seda agooniat ja närvipinget siin kirjeldama hakata – mina
veetsin sellest enamuse aja autos, tõsi, tõrjudes kerjuseid ja
isehakanud aknapesijaid. Rosso piiripunkti teeb lisaks eelnevale
huvitavaks veel see, et piir, milleks on Senegali jõgi, tuleb ületada
praamiga. Meenus kohe kunagine piiriületus Vidinist Kalafati Doonaul,
kus röövelpiirivalvurid Rumeenia ja Bulgaaria poole pealt (pluss igast
sorti muud kaabakad) igaüks viit dollarit nõudsid. Tänsele kogemusele
tuginedes võib öelda, et Senegali-Mauretaania piiri röövlinägudega
võrreldes olid nood balkani tõprad seal suisa džentelmenid. Ilmselt üks
"eredamaid" hetki oli, kui nägin akna taga Eerot, kes tavaliselt oma
häält igasugu tühja-tähja peale kulutama ei hakka, valjult ja veendunult
(ning ärritunult) seletamas:
"This is too much! We are not stupid! We are not idiots!"
Ja must mees püüdis vastupidist selgeks teha... Aga lõpuks praam liikus.
Meie Venuse taha pargiti suur tavapäraselt ülelastis rekka, stangega
vastu meie autot. Iga kord, kui praam mõne nõksu tegi, tõukas rekka meie
autot tagant. Ainus lohutus oli, et meie ees, avatud aparellil, seisis
veel üks sõiduautost Mercedes...
Aga lõpuks olime sellest jamast läbi, natuke toetudes ka ühele
kohalikule positiivsele sulile, kes dokumente vormistada aitas ja
muidugi ca 100 eeku selle eest kasseeris. Noh – vähemalt sai asjaliku
asja eest.
Mauretaania ja Nouakchott, kuhu me hilisel pärastlõunal viperusteta
saabusime, oli endiselt sama tolmune, lipp-lipi peal, romuautodest (aga
siin liiguvad ikka uskumatud romud) üleujutatud. Ainus suhteliselt
erinev mulje eelmisest korrast oli liivatorm, mis on terve tänase päeva
meid kiusanud. Mitte, et see sõitu suuresti oleks seganud, kuid pidi
olema topelt ettevaatlik: lisaks alatasa teed ületavatele
lehmakarjadele, kitsedele, eeslirakenditele ning üüratutele aukudele ja
kohati ligi meetri kõrguselt ära uhutud asfaldiservale pidi nüüd veel
vaatama, et ei sõidaks hooga kohati üle tee tuisanud liivahangedesse.
Sõitsin ühest algul üle ca 60 km tunnikiirusega – tunne oli, nagu
oleksin vastu seina sõitnud.
Leidsime linnas kiiresti ühe "odavamat sorti öömaja". Käisime dušši all
– jumalik tunne peale nelja metsikult tolmust päeva – sõime ühes
kohalikus kohvikus kala, kana ja kalmaare ning nüüd üritame tuttu jääda
paari sajakroonise prantsuse salaõlle seltsis. Homme 470 km ja siis
oleme peaaegu kodus, ehk teisisõnu Lääne-Saharas...
Peale päikesetõusu oleme sõitnud peaaegu pidevalt
liivakõrbes, mis vaheldub aeg-ajalt valgete kuivanud järvepõhjade ning
kidura rohuga kaetud kollakate tasandikega. Tasandikele on tuisanud
siia-sinna sekka oranžid liivaluited. Kui fantastiliselt üksluine ja
samal ajal vaheldusrikas võib olla kõrb! Asustus praktiliselt puudub,
vaid vahetevahel on siin-seal mõni karjuste hütt, kokku klopsitud
kättejuhtuvast. Vahel sammub majesteetlikult düünidest üles kaamelikari,
noored heledakarvalised kepslemas vanemate tumedakarvaliste vahel. Vahel
silmame mõnd eeslikarja, vahel lehmakarja. Mis toitu nad siin kivide ja
liiva vahel leiavad....
Mauretaania asustus on hõre. Pea poole Euroopa suuruse riigi elanikkonna
moodustavad 2,5 miljonit inimest – suur osa neist käputäies linnades.
Ülejäänud on nomaadid, karjakasvatajad, kalurid, kes on aset võtnud
ookeani kaldal või üksikutes harvades oaasides. Silmapiir on avar,
lõputu. Nagu ookean. Ilus oma oranžikaskollases monotoonsuses!
Hommikust saati on olnud suhteliselt külm – ehk vaid 15 kraadi plussis.
Peale Mali kuumust on see mõnevõrra tervitatav, samas tuletab meelde, et
õige varsti ületame Vahemere ja jõuame taas Talveriiki. Me oleme
reisinud mitte maade, vaid aastaaegade vahel. Alustasime Eestist kesk
talve, jõudsime Hispaanias vara-kevadesse, Marokos kevadesse, ning edasi
juba üha rohkem suvesse, Kita ja Kayesi vahel isegi sellisesse omamoodi
hilissuvesse. Ok, osa puid on küll kuivaperioodist sõltuvalt on savannis
raagus, rohi kulune, ent siiski. Ja nüüd sõidame tagasi talve poole,
ainult, et Maroko kevadele järgneb mitte suvi, vaid Hispaania
mandliõites varakevad, siis Prantsusmaa tuuline märts, Saksamaa lörtsine
veebruar ja siis meie talv. Selles on pisut kurbust paratamatult tuleva
külma üle, kuid palju rohkem rõõmu kojujõudmise üle. Kui ennist
arutasime, et peaks igaks juhuks sättima jõudmist mitte 20.02. päevale
vaid äkki näiteks eelmisele õhtule, siis ütles Eero, et tema poolest
võiksime jõuda ka varem. Ma ei öelnud seda välja, kuid sisimas olen
selle mõttega ühel meelel.
Aga praegu naudin kollast-kollast kõrbe, vahepeal üle asfaldilindi
ulatuvaid liivaluiteid ja pisukest taaskerkivat liivatormi.
Tavapärane õhturutiin. Poisid katusel üritavad magama jääda ja mina all
püüan ritta seada omi mõtteid.
Viimased 500 kilomeetrit Mauretaaniat läksid väga hästi, ka piiriületus
sujus nagu peaaegu tsiviliseerutud maades, poisid pidid paberitega
lihtsalt vahepeal lõunatava ülemuse järel ootama.
