Tripi kaart
|
Läti
mõisatripp 2009 |
Leedu mõisatripp 2010 |
Leedu 2021 |
Lisalugemist |
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
28.07. ... 07.08.2009
IV laager
Hämmastav on see, et olles sõitnud kümneid kordi
läbi Leedu ei ole saanud sellest riigist eriti midagi teada. Pigem on
olnud enamuseks muljetest Via Baltika rekkameeste poolt täiskustud
pensukapeldikud, teeäärsed räpasevõitu söögikohad, mälestused
seismistest Leedu-Poola piirisabas ning altkäemaksu noolivad Leedu
liikluspolitseinikud. Ent keerates teelt maha aja süvenedes pisut leiab
auväärse ajaloo, omanäolise köögi, kaunid maastikud... Võib-olla
esmapilgul ehmatavad teenindajad külma ning osavõtmatu suhtumisega, mis
tundub olevat kardinaalselt erinev lätlaste soojast sõbralikkusest, kuid
kui sellest ei lase end häirida, siis on Leedus palju näha ja meeldiv
olla. Ja võib-olla müüjate ning piletikontrolöride poolne ebasõralikkus
hakkas silma just vanemate inimeste puhul ja klassikalistes vanades
turismikohtades, kus teenindajad inglise keelest aru ei saa ning vene
keele rääkimist panevad pahaks, kuigi ise seda oskavad. Samas nooremad
inimesed suutsid siiski reisi lõpu poole algul tekkima hakanud mulje
leedukatest, kui ebasõbralikest inimestest suuresti hajutada. Ehkki
sellist sõbralikku tunnet kellegagi suheldes, nagu võib tunda Lätis
enamasti, päris kusagil ei tekkinudki. Huvitav oli see, et võlusõnana
toimis maagiline "hotšu" (minu versioon selle sõna ligikaudsest
hääldusest) - aitähh leedu keeles, mis sageli tõredamadgi piletimüüjad
tahtmatult naeratama pani.
2009.a. juuli lõpus võtsime siis rataste alla tee läbi Läti Leetu
eesmärgiga teha peale ring Leedule ja peatuda siin-seal Lätis. Kümne
päevaga jõudsime näha mõnda kohta rohkem, mõnda vähem, eks mõnes kohas
siiski on käidud ka ju varem ning kokkuvõttes avastasime siitsamast
lähedalt "päris välismaa"... väga erineva ning samas väga lähedase.
Lähedase võib-olla isegi pigem mitte moodsa müüdi ühtsest Baltikumist
kontekstis, vaid unustustehõlma kaduvas postsotsialistlikus linnavälises
maastikus, kus endiselt ammuvad üksikud lehmad väikeste majapidamiste
juures, meenutades vanamemmedele lüpsiaega, tehakse endiselt hobustega
heina, hangutakse seda kuhjadesse ning vankrile paigaldatud
korvidesse... Vanamehed kogunevad jalgratastele nõjatudes poeesistele,
põllulapid on silmapiirini üles haritud nii, et tundub esmapilgul
võimatu leida vandunaajavalt aukliku ja tolma põlluvahetee ääres
telkimiskohta. Nagu ajareis lapsepõlve... Hommikul leiad end olevat vaid
kümne minuti kaugusel moodsast kiirteest, mis viib täiesti kaasaegsesse
linna, mille tänavatel hulkudes tegelikult ei saagi aru (ja polegi
vahet), millise riigi või ilmajao kohakeses oled, kuni astud restorani
kust saab tellida vaid Leedule omast külma peedisuppi, lõhega täidetud
kartulipannkooke ja tsepeliine...
Niisiis...
* * *
Fotod: Sulev Nurme, Eva-Maria Mäe
Šiauliai. Ristimägi
|
Üles |
|
|
Üles |
|
Rubene
Järgmine |
Proloog |
Üles
Pärastlõuna pilvede all teeme esimese peatuse Rubenes - A2 äärses söögi-
ja peokohas -
Mazais Ansis - , mis on mitmeid kordi silma jäänud, kuid kuhu
ei ole sisse põiganud. Sellelgi korral paelus tegelikult pigem hoonete
kõrvale jääv suur liiliakollektsioon, mis meenutas tulbivälju Hollandis.
Laiadesse peenraribadesse paigutatud erinevad liiliasordid moodustasid
suuri kõikvõimalikes varjundites värvilaike - liitõielised, kobaras,
üksikult - suured kaunid kellukad... Kuigi õieilu tipphetk tundus olevat
jäänud paari nädala tagusesse aega, sest mõned peenrad olid juba
õitsenud, jätsid ka need õiemassiivid väga kauni mulje.
Ent mitte vähem muljetavaldav ei olnud söögikoht, kuigi see on ilmselt
üks Läti rahvusromantilise maastikukujunduse puidulembuse ja
eklektikaarmastuse musternäidis. Mitmehektariline maa-ala on täidetud
traditsioonilise puitarhitektuuri vaimus ülesehitatud hoonetega. Nende
vahele on pillutatud mitmesuguseid teravmeelseid puitvigureid kõigile
vanuseastmetele. Kuna olime perereisil, siis mitmete imeasjade otstarve
sai avastatud just tänu Liisale ja Evale. Ma ei tea, kas Lätis on midagi
kuuldud EN 1176/77-st, kuid isegi kui on, siis tundub, et nad ei lase
sellest end eriti häirida ning nii kiikusid-ronisid-kõikusid meie tripi
noored reisilised igasuguste asjade otsas, mille kohta oleks võinud
vabalt küsida - aga euroohutus? Teisalt kujutan ette, et need asjad
kaotaksid poole oma isikupärast, kui hakata näpuga nõuetest rida ajama.
Eks muidugi on mitme otsaga see roigas, veskikivi & puupuuslik stiilis
aed-maastik - ei saa öelda, et suudaksin seda lõpmatuseni
vaadata-kasutada, kuid Läti meistritele au andes tuleb öelda kiidusõnu
nii viimistluse kui teemaarenduse osas. Lisaks tunnevad need meistrid
peale mootorsae (erinevalt paljudest meie "mootorsae-kunstnikest") nad
ka peitlit, viili, liivapaberit, mistõttu hoolimata näilisest
rohmakusest on enamus detaile väga hoolikalt meistri käe all saanud oma
lihvi. Ning kui puitu on kombineeritud maakivi, metalli, klaasi ning
tellisega, siis vahel on tulemus üllatavalt nauditav. Muljet loob
kindlasti ka detailiderohkus, mis muudab iga nurgakese (eriti lastele)
omaette avastamiskohaks. Samas on see ka ärritav, sest paljudel juhtudel
on ülekuhjatus ilmne ning süsteemitu ja kui kohtad sama ideestikku juba
viiendas kohas, siis tekib küsimus, kas Riia Lido kloonimine lugematutes
variatsioonides on pigem kaubanduslik trikk või peegeldab laiatarbe
moeeelistusi.
Lõpuks jõuame avastusretkelt ka restorani ja saame selle reisi parimad
kartulipannkoogid - leida Rubene kartulipannkookidele väärilisi vasteid
mujalt kujuneb ka üks reisi hilisemaid varjatud põhieesmärke.
Rubene
|
Üles |
|
Ramkalni
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ca tunni pärast jõuame Murjanisse - maantee mõistes hiigelpika
kiirusepiirangu alaga asulasse, mis Tartu poolt vaadates lõpeb Gauja
sillaga. Riia poole Gauja nõlval on (Ramkalni?) suvebobirada. Jällegi üks asi, mida
on olnud plaanis mitu korda proovida ning mille seekord siis ette
võtsime.
Ega pikalt sellest muljetada pole. Kassasse makstud 6 ringi eest -
0.50Ls ring ja tuld... Mäest üles viib tõstuk ja mäest alla omapärane
ratastega kelk. Rada on lahe ning esimestel kordadel saab täitsa oma
adrenaliinilaksu kätte. Täitsa ohutu ka lastele :))...
Ramkalni Rodelu trase
|
Üles |
|
I laager - Riia!
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kui Tartu, Piran ja Pariis välja arvata, siis on
Riia kahtlemata üks armsamaid linnu siin maamunal ;)), hoolimata isegi
sellest, et kord kiluvargad mu auto seal ära varastasid. Ei saa sealt
mööda selgi korral ning nii veedame kauni õhtupooliku piiskop Alberti
linnas teadustades esimest korda, et turuhooned on tegelikult kusagilt
Lätist lõuna poolt kohale toodud tsepeliiniangaarid, Mustpeade majal
pole õhtuhämaruses eriti vigagi ning lõpetades jalutuskäigu lives
saksofonimuusika ning šokolaadikoogiga...
Ööbida plaanisime mitte kaugel Dolest, Riia külje all veehoidla ääres,
kus mõni aasta tagasi olime avastanud väga meeldiva ööbimiskoha.
