... Ehk jalutuskäik
Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi pealinnas...
Kunagi veebruaris
eventim.de-s kolades sattusin Yello
piletite peale. Kõige mõistlikum kontserti aeg ja koht tundus olevat
detsembri algul Viinis, seega ei hakanud pikalt nuputama ning ostsin
hetke ajel kaks piletit. Küll tegelikult pisikese tagamõttega lugupeetud
küljeluule teha sellega ka väike sünnipäeva eel-kingitus. Kui juba õhtu
Viinis planeerida, on mõistlik võtta veel paar päeva et seal ka pisut
ringi vaadata, Sacheri torti, viini šnitslit ja apelstrudelit maitsta.
Viimastega meil tegelikult ka vedas - et sattusime linna kallil
advendiajal, kaasnes sellega võimalus Glühweini ning kõikvõimalikku
"jõulusaiakraami" mekkida igale pisemalegi platsikesele üles seatud
Christkindlmarktil...
Ahjaa... Otsustasin, et ei targuta seekord pikalt tehtu-nähtu üle, sest
eesti keeles on ilmunud suurepärane Hanna Milleri Viini ja Austriat
tutvustav raamat
"Viini fassaadide taga"
ja "Autoga Austrias".
Seepärast võib-olla laenan sealt mõne rea mõne ägedama koha kohta. Ja
muidugi on kõik kirja pandud veebi - nt lühidalt ja asjalikult kõik
Viini kohta stiilis a la all sights for dummies:
#.mapvienna. Ka on piltidega seekord pisike ikaldus, sest fotokas kaunistas reisi
ajal kodu ning kõik kaunite hetkede trofeed on püütud antiikse 1.1. mpix
telefonisilmaga...
Leppisime juba minnes omavahel kokku, et seekord me ei ole ekspeditsioonil,
isegi mitte ekskursioonil, vaid jalutuskäigul suures linnas. Kas see
nüüd päris jalutuskäiguks tehnilises mõttes kujunes on diskuteeritav,
kuid meeleolukalt kulgesid nood päevad sellegipoolest. Ja see oli
üks tore jalutuskäik Ungari pustadest puhuvast kõiki ürbikihte
läbistavast lõikavast tuulest ning viimasest eestilikult
detsembrisopasest päevast hoolimata. Mina leidsin endale Euroopast
järjekordse päriselt avastamata koha.... Nagu Pariis, ...kuid siiski mitte.
Nagu Berliin, ...kuid siiski mitte. Nagu Rooma, kuid siiski mitte. Nagu
Riia? Ei - siiski mitte... Tõepoolest... Wien ist Anders!
Lend Riiast Viini kestab pisut üle pooleteise tunni. See on just nii lühike
aeg, et ei jõua siiralt ära tüdineda. Seda enam, et meil oli õnn sõita
Balti Õhu tutika Bombardieriga, milles harjumuspärasest Boeingust ruumi
jalgadele tundus oluliselt enam olevat. Sattusime kõrvuti istuma
Stockholmist koju naasva austerlasega, kes käis kellelegi rikkale
prouale aednikutöid tegemas. Härra finantseerivat niiviisi oma
reisimisi. Rääkisime Viinist ja Austriast. Korraks tekitas elevust härra
õe amet - nimelt pidi töötas daam Doonaul Viinist Bratislavasse jõeretki
tegevas laevakompaniis. Tekkinud eksprompt mõttele minna Doonaule kruiisima valas õli peale härra entusiastlik lubadus maandudes
telefonitsi asja uurida. Meil muidugi hakkas mõte juuri ajama puhtalt
nostalgialaksust. Kui 1996. a ratastega
Ungaris-Slovakkias olime,
siis tahtsime Bratislavast Viini sõita laevaga, kuid tollal tundus selle
hind - 2000 austria šillingit - liiga krõbe. Lennujaamas sai ent
selgeks, et ka seekord jääb laevareis ära - mitte hinna pärast: 70 euri
edasi-tagasi ju kannatanuks välja, ent laev sõidab talvel vaid
laupäeviti - aga selleks ajaks pidime juba kodus tagasi olema. Teine
kord siis... Niisiis jätsime härraga südamlikult jumalaga.