Kuna paak oli kuiv ja igatsesime Lääne-Sahara odavat kütust, siis oli
üllatus suur, kui piiripunkti pensukas teatati, et diislit ei ole.
Järgmine pensukas pidavat olema alles 70 km pärast. Küsisin, et kas ka
ekstra raha eest ei ole. Ei ole, vastati. Noh, meie arvestuse järgi võis
meil kütust jaguda 70 km aga ka mitte. Tuju oli igal juhul huvitav.
Hakkasime juba startima, kui pensukamees tuli järsku auto juurde tagasi
ja küsis, et kui kuiv meil paak siis tegelikult on. Ivo näitas peaaegu
nullis olevat näidikut. Järsku härra leebus ja mingi teise tüübiga nõu
pidades ütles lõpuks, et paarkümmend liitrit ikka on... Saa siis aru...
Lucky we!
Mauretaanias õnnestus saada väga meeleolukas lõunasöök. Et varane
hommikusöögita start hakkas tunda andma, siis keerasime mõnikümmend
kilomeetrit enne piiri teelt maha ühte „restorant'i“ (kirjapilt
muutmata) ja saime päris mõnusa elamuse. Peremees kutsus ilmetusse
ukseta õõnesplokkidest ehitisse, mille põrandat kattis vaip ja nurgas
oli samuti vaipadega maast mõni sentimeeter kõrgem madrats. Toa ühe
seina ääres mängis telekas, teise seina ääres istus noor ema kolme
pisikese lapsega – vist perenaine. Istusime rätsepaistmes madratsile.
Peagi serveeriti suure liuaga kartuli-lambalihahautist ning juurde
pisikesed baguette’id. Peremees küsis, kas tahame kahvleid ka –
muidugi tahtsime. Ta tõi kahvlid, kuid samas näitas meie liua peal ette,
et nemad võtavad saiaga otse liuast ja söövad nii - kahvel on tarbetu
söögiriist. Tahtmatult meenusid mõnusad söömaajad
Waeli ja Triinu juures Emiraatides.
Toit oli hea ja mulle igal juhul nii see „restorant“ kui selle vahetu
peremees väga meeldisid. Võib-olla tegime lahkudes väikese
viisakuseapsu. Olime oma tee joonud, kui peremees pakkus juurde - me
keeldusime. Selle esimese vist oleksime pidanud viisakusest siiski vastu
võtma ...aga ega ma ka neid kombeid tea. Ära minnes lastele väike
cadeau – meil on pastakaid veel jagamiseks üle.
Enne laagrisse jäämist elasime läbi väikese omapärase seikluse. Meid
peatas erariides politseinik ühe kraavisõitnud rekka juures ja küsis,
kas meil on köit. Eerol on kaasa võetud igaks juhuks 40 m nailonköis -
ralli ajal sai seda Mauretaania liivadel päris usinasti kasutatud.
Ütlesime, et on ja nii see algas... Järgnevad kolm tundi aitas Eero
enamuse ajast köit siduda ja lahti siduda, vastavalt sellele kuidas
rekka teelt eemaldamise protsess edenes. Masin oli teelt poolenisti
välja pannud, kääris, kuid imekombel ratastel. Teise rekkaga oli püütud
seda juba kuus tundi sirgeks vedada, kuid ei olnud pädevat trossi (ei
kujuta ette mismoodi nad tõngusid ja miks selle aja jooksul ühtki trossi
ei suudetud hankida). Nüüdki tõmmati esimese hooga köis kohe tervituseks
pooleks. Asi ilmselt olekski hunnikusse jooksnud, kui poleks tulnud üht
vana must härrat, kes tundus veokate ja sellist laadi õnnetuste hingeelu
jagavat. Probleem oli selles, et pidurid olid peal ja esialgu kääris
käru ka mingi osaga auto kütusepaagi taga kinni. Natuke lisajama ja auto
all roomamist... Ühesõnaga – jupi madistamise peale õnnestus auto lõpuks
ratastel tee kõrvale tõmmata, küll ilma piduriteta, roolivõimust õli
väljas ja aktsiooni käigus pihtasaanud stangega, kuid muidu üsna ok.
Meie köis tuli kahjuks kolmeks jupiks lõigata, et seda kätte saada
(ehkki Eero seob sama osavalt nagu pootsman – tore oli vaadata, kuidas
kohalikud sidumiskunsti vaadates vaid ohhetasid). Kõik olid rõõmsad –
tõmbava rekka juhid, meie, mendid ja vana neegrionu, vaid autojuht oli
üsna šokis. Loodetavasti ei tule tal sellest apsakast väga suurt jama.
Miks õnnetus oli juhtunud, ei tea, kuid kokkuvõttes õnnelik see oli.
Köie peale öeldi südamlik aitähh...
Meie tänane telkimiskoht on huvitav. Keerasime teelt maha piki
rattajälgi ja leidsime varjulise koha mingite varemete taga. Sildid
teede ääres:
Danger! Mines!
- on reaalsed ja seepärast otsustasime, et hea
tervise huvides oma isiklike vajaduste rahuldamiseks ei lähe täna õhtul
autost ja olemasolevatest jälgedest väga kaugele.
Eero ja Ivo läksid täna vist rekordiliselt vara
magama. Ma ei julge veel põhku pugeda – muidu ärkan jälle kell kaks
öösel ja ei suuda rohkem uinuda.
Eilne sissekanne jäi vahele, sest peaasjalikult kulgeme mööda
Lääne-Sahara kõrbeid pidi samal maanteel, mis tulles. Ja ega suurt
midagi hirmus huvitavat ei ole viimase kahe päeva kohta kirjutada.
Peamiselt oleme tegelenud ca 1200 km Lääne-Sahara läbimisega. Liivakõrb
vaheldub kivikõrbega ja poolkõrbega ja nii pidevalt erinevates
kombinatsioonides. Ainult iga päevaga on külmemaks läinud. Nii tänane
kui eilne laagrikoht on olnud kõrbes. Eile laagerdasime väikesel
kiviplatool ookeani kaldal väikese kivise seljandiku varjus, täna oleme
laudsiledas kivikõrbes – ümberringi vaateväli vähemalt 4 kilomeetrit,
kuid võib vabalt olla rohkem. Taamal, lõuna pool piiravad vaid horisonti
madalad ürgsest rannaastangust tekkinud omapärase kujuga mäekesed, mis
meenutavad miniatuuris „Marlborocountry“ mägesid. Maapind meenutab Marsi
fotosid. Nii eile, kui täna on olnud vapustav loojang. Eriti täna õhtul,
kui õhk oli suhteliselt klaar ja loojuv päike värvis kivid ning üksikud
pilveräbalad punaseks. Horisont oli sini-sinine ning mäekesed selle ees
lillakasmustad, vaid ülaservad kuldse triibuga seal, kuhu päike oma
viimaseid kiiri heitis. Viimastel päevadel olemegi nautinud päikese
värvimängu erinevates kõrbemaastikes: roosad hommikud, helekollased,
peaaegu valged pärastlõunad ning kullakasoranžid-punased õhtud.
