Leedu 2009
| Leedu 2010
| Tagasi
(reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
Leedu 13. - 17. juuli 2021
Jossif Vissarionovitš. Gruto parkas
|
Üles |
Leppisime sõber Markoga kokku, et kordame koroonahirmust hoolimata aasta-paari tagust Poola
ühisperetrippi. Samas tegi see totter epideemia plaanidesse omad
vältimatud korrektuurid. Nii
mõtlesime mõtte ringi valides sihtkohaks Poola asemel Leedu ja seal
konkreetsemalt Druskininkai. Miks just Druskininkaisse minna on pikk jutt, aga
põhjuste osas tasuks lugeda näiteks
Arlet Palmiste blogi,
kus tollest linnast antakse ette väga kena kirjeldus. Meie minekut mõjutas
sõbra eelmise aasta suurepärased mälestused Druskininkai
tervisevetest...
Kõik sujus kuni Kaunaseni. Oma sünnipäeva hommikul Kaunase raekoja ees
ent tundsin, et
hakkan haigeks jääma. Ja nii juhtus, et ajal, kui teised nautisid Druskininkai
saunu ja suusakuurorti, veetsin mina aega hotellis paratsetamooli ja
köhasiirupiga. Asja tragikoomiline pool peitub ka vähetähtsas asjaolus,
et Duskininkais pidime mõnes mõnusas kõrtsus hea söögi-joogi kõrvale oma pere ja parima sõbra pere seltsis tagasi vaatama
mu elatud 50-le aastale... See oli mu väike unistus ja palve... 45.
juubeli siider Etretati meremeeste kabeli trepil on senini mällu
sööbinud... Aga läks nagu läks. Jäin päris põduraks - katkestasime neljandal
päeval tripi ja keerasime autotuled tagasi kodu poole. Aga päris
nahka ka kõik õnneks ei läinud. Vähemalt niipalju oli sest sõidust kasu, et
nii vähe kui mina
Druskininkais ka nägin-kogesin, jäi mulje, et sinna võiks tagasi
minna.
Niisiis...
* * *
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Liisa
Nurme
Kavala
Antsu kõrts, Läti
|
Üles |
|
13.08.2021. Tartu -
Riia
Järgmine |
Proloog |
Üles
Pilt
|
Üles |
Riiga jõudsime õhtu eel. Hotell oli kinni pandud vanalinnas (Wellton,
see raudteejaama poolne). Plaan A nägi ette kolamise vanalinnas,
õhtusöögi XL Pelmenis ning kümbluse hotelli spaas. Kohe hotelli regades
sai selgeks, et tuleb välja töötada plaan B - selle neetud koviidi tõttu
lubati spaasse korraga vaid 6 inimest ja õhtuks olid juba kõik kohad hõivatud.
Ent lubati hommikul, kui aja kokku lepime. Ok. Tegime korrektuurid plaanides ning jätkasime loojanguses
vanalinnas.
Riia on äge! Selles linnas on midagi, mida Tallinnas ei ole, mingi
arusaamatu kodusus. Kuigi sildid on võõras keeles ja inimesed räägivad
võõrast keelt. Ja tõele au andes pole see vanalinn nii äge kui Tallinnas ning kui linna
sõita mitte Brivabast pidi, vaid Lubanase tänava või A2 kaudu, siis
leiab sealt kohalikku Lasnamäed ruutkilomeetrite viisi. Või mööda Krasta
tänavat lõunasse - sama õudne plekk-kaubamajade ja ladude rägastik nagu
meiegi eeskujulikes linnades... Ent siiski. Olen Riias käinud kordi ja
pole seni küll saanud. Üks asi on Daugava-vaated, kuid miski on seal
seda nähtamatut ja nostaligilist, millest laulab Trubetski. Isegi
portveini ja kohvita... Vanalinn ja jõetagused lõputud Supilinnad,
Lucavsala, Mežaparkas, Daugava delta... Ma ei tea, kas on siin süüdi 8.
klassis sõbra klassiekskursioonil kontvõõrana kogetud esimesed
mälestused Lätist ja Riiast (ülivõrdes)... sidrunikommid ja
ruubikukuubid. Või aastaid hilisemad käimised... hoolimatud, rõõmsad,
purjus ja muretud...Vennaskond ja "Riia mu
arm", Rigas Balzams Blackcurrant... Palju õnnelikke hetki eluloos...
Liivimaa pealinn...
Vanalinnas jõlkudes selgus peagi, et ega õhtusöömine polegi nii
lihtne. Suurima pettumuse valmistas silt XL Pelmeni seinal, mis teatas,
et kultuslik pelmeenisöökla Kalku tänaval on uksed sulgenud. Olime
sellele rajanud omad lootused ja ootused - pelmeenid, kartulisalat ja
võib-olla salamisi üks pits külma viina. Muid kõrtse
oli ju siin ja seal avatud, ent need olid kas täis või lastega
külastamiseks ebasobivad (näiteks arutelu endise Rock and Ribs kõrval
asuvasse stripibaari minekuks sumbus (nais)abikaasade autoriteetsete pilkude
saatel juba enne selle alustamist). Nii lõpetasime oma õhtu ooperimaja kõrval
pargis Laima kella lähedalt kaasa haaratud vokinuudlite ja (kellele
ealiselt lubatud) siidriga, kiites Georg Kuphaldti, et see Riia
vallikraavist ja muldkindlustustest nii kenad pargid vormis.
Bastejkalna Park
|
Üles |
Vermanes' aed
|
Üles |
Terbatase tänava lilleärid
|
Üles |
(Dirty) old town...
|
Üles |
"I met my love by the gas works wall
Dreamed a dream by the old canal
I kissed my girl by the factory wall
Dirty old town
...
Clouds are drifting across the moon
Cats are prowling on their beat
Spring's a girl from the streets at night
Dirty old town
...
I heard a siren from the docks
Saw a train set the night on fire
I smelled the spring on the smoky wind
Dirty old town
/.../
The Poques.Dirty old
town
Vaktsiinipropaganda! Latvian commercial.
|
Üles |
|
14.08.2021. Riia-Kaunas
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kaunase raekoja plats
|
Üles |
Hommikulgi, vähemalt meie toas, läks käiku plaan B. Asi oli selles, et
õhtul olin haaranud kaasa pagasnikust vale koti, mistap sel ajal, kui siis
teised hommikusöögile läksid, jalutasin mina läbi kauni hommikuse vihma
Arhitekti tänavale, et nõutud kott ära tuua. Mängu ilu ent ilmes tagasi hommikusöögile jõudes
- selgus, et olen kohale hiivanud ikkagi vale koti.
Et lapsed ikkagi saaksid spaasse minna, lippasin uuesti auto juurde.
Naastes said nemad lõpuks vanni ja mina sööma... Lõpp hea, kõik hea, aga
minust jäigi see spaa lõpuks külastamata.