Leidsimegi õhtuhämaruses sissesõidukoha probleemideta, ent tõkkepuu ja
lätikeelne jutt sellel nullis hea mõtte. Niisiis sõitsime veehoidlaga
piirnevat teed pidi itta, kuid kuna veehoidla tammiga toimuvad mingid
ehitustööd, siis ööbida Daugava paisu ääres ei õnnestu ning lõpuks
maandume ca 20...30 km linnast eemal ühe seismapandud kinnisvaraarenduse
platsil... Suurepärased asfaltteed, ümberringi niitmata põld ning ühtki
hingelist. Pargid auto tee äärde, paned telgi heinamaale - nagu
hotellis...
Riia
|
Üles |
I laager: teise reisipäeva hommik
|
Üles |
Kohustuslik hommikune Lido
|
Üles |
|
Bauska
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kuna kaasavõetud riisipuder oli autos jõudnud
hapuks minna (mida tegelikult oli eelnenud pika päeva kohta ka karta),
siis hommikusöögivõimalusest Lidos ei saanud ju ära öelda :) Ei tea, kas
põhjus oli hommikuses ajas või tõepoolest majanduslanguses (no Läti NSV
pealinnas liikuvate Hummerite hulka vaadates tundub see viimane väide
naljakas), kuid legendaarne söömaorgiakoht oli väga rahulik ja õdus -
inimesi just parasjagu või isegi veidi vähem. Söök on endiselt hea ning
nii saame Riiast kaasa taaskord hästi meeldiva süsti, et võtta suund
lõunasse esmase sihtmärgiga Rundale.
Rundale lossi ja parki sõiduks tuleb sõita Riiast lõunasse ning keerata
Bauskast läände. Peale selle, et Bauskas võib trahvi saada ning seal
asub strateegilise tähtsusega supermarket enne Leedu piiri (eks paljud
kallid reisikaaslased varasematest aegadest aduvad selle tähtsust),
avastasime kergelt tolmuse ja mõnusalt natuke ligadi-logadi vanalinna.
Üllatas aga Bauska ordulinnus. Mūsa ja Mēmele jõgede ristumiskohale
tekkinud kõrgete kallastega poolsaarel asuva linnuse ehitas Teutooni
Ordu 1450-te keskel. Foogti peakorterist sai XVI sajandil mõnekümneks
aastaks Kuramaa hertsogi residents, millest annab tunnistust XVI sajandi
renessanssne juurdeehitus. Linnus kannatas Rootsi-Poola sõjas ning jäeti
maha peale Põhjasõda, kui suur osa sellest oli lahingute käigus
purustatud või õhku lastud. Praegu on juurdeehituse osa restaureeritud
ja osaliselt uuesti üles ehitatud ning vanem osa maalilistes varemetes.
Lossis asub ajaloomuuseum. Ent ilmselt nooleotstest, kiivritest ja
mortiiridest meeleolukamad on kaunid vaated jõeorgudele ning linna
südame poolt linnusele enesele, kui leida üles pargisügavusse peitunud
vaatekohad jõekaldal.
Bauska linnus
|
Üles |
|
Rundale
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Rundalesse jõuame keskpäevakuumuses. 1736-1740
aastani Francesco Bartolomeo Rastrelli kavandite järgi Kuramaa
hertsogiriigi valitsejate suveresidentsiks ehitatud loss avaldab muljet
tänini. Lätlased on seal kõvasti vaeva näinud. 5-6 aastat tagasi oli
loss juba väljast restaureeritud, kuid park üsna õnnetus seisus - peaosa
just värskelt raadatud, uusistutused alles õnnetud ning teedest valmis
vaid alused. Tollal oli näha igalt poolt, et hertsogiriigi pärli taas
säravaks lihvimine käib Läti riigile selgelt üle jõu. Ent peale
paarilatise pileti lunastamist parki astudes võtavad jalutaja vastu
suurejoonelised vaated keraks pöetud pärnade, lopsakate parterre
pieces coupees pours fleurs'dega, boskettide ning purskkaevudega.
Viljapuuaedade (parterid viljapuudega?) vahelt läbi jalutades viib
jalgtee kaarsillale, millelt ootamatult avaneb vaade pidulikule lossile.
Rastrelli barokk: Talvepalee, Tsarskoje Selo Katariina palee, Jelgava
loss, Rundale loss... Suursugune ja suurustlev, mänglev, meeleline...
kaasahaarav. Istudes Rundale tagatrepil viivad kiirtena aiast bois'sse
kulgevad sirged teed mõtte uitama. Kahjuks ei ole pargi peaosa
ümbritseva kanali kiirtele taastatud sildu, muidu tahaks minna ja
kõndida, et näha eesriide taha. Praegu peatab jalutaja tühjavõitu kanal.
Kuid selletagi jätkub tunniks-paariks avastamisrõõmu: varikäigud on
viinapuudest juba enam-vähem täis kasvanud ning moodustavad pikki
varjulisi tunneleid boskettide vahel, aednikumaja taga paiknevas
üllatuslikus salaaias saab veidikeseks varjus jalgu puhata, ning
aednikumajas endas tulpide ajalooga tutvuda. Alleedelt kõrvale põigates
leiad end boskettidest, millest mõnes avastad õitest tulvil aiakeses,
mõnes pöetud hekistikud ja mõnes kahjuks ka niitmata platsikesi, millele
on kunagi midagi istutatud... Hekiteater, paviljonid, rosaarium,
purskkaevud... Keskpäevakuumuses on meeldivaks üllatuseks ühes
paviljonidest serveeritav jahe valge vein paksus arhailises pokaalis...
Prantsuse päritolu - selgitab kaunis müüjanna ning palub lõpuks abi
pudeli avamisel. Küsimusele, miks Läti veini ei ole - pidi ju Kuldiga
piirkond olema ajalooliselt (XVI sajandist! - vein oli hertsogiriigi üks
arvestatavaid ekspordiartikleid) põhjapoolseimaks viinamarjaveini
tootmise paigaks, ei oska näitsik midagi mõistlikku öelda. Läti barokk
prantsuse veiniga - pole ka lõppeks paha... (PS. Alles hiljem sain
teada, et veini kogus, mida Sabiles toodetakse ei ole teabkui suur -
Läti veini nautimiseks tuleb Sabile keldritesse (kui neid ikka on
mitmuses ;))) kohale minna).
Rundale
|
Üles |
|
Tervete
linnamägi ja muuseum...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Õhtuks Leetu jõudmine muutus mitmel põhjusel
kahtlaseks - peamiseks argumendiks oli minu kahtlasevõitu, kuid kaunis
mälestus Salduse linnast. Nii muutsime plaaniväliselt suunda - lõuna
asemel jätkuvalt läände - ja tahtsime päikeseloojanguks linnas olla. Ent
me ei arvestanud hullus seisukorras kohalikku magistraaliga - tee ei
olnud küll auklik, vaid koosnes ainult asfaldilappidest, mis andis
tulemuseks hullema variandi kui munakivisillutus. See võttis
liikumiskiiruse alla ning tegelikult tänu sellele kohtusimegi Tervetega
- kauni ning vägeva ajalooga kohakesega, mis õnneks täpselt teele jäi.
Metsik loksumine jubedal teel hakkas võtma juba silmanägemist, kui
märkasime kõrget puidust torni ja silti, mis viitas muuseumile ning
mingile pargile. Kuna kogu info anti edasi läti keeles, siis peatusime
ja mõtlesime, et võiks ju ümbritsevat maastikku vaadata vaatetornist.
Nii sattusime pisut veidravõitu keskkonda - silt näitas: MUZEJS, aga
tunne oli nagu oleksime kellegi õue peal. Järsku ilmus kibekiiresti
välja üks mees, kes küsis piletiraha. Olime vastastikku umbusklikud - me
ei saanud hästi aru, mille eest maksta ja tema ei saanud aru, miks me
kohe maksma ei hakka. Samas oli õuel viikingimotiividega paat - pärast
saime teada, et mitmekordselt vähendatud fantaasia teemal võimalik
Semgali viikingilaev - ning veel üht-teist - tundus huvitav ja
...maksime. Piletiraha oli tegelikult suhteliselt sümboolne ning varsti
avastasime, et tasus maksmist.
Tervete ajaloomuuseum on ajaloohuviliste eralõbu. Toimetatud tavapärase
koduloomuuseumi kohta palju põhjalikumalt, antakse suhteliselt väikesel
pinnal üsna kontsentreeritult ülevaade Tervete muinaslinnusest, Semgali
(Zemgale) muistsest vabadusvõitlusest, semgalite kultuurist, kommetest,
riietusest, relvadest. Muuseumis on ka autentset materjali -
arheoloogilisi leide, kuid lõviosa moodustavad tõetruud koopiad
ristisõdadeaegsetest tarbe- ja sõjariistadest, riietest ja ehetest, mis
on valdavalt teostatud kunstnike poolt ning päris hea kvaliteediga. Osa
asju on muidugi ka fiktsioonid - näiteks mõned kilbid, riideesemed ja
Tervete linnuse makett ning joonistused, mis põhinevad analoogidel ja
linnuse osas arheoloogiliste kaevamiste tulemustel, mis kinnitavad
linnuse plaani, mitte aga mahulist ülesehitust. Ent kõik see on esitatud
usutavas vormis, eriti, kui konteksti räägib lahti hingega asja juures
olev inimene, üks muuseumi initsiaatoritest, Riiast pärit noormees -
enda tutvustusel nii muuseumipidaja, kohalik konstaabel, turvamees jne.
