Tripi kaart
|
Skitsid Sri Lankalt - FB album
|
Lisalugemist |
Tagasi
(reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Sri Lanka 03.04.-23.04.2016
Pinnawala
Meil oli plaan minna Peruusse. Ent nagu plaanidele on iseloomulik - need
muutuvad vahel eriskummaliselt. Ja nii me sattusime hoopis Sri Lankale.
Ja ilmselt ka ei juhtu asjad siin ilmas juhuslikult ning mitte kunagi ei või
ette teada, millised sündmused saavad mõne järgneva ettevõtmise
ajendiks. Nii ei kujutanud ma kindlasti
7 aastat tagasi Dubai lähedal kõrbes
lõkke ääres põnevalt kirju seltskonnaga vesipiipu tehes ning kokapurgist salarummi juues, et samal õhtul soetatud tutvus meie tollase
safariautojuhi Ajithiga - tollal kutsuti teda selles seltskonnas
Anwariks - viib meid nädal hiljem Omaani ning seitse aastat hiljem Sri
Lankale. Ent nii läks. Kui selgus, et meie sõit Peruusse on kahtlane
ning vaatasime ümber mõne teise sihtkoha järele, meenus toosama
lõkkeõhtu ja see, kuidas Ajith tollal rääkis oma maast: uhkelt, soojalt
ning südamlikult. Kui talle siis FB-s ääri-veeri kirjutasin, et kas ta
on Sri Lankal ja kas tuleks kõne alla, et kui me näiteks peaksime tulema
jne, siis saabus peatselt kiire vastus:
"When You come? I can arrange everything for You!"
Mis seal's ikka. Jäi üle vaid lennukipiletid osta ja viisa vormistada...
Niisiis... Tervitusi toome palmisaarelt!
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Ajith Wijenayaka
Negombo. 19.04.2016
|
Üles |
|
|
Üles | |
3.04.2016. Kell
23.14. Istanbuli lennujaam
Järgmine
|
Eelmine |
Üles
Olen juba kella 12.20 st alates teel: taksoga, bussiga, lennukiga.
Taksojuht oli lahe, Lux Express endiselt tasemel ning Turkish Airlines
üllatas positiivselt - neil on veel vana head stiili. Ainult et siin,
Istanbuli lennujaamas, on ebameeldivalt külm. Plekkpingid on hoolimata
väidetavast +17 kraadist vastikult jahedad, lausa valusad istuda.
Võitleme Helega kaasas oleva ainukese fliisteki pärast... Aga lohutav on
mõelda, et homme on ilmselt palju soojem. Olen möödunud nädalal Sri
Lanka ilmateadet jälginud ja alla 29C pole veel näinud...
Aitab hetkel kribamisest, tuleb sukelduda tax free kaubandusse - just meenus, et
lubasin osta meie sõbrale Colombos kaasa ploki Marlborot...
Maldiivid lennukiaknast
|
Üles | |
4.04.2016. Kell 19.15. Christima Residence. Negombo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Palav! Väga palav! Isegi basseinis on palav! Kui
ujuda ühest otsast teise, lähed vees higiseks!
Mingil huvitaval moel maandus lennuk Colombos poolteist tundi piletil
näidatust varem (tegelikult on sellega veel segasem, sest aeg on siin
Eestiga nihkes 3,5 tundi) ning seda hoolimata tüütust
pooleteisetunnisest stoppamisest Maldiividel lennukist väljumata.
Negombos paistis lennukiaknast kaunis palmisaareidüll. Ent peale kümmet
sammu lennuväljal asi nii idülliline enam ei tundunud - paari minutiga
sai selgeks, et esimesel võimalusel tuleb soojendusdress maha ajada ning
võimalusel nahk samuti. Pagesime seepärast ülikiiresti lennujaama
näiliselt kaitsvasse varju, et leida kusagil nurgake riiete
vahetamiseks.
Sri Lanka ETA veebis kirjeldatust hirmutatuna valmistusime lennujaamas
tüütuteks tolli- ja viisaformaalsusteks. Tegelikkuses võttis
passikontroll ja viisa vormistamine vähem aega, kui Konsumis
kaardimakse. Võib-olla peitus saladus ka selles, et Eestis olime teinud
veebis viisad ette ara ning äärmiselt tülpinud näoga kirjus saris
tollitädil jäi vaid pass läbi aparaadi tõmmata ja templit viibutada.
Korjasime lindilt meie prügikottidesse pakit' seljakotid ning vabanesime
sealsamas seina ääres üleliigsetest riietest.
Järgmiseks teemaks oli raha. Sri Lanka ruupia on eksootiline valuuta,
mida laupäeva pärastlõunal ei õnnestu isegi Tavidist osta. Tegelikult ei
õnnestu sealt SEB kliendina ilma sekeldusteta midagi osta, sest neil
kehtib vaid Hoiupanga, vabandust, Swedpanga kaart. Tänu sellele kulus
laupäeva pärastlõunases Lõunakeskuse segaduses toimingule, mis peaks
võtma mõne minuti, pea pool tundi... Arusaamatu... Aga kes käskis jätta
rahavahetuse viimasele minutile... Ühesõnaga, seisime lennujaamas ATM-i
ees näpud suus ja katsusime kuidagi nuputada, palju noid ruupiaid siis
võiks tervituseks välja võtta. Kursi dollari ja euro suhtes saime
kõrvalt pangast teada, aga kohalikest hindadest ettekujutust omamata on
siiski raske mingit mõistlikku prognoosi teha. Seepärast viskasime näppu
ja võtsin välja 20000. Eks paistab, kaua see ette lööb, kuid tundub, et
mitte väga kauaks.
Raha käes, tuli hakata tegelema järgmise elulise probleemiga - leida
Ajith, ehk meie mees Colombos. Lennujaama ees lainetas rahvas, tuk-tukid,
taksod ja teab mis veel asjad - kust me ta sellises mäsus leiame!
Korraks tekkis isegi väike paanikahoog - ei saanud kohe telefoniga
wifisse, et talle FB-s kirjutada. Eks viimases hädas saanuks ju
helistada, kuid Eesti numbrilt on siin minut pea 7 euri! Kuidas kull see
24/7 online muudab inimese peata kanaks! Hele kartis ka, et äkki me ei
tunne teda ara - viimati trehvasime 7 aastat tagasi Dubais (see on pikem
jutt)... Aga siis saabus valgus, st wifi. Sõnumineerituna kobisime
tänavale ja mõni hetk hiljem viipas juba Ajith laia naeratuse saatel
Toyota Hiace aknast; tema oli meid kohe maja ette sõites ära tundnud.
Soojade tervituste saatel ronisin kohe kogemata rooli taha – no see on
neil ju valel pool. Auto oli uus ja meile kahele-kolmele ülemääragi
suur. See-eest võis seljakotid valimatult tagaistmele visata.
Ettebuukitud apartemendi leidmine laks peaaegu libedalt nagu ka selle
vormistamine. Hallipäine india stiilis Hardo Aasmäe reinkarnatsioon
jagas asjalikult toa kätte ning tegi lühidalt selgeks, et kaardiga
maksmine ei ole siin eriti kombeks (mitte ainult siin, vaid kogu
saarel). Tuleb lehvitada ruupiaid või taalu.
Panin mugavalt sisustatud köök-lounges AC huugama, et tekitada pisut
kodusem kliima. Istusime tunniks Ajithiga maha, et lähipäevadeks asjad
kokku leppida. Resümee sellest lühidalt oleks järgmine - ülehomme kell 5
hommikul on start Anuradhapurasse. Tänase õhtu ja homse päeva veedame
Helega kahekesi Negombos tšillides ja kliimaga harjudes...
Paar tundi hiljem...
Õhtu möödus vaheldumisi apartemendi basseinis ja magamistoas AC all
jahtumas käies. Peale päikese loojumist tundus basseini vesi isegi
soojem õhust, kuigi ega õhu jaheduse üle endiselt kurta saa. Põhjamaa
inimese unistus idüll-puhkusest palmide vilus sillerdavast sinisest
valgustatud basseinist, higised kõrtega kokteiliklaasid lamamistoolide
ääres... Nii ongi, kuigi täna õhtul sillerdas klaasides kokteilide
asemel külmikust leitud vesi... Aga õues ON ebainimlikult soe, mis
tähendab ka seda, et kuitahes jahe jook soojeneb basseiniveerel üles veerand
tunniga. Improviseerisime siinsamas basseiniäärel seljakotis leiduvast
õhtusöögi - kuidagi ei leidnud esimeses kuumaehmatuses ja
lennupohmeluses seda initsiatiivi, et esimesel õhtul linna pahandusi
otsima minna. Ja tegelikult on siin palmivilus, kui tuulehoog tuleb, ju
päris hea - nagu sauna eesruumis. Puud õitsevad kollaste ja punaste
õitega, linnud laulavad... Paar orava moodi karvajalga hullab siinsamas
rohul, tirides üksteist sabast. Laternatulede valgel nägin üht siluetti
naabermaja katusel silkamas... Algul arvasime õõvastusega, et need on
rotid, ent tundub, et siiski mitte – rottide sabad peaksid ju paljad
olema, kuid neil lohiseb järel paras tuust. Pimeduse saabudes on välja ilmunud
ka üksikud moskiitod - nende vastu vähemalt esimeseks kaheks ööks on
roosa (!) sääsevõrk me voodi kohal...
Christima Residence
|
Üles |
|
5.04.2016.
Kell 23.35. Christima Residence. Negombo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Häbi kirjutadagi, kuid ärkasime täna 12.30
kohaliku aja järgi. Hea küll, Eestis oli kell küll pisut vähem, ent me
pole Eestis. Basseiniringi järel otsustasime minna lähiümbrust avastama.
Kui eile õhtupoolikul oli kuum, siis tänane lõunane leitsak oli tase
omaette. Peale poolekilomeetrist jalutuskäiku vajusime esimesse
ettejuhtunud söögikohta - Ammehula. Ventikad töötasid täie vungiga
leevendamaks pisutki seda grillitemperatuuri. Koht on ilmselgelt
turistikas, kuid seda kõige paremas mõttes - sisustatud pisut
kokkuklopsitult, kuid maitsekalt, riiulitel raamatud prantsuse, inglise
ja saksa keeles, muuhulgas jäi silma Kurt Vonnegut, Graham Greene,
Robert Ludlum... Lisaks muusika: Eric Clapton, Aerosmith ja Janis Joplin...
Mulle meenutas see üht mõnusat kohvikut Bamakos, kuhu kunagi põgenedes
kuuma eest väsinult ja näljastena maandusime. Ka pakkus Ammehula teatud
kahjurõõmsat lohutust, sest kõrvallaudades pühkisid higi ka minust
mitukümmend kilo kergemad inimesed. Ülisuhtlevalt ja pisut
pealetükkivalt ning piiripealset nalja viskavalt härralt, kes on ühel
ajal nii omanik, baarmen, ettekandja kui vajadusel ka kokk, kuulsime, et
isegi tema jaoks on liiga kuum - lihtsalt ongi harjumatult kuum.
Tavaliselt peaks aprill Negombos olema suhteliselt vihmane ja tänasest
ikka oluliselt jahedam, kuid sellel aastal vihm hilineb ja ebaharilik
kuumus on kestnud juba päevi!
Helele toodi omlett ja värskeltpressitud mahl, mina tegin esimese
tutvuse riisi ja karriga ning Lion Beeriga. Õlut serveerides teatas
baarimees, et siin riigis tuleb seda nautida kärmelt - kuni see on külm.
Tegelikult väga asjakohane tarkus! Kui toiduga olime poole peale
jõudnud, laekus kõrvallauda pisikeste lastega valge pere, kõik näost
tumeroosad, lisaks lapsed moskiitodest söödud. Vaesekesed. Ma ei tahaks
siin küll lastega, vähemalt nii väikestega, olla...
Riis ja karri. Ammehula. Negombo
|
Üles |
Nii on, et kord iga pidu saab otsa...
... ja vedasime meiegi oma kondid kõrtsust välja pärastlõunapäikesesse.
Et jalutuskäik kesklinna tundus liigse eneseületusena, seadsime sammud
ookeani, India ookeani, kaldale. Üllatuslikult oli rand peaaegu
inimtühi. Vaid üksikud kalurid askeldasid oma katamaraanide juures
võrkudega ning mõned kiiskavvalged inimesed, nagu meie, kes ilmselt
samuti on üsna äsja maandunud, püüdsid siin-seal varbaid merre kasta või
end lõikava päikese eest kuidagi kinni katta. Viskasime riided ühe
purjeka külje alla, et hüpelda üle põletava liiva lainepiirile.
Uskumatu, kui kuum see liiv siin rannas võib olla! Otse avamerelt
tulevad lained ei kutsunud kuidagi päikesest kuumaksköetud ookeani (vesi
tundus palju soojem kui kraadiklaasikohane +32C õhk): põlvini vees olles
murrab mõni laine ikkagi jalad alt ja viskab hea mitu meetrit kalda
poole, kust siis tagasivoolus, kui õigel ajal püsti ei saa, lohistab
merre tagasi. Mõne laine järel on püksid jämedat liiva täis. Suplemisest
ei tulnud välja seetõttu suurt midagi, lasksime end pisut edasi tagasi
lohistada ja peitusime lõpuks kalapaadi külje varju leides istumisaluse
kuumal betoonitükil.
Parda varjus tuule käes oli päris mõnus. Need
kaluripaadid, mida siin ja seal kaldal vedeleb omajagu, tunduvad põnevad
kuigi üldse mitte usaldusväärsed, ammugi merekõlbulikud. Ometi nägime
mitut tosinat mustapurjelist paati tol hetkelgi lahel seilamas. Enamus
neist on omapärased katamaraanid; oruwa'd- nagu neid kutsuvad kohalikud.
Põhiosa paadist moodustab pealt ülikitsas ja alt laienev kanuu, pigem
nagu balloon, millele on roigastega mõne meetri kaugusele paralleelselt
kinnitatud otsast teritatud jäme puutüvi. Nii moodustub
katamaraanilaadne kaadervärk, mille kaht ujuvat poolt ühendavatele
roigastele on improviseeritud platvorm paadimehele. Roigaste külge on
seotud ka mast. Kalasaak pannakse sellesse paadi moodi õõnsasse poolde.
Paat on kerge: teoreetiliselt olevat kaks-kolm kõva meest võimelised
selle vette ja veest välja tõmbama. Kui me paadi kõrval tuuldusime,
ilmus kusagilt sitke noorhärra, kes teavitas, et on paadi omanik ning
küsis, kas me selle sama riistapuuga merele ei tahaks minna: saaks teha
tiiru lahel, muuhulgas külastada ca miili kaugusel asuvat laevavrakki,
millest üle veepiiri ulatub vaid koletu roostes mootoriplokk. Ausalt
öelda ei tekkinud huvi. Kuid saime noorhärraga niisama jutu peale. Jutu
käigus tuli välja, et paadi tegelik omanik on hoopis keegi rootslane,
kes ilmselt siis kogub vaid obrokit. Noorhärra käib hommikul kalal ja
päeval teeb turistidele lustisõitu. Aga praegu olevat lõbusõiduäriga
üsna nutune, sest ei ole hooaeg. Kui küsisime, kuidas ta paadi merde
saab, siis tegi ta kondiauru väljendava liigutuse ja näitas oma
siniseplekilist puusa. Paat lohistatakse vette paari mehega ja aidatakse
vees kalda murdlainest üle. Edasi aga purjega. Tavaliselt crew suuruseks
on 1-2 meest.
Kastsime end korraks veel kuuma ookeani, et siis pageda hotelli basseini
ja numbritoa kliimaseadme jahutusse.
Katamaraanid
|
Üles |
Päikeseloojangu võtsime vastu uuesti rannas tegemaks Ajithi jõudmiseni
aega parajaks. Millegipärast arvas ta eile, et meil on kindlasti vaja
homseks üht-teist kaasa osta. Kui hiljem koos supermarketites tuulasime,
siis ei tulnudki nagu pähe, mida vaja võiks olla. Ajithi õhutusel ostime
penost külmakasti ja jääd - saab siis sinna vett jms jahtuma panna,
moskiitotõrjet ja midagi tee peale näksida. Päikesekreemi (faktoriga
40!) olime soetanud juba päeval. Ostsime jäätist, mangosid, kohalikke
pisikesi banaane, juustu ning Ajithi soovitusel veel mingeid very rare
redisemaitselisi puuvilju, mille nime ma ei mäleta ning mis osutusid
alles tooreks. Selle maitse ning pärast käte külge jääv kleepjas ollus
paneb arvama, et ilmselt kasutatakse neid mäkaiveri teibi tehases liimi
valmistamiseks... Minu rõõmuks õnnestus valget veini ja mullivett osta.
Siin riigis see ei olegi nii lihtne: Bacchuse ande jm kärakat müüakse
vaid eripoodides - wine store'des. Lisaks on tänase kogemuse põhjal
vein, kui kohalike jaoks mõttetu ning eksootiline jook, siin riigis
sigakallis ja selle valik väike. Kolme kahtlase nimega austraalia
chardonnay eest tuli välja käia päris korralik summa. Kuid hiljem, külma
mulliveega pooleks, mangode ja juustu kõrvale, aitas see basseiniserval
tipsutada väga hästi.
India ookean
|
Üles |
Negombo. Lewise tänav
|
Üles |
|
6.04.2016.
Kell 21.40. Hotel Crown. Anuradhaphura
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Lanka Ashok Leyland
|
Üles |
Ma ei teagi, millest alustada. Ilmselt sellest, et
olen täna budismist teada saanud rohkem, kui eales varem. Me oleme
külastanud kohti, mida on väidetavalt väisanud ka Buddha, me oleme
osalenud palvusel, mu kae ümber on preestri seotud pael, mis kaitseb
mind kõigi pahalaste eest vähemalt tuleva neljapäevani. Saime juba häda
sunnil sõiduelamuse ka siinse imerelva - tuk-tukiga. Me oleme täna
kogenud taas eestlase jaoks talumatut kuumust - minu jalatallad on
sajanditevanuste stuupade ümber marssimisest tulikuumadel kividel
põlenud villi ja nina ning otsaesine ajavad arvatavasti hommikul nahka.
Vahetult enne hotelli jõudmist elasime üle ka mikroskoopilise
äikesetormi. Aga, mis põhiline, oleme kohanud täna väga palju sõbralikke
inimesi...
Et olin pannud telefoni kohaliku kõnekaardi, mille kellaaeg tundus õhtul
unise peaga väga ebaloogiline, siis määrasin jõuga uue kellaaja
arvestamata, et ajavahe on 3,5 tundi, mitte 3 tundi. Äratus oli seetõttu
pisut liiga optimistlik, ent tänu sellele saime rahulikult ööujumisega
tegelda ja hommikusöögiks süüa pistaatsiajäätist Sri Lanka kohviga. Sri
Lanka kohvi on omapärane. See meenutab pisut araabia või türgi kohvi,
kuid pole nii tummine. Peale reisi lisatud märkusena võin öelda, et seda
serveeritakse sageli üsna lahjalt - mõnikord isegi nii, et võib segi
ajada musta teega.
Ajith saabus kell 5. Ta oli kusagil rannas bussil rehvi vahetanud. Mis
asjaoludel see katki läks, ei saanudki aru - kõlas nagu olnuks mingi
pidu. Igatahes koju ta öösel ei jõudnud. Asjad tseremoonitsemata peale,
jää ja külmikust võetud vein ning sixback veega jahutuskasti.
Linnaserval panime paagi täis (isegi kaardimakse oli võimalik). Ja nii
meie uurimisretk aeglaselt valgenevas hommikus kookospalmiistanduste
vahel algas. Ajith valis A3-e Negombost Puttalami peale, et sealt siis
edasi võtta suund juba Anuradhapurale. Vaevalt linnast välja jõudnud,
tegime peatuse Waikkalis, ühes teeäärses templis, kus Ajith pidas
vaevaks teha kummarduse Buddhale, et tagada meie reisi õnnestumine. Soovi
võis kinnitada mõne mündiga annetuste kasti. Mulle meenus sama rituaal
Baikali äärest, kus autojuhid peatusid pühakohas tee algul, et ohverdada
raha, süüteküünlaid või sigarette, et teekonna sujumiseks ning tee lõpus
mõnes teises pühakohas ka tänamiseks. Tempel ise oli suhteliselt
tagasihoidlik, tegelikult osake kloostrist, pisike katusealune väikese
istuva Buddha kujuga, mille ees põles paar küünalt ja suitses
sandlipuukepike. Templi üle laotas omi oksi vana viigipuu. Singali
keeles bo-ks nimetatavat puud teatakse eesti keeles püha viigipuuna (Ficus
religiosa). Rahvusvaheliselt tuntuma nimega bodhi-tree on iidne puu
Indias Bodh Gayas, mille all mediteerides Siddhartha Gautamale ehk
hilisemale Buddhale saabus valgustatus. Bo-puu võib leida iga budistliku
templi juurest. Bodh Gaya puu võrsest olevat kasvatatud kaks puud: üks
neist kasvab täna Põhja-Indias Savrastis, teine toodi meie sihtkohta,
Anuradhapurasse. Mõlemad on budistlikus maailmas olulised palverännakute
sihtkohad.
Waikkali tempel
|
Üles |
Tee kulges oranžis päikesetõusus külade ja linnakeste vahel. Vahetasime
Helega muljeid, mis tekkisid assotsiatsioonidest Senegali, Vietnami ja
Mehhikoga. Tee ääres Buddha templid, kristlikud kirikud, mošeed, kovilid
(tamilikeelne nimetus hindu templite kohta). Hommikune sagimine, tee
ääres paarikaupa ja väikeste kampadena üleni valgetes kleitides
koolitüdrukud ja valgetes pluusides koolipoisid koolibusse ootamas.
Kookospalmisalud, mangopuude salud ja muidugi teeäärne plastikulasu, mis
võib-olla ei ole koguseliselt veel nii kohutav, kui mõnes Aafrika
riigis, kuid õudne ikkagi. Igalt poolt tee äärest võib leida suvaliselt
laineplekist ja roigastest kokku klopsitud varjualuseid, mis müütavad
kõikvõimalikke asju alustades puuviljadest ja lõpetades kaisuloomadega.
Pea iga putka juures-küljes ilutseb silt nimega "Dialog" või "Hutch" -
see tähendab, et saab osta vastava kompanii kõnekaarti või laadida
kõneaega. Mina tegin tutvust ka oma elu esimeste riisipõldudega, tõsi,
enamuselt neist oli riis lõigatud ja pole veel uut kasvama pandud.
Koristatud riisipõld on sarnane väga mõne meie heinamaaga: metsatriip
taustal, võsajoomed siin ja seal kraavidel; kui vaatad maastikku läbi
vidukil silmade, siis võib ette kujutada mõnd meie niitu augustikuus...
Negombo-Anuradhapura
|
Üles |
Anudaharaphurasse - ühte maailma vanimasse ning samas asukohas
toimivasse linna - saabusime 8 paiku hommikul. Pooljuhuslikult peatusime
maalilises kohakeses nimega Wessa Girya või - nagu seda rohkem teatakse
- Vessagiria. Tegime pausi, sest imposantsete hiigelsuurte ümarate
kaljurünkade ees toimus pulmatseremoonia. Täpsemalt toimetati midagi
pruudiga, mida konkreetselt, seda ei osanud ka Ajith öelda, õigemini
tema kommentaar oli, et see on üks osa kahepäevasest pulmapeost ja et
nad on siin alles sellega üsna alguses. Piidlesime kohmetult veidrat
värviküllast riideorgiat ning väga kaunilt ehitud pruuti. Kõik see
meenutas midagi lapsepõlves nähtud Bollywoodi filmidest..., kohe tuleb
Vijai ja siis laulavad 20 minutit. Ent siis paelus mu tähelepanu
lakooniline pruun silt: olime sattunud iidsetele varemetele.
Kontvõõraks...
|
Üles |
III sajandisse eKr dateeritud ehitiste varemeist
endist väga palju säilinud ei ole: vaid mõned püstised kivipostid, mis,
nagu hiljem mujalgi kogesime, on siinmaal tüüpilised vanade
kivihunnikute otsas, ning kaljudel mõned õnarused ja
raidkirjafragmendid. See-eest jättis vapustavalt kaunis koht ise oma
looduslike dolmenite ja kromlehhidega ääretult mõjuva mulje. Ka nii meie
reisi jaoks oli see sobiv sissejuhatus: budism, mis on Sri Lanka olemise
alustalaks, sai alguse siin. Vessagiria klooster-küla ehitati kuningas
Devanampiya Tissa poolt Indiast sisserännanud 500-le mungale. Nende
päälikuks oli Arhath Mahinda, kes oli kuulsusrikka India kuninga Ashoka
Suure poeg. Ashoka on olnud üks tõsisemaid ja tulihingelisemaid budismi
levitajaid Indias, tema poeg, kaise mungaks pühitsetu, käis muidugi isa
jälgedes. Munkade, kes olid samal ajal ka kunstnikud, kiviraidurid,
käsitöölised jm, missiooniks oli igati aidata kaasa budismi levikule
saarel. Nad elasid kohalikest täiesti eraldi kaljurüngaste vahel 23
looduslikus koopas. Säilinud kivisambajupid tähistavad kohta, kus asus
tempel (vihara). Nende filosoofia avaldas munkade saabudes kohalikule
kuningale suurt muljet - sellest ka tema algatatud templi ehitus ning
igatine edasine toetus. Mahinda eksportis muuhulgas Sri Lankale tollase
India kunsti ja arhitektuurikeelt, mõjutades läbi kuningakoja seetõttu
oluliselt kunsti arengut Anuradhapura kuningriigis ja kaudselt kogu
saarel. Mahindat peetakse ka üheks singali kirjakeeleja kirjanduse
"vanaisaks", sest ta pani esimese kohalikku keelde Tipit´aka - budismi
olulisima teksti. Ühesõnaga budism Sri Lankal sai alguse Vessagirias.
Teisalt on see koht ka üheks vanemaks säilinud varemeteväljaks Sri
Lankal, tähistades nn esmast kuningriikide perioodi. On võimatu meelde
jätta ja üles kirjutada kõiki neid kuningaid ja sündmusi siin enne
portugallaste tulekut XVI sajandil. Samas, et aru saada üldse, mis
toimub, on siiski otstarbekas panna paika Sri Lanka ajalooline
periodiseering...
1. Varajaste kuningriikide periood - 543-377 eKr, mis algab müütilise
prints Vijaya põgenemisega Indiast Sri Lankale ja lõpeb kuningas
Pandukabhaya võimuletulekuga 377. a, kes paneb aluse Anuradhapura
kuningriigile.
2. Antiik - Sri Lanka - 377 eKr - 1232 pKr, mis omakorda jaguneb
Anuradhapura perioodiks (377 eKr - 1017 pKr ja Polonnaruwa perioodiks
(1056-1232 pKr); põhimõtteliselt mõlema perioodi lõpp on seotud India
sissetungiga.
3. Nn üleminekuperiood - 1232-1594, mis kätkeb endas viit erinevat
kuningriiki: Jaffna, Dambadeniya, Gampola, Kotte ja Sitawaka; kui Jaffna
välja arvata, mis oli Indiast tulnud tamilite asutatud, siis ülejäänud
olid kohalikud kuningad, kes väga suures plaanis öeldes, kes kus
sõltuvalt India sissetungidest kanda kinnitada suutsid.
4. Kandy periood - 1594-1815, millele pani alguse kuningas Konappu
Bandara, kes suutis oma valitsuse alla ühendada pea kogu saare (Jaffna
välja arvatud) ning hoida algul portugallased ja siis hollandlased
rannikul. Kandy periood lõppes inglaste võiduga Kandy sõjas 1815.
5. Inglise koloonia (peale 1948. a Briti dominioon) - 1815-1972.
Kirju kuningriikide saaga on sõltunud sellest kelle käes ja kus
parajasti Buddha hambareliikvia, st tähtsaim kuningriik ja tegelik
valitseja oli see, kelle pealinnas asus hambareliikvia tempel. Mis see
täpsemalt on, saab ilmselt teada Kandys. Meie oleme siis alguses -
tänane teema ja eesmärk oli Anuradhapura kuningriik, mille varemete
vaatamise prelüüdiks sobis Vessagiria ideaalselt.
Vessagiria
|
Üles |
Vessagiria kaljudelt alla ronides tegi Ajith
ettepaneku teed juua. Astusime teeääres kössitavasse roigashurtsikusse,
õigemini selle tagahoovi ja tellisime teed. Putkatagust vajutas suure
tamariski võra; selle alla oli pandud paar kättejuhtuvast kokku
klopsitud mustunud pinki. Kividest laotud lõkkeasemel tossas mõlkis ja
üleni nõgine keedunõu. Perenaine õiendas pisut tahmaste pottide kallal
lõkke kohal, tõi siis suured teeklaasid ja kallas kulbiga neisse rohekat
ja kergelt sogast vedelikku. Jook ei olnud tee nagu ootuspäraselt võiks
Tseilonil oodata, vaid keedus erinevatest ravimtaimedest, peaasjalikult
mingi puuvilja seemnekestadest (ma püüdsin aru saada, mis puuga on tegu,
kuid kahjuks ka suur kuugel ei suuda mind aidata). Istusime ühele
pakkudest ja paksust saelauast kombineeritud pingile. Samasse pingile,
tükikesele ajalehepaberile, pandi jaggery - suhkruroo mahlast, meest,
kookospiimast tehtud šerbetilaadsed kuulikesed (peale suhkru neil
šerbetiga muud vist midagi ühist ei ole). Naine murendas kuulikesi pisut
näpu vahel väikemaks - tükike suhu ja lonks teed peale. Väga maitsev!
Lõkkesuitsune tee maitses nagu paadimatkal - tähendab - suurepäraselt.
Vessagiria "teemaja"
|
Üles |
Parkisime auto Isurumuniya templi parklasse. Kell hakkas saama alles
üheksa, kuid päike kõrvetas juba nii, et paari minutiga oli särk
läbimärg. Isurmuniya algse templi - millest tänaseks pole suurt säilinud
- asutas sama kuningas, kes oli ehitanud Mahinda munkadele templi
Vissagiriasse - Devanampiya Tissa. Praegu asub seal samuti tempel, kuid
olulisem sellest on muuseum, kus saab näha varaseid Anuradhapura
kuningriigi skulptuure. Asutamise ajast ja sellega seotud legendidest
sõltuvalt peetakse seda tänu turismiruuporitele Anuradhapura
hiiglaslikul varemeteväljal üheks tähtsamaks punktiks. Lontisime
piletikassasse. Kassas selgus kaks põnevat seika. Esiteks - sisenedes
pühakojaga seotud maale, tuleb ära võtta jalanõud ja peakate – ok, pisut
harjumatu, kuid – pühapaiku tuleb austada. Teiseks - minu teksade pikkus
ei sobinud valvsale turvamehele, mistõttu seoti mulle ümber 3 numbrit
väiksem kohaliku mehe seelik - sarong. Peale seda ma nägin välja nagu
tola, kuid formaalselt tundus kõik korras olevat. Ma ei saa aru, miks
see on vajalik!? Kui ma näen välja nagu tsirkuses, kas ma olen seetõttu
kuidagi vähem püha kohta häiriv, kui tavariietes?
Isurumuniya olulisemaks kohaks on osaliselt kaljusse raiutud tempel,
mille keskmeks lamav Buddha. Tähelepanuväärsemad on ent ühte templi
kõrvalhoonesse ülespandud skulptuurid. Maailmakuulus on nn Armastajate
reljeef, millele on raiutud kuningas Dutugemunu (valitses 161 - 137 eKr)
poeg, prints Saliya ja tema armsam, alamast soost neiu Ashokamala. Kuna
kastivahe ei lubanud neiut kuninga naiseks saamast, siis loobus noorsand
troonist. Väikeses muuseumis on muidugi peale selle veel mitmeid kauneid
kujusid - hindu jumalad Shiva ja Parvati, kuninglik perekond jne. Nende
pildistamine oli millegipärast keelatud, keeldu jälgis keset tuba
laisalt pooltukakil jörm turvamees.
Jalutasime kasvavas kuumuses ümber templi ja selle ees laiuva basseini,
mille peegelduses kahekordistus templi sissepääs ja selle kõrval
kaljusse raiutud hobusepeaga mees ja elevant (reljeefid). Küsisin
Ajithilt, mis värk nende elevantidega siis siin riigis on. Vastuseks sain
loengu sellest, kui austusväärne, tark ja arukas ning heasüdamlik loom
vants tegelikult on... Muuseas, ka Buddha emale ilmus enne poisi sündi
unes valge elevant...
Parkisime Hiace Anuradhapura varemetevälja keskmesse. Vaid
kiviviskekaugusele jäi II sajandil pKr ehitatud Dakhina stuupa vare.
Kuna meie tegevusplaan nägi ette nüüd järjestikku mitme pühakoha
külastust, siis jätsime kotad Hele ettepanekul bussi juurde. Et sellel
olid väga ebameeldivad tagajärjed, selgus tunde hiljem.
Isurumunya. Turistid
|
Üles |
Isurumunya tempel
|
Üles |
Mõne minuti pärast astusime paljajalu üle tulikuuma kruusa Anuradaphura
ja ilmselt kogu Sri Lanka, kui silmas pidada just budistlikku maailma)
tähtsaimasse aeda - Mahamwena. See on aed, milles kasvab Jaya Sri Maha
Bodhi - Anuradhapura püha viigipuu, mis väidetavalt on kasvatatud selle
viigipuu lõunapoolsest harust, mille all Buddha sai valgustatuks. Võrse
tõi Sri Lankale Selle sama India kuninga, kellest juba eelpool juttu
oli, Ashoka, tütar Sangamitta 288. a eKr. Sangamitta oli nunn ning,
tulnud juba kord Sri Lankale, pani siin aluse budistlikule nunnaordule
(ordu siis meie tähenduses). Puu võrse andis ta üle kuningas Devanampiya
Tissale (too rajas siis Vissagiria templi; kas Mahinda ja Sangamitta
olid päris õde-vend ei saanud ma täpselt aru) ja kes käskis puu istutada
oma kuninglikku parki. Puu piirati väidetavalt lihtsa aiaga, hilisemad
kuningad ehitasid järk-järgult puu ümber templikompleksi. Püha aia
tähtsaim osa, 4 Buddha kujuga müür, valmis juba I sajandil pKr. Pühakoha
ümber asutati klooster 455 a pKr - selle ehitiste varemeid võib tänini
Sri Matha Bodhi ja Ruwanwelisaya stuupa vahelisel alal aimata. Püha puu
ümber on tänaseks tekkinud terve kompleks ehitisi, mida varjab terve
salu pühi viigipuid. Keskne on muidugi see vana puu, mis sirutab oa
krooni laialt üle väikeste altarite istuvate Buddha kujude ees.
Õuel sagis palju rahvast, eriti aga koolilapsi. Kõik olid kaasa võtnud
valgeid lilli, kuid on ka puuvilju, vett, küünlaid... Ilusaimad ja ka
arvuliselt enam on tavaliselt valgeid õisi, sageli lootoseid ja ka
vesiroose. Õieäri templite lähedal on täiesti omaette teema. Kroonlehti
ja õisi saab osta soovitud koguses "lahtiselt" ja ohverdusvalmilt
pappalustele pakituna. Valge (lootos) sümboliseerib lootust ja vaimu
puhtust, tarkust ja valgustatust. Ohverdamine on lugupidamise ja
suuremeelsuse avaldus - oluline on siin püüelda selle poole, et surres
ei võidaks see, kellel rohkem asju. Ohverdamise peamine mõte on ära anda
parim endast meist endast puhtamale ja paremale, et püüelda kunagi
saamaks samasuguseks. Kõndides olime jõudnud ühe altarini. Ajith lükkas
meid läbi rahvasumma preestri juurde, kelle ees lookles järjekord
palverändureist, koolilastest ja inimestest. Kuna meil polnud muud, siis
ohverdasime raha - lääne inimese jaoks lihtsaim ja odavaim (kas ka
tõhus?) vahend õnne leidmiseks... Preester luges sõnu ja sidus meile
randme ümber valge niidi, tehes sellega maeitea mitu ringi ning sõlmis
lõpuks otsad mingite lõpetussõnade saatel kokku. Muidugi ei taipa me
sellest protseduurist midagi, ent Ajith seletas pikalt budistliku palve
sisu ja süsteemi, kuidas selliselt randme ümber seotud niit asendab
selle kandjale mõneks ajaks justkui palvetamise vajadust. Palve samas
justkui polegi palve, vaid igikestev jutustus Buddha tuhandetest eludest
enne, kui ta sai valgustatuks. Või midagi sellist. Lõuna ajal oli tunne,
et sain sellest justkui aru, kuid kui praegu, kui püüan päeva meelde
tuletada, siis üha segasemaks läheb... Oluline on, et pael käe ümber
kaitseb halva eest. Paelasidumine iseenesest võttis aega võib-olla paar
minutit, siis võeti ette järgmine "klient". Korraga tegutses kolm-neli
munka. Nende ees laual kuhjus lasu õisi, puuviljakorve, veepudeleid,
küünlaid, sandlipuukepikesi, õli, oranži kangast, raha... Ohvriand on
justkui Buddhale, kuid kuna tema seda ei vaja, siis kasutab saadu ära
klooster. Samas, nagu Ajithist aru sain, ei ole see päris nii must-valge
ning siin on omad agad, millal ja mida täpselt kasutada tohib. Preestri
juurest lahkudes tahtsin skitsida. Viigipuude võrade all oli mõnusalt
jahe. Ajith väitis, et pühade viigipuude all ongi alati jahedam, kui
mujal... Sest see on eriline puu. Kui olin skitsimisega poole peal,
astus juurde üks pisut ärritatud olekuga vanahärra ja küsis, mida ma
teen. Näitasin häbelikult ette...
- Just my hobby, sir.
Nähes, et ma ei olegi teda joonistanud, muutus ta rõõmsaks. Kuuldes, et
ma pole kunstnik vaid maastikuarhitekt, soovitas ta tungivalt minna
Colombos põllumajandusministeeriumisse ja pakkuda end tööle - Sri Lanka
vajavat maastikuarhitekte. Püüdsin pilti lõpetades ette kujutada, kuidas
siis see tseremoonia võiks välja näha... Jou, jou mehed, ma olen kohal,
enam pole vaja muretseda...
Mahamwena
|
Üles |
Mahamwena. Pühad viigipuud
|
Üles |
Tee hiiglasliku valgeks lubjatud Ruwanwelisaya stuupa poole muutus üha
tulisemaks. Kui möödusime tuhandete kivipostidega Lovamahapayast, nn
Pronkspaleest, mis kunagi oli kloostri reflektoorium, tundsin, et
tulikuum valge kruus taldade all muutub aeglaselt talumatuks. Jõudes ent
stuupani viiva tee juurde, mis koosnes tellistest ja tumedatest
kiviplaatidest, siis oli piin täielik! Tundus, et tunnen taldade alt
kärtshaisu tulevat. Oiates karglesin pikkade hüpetega mururiba poole.
Kuuma vastu on kividele pandud kookoskiust punutud pikad vaibad. Ent
nende robustne tekstuur on päris reljeefne ning kui satud sellele juba
põlenud jalataldadega, siis tekkiv tunne on ilmselt võrreldav sellega
nagu paitaks marrastatud põlve porgandiriiviga (mitte, et ma viimast
teinud oleksin)...
Ruwanwelisaya stuupa ehitas kuningas Dutugemunu aastal 140 eKr (tema oli
siis juba tuttav kunn, kelle poeg armuloo pärast troonist ära ütles).
See stuupa on üks vanimaid säilinud stuupasid Sri Lankal ja üks maailma
kõrgemaid omataolisi üldse (kõrgus 103 m). Ehitis oli XIX sajandil
varemeis ja tollal kaetud võsa mulla ning taimedega. 1902. aastal
alustati Ruwanveli Seya Restoration Society eestvõttel selle
restaureerimisega. Asi sai "korda" alles aastal 1940. Praegu tuleb selle
juurde palverändureid kogu maailmast. Huvitav on mainida, et
palverändurid, sh kohalikud, kes tulevad saare teistest piirkondadest,
hoiavad vabatahtlikult stuupat korras. Üks põhiasju seejuures on kupli
lupjamine, mille tegemiseks pidavat olema isegi lausa järjekord. On suur
au ja võimalus, kui saad peadpööritavas kõrguses stuupakülge vuntsida.
Kui ma seda redelit vaatasin, millega kupli peale ronitakse, siis,
ausalt öelda, isegi tasu eest ja käsu peale ei julgeks sinna otsa
ronida. Ruwanwelisaya stuupa peidab eneses ka Buddha reliikviaid - seegi
seletab palverändurite suurt huvi. Mis tükikesi kadunukesest paksud
müürid varjavad, ma ei tea, kuid värsked lilled ei lõpe väikeselt
altarilt templi ees samuti kui palmiõli (populaarne on seda annetada
seda selleks ette nähtud torru valades), et ei kustuks õlilambid.
Siinkohal võib-olla paari sõnaga üldse stuupadest - autoaknast hakkab
neid siin riigis silma pidevalt.
Kõigepealt - Buddha olevat maetud stuupasse - see on oluline just
võib-olla stuupa arhetüüpse tähenduse seisukohalt. Algselt maeti
stuupade alla ka munki või pühamehi, kuid see on olnud Ajith sõnul nii
ja naa. Stuupa on arhitektuurselt ja olemuselt pigem skulptuur või
arhitektoon, kui hoone. Stuupade sees ei ole midagi, kuigi nende ees,
külgedel vm võib olla ehitatud palvekohti, altareid, templeid, mausoleume. Stuupa
ideaalselt geomeetrilisse vormi on kätketud Buddha õpetus, õigemini
selle olulisemad aksioomid. Nii tähistab neljakandiline stuupa alus
vaimu täislikkust, püüdlusi jne, kupliosa valgustatust, ülemised osad
õigeid otsuseid/elamise viise ning tarkust, elupuu (kettaline sammas
stuupa tipus) Buddha ülivõimeid peale valgustatust (nt võime oma eelmisi
elusid mäletada). Iga stuupa tipus on vääriskivi mis õige valguse korral
hakkab helendama ja kallab stuupa üle ebamaise valgusega... Ajith võttis
oma seletuse stuupadest kokku nii, et kui tema budistina stuupat vaatab,
siis ta teab, et kõik on korras...
Ruwanwelisaya stuupa
|
Üles |
Kohusetundest tegime hõõguvatel kividel grillpäikese all tiiru ümber
stuupa, et siis leida pisutki varjulisem koht taldade jahutamiseks.
Sissepääsu juures selle leidsimegi, kuid vaadates tumepunastest
tellistest teerada, tõusis pelgalt vaatamisest kananahk peale. Ja meie
tee ei pidanud minema mitte parklasse tagasi, vaid edasi -
Jetavanaramaya stuupa ja Antiik-Anuradhurapura varemeteväljale.
Hakkasime siis astuma. Eespool, ca 200 m kaugusel, terendasid mingid
putkad puude all. Kusagil poolel teel sinna ma tundsin, et enam ei talu.
Hakka või karjuma. Ma ei tea, kuidas Hele ja Aijth seda välja
kannatasid, kuid kuidagi oiates ja hüpeldes jõudnud esimese putka
kaitsvasse varju, ostsin sealt kohe 300 ruupialised ainukesed
varbavaheplätad, mis neil olid - hoolimata sellest, et kolm numbrit
väiksemad. Ent ega Ajith ning Helegi just situatsiooni nautinud.
Pisikese saia-mullivee peatuse ajal - no ei olnud seal putkades enam
muud järel (takkajärgi öeldes oli see meie Sri Lanka halvim söömaaeg) -
sai Ajith kaubale ühe tuk-tuki-mehega; too oli nõus meid parklasse
krokside järele 150 ruupia eest ära viskama. Plätaost osutus seega
täiesti mõttetuks, ent eks see peegelda situatsiooni koledust – ma üldiselt pean
end selliste pisikeste ebamugavuste osas üsna leplikuks.
Tuk-tukist ma ei hakka siin kirjutama - väsimus hakkab peale tulema,
sest ma pole Anuradhapuraga veel poole pealgi, seega jätan teiseks
korraks. Ütlen vaid, et tukisõit on ajavõit ning palsam kõrbenud
kehaosadele. Mu jalatallad laulsid auto juurde jõudes mulle minu suurest
tarkusest kiitust ja ellujäämisõpikusse sai kirjutatud: siin maal selle
päikese all on plätad turistile sama vajalikud nagu vesi.
Esimene "tukilaks"
|
Üles |
Ajaloomuuseumi, Jetavanaramaya stuupa ning
varemetevälja külastamise eest küsiti päris head hinda: 25 taala per
face. Maksime. Ajith esitles end meie autojuhina ja sai tasuta - selline
on siin tava. Kui vaatasin hinnakirja, siis turistihinnad on kohalike
omast kümme korda kallimad. Milline karjuv ülekohus! Kui läksin kassast
autosse raha juurde tooma, tormas üks muuseumitöötaja mulle järele ja
hakkas seletama, et ilma piletita sisenemise eest võin trahvi saada.
Polnud seda plaaniski. Kuigi nüüd, õhtul , võin öelda, et võinuks
jalutada varemetel ja ümber stuupa ka tasuta - ei näinud peale muuseumi
ühtegi piletikontrolli, kuigi muuseumis sees see-eest oli neid neli.
Muuseum oli nagu varemetevälja muuseum ikka: mõned skulptuurid, palju
potikilde, ehteid, roostes mõõku ja ajahambast näritud sõrmuseid. Lisaks
taas pildistamise keeld. Suurimaks plussiks oli konditsioneer, mille
vilus saime pisutki hinge tagasi tõmmata ja jalataldu külmadel kividel
trööstida.
Jetavanaramaya stuupa oli Ruwanwelisayast veelgi suurem - kõrgus 122 m.
ca 290. a pKr tollase Anuradhapura ühe tähtsama kloostri juurde rajatud
ehitis oli antiikmaailmas üks suurimaid ja tollase
telliskonstruktsioonina märkimisväärselt optimaalselt ehitatud. Tõik, et
seda on tõesti vaid konserveeritud, mitte uueks tehtud, nagu eelmine
väisatud koloss, lisas nähtule meeleolu. Muuseumist väljudes hakkas see
juba kaugelt silma, tundudes oma tervikliku vormiga oluliselt mõtestatum
ja arusaadavam, kui varemetevälja neljakandiliste üksikute hammastena
turritavate kivipostidega palistatud vundamendid, mille vahel siin seal
võib aimata treppe ja kividega astmeliselt vooderdatud basseine.
Platseerusime Helega stuupa ette akaatsia varju ilmselt hetkel, kui
keskpäevane palavus oli haripunktil. Lihtsalt Õ-U-D-N-E! Lähenedes
kuumast õhust virvendavale peatrepile hakkasime üheskoos hüsteeriliselt
naerma lugedes silti:
Please remove your huts and shoes before entering...
Jetavanaramaya stuupa
|
Üles |
Puu varjus oli mõnus, mõtlesin skitsida, kui järsku kusagilt ilmus
endurotsikliga kassinäoga mees, kes hakkas igasugust nanni müütama. Me
olime teda enne korraks kohanud putkade juures, kuid kuna tol hetkel mul
oli plätade muretsemisega nii palju tegemist, olin suutnud teda
ignoreerida. Nüüd olime keerubi meelevallas, sest kedagi teist
silmapiiril näha ei olnud. Mehe põhiline argument oli mingi kivist
elevant, kelle sisse oli tehtud elevandibeebi. Jutt sinna juurde käis,
et palun ostke, väga haruldane ja originaalne - mu vanaema ise tegi oma
väikeste tudisevate käekestega. Mehel endal oli sealjuures pisar
silmanurgas. Ma võib-olla oleks isegi kaalunud nt külmakapimagneti
ostmist, kui seda elevandijuttu poleks olnud - selliseid vante oli ühe
putka juures riiulil mitusada. Peab vast see vanaema võimekas olema!
Tüüp hakkas me ignorantsuse peale hädaldama ja vinguma öeldes vingus
näoga tsiklile istudes:
- Ah nüüd siis lähete suurde kaubamajja kallilt ostma!
Saatsin ta eesti keeles kuu peale. Mees sõitis minema, kuid tuju
skitsida oli rikutud. Nagu ka entusiasm. Tegime varemeteväljal väikse
tiiru imetledes bussitäie valgetes kleitides koolitüdrukute energiat,
kes suure puu all pikniku pidasid ja üksteist taga ajasid. Ajith ootas
meid teisel pool stuupat puudesalu all vilus istudes. Kui roidunult
sinnasamasse potsatasime, küsis ta murelikult, et kas me peaksime
hakkama kohe hotelli otsima. Kuipalju ma ka tegelikult ei oleks hetkel
unistanud AC-ga numbritoast, püüdsin võimalikult reipa näoga küsida, et
mis täna veel plaanis on. Selgus, et ikka on... Ent tema teine küsimus
oli pisut jahmatama panev - kas me oleme nõus ka basseinita hotelliga -
basseiniga öömaju olevat siin vähe ja hinnaklass on päris krõbe. Püüdsin
seletada, et meie ainus tingimus on AC ja ülejäänud osas on määravaks
hind. Loodetavasti ta sai aru, kuigi päris kindel ma selles ei ole -
meie tänane hotell on suhteliselt fancy...
Koolilapsed
|
Üles |
Tegelikult oli jäänud läbi lontsida hiiglasliku
Anuradhapura varemetevälja põhjaosa: Abhayagiri klooster ning stuupa ja
veel nipet-näpet. Mind ajas pisut närvi see, et peale stuupade ei
linkinud varemed kuidagi. Jah, ma eristasin vundamente ja treppe jt
detaile, kuid ei osanud neist silma ette manada midagi terviklikumat.
Muuseum, millest olin lootnud leida mõne asjalikuma raamatu, kahjuks
pettis lootusi. Ka ei olnud seal peale skulptuuride mingeid viiteid,
kasvõi kunstnike rekonstruktsioone hoonetest. Eks see muidugi näitab ka
tegemata kodutööd... Teel Abhayagiri kloostri juurde tegime peatuse
kaksikbasseini - Kuttam Pokuna juures. Sügav astmeline kivivooderdusega
bassein on ehitistega võrreldes väga hästi säilinud. Roheline vesi,
milles ujuvad pardid, võinuks tunduda maaliline, kui seal võidu
veelindudega ei ujunuks plastik. Ja muidugi kauni raamistusena kõigele
nood roigasputkad igasuguse turistinänniga. Kuna pole hooaeg, siis
lendab kaarnaparv kahele valgele kraaksudes peale. Õnneks on meil Ajith,
kes kõik vanaema tehtud elevantside müütajad suudab maha rahustada enne,
kui need tõsiselt tüütama hakkavad. Basseinid ise olid kunagi iluaia
osad, kasutusel veereservuaaridena ja ilmselt ka ujumiseks – aedu endid
pole juba enam ammu.
Kuttam Pokuna
|
Üles |
Mõnisada meetrit edasi tuli üle vaadata üks kohustuslik Buddha kuju - nn
Samadi Buddha. See mediteerivas asendis skulptuur on arvatavasti tehtud
III või IV sajandil pKr. Skulptuuri peetakse Anuradhapura perioodi
plastikas üheks ilusaimaks näiteks. Skulptuur leiti XX sajandi algul,
restaureeriti ja pandi uuesti õiges asendis püsti. Arvatavasti asus seal
või läheduses mitmest figuurist grupp, teistest kujudest on säilinud
vaid ühe mediteeriva Buddha tagumik. Skulptuuri vaadates auras vargsi
kusagilt võsa vahelt välja uhkes univormis turva, kes soovis piletit
näha - siiski - vähemalt natukenegi läks see 25 taalane investeering asja ette.
Samadi Buddha.
|
Üles |
Teed Abhayagiri stuupa poole palistasid teravaservalised punased
lehmad... Wikipeedia kirjutab:
"It is one of the most extensive ruins in the world and one of the
most sacred Buddhist pilgrimage cities in the nation. Historically it
was a great monastic centre as well as a royal capital, with magnificent
monasteries rising to many stories, roofed with gilt bronze or tiles of
burnt clay glazed in brilliant colors. To the north of the city,
encircled by great walls and containing elaborate bathing ponds, carved
balustrades and moonstones, stood "Abhayagiri", one of seventeen such
religious units in Anuradhapura and the largest of its five major
viharas (vihara tähendas siis kloostrit). One of the focal points of the
complex is an ancient stupa, the Abhayagiri Dagaba. Surrounding the
humped dagaba, Abhayagiri Vihara was a seat of the Northern Monastery,
or Uttara Vihara.
The term "Abhayagiri Vihara" means not only a complex of monastic
buildings, but also a fraternity of Buddhist monks, or Sangha, which
maintains its own historical records, traditions and way of life.
Founded in the 2nd century BC, it had grown into an international
institution by the 1st century AD, attracting scholars from all over the
world and encompassing all shades of Buddhist philosophy. Its influence
can be traced to other parts of the world, through branches established
elsewhere. Thus, the Abhayagiri Vihara developed as a great institution
vis‑a‑vis the Mahavihara and the Jetavana Buddhist monastic sects in the
ancient Sri Lankan capital of Anuradhapura."
Ilus ja suur oli see. Sissepääsu tähistasid taas püstised ühest kivist
välja raiutud postid, mis on kaotanud oma kapiteelid ja kandetalastiku
juba ammu. Seejuures "viimase lihvi" hävingule andsid sageli XX
viimastel kümnenditel Tamili Tiigrid... Taevasse kogunevad pilved olid
pisut leevendanud õhusoojust, kuid kiviastmed olid ootuspäraselt
särisevkuumad. Võtsime ohates plätad jalast ja püüdsime võimalikult vähe
maapinnaga kokku puutudes jõuda templisse stuupa ees. Madalast uksest
sisse astudes avanes kaunis maalitud ruum, mille kese on nirvaanasse
langenud lamav Buddha - üht sellist olime juba Isurumuniya templis
näinud... Buddha, kelle ümber maalitud seintel esimesel tasandil
palvetavad mungad ja kuningad ning teisel jumalad. Seda, mis teema nende
jumalatega on, pean Ajithilt järgnevatel päevadel küsima.
