Tripi kaart |
Ekspeditsiooni
album
|
Minea blogi
|
Olja blogi
|
Argo blogi
|
Gerly blogi |
Kreeka 1998 |
Kreeka 2021 |
Kreeka 2023 |
Kreeta 2013
| Lisalugemist
|
Tagasi (reisikirjad) |
Pärastlõunane ekspress Arkaadiasse. Muljeid Kreekast
04-04.-12.04.2013.
Intro. Tartu 14.04. kell 20.37
Järgmine
Cafe del Doge, Ateena
Ütlesin eile ühele reisikaaslasele, et olen senini pilves. Oh, mitte
odavast Kreeka veinist, ega Frankfurti lennujaama õllekast, vaid kõigest
neist kümnestkonnast reisipäevast, mis läksid täkkesse. Reisi teeb
reisiks 10% sihtkoht, 10% eesmärk ja 80% reiskaaslased - seekord juhtus
nii, et kõik need komponendid olid 120% olemas. Võib-olla me ei täitnud
100% lõpuni oma tehnilisi eesmärke, a la katta per face mingi kindel
miinimumarv kilogramme paberit joonistuste ja tekstidega, kuid teisalt
läks 300% kõik muu, isegi pisikesed viperused... Panin muljed jõudumööda
kohapeal kirja, osa kribasin üles Tartus siiski mälulogi järgi...
Gerly-Kadri olid öömajade buukimisega teinud väga tubli töö, ajagraafiku
raam (küll laias laastus paika pandud Tartus) oli sellega paigas. Me
läbisime marsruudil
Ateena-Delfi-Parnassos-Teeba-Korinthos-Mükeene-Epdauros-Nafplio-Ateena-Marathon-Sounio-Ateena
kokku üle 1200 km. Sellest oleks võinud ära jätta mõttetu sõidu
Marathoni järve äärde, kuid eks olnud see ka õppetunniks sellest, et
Lonely Planet ei asenda kodutööd ja iga ekstravagantne mõttesähvatus ei
pruugi alati nii põnev ollagi... Kuid muus osas nägime, mida näha
tahtsime ja kogesime, milleks olime avatud... ja rohkemgi veel -
kunagine pealinn Napflio ju lausa kauba peale.
"I remembered how he had said with quiet, steady conviction, after
describing the country for me as best he could -"Miller, you will like
Greece, I am sure of it." Somehow those words impressed me more than
anything he had said about Greece. You will like it... that stuck: in my
crop. "By God, yes, I like it," I was saying to myself over and over as
I stood at the rail taking in the movement and the hubbub. I leaned back
and looked up at the sky. I had never seen a sky like this before: lt
was magnificent. I felt completely detached from Europe. I had entered a
new realm as a free man-everything: has conjoined to make the
experience unique and fructifying. Christ, I was happy. But for the
first time in my life I was happy with the full consciousness of being'
happy. It's good to be just plain happy; it's a little better to know
that you're happy; but to understand that you're happy and to know why
and how, in what way, because of what concatenation of events or
circumstances, and still be happy, be happy in the being and the knowing,
well that is beyond happiness, that is bliss, and if you have any sense
you ought to kill yourself on tire spot and be done with it. /... / ...
but there were even greater moments to come, something beyond bliss even,
something which if anyone had tried to describe to me I would probably
not have believed. I didn't know then that I would one day stand at
Mycenae, or at Phaestos, or that I would wake up one morning and looking
through a port hole see with my own eyes the place I had written about
in a book but which I never knew existed nor that it bore the same name
as the one I had given it in my imagination. Marvellous things happen to
one in Greece - marvellous good things which can happen to one nowhere
else on earth. Somehow, almost as if He were nodding, Greece still
remains under the protection of the Creator. Men may go about their puny,
ineffectual bedevilment, even in Greece, but God's magic is still at
work and, no matter what the race of man may do or try to do, Greece is
still a sacred precinct-and my belief is it will remain so until the end
of time."
Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 12-13
See reis oli nagu pärastlõunane Express Arkaadiasse. Mõtlen siin, et
mitte Arkaadiasse kui haldusüksusesse Peloponnesosel (mida me ju
tegelikult kompasime geograafiliselt vaid selle põhjapiiri), vaid kui
sellele idüllilisele karjaste maale, kuhu ei ole võimalik reaalselt
jõuda ja mille atribuutideks minu pisikeses universumis on puhas rõõm
mesilastesuminas kevadlilledest, tuhandete aastate vanustest kividest,
mille pärastlõunane päike on rammestavalt soojaks kütnud, õietolm
tuuleklaasil, mäkke roniv asfaltlint, kanistrisse villitud vein (ok,
metafoor seekord) ja
taaselustunud ammused mälestused...
Kindlasti ehk ka võimalus tunda end taas tudengina... Lisaks kuulsin
rohkelt häid sõnu (eriti kui mõtlen müütide õhtule Varkizas) - ei saa
seda siinkohal ütlemata jätta..., et loodetavasti jätkub nendest
ammutatud positiivsest energiaannusest veel pikaks ajaks.
Efharisto!
Fotod:
Sulev Nurme, Anneli Kompus, Gerly Toomeoja, Kadri Mets, Minea Kaplinski, Olja
Fomina, Argo Ingver
Loutraki
|
Üles |
|
|
Üles | |
Kopenhaagen.
04.04.2013. Kell 9.14.
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Gate 23. Lend nr SK777. ...Üritan lennukit oodates aega surnuks lüüa...
veel ca 15 minutit, enne kui peale saab. ... Küll see lendamine on üks
ilge tüütus, eriti üksi. Muidugi, senini kulgenud sõidu üle kurta
muidugi oleks patt. Tartu -Tallinn eileõhtune Sebe tunniekspress tegi
väga positiivse üllatuse; ma pole mitu sajandit bussiga Tallinnasse
läinud... Millised istmed, kuula muusikat vaata filme, surfa netis -
nagu
Emirates Airlines, puudu jääb vaid
tasuta
Drambuie ja soe eine. Ning bussijuht ei
olnud just kah kõige kaunim (kui mõelda Emirates'i stjuardesside peale),
ent see-eest viisakas, abivalmis ning sõbralik (mis polegi võib-olla
tänapäeval väga tavaline). Ja kui mõelda õhtule tuttava juures (aitähh,
Laima!) koos risotto ja ukraina puskariga, siis on ju algus olnud igati
ilus...
Üllatus oli Kopenhaagenis maandudes see, et siingi oli hommikul külma
kraad alla nulli ja lennuvälja ümber siin-seal lund näha - vähemalt pole
hiline kevad ainult Eesti probleem. Aga päike sirab taevas ning ma
kahtlustan, et lõuna paiku on siin siiski suisa suvi. Mis seal's ikka -
Kreekani veel 4 tundi ja seal on kevad, kuigi jah, ilmateade ütles, et
Ateenas olevat vaid +14°C, loodetavasti ei pea see paika.
Ok... boarding algas...
|
Üles |
|
Ateena.
05.04.2013. Kell 13.10. Cafe del Doge
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nii. Akropol on võetud. +14°C võib täna julgelt +6
kraadi otsa kirjutada, kuigi tuule käes see olemine nii roosiline ikka
ei ole. Isegi pilve kiskus ja vahepeal puhus nii, et pigem pidasin
paremaks korraks mäe otsast maha tulla sularahaautomaati otsima. Nüüd
ootan kohvi ja veeklaasi, et taas väljailmunud päikest sisse ahmida...
Ateena ots Kopenhaagenist oli kohutavalt tüütu:
sattusin istuma kahe vanaproua vahele, kes jäid kohe magama ja ma ei
saanud isegi esimesed poolteist tundi koti juurde, et pleierit kätte
saada (ma ei pidanud sobivaks neid äratama hakata). Loomulikult oma
viga, et pleierit kohe ei võtnud, kuid seda ärritavam. Nagu kiuste,
maandus lennuk ka ettenähtust 10 minutit hiljem. Nii juhtuski, et juba
baggage claimis trehvasin oma tudengitega, kes Saksa Õhuga lennates
jõudsid ettenähtust 15 minutit varem. Jagelesime pisut erinevate
linnaliininumbritega ning komposteerisime pileteid õige mitmes bussis,
sellegipoolest juba ca pooleteist tunni pärast tõmbasime kopsudesse
Ateena kesklinna magusat õhku. Esimese asjaliku tegemisena otsustasime
viia oma kola
paljutähendusliku nimega hotelli Aristotelis
(kui mõelda meie tagasihoidliku ekspeditsiooni eesmärkidele
üles tähendada ammustel aegadel materialiseerunud vorme...). Usaldades
end Gerly läpaka GPS hoolde tatsusime peaasjalikult Plakas ligi paar
tundi mööda tänavaid, kuni leidsime end lõpuks Akropolise müüride alt.
Mäest üles minnes silmasime tänavanurgal paari valge särgiga meest - ühe
kõrtsu abivalmis kelnereid - kes üsna kiiresti tegid selgeks, et meil on
mõtet minna ikkagi metrooga ja mitte tarida veel üht tunnikest kohvreid
mööda
Ateena kiviseid treppe teadmata suunas.
Olgu vahemärkusena öeldud, et tavern, mille ees soojas
pärastlõunapäikeses kelneritega juttu puhusime, nägi välja üsna hubane
ja meeldiv, mis määras ette rutates ka saabuva õhtu saatuse...
Pisut väsinud moega (hilisem vahemärkus - ikka päris väsinud moega)
hotelli leidmine ei sujunud kõige ladusamalt, ent lõpuks olime kottidest
vabad ja teel Ateena moodsas metroos, mis ehitati 2006.a.
olümpiamängudeks,
Akropolise peatuse poole...