Vihmane Riia
|
Üles |
Hommikune vann
|
Üles |
Nojah ja oligi aeg välja regada ning Leedu poole ajama panna. Enne
starti ent nõudsid lapsed, et võtaksime
Hooliganist
(mis neile eelmisel õhtul kuidagi hotelli lähedal silma oli jäänud)
mingid müstilised joogid paganama kissellimullidega (#bubble
tea). Hea küll. Võtsime. Tulemuseks - nagu tavaliselt - oli, et enne
oma koksidega poole peale
jõudmist selgus, et maitse on...eee... huvitav ning oleks tore, kui
joogid lõpetaksid nüüd lapsevanemad.
Jõle jook ja jõledad mullid!
Hooligans...
|
Üles |
Riiast startides panime paika sihtkohana Kaunase, ent kokkuleppeks jäi,
et kui tekib teel mingeid mõtteid, eks siis teeme marsruudis
korrektuure. Nii juhtuski, et esimeseks kõrvalepõikeks sai Ristimägi.
2009. a kirjutasin:
" Ristimäe
lugu on justkui tavaline ja imeline. ...Üks mees lubas püstitada
mäele 1800-te lõpul risti, kui tema lootusetult haige laps terveneb.
Ime sündis ja mees pidas oma lubadust. Teise versiooni kohaselt
hakkasid inimesed mäele tooma riste peale 1831 ja 1861 aasta
ülestõusudes Vene ülemvõimu vastu tapetud inimeste mälestuseks...
Kumb lugu on tõesem polegi oluline. Igatahes - mägi hakkas koguma
kuulsust. Paljud inimesed lähedalt ja kaugelt üle Leedumaa võtsid
ristitee jalge alla, et saada oma hädadele leevendust ning palve
kinnituseks hakkasid mäele püstitama riste. Kommunistid hävitasid
mäele toodud ristid mitu korda kuuekümnendatel ja kaheksakümnendatel
aastatel, kuid saavutasid vaid vastupidist - seda enam tuldi ja
riste toodi... 2000 a. ehitati ristimäe kõrvale Pühale Franciscusele
pühendatud pühakoda, mille altarimaali asemel avaneb vaade suurest
püstaknast Ristimäele. Kiriku interjööri ilmestavad vitraažid
frantsiskaanlastele oluliste stseenidega läbi ajaloo, sh. Toskaana
mäest La Vernast, kus Püha Franciscusele ilmusid stigmad.
Praegu on loetud mäel mitukümmend tuhat risti - räägitakse suuremast
arvust kui 50000... Aga - ega arv olegi siin oluline. Peamine on
tunne ning emotsioon, mida see koht evib ja annab. Erinevas suuruses
ristide hulk on hoomamatu - väikesed paiknevad tihedalt suuremate
all, neid on riputatud, betoneeritud, maasse torgatud, vaiadega
toestatud... Neid on puust, terasest, klaasist, plastmassist,
savist... Neil on fotosid, sõnu, nimesid, pühendusi Leedust,
Austriast, Poolast, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt,
Portugalist - ja nii edasi. Nad on toodud heas lootuses saada
vastuseid oma küsimustele, leevendust oma probleemidele või kellegi
mälestuseks... H e a s usus - eks see anna kogu mäele hea väe. Ja
see on seal - kasvõi kõigi nende ristitoonute eneste usu ja lootuse
pärast ning kindlasti hoolimata sellest , kas üksik turistuudistaja
seda aktsepteerib või sellele vastu vaielda tahab. Mõned tuttavad,
kes seal on käinud halva ilmaga on öelnud, et seekoht on ju
masendavam, kui surnuaed. ...Kas surnuaed on masendav? Aga kindlasti
ei ole Ristimägi surnuaed, sest meie õhtumaises kultuuriruumis ei
ole rist kindlasti ainult surmasümbol ja need ristid seal mäel ei
tähista enamuses surma, vaid on toodud sooviga edasi elada..."
Tegelikult polegi nagu midagi muud lisada, kui et täna räägitakse juba
80000-st ristist.
Ristimägi
|
Üles |
Lambad ja Frantsiscuse kabel
|
Üles |
Ristimäelt ära sõites surfas keegi netis ja leidis Ruta šokolaadivabriku
aadressi - kuhu siis ikka lastega veel minna, kui mitte šokolaadi uurima.
Kuna
Šiauliai jäi nagunii Druskinikai teele, siis olulist ringi see ei teinud
ja nii keerasimegi linna sisse.
Šiauliai
on suur tööstuslinn ja kui välja arvata see, et linnas olevat üks
esimesi Euroopa jalakäijate tänavaid (Rotterdami ja Erfurti järel avati
see juba
1975. a), siis palju muud sealt sellist, mida nägemata oleks kahju edasi
minna, väga ei leia. Süüdi on ses suuresti nii I kui II ilmasõda, milles
linn koledasti häda sai.
Kommivabriku leidsime kergesti. Selle asutas 1913. a Antanas Gricevičius, kes esialgu tootis
vaid
karamelle. Äri läks hästi ning laienes, elades üle iseseisvumise ja õitses
kuni II ilmasõjani. 1929.
a ehitati uus vabrik ja selle esindushoone, milles asub ka praegune Ruta
šokolaadimuuseum, kavandid telliti toonases Leedus üsna tuntud
arhitektilt, Karlis Reisonsilt (Reisons oli Läti juurtega ja Riias
õppinud, tema loomingut võib leida nii Riias, Šiauliais, Kaunases, Vilniuses,
kui ...Adelaides Austraalias, kuhu ta II ilmasõja keerises pagulasena
sattus). II ilmasõja järel võeti vabrik kommunistide poolt üle,
Gricevičiuse pere saadeti tervituseks Siberisse, kuid mehel endal ühes ühe
tütrega õnnestus Läände põgeneda. 1949. a põgenes
Gricevičiuse naine Juzefa, kellega koos aastate jooksul vabrik üles ehitati, Siberist Leetu,
kuid "vanad sõbrad" kodumaal kandsid organitele keelt ja naine kupatati
Siberisse tagasi. Vabrik ise, kuigi see lasti sõja ajal üsna peeneks, pandi
punalipu all tööle ja see siis vorpis järgnevad pool sajandit töörahvale
ja talupoegadele Moskva retseptide järgi defitsiitseid maiustusi
nagu Laima ja Kalevgi. Taas üks nõukogude riigi edulugu...
1993. a said
Gricevičiuse järeltulijad vabriku tagasi.
Jõudsime Ruta muuseumi kassasse pärastlõunal. Kassaluugi taga naeratav
daam selgitas särava näoga, et meil pole mõtet enam lastega muuseumisse
minna - nad sulgevad poole tunni pärast. Arutelu teemal, et "äkki
siiski" ei andnud tulemusi. "Aga - võite homme tagasi
tulla!". Et aga järgmiseks
päevaks olid plaanid tehtud
piirdusime siiski vaid poe inventeerimisega. Kommipoes on ikka
mõnus olla.