Meie hotell - Prinz Eugen - asub Viini
teise ringtee - nn Gürteli ääres,
mitte kaugel pearaudteejaamast - Hauptbahnhofist. S-bahniga (Schnellbahn)
- so siis linnalähirongiga on lennujaamast sinna ca veerand tundi sõitu.
Pileti ostmine automaadist tundus käkitegu, samuti kui õige Bahnsteigi
leidmine ei olnud probleem. Küll aga ostutus probleemiks õige ära
ootamine ning nii me kobisime törts liiga vara ette tulnud punasesse
iludusse. Kui rong juba tuure kogus, siis ühelt Krokodill Dundee
välimusega tüübilt saime teada tõe ning ka plaani B - lihtsalt enne Wien
Mittet maha kobida ja siis õigesse rongi ümber kolida. Manööver õnnestus
ja niisiis hingasime varsti karget õhtuõhku mitte päris
pearaudteejaamas, vaid Quartier Belvederis - sealt pidanuks hotelli
tegelikult vähem maad kõndida. Nojah... Põrnitsesime linnaplaani ning
taamal taeva taustal jõulutuledes õilmitsevat Belvedere lossi ning
asusime energiliste sammudega kusagile teele. Loomulikult vastassuunas.
Keegi sõbralik tugeva slaavi aktsendiga noorhärra leidis jaksu meid meie
kitsikusest päästa ja soostus kaarti vaatama. ...Tuli lihtsalt kõndida
vastassuunas ca kilomeeter tuldud teed tagasi ja siis veel umbes 150
m... Lihtne.
Kui hotell juba paistis juhtusime mööda kõndima Belvedere lossi avatud
väravast... Sisse astudes leidsime mõnusalt sumiseva advendituru:
hõõgvein, piparkoogid ja igasugune ninn-nänn. Aga meeleolu oli mõnus.
Hotelli regamisega oli tegelikult väike mure. Kui rumala peaga Riias
arvustusi lugesime jäid silma kaks torisevat sõnavõttu. Neist esimene
oli pigem tusane hädaldus teemal, et hommikusöögilaud oli lage, kujutage
ette, isegi vorsti oli otsas. Ent teine nii naerma ei ajanud - keegi oli
ette bronnimisest hoolimata oma toast kohale tulles ilma jäänud. Meie
igatahes oma toa saime ja etteruttavalt võin öelda, et
hommikusöögi buffees kõigil hommikutel vorstiprobleemi ei tekkinud :)
Lõpetasime õhtu kõrvaltänava Bäckereist hangit' õunastruudli ja mingit
sorti viini seene-lihapirukate ning kauni valgetverd itaallase, Il
Moscato, seltsis.
"...Lisaks sellele on ju veel Belvedere - prints
Eugen von Savoy ehitatud suvepalee ja esindusloss, kus 1955. aastal
kirjutati alla Austria riigileping ning mis praegu on koduks Austria
maaligaleriile, mille üheks tipuks on kindlasti Gustav Klimti kuldne
"Suudlus". Nn Alumises Belvederes ehk siis printsi elamiseks mõeldud
suvepalees asub Austria barokimuuseum."
Wikipedia lisab järgmist:
"On 30 November 1697, one year after commencing with the construction
of th
e
Stadtpalais,
Prince Eugene
purchased a sizable plot of land south of the Rennweg, the main road to
Hungary. Plans for the Belvedere garden complex were drawn up
immediately. The prince chose
Johann Lukas von Hildebrandt
as the chief architect for this project rather than
Johann Bernhard Fischer von Erlach, the
creator of his Stadtpalais. Hildebrandt (1668–1745), whom the general
had met whilst engaged in a military campaign in Piedmont, had already
built
Ráckeve Palace for him in 1702 on
Csepel, an island in the Danube south of Budapest. He later went on to
build numerous other edifices in his service. The architect had studied
civil engineering in Rome under
Carlo Fontana
and had gone into imperial service in 1695–96 in order to learn how to
build fortifications. From 1696 onwards, records show that he was
employed as a court architect in Vienna. As well as the Belvedere,
Hildebrandt’s most outstanding achievements include the Schloss Hof
Palace, which was also commissioned by Prince Eugene, the
Schwarzenberg Palace".