Aristotelise otsinguil
|
Üles |
Olümpiamängud on Ateena kesklinna, vähemalt selle
nö ajaloomärkidega kaetud tsentrumis, oluliselt muutnud.
Kui õigesti mäletan 1998. a. muljet,
siis meenuvad esimesena pisut räämas ja "logisevad" tänavad ning eriti
hull vaatepilt kusagil
Piraeuse poolt tulles mingi turuplatsi
ääres, mis lihtsalt oli kaetud põlvini ulatuva rämpsukihiga. Linn, isegi
Omonoia piirkonnas, kus paikneb meie
hotell ja, mis kirjut seltskonda tänaval arvestades, pole mitte kõige
nooblim koht, tundub tavalise suurlinnana. Võib-olla on siin oma osa ka
aastatega reisidel kogunenud kogemustepagasil, mis viilib maha
teadmatusest tuleva küünilisuse või ka eufooria, kunagi mällu sööbinud
erilised elamused võivad osutuda hiljem tavalisteks. Seepärast on alati
oht kusagile tagasi minnes, et teises valguses, meeleolus, seltskonnas
pole koht see, mida kord kogeti. Ateena kesklinn oma uue
arheoloogiamuuseumiga seevastu on nagu välja lõigatud kusagilt
Skandinaaviast. Mõnes mõttes on sellest pisut kahju, sest see vürtsine
lõunamaa atmosfäär, mida eelmisest reisist mäletan, on kesklinnast
muudatustega koos välja kolinud. Muidugi - eks kõik muutub ja narr oleks
arvata, et väljaspool muuseumi aeg seisaks (ega ta muuseumiski seisa).
Tuleb meelde paralleel Pariisist, mille suhtes enne sinna sattumist oli
ootus leida midagi sellist nagu seda on näinud omal ajal Remarque või
Hemingway, kuid mis sinna sattudes osutus ehmatavalt argiseks kõigi oma
võlude ja ebameeldivustega.
Akropol on näidanud end kahest küljest.
Alustaks meeldivamast poolest. Peale maandumist oli kulunud hotelli
leidmise peale ja söömisele hulk aega. Seetõttu Dionysuse teatri
poolsesse piletikassasse jõudes kuulsime, et meil on jäänud aega vaid
napilt tund. Tudengitele olid piletid tasuta, mingi ime läbi ka mulle
(täna tehti üsna üheselt selgeks, et õppejõud, kui ise teeniv inimene,
peab ostma pileti!). Loomulikult läksime sisse ja veetsime peaaegu kogu
järelejäänud aja
Dionysuse teatri astmetel oranžis
loojanguvalguses kuulates esimest ettekannet ning pildistades
kõikvõimalikes värvides õitsvaid aasalilli. Kevad (vähemalt esimeste
muljete põhjal) on Kreekas võrratu - kõik on roheline ja lopsakas ja
garneeritud rikkalikult erivärvi õitega - eriti efektsed on siin-seal
ergavad väikesed moonid. Samba- ja müüritükid lokkava rohu sees tunduvad
olevat oma loomulikus olekus - tahaks neil lihtsalt istuda ja lasta läbi
enese seda arusaamatut tunnet, kui hakkad mõtlema kõigile neile möödunud
aastasadadele, mida need kivitükid mäletavad...
Aeschyluse Oresteiat mängiti siin juba
458. a. e. Kr. ... Idülli katkestas kusagilt ilmunud rastapatsidega
valvur ja nii me lahkusime rõõmsalt ning täis ootust järgnevaks
hommikuks. Ausalt öelda ootasin põnevusega
Parthenoniga taaskohtumist...
Esimesed kivihunnikud
|
Üles |
Hakkasime lonkima ümber Akropolise, et vaadata, kas õnnestuks näha
loojangukiirtes Hadrianuse kaart ja võib-olla ka teisi kivihunnikuid,
kasvõi piirdeaia vahelt. Kuidagi jõudsime päevasest eksirännakust juba
tuttava kõrtsini (Spilia
tis Akropoleos), mis saabuvas õhtuvalguses oma hiirekõrvus
viinapuudesse rüütatud rohelise terrassiga tundus kõike muud kui tõrjuv.
Konsensus korraks klaasike veini juua saabus peaaegu vaikival
kokkuleppel (muidugi tegi ka crew kõik selleks, et me jääks) ja nii
juhtuski, et lahkusime sealt alles pealt keskööd rikkamatena kirgaste
mälestuspiltide võrra loojanguvärvidest Akropolise müüridel...
Arvatavasti räägivad kelnerid veel pikka aega Eesti õhtusöögist, mis
koosneb (xx) liitrist veinist, oliividest ja juustuvalikust. Fiesta
jätkus teel hotelli...
Spilia tis Akropolis
|
Üles |
Täna hommikul ärgates tekkis korraks deja vu - tõmmates paralleele
1998.a. reisiga, kus seistes Parthenoni ees ahmisin õhku vaimustusest
ja... öösel joodud
retsinast, mõtlesin, et kas tõesti
ajalugu kordub. Kuid õnneks ärkamisjärgseks paanikahooks see jäigi -
Akropolile viivast tänavast üles rühkides kadusid viimased märgid
eelmise päeva
Dionysuse kingitusest. Ekspeditsiooni 1. täispäev võis alata.
Parthenon
|
Üles |
Akropolil
|
Üles |
Hephaistose tempel
|
Üles |
Jupiteri tempel
|
Üles |
Akropoli mitte nii meeldivat külge võis tegelikult
aimata juba eelmisel päeval üle kindluserinnatise paistvatest
tellingutest. Ent seda, et praktiliselt kogu Parthenon, osa
Erechteionist, kogu muuseum ning suur
osa Akropoli platoo territooriumist on kaetud tellingute, ajutiste
ehitiste ning riita laotud ehitusmaterjalidega, poleks osanud arvata.
Kivitükkide transpordiks on ehitatud platoole lausa väike raudtee.
Kuulasime Gerly ettekande ära ning rahvas hakkas hajuma masside hulka
pildistamaks ja sketsimaks, mida rahvahulga ning tellingute kiuste näha
ja ette kujutada oli võimalik. Algul tundsin pettumust. Olin tegelikult
oodanud Parthenoni. Olin tahtnud teada, kas see on ikka niisama
vaimustav, kui kunagisest mäletan ja nüüd siin ma olen ja Parthenon on
riietatud paksu tehnikaloori... Isegi niivõrd, et selle virtuaalseks
lahtiriietamiseks jääb puudu kujutlusvõimest.
Karüatiidid sildkraanaga! Erectheioni
tellingud olid õnneks marginaalsed ning see pakkus lohutust. Nõjatusin
Parthenoni tagafassaadi juures ühele kaljunukile... Vaated
Lykavittose mäele,
Hepaistose templile jm tekitasid hoopis
üllatavaid mõtteid. Ateena Akropoli templeid jm ehitisi on vahelduva
eduga torgitud juba 20. sajandi algusest, 1975. a. alates aga
restaureeritud nö "sihikindlalt" ja "õigeid" printsiipe kasutades.
Samuti on tuldud siia seda kõike nägema juba ammu enne, kui entusiastid
siit Briti muuseumi jaoks 19. sajandi teisel poolel ilusamaid kivitükke
ära kandma hakkasid.
"The Castle of Athens is the Most Precious Jewel in the World"
- olevat kirjutanud Aragoni kuningas 11. septembril 1380.a. - nagu
tunnistab propülee lähedal asuv marmorplaat. Akropol on turismi võrdkuju
ja turism tähendab neidsamu armsaid inimesi, kes kaamerasilma ees oma
punaste jopedega töllerdavad. Muidugi oleks elamus istuda paar tunnikest
mõnel arhitaavitükil ihuüksi siin murenenud sambajäänuste vahel. Ent
nagu on restaureeritud templid show, mis ei anna enam ammu edasi seda
varemete kaduvikuhõngulist ilu, mida romantism väärtustas, nii ei ole
see show ka usutav enam ilma inimeste ja kraanadeta. See on omaette
maailm, omaette objekt ning sagimine ühes kraanadega siin ümber on 21.
sajandi algul sama oluline genius loci osa, kui portikus
Nike templi ees.
Karüatiidid sildkraanaga
|
Üles |
Kohv on otsas. Ka läheneb taas mingi kerjav
muusik, kellele enam ma ei soovi raha anda; just lahkus siit Gipsy
Kingsi Kreeka versioon. Kuna nad jätsid enne kohvikut lärmamise ja
mängisid peaaegu korralikult
Escucha me'd - siis läks mu
süda härdaks ja nad said pisut peenraha. Tegelikult hakkas mul kahju
kontrabassimängijast - kujutan ette, kui mõnus on seda pilli mööda
tänavaid seljas vedada. Aeg tagasi mäe otsa minna - pidime propülee ees
poole tunni pärast kokku saama.
|
Üles |
|
06.04.2013. Kell 14.30.
Delfi Muuseum
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kokkulepitud
ajani autode juures
Kastaalia allika lähedal on veel aega, siis korrastaks vahepeal omi mõtteid.
Tänane päev (ka eilne õhtu) on kuulunud
Delfile.
Siiani on olnud, Ateenaga võrreldes, kõik lausa super: ilm on ilus (loe:
päikeseline ja soe), turiste on vähe, hinnad odavad, öömaja esmaklassiline - ju
oleme
Apollonile olnud meele järgi ja toonud Dionysusele piisavalt ohvriande.
Kevad!