Abhayagiri kompleks
|
Üles |
Abhayagiri templi nirvaanas Buddha
|
Üles |
Stuupa juurest tulles kohtasime makaake. Üks munk, kes parajasti trepist
üles tuli, rääkis, et ahvid elavad templi juures ning neile on pandud
joomiseks veereservuaar. Vee kättesaamiseks peab ahv kraani avama. Nagu
jutu kinnituseks demonstreeris seepeale üks ruugekarvaline
allameetrimees omi oskusi ja meie silme ees tegi lahti kraani, et selle
otsast juua. Ka meil oli aeg juua. Võtsime aset ühes tahmases
roigashütis ning palusime tahmaste pottidega asjalikult askeldaval
proual teha värsket apelsinimahla. Mõeldes selle... eee... välikohviku
(?) interjöörile ja eksterjöörile olen kindel, et ilma Ajithita ei
julgenuks ma sealt küll midagi tellida... Peale meie istus lääpas
plastmasstoolil üks prillidega vanahärra, keda juba siin-seal olime
kohanud. Neil oli Ajithiga mingi diil hotelli osas – nad arutlesid
midagi omakeeli. Kui lõpuks subtiitrid alla pandi, selgus, et pool nende
juttu käis hoopis meie tänasest viimasest kohustuslikust vaatamisest –
Mahasena paleest.
Teemaja
|
Üles |
Mahasena palee ehitas kuningas Mahasena ca III
sajandi lõpul p Kr. Paleekompleksist on järel taas varemeteväli, mille
suurus laialdasel maa-alal on hoomamatu ning nende vorm tegelikult
pinnasesse peitunud künkakeste ja neist turritavate kivisammaste
tulemina hoomamatu. Tegime peatuse siin peamiselt ühel põhjusel -
selleks oli Kuukivi e Sandakada Pahana. Mahasena kompleksi Kuukivi (Moonstone) on
üks Sri Lanka tähelepanuväärsemaid. Kuukivi, so kaarekujuline
raidkirjadega astmeplaat, mida kasutati templite sissepääsudel,
peegeldab samsarat – elukaart. Elukaar koosneb 6 erinevast tasandist,
millele vastavalt oma karmale võidakse sündida. Noid paralleelseid
maailmu/kaari võik kirjeldada nii (alt üles): põrguolendid, piinatud
vaimolendid, loomad, inimesed, pooljumalad ja jumalad. Kivi mõte on
meelde tuletada oma eksistentsi eesmärki ja ohte või võimalusi, mis
tulenevad tehtud otsustest ning mis mõjutavad su tulevast elu. Tasandid
on reljeefsete figuuridena kujutatud kaunite raidpiltidena
poolkaarekujulisele kivile. Kohvikus oli ennist hakanud üks taat pakkuma
müüa suveniiri, mis kujutas sedasama kuukivi. Tema jutt koosnes plämast tema
enda käsitööst ja sellest, millisest kohalikust kivist jurakas ikka tema
enda rakkus käekestega on välja raiutud. Ilmselgelt lõhnas asi tehase,
kipsvormi ning pulverisaatorvärvi järele. Kui me talle seda ütlesime,
siis ta isegi ei varjanud väga, et ärile tuleb pisut jutuga ka hoogu
anda. Taat ilmus taas välja just sel hetkel, kui arutlesime Ajithiga
poolkaarte tähenduste üle. Kuuldes, et Ajith päris hästi seda teemat ei
valda, astus ta ligi ja andis väga kenasti selle seletuse, mille ma siin
ülalpool püüdsin kirja panna. Tasuks hakkas ta taas loomulikult pakkuma
oma "käsitööd". Kuna ta nüüd oli meile juba teene teinud, siis temast
lahtisaamiseks andis Ajith 200 ruupiat - poole küsitud plaadi hinnast.
200 ruupiat on umbes euro ja nelikümmend senti... Aga ikkagi - mulle
tundub, et see tippide asi siin riigis tahab harjumist...
Kuukivi
|
Üles |
Mahasena palee...
|
Üles |
Lõputul varemeteväljal
|
Üles |
Peale tunnist jalutuskäiku lõputute kandiliste
kivisammaste vahel oli aeg hakata hotelli minema. Roidunult viskusime
voodile ja mina jäin vist küll kohe magama, kuigi kell ei olnud veel
veerand kuuski. Paari tunni pärast ärgates oli üllatus suur, kui selgus,
et vahepeal oli olnud väike äikesetorm.
Õhtusöögi leidsime kusagilt linnaservast sööklast. Ajith oli
silmnähtavalt rahul, et me soovisime riisi ja karrit - kohalike
põhirooga ning hoolitses selle eest, et saime korraliku valiku karrisid
(kõrvits, kana, kala, läätsed, kookos jm) ja head pikateralist riisi.
Söök oli lihtsalt super (ka kohalik sidrunilimps), kuid eriti hea
maitses kalakarri. Karri... mul on momendil kirjutamisest juba kopp nii
ees, et kirjutan sellest mõni teine kord.
Päeva lõpetasime hotelli kõrval kohalike kõrtsus tähtede all. Temperatuur oli
peaaegu talutav, peale vihma õhk isegi nagu pisut värskem. Rumm ja
ingveriõlu... Kõrtsmik, kes oli nii švipsis, et ei suutnud arvetki kokku
lüüa...
Kui hotelli tagasi jõudsime, sain hotelli külmikust kätte maha jahutatud
veini ja mullivee... Praegu on raske nagu uskuda, kui kuum oli päeval!
AC huugab, meil on külma veini ja puuvilju...
Riis ja karri II
|
Üles |
|
7.04.2016. Kell
22.15. Hotell Seaway. Nilaveli
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Mahakanadarawa veehoidla
|
Üles |
Taas hotellivoodis. Sedakorda siis Nilaveli
biitšil. Just läks siit trussikute väel tuttu tagasi une pealt välja
aetud adminn, kes oskuslikult muukis taskunoaga lahti meie ootamatult
lukku läinud tualetiukse. Juhtub...
Hotell Crowni hommik Anuradhapuras jäi meelde AC-st õhkuva antifriisi
haisu ja suurepärase hommikusöögiga. Esimese osas pakun, et järgmise
kliendi tarvitamise ajal annab see arvatavasti saba. Hommikusöök
see-eest tuli üllatusena: riisinuudlid, kalakarri, kookospähkli salat
tšilliga, kohustuslik läätsekarri, värskelt pressitud arbuusimahl,
puuviljavaagen ja kohvi. Ja seda kõike megakoguses. Lahkudes olin taas
hädas jootrahaga. Kui välja regasime, siis küsis Ajith, kas tippi ikka
andsime. Meiega oli tegelenud vähemalt kolm inimest. Küsisin arvatavasti
üsna lolli näoga, et kas pean pappi kõigile peale pritsima, mille peale
Ajith kannatlikult seletas, et ei, pappi tuleb pritsida sellele, kes
toidu lauale tõi. Ok, see oli üks kurbade silmadega noor kutt, kes
muuseas ka eile õhtul külmkapist mu veini tõi ja serveeris kaunite
klaasidega... Andsin talle 200 ruupiat, aga ma võin kihla vedada, et
nägin ta silmanurgas suurt pettumuspisarat. Ma ei ole ruupia tegelikust
väärtusest veel päris täpselt aru saanud, kuid 200 ruupiaga saab üsna
palju: mitu kookospähklit või kolm kilo avokaadosid või 3 õlut või 5
väikest jogurtit... Kui palju siis peaks maksma? Ajith ei ole selle
adekvaatset vastust andnud.
Trincomalee tee: sood ja järved, külad kookospalmide ja banaanide vahele
peitunud väikeste majakestega tee ääres, džungel ja soo küla taga.
Vahele karjamaid ja riisipõlde... Ning muidugi lõputu hulk teeäärseid
roigasputkasid. Kui soomaastikud välja arvata, mis on täiesti
omanäolised, siis need põllumaastikud meenutavad mingil jabural viisil
Eestit. Ma ei oska seda muljet seletada, sest detailidesse süvenedes –
kookospalmid, banaanipuud jms ei haaku kuidagi kujutlusega kodust...
Trincomalee teel...
|
Üles |
Kusagil poolel teel Trincomaleesse tegime ühe roigasputka ees peatuse -
Ajithil oli vaja telefonikaardile aega laadida, ta pidi selleks ostma
koodiga papitüki. Putkas müüdi kõikvõimalikku nänni alustades tšipsidest
ja lõpetades naelte, wc harjade ja käekottidega. Pool sellest nodist oli
juba paksu tolmukorra all. Tabasin end mõttelt, mis sunniks mind ostma
näiteks noid augulisse tsellofaani pakitud mürkroosasid suhkrupalle, mis
palistasid putka luitunud markiisiserva... Maantee oli korralik - üldse,
senini kogetud maanteed on kõik olnud väga heas korras - isegi kahele
poole külade vahele suubuvad teekesed tunduvad päris läbitavad. Mäletan
tuttava muljeid, kes mõned aastad tagasi Lankal käies rääkis, et
teed on hullud. Omaette teemaks on riisipõllud, mis ikka ja jälle siin-
ja sealpool teed laiuvad. Riis on selle riigi põhitoidus - seda süüakse
niisama, sellest tehakse jahu, jahust nuudleid ja erinevaid leivakesi,
riisijahu segatakse kastmetesse, sellest tehakse maiustusi jne. On
mitmeid Sri Lankale omaseid riisi sordirühmasid (kas on nii korrektne
öelda?): Badhabath, Keeri Samba, Nadu Rice, Samba, Supiri Nadu, Supiri
Samba. Need erinevad üksteisest tera värvuse ja tera pikkuse poolest.
Erinevaid riise kasutatakse erinevate toitude jaoks. Milline riis
päriselt mis toiduga sobib, siis selleks on paigas üsna konkreetsed
tavad-reeglid. Kui sellesse temasse süveneda, võiks kirjutada omaette
reisikirja. Nagu ma olen aru saanud, peetakse paremaks pikemateralist ja
punast riisi, kuid nt samba - lühikeseteraline - on tavaliselt odavam ja
alati söögikohtades ka pikemateralise riisi kõrval saadaval. Ka riisi
kasvatatakse siin erinevalt. Ajithi sõnutsi kasvatatakse osasid riise
harjumuspäraselt üleujutatud põldudel, osasid aga nii nagu meie
teravilja. Kaks peamist riisikasvatuse piirkonda on ajalooliselt välja
kujunenud Anuradhapura-Polonnaruwa ümbruses, so siis saare kesk- ja
põhjaosas ning Yala ümbruses, so siis saare kaguosas. Riis istutatakse
aprillis-mais põhjas ja teine sats läheb tavaliselt oktoobris-novembris.
Meie oleme seni läbi sõitnud seni riisipõldude vahelt, mis ootavad alles
ettevalmistamist. Ühes kohas siiski nägime mudast traktorit üleujutatud
põllul pollamas ning teisal alles käis riisivarte purustamine. Suuresti
korjatakse riis siin käsitsi, masin peksab ja purustab varred.
Purustatud vartest jäävad põldudele spetsiifilised kuhjad, mida
siin-seal ka põldudel silma hakkas. Riisiterade kuivatamiseks on ilmselt
palju mooduseid, põhiliseks kuumutajaks on siin päike. Peale seda, kui
nägime, kuidas tee servas kuumal asfaldil riisi harjaga ühest kohast
teise pühiti, et see kuivaks, ei keeda ma vist enam eales seda ilma
eelnevalt korduvalt läbi pesemata.
Riisipõllud
|
Üles |
...Riisikuivatajad
|
Üles |
Trincomaleesse sõitmine tähendas seda, et liikusime endise sõjatandri
alal. Kui Negombo ümbruse külakesed nägid välja üsna rahulolevad, siis
siin hakkas silma mahajäetud maju, kogu pilt oli pisut nagu vaesem ja
rohkem räämas. Hulgi hakkas silma sõjaväeosi, mis ilmselt jäänukina
piirialadest on siia koondatud. Ajith rääkis eelmise presidendi Mahinda
Rajapaksa programmist, millega peale kodusõja lõppu mahajäänud
piirkondadesse ehitati terved külad, et sõjas peavarjuta jäänud
inimestel ja muidu sõjast vaesunud inimestel oleks kuhu elama kolida.
Mitmest sellisest, madalate kelpkatustega tüüpelamukobaratest, sõitsime
ka mööda. Muutus ka maastik: Anuradhapura ja Negombo ümbruse tasandikud
muutusid tänase sõidu jooksul lainjateks, mida siin-seal ilmestasid
naljakad kaljud. Need näevad välja nagu oleks hiiglased musta
montaaživahtu maha hunnikusse lasknud või nagu maaparandajate poolt
kokku lükatud kivihunnikud, mida mäletan lapsepõlvest, kuid läbi
mitmekümnekordse suurenduse. Ka džunglit, mis lääne pool piiras külade
tagahoove, jäi vähemaks, selle asendas pigem savanni- või rohtlailmeline
maastik.
Mõni kilomeeter enne Trincomaleed pöörasime autonina sisemaa poole,
sihtkohaks Kanniya termaalveeallikad. Eelmisel õhtul olin moka otsast
maininud muu jutu käigus, et meile meeldivad kuumaveeallikad. Tegelikult
pidasin silmas seda naudingut, mida kuumaveeallikasse ronimine pakub,
kui väljas on temperatuur nulli ja paarikümne vahel, nagu oleme kogenud
näiteks Islandil või Ungaris. Väljavaade 35 kraadises kuumuses kuuma
vette minna ei tundunud küll kuidagi ahvatlev... Ent Kannya ise on pika
ajalooga koht: Kanniya allikaid tuntakse läbi Sri Lanka ajaloo, esimesi
teateid sellest arvatakse olevat juba Ramayanas, so siis müütilises
eeposes, mis räägib sündmustest ca 5000 aastat tagasi...
Parklat ümbritses juba harjumuspärane roikaputkade pärg, kust sai osta
igasugust nodi. Pea iga putka esiküljele olid ritta laotud
erksavärvilise sisuga siltideta pudelid - väidetavalt mingid mahlajoogid
(helesinine või roosa näiteks - tahaks sellist puuvilja näha!). Kümneid
meetreid võtsid enda alla letid neoonvärviliste hiiglaslike
kaisuloomadega jne jne. Putkade vahel siksakitav paljutõotav uni-kivist
tee lõppes sama järsku nagu algaski, tehes ruumi tolmusele rajale. Tee
lõpus, suure puu vilus, mäletses üksik lehm. Lehmale pakkus seltsi
kivist elevant - ainus viide hindu templile, mis seal asus ajal, mil
seda piirkonda kontrollisid veel tamili Tiigrid. Peale sõjavõitu
taastati sinna budistlik tempel mille algversiooni ajalugu pidavat
ulatuma III sajandisse eKr... Mõni samm edasi ja leidsime end
kivimüüride vahelt, mille põhja kaunistasid vetikatest ligased
kandilised kiviplaadid ning neli kahtlast kandilist kaevu. Suur silt
seinal keelas kategooriliselt aluspesus suplemise. Nagu me juba hakkame
taipama, klassifitseeruvad siin aluspesuks ka bikiinid ja igas't lühemat
sorti ujukad. Ajith sukeldus ühte kaevu, et välja tuua auklik ning
mõlkis pang, millega saaks endale kuuma vett ammutada. Hele passis, mina
läksin šortse vahetama. Riietusruum olnuks viisakas, kui keegi polnuks
kusnud põrandale. Kole lebra, mis päikesest kuumaks köetud kividest
tõusis, ajas südame pahaks. Kui tagasi vetikatest ligedatele kividele
astusin võitles minus kaks emotsiooni: esimene keelas kategooriliselt
seda teenust seal kasutada, teise nimi oli uudishimu. Vesi kaevudesse
tuleb tegelikult otse allikatest ja on kahtlasest kasutajaliidesest
hoolimata (vist) puhas. Tegelikult oli puhas ka lapikuks vajutatud ja
sõelana sorisev pang. Valasin otsustavalt kuuma vett kuuma päikese all
endale pähe. Tunne oli super - tekkisid justkui külmavärinad: +35C
tuuleõhk tundus peale 45...50 kraadist vett päris jahutav. Mõnus! Jäime
sinna pea pooleks tunniks. Valasime Ajithiga end mõnuga ikka ja jälle
kuuma veega üle. Sel ajal jõudis allikaid külastada päris mitmeid
valgeid turiste, kes kõik mind segasevõitu tunnetega vaatasid ja alati
viisakalt minema tõmbasid, kui agiteerisin neilgi endale vett pähe
valama.
Kannya termaalallikad
|
Üles |
Mõnus jahutav tunne kadus poolel teel parklasse - Hiaceni jõudes sirises
taas mööda sääremarju higi. Ajith läks üle parkla ühte roigasputkasse
ning naases kahe rohelise kookospähkli moodi asjaga. Pähklid olid ca 15
cm läbimõõdus, millelt matšeetehoobiga olid "kaaned" pealt löödud. Ajith
seletas, et tegu on nn mere-kookospähkliga - Coco de mer (ladina keeles
vist Lodoicea - nimi muuseas on botaanikute poolt pandud kunagi Louis XV
auks). Jõime selle kirbelt hapukat mahla sarnaselt nagu juuakse
kookospähklist. Ausalt öeldes, mulle see eriti muljet ei avaldanud ning
Ajithi entusiastliku ettepaneku peale teha veel ühed, suutsin naeratades
ning sisima kahetsuseta "ei" öelda. Trincomalee poole sõites tutvusin ka
puu endaga. Jah, võrakujus on, võrreldes kookospalmiga, mingi vahe, kui
neid kõrvuti vaadata, kuid eraldi, ma kardan, ajaksin nad küll omavahel
segi... Pähklijoomise maksis kinni Ajith, mis tekitas taas küsimuse
tippidest ja päevatasudest... Andsin talle selliste õienduste peale pisut
kässi - las ta ise maksab vajalikele keerubitele õiges kohas ja õiglase
hinna...
Trincomalee linnapilt erines tublisti
seninähtutest. Ikka tuk-tukid, ikka mäsu, kuid kõiges selles oli midagi
tuntavalt teistsugust. Ajith selgitas kohe ka põhjuse - suur osa
asukatest on siin tamilid. Trincomalee piirkond on olnud üks tamilite
olulisemaid keskusi Sri Lankal. Nende usk, kultuuritaust, kombed jne on
singalitest päris erinevad - sellest ka tajutav vahe linnapildis. Ajith
ütles, et tema suudab enamasti ka näo järgi aru saada, kes on tamilid,
kuid minu jaoks on nad siin kõik nagu ühest Bollywoodi filmist - ärge
pange pahaks - indialased...
See lugu tamilite ja singalite vahel on juba väga ammune: Indiast tulnud
on aastatuhandeid püüdnud saart vallutada. Paaril korral on neil selles
osas ka suhteliselt edukalt läinud. Ent viimase poolesaja aasta
probleemid hakkasid süvenema peale 1948. a, kui Sri Lanka iseseisvus
(tõsi kuni 1972. a-ni briti dominioonina) ja muutusid tõsiseks
rahvastevaheliseks konfliktiks 1980-te keskel, millest edasi kasvas
kodusõda. Kaudselt on selles konfliktis süüdi ka inglased, kes XIX
sajandi keskelt alates vedasid saarele sisse India lõunapiirkondadest
odava tööjõuna tamileid, tänu millele tekkis saare ida- ja põhjaosas
üsna tõsine tamilite kogukond. Eks neid oli enne juba saare põhjaosas
olnud - tamilitel oli põhjas isegi Jaffna kuningriik mingil ajal, kuid
briti bisnisplan andis kindlasti kogu protsessile hoogu juurde. Kui siis
1980-tel-90-tel sõda hoogu kogus, toetas India ametlikult Sri Lanka
valitsust, kuid mitteametlikult tamili Tiigreid - loomulikult, nagu
suured naabrid ikka, humanitaarabi sildi all. Asi läks 1990-te keskel
riikide vahel juba üsna teravaks ning kui poleks olnud rahvusvahelist
survet, siis kes teab... Aga läks nagu läks ja hetkel on selles plaanis
asjad rahulikud. Läbi on ka sõda, mis laastas maad alates 1983. -ndast
aastast, kui tamilid kuulutasid välja põhjas oma riigi - Tamil Eelam'i
ja lõppes 2009, kui Tiigrite armee oli hävitatud... Tiigrid suutsid
vahepeal hõivata pea poole saarest: neile kuulus põhjaosa ja idarannik,
sh Trincomalee. Mööda džunglit, mis katab praktiliselt katkematu
massiivina kogu saare idaosa, tehti taparetki päris kaugele lõunasse.
Tamili mässulised tapsid ja põletasid inimesi külakaupa, hävitades
sildu, teid, tamme, isegi budistlikke pühakodasid (ise nad ju
hinduistid). Nad kasutasid meeleldi enesetaputerrorit ja loomulikult
kõikvõimalikke muid vahendeid, et saart kontrolli alla saada. Muuhulgas
ehitasid nad ise allveelaevu, torpeedokaatreid, armeeritud buldoosereid
jm sõjatehnikat: Trincomalee meremuuseumis saab sellest päris hea
ülevaate. Enamus allveelaevadest ja kiirkaatritest olid üheotsa paadid -
lõhkeainet täis, mees rooli ja vastu vaenlase alust... Ühesõnaga - jama
kui palju. Kokku on loetud enam-vähem, kui palju sõdureid mõlemal pool
tapeti, ent kui palju tsiviilisikuid sõjas surma sai, seda täpset arvu
ei tea keegi. Kui peale 2004.a tsunamit sõjaõnn hakkas kalduma
valitsusarmee poole, siis vastas võitja-pool seni kestnud terrorile
samaga - tapeti kõik, kes vähegi võisid olla terroristidega seotud.
2009.a viimaste kuude kohta räägitakse ametlike numbritega, et mättasse
löödi ca 40000 tamilist tsiviilisikut + sõdurid, keda on ka mitukümmend
tuhat. Tapeti samuti Tiigrite päälik, kuigi rahvusvaheline üldsus nõudis
kohtupidamist.
"They killed them all. All!",
ütles Ajith. Ta ei öelnud seda uhkelt, kuid hetkekski ei jäänud
kahtlust, et ta seda ka õigeks ei peaks - selleks tapsid Tiigrid enne
seda liiga palju tema inimesi. Et tuha alla hõõguma jäänud sütest ei
tekiks tulekahju, tuleb söed hävitada ja tulease laiali lüüa. Kes
vägivalda on külvanud lõikab ka vägivalda - sõja lõpul said seda teada
väga paljud tamilid, kahjuks ilmselt ka palju neid, kel asjaga sisulist
pistmist ei olnud. 2009. a protestisid tamili kogukonnad üle maailma
valitsusarmee "suurpuhastuse" vastu põhjaprovintsides, kuid asjad siin
saarel tehti omasoodu ja ühe ropsuga. Häda võidetuile! Kui kuri sai
välja juuritud, oli aega hakata elama ja ellujääjatele mõtlema. Praegu
on nagu raske uskuda, et siin möllas aastakümneid sõda. Kui siin, ühes
Nilaveli hunnitu biitši romantilises bungalos, õhtust sõime, ütles Ajith,
et see sõda on nüüd läbi ja tamilid igaveseks paika pandud. Kui siin
veel peaks mõnel tamilil mingi vastaline mõte tekkima, siis lõpetatakse
see teema kiiresti.
Trincomalee
|
Üles |
Ajaloomuuseum
|
Üles |
Tegelikult alustasin seda heietamist
Trincomaleesse jõudmisega. Ajith oli plaaninud siia mingi salapärase
tegevuse, milleni jäi paar tundi aega. Minu kodutöö ütles, et peale
1600-te keskpaiku hollandlaste poolt ehitatud Fort Fredericku ning iidse
Koneswaram kovili seal midagi eriti vaadata ei ole. Ajith jälle ei
arvanud nendest suurt midagi, kuid kuna aega oli, siis sõitsime Fort
Fredericki. Vanas fordis on tänini sõjaväeosa. Selle kivifassid ning
veoautodest puret' värav näevad välja nagu Taani Hamletilinnas või
suvalises kohas Euroopas: bastionid, raveliinid, poternid... siia-sinna
istutatud ja nüüdseks mitmesajaaastased puud, mille algne eesmärk oli
leevendada kahuritulest tingitud süttimisohtu lahingu ajal. Mitte midagi
erilist... Sõitsime sellest peatumata läbi kuni parklani, kust edasi sai
Koneswarami templisse ja vaid jalgsi.
Teed templisse palistasid harjumuspärased roigasputkad juba tuttavliku
sortimendiga. Vahe oli vaid selles, et Buddha asemel pakuti riiulite
kaupa elevantsiga stuffi ja siin-seal näitas Ajith mingeid krõbuskeid,
mis pidid olema tamili special. Jõudsime puude vahelt päikese kätte.
Eespool hakkas paistma tempel ning juba tuttav silt:
Please leave your huts and shoes here!
Vaatasin õudusega õhuvirvendust asfaldi kohal ja lootsin, et äkki see
vaid tundub nii... Ei tundunud. Eilsest ärapõletatud tallad hakkasid
kohe häiret andma, iga liivatera lisas piinale ekstra vürtsi. Põgenesime
põlvetõstejooksul ummisjalu templi varju...
Koneswaram' kovil
|
Üles |
Soovipuu
|
Üles |
Ma pole varem kunagi hindu templis käinud. Konneswarami kovil - tõlkes
siis midagi nagu Jumalate ninamehe tempel - on Sri Lankal üks kohalike
tamilite tähtsamaid ja peamine saare hinduistlik palverännakute koht.
Tempel on samas kohas asunud juba III sajandist eKr. Kahjuks täna näeb
sellest vaid 1620-te järgset versiooni: portugallased hävitasid 1622-24
vana templi ja selle varemetele hakati ehitama kindlust. Hollandlased
võtsid selle üle ning laiendasid. Praeguse templi ehitust alustati 1632.
a pisut vanast templist eemale, poolsaare tippu.
Niisiis - olime
sisenenud Shiva templisse... Pehmelt öeldes see, mis järgmistel
minutitel toimus, üllatas pisut. Trummide ja kiledalt piiksuvate
pillidest tekitatud metsiku lärmi saatel marssis ringi poolpaljastest
meestest rongkäik, kandes raamil mingit kullatud tegelast. Tõrvikud
põlesid, ühte nurka oli improviseeritud altar, millel põles suure
leegiga lõke, sellel suitsesid ohvriannid. Tahtmatult hakkasin pilguga
otsima Mõhku ja Tölpat. Ja milline "lavakujundus"! Hindu jumalusi on
tuhandeid. Kõik need värvikirevate virnadena lae all, orvades,
karniisidel... Elevandipeaga mehed, härjad või lehmad, mitme peaga
naised, mitme käega mehed ning vastupidi, maod, kümne silmaga
kiilakad... Värviline ja naiivne, groteskne! Täiesti segane! Kahju, et
kovilites sees ei tohi pildistada ja ma ei hakanud ka kuidagi hõlma alt
lolli mängima. Sisekujundust ning seda tramburaid vaadates tekkis mõte,
et see hullumeelsus ei saa olla sündinud lihtsalt kellegi fantaasiast.
Kuna Bacchus, vana sõber, on siin tundmata, siis, ma arvan, on
inspiratsioonihetkedel tulnud kohalikele meistritele appi emake Cannabis... Ajith püüdis meile üht-teist seletada, kuid selles kohutavas
lärmis ma lihtsalt ei kuulnud teda. Pärast, kui ümber pühakoja
jalutasime, tuli juttu lehmadest. Jutuaines sai alguse hiiglasuurest
värvilisest modellisilmadega sarvilisest kovili kõrval. Lehm on hindudel
üldiselt püha: osade jaoks nii, et isegi piima ei kannata juua. Ajithi
sõnutsi samas pidavat olema usulahkusid, kes jälle lehmi ohverdavad...
Sri Lankal noid küll ei ole, kuid Indias küll. Budistidel on lehmadest
kama kaks, kuigi loomaliha ei ole siiski menüüs esikohal - osalt on see
ka nii kujunenud pikaajalisest uskude kooseksisteerimisest ja
vastastikusest respekteerimisest, osalt seepärast, et lehm on siin
siiski eelkõige piima- mitte lihaloom. Nii näiteks ei kasutata juba
ajalooliselt budistlike templite dekooris siin ida- ja põhjaprovintsides
lehma, sest see võib olla pahandav hindudele... Ümber templi kohtasime
paari soovide puud. Kui tahad näiteks lapsi saada, siis tuleb teha
pisike puust hällimakett ja siduda koos rahaga puu külge. Ongi korras -
iibega siin igatahes probleeme ei ole. Kui on vaja leida kallimat – raha
riidenutsakusse ja puu külge... Lihtne!
Täiendasime linna naastes oma vee- ja jäävarusid, mina sain veini jaoks
mullivett, et seda siis kohe lahe kaldal puie vilus nautida. Ostsime
mingeid toore makaroni konsistentsi ja maitsega lillekujulisi
krõbuskeid, mis pidavat olema kohalikuks maiuseks. Veini kõrvale käisid
parema puudumisel ajaviiteks küll, kuigi sõltuvust nad ilmselt ei suuda
tekitada. Jäime aega parajaks tegema ühte teeäärsesse puudesalusse
Trincomalee lahe kaldale, mille kohta vist James Cook oli öelnud, et see
on maailma ilusaim looduslik sadam. Krõbuskeid veini juurde järades
vaatasin, kuidas paar meest poolest kehast vees, kalu püüdsid. Selgus ka meie eesmärk - pidime minema tegutsevasse
mereväebaasi ja siis hiljem veel mingi sõjapaadiga merele. Sooh, siis
sõjaväeossa... Vist viimati käisin mingil moel tegutsevas armeeasutuses –
sõjakomissariaadis vist aastal 1988 – kätte saamas nõukogude armee
prizõvniku halle kaasi... Viimased pool tundi enne sõjaväeossa sisse
saamist veetsime minu agiteerimisel Dutch Bank Cafe's - lihtsalt selle
asutuse jabura nime tõttu. Asi ise nägi välja ülisnoob ja euroopalik.
Kohvi oli hea ning hetkeks oleks võinud unustada, et viibime kodust
päris kaugel kui mööda sääremarju ei nirisenuks higi ja lauale toodud
suhkrust poleks välja astunud sipelgad...
Sõjaväebaasi sissesaamine oli paras jant ja paberimäärimine, lisaks
kasseeriti per face kokku selle pulli eest üle 40 taala. Mereväebaasis
asub Trincomalee meremuuseum ja sinna Ajith meid särasilmil viia
tahtiski. Väravast pandi kaasa üks umbkeelne ohvitser, peale
pooletunnist keerutamist lasketiirude, kasarmute jms vahel liitus meiega
veel üks mundris mees - sedakorda oli tegu keeleoskaja giidiga. Ja
edasi... Edasi veetsime kuulekalt kõiki portugallaste ja hollandlaste
poolt ehitatud ning inglaste poolt viimistletud merekindluse kõiki
urkaid ja nurgataguseid nuuskides pea poolteist tundi. Laevamootorid,
aurumasinaga triikraud, mingid ajamid, igasugused tapariistad,
suurtükipatarei, tamili Tiigrite enesetaputorpeedod ja allveepaadid,
Tiigrite pealiku ATV jne - igasugust militaarset nänni läbi Sri Lanka
ajaloo alustades portugallastest ja lõpetades kodusõjaga. Kuna
kaasasolnud ohvitserid valvsa pilguga jälgisid, polnud võimalik ka mõnd
nurgatagust lihtsalt üle lasta. Ekskursioon pidi lõppema meresõiduga.
Ülalt tulejuhtimistornist nägi kogu Trincomalee kaunist reidi ning lahte
palistavaid maalilisi kaljusid. Mõtlesin, et kannatan muuseumi meresõidu
nimel välja - sõjaekspositsioonid ei ole mind ja veel vähem Helet,
kunagi huvitanud. Aga laevasõit - kujutasin juba ette, kuidas me mingi ägeda sõjalaevaga
ümber pisikeste saarte traalime...
Enne sadamasse minekut küsis üks ohvitseridest, kas tahame end
värskendada ning juhatas turistidele mõeldud tualettruumi. Tualettruum
oli viimase peal, kõik oli nagu olemas peale vee... Kuna vesiklosett
töötab vee pealt, siis kraanikausside ja pottide järgi otsustades polnud
seda siin juba kaua olnud... Ninapuuderdamise asemel tormasin öökides
pottidest piiluvate pruunivärviliste "asjade" pilkava naeru saatel
välja... Peaks nagu olema sõjaväeosa.
Tiigrite enesetapu-allveepaate
|
Üles |
Lõpuks olime kail. Ohvitserid andsid meid üle järgmistele ohvitseridele,
kes olid just tüürinud kai äärde... vana paadilogu, mis kunagi ilmselt
oli toimetanud puksiirina või kalapaadina. Laev pandi puupüsti täis
valgevormilisi koolitüdrukuid ning lõpuks pakiti vööriluugile istuma ka
meid. Sõit algas... Diislivingus rõõmsat nägu tehes, hoidsime hinge
kinni ning vaatasime ootusärevalt, kuidas laev popsutas sadamast välja
võttes kursi lahel seisva kahe renepi poole. Esimene neist oli Indiale
kuuluv kraana ja teine roostes mahajäetud Egiptuse kaubalaev. Paat tegi
graatsilise pöörde ümber rauakolu ja popsutas siis sadamasse tagasi...
20 ekstra dollarit per face selle "kruiisi" eest!
Hakkas juba hämarduma, kui võtsime suuna Nilaveli poole - biitšiküla,
kus pidi olema väga hea ööbimiskoht. Sukeldusime tamilite külade vahele
ja muidugi panime tervituseks 20 kilomeetriga mööda. Poolhämaruses teel
tolgendavate lehmade, laste ja tuk-tukkide vahel ei olnud hotelli
leidmine üldsegi väga lihtne. Teisalt tänu sellele apsakale nägime pisut
võib-olla ka medali teist külge. Need külad, millest läbi sõitsime,
erinesid sootuks seninähtutest. Palju oli ammu põlenud ja mahajäetud
maju, tänavad olid korrast ära, hooned räämas. Ajith ütles, et see on
tsunami tagajärg... Kuid tsunami ei põleta. Olime endisel rindejoonel ja
ilmselt kulub veel aega, et need sõjaarmid siin muutuksid nähtamatuks.
Seiklusrikast merereisi oodates
|
Üles |
Üsna hilja saime lõpuks end rannaäärsesse peaaegu tühja hotelli sisse
möllitud. Bangalotuba, mille saime, oli suhteliselt kallis, kuid see
eest üsna väsinud. Juba harjumuspäraselt mõned asjad ei tööta ja vetsus
loomulikult mingid torud lekivad nii, et kogu põrand lainetab. Samas
pühiti hoolikalt puhtaks terrass ja mõrane klaaslaud välisukse ees...
Õhtusöök ent oli taas väga hea - fried rice. Riis hiina moodi või
siis pigem rahvusvaheliselt: segatud kanatükkide, mereandide ja
köögiviljadega... Juurde pisut soodavett ja arrackit. Õhtusöögi
juurde rääkisime Ajithiga marsruudist ja tulevikuplaanidest. Surusime
Helega läbi mõtte mitte jääda terveks päevaks randa tšillima. Mõistlik
oleks, et käime hommikul ujumas ja paneme siis edasi. Nagunii ei tule
selles kuumas pikalt rannal peesitamisest midagi välja. Ajith räägib
kogu aeg, et aega on küll, kuid minu arvutuste kohaselt on meil
tegelikult ajaga suht kitsas, kui tahame Nuwara Elyias midagi näha ja
peame juba 14.04. õhtul olema Mataras uusaastapidustustel. Ühesõnaga,
mulle jäi tunne, et Ajithile väga meie puššimine ei meeldi, kuid samas
on see meie puhkus ja ei tahaks lihtsalt aega hotellis või biitšil maha
molutada.
...Tundub, et meil on tekkinud uus reisinähtus - kuumuseväsimus...
Nilaveli
|
Üles |
|
8.04.2016. Kell 12.20. Teel Nilaveli ja Trincomalee vahel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nilaveli Beach
|
Üles |
Tegime just peatuse ühes hindu kovilis. Kirjade
järgi on see alles ehitamisel – igatahes päris suur kompleks. Ja ikka
värviline ning hullumeelse dekooriga. Selle kirju-mirju seest ei oska
relvastamata silmaga aru saada, milline on vana ja milline uus. Eile
Trincomalees nägime üht kovilit, mida restaureeriti – selle värvimata
pool jättis mitmesajaaastase mulje, värvitud pool meenutas aga tuttuut
portselanist karusselli. See tempel, kust just tulee - Lakshmi Narayana
Perumal Kovil, on ehitatud 2011 pühendatuna peajumal Višnjule ja kuulu
järgi koopiana ühest iidsest templist Lõuna-Indias. Loomulikult tuli
taas sisseminekuks peakatted ja jalatsid ära võtta, aga seekord oli
varuks ka üllatus: uksel seisis silt, et mehed peavad ka särgi maha
võtma. Et see ka nii oleks, jälgis ukseava kõrval turske kottpükstes
sell. Nunuh. Sees käis sarnane tramburai nagu eile Trincomalees, vaid
selle vahega, et otse lõket kirikus ei olnud. Tegime tiiru imestledes
taas segase plastika üle, millega seinad ja lagi olid üle külvatud.
Ajith astus kovili keskel asuva altari moodi asja juurde, mille kõrval
toimetas hall poolpaljas vanamees. Ta rääkis mehega paar sõna, mille
peale taadi sõbralik viibe meidki lahkelt juurde kutsus. Vanamees oli
mingit sorti vaimulik. Ta võttis kahte erinevat värvimuda ja tegi meie
otsaette punakad täpid. Seepeale valas kummalegi peopessa tilgakese
väikesest anumast ja näitas käega, kuidas see vesi ära juua. Meie
arusaamatute nägude peale ütles Ajith naerdes:
"This is like blessing – only all good for you!"
No näed siis. Nüüd oleme ka teiste kohalike jumalatega diili teinud –
taas mõnesaja ruupia eest...
Praegu on autonina suunaga lõunasse. Ajith küsis just teed – temagi on
muuseas meie üllatuseks Trincomalees esimest korda – Batticaloa poole.
Ma ei olegi veel aru saanud, kas sellesse linna asja ka on või pöörame
varem ära. Eriti seal midagi peale biitši ei tohiks olla...
Tänane hommik Nilavelis oli mõnus. Hommikusöök serveeriti tamili moodi.
Tegelikult oli see ikka kena valik karrisid (iseäranis hea oli kala
sidruniga, kuid ka tavapärane läätsekarri oli ülimaitsev), eriline oli
ent kõige selle juurde serveeritud pittu - bambustorudes kookospiimaga
aurutatud riisitangud, mis toodi lauale kenade väikeste silindritena.
Ports oli vägev, sinna juurde antud kausitäis pakse röstsaiaviile oli
täiesti tarbetu ning jäi meist söömata. Ja veel meenub üks põnev asi –
nimelt serveeriti tamilipäraselt toidu ette tulikuuma vett. Olin algul
üsna skeptiline, kuid kuumas hommikuõhus oli see omamoodi värskendav ja
ausalt öeldes kordi parem, kui söögi peale serveeritud lahustuv Nescafe.
Et me Nilaveli kuldsetel liivadel juba olime, siis tegime pika hommiku
rannas. Tulemuseks kella 11.00 paiku oli totaalne ülekeha
päikesepõletus. Ent Nilaveli rand on tõesti mõnus – Lainet ookeani kohta
peaaegu ei olnud – saime vees lihtsalt rahulikult hulpida ja ujuda ning
vesi isegi oli jahutav. Põhjuseks on ilmselt see, et Negombo jääb India
poole ja saare ning maismaa vahel ilmselt vesi on mõnevõrra soojem, siin
tuleb see otse ookeanilt. Et ka siin ei ole hooaeg – peaks juba sadama,
siis agiteeriti snorgeldamise ja sukeldumise kursusi ja trippe naabruses
paiknevale Pigeon islandile. Kui saanuks minna kohalikelt küsitava
hinnaga võib-olla siis oleksimegi ehk mereretke ette võtnud, kuid
eilsele Trincomalee merereisile mõeldes turistihinnaga...
Ok. Nüüd edasi, õhtune sihtkoht on Polonnaruwa. Kuid järgnevalt on vaja
leida kõigepealt tankla.
Peruma kovil
|
Üles |
|
8.04.2016. Kell 23.50. Hotell Holiday Inn. Polnnaruwa
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kitsed
|
Üles |
Just laekusime oma tänasesse numbrituppa.
Turvamees juhatas isiklikult restoranist üle õue meie majakesse kohale –
ilmselt tahtis ta veenduda, et me ei lähe peale pudelit arrackit enam
kusagile pahandusi otsima... Arrack. Mmmm. Kohalik kookosbrändi, mida
tehakse kookoseõitest. Mahedam kui rumm ja mitte nii imal nagu Metaxa,
selline siidine. Kuna ma vahetan valge veini siin reisil ilmselgelt arracki vastu välja juba ainuüksi hinna pärast, siis oleks asjakohane
tsiteerida siinkohal Wikipeediat:
"Other than water, the entire manufacturing process revolves around
the fermentation and distillation of a single ingredient, the sap of
unopened flowers from a coconut palm (Cocos nucifera).Each morning at
dawn, men known as toddy tappers move among the tops of coconut trees
using connecting ropes not unlike tightropes. A single tree may
contribute up to two litres per day. Due to its concentrated sugar and
yeast content, the captured liquid naturally and immediately ferments
into a mildly alcoholic drink called "toddy", tuak, or occasionally
"palm wine". Within a few hours after collection, the toddy is poured
into large wooden vats, called "wash backs", made from the wood of teak
or halmilla trees. The natural fermentation process is allowed to
continue in the wash backs until the alcohol content reaches 5-7% and
deemed ready for distillation. Distillation is generally a two-step
process involving either pot stills, continuous stills, or a combination
of both. The first step results in "low wine", a liquid with an alcohol
content between 20 and 40%. The second step results in the final
distillate with an alcohol content of 60 to 90%. It is generally
distilled to between 33% and 50% alcohol by volume (ABV) or 66 to 100
proof). The entire distillation process is completed within 24 hours.
Various blends of coconut arrack diverge in processing, yet the
extracted spirit may also be sold raw, repeatedly distilled or filtered,
or transferred back into halmilla vats for maturing up to 15 years,
depending on flavor, color and fragrance requirements.
Premium blends of arrack add no other ingredients, while the inexpensive
and common blends are mixed with neutral spirits before bottling. Most
people describe the taste as resembling "…a blend between whiskey and
rum", similar, but distinctively different at the same time. Coconut
arrack is traditionally consumed by itself or with ginger beer, a
popular soda in Sri Lanka. It also may be mixed in cocktails as a
substitute for the required portions of either rum or whiskey. Arrack is
often combined with popular mixers such as cola, soda water, and lime
juice."
Kusagile jäi hommikul jutt autos pooleli... Ahjaa. Läbi kalurikülade
ja džungli-luitemaastike ookeani äärt pidi Batticaloa poole. Õnnestus
leida pensukas ja seal isegi kaardiga maksta – see on siin riigis nagu
loteriivõit. Riisipõllud. Rohumaad, rohelusse uppuvad jõesuudmed,
põõsastikud mudastel sonnidel nagu mangroovisood. Putkad teede ääres...
Mülkased karjamaad
|
Üles |
Ilmselgelt on kalapüük siin üks olulisemaid elatusvahendeid rannikul –
ookean ju ümberringi. Terve hommikupooliku olime teede ääres näinud
raame kuivatatud kalaga. Ühes kalurikülas silmasime eriti suuri
kalakuivatamise raame ning tegime peatuse. Külake nagu kõik need siin:
roikaarhitektuur, roostes laineline plekk, sekka ka mõni betoonist ja
kivist hütt. Liivale on tõmmatud plastikust moodsamad paadid ja nood
veidrad katamaraanid. Keegi praavitab paati, keegi lapib võrku, kuid
enamus mehi on tegevuses hommikul püütud kala puhastamise ja
soolamisega. Istuvad varju all ja roogivad – nagu ikka kala roogitakse.
Kaks meest võtavad plastmassist pesukausi moodi kaussidesse pandud kalad
ja topivad need tünni, visates peoga soola vahele. Kui soolakott saab
tühjaks, siis lendab ta siiasamasse rannale - kogu rand valendab tuules
laperdavatest kilest soolakottidest... ja muust prahist. Osa veab ookean
endaga kaasa, osa viskab rannale tagasi... Kilekotid selle maailma
matavad... Hüttide vahele on postidele kokku klopsitud hiiglaslikud,
kergelt kaldu asetatud raamid, maast umbes nii meetri kõrgusel. Need on
kaetud kuivanud palmilehtedega, lehtedele on laotud kuivama mitmesugused
kalad. Ajith seletas ühe ja teise juures, millega tegu, paari neist
oleme juba ka oma karride seas kohanud. Kuivatatud kala kasutamine
karrides on väga levinud, kui mitte öelda, et ilmselt kõige tavalisem.
Reeglina mingit kalaollust sisaldavad karrid valmivad kuivatatud kalast.
Ja need on maitsvad... Raamid, raamid, raamid...
Kuivatatud kala...
|
Üles |
...Kalapaadid
|
Üles |
...Ja kalamehed
|
Üles |
Tee Polonnaruwasse võttis aega üle poole päeva.
Senine lainjas maastik asendus küngastega, taamal hakkasid paistma mäed.
Külad, millest läbi sõitsime, olid rannikuküladega võrreldes kipakamad.
Ainus, mis igal pool tundub olevat muutumatu, on roigastest müügiputkad.
Ajith selgitas, et tegelikult on see kant Sri Lanka mõistes siin paras
pärapõrgu ja enamus noist asundustest nö uusasundused, mis sisse seatud
peale sõda maa asutamiseks ja taasasutamiseks. Maantee oli korralik.
Ajith sõitis nagu metsaline. Tallinn-Tartu trassil reede õhtul on selle
sõiduga võrreldes joyriding... Enne kurvi signaali, gaasi ja eessõitjast
mööda. Vahepeal aetakse kaherealine tee kuuerealiseks: ääres tuk-tukid,
siis Leylandi bussid ning nende vahel sõeluvad surmapõlgavalt
kõikvõimalikus konditsioonis ning vanuses käulad made in Japan ja made
in India. Ajith on hea sõidumees, kuid pisut enne Mannanpityat alustas
ta möödasõitu – nagu tavaliselt ja nagu kõik siin teevad, pimedas kurvis
mitmest autost, kui eessõitev Mahindra – omapärane India autotööstuse
tippsaavutus, süstis samuti. Vastu tuli telliskivina Leylandi buss,
mõned mootorrattad ning veel nipet-näpet. Mõne sekundi jooksul arvasin,
et kohe on pauk, aga kuidagi suutis Ajith vasakule tõmmata ja teepervelt
sellest situatsioonist läbi kügeleda. Mida iganes ta oma sõidustiili
kohta ka seni väitnud on, igatahes peale seda sõitis ta üsna sõnaahtralt
mõned kilomeetrid rahulikumalt ja tegi varsti ettepaneku riisi ning
karrit süüa.
Söögikoht oli puhas ning üldise fooniga võrreldes üsna edev: uus maja,
klaasist seinad, ventikad laes ja isegi üksik kliima, millest suure
ruumi peale mingit kasu ei olnud. Ajith muidugi orgunnis meile kohe
kohad AC alla, peletades eemale paar kohalikku. Nagu piinlik oli
alguses, et kuidas siis nüüd valged turistid niiviisi ülbitsevad, kuid
vaadates mõni meeter eemal kõrvallaudades higist tilkuvaid kohalikke –
jah, tõepoolest, neilgi on palav - läks piinlikkustunne kiiresti mööda.
Väga maitsev kalakarri oli ning eriliselt maitsev karri mingist
aprikoosilaadsest puuviljast. Mina tellisin juurde kalmaarirõngaid –
need kahjuks ei olnud suuremad asjad.
Riis ja karri III
|
Üles |
Polonnaruwasse jõudsime pisut enne nelja. Meie
plaan oli ette võtta vanad kivihunnikud, sest õhtu poole on kliima
siiski õige pisut meeldivam keskpäevast (kuigi on ikkagi ebanormaalelt
kuum), kuid päike ei ole nii terav. Polonnaruwa on Anuradhapura järel
järgmine ajalooline pealinn Sri Lankal. Kui indialased Anuradhapura 1017
pKr vallutasid jäi linn varemeisse ja ei tõusnud endises hiilguses enam
iial. 1200 aastat Anuradhapura kuningriiki oli sellega otsa saanud.
Indialased asutasid uue keskuse Polonnaruwasse – see oli saare
valitsemise seisukohalt strateegiliselt Anuradhapurast märksa tõhusam.
Paraku jäi nende õnn üürikeseks: 52 aastat hiljem vallutas singali soost
kuningas Vijayabahu I peale 17 aasta pikkust sõda Polonnaruwa tagasi ja
ajas indialased saarelt välja. Ma ei hakka siinkohal pikemalt jutustama
natuke rohkem kui saja-aastasest rahuajast, mille järgi indialased
tagasi olid ning singali kuningate kants kolis Yapahuwasse. Oluline on,
et Vijayabahu I ja Parakramabahu I (eriti viimane) olid kuningad, kes
Polonnaruwa üles ehitasid. Mõlemad taastasid ja ehitasid
kastmissüsteeme, veehoidlaid ja kanaleid:
"Mitte üks piisk, mis tuleb vihmast, ei tohi merre voolata ilma, et ta
tooks kasu inimestele",
või midagi sellist olevat öelnud Parakramabahu I. Ka praegune maaliline
Parakrama Samudra järv, mille kaldal Polonnaruwa lesib ning mille
maalilise vaatega tammil õhtupäikeses on mõnus patseerida, ehitati juba
aastal 386, kuid taastati ja laiendati Parakrambahu poolt 1170-te paiku.
Kui Vijayabahu pani aluse kuningriigi taastamisele ja saare
kuningriikide ühendamisele, siis Parakrambahu viis selle töö lõpule ning
tegi rea sõjakäike isegi Lõuna-Indiasse. On selge, et mõlemad olid
suured ehitajad ning praegune Polonnaruwa varemeteväli (ja palju kohti
siin naabruses) oma imposantsuses võlgneb suure osa tänust neile ja
eriti just Parakrambahule... Polevat olnud teist sellist kuningat, kes
Sri Lankal sellises koguses on ehitanud stuupasid nagu Parakrambahu...
Umbes sellise ajalooloengu pidas maha Aijth meie esimese kivihunniku
otsas Polonnaruwas...
Parakrambahu
|
Üles |
Parkisime Pothgul Vehera parklas, et minna väisama Parakrambahu
skulptuuri (või siis ka mitte, sest kurjad keeled räägivad, et see
võivat olla ka hoopis mingi indialasest preestri kivistis, aga ma tahan
siinkohal uskuda pigem mainstreami arvamust). Üllatus-üllatus, piletit
ei nõutudki... Kuju ise on... nagu tuhandeaastane vana kuju ikka, kuid
Vahemere tsivilisatsiooni diskursusega harjunule väga võõras. Kui
kreeka-rooma skulptuure vaadata, siis midagi ikka lingib, seda figuuri
vaadates kolises esialgu koljupõhjas üksik mutter... Ok, võib-olla
tekkis mingi assotsiatsioon assüüria ja noh-jah... võib-olla Vana-India
kunstiga niipajukest, kui seda Louvre'is, British, Museumis ja
Ermitaažis nähtud on. Ühesõnaga – zero. Kui Ajith poleks tausta
rääkinud, oleksime vist õlgu kehitades minema kõndinud. Tema ja
kõikvõimsa kuugli abiga olen nüüd pisut targem. Lontisime pisut eemale
iidse raamatukogu varesse. Ajith jättis mind skitsima ning Helet puude
varju nautima ning läks infot hankima. Kui poole tunni pärast kohtusime,
siis selgus, et tänaseks on vaatamisväärsustega ühel pool – kõik
suletakse kell 5. Rõõmsam uudis oli see, et homme avatakse asjad juba
pool kaheksa. Et päikseloojanguni oli veel tubli poolteist tundi võtsime
Helega ette jalutuskäigu piki 1700 aasta vanuse veehoidla (1700 aasta
vanune veehoidla!... tuhande seitsmesaja aasta vanune veehoidla!) tammi,
Ajith lubas autoga järgi kolistada...
Pothgul Vehera
|
Üles |
Vaated üle peegelsileda vee taamal asuvatele sinistele mägedele olid
võrratud. Kirsiks tordile jäid kalurid, kes oma katamaraanidega võrke
lasksid. Ainus vahe mererannas nähtud paatidega oli see, et
järveäärsetel ei olnud peal purje. Olime kõndinud võib-olla pool
kilomeetrit, kui sattusime kohalike pesukohale. Inimesed olid vööni vees
ja küürisid end riiete alt seebiga. Mehed pikkades šortsides ja naised
täisriides, sarides, mõned ka teksades ja T-särkides. Kui me hiljem
Ajithilt selle kohta küsisime, siis peale selle, et "meil on siin
teistmoodi, kui teil" ma tema seletusest selget sotti ei saanud. Kui
meenutan, siis sama olime pisut näinud juba ka Negombos.
Päike veeres aeglaselt horisondi poole. Ajith korjas meid peale, et
lipsata läbi Ajaloomuuseumist ning uurida pisut homse kohta. Meie õnneks
oli keegi naisterahvas just väravast lahkumas ning nagu ma žestidest aru
sain, õnnestus Ajithil ka temalt üht-teist kasulikku infot välja
pressida. Parklast lahkudes kohtasime karja ahve, keda autodest on
ilmselt hea-paremaga toidetud. Meil kahjuks ei olnud millegagi neile
obrokit maksta, mispeale Ajith lubas neile homme banaani tuua. Lubasin
talle seda meelde tuletada, kui tüübid homme kurbade silmadega kaigas
käes tuuleklaasil istuvad...
Pommijate ninamees
|
Üles |
Parklast välja sõites õhkasin, et tahaks päikese
järvekukkumist enne hotelli minekut kusagilt siitsamast rannalt vaadata.
Ajith keeras autonina sedamaid naabruses asuva udupeene hotelli
parklasse - The Lake House - oli selle asutuse nimi – ning pikemalt
tseremoonitsemata marssisime terrassile... Vaade oli tõesti võrratu,
naaldusime leentoolidesse ja lihtsalt olime, ainsaks mureks pea kohal
puuvõrades lendavad ahvid (et kui mõne tiivad ei peaks kandma...).
Maksma läks see meile tee ja paar kohvi (ca 3 eurot), kuid seda
meeldivam see hetk seal järve kohal oli...