Ruta šokolaadivabrikus. Šiauliai
|
Üles |
Vihmasadu, mille eest Riiast olime ära põgenenud, Kaunasesse õhtuks veel
polnud jõudnud, kuigi taevast kattis üsna inimvaenulik pilvelaam.
Tänu sillaremondile osutus vanalinna sissesõitmine väheke seikluslikuks,
ent peale pisikest keerutamist töötavale sillale jõudmiseks olime peagi
kohal. Regamine hotelli (Radharanė) läks tõrgeteta - võti ootas all kõrtsus ja
ilma igasuguste koroonaformaalsusteta paluti oma kodinad teisele
korrusele viia.
Ma ei hakka siinkohal Kaunasest või Kaunase vanadest majadest
ümberjutustust tegema - vana Leedu pealinn vääriks täiesti omaette
trippi. Meie eesmärk tol õhtul polnud erilist turismiringkäiku
teha, vaid leida vanalinnast töötava köögiga kõrts, süüa-juua ja vaadata
siis, mis edasi saab. Hotellist raekoja platsi jalutamine kulutas
üllatuslikult vaid mõne
minuti. Loojangune väljak kihas rõõmsast melust - ülerahvastatud sööma- ja
joomakohtade järgi küll poleks võinud arvata, et maailmas levib
ohtlik viirus, mille eest peaks end teistest eemale hoidma ja suurätti pakkima. Täistuubitud
välikohvikute vahel oma kohta leida püüdes tekkis korraks päris nõutu
tunne -
mine või purksiputkat või selvehalli otsima. Ühes kohas lõpuks silmasime
siiski rahulolevat seltskonda lauast lahkuvat okupeerides vabanenud kohad
kiiresti... Toitlustuskohta kutsuti Cafe Souliks ning meid asus
teenindama ilus noor näitsik.
Paraku silmarõõmuga asi paariks tunniks piirduski. Isegi joogid toodi
lauda pea tunnise ootamise järel. Teine tund kulus toitu passides ja
veel pool tundi seda süües. Ei
saaks kurta, et toit või lauale toodud vein kuidagi halvad oleksid
olnud, kahju vaid, et selle peale säärane aeg kulus. Nõnda lahkusime
lauast juba ööjaheduses ning -pimeduses. Tiir vanalinna lõppes
eksimisega ühele aedadega piiratud ja kottpimedale ehitusjärgus
tänavale, kuhu väravamulgust sissesaamine osutus märksa lihtsamaks sealt
välja pääsemisele. Lõpuks nägime oma hotelli ust kiviviske kaugusel, ent
selle juurde saamiseks tuli marssida terve ring ümber kvartali. Ent lõpp
hea, kõik hea - kohale me jõudsime.
Kaunas. M. Daukšose tänav
|
Üles |
Kaunase raekoja plats il...
|
Üles |
Kaunase raekoda
- Valge Luik
|
Üles |
Cafe Soul
|
Üles |
Kaunase raekoda - vol 2
|
Üles |
Õhtused uitamised
|
Üles |
Ahjaa, kirjutasin küll, et Kaunases referaati ei tee, ent ühe asja
tahaks siiski mainida. Nimelt sattusime oma hämaratel eksirännakutel ühe
naljaka skulptuuri juurde - veidras poosis mees mantli ja kübaraga
seismas toolidel (skulptor Martynas Gaubas, kuju pandi püsti 2019. a).
Nagu selgus on pronksi valatu härra Abtaham Mapu - Kaunases sündinud
juudi sugu kirjanik. See tagasihoidlik mees pidas koolmeistri ametit ja
kirjutas 19. sajandi algul paar novelli heebrea keeles. Ta oli üks
esimesi, kes heebrea keeli kirjutas ja kujunes seetõttu üheks juudi
kirjanduse rajajaks ja ka üheks katalüsaatoriks iseseisva juudi riigi
rajamise algatamisel. Mapu kohta kirjutatakse nii
(yivoencyclopedia.org...
Mapu Avraham):
"Since Mapu’s literary works were the first of their kind and
written so powerfully, they became the prototype on which maskilim
of the following generation modeled their own fictional prose, even
when making a conscious effort to liberate their prose from his
influences. This was especially so because of his linguistic
breakthrough, which took full advantage of the possibilities offered
by biblical Hebrew. Israel’s ancient language, he demonstrated, need
no longer be the exclusive province of high poetry, as had been the
case during the previous generation of maskilic poets. It could be
equally suitable for writing modern fictional prose. This
development enabled Hebrew maskilic fiction to flourish throughout
the 1860s and the 1870s. It also accelerated Hebrew’s adaptation to
modern life, which in turn made it easier for the new immigrants to
early twentieth-century Palestine to substitute modern colloquial
Hebrew for Yiddish as their vernacular."
Abraham Mapu
|
Üles |
Vytautas Suure kirik
|
Üles |
Nemunas
|
Üles |
|
15.08.2021.
Kaunas- Druskininkai
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Druskininkai
|
Üles |
Ärkasin imeliku tundega. Hoolimata mugavast voodist ja pikalt magatud
ööst tundsin end loppis ja väsinuna. Esialgu panin imeliku tunde eelmise
päeva Bacchuse andide arvele, kui kratsiv kurk, tilkuma kippuv nina ja algavad külmavärinad
tundusid märku andvat muust. Et virgusime Helega teistest varem,
otsustasime kahekesi minna linna kohvi otsima. Oli ilus, ent karge
hommik... Hammaste lõginal tänavale astudes panin endiselt jonnakalt oma
imelikud tunded ilma arvele ja löntsisin vapralt oma kalli kaaslasega
raekoja platsi poole.
Kaunas: hommikused uitamised
|
Üles |
Hommikune raekoja plats tundus justkui väljasurnud, ainult Kaunase Peetri
katedraali ees müüsid mõned vanad naised ja lapsed viljakõrtest ja
põllulilledest kimbukesi. Platsi servalt leitud ainsas avatud kohvikus -
Cafe Crepe'is - pistis usinasti põske virnade kaupa praemuna mingisuguse
koondise dressidesse riietatud
sportlaste kamp. Et väljas tundus mulle olemiseks liiga külm, astusime sisse.
Olime ainsad kohvikusolijad, ent kuna töötajatel tundusid olevat sportlaste
teenindamisega käed viimsepäeva laupäevani tööd täis, siis teatati
esialgu resoluutselt,
et kui tahame hommikusööki, siis niipea seda ei saa. Meie ent himustasime vaid head kuuma kohvi
ja hõrgutavat šokolaadikooki, mille serveerimiseks praemunakuhjade vahel
õnneks siiski väike aken leiti... Kook oli lihtsalt... mmmmmm... kui
hea!