Eilne
õhtupoolik Ateenas, peale pisukest lõunapausi, kujunes üsna autokeskseks.
Läksime Anneliga
AVIS-se renti
otsima, teised pidid
Zeusi
templiga samal ajal tutvust tegema. Huvitav on see
kreeka keel ja selle ümberpanemine inglise keelde. Mu väljaprinditud voutšeril
oli kirjas, et rent asub Syngrou 23. Tom-Tom teatas, et sellist majanumbrit ei
ole olemas ja kohalikud linnakaardid sellist tänavanime ei tundnud. Küll teadsid
kohalikud, et autorendifirmad asuvad kõik Sigrou (Συγγρού) tänaval ja see on
peaaegu Zeusi templi külje all, ehk kesklinnas. Peale väikest jalutuskäiku olime
kohal, paberid täidetud võtmed käes (üks rendiametnik meenutas ilgelt Peeter
Oja). Järgnevatel päevadel pidid meie uued sõbrad olema VW Golf ning Honda Civic
- mõlemad läikivmustad. Tänu sellele, et Ateenas kehtib mingi idiootne reegel,
mille kohaselt peale Akropoli muud varemetehunnikud suletakse kell 15.00, tuli
varsti hädaabikutsung. Omaette kommunikatsiooniime oli kordamööda telefonis
seletada, kus autorent asub, ent varsti oli seltskond autodes ning teel hotelli
asjade järele, et siis Ateena tolm jalgelt pühkida.
On omaette elamus
hüpata harjumata auto rooli Ateena kesklinnas. Esimese harjutusena tuli
rendikoha ees teha üks kaskadööritrikk: sõita üle 15 cm äärekivi kolmerealisele
tiheda liiklusega tänavale. Õnneks tekkis teine, pisut vähemambitsioonikas
võimalus sõita mööda kõnniteed foori alla ja - tuld! Ateena linnasõit ise on
põnev: surmapõlgavad rollumehed, kiiver rippumas käsivarrel (miks pagan nad seda
üldse kaasas veavad? - Styxi paadimehele kingituseks?) mööduvad paremalt ja
vasakult, kollased taksod ristlevad nendega võidu, suunda ei näidata,
sõiduradadest ei peeta ja linnakiirus sõltub ilmselt horoskoobist - tüüpiline
lõunamaa. Õnneks on olemas Tom-Tom ja ohutulede nupp, mida siin riigis
kasutatakse vabalt (näiteks, et keset teed seisma jääda ja omavahel chattida)...
Tee Ateenast
Delfisse
kujunes rahulikuks ja meeldivaks. Päike vajus vaikselt horisondi poole, erinevad
külateed viisid kilomeeter-kilomeetrilt lähemale Delfile (Golfi kaotasime
silmist juba Ateena äärelinnas). Tegime paar peatust üha maalilisemaks muutuvate
maastike pildistamiseks ja kohvipausiks ühe pensuka kohvikus - Cafe Ipanema.
Arusaamatu, miks peaks keset Kreeka põlde olema kohviku nimi Cafe Ipanema
(takkajärgi tarkus - see on kohvikuteketi nimetus, mis müüvad Ipanema
espressot)? Kohvikuga seoses meenub vinge tuul, mis põldude vahelt hoogu kogudes
veeretas mööblit ja prügikaste parklas...
Ateenast Delfisse
|
Üles |
Hotelli Athina
leidmine õnnestus teisel ringil - Delfi tänavad on ühesuunalised ja paiknevad
erinevatel tasanditel, peatänavaid ühendavad kitsad trepid. ...Nagu kirjutab
Pausanias:
"The city of Delphi, both the
sacred enclosure of Apollo and the city generally, lies altogether on
sloping ground. The enclosure is very large, and is on the highest part
of the city. Passages run through it, close to one another."
Pausanias.
Description of Greece. BY W. H. S. Jones; 10.9.1.
Hotell tundus õdus, pererahvas meeldiv.
Tundus, et eelmise õhtu avapidu Ateenas oli meie inimesed väsitanud, mistõttu
õhtu hotellis tõotas tulla pigem pikk ja unine - Argo istus voodil, nina läpakas
ja tüdrukute plaanid esialgu olid seotud (vist) supermarketiga... Peale lühikest
jalutuskäiku leidsin minagi täiesti tühja taverna vaatega pimedatele mägedele
pimeda taeva taustal (kõlab paeluvalt). Ehmatanud naeratusega ettekandja
oli esiti hirmus üllatunud, leides mingi karvase mehe lauas istumas ja akent
lahti kangutamas, ent kui tellisin veini ja
lamba-souvlakit,
tuli ta näole kerge rõõmuvirve. Kaua sa hing ikka üksi tinistad - niisiis
helistasin Kadrile ja mangusin rahva kohale - et üle vaadata esimesed sketsid
Ateenast. (Takkajärgi Tartus olles arvan, et sain sellel õhtul reisi ühe parima
söögi. Ma ei tea, kuidas seda lambaliha oli tehtud, kuid see maitses imehästi).
Lahkusime kõrtsust peale paaritunnist jutuajamist peale seda, kui uue kannutäie
veini tellimise asemel hakkas peremees häbelikult rääkima sellest, et tegelikult
juba tund aega tagasi tahtsid nad hakata sulgema. Palusin siis kannu asemel
klaasitäie ja arve. Kergendunult ohates ruttas perenaine klaasi täitma ning
peremees hakkas askeldama kaardimakseaparaadiga.
"Dont be angry - they are just
students...", ei saanud ma mainimata jätta...
Hotel
Athina, Delfi
|
Üles |
Kuna olin kiiruga
asju pakkides unustanud maha kõik joonistamisvahendid, mõtlesin ärgates minna
uurima, kas neid kusagilt saaks osta. Vanahärra retseptsioonist arvas, et
Delfist võib sellega olla probleem, kuid vaadata võiks naaberlinnast
Arachovast , kuhu on ca 10
kilti. Et hommikusöögini oli aega võtsin Civicu ja teele. Loomulikult ei saanud
ma ei paberit ega pliiatseid, sest enamus poode oli veel suletud ja neis
mõnedes, mis juba avatud olid, kirjatarbeid ei müüdud. Samas ei läinud käik
kuidagi tühja. Eelmisel õhtul Delfisse sõites oli mägesid tunda serpentiinist,
ent suurejoonelised vaated mattis üha tihenev hämarus. Tõusev päike värvis
mäenõlvad sametiseks, kusagilt kaugemalt orust kerkiv suitsuvine laotus valge
uduna alles varjujäävate nõlvade ette... Õhk oli vaikne ja klaar! Silmasin tee
ääres üht BP kohvikut, kust avanes päris hea vaade mägedele. Keerasin sisse,
kuid kahjuks nad veel kohvi ei
pakkunud... Ostsin siis vett ja sõitsin tagasi
hotelli poole...
Delfi
|
Üles |
Hommikusöögilauas
selgus, et sketsimisega ma enam seanahka vedada ei saa, sest kõik on lahkelt
nõus omi pliiatseid ja pabereid mulle laenama. Loomulikult - las higistab ise
ka, muidu ajab ainult teisi taga. Seepärast, Tholose juurde jõudes olin
varustatud korraliku pliiatsikomplektiga (sügav kummardus, Minea!) ja paberiga
(aitäh, Argo!)... Autosid Kastaalia
allika lähedale parkides selgus, et juba Vitruviuse poolt viidatud
Tholose juurde pääseb ilma rahata.
"Pythius wrote a volume on
the Ionic temple of Minerva at Priene, and Ictinus and Carpion on the
Doric temple of Minerva at Athens, on the Acropolis; Theodorus Phoceus
on the vaulted temple at Delphi..."
Vitruvius. X
Books of Architecture. 7. book, Introduction. 12.
Nagu ei maksa midagi ka apelsinid liual päevinäinud suveniirimüüja laual
(arvatavasti oli ta juba siis siin majakeses oma suveniiridega kohal, kui
Odysseus siinkandis metssiga küttis). Ja see
minek alla templivaremete juurde! Rohi tee ääres on kohati rinnuni! Kõik
aasataimed õitsevad, männid oma tumekollaste puhevil isaskäbidega on justkui
piduehteis, kusagil õitseb kirsipuu, kusagil mingi puu, mille sugukondagi ei
julge pakkuda, viigipuud on hiirekõrvul. Tee ääres laulab ojake (ok - sajuvee
renn vms) mägede tippudel sulavast lumest. Kuigi ma hommikul nägin, et Kastaalia
allikas on kuiv, pole selles vulinas raske endale ette kujutada, et see vesi
voolab üle just sellest basseinist, kus kangelased end enne
Püütia mängudel ülesastumist pesid...
"...the water of Castalia, which is sweet to drink and pleasant to bathe in"
Pausanias. Description of Greece. BY W. H. S. Jones; 10.8.9.
Ja m esilased! Kui Pireti ettekanne sai kuulatud, läksin head joonistamiskohta
otsima. Kusagil endise
Ateena Pronoia vundamendiplokkide vahel leidsin
vaikse päikeselise koha, kus kasvas kõikvõimalikes värvides lilli, mille vahel
toimetas arvatavasti sadu mesilinde, täites õhu suminaga, mis toob silme ette
nood pildikesed suvedest vanaema juures, kus niitmata rohu sisse heinamaal võis
tundideks end ära peita... Lisaks sellele olime seal (Delfit mõtlen) üksi -
peale meie ei ühtegi inimest. Vabandust, siiski luuras kusagil suur vend - üks
vilega tüüp. Ta ilmus ilmselt tuulest oma tiivuliste sandaalidega, kui keegi
tüdrukutest proovis astuda üle Tholost piirava nöörtõkke.