Oleme võtnud sõitu rahulikult. Eile tšillisime Dakhlas: käisime ujumas
ja jäime tõusu kätte. Riiete päästmisega kaotasin Eero prillid ookeani
ja üsna ime läbi (joostes kiiresti tõusvas meres aimatavaid jalajälgi
pidu tagasi) leidsin õnneks jälle üles. Otsisime kohalikke
termaalallikaid, millest nt roadbookis oli juttu, kuid õigeid kohti
kahjuks kätte ei leidnud – kohalikud oskasid juhatada vaid ühe 2 m
kõrguse betoonaugu juurde, kuhu jämedast torust solises kuuma vett.
Tjah. Auku saamine oleks olnud lihtne, aga väljasaamine... Teiseks ulpis
augus veepinnal kahtlane roheline kõnts, mis kuidagi ei kutsunud sinna
sisse ronima.
Dakhla ja teised Lääne-Sahara linnad on ehitatud viimaste aastate
jooksul täiesti uueks – Maroko pingutab metsikult, et võita kohalike
südameid, et need kunagi tuleval referendumil Maroko ülemvõimu poolt
hääletaksid. Kaugemas perspektiivis muidugi haistetakse turismi –
siinsed sadade kilomeetrite pikkused kuldsed rannad on superilusad!
Prantsuse ja Itaalia autokämpareid on juba üsna palju kolamas noil
Lääne-Sahara randadel, sõjaseisukorrast hoolimata. Muidugi on ka
probleem nende randadega, nagu näitas Dakhla ümbrus ja täna mitme
väiksema asula ümbrus – kogu plastikusodi jms praht on loobitud randa
ning tegelikult kilomeetreid asulate ümbruses liiv saastatud rämpsuga.
Kuna sõita on olnud palju, siis oleme rõhku pannud kohalikele
söögikohtadele. Eile hommikul nautisime oivalist omletti roheliste
oliividega keset vinget liiva keerutavat tuult ühe mittemidagiütleva
putka ees – kolm omletti ja tee – kokku taas vaid ca 40 krooni. Dakhlas
maitsesime tänaval röstitud liha, mis meie silmade all suure singi
küljest lõigati. Täna leidsime üles sama koha, kust kolm nädalat tagasi
minnes olime saanud suurepärast praetud kala. Tänane elamus oli veelgi
ägedam: service oli endiselt tase omaette, ent kui taat meid ära tundis,
siis lajatati ports eriti kobedate kaladega. Ent söögid söökideks.
Maroko on apelsinide maa. Pea igalt poolt saab värskelt pressitud
ülihead apelsinimahla suhteliselt odavalt (10-20 kr klaasitäis) – jook,
mis täielikult asendab vajaduse hommikul kohvi juua. Teiseks oleme
saanud pihta ühele olulisele saladusele Maroko tee tegemise juures. Nüüd
mõistame, miks kohalikud meid vaatasid imelikult, kui tee juurde toodud
suuri suhkrutükke üritasime igal võimalikul viisil lusikaga purustada,
et neid klaasi segada. Tegelikult pannakse suured tükid kannu ning teed
kannust klaasi valades ja klaasist kannu tagasi valades lahustatakse
tükk aegamisi. Selle nipi õpetas meile eile Dakhlas noor liharöstija.
Ettenähtud vahtu oskame juba tee peale valades tekitada, kuid nippi,
kuidas kohalikud valavad kannust teed kõrge kaarega nii umbes meetri
kõrguselt ca 3 cm laiuse avaga väikesesse klaasi ilma pritsimata ja
lauale valamata, pole veel täielikult omandanud.
Võib-olla lõpetan vatramise hoopis tänaõhtuse viimase juhtumisega. Kui
olime auto paika saanud ja Eero platvormile telki üles seadis, tuli meie
juurde umbkeelne ühe käega karjus, kelle hoitud kitsekari vaikselt põhja
poole suundus (kui laagrikohta jõudsime polnud silmapiirini
hingelistki). Ta üritas meiega rääkida, kuid kui räägivad kaks
umbkeelset, siis väga asjalikku infovahetust ei toimunud. Mingil hetkel
küsis ta, kas meil midagi süüa on – loomulikult žestidega. Meil oli
kohalikku leiba eileõhtuseks Hispaaniast ostetud chorizo vorsti
hädasöömise orgiaks, mida mitu pätsi üle jäi. Ivo tõi kaks pätsi leiba
ja ühe suure apelsini, villisime ka liitrise pudelitäie vett. Taat – no
ta võis olla 60 ringis, oli hästi lihtsalt ja siiralt tänulik. Ja meile
jäi sama siiras andmise rõõm. Kõrb, üks teekäija kohtab teist... See oli
esimest korda siin reisil, kui teiselt küsimine tundus olevat loomulik.
Keset kõrbe oma karjaga – eks tal kindlasti on ka kusagil oma
varjualune, kus on omad varud, kuid öö on tulekul, meil on ja temal
pole. Ja ta küsis konkreetselt süüa, et kas meil on – mulle vähemalt ei
tundunud see sellise agressiivse kerjamisena, millega olime Senegalis ja
Malis kokku puutunud. Kõik need neegrilapsed seal Rosso piiripunktis ja
Bamako tee ääres või kus iganes, kes oma cadeaud nõudsid... Eks
loomulikult tunnevad nad puudust ja igaühel on ilmselt oma lugu rääkida,
millest võiks filmi teha, ent sellest kumab selgelt läbi – peab saama!