"Palju õnne, Sulev, täna saad sa siis 50!"
Sünnipäevakohvi Cafe Crepe's
|
Üles |
Tagasi hotelli poole lonkides tõmbasid taas tähelepanu lillemüüjad. Et
ka kiriku uks oli lahti, mõtlesime asja lähemalt kaeda. No muidugi - 15.
august on rukkimaarjapäev - Neitsi Maarja surmapäev ja tema taevasse
viimise püha, mida katoliiklikus ilmas tähistatakse põhjalikult. Leedu
versioonis kutsutakse seda päeva žoline - ehk siis tõlkes midagi
nagu ürdipäev või ka kapsapäev.
Sel päeval võtavad kõik kirikulised missale kaasa õnnistamiseks ürte,
köögivilju, viljapäid, õitsvaid
aialilli ja muud taimset-söödavat aiamaalt.
Kimpudesse
seotakse
rukki-, odra-, kaerapäid, hernevääte aga ka kapsalehti,
porgandeid..., võetakse isegi noori õunu ja ploome.
Kimpe müütanud naisterahvas selgitas, et kes seda ei tee, hoiab
aasta otsa kuradi saba ja õnn üleüldse, eriti aga igasugune
põllusaadustega seotud õnn, on halb.
Peale missat viiakse õnnistatud kimbud koju, nendes olnud viljad jagatakse kõikide
pereliikmete vahel ja osa söödetakse ka loomadele, kui neid peaks olema. Viljateradest
võidakse jahvatada jahu, mis segatakse leivasegu hulka või loomasööda
hulka.
Kuivatatud lillekimbud ent hoitakse tavaliselt pühakute piltide taga
järgmise rukkimaarjapäevani,
et õnn majast ei kaoks. Kui sel päeval kirikusse minna ei õnnestu, peaks minema
kindlasti õhtul külla mõnele sugulasele-tuttavale, kes kirikus käis, et õnnistusest ikkagi
osa saaks. Leedus usutavat, et kui peres on surnud lapsi, siis
rukkimaarjapäeval õnnistatud taimekimp hoiab edasised surmad ära.
Kirjutatud on ka, et naised, kellel on mõni laps surnud, ei tohi suvel,
enne 15. augustit, puuvilju (eriti õunu) süüa, sest muidu jääb tema
lapse hing taevases ilmas õuntest ilma; Maarja ütlevat vaid seepeale
lapsele, et su ema õgas juba õunad ära... Peale sellepäevast
jumalateeistust aga võib hambad õuntesse lüüa igaüks.
Sealsamas kõrval
müüs omi kimpe ka
üks armas viiene tüdrukutirts - meie jutukaaslase lapselaps. Ostsime temalt kimbud ja astusime
kirikusse, kus teenistus käis ja hakkas jõudma juba lõpusirgele. Et me mitte summagi loomulikult
leedukeelsest ja katoliiklikust liturgiast läbi ei ampsanud, siis
vaatasime pisut ringi ja tulime vaikselt tulema. Ju jäi õnnistus
keelebarjäärist hoolimata ka meie kimpudele külge. Praegu vaatan ühte
neist kimpudest üle oma läpaka köögilaual...
Arvatakse, et Leedu versioonis Neitsi Maarja
taevasseminemise tähistamine põhineb ristiusu eelsetel traditsioonidel,
kus põllusaaduste ja ka loomade ohverdamisega tehti kõrgematega sehvti,
et saagiga kõik ilusti jooksva aasta sügisel korda läheks. Hilisem kristlus lihtsalt on vanad
kombed absorbeerinud ja neile omad tähendused andnud. Leedus kaetavat
rukkimaarjapäeval mõnel pool värskest põllusaagigist roogadega laud ka
surnud esivanematele - laud pannakse valmis juba hommikul, osa
serveeringust on adresseeritud kadunukestele. Sellega käib kaasas veel
hulk kombeid, kuid üheks neist on söömaajast üle jäänud toidu jagamine kerjustele
või haigetele... Selline on siis rukkimaarjapäev Leedus.
Ka Eestis olla olnud vanarahval rukkimaarjapäeval pidu, mil söödi paremat toitu
ja joodi punast viina. Selleks päevaks pidi rukkilõikus lõpetatud olema, et vili talvel
ei kopitaks, samuti pidi olema lakka toodud hein. Ühesõnaga pidutseti,
sest tähistati suviste peamiste tööde lõpetamist. Muuseas nähti ette
Eestiski surnutele rukkimaarjapäeval pidusöömalauas oma osa...
Lõpetuseks ent sellel teemal -
rukkimaarjapäeva kohta on Eestiski teada oma pühakulugu (e-kirik.eelk.ee/...
rukkimaarjapaev):
"Nimelt on Vasknarva prohvet Eelija
õigeusu kiriku kroonikas kirja pandud väga vana pärimus. Selle
kohaselt nägi üks eestlasest karjane Kuremäel suursugust
naisterahvast, kes oli ümbritsetud kiirgavast valgusest.
Kui karjus mäele lähenes, nägemus kadus, kuid ilmus taas tagasi, kui
karjus oma karja juurde läks. See kordus mitmel päeval ja paljud
inimesed tulid seda vaatama. Kui talupojad mäe otsa ronisid, leidsid
nad sealt, kus imeline nägemus oli seisnud, ühe vana männi alt
Jumalaema Uinumist kujutava ikooni. Talumehed kinkisid ikooni Jaama
küla õigeusklikele talupoegadele sõnadega: «Võtke see endale, me ei
palveta pühakujude ees, teie aga palvetate.» Õigeusklikud võtsid
ilmutatud ikooni tänu ja hardusega vastu ja on seda läbi sõdade ja
näljahädade säilitanud tänaseni Kuremäe kloostris."
Kauno Šv. apaštalų Petro ir Povilo arkikatedra
bazilika
|
Üles |
Hotelli
jõudes oli selge, et mul ei ole pohmakas, vaid hoopis midagi
ebameeldivamat krae vahel. Et
kurgus usinasti kratsis, siis oli kõigi esimeseks diagnoosiks
loomulikult koviit.
Sellest hoolimata sain hommikusöögilauas (ohtrate murelike pilkude saatel) kuhjaga sooje
õnnitlusi. Edasi jätkus pidulik aktus hommikusöögiga. Buffee oli küll üllatav -
100% vegan, ent kui välja arvata erinevad ersatskala- ja ersatslihapalad,
mis maitsesid nagu imelik kapsas või ZIL-i esiklaasitihend (tean - olen
lapsena närinud), oli muu toiduvalik väga maitsev.