Prrrrr! Don't touch!
Delfi. Tholos
|
Üles |
Hiljem kohtasime veel õige mitmeid viledega valvureid,
kelle hulgast mõned seelikuga eksemplarid kasutavad liikumiseks kahtlemata
luuda...
Ma olen alati tahtnud joonistada nagu paljude raamatute illustratsioonid 1950-te
sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt". Kui aga proovin ise niiviisi, siis tuleb
välja mingi grotesk, eriti inimesed. Seepärast olen alati eelistanud ka
pastellide või värvipliiatsitega pigem teha fantaasiavallast konkreetse vormita
objekte, abstraktseid ornamente jm reaalsete vaadete asemel. Pastelle hoidsin
käes viimati Nizzas 2010, pliiatsiga tegin vist midagi töövälist vist mõni aasta
veel varem. Ok, vildika ja tuššiga on töö pärast vahetevahel vaja teha
skemaatilisi ristlõikeid, mõni väljamõeldud vaade või protsessi kirjeldus jms -
kuid see kõik on kaugel natuurist visandamisest. Seepärast, hakates oma esimest
pildikest visandama, olin üsna närvis - nagu hakkaks ise taas eksamit tegema.
Eks see esimene pilt (ja kõik teised riburadapidi ju ka järgi) polnud midagi
erilist, kuid eriline oli see tunne, mis tekkis, kui asjad paberil hakkasid
ilmet võtma. See rahulolu, tegemise rõõm, tegemisest, mitte tingimata
tulemusest, mida tundsin kunagi ammu-ammu ja mille olin arvanud olevat
unustanud...
Maanteest ülespoole jääv Vana-Delfi koos Delfi muuseumiga käis juba maksu alla.
Tudengid said rahata, ma pidin taas kukrut kergitama 8 euri võrra. Ka lahustus
mööda iidset teed mäest üles rühkides see päikeseline meeleolu, mis Tholose
juures oli täitnud kõik meeled ajatuse, päikese ja rõõmuga. Siin oli turiste,
tõsi võrreldamatult vähem Ateenaga, kuid siiski kohati häirivalt palju.
Jalutasime
Via Sacrat pidi mööda varakambritest, Apollo
templini ja siis mäkke üles amfiteatrist mööda kuni staadionini. ... Ja siis
taas joonistama.
Delfi... Kui palju vahvaid pilte ja kirjeldusi, kui palju lugusid... Oli ju
Apollo ise läbi selle koha, õigemini läbi püütia suu, rääkinud inimestega. Jah,
vaated olid haaravad, maastik kaunis, kuid sellist tunnet, nagu paar tundi varem
Tholose juures, uuesti ei tekkinud. Võib-olla üle amfiteatri vaadates oligi
mõjuvaim just foon, kui kivihunnikud ise. Võib-olla oli oma osa ka taevas, mis
hakkas tasapisi, kuid järjekindlalt kattuma pilvedega. Kui lõpetasin viimast
skitsi, kõndisid mööda mingid tüübid inglise keeles omavahel rääkides. Üsna mu
selja taga ütles üks: "Why the people skeching
everywhere? Is that their freaky daywork or something... Don't understand.".
Mille peale ta kaaslane vastas midagi sellist,
et küllap pole neil midagi muud tarka teha.
Vana
Delfi
|
Üles |
Apolloni tempel
|
Üles |
Maailma naba
|
Üles |
Delfi muuseum on nagu jalutuskäik mõnes kunstiajaloo
raamatus, täis asju, millele võiks panna sildi - "kohustuslik". Kes poleks siis
näinud mõnes raamatus
Polymedese vendi või
Kaarikujuhti, mille kohta Gombrich kirjutab
näiteks nii:
"Nagu me näeme, ei püüdnud kunstnik kujutada tõelist
nägu selle ilusate või inetute detailidega, vaid lähtus oma teoreetilistest
teadmistest inimfiguuri ja näo kohta. Meil puuduvad andmed, kas selle vankrijuhi
kuju sarnanes sellega, keda ta kujutas - võib arvata, et me ei saa rääkida
sarnasusest sõna tänapäevases tähenduses. Ometi on tegemist tõepärase inimesega,
kuju on imeväärselt lihtne ja kaunis."
Gombrich, E.H. 1997. Kunsti lugu. Avita, Tallinn, 89-90.
Muuseum on avar ja huvilisele huvitav, ekspositsioon just paras, et selle jõuab
läbi vaadata ilma poole peal tüdimata (no kindlasti mitte iga potti ja münti,
kuid skulptuurid jm küll). Ainus naljakas asi on see, et ei lubata inimesi
skulptuuride taustal pildistada - mitte, et mul huvi oleks näiteks mõne
Aphrodite torsoga koos pildile saada, kuid ma ei saa aru, miks sellised mõttetud
pildid võiksid olla muuseumile vm kahjulikud? Muidu ei lubata sageli ilma
eriloata eksponaate pildistada eeldades, et fotosid tahetakse publitseerida -
selles osa takistusi aga ei ole
Ok. Mineraalvesi ja mingit sorti singi-juustu pirukas on otsas ja nagunii tuleb
hakata auto poole liikuma...
Delfi muuseum
|
Üles |
...
|
Üles |
|
06.04.2013. ...Öö...Delfi,
motell Athins
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Minu päev on täkkesse
läinud, kui ka kõik järgnev peaks kujunema täielikuks jamaks, siis minu doos on
ikkagi käes... Auto on kräpp, mootor on nii kohvi, et vaid allamäge sõites saab
käike alla vahetades võtta kurve peaaegu mõnusalt (piirini, et tagapingis kisa
lahti ei läheks). Golf tundub, et liigub tõusul palju lõbusamalt, aga langustel
kaovad nad täpiks silmapiirile... Ilmselt tuleb see sellest, et Anneli saab
adrenaliinilaksu mingitest muudest asjadest (Amstelist hotellis, pakun :)). Üles
minnes mõne koha peal tuli kasutada esimest käiku, mida ei olnud muidugi
kõrvadel kuidagi ilus kuulata. Aga sellest pisut hiljem... Oleks selliseid
mägiteid marsruudil rohkem!
Delfi
varemeteväljalt hotelli jõudes uurisime, ega vanapaar tahaks meile korralikku
kreeka õhtusööki teha. Vastus oli viisakas, kuid kindel ei. Samas juhatasid
eite-taati kätte tee
tavernasse "Vakhos",
mis pidavat ülelinna pleiss olema. Seadsime sammud söömamajja. Uksel ilutsesid
kõiksugu kaardimaksemärgid - ime, mida naljalt siin riigis näha pole - keegi
kaardimakset teha ei taha - ja lisaks 2012.a.
TripAdvisori
parima
söögikoha tunnusmärk. Vaade mägedele klaasitud terrassilt, mis arvatavasti suvel
on avatud oli ise juba tulekut väärt, lootsime, et toit ka.
Vakhos...
|
Üles |
Lõuna oli
meeldiv, kuid minu lambaliha 10 palli skaalal pigem 4 - eileõhtuses söögikohas
hotelli kõrval pandi sealse souvlakiga latt ilmselt liiga kõrgele. "Vakhose"
lambaliha meenutas Baikali ääres söödud
rahvussuppi, mis koosnes keeduleemest ja lehma
tagajala põlvekedrast. Noh, Vakhose roal polnud leent, kuid muu oli suhteliselt
sama... Teised vist oma roogade üle ei kurtnud. Ja veel üks tähelepanek, mis
muidugi ei puuduta kõrtsu, vaid 21. sajandi algust... Kui veel 15. aastat tagasi
võis reisimist iseloomustada salmiga
Pogues'i loomingust:
Mother pack me bags because
I'm off to foreign parts
Don't ask me where I'm going 'cause
I'm sure it's off the charts
I'll pin your likeness on the
wall right by my sleeping head
I'll send you cards and
letters so you'll know that I'm not dead
(Drunken
boat) #metrolyrics.com
...siis
praegu oli hea vaadata, kuidas üle nutitelefonide käis broadcast lives sellest,
mida süüakse, milline on interjöör ja millised vaated avanevad. Share! Like!
Ühtpidi on see väga lahe - "suur vend" on kogu aeg kursis (kas keegi saatis
isale sõnumi, mitu liitrit veini esimesel õhtu Ateenas joodi?) ja kuhu kaob
suure venna raskelt teenitud papp. Mina tahaks enne jagamist filtreerida ja
mõelda... Peamine ju kõige selle pildistamise-blogimise-sketsimise juures ei ole
pakasuhha, vaid see, et kui kunagi enam ei jõua jalgupidi ise
kivihunnikute otsa ronida, siis on mille järgi meenutada, kuidas kollased
tänavalaternad peegeldused veiniklaasis...
Teisalt teeb see ka
murelikuks - enne kui öösel kõrtsust tulles tuikudes vastu tänavalaternat vett
laskma hakkad, tuleb hoolega ringi vaadata... Muidu avastad hommikul ärgates, et
su pilt on näoraamatus ja et ikka kindel oleks, kes seal kuseb, siis ka ka
taagitud... ja kogub laike... Ja ei saa öelda, et mida ei mäleta, et seda pole
olnud. Vägisi trügib meelde Ray Bradbury "451 kraadi Farhenheiti"... Me oleme
raamatus kirjeldatud ulmemaailmale üha lähemal... Õnneks on veel olemas
postkaardid ja kui õllet tellides kelner kurva näoga krediitkaarti käes hoides
teatab: "Hey mister, sorry... insufficient funds...", saab võtta telefoni
ning saata sõnumi:
"Kallid
vanemad, palun saatke raha, muuseumipiletid on sellel aastal erakordselt
kallid..."