Vaimustunult pajatab ta Semgali sõjameestest, kes ei lasknud sakslastel
kunagi Tervete linnust vallutada, vaid panid vastu kuni 1271. aastani,
mil kogu muu maa oli juba ristisõdijate valduses. Siis jätnud nad ise
kindluse maha ja süüdanud selle... Mõni aasta hiljem aga toimus ülestõus
ning saavutati mingil määral lühiajaliselt võitluses sakslastega
sõjalist edu. Tervetes asunud ka muistsete Semgali kuningate kants,
kellest kuulsaim kindlasti Viestards. Baltikumi ristisõdadest, sh
Tervete loost, saab huvitava ülevaate nt aadressil: #.answers.com/topic/northern-crusades.
Räägime pikalt - Eesti ja Läti (tegelikult Semgali) viikingitest,
sellest, et leedu turistid ei taha kunagi maksta ja käituvad
ebameeldivalt. Tervete õllest, mis olevat ainuke Läti elus õlu ja
millest ei pidavat tulema pohmelust (tema kui politseinik soovitab seda
just autojuhtidele!) ning saame teada, et kohe naabruses asub üle terve
Lätimaa kuulus park, kuhu enam õhtul piletit osta ei saa. Kuid... siis
võib minna ilma piletita - mulle meeldib Lätimaa! Kahjuks vaatetorni
minekust ei tule midagi välja, sest torn olevat varisemisohtlik...
Nii heidame pilgu Läti kuulsaimale linnamäele ja lähme avastama...
Haldjametsa ja Nõiametsa ja mida kõike veel....
Tervete
muuseum
|
Üles |
Tervete linnamägi
(muuseumi seinal)...
|
Üles |
...ja Tervete
linnamägi
natuuris
|
Üles |
|
...ja Tervetes dabas parkas
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tervetes dabas Parkas - nagu kõlab selle nimi läti
keeles - on loodud Läti metsakeskuse (Latvijas valsts mezi - midagi meie
RMK sarnast) poolt mõni aasta tagasi perepargiks. Park on rajatud
looduslikku vanasse männikusse (väidetavalt enamus vanematest mändidest
on üle 300 aasta vanad), kasutades ära reljeefi, veekogusid, puistu
iseärasusi ja omaaegset dendroaeda. Maa-ala on jaotatud mitmeks osaks -
nagu Päkapikkude mets, Nõidade mets, Haldjate mets jt. Pargis on erineva
marsruudiga matkarajad, suur mängupark ning pargi keskus koos kohvikuga.
Pargis ruulivad väga lihtsalt loodud asjad - puuskulptuurid, laudadele
joonistatud muinasjutud, rohmakast puidust mänguasjad. Park on seotud
Tervete linnamäe ja hiiemäega, lülitades viimased matkaradade
sihtkohtadena pargi koosseisu, kuid jättes need siiski väärikalt
eraldiseisvaks.
... Kõnnime läbi Nõiametsa avastades nõiamaju, võlutud seeni, salapaiku
ning nõidade abilisi. Nõiad ise on kusagil peidus, kuid mu 8-aastane
tütar teab täpselt, et kusagil siin nad on. Näen kuidas ta fantaasia
hakkab lendama ja kilgates jookseb ta avastama uusi ning uusi võlukohti.
Istun nõiakööki ja taaskord pean imetlema läti meistrimeeste puiduga
ümber käimise oskust. Oh mitte, et need asjad seal metsades ükshaaval
võttes teab mis keerukad või kujunduse mõttes hirmus vinged oleks, kuid
kokkuvõttes moodustavad need kihvti terviku. Ning mis peamine - kogu
selle asja läbimiseks ja "läbi mängimiseks" on vaja tugevalt ikka oma
pool päeva - koormust saab nii fantaasia kui keha. Ning kui puuslikud ja
roigasmajad tõesti hirmsasti pinda hakkavad käima, siis alati on
võimalik minna lihtsalt metsarajale, linnamäele, hiiemäele...
Videvikus naaseme lõpuks väsinutena auto juurde, et hakata otsima
ujumis- ja laagrikohta - mõlemat oli üldsõnaliselt juhatanud ka meie
ajaloohuviline politseinik-turvamehest muuseumimees.
Tervetes Dabas parkas
|
Üles |
|
II laager - Tervete
paisjärve ääres
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Laagrikoht Tervete veehoidla (?) lähedal metsas
oli mõnus. Ujusime õhtul ja hommikul ning võtsime peale mõnusat
külarannaidülli lõpuks suuna Saldusesse.
II laagri elu-olu
|
Üles |
|
Tervete-Saldus
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Minu mälestused suurepärasest linnapanoraamist
osutusid küll õigeks - endiselt linnamäelt avaneb tõepoolest kaunis
vaade, ent linn ise oli sama huvitav nagu Kilingi-Nõmme või Jõgeva.
Seetõttu täiendasime turul varusid, lasime heamaitsta
kartulipannkookidel ja keerasime lõpuks autonina otsustavalt Leedu
suunas...
Saldus
|
Üles |
|
Ristimägi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Leetu jõudsime unisel pärastlõunal peale "suht-huvitavat"
suplust mingis Läti järvekeses tiba enne piiri. Rituaalne signaalitörts
Läti-Leedu piiril pidi peaaegu huvitavalt lõppema - kohe peatas
vilkuritega masinast välja astunud mundrimees piiriposti taga auto.
Esimene mõte oli, et ei või olla - kas tõesti kohe tuleb hakata
rahaliselt jälle Leedu politseid toetama. Aga õnneks olid vaid
piirivalvurid, kontrollisid põhjalikult dokumente ja soovisid viisakalt
head reisi. Jälle start, sihtpunktiks Šiauliai lähedal asuv Ristimägi.
...Leedu üheks rahvusvaheliseks märgiks on kujunenud peale paavst
Johannes Pauluse külastust 1990-te algul Šiauliai külje all asuv
Ristimägi - Kryžių kalnas. Mägi oli seal olemas juba loomulikult enne,
ent paavsti visiit 7. oktoobril 1993.a. pühitses koha rahu, armastuse,
lootuse, ohverduse kohaks, muutes nii kohaliku tähtsusega pühapaiga
rahvusvaheliseks palverännakukohaks.
Ristimäe lugu on justkui tavaline ja imeline. ...Üks mees lubas
püstitada mäele 1800-te lõpul risti, kui tema lootusetult haige laps
terveneb. Ime sündis ja mees pidas oma lubadust. Teise versiooni
kohaselt hakkasid inimesed mäele tooma riste peale 1831 ja 1861 aasta
ülestõusudes Vene ülemvõimu vastu tapetud inimeste mälestuseks... Kumb
lugu on tõesem polegi oluline. Igatahes - mägi hakkas koguma kuulsust.
Paljud inimesed lähedalt ja kaugelt üle Leedumaa võtsid ristitee jalge
alla, et saada oma hädadele leevendust ning palve kinnituseks hakkasid
mäele püstitama riste. Kommunistid hävitasid mäele toodud ristid mitu
korda kuuekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel, kuid saavutasid
vaid vastupidist - seda enam tuldi ja riste toodi... 2000 a. ehitati
ristimäe kõrvale Pühale Franciscusele pühendatud pühakoda, mille
altarimaali asemel avaneb vaade suurest püstaknast Ristimäele. Kiriku
interjööri ilmestavad vitraažid frantsiskaanlastele oluliste stseenidega
läbi ajaloo, sh. Toskaana mäest La Vernast, kus Püha Franciscusele
ilmusid stigmad.
Praegu on loetud mäel mitukümmend tuhat risti - räägitakse suuremast
arvust kui 50000... Aga - ega arv olegi siin oluline. Peamine on tunne
ning emotsioon, mida see koht evib ja annab. Erinevas suuruses ristide
hulk on hoomamatu - väikesed paiknevad tihedalt suuremate all, neid on
riputatud, betoneeritud, maasse torgatud, vaiadega toestatud... Neid on
puust, terasest, klaasist, plastmassist, savist... Neil on fotosid,
sõnu, nimesid, pühendusi Leedust, Austriast, Poolast, Austraaliast,
Uus-Meremaalt, Prantsusmaalt, Portugalist - ja nii edasi. Nad on toodud
heas lootuses saada vastuseid oma küsimustele, leevendust oma
probleemidele või kellegi mälestuseks... H e a s usus - eks see anna
kogu mäele hea väe. Ja see on seal - kasvõi kõigi nende ristitoonute
eneste usu ja lootuse pärast ning kindlasti hoolimata sellest , kas
üksik turistuudistaja seda aktsepteerib või sellele vastu vaielda tahab.
Mõned tuttavad, kes seal on käinud halva ilmaga on öelnud, et seekoht on
ju masendavam, kui surnuaed. ...Kas surnuaed on masendav? Aga kindlasti
ei ole Ristimägi surnuaed, sest meie õhtumaises kultuuriruumis ei ole
rist kindlasti ainult surmasümbol ja need ristid seal mäel ei tähista
enamuses surma, vaid on toodud sooviga edasi elada..