Parakrama Samudra
|
Üles |
Ajith...On the Lake House Terrace
|
Üles |
Hetk kohvi ja sketsbookiga
|
Üles |
Hotell Holiday Inn... Härrasmees tšekkinnis oli
sangviiniline hüperaktiivne tegelane ja meenutas mulle näo poolest
kallist kaasvõitlejat ja elektriinseneri Ennu (Enn, kui peaksid seda
lugema, siis vabandust – ainult kõige paremat mõeldes). Kolmkümmend viis
taala ja palun, AC-ga apartement vaatega aeda on teie... Kui oma maja
poole kõndisime, tuli vastu üks kohaliku jumega soliidselt riides
härrasmees ja küsis millegipärast Helelt, et kas ta töötab selles
asutuses :S... Ei tea kas sellepärast, et miks peaks kena naisterahvas
muidu kui "töö" pärast kättpidi järele vedama üht higist õllekõhuga
karvast või?
Kui ma nüüd siin voodil kleepuval linal proovin üles tähendada kõike
neid asju mida siin hotellis on ja mida pole, siis saaks list selline:
a) mida ei ole...
- aknad... vaade aeda on teoreetiliselt võimalik, kui avada uks
tagaseinas;
- vaadet aeda... esiteks väljas on pime ja teiseks - peale ühe
betoonrõnga esiplaanil ning võseriku tagaplaanil muud ma seal ei näinud;
- wc paber... seda tuli käia retseptsioonist nuiamas;
- moskiitovõrk... Lubatud aiavaate nautimiseks tuleb avada uks ja ukse
taga on väikesed vastikud mustad verdimevad satikad ning mitte vähe;
- dušširuumi aken... st vaid aknaauk – seega vereimejad on toas nagunii;
- lubatud wifit toas, ...õigemini see on väikesel terrassil välisukse
taga, kuid seal on ka vereimejad...
b) mida on...
- rooste ventika labade peal... kui selle rumala peaga tööle panin,
lendas see kõik linadele;
- WC loputuskast, kuid... sinna ei jookse vesi peale ilma kasti
küünarnukini sukeldumata;
- käsidušš – siin riigis siis vetsupaberiasendaja... sellega saab samas
edukalt ka WC veepaaki täis lasta – seega tegelikult meil on kokkuvõttes
töötav WC;
- käsidušši kraan... kui WC loputuskasti täis lasta, siis hakkab vett
kusagilt plaatide alt põrandale voolama nii, et kuivade jalgadega sealt
igal juhul tulema ei saa;
- kuum vesi (ja seda rõhutati korduvalt)... seda ei saa kasutada, sest
nagunii on kuum;
- dušš – ka selle kraan toimib samuti kui käsidušil, õnneks dušši alla
minnes ei olegi eesmärki jalgu kuivaks jätta;
- konditsioneer, mis uhab täiega +18C peal ja mida ei saa reguleerida...
kuid selle saab vahepeal välja lülitada...
- moskiitod...
Linade vahele ronides tänas Hele mind palavalt, et olin kaasa võtnud
omad matkalinad....
Ent ma ei virise, kuigi paar tundi tagasi, enne restorani minekut, ütles
Hele siiralt, et see on esimene reis, kus ta tahab enne, kui asi poole
peal, koju... Põhjuseks muidugi mitte see hotell – siin saab magada ning
hinnas on ka riis ja karri hommikul – kõik need eespool kribatud "vead"
on pigem halenaljakad - vaid selle tapva kuuma pärast, mille eest ei ole
kusagil peale AC-ga ruumide pääsu...
Õhtu samas, kella seitsmesest mornist hetkest hoolimata, kujunes
äärmiselt mõnusaks. Kui Ajith tegi peale saabumist ettepaneku minna
välja sööma, siis olime vist mõlemad nii kuden'd olemisega, et ta ei
hakanud pikemalt puššima, vaid põgenes autojuhtide tuppa. Ma ei tea, kas
olen sellest juba kirjutanud, kuid neil siin riigis on supersüsteem
hotellides, mille kohaselt autojuhiga reisivad turistid küll maksavad
oma toa eest, kuid autojuhtidele on magamiskoht ja toit tasuta. St, kas
tuled autojuhiga või ilma, sinu jaoks on ikka toa hind üks. See pidavat
olema igal pool riigis selliselt seatud välja arvatud vaid Colombos.
Ühesõnaga – me sulgusime oma tuppa taastuma ja jahtuma. Kui me siis
tunni pärast olime valmis sööma, kuulsime boylt, et meie sõber läks ära,
linna... Tellisime siis midagi kerget süüa, kasutades võimalust, et ei
pea Ajithi valvsa pilgu all riisi ja karrit sööma, ning arrackit. Kui
mulle teist napsu serveeriti, ilmus kusagilt rõõmus Ajith ja nii see
õhtu lõpuks kujunes... tegelikult vabastavaks, rõõmsaks ning
optimistlikuks.
Aiavaatega tuba
|
Üles |
|
9.04.2016. Kell
22.09. Hotel Prince. Sigyria
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Jõehobunäoga lõvid....
|
Üles |
Sigyria... Tänane hotell on tõesti peaaegu hea -
eilsega võrreldamatu. Nagu ka meeleolu - oleme ilgelt kuumast ja
kurnavast päevast küll pisut loppis, kuid rõõmsad ja ootame põnevusega
homset. Kui korraks jätkata eileõhtusel vingumise lainel, siis ei saa
kahjuks mainimata jätta, et olin sunnitud ka tänases hotellis ühel
vilkuval LED-lambil juhtme läbi lõikama (sest pirn on hiinlaste poolt
eriliselt tobedalt lampi sisse ehitatud), sest seda ei olnud muust
valgustusest võimalik eraldi välja lülitada – vilkumine hakkas närvidele
käima. Ka kukkus alla kliimaseadme luuk - iseenesest, kuid see õnnestus
kuidagi tagasi suruda... Aga tegelikult on kõik väga hästi. Meil on Lion'
mullivett ja Campello Chardonnay'd, Tšiili veini – küll hingehinnaga
ning päris tüütu ostuoperatsiooni käigus hangitud (ainus valge veini
sort, mida wine stores Dambullas üldse pakkuda oli), ent võimalus oleks
olla ka vaid mullivee eal. Oleme kahekesi veetnud õhtutunnid toas veini,
juustu, datlite, pähklite ning kotist leitud Turkish Airlines'i
küpsistega. Riisile ja karrile päris hea vaheldus. Ajith ning ta kohalik
sõber Sigyriast, kes on vene turistidele spetsialiseerunud giid - poiss
õppis Moskva Ülikoolis vist ajalugu, kui ma ei eksi (tänase põgusa
kohtumise ajal rääkis päris korralikult vene keelt) - olid üsna
üllatunud, kui teatasime, et ei viitsi linna minna süüa otsima, toitume
hea meelega kaasasolevast. Neil igatahes mõlkus peas mingi
kultuuriprogramm ja mu meelest põristati sõbra tukiga linna pahandusi
otsima. Ja veel - tegime seekord igati funkavas dušširuumis korraliku
pesupäeva - kaasa võetud T-särgivaru vajas ammu taastamist...
Tänane varane äratus Holiday Innis päädis taas traditsioonilise
hommiksöögiga. Mis iganes oli nende typical breakfast, Ajith oli
orgunninud meile kohaliku söögi, ehk siis sedakorda roti ja karri. Roti
ei ole rott, vaid kõiksugune kohalik leiva moodi asi. Seda tehakse
enamast riisijahust, kuid mingeid sorte muudest jahudest ka, seda
praetakse, hautatakse või küpsetatakse, sõltub piirkonnast, söögikorrast
jne. Rohkem pidavat see tamili söök olema... Kui meile halle, ilmselt
siis ahjus küpsetatud, sentimeetripaksusi saialatakaid, hunnikus karri
kõrvale lauale kanti, tegi Hele imestunud häält ja viskas nalja, et kus
on siis riis. Ajith vist ei saanud naljale pihta nagu boygi - viimane, u
12-13 aastane kutt - ehmus, tormas kööki ja oli varsti tagasi oma kilo
hautatud valge riisiga. Hele hakkas selle apsaka pärast põdema, kuid
kohe selgus, et riis läheb asja ette: Ajith mekkis rotit ja ütles, et
see ei kõlba süüa - liiga kõva. Ta viskas saia kõrvale ning kühveldas
endale riisi. Minu meelest see sai nüüd nii rõve ka ei olnud, kuiv ehk
väheke, kuid, mis seal salata, karri riisiga maitses paremini küll, kui
selle rotiga. Kui Ajith nägi, et me rotit kõigest hoolimata sööme, siis
kupatas ta poisi kööki tagasi uue laari järele. Sai saabus veerand tunni
pärast, kuid minu hinnangul see küll eriliselt parem polnud, võib-olla
ehk ainukese plussina ahjusoe...
Auto leidsime paljukiidetud aiast, mingi mees pesi seda
ennastunustavalt... - seega saime kasutada oma toa aiapoolset ust. Aed
kujutas endast avarat muruplatsi, mida piirasid okastaimed ning üsna
meie ukse ees maas asus mingisugune kaevurõngas, mis oli osaliselt
prahti täis. Kõik. Ent mitte kõik see ei olnud eriline, vaid muru:
paksude laiade lehtedega madalaks pöetud ning kastene - palja talla all
nagu massaaživaip - väga lahe tunne oli sellel paljajalu kõndida...
Arheoloogiamuuseum varahommikul just rahvast ei kubisenud. Pileti hind
oli taas päris soolane - ca 20 taala per face. Kui enne reisi
Ajithilt küsisin pileti hindade kohta, siis pakkus ta 25-50 taala koht.
Ma ei tahtnud kuidagi tema arvamust uskuda - kuidagi
ebaproportsionaalselt kallis tundus see olevat, ent tegelikkus siin on
veel hullem arvatust. Muuseum nagu muuseum ikka: potikillud, kaelakeed,
mõõgad... Kuid väga vajalikuks osutusid hoonete maketid ning friisi- ja
sambatükid, samuti kommenteeritud fotod varemete detailidest. Kui
pooleteist tunni pärast muuseumist välja saime, siis vähemalt minul oli
pisut rohkem ettekujutust noist ehitistest omal ajal. Anuradhapuras
olime näinud hunnikute viisi nelinurkseid kivipiilareid - need on nagu "pulgastikud"
või nagu pooleli oleva vaikonstruktsiooniga hooned, mille ehitus on
seiskunud. Tegelikkuses ehitatigi enamus hooneid nelinurksetest
kivipiilaritest tehtud kandestruktuurile. Postid sillati enamasti
puittaladega, harvem ka kivitaladega, millele toestati viil- või
kelpkatus. Sageli postide vahele mingit täidet ei pandudki - kuumas
kliimas on katusega seinteta hoone ise kliimamasin - tuul jahutab ja
katus annab varju nii päikese kui vihma eest. Või kui täideti, siis
kerge puitseinaga või kookoslehtedest punutud mattidega. Omaette
ehitised olid templid, mille seinad ehitati massiivsetest
kiviplokkidest. Seda kõike oli kohe ka lives võimalik varemeteväljal
kogeda. Suurtest kaunilt tahutud kiviplokkidest tehti ka veereservuaare
ja basseine, mille vastu siin tundub olevat olnud eriline armastus.
Samuti - kõigi tähtsamate hoonete alusehitised paistavad silma oma
massiivse ja kõrge sokliga. Seevastu tavaehitised ning kloostrid - neid
on nii Anuradhapuras kui Polonnaruwas tohutult - on olnud üsna
tagasihoidlikud ja vaid tähtsamad templid, mida valitsejate hoonetest
eristab tavaliselt kuukivi sissepääsutreppide ees, olid ehitatud pisut
suurejoonelisemalt.
Polonnaruwa Arheoloogiamuuseum. Polonnaruwa Hambatempli rekonstruktsioon
|
Üles |
Polonnaruwa Arheoloogiamuuseum. Polonnaruwa Pothgul Vehera rekonstruktsioon
|
Üles |
Muuseumist väljudes võttis vastu tappev kuumus, kuigi kell ei olnud veel
kümmegi. Nagu me aru oleme saanud ja ma vist olen ka korduvalt juba
maininud, siis isegi kohalikele on see kuumus pisut erakordne - väga
paljud, kellega sel teemal oleme suhelnud kurdavad erakordselt pikka
põuda. Ei tea midagi sellest arvata, peale selle, et tänane päev oli
meile siin senikogetutest kuumim - ametlike numbrite järgi 37C päeval.
Ning kui sellele lisada päikesest tuliseks köetud kivipinnad
ümberringi...
Polonnaruwa varemed on uuemad Anuradhapurast ning seetõttu ka paremini
säilinud. Erinevalt aga esimesest kuningriigist, mille rusudel kohati
vanust üle 1200 aasta, on Polonnaruwas tegemist suhteliselt kindla
mõnesajaaastase perioodiga aastaist 1100-1350 pKr. Mõlemad suured
kuningad, kellest eile vist sai juba kirjutatud, ja nende vahel ning
peale neid valitsenud vähem tegusad tüübid olid kõik ka suured budismi
toetajad. Seetõttu leidub siin templeid, kloostreid ning stuupasid
kobarate viisi siin ja seal. Stuupad on maamärgiks budistidele. Enamasti
asub ruudukujulise tõstetud platvormi keskel üks suur ning ruudu
nurkades neli väiksemat kuplit. Polonnaruwas siiski jättis imposantseima
mulje (mulle vähemalt) mitte mõni hiigelstuupa, vaid ringtempel nelja
istuva Buddhaga. Kogu see kivikoloss oli ehitatud Buddha hamba
hoidmiseks. Ehitise keskmeks on stuupa, mis ümbritseti madala müüriga,
hammas asus siis salakambris kuidagi seal keskel. Buddha hambaga me
saame ilmselt lähemalt tuttavaks Kandys, praegu asub see seal. Hammas –
nii veider, kui see ka pole - on olnud Sri Lanka kuningate ja pühameeste
pühim ese. Kui Buddha surnukeha põletati 543 a eKr, siis keegi jüngreist
leidis tuhast tema hamba (Pali danta dhātuya). Ajith lubas sellest
Kandys rohkem rääkida, kuid niipalju siis praegu, et mungad tõid selle
Sri Lankale IV sajandil pKr ning selle esimene aupaik oli Anuradhapuras
Abhayagiri vihāra stuupa juures templis (see oli see viimane suur stuupa
Anuradhapuras, mille ümber jalataldu kärtsatasime). Kui kuningriik siia
kolis, ehitati hamba jaoks see ringtempel - Vatadage. Templi
risttelgedel, väljaspool stuupat piiravat müüri, asuvad neli Buddhat
koos altaritega, nende ette moodustuv ringtee on omakorda ümbritsetud
müüriga ja kogu krempel oli omal ajal kaetud mitmekorruselise koonusja
puitkarkassil katusega. Nagu ma aru sain, on selline templivorm
suhteliselt levinud ning sageli kasutatav isegi tänapäevaste templite
juures (hilisem märkus - Mataras üht sellist kümne aasta vanust ka
külastasime). Meelde jäi ka üks teine ehitis - madal pisike
skulpturaalsete piilaritega paviljon - kuningas Nissamka Malla paviljon
(Nissanka Latha Mandapaya) - kus ta vahel istus ning kuulas munkade
lausutud palveid. Huvitav on see, et templite kuukividel puudub siin
lehma kujutis nagu seda nägime Anuradhapuras. Põhjuseks on see, et kuna
kuningatel oli sadu naisi, sageli 400-500 ja paljud neist olid hindu
jumalate kummardajad hoopis, siis nende jaoks olnuks lehma kasutamine
trepil ärritav, seega loobuti sarvilistest trepiastmel õrnade tunnete
nimel. Hindudest naiste ja ka kõigi teiste hindude jaoks, kes õukonnas
teenisid, ehitati eraldi kovilid - nägime neidki siin päris mitut. Üks
väheldasem - Shiva Devale pühendatud - oli ekstra just naistele ning
lühidalt öeldes tuli seal kummardada muuseas kivise meheau suunas. Ajith
rääkis ka selle loo, kuid ma ei suuda praegu küll selle detaile
meenutada. Päris põnev, muuseas, oli selle pühakoja dekoor ja plastika.
Kihvti mulje jätsid Nissamka Malla audientsipalee trepilõvid, kes oma
ümmarguste lihavate koonudega meenutasid pigem jõehobusid. Kui vaatan
Buddhasid, mis on lakoonilised, rangevõitu ning staatilised, siis seda
lõbusamalt mõjuvad igasugused ümaravormilised looma- taime- ja igasugu
fantastilistest elukatest koostatud friisid jt ehisvööd... Näiteks võib
kohata mõne stuupa piirdemüüril tuhandeid elevante reas, igaüks oma
personaalse näoilmega. Mõtlesin, et kui neid kõiki pildistada ja siis
pildid jooksma panna, võiks saada kena multika teemal elevants
sipelgapesas istumas... Need pontsakad vantsud ja smurfid ja keskõikveel
on väga ägedad. Ja kui siis viskab vahele mõne hindu templi, siis saab
nautida veel eriti rammusat vormiorgiat. Üks selline muuseas seisab
Atadage (Hatadage) templi taga, mitte kaugel endisest ümmargusest
Hambatemplist. Infotahvel jäi napisõnaliseks öeldes, et sellist tüüpi
templeid Sri Lankal rohkem ei esine ning tegemist on stiiliga, mida
kohtab pigem Tais.
Nissamka Malla audientsipalee
|
Üles |
Polonnaruwa Vatadage - Parakrambahu aegne Hambatempel
|
Üles |
Hatadage - Nissamka malla ehitatud hilisem Hambatempel
|
Üles |
Shiva Deva tempel
|
Üles |
Nissanka Latha Mandapaya
|
Üles |
Nii me seal lontsisime. Polonnaruwa varemetevälja
läbikõndimine võtab tunde. Et olime auto parkinud kusagile lõunaserva,
kuningas Parakrambahu palee juurde ja sinna tagasi vantsimine tundus
keskpäevakuumuses mõttetu, siis saatsime Ajithi auto järele ja astusime
ise jalgsi edasi Rankoth Vihara ja Kiri Vihara templite-stuupade suunas.
Teel sinna elasime läbi pisut ebameeldiva vahejuhtumi. Nägime tee ääres
müügikohta, kus pakutakse külmi jooke ja mingeid ampse. Meil oli vett,
kuid hea meelega oleks midagi külma juurde joonud. Keerasime sammud
lähima roigasputka poole, kui kusagilt ketras välja jalutu mees
ratastooliga ja hakkas raha nuiama. Sellist asja pole me siin veel
kohanud. Et tüüp oli päris ebameeldiv, siis ma keeldusin. Minu
imestuseks hakkas ta hoopis Ajithi põhjama - et ah maksate parem oma
autojuhile, kes on kindlasti rahaahne tõbras ja petab meilt iga sendi
välja, sellal kui tema võiks meile palju rääkida, aga selle eest me
maksta ei taha. Tema olevat sõjaveteran – kõik see, mida me näeme on
siin praegu avali tänu talle ja temasugustele. Jah, muidugi, aga...
Muudkui kimas järgi ja õiendas. Kuidagi lõpuks saime tast lahti. Jook
jäi ostmata. See tüüp lihtsalt peletas sealt eemale. Kui Ajithile
sellest hiljem rääkisime, sai ta pahaseks ning ütles, et oleksime
pidanud kohe kutsuma politsei. Kerjamine siin riigis on ametlikult
täiesti out, eriti turistide käest. Kompensatsiooniks meie "kannatuste"
eest jäime pidama kenasse roigasputkasse Rankoth Vihara ees. Ajith ja
Hele tellisid värskelt pressitud mahla, mina piirdusin tehases korgitud
külma soodaga - kogu see instrumentaarium, millega asjalik naine noid
mahlu valmistas, nägi välja nagu hoiatus peatsest koledast kõhutõvest.
Samas - naine pesi hoolikalt kanistrist lastud veega võidunud
plastmasskausis meie nähes klaasid ja apelsinid (kõik muidugi ühes
vees). Lõikas siis apelsinid pooleks ja pressis neist koonusega mahla
välja. Siis lisas vett (kanistrist), suhkrut ja jääd - jää muuseas
hankis ta sellest samast roostes vanast külmkastist, millest mina olin
saanud oma jahutatud soodapudeli - ning hakkas kahe plastkopsikuga ühest
teise valades segu jahutama. Lõpuks valas neile välja. Olevat olnud
mõnus ja maitsev. Hele igatahes on senini elus ja tervise juures...
Jahutatud mahla sünd
|
Üles |
Tegime Rankothi stuupa (Rankoth Vihara) ümber tulikuumal liival ringi...
Ehitatud Nissanka Malla poolt 1187... Aga muidu nagu stuupa ikka...
Jalatallad põlevad! Ja siis jätsime kümme minutit hiljem ringi tegemata
ümber Kiri Vehera - seega siis ümber järgmise kloostrikompleksi ja
stuupa. Piirdusime seismisega trepil, sest liiv ja tumedad kiviplaadid
sellest edasi olid meie jalataldadele juba ületamatult kuumad. Selle
kompleksi ehitajaks oli Parakramabahu I ise. Väiksed kuplikesed suure
valge mütsi kõrval tähistavad väidetavalt kuninga ja tema naise haudu.
Stuupast palju põnevam oli selle taga asuv Lankathilaka tempel -
Lankathilaka Image House nagu seda inglise keeles nimetatakse. See on
päris hästi säilinud Budda tempel, mille ühes otsas asub tohutu seisev
Buddha kuju. Kuju ja suur osa mustjaspunastest tellistest laotud
templiseintest on tänini alles. Hoone on väga põneva dekooriga ning
vahelduseks napi liigendusega stuupadele ja kivipostidele väga
meeleolukas. Jätsin Hele istuma templi ette suure kaharavõralise puu
alla ning läksin avastama ümbrust... Varemed, varemed, varemed... Taamal
Rankoth Vehera kiiskav siluett... Mingil hetkel tundsin, kuidas aju keeb
vaikse mulinaga tapvast keskpäevapäikesest ning, et mulle
kivihunnikutest aitab hetkel - nii ihaldusväärne tundus olevat
õnnistatud konditsioneer autos. Kui lootusrikkalt auto juures küsisin,
et kas nüüd on Polonnaruwa Püha linnaga ühe pool, vastas Ajith, et ei.
Me võime vahele jätta Lootoste tiigi (takkajärgi tarkusest ja teiste
pilte netist vaadates võin öelda, et on siiski jube kahju, et see
bassein jäi vahele...), sest pikast põuast on see nagunii praktiliselt
kuiv, kuid me ei saa jätta vahele Gal Viharat...
Rankoth Vihara
|
Üles |
Kiri Vehara
|
Üles |
Lankathilaka tempel
|
Üles |
Palav...
|
Üles |
Gal Vihara – tõlkes kaljuklooster - on XII sajandil ehitatud kaljutempel
vana Polonnaruwa kirdeosas taas Parakrambahu I poolt. Tempel koosnes
algselt kolmest kunstlikust koopast, millest üks oli nö päriselt
kaljusse raiutud koobas väikese istuva Buddha kujuga, ülejäänud olid
pigem vastu kaljut ehitatud tellistemplid. Kummagi otsas asus kaljust
monoliitselt välja raiutud hiiglaslik Buddha kuju. Tänaseks on
tellismüürid ammu kadunud, kuid kujud jäänud... Astusime vastumeelselt
määda kuuma liiva taamal paistvate kaljude poole. Iga liigutuse peale
pritsis kõigist pooridest higi, autost kaasa haaratud poolteistliitrine
veepudel tühjenes hirmuäratava kiirusega. Loomulikult, vahetult enne
templivaremete juurde pääsemist tuli jalad paljaks võtta. Kui Kiri
Vehera ümber jätsime kuuma pärast käimata, siis siin ei olnud seda
võimalust. Oiates pagesime kujude ette kaljuseina päästva varju alla.
Jäime seisma kolme hiiglasliku Buddha kuju ette. Natuke eemal oli mingi
usakate seltskond, kes ohkis aina selle üle, kui kuum on. Vot ei tea
miks küll... Nende ees seisis kuivetu väike vanamees, kes midagi
žestikuleerides seletas. Ajith kuulas teda väga tähelepanelikult ning
kui taat jänkidega lõpetas, siis Ajithi initsiatiivil võttis üle meid.
Järgnevad pool tundi saime väga sisuka loengu sellest, kuidas
identifitseerida Buddha skulptuuride asendeid. Neid on mitmeid, kuid
peamised on istuv – mediteerib; seisab – tervitab, õnnistab või õpetab,
sõltuvalt käte asendist ning lamav – sõltuvalt silmadest ja jalapöidade
asendist kas magab või on nirvaanas. Taat arutles Buddha viimase elu
näitel elu mõtte ja filosoofia üle – miks me siin oleme ja mida ning
milleks teeme. Taustaks kolas mööda lamava Buddha nina ringi üks varaan,
kes lõpuks podestilt alla potsatas ja siis oma reisu jätkas nagu poleks
midagi juhtunud. Gal Vihara kohta on liikvel mitmeid jutte. Neist
ajaloolisem ulatub tagasi Parakrambahu aega. Nimelt laskis kuningas siin
kivisse raiuda (sõna otseses mõttes) põhitõed sellest, kuidas budistlik
munk peab elama ja käituma, neid tarkusi on terve kivitäis ja kirja
pandud selleks, et valearusaamad ei leviks...
Think of yourself as a pilgrim and your teachers as guides.
Think of their instructions as the road
And the practice as the land of your destination...
Temalt ka need Buddha kujud erinevates asendites, välja raiutud ühes
tükis kaljust, mille ees nad seisavad – etalonid, mida järgida. Templid
hävitasid Indiast tulnud vallutajad aja jooksul. Teada on, et tamilid
põletasid templid maha ja lasksid kahuritega Buddhade pihta märki. Peale
templite põletamist kasvas seal kõik džunglisse ning pühakoha avastasid
juhuslikult alles britid 1820-tel. Legend räägib, et üks briti sõdur
tahtnud ka märki lasta ning sihtinud üht neist kujudest. Tulnud välja
elevant, kes ründas laskjat. Laskja tulistas ründavat elevanti...
Viimane sai pihta, kuid jõudis enne surma tappa õnnetu huvilaskuri...
Huvitav, kus see vants siis oli, kui tamilid tuld andsid?
Gal Vihara Buddhad
|
Üles |
Buddha valvur
|
Üles |
Tunni pärast jõudsime tagasi parklasse kuumusest tuikudes. Ajith tegi
asja mingi roigasputka-mehe juurde ja viipas mõne hetke pärast. Et auto
mootor juba töötas ja kliima huugas, siis oli vaja suurt eneseületust,
et autost välja minna. Akaatsiate varjus suruti meile kummalegi kätte
kollane kookospähkel, millelt müüja vilunult nelja matšeeteliigutusega
lõi maha tüki nagu korgi. Algul mekkisin sisu umbusklikult, sest enne
Trincomaleed maitstud tall-tree fruiti mahl ei olnud suurem asi, ent see
oli päris hea: jahe, kergelt hapukas ning üllatavalt kosutav. Ja seda
jooki seal pähklis oli oma poole liitri jagu. Naljakas asi nende
pähklitega. Kui see on roheline, siis pole sellega nagu midagi teha või
saab mingil kujul salatit, kui kollane, võib juua, kui tõmbub
tumedamaks, siis saab seest laaste kaapida. Kookospiima kookospähklist
ei saa – see on müüt. Kookospiim on tegelikult pähkli seest kaabitud
kookosmassi leotis...
Kookosmahl
|
Üles |
Meie tänane teine eesmärk oli Dambulla
kaljutempel. Dambullasse jõudsime u nelja paiku. Templi juurde saamiseks
peab pisut mäkke ronima, seepärast otsustasime oodata õhtut, et see
üritus pisutki meeldivamas temperatuuris kulgeks. Peatänaval hakkas ühel
hetkel silma seisev autorivi: igasuguse suuruse ja välimusega, kuid kõik
raskes lastis kõikvõimalike põllusaadustega – olime jõudmas Dambulla
hulgiturule. Parkisime esimesele vabale kohale ning sukeldusime ühte
avatud otsaseintega hiiglaslikku kaarhalli (neid oli seal mitmeid)
autode vahele. Uskumatu! Meeletu sagimine: tuk-tukid, kaubikud,
väiksemad veokad, suuremad veokad, motoplokid kärudega jne-jne...
Soonilised mehed tõstavad autodelt kotte ja kaste, banaanioksi kümnete
turritavate banaanikobaratega, teised tassivad neid seljas teiste,
suuremate autode peale, mis ootavad lasti teisel pool kaarhalli. Hõiked,
kauplemine... kõik on üliasjalikud, isegi need, kes tunduvat hetkeks
jõude seisvat. Ühes kohas nägime kümneid, võib-olla isegi sadu, kaste
valmis mangodega. Kui Ajith küsis, kas ta saab osta kolme mangot, hakkas
üks vanamees südamest naerma ja hüüdis naabruskonna pässidelegi, et
vaadake, need tahavad kolme mangot osta... Dambulla asub geograafiliselt
üsna Sri Lanka keskel. Talumehed toovad siia kokku kõikvõimalikku
toidukraami, mida kasvatatakse erinevates piirkondades, vahendajad
ostavad selle kokku ning edasi viiakse mant peaasjalikult Colombosse,
kuid osa, mida maalt välja veetakse ka mõnda teise suuremasse sadamasse
(neid on siin vist viis). Päeval pannakse veokad täis – nii palju kui
peale mahub (oleme näinud selliseid pakkimisimesid teedel, mida meie
rekkajuhid ei suuda ettegi kujutada!) ja öösel siis asuvad masinad linna
poole teele. Järasime omi mangosid ja vaatasime seda melu... Mangod
tuletasid meelde, et oleks kena, kui kusagilt enne üles ronimist pisut
süüa saaks...
Dambulla turg
|
Üles |
Ajithi meelehärmiks me ei leidnud sobivat riisi ja karri kohta. Nägime
mitmeid, kuid Ajith põlgas need erinevatel põhjustel ära. Meie arvates
olid kõik sissepõigatud kohad peaaegu kenad kohalikud odavad sööklad...
Mulle tundub, et Ajith ikka üritab meile pisut snoobimaid kohti leida.
Tema põhjendus samas oli aktsepteeritav – väga odavad kohad kasutavad
kehvi vürtse ja kehva algmaterjali ning ilmselt on probleeme
puhtusega... Lõpuks leidsime mangode söömise peale sobiva originaalse
nimega kohviku "Mango, mango". 1990-te lõpu stiilis väga
internatsionaalne, lakooniline, puhas, isikupäratu... Menüüs iga
ilmakaare road, Sri Lanka köögist ka täidetud rotid, kuid mitte riisi ja
karrit. Tellisime täidetud rotisid kala ja juurviljadega, desserdiks
mingit kohalikku kooki. Rotid olid ülihead, koogid ägedast välimusest
hoolimata nagu pisut kuivavõitu tordipõhjad... Koht ise aga võinuks
asuda kustahes ilmanurgas: kui polnuks konditsioneeri ning cafe
americanot, siis ma ilmselt oleksin leidnud põhjuse vingumiseks.
Budismi muuseumi fassaad
|
Üles |
Buddhamaania
|
Üles |
Dambulla kuldsesse Kaljutemplisse (Dambūlū Len
Vihāraya) ronija võtab vastu irevil hammastega hiiglaslik draakoni pea,
mille taga paistab taevasse kõrguv kuldne Buddha kuju. Kuid see pole
kaljutempel, vaid budismi muuseum. Peale pisut dramaatilist
tualetiotsingut jõudsin minagi kuldse draakonipea suhu. Dambulla Kuldne
Kaljutempel on rohkem kui 2200 aasta jooksul olnud budistidele
palverännakute kohaks ning ainuke tänini terviklikult säilinud
kaljutempel Sri Lankal üldse. Muuseum oma eriskummalise fassaadiga
muidugi on uus üllitis ja mõeldud andma taustainfot üldse budismi kohta
Sri Lankal ja maailmas tervikuna. Ekspositsioon jättis mulle üsna
kaootilise mulje ja kui polnuks Ajithi, kes nähtavat meeleldi lahti
seletas, siis jäänuks sellest üsna hämar ettekujutus. Minu jaoks oli
omaette elamus Buddhade saal, kuhu oli paigutatud erinevatest
maailmanurkadest Buddhade kujusid. Mõnes riigis, tundub, et ei olda vist
päris kindlad, kas Gautama Buddha ikka oli mees – mõned figuurid jätsid
pigem mulje meelalt kutsuvast naisest kui mediteerivast mehest.
Mäe otsa hakkasime tõusma loojangul. Taevasse kogunes pilvi ning õhk
muutus jahedamaks. Ülal, kalju otsas, vihises tuul ja pakkus higist
leemendavale seljale mõnusat leevendust. Seepärast võtsime kaljulaele
pärale jõudes hetke ning istusime lihtsalt tugimüüril nautides
haruldaselt mõnusat olemist õues. Ja ka vaatemäng, mille maalis loojang
läbi kaugete äikesepilvede tumesiniste mägede taustal, oli
vaatamisväärsus omaette. Nagu tavaliselt andsime 50 ruupia eest
valvurile hoida oma jalavarjud. Väravas kleepus kohe külge väheldane
mees, kes pidi olema giid. Ajith rääkis temaga pisut ja teatas siis, et
võtame – ta oskab rääkida küll, 1500-ga saame hakkama. Ma olin väga
skeptiline, ent asjata – mees oli tasemel ja tänu temale veetsime templi
neljas koopas väga põneva tunni. Dambulla tempel ehitati I saj eKr, kuid
pühapaik oli see varemgi. Öeldakse, et see on olnud ja on tänini üks Sri
Lanka budistide tähtsaimaid pühapaiku. Tempel on rajatud
kaljukoobastesse Dambulla kohal kõrguva mäe tipus. Koopad on siin
looduslik nähtus – neid olevat naabruskonnas kümneid. Templi viiest
koopast on neli looduslikud (noh, eks neid on ka pisut haamriga aidatud)
ja üks tehislik. Koopad on sisustatud väga paljude kuningate poolt
alates juba Anuradhapura ajastust. Üks kuulsamaid oli muidugi Nissamka
Malla, kes laskis paigaldada teise koopasse üle 50 skulptuuri. Ent
agarad kiviraidurite metseenid olid ka nii talle eelnenud, kui järgnenud
kuningad, kellest mõned edevamad, lisaks kuulsusele kirjasõnas, on igaks
juhuks Buddhade kõrvale lasknud ka endast kujud teha. Viimane koobas sai
oma sisu 1915; selle eripäraks on, et figuurid tehti betoonist ja
värviti moodsate keemiliste värvidega – koobas näeb tõepoolest oma
sisustusega eelnevatest nutusem välja, kuid stiil on ikka sama ajatu
nagu teistes koobastes. Hämmastavad on laemaalingud, mis katavad kõigi
koobaste lagesid ning muidugi need Buddhad, Buddhad, Buddhat... magavad,
õpetavad, tervitavad, puhkavad, nirvaanas, istuvad jne...
Dambulla Kaljutempel
|
Üles |
Templi koobastes
|
Üles |
Kui mööda kaunist ning maalilist valge kaaristuga koobaste sissepääse
ühendavat käiku pidi tagasi kõndisime (kaaristu ehitati alles 1938. a),
oli taevas tõmbunud juba tumesiniseks. Suur kuldne Buddha kuju ja
kullatud stuupa jäid meist väisamata – mõeldes koopatempli ajatule
tagasihoidlikule ilule tundusid nood kuldmunad koos muuseumi äärmusliku
fassaadiga pisut jaburavõitu...
Ja siis wine store ning hotelli... Homme siis Sygira Lõvimägi...
Loojang
|
Üles |
|
10.04.2016. Kell 23.05. Hotell Mutton Button. Kandy
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikukohvi
|
Üles |
Pean alustama sellega, et uni tikub peale. Oleme
Kandys üsna mõnusas toakeses naljaka nimega hotellis Mutton Button.
Mutton-Button pidavat tähendama mingit kohalikku seent või seenenööpi.
Hotelli juurde mööda kitsast ning Eesti normidele mittevastava kallakuga
betoonteed oli autoga ronimine pehmelt öeldes põnev – Hele tahtis
vahepeal millegipärast tungivalt autost maha minna. Aga lõpp hea, kõik
hea, ka hotell - meil on isegi rõdu vaatega Kandyle. Seni ei ole siin
suutnud tuvastada veel ühtegi jooksvat toru jms - Hele on dušši all ja
seni ei ole ka sealt veel karjumist kuulda olnud... Hüva... Püüan siis
kirja panna tänased helgemad hetked...
Me oleme siin ärganud iga päev suhteliselt varakult, ent täna pidime
olema mundris ning minekuvalmis hiljemalt kell 7. Istusime hommikusse
kohvilauda isegi kümmekond minuti varem. Olime eile hotelli mehega kokku
leppinud, et sööme peale mäe otsast alla tulekut, hommikul võtame vaid
kohvi. Päike tõusis, õhk oli peaaegu meeldiva temperatuuriga. Boy tõi
lauale kannutäie kohvi – maitses üllatuslikult täiesti talutavalt –
enamus kohti, kust olen võtnud kohalikku kohvi pole suutnud eriti hea
maitsega üllatada. Krõbistasime kõrvale paar päeva tagasi ostet'
sidruniküpsiseid. Mõnus! Hotelli aed meenutas mõnd pilti Jehoova
tunnistajate ajakirjadest: lopsakad palmid, banaanipuud, erksaõielised
lilled... Puudusid vaid lõvid ning tallekesed kõrvuti rohtu söömas.
Nende asemel pühkis taamal teerada rahvuslikus seelikus palja ülakehaga
mees. Pühkimine tundub olevat siin maal väga popp – kõik pühivad midagi
igal pool. Teeäärsetest putkadest saab osta kõikjalt peale
telefonikaardi ka korraliku luua ja põrandaharja või vähemalt
harjavarre. Traagiline selle suure puhtusearmastuse juures on aga see,
et tee servast kolm sentimeetrit eemal vedelev kilekott jääb sinna kuni
tuul selle ära puhub või UV saja aastaga murendab...
Et Sigyria parkla peatee oli suletud, tegime pisukese ringi. Parklas
kohtasime Ajithi vene keelt rääkivat sõpra. Mõtlesin et ta tuleb meile
giidiks, kuid ei, tal olid muud kliendid tulemas. Tema asemel tuli
meiega kaasa üks troopikakiivris rõngassilmade ja sulinäoga pisikene
mees. Ma tegelikult natuke olin Ajithi peale pahane, et taas mingi giidi
võtame, kuid siin vist on süsteem selline, et üles minnes nagu peab
keegi turvana kaasa tulema. Aga ma pole selles kindel. Kui olime
piletikassast oma 20 taalased piletid lunastanud, teatas härra muuseas,
et ta on väga hea giid, sertifitseeritud ja et meil tuleb koos kindlasti
suurepärane jalutuskäik. Kehitasime mõttes õlgu ning seadsime sammud üle
kunagi krokodillidest kubisenud kaitsekraavi iidsesse aeda...
Sigyria kompleks on maastikus ehmatavalt muljetavaldav. Juba Lõvimägi
ise – Lion Rock – on justkui taevast kukkunud kiskja pea, mis valvab
ümbruskonna üle. Eriskummaline ja jahmatav on ka lossikompleksi lugu,
kuid sellest pisut hiljem. Wikipeedia kirjutab:
"The name refers to a site of historical and archaeological
significance that is dominated by a massive column of rock nearly 200
metres (660 ft) high. According to the ancient Sri Lankan chronicle the
Culavamsa, this site was selected by King Kasyapa (477 – 495 CE) for his
new capital. He built his palace on the top of this rock and decorated
its sides with colourful frescoes. On a small plateau about halfway up
the side of this rock he built a gateway in the form of an enormous lion.
The name of this place is derived from this structure —Sīhāgiri, the
Lion Rock. The capital and the royal palace was abandoned after the
king's death. It was used as a Buddhist monastery until the 14th century.
Sigiriya today is a UNESCO listed World Heritage Site. It is one of the
best preserved examples of ancient urban planning."
Mulle isiklikult oli aga astumine üle endise vallikraavi vägagi erialane
elamus. Varane start oli olnud asjalik, sest algul oleme aedades
praktiliselt üksi. Kastene rohi, pikad varjud ja veel hommikune päris
ülekuumenemata õhk. Peegeltiigid ja lõputud tumedatest punastest
tellistest tugimüürid ning hooneasemed. Sigyria aiad peaksid olema ühed
vanimad, kui mitte kõige vanemad chahar bagh kujundusega (ehk siis
Pärsia stiilis) ajaloolised aiad, mis tänini säilinud. Sygira avastati
juhuslikult 1831. a briti sõjaväelaste poolt, seda uuris esimesena XIX
sajandi lõpul Harry Charles Purvis Bell – inglise arheoloog, kes, mulle
tundub, on siin pooled ajaloolised kohad välja kaevanud. Ent aiad
avastati (ausalt öeldes nagu raske uskuda) ning kaevati osaliselt välja
alles 1980-tel, seepärast on tänini pool aiast pigem aimatav. Aiad koos
kindlusekompleksiga ehitati niisiis juba Wikipeedia tsitaadis mainitud
kuningas Kasyapa poolt. Tee kindlusesse ning Lõvikaljule algab
Lääneväravast. Aiad – tinglikult jaotatakse need siin 7 ossa:
• Väike aed; • Paviljonide aed; • Veeaed/Purskkaevude aed; • Lossiaiad/Vallikraaviaiad; • Kaheksanurkse basseini aed; • Terrassaiad; • ja Kivirahnude aiad.
Sigyria plaan
|
Üles |
Veeaed
|
Üles |
Terrassaed
|
Üles |
Kivirahnude aed
|
Üles |
on sümmeetrilise paigutusega (va Terrassaiad ja
Kivirahnude aed) ja ning paiknevad läbival teljel. Endisaegset kujundust
võib aimata basseinimüüride asendi, paviljonide vundamentide ning
teeradade asukohtade järgi. Meie giid viitas paaris kohas lahtikaevatud
iidsetele savitorudele ning jutustas napisõnaliselt suurepärasest
veejuhtmete ning purskkaevude süsteemist. Giid kiirustas takka,
mistõttu, vaadates taadu kannatamatut näoilmet, jätsin soovi aedu
pildistada tagasitulekuks. Etteruttavalt võin öelda, et see oli viga...
Läbisime mõõdukal kiirkäigul mööda peateed riburadapidi kõik aiad ning
hakkasime mööda treppe tõusma. Momentselt oli higi lahti ning kaunis
hommikuidüll asendus raske tööga. Treppide kõrval kaljudel nägime
õnarusi, mis tundusid algsete treppidena. Kujutasin püstloodsetel
kaljudel turnimist ette ja süda läks pahaks. Kui selle kohta giidilt
küsisin, siis selgus, et nood õnarused ehitati ikkagi vaid
puitkarkasside tegemise ajal nende ehitamiseks ning puitkonstruktsiooni
kaljudele kinnitamiseks. Giidi pikim etteaste toimuski siin treppidel –
selle sisuks oli jutt sellest, et ta käib iga päev kaks korda mäe otsas
ja seepärast on väga heas vormis, kuigi viimasel ajal on hakanud
liigesed probleeme tekitama.
Umbes poolel teel pidime ette võtma eraldi ronimise keerdtrepist, et
minna vaatama freskosid. Mulle algul see mõte ei istunud, sest
ronimisest oli niigi hing paelaga kaelas, kuid samas olnuks ju jabur see
punkt võtmata jätta, seda enam, et giid kihistas ja ütles, et pildid on
ilusad:
"Big boobies, big boobies!"
Olidki. Kümmekond kaljudele maalitud erakordselt suurte rindadega
iludust. Neid olevat olnud siin sadade kaupa igal pool trepi ääres: kui
Kayapa mäe otsa kõndis, siis oli talle ju vaja kuidagi silmailu pakkuda.
Täiesti arusaadav ju, sest mäe all oli tal vaadata-patsutada lives
ainult 500 naist... Freskodega ent läks halvasti. Kui lossikompleks maha
jäeti, kolisid sinna tagasi mungad, kes lossi ehitamise pärast olid Sygiriast minema löödud. Kuna paljad rinnad ei soodusta mediteerimist,
siis kraapisid nad need (ilmselt pisarsilmil) kaljudelt maha. Ainult
nood kümmekond jäid, sest need asusid kaljul omaette orvas, mida alt
näha ei olnud... Loomulikult oli daamide pildistamine keelatud...
Silmarõõm kuningale
|
Üles |
Kui freskode juurest naasime näitas giid ebamäärast kaljurahnu, mis
rippus endise ainukese sissepääsu kohal kalju jalamil. Kaljurahn oli
vaiadega irrutatud aluskaljust ning toetus väikestele kividele. Mõne
kivi eemaldamisega saanuks selle värava kallal asjatavatele
sissetungijatele pähe kukutada ja sissepääsu sulgeda...
Varsti seisimegi kahe hiiglasliku lõvikäpa vahel, mis tähistas
sissepääsu lossi. Sildid ümberringi nõudsid vaikust. Aga seda mitte
mingitel religioossetel põhjustel, vaid kaljupragudes ja puudes elavate
vaablaste tõttu. Suuri vaablasepesi võis ümberringi puudel rippumas näha
kümneid. Vaablasi võib lärm ärritada ja siis nad ründavad kambaga. Ka
meilt oli välja pressitud lubadus et kui neist mõni peaks nõelama, siis
hoiame suu kinni. Õnneks ei olnud vaja seda katsetada... Veel sadakond
astet mööda ahvikakaga sillutatud metalltreppi, balustraadil hängivate
ahvide irvitamise saatel ning olime kaljulael.
Lõvivärav
|
Üles |
What!
|
Üles |
Kell näitas alles 9.00, kuid taevane grill lõõmas sajaga. Ega seal
kaljul üleval peale tellismüürialuste, tugiseinte ning paari hiigelsuure
kivibasseini (vihmavee kogumiseks) näha ei olnudki. Ent millised vaated!
Ülevalt paistsid muuseas aiad oma täiuslikus geomeetrias nagu peopesal.
Isegi Dambulla kaljutempel paistis kätte, kui õiges suunas vaadata ning
mitmed pühakohad, mida markeerisid kuldsed-valged hiigel-Buddhad või
kiiskavvalged stuupad.
Selline siis oli ühe isatapjast kuninga – aga Kasyapa just seesinane oli
- pelgupaik...
Kasyapa ja Sigyria lugu kõlab nagu mõni Kreeka müüt. Kasyapa sündis
kuningas Dhatusena vanema pojana. Jama ent oli selles, et Kaspaya oli
pigem ühe kuninga ilusa öö kõrvalprodukt ja tema ema ei olnud
kuninglikust soost. Dhatusena abiellus ikkagi siniverelise naisega ning
neil sündis poeg Mogallana. Mogallanast pidi saama troonipärija.
Dhatusena oli tegelikult ka ise mõrtsukas – ta oli tapnud oma õe, et oma
võimu kindlustada. On arusaadav, et õemees – väepealik Migara, oli pisut
pahane ja ihkas revanši. Kasyapa oli samal ajal kibestunud, sest
esiklapsena pidanuks troonipärijaks saama tema. Kaks meest said kokku
ning leidsid teineteisemõistmise. Dhatusena vangistati, teda mõnitati ja
piinati ning lõpuks põletas Migara Kasyapa heakskiidul mehe vangikongis
elusalt. Mogallana kartis, et tema osaks saab isa saatus ning põgenes
Indiasse. Kasyapa olnud küll hea kuningas, kuid tal oli kas muret:
Mogallana ja tegelikult ka Migara, kes salakavala iseloomu tõttu oli
ettearvamatu. Nii otsustas kuningas pealinna tuua Sigyriasse. Sigyria ei
olnud juhuslik valik. Kasyapa tahtis luua ideaalset linna, pilvedes,
ilusaimat maailmas, sarnast jumalate elukohale Alkamandale. Ta palkas
parimad meistrid ning nii loodi tsitadell kui kunstipärl, mis pidi
kuningat kaitsma ning samas ilmselt ka panema teda ka oma taaka
unustama. Isa tapmine ei ole lihtne asi. Võib-olla aimas ta ka enda
saatust ette... Igatahes 19 aastat kestis idüll... 14 aastat läks kõik
hästi, kuid siis tekkis kuninga ja Migara vahel probleem. Väepealik
solvus, kui kuningas ei lubanud tal juhatada igaaastast usurongkäiku –
peraherat (või midagi sellist). Ta saatis salamehed Indiasse ning hakkas
plaani pidama Mogallanaga. Kasyapa küll kuulis, et midagi on käärimas,
kuid ta panustas oma tsitadellile ja armeele. Ühel päeval seisidki kaks
armeed Sigyria all. Kasyapa oli kuningale vääriliselt armee eesotsas oma
sõjaelevandi seljas. Maastik oli soine – sood on Sri Lankal üsna
tüüpilised, kuid elevantsid teatavasti kardavad sood. Kuninga elevant
keeldus otse minemast, seega keeras kuningas kõrvale, et leida kõvemat
rada. Migara tema taga omal elevandil kasutas ära kuninga manöövrit ja
signaliseeris armeele taganemiskäsu – see oli tema kokkulepe Mogallanaga.
Jäänud lahinguväljale üksi lõikas Kasyapa endal kõri läbi. Mogallana
mattis Kasyapa kõigi auavaldustega ning tema tuhastamiskohale püstitati
stuupa mõni kilomeeter Sigyria lossist eemale Pidurangalasse. Karma...
Mogallana jättis lossi koos selle rikkustega munkadele ning kolis
pealinna tagasi Anuradhapurasse.
Istusime lõvipea lael ning nautisime imelist panoraami...
Lõvipea peal
|
Üles |
Aiad Lõvipea pealt
|
Üles |
Laskudes leidsime Ajithi istumast lõvikäppade
vahel. Ta oli peale parkimiskoha leidmist meile järele jooksnud, kuid
väänanud varsti treppidel põlve välja... Nüüd siis ootas ta meid
naeratades seal ja peale lühikest infovahetust hakkasime koos alla
lonkama. Ajith uuris, mida giid meile rääkinud oli ning kuuldes, et
suurt midagi – asjapulk mäe otsas lihtsalt seisis trepi otsas, kui me
Helega lossivaremetele tiiru peale tegime – haaras mehel nööbist. Selle
peale otsisime Kivirahnude aias endise Kasyapa audientsiruumi varel
mugavad varjulised istumiskohad ning Ajithi hurjutamisel rääkis giid
lõpuks ära selle loo, mille ülal lühidalt refereerisin. Ka tabas meid
uus üllatus. Giid ütles, et aedadesse enam tagasi ei saa, sest tema
läheb otsekat pidi parklasse ja ilma giidita ei tohi ringi kolada. Peale
mõttevahetust Ajithiga kohalikus keeles jõuti kokkuleppele siiski, et
Ajithi vastutusel võime jääda ja omi radu pidi kõndida. Saabus maksmise
aeg. Ajith palus mul välja otsida 1500 ruupiat. Otsisin ja andsin
giidile. Mees luges raha üle ning naeratus kadus ta näolt imekiiresti.
Ta vaatas väga kurbade silmadega meile otsa ja tundus väga löödud...
"Really - I am very good guide!?"
Really really, aga tulnuks siis ka giid olla. Ajith pärast ütles,
et maksime ametliku hinna, milleks ongi 1500. Kuid tüübid on harjunud
valgetelt lunima rohkem, mistõttu tavaliselt antakse 3000...3500
ruupiat. Ent ta nimme ei lasknud mul rohkem anda, sest tüüp ei teinud
korralikult oma tööd. Noh – kokkuhoidu vähemalt lõunasöögi jagu.
Jalutuskäik aias ei olnud enam nii meeldiv, kui hommikul. Päike liikus
seniidi poole, kaotades maalilised varjud. Palavus ning peateel kihav
rahvamass tegid oma töö. Kolasime pisut mööda Veeaia ning Paviljonide
aia nurgataguseid ja jätsime siis hüvasti lehvitades müürijupil
peesitavale varaanivolaskile. Hotelli tagasi. Külm dušš ja
hommikusöök... Enne hommikusööki hoiatas Ajith, et me söömisega üle ei
pingutaks – meil olevat sellega üks plaan. Aga ülepingutamine olnuks
suhteliselt tõsine ülesanne, sest serveeriti regular – praemuna, paar
röstsaia, võid ja marmelaadi ning erakordselt maitsev puuviljavalik.
Ahjaa – hommikusöögi juurde toodi harukordselt kehva kohvi. Kui palusin
boyl teha topelt kangema, siis tõi ta lauale topeltkogusega potitäie
veel lahjema lurriga. Hinnas kajastus hiljem, nagu tellinuksin kaks
potti kohvi. Kuna tüüp eriti keeleoskusega ei hiilanud, siis ma ei
viitsinud hakata ka seletama – lihtsalt järjekordsed 100 ruupiat
mutiauku.
Sigyria viimane põliselanik
|
Üles |
Startisime lõuna paiku. Ajith keeras Hiace-nina Sigyria keskuse poole
ning jälgis hoolega tee äärt. Ühes kohas, kus teepervel tukkusid...
härjad härjavankrite ees, me pidama jäimegi. Et siis härjavankri sõit...
Ajith oli lõbus ja elevil, mina olin pisut hämmeldunud ning natuke pahur
– mulle ei ole kunagi meeldinud sellised turistikad. 25 taala mingi
lehmasõidu eest? Läksin Ajithiga ühe roigasputka juurde kaasa, et
uurida, mis siis toimub ja tegelikult püüda teda veenda meid siit
turistilõksust ära viima. Selgus ent, et meid on ees ootamas suuremat
sorti kultuuriprogramm ja läheme nüüd külaelu vaatama, hinnas on ka
korralik söök. Härjavankrisõit on nagu veidravõitu eelmäng... Pisut läks
huvitavamaks... Teisalt, ega ma ei ole varem härjaga sõitnud ning pole
kindel, kas kunagi veel tekib vajadus mõnd härga kaariku ette
rakendada... Niisiis...
...Ronisime härjavankrile. Võib-olla minuvanune kuivetu härra istus
rakendi aisale ning sõit läks lahti. Härg astus laisalt sammu, vanker
kõikus härja lihava turjapaksendiga samas rütmis. Ajith rääkis teel loo
oma vanaisast, kes elas kusagil külas Matara külje all. Vanaisa olnud
kõva elumees ja naljamees ja töömees ja naistemees ja napsumees jne.
Päris mees. Ta elatus sellest, et ostis kokku küladest vanakraami ja
muud müügikõlblikku ning käis seda siis Mataras müütamas. Läks oma
härjavankriga hommikul ja õhtul hilja saabus. Tal olnud kombeks alati
linnast võtta pudel arrackit ja see teel tühjaks juua. Seejärel teinud
ta alati ühe peatuse poolel teel ühes konkreetses viinapoes, et osta
teinegi pudel. Härg olnud nii tark, et kui peremees peale esimese pudeli
tühjaks joomist magama jäi, siis peatus härg viinapoe ees ise ja ootas,
kuni härra ärkas. Ja siis loomulikult oskas ise edasi koju ka minna.