Enne Parnassosele
starti leppisime kokku aja väikeseks linnatuuriks. Varusin vana head Smirnoff
on Ice'i valgele kannuveinile vahelduseks ning läksin postkaarte otsima.
Mitte kaugel hotellist oligi butiik, täis topitud tavalist turistinänni. Ostsin
kaardid ja kuidagi saime taadiga jutuotsa peale. Nagu nõiaväel sigines õlikann
ja kohalik oliiviõli ning pakk maitseaineid letile. Taat tegi suurejooneliselt
allahindlust (kui muidu on juurdehindus 150%, siis nüüd sain vaid 75-ga) ja
pajatas, et õli ta enda pressitud ja oma istanduse oliividest - pidavat
siinsamas naabernõlval olema 10 hektarit. Uurisin Kreeka majandusjama kohta.
Selle kohta arvas taat, et sissetuleku osas suviti pole vahet, aga talved on
lahjemad. Tema nänni ostavad turistid niiehknii, muudel elualadel pidi aga olema
rihma mõnel pool kõvasti koomale tõmmatud. Kaubapeale sain kurja peletava
klaasripatsi sõnadega:
"For Your
Estonian Girlfriend! Do You have any?"
Hotellist oli
öeldud, et
Parnassosele saab autoga ja maad on ca 30 km. Kevade edenedes pidi
olema sinna just paras märgirattaga minna. Nagu oli ühes Venemaa
jalgrattalaenutuses kirjutatud:
save
your health&money for beer&vodka... siis autodesse
ja tuld! Mõlemad gepsud ajasid segast, mõne aja pärast tekkis tunne, et me oleme
raudselt valel teel. Plaanisin juba tagasipööret, sest lumise mäenõlva olime
kaugelt ära näinud, kui kõhutunne juhatas ühe kitsama tee otsa peale. Oleks nadi
ju kõikide muusade asupaik jätta hädaldava naviseadme pärast üle vaatamata
(Paani sünnikoopa teeots jäi nagunii avastamata, kuigi muudel põhjustel). Tee
muutus päris mõnusalt kitsaks. Murenenud servaga asfaltlint hakkas keerutama
kõrgemale, temperatuur langes ja varsti rühkisime 2 käiguga juba vaid +10C ja
... kolmemeetriste lumehangede vahel. Tõsi - asfalt oli puhtaks sulanud ja igal
pool andsid mustad laigud tunnistust sellest, et hakkab talve võim sealgi
murduma. Tee hargnes. Mõlemad harud viisid lõpuks üsna üles välja, mõlema haru
otsas asus mäesuusakeskus (muusadest ei kippu-kõppu). Ühel neist tegid
rajamasinad usinasti tööd, kohalikud asjapulgad ütlesid, et tulge homme, siis on
avatud. Oleks Kadril olnud lumelaud, oleks ta sinnasamasse end kohe järjekorda
pannud. Kuidagi õnnestus ta kõrvad sireenide hüüete eest sulgeda ning edasi
minna. Kui muidu sireenide laul pidi olema naisterahva kõrvadele kui hinge seest
kaapiv jõle krigin, siis lumelauasireenid laulavad ilmselt Pavarotti ja Enrique
Iglesiase häälega...
Ma ei tea, kuidas teised, kuid ma sain küll vahelduseks
valgetele sammastele vajaliku annuse pärisloodust ja mägiteed. Oleks tahtnud
mööda neid lumiseid nõlvu jalutada rohkem, kaugemale, üles välja või autoga
võtta ka mõne kruusase raja, kuid - ei ole mõtet üritada asju, milleks pole
vajalikku varustust; T- särgiga 10C ja lõikava tuulega väga pikalt ei kõnni ning
esisillaveoga jalgrattaga sain juba eelmisel sügisel Kreetal piisavalt mitte
kõige innustavamaid off-roadi kogemusi... Kuid pool-lumist, pisut auklikku ja
kohati ka varisenud teed saime nautida kuni videvikuni. Hea meelega sõidaks
sellist teed rohkem. Eks näe, mida homme selles osa korraldada annab.
Tagasi jõudsime praktiliselt pimedas. Mingit prallet, tundub, et täna õhtul ei
tule. Plaan on vist tüdrukute toas korra tänased sketsid üle vaadata ja siis
põhku. Eks näeb... mul on veel mu Smirnoffid...
Parnassosel
|
Üles |
|
07.04.2013.
Kell 22.45. Loutraki, Hotell Marko
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikune Delfist
lahkumine oli meeleolukas. Hotelli pidav vanapaar jagas vanemlikke õpetussõnu,
milline tee on parim, kuhu võiks veel minna jne. Tüdrukud kinkisid neile
meeleheaks veini... Välja astudes olid autod kaetud millimeetripaksuse
õietolmukihiga - kõik kohad olid seda täis. Taevas keerles rahutukstegevaid
tumesiniseid pilvi, aga esialgu vaid silmapiiril.
Meie esimene
sihtmärk oli
Teeba,
kui
Creoni - Heraklese patrooni - linn ja
paljude teiste Kreeka müütidest tuntud tegelaste
(Niobe, Oidipus, Penelaos jt) linn. Eelmisest korrast
mäletasin, et tänapäeva Teeba on suhteliselt mõttetu koht, kuid avastamistväärt
on
Cadmea müüridele ehitet arheoloogiamuseum. Peatus juba Delfisse minekust
tuttavas Cafe Ipanemas klaasidelt õietolmu pesemiseks ja tassi kreeka
kohvi jaoks ning paar meeleolukat shortcuti külade vahel - algus oli
igaljuhul mõnus. Teebasse jõudes selgus, et arheoloogiamuuseum on remondiks
suletud. Täiesti lambist jalutuskäigu peale leidsime mäe otsas kunagise nn
Mükeene perioodist
pärineva hauakoopa, mille ette
keegi, ilmselt ohvrianniks, oli kallutanud paar koormat olmeprahti. Kehitasime
pisut õlgu ja otsustasime edasi Korinthose poole sõita. Enne autodeni jõudmist
hakkas sadama.
Teeba
|
Üles |
Tee
Loutrakisse - linnake Korinthose lähedal - viis üle
mägede ja piki rannikut. Lasin Tommil valida lühima tee ja see siis ajas mõnuga
külavaheteedele ja mäkke nii, et kella kolme paiku, kui hotelli juurde
maandusime, oli ausalt öelda mägiteedest juba küllastus saabunud. Samas oli tee
maaliline, eriti piki rannakaljusid kulgenud teeosa, sellest omakorda
meeleolukaim Kato - Agia Sotira lõik, kus kohati olid lained ja maalihked osa
teest ära viinud. Katos tegime lühikese peatuse klibusel rannal. Külake, mis
arvatavasti hooajal on rahvast tulvil, tundus kõle ja mahajäetud, kuid
rannakõrtsus elu kees. Võtsin kreeka kohvi ja mõtlesin, et selles kohas võiks
küll ühe õhtu veeta. Kell polnud veel kakski, kuid selline muhe suitsune
meeleolu, mille mootoriks olid kaks mitte enam päris esimeses nooruses
baaridaami, kelle särasilmsus tulenes ilmselt millestki muust kui
kaasasündinud omadustes.
Kato
|
Üles |
Loutraki on selline tavaline uus Kreeka
kuurortlinn. Vanalinnu, kui selliseid kompaktseid vana arhitektuuriga
asumeid, kohtab harva, rohkem väiksemates kohtades, kus ajast-aega raha
vähem liikunud. Sügisel, kui Iraklios nö vanalinna kohta hotellis
küsisin, ütles adminn väga tabavalt, et vanalinna markeerib vaid kitsas
tänavatevõrk, sageli ka mitte see, hooned on 20. sajandi jooksul sageli
mitu korda ümber ehitatud, tavapraktikaks on, et vanad majad enne alt
lammutatakse. Samuti on Kreeka kaubamärgiks antiikaeg - hilisemad
kihistused on hoopis vähem olulised. Näiteks keskaegsed linnused, mida
küngaste otsas võib kohata sama tihedalt kui Kastiilias ning millest
tagasihoidlikumagi kõrval Rakvere linnus tundub nagu kõrvalhoone, on
valdavalt priipääsmega ja üsna sageli isegi teedelt viitamata (või
võrreldes päris vanade kivihunnikutega ikka kesiselt viidatud).
Hotelli juures parkimiskoha leidmine oli ülesanne omaette, kuid lõpuks
kohad leiti ja leppisime kokku, et enne
Akrokorinthost läheme kusagile sööma.
Taevas oli paljulubav, varsti hakkaski sadama. Seepärast lasksime end
ühel keldrikõrtsuomanikul ära rääkida ja varsti ootasime tavalisi kreeka
sööke turistidele - souvlaki, gyros, tzadsiki jms. Omanikul oli vene
naine, kes hea meelega oli abiks toidunimede tõlkimisel, mitte et see
menüü nii eriline oleks olnud, kuid vahelduse mõttes suhtlemisele
inglise keeles oli vene keel päris mõnus. Peremees surfas usinasti
internetis ja varsti hakkas kostma Eesti selle aasta eurolaul ja siis
läks lahti. Ma ei tea, mis algoritmiga, kuid ta leidis igas't õudsat
umpat ja mängis seda valimatult ette. Ma ei ole tulnud Kreekasse mingit
paganama eesti tümakat kuulama. Asi lõppes sellega, et tegime oma
wishlisti, mida siis DJ õnnelikult läbi mängima hakkas. Ausalt öeldes,
veider on kusagil suvalises võõramaa kõrtsus kuulata isegi Sööti või
Sibulat. Õigemini - see oleks elamus omaette reisi lõpul, kui reis
kestaks näiteks paar aastat. Ahjaa... naljakas amps anti toidu peale -
klaasitäies vees teelusika peal mingi valge veniv ja magus ollus...