* * *
Kuna hommikupoolik oli muuseumite avamiseks veel pisut
varane, siis jalutasime läbi pargi vanalinna poole sõlmides eelnevalt
omavahel kokkuleppe, et meie eesmärk ei ole kõike näha, vaid end hästi
tunda...
"...On fassaade, mis trumpavad üksteist üle oma suurejoonelisusega,
on väliselt halle ja ajahambast puretuid. Paljud Viini paleed on tänini
täis sellele linnale nii omast kuldset barokki ja külluslikke interjööre,
rääkimata kunsti- ja raamatukogudest. Neis paleedes on erilist
nostalgiahõngu, mineviku fluidumit, mis tundub, vaatamata läbinisti
muutunud ajastule, neis ometi kestvat..."
Ent see päev kujunes kahjuks välja (kuigi me ei teinud selleks midagi
erilist) siiski üsna tihedaks. Alustasime Belvedere selja taha jättes
oma maratoni postkontoris Ooperiteatri lähedal ja läbisime siis
riburadapidi vahepeal Glühweini, Underbergi ja Fernet Brancat mekkides
jõudsime läbi kõndida olulisema Viini Ringstrassest ehk siis
ajaloolisest linnamüürist sissepoole jäävatest turisti
top
10-st. Loomulikult soosis ilm, igasugust tegevust õues - nagu
parim ilm Eestis detsembris - ebameeldiv nullilähedane temperatuur, kuid
see-eest puhus vinge tuul. Et rattalaenutuspunkt ooperi lähedal oli
rivist väljas - see selgus loomulikult peale veerandtunnist kaardi
pilusse toppimist ja nuppudega sehkendamist, kui taipasin lugeda
peenikest kirja tabloo allservas:
- This station is temporarily out of service,
võtsime jalad selga, et väisata Hofsburgi, Augustinerkirchet,
Volksgärtenit, Michaelerplatzi, raekoda, Votivkirchet, Minorkirchet,
Karlskirchet, jalutada ümber Kunstimuuseuni ja Loodusmuuseumi, mille
vahel peaks olema natuuris kena pargike jne, jne... Advendiajaks on
kõikide nende hoonete esised platsid muutunud jõuluturgudeks, mistõttu
tahes-tahtmata oled selles melus osaline. Aga kuidagi toredad olid need
turud. Rahulikud, sõbralikud, rõõmsad ning hõõgveinised... Ühes kohas
raekoja lähedal oli parki üles seatud põnev kurviline jäärada, teises
kohas lisaks kohustuslikele putkadele põhubaar, kolmandas kohas
karussell. Loomulikult metsikus koguses igasuguseid pipštükke, auguga ja
auguta, martsipaniga, šokolaadiga, mandlitega ja sarapuupähklitega,
suhkruglasuuriga ja keedukreemiga, ploomimoositäidisega ja sekka ka mõni
rull juustuga, kohustuslik austria moodi bratwurst (viiner :)) jne, jne...
Tšillimise turud...
Külm keskpäevapäike (ja võib-olla ilmselt Viini tobedamas kohvikus ostet
Havana Club) maalis Votivkirche jahedad võlvid suviselt rummihõnguliseks.
Üllatuslikult kohtasime ka kirikus sees jõuluäritegevust: üks Petemmast
pärit palestiinlane müütas Jumalaema kabeli ees oliivipuust kujukesi jm
vidinaid. Sattusime kuidagi temaga jutu peale esialgu arutledes mingi
naisterahvastele mõeldud koti moodi asja üle, mille muster meenutas
täiesti muhu vöömustreid. Väidetavalt oli tegu siiski autentse Petlemma
käsitööga. Noorsand pidavat veetma kirikus terve jõulukuu, kus tema
perekonna produtseeritud käsitöö müügist saadav tulu pidi minema
Petlemma kristliku koguduse toetuseks. Ma mäletan sõna "Palestiina" juba
ajast, mil ma veel köögilaua alt püsti läbi jooksin. See on saatnud elu
nagu permanentne pressimüra, milles peituvat tegelikku traagikat ei oska
hoomata. Uudis, et 50 inimest sai kusagil sektoris kellegi
raketirünnakus või karistusoperatsioonis surma, libiseb kõrvust
kärbsepirinana mööda. Tegelikkuses pöörab sealt pilgu kõrvale kogu meie
armas, sõbralik ja hea demokraatlik maailm tolereerides Ühendriikide
toetatud Iisraeli vaikselt laienevat okupatsiooni. Kujukeste müüja ent
kutsus Palestiinasse - tulge vaatama, see on väga ilus maa, teil ei ole
midagi karta sest teie olete turistid...