Ma ei oska seda seletada, kuid see on ebameeldiv tunne. Samal ajal on
mul neist kahju... Lapsed, kellele mõnel korral siiski midagi andsime,
pistsid karjudes jooksu (mõni tänas üle õla, mõni mitte) järgmise auto
suunas, et jälle midagi saada. No ja omaette tüübid on politseinikud ja
muud asjamehed, kes silmagi pilgutamata küsivad cadeaud... Ühekäeline
karjus pani lahkudes käe südamele... See tegi täna õhtul kuidagi meele
helgeks...
Tänane hotell on üsna minimaalne, tualett ja pesuruum asuvad kusagil
koridoris kuid see-eest hind per face on vaid ca 70 krooni. Kuid mis
peamine - isegi vedruvoodi on meeldivaks vahelduseks katusetelgile.
Asume peaaegu Agadiri kesklinnas, mitte et sellest midagi mõistlikku
sõltuks – Agadiris oli 1960-te lõpul suur maavärin, hukkus üle 18000
inimese ning sai hukka pea kogu linn. Uus linn ehitati endise kõrvale,
seetõttu on linna keskus kohutavalt igav - uus ja kole. Praegune Agadir
on tuttuus ja spetsiaalselt arenenud - aretatud turistide jaoks. Ühe
restorani ees hakkas mingi kelner meiega puhast soome keelt purssima ja
oli väga üllatunud, et me ei olegi soomlased – Agadir olla juba pikemat
aega Aurinkomatkat’e sihtkohaks... Tjah. Kui siin ei taha rannamõnusid
nautida või šopata, siis ilmselt ammendab linn end ülikiiresti: meie
jaoks täna õhtul ammendas linn end 15 minutiga – täpselt niipalju kulus
aega, et jalutada Uniprixini. See on fikseeritud hindadega pood
kesklinnas, kus müüakse ka alkot. Viimast Marokos tavapäraselt ei ole
väga lihtne osta. Lõunaeuroopalikud tänavad, klaasvitriinid, sillutatud
tänavad, palmid... Ettekandjad – eranditult mehed – teevad laisalt
reklaami, et meid sööma meelitada. On soe õhtu ja meil on piisavalt
veini, õlut ja juustu, et veeta meeldiv õhtu ja end pikast-pikast
Lääne-Saharast välja puhata.
Legdzira – müstiline koht, kus veetsime täna mitu ilusat pärastlõunast
tundi, on ilmselt üks selle reisi omanäolisemaid ja kaunimaid
looduselamusi. Kui Johann Edgar Kuusik oma Ehituskunstis räägib kusagil
sissejuhatuses arhitektuurist selle looduslikes fenomenides, siis
Legdzira on ilmselt üks neid paiku, mis esindab jumaliku arhitektuuri
mitmekülgsust ja täiuslikust. Hiigelsuured triumfikaared, tekkinud
ookeanilainete ja kalju aastatuhandete pikkuses jõukatsumises,
moodustavad hoburauakujulise väljaku, mida mandri poolt piirab pea
püstloodne kaljusein. Liivaplaažile kaljukaarte vahel on puistatud
hiigelsuuri kivilahmakaid, mis paiknevad ideaalselt arvestades
ruumikujunduse põhiprintsiipe. Neilt ülespurskuvad lainepahvakud
moodustavad justkui omanäolised hiigelpurskkaevud. Nagu Rooma Navallone
väljak, kuid võrreldamatult pidulikum, jõulisem, ürgsem, kaunim...
Legdzira moodustavad ridamisi tegelikult mitu mitmetuhande meetri
pikkusel rannaribal asuvat ookeani sopistuvat kaljut, mille alla on vesi
õõnestanud hiiglaslikud avaused – nagu romaani kaared.
Lõunapoolse ja keskmise kaare vahel asuv rannariba on täiesti inimtühi –
juba siia saamine on pähkel – tuleb ronida kas peaaegu püstloodset
kaljut või hulpida paarkümmend meetrit rinnuni vees murdlainete vahel
(meie kasutasime mõlemaid viise). Heidame riided viimse hilbuni seljast
ja sukeldume ookeani...
Mõni tund hiljem, vaikselt Agadiri poole sõitu alustades, selgub, et
mitte kaugele esimesest kaarest kerkib mingi suur hoone – arvatavasti
hotell. Aasta pärast on see kaunis koht kardetavasti nässu keeratud või
vähemalt on röövitud osa selle metsikust võlust...
Startisime Marrakeshist pärastlõunal ja viimased tunnid oleme veetnud
igati eeskujulikul „saksa autobaanil“. Mööda vilksatavad rohelised
põllud ning heinamaad, üha tihenevad puudesalud, valged talud, kollased
ja oranžid õied. Kui unustada ära, kus oled, siis tundub, nagu oleks
keset maikuud kusagil Järvamaal, kuigi jah, hüva, siinne männik on ikka
palju kiduram – 5b boniteet :) ... Ilmselt on reisiväsimus oma tööd
tegemas, sest kiirtee valimisega tavatee asemel – kuigi see on raha eest
- ja isegi Rabatist möödumisega olid kõik üksmeelselt nõus. Praegune
sihtkoht on Riffi mäestik ja Chefchaouen.
Agadiri hommik algas hotelli ukse tagant kostva maailmarändurite
valjuhäälse nõupidamisega – üks poolakas ja üks hispaanlane, kes mõlemad
on juba mitu kuud Marokos ringi rännanud ja Agadiris vist kokku saanud.
Poolaka pruut olla kaks kuud vastu pidanud ja nüüd koju sõitnud. Päris
hea tulemus... Ivo vahetas nendega eelmisel õhtul kogemusi ja muljeid.
Poolakat huvitas eriti Mali...
Meie eesmärke oli selleks päevaks kaks (vau, praegu sõidame läbi
piiniametsa!): Essaouira ja Marrakesh. Õigemini mõlema puhul huvitas
eelkõige vanalinn.
Essaouira olevat Aafrika tuulte linn – siin, kuigi randa katavad kuldsed
liivad, polevat rannamõnude nautimine võimalik tuule pärast. Kohapeal
selgub, et tuuline on, tõsi, kuid mitte ebameeldivalt. Väljaspool
vanalinna on muu linn taas ümber ehitatud tüüpiliseks kuurordiks, kus on
hea lihtsalt päikesesse vaadata ja aega kohvikus tšillides surnuks lüüa.