Päevaplaan nägi ette õhtuks Druskininkaisse jõudmise. Et muus osas oli
vabakava, alustasime seda siis esialgu Kaunase vanalinnas eelmisel õhtul
söögiootamisega pooleli jäänud linnatuuriga, et hiljem üle vaadata
Pažaislise klooster ja - kui jõuab - Leedu Rocca al Mare - ehk siis
Rumiškeši vabaõhumuuseum. Plaan oli hea, ilm oli hea, ent minu jaoks
kõlas enesetundele mõeldes kõik see kurjakuulutava katsumusena. Juba
jalutuskäik Kaunase kindluses oli ilgelt jõudu ja tahtmist rööviv, köha
süvenes ning tühja koha pealt lõdisemine vaheldumisi meeletu
higistamisega andis märku haigusest. Sestap ei suuda
ma neid ridu kirjutades sellest jalutamisest isegi midagi väga mäluergastavat leida...
Kui ehk vaid hiiglaslikud imposantsed graffitid
majaseintel; see on Kaunase traditsioon mille poolest linn on suhteliselt kuulus
olnud isegi nõukaajal (pildid olid siis muidugi teised...).
Vapiloom Vytis
|
Üles |
Kaunase
graffiti
|
Üles |
Püha Jüri
kirik (Kauno Šv. Jurgio Kankinio (pranciškonų) bažnyčia)
|
Üles |
#Kaunas.
Kaunase kindlus
|
Üles |
Kaunase
kesklinnast lahkudes oli selge, et jätkamiseks pean tegema igal juhul koroona
kiirtesti - tundsin end üsna halvasti ning süvenev köha ei jätnud ruumi
illusioonideks. Tegelikult olin ma ise täiesti kindel, et nüüd on koviit
käes ja asi hull. Seepärast enne kloostrisse minekut tegime äärelinnas supermarketi
peatuse päris kolaka poekompleksi juures, et muretseda mulle test ja
teistele mida just neil parajasti vaja oli; Laura sai näiteks ilusa
ranitsa tulevaks kooliaastaks. Jäin autosse, teised
sukeldusid kaubandusse koolitarbeid soetama ja muuseas ka mulle
koroonatesti tooma. Ostsin ühest putkast kohvi ning jäin sellest
hoolimata autosse tukkuma...
Õnnis uni ent ei kestnud kaua - varsti oli
kõikseemees taas kohal. Et parklas saalis palju inimesi, ei hakanud neid
avaliku testimisega ärritama. Tõehetk saabus seega kloostri parklas, kui kallis kaasa
testri vatitiku mulle otsustavalt ninna surus. Kiunusin kibedusest - olin
varem testimas käinud, kuid ei mäletanud, et see nii rõvedalt valus olnuks. Jäme
vatipulk näis kruttivat mu ajusid ning puudus vähe, et oleksin pea
öökima hakanud...
Testi
tulemus oli negatiivne.
Kui siis
juhuslikult pakendit täpsemalt vaatasime selgus, et see on suu-, mitte
ninatest; see jäme pulk ei pidanudki ninna mahtuma (aga pandi mahtuma -
vaene mina!). Kiire konsultatsioon
asjatundjatega kinnitas, et tulemuses vast vahet pole, kas selle pulgaga
kaevata suus või tatises ninas, lihtsalt seda nina kaudu tehes oli
nagu veider või kuidas... Niisiis hea uudis oli see, et põdesin arvatavasti mingit muud ilget taudi,
halb uudis oli, et see tõbi tundus süvenevat. Sellest hoolimata
otsustasime esialgu oma trippi jätkata. Ise lootsin, et ehk on Olümpose
elanikel halastust tervis õhtuks korda teha, kuid etteruttavalt pean
ütlema, et lootuseks see jäi.
Test,
test, test...
|
Üles |
Pažaislise klooster on ilmselt üks neid kohti, mida Leedus peab nägema.
Lithuania.travel kirjutab:
"Surprising as it may sound, Pažaislis Monastery is quite possibly
the most romantic place in Lithuania. A genuine baroque diamond from
the 17th century, the monastery was built by the affluent,
influential and religious Pacas family. Although the monastery has
been devastated multiple times during various wars, artwork by
Italian artists Giovanni Battista Frediani, the brothers Pietro and
Carlo Puttini, Joano Meri, and Giuseppe Rossi, and the Florentine
painter Michelangelo Palloni, all withstood the test of time. The
sound of music beneath the arches of the church reveals its beauty
as many concerts and music festivals take place here. The silence of
the monastery is managed by the order of the Sisters of St. Casimir.
In the southern part of the monastery you will find the Sacral
Heritage Museum of the Pažaislis Monastery. ...."
Kloostrit hakati ehitama 1662. a aastal Leedu suurvürstiriigi kantsleri,
Krzysztof Zygmunt Paci, eestvõttel kamaduuli munkadele. Kamaduulide ordut on ümbritsenud kerge müstikaloor.
Ordule pani aluse Püha Romuald (950-1025), algselt benediktiini munk,
kes pidas siiski toonaseid mungaordusid liiga ilmalikeks ning rajas 11.
sajandi esimestel aastatel Camadolis Arezzo lähedal oma tuunitud
reeglite järgi esimese kamaduuli kloostri. Kamaduulid
elasid kloostri müüride vahel erakluses ja teiste ordudega võrreldes
äärmises askeesis. Ühe Leedu kirikuid tutvustava artikli kohaselt
olevat Pažaislises kohalike elanike väitel kõnetanud kamalduulid möödaminnes
üksteist vaid lühifraasiga „memento mori“ („mõtle surmale“) ja
maganud oma kongidesse pandud kirstudes, tellised pea all (...postimees.ee...)...
Kloostri kavandas Giambattista Frediani, itaallasest arhitekt, kes peale
Pažaislise kloostri on üht-teist korda saatnud ka mõnede Vilniuse
kirikute juures. Kloostrit täna peetakse üheks ilusamaks barokseks ehitiseks Leedus ja
isegi Ida-Eurooopas ja see jäi üheks vürstiriigi tähtsamaks
arhitektuurseks ettevõtmiseks enne tsaaririigi koosseisu arvamist.
Pažaislise kloostri ajalugu on olnud kirev: esimesed paarsada aastat
küll katoliku ja õigeusu klooster, aga siis edaspidi
sõjaväehaigla, vanadekodu, arhiiv ja muuseumi ladu, psühhoneuroloogia
haigla, turismibaas. Kloostri rüüstas Napoleoni armee ja rüüstati uuesti
I ilmasõja aegu... Siis ikka põhjalikult, isegi katuseplekk kisti üles. 1920. a anti klooster Chicagos 1907. a asutatud Püha
Kazimierzi Õdede Kongregatsiooni nunnaorganisatsioonile (Kazimir -
noorelt surnud Leedu vürstiriigi prints Casimir Jagiellon 15. sajandist,
kelle surmaga - suri ilmselt tuberkuloosi - seostatakse mitmeid
imetegusid, mispeale ta kuulutati surmajärgset pühakuks), mis haldab
kloostrit peale II ilmasõjajärgset virr-varri ka täna.