Vanaisa lemmikuks olid sigarid ja neid suitsetanud ta ahelana päev läbi.
Üllatuslikult surnud mees mõni aasta tagasi kõrivähki.
I'm gonna ride on, ride on, ride on...
|
Üles |
Loksusime vankriga läbi džungliküla. Tee ääres
jäid silma elektrikarjused ja pukid puude otsas. Küsisin kas neil on
siin siis metssigu, mille peale vastas Ajith, et pukid on hoopis
elevantide valvamiseks. Kui elevandid tulevad džunglist, siis nad võivad
ära trampida kogu põllu, vahel isegi lõhuvad maju ja kuure (mõeldes
kõiksugu putkade roigasarhitektuurile pole see ka mingi ime). Inimesed
peavad öösiti pukkides vahti, et vantse varakult avastada. Kui elevandid
peaksid tulema, siis hakkavad nad oma valvepositsioonidel lärmi tegema
ning hirmutavad londilised eemale. Samas pidi üsna sage olema, et
hirmutamisest hoolimata tegutsevad vandid põllul omatahtsi. Kui tüübid
väga ülbeks lähevad, siis püütakse nad kinni ja viiakse Pinnawalasse. Me
vist läheme sinna järsku homme... Aga muidu oli kahel pool teed küla
nagu küla igal pool. Tabasin end võrdluselt oma vanaema-vanaisa kohaga,
kus tolmuse, kahe vankrirattast kulutet' jäljega külavahetee ääres
seisva pindadest kokku löödud tara ning sirelite taga tagahoovis oli
seaaedik, kanakuut, porine õueosa, kust lehmad läksid lauta,
sõnnikuhoidla, heinaküün, ai ääres mustsõstrapõõsad, mis kaetud võrguga
lindude vastu, puuriidad, aedviljapeenrad - oad ja hernekepid neile
väänduvate heleroheliste väätidega; kusagil teisel pool nö "puhas aed"
jörjenite, sõstarde, asparaaguse, maasikate, õunapuudega ja pingikesega
veranda ees. Ka aedades seisvad vankrid, hobuseriistad kuuriseintel,
kuumpeamootoriga veepump ning alumiiniumist mõlkis lämmergud ning
kõiksugu potid, hernehirmutised... Kuidagi väga-väga tuttav, ehk küll
võõrapärases arranžeeringus ja ilma jörjenite ning asparaagusteta, ent
üdini mõistetav...
Küla kui küla
|
Üles |
Meie härjaretk lõppes lootoslehtedega kaetud järvekese kaldal. Härg
rakendati lahti ja seoti köide, meil paluti astuda kalapaatidest
katamaraani, mille peale oli euroaluste moodi asjandustest kombineeritud
platvorm. Härjaajaja tõukas paadi lahti ning hüppas peale. Vesi loksus
laisalt ja peaaegu peegelsiledalt. Õrn pilveloor kattis päikese, mis
muutis temperatuuri pisut meeldivamaks. Üle vesikasvudest, lootostest ja
millestkõikveel tiine vee kõrgus Lõvikalju. Kaldad uppusid rohelusse,
kuid mitte džunglisse, vaid lopsakasse rohtu, mille vahel siin seal
piilusid pruunid kookospalmilehtedest hütid üksikute laiavõraliste puude
all. Valju hüüatuse saatel leidis Ajith veest mingi rohelise palli,
mingi vesikasvu vilja, mis pidavat olema söödav. Ta kangutas ühe külje
lahti – see tundus nagu küpse moonikupra sisu, kuid maitses nagu võiks
maitsta näiteks teelehejuurest tehtud hakkliha. Paadimees murdis
vahepeal veest mõned lootoseõied ja voltis need oskuslike näppudega
kiiresti roosideks, kolmandast varrest tegi kaelakee – kõik need
rikkused sai endale naeratuse saatel Hele. Ühel kindlal hetkel paluti
meil istuda vagusi ning anda fotokas – romantiline klõps üle vee Lõvi
pea taustal. Kui see ja volditud lootoseõied jäänuks olemata, suutnuksin
täiesti unustada, et tegelikult oleme turistid, kellega mängitakse
lihtsalt läbi juba auklikuks kulunud programmi.
Paaditripp
|
Üles |
Pooletunnise paadiretke järel maabusime arhailises külakeses. See, et
inimesi eriti näha ei olnud, laskis arvata, et ilmselt tegu pigem
lavakujunduse, kui päris elava külaga, ent sellest hoolimata nägi see
välja meeleolukas. Tsinniad ja saialilled põllupeenarde serval,
kartulid, mango- ja banaanipuud (kas banaani tohiks üldse puuks
sõimata)... Nagu mõni Claude Monet' aasastseen moonide ja
rukkililledega. Lõpuks astusime sisse ühte kookospalmilehtedest punutud
poollahtiste seintega hütti. Nooruke kohalik iludus tervitas meid
põgusalt, serveeris kookospähkli koorest tehtud tassides teed ning
alustas oma päheõpitud etteastet sellest, kuidas kookospalm on nende
kõige tähtsam taim. Ta punus selle lehest hämmastava kiirusega paneeli,
millega saaks katta tükikese seina või katust, samas tehnikas saaks
peenematest ribadest teha kanga.
Siis jutustati kookospähkli lugu: kuidas selle vatisest kestast saab
teha ühtesid asju, koorest teisi asju ning kui mitmel moel saab kasutada
kookospähkli valget sisu ja mahla. Siin võeti appi ka Hele ning ta
vaeseke sai ebamugava pingi otsale kinnitatud raudorgiga kaapida
kookospähkli seest valget ollust. Tore oli aga see, et alustanud
suhteliselt loiult ning nähes meie huvi ja võib-olla ka vahepeal
Ajithiga elava kohalikus keeles vestluse tulemusel, muutus daam ise ka
entusiastlikumaks. Kookospalmi teema lõppes onni püstihoidvatele
roigastele viitamisega, mis olid peentest kookosetüvedest ning ühendatud
omavahel vaid palmikiust seotistega... Skeptikuna ma ei saa siinkohal
mainimata jätta suuri naelu, mille pead ühenduskohtades seotiste alt
välja piilusid. Edasi läks teema sujuvalt riisile. Metsikut riisi
sõeluti, tambiti uhmris suure nuiaga kestad lahti, tuulati ning lõpuks
jahvatati käsiveskiga. Hele seelikukandjana pidi kogu protseduuri kaasa
tegema...
Kookose lugu
|
Üles |
Riisi lugu
|
Üles |
Roti
|
Üles |
Ning siis algas lõuna – so siis karride, roti ja
riisi - valmistamine. Kõik see mant, mis kohapeal eelnevalt tehti mõne
tehnika või kasutamise näitena, läks "potti": kooritud riis hauduma,
jahust tehti rotitainas, millest tehtud imeõhukesed latakad läksid otse
pliidile banaanilehele küpsema (ilma igasuguse õli või rasvata),
kaabitud kookosest tehti salatit... Karrideks keedeti suvikõrvitsast,
kuivatatud kalast ja läätsedest imemaitsvad road – nende komponendid
tükeldati osaliselt protsessi käigus, osaliselt olid juba varem valmis.
Seniks kuni riis haudus, kolasime Ajithiga ühes puu otsa ehitatud
elevantside valveputkas. Et putka ei olnud butafooria, siis viitas see
ikkagi asjaolule, et mingi elu seal kohapeal käib.
Peatselt saabus toidu ette andmise aeg... Puhtaks pestud savitaldrikule
laotatud lootoselehel serveeriti aurutatud riis, karrisid võis juurde
tõsta oma suva järgi. See oli senini maitsvaim riis ja karri, mida oleme
maitsnud. Lõuna lõpetasid pisikesed ülimaitsvad banaanid, mangolõigud,
ananassirattad ja arbuusiviilud.
Elevandipukk
|
Üles |
Riis ja karri IV
|
Üles |
Lahkusime rõõmsalt ja rahulolevalt – kokkuvõttes oli see turistilõks
üsna informatiivne ja meeleolukas. Kobisime etteaetud punasesse
tuk-tukki vajudes veerand tunni pärast juba AC huugamise saatel
bussiistmetesse...
Kohe tulen!
|
Üles |
Esimene peatus enne Kandyt leidis aset Naulas -
ühes väikeses teeäärses linnakeses. Ajith parkis bussi eesti keeles
põneva nimetusega asutuse - "Karu Arts" - ette. Tagasihoidliku valge
kaarakendega hoone ees ilutsesid mõned eriti suured puust nikerdatud
elevandid. Ajith teatas, et kui meid huvitab kohalik puunikerdus, siis
oleme õigeimas kohas. Ma ei ole päris puunikerduse fänn, ent kui juba
kohal olime... Ajith lihtsalt pidi minema korraks pangas või
postkontoris mingeid oma Katari-sõidu asju korraldama ja otsis selleks
ajaks lihtsalt meile tegevust. Sattusime suurde ruumi, millest poole
täitsid mitmesugused väikesed kruupingid ja tislerimasinad ning
–tööriistad. Osadel laudadel oli ülesseatud alles tegemisel olevad
puutööd. Enamus töödest moodustasid filigraansed taimeornamendi-paneelid
mõne voodi, kapi, akna, seina vms kaunistamiseks, valmistoodangust jäi
silma kohutavas koguses erineva suurusega elevante. Sees selgus, et
enamus töötajaid on lühendatud tööpäeva tõttu juba läinud ning koht kohe
suletakse - on ju vaja hakata tegema ettevalmistusi peatseks
aastavahetuseks. Esimene koht, kus hakkame omal nahal tunda saama
lähenevat aastavahetust, millest Ajith oli meid hoiatanud. Ärielu
linnades sureb sellel ajal budistide hulgas välja - kõik pidutsevad ja
tähistavad, töö lõpetatakse paar-kolm päeva enne ja tööle hakatakse 4-5
päeva peale aastavahetust. See tähendab seda, et poed, pangad, muuseumid
jms on suletud. Isegi osa tamilitest lähevad mänguga kaasa. Muidugi ei
sulge omi poode ega ärisid kristlased ja moslemid, keda siin on ka
parasjagu, seega elu rohujuureteeninduse tasandil päris seisma ei jää.
Niisiis, puunikerdusäri oli sulgemisel, kuid meile tehti heal meelel
väike ringkäik ning hariv veerandtund kohalikust mööbli- ja
puunikerdamise traditsioonist. Kohaliku puunikerdamise juured peituvad
puidust rituaalsetes maskides. Sri Lankal on läbi ajaloo maske kasutatud
pidustustel, teatrites, ravimiseks jne. Maske tehakse kolme tüüpi: Kolam
- tantsudes ja etendustes kasutatavad maskid, mis on seotud jutu
tegelastega; Raksha - ehk deemonimaskid, mis on seotud nii deemonite
kummardamise kui nende peletamisega ning Sanni - maskid mis on seotud
ravimisega (tantsud siis taas pigem). Mida see deemonite kultus
täpsemalt tähendab, ei saanud ma aru, kuid Ajithi kokkuvõttev versioon
sellest oli, et neid maske on vaja selleks, et deemonid neid kardaks.
Ühesõnaga, peab kuradi peletamiseks tegema nii jõleda näo, et see kartma
hakkaks. Enamus nähtud maskidest olid värvikalt jubedad ja jubedalt
värvilised. Maskidega tegemise loo juurde – ja mis minu arvates oli
hoopis põnevam noist rituaalseist lõustadest - näidati aga väga põnevaid
värve, mida kasutatakse maskide värvimiseks, kuid mida on ajalooliselt
kasutatud ka freskode tegemisel ja mujalgi. Värve saadakse nn
vikerkaarepuu (rainbow-tree - mis see võiks ladina keeles olla, ma ei
tea) tüvetüki sisemise tumedama osa viilimisel-kraapimisel saadud puru
leotamisest. Kui see puru lisada vette, saab oranži vedeliku, kui
sellele lisada sidrunimahla jm looduslikke aineid võib saada terve
värviratta täie erinevaid erksaid toone, mis pidavat olema värvina väga
püsivad. Tegelikult midagi sellist oli jutustatud juba ka Dambulla
templis, ainult et seal räägiti lihtsalt naturaalsetest värvidest - siin
siis saime teada ka nende saamisloo. Härra tegi kogu hookus-pookuse läbi lives meie silme all demonstreerides, kuidas punane muutub sidrunimahla,
sooda ja soolaga hoopis siniseks, sinine oranžiks, oranž roheliseks...
See oli väga kihvt. Edasi saime lühiülevaate kümnekonnast puidust, mida
kohalikus käsitöös kasutatakse, meelde jäi tiigipuu, eebenipuu ja
kookospalmi puit, lisaks sellele rida kohalikke nimetusi nagu kolon,
mara, palu jne... Meenus puiduõpetuse eksam saja valgusaasta tagant.
Erinevad puidud sobivad erinevateks asjadeks, kui praktiliselt kõik nad
sobivad väikese elavandi nikerdamiseks...
Elevandihullus...
|
Üles |
Kõik see show juhataski sisse tegelikult järgmise ruumi, mis oli triiki
täis igasugust puidust tehtud manti, eriti aga elevante. Igasuguses
suuruses, igasugusest puidust, igasuguse hinnaga, alates eurost-paarist,
lõpetades mitmetuhande euroga. Mingi jurakas maksis 60000 dollarit.
Irvitasin ja ütlesin, et ok, ma võin ju selle osta, kuid mind ei lasta
sellega lennukisse. Seepeale tehti sulnis nägu ning näitsik teatas, et -
no problem - jätke oma aadress, me toimetame selle teile postiga koju,
meil on kogu süsteem selleks välja töötatud. Ainult postikulu peate
juurde maksma. Ja-jah... Ostsime siiski lastele eebenipuust pisikesed
mõne-eurosed elevandid. Voodi, puhvet ning kunstnikerdustega esmaabikapp
jäid ootama järgmist korda.
Olime Kandy suunas sõitnud peale puunikerduste peatust ehk veerandtunni,
kui Ajith keeras taas ühte varjulisse teeäärsesse parklasse.
Tagasihoidlik silt ütles vaid, et selle koha külastamise eest raha
küsimine on ebaseaduslik ning Ajith teatas, et oleme Aluvihares, kuhu
turiste tavaliselt keegi ei viitsi tuua, ent kindlasti see, kuhu läheme,
meeldivat mulle. Astusime lihtsa kiviportaali alt läbi - selliseid
kahele tahutud kivisambale toetuvaid talasid olime juba igasuguste
varemete juures harjunud nägema - ning jalutasime mööda kitsal seljakul
looklevat varjulist jalgrada pidi edasi. Kahele poole vaadates avanesid
puude okste vahelt kaunid vaated veepeeglile ja selle taga sinetavatele
mäesiluettidele (Ajithilt kuulsime pea, et vesi, mida me enda ümber
näeme, on 1980-te algul rajatud Bowatenna paisjärv). Varsti jõudsime
puude vahele peitunud kruusasele platsile, mille ühes servas seisis
armas väike kiviplokkidest tempel ning selle taga madal tellistest
kivimüür ja stuupa. Olime Nalanda Gedige templi õuel.
Tellisemüüril sipelgavaba kohta skitsimiseks otsides imetlesin enda ees
seisvat varet üllatunult - nägi see välja nagu hindu kovil, kuid sees
nägime justkui budistlikke tegelasi, trepi ees olid budistlikule
templile omased kaitsejumalustega etikukivid... Mingi hübriid? Richard
Boyle tsiteerib templit kirjeldades oma ülevaateloos (#nalanda/)
Roland Raven-Harti raamatust "Ceylon: History in Stone" muuseas
selliseid ridu:
“Elsewhere there are plenty of Hindu buildings, and plenty of
Buddhist ones, and some muddled mongrels; but here the styles are
interwoven. The ground-plan is Buddhist, the vestibule pure Hindu and so
is the little windowless shrine: the plain moonstone and crocodile
balustrade and rivers of dwarfs and architrave of the doorway are
Sinhalese, and jambs Tamilian; even the sculptures are fairly shared.
The whole effect is charming and for me unexpectedly classical, nor did
I find the exterior “over-richly decorated” as did Bell, though it is
crowded with pilasters and horseshoe false windows and more jolly dwarfs.
And the dome must have been a worthy climax when all its four faces were
present, each with horseshoe niche and statue, instead of the one only
which was found.”
Nalanda Gedige
|
Üles |
Nalanda Gedigega seondub aga veelgi põnevat. Hoone ehitusaeg ei ole
teada - pakutakse perioodi VII-XII sajandist pKr. Kas tempel tegelikult
ehitatigi singali-tamili segastiilis - kes seda teab. Pigem ehitati see
tamilite poolt ning Sri Lanka kuningriikide ühendamise käigus laskis
mõni Polonnaruwa vägevatest selle ümber kujundada - ajalugu tunneb
piisavalt selliseid näiteid Vana-Egiptusest alates kuni viimaste
aastateni välja... Arvestades põnevates stseenides säilinud
dekoorikujukesi arvatakse see olevat olnud tantristliku budismi ehk siis
vadžrajaana viljelejate pühakoda. Samas ei ole vadžrajaana Sri Lankal
eriti ajalooliselt levinud, mistõttu jääb õhku hulk küsimusi...
Loomulikult tegeles sellega esmalt teaduslikul moel 1893. aastal taas
lugupeetud arheoloog Bell. Kuna asi oli segane ent põnev ja suur osa
templist laialipillatuna asus hoopis mulla all, tegi ta plaane asi
korralikult välja kaevata, ent millegipärast töid suuremas mahus ei
alustatud. Bowatenna paisu ehitamisega oleks jäänud tempel aga vee alla
ning nii kaevati kogu kupatus välja, uuriti tükk-haaval läbi ning
tõsteti maalilisse kohta paisjärve sopistuval neemikul, kus tempel
säilinud tükkidest üles laoti - taas juba tuntud praktika kasvõi Assuani
paisuga seotud muististe päästmisest. Seetõttu tänane Nalanda Gedige on
tegelikult uus formatsioon, kui mõelda maastikuloole tervikuna. Aga
sellegipoolest väga ilus, ehk maalilisem, kui algselt oligi. Istusin
seal tamariskide (vist!) all varjus, surudes varbad jahedasse niiskesse
kruusa... Juba joonistades tundsin, et vist siit saan oma
reisimuljeteplokki Sri Lanka parima skitsi...
Jõudsime Kandysse õhtu hakul. Taevas oli pilvedesse peitunud, mistõttu
juba viie ajal päeval tundus, et varsti algab siinne lühike videvikuaeg.
Kandy kesklinn rõõmustas silma oma koloniaalarhitektuuriga – valged
majad XIX sajandi keskpaigast, laiade arkaadide ja lodžadega, sepisaiad
parkide ja aedade ümber, vanad alleed ning miljonivaated üle Bogambara
järve. Ja muidugi nimed sildidel: Royal Wales Park, Hillwood, Torington
Park jne – nagu oleks sattunud tükikesele Inglismaale. Isegi uuemad
karpmajad meenutasid millegipärast Salisburyt või mõnd Londoni koledamat
80-te magalat. Tegime tiiru ümber järve ning maandusime mingi
kultuurimaja moodi ehitise parkas. Ajith kupatas meid kiiresti välja,
sest olime kusagile jõudnud viimasel hetkel. Viskasin kellelgi 5000
ruupiat, mulle lubati 3000 kohe tagasi tuua ja suruti rahvast pungil
saali. Kohe algas aplaus – ei , mitte mulle kahjuks – ning lavale tormas
hulk väga eriskummalises rõivis mehi. Samas saabus ka Ajith kavalehe
ning 3000 ruupiaga – pidu võis alata. Kavaleht teatas, et viibime
rahvuslike tantsude etendusel. Nagu selgus, ei vadata Kandys tantsu
niisama. Siin on mitu teatrit linnas, mis annavad palveränduritele ja
turistidele päevas mitu tantsuetendust. Tantsud pole küll otseselt
budismile iseloomulikud, kuid on spetsiifilised Kandyle.
Tantsutraditsioon pärineb jumalus Kohombale pühendatud rituaalist
(tuntud kui Kohomba kankariya). Legendi kohaselt olevat Hamba templi
juures tegutsenud tantsijad, kes siis oma tantsuga panid igaaastase
perahera rongkäigu elama. Oma tantsuga olevat need ammustel aegadel
terveks ravinud parandamatust haigusest müütilise kuningas Panduwasdevi.
Sellest peale on rituaalne tants siinkandis olnud au sees ning kuningate
poolt soositud. Perahera, muuseas, on Kandys aasta suurim sündmus. Magu
mina olen sellest aru saanud, on tegemist suure budistliku usupeoga,
mille kulminatsiooniks on mitmetest tuhandetest inimestest koosnev
rongkäik. Rongkäigu põhiatraktsiooniks on spetsiaalselt selleks
treenitud valitud templielevant, kes kannab Buddha hambareliikviat.
Ajith ütles, et rongkäigus kõnnib kaasa tuhandeid inimesi, väga paljud
tulevad ekstra kohale kaugelt, ka välismaalt, ja ainult selleks, et
näha... Buddha hambareliikviat. Tantsijaid on seejuures rongkäigus sadu
ning nad esitavad algseid rituaalseid ning neist aretatud
traditsioonilisi tantse. Tantsud polevat suvalised, vaid üsnagi rangelt
reglementeeritud: mõned neist kujutavad mõne looma liikumist, teised
mõnele jumalale ohvri toomist jne. Valikut neist tantsudest meile siis
minu arusaamist pidi laval ette kantigi. Traditsiooni kohaselt on
tantsijaiks alati mehed. Samuti ka maske kannavad alati vaid mehed
(algselt võisid kanda ainult šamaanid). Kui naine paneb maski pähe, siis
ta pidavat haigeks jääma... Ometi tantsisid tantsuetendusel vaheldumisi
meestega ka naised, kuigi jah, naiste kostüümid olid meeste kuldselt
plinkivate paabulinnukostüümide kõrval nagu kaltsukast välja
sorteeritud.
Kandy tants
|
Üles |
Buddha hammas ent jäi selle õhtu teemaks edasi. Kui tantsuetendus sai
läbi, ilmus Ajithi näole äraseletatud- eemalolev ilme. Arutellu
tänaõhtuse kava osas laskumata teatas ta, et nüüd on siis see käes –
meie järgmine sihtkoht on Hamba tempel - Sri Dalada Maligawa... Mingi
ime läbi leidsime suhteliselt templi lähedal parkimiskoha. Saime
kõndinud sadakond meetrit, kui politseipostist küsiti, et mis asju
ajame. Kuulnud, et kavatseme Hambatemplisse minna, vaatas ohvitser mu
ärarebitud säärtega teksaseid ja käskis päris püksid jalga panna. Ka
Hele matkašortsid ei tundunud valiidsed. Ajasin auto juures jalga pikad
teksad, mis kulumisest olid siit sealt ülaltpoolt põlve lõhki ja
hargnema hakanud. Kui sissepääsu juurde kontrollpunkti jõudsime, siis
pisut pelgasin nende pükste pärast, kui augud ja narmendus
kuulipildujatega politseinikke ei huvitanud, vaid pigem seljakoti sisu,
läbi vaadati isegi joonistusplokk... Ajith oli hankinud meile kõigile
topsitäie ilusaid valgeid lootosõie kroonlehtii. Maksime pileti, andsime
jalanõud pakihoidu ja jäime ootele pikka järjekorda. Kui küsisin, mis
toimub, teatas Ajith, et me ootame, et näha Buddha hammast!
Buddhanet.net (#temple-of-the-toothl)
kirjutab:
Just before his final nirvana, the Buddha said that those with a deep
understanding of his Dhamma (at that time that meant mainly monks and
nuns) should not bother about either keeping or worshipping his ashes.
Others, he said, may well wish to do so and he was by no means critical
or dismissive of this. No doubt the Buddha understood that such worship
may grow out of and at the same time reinforce faith, gratitude and joy.
According to the Mahaparinibbana Sutta after the Buddha’s funeral a
disagreement arouse about how ashes should be shared out and finally the
brahmin Dona was asked to divide them into eight portions. He placed the
ashes in a jar and divided them equally into eight portions and as a
reward for his service was given the jar in which the ashes had been
kept. However, there are several legends in which some other people
managed to get some of the relics for themselves. For example, one story
says that Dona smeared the inside of the jar holding the relics with
honey and kept for himself the ashes that stuck to it. Another such
story, recorded in the Dathuvamsa, says that a monk named Khema snatched
the Buddha’s left upper canine tooth from the funeral pyre when no one
was looking. It is this tooth that is believed to be enshrined in the
Temple of the Tooth in Kandy.
The history of the tooth relic prior to its arrival in Sri Lanka in the
ninth year of the reign of King Srimeghavanna is scant, fragmentary and
full of fantastic details. It was passed from one person to another
until it ended up in a city that later came to be named after it,
Dantapura, Tooth City. This place is now identified with Dantavuram on
the southern bank of the Vamsadhara River about 100 miles southwest of
Puri in Orissa where there are extensive ruins in the area as well as
Buddhist antiquities. For 800 years the Tooth was kept at Dantapura.
Orissa and Sri Lanka had close political and cultural ties with each
other and members of the Orissaian royal family were sometimes invited
to become king of the island when a monarch died without an heir.
Kus asub hammas, seal on Sri Lanka tegelik (vaimne) pealinn. Nii ka
praegu – Colombo on metropol, administratiivne pealinn ning ärikeskus,
Kandy on aga riigi tähtsaim linn, sest siin asub Buddha hammas ning
riigi tähtsaim mees – Hamba templi ülempreester. Ma vist juba kusagil
kirjutasin sellest, kuid igaks juhuks kordan üle, et hammas toodi Sri
Lankasse kunagi 320-tel pKr. Sellest ajast peale on ta olnud mitmes
kohas, peamiselt vastavalt sellele, kus asus kuningriigi pealinn.
Anuradhapuras ja Polonnaruwas oli meil olnud õnn vanu Hambatempleid
(õigemini nende varemeid) juba külastada. Hambareliikvia toodi Kandysse
juba 1500-tel, kuid kui portugallased 1603. a Kandy vallutasid, siis
viidi reliikvia mujale ja toodi tagasi, kui hollandlased olid
portugallased saarelt välja löönud. Kohalikud kuningad suutsid
hollandlastega koostööd teha selliselt, et viimased olid rahul rannikul
oma kindlustatud linnades ning nina saare sisse ei toppinud, seega läks
elu sisemaal omasoodu. Praegune Hambatempel on ehitatud kuningliku
lossikompleksi tähtsaima osana aastatel 1707–1739 valitsenud kuningas
Vira Narendra Sinha ajal. Kompleksi on hiljem laiendatud ning ümber
ehitatud. Viimased suuremad ehitustööd tehti peale tamili Tiigrite
rünnakuid 1989. ja 1998. a. Kompleksis võib hea ettekujutuse juures ära
tunda mingeid koloniaalarhitektuuri mõjusid, kuid tervikuna on tempel
siiski eriskummaline. Kompleksi fotogeenilisem osa tundub olevat
kaheksanurkse torniga esifassaad sissepääsu juures, mille ees laiub
kanal ning üle selle avar park. Treppidest üles minnes satub tegelikult
kuninglikku residentsi, mille osadeks on peale kuningapalee ja
Hambatempli veel rida ehitisi päris suurel maa-alal. Ent tähtsaim neist
on siiski Hambatempel... Sinna sisenemist me aeglaselt liikuvas
järjekorras ootasimegi.
Hambatempel
|
Üles |
Oodates hamba nägemist...
|
Üles |
Tramburai
|
Üles |
Hambareliikvia asub templi keskel, selle juurde saamiseks tuleb minna
treppidest üles ja läbida spetsiaalne koridor, mille keskel suur ime
asub. Avar vestibüül, millest sai minna lisaks hambale veel mitmetesse
väiksematesse nö kabelitesse ja suuremasse oli rahvast pilgeni täis,
enamus seisis kannatlikult lillede, riidepampude, toitude ja
õlikannudega järjekorras. Vestibüüli keskel käis äge tramburai. Paljaste
ülakehadega ning veidrate turbanilaadsete kiivrimoodi mütsidega kolm
härrasmeest tegid põrgulärmi. Peale selle, et nad paigal seisid,
meenutas see kõik kuidagi hindu kovilites kogetut. Viiruk tossas, kile
vilespill huilgas ning trummid paukusid... Budism ju peaks soosima
keskendumist ja meditatsiooni?! Võib-olla siis advanced pühendunutele on
see nagu treeningu eest... Küsisime seda ka Ajithilt ja tema vastus oli
lihtne ning kõikeseletav:
This is tradition...
Ühel hetkel hakkas järjekord liikuma. Luuk, mille taga Püha Reliikvia
asub, oli avatud. Ma arvasin kõike muud, kui seda, mis toimus
järgnevalt. Ma lootsin kogeda meeleliigutust, pühadust, võib-olla midagi
sellist, mida olen kogenud mõnes kristlikus pühapaigas. Loomulikult
kristlasena ja hoopis teistsuguse kultuuritaustaga inimesena ma ei saagi
ju aru saada, kuid siiski, mingi austus, palvesõna... maeitea, pilk,
õnnistus... Ent kui jõudis minu aeg asetada altarile kaasatoodud
lilletops, haaras esimene munk selle mulle pilku heitmata ja viskas
kaarega ühte suurde kuhja ning juba haaras järgmise inimese järgi. Kui
Ajith poleks käskinud teisele poole vaadata, kus kusagil sügavuses
paistis midagi kuldset, siis töllanuksin sealt koridorist läbi Hammast
ennast nägemata. Hamba "vaatamise koha" algusest lõpuni kulus aega u 15
sekundit ja enamuse sellest ajast tegelesin sellega, et mitte komistada
eesjooksja kandadele ega ette jääda tagant tulijatele. Ajith oli
väljudes äraseletatud ning särav, meie vaatasime Helega teineteisele
otsa puhtas hämmingus...
XX sajandi kuulsaim templielevant
|
Üles |
Mis on selle hamba fenomen? Hammas tähendab üldist heaolu ja õnne. Selle
nägemine ja teadmine, et hambaga on kõik korras on Sri Lanka budistidele
kindlustunde ja lootuse allikaks. Portugallased olevat ihaldanud
hammast, kui saatana atribuuti, et see siis hävitada. Nad said hamba
kätte ning hävitasidki selle, kuid siis selgus, et see olnud koopia.
Teine legend räägib, et hammast püüti hävitada, kuid see hävitas
hävitajad ja sööstis taevasse... Inglaste kuberner konfiskeerinud hamba
ja ikaldus ning põud võtnud maal võimust. Kui kohalike usupealike palvel
hammast näidati avalikult ning sellega rongkäigus ringi patseeriti (perahara),
algas vihm ja lõppes jama... Ja inglased andsid reliikvia lõpuks tagasi.
Nii räägitakse. Kas seal kuldses potis on siis hammas või mitte, polegi
tähtis ja kas see on võlukepike või mitte – ning minul ei ole tausta,
kogemust ega pädevust selle üle ilkuda ega seda aasida, kuid viisi üle,
kuidas seda esitleda ma võtaksin sõna küll. Hea küll - meie ja need
sadakond turisti, kelle jaoks kogu see asi on show ja kellelt tulebki
lihtsalt raha ära võtta... Kuid nood kohalikud, kes silmade põledes olid
kaasa vinnanud tonni banaane, kümneid meetreid oranži riiet ning
tenniseväljakusuurused koogid – nemad vääriksid ilmselt rohkem aega oma
palve lausumiseks või mõne olulise sõna vahetamiseks preestriga, kes 5
sekundiks päriselt pühendukski sellele inimesele...
Enne kui tänase maratonkirjutamise lõpetan, paar sõna taas giididest.
Kui järtsus seisime, tikkus ligi mingi lüheldane kleepuv vend, silt
kaelas, mis ka inglise keeles andis teada, et tegu on igati
sertifitseeritud ning viksi giidiga. Ajith, kartes, et tema teadmistest
jääb pühakohas väheseks, veenis meid taas, et vajame tarka meest, kes
meile kõik tarkused ja väärtused Hambatemplis perfektselt suudaks
etelda. Kui siis tüüp oli meiega koos hamba üle vaadanud, hakkasime
tegema ringkäiku. Pea igas kohas, kus midagi küsisime, suutis ta jama
ajada või vastuse võlgu jääda nõnda, et Ajith pidi lõpuks ise asja ära
rääkima. Kui olime niiviisi veerand tundi taielnud, andis Ajith talle
200 ruupiat, patsutas õlale ja saatis minema. Mees hakkas küll
hädaldama, et tal pere toita jne, kuid minu teada ei ole kirjutatud meie
bussi peale "caravane humanitaire", seepärast ei läinud isegi
süda haledaks. Ainult tekkis küsimus, et kuidas neid sertifikaate siin
riigis ikka jagatakse või kui pealiskaudselt siis tegelikult asju
vaadatakse-esitletakse...
Mis mulle Kandy Hambatamplist päriselt meelde jäi olid aiaveerel kolm
suitsevat suurt viirukipotti, millest lenduv aromaatne toss joonistas
fantastilisi triipe ümber palveküünalde...
Sandlipuusuits...
|
Üles |
Siin me nüüd oleme. Kõht taas riisi ning karrit täis. Mingid idikad on
täis suitsetanud koridori, loodetavasti ei murra see toss öösel läbi
meie ukse. Temperatuuri poolest võiks jätta lahti ka rõduukse, kui akna
taga ei lõhuks vihased moskiitod... Õhtusöögi ajal rääkisime pisut
homsetest plaanidest. Ajith surub, et läheksime Adams Peakile õhtul ja
tuleksime hommikul tagasi. Peame selle teema homme väga konkreetselt
käsile võtma – kui siin päev otsa kuumas ringi trampida, pole meist küll
öösel mäkke ronijaid...
Kandy.
|
Üles |
|
11.04.2016. Kell
18.21. Kandy-Hattoni teel
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kandy
|
Üles |
Oleme teel mägedesse. Praegu on plaan siis
selline, et sõidame kusagile Adams Peaki alla, kuid mis õhtul edasi
saab, täpselt endiselt ei tea. Väljas kisub juba hämaraks, kuid tundub,
et Ajithil ja meil on täna õhtust pisut erinev nägemus. Hele igatahes
ei ole absoluutselt seda meelt, et hakata õhtul mäkke ronima. Ajith
jälle ei ole absoluutselt seda meelt, et jääda ööbima. Kui peatuse
teeme, siis peame selle asja selgeks saama.
Kokkulepitud varane hommikusöök Mutton Buttonis venis rohkem kui tunni,
sest crew pani öösel tina ja magas hommikul korralikult sisse. Me poleks
vist siiski süüa saanud, kui Ajith poleks läinud tüüpe otsima ning
äratama. Asi päädis sellega, et kokkuvõttes kokkas suurema osa
hommikusöögist Ajith, sest hotellipoisid suutsid paistes peadega vaid
ainult ringi uimata, kuid nad vabandasid vähemasti hiljem võluvalt.
Serveeritud regular hommikusöögi juurde oli sattunud rääsunud või. Kui
seda mainisin, läks veel aega, kuniks kaabiti kusagilt välja värske.
Muuseas, olen pannud seda tähele, et või serveeritakse hommikusöögi
juurde (muidugi, kui ei ole riis ja karri) väikeste külmunud tükkidena –
paari minuti pärast teeb temperatuur oma töö ja need on praktiliselt
vedelad...
Hommikune viivitus maksis jalutuskäigu linnas. Õigemini, nautisime linna
autoaknast kuni ATM-ni, et siis Pinnawala poole uhama hakata.
Tänahommikuseks eesmärgiks oli Pinnawala Elephant Orphanage. Mulle oli
jäänud millegipärast vale mulje, et Pinnawala on üsna Kandy külje all,
kuid maanteedpidi tuli sinna tüki jagu üle tunni kimamist. Sri Lanka on
elevantide maa. Neid võib kohata looduskaitsealadel ja rahvusparkides,
sageli ka külades ning maanteedel, kuid tõsi on see, et selline
kohtumine on turisti jaoks nagu whale watching – igal pool lubatakse
neid olevat, aja vaid silmad laiali, kuid otsima minnes näed heal juhul
vaid sabaotsa. Seepärast tahtsime minna kindla peale välja ning vantse
vaadata nii lähedalt kui saab. Pinnawala elevantide varjupaik või
turvakodu – ophranage ju seda suuresti tähendab – pakkus selleks
ideaalse võimaluse. Külastust planeerides on olulised kaks hetke päevas
– hommikune söötmine ning loomade ujutamine. Ajith lootis jõuda söötmise
ajaks, kuid meie pisut hilinenud start ja ATM-koperdamine linnas ning
päris kole liiklus teel tegid omad korrektuurid – jõudsime kohale napilt
söötmise lõpuks...
Sri Lanka elevant - Elephas maximus maximus – on aasia elevandi alamliik
ja nagu kõik elevandid mujalgi, liigina üsna ohustatud. Kuigi Sri Lankal
ei ole salaküttide elu nii lihtne nagu Aafrikas, on sellega pisut jama
siingi. Probleemiks on ka elevantide rüüsteretked küladesse, mille
käigus mõnikord mõni noist elukatest kahjuks maha notitakse. Teisalt
suhtutakse siin elevantidesse suure lugupidamisega. Kohalikud omistavad
neile suurt arukust ja tarkust, neid võrreldakse selles osas inimestega
ning mõned arvavad nad inimestest aukamatekski. Elevandid on olnud
tööloomad, sõjaloomad ja väljavalitud on tänini teenistuses templite
juures – templielevandid. Eile Kandy Kuningapalees nägime XX sajandi Sri
Lanka tähtsaima elevandi topist, kes aastaid igaaastastel peraharadel
tassis seljas Buddha hammast ning pälvis sellega ülesaarelise suure
austuse. Mulle jäi Anuradhapuras ning Polonnaruwas silma elevandimotiivi
rohke kasutus ornamentides kuid ka profiilis trepipõskedel,
rõdurinnatistel, tugimüüridel jm. Elevandipildiga riided ja igasugune
stuff pole vaid turistile müügiks, vaid seda ostavad-kasutavad heal
meelel ka kohalikud. Pinnawala elevantide varjupaik on seetõttu ääretult
populaarne just kohalike seas. Varjupaik loodi 1975. a eesmärgiga
elevante paremini kaitsta. Siin ei ole koos suvalised elevandid, vaid
küttide lõksudest, liiklusõnnetustest, vm viisil viga saanud loomad,
agressiivseks muutunud loomad, mingil põhjusel emata jäänud või hüljatud
elevandipojad ja kõik muud vantsikud, kes on kuidagi ise edasi elamiseks
liiga pihta saanud või ohtlikud. Nad ravitakse siin terveks
niivõrd-kuivõrd see on võimalik. Inimesi rünnanud elevandid jäävadki
varjupaika või saadetakse harvem mõnda loomaaeda. Traumadega loomad
ravitakse terveks ja lastakse üldjuhul loodusesse tagasi, samuti emata
jäänud pisikesed, kes piisavalt jõudu kogudes lastakse džunglisse
tagasi. Samas ei ole loomade saatus alati väga üheselt otsustatud –
mõned asjalikumad võivad siit sattuda templite juurde, tänini
kasutatakse mingil määral veel mõnes kohas tööelevante ning halvimal
juhul saadetakse mõni ka üle ilma loomaaedadesse.
Kui olime piletid lunastanud – seekord pääsesime "vaid" 2500 ruupiaga
per face – kiirustasime puutüvedena kujundatud betoonaedikute vahel
söötmiskohta. Kuid teel sinna kohtasime majesteetlikku protsessiooni
väärikalt astuvatest londilistest, kes sammusid juba ujutamiskoha poole.
Söötmiskohas lõpetasid einet veel paar pisemat tüüpi. Nende taga
paelusid pilku kas pisikest (no rammusa tori hobuse mõõtu) beebit, kes
olid aheldatud jalgapidi ketiga betooni külge ning kes suures raudpuuris
püüdsid üksteisega mängida. Kõrvalpuuris oli üks pisut suurem,
teismeline, kes püüdis meeleheitlikult samme tehes ahelast vabaneda.
Kuigi sinna juurde seletati, et need on just metsast leitud ja üles
poputatud ning nad ei ole veel varjupaiga eluga harjunud ja seepärast
kinni, jättis see vaatepilt kuidagi rusuva mulje. Ma ei tea kui pikalt
see harjumisaeg kestab, ent väidetavalt jäävad loomad siia tavaliselt
mõneks kuuks või aastaks, osa sellest ajast veedavad siis alguses
ahelates. Tahtsin ruttu selle puuri juurest eemale. Samas silmasime
eemal üht suurte elevantide gruppi, kes vabalt ringi liikus ja põõsaoksi
sõi – millegipärast neid ujuma ei viidud. Nendest mitte väga kaugel
nägime veel kolme-nelja suurt elevanti seda naljakat sammu tegemas, mida
oli aheldatud elevandilaps puuris astunud. Selgus, et kui isastel on
jooksuaeg, siis pannakse nad taas ahelasse, et nad ei saaks karjas teisi
rünnata vm viisil jama kokku keerata. Ühele nooremale ja taltsamale
lähemale minnes leidis Ajith ühe opranaaži töötaja. Nendevaheline
diskussioon lõppes meie protestikisast hoolimata sellega, et võisime
minna elevanti silitama. Hästi veider tunne oli panna peopesa tohutule
laubale, mis on kaetud halli, hästi hõredakarvalise ning pildis nagu
eemaletõukava nahaga, kuid mis katsudes osutub pehmeks ning
sametiseks... Ja loomulikult, kui vants katsutud, läks see maksma 200
ruupiat...
Ujuma!
|
Üles |
Mõtiskelu mudalombi ümber...
|
Üles |
Üllatuslikult asus elevantide supluskoht üle tänava, laias kaljuses
jõeorus. Istusime mingi kohviku terrassi varju betoonist tugiseinale.
Meie ees avanes madalaveeline ja kärestikuline lapikute pisikeste
kaljudega lai pruuniveeline jõgi, mille vastaskallas punase mudase
nõlvakuna läks üle džungliks. Enne nähtud rongkäik oli laiali pudenenud
võib-olla poolekilomeetrisele lõigule jõeorus: mõni vant lihtsalt seisis
vees, mõni lesis vees ja piserdas end londist aeg-ajalt üle veega, mõni
püherdas aeglase mõnuga kaldamudas ning mõned rühkisid kaldanõlvast üles
džungli suunas. Kui polnuks pildis teravate pootshaakidega mehi, kes
kõike seda kontrollisid, võinuks nähtut pidada stseeniks mõnest
maalilisest reservaadist National Geographicu savannidokis. Jäime
elevantide toimetamist jões vaatama kuniks esimesi hakati veest välja
ajama. Flegmaatilised ja rahulikud, nagu teraapia. Mulle jäi silma
elevantide värv: nood puuris olid kõik hallid, kuid meie ees vees oli
igasugust värvi loomi: valdavalt küll mitmes toonis halle, kuid osa oli
ka punakamaid ning osa mustjaid. Mõned muidugi olid end punase mudaga
päris punaseks teinud. Põnev oli ka see, et tegelikult ei olnud
vaatajate ning elevantide vahel mingit turvapiiret: suured loomad
astusid sealsamas postkaardiriiulite ja müügilettide vahel, kus
kügelesid turistid ja kohalikud. Ja loomulikult panid tänavale maha ka
oma paksemad ülejäägid – kui tuli, siis kärutäis korraga. Elevandid
läksid rahumeeli, midagi riivamata ja kellelegi peale astumata. Ajajad
suhtlesid loomadega patsutamise ja hüüetega, koledaid pootshaake ühegi
londilise sisse ei löödud. Ent, ma arvan, kui mõni loomadest teeks mõne
vale liigutuse pealtvaatajate suunas, küllap siis ka pootshaagid tööle
pandaks.
Suplus
|
Üles |
Enne auto juurde tagasi minekut jäid silma sildid tekstiga:
"Poo paper sold here",
mida toetasid ka vastavad naiivsed joonistused plakatil kujutamas
elevandi tagumikku ning kakakuhilat selle taga. Sildi taga leidsime
avara ruumi, milles sõna otseses lives elevandikakast paberit tehti.
Suhteliselt tüdinud ilmega naisterahvas nõustus tutvustama kogu
protsessi. Asi on lihtne: elevandisõnnik korjatakse kokku (no ma arvan,
et paberi tootmiseks siiski ei korjata mitte kogu sõnnikut, mis siin
tekib), pannakse veega vanni likku. Orgaaniline pool settib välja, kiud
võetakse eraldi, pestakse, loputatakse, purustatakse ja tehakse pudru
nagu ikka paberi tegemiseks. Pudru pannakse raamile kuivama ja
pressitakse lõpuks lehtedeks - nagu ikka. Elevant sööb vaid taimi ja
see, mis temast läbi käinud on, ei vaja enam eraldi muud töötlust.
Loomulikult lõppes ekskurss kohustuslikult poes, kust oli võimalik osta
igasuguses formaadis ning konfiguratsioonis kakast tehtud paberit,
märkmikke, pliiatseid, pildiraame ja mida kõike veel. Osa neist olid
päris teravmeelsed...
Elevandijunni paberivabriku tutvustaja: "Kas te ikka teate, mis mul käes
on?!"
|
Üles |
Saime sõita mõne taas mõne kilomeetri, kui Ajith jälle tee äärde tõmbas.
Seekord siis peatusime ühes herbal gardenis. Kandy ümbruskond kubiseb
neist, ikka ja jälle hakkab silma mõni silt, mis kutsub mõnda
ravimtaimede aeda. Aiad, mida reeglina tee ääres näeb, on suuremate
istanduste näidisaiad. Ravimtaimede aedade peamine mõte on see, et müüa
nende juurde kuuluvates poodides ajurveda ravis kasutatavaid looduslikke
ravimeid. Ajith andis meid üle viksi noormehe küüsi, kes alustas
ringkäiku tillukeses botaanikaaias. Ise läks ta kõrvalmajja, kus lubati
hoolitseda tema Sigyrias pihta saanud põlve eest. Iseenesest
ravimtaimede aia mõte ei ole paha - meile näidati suurt hulka peamisi
taimi, mis paljude loodusravis kasutatavate ravimite koostises käivad:
metsik ananass, piparmünt, kaneelipuu, kakaopuu, karripuu, sidrunhein,
ingver jne, jne. Kahjuks oli aga sellel ekskursil pisut taas rahamaitse
juures, sest noorsand kappas kõigest väest, et jõuda lõpuks taas poe
juurde. Erihuvist taimede vastu võtsin meelega hoogu maha, küsisin tolle
ja selle kohta, püüdsin üles kirjutada ladinakeelseid nimesid ning tegin
fotosid (neid hiljem vaadates ei saa küll aru, mis silo seal täpselt
pildistatud on). Enamus ekspositsioonist paiknes suurte puude varjus,
taimed olid sageli seetõttu kiduravõitu. Rohttaimede grupid võinuksid
olla suuremad – sidrunheina oli näiteks viis-kuus taime ja needki
hiljuti maha lõigatud. Paarikümne minuti pärast jõudsime järgmise
atraktsioonini, kus pakuti peamassaaži mingisuguse õliga, mis meele
värskeks teeb ja muidu igatpidi kõige vastu hea on. Lükkasin Hele letti,
mispeale keerub taharuumi kadus ning kena singali daami kaasa tõi. Samal
ajal, kui too Hele peanahka venitas, vuristas noorhärra ette kohalike
loodusravimite ja loodusravi peamised põhimõtted, rõhutades iga lause
järel, et just seda ja toda ning veel kolmandat saab kohe poest osta,
kui massaažiga ühele poole saab. Ainus, mis sellest tihedast infotulvast
mulle pärale jõudis, et kõik on looduslik ja selle tarvitamine üldjuhul
ei tee kedagi haigemaks. Samas olevat ravikuurid pikad ja tulemusi ei
maksa loota paari nädalaga. Samas on ajurveeda (ayu tähendab elu,
veda -
teadus) meditsiin täiesti toimiv - nii poiss seal kohapeal, kui Ajith
hiljem rääkisid, et just läänest tuleb palju inimesi oma hädadega
spetsiaalselt Sri Lankale end ravima ning väga paljud on ka reaalselt
abi saanud. Kohalike jaoks on ajurveeda pigem tervist kaitsev ning
haigusi ennetav nähtus, pigem isegi nagu elustiil. Muidugi ei seisne see
vaid metsiku ananassi leotise regulaarses joomises, vaid eeskätt selles,
et inimene oma vaimu ja keha puhastab ning tasakaalu tagasi viib -
ravimtaimed ning nendest tehtud ravimid on vaid abivahenditeks selles
protsessis. Kuna selline ravimisviis on üle 5000 aasta vana, siis juba
ainuüksi kogemust arvestades ei ole tegu mambo-tšamboga. Selles valguses
hakkasin mõistma miks Ajith ikka ja jälle toitude puhul nende
tervislikkust ja komponentide omavahelist sobivust rõhutab. Riis ja
karri on selles suhtes tasakaalus ning taas aastatuhandeid
järeleproovitud toit. Seejuures senisele kogemusele toetudes 90%
lihavaba...
Ajith saigi põlvele abi ning väitis, et on nagu
uus inimene. Kas piparmündiõliga massaaž teeb tõesti imet? Meie
lahkusime paari pudeli vanilliga ning Hele protestidest hoolimata
müstilise seguga, mis pidavat vähendama vererõhku jms. Loomulikult ma
andestan talle tema skepsise kui TÜ klassikalise lääne meditsiini
kasvandikule ja asun igal hommikul jooma teelusikatäit metsikust
ananassist, laimist, meest ja, värvi järgi hinnates, kohalikust mudast
keedet' võlujooki. Koostist arvestades ei ole see kindlasti kahjulik.
Kahjuks ei õnnestunud mul veenda Helet, et osta sidrunheinaõlil
baseeruvat migreenirohtu - ainuke veenev vastuväide seejuures oli, et
kui seda igal hommikul kahe kuu vältel keset lagipead peab valama, mis
siis soengust saab!? Teema lõpetuseks veel niipalju, et Ajith kauples
meie ostudelt päris korraliku ale, mispeale, et omast mitte ilma jääda,
alustas härra läbirääkimisi teemal, et ta saab meile kõike põnevat ka
viieliitriste kanistritega postiga järgi saata, loomulikult "special price extra only for you... only today...". Igaks juhuks ma ei andnud
aadressi.
Ajithi järgmine atraktsioon – nüüd juba tagasi Kandys - oli
juveelimuuseum. Õigemini oli taas tegu mingi firmaga - nime ma kohe
kirja ei pannud ja enam ei suuda meenutada - mis on Sri Lankal oma jutu
järgi üks vanimaid ja asisemaid. Ma pole eriline kalliskivifänn, kuid
tõele au andes oli nende muuseum, mille eesmärk on siiski vaid üks –
müüa - väga korralik: suurepärane ülevaade Sri Lankal ning kogu maailmas
esinevatest vääriskividest ja poolvääriskividest, nende
töötlemisviisidest, lihvimistehnikatest, klassikalistest
kaevandamisviisidest jne. Päris paeluv oli vaadata, kuidas paar
noorhärrat teemantide lihvimismasina taga – masin meenutas õmblusmasina
ning potikedra ristsugutist - kollastest õlija varjundiga kivikestest
säravaid kristalle võlusid. Ka giid (loomulikult...!), kes seekord kohe
uksel ütles, et talle ei ole vaja tippi anda (ootasin kuni lõpuni,
kuidas meilt siis raha ära võetakse, kuid seda ei juhtunudki), oli
asine, rääkis ise ning oskas heas inglise keeles kõigile küsimustele
vastata. Muidugi lõppes jalutuskäik hiiglaslikus ehteid täis tuubitud
poes, mis kannataks oma suuruses vabalt võrdluse välja Lõunakeskuse
jäähalliga. Hinnad ei olnudki kohati väga hirmsad - kullal on kulla hind
- ent, midagi ei ole öelda, nende maitse ja disain tundub meie jaoks
siiski pigem kosmosevallast. Juveelituuri käigus selgus, et Ajith oli
olnud oma kodukülas paari sõbraga ka kalliskivikütt. Selliseid
seltsimehi leiduvat praegugi: nad hulguvad džunglis ringi ning teatud
topograafilisi sümptomeid arvestades otsivad kohti, kust võiks midagi
leida. Kui midagi leiavad, viivad kokkuostjatele. Sellest pidi olema
võimalik lausa elatuda.
Juveeliäri selja taha jättes sai Ajith telefonikõne. Ta oli peale seda
pisut aega mõtlik ning ütles siis, et ta nüüd küll küsiks raha. Ausalt
öelda pole me täpselt veel aru saanud, kui palju ta tasu oma võimlemise
eest ootab - bussirent on arveldatud, kütuse ostan nagunii mina - seega
selles osas on asjad klaarid, samuti on kogu toitlustamine senini käinud
meie arvel. Kas see kuulub tema päevataksi sisse (mis võiks olla ca 30
taala päev) või mitte, on raske aru sada, sest paaril korral, kui
sellest juttu olen teinud ta vaid naeratab ja ütleb:
"Ma olen rahul kõigega, mis te mulle annate...!"
Nagu Kreutzwaldi Pilli-Tiidu... Ühesõnaga, talle tuli teade, et keegi ta
tohutust sõprade armeest on hankinud hea hinnaga Katari lennupileti ja
selle eest tuleb maksta veel täna enne, kui kõik asutused seoses
aastavahetusega nädalaks poe kinni panevad. Andsin talle 15000.- ja
arvutasin veel mõttes üle, et sellega peaksime teoreetilisest kogutasust
saama arveldatud ca neljandiku osas. Eks näis... Ajith läks panka otsima
ja pani meid maha mingi ülisuure klaasmaja ette, kus pidavat saama
ülevaate siiditootmisest - see on Sri Lankal taas üks põnev
käsitöö/tootmisharu. Tegelikult osutus hiiglasliku klaasfassaadiga
monstrum lihtsalt kohutavalt suureks riidepoeks, jah, ja siidi seal
tõesti ühes osakonnas müüdi. Täiesti mõttetu. Aja surnuks löömiseks
proovisin erinevaid T-särke, kuid nende XXL suurus on midagi nagu meie 5
aastastele, seega ei tekkinud isegi müüjal korrakski petlikku muljet, et
ma tõepoolest midagi sealt ostan. Hele sai aga päikeseloojangu-pildiga
asja, mida saab kasutada nagu seelikut, kuid tegumoe järgi veel ilmselt
kümnel erineval viisil sõltuvalt fantaasiast.