Medina ent on õnneks siiski pisut teistsugune oma kirevate kitsaste
tänavatega kindlusemüüride vahel. 1750-tel kohaliku sultani käsul
kavandatud sadama ja kindlustuste autoriks on prantsuse insener Théodore
Cornut. Kui töö valmis, siis olla sultan selle kohta öelnud, et hästi
tehtud – seda tähendavast araabiakeelsest väljendist (es-saouira)
tuleneb ka linna nimi.
Parkisime auto ja suundusime vanalinna võttes esimeseks sihtkohaks
sadama.
Korintose order + koraanikirjad + võmmid ja kõikvõimalikud tegelased kes
püüavad kala, või müüvad toorest kala või askeldavad sadamas seisvate
paatide ja võrkude juures. Kajakad teavad, et siin-seal mõni
õrnahingeline pisut maiust sillutisele viskab ja nii keerleb see
kajakatehord sadama kohal täites õhu paraja lärmiga. Igasuguseid
mereande on müügil siin: meriangerjaid, ahvenaid, paganteabmisveelkalu,
kalmaare, seepiaid jne. Kalapaate värvitakse, keegi lapib köisi, keegi
puhastab võrke, keegi teeb midagi muud. Madrused, kajakad, muidu
lõngused, politseinikud ja üksikud turistid...
Siirdume mortiiridega ehitud väravat läbides linna. Et lõuna on vahele
jäänud, siis tõstab nälg mässu ning peagi leiame end kohast linnamüüri
taga, kus pakutakse värsketest mereandidest roogi kaalu järgi. Esimese
pakkuja suudame hinnale tuginedes pikalt saata, kuid kolmas või neljas,
kes pakub u 150 krooni eest kolmele kolmekäigulist mereandide elamust,
võtab meid rajalt maha. Kalu hakatakse puhastama ja grillima sealsamas
sütel. Road serveeritakse ridamisi nii, kuidas need tulelt tulevad.
Erilist peenutsemist ei ole, otse restilt taldrikule ning ette, juurde
sidrunilõik. Kala on üsna hea, ent kuidas süüa suurt krabi? Meist jääb
igatahes päris palju kallist krabikraami ilmselt söömata, sest puudub
oskus, kuidas krabi sõrgadest ja jalgadest maitsvat liha välja imeda...
Ent muidu nagu turismilõks idamaades ikka – sougid ja müüjad, best price
for you ja muu blää-blää-blää. Korduvalt pakutakse kanepit ja muud sodi,
millest end õhtul telgis pilve tõmmata... Leiame hõbedamüügi tänava ja
veedame tunnikese siin, lastes kohalikel rääkida hõbeehetest, sellest,
mida tähendavad erinevad sümbolid ehetel ja midagi ka kaasa ostes...
Ahjaa, enne Essauoirasse jõudmist külastasime üht argani farmi.
Arganipuud (Argan spinosa) on ühed Põhja-Maroko tüüpilisemad asukad ning
katavad hõredate puistutena terveid mäenõlvu Riffi mägedes. Argani
viljadest tehakse spetsiifilist kallist ja väärtuslikku õli, mida
kasutatakse kokkamises ning mitmesuguste kosmeetikatoodete (kreemid,
seebid, lõhnad) valmistamiseks. Vanasti saadi õli selliselt, et
arganipuu viljad (nagu suured oliivid) söödeti sisse kitsedele. Need
seedisid viljaliha ära ja lasksid koos sõnnikuga välja seemned.
Seemnekestad purustati ja seemnetuumadest pressiti õli. Kui kitsede töö
välja arvata, siis ühe liitri arganiõli tegemiseks kulus tööaega rohkem
kui 27 tundi. Praegu tehakse arganiõli nö naistekooperatiivides: viljad
korjatakse, kitsed on mängust tänapäeval väljas, kooritakse viljaliha ja
purustatakse seemnekestad. Seemnekestade purustamine käib kiviplaadil
teise kiviga - nagu sadu aastaid enne seda. Külastasime isegi üht
sellist töökoda ja ostsime kaasa toiduõli ja kodustele naisterahvastele
kreemi peale määrimiseks :)...
Õhtuhämaruses jõuame Marrakeshi. Imeväel leiame parkimiskoha medina
külje all (tänu ühele meeldivale invaliidist parkimiskorraldajale).
Peale mõningaid otsinguid leiame ka ööbimiskoha, kõikide senini kogetud
hotellidega võrreldes küll tõelise urka (aga selle eest ei maksa peaaegu
midagi) ja võime ööellu sukelduda...
Marrakeshi turg... Kell 22.30. Mida iganes soovid, su soov saab
täidetud, kui on piisavalt dirhameid. Meie soovid on tagasihoidlikud –
pisut lambaliha ja õlut. Õlut siiski me ei saa, kuigi dirhameid selleks
oleks, sest ei suuda üles leida õhtul väidetavalt kesklinna ainukest
hotelli, kust õlut müüakse. Samas leiame rohmaka söögikoha, kust saame
minu arvates parimad lambalihavardad koos imehea maroko teega. Süües
kohtame üht saksakeelset Keenias sündinud valget meest, kes ilmselgelt
on joobunud millestki enamast, kui piparmünditeest. Ta on nö läbirääkija
– tegeleb ärimeestega lääne ja ida vahel, põhja ja lõuna vahel. Ajame
juttu pea tunni ning lahkume parimate sõpradena. Lõpuks, peale
korralikku kõhutäit ning kergemana kerjustele jäetud dirhamitest poeme
põhku tagasihoidlikus slummihotellis, et hommikul sukelduda taas medina
melusse.
Hommikune Marrakeshi medina on asi omaette. Kui loivad kella 8 paiku
vanalinna, siis satud ajale, mil kõik oma ärisid üles panevad.
Pannkoogiküpsetajad on platsis ja teevad imemaitsvad pannkooke juustu
või meega, maotaltsutajad, mõõganeelajad ja igasugused muud tegelinskid
kogunevad peaväljakule. Värsket greibi- või apelsinimahla on võimalik
osta pea igalt nurgalt, kusjuures mahl pressitakse su silme all maailma
isuäratavamatest apelsinidest või greipidest... Haisvad
nahaparkimisvannid, õmblustöökojad, pagariärid, pudukaupmehed,
kanagrillijad ja kes iganes veel – kõik püüavad olla meeldivad ja müüa
oma teenust või kaupa. Osa on äri peal väljas, kuid kindlasti mitte kõik
ning isegi piinlik on kui turuplatsile juhatava tüübi siiruses julgeme
kahelda. Samas ei põlga keegi ära küsida 10 dirhamit (ca 15 eeku)
suvalise asja eest. Ole siis hiromant ja mõtle, millal sind tõmmatakse
ja millal mitte.