Ühe põneva sündmusega ent põrkusime Volkspargis. Käisin lummatult ümber
Theseuse templi - tõesti väga ilus koopia Ateena Hephaistose templist -
kui silma jäi rongina peatunud väiketraktor kolme käruga haagises.
Masina ümber toimetasid meed, kes mingitele põõsatsele riidest suhkru-
ja jahukotte pähe tõmbasid. Põõsasteks osutusid tüvikroosid. Nagu hiljem
selgus, on
Volksgarten muuhulgas kuulus oma
3000-de pealise roosiaiaga, milles leiduvat üle 200 sordi roose.
Loomulikult pulbitses jõuluturg ka kaunis Maria Theresa pargikeses (platsil)
kunstimuuseumi ja loodusmuuseumi vahel. Elevust tekitas Kunstimuuseumisse
üles seatud Rubensi näitus, kuid kahjuks seekord me otsustasime minna
sinna järgmisel päeval ning ette öeldes tuleb tõdeda, et nii me sinna ei
jõudnudki. Ent kuna see ei olnud eesmärk, siis pole mõtet siinkohal
krokodillipisaraid valada.
Mingil hetkel hakkas ennast tunda andma kõht. Et me olime otsustanud
süüa ainult viini šnitslit, siis möödusime uhkelt kõigist neist itaalia,
jaapani, vietnami, hiina, prantsuse ja taevas teab veel, mille kööke
vahendavatest söögikohtadest, mis Viini ülikooli, Getreidemarkti ja
Argentiina tänavate äärde on koha leidnud. Et kindlalt õhtusele
kontserdile jõuda, pidime hakkama hotelli kolistama ning nii juhtuski,
et otsustasime ka Karlskirche jätta teiseks päevaks ning
seadsime otsustavad sammud Gürtelile. Jah, hotelli kõrval olime eelmisel
õhtul silmanud üht paljutõotavat restorani...
...See oli tšehhi restoran. Šnitsel oli, aga mitte viini oma. Seega ei
suutnud kiusatusele vastu panna tellides hoopis slovakkia köögist
pärinevad haluškad. Magustoiduks, tõsi, sain siiski ehtviiniliku
Kaiserschmarreni. See tundub olevat justkui munane purustatud
krõbedaservaline pannkook, seas rosinad, üle puistatud tuhksuhkruga ja
serveeritud kuhjakese aprikoosimoosiga. Kook olnud karismaatilise
Austria Elisabethi, so siis (Hanna
Milleri andmetel) keiser
Franz Josephi I abikaasa, jaoks
leiutatud hommikusöök. Maitses igatahes hästi.
Yello on üks neid orkestreid, mis mind on saatnud pea kogu selle aja,
mil olen muusikat teadlikumalt kuulanud. Koos Geneseise, U2 ja veel mõne
asjaga on see üks neid bände, mida ikka ja jälle olen algul
kassetiriiulist, siis CD riiulist ja nüüd flac-kataloogist vahete vahel
välja otsinud. Esimesed kokkupuuted tulid koos esimese makiga kusagil
kuuendas klassis öösiti üle pika laine
Radio Luxembourgi kuulates. "Vicious
Games", loomulikult "Oh Yeah", "Desire"..., kuid ma ei teadnud toona, et
see on Yello. Loomulikult ei käinud kolkakülas mingit plaaditurgu, minu
jaoks baasinfo tuli Tõnis Erilaiu Soovisaatest pühapäeva pärastlõunati
ning "Reklaamilehe" lisast... Kui seal ka Yellost juttu oli, siis mina
seda hetke ei tabanud. Otsad loksusid paika tehnikumis, kui tänu
kursavend Schwarzile avastasin mitu väärt asja, sh Yello. Ülikooli aja
soetasin kassettidel kogu nende tollase diskograafia, mida poola
piraatkassetivabrikutest turulettidele paisati. Ja eks hiljem juba CD-d
ja CVD-d läbi Amazoni.