Paneme isegi mäele ristid oma soovidega, sest see on lootuse mägi.
Loojuv päike värvib mäe kuldseks... Hõredad pilved, mis vahetevahel
Päikese eest mööda ujuvad moodustavad kiirtepärgi, mõned neist on
ristikujulised...
Mstislav Dobuzhinsky
akvarelli fragment Ristimäest - 1934.a. (pildistatud näituselt
Palanga Merevaigumuuseumis juulis 2009)
|
Üles |
Ristimägi
|
Üles |
|
Šiauliai
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Šiauliaiga on tegelikult mitu mälestust seoses
Venta ja Dubysa paadimatkadega, kus järjestikustel aastatel sai käidud
kunagi 1990-te keskel. Nüüdki, sõites Šiauliai suunas mööda Venta orgu,
tundsime ära kohad, kust sai jõele minna ja maha tulla, kus paate seljas
tassida jne. Ent paadimatkadel piirdus tutvus linnaga enamalt jaolt
raudteejaama ja selle ümbruse õlleputkadega.
Šiauliai on tööstuslinn. Suur osa vanast on sõdades ja sovjetiaegses
ehituses otsa leidnud nii, et pea ainsaks olulisemaks maamärgiks on
ehitusaastasse 1445.a. dateeritav Peetri ja Pauli katedraal, mis
linnakeskuses väikese künka otsast paistab kätte üle terve linna. Enamus
linnasüdamest on suhteliselt uus, ka Vilniause bulvari hoonestus. Miks
just sellest tänavast on mõtet rääkida? 900 m pikkune Vilniause bulvar
on turismiinformaatorite sõnul art and deco stiilis jalakäijate tänav,
esimene omataoline Leedus (autovaba aastast 1975). Lai kahe puudereaga
tänav on hiljuti saanud uue näo (osaliselt isegi põhjapoolses osas meie
seal viibimishetkel tööd alles käisid), mistõttu "arti ja dekot"
esindasid ilmselt põhiliselt üksikutes kohtades säilinud iseloomulikud
sillutise fragmendid. Väidetavalt olevat Šiauliai Vilnause bulvar üks
kolmest Euroopa vanimaist seda tüüpi tänavatest (?). Tänav ise,
hoolimata oma värskest vuntsitusest jättis väga hea mulje. Enamus linna
mainimist väärt skulptuure ja purskkaeve asuvad sellel tänaval (nt Kolm
Trolli, Pelikans jne), samuti on üheks tänavaga seotud võtmeobjektiks
jesuiitide St. Ignatiuse kirik...
Pargime auto Šiauliai hotelli lähedale, et tutvuda ehavalguses kuulsa
jalakäijate tänavaga. Rahvast liigub sama palju nagu peale
tuumaplahvatust. Poed, kohvikud, kõrtsid... vaikus, isegi akendest ei
kostu raadiomuusikat. Vaid kaugelt mingi supermarketi parklast kostub
korraks kolmesajase bemmi röögatus ja vilin, mis annab tunnistust
sellest, et asfaldile jäi jälle paarikümne liti ulatuses kummi...
Ilmselt nädala algusest tingitud letargias tundub linn välja surnud. Nii
teeme ära oma kohustuslikud 1800 m ja maandume tänava ainsas "elusana"
tunduvas välikohvikus, et süüa hiline supp enne laagrikoha otsimist.
Šiauliai
|
Üles |
|
IV laager
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Metsatee, paduvihm...
Ärkamine kusagil
paarkümmend kilti Šiauliaist läänes...
|
Üles |
|
Kretinga
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kretingasse jõuame varasel ennelõunal peale
paduvihmast telkimist metsateetammil. Taevas on pilvine ja metsikud
tuulehood kannavad kaseseemneid märjale esiklaasile.
Kretinga on linnake ca kümme kilomeetrit Palangast idas. Asula südameks
on avar keskplats (kahjuks üleni parkla all), mõned kirikud ja Kretinga
mõisakompleks. Viimasest on põhjust pisut kõnelda rohkem. Endine
esinduslik park on nõukogude ajal läbi koleda juurdeehituse kõvasti
pihta saanud ja loomulikult on kadunud endised kaunid vaated lillede ja
purskkaevuga ehitud esiväljakule. Historitsistlik peahoone, mis ehitati
XIX sajandi II poolel Juozapas Tiškevičiuse poolt, on hoolimata
juurdeehitusest siiski alles ning sellesse koliti 1992.a. Kretinga ja
selle naabruskonna ajalugu käsitlev muuseum. Ent oluliseks teeb selle
mõisa hoopis peahoone vasaku tiiva külge ehitatud suur ja omal ajal
luksuslik talveaed. Muuseumi andmetel olla see olnud kunagi Euroopa üks
suurimaid ja moodsamaid, ehitatud 1875 aastal mõisahoone ümberehitamise
käigus. Muuseum on nagu muuseum ikka - eriti kui seda valvab 1930-te
saksa tütarlaste kooli stiilis koolitusega elatanud vanadaam, kes on
veendunud, et normaalsed inimesed räägivad vaid leedu keelt... Kuid
talveaed on Kerberosest ja pikkadest möödunud aastatest hoolimata tänini
lummav. Läbi kolme korruse eksootilisi taimi - araukaariad, palmid,
hoone keskel kaskaad ja veesilm kilpkonnadega. Luuderohi keerdub ümber
balustraadide... Kui papagoide kädistamise saatel basseini äärsele
pingile istuda ning läbi laugude piiluda, siis võib korraks unustada,
kus viibid... Kuni kuskilt ilmub välja teine vanadaam (ilmselt eelmisega
sama kooli kasvandik), kes suud kriipspeenelt kokku surudes küsib
resoluutselt, et kas ma olen ikka fotode tegemise eest juba maksnud või
piraatpildistan siin! Peidan fotoka vabanduste saatel seljakotti ja
auran teisele korrusele, Kerberose õde võtab sisse peidukoha, et
järgmist õnnetut varitseda.
Talveaeda on asutatud restoran - „Pas Grafa”, mis asub aia teisel
korrusel taimede kohal rippuvatel õhulistel rõdudel. Mõtlesime enne
lahkumist tassi kohvi juua, ent teenindajal ei näi eriti aega olevat.
Laudu, seinu, aknaraame, rohmakalt kinnitatud radiaatoreid vaadates
tunnen järsku nagu kerget virtuaalset kopituse lõhna - paks jõledat
värvi õlivärv, millega radiaatoreid on tõrvatud, kümneid kordi üle
võõbatud aknaraamid ning tolmukarva seinad meenutavad järsku
veerandsajanditagust aega nagu ka kortsus kulmuga vestis kelner. Need
pensionieelikutest piletimüüjad, kelnerid ja rohelised malmradiaatorid
ei käi kuidagi kokku selle talveaiaga. Kolm erinevat aega - üks, millest
vahel veiniklaasi taga unistame, aga midagi ei tea, teine, mida vahel
veiniklaasi taga pigem halva sõnaga mäletame ja mida mäletada ei taha
ning kolmas, kus praegu elame.
Kretinga peahoone
nüüd ja enne
|
Üles |
Kretinga talveaed
|
Üles |
|
Palanga
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Palanga - juba tsaariajal hinnatud ning kindlasti
nõukaaegne Baltikumi kultuskuurort, peaaegu sama vinge oreooliga nagu
Suhuumi või Bulgaaria kuldsed liivad. Fakt on, et ilus liivarand ja
kuurorti atmosfäär on seal tänini, kuigi igale poole on oma jälje jätnud
Nõukogude Puhkaja. Ent see viiekümne aastaga mõõdetav kiht on ilmselt
köömes võrreldes sellele eelnenud 800 aastaga - väidetavalt oli selles
kohas juba asula, kui eestlastelegi tuttav Valdemar I siinse linnuse
vallutas... Kahjuks seda eelnevat aega meenutab peamiselt vaid viimase
kahesaja aasta jooksul ehitatu.
Mida me Palangast ootasime? Esiteks vene ajast teada kultusmuuseumi -
Merevaigumuuseumi. Ning - eks lootsime muidugi tunda ka "vana head"
kuurortiatmosfääri. Linn oli täpselt selline nagu kartnud-lootnud olingi
- töörahva eliitkuurort paistab endiselt igalt poolt välja, kuigi
kesklinnale on tehtud korralik kosmeetiline ilukuur. Ilulõikuse
eredamaks osaks on ilmselt mõnus jalakäijate tänav, mis tipneb mitmesaja
meetri pikkuse merre ulatuva promenaadiga. Tänavamuusikud mängivad igas
stiilis muusikat, politsei kimab demonstratiivselt ringi nende
kaherattaliste "güroskoopidega", mille rendi eest Nidas küsiti 200 litti
poole tunni eest, igasugust sorti kohvikutes ning restoranides on
võimalik leida väga erinevatele maitsetele toite. Ent põigates
peatänavatelt kõrvatänavatesse lööb ninna jällegi see virtuaalne
kopituselõhn... Loodetud nostalgiapuhangu asemel on Palanga
kõrvaltänavatel tekkiv tunne koormav ning võrreldamatu näiteks
Ventspilsi vanalinnaga. Eks oma osa selles mängis vist ka naljakas
juhtum... Nimelt otsisime parkimiskohta, kui märkasin, et plafooniga
Mercedes - nagu külma sõja aegsetes spioonifilmides - jälitab meid ja
püüab igal võimalikul juhul kõrvale sõita. Kõhus võttis õõnsaks, sest
teades nende liikluspolitsei põhimõtteid, võib vaid ette kujutada nende
päris pättide hingeelu. Ühel ristmikul sai mersu võimaluse ja keeraski
ette. "P....es ongi!", mõtlesin, ent autost astus kuulipildujaga Robert
de Niro asemel välja hallipäine dressipükste ja kingadega mehike, kes
küsis, kas me äkki otsime odavat öömaja...