Greek special...
Tahiin
|
Üles |
Akrokorinthos oli sama maaliline, kui mäletasin.
Kogu ümbruskond on nagu peopesal. Jõudsime kohale suhteliselt hilja,
valgus oli ilus, ent ilm vihmajärgselt rõske, külm ja tuuline. Ärgitasin
mingi ähmase eelaimuse sunnil inimesi ikkagi joonistama ja et mitte
ainult veinijoomises eeskuju anda, võtsin isegi pliiatsid välja. Osa
rahvast võttis joonistamiseks kohad sisse autos istudes - eks selle vilu
tuulega oli see ka mõistlik - Nastja ja Olja on juba haiged...
Loutrakisse jõudsime videvikus. Lausa imelik
hakkab - kõik ümberringi on nakatunud taas wifi-viirusest ja terve pikk
õhtu on käinud jant selle ümber, kas ja kaua keegi netti saab.
Globaalsuse ajastu! Igatahes ma üritan ka täna õhtul vähemalt
propageerida pigem mõnd rannakõrtsu - päevavalgel jäi neid promenaadi
ääres silma mitmeid - selle asemel, et wifit taga ajada. Õnneks isegi
nuttes mu vana hea Nokia wifiga ühendust ei saa, seega olen resistentne
:).
Akrokorinthos
|
Üles |
|
08.04.2013.
Kell 08.25. Loutraki, Hotell Marko lounge
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Eilne rannaõhtu piirdus mõõdukas koguses päris
mõnusa ja odava majaveiniga. Koha, kus selle allikas vulises, leidsime
otse rannal...
Eileõhtune merevaade ja tähed taevas tõotasid ilusat ilma - ka
kohalikult mehelt eile "Eesti karaoke baaris" küsides jäi mulje, et
tuleb ilus ilm... Ent hommikul rõdult alla vaadates paistis meri
tormine, säbrutas vihmapiisku ja kogu olemine tundus eriti kõle. Prrr....
No loodetavasti läheb paremaks ja ei juhtu nii nagu Argo hommikul oma
kirjapanekuid (vist) alustas ja mina parafraseerisin... a la "täna tuleb
üks s...t päev!"....
Loutraki
|
Üles | |
08.04.2013. Kell
21.50. Epidauros, hotell Avalon
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Korinthose kanal
|
Üles |
Kui hommikusöögi Loutrakis lõpetasime, oli taevas
pisut rõõmsam. Isegi sedavõrd, et
Korinthose kanali juures tehtud peatuse
ajal ei saanud keegi pildistades märjaks...
"Pooljuhuslikult avastasime"
Vana-Korintose varemetevälja. Teadsin
seda ju eelmisestki reisist, kuid, kuna seal ühtegi paremini säilinud
templit ei ole, siis algmarsruudi tegemisel mõtlesin sellest loobuda.
Nüüd otsustasime minna, kuna nagunii kohal oleme. Taevas Vana-Korintose
varemete juures nägi endiselt kahtlane välja ning Akrokorinthose ümber
hõljusid tumesinised pilved. Kassas selgus meeldiv fakt, et ka õppejõud
võib tasuta sisse kõndida... Töövõit!
Vana-Korinthose varemeteväli oli nagu varemeteväli ikka. Endisaegsest
võimsast polisest, mis ei jäänud alla rikkuselt ning mõjukuselt alla
Ateenale ega Teebale, pole palju säilinud. Kui Apolloni templi kümmekond
poolikut sammast välja arvata, siis kogu muu kreeka-rooma aega tuleb
siingi taas sambaketaste ja siin-seal välja kaevatud ja riita laotud
kivitükkide järgi endal ette kujutada. Samas on ala vuntsitud vaid nii
palju, et ka jaapani turistid karjakaupa liikudes ellu jääksid ja
seetõttu seguneb kaduvuse hõng meeldivalt lokkavate moonide jm
põllulillede kauni värviga... Hea mulje jättis muuseum. See oli mõnusalt
ülevaatlik, mitte liiga ülekuhjatud ja tutvustas võrdselt nii kreeka kui
rooma kihistusi. Ent meelde jäi hoopis muuseumi ekspositsiooni
suhteliselt hiljutine kummaline lugu, millel pikemalt ei viitsi küll
pikemalt peatuda, kuid mille resümee oleks järgmine: kamp pätte murdis
muuseumisse sisse, andis valvurile peksa ja varastas ekspositsiooni
paremad osad, ligi 300 nimetust ja kebis saagiga Miamisse (kuhu siis
mujale). Nad jäid vahele ja 10. aasta pärast olid eksponaadid (õigemini
suur osa neist) muuseumis tagasi. Kõlab nagu filmisüžee. Täpsemalt saab
kogu sellest jamast lugeda näiteks siit:
#archive.archaeology... corinth/
Meie reisi eesmärgile mõeldes on Korinthos pigem märgilise tähendusega -
peetakse seda ju korintose orderi sünnikohaks (kuigi vanim teadaolev
korinthose sammas pärineb
Bassae Apollo templist Arkaadias (ca
140 e.Kr), mis jääb siit pisut ikka lõuna poole).
Vitruviuse järgi olevat Korintose
orderi leiutanud Ateenas ja Korinthoses 5. sajandil e. Kr. tegutsenud
arhitekt ja skulptor
Callimachus, kes oma kätt on harjutanud
ka Ateenas:
Just then Callimachus, whom the Athenians
called κατατηξἱτεχνος for the refinement and delicacy of his artistic
work, passed by this tomb and observed the basket with the tender young
leaves growing round it. Delighted with the novel style and form, he
built some columns after that pattern for the Corinthians, determined
their symmetrical proportions, and established from that time forth the
rules to be followed in finished works of the Corinthian order.
Vitruvius. X Books of Architecture. 4. book, 1. 10.
Vihm ent oli ilmselt Olümpose elanike poolt saadetud uskmatutele
karistuseks templite varemetel trampimise pärast ja varsti tibutas taas
ning üsna korralikult. Vahepeal isegi nii, et pidasin paremaks põgeneda
lageda taeva alt puude varju. Kindlusemäge, mis Vana-Korintose taustal
taevani kõrgub, ümbritsesid tumedad pilved...
Korinthos
|
Üles |
Üles Akrokorinthose parklasse jõudes oli nähtavus ehk viiskümmend
meetrit, kuid ronides kindluse poole üles kahanes see veelgi. Lisaks
ladistas sadada. Libedad kivid järskudel nõlvadel muutusid kõndimiseks
lausa ohtlikuks. Pildistada polnud suurt midagi, rääkimata
joonistamisest. Akrokorinthose kindlus on ehitatud keskajal ja seda
peetakse üheks Kreeka suurimaks ja tõsisemaks kindlusrajatiseks. Algselt
oli see rajatud Kreeka akropoliks, mäe kõrgemal künkal asus tollal üle
ilma tuntud Aphrodite tempel koos selle kuulsate jumalanna teenijatega.
Edasi täiendasid linnust roomlased, siis kõik need, kes parajasti
valitsesid, napollased, veneetslased, türklased jne. Veel 19. sajandil
oli see sõjaliselt oluline koht.
Strabon kirjutab:
"And the temple of Aphroditê was so rich that
it owned more than a thousand temple slaves, courtesans, whom both men
and women had dedicated to the goddess. And therefore it was also on
account of these women that the city was crowded with people and grew
rich; for instance, the ship captains freely squandered their money, and
hence the proverb, "Not for every man is the voyage to Corinth."
Moreover, it is recorded that a certain courtesan said to the woman who
reproached her with the charge that she did not like to work or touch
wool: "Yet, such as I am, in this short time I have taken down three
webs."
Strabo. Geography. 8. book, 6. 20.
Triinu ettekannet kuulasime 3. väravas vihmavalingute alt peidus olles.
Et mitte midagi näha ei olnud, koperdasime libedatel kividel tagasi
autode juurde. Ära siit Mükeenesse - äkki on seal ilm parem...
Akrokorinthos, vol 2
|
Üles |
Ja ime sündis -
Mükeenes
siras päike. Küll läbi pilveräbalate, kuid siiski.
Taaskord oli ka õppejõududele sissepääs prii...
Mükeene -
Perseuse
ja
Andromeeda
linn... 15. aastat tagasi seisime siin nende väravate taga
ja ei raatsinud välja käia tookord üüratuna tundunud piletiraha, sest osa
ekspositsioonist oli ka elektrikatkestuse pärast suletud. Tegime tookord asulas
peatuse, ostsime suveniire ja läksime vist edasi Argosesse. Olen seda mitmeid
kordi meelde tuletanud. Nüüd ma siis olin sees, istusin pingil ja kuulasin Minea
ettekannet. Vaatasin esimesi kivihunnikuid, neid nn kükloopilisi müüre ja
esialgu tundsin nagu pettumust - kõik see sarnanes
Phaistose
või
Knossosega,
pigem siiski esimesega. Aga vaid esmapilgul. Leppisime aja kokku, enamus hakkas
joonistama Lõviväravat. Irdusin seltskonnast ja läksin avastusretkele.