"It was forever thus – and you can hear similar collisions of
electronics and manipulated or narrated vocals on their best-known
tracks, such as 1985’s Oh Yeah (which featured in films from Ferris
Bueller’s Day Off to The Secret of My Success) or 1988’s No 7 smash
Grand Prix homage, The Race. In that (fantastic) song’s accompanying
video, Meier bears an uncanny resemblance to the comic actor
Terry-Thomas, and there’s something of the movie role about his life –
it’s been claimed he is a millionaire industrialist and professional
poker player, and international golfer, though the fact he is also a
conceptual artist should be remembered when assessing claims about his
life.
However, the stories shouldn’t obscure Yello’s status as genuine musical
pioneers. Blank was initially a truck driver, but transformed himself –
“without musical training or manuals” – into one of the pioneers of
sampling culture. However, he doesn’t sample other people’s music, but
uses found sounds, beginning (in his teens) with a splashing bucket of
water. Over many years, he has built up an enormous library of more than
100,000 noises, which he delves into to help create the music. There was
originally a third Yello man, but tape operative Carlos Peron left in
1983, by which time they had already defined their trademark style on
1980’s Solid Pleasure. Guest vocalists are now commonplace in pop, but
Yello have been using them for years, collaborating with often highly
unlikely but always genuinely great singers, from late Associates man
Billy Mackenzie to Shirley Bassey."
Yello pole eriti kontserte andnud ja kui ma kuulsin, et neil on sel
aastal pisike Vana Hea Päris Euroopa tuur, mille käigus Viinist ida
poole ja Berliinist väga lääne poole minda, siis ostsin hetke ajale
piletid... Et ma ei olnud oma valikutes ainuke, illustreerib ehk pisike
kohtumine trammi nr 18 lõpppeatuses, kui läksin kolmelt kutilt
Stadthalle juurde teed küsima...
- Vabandust, kas oskate juhatada teed Stadhalleni?
- Eip, me otsime ise ka teed. Aga mis teil sinna asja on?
- Tahaks kontserdile minna.
- Yello?
- Yello...
- Hmm, meie ka. Kust tulete?
- Eestist.
- Muidugi. Meie tuleme Tšehhist. Kõik vana idabloki poisid ilmselt on
täna siia kogunenud... Ja kõik on juba vanad...
* * *
Kontsert oli lihtsalt hea. Väga, väga korralik heli. Ma arvan, et nii
paigas soundiga kontserdil ma pole varem käinud; ikka on mingi asi
kuidagi paigast ära. Ning loomulikult ka lavashow... Kuigi taadid ise - Mayer ju
varsti 80 ringis - väga suurt tsirkust ei teinud (nende imidžile mõeldes
ei tasunud ka seda loota), kuid elegantselt ja Yello-stiilis
pisut absurdses-iroonilises-üllatavas võtmes videoinstallatsioon
taustaks töötas väga hästi.
Järgmist hommikut alustasime Hauptbahnhofis dilemmaga: ratas või U-Bahn.
Et karget õhku kuldasid päikesekiired, otsustasime rataste kasuks...
Viinis on mitu rattarendi võimalust, kuid ilmselt vingema võrguga on
Citybike. Ratta rentimiseks on vaja krediitkaarti ja esimesel regamisel
5 minutit aega. Hiljem pistad vaid krediitkaardi masinasse, lööd
salasõna masinasse sisse ja - voila! Hea uudis seejuures on, et esimene tund
sõitu on tasuta ja järgmisedki - 1 euro tunnist - ei tapa. Kui enne
tunni möödumist saad ratta ära panna ja pead 15 mintsi pausi, siis
hakkab jooksma uus tasuta tund.
Niisiis - hüppasime ratastele ning loovisime vanalinna poole. Tuleb
öelda, et rendirattad on küll rasked, kuid täiesti ok sõita. 3-käiguline
rummusisene kast on kuidagi nii seatud, et mäest üles saab mõnusalt ja
ka tasasel saab suhteliselt ilusasti edasi.