Pisut samasuguse kopitanud mulje nagu linnas tekib ka
Merevaigumuuseumis, kuigi nende ekspositsioon on iseenesest väga lahe.
Enamus vitriine on nõukaaegsed, SSR-de asemel on nüüd ainult R-d,
esitähed lihtsalt maha kustutatud. Osa vitriine on ka uued. Hämmastust
tekitab näituse see osa, kus oesitletakse, mida kõike merevaigust on
tehtud. Ehted on tõesti kaunid! Samas leiab ka tõsiseid jaburusi, mille
tippsaavutuseks oli küllaltki suur nõukaaegse kultuslinttraktori DT-74
mudel, mis on tehtud 100% merevaigust. No ei kujuta ette miks on vaja
väärikat materjal nii totra asja valmistamiseks kasutada?
Kuid lahkun muuseumist lõppeks siiski väga positiivsete emotsioonidega -
esiteks - teise korruse fuajeesse on üles seatud Mstislav Dobuzhinsky
näitus, valdavalt joonistuste ja sketsidega XX sajandi alguse Leedu
küladest, linnakestest ja maastikest. Teiseks - Merevaigumuuseum asub
endises mõisas, mida ümbritseb kaunis "prantsuse" inglise park - peaaegu
nagu Bagatelle Pariisis (ok - pisut tuleb selleks ikka ette kujutada,
kuid mis siis...). Mõisamaja ja pargi rajajaks on kohalikus elus tähtsat
rolli mänginud Feliks Tyszkiewicz, kes muuhulgas oli ka üks merevaigu
tööstusliku tootmise võtmeisikuid. Residentsi peahoone telliti saksa
arhitektilt Franz Heinrich Schwechtenilt, mängulise pargi kavandas
1897.a. prantsuse aednik ja maastikuarhitekt Édouard François André.
Park oma algkavandilt on XIX sajandi lõpule suhteliselt tavapärane -
neorenessansslikud aiakesed fookustena erinevates kohtades pargis ja
peahoone ümber, mis on sobitatud vabakujulisse ja hoolikalt
komponeeritud maastikupargiga. Võib-olla ideelt hästi sarnane Toila Oru
pargiga. Pargi loomisel olevat maha võetud olemasolev looduslik mets
ning säilitatud vaid kohalike arvates pühad puud. Park ja loss said
kõvasti kannatada II ilmasõjas ning restaureeriti 1960-te alguses.
Muidugi on ilmselt ka park viimase poolesaja aastaga kõvasti muutunud -
seda hallatakse ja esitletakse kui botaanikaaeda, mitte kui mõisaparki.
Aga meeleolu on olemas hoolimata kohati looduslikku uuendust täis
kasvanud vaatesihtidest, täisistutatud pargiaasadest, tõeliselt
sovjetipärastest arhitektuursetest väikevormidest, täiskasvanud
pargiaasadest jms-t.
Palangat jääb kindlasti hea sõna poole pealt meenutama mõnus õhtusöök
ühes linnakese jalakäijate tänava äärses restoranis, kus olid esindatud
mitmesugused Leedu rahvustoidud - klassikaliselt külm peedi- ka külm
kalasupp, igasugused täitega ja täiteta kartulipannkoogid ning muidugi
tsepeliinid... Siinkohal tuleb öelda, et külm kalasupp on tõesti
eksootiline: meenutab toore sibulaga maitsestatud marinaadi, kuhu on
sisse kaabitud soolakala. Serveeritakse kuuma kartuliga. Aga maitseb
hea, eriti, kui ette kujutada, et eelmisel õhtul oleks olnud rohke
vodkaga hiline õhtusöök. Ka kuulsaim Leedu söök - tsepeliinid - on
huvitav ning kalasupist erinevalt ka päriselt ja tingimusteta maitsev.
Kuidagi nad veeretavad lihapalli kartulitaignas ning vist aurutavad
selle pehmeks. Serveerivad, kuidas kusagil, puljongipõhjal või niisama
ja puistavad üle kõrnetega. Tapvalt rasvane kolesteroolipomm, kuid heas
köögis tehtuna ka seda "mürgitamist" väärt. Täpsemalt Leedu
rahvustoitude kohta saab lugeda siit (leiab ka retseptid), kuid tuleb
öelda seda, et need paljud, kelle halbu eestikeelseid kommentaare võib
leedu toitude kohta netist lugeda, sõid vististi turvast või
leedu-ameerika kiirtoitu ;)), sest meil õnnestus Leedus saada ainult
eranditult väga häid toite...
Mõis ja park
|
Üles |
Merevaigumuuseumi ime
- DT 74
|
Üles |
Palanga
|
Üles |
|
V laager - kämping Nemirsetas
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Et eelmisel õhtul olime jäänud hilja peale, siis
mõtlesime, et kasutame kämpingut. Saimegi jälle elamuse...
Nemirseta - külake, mis hakkab lõunast Palangaga kokku kasvama - kämping
oli... odav. Seda nii hinnas, kui teenuses. Väravavaht oli väga
sõbralik, rääkis keeli ning oli nõus igasugust infot jagama. Kahjuks
sellega kogu meeldivam pool piirduski, sest sisse sõites avastasime end
avaralt muruplatsilt, mille paremad kohad võsastes platsiservades olid
võetud. Ei mingit kohtade markeeringut - asi, mis iseenesest ei ole
oluline, kui nö "vaba vool" toimib. Koha siiski leidsime, võsa ääres ja
kokkuvõttes isegi mitte väga halva. Naabritel käis kõva tümakas ja u. 50
m kaugusel oli kiirtee... Võimalus oli ka telk keset 100 m läbimõõduga
muruplatsi panna. Keset seda platsi juba asus üks ilge kuut - räpane
riietuskabiini moodi moodustis, mis - nagu selgus, osutus 5 minuti duššiks ja seda juba lisaraha eest. Sellest mitte kaugel paiknesid puude
vahel suvalt kokku klopsitud utiilist toodud kraanikausid külma veega
ning top 10 edetabeli tipus olid kindlasti peldikud, mis sõna otseses
mõttes haisesid nagu peldikud ja nägid ka nii välja. Koristamata, väga
üle servade täis lastud, loomulikult ilma igasuguse potita, auk põrandas
selline, et pimedas pidasime paremaks lapsi ohutuse mõttes sellesse
urkasse mitte lasta...
Kirjutan selleks, et kui keegi sinna satub, siis võiks
sellest kämpingust kaarega mööda käia...
Kämpa viisakam pool
|
Üles |
|
Klaipeda
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Klaipeda (saksakeelne nimi - Memel) on Leedu aken
merele. Kasvanud välja 1250-tel rajatud ordulinnuse ümber tekkinud
asulast on sellest saanud suur sadamalinn. II ilmasõjas lasti see
mõlemate vastaste poolt sodiks, mistõttu tänapäeval on enamuses linnas
esindatud nõukogude arhitektuuri viimased ajastud, kuigi nn vanalinna
osast ja sadamate piirkonnast võib leida ka üksikuid varasemaid ehitisi,
huvitavamad neist ilmselt vahverk-konstruktsiooniga majad. Linna
maamärgiks on kindlasti sadamad ning igaaastastel merega seotud
üritustel sadamates tihti seisvad purjelaevad.
Üle Kura lahe, Kura sääre otsa, jääb Klaipeda merekindlus, mille juurde
on rajatud juba nõukogude ajast tuntud delfinaarium ning meremuuseum...
Lühikese praamisõidu järel poolsaarele leiame peale pisikest logistilist
äpardust parkimiskoha ja ühineme piletisabaga. Palanga nõukaaegsest
tolmust pisut kahtlevana lunastame suhteliselt kallid piletid
(meremuuseum ja delfinaarium on eraldi) ning - show võib alata.
Poolringikujulisse suurde ja avara basseiniga saali koguneb rahvast nii
paari-kolmesaja inimese ringis. Esiread kipuvad alguses hõredamaks jääma
- teadjamad on lugenud, et delfiinid pritsivad, kuid varsti on kõik
kohad täis. Delfiinid ja nende treenerid tulevad kümneminutilise
viivitusega muusika saatel ning siis hakkab pihta imetlusväärne etendus.
Hüpatakse, tehakse hääli, loobitakse palli, joonistatakse - mida kõike.