Kui mõtlen sellele,
mida Mükeenes siis nii väga vaadata on, siis loomulikult ei saa üle ega ümber
Lõviväravast, Lõvi hauakambrist ja iidsest veereservuaarist, mille pilkasse
pimedusse viib sadakond uudishimulikest jalataldadest libedaks kulunud trepp.
"In the ruins of Mycenae
is a fountain called Persea; there are also underground chambers of Atreus
and his children, in which were stored their treasures."
Pausanias. Description of Greece.
BY W. H. S. Jones; 2.16.6.
...Ja seal on ka üks teine värav, mis pole nii
suursugune ja imposantne kui Lõvivärav, pigem nagu monoliitplokkidest
raam, kuid kaunis siiski... Ja veel üht-teist. Ent see kõik moodustas
vaid näitelava. Etenduse andsid kõikvõimalikud põllulilled, lehtivad
põõsad, "lamburistseenidega" vaated Mükeenet kaitsvatele kahele mäele,
mesilastesumin, lambakellade plekine helin ja see ajatuse tunne. Leidsin
ühe nurgataguse, istusin ja joonistasin. Olin... Kirjeldamatu... Oli
õige aeg ja hetk olla Mükeenes just nüüd, mitte 15. aastat tagasi.
"Everything here speaks now, as it did centuries ago, of illumination,
of blinding, joyous illumination. Light acquires a transcendental
quality: it is not the light of the Mediterranean alone, it is something
more, something unfathomable, something holy. Here the light penetrates
directly to the soul, opens the doors and windows of the heart, makes
one naked, exposed, isolated in a metaphysical bliss' which makes
everything clear without being known. No analysis can go on in this
light: here the neurotic is either instantly healed or goes mad. The
rocks themselves are quite mad: they have been lying for centuries.
exposed to this divine illumination: they lie very still and quiet,
nestling amid dancing colored shrubs in a blood-stained soil, but they
are mad, I say, and to touch them is to risk losing one's grip on
everything which once seemed firm, solid and unshakeable. One must glide
through this gully with extreme caution, naked, alone, and devoid of alI.
Christian humbug. One must throw off two thousand years of ignorance and
superstition, of morbid, sickly subterraneari living and lying..."
Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk
43
Mükeene muuseum on tarkadele ja asjatundlikele inimestele, kes suudavad
sadade kaupa keraamikat vaadata. Ahjaa... Muidugi on seal Agamemnoni
surimask - pole vist ühtki kunstiajaloo raamatut, kus sellest fotot sees
ei oleks. Schliemann uskus omal ajal, et on leidnud kuulsa Trooja
sõjapealiku maski. Kaasaeg on teinud selles osas korrektuure, kuid taas
- on's seal vahet, kas see oli ikka see Agamemnon. Nüüd lebas igatahes
tema, kes iganes ta ka polnud, et väärida kuldset viimset näokatet,
surimask seal, kuidagi suvaliselt ja pooleldi vitriiniklaaside
ühendusjoone taha peitunult...
Mükeene
|
Üles |
Parklasse jõudes äratas tähelepanu tuuleklaasi vahele pistetud flaier,
mis lubas suurepärast sööki: 8 euri - kolm käiku. Et kõigi patareid
"töötasid" peamiselt hommikusöögi peal, kuid kell käis juba
kaheksateistkümnendat tundi, siis said reklaamijad oma tahtmise. Mükeene
asulasse kõrtsu ette jõudes hakkasin mõtlema et midagi jäi vist
tegemata. Vaatasin skeemi ja - muidugi -
Agamemnoni hauakamber polnud ju silma
jäänud väga lihtsal põhjusel - see asub muust varemeteväljast pisut
eraldi. Ütlesin oma auto rahvale, et ok, minge sööma ja tellige mulle ka
ära - ma lähen korraks tagasi. Nõme oleks järgnevad 15. aastat rääkida,
et näed, olime kohal ja piletki olemas, aga Gyros, Souvlaki, Beer&Co
võtsid enne rajalt maha.
Astusin väravast sisse, haigutav piletimüüja naeratas sõbralikult ja ei
vaevunud mu piletit ja ITICut vaatamagi. Sammusin pisikest rada pidi
Panagitsa mäest üles ning mitte miski ei viidanud vaatepildile, mis mõne
hetke pärast avanes. Jah... Ma olen seda hauakambrit ju fotodel näinud,
aga lives... Hoolimata sellest, et britid omal ajal kaunistused Briti
Muuseumisse tassisid, on fassaad muljetavaldav oma massiivsuses.
Pidulikkust rõhutavad
rustikaalsed üüratud tugimüürid.
Astusin sammhaaval ukseavale lähemale...
"There is the grave of Atreus, along with the
graves of such as returned with Agamemnon from Troy, and were murdered
by Aegisthus after he had given them a banquet. As for the tomb of
Cassandra, it is claimed by the Lacedaemonians who dwell around Amyclae.
Agamemnon has his tomb, and so has Eurymedon the charioteer, while
another is shared by Teledamus and Pelops, twin sons, they say, of
Cassandra, whom while yet babies Aegisthus slew after their parents.
Electra has her tomb, for Orestes married her to Pylades. Hellanicus
adds that the children of Pylades by Electra were Medon and Strophius.
Clytemnestra and Aegisthus were buried at some little distance from the
wall. They were thought unworthy of a place within it, where lay
Agamemnon himself and those who were murdered with him."
Pausanias.
Description of Greece. BY W. H. S. Jones; 2.16.6. - 2.16.7.
Ent taas alles peamine elamus ootas ees. Kui
sisenesin 13,5 m kõrgusesse ruumi kuulsin suminat. Ülal, teravkaarena
koonduva kupli all toimetas ilmselt sadu mesilasi võikesiganesnadolid.
See sumin tekitas lõbusa assotsiatsiooni - inglise keeles nimetatakse
seda ehitise tüüpi
"beehive tomb" - nüüd siis tean, kust
see nimi tuleb :) Ent teine positiivne vapustus tekkis, kui kõndisin
läbi ruumi... Sammudest tekkis mitmekordne kaja. Oli tunne, et kogu see
kuppel võngub sammukajas kaasa... Selline kuppel... 1000 aastat enne
Rooma Panthenoni! Helistasin tudengid kohale -
mussaka ja gyros võivad pool tundi
oodata...
Atreuse hauakamber
|
Üles |
Reklaamist hoolimata
polnud söögikoht kõige ägedam. Positiivse poole peale tuleb panna
õhtupäikeseline terrass, negatiivse poole peale täiesti emotsioonivaba
teenindus. Kas see, et üks ilus triibuline kass peale rahva lauast lahkumist
ennastunustavalt toidujäänuseid sööma asus (minust välja tegemata... kuidas
öeldakse "kõtt, raibe!" kreeka keeles?) kuulub positiivse või negatiivse poole
peale, ei tea. Viimase emotsiooni loojuvas päikeses Mükeenest andis
suveniiripood, millest kunagi ostsin ühe oma elu esimestest
reisisuveniiridest... Täielik dežavuu... Mükeene oli lahe!
Väga lahe!
Dejavu
|
Üles |
Ahjaa...
Epidaurosesse sõit läks pisut keeruliseks, sest mul tekkis istudes Mükeenes ühe
teise kohviku terrassil koos
Fix'st
sõbraga idee minna Argose kindlusse päikeseloojangut
vaatama. Kindlus paistis viinapuuväätide vahelt nii kutsuvalt. Kõrtsmiku sõnul
olevat sinna ca 15 km, ainus keerukus on see et tuleb leida õige teeots. Seda
teeotsa me muidugi ei leidnud. Küll leidsime
Tyrinthase
Akropoli, mida (takkajärgi tarkus) peetakse Heraklese
sünnikohaks. Aga me isegi ei peatunud seal, vaid kimasime Argose poole edasi.
Nüüd, peale lisalugemist, võin öelda, et see oli taas üks neid kohti, kus oleks
ikka võinud vähemalt 3 minutit peatuse teha, mis sellest, et värav lukus. Aga on
nii nagu on - tegelikult olime neidsamu kükloopilisi müüre juba näinud, ainus
mis mu hinge kriibib, et isa Zeusi sünnikoopa piltide kõrvale oleks ilus panna
tema kuulsaima poja - Heraklese - sünnikoha pildid... Я здесь был...
Tyrinthase Akropol
|
Üles |
Argose Akropol
|
Üles |
Mis veel...
Argo sai Argose sildiga pildi, tüdrukud said apelsine varastada ja nii me lõpuks
siin -
hotellis
Avalon, maandusime. Tundub, et pole veel hooaeg -
oleme siis ainsad külastajad. Kui küsisin peremehelt mullivett spritzeri
tegemiseks, käis ta seda kusagil keldris kaevamas - külmikud pole isegi voolu
all. Aitab tänaseks. N+1 graatsia toas tuleb päevakokkuvõte. Tüdrukud olid
odavalt veini pähe
retsinat
ostnud - saab näha, kas see
kellelgi alla ka läheb. Dendroloogiahuvilistel tasuks ikka ära maitsta, kuidas
Pinus halepensise vaik valge veiniga koos mekib...