Karlskirche on padubarokk. Pühendatud Carlo Borromeole, kes koos
Ignatius of Loyola ja Philip Neriga olid vastureformatsiooni Martin
Lutherid. Kiriku arhitektiks oli Johann Bernhard Fischer von Erlach.
Nimekirjaga tema töödest ei jõuaks loojangukski valmis, ent Viini
mainekamatest ehitistest pärineb tema laualt ka Schönbrunn. Viini
barokist rääkides ei saa muidugi üle ega ümber Johann Lukas von
Hildebrandtist - tema käsi on mängus õige paljude Viini paleede, sh
Belvedere ja Hofburgi juures. Karlskirche puhul ent läks siiski teisiti,
sest kavandite võistluselt valis Karl VI välja Erlachi kavandi. ...Kirik
sai uhke: ajastuomaselt kena suure kupliga ning klassikalise korintose
orderis portikusega. Mõnevõrra üllatavad on kahel pool fassaadi Rooma
Trajanuse sammaste motiividel ehitatud sambad. Kuld, kard ning sakilised
karniisid...
Ka see - barokk, barokk, barokk. Kuldne ja suurejooneline, valge,
pidulik. Kulda lahustudes jõuab kohale Lutheri&Co pahameel, sest ses
ehtekarbis, erinevalt ühest "korralikust gooti kirikust", läeb' kergesti
järg käest, mis majja oled sattunud. Ent ilus, ülev ning pidulik on kõik
see iluasi sellegipoolest.
Ent lennutaks siinkohal ka ühe raske kivi kellegi kapsaaeda. Keset
kirikut laiutab ilmatu kaadervärk. Esialgu jätab see mulje, et midagi
restaureeritakse - no alati on ju igal pool tellingud. Hea asja nimel
ehitatu annad alati andeks, ehkki kahju on pisut 8 eurost, sest
kaadervärgi tõttu ei ole võimalik isegi normaalselt altarit
pildistada. Lähemal katsumisel aga selgub, et kolahunnik on permanentne
ja teenindab lifti, millega saab kupli alla sõita. No tore, kuid selle
paganama lifti pärast pole võimalik alt üles kupli laterna poole vaadata
ja kiriku interjööri peamine ja kõige nö "taevalikum" vaade on sellega
lörtsitud. Isegi võimalus kupli all jalutada ja pontsakaid maalitud pühi
tegelasi käega katsuda ei asenda rikutud muljet - nood maalingud on
mõeldud vaatamiseks kaugelt ning alt üles - lähedalt on nad kahjuks
suhteliselt visandlikud ja rohmakad, varjud ning kullatud jooned pandud
paika just nii, et kui vaatad alt üles, tunduks asi võimalikult
ruumiline. Ka vaade laternaakendest linnale ei ole asi, mille pärast
Karlskirche torni minna - armeeritud klaasid on tolmused ning paksud....
midagi sealt näeb, kuid nagu väga udusel hommikul. Lisaks on
debiilikutest täägijad sinna viimase 15 aasta jooksul rikkalikult
vildikaga akende vahele sodida jõudnud... Üldse mitte tore...
Ent kuplialuse maalingud, kui eelpoolne virin nüüd ära unustada, on
sellegipoolest põnevad ning vähemalt mõjuvad selliselt, et otsustame
Rubensi ületoitunud Kolm Graatsiat Kunstimuuseumis ära jätta, peesitada
hetke Karlskirche esise Weichnachtmarkti detsembripäikeses ning ette
võtta parem mõnusa rattatuuri mööda vanalinna ja Doonau kanali äärt.
Rattasõit Citybikega Viinis on täitsa elamus omaette ja ka kiire
võimalus linnas liikumiseks, eriti, kui saad loogikale
pihta, kuidas jaamad paiknevad. Rattateedega seal linnas igal juhul
probleeme ei ole...
...Rattaga mööda endist Doonau haru, mis1600 aasta paiku esmakordselt
ümber vormiti. Nüüd on selle kaldapealsed graffity, tänavakunsti,
community gardenite, suvekohvikute, näituste ja promenaad-parkide ala.