Delfiinid on hämmastavad! Magustoiduks lähevad delfiinid lavalt ning
show lõpetavad kaks merilõvi, kes kohmakatest kehadest hoolimata teevad
oma kohmakate kerede kohta väga graatsilisi ja keerulisi harjutusi.
Etenduse lõppedes saavad huvilised pildistada koos veest välja hüppava
delfiiniga või delfiinipaariga - muidugi - pilt maksab, kommerts
ennekõike. Kuid nähes nende laste nägusid, kelle sõrmeotsi veest
väljahüppavad iludused puudutavad, tundub, et selle emotsiooni katteks
makstud raha on seda väärt.
Ka meremuuseum on tasemel - mitte küsitava kvaliteediga sovjetiaegne
upgrade nagu Palangas. Interaktiivne arvutigraafika, kaunilt kujundatud
ekspositsioon ja rikkalik "kalaaed", pingviinid, hülged. Lisaks
merekindluse bastionitesse kujundatud tasemel ülevaade Leedu ja Kuramaa
merendusest. Hea...
Ahjaa, üks asi siiski tekitas kummastust. Nimelt WC. Huvitav, kas keegi
suudab selgitada, miks täiesti tipp-topp tualetis kasutatakse
suusahüppaja-asendi potte ning vaid invaliidile on ette nähtud
normaalne, prill-lauaga variant?
Klaipeda
|
Üles |
Meremuuseum
|
Üles |
|
Kura säär
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Peale seda, kui olen saanud ühe elatanud daami
käest teemaksu piletikassast teada, et turist on saast. Põhjuseks see,
et ma ei räägi Leedu keelt ja püüan inglise keeles küsida, mida see
sissesõidumaks siis hõlmab ja millised on rahvuspargi reeglid - nimelt
tuleb osta 20 litine pilet sissesõiduks Nida poolsaarele ehk siis
kuulsale Kura säärele. Loomulikult ma ei saa mõistlikku teavet ja lahkun
kassast pahurana. Ent õnneks kuri naine kaitseala piiril jääb selle
poolsaare ainukeseks halvaks mälestuseks.
Nida poolsaare kalurikülad on Leedu kontekstis unikaalsed - meenutavad
mu abikaasa sõnutsi Gotlandit ja Ahvenamaad. Enne merevaigu avastamist
ja kuurortide teket oli see piirkond suhteliselt vaene, kalurid püüdsid
ellu jääda raske tööga ning võideldes pealetungivate düünidega. Lugedes
külakeste ajalugu tundus üsna tavaline, et edutus võitluses liivaga
pakiti majad kokku ja viidi paremasse kohta. Kuna enamuse Kura
poolsaarest moodustab sisuliselt üks suur liivavall, siis
põllupidamiseks on sealsed mullad väga halvad - ja ega seda eriti pole
teha püütudki. Ent pikad liivarannad, liivadüünid, männimetsad ning
mandri ja poolsaare vahele jääv soe laht on loonud lihtsalt ilusaks
olesklemiseks paiga, mida hindasid nii sakslased kui venelased. Nii on
Nida olnud juba pea paarsada aastat eksklusiivseks suvituskohaks. Õnneks
ei ole piirkonda rämedalt täis ehitatud. Kuigi kinnisvarasurvest pole
täiesti pääsenud pisikeste siniseseinaliste puitmajakestega külakesed ei
vene ajal ega praegu, on Juodkrantes ja Nidas - kaks suuremat asulat -
tänini meeldiv õhkkond, mille loovad just needsamad tänava ääres reas
olevad puitmajakesed, otsafassaadid suunatud merele. Plastaknad ja
kolebetoon on siingi oma jälje jätnud, ent see ei häiri. Omanäolised
külakesed on UNESCO pidanud oluliseks oma nimekirjadesse lisada.
Mis seal teha on? Üks ilmselt inspireerivamaid tegevusi on võtta ette
jalutuskäik mitmekümnemeetristele liivadüünidele. Mulje kõrbest on
täielik, mõne liivakünka vahel ei saagi aru, kas oled Liwas või siiski
Leedus. Loomulikult on lausa omaette elamuseks päikeseloojangus mööda
laulvat liiva sahistada, soovi korral end avamerre või laguunivette
kasta ning lõpuks leida endale sobiv restoran või kohvik just sellise
menüü ja keskkonnaga, mis meeleoluga paremini sobib. Inimeste hulgast
hoolimata jättis Nida ääretult meeldiva mulje. Ainukeseks probleemiks
on, et telkida ei tohi mujal, kui poolsaare ainukeses kämpingus või
mõnes hotellis. Kuna plaaniväliselt jäime poolsaarele kaheks ööks, siis
avanes võimalus nautida nii hotelli Juodkrantes kui kämpingut Nidas -
mõlemast vaid positiivsed muljed...
Juodkrantes kogesime järjekordset puunikerdamise fenomeni - nn Nõiamäge.
Juhuste kokkulangemisel asus see otse meie hotelli taga. Minu esmaseks
reaktsiooniks oli, et mida neid puuslikke ikka vaadata, kui terve Läti
ja Leedu tundub neid täis olevat. Et oleme praktiliselt kohal, siis
lähme siiski. Kõrge, järskude, kohati kuristikke meenutavate nõlvadega
Nõiamägi ei ole mitte päris tavaline saemeeste käeharjutuskoht. Juba
paik ise: sünge kuuse-männi mets, meeletult vahelduv reljeef, pimedad
künkatagused ning osavalt siia-sinna radade äärde poetatud ning hästi
tehtud puuskulptuurid, mis oma võikuses ja ilmekuses ei jää alla
Hieronymus Boschi fantaasiatele...
Nidat jääb meenutama ilmselt kõige eredamalt hilises päikeseloojangus
piknik juustu ja valge veiniga poolsaare avamerepoolsel rannal, kus
peegelsiledal merel peegelduvad korraga nii täiskuu kui päikesekuma...
Juodkrante
|
Üles |
Nõiamägi. Juodkrante
|
Üles |
Nida
|
Üles |
Düünidel
|
Üles |
|
Kaunas
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kaunasesse jõuame peale pikka sõitu hilisel
pärastlõunal. Kaunas on ilus linn - keskaegne Hansaaegu mäletav
vanalinn, mis on barokiajal korralikult üle tuunitud (pidi ju siingi end
Rooma eeskujul katoliiklus püüdma maksma panna), kirikud, jesuiitide
klooster, vana linnus ning tsaariaegne Euroopas suhteliselt unikaalne
kogu linna strateegiliselt kattev kindlustuste süsteem, mõnus
jalakäijate tänav - Laisvesi avenüü, Kaunase meri (Nemunasele paisjärv)
ja Nemunase kaldapealsed...
Linnal on rikas ajalugu ja õnneks on sellest järel päris palju. Aga nagu
sageli on linnadega - külastades neid pole niivõrd oluline mitte faktide
kogumine, vaid atmosfääri tabamine. Eks Kaunases ole oldud mõned korrad
varemgi jalgsi, jalgrattaga ja autoga rehviparanduses :)) jne - igast
korrast omad mälestused. Seekordsest käimisest jääb meelde pigem kaks
emotsiooni... Neist esimene - Kaunase jazzfestivali suvekontsert
Nemunase kaldapealsel ja teine - hilisõhtune väljasurnud jalakäijate
tänav. Meeleolukaim on kindlasti neist jazzi kontsert... Sattusime
juhuslikult vanalinnas lonkides Rotušėsi skväärile, kus just alustas
mahe suupill juhatades sisse SAULIUS ŠIAUČIULIS TRIO kontserdi. Et
üritus toimus vabas õhus, siis ei olnud mõtet piletit osta - nagu polnud
teinud kümned leedukad isegi, kes olid kogunenud jõekallastele muusikat
kuulama. Otsisime siis meiegi mõnusa koha kail, Hele lippas auto juurde
ja naases rikkaliku piknikukorviga. Laotasime maha lina ning nautisime
seekordset õhtusööki mõnusa muusikaga, riputades jalad üle sadamakai
betoonääre nii, et silmapiiri poole kalduv päike ei paistaks otse silma.
Kaunas
|
Üles |
Piknik jazzuga
|
Üles |
|
Trakai öövalgel...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Startisime Kaunasest hilisõhtul, et leida kusagil
laagrikoht. Mõttes oli soov leida telkimiskoht Kaunase mere ääres, ent
mingil hetkel tekkis idee sõita kohe välja Trakaisse, et vaadata
Leedumaa üht tähtsamat sümbolit Galve järve suurimal saarel
öövalguses...
Pargime auto kusagil ühe ringis öösel Trakai keskusesse. Valgustatud
kindlus peegeldub siledal järvepinnal võimendades muljet
muinasjutulossist. Valgustatud tornid ja müürid on pimeduses eriti
maalilised. Mõeldes ühele seminarile Leedus, kus Trakai restaureerimisse
(loe: uuesti ehitamisse) 1960-tel suhtuti nii ja naa, siis ööpimeduses
kaugvaates tundub see mõte olevat igati põhjendatud, eriti kui näha,
milliseid emotsioone see lastes tekitab. Muidugi ei pea taasehitama
kõiki vanu kivihunnikuid uuesti üles, ent mõni näide tundub olevat
vajalik, et lapsed ei peaks ainuõigeks peegelduseks rüütliteajast Disney
pilditööstuse haiglasevõitu ja sisutühje joonistusmulle.