Marrakeshi hommik jääb meelde mitmel põhjusel, kuid esimene ja peamine
on lõhnad. Erinevad maitsetaimed, naha parkimine, praadiv sibul, kõrbev
oliiviõli, kui selles tänaval kohalikke pannkooke küpsetatakse, rentslis
jahtuv eeslisitt, tolm ja kaneel – kõik kokku uskumatu bukett. Mingil
hetkel hakkame auto suunas samme seadma ja põrkume ühe poe ees
tüüpilistele Maroko tüütustele – keegi tahab kogu aeg sulle midagi
juhatada ja loomulikult selle eest kasseerida 10 dirhami. Isegi kui ei
taha raha, siis on kohtades, kus vähegi käib valgeid, see pidev soov
suunda juhatada, midagi näidata, millelegi viidata äärmiselt tüütav.
Miks ma ei või kõndida kõrvaltänaval ja mitte peaväljaku suunas? Ikka
rabab keegi varrukast ja hüüab:
"Hey mister, this is wrong way!"
"Hey, Ali Baba, come to my shop!"
Nii ka nüüd. Pöörasime otsustavalt esimesele kõrvaltänavale ja sattusime
särasilmsele berberile. Tulge sisse! Ei siin ei ole nii nagu igal pool –
te ei pea midagi ostma! Tulge ma näitan teile oma poodi – see on
riiklik, see on tegelikult nagu muuseum... jne. Aga ta ütles seda omal
mõnusal muhedal ja meeldival moel, mitte niiviisi, kleepuvalt nagu
tavaliselt tüübid tänaval. Läksime sisse ja avastasime end avarast,
tõesti muuseumi meenutavast ruumist, kus klaasvitriinides oli välja
pandud igasugust käsitööd. Berber – nii nimetas ta end ise – viis meid
kõigepealt oma äri katusele, et saaksime segamatult medina panoraami
vaadata ja kõrvakrundil toimuvat nahaparkimist - ehk siis sedasama, mida
tänaval ennist üks keerub proovis raha eest kaela määrida. Kuna
suhteliselt suure erandina rääkis mees head inglise keelt, siis alla
minnes hakkas ta vitriinides olevaid asju tutvustama. Tundsime ühe ja
teise vastu huvi ning peagi leidsin end kauplemast temaga teeserviisi
üle. Järgmisel hetkel juba ostsingi selle ära. Täpselt sama uskumatu
lugu juhtus Eeroga, kes ostis kaameliluust kaunistustega vaskliua. Ma ei
uskunud, et ta selle ostab, kuid kümne minuti pärast pakiti "very old
and very rare" vaskliud ajalehepaberisse ja Eero selle uue omanikuna
lahkus hoonest õnnis naeratus näol... See berber oli suurepärane
müügimees. Ja naljakas on seejuures, et ta oskas kogu protsessi muuta
mõlemale poole nauditavaks – lihtsalt äge oli vaadata, kuidas üks
"araabia kooli tõeline kaupmees" oskab oma äri ajada, pakub vahepeal
teed, ei käi liigselt peale, kuid samas jälgib iga su pilku ja
liigutust, et ära arvata, mis võiks olla see võluasi, mida sulle maha
parseldada. Lahkusime rõõmsate ja rahulolevatena, ja ma arvan, see oli
mehe suurim saavutus (loomulikult oli temagi rahul - olime tallegi hulga
eurosid jätnud). Muuseas selgitas muhe müügimees ära ka fenomeni, miks
meid Ivoga pidevalt Ali Babadeks kutsuti - asi on habemes. Ivo oli long
Ali Baba - kõige pikem ja pikema habemega, mina olin Ali Baba, the small
one - natuke lühema habemega ja Eero baby Ali-Baba, kui lühima habemega
ja ilmselt kõige noorem. Viimasega ta pettis ära ka berberist müüja, kes
arvas, et Eero on veel tudeng ning andis kuulsusrikka liua hinnast 10
dirhamit alla - saavutus meiegipoolne.
Ärkasime hommikul suhkruroopõllu servas. Igal pool oli natuke liiga
palju vett, õhk oli harjumatult niiske ja jahe. Telgist pead välja
pistes üllatas õhtupimeduses märkamata jäänud lopsakas rohelus
ümberringi ja ... kerjus, kes auto taga seisis ja süüa nõudis. Õnneks
olid eelmisest õhtust jäänud üle pisut pähkleid ja juustu - et mehest
lahti saada andsime need talle.
Hommikused tunnid muutis meeldivaks ühes kolhoosiküla meenutavas
külaleses söödud omlett (taas:)) ja igal pool ümberringi lokkav rohelus.
Ausõna – kui mõnus on peale tuhandeid kilomeetreid liiva või kidurat
taimestikku läbida mägiseid maastikke, mis on rohe-rohelised nagu meil
juuni algul, kui kõik tärkab, kasvab ja õitseb!
Chefchaouen – meie reisi Aafrika osa eelviimane (teadlikult valitud)
sihtkoht - suutis tõeliselt üllatada. See on pisike linnake Riffi mägede
lääneosas, mis kuni 1920. aastani oli kristlastele suletud, kuni linna
vallutasid hispaanlased. Juudi ja araabia kogukonnad on mäenõlvadele
ehitanud kitsaste trepiliste labürinttänavatega mõnusa inimmõõtmes
linnakese. Selle alumine osa on kahjuks ehtne turistikas, kuid ülemine
pool, kuhu massturistid ei viitsi/või jaksa ronida, on tõeliselt kaunis:
helesiniseks ja valgeks võõbatud seinad, elektrirohelised uksed, punased
aknakaunistused, kitsaste tänavate kohal kokku põimunud
viinapuuväädid... Sinine värvus on nii eriline, et mõnda varjulisse
kohta vaadates tundub, nagu vaataksid jääkoopasse. Kõndisime kitsail
tänavail pikalt ning lõpetasime oma rännaku põgenedes Alcatrazi esiselt
väljakult – tüüpiline turistilõks – pisut kaugemale, et süüa taas üks
ääretult maitsev Maroko lõunasöök: maroko supp (juurvilja püreesupp),
tagina ja maroko tee...