Kui Ajith lõpuks oma asjad aetud oli saanud, võtsime suuna lõpuks
kauaoodatud botaanikaaia poole Peradenyas, Kandy külje all. Ent enne
seda pidime veel tegema kusagil mingi peatuse. Mis see pidi olema jäi
saladuseks - Ajith ainult muheles rooli taga. Ma siiralt lootsin, et see
ei oleks mingi järjekordne nn "muuseum", sest meil oli neist juba
selleks päevaks tõeliselt villand saamas.
...Aga ei olnud. Oli hoopis ilmselt mu elu seni üks kõige ägedamaid
lõunasöögikohti üldse, kuhu sattunud olen. Parkisime auto tee äärde
mittemidagiütleva võsa vahele. Mahajäetud hoonelobudiku kõrvalt algas
ebaühtlaste pruuniksvärvitud astmetega betoontrepp. Banaanilehtede vahel
silma hakanud lääbakas vihmast pestud ning luitunud silt - Restaurant "Ivory
Island" - oli ilmselt sinna tuulega lennanud, kuid samas nägin knopkaga
puutüvele kinnitatud kiletaskut niiskusest laialiläinud tähtedega, mis
ütles, et:
"RESTAURANT NOW OPEN. CALL 0759123200"
Ajith õitses nagu jõulukuuse ehe ja kadus trepist alla puude vahele.
Kehitasime õlgu ja läksime ettevaatlikult järgi. Paari hetke pärast
leidsime end mudasel betoonpaneelist platvormil laia jõe (Mahaweli Ganga)
ääres. Platvormi kõrval vedeles mõlkis alumiiniumpaat. Pea kõrgusele
jämedate puutüvede ümber tõmmatud trossid kadusid jõe keskel rohelusse
uppuva saare puuvõrade vahele. Teisel kaldal paistis sarnane loppis
paadilogu. Jäime üsna vastakate tunnetega järgnevat ootama. Ajith hüüdis
valjult päris mitu korda, enne kui teisel kaldal mingi liikumine tekkis.
Peale lühikest singalikeelset karjuvat mõtete vahetust libistas
paadimees vene vette ning hakkas trossist tõmmates üle Styxi meie kalda
suunas liikuma. Vaatasin, kas mul ikka münte on puhuks, kui paadimees
üleveo eest neid peaks nõudma. Varsti oli paat platsis koos määrdunud
rinnaesisega triiksärgis rõõmsa taadiga - meie õnneks ei olnud tegu
siiski Hadese saadikuga, vaid... restorani
mänedžer-mehaanik-puusepp-kokk-ettekandja-laevnikuga. Astusime mudal
libisedes laiva...
Restoranitransfeer on tulemas
|
Üles |
Teine kallas võttis vastu samasuguse mudase kaldaga, kuid betoonpaneeli
asemel olid toeks pandud mõned rehvid ja paar libedat kivi. Koperdasime
neist üle. Paari hetke pärast jõudsime restoranini... Meie vaprad
tervisekaitsjad peaksid minema sinna ekskursioonile endale pähe
tagumaks, et inimeste toitlustamiseks ei ole vaja 50000 eurost
superkööki, 30000 eurost vesiklosetti ja veel jumal teab mida, mis meil
kohviku avamiseks ette kirjutatakse. Kättesaadavast materjalist üles
löödud varjualune, kümnetest erinevatest komplektidest koostatud
lauad-toolid ja lahke vastuvõtt ning rõõmus naeratus on tegelikult kõige
aluseks. Ja muidugi ei tee paha, kui kõik see asub kärestikulise laia
jõe saarel varjulises džunglis. Meid juhatati ääretult maalilisse
jõekääru saarekese teisel kaldal. Mõne minuti pärast jõudis kohale ka
paadimees, laud ning toolid seljas ning alustas laua katmist
sinnasamasse jõe kaldale, laiavõralise hiiglasliku akaatsia (aga
võib-olla oli see mõni muu liik) alla. Mõne minuti pärast serveeriti
värskelt pressitud mahlad (mulle eritellimusel laimi mahl jää ja
soodaveega). Härra vabandas, et kahjuks tänases menüüs enam ei ole riisi
ning karrit - ained on hommikupoole otsa saanud, kuid ta võib meile teha
nt fried rice'i või fried noodels'i kana, veiseliha või mereandidega.
Tellisime kõike kirssidega... Naaldusime toolidesse... Veevulin, mis
summutab linnamüra, linnusädin pea kohal paksus lehestikus ning imeilus
jõevaade. Isegi kliima oli seal vee ääres ning puude varjus meie jaoks
talutav. Puhkus...
Restorani saali kujundus
|
Üles |
Laud tuleb...
|
Üles |
Praetud nuudlid
|
Üles |
Peradeniya botaanikaaeda saabusime pärastlõunal.
Peradeniya ülikoolilinnana (niipaljukest kui me seda autoaknast nägime)
jättis väga euroopaliku mulje. Ajithi sõnul olevat tegemist ühega Aasia
tähtsamatest ülikoolidest. Olgu sellega kuidas on, igal juhul
botaanikaaed oli väga väärikas.
Kui piletit lunastasime,
ütles Ajith, et teda see aiavärk eriti ei huvita ning seepärast saime
(tegelikult vahelduseks väga tervitatava) jalutuskäigu kahekesi. Esimene
mulje väravast sisse astudes oli nagu sattunuksime kusagile Inglismaale
- perfektne inglise park: aasad, puudesalud, alleed, kusagilt paistavad
valgete sammastega rohelusse uppuvad hooned. Ja teisalt - botaanikaaed
nagu botaanikaaed ikka, sellise mõnusa spetsiifilise miljööga, mis on
ainult botaanikaaedades. Peradeniya botaanikaaed rajati praeguses
asukohas 1821. a, kuigi mõte ja ka esimene aed asus tegelikult Colombos
Slave Islandil (Colombo äärelinn - nimetus tuli sellest, et
portugallaste ajal toodi ja majutati sinna Aafrikast toodud orjad). Ent
Colombo kliima on päris karm, mistõttu aed koliti klimaatiliselt
mitmekülgse taimestiku kasvatamiseks sobivamasse kohta Kandy lähedal.
Esimeseks aia juhatajaks oli William Kerr - tuntud inglise botaanik, kes
uuris eksootilisi taimi just Hiinas ja mujal Aasias. Tema nime järgi on
nimetatud meilgi ilupõõsana katsetatud kerria. Peradeniya ei olnud
muidugi juhuslik asukoht - siin on asunud Kandy kuningate residents juba
alates XIV sajandist. Botaanikaaed kujundatigi ümber endistest
kuninglikest aedadest. Lisaks rikkalikule kollektsioonile (üle 4000
liigi) on botaanikaaed kandnud tähtsat rolli kaneeli ning vürtside
kultiveerimisel. Samuti pandi siin alus kohalikule tee- ja kummipuu
(kautšukipuu)
kasvatusele. Teetaimede ja brasiilia kummipuu introduktsiooniga tegeles
siin taas üsna tuntud briti botaanik George Thwaites.
Peradeniya botaanikaaed
|
Üles |
Peradeniya botaanikaaed. Ürdiaed
|
Üles |
Peradeniya botaanikaaed. Kapten Cooki männiallee (liik on sooküpress)
|
Üles |
Viigipuu all
|
Üles |
Peradeniya botaanikaaed. Kahurikuulipuu (cannon ball tree)
|
Üles |
...
|
Üles |
Peradeniya botaanikaia lilleaed
|
Üles |
...Aga jätaks faktid. Sukeldusime aedadesse. Palmialleed, vürtside aed,
sekka hiigelbambuse salud, kahurikuulipuud ja pühad viigipuud ning
muidugi tonnide kaupa taimi, mille ingliskeelsed nimed on kohati
tuttavad ehk sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt". Siiski, näiteks üks
hiiglane kusagil pargi keskosas kutsus esile äratundmisrõõmu - saime
tervitada 1865. a Uus-Meremaalt toodud kauripuud. Mingis kaasahaaratud
materjalis oli kirjas ka, et kusagil asuvad kuulsuste poolt istutatud
puud, tähtsaim neist kindlasti Kuninganna Elisabeth II, kes vist
viiekümnendatel saart külastas, kuid minu jaoks pani kõrvad liikuma
seltsimees Juri Gagarini nimi. Kahjuks ei õnnestunud tema istutatud puu
otsa komistada ja nii see jäi... Igal juhul, kui videvikus aia selja
taha jätsime, mõmisesin rahulolevalt piletiputkast peoga kaasahaaratud
piparmündikomme põske pannes...
...Ja nüüd me siis loksume kuhugi Adams Peaki poole...
* * *
Hattoni tee...
|
Üles |
|
11.04.2016. Kell 21.50. Hotell Adams Peak Inn. Nallathanniya
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nii... pikalt ei jutusta. Ma olen nagu pisut
segaduses ja mures. Siin me nüüd oleme - Nallathanniyas, Adams Peaki
jalamil. Pimeduses sirab valgustatud rada Adams Peaki tippu nagu
Linnutee...
Sõitsime mitu tundi siia ilmselt väga maalilises maastikus - kahjuks
pimedas. Võib-olla oli ka hea, sest sõitsime ilmselt üsna piireteta ja
kehvadel mägiteedel - tulede järgi arvestades olid vahepeal arvatavasti
lennukivaated, kuid teisalt jäid need pimeduses ka nägemata. See, et
isegi Ajith sõitis üliettevaatlikult, tundus seda muljet kinnitavat.
Hattonis, pooltühja veereservuaari ääres, tegime korraks peatuse - õhk
oli oluliselt jahedam, peaaegu mõnus, kuid siiski päris soe. Hele oli
terve videviku aja närvis: talle ei meeldinud sõitmine kuristiku äärel
pimedas ning samuti mõte ronida öösel Adams Peaki otsa. Ja talle, nagu
ka mulle, tekitab tuska, kui läbida ilusaid maastikke pimedas.
Jutuajamisest Hattonis hoolimata oli Ajith kindel, et me ei võta
hotelli, sööme, tukume autos ja hakkame siis paari tunni pärast mäkke
ronima. Kui siia jõudsime, oli minu mõte resoluutne: mitte magada autos
nagu Ajith agiteeris, vaid võtta tuba. Meil oli selle üle siia jõudes päris
emotsionaalne arvamustevahetus. Aga peale jäi õnneks hotelli mõte. See
lahendas tegelikult kaks asja: esiteks saab enne mäkketõusu voodis paar
tundi magada ning päriselt puhata ning teiseks - Hele ei pea vastu oma
tahtmist mäkke tulema, vaid saab jääda hotelli. Tundub, et sellega on
kired maha jahutatud. Üllatusena puudub siin autojuhtide tuba. Meie toas
on kaks voodit - kutsusin Ajithi meie tuppa, aga ta eelistab magada
autos... Eks ta ise teab. Leppisime kokku, et stardime mäkke hiljemalt
pool kolm öösel. Siis jõuab Ajith käia kohustuslikult mägijões end enne
pühale rajale minekut puhastamas... Ja siis... põikesetõusuks 1400 m
summaarset tõusu... Ohjah... Eks näis...
Ahjaa. Kliima on siin siiski normaalne. Toas puudub AC ning ometi on
temperatuur esmakordselt siin riigis täiesti ok. Ka õues oli hetk tagasi
nagu meie augustiöö, sama tähine muuseas. Ainsaks tujurikkujaks on
elevandisuurused sääsed, kuid voodi kohal on sääsevõrk. Muuseas - toa
uksel on neli riivi, töötab neist vaid üks, sest uks on niivõrd kaardus,
et lukku seda keerata ei anna ning kui riivi kohast kinni suruda, siis
jääb üles ja alla ukse ning lengi vahele ligi kümnesentimeetrine pragu.
Tuttu nüüd...
Adams Peak. Ca 21.30
|
Üles |
|
12.04.2016. Kell 22.40. Hotell Serenity Lodge (Jungle view). Nuwara Eliya
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tänane pikk päev hakkab ühele poole saama.
Lõpetasime just õhtusöögi pisukese arracki ja toonikuga terrassil ning
pean üllatusega ütlema, et selle suhteliselt varase lõpetamise põhjuseks
oli siin riigis uskumatu põhjus - meil hakkas külm. Isegi mul oma
jopega! Oleme mägedes...
Niisiis, pidime startima Adams Peakile 2.30. paiku. Magasin muidugi
sisse, ärkasin alles kella kolme ringis, õnneks Ajith ka alles magas.
Oli end kerra vedanud Hiace keskmisele istmele - ausalt öelda ega
olulist ruumi küll tal seal ei paistnud olevat Huvitav, kuidas ta ette
kujutas seda, et magame siin kõik kolmekesi koos? Auto juurest minema
saime ca 3.20 paiku...
Koidukuma Adams Peaki rajal
|
Üles |
Adams Peak, ehk siis eesti keeli Aadama tipp, on 2243 meetrine mägi Sri
Lanka keskosast pisut lõunas, riigi mägisemal alal. Kaua aega peeti seda
maa kõrgeimaks mäeks, kuid tegelikult on kõrgeim tipp Mt Pedro (Pidurutalagala)
Nuwara Eliya lähedal oma 2524 meetriga; Adams Peaki ja Mt Pedro vahele
jääb veel kolm Adams Peakist kõrgemat tippu. Ajalooliselt on mäge kui
kõrgeimat Sri Lankal kirjeldanud araabia meresõitjad ning hiljem ka
portugallased, sest mägi oma spetsiifilise koonilise siluetiga on merelt
selgesti eristuv teistest. Samas seletab tema pidamist kõrgeimaks, seega
ka tähtsaimaks mäeks uskumus, et mäe tipus asuvad Aadama (või Buddha või
Shiva) jalajäljed. See seletab, miks mäetipp võiks olla oluline kõigi
Sri Lankal levinud uskude jaoks. Miks Aadam kristlikus versioonis Sri
Lankal kolas on seletatav sellega, et tegelikult Eedeni aed, ehk siis
Paradiis, asuski Sri Lankal. Teine versioon räägib sellest, et Aadam
seisis mäe otsas peale Paradiisist välja viskamist 1000 aastat, et
andeks saada - sellest ka jalajälg. Sama lugu töötab ka moslemite jaoks.
Hinduistid usuvad, et mäe otsas seadis end kunagi sisse Shiva, et
vahendada oma jumalikku valgust inimkonnale. Samas on mäetipp siiski
kõige populaarsem budistide seas, kelle jaoks formatsioon mäe otsas
(millest tehtud jäljendeid kohtab paljudes templites üle maa), kuuluvat
hoopis Buddhale, kes peale valgustatuks saamist saart kohaliku jumala
kutsel, kelle nimi olnud Saman - külastas ja oma jalajäljed mäetippu
jättis. Inglane, John Davy on 1817. a kirjutanud (#sripada.org/ratnasinghe):
"The footmark is a superficial flow 68 in. long, and 31 in. and 29 in.
wide at the toes and the heel respectively. It is ornamented with a
margin of brass and studded with few gems. The cavity bears some coarse
resemblance to a human foot, but the size is gigantic, and seems partly
natural and partly artificial. There are little raised partitions to
represent the interstices between toes."
Ajith avaldas ka ühe müüdi, mille üle ta küll vaikselt naeris - Buddha
oma esimeses elus sündis Aadamana ehk siis Buddha on Aadama
reinkarnatsioon. Võta nüüd kinni. Eks ole ju ka Jeesust püütud
identifitseerida kui Buddha reinkarnatsiooni. Kui see peaks nii olema,
siis Aadam ja Jeesus on üks ja sama, õigemini Jeesus on Aadama
reinkarnatsioon? Minul läheb siin mõistus sõlme sellega, et kui Buddha
on Aadama reinkarnatsioon ja ta tegi jalajäljed mäe otsa peale
valgustatuks saamist - siis juhtus ju see oluliselt hiljem, kui Aadam
elas? Seega siis kas kristlaste lugu või budistide lugu ei klapi, ainus
seos on läbi reinkarnatsiooni. Ohhh... Ühel või teisel põhjusel on see
püha koht ja sinna voorivad detsembrist maini (siis on soodsamad ilmad)
kokku nii moslemid, budistid, kui hinduistid - kõik palverännakule.
Käivad ka sajad kristlased, kuid ma usun, et väga suur osa neist ei lähe
sinna religioossetel põhjustel.
Jalajäljed mäe tipul olla avastanud kuningas Valagambahu kusagil 100
aastat eKr, kirjalikke teateid sellest on teada alles 1000 aastat
hiljem. Umbes sama vana on ka palverännakute traditsioon, kusjuures
varem ei pääsenud üles suvalised, vaid ainult kõrgest soost isikud ja
mungad. Teed mäe otsa hakkasid rajama Polonnaruwa kuulsad
ehitaja-kuningad Vijayabahu ning tema järel Parakrambahu. Üle jõeoru
rajati sillad ning ohtlikemasse kohtadesse astmed ja raudahelad köite
kinnitamiseks. Marco Polo (1292), kes teel Hiinasse ca sada aastat peale
Parakrambahu tegemisi mäe otsas käis, olevat neid juba maininud. Koos
radade kindlustamisega rajati ka varjualuseid palveränduritele tee
äärde. XVI sajandil ehitati mäetippu hiiglaslik õlilamp, mis põleb
ööd-päevad ning millesse õli toovad palverändurid. XX sajandil on kogu
raja ulatuses ehitatud betoonastmed, rada on valgustatud ning raja
äärest leiab arvukalt tasuta puhkekohti ning teemaju - kõik
palverändurite ja kohaliku ärielu hüvanguks.
Adams Peaki raja alguseni meie hotellist oli umbes kilomeeter. Kõndisime
vaikides karges õhus. Et temperatuur oli selle saare kohta harjumatult
päris jahe - vaid 10-12C, siis tahtmatult panin sooja saamiseks auru
juurde - minu T-särgist oli ilmselgelt tol hetkel vähe. Raja algust
tähistab kivist värav - Makara Thorana, ehk Draakonite Kaar. Ajith palus
mul selle ees oodata, kuni ta käib end pesemas ja templis. Kui ta
veerand tunni pärast naases peatusime kõigepealt enne väravast sisse
minekut Maha Sumana Samani altari ees ja tegime pisikese rahaohvri - et
kohalik jumal meid ülesminekul aitaks (etteruttavalt ütlen, et vist
andsime vähe, sest me ei jõudnud eesmärgile). Ja siis teele. Ees ootas 7
km rühkimist, mäkke... Meie plaan oli lihtne - jõuda tippu
päikesetõusuks, et palvetada päikesejumala jalge ees - vähemalt nii
kõlas Ajithi versioon + teha palvus jalajälje templis. Kui ma küsisin,
et miks see koht siis ikkagi on nii tähtis, ütles ta lihtsalt, et seal
käimine annab jõudu edasi elada. Palju on seal saanud terveks, paljud on
seal saanud endas selgust; see on lihtsalt püha ning vägev koht.
Astusime aste astme järel ülespoole. Algus ei olnud raske ja nii
plagasime täie auruga. Tõus ei olnudki hull, 2-3 astet ja siis jälle
tasapind jne. Vähem kui tunniga olime juba kolmandiku peal. Ajith tegi
ettepaneku teha peatus ühe viirukisuitsuse hoone ees. Lahke noorhärra
võttis mingit palsamit ja tegi oma viis minutit tasuta laubamassaaži.
See oli imeline ja tõepoolest värskendav. Tegime puhkepausi. Meist
möödus üles ja allasuunas väga kirju seltskond. Läbisegi kohalikud ja
turistid, noored ja vanad. Lapsi kanti kukil, süles, käe otsas, vanureid
lohistati kahevahel või süles, mõned liikusid tigusammul ise. Ühe
vanamammi järel kõndis kümmekond meest, et mammit trepist alla tassida.
Ajith selgitas, et see on iga perekonna püha kohus ka oma vanad mäe otsa
aidata. Rahvast liikus ikka uskumatult palju! Ja kõik kohalikud
seejuures varbavahe-plätadega. Kuidas nad nendega küll käivad? Muuseas,
enamus neist liikus juba allamäge - nemad olid alustanud oma tretti
umbes üheksa-kümne paiku õhtul, tipus ära käinud ning proovisid enne
päikesetõusu alla jõuda. Ka see tundus uskumatu, et tõepoolest olid
kahel pool teed ikka siin ja seal palvelad ning igasugused ostuputkad.
Ma olin toppinud kotti paar liitrit vett - asjata vaev. Me oleks saanud
seda osta igalt poolt raja kõrvalt. Astusime edasi, kuid esimene värskus
hakkas kaduma. Ka läks rada järsemaks, tasaseid platvorme enam peaaegu
ei olnudki. Pisut hiljem, kui olime omadega umbes poole peal, tundsin,
et toss on päris väljas. Tegime veerandtunnise peatuse, ostsime kuuma
teed ja siis edasi. Tõus läks järsemaks. Rühkisime ja rühkisime. Panin
tähele, et Ajith hakkas maha jääma ja iga peatumise järel tegi liikuma
hakates grimasse. Kui ma küsisin, kas kõik on ok, vastas ta algul, et on
küll, kuid mõne minuti pärast teatas, et põlv teeb kõvasti häda. Ent ega
mulgi midagi kiita ei olnud - olin end kinni tormanud ning hing rippus
üsna niidiga kaelas. Tõus läks üha vaevalisemaks...
Hingetõmbepaus
|
Üles |
Päikesetõus tabas meid, kui tipuni oli jäänud 701 astet ehk siis tõusta
pisut alla 300 m. Vaated olid vapustavad, kuigi see koht rajal polnud
kõige parem panoraami nautimiseks. Hingeldasime ja jõime vett. Järsku
mõtlesin, et ma näen luulusid. Vilistades astus keksleval sammul
allapoole keegi noorhärra, turjal meetrikõrgune neoonoranž kaisuküülik.
Vaatasime talle järele ja purskasime naerma. Küsisin, kas kobistame
edasi, tundes ise häbi sellepärast, et tegelikult ma tahaksin teha
ettepanekut alla minna. Minu kergenduseks ütles Ajith, et me ei pea
tippu minema. Tema on seal käinud ja ta põlv teeb nii haiget, et ta
edasi ei suuda minna, aga kui mina tahan, siis me võime proovida edasi
minna. Uhkus ütles, et peaks minema, mõistus ütles, et - ole normaalne!
Kuna polnud silmapiiril ka ühtegi naisterahvast, kellele midagi tõestama
hakata, siis ütlesin otsustavalt, et lähme alla. Läksimegi. Laskudes
hakkas mulle pauer tagasi tulema ning kümne minuti pärast juba jõudsin
oma otsust kahetseda (kui hakanuksin uuesti üles minema, olnuks kolme
minuti pärast kindlasti toss väljas), ent vaadates, kuidas Ajith
praktiliselt ühe jala peal alla keksib, siis oli see lõppeks ainuõige
otsus. Tegime peatuse, ostsime rohelist teed ja rotisid. Sama kohviku
juures elasin üle ka palverändurite peldikuelamuse - nagu Särje
bussipeatuse kemmerg, vaid selle vahega, et vahepeal valati selle põrand
veega üle...
Murdepunkt
|
Üles |
Kurb reaalsus
|
Üles |
Buddha lippude all allapoole
|
Üles |
Kaubavedaja
|
Üles |
Kell võis olla üheksa ringis, kui olime tagasi öösel teelt nähtud
Rahutempli - Sama Chatiya - juures. Valge stuupa ning selle juurde
ehitatud tempel nägid valges välja hoopis teistsugused – juba nende taga
haigutav kuristik ning suurepärane panoraam ümbritsevatele mägedele
panid õhku ahmima. Siin seal valgus alla kaljudelt veeniresid. Kui
Ajithile neid näitasin ütles ta pettunult, et tavaliselt näeb siit
mitutkümmend veerohket maalilist juga, ent pikalt kestnud põud on ära
kuivatanud nii jõed, kui joad. Üks munk lupjas stuupa kuplit. Kui Ajith
talle midagi hüüdis, ronis mees alla ja kutsus lahkelt templisse.
Astusime sisse avarasse ruumi, mille sisu reetis koheselt, et tegemist
ei ole kohaliku templiga - olime jaapani templis. Adams Peaki juurde
ehitati Rahutempel (Peace Pagoda) 1976 a Jaapanist pärit munga
Nichidatsu Fujii eestvõttel. Fujii oli legendaarne tegelane,
Nipponzan-Myōhōji ordu asutaja. Ta propageeris rahu II ilmasõja ajal
Jaapanis ning peale Hiroshima ja Nagasaki pommitamist kogu maailmas.
Tema eestvõttel on maailma erinevatesse paikadesse ehitatud kümneid
Rahutempleid...
Rahutempel
|
Üles |
Nichidatsu Fujii
|
Üles |
Astusime templisse. Munk pakkus kausikesest pisikesi riisiterasuurusi
karamellkompvekke. Kui ma küsisin, et kas see on mingi spetsiaalne
traditsioon, vastas mees, et ei - külalislahkus. Nad õpetavad siin ka
lapsi ja on hea, kui kommi on käepärast. Kommi jagamine olevat olnud
juba Nichidatsu komme. Nichidatsule olevat see tempel olnud
südamelähedane ja ta külastanud seda, nagu ka Adams Peaki, mitu korda.
Rahutempleid veavad reeglina orduvennad Jaapanist, kahjuks polnud Sama
Chatiya jaapanlast hommikul kohal - ta oli pidanud minema külastama
Unwantuna Rahutemplit mõneks päevaks. Jutlesime veidi ning koperdasime
siis allapoole edasi.
Rahvast vooris allapoole hordide kaupa - ausalt öeldes ei kujuta ette,
palju neid seal kokku võis päikesetõusu oodata. Samas hakkasin väga
hästi taipama, miks just öösel üles tuleb minna - öine jahedus asendus
poole tunni jooksul vastiku kuumusega. Tõsi, see oli siiski oluliselt
leebem ranniku-praeahjust Negombos. Ma ei kujutaks tegelikult ette
lõunapäikeses ülesronimist. Ning kui aus olla, siis ülespoole
päevavalgel vantsisid peaasjalikult kaubavedajad, õlal gaasiballoon,
mitmekümnekilone suhkru- või jahukott: autoga ega tuk-tukiga mäe otsa
teemajadesse ei saa. Kui öösel olid avatud vaid valdavalt söögiputkad,
siis nüüd olid avatud kõikvõimalikud ärid. Ühelt naiselt ostsin
avokaadosid - tahtsin Helele midagi head viia - 6 tk alla poole euri.
Kuid Aijth jahutas mu indu öeldes, et nende söömiseks tuleb mõned päevad
oodata - praegu on need alles toored.
Draakonite Kaar
|
Üles |
Hotelli jõudsime tagasi umbes kümne paiku. Leppisin Ajithiga kohtumise
retseptsioonis keskpäevaks ja kõndisin meie toa ukse taha. Kolm keerubit
tõrvas mürkrohelise värviga trepikäsipuid tervitades mind rõõmsate
naeratustega. Neljas niitis käsivikatiga rõdu all pilliroogu. Koputasin
valjusti uksele öeldes jämeda häälega:
"Room service!"
Toast kostus kobinat ja Hele inglisekeelne unesegane seletamine, et tema
ei ole midagi tellinud. Kui ma naerma turtsatasin, siis lõpuks avanes ka
uks. Sain just duššitatud, kui saabus päris room service kahe värskelt
pressitud ning jääga jahutatud mahlaga. Kahtlustan, et siin oli mängus
Ajithi käsi.
Kokkulepitud ajal kohtusime fuajees. Söökla oli avatud, menüüs riis ja
karri. Tunnike magamist oli minu väsimuse taastanud, ka Ajithgi tundus
reibas, kuid liikus ringi nagu karguga - põlv valutas endiselt.
Tee Nuwara Eliyasse jääb meelde nagu peisaažialbum - me ei jõudnud
Helega neid vaateid sisse ahmida. Nüüd siis lõpuks olime jõudnud
sellesse Sri Lankasse, mille pilte näeb netist: kosed, imeilusad
järsuseinalised mäed, teeistandused teemõisatega, sekka mõni kummipuude
istandus, ning, kus teepõõsastele pole kohta leitud, lapikestena
pisikesi terrasse juurviljadega või viljapuudega. Tõepoolest võiks siin
kahtlustada kunagist Eedeni aeda. Tegime pildistamise peatusi ning
lihtsalt vaatamise peatusi – kõike seda ei saa fotole lihtsalt
jäädvustada. Üsna varsti sai aga selgeks, et veega on tõesti jama:
kosed, mis pidanuksid olema laiad ja veerohked, olid üsna kokku
kuivanud. Kui rääkisime sellest inimestega, kellega pidime poes või
pensukas jm suhtlema, siis juttu ilmale viies kurtsid kõik erakordselt
pikka põuda ja ootasid pikisilmi vihma.
Sri Lanka!
|
Üles |
Pärastlõunal hakkas taevas tasapisi pilve tõmbuma. Ajith oli taas
salapärane ning ei soostunud avaldama, mis plaan meil on. Suur eesmärk
oli küll teada - Nuwara Eliya, kuid kaarti vaadates me lähenesime
sellele kuidagi spiraali pidi. Muuseas, täna hommikul leppisime kokku,
et meie päris suur plaan pisut muutub: me ei hakka 14.04. õhtuks
aastavahetuse pidustusteks Matarasse kimama, et siis Nuwara Elyiasse
tagasi sõita, vaid proovime sinna jõuda 15.04. õhtuks, võtame seejuures
sisse ka Yala ning enne seda üritame rongitrippi Nuwara Elyiast Ellasse.
Aastavahetuse võtame vastu seega Nuwara Elyias. Ajith on selle üle
natuke nukker, kuid ratsionaalselt mõtleva inimesena käis ta tegelikult
ise selle mõtte välja. Vastasel korral me kaotaksime lihtsalt sõidule
kaks päeva. Aga tema nukrus aastavahetusele mõeldes on mõistetav. Ajith
lendab päev varem, kui meie Katari ja proovib sinna jääda vähemalt
viieks aastaks. Aastavahetuse pidu olevat tema kodukülas midagi eriti
vinget ja ta ei saa seda nüüd oma sõpradega seal (ning koos meiega)
tähistada nagu ta terve reisi alguse rääkinud on. Ka meil pisut on
sellest kahju, kuid tõepoolest ei ole mingit mõtet mägedes edasi-tagasi
sõita mitusada kilomeetrit.
Ajith parkis bussi uhke kujundusega sildi "Hotel Rambodafalls" alla.
Kuna kell polnud veel kolmgi, muutusin murelikuks, sest polnud ju mingit
vajadust veel laagrisse jääda. Väljusime ning jäime auto kõrvale ootama
avamisvalmis vihmavarjud käes. Kusagilt altpoolt, metsiku kaldega
serpentiinteelt, tossutas parklasse kiviaegne Toyota buss. Ajith vahetas
juhiga paar sõna, mille tulemusel hetke pärast istusime diislihaisulises
väsinud masinas ning hakkasime mäest alla popsutama. Peast käis läbi
igasuguseid mõtteid - olin isegi pisut pahanegi, sest kartsin, et nüüd
läheb mingiks x-safariks ja ma tahtnuks enne seda vähemalt hinnas kokku
leppida. Ent sõit lõppes kohe hotelli esisel väiksel platsil. Lõpuks
selgus ka tõde - läheme Ramboda koske vaatama ja ainus tee selle juurde
käib läbi selle hotelli. Ajith oli siia korduvalt turiste ööbima toonud,
mistõttu kutt retseptsioonis noogutas tuttavlikult. Sõitsime liftiga
paar korrust allapoole, kõndisime läbi avara restoraniterrassi ja seal
ta oligi. Parima vaatega resto, kus ma käinud olen. Just hetkel, kui
tahtsime hakata kitsukest rada pidi kose juurde laskuma, hakkas sadama.
Ajith oli millegipärast kindel, et sadu ei tule pikk. Seepärast
tellisime aja surnuks löömiseks kohvi, arrackit ja soodavett - hind oli
nagu Tallinnas Raekoja platsil. Ent erinevalt Raekoja platsist olime
terrassil praktiliselt üksi. Hilisem jalutuskäik tegelikult muljele
suurt ei lisanud - kosk tundus kaugelt palju võimsam. Ent siingi pidime
tõdema, et resto seintel nähtud fotode järgi peaks kosk headel päevadel
olema hoopis veerohkem.
Ramboda juga
|
Üles |
Õhtupooliku kohustuslik turistikas oli veel ees: Mackwoodsi teetehase
külastus ja tee degusteerimine. Mackwoods asutati 1841 William Mackwoodi
poolt, kes toona oli briti ohvitser. Eks neid teeistandusi oli rajatud
siia-sinna juba varem, kuid Mackwoods oli üks esimeste seas, mis hakkas
teed Tseilonilt välja vedama. Tee tootmine on Sri Lankal tegelikult
mitmete juhuste kokkulangemise tulemus. Hollandlaste ajal oli
põhiekspordiartikliks kaneel. Inglaste tulekul see küll jäi ka, kuid ei
olnud enam nii rentaabel, kui näiteks kohvi. XIX sajandi algul hakati
rajama hulgaliselt kohviistandusi ja tegelikult 1870-ni olidki peamiseks
istandusteks hoopis kohviistandused. 1870. aastal oli kohviistanduste
all kokku 111400 hektarit. Siis aga jõudis kohale tollal terves Aasias
kohvitootmist oluliselt pärssinud kohvi leherooste, mis hakkas kiiresti
istandusi õnneks võtma nii, et aastal 1900 oli kohviistanduste all
endisest vaid kümnendik ja tänagi kasvatatakse siin kohvi vaid pisut
vähem kui 9000 hektaril. Otsiti alternatiive, prooviti kakaod ja mitmeid
teisigi taimi, kuid ka neid kimbutasid mitmed haigused. Kuna teed oli
katsetatud saarel juba rohkem kui 50 aastat, siis oli see ka üsna
loogiline valik. Esimese teetehase sai käima James Taylor 1872. a -
peale seda juba tekkis neid nagu seeni peale vihma; muidugi kõiki
vedasid britid. Teetootmine läks ülesmäge, 1900-ks aastaks oli täis
istutatud enamus nihu läinud kohviistandusi ning hulk maad enamgi veel.
Selleks võeti maha väga suur osa Kandy ja Nuwara Eliya piirkonna
looduslikke metsi, sh maailmas üha haruldasemaks jäävat pilvedžunglit
(mis see on, saame homme teada). Teisalt rajasid britid teetootmise
käigus siia korraliku infra, raudtee jne, mis põhimõtteliselt toimib
tänini. Peale II maailmasõda hakati istandusi kohalike poolt üle võtma,
kuid nimed jäid. Kui sõita siin teemägede vahel, siis peatselt hakkavad
silma valged sildid, millelt võib lugeda infot istanduse kohta:
kõigepealt mõisa nimi, siis istanduse suurus, istutamise aeg ja
võib-olla veel nipet-näpet. Külakesed teeistanduste vahel ning mõisad
muidugi ise on nagu tükike Inglismaast. Ja need teeväljad, täidetud
miljonite teepõõsastega - Camellia sinensis - nagu taimekest ladina
keeli kutsutakse! Need on nagu lõputud Jaapani aiad: põõsaread
moodustavad spiraale, ridu, ruudustikke, terrasse, mis kopeerivad
täiuslikult küngaste reljeefi!
Parkisime auto suurde ja üsna rahvarohkesse parklasse, pea kohal
mäenõlval valendamas hiiglaslikud valged kandilised tähed - MACKWOODS.
Ei saa ikka ilma Hollywoodita... Kuna just oli algamas ekskurss
tehasesse, siis liitusime jooksult mingi sakslaste pundiga. Isiklikult
mulle maitseb roheline või valge tee ja ma olen oma rumaluses arvanud,
et see on Aasias peamine, mida juuakse, kuid siin tehti selgeks, et
levinum on ikkagi must tee, vähemalt Sri Lankal ja ka riigist välja
viiakse enamuses musta teed. Põhjus muidugi on selles, et musta on
odavam ja lollikindlam teha. Roheline on see-eest kallim ning
eksklusiivsem - saarerahvas tarbib rohelist teed mustast oluliselt
vähem. Põhjuseks on hind ning ka traditsioonid - ei ole siin tee (ega
kohvi) kohaliku toidutraditsiooni ilmtingimatuks osaks; teejoomine
oli/on pigem brittide teema. Tatsasime meie ekskursioonijuhi sabas läbi
tehase. Ma ei saa siinkohal siiski taas vingumata jääda - tüüp, kes
ekskursiooni vedas, oli veel halvem, kui herbal gardenis: ta rääkis
kiiresti, ei vaevunud eriti küsimustele vastama ning peaaegu ei andnud
aega süveneda sellesse, mida ta näidata üritas. Veerand tunniga olime
teinud tehasele tiiru peale. Lõpetuseks saime teada, et Mackwoods
kasvatab peale tee ka kummipuid ning õlipalme tootes seega lisaks
toorkautšukit ja palmiõli, kuid peamine on siiski tee. Ekskursiooni lõpp
kõlas peaaegu nagu mõne ohvitseri sõimuvalingu finaal nekrutite ees:
"Küsimusi on! Küsimusi ei ole..."
Siiski sai minu jaoks pisut selgemaks tee tegemises üks väga
põhimõtteline ja salapärane asi - musta tee fermenteerumise müsteerium.
Rohelise teega on lihtne: selleks korjatakse nooremaid lehti, neid
töödeldakse auruga ja kuivatatakse - kui aurutamine välja arvata, siis
käitutakse nagu mistahes ravim- ja maitsetaimede ettevalmistamisega;
ning on ka teesid, mille prepareerimises aurutamise protsessi ei ole.
Musta tee puhul on oluline lehtede fermenteerumine. Värskelt korjatud
lehtedel lastakse kergelt närbuda, et liigne niiskus eralduks, seejärel
lehti muditakse - rullitakse, pressitakse õrnalt jne - tehases on
selleks eriline masin, et lehtede rakustruktuuri lõhkuda ja sellega
oksüdatsiooniprotsesse - mis on fermenteerumise aluseks - soodustada.
Edasi tuleb tähtsaim ning müstilisem osa: fermenteerumine ise.
Sisuliselt tähendab see seda, et lehed pannakse kuiva ruumi seisma, kus
nad oksüdeeruvad ja omandavad aja jooksul tumeda värvuse. Ajalooliselt
oli tegemist pika loomuliku protsessiga, mille juures mängis õige
tulemuse saamisel väga olulist rolli mikrofloora. Üldistatut öeldes
võrreldakse Hiinas toodetavaid pikalt fermenteeritud teede
tootmisprotsessi kompostimisega, ainult et enamusel juhtudel lõpetatakse
protsess enne, kui teelehed mullaks muutuvad. Sri Lanka tee tehastes
tähendab fermenteerumine põhimõtteliselt sedasama, kuid protsessi ei
lasta areneda omasoodu, vaid kontrollitakse ja suunatakse kõike - ruumi
temperatuuri, rõhku ja niiskust reguleeritakse pidevalt, protsessi
kiirendamiseks pumbatakse juurde hapnikku. Nii saab ühelt poolt
kiirendada kogu protsessi ja teisalt tagada, et tulem oleks võimalikult
sarnaste omadustega. Kui lehed on soovitud omadustega, siis neid
kuumutatakse, et oksüdatsiooniprotsess seisma panna, peale seda
rullitakse ja kuivatatakse. Kehvemaid sorte ja jääke peenestatakse.
Eriti väärikad teed aga pannakse hoiule, et nad nö järelfermenteeruksid...
Eks igal tootjal ole veel omad nipid. Teed jagatakse peaaegu sarnaselt
veiniga tüüpideks (või oleks õigem öelda sortideks), kusjuures jagamise
aluseks on teejoogi värvus, aroom, maitse jne, kuid ka lehe värvus, lehe
kuju... - täiesti omaette kunst. Seejuures kõiki neid omadusi hindavad
sertifitseeritud teemaitsjad. Et saada ühtlasem kvaliteet, või mõni
spetsiaalne maitse, segatakse erinevaid satse omavahel (blend, blending)
– nagu see on näiteks ka viski või portveini tootmises. Segude vastavust
soovitule hindavad taas teemaitsjad.
Macwoods
|
Üles |
Siirdusime meiegi siis tee
degustatsioonile. Mõnus väga viktoriaanliku interjööriga ruum meenutas
pigem kohvikut. Kahjuks mingit erinevate sortide maitsmise protseduuri
seal läbi ei viidud. Võib-olla, kui rahvast olnuks vähem, siis ehk
toimunuks ka midagi ägedat, kuid meie sattusime sinna hetkel, kus ruum
oli puupüsti täis. Võtsime siis kohad sisse õues, ainsa vaba laua taga.
Teed sai tellida tasuta, kuid kuna ettekandjatel olid käed tööd täis,
siis tuli ise valida, millist sorti juua, mingit juhatust kelleltki
küsida olnuks liigne luksus. Ajith haaras kandiku ning mõne hetke pärast
naases kolme tassi kuldse orange pekoe'ga. Oli hea küll, kuid
veel üht tassi mõne teise sordiga ses soojas ja niiskelt lämbes
pilvealuses poleks sisse pigistanud.
Loomulikult päädis kõik taas poega. Teed ikka kulub. Rohelise tee
joojatena oli meile tehtud valik üsna lihtsaks - puhast rohelist teed
oli pakkuda vaid ühte sorti... Auto juurde jõudes küsis Ajith meilt tee
tšeki ning kadus poodi tagasi. Naastes viskas ta meile veel ühe suure
paki musta teed - diil on selline, et kui kliendid teed ostavad, siis
saab autojuht tšeki ettenäitamisel paki teed tasuta...
Õnnelik teeomanik
|
Üles |
Nuwara Elyia võttis meid vastu valgete eklektiliste koloniaalstiilis
majade ja pilvealuse tibutamisega. Linnas valitses tõeline kaos: kõik
sagisid ringi, sest oli viimane õhtu enne uusaastapidustusi, kus kõik
poed, pangaautomaadid, turg, wine stored jne olid avatud. Järgnevad
viis-kuus päeva on lahti vaid üksikud moslemite ja kristlaste ärid, kuid
paljud nendegi hulgast võtavad sel ajal vabalt ja ühinevad üleüldise
peoga. Ühesõnaga - nagu jaanilaupäev supermarketis. Hädavaevu leidsime
mingis imekohas tuk-tukkide vahel killukese parkimisruumi. Plaanitud
jalutuskäik oli eesmärgipärane: Ajithil oli tekkinud ühe Hele märkuse
peale kinnisidee kostitada meid traditsiooniliste aastavahetuse
maiustustega, mina tahtsin leida õhtusöögi kõrvale midagi juua ning
kindlasti oli vaja, eelseisvatele pühadele mõeldes, hankida sularaha.
Maiustused leidsime peale dessanti turule ning mitmesse pagariärisse.
Enamus maiustustest on mingisugusel kujul magusaks tehtud kookos- või
riisijahu käkid, mida on õlis keedetud või ilma õlita erineval viisil
küpsetatud. Ostsime võimalikult põneva välimusega isendeid, muidugi
Ajithi näpunäiteid arvestades (mis tema arvates oli jama, jätsime targu
ostmata). Pea kõigi puhul oli tõdemus üks – maitselt pigem küll hea,
õigemini huvitav, kuid meile tsipa liiga magus ja võõrapärane.
Raha väljavõtmine enam nii libedalt ei läinud - jalutasime terve
kesklinna läbi ja proovisime vähemalt nelja automaati, kuid kõik andsid
veateate. Ajith arvas elutargalt, et ju on need ostuhullusest tingitult
rahast lagedad - kõik arveldavad siin ju sulas. Mina hakkasin aga juba
arvama, et järsku on pangakaartidega mingi jama. Lõpuks ühes pisut
kõrvalisemas tänavas siiski näkkas ja sain oma käšši kätte. Viimane
vajadus oli hankida arrackit. Otsustasin nüüd lõplikult sellele üle
minna ning oma spritzeri-isu rahuldamise Eestisse jätta. Põhjuseks hinna
ja kvaliteedi suhe: vein siin riigis maksab arusaamatult palju
(võrdluseks - ühe veini hinnaga, ehk siis ca 30 euriga, saab 3...4 38%
ja 1,0 liitrist arrackit) ning valikut praktiliselt ei ole... Et
alkopoodide ees käis metsik mäsu võttis Ajith tule enda peale. Ma ei
tea, mida ta seal ütles või tegi, kuid tal ei kulutanud sabas seismisele
minutitki, vaid smuugedas end trellitatud luugiava juurde ja hetk hiljem
juba kõndis tagasi, paar arrackit näppude vahel.
Nuwara Eliya lõhnad
|
Üles |
Nüüd on riis ja karri söödud, üks arrackitest joodud. Pean ütlema, et
tänane riis ja karri oli siin riigis üks parimaid, mida saanud olen.
Meil on nii suur tuba, et mängi või kossu. Saime selle, kuna meile
algselt antud väiksemas ning odavamas toas ei töötanud vetsupott. Peale
suuruse ei oska ma teise toaga võrreldes küll mingeid ekstra mugavusi
siin leida, kuid häda ei ole ka midagi. Märgiline on see, et
konditsioneeri ei ole vaja käima panna. Hotellis on täna õhtul vaid üks
mees: adminn, kokk, koristaja, pesumees jne - kõik ühes vanema
härrasmehe isikus (tema oli ka selle suurepärase karrivaliku autor). Ka
külalisi on peale meie vaid üks - mingi seltskonna autojuht, kellele
klientide hotellis ei olnud leidunud ruumi. Andsime hetk tagasi
adminn-kokale omad mustad riided pesta - hommikuks pidid valmis olema.
Kahju on ainult sellest, et me ei saa siin veeta homset ööd, kuigi
plaanime linna jääda veel üheks ööks - seoses tulevate pidustustega on
see hotell sarnaselt enamuste hotellide ja üüritubadegagi 100% bronnitud.
Hommeõhtuse öömaja osas on ka Ajith pisut murelik. Igal juhul peab
arvestama sellega, et kulutame homme tahes-tahtmata hulka aega öömaja
leidmisele. Aga – küll midagi saab.
Aitab tänaseks.
Kandy
Tukimotiiv
|
Üles |
|
13.04.2016. Kell 23.21. X külalistemaja. Toppass. Nuwara Eliya
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nuwara Eliya juurviljapõllud
|
Üles |
Head uut aastat!
Laman hiiglaslikus voodis. Konditsioneeri ei ole ja pole vajagi - ruum
on meeldivalt jahe selletagi (õues on isegi päris ebameeldivalt jahe ja
niiske). Toas on kõik roosa, kõik asjad, isegi äärmiselt baroksed kaks
tooli voodi ees... Rohkem siin mingeid mööbliesemeid tegelikult ei
olegi. Tuba on ise nii suur, et vetsu minekuks oleks hea takso tellida.
Aga ma ei virise, sest see oli ainus tuba, mis meil selles aastavahetuse
hulluses üldse leida õnnestus ja tegelikult on siin kõik väga hästi, kui
mõned kohustuslikud pisiprobleemid dušširuumis välja arvata. Tuba on
tuttuus, lõhnab värske betooni järele ning ilmselgelt on mingid asjad
"korda tehtud" ajutiselt, vaid tänaseks õhtuks. Põhiline on aga
tegelikult see, et meie meeleolu on roosiline: naasime kohalikelt
aastavahetuse pidustustelt ja etteruttavalt võin öelda, et tänase õhtu
kujunemist selliseks nagu ta lõpuks läks, ma küll kuidagi ette ei osanud
näha.
Ärkasime suhteliselt vara. Kell 8 serveeriti roti ja karri - taas
imehead. Pesu oli pestud, kõik esemed säravalt puhtad ning viigitud,
välja arvatud vaid Hele pluus, millele olid ilmunud salapärased suured
tumedad plekid. Kui olin toa eest maksnud, sattusin hotelli õues - see
nägi välja nagu lihtsalt üks suur okastraataiaga piiratud murupats -
Aijthile, kes oli Hiace korralikult alasti võtnud, suitsetas salongis ja
mootoriruumis viirukit ning kontrollis igasugu tähtsaid vedelikke. Vist
olid korras. Kui murelikult küsisin, kas täna on plaanis mingi
ekstreemretk, siis Ajith vastas naerdes, et ei, täna on aastavahetus.
Serenity Lodge
|
Üles |
Enne lahkumist viskasime minu palvel kiire pilgu juurviljaaeda - kapsad,
kartulid, brokkolid, porgandid ja veel mitmed juurikad, maitsetaimed või
muidu söödavad taimed, kõik kenasti reas pisikestel ruudukujulistel
lappidel, ent muidu nagu aiamaa ikka. Aia poolt paistis meie hotelli
tagafassaad, mille iseloomulikumateks detailideks olid päikesepaneelid
ning mustjas kuumaveetünn katusel - soe vesi on päikese teha. Siinseid
päevatemperatuure arvestades - vägagi mõistlik.
Nuwara Eliya
|
Üles |
Teel Horton Plainsi hakkasime taipama, miks oli mõistlik auto üle
vaadata: järsud kurvid, korralikud tõusud, lennukivaated. Tee äärtes
haigutavaid nõlvu ei saa just igal pool lausa kuristikeks nimetada, kuid
alla lennates saaks ilmselt mitusada meetrit lustida, enne, kui oma
õnnetu otsa leiaks. Piirdeid loomulikult pole, tee äärt palistavad vaid
teepõõsad ja mõnes eriti ohtlikus kohas on vast brittidest jäänud
triibulised postid või kivid. Tee on vast 3 m lai, kohati kitsamgi ja
sellele mahuvad ära kõik alustades jalakäijatest ning lõpetades
bussidega. Ent ka see maailm on muutumas ja võlu kadumas: läbisime
teejuppe, mis olid igati isikupäratult ja internatsionaalselt korda
tehtud, ülitihedalt märgistatud ja silditatud, vaated raskest metallist
põrkepiiretega kinni ehitatud. Tehniliselt ma ju saan sellest vajadusest
aru, kuid inimesena nutan taga iga järjekordse koha kadumist selles
kokakoolastuvas ja raundapistuvas maailmas. Selle teema arenduseks sobib
väga hästi Amberwela raudteejaam, milles peatusime, et uurida võimalusi
homme hommikuseks rongitripiks Ellasse. Raudteejaam oli nagu raudteejaam
ikka, täpselt selline nagu neid raudtee võidukäigu ajal sajand tagasi
ehitati Venemaal ja Šveitsis, Prantsusmaal ja Hispaanias. Võib-olla
leiab erinevusi detailides, kuid põhimõtteliselt võinuksin lugeda
sõiduplaani sarnaselt kolmkümmend aastat tagasi nt Orava või Vägeva
jaamas. Raudtee oli üks esimesi globaalseid maastikusüsteeme, mis väga
paljud kohad muutis sarnaseks ning totaalselt ühtlustas. Võib-olla
maastikus saaks seda võrrelda baroksete tähekujuliste kaitserajatistega,
mis kerkisid Vana Maailma eeskujudel kõikidesse olulisematesse
Uue-Maailma sadamatesse ning mis oma printsiibilt on kõikjal sarnased.
Ent kui kindlust võib võrrelda punktiga, mille mõju päädib täna
vanalinna või sadamaga (laskumata siin kultuurilistesse tähenduslikesse
mõjutustesse), mis kehtestas kellegi võimu või pidepunkti, siis raudtee
üleriigilise võrguna lühendas vahemaid, tekitas uusi keskusi ja
puhtvisuaalselt lõi maastikku uusi riigist ja piirkonnast sõltumatuid
funktsioonilt ja väljanägemiselt sarnaseid struktuure - see mõjutas
kõiki ja kõike, mis jäi tema ulatusse. Ning läbi oma totaalsuse lihvis
see maha kohalikku eripära. Eks sama tee tänapäeval maanteed ja
bensiinijaamad, poe- ja restoraniketid. Kui külasse kerkib Konsum,
panevad Jüri ja Liisi peatselt oma butiigid kinni ning (piltlikult
öeldes) ühes nendega kaob ka Jüri tehtud sõir ja Liisi tehtud villased
käpikud, et teha teed taevas teab mis toorainest ja kus (eks ikka
Hiinas) mätserdatud kahtlase kvaliteediga masstoodangule... Nii ma
mõtlesin raudteejaama ees vaadates õliste rööpapaaride taustal rohetavat
kartulipõldu lõbusaks joodikuks maskeeritud hernehirmutisega...
Tundmatu Arbawelast
|
Üles |
Raudteejaama turvaline anonüümsus
|
Üles |
Raudteejaama kassas selgus ebameeldiv tõsiasi: seoses homse
uueaastapäevaga hommikune rong ei sõida ja lõunasele saab ehk pileteid
veel rongist, kuid ka siis suure tõenäosusega vaid seisukohtadele. Eks
põhjuseks ikka see, et pidustusteks voorib Nuwara Eliyasse kokku pool
riiki - kuidagi peab osa neist ju ka tagasi saama. Ja nii jäigi meie
rongitripp tegemata.
Ajith keeras raudteejaama eest vasakule. Siin ja seal hakkasid silma
sildid:
Ambrawela New Zealand Farm.
Kui Ajithilt selle kohta küsisime, vastas ta, et olge rahulikud, kohe
oleme kohal ja saate ise näha. Kitsuke tee lookles läbi maalilise
künkliku maastiku. Puusõnajalad tee ääres ning kaugemal küngastel
paistvad püramiidjad puud,
lehma- ja lambakarjad meenutasid Hobbitoni.
Võin kihla vedada, et see maastikupilt teelt vaadates on teadlikult
niiviisi seatud. Varsti keerasime parklasse, mida ehtisid taas kirjakute
pildid. Kui siis selgus, et Ajith tahab meid Uus-Meremaalt eksporditud
lehmade farmi viia, keeldusime kategooriliselt - tänan, kuid ei - meil
on lehmad samasugused ja ma usun, et ka nende lüpsmine ning piima
edasine käitlemine ei ole siin kosmosevallast. Ja jogurti
degusteerimiseks ei ole mõtet tõesti minna tunnikest lauta kulutama.
Otsustasime, et pigem kimame edasi, et olla Horton Plainsil selle võrra
kauem. Raske südamega keeras Ajith autonina tagasi lootes ääri-veeri, et
äkki me siiski muudame meelt...
Sri Lanka Hobbiton
|
Üles |
Tee Horton Plainsile kulges edasi läbi maaliliste ja tuttavlike metsade
– sõitsime läbi männikute. Tee lõpuosa läks metsikus serpentiinis mäest
üles - aknast vaade oli ilus, kuid ka jubedust tekitav - kitsukese
aukliku ja igasuguste piireteta raja kõrval haigutas enamasti tühjus.