Laagrikoha leiame mõnusa - kaelani pehmes heinas, tee pealt maas ja
lossist mitte kaugel ning Trakai kaitsealadest napilt väljas.
Vahelehüüdena tuleb öelda, et hommikusööki valmistades lendas õhku
kuulsusrikas vene pensupriimus. Probleem tekkis ilmselt sellest, et
välistemperatuur oli mingi 26-27 kraadi plussis. Päike paistis
priimusele, tegin suppi. Asi käivitus kahtlaselt hästi ja vuhises hea
leegiga. Napilt enne supi keemaminekut hakkas kaitseventiil tuld sülgama
- pritsis kuuma pensujoa kõrtesse. Algul ei saanud ma aru, mis probleem
on, kuid siis toimus see uuesti. Sulgesin priimuse ja keerasin
kaitseventiili, et liigne surve välja lasta. Sain vaevu teha võtmega
ringi, kui priimuse sisu august koos ventiiliga pauguga välja purskus ja
tekitas sekundiks-paariks u 3-4 m fontääni. Õnneks sain pea eest ja
suurem osa lendas seetõttu näost mööda. Ventiil loomulikult on tänini
kusagil seal heintes...
Trakai saarelinnus
|
Üles |
Trakai
laagrihommik
|
Üles |
|
...ja päevavalgel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Trakai linnuse müürid on maalilised ka
päevavalgel. Lähemalt vaadates eristab selgelt vanad ning uued
müüriosad, kuid nelikümmend aastat peale "restauratsiooni" on katnud
uued osad juba kerge ajatolmuga nii, et see tegelikult enam ei häiri.
Kindlusse on rajatud ajaloomuuseum, mille kaasaegne ekspositsioon on
dubleeritud mitmesse keelde ning annab hea ülevaate Leedu kuningate
kuulsusrikkast loost. Eks ole leedukatel põhjust selles suhtes uhked
ollagi. Raske on alahinnata Trakai tähtsust Leedule - oli see ju Leedu
vürstide residents ja tollane pealinn. XIII-XV sajandi Leedu oli tõsine
riik, sõdis edukalt venelastega, tatarlastega ja ka sakslastega (kaotati
ju Grünewaldi lahing just Vytautase armeele), piirid ulatusid Balti
merest Musta mereni... Seda kuulsust ja sära peegeldabki Trakai linnuse
muuseum.
Saarekindlus koos Trakai poolsaarekindluse ehitust alustati XIV sajandil
Kęstutise (suurvürst aastail 1381-1382, Leedu suurvürst Gediminase poeg)
initsiatiivil kaitseks Teutooni ordu vastu. Linnuse ehitus lõpetati
Kestutise poja Vytautas Suure ajal, kuid peale Teutooni Ordu lüüasaamist
Grünewaldi lahingus kindluse militaarne tähtsus tegelikult kahanes ja
kindlus oli pigem rohkem sümboolne kants. Vene-Leedu sõjas aastatel
1654–1657 linnuse all tähtsat sõjategevust ei toimunud, kuid piirkonda
tunginud kasakate üksused pommitasid nii saarekindluse kui
poolsaarekindluse puruks. Poolsaarekindlus tassiti järk-järgult
järgmistel sajanditel laiali ehitusmaterjaliks, kuid saarekindlusele
pääs oli raskendatud ja nii oli lossivare Trakai maastike maaliliseks
maamärgiks mitusada aastat, kuni XIX sajandil rahvusliku ärkamise ajal
hakati rääkima kindluse restaureerimisest. Mitu korda I ilmasõja eel ja
kahe sõja vahel püüti ära teha, kuid alles peale II ilmasõda suudeti
kindlus 1950-60 vahel aastaks 1961 taastada. Rekonstruktsioonil lähtuti
XV sajandi säilinud dokumentidest ning taastati selle aja mahus ning
stiilis.
Trakai linnakesena on vaikne valdavalt ühekorruseline puust linn, mille
paaril tänaval on hea uitada ilmselt siis, kui pole turismihooaeg.
Seetõttu vaatame korraks üle ka poolsaare kindluse säilinud osad,
hangime poest pisut meelepärast ja võtame suuna Leedu esimese pealinna -
Kernave peale. Trakai tolmu loputame maha Galve naaberjärve Akmena
karges vees...
Trakai saarelinnus
|
Üles |
Trakai linnus enne 1950-te
"restaureerimisi"
|
Üles |
Užtrakai (Trakai)
mõis
|
Üles |
|
Kernave
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kernave asub Nerise jõe kaldajärsakul. See on
praegu väike unine külake, kuid omal ajal oli Leedu suurvürstiriigi
pealinnaks. 1279.a. pärinevad linnast esimesed kirjalikud teated, kui
see oli suurvürst Traidenise residentsiks. Ent arheoloogia on näidanud,
et suur asula - pigem isegi linn - oli selles paigas juba sajandeid
varem. Leedu kodusõja aegset segadust ära kasutades vallutasid linna
1390.a.-l Teutooni Ordu ristisõdijad, põletades maha nii linnuse, kui
linnust ümbritsenud linna... Peale seda suri kogu asula välja vajudes
mitmesajaks aastaks unustusse. Täna meenutavavad seda vaid suursugused
künkad (kokku 5), mille juurde on alles sajandeid hiljem (XIX saj.) taas
tekkinud külake. Külakese tänaseks olulisemaks ehitiseks on 1910 a.
alustatud neogooti stiilis kirik. Tõsi, see asub palju iidsema kiriku (AD
1739) asukoha kõrval, kust seistes avaneb suurepärane vaade Nerise
luhale ja esiplaanil olevatele iidset linna mäletavatele küngastele...
Kernave
|
Üles |
|
Europark
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kernavest Europarki jõudmiseks otsustame minna
mitte Vilniuse kaudu, vaid otseteid mööda Vilniusest põhja poolt mööda.
Tuleb öelda, et see ettevõtmine annab 1:0 leedukate kahjuks. Üldlevinult
peetakse Leedu teid väga headeks - vähemalt Baltikumi ja Poola
kontekstis. Magistraalid on tõepoolest head, ent nagu olime ka enne
paaril kõrvalteel kogenud lääne pool, saame nüüd taas kinnitust Vilniuse
naabruses - kõrvalteed (eriti, kui tegemist kruusakatega) on väga sageli
jubedas seisus. Selline tunne tekkis, et asfaldiaukude lappimises on
leiutatud mingi uus moodus, mis meenutab nõukaaegset hambaplommimist
ning kruusateedele höövlit pole küll peale 1992. aastat lastud. Ka
kõrvalteedeäärsed suunaviidad puuduvad sageli, mistõttu neljaks haruneva
ristmikuni jõudes jääb navigatsioonipõhimõtteks vaid loogika ja päikese
asend taevas. Mingi ime läbi jõudsime lõpuks siiski kohale peale
paaritunnist seiklemist (arvatavasti seal jubeteedel puruneski tagumise
amordi padi). Meie üllatuseks osutus Europark Vilniuse halduspiiridesse
kuuluvaks...
Europargi kodulehelt -
#.europosparkas.lt/...
(seal on ka eesti keelne osa!!!!) võib
lugeda järgmist:
"Euroopa park loodi 1991 aastal Leedu skulptori Gintaras Karosas’e
initsiatiivil. Muuseumi eesmärk on kunsti keeles tähtsustada Euroopa
geograafilist keskpunkti. Vabas looduses 55 ha pindalal on eksponeeritud
rohkem kui 100 skulptuuri, mis on loodud kunstnike poolt 33 maailma
riigist. Muuseumi kollektsioonis on kuulsaimate kaasaegse kunsti
loojate, nagu näiteks Abakanowicz, Oppenheim, LeWitt, suuremõõdulised
tööd."
Euroopa park on loodud tegelikult lihtsalt. Ära on
kasutatud olemasolev kaunis männimets, mille teede-radade äärde on
läbimõeldult paigutatud moodsad kunstiteosed - skulptuurid, mõned rohkem
landarti sugemetega. Metsamaastik on peenetundeliselt ümber kujundatud,
raiudes kohati metsa hõredamaks või vastupidi, jättes hooldusega mõne
koha tihedamaks. Rõhutatud on kohati mõnd reljeefivormi ja kasutatud ära
metsateed ning rajad, koormamata neid kunstlike teekatetega, kui seda
just tehniliselt pole vaja.
Eksponaadid on teravmeelsed ja huvitavad, loodud selle ilma kaasaegsete
oma ala tippude poolt ning paigutatud maastikus just konkreetsele
taiesele sobivasse asukohta. Europargis võlubki peamiselt see
inimlikkus, hubasus ja rahu mille garandiks on looduslik mets. Puude
vahel siin-seal vilksatavad taiesed on igaüks omas elemendis
domineerides lokaalselt, kuid mitte üldplaanis. Liikumine seal on nagu
veini degustatsioon - erinevate skulptuuride vahel on muljeid
neutraliseeriv mets, mis aitab skulptuure vaadates tekkivaid tundeid
rahustada ning uueks elamuseks ette valmistada - võrreldav suu
loputamisega eri veinimarkide maitsmise vahel.