Sinist linnakest jääb aga meenutama üks veidravõitu suveniir. Nimelt
olin lubanud oma pisivõsukesele tuua mingi järi. Malis ja Senegalis
vaatasin siin-seal ringi, kuid ei leidnud. Chefhaouenis leidsin aga
poekese, kus müüdi pisikesi taburette, mis olid valmistatud...
puukoorest. On see korgitamm või mingi muu puu - kes teab. Kuid
küsimusele, mida nad nendest teeäärsetest suurtest puukoorevirnadest
küll valmistavad oskan nüüd ehk naljaga pooleks midagi vastata :).
Teeäärset šoppamist harrastasime Eeroga aga veelgi - mina ostsin
värskelt külmpressitud oliiviõli mitu liitrit. Kaks daami, kes müütasid
tee ääres tünnist oliivisalatit (rohelised oliivid, sibul, sidrun ja kes
teab veel mis) marineeritud oliive ja oliiviõli, pakkusid kõike kaupa
lahkelt degusteerida. Uskumatu, kui hea maitses oliiviõli kohaliku
leivalatakaga. Muuseas, ka arganiõli puhtalt saiaga maitses päris hästi,
ent eriti mõnus maitses arganiõli miksituna meega...
Ja nüüd oleme siis oma viimases laagris Aafrikas. Päike on loojunud,
pakkudes taaskord uskumatu vaatemängu ümbritsevate järsuseinaliste
mägede taustal. Tänane ööbimiskoht on eriline – pisike tasane sopp
mäenõlval. Tegelikult on ülevalpool ideaalne laagripaik, kuid selle on
okupeerinud keegi telgiga jalgrattur. Ivo-Eero on taas juba põhku
pugenud, kuid täna siiski hiljem tavapärasest, sest oleme suuremal
hulgal degusteerinud Maroko veine ja õlut, peamiselt ettekäändel, et
homme EU tollis huvitavaks ei läheks.
Olen väsinud. Tegelikult on palju mõtteid, mida möödunud nädalate
elamustele mõeldes tahaks kirjutada, kuid uni tikub peale. Tahaks
kirjutada jõehobudest ja eeslitest, „võluritest“, Maroko teest ja
Senegali omletist, BB ralli korraldusest, alkokeelust islamiriikides,
savanni häältest, vintsimisest, kuivanud jõesängidest, kõrbe värvidest
ja paljust muust.... Tegelikult on olnud väga-väga lahedad nädalad siin
mustal mandril... Ega jõua ja viitsi kõike kirja panna nagu ei saa kõike
üles pildistada...
Homme ootab all lahesopis laiuv Ceuta, mille tuled tahavaatepeeglis
(istun oma õhtusel tavapärasel kohal - läpakaga esiistmel) kauguses
kusagil ähmaselt kumavad – oleme u. 800 m kõrgusel (prr... siin on üsna
jahe) ja mitte kaugel linnast...
Riskides järgnevat kirjutades olla ebaoriginaalne, kuid pean taas
ütlema, et ka tänane päev on olnud uskumatult ilus: päike paistab,
mandlipuud mäenõlvadel õitsevad, muutes sajad hektarid istandusi roosaks
õrnaks vahuks, mis erilise varjundi omandab just päikeseloojangu eel.
Õhk on veel soe, kuigi ärevad uudised Eestist tõotavat peatset
sukeldumist kolekülma talve. Sedasama on rääkinud ka Sierra Nevada
kõrgemate ahelike lumised mäetipud ning üksikud lumelaigud metsa all
mõnikümmend kilomeetrit enne Muricat.
Oleme taas Euroopas. Uskumatu, et tunnen järsku päriselt pingelangust.
Lääne-Saharas, kui olime ületanud Maroko piiri, tundus, et nüüd on
hullem läbi. Vähemalt suure tõenäosusega ei tohiks juhtuda enam väga
halbu asju, kui ise mõnd ülisuurt lollust ei tee. Kuid sõites autoga
välja lõpuks Algecirase sadamaalalt ja võtnud suuna Malaga poole, tundus
nagu oleksime jõudnud koju.
Tänase päeva üks lahedaid hetki oli kohtumine
Geidiga - mu naisevenna teisepoolega... Ceuta sadamas. Nimelt töötab ta
ühel Saaremaa Laevakompanii laeval ja see sõidab praegu Algecirase-Ceuta
vahet. Kahjuks meie pilet oli küll teisele laevale, kuid 10 minutiks
kohtuda oli ikkagi liigutav. Muidugi oli siin ka pragmaatiline põhjus -
võtta Algecirase sadamas ühest putkast kott mingite tema asjadega ja
Eestisse viia. Tegelikult täitsa absurdne: meie oma punasetolmustes
ürpides ja Geidi oma väljapeetud stjuardessi (või kuidas seda nüüd
laeval nimetataksegi) tumepuna-vages kostüümis, taustaks
hispaania-maroko stiilis pensukas. Viskasime nalja ja muuhulgas
kinkisime Geidile paar purki Salvesti suppi, mis meil kindlasti juba üle
olid. Kui üle Vahemere olime saanud osutus koti kättesaamine tegelikult
päris suureks katsumuseks, sest kutt, kes Hispaania poole peal meile
selle üle pidi andma lihtsalt unustas pisukeseks asja ära.
Ja nii oleme täna kulgenud vaikselt mandlipuudest õiteehtes mägede,
oliivisalude ja viljapuuaedade vahel kössitavate punasekatuseliste
maavillade vahel kindla suunaga kodu poole. Pidime täna veel telgis
ööbima, kuid õhtul poes käies oli õhk väljas päris jahe ja kiusatus
päris wc potiga hotellis magada oli liiga suur. Oh, eks oleksime
kindlasti selle öö ka telgis üle elanud, kuid vist on kopp selleks
korraks ette saamas telgielust ning lootusel korralikule dušširuumile on
kindlasti otsustamisel oma roll. Eks näe, mis homme saab, sest
arvatavasti laagerdame kusagil Lõuna-Prantsusmaal, mitte veel väga
kaugel Hispaaniast. Kas ma mõne sissekande sellel reisil siia lisan, ei
tea, sest nüüd sõidame juba taas „tuntud“ radadel. Plaanis on küll
Barcelona ja Andorra, kuid kuidas täpselt kujuneb, kas lähme või mitte -
eks see paista. Koduigatsus on päris suur.