Isegi Ajith võttis hoo maha. Horton Plains on üks Sri Lanka tähtsamaid
rahvusparke. Horton Plains tähendab Hortoni rohumaid. Tegu on Sri Lanka
kõrgeima platooga (keskmine kõrgus 2100...2300 m), mis on oma nime
saanud kunagise kuberneri, Robert Wilmot-Hortoni järgi, kes platoo
1830-tel avastas. Rohumaa olulisust ja selle erilist elustikku märkas
juba 1870-tel tuntud Briti botaanik ja maadeuurija Joseph Dalton Hooker,
hilisem Kew Botaanikaaia juhataja, kes soovitas alal kasvavad metsad
puutumata jätta ning sinna teeistandusi mitte rajada. 1966. a loodi
reservaat ning alates 1988. a asutati rahvuspark. Kuna Horton Plains
toidab ka Sri Lanka kolme suuremat jõge - Mahawelit, Kelanit ja Walawet,
siis on raske tema tähtsust ka teatava rahvusliku sümbolina alahinnata.
Botaaniliselt on aga olulisemad ulatuslikud looduslikud rohumaad, mis
oma endeemiliste liikide ja kooslustega on haruldased, põhipärliks on
ent maailmaski üsna haruldaseks jäänud pilve-vihmamets, mis Horton
Plainsil on Sri Lanka suurim. Pilvemetsade eripäraks on see, et nad
kasvavad mägedes vaid piiratud aladel, kuhu tuuled pilved piltlikult
öeldes kokku lükkavad. See tähendab suhteliselt jahedat õhku ning
pidevat ja tugevat niiskust, mis ei ole talutav paljudele puuliikidele,
kuid on vesi igasuguste sammalde, samblike, vetikate ja parasiitsete
rohttaimede kasvamise veskile.
Horton Plainsi
|
Üles |
Sissepääsu rahvusparki tähistas suur relvastatud valvega väravaehitis
koos piletiputkaga. 6500 ruupiat per face + autopilet ja - voila! Tee
sukeldus korraks metsatukka, kuid jätkus siis preerias. Kollane rohuväli
ulatus kummalgi pool teed silmapiirini, siin-seal jalutasid rinnuni
rohus majesteetlikud hirved. Peale mõnekilomeetrist loksumist olime
keskuses. Valmistasime end eelseisvaks ette tillukeses muuseumis, panime
matkasaapad jalga ja tuld - ees ootas vähemalt 11 km mööda pilvemetsa ja
preeriat. Muuseum tegelikult tutvustas kõike seda, mis eelpool juba
kirja sai. Ahjaa, põneva faktina selgus, et platool elanud elevandid,
kes siinset rohukooslust omamoodi reguleerisid. Elevandid notiti aga
valdavalt XIX sajandil lõbu-jahipidamise käigus maha ning nüüd on
kooslused hakanud tasapisi muutuma, sisse on tungimas sõnajalad, mis on
asunud kõrreliste kooslusi välja tõrjuma. Jah, nägime neid
sõnajalgade-kolooniaid meiegi, kuigi puhtalt vaateliselt tundusid need
tee ääres pigem maalilised, kui ohtlikud. Ojade ääres paitas silma
õrnroheline kääbusbambus, siin ja seal üksikult ja hõredate saludena
kasvasid puisrododendronid (Rhododendron arboreum) - üks väheseid puittaimi siin riigis, mille
perekonna suutsin spikrita määrata.
Uudistavad...
|
Üles |
Horton Plains track
|
Üles |
Enne pääsu rajale läbisime turvakontrolli - naeratavad turvad otsisid
meid kõiki põhjalikult läbi ja palusid näidata ka kottide sisu. Kõik
kilekotid jm plastiktavaar korjati ära - soovi korral lubati naastes
tagastada. Rajale minnes saime selle vajalikkusest ka kohe aru -
siin-seal, kuigi õnneks harva, vedeles mõni plastpudel või kiletükk. Kui
kogu see rahvas, kes sealt läbi kõnnib, oma prahi maha jätaks, siis
oleks kaitsealaga juba ammu aamen. Imestamapanev on see, et kohalike
jaoks on prügi valimatu maha loopimine igale poole täiesti ok... See
nagu ei jõua pärale, et kile ei ole banaanileht, mille võib kraavi
visata, kui selle vahele pistetud roti on söödud... Kruusane matkarada
sukeldus pilvemetsa. Pigem meenutas see ülitihedat võsa, mis kahel pool
teed vaate sulges ning tükati ka pea kohal kokku kasvas. Kõik puude
oksad olid tõepoolest täis igasuguseid väiksemaid taimi - nagu
ämblikuvõrk. Puudel säutsusid ning plompsusid linnud ja konnad, tee
ääres jooksid pisikesed karvased kaisuoravad. Tundsime Helega neis kohe
ära samad tüübid, kes meile esimesel õhtul Negombos olid tundunud
kummaliste, elektriliine pidi jooksvate rottidena. Rada muutus iga
järgneva sammuga sarnasemaks uhtorule - varsti koperdasime juba kätega
kaldaid toetades konarlikus punakast savist libedas kraavis.
Horton Plains
|
Üles |
Pilvemets (Cloud Forest)
|
Üles |
Oravad
|
Üles |
Horton Plainsi tähtsaim punkt on Maailma lõpp - Worlds End - nagu seda
Lonely Planet jt sellesugused afišeerivad. Vähem teatakse, et Suure
Maailma Lõpu kõrval, ca kilomeetri kaugusel, asub Väike Maailma Lõpp.
Mõlemad on sisuliselt püstloodsed kaljud, väiksemal kukkumiskõrgust 300
m jagu, suuremal ca 900 m. Nägime, vaatasime ja nautisime. Mulle olid need
neljas ja viies Maailma Lõpp. Esimese elasin üle Peniches Portugalis,
teise Nordkapil, kolmanda Norviliškes, Leedus... Horton Plainis omad
tuletasid meelde Nordkappi - tänu piimtihedale pilveudule lihtsalt tead
ja kujutad ette, kuid ei näe, et kaljuplaadist allapoole on ainult
mitusada meetrit tühjust ja teoreetiliselt panoraamvaade ookeanini...
Seisime ja pildistasime... udu... Ent seekordne Maailma Lõpp ei möödunud
siiski ohvriteta: Hele kübar, mida mäletasin aegade algusest peale, jäi
kusagile sinna uut omanikku ootama.
Little World's End
|
Üles |
World's End
|
Üles |
Ka jõeoru võssa peidetud Bakery 20 m-ne juga oli imposantne, kuid nii
ülerahvastatud, et tagasi jõudes preeriasse tervitasin seda mõttes
tänulikult. Peamiseks probleemiks minu jaoks joa ees oli esiteks katkine
ja ilmselgelt liiga õblukesest roostevabast terasest keevitatud reeling,
mille otsas sada inimest kõõlus paarikümnemeetrise kuristiku kohal. Ma
ei taha ette kujutada, mis toimub, kui viimased pulgad allesjäänutest
järgi peaksid korraga andma... Teine tõrvatilk oli minu jaoks joa all
kaljubasseinis toimunud suur "rahvapidu", mis arvuka osavõtjaskonna toel
käis kõrvulukustava (rõõmu)kisa ning (rõõmu)karjumise saatel.
World's End
|
Üles |
Jõudsime tagasi rahvuspargi keskusesse hilisel pealelõunal. Küsisin
turvameestelt tagasi oma kilekoti - nad olid selle soovi üle tõsiselt
hämmeldunud, kuid leidsid siiski mu armsa pisikese tax-free kirjadega
kotikese üles. Enne autosse istumist tõmbasime pool tunnikest hinge:
ostsime rotisid, jogurtit ja sidrunijooki. Et jalgu puhata, istusin
kivile ning skitsisin pisut - sellega meelitasin ligi pisukese
fännklubi, kes siis ümber minu piilusid ja omas keeles kommenteerisid,
kutsudes kõiki silmapiiril olevaid tuttavaid mu kritseldamist kaema...
Horton Plains Track
|
Üles |
Rohtla ja puisrododendronid
|
Üles |
Nuwara Eliyasse jõudes alustasime hotelliotsinguid. Ajith oli täna juba
kordi öelnud, nagu endalegi üle kinnitades, et võib-olla kohe ei leia,
aga muretseda ei ole vaja – küll saab. Kui me siis tunnikese olime
käinud ukselt-uksele koputamas ja leidmata hotelli, kus olnuks mõni vaba
tuba, saabus aeg muretsemiseks. Pakkusin välja, et otsime ja bronnime
booking.com kaudu. Paari minutiga oli öömaja olemas. Kohale jõudes
selgus aga, et ega ikka pole küll – neil maja juba ammu täis ja meie
võime oma bookinguga nüüd rõõmsalt edasi astuda. See ei huvitanud
kedagi, et puukingust tuli kiri kinnitusega reserveeringu kohta – täis
tähendab täis ja jutul lõpp. Vaatasime uuesti puuking punkt kommi, kuid
nüüd selle mõttega, et näha, kus veel võiks vabu tube olla. Ajith hakkas
helistama. Loomulikult olid kõik täis, kuid lõpuks ühest anti juhatust,
et Topassis – see on külake vahetult Nuwara Eliya kõrval, on ehk veel
saadaval midagi. Kohale minnes selgus, juhatatud kohta polnud üldse enam
olemas, kuid pooljuhuslikult kohtasime üht taati, kes ütles, et neil on
paar tuba külalistemajas veel saadaval. Pikema arutluseta olime nõus,
kuigi hind, 6000 ruupiat, tundus nagu liiga kirves. Kohe pele meid
saabus mingi kohalik perekond, kellele kõrvalasuv sarnane tuba läks
loosi juba 9000 -ga... Nagu ma aru sain, ametlikult ei ole see koht, kus
täna ööbime, veel üldse avatudki. Viskusime mõnuga voodile. Alles
jahedas toas (tuba on taas konditsioneerita ja sellest hoolimata päris
talutava kliimaga) tundsin, et olen Adams Peakist ja tänasest matkast
üpris läbi: igatahes tundsin igal pool lihaseid olevat, millest mul juba
kaua mingit aimu polnud. Kõrvalhotellis algas varajane öödisko: kena oli
vaadata, kuidas singali klubimuusika bassitümpsu saatel toolid me toas
ringi hüppasid. Ent väsinud keha see ei häirinud. Mõnusat rammestust ei
seganud isegi üksikud tuppa sattunud kärbsed – noid nagunii ei julge
siin riigis vabalt tappa – taevas teab, kelle vanaema reinkarnatsiooni
niiviisi teise ilma tagasi saadad... Nii tegime väikse tukastuse enne
vana-aasta õhtusse sukeldumist.
Toppass
|
Üles |
Olime kokku leppinud, et vana-aasta õhtu veedame linnas: vaatame
pidustusi, otsime resto ja tähistame aastavahetust. Ametlik uusaasta
pidi saabuma peale üheksat õhtul. Uue aasta algus on siin liikuv suurus
– igal aastal pannakse see tähtede liikumise järgi paika minuti
täpsusega. Lisaks niisama hängimisele tahti Ajith kindlasti näidata veel
kahte hotelli 1930-test ja veel mõnda koloniaalstiilis hoonet
kesklinnas. Alustasime turult puuviljade hankimisega, ostsime
suhkrubanaane, mangosid ja veel üht-teist – mina sain oma suureks
meeleheaks taas jõhvikamaitselisi puuvilju, mida korjatakse džunglist
puudelt. Neid, umbes ploomi suurused ja pisut kartuliroosi vilja moodi
palle, olin maitsnud teel Adams Peakile (ostsime koduteel lennujaamast
raamatu Sri Lanka puudest; selle järgi võiks arvata, et pallid olid nn
kuberneri ploomid - Flacourtia ramontchi - otsas). Võtsime puuviljad
näppu ning lonkisime peatänaval. Igal pool mängis muusika, korraldati
mingeid, siin ja seal käis tants: klubimuusikaga ja ilma klubimuusikata
- üleüldine melu. Mitmetes kohtades tehti traditsioonilist kometit, mida
tehakse vaid vana-aasta õhtul. Vaatasime ringi pärani silmadega ning
püüdsime millestki aru saada. Ajith üritas püüdlikult igal pool
selgitada toimuvat, kuid suure lärmiga läks enamus sellest kõrvust mööda
ning ega kõike nagunii jõua meelde talletada. Pidu käis ka teedel:
inimesed kruiisisid autode ja isegi bussidega ringi, lehvitades ja
hüüdes akendest midagi möödujatele.
Kui melust tüdisime, läksime Ajithi lubatud maju vaatama. Enamus neist
olid vahvärk-konstruktsiooniga nukumajad, valdavalt XIX sajandist.
Kõmpisime läbi mitme juurest, kuid ilmselt kõige imposantsem nähtust oli
praegune Grand Hotel. Hoone ehitati 1830-tel tollase kuberneri - Edward
Barnes'i suveresidentsiks. XIX sajandi lõpul residents müüdi, seda
laiendati ning ehitati ümber hotelliks. Täna peetakse seda kõige
tähelepanuväärsemaks ehitiseks Nuwara Eliyas üldse. Meie lonkisime
hotelli ümber kuldsete laternate valguses. Hotelli ees laius avar
hüperhoolitsetud aed, väga inglisepärane, väga korrektne. Mingi
arusaamatu hulluse ajel oli esiväljaku auringi linnapoolsesse serva
ehitatud penoplastist rong ja raudtee, millele juurde pandud sildid
ütlesid, et tegemist on Little Englandiga. Hoone interjööriga tutvumine
jäi kahjuks põgusaks, sest paar jörmi kikilipsudes tüüpi juhatasid meid
peale sisenemist viisakalt kohe uksest välja tagasi; jah, peale minu
teisi lõhkistes teksades ja higitriipudega T-särkides härraseid silma ei
hakanud. Väisasime teistki samast perioodist hotelli, kuhu pidavat saama
vaid teatud klubiliikmed. Autode järgi otsustades - Bentleyd,
Lamborginid, Porsched, Rollsid jms, tundus nagu oleks Monacosse Grand
Casino ette sattunud... Sinna klubisse me veel ei kuulu, kuid tuleb
kindlasti aeg...:)
Grand Hotel
|
Üles |
Tagasi bussi poole kõndides sain telefoni sõnumi
(kasutan kohalikku kaarti siin):
"I am pleased to send this message of greetings and good wishes when
the Sinhala and Tamil New Year is celebrated as all Sri Lankans come
together in the joy of festivity. President Maithripala Sirisena."
Hakkas kätte jõudma aastavahetuse aeg. Otsustasime jalutama minna
Gregory parki Gregory järve äärde. Gregory järv paisutati 1870-tel
tollase Tseiloni kuberneri, William Gregory soovil ja eestvõttel. Nuwara
Eliya kliima on eurooplasele siin saarel vastuvõetavaim, mistõttu juba
tollal eelistasid kohalikud inglased omi suvesid veeta siin. Seepärast
soomülka järveks muutmine tekitas linna keskele mõnusa oaasi, kuhu kuuma
eest veel meeldivam on põgeneda. Teetootmise keskusena ehitati siia
esmajärjekorras korralik raudtee, mis ühendas Nuwara Eliyat Colomboga ja
ka Kandyga. Seetõttu kogus linn oma järvekesega kiiresti kuulsust ning
sellest kujunes tilluke "mägiriviera", mis omalaadse kuurortina on
hinnatud tänini. Eks ennist väisatud hotellid, XIX sajandi lõpu
kontekstis lausa superhotellid, ole ka selle kinnituseks. Õhk järve
ääres oli jahe ja niiske. Jalutasime promenaadil kaldale üles löödud
kärarikkast lõbustuspargist eemale. Lõbustuspargiga (ja veel paljude
peokohtadega linnas) selgus selline huvitav fakt, et need avatakse mitte
singali või ka tamili kogukonnale, kelle jaoks aastavahetus on siiski
perekondlik ja kodune pidustus, vaid eeskätt moslemitele ja
kristlastele, kes väga sageli budistlikuks aastavahetuseks Nuwara
Eliyasse sõidavad. Põhjuseks on see, et aastavahetuseks surevad Colombo,
Galle ja teised suuremad linnad rannikul praktiliselt välja. Pole seega
erilist mõtet linnas kükitada ja nii minnakse kohtadesse, kus midagi
toimub ja kus on inimesi. Kõik need, kes aastavahetust ei tähista
pidutsevad, šoppavad ja naudivad vaba nädalat omal moel. Promenaadi
ääres käis laisk elu - mõned paarikesed, paar turisti ning niisama
jalutajat. Et aastavahetuseni oli aega otsisime mõnd kohvikut, et
kõhedat järveõhku kontidest välja lasta. Jalutasime mööda kai ääres
seisvast kollasest puidust kummalisevõitu laevast. Ajithi mälu järgi
pidi see olema restoran, kuid uks oli suletud ning akendest paistis, et
sees toimub ilmselt mingi üritus. Meie oleks Helega sellest mööda
jalutanud, kuid Ajith piilus ukse vahelt sisse...
Gregory järv
|
Üles |
...Hetk hiljem tiris ta mei d õnnelikul ilmel käest seletades, et lähme
ruttu, tseremoonia on alanud. Astusime kõheldes ukse vahelt sisse,
pomisedes häbelikult päheõpit' viisakusväljendit, mis tähendab eesti
keeli - pikka iga:
“Ayubowan”...
Heledast puidust restoraniruumis olid lauad lükatud seina äärde. Toa
keskel tellistel oli maas plaat, millele süüdati parajasti lõket.
Lõkkele oli asetatud kividele savipott piimaga. Ümber lõkke istusid
40-tes perenaine ja kaks meest, kes palvetasid. Meile viibati
sõbralikult. Võtsime kohad sisse tagareas, trobikonna kokkade ja ilmselt
paari pereliikme või sõbra seas. Ajith oli elevil ja selgitas poolihääli
järgmist. Kui käes on õige kellaaeg - so üks tund enne aastavahetust,
tuleb läbi viia see tseremoonia. Piim pannakse keema ja keedetakse kuni
see üle keeb. Mida kaugemale ülekeenud piim voolab, seda rohkem õnne
majja tuleb. Kui siis piimakeetmisega on ühelpool, tuleb hakata
kibekähku kokkama, et tunni pärast oleks laud kaetud. Aastavahetuse
hetkest edasi enam kokata ei tohi, vaid võib hakata pidutsema. Pidu
algab rituaalse söömaajaga, kuid enne seda viiakse läbi veel üks
rituaal, mille mõte on tänada möödunud aasta eest ja paluda tuleva aasta
õnnestumist. Seisime pisut ebaledes tundes piinlikkust sissetrügimise
pärast, kuid keegi ei pannud meile meie kohalolu pahaks, toimetati
harjumuspäraselt edasi. Kokad ootasid hetkeni, kuni piim üle kerkis ja
hakkasid siis ahvikiirusel peotoite tegema. Osa toite oli juba ka valmis
ja pikal laual linade all ootel. Toidud peavad olema traditsioonilised.
Laual on alati pidulikuks puhuks piimaga aurutatud riisipätsid, paar
erilist karrit, kookospurust salat ja mitmesuguseid küpsetisi.
Loomulikult igasuguseid puuvilju. Kui piim üle kees, tuli teha midagi,
mille üle tekkis pererahval omavahel kerge kahtlusehetk. Ajith sekkus
kohe ja hakkas õpetama, kuidas tuleb teha. Igas olukorras Eestis oleks
selline pealelendamine ilmselt pehmelt öeldes ebaviisakas, kuid seal
naeratati, laksati vastu pead - loomulikult, aitäh! Kui piimakeetmine
läbi oli saanud, selgus, et meil on kutse ka aastavahetuse tseremooniale
ja aasta esimesele söögile. Tseremoniaalne söök tähendab, et
aastavahetuseks kaetud peolauas söövad esmalt valitud külalised ja
hiljem juhatatakse lauda kõik, kes peaksid kogemata kombel kohale
sattuma. Olime potsatanud perefirma peole - peale pererahva olid kohal
kokad, köögitöölised ja veel mõned pererahvaga lähedalt seotud inimesed.
Aastavahetuse tseremooniale oodati aga ka... Nuwara Eliya linnapead!
Piimakeetmine
|
Üles |
Et aastavahetuseni oli pisut alla tunni tegime pargis aega parajaks.
Ajith oli rahul - lõpuks ometi sai ta meile näidata midagigi sellest,
millest ta oma kodukülas lootis meiega koos osa saavat. Ta lobises
kohalikest tavades ja kommetest ja sellest, kuidas ikka Mataras praegu
kõik peo ootel end tagasi hoiavad ja kui uus aasta tulnud on, mis siis
saab ja kuidas siis vältavad pidustused terve järgneva nädala... Aja
surnuks löömiseks ja jaheduse peletamiseks jõime sadakond meetrit eemal
mingis tamilite kiirsöögiputkas kohvi.
Aastavahetus tuli suure pauguga: ümberringi paugutati metsikult, kuid
ilutulestikku sellisel kujul nagu meil tuhandete eurode kaupa
aastavahetuse ööl taevasse lastakse ei olnud. Vaid üksikud tuldpurskavad
plärtsutajad. Loomulikult jäi linnapea oma kümme minutit hiljaks. Kohe
tema sisenemise järel viibati meid kärsitult sisse. Toa keskele oli
taritud hõbedane asjandus, mis nägi välja nagu massiivne plekist
lillevaaside statiiv. Perenaine süütas küünla ja pani ühele hõbedase
asjanduse alustest, seejärel peremees ja siis linnapea ja tema naine.
Ülejäänud toas pidasid palvet. Seepeale astus perenaine meie juurde,
pani küünlad pihku ja palus meil need "kandelaabrile" panna - nii saime
ka meie anda oma osa tseremooniasse. Kui küünlapanek läbi sai, algas
õhtusöömaaeg. Seda peab alustama maja auväärseim külaline. Linnapea
paluti koos abikaasaga lauda. Kui nad olid istet võtnud, pöördus
perenaine meie poole ning palus samuti lauda. Tundsin end nagu
väljanäitusel ja üsna kohmetult: kõik pildistasid linnapead - no tolle
igast molekulist õhkus very important person - ja eks pildile jäime
paratamatult meiegi. Ajith naeris õndsalt nagu põrguline ja oli kõigega
igati rahul. Loomulikult peale lauda istumist esimese asjana plahvatas
mu käes riisikakk, mille ette haarasin ja puistas lauaotsa üle riisiga -
tunne oli kirjeldamatult nõme. Ent seegi hetk sai läbi ja varsti pugisin
järgmise kakuga ülimaitsvat kala-karrit. Linnapea laskus korraks oma
olümposlikult virtuaalselt poodiumilt alla ja küsis, mida me Sri Lankast
ja Nuwara Eliyast kah arvame ja kauaks veel jääme. Kuulanud viisakalt
noogutades ära meie vastused ja Ajithi kohalikus keeles selgitava
monologi, noogutas ta ning süvenes oma telefoni. Peale selle ei suhelnud
ta ei meie ega kellegi teisega eriti rohkem - ilmselt midagi väga
tähtsat edastav Apple-ime ta näppude vahel köitis tema tähelepanu
jäägitult. Eriti lõbus paistis olevat tema naisel, kellega ei suhelnud
keegi külalistest ja ka mitte härra linnapea... Lõpuks olime maitsnud
kõike laual pakutavat. Piduliku söömaaja lõpetas tass rohelist teed.
Võisime väärikalt lauast lahkuda ja meie kohti hakkasid riburada pidi
täitma kokad ja kõik need teised, kes kohal olid ning kes vallali uksest
vahepeal sisse astunud olid. Peale seda, kui linnapea oli oma telefoni
veerand tundi näppinud, noogutas ta armulikult kõigile, surus peremehe
kätt ning loovis täispurjes ukse taga ootavasse autosse. Peale seda
oleks nagu jää sulanud - kõik hakkasid vadistama, peolaua ümbrus täitus
inimestega ning vaikselt võttis tuure mõnus melu. Ajith oli sõiduvees,
rääkis pererahva ja kokkadega, külalistega, viskas nalja. Muuseas
selgus, et nüüd on meil väike kohustus külalislahkusele vastata ja
midagi sümboolset restost tellida - kasvõi teed, sest komme nõuab, et
külaline peaks midagi kaasa tooma. Seda ei olnud vaja mitu korda öelda,
sest ega me end riituse-lauas täis polnud julgenud pugida. Niisiis
tellisime kala ja arrackit ja veetsime ühe ütlemata kena õhtu. Mina sain
deviled fish'i - so Sri Lanka üks levinumaid ja armastatumaid roogi
riisi ja karri kõrval. Selle valmistamine on lihtne: tuunikala
lõigatakse kuubikuteks, praetakse võis suhkru ja sidrunimahla või
laimiga, lisatakse tšilli, sibul ja soovi korral küüslauk ning
hautatakse mõni minut koos... Eks neid knihve on kindlasti veel - Ajith
rääkis, et võib kasutada ka kuivatatud kala ja suhkru asemel mett jne
jne... Tellitud roog oli igatahes ülimaitsev! Kui peale keskööd lahkuma
hakkasime, tuli perenaine meid saatma ja väga soojalt tänas nende juures
aastavahetusel olemast. Tänusõnad olid muidugi vastastikused.
Küünalde panek
|
Üles |
Dinee linnapeaga
|
Üles |
Kokanaat
|
Üles |
Kui meie roosasse tuppa linnapiiril tagasi sõitsime võis igal pool näha
rõõmsaid seltskondi: mõned tegid tee ääres lõket, mõned tšillisid
niisama, mõned jalutasid, mõned tantsisid teepervel... mõned müüsid
teeveeres ikka omi banaane, mangosid ja ananasse... Enne kui Ajithi
minema lubasime, kinkisin talle aastavahetuse puhul Tallinnast
kaasaostet' "Vana Tallinna". Ta oli peaaegu pisarateni liigutatud ning
ütles, et joob seda kindlasti koos ühe oma parima sõbraga - me pidada
temaga kohtuma Galles.
Meie "barokne" roosa toainterjöör
|
Üles |
Ma ei tea, kas see on arrackist, kuid kuidagi helge tunne on sees.
Leppisime kokku, et varast starti ei tee, võtame hommikul kunagi suuna
Ella peale ja sealt edasi Yalasse. Tuleb sõidupäev. Aeg pugeda linade
vahele...
Avasin akna - selle taga teepõõsaste vahel laulavad põnevalt plopsudes
konnad - see mulksuv heli on nii eriline ja vali, et summutab naabruses
asuva hotelli kõrtsust kostuva kiledahäälse muusika - arvatavasti näeme
unes mõnd lapsena nähtud Bollywoodi filmi...
|
14.04.2016. Kell 11.30. Mingi tamili söögikoht kusagil teel Ella poole
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Uueaasta hommikusuurust oodates
|
Üles |
Kõht on juba väga tühi. Istume palmi all mingis
teeäärses söögikohas ja ootame tellitud sööke. Mis sealt tuleb, ei tea -
Ajith selgitas, et see ei ole nüüd kahjuks riis ja karri, sest see on
tamili söögikoht. Mulle siin igal juhul meeldib, sest tellimuse võttis
väga armas ja meeldiv naisterahvas. Ja ka Hele on väga rahul, sest tal
õnnestus külastada perenaise kodu, õigemini selle tualetti, kus olevat
olnud kõik mugavused, sh ka paber ja, mis kõige tähelepanuväärsem, ruum
ei olevatki olnud laeni märg. Kirjutasin, et istume palmi all.
Tegelikult meie kõrval on suur "banaanipuu" ja meie kohal kõrgub hoopis
puu, mille otsas kasvavad üsna koleda välimusega pallid - Ajith nimetab
neid woodappleks (hilisema kuugeldamise tulemusel tean, et tegu oli
Limonia acidissima viljadega). Need on täiesti söödavad: kõva koor tuleb
purustada ja sisu, mis meenutab pisut pikalt lauale vedelema jäänud
värskelt riivitud haput õunapüreed, võib näiteks lusikaga süüa.
Kohalikud lisavad sisule suhkrut ja söövad niiviisi või siis teevad
dringi segades puuõuna sisu siirupi ja kookospiimaga. Ajith teadis ka,
et mõnes kohas süüakse puuõuna ka soolaga salati asemel...
Tühjakssöödud puuõun
|
Üles |
Tööpind
|
Üles |
Lauale toodi maja kulul hunnik aastavahetuseks küpsetatud magusaid
koogikesi ja küpsiseid - kõik puha sellised... eee... pisut veidrad ja
sarnased neile, mida Nuwara Eliyas olime juba õhtul maitsnud. Ajith
luges ette nende nimesid, osa neist pidavat olema tamili special. Vahe
seisneb selles, kuidas riisijahu erinevate pähklite, suhkru puuviljade,
teiste jahudega jms segada ning küpsetada-praadida-aurutada. Enamus
neist on minu jaoks liiga magusad. Kuna tellitud roogadega pidavat veel
aega minema jõuan paari sõnaga kirjutada tänasest armsast hommikust...
Ärkasime peale kümmet Ajithi koputuse peale. Ta seisis ukse taga
äraseletatud ilmel, käes taldrikud pisikeste banaanidega ning kohalike
uusaastaküpsistega - kõik tervitustega öömajapidajalt. Ise vabandas, et
midagi tõhusamat kahjuks ei ole. Tegelikult olid kakud ja banaanid -
need pisikesed siin, suhkrubanaanideks kutsutud, on ülimaitsvad - väga
heaks kergeks eineks. Lubasime end tunniga reisivalmis seada.
"Elamuseks" kujunes hommikune dušš. Segisti külge oli monteeritud kaks
dušiotsikut, kuid kumbagi ei saanud eraldi välja lülitada ja olematu
veesurve tõttu ei olnud seetõttu aretisest ka tuhkagi kasu. Keerasin
siis ühe vooliku lahti ning panin kümnesendise pimedaks ette. Aitas
niipalju, et mingi surve teise otsikusse tekkis ja saime omad dušid
võetud. Võib-olla hommikust veel niipalju, et meie toa rõdult avanes
pitoreskne vaade džungliribaga piiratud teepõllule ja juurviljaaedadele.
Lihtsalt huvitava vahemärkusena öeldes kuusime Horton Plainsile minnes
Aijthilt, et palju mürke ehk nn taimekaitsevahendeid ja osa
mineraalväetisi on riigis inimeste ja looduse säästmiseks keelatud.
Milline tervitatav algatus!
Nii. Lõpetan. Meie lahe rohelises võõrustaja saabub. Hetk tagasi seati
taldrikutele kaunisti banaanileht aluseks, nüüd tõstetakse sellele
pittut ja chatneyd, läätsekotlette ja juurde serveeritakse rotit.
Esimest korda siin riigis saame maitsta siis frititud rotit. Ka
läätsekotletid on frititud ja isegi pittu on segatud õli
maitsetaimedega. Ajithi sõnutsi ongi see singali ja tamili köögi
põhivahe - singali köögis õli ja rasva toidu valmistamiseks praktiliselt
ei kasutata ning asju üldjuhul ei fritita. Ok, aga lõpetan - see
läätsekotleti vaatamine paneb suunurgast tati tahtmatult nirisema...
Roti, läätsekotlett ja karri
|
Üles |
|
15.04.2016. Kell 11.40. Maanteel kusagil Kirindast Matera poole
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Eile õhtul jäi sissekanne vahele, seepärast
proovin praegu ülestähendusi teha. Seda enam, et oleme rannikul
suhteliselt igaval kiirtee moodi teel ning akende taga ei ole toimumas
ka midagi ülipõnevat. Lahkusime pool tundi tagasi Elephant Footist -
meie tänaöösisest ööbimiskohast pärast üht väga lämbet ööd. Mägedes
hakkasime juba ära unustama, kui palav siin tegelikult on.
Eile jõudsime Ellasse kusagil kahe paiku päeval. Ajith oli natuke mures
meie õhtuse päralejõudmise pärast, mistõttu piirdusime lühipeatusega
külas ning pisut pikema peatusega ühe megasnoobli hotelli pargis - sealt
avanesid tõepoolest miljonivaated ümbritsevatele mägedele. Eks see ole
ka üks Ella põhiatraktsioone - maaliline loodus. Küla ise on tuntud
pigem selle tõttu, et siit saab alguse (või lõpeb – sõltub, kummalt
poolt vaadata) Kandy suunas väidetavalt maailma ilusaim raudteelõik.
Ella
|
Üles |
Mõni kilomeeter Ellast kagusse jäime pidama kümnete autode vahele - meie
ees laius Ravana juga. Juga on üks Sri Lanka suurimatest ja mõnedel
andmetel ka üks laiematest kui mitte kõige laiem. Ajith oli õnnetu
järjekordselt selle üle, et vett nii vähe on, sest sajuperioodil olevat
juga mitu korda laiem. Fotod luitunud infotahvlil kinnitasid tema
juttu... Ravana, kelle nime juga kannab, oli mitmekümne peaga pahalane,
st deemon, ja müütiline Sri Lanka valitseja. Tema lugu on kirjas "Ramajanas".
Manul - see on siis hindude Aadamal, oli poeg Dašaratha, müütiline India
kuningas. Ravana oli samal ajal Sri Lanka kuningas ja tema elukoht
paiknes Ella lähistel. Ravana alustas Dašaratha vastu sõda, viimane
palus appi Višnju, kes talle appi tuligi sündides kuninga vanema poja
Ramana. Peale teda sündis kuningal veel kaks poega. Kuningannale meeldis
ent hoopis teine poeg – Bharata. Kuninganna pealekäimisel päris trooni
Bharata ,mis tähendas, et esmasündinule jöid tühjad pihud. Rama ei
pannud isa otsust pahaks ning läks oma naise ja noorema vennaga lõunasse
maapakku. Kangelasele kohustuslikult tegeles ta seal pahade nottimisega,
kellest paljud olid Ravana sõbrad ning kambajõmmid. Loomulikult ajas see
Ravana vihaseks. Kättemaksuks röövis ta Rama naise Sita (Seeta). Naise
kisa peale lendas kohale kanakull, kes lõhkus Ravana kuldse vankri, kuid
sai sealjuures ise surmavalt pihta. Ravana tassis naise praeguse Ravana
joa lähedale koopasse ning pani sinna kinni. Arvatakse, et vangisoleku
ajal mängis daam koopas Ravana kose kohal ravanathat - iidset keelpilli
kurtes oma koledat saatust. Rama hakkas naist taga otsima, komistas
otsingutel kooleva kanakulli otsa ja sai viimaselt kõigest teada.
Kogunud abiks veidra sõjaväe - selleks tulid talle appi ahvid ja karud -
ahvide päälik oli muuseas Hanuman, kes on ka üks hindude jumalaist -
tungis Rama peatselt saarele. Ehitati sild ja löödi päevi kestnud koletu
lahing. Lahing lõppes Rama ja Ravana kahevõitlusega, mille lõpul Rama
tappis Ravana. Ta päästis naise ja varsti peale seda sai India
valitsejaks... Praegu suples ja ukerdas Sita vangikongi ees jõesängis
joa all kümneid inimesi, kellest mõned surmapõlgavalt mööda kaljuseina
kõõlusid. Kui algul tekkis Ajithi veste peale soov hindu jumaluste
radadele minna ja ka ise vahutavasse vette hüpata, siis seda karnevali
nähes soov haihtus. Tegime pilte ja liikusime peatselt edasi.
Ravana juga
|
Üles |
Mäed kadusid nagu nõiaväel. Sõitsime serpentiini pidi allapoole ning
ühel hetkel olimegi tasandikul, kahanevad mäesiluetid vaheldumisi
seljataga ning tüür- või pakpoordis. Ühel ristmikul tekkis Ajithil väike
kaevahelolek ja ta pidas bussi kinni, et tee ääres seisvalt tuk-tuki
juhilt teed küsida. Kuna suunaviidad on siin riigis pigem haruldased,
siis peatume päevas sageli kordi, et möödujatelt teed küsida. Enamus
neist on olnud väga sõbralikud ja jutukad. Ajith jõudis mehega just
viisakused ära vahetada, kui see juhtus. Meie tagant lendas välja suure
hooga tuk-tuk. Hoog oli nii suur, et ta ei võtnud kurvi välja, põrkas
vastu tee ääres seisvat teist kolmerattalist ning peale seda käis üle
nurga nii, et rattad jäid taeva poole. Tormasime autost välja. Mees, kes
meiega oli rääkinud, suutis viimasel hetkel eest hüpata, kuid tema "Bajaj"
peegel oli puruks ja plekid kriimulised. Üle katuse käinud tukist hakkas
kostma lapsekisa. Aitasime välja umbes kaheaastase röökiva tüdrukutirtsu
ja seejärel tema ema. Roolis olnud mees, ma ei saanudki aru, kas see oli
isa või keegi teine, ronis renepi alt välja ise. Asjad vedelesid mööda
teed laiali, pensupaagist voolas välja kütust. Upitasime kägaras masina
tagasi ratastele, ent oli ilmne, et see omal jalal edasi ei liigu.
Veendunud, et inimestega on korras ja meie abi pole enam vajalik,
sõitsime edasi ega jäänud igaks juhuks politseid ootama. Nähtu oli üsna
mõtlemapanev. Tukisõitjad suruvad siin liikluses igal pool vahele,
liiklus aetakse mitmerealiseks, sageli ka möödasõitudel vastassuunas.
Ajith ütles, et õnnetusi tukkidega ikka juhtub ja sageli need nii
õnnelikult ei lähe nagu see, mida lives näinud olime. Mingeid turvavöid
seal ei ole, juhil ka uksi ning toruraam, millele on tõmmatud termantiinist kate, aitab siiski vaid kergemate laksude korral.
Põhihädaks ongi see, et juht ja kaassõitjad võivad avariisse sattudes
lihtsalt kuudist välja lennata ja seeläbi otsa saada või mõne
kaitsetusse ja avatud kabiini tungiva asjaga pihta saada. Taaskord palus
Hele Ajithil ettevaatlikumalt ja aeglasemalt kurve võtta, et mitte mõne
kolmerattalisega kokku sõita. Ajithi vastuseks muidugi oli lai
naeratus...
Tukilaks
|
Üles |
See, et oleme otsaga ca 940 ruutkilomeetrises Yala rahvuspargis, andis
end peatselt tunda. Tee lookles lainjas maastikus, looritatud kummastki
küljest tiheda võsalaadse madala metsaga. Kurvide ette ilmusid
hoiatusmärgid põnevate loomapiltidega. Ühest pimedast kurvist sirgele
jõudes kargas Ajith järsku kahe jalaga pidurile: otse keset teed parkis
suur elevant lehvitades tervituseks möödujatele flegmaatiliselt
kõrvadega. Kohe selgus ka põhjus – ilmset mingist koormast oli teele
kukkunud arbuus ning loomulikult oli vants tulnud sellega maiustama.
Uudistasime ilmaimet kuni autod taga tuututama hakkasid ja liikusime
siis vaikselt edasi. Üks asi on suursuguseid loomi vaadata aia taga,
kuid hoopis teine tunne on näha neid vabalt ringi tatsumas.
Ettevaatust! Elevandid!
|
Üles |
Yala
|
Üles |
Enne Kirindasse - so siis möödunud õhtu laagrisse - jõudmist elasin
isiklikult üle ühe vastiku intsidendi. Tahtsin tee ääres pildistada üht
kaunist järvevaadet. Astusin autost välja, tegin klõpsu ning avastasin
siis, et oleme puuõunapuude all. Võtsin sammukese edasi ja astusin läbi
kroksipõhja jalga mingi puu jämeda ja pika astla. Tõmbasin selle kohe
jalast välja, kuid auk oli sügav ning verd lahmas nagu allikast.
Kibekiire Gutasepti kuur ja lõpuks plaaster peale. Iseenesest ju mitte
midagi erilist, kuid mõeldes sellele mikro-loomaaiale, mis siin riigis
ilmselt kõikjal elab võib tühjast suur jama areneda. Jalg on küll tänagi
täitsa valus, kuid õnneks torkekoht ilus ja mingit imelikku punetust
vms, mis mingile arenevale jamale viitaks, pole tekkinud.
Kohas, kus astla jalga astusin, kükitasid reas paar imelikku savist
hütti. Kibekiiresti sebis ühest neist välja kummaline kerjuste moodi
vanapaar, kes tulid meid kohe uudistama ja hakkasid midagi süüa nuiama.
Mingist autost olevat neile just küpsiseid antud – nad vehkisid
pakkidega rõõmsalt ning õnnelikult meie nina ees. Ajithile see lugu
päris ei meeldinud, kuid, et neist lahti saada, viskas ta
memmele-taadile paarsada ruupiat. Mis mulle seejuures päriselt kõhedust
tekitas, olid vanakeste igemed ja hambad. Need olid veripunased ja nagu
happest söövitatud – tõelised vampiirinäod odavast õudukast. Nagu
selgus, pole tegu mõne ebolaga, vaid et memme-taati on enamuse ajast
pilves. Põhjus on ühe taime, täpsemalt liaani – beetlipipar (Piper betle)
- lehtede pidevas närimises. Taim on pipra ning kohvi sugulane, kuid
kerge narkotsina levinud just Indias, Vietnamis, Bangladeshis jm
Kagu-Aasia külades. Lehtede mahl värvib suu ning hambad veripunaseks,
lõhub kudesid ja hambaid. Pika aja jooksul igemed ja hambad muudavad
värvi, muutudes pidevast ärritusest veripunaseks. Lehtede närimine mõjub
stimuleerivalt ning eufooriat tekitavalt, eriti koos laimimahla ja
tubakaga. Samas pidavat seda eelistama siiski pigem vaesed ja just
vanemad inimesed, kes ei teadvusta lehe närimisega seotud ohte: kui
netti uskuda, siis põhjustavat lehtede närimine mitmesuguseid fataalseid
tervisehädasid. Seega jään siin riigis ikka parem arracki juurde...
Beetlipähklinärija
|
Üles |
Pisut eemal tegime uue peatuse. Ajith tahtis näidata monumenti, mis
kujutas kõiki tähtsaid singali kuningaid. Monument laius suvalises kohas
ning oli piiratud mitmekordse okastraadist jalaväetõkkega. Kuningad olid
kenasti müüri äärde niššidesse seisma pandud ning ritta seatud. Mulle
meenutas see kompott üht nurgakest Stowe pargis - Temple of British
Worthies... Monument ise võttis lihtsalt õlgu kehitama... Aga kuna olime
juba peatunud, siis otsustasime sadakond meetrit edasi, ühes roigasonnis
teed juua. Tegemist oli sama leotisega, mida olime mekkinud
Anuradhapuras. Siingi serveeriti seda jaqqery-ga ja juurde pakuti veel
uueaasta küpsiseid. Traditsiooniliselt askeldas nõgiste teepottidega
tubli naisterahvas, ent kui olime kätte saanud omad teed, ilmus kusagilt
ka nokastanud peremees, kes kõigile rõõmsalt head uut aastat soovis.
Teejoomine sööbis meelde sellega, et Ajithil õnnestus kipakas
plastmasstool puruks istuda ja selili kukkuda... Varjualune, mille all
me oma kella viie teed nautisime, oli kokku seotud ja siit-sealt suurte
naeltega toestatud kättejuhtunud tublidest roigastest. Teepottide jaoks
oli savist ning kividest laotud toekas ahi. Mõned konksud, mille otsas
rippus kulp ja muud üht-teist tarvilikku, paar pinki, pesukauss nõude
pesemiseks, veenõu ja oligi kõik. Klientidele lisaks paar
platsmasstooli. Oleme nende putkadega siin juba nii harjunud, et ei oska
tee ääres tähelegi panna. Eriti ägedad olid putkad mägedes, kus esisein
oli kuidagi ehitatud teetammile, kuid tagaosad rippusid pikkade-pikkade
tugiteivaste otsas verdtarretavatel aretistel kuristike kohal.
Teepeatus
|
Üles |
Päikeseloojanguks jõudsime Kirindasse. Enne hotelli minekut veetsime pea
tunni Kirinda Raja Maha Viharaya templi õuel ookeani kaldakaljudel.
Tempel iseenesest ei ole midagi rabavat - hiiglaslik kullatud seisev
Buddha selle katusel on üsna uus, pisikesed templihoonedki ümber selle
ja stuupa kaldakaljudel juba harjumuspärased. Ent võluv oli rannik ise
oma esiplaanil lainepihus mustendavate mustade kaljurüngastega ning
taamal loojanguvärvides kullendavate hiigeldüünidega. Tugev tuul kaldal
jahutas, mistõttu julgesin võtta pliiatsid ja paberi kartmata viimase
kleepumist käte külge. Kirinda templisse turistid tavaliselt ei satu,
sest see jääb turistiteedest eemale. Enamus siiakanti sattujatest
piirdub safariga Yala rahvuspargis. Tagasihoidlikust arhitektuurist
hoolimata on põnev templi lugu. 2. sajandil eKr olevat Sri Lanka
lääneosa valitsenud kuningas Devanampiyatissa. Tal tekkis kahtlus, et
mungad sepitsevad riigipööret ja nii laskis ta nende oletatava ninamehe
kinni võtta ja keeta rahva hirmutamiseks õlis kõigi silme all. See
jubedus ärritas rahvast ning vihastas jumalaid. Kättemaksuks sellise
julmuse eest saatsid jumalad tulvavee saart uputama. Mingit moodust
peale enda vanema tütre ohverdamise vee ohjamiseks ei tulnud kuningal
ning tema nõuandjatel pähe ja nii ehitas ta kullast laeva, milles saatis
oma tütre merele tsunamile vastu. Tütar ent oli nii ilus, et meri teda
säästis ja tõi 40 päeva hiljem rannale Kirindas. Kalamehed olid lummatud
kullatud laevast ja selles seilavast imekaunist printsessist (huvitav,
kummast rohkem?) ning viisid sõna kohalikule kuningale - Kavantissale.
Kavantissa läks randa, armus printsessi esimesest silmapilgust ja peagi
peeti pulmad. Kohale, kus neiu randus, laskis õnnelik kuningas templi
ehitada. Kirinda kõrval metsas olevat isegi Kavantissa lossi alusmüürid
veel alles... Teadlased on siiski millegipärast kogu loo suhtes üsna
skeptilised.
Kirinda
|
Üles |
Ajith oli tahtnud meid majutada oma tuttava hotellis Yala lähedal
džunglis, kus kõik toad on ehitatud puude otsa. Kahjuks oli see
itaallaste poolt õhtuks täis löödud ja nii me sattusime ookeani kaldale
pisut väsinud Elephant Footi nimelisse asutusse. See ei olnud otseselt
hotell, vaid pigem nagu kämpa, kus sai välja rentida bangalosid. Meie
päralt oli terve maja... Kui tuppa astusime, siis hakkasime taipama, et
mingit magamist sel öösel selles ruumis ilmselt ei tule: konditsioneer
puudus, tillukestest luukidest puhus sisse vaid kuuma välisõhku ja
paksult sääski. Pimeduse saabumisest hoolimata oli palavus tappev...
Ajith oli võtnud tee äärest kaasa ühe oma sõbra (või oli see ta üks
paljudest noorematest vendadest?) ning peagi ühines meiega ka sell,
kelle autoga pidime siis täna varahommikul, safarile Yala rahvusparki
minema. Ajith oli lubanud pühalikult juba ammu, et Yalas teeme grilli.
Ostsime sügavjäätatud kanakoibi, tšillikaunu, sibulat ja porgandeid ning
maitseaineid. Ajith keeldus igasugusest abist ja assisteerimisest ning
läks sõpradega kana ette valmistama. Meie läksime targema tegevuse
puudumisel randa. Pimedus ning kaljud, mille otsa hiigellained pahinal
jooksid, ei tekitanud isu eriti ujumiseks, seepärast viskasime end
külili veepiirile, lastes laineserval end lihtsalt edasi-tagasi
loksutada. Jäime sinna päris kauaks ajades niisama juttu, kuni kuulsime
järsku läbi murdlainetuse Ajithi ärevat hüüdmist. Ta ei näinud meid, ja
kuulnud sõbralt, et läksime tund aega tagasi ujuma ja pole veel naasnud,
oli juba tõsiselt mures...
Grillitud kana, täidetud tšillid ning grillitud porgandid, kõrvale roti
ja arrack soodaveega - imeline õhtusöök tähtede all ookeani
kaldaastangul... Õhtu kujunes vägagi meeleolukaks... Kel hakkas juba
kaks saama, kui mõistus käskis tuttu minna, sest safarile minekuks
pidime startima juba kell viis. Et palavus polnud järgi andnud, tegi
Ajith ettepaneku, et nad tassivad meie kahe voodid otse ookeani kaldale:
öötuul ookeanilt on siiski pisut jahedam ning ei ole sääski...
...Ja nii magasimegi sisse, ärgates alles kella kuue paiku Ajithi
unesegaste hüüete peale:
"Wake up! Wake up! Its time, its time!"
Äratus!
|
Üles |
Et olime tunnikese sisse maganud, siis seisime rahvuspargi väravas
pikalt üsna kenas piletijärjekorras. Siin seisis kümneid autosid: enamus
neist "Mahindrad" - India autotööstuse imed, mis näevad välja nagu
kohitsetud Jeep Wranglerid. Ka meie istusime ühes neist indialastest.
Auto välimus on petlik: suured balloonid all näeb see välja nagu tõeline
maastur, kuid võta näpust - veab ainult tagumine sild. Teine asi on
muidugi safariauto kohustuslik osa: tõstetud reisijate... eee... salong?
Meie autol näiteks oli see ise ehitatud masina veokasti, mille põhja on
keevitatud kolm istmerida ning neile improviseeritud peale plekist katus
päikesevarjuks. Tagumise istmerea alla oli surutud kaks
mega-suubvuuferit, kuid need osutusid nii kopsakaks, et normaalne iste
pole sinna ära mahtunud, sestap on istme jalgadele jupid vahele
keevitatud. Ma ei tea, kui pikk peaks olema inimene, kellel jalad seal
maha ulataksid. Ent meie safariauto ei ole mingi erand – ringi vaadates
võib tõdeda, et enamus on sellised. Kuid teistega võrreldes oli täna
hommikul meie eeliseks oli see, et terve auto oli meie päralt: Ajith
istus Yalasse sõites all sõbra juures ja meie võisime siis ülal valida
kõigi 10 istekoha vahel.
Yala rahvuspark on loodud eelkõige elevantide ja leopardide kaitseks,
kuid loomulikult elab siin igasugu linde ja pudulojuseid. Yala
rahvuspark on üks saare vanimaid, asutatud 1938. a, kuid inglased
asutasid sinna kaitseala juba aastal 1900. Praegu on see välja
reklaamitud, kui metsikute elevantside kasvuala ja tegelikult alal, kus
safareid tehakse, päris turistikas – saime seda täna omal nagal väga
kujukalt tunda.
Rahvusparki sisse saamiseks tuleb osta piletid inimestele ja eraldi
autopilet. Kokku läks see nali meile maksma vähemalt 80 eurot, võib-olla
isegi pisut peale. Positiivse poole pealt toimis seal kaardimakse.
Piletisabast naastes hüppasin kasti, Ajith liitus meiega ning sõit läks
lahti. Korraks veel piletikontroll kuulipildujaga varustatud meestelt
rahvusparki sisenemisel ja teele! Kõik inimesed, kes sisenevad, pannakse
kirja. Kui keegi loojanguks väljas ei ole, siis läheb lahti klaperjaht.
Mitte, et keegi loomade pärast kardaks, kuid kuna rahvuspark kubiseb
krokodillidest, madudest ja siin olevat ka leoparde, siis muretsetakse
kogemata džunglisse eksijate pärast.
Meie ees tolmutas kitsal savisel teel vähemalt kolmkümmend masinat, kuid
raudselt oli neid eelnevalt juba kohal rohkem, sest ükskõik kuhu
keerasime, ikka sattusime mõnele autole. Magusama aja olime kahjuks maha
maganud: autod ja üha palavamaks minev päike peletavad loomad võssa
varjule. Sellest hoolimata nägime pea paarikümmet erinevat liiki looma,
sh elevante, karu, krokodille, vesipühvleid, metsikuid kukkesid (Sri
Lanka rahvuslind), öökulle, metssigu, hirvi jne... Leopardi kahjuks ei
õnnestunud näha, kuigi nii meie autojuht, kui väidetavalt ka Ajith, olla
teda sealkandis korduvalt kohanud. Oli väga tore, et Ajith safari ajaks
meie juurde tuli, sest ta oskas võsas loomi märgata ja sageli saime just
seetõttu pilgu heita mõnele sabale, kõrvale või ninale... Umbes
pooleteise tunni pärast tegime peatuse mingis kohas, kuhu olid koondunud
kõik safariautod - no neid oli seal ligi saja ringis. Pausi kasutati
keha kinnitamiseks, vetsus käimiseks ja seljas sirutamiseks. Kohas, kus
peatus aset leidis oli enne 2004 aastat asunud turismikompleks. Tsunami
võttis selle kõik ja koos sellega hunniku kohalikke ning lisaks
mitukümmend jaapani turisti... Kokku tappis tsunami pargis üle 250
inimese. Nende mälestuseks on rajatud tagasihoidlik mälestusmärk. Peale
peatust me praktiliselt enam loomi ei näinud ning tunnise
ringikeerutamise järel sõitsime pargist välja tagasi. Kui ma päris
siiralt tohin öelda, siis see safarivärk Yala moodi on üks paras vuhvel
ja vähemalt mina sellisel kujul sellest erilist elamust ei saanud.
Kahjuks ei saanud ka pilte, sest loomulikult unustasin fotoka varuaku
kohvrisse (no selles ei ole küll kedagi süüdistada peale enda) ja
fotokas sees olnud aku kustus peale esimest paari pilti. Ajithi sõnutsi
olevat parem võimalus minna 2-3 päevaks džunglisse pikemale retkele
päris 4x4 autoga: siis pidavat olema võimalik igasugu imeasju näha ja
nautida privaatsust. Kahjuks meil seda ega ei ole.
Ainus pilt safarilt
|
Üles |
Enne Elepanti tagasi minekut viis Ajith meid ikkagi puu-hotelli vaatama.
Hotell asus vahetult kaitseala piiril hõredavõitu, kuid kõrgepuulises
metsatukas. Ning vaadata seal oli. Kõrgete lehtpuude latvadesse,
lehestiku varju, oli ehitatud rida... onne. Need olid siinmaal
traditsiooniliselt kokku löödud suhteliselt juhuslikust materjalist ja
nägid väljast välja päris kipakad, kuid siiski stiilsed. Sees olid
vaibad maas, mugavad voodid, isegi vesiklosett ja dušš. Ent mis peamine
- puulehtede varjus oli jahe, kuigi kell hakkas saama üksteist ja päike
küttis avamaal juba tublisti. Tuul tõmbas moskiitovõrkudega kaetud
akendest töötades AC-na. Usun, et seal olnuks väga lahe öö veeta.