Valida võib väga erinevaid marsruute, mis kõik viivad välja pargi
keskmes asuva tagasihoidliku ja meeldiva keskuse juurde, mille
restoranis saab õunapuude vilus juua tassi kohvi ja soovi korral ka
midagi tõhusamat... Kõik see kokku jätab meeldiva ning hea mulje -
emotsiooni nagu oleks olnud kunstigaleriis ja metsamatkal samaaegselt...
Europargi kunst
|
Üles |
|
Vilnius
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ma ei viitsi kirjutada Vilniusest linna loost ja
sellest, mida seal näha võiks - sellest saab lugeda siit:
#Vilnius
või näiteks siit:
#.vilnius.com/...
Ent õhtuhämaruses jalutamiseks on vanalinn suurepärane... klassitsism ja
barokk, valged, suurejoonelised kirikud ning ülikoolihooned, hubased
kohvikud ja restoranid, mitte liiga pealetükkiv liiklus ja sõbralikud
inimesed. Meenutab natuke Tartut...
Omaette seikluseks kujunes Vilniuse linnakämpingu otsimine. Linnas, kus
on n+1 kõverakaarelist jõge ja jõeharu, mille vahele on põimitud
igasugust masti teed ning tänavad. Asja tegi huvitavaks see, et
kämpingut ennast ei ole kuidagimoodi naabertänavatel tähistatud. Unise
peaga ringi aerutamine võõras linnas südaöösel ei ole eriti tore
tegevus. Ent poole kahe ajaks leiame selle pagana kämpingu (linnast otse
väla sõites leidnuksime ilmselt telkimiskoha poole kiiremini - aga kes
teab...) siiski Vilniuse EXPO keskuse lähedalt tänu bensiinijaamadest
saadud headele soovitustele.
Niisiis - tuttu kiiresti (lapsed vist ei jõudnudki autost telki kobimise
ajal päris üles ärgata) ja hommikul taas linna, et see ka päevavalgel
üle vaadata...
Cili Pica
|
Üles |
Õhtune jalutuskäik
|
Üles |
Linnakämpa
hommikusuurus
|
Üles |
Maailm Gediminase
linnusest (tornist)
|
Üles |
|
Euroopa keskpunkt - Leedu
versioon
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Mandri-Euroopa keskpunkt pidi asuma küll Saaremaal
Kärla külas ;)), kuid viidates prantslaste poolt läbi viidud mõõtmistele
olevat see ca 25 km Vilniusest põhja poole. Mida iganes - kunagi vilksas
ajakirjandusest läbi, et Euroopa keskpunkti võiks paigutada mitmesse
erinevasse riiki, kõik sõltub, millistest punktidest mõõta ja milliste
saartega seejuures arvestada. 1989. a. mõõtis igatahes Prantsusmaa
Rahvuslik Geograafiainstituut Euroopa piire ning jõudis järeldusele, et
Euroopa geograafiline keskpunkt asub paigas, mille koordinaadid on
54°54' põhjalaiust ja 25°19' idapikkust - teisisõnu peaaegu Leedu
pealinnas. Nojah - ei oskagi sellise koha peale midagi öelda... Eks ole
see üks sedasorti koht, kus käid või ei käi... (ahjaa - seal kõrval on
küll üks linnamägi - Leedus pidavat neid olema üle tuhande ;) ).
Kiviplats samba ning suure rahnuga... erilist vahet ju pole. Et see jäi
aga tee peale, siis vaatasime üle.
Tehtud!
Järjekordne Euroopa
keskpunkt
|
Üles |
|
Leedu etnokosmoloogia muuseum
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tagasitee... Märkan juhuslikult silti - Lietuvos
etnokosmologios Muziejus ja keeran autonina kitsale asfaltteele. Ca 5
kilomeetrit ning metsade ning mägede vahel avaneb vaatepilt nagu oleks
UFO maandunud - metalselt helkivad sigarid, värtnad, silindrid, mille
ees... söövad lehmad. Ajan kallid reisukaaslased unest üles ja läheme
vaatama, mis asi on üks etnokosmoloogia muuseum.
...Kõik on leedu keeles! Seepärast jääb ekspositsioon vaatamata -
muuseumi inimesed ise arvavad, et see oleks raha raiskamine, sest me ei
saaks lihtsalt piltide järgi asjale pihta. Kuid üks noor ja head inglise
keelt rääkiv I kursuse astronoomiatudeng soostub näitama maja ja
observatooriumi.
Vytautas Lisauskase projekti järgi ümber ehitatud Moletai
observatooriumi üks osakond on paar aastat tagasi avatud nn
etnokosmoloogia muuseumina. Kui küsime, mis asi see etnokosmoloogia on,
siis saame vastuseks, et kõik, mis on süsteemis inimene-kosmos... Endise
observatooriumikompleksi (teadusobservatoorium asub mõni kilomeeter veel
edasi ida suunas) ühes tornis avatakse 2009.a. augustis Euroopa suurim
avalikuks kasutamiseks mõeldud teleskoop. Sõidame liftiga torni -
noormees demonstreerib aparaati vaimustunult, kuid et teleskoobi peegel
alles tulemata, siis kahjuks pilku udukogudele kohe me heita ei saa. Ent
alates septembrist on võimalik minna Leetu, broneerida selge tähisöö ja
siis poolteist tundi väikese raha eest asjatundjate näpunäitel taevasse
vaadata.
Hooned on huvitavad. Kaksiktorni tipus olev klaaskera meenutab muljelt
seestpoolt mõneti Berliini Riigipäevahoone katuse kuplit. Vaade
ümbrusele on vapustav - ümberringi laiuvad metsad, järved ja sood. Meie
tudengi jutu järgi olevat see kant Leedu kõige vähem asustatum. Ent veel
huvitavam on läbi klaaspõranda kiigata maapinnale, kus fantastilistes
vormides avaneb observatooriumi direktori kunstnikust abikaasa poolt
kujundatud aed... Kividest laotud tornid, lopsakad lilled ning põõsad,
fantastilised kivimustrid murus.... Meie juht ütleb sellepeale
huvitavalt, et mida kõrgemaks inimesed ehitavad torne sooviga olla
taevale lähemal, seda vähem vaadatakse taevasse ja seda rohkem maa
peale... Kuuldes, et tegelen maastikuga, juhatab meie agar teejuht meid
aeda ja jätab siis sinna tšillima... "Väljapääsu ju leiate ise..."
UFO-laeva all
|
Üles |
|
IX laager - ainult
Baltikumis...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Selle reisi viimase laagrikoha leiame Dusetose
kõrvalt metsast. Mõtlen, et see on võimalik vaid Baltikumis (või, ok -
ka Põhja-Soomes, Norras) - keerad auto tee pealt suvalises kohas maha ja
leiad ideaalse laagrikoha. Nii ka siin. U. 300 m pärast avastame
samblasse mattunud (arvatavasti mingi kunagise Leedu RMK ekvivalendi
poolt rajatud) laagrikoha - laud, lõkkeplats ja ideaalne telkimiskoht.
Kõik võimalused on olemas, et teha laagripidusöök 5 sorti erinevatest
leedu grillvorstidest, tomatisalatist, oliividest, leedu juustudest,
lõkkel grillitud kartulitest ja Tojkaij Furmintist...
Istume, räägime reisist ja paljudest muudest asjadest, kuni lõke keskööl
soikub ning silmi üha raskem lahti hoida.
Viimane laager
|
Üles |
|
Läbi Lätimaa
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Järgmise päeva sõidame läbi Lätimaa. Enne piiri
teeme tühjaks kommidest veel viimase Leedu külapoe ning siis tuld...
Teele jäävad maalilised külakesed ja linnakesed. Garšene mõisast saadud
info põhjal hangin Jekabpilsi raamatupoest "monograafia" Läti mõisate
kohta, et ette valmistada uus tripp sõbralikku vennasvabariiki.
Avastame, et Lätimaa kõrgeima tipu Gaizinkalnsi (312 m) otsas olev torn
on varisemisohtlik ja mägi ise Jumalast ja inimestest unustatud kolgas.
Gulbenes saame selle reisi ühe kehvema õhtusöögi ja Aluksnest vana head
Rigas Balzams Blackcurranti... Ent need muljed on juba pigem avanss
Ida-Lätist, kuhu, ma arvan, peaks minema täiesti omaette retkele.
Loojangukumas ületame Misso lähedal piiri ja tähistame seda šokolaadiga.
Üle Haanja serpentiinide Võru linna piirile jõudnult avastame, et on
juba täiesti pime.
Tartusse on veel 78 km...
Garšene mõis
|
Üles |
Jekabpils
|
Üles |
Gaizinkalns
|
Üles |
Lätimaa
|
Üles |
|
Lisalugemist
Eelmine
|
Üles
|
Üles |
|
|