Kompleks
on uhke - meenutades mõnd barokset maamõisa Prantsusmaal, visuaalis vaid
selle vahega, et peahoone peakorpuse asemel kõrgub imposantne ja
suursugune kiriku kuppel, mida fassaadi poolt raamivad kaks kaunist
barokset torni. Meil kahjuks ei õnnestunud kirikufassaadi kogu selle
ilus näha, sest sattusime pühakoja õuele ajal, mil seal peeti
iga-aastast suvist muusikafestivali, mille tarbeks kiriku treppidele oli
üles seatud suur mustast riidest lavaehitis. Samas harjutas selle all
tõsine segakoor, mille ajatu harjutuslaul (õnneks) sobis pilvedesse
peituva poolpäikeselise kloostriilmaga suurepäraselt.
Ahjaa.
Kloostril on olemas ka täitsa ilus seos Eestiga. Nimelt on sinna
maetud Tallinnas sündinud Aleksei Lvov, õige tsaaririigi hümni autor, kes
rahvajutu kohaselt olevat hümni viisi esmakordselt keisrile viiulil
esitanud Keila-Joa lossi pargis lossi avapeol 17. mail 1833. Lvov olevat
juhatanud Keila-Joa mõisas ka hiljem "Lvovi sillana" tuntud malmist
silla ehitust. Votsiis...
Pažaislise klooster
|
Üles |
Edasine
plaan nägi ette pikniku Rumšiškėsis, Leedu vabaõhumuuseumis. Pikniku
olid kokku seadnud reisiseltskonna daamid tähistamaks minu vanaks
saamist. Idee oli hea, aga teostus kujunes korraks natuke valulikuks, sest
vabaõhumuuseum on suur ja kui naljakas see ka ei tundu - väravast
sisenedes neid keni piknikupaiku silmapiiril ei paistnud. Ent koht leiti
ning hulk head-paremat, valminud Triinu kuldsete käte all ja ära söödi.
Lõuna lõpetas mõnus šokolaaditort. Tänan! Mina isiklikult aitasin toidu hävitamisele suhteliselt
vähe kaasa, sest hommikust saadik painanud enesetunde kehvenemine jätkus
jõudsalt. Tänu sellele kujunes minu kulgemine pikniku järgseks kerges udus
vaevaliseks ja huvituks lontsimiseks vanade talumajade vahel.
Vabaõhumuuseumi kohta kirjutatakse
Wikipedias järgmist:
"Today, Rumšiškės is best known for its excellent open-air
ethnographic museum (established in 1966 and opened in 1974), one of
the largest in Europe. The open-air museum is a unique and one of
the largest open-air ethnographic museums in Europe. It has the
biggest quantity of exhibits (90820 exhibits). The open-air museum
in Rumšiškės displays the heritage of Lithuanian rural life in a
vast collection of authentic resurrected buildings where the
Lithuanian people lived and worked. The total area of 175 ha (432
acre) contains 140 buildings from the 18th–19th century with the
restored original interiors and surroundings."
Eks ta
muidugi
ole skansen nagu ikka - taluhooned ja talumaastikud, rahvariides
tülpinud nägudega valvurid-giidid seiramas määda jalutavaid
huvireisijaid tüdinud ilmel... Siiski. Keset Rumšiškesi muuseumi
ala on ehitatud tsaariaegne-esimese iseseisvumise aegne väikelinna
väljak, mida piiravad poed, asutused, kirikud ja mida ehib mõnus
naivistlik puuskulptuur pritsumehest. Väga muhe...
Rumiškeši
vabaõhumuuseum
|
Üles |
Sasnavose
puukirik Rumiškeši muuseumis
|
Üles |
Rumšiškesi muuseumi linnaväljakul postkontori ees pingil istudes
tundsin, et jaks on täitsa otsas. Ütlesin kaasastele, et lähen väravasse ja
ootan seal. Laura, kellel muuseumites noorima reisilisena alati
esimesena kannatus katkeb, liitus minuga rõõmuga. Ütlesin küll, et
- vaata parem ringi, ma ilmselt vaid passin väravas, kuid ta rõõmustas
võimaluse üle vanadest majadest pääseda ja nii me siis jalutasime
otseteed
väljapääsuni. Leidsin värava lähedal ühe päikeselise sooja pingi,
viskasin sirakile ja jäin Laura sädistamise saatel magama...
* * *
Druskininkaisse jõudsime peale paaritunnist kulgemist maalilistel
väikestel teedel Lõuna-Leedu "metsade ja mägede vahel" - kui
parafraseerida üht kunagist Sibula Lempsi tehtud Toomas Uba
spordikommentaari paroodiat. Ehkki sõit sujus, tundsin hotelli regades
end suure valetajana kinnitades retseptsioonis köha tagasi hoides ning
ausa näoga maski taha peitudes oma tervise igatist korrasolekut. Tuppa
maandudes kasutasin lõpuks Kaunasest ostetud kraadiklaasi, mis mõne
minutiga andis tulemuseks 39C. Neelasin paar tabletti ja annuse mingit
ülivastikut versiooni C-vitamiinist (maitses nagu pahaks läinud sibul ja
lõhnas nagu nigrool) ning kobisin voodisse. Sellest sai niisiis minu
juubelidinee ja hale lõpetus kogu juubelipäevale. Kahju, sest nii keerasin
peapeale ka teiste õhtusöögiplaanid koos minuga.
Druskininkai
|
Üles |
Dinee...
|
Üles |
|
16.08.2021. Druskininkai
Järgmine |
Eelmine |
Üles
"Tuunitud olmeegi pea" Gruto pargis
|
Üles |
Hommik ei olnud õhtust targem. Olin täiesti
haige - palavik, köha ja kõik need muud jutud. Kiidetud spaa, kuhu kõik
teised end peale hommikusööki suure elevusega sättima hakkasid ja mis
oli meie peretripi üks Druskininkaisse mineku põhjuseid ei tulnud minu
puhul kõne allagi. Juba hommikusöögi bufees sai nalja. Kuigi olin võtnud
varakult tabletid sisse ja tundsin end seetõttu tegelikust vapramana,
ajas keemia metsikult higistama ja, mis veel hullem, kogu tahtejõudu
pingutades ei suutnud ma tagasi hoida köhatusi. Püüdsin küll teeselda,
et midagi on permanentselt kurgus, ent sellest hoolimata tundsin enesel
teiste koviidihirmust kangete hotelliklientide hirmunud ja
halvakspanevaid pilke. Sestap peitsin end kaugele üksiklauda ja neelasin
oma eine kiiruga.