Peremees pakkus teed, vedelesime jõude puuokste külge riputatud
naljakates ühelt küljelt avatud ripponnides kuniks Ajith omanikuga juttu
ajas. Kiikumine puie vilus tekitas mõnusa rammestuse; lausa kahju oli,
kui Ajith lõpuks teatas, et on aeg minna - tema sõber peab safariauto
varsti Kirindasse ära viima...
Puuhotell
|
Üles |
Hotellis tuli luhvtitada tuhandelisi: autojuhile 5500, hotellimehele
5000. Enne starti otsustasime korraks end ookeani kasta. See üritus
oleks peaaegu fiaskoga lõppenud, sest liiv laial rannaribal oli juba
põletavalt kuum.
Aga nüüd Matara poole. Kõht on väga tühi, ehk saab kusagilt tee äärest
mõne ampsu.
Elephants... Päevavalgel
|
Üles |
|
16.04.2016.
Kell 00.55. Hotell City Line. Matara
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Riisiväljade ingel
|
Üles |
Alustaks hädaldamisega. Tänaõhtune jant siin
hotellis on täiesti omaette tase. Kui seni olen jauranud tilkuvate
kraanide ja muu pudi-padi üle, siis täna oleme sattunud lihtsalt
troppide otsa! Juba pärastlõunal, kui end sisse möllisime, tekkis
kriimsilmi retseptsioonis vaadates imelik tunne – olid kuidagi viisakad,
kuid sellised libedad tüübid, eriti üks kummaline, helesiniste vilavate
silmadega jõmm (eks ole hollandlased ja inglased siia oma jälje jätnud).
Ajith pressis neilt välja hinnaalanduse ja toa neljandal korrusel –
rõdult parema vaate huvides. Õhtul Kokawelast – Ajithi kodukülast
–naastes saime aru, et viimane korrus oli tõsine viga, sest päike oli
laepaneelid kuumaks kütnud ja toas valitses metsik palavus. Kui AC sisse
lülitasin, hakkasid lambid vilkuma ja mingit jahedust ei tulnud. Läksin
alla kaebama. Seepeale kobis üles õhtuse vahetuse päälik, pani puldi
"auto" peale ja ütles, et veerand tunni pärast funkab. Tühjagi. Läksin
uuesti alla. Seekord tuli kaasa mingi poolkiilas ja ebamäärases vanuses
ätt, keda tutvustati kui elektrikku. Taat vaatas vilkuvaid pirne ja
teatas siis rõõmsalt, et teab milles viga. Ta muterdas midagi
elektrikapi kallal ja tõepoolest, mingi õrn jahedam õhk hakkas tulema.
Mehed soovisid rõõmsalt ilusat õhtut ja kadusid trepist alla. Õhk ent
jahedamaks ei hakanud minema ja tuled hakkasid uuesti vilkuma. Kui
keskööl taas ahastuses alla läksin, siis polnud meeskonnast kedagi näha.
Oli mingi purjus seltskond, kes millestki midagi ei teadnud ja
tagatipuks hakkas üks kutt veel ette kujutama, et ma tulin nendega tüli
norima. Pooljuhuslikult üks purjakil mees siiski arvas teadvat, kus on
pealik ja nii ma koputasin näidatud uksele. Jah, mees oli sees, kuid
täiesti lääbakil. Ütlesin, et järsku saaks meid mõnda teise tuppa panna,
kus AC töötab. Ta kuulas mind ära ja võin vanduda, et saatis omas keeles
lõpuks pimedamasse kohta ning lõi ukse nina all kinni. Läksin üles. Tuba
oli endiselt kuum ja õueõhkki nagu sauna eesruumis. Järsku ilmus sama
elektrikust ätt, kes oli samuti täiesti purjakil. Ta kuulas mind ära ja
ütles siis pudikeelselt:
"Jääss, jääss! Tiiiis iiiz Šriii Lanka šööör! Noo vooder, noo elegrizidi!
Noo bauuer."
Ja hakkas siis rahakoti vahelt mulle tunnistusi näitama, kui
kvalifitseeritud ta on ja mida kõike oskab. Kuulasime seda jama oma
kümme minutit ja saatsime taadi lõpuks lihtsalt ukse taha. Sammude järgi
otsustades kobis ta meie AC kompressori juurde – sinna viis taga
välisseinal kitsuke redel. Ausalt öelda olin kindel, et ta sealt alla
kukub ja kaela murrab, ent võta näpust. Varsti kõlas taas koputus ja
taat oli tagasi ukse vahel ning seletas midagi pehmel keelel. Ütlesin
lihtsalt, et kõik on korras ja head ööd. Taat auras ära, kuid meie
üllatusena hakkas AC-st tasapisi jahedamat õhku tulema ja praegu on
temperatuur juba muutumas talutavaks. Loodetavasti kestab hommikuni. Me
oleme ilmselt siin hotellis veel ühe öö; kuid kui see asi peaks
hommikuks taas kutu olema, siis vahetame toa või leiame teise hotelli...
Jõudsime Matarasse pärastlõunal. Teel leidsime riisi ja karri buffee.
Nuge ega kahvleid seal ei olnudki, mistõttu Ajithi suureks rõõmuks
pugardasime lõuna näppudega. Tegelikult on käega süües riis ja karri
väga maitsev. Süüakse parema käega, karrid tõstetakse lusikaga serva,
riisi võetakse nelja näpuga ja segatakse siis ühega karridest. Üldjuhul
segatakse korraga riisi ühe karriga, et mitte maitseid miksida.
Kindlasti ei segata kogu taldrikule võetud riisi kohe kõigi karridega
kokku ühtlaseks pudruks, vaid näputäite kaupa erinevate karridega
vastavalt soovile. Kõrvale võib, kuid ei pea sööma rotit. Kui tundub, et
mõni karri on liiga vähetšilline, siis lisatakse ekstra käredat
tšillipastat. Mingeid erilisi reegleid söömise juures ei ole, põhiline
on, et toitu ei solgita, ega jäeta taldrikule võetut söömata.
Riis ja karri V... Buffee
|
Üles |
Matara ei jätnud ausalt öelda erilist muljet: uus ja isikupäratu keskus,
kohustuslik hollandlaste fort, paar historitsistlikku maja vanalinnas.
Võib-olla üks põnevamaid kohti oli hollandlaste ehitatud barokne suure
kelpkatusega turuplats. Kuumus oli taas tappev ja kuidagi sai linnas
kõndides jaks kiiresti otsa. Ajith viis meid esimesena Tuvide saarele
ehitatud Paravi Duwa templisse. Tempel ei olnud midagi erilist, vähem
kui kümme aastat vana, ehitatud sõja lõppemise tähistamiseks, interjöör
meenutas vannituba. Ainus põnev moment oli ehk see, et arhitekt olevat
inspiratsiooni saanud Anuradhapura kunagisest ümmargusest hambatemplist
ning muidugi vaated rannikule olid ilusad. Hoopis põnevam oli
vaheldusena katoliku kirik (Our Lady Of Matara), millest tagasiteel auto
juurde läbi hüppasime. Kirik oli nagu kirik ikka, vaid selle vahega, et
ka külgseinad olid avatud neogooti kaaristutega, mistõttu tuul puhus
läbi ja kirikus sees oli peaaegu meeldivalt jahe. Üllatusena tuli
kirikuuksel jalanõud jalast võtta – see reegel kehtib siin riigis siis
kõikvõimalike pühakodade kohta. Kiriku tähtsaimaks osaks peetakse Neitsi
Maarja kuju, mis olevat imettegev ja mille algupära katab saladusteloor.
Legendi järgi ilmus kuju juba portugallaste ajal, kuid kuju ei toonud
nemad, vaid selle püüdis müstilistel asjaoludel merest oma võrku keegi
kohalik kalamees... Ajith vaatas huviga seintele riputatud piiblistseene
ja tahtis teada, mis neil on kujutatud, kuid erinevalt temast, kes
tundub olevat üsna kursis Buddha tegemistega, pean häbiga tunnistama, ei
tea katoliku pühakutest suurt midagi. Oskasin talle seega kiiresti lahti
jutustada vaid need pidid, mis kujutasid Neitsi Maarjat ja Kristuse elu.
Matara
|
Üles |
Matara Paravi Duwa tempel. Aadama jalajälg ja "küünlajalg"
|
Üles |
Our Lady Of Matara
|
Üles |
Kokawelasse on Matarast kümmekond kilomeetrit. Teel sinna näitas Ajith
pidevalt vasakule ja paremale, rääkis teele jäävatest kohtadest ja
teeäärsetest majadest, vahepeal nähes kedagi tuttavat kõndimas või
seismas, lehvitas autoaknast ja hüüdis mõne sõna. Tegime peatuse ühes
teeäärses roigasputkas, et osta külakostiks puuvilju. Ajithil läks
ostmisega tükk aega. Autosse istudes ulatas ta meile kaks rabarberi
varre moodi kooritud pulka – need olid suhkruroovarre tükid. Hele oli
midagi sellist vist Mehhikos saanud, minu jaoks oli see aga paras
eksootika. Vars tundub kiuline, kuid magusalt mahlane. Hakkad seda
otsast vaikselt närima-imema, kuni alles jäävad vaid puitjad kiud – neid
ei sööda.
Ja siis olimegi Ajithi kodus. Maja nagu maja ikka, kodu nagu kodu ikka:
ema, vanaema, vennanaine ja vennatütar... Tere-tere ja kalli-kalli.
Tervituseks pakuti külalistele värskelt pressitud mahla ja
aastavahetusest ülejäänud magusaid suupisteid. Kui Aijth teatas, et Hele
armastab mangosid, läks vanaema aeda ja tõi kausitäie otse puu otsast
ning hakkas valituid koorima. Need olid uskumatult maitsvad! Kui olime
esimesed viisakused vahetanud, uurisin edasiste plaanide kohta. Õhtu oli
sisustatud. Kui puuviljas söödud, siis kõigepealt pidime minema pessu,
siis külla Ajithi onule ning seejärel pidi meid ootama Ajithi kodus
õhtusöök.
Tervitus...
|
Üles |
***
|
Üles |
Ma ei saanudki täpselt aru, kas see pesemine oli pigem nagu rituaalne
tegevus või tahtis Ajith lihtsalt meile seda kohalikku võimalust
tutvustada. Igatahes paluti maja naistel Hele jaoks otsida välja
pesemise riided. Ma vist kusagil eespool olen juba sellest kirjutanud,
et suplemisega on siin riigis põnev: kui mehed võivad avalikus kohas
vähemalt šortsidega ujuda, siis naised on pealaest jalatallani
suplussarides. Dušši külades majades reeglina ei ole, pesemas käiakse
jõgedes, järvedes, tiikides. Sain aru, et meie ühte sellisesse nüüd ka
läheme. Ausalt öeldes ei olnud mul küll mingit isu küla pesuauku hüpata,
ent Ajith oli kindel, et meile seal meeldib. Arvestades seda, kui
kiivalt ta igal pool on jälginud, et saaksime puhtad klaasid jne, siis
ma lootsin, et midagi väga ilget siiski meid ei oota. Pesuauk – aga just
auk maa sees see oli – asus Ajithi onu maja lähedal põllu servas suure
puu varjus. Tegu oli loodusliku allikaga, mille juurde Ajith ja ta onu
olid kunagi kaevanud augu ja ehitanud selle ümber kivist kaldammüürid –
nii moodustus ca pooleteise meetri sügavune ja paari-kolme meetri laiune
bassein. Lugu oli ent nii, et basseini sisse ei minda, vaid võetakse
ämbriga vett ja pestakse pisut eemal. Seebitada ja pesta tuleb nii, et
seebivesi basseini tagasi ei jookse. Ajith võttis onu õuest tsikli ja
ütles, et käib korra külas; meie nautigu pesemist ja mingu peale seda
siis ta onu juurde. Läksime basseini juurde ja riietasime end lahti.
Helele oli antud valgest riidest sari. Vesi basseinis oli puhas, külm ja
värskendav – tõeliselt mõnus selles kleepuvas õhus. Valasime endale
ämbriga vett pähe ja mõmisesime õndsalt... Järsku märkasin, et Hele sari
on veega muutunud praktiliselt läbipaistvaks. Olime basseini ääres
kahekesi, kuid seisime kohaliku teekese ääres millel ikka aeg-ajalt
keegi roll, jalgratta või tukiga mööda sõitis. Kui Ajithile seda hiljem
rääkisime, mis sariga toimus, sai ta pahaseks ja küsis emalt ning
vennanaiselt üsna kurjalt, et mida need küll mõtlesid. Nemad mõtlesid
vaid kõige paremat ja itsitasid pihku. Igatahes lõpetas sarinali meie
kümbluse võib-olla pisut varem, kui oleksime plaaninud...
Ajithi onu juures ootas juba kaetud laud uueaasta maiustuste ja
puuviljadega. Kaks vanakest – kumbki neist ei rääkinud inglise keelt,
olid hästi sõbralikud, kuid kohmetunud. Olime meiegi. Nähes, et mul on
palav, tõsteti lauake elutuppa, kus asus maja ainus laeventikas.
Televiisoris laulis mingi pühamees palvelaulu. Istusime, näksisime,
jõime teed ja naeratasime vastastikku. Õnneks vanakesed siiski liiga ei
pingutanud ja kokkuvõttes, pisut jaburast situatsioonist hoolimata,
veetsime seal hästi meeldiva tunnikese.
Ja edasi... Edasi tuli riis ja karri – väga maitsva tuunikalaga
sealhulgas - ning pikk õhtu arracki ja igasuguste naabrimeeste,
onupoegade, vendade ja sõpradega, kes kõik korraks läbi astusid ja tere
ütlesid. Mõni võttis klaasikese, mõni mitte, mõni jäi terveks õhtuks.
Kui arrack otsa sai, viskas Ajith meid kiirustades hotelli – peale seda
temal alles ilmselt õige pidu algas.
Riis ja karri VI
|
Üles |
|
16.04.2016.
Kell 13.50. Aijthi juures. Kokawela
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Istume jälle Ajithi juures terrassil. Meil on
arrackit ja soodavett ning seltsiks paar Ajithi parimat sõpra ja keegi
onu – neid sugulasi on siin kümneid – ma olen loobunud aru saamast, kes
mis pidi sugulane on. Hele kokkab koos perenaistega.
Ärkasime üsna hilja Ajithi helistamise peale. Meie AC oli hommikul
töökorras, seega me ei hakanud tuba vahetama. Kriimsilmad vahtisid
hommikul mind pisut altkulmu, kuid muutusid rõõmsamaks, kui maksin
tulevase öö eest sulas ette. Kaebasin Ajithile eilse jandi ära. Ta
rääkis midagi meestega ja ütles hiljem, et kui õhtul on jama, siis
nõudku ma uut tuba, tüübid arvestavat sellega vajadusel. Ajith juhatas
meid ebamäärast värvi vanasse Toyota-rimakasse. Meie bussi remonditi
linnas. Selle remondiga oli niiviisi, et juba Nuwara Eliyas seletas
pardakompuuter kauni naise häälega midagi jaapani keeles, millele Ajith
tavatses vastata:
"O really, nice to meet you too!"
Naljaks see jaapanlaste värk - miks ei võiks ekspordiks müüdavas autos
aju end väljendada näiteks inglise keeles. Mägedest alla tulles hakkas
üks piduriketas häält tegema ja enne Matarasse jõudmist kraapis juba
metall metalli. Ajith algul proovis väita, et ketaste vahel on liiv ja
asi saab iseenesest korda, ent just enne tulekut oli meil Passatiga sama
jama - selle hääle järgi otsustades jäi üle vaid pöialt hoida, et asi
lõpeks ainult patjade vahetusega. Seega ei vahutanud pardakompuuter
niisama lusti pärast tühja, vaid daam püüdis meeleheitlikult seletada,
et piduriga on kohe-kohe halvasti. Ajith oli hommikul hankinud uued
padjad ja viinud auto ühe tuttava garaaži. Lõunaks olid pidurid jonksus.
Loomulikult serveeriti Ajithi juures hommikuks riisi ja karrit. Et
Ajithi üks lemmikuid on kõrvitsakarri, siis peale kala ja sibulakarri
saime ohtralt ka seda. Hommikusöögi kõrvale jutustas Ajithi ema, et
elektrit ei ole. Voolukatkestusi juhtuvat sellel aastal ebatavaliselt
tihti. Neid tingib ebatavaliselt pikk põud: vett jõgedes on vähe ning
hüdroelektrijamad ei suuda enam piisavalt voolu toota. Võib-olla üritas
eile õhtul purjus elektrispetsialist sedasama rääkida? Inimesed on
täitsa mures, isegi mingit meeleavaldus olevat kusagil toimunud...
Tänase ennelõuna sisustasid kohalikud uueaasta mängud. Nagu vist mitu
korda varem olen maininud, siis peale uue aasta tulekut vältavad
pidustused nädalajagu. Esimene uue aasta päev on rahulik ja pidulikum -
ka öösisest pummelungist välja magamise päev. Järgnevatel seevastu
korraldatakse kohalike vahel lõbusaid võistlusi ja jõukatsumisi,
lauldakse ja tantsitakse. Mingit otsest reglementi selles ei ole, iga
küla korraldab kogukonnale meelepärase programmi järgi, oluline on, et
kohale tulevad nii noored kui vanad, ühed võistlema, teised vaatama.
Ajith läks linna bussi remondist ära tooma, meie lõime kampa tema
pererahvaga ja patseerisime kohaliku kooli staadionile, kus just
milleski võtsid mõõtu pisikesed lapsed ja samas kõrval tehti
ettevalmistusi järgmisteks asjadeks. Moodustasime omapärase
protsessiooni: Ajithi vanaema ja teised daamid mustade vihmavarjudega
päikse peletamiseks ees, mina lonta-lonta järel. Karneval kestab ikka
terve päeva, vaid kõige kuumemal momendil päeva harjal, seega ühe ja
kolme-nelja vahel, tehakse paus ja siis läheb show edasi. Ja nii mitu
päeva. leidsime kohad sisse laia puu vilus, kerges tuuleõhus - polnudki
see olemine nii hirmus kuum ja püüdsime toimuvasse kuidagi sisse elada.
Tegelikult meenutas see meie jaanipäeva: nagu ma hiljem Ajithilt
kuulsin, on rida vanu traditsioonilisi jõukatsumisi ja osavusmänge, mida
korraldatakse pea kõigis külades: rasvaga libedaks tehtud posti otsa
ronimine, poomil padjasõja pidamine, seotud silmadega õige kannu pihta
löömine jne. Levinud on ka mitmesugused jooksuvõistlused,
rattavõistlused, seltskonnamängud - kõik mingi lõbusa kiiksuga -
meelelahutus ja tsirkus vaatajatele, kuid ka paras sport osavõtjatele. Kokawelas oli osa selle aasta toimetustest eelmistel päevadel juba ära
tehtud, kuid paari klassikalist jõukatsumist õnnestus meilgi näha.
Nähtuist jaburam oli pimesi vett täis valatud rippuva kannu tabamine
kurikaga. Mäng seisneb selles, et platsile on üles seatud kõrge portaali
moodi kaadervärk, mille külge on riputatud köitega kolm vett täis
savikannu. Osalejad võtavad paarkümmend meetrit eemal rivvi ja ootavad
oma korda. Sellel, kelle käes parajasti järjekord on, seotakse silmad
kinni, teda keerutatakse kohapeal ringi ja siis lastakse minna platsile
jalutama. Kui siis osaleja arvab, et ta on kannude juures, võib ta ühe
korra lüüa. Mängu võidab see, kes saab pihta keskmisele kannule. Kui me
kohale jõudsime, siis juba mäng käis. Ja käis teiste mängude ajal
pidevalt edasi. Suht lootusetu üritus tundus see olevat: inimesed
kõndisid kaigas seljas mööda platsi ringi ja siis vehkisid suvalises
kohas - vaatajatel muidugi oli nalja nabani, sest enamasti kaasnes
löögiga üsna põnev koreograafia. Siiski, enne kui lõuna paiku lahkusime,
suutis üks poiss ühe äärmistest kannudest sodiks lüüa, kuid keskmine jäi
puutumata - ju jääb siis õhtusse ka tegevust. Mõnda nähtud mängudest
mängitakse meilgi seltskonnaüritustel näiteks ringmäng, kus välja läheb
see, kes ei leia endale muusika katkemisel tooli või vett täis
õhupallide püüdmine (mina, tõsi, olen seda mängima olnud sunnitud toore
munaga). Kuigi püüdsime üsna madalat profiili hoida, tuli peagi selle
aasta põhikorraldaja - tema tunnuseks oli ainuke raadiomikker - meid
tervitama ja küsis, kas tahaksime ka mõnel võistlusel osaleda. Tema
pettumuseks me siiski pigem nautisime vaatamist.
Uueaastamängud
|
Üles |
Ajith jõudis enne lõunapausi tagasi ja liitus meiega. Vahetult enne teda
vuras kohale mopeediga jäätisemüüja, kes aeg-ajal pasunat tuututas ja
tähelepanu otsis. Kuigi kogu plats oli lapsi täis, ei tundnud mitte
keegi jäätise vastu huvi. Ajith oli esimene, kes hirmsasti tahtis Helele
jäätist osta. Selle tagajärjeks oli aga pahandus. Jäätisemüüja sõitis
minema just hetkel, kui kusagilt mängult jooksis meie juurde Ajithi 5
aastane vennatütar, kes tegi korraliku stseeni, et miks Hele jäätise sai
ja onu talle jäätist ei ostnud!
Hetkel siis naudin arrackit... Päikest varjutavad pilved – see on
tore...
Kookospähklit?
|
Üles |
|
16.04.2016.
Kell 20.15. Hotell City Line. Matara
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Jõudsime täna üsna varakult hotelli. Ehk oleks
pisike pidu Ajithi aias õhtul tuurid üles võtnud, kui polnuks vaja tema
ema ja vanaema Matarasse Colombo bussi peale viia. Et säästa Ajithi mitu
korda edasi-tagasi sõitmast palusime ka meid hotelli ära visata.
Tehelikult on tore, sest ausalt öelda see pidev intensiivne suhtlemine
on päris ära väsitanud... Pärast kolmandat restarti hakkas ka meie AC-st
leiget õhku tulema, aga tundub, et ta kogub vaikselt jõudu ja ehk veab
hommikuni välja nagu eelmisel õhtu. Noid asjapulki retseptsioonist ma
täna siia kutsuda mingil juhul ei taha (ega nendega muud tegemist teha),
sest kohtusime tuppa tulles trepil sinisilmse kriimsilmaga, kes oli juba
tahmas.
Pärastlõuna kujunes nagu mingiks stseeniks mõnest Jim Jarmushi filmist.
Vist lõpetasin enne kribamise hetkel, kui jõime Ajithi onu ja
klassivennaga terrassil arrackit. Et Ajith oli eile oma habeme maha
ajanud, siis säras ta nagu juveel. Jutt läks kuidagi habemeajamisele ja
selle käigus poetasin mokaotsast oma kuuvanust pahmakat kratsides, et
vajaksin ka habemeajajat. Sellepeale läksid meeste näod särama – jah,
mulle tuleb leida habemeajamise salong ja kohe. Mõte tundus ülim kõigi
lauasistunute meelest (minu arvamust seejuures ei küsitud), kuid
ainusaks probleemiks osutus, et pühade ajal on kõik salongid suletud.
Ajithi sõbrale meenus aga, et naaberkülas elab habemeajaja, kes ilmselt
peab täna pidu, kuid kui ta piisavalt kaine on, siis saab ehk minu
habemega hakkama. Igasugused vastuväited minu poolt, et härrased, ehk ei
ole vaja, ei leidnud mõistmist ja nii pakkisime end Hiacesse ja seiklus
algas. Hele jäi pererahvaga õhtusööki valmistama – seega olid soorollid
lõpuks paigas nii nagu need siin saarel on ja olema peavadki.
Kui teele keerasime nägi Ajith bussipeatuses üht lapsepõlvesõpra ja
seegi ühines meie väikese bandega. Avati uus arrack. Meeleolu oli
pilvine ja päikeseline, selline nagu mäletan olevat mõnel korral vaid
tudengipõlvest või mõnelt reisilt, kui valitud hetkedeks ei ole ühtegi
muret, ühtegi kohustust, liigset kurbust, ega liigset rõõmu; on vaid
vaikne rõõm olemisest...
Naaberkülas selgus, et habemeajaja oli sõitnud aastavahetuseks Ellasse.
Seega salongiteenus jäi ära. Seepeale teatas Ajith, et ta hoopis ise
ajab mu habeme. Oskasin selle peale öelda vaid:
"Ok. Then arabian style cut, please...".
Nüüd jäi veel küsimus habemeajamisriistadest. Mingi teoreetilise
võimaluse kohaselt pidi järgmises naaberkülas olema avatud supermarket.
Seega võtsime suuna sinna. Küla piiril kohtasime veel üht Ajithi
lapsepõlvesõpra, kes samuti karavaniga ühines kuni järgmise küla
piirini. Supermarketi-külla jõudes tekkis ühine progressiivne mõte, et
äkki võiks enne habemeajamist end külma õllega karastada, seda enam, et
piirkonna ainus avatud kõrts paiknes ka juhuslikult selles külas.
Mõeldud tehtud... Kõrtsus selgus õnnetuseks, et kogu õllevaru on otsa
müüdud ja saaks vaid arrackit ja sedagi veel vaid limiteeritud kogustes.
Arrackit oli meil endalgi. Supermarket ent oli avatud. Ajith ostis
žiletid ja paberikäärid. Võtsime suuna Kokawelasse tagasi...
Meie sõit ei lõppenud Ajithi juures, vaid ta keeras enne oma teeotsa
kõrvalteele, mis viis ühe pisikese džunglijärve äärde. Parkisime bussi
tolmuse pinnasetee serva. Istusin küljeukse astmelauale ja habemeajamine
võis alata. Vaatasin üle lootostega üle puistaud vee mõnesaja meetri
kaugusel paistvat džunglit. Ajith toimetas mu näo ees kääride ja
žiletiga ning rääkis, kuidas ta nonde kahe lapsepõlvesõbraga, kes
sealsamas kõrval seisid ja habemeajamist poolmuigvel-pooltõsiselt
assisteerisid ja arrackit jõid, džunglisse onni ehitasid ja kalliskive
otsisid. Kui leidsid, viisid kokkuostjale ja saadud raha eest ostsid
head-paremat... Hetk seisis. Ma ei oska seda kirjeldada. Mina olin
lihtsalt vaatleja. Minu kõrval olid kolm vana sõpra, kelle elud olid
läinud erinevaid radu ja kes ei olnud juba aegu kohtunud. Neid ühendas
sellel momendil kaks asja: ühised lapsepõlveseiklused ja üks veider
valge mees, kelle habeme lihtsalt peab sel pärastlõunal järve ääres ära
ajama. Seda sõprust võis õhus tunda... Ja see oli täiesti normaalne, et
istume kusagil autouksel džunglijärve ääres, ajame mu habet, joome
arrackit ja kuulame DVD-ly Jode Rogansit, mida üks sõpradest unistava
näoga kaasa laulab...
Jude Rogans - Waradi Karala...
Loputasin näo järvevees. Küljepeeglist tulemust vaadates pidin
tunnistama, et igati korralik töö. Ka Ajithi sõbrad noogutasid
tunnustavalt ja avaldasid poolirvamisi kahetsust, et neil lõuad siledaks
aetud. Et arrackit veel oli, jäime istuma. Ja siis saabus filmi kandev
stseen. Jutt läks tulevastele päevadele ja sellele, mis külas toimub
ning mis peale pühi saab... Sõbrad tundsid huvi, kauaks Ajith
Kokawelasse jääb, ehk saab midagi ette võtta koos. Arvan, et järgnenut
annab edasi kõige paremini minu vabas vormis interpretatsioon
vestlusest...
- Me sõidame Sulevi ja Helega homme hommikul ära, algul Sinharaja
vihmametsa ja sealt Gallesse. Annan seal bussi ära aja siis edasi
Colombosse.
- Aaa. Jah, Sinharaja on huvitav. Kauaks Colombosse jääd? Millal jälle
tuled?
- Teate, ma lähen Katari.
- Katari!? ... ... Millal siis?
- Mul on pilet kahekümnendaks.
- ...Tööle?
- Jah.
- Kauaks?
- Esialgu vähemalt viieks aastaks.
- Ahah...
- Mul on praegu ainult turistiviisa, aga lähen sinna ja saan kindlasti
ka tööviisa.
- Mis töö siis?
- Ikka autojuhiks, safaritele või kuhu iganes – eks paistab...
- Siis sa ei tea, millal tuled...
- Ei... Aga loodan, et viie aasta pärast, mitte enne...
Kaamera käib...
|
Üles |
Valati välja arrackit. Aeg hakkas taas liikuma, lõputiitrid hakkasid
jooksma. Möödunud hetk omandas vestluse valguses uue mõõtme. See järve
äär jäi, vähemalt mulle, meelde nagu nõiutud paik Puhhist... Ajithi
telefoni helin andis ajavoolule uue suuna: daamid olid kokkamise
lõpetanud, ent kuna mehehakatisi kohal ei olnud, lükkasid nad lõuna
edasi ja läksid staadionile mänge vaatama...
Õhtusöögiks oli "üllatuslikult" riis ja karri. Tavapärase kala, läätsede
ja kõrvitsa seas oli üks seni proovimata maitse - jackfruiti-karri.
Jackfruit (Artocarpus heterophyllus) on hiiglaslik ja koleda välimusega
puuvili. Hele fännab seda Vietnami reisist saadik. Kui ta eile õhtul
sellest juttu tegi, siis näidati meile köögis kahte okkalist ja rohelist
lapiku suure kõrvitsa suurust moodustist, millest tänaseks lubati ühest
toitu teha. Kui vili ei ole küps, siis selle sisu praetakse nagu
kartulit ja tehakse soolane, suhteliselt kuiv karri. Selle maitse järgi
ei oska küll arvata, et tegemist võiks olla puuviljaga. Kui olime söögi
lõpetanud, siis serveeriti valminud vilja. Selle maitse oli põnev:
kleepuvate valgete seemnete vahelt kuidagi tükkidena välja uuristatud
valkjas sisu maitses magusalt, kuid mind häiris selle rammus järelmaitse
ning muidugi see, et viljalihast eralduv mahl muudab käed kummiselt
kleepuvaks nagu oleks "Momenti" näppude vahel veeretanud. Seevastu
vanaema korjatud värsked mangod kõige peale olid taas üleprahi.
Viimase tunnikese istusime taas terrassil, uus arrack, paar vana sõpra,
keda ma juba teadsin ja üks uus sõber, keda tutvustati, kui endist
laevakokka... Siis bussijaama – emal oli aeg tagasi Colombosse minna.
Ajithi ema rõhutas mitu korda enne lahkumist, et kui me Colombosse oleme
jõudnud, siis tulgu ikka talle ka külla - ta valmistab meile special dinneri ja sihukesed karrid, mida me veel maitsnud ei ole. Lehvitasime
lahkuvale tellisekujulisele bussile ja sellega meie reisi perekondlik
osa oli lõppenud.
Homme tuleb Ajith kella kümneks hotelli juurde, et startida siis
Sinharaja vihmametsa...
Jackfruiti rappimine
|
Üles |
|
17.04.2016.
Kell 22.43. Hotell Nethmina. Akurassa
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nii, oleme Sinharaja vihmametsast poolel teel
Gallesse. Leidsime pooljuhuslikult kõrtsust küsides mingisuguse hotelli
- pole just unistuste koht, aga öö saab taas magatud. Õhtusöök oli
Ajithile tõeline pettumus - riisi ja karrit ei pakutud, pidime tellima
mixed rice. Mixed rice kujutab endast enamasti pikateralist riisi, mis
segatakse krevettide, kala või kanatükikestega ja aedviljadega ning
maitsestatakse rikkalikult. Samuti valmistatakse mixed noodles'i, ainult
riisi asemel kasutatakse riisinuudleid. Neid sööke pakutakse paljudes
kohtades, seepärast tundsin huvi, miks Ajith seda nii pika hambaga
tellib, kas see toit on kuidagi halb. Seepeale vastas Ajith lihtsalt, et
segatud riis ei ole Sri Lanka toit, see on hiina toit. Kõik. Samas
parandas tema toidu maitse 8,8% Lion Stout. Ajith on mitu korda sellest
õllest rääkinud, kuid osta õnnestus tal seda vaid tripi eelõhtul
Negombos, kui proviandi järel käisime - isver, kui palju aega sellest
juba möödas on. Stout pidi Ajithi arvates olema lausa ravim. Kui tema
kõht või pea valutab, siis pudel 8,8% stouti ravib selle kiiresti. Minu
irvitamise peale, et loll on see, kes põhjust ei leia, kinnitas Ajith
suurisilmi, et "no, really, it works!"...
Hommik Mataras oli päris hea - AC siiski töötas ka hommikul. Mõtlematult
lülitasin selle ujumaminekuks välja - rannast naastes andis see
lõplikult saba - isegi ei lülitunud sisse. Rand ise polnud mingi elamus
- otse veepiiril parkis rida noid kandilisi busse, iga nurga taga
urineerimas mõni bussijuht, liiv veejoonest kõrgemal plastikut ning
igasugust muud inimsodi pilgeni tulvil. Ent laine oli hommikul päris
rahulik, isegi mõned tõmbed sai ujuda. Tagasi hotelli tulles seisis
trepil juba too pohmaka järgi haisev helesilmne keerub ja nõudis
kärsitult võtit. Palusin veerand tundi aega... Võtit ära andes kangastus
millegipärast letitagusesse peitunud tüüpe nähes pilt nälkjatest
rabarberilehel...
Matara rand
|
Üles |
Arvasin, et võtame startides kohe suuna tagasi mägedesse, kuid Ajith
tahtis meile kindlasti näidata üht erilist kohta - Poorwarama Rajamaha
Viharayat. Viimane sõna reetis, et läheme templisse... Veerand tunni
pärast olimegi kohal seistes tagasihoidlikul trepil oodates
sisselaskmist. Templi sissepääsu juures võttis meid vast munk, kes peale
paari sõna vahetamist Ajithiga puhtas vene keeles teatas, et sissepääs
on tasuta, kuid kohustuslik on kõigil külalistel annetada. Loomulikult
ei ole neil annetuste taks paika pandud, kuid alla 600 ruupia per face
ei ole ka nagu sobiv. Ent erinevalt muudest vaatamisväärsustest kooriti
siin ka Ajithi hoolimata sellest, et ta defineeris end meie autojuhina.
Matara tunneltemplina tuntud pühakoda asub Matarast pisut väljas,
Weherahenas. Tegemist ei ole ühe palvelaga, vaid omalaadse kompleksiga,
mille põhiosa asub maa-all. Tempel on suhteliselt uus: selle vanimat osa
hakati ehitama alles 1939. a pelgalt annetustele toetudes. Algselt
ehitati ligi 200 m pikkune maa-alune tunnel, mis dekoreeriti piltidega
Buddha eludest. Muus osas mitte eriti silmapaistev, oli tempel enne II
ilmasõda maailma esimene tunneltempel (huvitav, kas peale seda on mõni
niisugune ehitatud?). Viiekordse maja kõrgune Buddha skulptuur koos
selle taga asuva koletuslikku bensiinijaama meenutava
vaatetasanditesüsteemiga (?) ehitati koos hiiglakujuga 1976. a Jaapani
annetuste toel. Piltidega tunneltemplit ette kujutades kangastus mulle
millegipärast Uffizi galerii või Louvre'. Seda enam valdas hämmeldus
sattudes poolhämarasse katakombide labürinti, kuhu immitses valgust vaid
piludest laes. Iseenesest olid ruumid tähelepanuväärsed: krohvitud
betoonseinad ja laed olid kaetud katkematu roduna pealemaalitud
pildiseeriatest, iga seeria kujutas mõnda Buddha sadadest eludest. Ajith
proovis neist markantsemaid siin ja seal meile otsast tõlkida niipalju
kui teadis, ent peale kolmandat lugu oli minul vähemalt kõik peas
segamini nagu pudru ja kapsad. Pildiseeriad olid enamuses
ülinaivistlikud ning osa neist ka päris kehvasti maalitud, mõned lausa
jaburad meenutades vanu ajalehe-koomikseid. Grotesksust lisas see, et
igast annetajast on pildiridade vahele pikitud suured, sõjaeelsele ajale
omased julmalt retušeeritud must-valged foto-portreed, millest alumisi
on vandaalikäsi aegade jooksul inetult mõnitanud. Oluliselt soliidsema
mulje jättis põhitunnel, mille pildiseeriad olid tehtud osaliselt
õlimaalidena, osaliselt glasuuritud keraamiliste paneelidena. Kõige
selle nautimist komplitseeris paratamatult kehva ventilatsiooniga
tunnelites tekkiv õhupuudus. Peale meie ees kõndinud naise kokku
kukkumist kiirendasime sammu, et näha ära kohustuslik pühim koht
(arusaamatu läikiv anum kusagil sügavas uurdes, esiplaanil suured
tolmunud kõlarid) templi südames ja et siis edasi taas päikese kätte
pääseda.
Koomiksite maailmas
|
Üles |
Järjekordne jalajälg
|
Üles |
Enne auto juurde jõudmist õnnistas meid Ajithi eestvõttel paarisaja
ruupia eest kuivetunud munk, sidudes oranži lõnga ümber me randmete.
Põnevaks minu jaoks tegi sündmuse see, et meiega toimetav munk oli
oranzis rüüs nagu Buddha munk muiste, kuid esindas selles kohas jumal
Višnjut... Ka lõppes tema protseduur niiviisi nagu Nilaveli lähedal
hindu kovilis olime kogenud - munk valas igale peopessa vett ja see
tuli, spetsiifilise liigutusega, peopesa käsivarrepoolne külg ees, ära
juua. Sel hetkel jooksis minul juhe kokku. Pärisin Ajithilt hiljem
autos, et mis seal õuel nüüd täpselt toimus - me ju käisime hindu jumala
ees. Ta vastas seepeale, et ei, see jumal oli templis täiesti valiidne,
korrektne ja buddhasõbralik jumal – ta on templi nö kaitsepühak...
See
nende jumalate asi on pisut segane...
Oo püha naivismi!
|
Üles |
Poorwarama Rajamaha Viharaya
|
Üles |
Džungliteele asumist tähistasime poolkogemata kohvipausiga, sest meil
Helega oli jäänud hommikusöök vahele. Ihaldatud vaheldusena riisile ja
karrile komistasime prantsuse stiilis kohviku otsa. Menüüs oli kohvi või
tee ja croissant ning soovi korral ka vanillijäätis. Jäätis maitses kohe
erakordselt hea!
Tee rannikult Sinharaja looduskaitsealale tundus juba tuttav. Sarnaselt
Nuwara Eliya kandi teedele lookles see algul laiemate, siis üha
kitsamate ning üha sügavamate kuristike ääres. Sõita oli üle saja
kilomeetri, seega varusime autos istumiseks aega ning seadsime end nii
mugavalt sisse, kui kõikumine kurvides võimaldas. Ent üsna pea andis
kole kohalik liikluselu endast karmil viisil märku. Ühes pimedas ja
järsus kurvis, vahetult meie ees, pani taas üks tuk-tuk teelt välja ja
üle katuse. Ajith tõmbas kohe teeserva, jooksime juurde. Taas oli autos
väike laps ja naine. Ajith hüppas juurde ning aitas lapse välja. Siis
naise. Juba jõudis koguneda päris hulk rahvast. Haarasime kambakesi
tukist, tõstsime ratastele ja veeretasime tee äärde. Tukisõitjad olid
õnneks kõik terved, kui kriimulised. Tuki esiklaas oli segi, katuseraam
lääpas, kuid muidu oli käru vist sõiduvõimeline...
Taas teel...
|
Üles |
Kummipuude (kautšukipuude) istandused
|
Üles |
Kummivenitajad
|
Üles |
Istanduse valvur
|
Üles |
Paarkümmend kilomeetrit enne Mideripitiyat – so meie valitud pääsu
Sinharaja vihmametsa (pääse kaitsealale on 2 või kolm, seotud
erinevatest suundadest tulevate maanteedega) - algas vihmasabin.
Viimased kilomeetrid Deniyayast Mideripityani pakkusid taas midagi uut
ning põnevat, kui rääkida Sri Lanka teeoludest. Asfaldilinti laius ei
ületanud 3 meetrit, mingeid piirdeid loomulikult ei olnud, suured
bussid, traktorid teekorjajatega, tuk-tukid ja igasugu muud asjandused
mahtusid sellele aga kõik kenasti ära, vahepeal isegi mitmes reas, ja
vähemalt meie nähes ei kukkunud teeservast alla keegi. Mideripitiyale
lähenedes hakkasid asfaldita teeosad pikenema. Värskeltsadanud vihmast
mudases punakas savis nägi Ajith kurja vaeva, et buss roobastest välja
ei libiseks. "Tivoli" ent alles ootas. Mideripitiyast läheb tee
lõunapoolse vihmametsa sissepääsu juurde. Selleks tuleb ületada Gin
Ganga jõgi. Külaplatsilt algav sild on ehitatud... laiusega u 1,8...1,9m
ning peale ja mahasõiduks on ca 30 kraadine järsk ning ratastega peale
kantud savist libe murenenud betoonist pandus. Ajith keeras Hiace
vapralt sillale. Hooga pandusest üles sõitmine ju polegi nii suur kunst,
kuid kunst on tabada seda ahtakest avaust. Ka sillal sõitmiseks tuli
jalgu ja sõrmi risti hoida, sest kummalegi poole jäi manööverdamisruumi
u 5 cm väsinud betoonist kohati väljaturritava armatuuriga postide
vahel. Hele vaid piiksus tagapingis ning isegi Ajith tundus päris
põnevil. Saime sillast üle, kuid üsna kohe oli selge, et tee läheb
vaikselt hullemaks: savised rööpad muutusid sügavamaks. Algav padukas ei
lihtsustanud seejuures tee kuidagi läbimist. Ajith pressis vaikselt
edasi, ent tee muutus ahtamaks ja augud ning rattaroopad üha suuremaks.
Lõpuks ületasime mingi truubiotsa, kuhu auto imekombel kinni ei jäänud.
Üks vastutulev tuk-tuk seisis ja ootas meie ukerdamise ära. Sellest
hüppas välja poisikeseohtu kutt, kes rääkis Ajithile midagi üsna
tõsiselt, millepeale ka Ajith muutus üha tõsisemaks. Kui poiss tukiga
minema sõitis, saime teada, et edasi bussiga ei ole mõtet pressida -
jääme kindlasti kinni, sest siin sõidavad vaid teekorjajate traktorid,
džiibid ja tukid - peame tagasi minema ja tuki võtma. Sama kadalipp
algas uuesti...
Kõik mahuvad
|
Üles |
Mideripitiya sild
|
Üles |
Kui Ajith Hiace MIderipitiyas paari roigasputka vahele prügihunniku otsa
oli parkinud (kui ta poleks seda pilu leidnud, siis poleks liinibuss
saanud seal enam ümber pöörata), algas selline padukas, mida ma olen
harva kogenud. Mõne hetkega lainetas kõik ümberringi. Kohalikud istusid
hoteli ja ühtlasi ka supermarketi ees laia markiisi all ning imesid
mõtliku näoga suitsu. Seisime Helega ühe räästa all. Olime teelt ostnud
väikesi suhkrubanaane ja ingveriküpsiseid - nüüd oli paras aeg nendega
keha kinnitada. Vihmahoo leevenedes ilmus kohe välja teel kohatud
tukimees. Kobisime tilkuva palakuga vihma eest kaitstud tagaistmele -
offroad algas. Ausalt öelda ei ole tuk-tuk porisel teel vist mu
lemmikute hulgas, eriti järskude kallakute peal. Mulle üldiselt meeldib
igasuguste mootoriga asjade sees ja seljas, kuid tee vihmametsa
väravasse ajas vahepeal südame pahaks ning tilga püksi. Mäletan, et vist
isegi küsisin Ajithilt, et kas tema arvates see kutt ikka sõita oskab.
Mideripitiya
|
Üles |
Vesipühvel
|
Üles |
Oskas täiesti. Tee, mida mööda sõitsime pole tegelikult ainult
looduskaitsealale sõiduks, vaid selle ääres asuvad külakesed,
teeistandused jne - kogu elu käib sellel teel. Kohalikud kasutavad
liikumiseks kas endurotsikleid, maastureid või, nagu ee on taskukohane
enamusele, tuk-tukke. Tuki läbivus on mudas uskumatult hea - nooruke
juht tõestas seda suurepäraselt. Lõpuks olime viperusteta vihmametsa
väravas. Ostsime piletid. Nimed ja kontaktandmed pandi väga hoolikalt
kirja rõhutades korduvalt, et peame enne päikeseloojangut metsast väljas
olema. Rajajale minnes tuli kaasa võtta kohustuslik saatja - giid. Nagu
aru saime, pole giidi ülesanne niivõrd jutustamine rajal (ka see
loomulikult), kuivõrd pigem turvamine. Kui rajale läksime, siis ütles
mees lihtsalt:
"This is real jungle, not zoo..."
Sinharaja vihmamets hõlmab ligi 8900 ha mägist ala saare keskse mägismaa
lõunanõlvadel. Geograafilise asukoha tõttu võib sadada seal aastas isegi
üle 5000 mm (Eestis näiteks aasta keskmine sademete hulk on ca 500...800
mm). Seetõttu on tekkinud sinna põnev vihmamets, milles ainuüksi
puittaimi on registreeritud 139 liiki, rääkimata kõigist muudest
eluvormidest. Sarnaselt Horton Plainsile peitub Sinharaja vihmametsa
suurim väärtus just väga paljude endeemiliste liikide elupaikade
olemasolus. Sinharaja vihmamets on üks saare vanimaid
looduskaitsealasid, arvatud muuhulgas UNESCO maailmapärandi hulka ning
tänapäeval üks Sri Lanka kõige rangemalt kaitstud looduskaitsealasid.
Sinharaja vihmametsa minejate nuhtluseks on pisikesed verekaanid, kes
elavad põõsastel ja rohus. Üks suur põhjus, miks näiteks valged selle
piirkonna suhteliselt rahule jätsid, peitus just nois väikestes mustades
vastikutes elukates. Igasugused reisijuhid kirjutavad, et kaanidega
harjumata inimesele on hädavajalik kasutada repellenti. Enne trackile
minekut uurisime väga murelikult, kuidas kaanidega on ja kas me mingit
spreid vms nende vastu kusagilt ikka osta saame. Ajith irvitas, küsis
100 ruupiat ja kadus nurga taha. Naastes oli tal kaasas... pakk soola.
Jah. Nagu selgus, kaanide vastu aitab, kui jalad hõõruda sisse seebi või
soolaga. Vastupidiselt igasugusele loogikale soovitatakse metsa minna
plätades või võimalikult lahtistes jalatsites. Määrides jalad põlvini
soolaga sisse, hakkad sellest aru saama - matkasaabastega oleks see
komplitseeritud ning ebameeldiv; kaanid samas suudavad
sokiserva-saapaserva vahelt sisse pugeda. Niisiis, kui olime jõudnud
esimeste puude vahele, võttis giid soola ja hõõrus sisse nii enda kui
meie jalad. Ajithi jaoks tuligi sool peaaegu hilja, sest ta oli ühe
kaani juba oma kanna külge saanud. Õnneks tüüp alles otsis kohta
maiustamiseks ja polnud jõudnud end veel külge imeda. Kaani hammustuse
kohal veri ei hüübi kiiresti, haavad jäävad immitsema; vere lõhna peale
on kõik hammustaja suguvennad kohe platsis.
Jalgade soolamine
|
Üles |
Matk vihmametsas mööda matkarada ning põikega Brahmana Ella kose tuli
kokku pisut üle viie kilomeetri. Rada oli hiljutisest vihmast hoolimata
suhteliselt vähemudane, savikal pinnasel pidi lihtsalt
tõusudel-langustel ette vaadata, et plätad jalast ei tuleks. Puuvõrade
all valitses hämarus: nagu hetk Arthur Conan Doyle "Kadunud maailmast",
kui ekspeditsioon otsib teed läbi džungli teel eelajaloolistest
eluvormidest kubisevale platoole... Mulle meenutas see mets teisalt mõnd
vana tihedat lodulepikut, kuid selle vahega, et mulle üllatuslikult ei
olnudki rohurinne ülirikkalik, pigem kattis maad paks lagunev lehevaris.
Seevastu puuokstel lookles igasugu ronijaid ja poolparasiite, võrades
sädistasid linnud, tüvedel kükitasid kameeleonid ning paar korda
õnnestus näha kängurusisalikku. Võrastik moodustas pea kohal tiheda
läbitungimatu lae, millest kuuldus lakkamatut kädistamist-sädistamist.
Ühes kohas näitas giid surnud madu: see oli heleroheline ja nägi välja
nagu mingi võrse. Ussi vaadates hakkasime tasapisi mõistma, mida ta oma
ütlemisega raja alguses tegelikult mõtles - meie ei oleks seda ussikest
ei elusalt ega surnult näinud enne pealeastumist.
Vihmamets
|
Üles |
Gin Ganga
|
Üles |
Tuhatjalgne
|
Üles |
Matka tipphetkeks sai ujumine kose all. Matkaraja lähedale jääb Gin
Gangasse suubuvale väikesele jõekesele 5 juga, meie jõudsime neist kahe,
Brahamana ja Thattu, juurde. Juhtus nii, et mehed suplesid Brahamanas,
Hele suples Thattus. Kui raja hargnemiskohal Hele keeldus meiega edasi
tulemast, oli giid üsna murelik - ta ei tohtivat kedagi omapead jätta.
Hele ütles, et jääb meid sinna ootama ja ta ei hakka läbi kärestikulise
jõe kose juurde kahlama. Jätsime ta raja äärde seisma, alustades
kärestiku forsseerimist. Mööda kive hüpates läks kõik libedalt (sõna
otseses mõttes) ja peagi kadusime vastaskaldal puuvõradest allarippuvate
liaanide varju. Juga ei olnud väga suur, kuid see-eest veerohke ning
maaliline (tegelikult ma pole kohanud seni maailmas ühtegi
mittemaalilist juga). Joa ette on moodustunud kaljurüngaste vahele
paarikümnemeetrise läbimõõduga bassein nagu piaal, mille ühest servast
kivirahnude vahelt vesi üle niriseb. Visates kõik riided seljast,
hakkasin vette minema. Ajith ja giid sattusid seepeale ärevusse ning
hakkasid mõlemad korraga rääkima, et ärgu ma kartku, ma võin küll
pükstega ujuma minna! Algul mõtlesin, et ma kuulen valesti ja mu inglise
keel on ikka vist väga kehv, kuid nad kordasid ärevalt oma juttu.
Rehmasin käega ja sulpsatasin sisse. Seepeale hakkasid mehed naerma nagu
mõne rumalusega hakkama saanud koolipoisi peale. Ajith ronis vette jalas
nii alukad kui šortsid, giid näppis süvenenult oma moblat... Ma ei saa
neist kommetest siin ikka aru... Kui esimesi tõmbeid tegin, karjatas
giid ning küsis, kas ma ikka ujuda oskan. Mõtlesin vastata mingi lolli
naljaga, kuid ei tahtnud keelebarjäärist tekkida võiva arusaamatuse
tagajärjel riskida minu päästeoperatsiooniga, seega ütlesin lihtsalt
selge, kõlava häälega, et oskan. Ent vesi oli mõnus - mõnusaim seni
sellel saarel kogetud ujumiselamustest - võib-olla 20C võib-olla mõni
kraad üle, kuid tõeliselt jahutav. Ujusime õndsusest puristades
mitukümmend minutit, kahetsedes, et Hele sellest kõigest osa ei saa.
Tagasi minnes ootas Hele vanas kohas, kuid märgade juustega - ka tema
käis siiski ujumas, kuid et vältida kahe kohaliku mehe minestamist või
siis riietega ujumist, ta targu eraldus meist, läks teise kose juurde ja
ujus seal õndsas rahus üksipäini. Mõistlik!
Joad
|
Üles |
Kell hakkas viis saama. Oli viimane aeg jalad taas sisse soolata ning
alustada retke tagasi.
Kui olime õnnelikult bussini jõudnud tunnistas Aijth, et ta on hirmus
näljane. Meil olid bussis mõned küpsised, mõned Ajithi kodust kaasa
pandud aastavahetuse maiustused, kuid suurt midagi muud. Ostsime
ingveriõlut ja pisikesi suhkrubanaane. Ühest putkast õnnestus saada
viimased hoppad - mõttetud üliõhukesest riisijahutaigna lehest
küpsetatud latakad - maitsevad nagu oblaat...
Tagasiteel jäime peatselt kiiresti tiheneva hämaruse kätte. Esialgne
plaan oli jõuda õhtuks Gallesse. Ajithil elab seal see sõber, kellelt
buss laenatud on. Tal olid Galles meie jaoks juba õhtuks mingid plaanid,
ent kui olime seitsme ringis jõudnud Akuressasse, tundus, et kõigil on
sõidust selleks päevaks kopp ees... Ja nii me siin nüüd oleme...
Õhtusöök kõrtsus oli üsna meeleolukas. Istusime koos pea
üheteistkümneni. Ajith rääkis oma tulevikuplaanidest Kataris ja ka
sellest, kui palju ta loodab seal teenida ja kuidas teenitu hiljem siin
investeerida. Tal on unistus teha oma turismifirma, milles kindlasti on
kandev roll kõiksugu neljarattalistel... Annaks Jumal! Ajithile sobib
selline tegevus. Ta on sõbralik, laia silmaringiga, tunneb inimesi ja
oskab nende soove kuidagi silmist lugeda. Meil on vahel tunne, et
räägime mõnest asjast omavahel eesti keeles ja hetk hiljem küsib ta, kas
me seda, millest hetk tagasi eesti keeli rääkisime, tahaksime näha või
proovida... Ja need snäkid ja värsked mahlad, mida ta siin ja seal meile
välja on kaubelnud või toonud; ta teab, et Helele maitseb jäätis ja
mulle mullivesi, ta on pannud vargsi tähele meie eelistusi ja nii ta
pakub ka ise marsruudil välja asju, mis meile võiks meeldida. Võib-olla
tuleb see sellest, et ta tunneb ja tahab olla meile rohkem kui autojuht,
kuid teisalt tuleb see tal ka loomulikult. Ajith rääkis pikalt
kohalikust turismibisnesist, sellest kuidas tegelikult turiste petetakse
ja neilt raha välja pumbatakse pakkudes vaid tühiseid pealiskaudseid
elamusi selle eest - talle see ei meeldi. Ühe korra olevat ta autojuht
olnud mingil vene grupil. Giid olevat pidevalt turiste petnud, küsides
suuremat raha piletite eest, toidu eest, teenuste eest jne. Suuremat
raha tähendab siin, et oluliselt rohkem, kui viisakas komme lubab -
Ajith olla talle selle eest kolakat andnud ja firmale kaevanud. Vaene
giid sai kinga...