Schwedenplatz Schwedenbrücke kõrval on ka üks tuntumaid paadigaraaže
linnas.
Väga kihvt atmosfäär, eriti detsembrikuu keskpäevapäikeses...
Oma viini šnitslid saime lõpuks kätte Julius-Tandler-Platz 1,
restoranist
Gabel&Co
.
Koht esialgu tundus nagu vanas heas juugendmajas eurokoodeksi
järgi ümberehitatud söökla ikka: valged kuuptoad, klaas, roostevaba
teras, laepaneelidesse süvistatud valgustid; seintel pildid, mida saab
teha värvise pintsliga vastu paberit virutades... Goran Bregovici näoga
rõõmus baarimees juhatas meid mittesuitsetajate poolele, mis tähendas
seda, et olime sajaruutmeetrises valges saalis üksipäini - kogu elu käis
suitsetajate poolel. Viinis on tavapärane, et kõrtsus suitsetatakse. See
on inimõigus ja nii on. Kui olime just Eestisse jõudnud, siis käis läbi
uudis, et Austria parlament otsustas kõrtsudes suitsetamise keeldu mitte
vastu võtta. See näitab, et parlament kuulab rahvast ja ei võta vastu
rahva tahte vastaselt lühinägelikke ning rumalaid otsuseid nagu kahjuks
Banaanivabariigis praegu valitsevad noorkommunistid, kui mõelda tulevast
aastast kehtima hakkavale tulumaksuseadusele või aktsiisipoliitikale.
Suitsetamine on halb, liigjoomine on ka halb, kuid üks valitsus tegeleb
pahe väljarookimisega ääri-veeri, teine valitsus tõmbab õõnsalt kõlavate
siltide all majandusele rõõmsalt vett. Да здравствует партия, товарищи!... Tuleb kuidagi tuttav ette.
Vabandust, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Ühesõnaga - toodi lauale menüü. Kui Hele seepeale küsis, et kas viini
šnitsel on neil hea, vastas tüüp poolrõõmsalt- poolsarkastiliselt:
- No.
definitely not.
If you want something good, go over plaza, there is McDonalds.
Tellisime siis
ammu himustatud viini šnitslid. Šnitsel oli lihtsalt oivaline, kuid
etteaimatav -
varem ju mitmed korrad Viiniski proovitud; ent minu jaoks jätsid kustumatu mulje hoopis
eelroaks toodud
carpaccio ning sinna kõrvale tuunitud spritzer või
pigem valge veini mohhiito (Gabelis
nimetati seda koksi
Hugoks), mis segati kokku valgest
poolmagusast veinist, mulliveest, laimist ja piparmündist - v ä g a
h e a kooslus! Carpaccio oli lihtsalt perfektne! Ma pole mingi
eriline asjatundja, ent selle maitsega oli lihtsalt super. Ahjaa -
omaette elamus muidugi oli ka šnitsli kõrvale serveerit' austriapärane
kartulisalat: kartulilõigud äädika, soola ja maitseainetega + veel
midagi. Maitsev ja põnev! Viimase valmistamine on lihtne (hoolimata
sellest, et Bregovici sugulase sõnutsi on see üks nende salaretsept):
tuleb keeta koorega kartulid, koorida ja normaalseteks viiludeks
lõigata;
tükid kaussi ja peale valada kuum veiseliha või kanapuljong,
parasjagu, et tükid puljongis ei ujuks;
lisada peeneks hakitud sibul, äädikas, sinep, soola ja pipar
vastavalt maitsele; segada ja jätta tõmbama 20 minutiks;
lisada tükk võid ja hakitud peterselli; segada ettevaatlikult, et asi
pudruks ei muutuks ja jätta tõmbama veel 30 minutiks.
Viini vanalinna süda asub Sthepansplatzil, mille defineerib omakorda
Stephansdom - ehk siis XII sajandist pärinev toomkirik, mis Euroopa
arhitektuuriloos paistab silma oma üüratu kesklöövi laiusega. Meie
jõudsime ratastega läbi keskaegsele tänavavõrgule kerkinud
barokse-juugendliku vanalinna tänavaid ja platse läbides juba
õhtupimeduses. Üheltpoolt mattis pimedus linna barokse suursugususe, ent
teisalt esitles eredalt kogu seda metsikut jõulukaunistuste virr-varri,
mis kogu platsi ning tänavate üle valitses. Ja muidugi jõuluturg. Igal
pool on jõuluturg... Juba väsitama hakkab... Lisaks kõigele trillallaale
ja trullallaale oli hakanud tibama midagi kleepjat ning üles katkunud
lõdisemapaneva tuule. Panime rattad ära ning
sukeldusime isegi sellesse tohuvabohusse...