Kui ootusärevusest rõõmsalt vadistavad spaalised olid lahkunud,
vedelesin hetke voodil. Terve päev hotellis kükitada tundus nagu
kuritegu. Paratsetamool andis lootust ning nii panin vöö vööle, võtsin
kaasa köhakomme ja taskurätikuid ning seadsin autonina tagasi Vilniuse
poole, et minna kümnekonna kildi kaugusel asuvasse Gruto (Grūtas)
parki...
Gruto park on üks põnev ja väga veider koht. Ühe poole sellest moodustab
loomaaed ning lõbustuspark ja teise poole skulptuuride park. Kõlaks nagu
hea kombinatsioon, eriti mõeldes lastega peredele. Loomaaia poolt ma ei
oska kommenteerida, sest see mind ei huvitanud ja sinna poole peale ma
ka oma köhast-nohust töntsi jalga ei tõstnud. Skulptuuripark ent on
eriline. Sinna on koondatud ohtralt Leedust kokku korjatud
Punavene-Punaleedu kommunistide ja niisama punapropagandistlikke
mälestusmärke, mille paras koht ilmselt oleks muidu prügimäel. Mõeldes
skulptuuridel kujutatute tegudele ja panusele maailma ajalukku loksub
paika ka kõrval asuv loomaaed - just paras seltskond ja keskkond
taiestel kujutatud isikutele ja sündmustele. Loomadelt muidugi ei ole
küsitud, kas neile ikka on ok Tšersinski, Stalini või Lenini seltsis
puuris olla... Ainus, kes ehk võiks end ülespandud kurjategijate seas
halvasti tunda, on Karl Marx, kelle kuju mõrvarite ja niisama
punajopakate vahel mõjub mõnevõrra kohatult. Samas 20. sajandi nõukogude
impeeriumi kontekstis on temalgi ses põrgulikus väljapanekus siiski oma
kindel roll ja koht - nii et - kannatab ära..
Gruto park avati juba 2001. a, ent sellele eelnes paar aastat eellugu.
1998. aastal tegi Leedu kultuuriministeerium hanke nõukaagsete
mahavõetud monumentaalskulptuuride ekspositsiooni rajamiseks. Hanke
võitis Druskininkai Hesonose klubi. Viliumas Malinauskase eestvõttel
alustati ekspositsiooni koostamisega 1999. a. Ekspositsiooni
komplekteerimine ja kujukeste kogumine võttis aega pea kaks aastat.
Sümboolse žestina avati 1. aprillil 2001. a. Eks punaskulptuuride
kollektsioon põhjustanud toona ja põhjustab veel tänini tuliseid
vaidlusi: paljude jaoks on see siiski nagu pühaduseteotus selles mõttes,
et kommunistipahnale leiti kõigest hoolimata mingi aukoht. Teine
seltskond on pahane, et kuidas siis nüüd sellised auväärt taiesed on
üles pandud loomaaeda rahvale naeruks. Ent kui vaadata neid büste,
figuure ja kompositsioone ilma poliitiliste ja emotsionaalsete
prillideta, siis on paljud nende hulgast ju kenasti treitud; keegi on
nendega ilgelt vaeva näinud ja pannud töösse oma kunstnikunägemuse ning
ilmselt ka emotsiooni. Mõnel skulptoril oli nõukogude ajal ilmselt
ainuke (kuigi võib-olla alati mitte just ihaldatud) võimalus end
avalikult realiseerida läbi selliste teoste. Sellest vaatenurgast on
kindlasti mitmete taieste jaoks õnn, et need ei lõpetanud kohalikus
Emexis või ei tehtud nende malbetest graniitosadest killustikku..
Olin lõppeks siiski rahul, et seal ära käisin. Kogu see nõukaaegne
kujuorgia tekitas minuski skisofreenilisi tundmusi: ühelt poolt on see
ju show, teiselt poolt meenusid need mõttetud miitingud sarnaste
monumentide juures austamaks väljamõeldud lugusid, fiktiivseid kangelasi
või suvaliselt ümbertöödeldud ajalugu. Elutu-fiktsioon, mida keegi ei
võtnud tõsiselt, ent mille juures 1. mail, 9. mail, oktoobripühadel, 23.
veebruaril ja veel mõnel "tähtsal" ajalooliselt "murrangulisel päeval"
koos "seltsimeestega" "tõsiselt" ja "austavalt" seisti ning siira näoga
jura aeti-kuulati. Jalutuskäik Gruoto pargis äratab üles need mälestused
jaburast ja silmakirjalikust elust Nõukogude Liidus, kus elati kahes
paralleelilmas - ametlikus, illusoorses mõttetuses ja masendavas,
ärahirmutatud, purjus ning varastavas tegelikkuses... Millegipärast
meenus nonde okupatsiooniarmee ohvitseride, kolhoosikangelaste,
poliitikute ja partisanide vahel jalutades lugu mehest, kes oli näinud,
kuidas keegi endale kuuli pähe laskis, aga ei saanud surma, vaid piinles
kohutavalt. Vennike laskis kuuli ka endale pähe, et kogeda, kas ikka on
valus. Oli küll, aga vedas, ta jäi ellu. Paranenult tekkis aga tüübil
tunne, et huvitav, kas teist korda oleks ka sama valus. Proovis siis
taas ja sai surma.
Samas ei saa ma öelda, et kogu see Gruto park mulle ka oleks kuidagi
meeldinud või hirmsasti ebameeldinud - on nagu on.
Maastikuarhitektuurselt või vabaõhumuuseumina ei ole tegemist kindlasti
mingi tippklassi väljamõeldisega. Ent see pole olnud vist kunagi ka
taotluseks... Tegelikult lahkusin sealt kergendustundega; nagu
vaadanuksin mõnd pilti mõne kadunud sugulase matustelt... Ja õnnelikuna,
et vähemalt minu lapsed ei pea täna mõne Volodja Dubinini päevapildi ees
kulpi lööma.
Viimased pool tundi Gruto pargis tablettide tervendav mõju ammendus,
mistap autosse jõudsin ilge köha ja vappekülmaga.
Kohtumised Gruto pargis
|
Üles |
Ärkasin hotellis spaast tulnute sädistamise peale. Kõik olid näljased ja
nõudsid lõunat. Et ka meie hotelli - BEST BALTIC Hotel Druskininkai
Central - restot oli kiidetud, siis otsustati lõunaamps võtta seal.
Neelasin tabletid ja liitusin sööjatega. Lõuna oli suurepärane...
Liisa ports
|
Üles |
Varase õhtupooliku otsustasime sisustada Druskininkai suusakeskuses. Ka
mina, sest 600 mg paratsetamooli teeb paariks tunniks imet.
Snow Arena nagu ei oleks pärit Baltikumist - liiga ambitsioonikas, liiga
äge, liiga ambitsioonikas, liiga pärit sellest "ägedast" maailmast,
millesse jõuad alles Oderi jõe läänekaldal või isegi veel mõnisada
kilomeetrit läänepool. Sellist asja ootaks Bakuust, Dubaist või sellest
Kasahstanis uuest linnast, Astanast... Snow Arena et laiub-kõrgub
Nemunase oruveerel puulatvade kohal. Suusakeskus avati augustis 2011. a.