Ent lõpuks tegi väsimus oma töö. Üks noormees hotelliväravas juba ootas
väga pikisilmi. Olime ainukesed kliendid. Enne kui me kohvrid tuppa maha
saime, elasime üle veel ühe auto-nalja: kaldtee hotelli sisehoovi oli
nii järsk, et peale viite katset Ajith loobus üles sõitmast ning parkis
bussi tänavale.
Head ööd!
Lehvitades mägedele...
|
Üles |
|
18.04.2016. Kell 14.30. Villa Wattuna. Unwantuna. Galle
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikuidüll Akurassas
|
Üles |
Peesitan rõdul mangopuude vilus rõdul. Huvitav on
see, et hakkame vist selle kuumaga kuidagi adapteeruma. Mitte, et see
kuidagi kergem taluda oleks, aga mulle tundub, et me isekeskis hädaldame
kuuma pärast vähem. Ilmateade lubab, et läheb jahedamaks ja lubab
rannikule kauaoodatud sadu. Kui see peaks juhtuma, siis palju see meie
plaane muudab, ei oska arvata. Ajith on muuseas terve reisi imestanud
selle üle, et me tahame pidevalt teada, mis ilm homme tuleb. Tema
suhtumine on, et tuleb, mis tuleb. Kui tuleb vihma on ju hea, maa vajab
seda, kui vihma ei tule on ka hea, ega reis seepärast tegemata ei jää.
Ja lõppeks on tal õigus, sest ega me ju saa omi plaane väga ilma järgi
sättida, kui tahame näha ja kogeda neid kohti, mille suhtes oleme
prioriteedid seadnud...
Hele läks retseptsioonist vett ja ingveriõlut tooma, kui need käes,
hakkame mangosid puhastama... Selline lõunasöögi plaan siis. Ajith läks
oma sõbra juurde bussi ära andma ja mingeid asju ajama; ausalt öeldes on
päris tervitatav ka kahekesiolek. Meil on aega õhtul vist kella
seitsmeni, siis pidi Ajith tulema meid hotelli juurest peale korjama, et
minna külla tema sõbrale.
Tänane hommikupoolik on olnud mõnus. Galle vanalinn meeldis mulle väga,
meenutades seda, kui lihtne on end paika seada mullis, mis on loodud
koduses (euroopalikus) kontekstis. Ent sellest pisut hiljem. Hommikust,
õigemini eile hilisõhtust... Olin jõudnud just Akurassas hotellis
kribamise lõpetada ja põhku pugeda, kui virgusime hirmsa paugu peale.
Mis iganes see oli, kuid võttis voolu ära. Pole voolu, pole AC-d...
Voolu tagasi ei tulnud ning nii higistasime hommikuni. Kui startisime,
siis selgus, et mingi rullnokk oli kõrvalasuvasse alajaamasisse sisse
sõitnud, kummutades sellega kõik öised teooriad trafo plahvatusest või
madalast veeseisust tulenevatest elektrikatkestustest.
Galle äärelinn Matara teel
|
Üles |
Galle laht
|
Üles |
Hommikusööki polnud meile ette nähtud, kuid suhteliselt meeldivasse
hommikuõhus ootas meid teise korruse terrassil termosega kuum kohv. Kas
see oli niiviisi ette nähtud või Ajithi teene, ent igal juhul oli see
väga meeldiv. Kohv termoses tundus värske ning maitses mõnus. Ent
serveering ja lavarekvisiidid panid muigama ning imestama: termos ning
kaks tassi suhkrutoosiga seisid Carlsbergi kandikul, mida viimati oli
arvatavasti loputatud kümme aastat tagasi tehases. Plastmasslaud ning
toolid olid päikesest põlenud, kare pind määrdunud kõikvõimalike
plekkidega ja paksu tolmukihi all. Kellegi hoolitsev käsi oli küll
istumiseks strateegiliselt vajaliku osa ära pühkinud. Tegelikult sama
oli märgata ka toas - tolm hakkas silma igal pool, õhtul riiuliks peetud
asi nurgas osutus hommikul kapiks, millelt olid uksed eest löödud...
See, et vannitoas mingi asi läbi jookseb tundub käivat etiketi juurde.
Ühesõnaga - külalisi on siin käinud küll, kuid nad on läinud juba ammu
ning koristaja põgenes koos viimastega. Nautisime kohvi, veel Nuwara
Eliyast seljakotti jäänud jõulusnäkke ja Turkish Airlinesi viimaseid
kreekereid. Tegelikult oli "jummala tšill" olemine...
Galle kalaturg
|
Üles |
Galle: fort, majakas, vanalinn... Üks tore ja armas barokne "teistmoodi"
linnakese, mis võiks vabalt asuda kusagil Prantsusmaa ranniku mahajäänud
kolkas (kui on selliseid). Puhas ja selge: klassikalises orderis
varjulised kolonnaadid valgekslubjatud seintega majade ees, punased
savikivikatused, sepistatud värvavad, butiigid ja kohvikud, tähtsamate
tänavate ääres lopsakate voluutidega kirikud. Ma ei uskunud endas seda
külge nii tugevat olevat, ent nautisin täiega seda vana head
euroopalikku hõngu... Lihtsalt vaheldusena noile segasevõitu asulatele,
mida olime väisanud viimase paari nädala jooksul. Mitte, et need
kohalikud linnad kuidagi hirmus pahad või koledad oleksid, kuid nad on
võõrad ning arusaamatud ja valdavalt suuresti üles ehitatud 1990-tel,
2000-tel võimalikult odavalt ning kahjuks ka isikupäratult ja sageli
koledalt (minu arvates). Ja muidugi see meeletu prahilasu, mis
kõrvaltänavatel meeletult häirib. Häirib visuaalselt ja tunnetuslikult.
Seetõttu oli jalutuskäik Galle vanas ning inimmõõtmelises ja puhtas
vanalinas arusaadav ning nauditav. Huvitav on seejuures mainida, et
Galle vanalinna poole kogukonnast moodustavad moslemid, kuid see ei
paistnud peale mõne inimese riietuse linnapildis kuidagi välja. Kui me
läbisime näiteks külakesi Trincomalee ja Kandy vahel, millest paljudes
elavad enamuses moslemid, siis sageli tundusid need külad palju
intensiivsemad, segasemad, virr-varrisemad budistide-hindude asulatest.
Võib-olla tasakaalustab Galle vanalinnas linnapilti ka suhteliselt suur
eurooplaste, sh hollandlaste osakaal, kes linnas kinnisvara omavad.
Galle bastionid
|
Üles |
Alustasime oma jalutuskäiku kindluse väravast, kellatorni alt. tegime
ringi ümber vanalinna turnides mööda ravelliine ja hüpates üle
laskepilude. Gallet, kui olulist sadamat kaugel lõunas, teadsid juba
vanad kreeklased. Portugallased jõudsid Gallesse 1505. a ristides koha
Santa Cruziks. 1588. aastal ehitasid nad muldkindluse, mille
kindlustasid palmidest palissaadiga. Hollandlased vallutasid linna 1640
ning rajasid kindluse selle praeguses mahus. Viimaseid täiustusi tegid
hollandlased kindlustuse juures veel 1770-tel, edasi, peale linna
kaotamist inglastele 1796. a, on kindlustustel nipet-näpet korraldanud
ka britid. Galle kindlus ümbritseb tervet vanalinna. Kui 2004. a tabas
saart tsunami, siis suurima laastamistöö tegi hiidlaine just lõuna- ja
läänerannikul. Ka Gallest pühkis laine üle, ent vanalinn jäi peaaegu
puutumata - kindlus võttis enamuse löögist enda peale. Linna
tänavatestruktuur on barokiajastule iseloomulikult regulaarne ja lihtne.
Hoonestus on samas tollasele hollandlikule ehituskunstile omaselt
selgepiiriline ning rahulik: siin-seal mõni kaunistus, paar voluuti,
mõni edevam karniis, kuid kokkuvõttes asjalik, puhas, ratsionaalne nagu
üks kaupmeeste linn peakski olema. Võib-olla üks imposantsemaid hooneid
on De Groote Kerk - omaaegne hollandi protestantlik kirik, ehitatud
aastal 1755. Kirik oli kahjuks suletud, kuid väljastki vaadates üsna
põnev - midagi sootuks erinevat mõeldes harjumuspärastele baroksetele
kirikutele. Kiriku vastas asub vana kellatorn. Hollandlased olevat
kiriku ehitanud kaputsiinlaste kloostri asemele. Teine silmapaistvam
kirik on 1860-te lõpul brittide poolt ehitatud anglikaani kirik - All
Saints Chrurch. Kohalik kolooniaarhitekt (keegi Smithers), kelle
meistriteosed pidavat asuma Colombos, on lahendanud kiriku basiilikana.
Midagi selles meenutas väga Christchurchi kirikut Uus-Meremaal: sarnased
vormid, sarnased heledatest tahutud plokkidest nurgakvaaderdused,
aknad... Ma poleks faktile, et kirik on lahendatud basiilikana, isegi
tähelepanu pööranud, kuid Ajith luges tähelepanelikult infotahvlit ning
hakkas pinnima, mida basiilika tähendab - sain siis lõpuks tähtsa näoga
talle midagi seletada... Ühel bastionitest seisva majaka vastas paelus
pilku helevalge Meera mošee ehk Jama Al-Khairat. Ma olin algul
millegipärast hoonet vaadates kindel, et see on olnud algselt kirik, ent
võta näpust - 1904. a ehitati hoone kohe mošeeks.
Vanalinn
|
Üles |
De Groote Kerk
|
Üles |
All Saints Church
|
Üles |
Jama Al-Khaira
|
Üles |
Üsna pika tuiamise peale tulikuumaks kippuvail kividega sillutatud
tänavail maandusime varjulisse Cafe Mansionisse. Viktoriaanliku dekoori
ja sammastikuga eesõuega majas kolada oli iseenesest juba väga põnev,
ent veel huvitavam oli menüü. Ajithi kurvastuseks oli hommikusöögi aeg
ning pakuti vaid Itaalia kööki, õigemini itaalia köögist inspireeritud
toite - no rice and curry. Hele sai kõrvitsasupi, mina röstsaiad
basiiliku, tomati ja oliiviõliga. Ning muidugi Lavazza espresso... Mmmm!
Ma Eestis tegelikult seda konkreetset kaubamärki niiväga isegi ei fänna,
kuid peale päevi kohaliku kohvilurri peal maitses mõnus "päris" espresso
nektar! Ent ka algul serveeritud värskelt pressitud sidrunimahl
mulliveega ei olnud põrmugi paha.
Cafe Mansion
|
Üles |
Peale kohvipausi sattusime kohviku vastas asuvasse omapärasesse muuseumi. Uksel olid sildid,
mille kohta pidime samas kõrval seisvalt taadilt üle küsima:
"Really no ticket and no tips?"
"No tips, no ticket! You are welcome!"
Muuseum oli... pisut veider, kuid maja ise väga lahe - kunagisele
hollandlasest kaupmehele (vist) kuulnud elamu, mille keskel avanes
tillukese paradiisina külluslik aiake kaevuga. Muuseumi ruumidesse oli
kuhjatud kõiksugu vana kola, mida on õnnestunud leida hollandlaste ja
inglaste järelt. Osa asju olid isegi ehk 300...400 aasta vanused, kuid
suur osa ekspositsioonist pärines brittide ajast, isegi 70-test-80-test
(näiteks ABBA plaat). Eraldi nurgake oli pühendatud kuninganna
Elizabethi Sri Lanka külastusele 1950-tel. Enamus asju paiknes
ülekuhjatud riiulitel ning vitriinides suhteliselt läbisegi,
grupeerituna mingite ähmaste suvandite järgi, ilma igasuguste siltide
või selgutusteta. Samas oli kõike võimalik küsida lahkelt isandalt, kes
diskreetses kauguses meile järgnes. Enne väljumist saime pihta ka nn
"muuseumi" fenomenile: üks neljandik majast oli juveeliäri. Selle ukse
ees lihvis keegi taat käsilihviga teemante; ilmselgelt oli ta pigem
eksponaat, kui reaalne töötegija, ent äratas huvi siiski. Juveelipood
oli nagu juveeliood ikka...
Muuseum
|
Üles |
Teemandilihvija
|
Üles |
Hollandi kaupmehe väike privaparadiis
|
Üles |
Auto juurde jõudes kõrvetas päike täiega. Ostsime praktiliselt jääs vett
- küll see oli hea! Vanalinna Euroopat seljataha jättes olime taas Sri
Lankal - nii erinevad on maailmad kummalgi pool müüre...
Juba vanalinnas tundis Ajith huvi, et kas me ujuda ei tahaks - Meera
mošee vastas, kindlusemüüri taga asus avalik rand. Kui siis läbi
väravakaare pilgu sinna heitsime, kadus isu - terava kontrastina linnale
oli rand nagu üks sodiladu ja kõvasti ülerahvastatud. Kuna olin
mokaotsast maininud Jungle Beachi, mille kohta juhuslikult olin paar
rida lugenud, siis peale Galle rannast keeldumist Ajith oma pühaks
kohuseks meid ujuma saada ja seepärast oligi meie järgmiseks sihtkohaks
Galle vanalinna vastas üle lahe asuv Jungle Beach. See pidavat olema
Lonely Planeti kohaselt kaunis looduslik biitš Bonavista korallirahu
servas, kus saab nautida mõnusat looduslikku randa. Kohale jõudes
avastasime end räpase ja pisut ülerahvastatud võsa vahelt. Rõve solgine
kraav improviseeritud riietuskabiini taga haises rämedalt, sodi oli kogu
kallas täis. Isegi Ajith oli üllatunud ja ei laskunud vaidlusesse selle
üle, miks me ujuma minna ei taha. Ta vaid teatas resoluutselt, et nüüd
läheme Unwantunasse, Gallest paar kilti lõunasse, väikesesse
biitšiparadiisi, kus ON puhas rand... Ahjaa, dzungliranda sõites
korjasime peale vanemapoolse munga. Selgus, et mees oli seesama jaapani
munk, kes teenib enamasti Rahutemplis Adams Peaki all (olime seda ju
Ajithiga mõni päev tagasi külastanud) ja keda polnud sellel päeval
templis. Ja nüüd kohtasime templi "peremeest" siin. Rääkisime sellest
kokkusattumisest ka mungale, kes lugu too muheledes kuulas. Ta oli teel
Galle rahutemplisse (Japanese Peace Pagoda), mis asub praktiliselt
džunglibiitši kõrval, kaljul. Kui munk autos vestluse käigus küsis
meilt, mis maalt tuleme ja kuulis, et Eestist, siis hüüatas ta rõõmsalt
ja lugupidavalt:
"Oo, see on ju Baruto kodumaa..."
Galle Unwantuna Rahutempli juurest
|
Üles |
Unwantuna Rahutempel
|
Üles |
Tegime templile, õigemini selle ees asuvale kiiskavvalgele stuupale
tiiru peale. Kuum liiv äratas jalataldades mälestused Anuradhapurast.
Templi juurest avanesid imeilusad lennukivaated Galle lahele, sadamale
ning vanalinnale. Ümber stuupa kõndides avastasime veel teisegi,
pisikese jaapani kirjadega stuupakese, mis oli pühendatud tsunamis
hukkunute mälestusele. Kui ma Ajithilt küsisin selle Jaapani-teema
kohta, siis ta selgitas, et Sri Lanka ja Jaapani ülisõbralike suhete
taga olevat II ilmasõja lõpp. Peale ameeriklaste Jaapani
tuumapommitamist kaalunud japsid sõda jätkata, kuid Sri Lanka tollane
liider kohtunud tollaste Jaapani päälikutega ja veennud neid Buddha
õpetusele tuginedes sõjast loobuma ning andestama. Ilmselt oli see õige
otsus, sest jänkid tapnuks ilmselt suurest huvist tuumarelva katsetada
kogu Jaapani. Peale seda olevat Jaapani ja Sri Lanka vahel eriliselt
soojad suhted. Jaapan on toetanud Sri Lankat väga palju.
Unwantunasse jõudes me randa ei jõudnudki - leidsime hoopis teelt
ülimõnusa hotelli... Ja siin me oleme. Kohe, kui mangod söödud, läheme
randa!
Mangoaeg!
|
Üles |
|
19.04.2016. Kell 01.25. Villa Wattuna. Unwantuna. Galle
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hetk tagasi jõudsime oma mõnusasse, jahedasse
tuppa. Väljas hakkas sadama...
Mis siis täna veel on juhtunud? Jõudsime mingil hetkel randa, üritasime
ujuda, kuid laine oli nii suur, et mingit maratonkroolimist seal ette
võtta ei andnud. Biitš see-eest oli päris turistikas – ringi vaadates
tundus nagu vedeleks hooaja lõpul kusagil Prantsuse Rivieras Vahemere
rannas. Ka rannas tšilliv rahvas oli kohalike jaoks liiga valge nahaga.
Rahvast ent ei lesinud liival hordide kaupa ja see tegi ka meie
olemise mõnusaks. Küll oli taas kohal see punane peenikeste jalgade
ja lühikese karvaga koer (nagu vanaema-vanaisa juures elas kunagi üks
Simmi), kes mind terve reisi siin ja seal on üles otsinud ja saatnud...
Unwantuna Beach
|
Üles |
Loojanguks vedasime end tagasi hotelli. Tegin Ajithi oodates taas
pesupäeva. Karjuvat vajadust nagu selleks ei olnudki, kuid mõte, et saan
Tartust viimasel hetkel ostetud nõmedate oranžide šortside asemel jalga
tõmmata teksad, oli piisavaks motivatsiooniks.
Ajith tuli. Seekord veel meie armsaks saanud Hiacega, kuid roolis oli
üks ta sõbra autojuhte. Mees pidi meid ära viskama ja siis toimetama
bussi hommikuks kusagile remonti - pidurikettajamal olid siiski ka
mingid muud tagajärjed. Õnneks meie rahakotti see ei puuduta.
Tee viis üles mäkke kuni jäime pidama väga noobli restorani juures. Meie
all laius tuledes kogu Galle, taamal sinetas Galle laht. Kogunevad
pilved varjutasid osaliselt tähti, ent õhtu oli seda sumedam. Meile
valmistati ette mingit üllatust, sestap ütles Ajith, et kui me tahame
oodates kõrtsust midagi tellida, siis on see ok, kuid ärgu me mingil
juhul süüa telligu - õhtusöök tuleb! Tellinud juba tavapärase arracki
soodaveega silmasin pisut eemal kõige magusama vaatega aiaservas mingit
askeldamist - viskasin Helele eesti keeli nalja, et vaata - meie lauda
kaetakse seal. Hetk hiljem tuli ettekandja ja juhataski meid viisakalt
selle laua juurde. Laual ootasid snäkid, pudel arrackit, soodavesi ja...
pudel Vana Tallinnat. Vanake pärines siiski Tallinna lennujaamast -
Ajith lihtsalt soovis seda oma parima sõbraga jagada. Sõber tuli
peatselt - lüheldane, tagasihoidlik ja jutu, žestide ning üldse kogu
olekuga ilgelt ühe mu vana hea kursavenna moodi. Pudelid korgiti lahti -
õhtu võis alata. Srilankalased maitsesid vanakest, matsutasid huuli ja
kiitsid jooki. Mees - kahjuks ma nime ei suuda meenutada - oli Ajithiga
koos töötanud Emiraatides, teinud seal ka koos salaviinaäri ja muidki,
ilmselt alati mitte AÜE võimukandjate jaoks meelepäraseid asju. Kuid
erinevalt Ajithist, kes lõpuks kinni kukkus ja Emiraatide eluaegse bänni
sai, sõbral vedas ja naastes Sri Lankale oli ta suutnud koguda kapitali,
et osta hotelli ja paar autot. Niiviisi sai ta oma äri käima ning nüüd
kuulub talle juba mitu hotelli, autode rendifirma ja ta proovib kätt ka
restoraniäris. Jutlesime igasugustest asjadest, riisi keetmisest,
karridest, arrackist, Emiraatidest... Ajith rääkis kauneid lugusid
Emiraatide vanglaelust... Nad olid Ajithiga koos igasugust põnevat elu
elanud ja peale paari napsu olid nõus ka pisut võib-olla pikantsemaid
seiku avaldama.
Kui arrackiga lõpetasime, sõidutati meid tuk-tukiga - sõidutajaks oli
sõbra vend - pisut eemale ühe eramaja juurde, mille terrassile oli
kaetud ... suurepäraselt valmistatud riis ja karri. Õhtusöögi oli teinud
sõbra naine. Ma ei ta miks, aga naisterahvaid ei lasta siin riigis
külalistega õhustama - nii oli ka olnud Ajithi juures kodus - tema ema
küll ajas meiega juttu, kuid nad sõid meist eraldi. Ka täna õhtul kiikas
sõbra naine korraks ukse vahelt, tervitas, ent ei liitunud meiega. Kui
selle kohta küsisime, siis vastati lihtsalt, et nii on.
Lõpuks said riis ja karri maitstud. Kella järgi oli kesköö juba tunni
kaugusele jäänud. Unine vend aeti taas tuk-tuki rooli. Ajith pidi ööbima
sõbra juures, kuid sõitis meiega igaks juhuks kaasa, et olla kindel, et
me ikka koju satume.
PS. Hotelli astudes tuli mulle meelde, et restost arrackit ostes pidin
tagasi saama 2500 ruupiat - krdi kriimsilmad vaatasid, et joome usinasti
peremehega ja ei pane seda väikest asja tähele. Ning jätsid tagasi
toomata... Noh, õigesti arvestasid...
Viimane selfie meie Hiacega
|
Üles |
|
19.04.2016. Kell 23.35. Christima Residence. Negombo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Ärkasime telefonihelina peale – Ajith ootas meid
oma sõbraga juba hotelli hoovis. Kraamisime kribinal-krabinal kokku oma
igale poole laialilaotatud pesupäeva järgse tavaari. Suures
pakkimisõhinas jäigi taskunuga sinna kusagile kandiku alla. R.I.P. ...
Loodetavasti uus peremees on sulle hea, kallis matkakaaslane!
Hommikusöök – regular – see tähendas siis röstsaia, praemuna, võid ja
marmelaadi ning puuviljasalatit – serveeriti mõnusalt jahedale
terrassile kalatiigi äärde. Hommikusöögi kõrvale arutasime tänaseid
plaane. Ajith tahtis meid kindlasti viia turtle farmi, tema sõbral oli
tekkinud mõte, et võiksime teha paaditripi Galle lahele. Hiljemalt
lõunapaiku pidime Galle bussijaamas olema, et sõita Colombosse. Kuidas
me sealt Negombosse saame polnud veel selge.
Kilpkonnafarm osutus mitte päris selliseks farmiks nagu olin ette
kujutanud. Oma kodulehel kirjutavad nad järgmist:
"The "Sea Turtle Farm & Hatchery" is a non - profitable organization
which is maintained for the survival of Sea Turtles for the next
generation. /.../ The center was started in 1986 and up to now we have
released more than 500,000 Sea Turtles to the ocean.
From the past, due to the cruel activities of humans , there is a danger
that turtles are facing extinction. This rare varieties of Sea Turtles
are destroyed by man day by day. It is the duty of each and every one to
take action to save these turtles from extinction for the sake of our
future generation. /.../"
Farmi külastus oli tasuline, ent piletihind siinse üldise tasemega
võrreldes marginaalne – "vaid" 500 ruupiat. Farm ise oli üsna pisike:
rida mõnemeetriseid betoonreservuaare ja väheldane liivaväljak – kõik
peidetud ca 20 x 15 m suurusesse merele avatud maja siseõue. Igas
reservuaaris ujusid isesorti merikilpkonnad. Paaris basseinis siblisid
vaid mõnepäevased vastselt koorunud kilpkonnapojad. Omaette sektsiooni
moodustas liivast haudeväljak, kuhu tuuakse mere äärest leitud
kilpkonnamunad, et need saaksid rahulikult lõpuni haududa. Leitud
värsked kilpkonnamunad süüakse kohalike poolt reeglina ära. Palju mune
saab hukka ka vandaalitsemisel ning lindude nokkade läbi. Liiva alla
peidetud eri liikide munad olid tähistatud eraldi. Meie külastushetkel
oli haudumas nelja liigi mune, kokku mitusada muna. Kilpkonnad, kes pole
munast hautud ja kes basseinides ringi sulistavad, pole sattunud sinna
juhuslikult: enamus neist on saanud pihta paadikruviga või
kalavõrkudega. Paljud jäävad loibapidi kalavõrku kinni; kalurid, kes
suure trahvi hirmus ei julge enam kilpkonna tappa ja koju supiks viia,
ei viitsi aga hakata võrke lõhkuma, vaid lõikavad vaestel loomadel
loiva, et saada nad võrgust lahti ning viskavad vette tagasi. Suured
kilpkonnad vajavad sukeldumiseks mõlemat loiba. Nad peavad esikäppadega
nii kõvasti tõmbama, et suudavad kilbi vähemalt 45 kraadise nurga alla
keerata, sest siis tuleb kilbi alla kogunenud õhk välja ja loom saab
sukelduda. Kui esijalg on puudu või tõsiselt vigastatud, siis on vägagi
tõenäoline, et kilpkonn ei suudagi kunagi sukelduda. See tähendab aga
näljasurma vabas looduses. Farmis püütakse neid treenida, et nad siiski
õpiksid ühe esijalaga sukelduma – mõned konnad on sellega hakkama
saanud. Farmi eesmärk ei ole mitte kilpkonni kollektsioneerida, vaid
ravida ja hoida, kuni nad on suutelised ise hakkama taas saama. Loomade
taastumisprotsess võtab aega tavaliselt paarist kuust paari aastani.
Kellest looduses enam asja ei peakski saama, neile leitakse uus kodu
mõnes loomaaias või jääb ta farmi. Igal juhul tegelevad need entusiastid
seal ühe väga hea asjaga.
Turtle Farm
|
Üles |
Kilpkonnfarmist väljudes astusime kergesse vihmasattu. Mõnes mõttes
tähendas see kergendust, sest olime püüdnud leida mõnd head viisakat
põhjendust miks paadisõit ära jätta. Mitte, et meil niiväga paadisõidu
vastu midagi olnuks, kuid üsna selgelt oli meeles Trincomalee mõttetu
reiditripp ning, mõeldes Galle lahele ja sadamale, vaevalt, et see
merereis oluliselt pikemaks kujunenuks. Kuigi ma möönan, et ilmselt
Galle kindlus merelt oleks ilmselt erinevalt Trincomalee reidist palju
põnevam vaadata. Niisiis, paaditripp jäi ära, ees ootas bussijaam. Enne
bussijaama jõudmist tegime rannal kiire peatuse, sest parajasti oli käes
võrkude väljavõtmise aeg. Hiiglapikad võrgud pannakse kaldast paarisaja
meetri kaugusele kaldavette varahommikul. Ennelõunal hakatakse neid
välja tõmbama. Sikutab terve rodu mehi. Kuna see töö on raske ja
aeganõudev, siis on kõik abikäed teretulnud. Iga möödakäija võib käed
külge panna. Vana tava on selline, et kui võrk väljas ja midagi ka seal
sees on, siis kõigil, kes aitasid võrku tõmmata, on õigus selle eest oma
osa saada. Ja hea komme on, et antakse küsimata. Samas kõrval tee ääres
kükitavad lääpas roigasputkad, kus suurtel puupakkudel ja kiviplaatidel
käib kalade rappimine. Väiksemate kalade puhastamine on nagu kalade
puhastamine ikka, kuid omaette "vaatamisväärsus" on tuunikala. Olime
eelmisel päeval sealsamas peatuse teinud, et improviseeritud kalaturgu
vaadata: jälgisin pikalt, kuidas vintske vanem härra, ülakeha paljas ja
verine nahkpõll ees suure tuunikalaga tegeles – see nägi välja peaaegu
nagu sea lihakeha tükeldamine... Jälgisime rütmilist võrgusikutamist
pisku aega, kuni vihm autosse tagasi ajas.
Võrgusikutajad
|
Üles |
Galle bussijaam. Bussijaam nagu bussijaamu mäletan meil vene ajal
näiteks Gatšinas, Peterburis või Pihkvas: tihedat siginat-saginat täis,
putkamajandus, palju inimesi, natuke räpane, natuke kaootiline...
Jätsime Ajithi sõbraga jumalaga. Kuna meid sõidutati otse Colombosse
minevate busside platvormile, polnud ka vaja võtta ette mingeid pikemaid
eksirännakuid. Esimest korda siin saarel ei vedanud meie manti buss,
vaid me ise kogu kola oma seljas. Üks vana kandiline buss oli just
minemas, kuid Ajith ei kiirustanud sinna trügimisega. Jäime mingi
järjekorra kõrvale seisma ja järgmist ootama. Veerand tunni pärast
saabuski Leyland Ashok Lanka moodsam väljalase. Buss tundus väljast üsna
moodne, seest nägi välja nagu 1985. aasta Ikarus: sama plastmassine ja
sama mugav, ühesõnaga käis ette suurepäraselt. Isegi konditsioneer
töötas, kuigi mitte just väga efektiivselt. Bussi minnes tundsin end
korraks päris piinlikult. Bussile minekuks oli moodustunud pikk saba.
Enamus inimesi seisis rivis juba ammu enne meid. Kui buss ette sõitis,
siis trügis Ajith otsustavalt ja vastuvaidlemist mitte salliva näoga
kõige ette, hakkas seal asju korraldama, mille tulemusel me ronisime
esimesena peale. Istusime esimestesse pinkidesse ja kõik need mammid
järjekorras passimisest väsinud jalgadega siis kõndisid meist mööda,
mõnel hiiglaslik kott, mõnel laps kaenlas. Panin päikseprillid ette ja
uurisin tähelepanelikult naaberperrooni ääres seisvat bussi...
Galle bussijaam.
|
Üles |
Lastimine läks ülatavalt kiiresti, kõik kohad löödi täis. Natuke
keerutamist linna vahel ning siis kiirteele. Me olime neid seni
vältinud, sest kiirteed Sri Lankal on tasulised. Mitte küll tapva
hinnaga, kuid siiski. Kiirteede ehitus on riigis viimase kümnendi teema
nagu ka raudteede moderniseerimine. Kui vanasti olevat võtnud näiteks
Gallest Jaffnasse rongisõit mitu päeva loksumist, siis praegu olevat see
praktiliselt vähem kui ööpäevaga läbitav. Samuti on arendatud kiirteid.
Neid ehitavad saarele Hiina kompaniid, mis teid peale valmimist ka
opereerivad, korjates muuhulgas enamuse teemaksust. Hiinlased on end
selles äris nii sisse seadnud, et teiste riikide ettevõtetel ei ole
eriti sekkumise varianti. Sri Lankal tahaksid paljud suurriigid kanna
maha saada – otseselt on sellest huvitatud ajalooliselt India, kuid ka
Hiina ning USA. Viimased kaks on hirmsasti huvitatud näiteks Trincomalee
sadamasse baasi rajamisest. Sri Lankal on pea maailmatähendusega
strateegiline tähtsus, sest kes kellel on siin piisavalt palju
sõjajõudu, saab kontrollida tervet India ookeani, poolt Aasiat,
Austraaliat, Ida-Aafrikat, Lähis-Ida... Ballistilistele rakettidele
mõeldes on siin ideaalne stardiplats.
Kottawa
|
Üles |
Hüppasime bussist maha Kottawas, ühes Colomboga kokku kasvanud endises
väikelinnas. Ajith oli sinna vastu kutsunud ühe oma vana sõbra, kes
tukiga taksot sõidab. Tukitakso on ühistranspordi järel odavamaid viise
lühemate vahemaade läbimiseks. Ajithi kunagine abikaasa on pärit
Kottawast, seepärast teab Ajith seal paljusid ja olevat ka ise kunagi
seal tukiga taksot sõitnud. Hädavaevu mahutasime oma seljakotid tagumise
istme taha ning end kolmekesi tagaistmele. Ajithil oli plaan meiega teha
Colombo-tuur, vaadata kesklinna ja üht-teist põnevat, mis veel teele
võiks jääda. Tuk-tuk sobib selliseks "jalutuskäiguks" ideaalselt, sest
temaga ei ole üldiselt parkimisprobleemi ning ka ummikusse jäämise
võimalus on autost oluliselt väiksem. Ilm oli siingi pilvealune,
seetõttu jahedam ja mõnusalt tuuline, tuki tagaistmelt lausa mõnus linna
vaatamiseks.
Umbes veerandtunnise sõidu järel jäime pidama Diyawanna järve ääres
pargis, et vaadata üle paisjärve Parlamendihoonet. Suur kompleks,
millest üle veepeegli paistvad hiiglaslikud punakad kelpkatused, on
loodud Sri Lanka ühe viljakama ja ka maailmas tuntuma arhitekti,
Geoffrey Bawa, poolt. Tema vend, Bevis Bawa, oli siin maal tuntud nii
militaarlasena kui kunstniku ja maastikuarhitektina. Arhitektist noorem
vend oli moodsa traditsionalismi viljelejana Aasias teatud-tunnustatud
tegija. Peale Sri Lanka on ta teinud töid näiteks Mauritusele, Indiasse,
Filipiinidele jne. Sri Lanka uus parlamendihoone on tema töödest üks
olulisemaid... Ajith saatis tuki edasi, meie jalutasime mööda
hiiglasliku muruväljakuga esindusparki – Parliament Grounds –
Parlamendihoonest eemale. Diyawanna järv on tegelikult paisjärv, mis on
paisut' samanimelisele jõele. Kogu järvekallas on palistatud parkide ja
aedadega, Parlamendihoone järve keskel asuval saarel oma pisikese
pargiga on selle südameks. Ajith tahtis kindlasti näidata sealkandis
olles veel kahte asja. Esimene neist oli Parliamnet Groundsi lääneservas
asuv memoriaal kodusõjas hukkunutele. Memoriaal nagu neid on tapetud
sõjameestele siin ilmas ilmselt tuhandeid... Kümned, kui mitte sajad
nimetahvlid tihedas kirjas surnud sõdurite nimedega. Ma ei tahtnud seda
eriti vaadata ja nii, arutlenud taas pisut kodusõja ning selles hävitaud
inimelude mõttetuse üle, seadsime sammud Waters Edgesse...
Parlamendihoone
|
Üles |
Turist
| Üles
Waters Edge keskmeks on ülikallis samanimeline hotell ning peokoht, kuid
selle ümber laiub hektarite viisi avar, moodne avalik park. Hotelli
kitsuke aed, koos hirveaiaga on niisama külastajatele suletud. Ent park
ise, mis on ümber kujundatud endisest Diyawanna jõelookesse jäänud
soomülkast, on avatud kõigile. Park on liigendatud amööbjate tiikidega,
nendevahelistel maaribadel looklevad jalgteed, mille servad on hooldatud
kuni veepiirini või tiheda võsani. Suured alad tiikide keskel on jäetud
nii nagu nad looduslikult olid. Mulle väga meeldis see disainipõhimõte:
kus on inimesed, seal on tehtud inimeste kohaselt ning kontrastina alad,
kuhu inimestel ei ole asja on jäetud looduse reguleerida. Lihtne ja äge!
Tiikidel kasvasid lootosed, tiikide kaldal jalutas isegi pelikane. Pargi
servas tegime tiiru Akvaariumis, kus ringmahutitesse on erinevate
maailma soojade merede ja jõgede kaupa tehtud päris äge ekspositsioon.
Poole tiiru ajal hakkas sadama. Esialgu langesid üksikud piisad, ent
sadu tihenes. Jooksime varju pargi servas silma jäänud
restoranidetarusse – Boardwalk. Nimetan seda taruks seepärast, et ühes
suures kobaras, ühes suures ruumis, oli mitmeid erineva menüüga
kiirsöögi- ja vähem kiirsöögipaiku. Ajith läks tukki otsima, meie
maiustasime samal ajal kohvi ning täidetud rotidega.
Waters Edge Akvaarium
|
Üles |
Waters Edge Park
|
Üles |
Vihm jäi küll korraks tibutama, ent ei lakanud. Tukimees tõmbas
kummalegi poole külgedele termantiinist katted ette ja nii piilusime
tihedat liiklust läbi esiklaasi ning katetevaheliste pilude. Kui mööda
Galle teed kesklinna jõudsime, tegi Ajith ettepaneku minna ranna äärde
nn Galle Face promenaadile. Algava valingu ootuses oli promenaad
inimtühi. Pikast kioskitereast promenaadi ääres seisid avatud luukidega
vaid paar üksikut. Jätsime tuki Galle Face hotelli juurde ootama ning
läksime promeneerima. Galle Face ja Slave Islandi vahele jäävale
rannaribale on koondunud moodne keskus, ministeeriumide, saatkondade,
kalliste hotellide ja restoranidega. Sellest põhjas, kohe promenaadi
otsas, paikneb hollandlaste ehitatud fort ja selle sees valdavalt
inglaste tuunit' historitsistlik vanalinn, niipaljukest, kui sellest
järel on. Vanalinna ümber nii Slave Islandil, Lotus Roadil ja keskuses
laiemalt jätkub seda historitsismi igale poole. Tukiaknast jäi
kesklinnast igatahes väga euroopalik mulje. Eriti imposantne oli
peatselt ehitamisel olevate kõrghoonete vahele uppuv klassitsistlik
presidendioffis ja selle kõrvale jääv rahandusministeeriumi hoone (siis
Galle Face ja Lotus Roadi nurgal), mis oleksid nagu välja hüpanud
Trafalgari väljakult. Kesklinna poole sõites nägime ka
helevalge-kaarelist kaunist Rahvusmuuseumi, kuid vaid vilksamisi...
Colombo
|
Üles |
Niisiis hingasime promenaadil sisse vinget meretuult tumelillade pilvede
all. Saime kõndida võib-olla sada meetrit, kui see juhtus. Taevaluugid
avanesid ning alla langes selline vihm, mida ma vist olen kunagi ürgammu
vaid Krimmis kogenud. Jooksime ühe putka päikesevarju alla, kuid veelaam
oli nii suur, et asfaldilt ülespritsivad piisad leotasid kõik kohad
nabani märjaks. Putkapeatus ent oli õnnelik – daamid müüsid nimelt
soolatud ja tšillitatud ananasse ja mangosid. Soolatud ja piprased!
Ostsime. Küll maitsesid head. Ühel hetkel ent tundus redutamine
lõppematuna näivas valingus mõttetu. Läksime kõndima. Loomulikult olime
sekunditega täiesti läbimärjad, kuid jaburast olukorrast ja elamise
rõõmust niisama õnnelikud. Eriti rõõmustas Ajith, kellel oli selleks
mitu põhjust, neist peamine see, et enne Katari minekut näeb ta ikka
vihmaperioodi alguse ära ja saab ka tõelist vihma, mida ta on juba
nädalaid igatsenud – vihm talle meeldib. Ja loomulikult oli seda vihma
tolmavale ja kuivanud maale juba ammu vaja. Ajith osutas piirnevatele ja
siluettidena paistvatele "tähtsamatele" hoonetele: "Hilton", "Taj
Samudra", "Ceylon Bank"...jne. Ent see ei olnud hetkel üldse tähtis.
Seisime promenaadilt merre sukelduval vaateplatvormil vesi nirisemas
kuklast kandadeni mööda ligemärgi riideid ja vaatasime hoopis
roheliselt vahutavat ookeani. Me olime rõõmsad! Praegu, seda
meenutades, arvan ma, et see on senini olnud üks selle reisi vahetumaid
ja ilusamaid hetki üldse.
Galle Face
|
Üles |
Vihm lõi temperatuuri alla. Läbimärgadena tukki istudes hakkas tuul
jahutama ning enne väga mõnus 24-26 kraadine õhk tundus varsti
ebameeldivalt külmaks. Vihm jätkus, mistõttu otsustasime, et läheme
Negombosse ära. Ajithi programm Colombos ei olnud veel kolmandikugi
peal, kuid ta aktsepteeris meie mõtet, seda enam, et tal oli vaja hakata
ju ka omi asju pakkima; tal oli vaja enne minekut kokku saada emaga ja
ka oma pojaga ning teha hulk muid toimetusi. Juba varem oli
Helel-Ajithil sündinud vandenõu valmistada Negombos, meie hütis, riisi
ja karrit, õigemini lasta Ajithil seda teha. Apartemendi kööginurgas
tundusid kõik vajalikud potid-pannid olemas olevat. Seepärast tegime
teel paar peatust: ostsime riisi, läätsi, maitseaineid,
kookospiimapulbrit, sidrunit, sibulaid, küüslauku, kuivatatud kala ja
muud head-paremat. Samuti terve oksatäie karrilehti, sest üks karri ilma
karrilehtedeta ei ole mingi karri. Karri lehti saab karripuu otsast (Murraya
koenigii). Karripuu peaks olema ruudiline, ja seega, kui mälu 100 aastat
tagasi läbitud dendroloogiakursuselt õigesti ette annab, meilgi
siin-seal kasvama pandud amuuri korgipuu sugulane, samuti siis kõigi
tsitruste sugulane. Karrioks, mille 90 ruupia eest saime, oli nii suur,
et saame selle hotellis lehtedest puhtaks rookida, lehed kuivatada ja
koju kaasa tuua. Karri lehti pannakse toidu sisse näpuotsatäis – seega
mõned. Ostsime ka mõned pudelid arrackit. Mina mõttega koju kaasa võtta,
kuid Ajith valis välja ühe konkreetse – sellist me ei ole veel
proovinud, nimetades seda vihmaarrackiks.
F1 pitstop
|
Üles |
Negombo motiiv
|
Üles |
Vahetult enne meie Negombo "kodutänavale" keeramist kiriku ees, mida
kaart nimetab Our Lady of Snows Church - läks tukil katki üks
tagumistest rehvidest. Rehvivahetus käis nagu vormel 1-s: tukijuht
keeras rattamutrid lahti, Ajith tõstis tukinurga üles, juht võttis
kusagilt välja varuratta ja paari käbeda liigutusega oli selle katkise
asemele pannud. Ajith laskis nurga alla, juht pingutas mutrid ja valmis
see oligi. Ma arvan, et ei läinud kokku viite minutitki. Kui me siis
tagasi tuki peale ronisime, ütles Ajith resoluutselt, et nüüd on aeg mul
rooli istuda. Tukijuht istus taha, mina olin sangas ning Ajith rippus
igaks juhuks kuidagi juhtkangi lähedal. Nojah, vasakpoolses liikluses,
suhteliselt peatänaval riistapuuga, mis võib järsult keerates ümber
minna... Õnneks on mul kooliajast tsiklisõidukogemus, mistõttu ma
paigaltvõtu ja käiguvahetusega häbisse ei jäänud. Kuid järgnevad paar
kilomeetrit tundsin end siiski pisikese poisikesena, kes on saanud võrri
selga, kuid kellel veel jalad maha ei ulata...
Keerasin tuki Christima Residence õuele. Üks keskealine paar (õhtul
selgus, et hollandlased) vaatas suu lahti, kuidas me oma killavooriga
keset õue maandusime. Ronisin sangast ära, Ajith, tukijuht ja Hele
kannul. Et märgades riietes kippusid hambad lõgisema, siis hüppas Hele
kohe koos riietega sooja basseini. Ajith ja tukijuht jäid algul massina
juurde asjatama. Mina läksin tuba nõutama. Leidsin juba tuttava
vanahärra, kes juhatas toa kätte, seekord teisel korrusel. Viisin asjad
sisse ja kutsusime Ajithi ja tukijuhi järele. Vanahärra võttis sellepale
väga tõrksa hoiaku. Ja kui Ajith küsis toidutegemiseks nõusid, siis
teatas papi, et neid ei ole. Neil tekkis Ajithiga sellest päris terav
sõnavahetus. Õnneks rahunesid nad kõik maha, kuid papi kutsus mind
kõrvale ja teatas, et võõrad ei ole hotellis lubatud. Alles siis ta
leebus pisut, kui ütlesin, et tunnen Ajithi juba 2009. aastast ja ta ei
tekita mingeid probleeme. Samas oli selge, et mingit karritegemist ei
tule. Istusime siis köögilaua taha, tegime vihmaarracki lahti ja jõime
vihma terviseks. Hele hakkas üles kribama karriretsepte, Ajith tuletas
neid meelde ja vürtsitas nippidega valmistamisest. Tukimees istus algul
koos meiega, ent siis muutus kärsituks, läks välja suitsetama ja
helistama ning palus Ajithil kiirustada. Õiendasime temaga arved ning
tänasime – tänane tukisõit kokku läks maksma 2000 ruupiat. Meie
kolmekesi aga rääkisime veel pikalt riisist ja karrist, Adams Peakist,
Nilavelist, Polonnaruwast, Ajithi tulevikuplaanidest, turismitegemise
äärist ja paljudest muudest asjadest. Jõudsime ka lõpuks siis selleni,
kui palju me talle reisu tegemise eest võlgneme – ta ütles endiselt, et
on rahul kõigega mis saab ja ärgu me endale auku eelarvesse tehku. Me
siis ei teinud :) ja samas ma loodan, et ka tema jäi rahule... Kui
süvenev hämarus nõudis mingi tulukese sisselülitamist, arrack otsa sai
ja tukimees juba n+1 korda närviliselt helistanud oli, siis saabuski aeg
lahkumiseks...
Finiš Christimas (lavastatud foto)
|
Üles |
Vihmaarrack
|
Üles |
Järgnevad tunnid vedelesime basseinis. Meil oli veini ja mullivett...
Tundsin, et kõrvas imelikult torkab, kuid ei lasknud end sellest
häirida. Suur õnnis rahu! Kusagile ei ole kiiret, kellegagi ei pea
arvestama, homme võib magada lõunani!
Õhtusöögiks vedasime end juba tuttavasse Ammehulasse. Hollandlased
valgustasid õhtul meid selle kõrtsu nime osas ning ütlesid, selle nime
pärast nad sinna ei lähe. "Ammehula" pidavat hollandi keeles tähendama
"Mine ära!". Kõrtsmik tundis meid ära, oli ülevoolavalt rõõmus ja rebis
kildu nagu jõudis. Tellisime endalegi ootamatult nostalgia mõttes riisi
ja karrit. Kui asusime seda näppudega sööma, teatas kõrtsmik, et näeb,
me olevat midagi reisil ikka õppinud.
Adrives Road, Negombo
|
Üles |
|
22.04.2016. Kell
5.43 Istanbuli lennujaam
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Istun mingis lennujaama kohvikus. Hele laks
kusagile kolama. Lennukini on aega... Viimastest päevadest pole jõudnud
midagi kribada. Mul on ka hea põhjus – mingil müstilisel moel olen
ilmselt saanud kõrvapõletiku ja viimased päevad olen käigus olnud vaid
tänu 600-sele ibukale... Ma küll üritan mitte vinguda, kuid ilmselgelt
ei tekita kõrvavalu ka liigset entusiasmi.
20. aprilli magasime praktiliselt maha. Ärkasime enne keskpäeva,
ligunesime basseinis ja vedelesime tervituseks lihtsalt voodis.
Päevahommikusöögi tegime taas Ammehulas. Omanik oli veelgi ülemeelikum,
toppis ette minu päikseprillid ja viskas veel paar piiri peal nalja,
millest üks tundus juba tiba liiga nõme olevat. Otsustasime, et aitab –
Negombos on loodetavasti veel söögikohti ja me ei tohi olla nii laisad,
et ei viitsi kodutänava otsast kaugemale minna.
Riis ja karri VII. Viimane
|
Üles |
Siesta veetsime taas lõunauinakuga ja basseinis. Kuidagi vaikival
kokkuleppel juurdus arusaam, et me vist sina Hamiltoni kanali äärde
jalutama ei lähe – muljeid oli kogunenud niipalju, et ei oleks suutnud
neid lihtsalt enam vastu võtta. Pealegi oli vihm läbi, kuigi musti pilvi
hulkus endiselt taeva all pidevalt, ja väljas taas nii metsikult kuum,
et olnuks väga raske leida motivatsiooni mõne pikema retke ette
võtmiseks. Lihtsalt niisama olla tundus ka hirmus mõnus. Südametunnistus
prõmmis siiski vahepeal vastu rõduust, mille tulemusel ajasime end
hilisel pärastlõunal liikvele. Kolasime mööda Lewise tänavat. Eks meil
oli ju ka mingi praktilisem eesmärk – kodus ootab paar allameetrist
pikisilmi ühes emme-issi tulekuga kingitusi. Uitasime siin-seal, kuid
millegi eriti ägeda otsa ei komistanud. Lõpuks maandusime Seajoys – ühes
väheke sümpaatsemas tänavaäärses söögikohas, et midagi külma juua. Koht
olnuks tegelikult üsna spartalik, kuid selle muutis toredaks äärmiselt
kena crew. Võtsin lõpetuseks kohvi, istusin tänava äärde ja skitsisin.
Kohe kogunes mu ümber, kuid õnneks siiski respekteeritavasse kaugusse...
Seajoy
|
Üles |
Negombotoopia
|
Üles |
Läksime loojanguks randa – poolpilvises taevas andis ehavalgus tõelise
vaatemängu. Ajith helistas ja uuris, kuidas meil läheb ning vabandas, et
tal oli niipalju kohustusi ning tegevust olnud, et Negombosse ei
jõudnuki. Ka teatas ta, et ema olevat pahandanud, et me Colombost
niiviisi läbi putkasime, et talle külla ei sattunud. Mis teha, kuid
takkajärgi mõeldes poleks selleks vist ka päris sobivat aega olnudki.
Tema lennuk minevat varahommikul... Rannas kohtasime väsinud
suveniirimüüjat, kes rääkis soome-, vene ja paljusid muid keeli peaaegu
vabalt... Vähemalt teadis pealinnu ja rahanumbreid... Tore, sümpaatne
mees oli!
Silmapiiri taga on India
|
Üles |
Pika päeva viimane diil
|
Üles |
Linnast koju tulles avastasime, et üsna meie residentsi lähedal asub
mereanniseks õhtusöögiks sobiva nimega koht – Waves. Kella kümne paiku
õhtuks ajasime end kohale. Tellisime liuatäie assortiid kahele. Liud
osutus pigem keskmiseks, ent grillitud raasukesed selle peal päris
maitsvaks, eriti merivähk ning mingit sorti väikesed kalad. Õhtusöök
olnuks ehk veatu, kui mu kõrvavalu ja iga paari minuti tagant lauda
külastanud kelner, kes kibeles koju minema, poleks käinud küsimas, et
kas juba lõpetate või tellite veel midagi.
Lahkumispäev. Ega me täna, st tegelikult praegu juba eile hommikulgi
vara ärganud. Et meie lennuk väljus Colombost õhtul, siis jäi veel
peaaegu terve päev tšillimiseks. Kohtasime hommikul hotelli-vanapapit,
kes lubas organiseerida meile takso lennujaama. Kell 17.00 pidi auto ees
olema. Võtsime nõuks randa minna, et enne ärasõitu korralik
päikesepõletus saada, sest Nilavelis saadud kõrvetused hakkasid juba
ununema. Teel randa - seekord siis üritasime Negombo nn ametlikku biitši
- põikasime hommikusöögiks läbi esialgu normaalsena tundunud Silvas
Beach Hotel terrassikohvikust, kuid regular hommikusöök, mis pildil
tundus väga ahvatlev, osutus ilgelt nigelaks. Seega soovitus
järeltulevatele põlvedele - hoidke sealt eemale. Hommikusöögi ajal
helistas taas Ajith ja teatas, et ta on õnnelikult Katari jõudnud. Edu
siis, mees!
Jäime biitšile pea tunniks. Ja sellest piisas. Saimegi oma
päikesepõletuse kätte. Hotelli jõudes tulitas Helel nahk ja oli
vesivillis. Ta küll käib end kreemitamas ennastunustavalt kõikvõimalikes
kohtades, ent suure tõenäosusega lahkub see nahk ta pealt varsti
ribadena. Aga ega mulgi midagi kiita ole, kuigi naljakal kombel ma nii
ära ei põlenud. Ujumisest ei tulnud taas midagi eriti välja – laine oli
järjekordselt kõrge ja loopis edasi-tagasi. Seisime põlvini vees, kuid
ikkagi viskas see vahepeal üle pea tõmmates samal ajal jalad alt. Ühes
sihukeses pesurullis õnnestus Helel lisaks päikesepõletusele ka pöial
korralikult välja väänata. Kohalikud ulpisid kaldaribavees nagu meie,
vaid selle vahega, et kui meie olime ujukates, siis nemad (isegi paljud
mehed) T-särkides ja teksades...
Meie Sri Lankat jääb meenutama aga lõuna Seajoys. Eelmisel päeval
ingveriõlle juurde sirvisime menüüd ning silma jäid mitmed kalaroad.
Seadsime sammud niisiis peale seljakottide pakkimist sinna. Mul oli
korraks kiusatus tellida riisi ja karrit, kuid tellisin siiski deviled
fishi, Hele võttis mingi terve suure kala. Kui need lauale toodi,
unustasime järgnevad paarkümmend minutit - uskumatu kui head olid meie
mõlema söögid. Miks pagan me selles Ammehulas üldse olime käinud raha
raiskamas!
Seajoy II
|
Üles |
Ja siis tuli hakatagi tagasi meie pessa kõndima. Jätsin Hele
elevandipükse šoppama ning kõndisin mööda kõrvaltänavaid Christimasse.
Hele saabumiseni ligunesin basseinis... Siis andsime toa ära, lobisesime
tühjast-tähjast vanapapiga, kes tegelikult, nagu selgus, ei olegi ise
hotelli omanik, vaid hoopis tema isa ning täidab asjatamisega majas oma
pensionipõlve, ja istusime taksosse...
Nii on. Kella 8 paiku hommikul stardib lend Tallinna.
Aitäh Ajith! Aitäh, Hele! See oli tegelikult üks päris lahe tripp!
Umwantuna
|
Üles |
|
Lisalugemist
Eelmine
|
Üles
Horton Plains
|
Üles |
|
|