* * *
...et peale korduvaid ebaefektiivseid katseid kuidagi varvastesse sooja
saada selle rõskest
piparkoogihõngulisest koerailmast U-Bahniga hotelli
kuuma vanni põgeneda...
Hanna Millerit juba tagasiteel lennukis lugedes selgus, et õige Viini
külastuse juurde peaks käima ka mõne linnakesse sisse kasvanud või
linnalähedase veiniküla külastus, täpsemalt siis mõne Heuregeri
külastus. Pooljuhuslikult sai seegi punkt kirja.
Wikipeedia kirjutab:
"Heuriger is the abbreviation of "heuriger Wein" (this year's wine)
in Austrian and Bavarian German. Originally, it was a simple open-air
tavern on the premises of winemakers, where people would bring along
food and drink the new wine. Nowadays, the taverns are often situated at
a distance of the wineyards and offer both food and drinks. Heurige
where apple or pear cider is served are called a Mostheurige. In the
well-known wine-growing areas of the city of Vienna (Grinzing, Sievering,
Neustift, Liesing) many eating establishments have a rustic interior
design similar to Heurige, yet they have a normal licence and sell wine
they buy from outside sources.
/.../
A Heuriger is prized both for the charms of what it offers and its
limitations. Each Heuriger is only open briefly, usually 2 or 3 weeks
during a four month season in the Fall, although it may reopen again
later in the season when more wine has been produced. It serves only its
own wine, and but a limited selection of food as an evening meal,
generally local, homemade products offered as small dishes such as
Liptauer spread, various meat or sausage and Semmel combinations, or
cheese boards.
Typical drinks found at Heurigen include Sturm, a partially fermented
wine sold at the beginning of fall that still contains a fair amount of
grape, and Gruner Veltliner, which is one of the most popular types of
Austrian wine. Almdudler and Gespritzer are also commonly found at
modern Heurigen. Lucky patrons will sometimes find Eiswein to enjoy with
dessert."
Miks!... Esiteks on Viin vist ainus suurlinn, millest pea tuhat hektarit
on viinamarjaistanduste all. Ja teiseks... Teiseks on selline
traditsioon. Heuriger on tegelikult noor vein, mille pakkumise-müümise
õigus kohalikel tegijatel on. See tuleneb juba vanast ajast ning töötab
siiani, kuigi kohalike sõnutsi on ka see vaikselt hääbuv kunst.
Veinitootjad pakuvad oma toodangut mõne konkreetse tänava äärde
koondunud veinikeldrites, mõni pakub kõrvale ka traditsioonilist toitu.
Keldri avatust näitab okaspuuokstest vanik või oks keldri ukse kohal.
Viini veinid on valged, üks lemmiksort Grüner Veltiner. Sattusime siis
meiegi korraks Langenzerdorfi Kellerstrassele...
...Kuigi planeerimatult, sest pigem oli sinna külla asja vanadele
tuttavatele. Ent ka vanu aegu on hea pigem klaasikese veini juures
meenutada... Vein maitses ja Sturmi (mille noore veini joomine
kõhus võib mõnikord põhjustada)ei järgnenud :)
Ja saabus aeg
lennujaama minekuks. Istusime Floridsdorfis ümber lennujaama rongile.
Poolt tunnikest vaheaega kasutasime struudli ja muu hea parema
kaasaostmiseks koju (mis käsipagasisse mahtus) ning jooksime pikali
juhuslikult ühe Viinis elava eestlanna, kelle sõnutsi ta sealkandis eesti
keelt pole veel kuulnud. Hüvastijätuks lennujaamas veel üks
korralik austria guljašš ning - Auf Wiedersehen! Loodetavasti
varsti ja selle sõnapaari otseses tähenduses!