See on üks maailma suurimaid "sisesuusamägesid", nõlva pikkus on 460
meetrit, aga talvel, kui õuesoe langeb alla +5°C, saab raja kasvatada
isegi 640 meetriseks. Võrdluseks siinkohal, et Väikese Munamäe suusanõlv
on 450 meetrine, Kuutseka pikim nõlv on u 480m. Hiigel-suusamaja ehitati
valmis u 30 miljoni euroga. Rada on avatud aastaringselt, saali
sisetemperatuur hoitakse -2... –4 °C, mistõttu kuumal suvepäeval võib
sealt leida väga ergastavat leevendust. Kesklinnast, üsna spaa kõrvalt,
viib suusamäele üle maalilise jõeoru köisraudtee - nagu välismaal!
Lunastasime köisraudtee piletid jäädes järgmist väljumist ootama. Varsti
kõlkusidki platvormil kaks kitsukest ümarat klaasvagunit. Maskita
reisijaid sisse ei lastud - piletikontroll tegi oma tööd resoluutselt ja
erandeid lubamata, mistap üks noorpaar sõnalausumata apteegi poole
kupatati. Õhusõit üle Nemunase jõe (tundub, et Leedus vaid üks jõgi ongi
- Nemunas - saab alguse Minski lähedalt ja voolab siis läbi Leedu; sama
on tegelikult ka Lätis - läbi kogu maa kulgeb Daugava - Dvinaa, mis saab
alguse kusagil kaugel-kaugel Kesk-Venemaal) jättis ägeda mulje -
sõitnuks nagu kusagil päris mägedes; veepind kerkis kaugel all, jõeoru
järskudel nõlvadel on lihtne tekkima mulje metsastest kaljudest.
...Vaated jõeorule olid lihtsalt ilusad. Suusakeskus ise muidugi paistab
juba kaugelt silma, kuigi peitudes mändide vahele see ei jäta sellise
monstrumi ilmet nagu näiteks Emirates Malli suusakeskus Dubais, mida ka
kunagi õnn külastada oli.
Kohale jõudes haigutas keskuses inimtühjus. Asutus oli avatud, kuid
külastajaid minimaalselt. Suusanõlv oli küll avatud, kuid restoranid
olid suletud. Viimasest oli kahju, sest restoranist avaneb hea vaade
sisenõlvale. Piletikassas istuv hüdra ent viitas koroonale ja niisama
külmhoonesse uudistama ei lubanud. Ent sellest piisas - Marko-Triin
otsustasid järgmisel hommikul igatahes suusatama minna. Ostsime jäätist,
vaatasime ringi alpikülaks maskeeritud lounges ja sõitsime mõne aja
pärast alla linna tagasi.
Druskininkai veekeskus
|
Üles |
Teel suusakeskusse
|
Üles |
Druskininkai köisraudtee
|
Üles |
Druskininkai suusakeskus
|
Üles |
Vedasime (st mina vedasin end, teised läksid rõõmuga) end õhtusöögiks
Druskonise järve äärde söögikohta nimega "Etno Dvaras". Seda kiideti nii
veebis kui hotelli retseptsioonis. Ilmselt oligi hea koht, ent kohale
jõudes tundsin, kuidas olemine läheb taas kehvemaks. Neelasin kuidagi
alla tellitud tsepeliinid (serveering oli äge) ja jätsin seepeale
vabandades ülejäänud seltskonna einet nautima - kobisin hotelli koti
peale. Korraks küll mõtlesin, et teen minnes linnas ringi, aga tunne oli
täpselt nii sant, et jätsin selle uitmõtte järgmiseks korraks. Toas
kraadides sain taas kätte 39C ja pluss... Sellega siis minu tolleõhtused
seiklused ja mälestused ka päädivad - võtsin aga kuulekalt tabletid
sisse ja kobisin magama.
Tõbise mälupilte Druskininkaist
|
Üles |
Druskinikai kuulsad öised purskkaevud - Liisa fotod
|
Üles |
|
17.08.2021.
Druskininkai -Vilnius-Tartu
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Võtsin
hommiku vastu köhahoogudega, mille kaja olevat kaaskannatajate sõnutsi
kostunud üle terve hotellikorruse. Endiselt vaevas palavik ja kuna
tegelikult tehtud COVID-i kiirtesti suhtes ei olnud sisimas erilist
usaldust, siis otsustasime oma pere keskis, et Druskininkais see reis
lõpeb. Teise ekipaaži rahvas oli muidugi natuke pettunud ent mõistev ja
ka murelik, sest ega nemadki selles testis nii kindlad olnud. Kojusõidu
otsuse tegi kergemaks lõpuks ka Druskininkaisse jõudnud pilvelaam, mis
leotas usinasti vihmaga ja nullis igasugused mõtted mõne teele jääva
maamärgi külastamisest. Lõpetasime hommikusöögi, regasime välja ja -
aidaa - jättes Marko-Triinu suusatama.
Siiski. Tegime Leedu pinnal ühe juba enne tulekut plaanitud peatuse
Vilniuse Decathlonis - vajasin uusi matkasaapaid...
Oodates friikaid...
|
Üles |
Sõit läbi paduse Leedu ja Läti kulges mornilt. Tabletid tundusid hästi
mõjuvat, mistap enesetunne paranes tasapisi niivõrd, et peale Riiat
söandasime jääda õhtusöögiks ankrusse enne Valmierat teeäärsesse
Kaval-Antsu (Mazais Ansis) kõrtsu. Vihm oli taandunud, punane karge
loojang värvis väliterrassi roosakaks ning jahutas temperatuuri
ebameeldivalt jahedaks. Et aga kõrtsutoas üldises koroonahirmus
teenindust ette nähtud ei olnud, nautisime kartulipannkooke ja muud
head-paremat pleedidesse mähitult koos teiste augustijaheduses
lõdisevate restoranikülalistega terrassil.
Ja nii see reis läbi sai.
Decathloni parkla@Vilnius
|
Üles |
Mazais Ansis
|
Üles |
|
Epiloog
Eelmine
|
Üles
Tartusse jõudes tundsin end saatuse irooniana juba palju paremini ja ka
palavik oli taandunud. Igaks
juhuks regasin end kohe järgmiseks hommikus koviiditestile. Tegelikult olin
kindel, et puhun välja positiivse tulemuse, mõeldes teatavate süümepiinadega sellele, et äkki olen maski kandmisest hoolimata kedagi
kusagil nakatanud.
Ent test osutus negatiivseks ja keegi teine meie
reisiseltskonnast haigeks ka ei jäänud...
Loojangupeegeldus Mazais Ansise paisjärvel
|
Üles |
|
|