Tegelikult jõudsime juba ööl vastu 17. veebruari, kuid senini olen
tegelenud peaasjalikult väljamagamisega. Issand kui hea on kodus olla!
Tagasitee sujus, võiks öelda, tõrgeteta. 13.02. me Barcelonasse ei
jõudnud, õigemini, otsustasime, et see on juba omaette reis ning tegime
peatuse mõnikümmend kilomeetrit enne Andorrat La Seu d' Urgellis, ühes
väikeses ja hästi meeldivas teeäärses hotellis. Veetsime ilmselt
perefirmana peetava majapidamise kõrtsus mõnusa videvikuaja, mille
tulemusel võin öelda, et kui enne oli aimdus, kuidas teha omletti
Andaluusia moodi, siis nüüd, peale ühe krõbeda häälega vanaproua
õpetust, oskan omletti teha ka Kataloonia moodi. Selleks on vaja paksu
maisileivaviilu, mis tuleb röstida ning hõõruda sisse tomati ja
maitseainetega. Leivaviilule tuleb peale panna killuke tavalist omletti
ja ongi valmis. Vanaproua kordas mitu korda, et see on õige, see on
Kataloonia moodi...
Andorras, tulles üle mägede, saime taas üle mitme nädala lumeelamuse.
Seal tundus see olevat päris lahe, sest lumes sai õlut jahutada...
Peatus Andorras venis paaritunniseks - ostsime Eeroga aktsiisivaba
napsu, chorizo vorsti ja muud head-paremat koju viimiseks. Ivol sai
poest üsna kiiresti kopp ette, kuid ta vaeseke ei arvanud, et meil on
plaanis veel paar šopingut Prantsusmaal. Kui Mulhouses Eeroga poe
tühjendamist veinist ja siidrist lõpetasime, istus Ivo meid oodates
resigneerunult pea käte vahel ostukärude juures ja äratas üldist
tähelepanu: võidunud riided, pikk habe ning tema ümber ca 25 l veini ja
paarkümmend pudelit siidrit (tegelikult enamus sellest ei kuulunud üldse
talle). Möödakäivad inimesed vaatasid teda üsna pikalt ja mõtlikult...
Peale Mulhouse'i keelas Ivo edasised supermarketite peatused kaheldes
arvatavasti meie terves mõistuses...
Seoses odavate napsudega (õigemini Andorrast ostetu tollireeglitest
tulenevate võimalike probleemide kartuses) elasime Saksamaa-Prantsusmaa
piiril üle üsna ebameeldiva vahejuhtumi. Nimelt peatas meid prantsuse
toll kümmekond kilomeetrit enne saksa piiri. Meid kõiki otsiti läbi
ükshaaval lausa pervoliku põhjalikkusega ning siis hakati autot tuhnima.
Umbes pool tunnikest vaatasime turvamehe sõbraliku, kuid karmi pilgu
all, kuidas salong vaikselt üksipulgi läbi vaadati, uuriti pabereid,
tsekke, pileteid jms. Siis ühel hetkel, vaadanud vaid korraks kongi, kus
oli meie Maroko oliiviõlivaru ja Andorrast ostetu hea-parema varu,
sooviti head reisi...
Läbisime Prantsusmaa ning osa Saksamaastki osaliselt paagitäie Andorra
odava kütusega ning Lääne-Saharast kanistritesse tangitud, meie mõistes
imeodava, kütusega. Viimase ööbimise sättisime kusagile Prantsusmaa
keskele, kohakese nimi oli St. Fleour (vms). Vahetasime enne külakest
alla talverehvid, kuid metsik vibra andis märku, et äkki peaks esimesed
siiski taha vahetama. Otsustasime St. Flouris seda teha peale seda, kui
oleme leidnud öömaja ja saanud süüa...
Öömaja leidmine kujunes lihtsaks - maandusime väikekodanlikus ja
puritaanlikus provintsihotellis, mille adminn, oma seitsmekümneaastane
väärikas proua, ilma liigseid küsimusi esitamata, paberid täitis. Suurem
probleem oli söögikohaga. Umbes kolmest linnakese restoranist oli üks
juba suletud, teine pilgeni täis ja kolmandas trimpasid kohalikud
pässid. Valisime siis viimase. Meie tahtsime süüa, nemad pakkusid
menu du jouri. Kaunis baaridaam seletas midagi prantsuse keeles ja
meie noogutasime innukalt - olime näljased nagu hundid, valmis kõike
sööma. Ent kui lauale toodi suure kausiga pruuni ebamäärast ollust, siis
ilmselt jõllitasime seda nii imeliku näoga, et baaridaam võttis kokku
oma inglise keele ja selgitas, et kausis on supp ja me võime süüa. Supp
maitses nagu... ee leivasupp kaalikaga. Teiseks roaks oli eine parim osa
- pasteet riisiga. Hakkas nagu looma. Kui serveeriti pearoog,
lintnuudlid piraka lihava vorstitaolise esemega, ruigasime esiti
vaikselt vaimustusest, ent kui olime rahunenud selgus jube tõsiasi.
Vorstitaoline ese oli mingit sorti rupskirull, mis kõigele lisaks lõhnas
nagu pesemata pärasool ja kardetavasti maitses samamoodi. Olime kõik
näost rohelised ja dilemma ees, kas jääda viisakaks ja riskides
okseatakiga või mitte süüa. Pigistasime siiski, kes kui palju suutis
neelata seda ollust sisse ning loputasime alla ohtra majaveiniga. Vein,
peab ütlema, oli õnneks veatu...
Aga lõpetakski siinkohal muljetamise selle prantsuse köögi tippteosega.
Hommikul startisime St. Flourist varavalges, nagu viimastel nädalatel
tavaks saanud. 24 tunni pärast olime kusagil keset Varssavit
liiklusummikus ning veel järgmise 15 tunni pärast keset lumehangesid
läbikülmunud öises Tartus. Ei taha mõeldagi neile juurviljadele vms, mis
meile Dakarist kaasa pandi, et Eestis tuttavale Senegalist toimetada.
Kui Valga Statoilist kohvi ostsime, näitas termomeeter -29 C.
* * *
Kui vaatan aknast välja räästakõrgustele lumehangede taha loojuvale
päikesele, siis kangastub üks loojang Lääne-Saharas. Tuul on mahe,
kauguses mühab ookean ning peatselt silmapiiri taha pugeva päikese
oranžikad kiired muudavad purpurjaks vasttärganud parkjuured...