Argo(s) I
|
Üles |
Argo(s) II
|
Üles |
#Lion_Gate
#Treasury_of_Atreus
#Beehive_tomb
#travel-to-peloponese
|
10.04.2013. Kell 13.33. Maratoni järve tamm. Kohvik Fragma
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Marathoni tamm ja järv
|
Üles |
Kaardilugejad
|
Üles |
Maratoni järv... paisjärv. Varjuline
kohvikuterrass on kavalasti seatud nii, et ka kõige nurgatagusema laua
juurest avaneb vaade
Pentelikuse mäest kaevandat iidse marmoriga
kaetud suurejoonelisele tammile. Selle sama marmoriga viimistleti kunagi
ka Ateena templid. Kui õigesti mäletan, siis valmis Ateena veehoidlaks
plaanitud paisjärve tamm 1926. a. suure lombi taguste inseneride
juhatusel ja oli olulisemaks veereservuaariks Ateenale kuni
1952.aastani. Mis siis edasi juhtus, sellest Lonely Planet kahjuks ei
kirjuta. Vaade on suurepärane, kuid tuju mitmel põhjusel mitte kõige
parem. Miks - eks see on üks pikk lugu... Peamine on see, et tänane päev
on juba algusest saadik nihu hakanud minema. Tegelikult juba eileõhtust
saati (kuid eile ma seda veel ei teadnud:)). Tervituseks muljed vanast
heast hotell Aristotelisest (jah, seal olime oma tripil juba teist ööd):
pikantne hommikusöök, õigemini see masendav ruum ja õudne kohvi, mille
juurde Triin ja Olja rääkisid nende toas kolanud prussakatest! Oma toas
ma neid (prussakaid) ei näinud õnneks, aga see ei tähenda, et neid
kusagil kotivoodri vahel ei ürita priipääsmega Tartusse sõita. Edasi
tekkis idee, et kuna plaanime täna õhtuks Sounioni minna, siis ei
raiskaks aega Ateenas, vaid vaataks pisut ringi ja jätaks Ateena
nägemata jäänud vaatamisväärsused homseks, kui peame olema autodeta
nagunii Ateenas. Tundub, et see mõte on olnud üks reisi halvimaid.
Esimene sihtkoht väidetavalt üks
Kreeka suuremid koobastikke (Koutoki),
oli remondi tõttu suletud. Ka kulus linnast väljasaamisele ja koopa
ülesleidmisele ilgelt aega, mida vürtsitas täiesti nihkes Ateena
liiklus. Võtsime suuna Marathoni poole ja sõitsime siia ligi poolteist
tundi! Ühesõnaga - oleme passinud autos kella 9-st saadik ja selle
tulemus on ca 31 km Ateenast. Nõme on see, et hotellis kaarti vaadates
poleks julgenud arvata, et nii palju aega läheb. Kaugemaks Eesmärgiks
oli
Rhamnous, aga sinna me pole veel
jõudnud ja ma ei tea, kas hakkame üldse üritama... Ahjaa, praeguse
välknõupidamise peale otsustasime, et läheme otse
Sounioni.
Peamine põhjus aga, mis mu tuju rikub, on see, et fotokas on kaotsis -
see on selle eileõhtuse parkimisjama tagajärg ühel või teisel põhjusel,
mille üle ma siinkohal targutada ei viitsi. Võib-olla kirjutan sellest
pisut hiljem. Fotokas oli päevinäinud ja optika nagunii juba jukerdas,
aga viimase pooleteise päeva fotod on läinud ja see ajab närvi.
Epidauroses pildistasin sketsijaid ja muidugi Mükeene - see võluv valgus
ja vaated... Damn! Eks muidugi tegid ka teised pilte ja ülevaade on
olemas, aga ikkagi. No ja veel on läinud mõned meeleolupildid, aga see
selleks. Praegu on mul taskus Anneli teine fotokas - eks seni veel
käimata kohtadest saab ikka mõne foto. Aga nõme on ikkagi ja tahtmine
üldse midagi pildistada nullis. Siinkohal peab muidugi ütlema, et
vähemasti 50% seltskonnast on mulle juba öelnud, kui kahju neil sellest
on, et ma fotokast lahti sain - tänan teid!
Tundub, et pisut on veel aega ja proovin siis eilse kiirelt sõnadesse
panna, sest möödunud õhtul muljete kirjutamiseks mahti ei jäänud.
Hotell Avalon oli mõnus. Hommikusöögi juurde pakuti mett, mis on
Argolise maakonna üheks visiitkaardiks. Kohvi oli kuidagi eriline saast,
kuid kõik muu fine. Epidaurosse pidi olema mõni kilomeeter - usaldasin
Tommi ja kohe panime puusse. Keerasime otsa ringi ning silmade ja
Päikese järgi sõites jõudsime sinna 10 minutiga. Taas meeldiva
üllatusena sain siingi maksuvabalt sisse (tundub, et Ateenas ja Delfis
lihtsalt tehti külma, sest igal pool on kirjas, et EU tudengite gruppi
saatev õppejõud saab sisse tasuta; muidugi võiks proovida kellegi
ISICuga, kuid enese 20 aastat nooremaks valetamisse pole mul usku...).
Olja ettekanne
Epidauroses oli omamoodi akustika
proov. Eks kõik turistid ilmselt kisa orkestra keskel, et testida,
kuidas hääl kostub. Meie katsest selgus, et algkehandi ulatuses oli kõik
väga hästi, ülemise juurdeehituse juures aga oli kuuldavus juba kehvem.
Peale Olja ettekannet leidis igaüks meeldiva koha ja võttis pliiatsid.
Õhk oli karge, päike paistis...
Epidauros on
Aslepiuse - arstide / meditsiini jumala
sünni- ja ka tegutsemiskoht. Siin asus Kreeka tuntuim
ravitempel - asklepeion, kuhu tuldi oma
hädadega kokku üle riigi (tuntud ravimise kohana oli Epidauros tuntud ka
veel hea mitu sajandit peale Kristust). Aslepiuse saatus oli kurb, sest
Zeus oma vihas tapis ta välgunoolega... Asklepeionist ja paljudest
muudest templitest (Dionysuse, Hera, Apollo jt templid) pole palju
järel: taas varemeteväli. Ent läbi ajastute (tõsi, vahepeal, kuni
väljakaevamiseni 19. sajandi teisel poolel, oli see pinnasesse maetud)
on imetletud Epidauruse teatrit, mille kohta Pausanias kirjutab:
"The Epidaurians have a theater within the sanctuary, in my opinion
very well worth seeing. For while the Roman theaters are far superior to
those anywhere else in their splendor, and the Arcadian theater at
Megalopolis is unequalled for size, what architect could seriously rival
Polycleitus in symmetry and beauty? For it was Polycleitus, who built
both this theater and the circular building. Within the grove are a
temple of Artemis, an image of Epione, a sanctuary of Aphrodite and
Themis, a race-course consisting, like most Greek race-courses, of a
bank of earth, and a fountain worth seeing for its roof and general
splendour."
Pausanias. Description of Greece. BY W. H. S. Jones; 2.27.5.
Olime sel hommikul seal esimesed ning jäime joonistama kuni esimeste
lärmakate gruppide tulekuni. Samas oli selge, et tervet päeva meil seal
midagi teha ei ole ja Ateenasse ka kohe minna ei taha, siis läksin auto
juurde ja hakkasin kiiresti uurima, mis läheduses võiks olla huvitav.
Üsna pea tundus, et Argolise maakonnas on mõttekaim minna
Nafpliosse, Lonely Planeti kohaselt maalilisse
sadamalinna, mis lühikest aega on olnud isegi Kreeka
pealinnaks.
Epidauros
|
Üles |
Jõudsime linna lõuna paiku. Et mitte lasta Epidauroses soojaks
joonistatud kätel maha jahtuda, ajasime autod ca 200 m kõrgusele linna
kohal trooniva Palamidi kindluse parklasse. Leppisime kokku aja ja
igaüks läks endale meeldivat kohta otsima, kust sketsida, linna vaadata
vms - vaated kindlusest olid tõesti vapustavad.
Palamidi kindlus ehitati Veneetsia
võimude poolt 18. sajandi algul - seega, lisaks Akrokorinthose keskajale
saime nuusutada ka vahemerelist militaarbarokki :). Mulle ei meeldi
iseenesest kindlused. Tajusin seda kunagi eriti teravalt Gibraltaril
olles, kui süüvisin elamiseks tühise maalapi verisesse ajalukku - kui
palju mõttetut surma... Seepärast põgenesin esimestest viksitud
bastionitest ja võtsin suuna Achilleuse bastionisse, mis oli mõnusalt
lagunenud ja kust avanesid väga head vaated Argolise lahele ning eemal
paistvale
Bourtzi saarele. Bastionil ei olnud
muid inimesi, kui hooldustiim. Meele tegi "soojaks" nende efektiivsus:
ca 8 meest ja naist, üks trimmer. Ühe mehel oli ka mootorsaag - seda
kahe tunni jooksul, mil ma seal erinevaid skitse tegin, käima ei pandud.
Trimmer töötas ca 10 minutit, ülejäänud aeg aeti lihtsalt möla ja mindi
siis minema - ilmselt algas siesta (või kuidas nad seda pärastlõunast
lebotamiseaega Kreekas nimetavad). Aga mis mul neist. Proovisin mällu
söövitada pliiatsi ja paberiga neid sini-siniseid kaugeid mägesid natuke
vähem sinisema mere taustal...
Palamidi kindlus
|
Üles |
Alla linna minnes tekkis tahtmine enne seiklusrikast merereisi Bourtzi
saarele kiiresti keha kinnitada. Leidsime käigult (nagu kahjuks alles
hiljem selgus) maailma aeglaseima kiirsöögikoha. Kelner oli nii ametis
oma imevidinast tellimisaparaadiga, et unustas Argo söögi üldse ära -
õnneks võeti mingil hetkel, kui tellimisest oli möödas üle tunni, jalad
kõhu alt välja ja pakiti söök talle kaasa. Ka ära minnes tekkis mingi
jama, kelner jooksis tänaval järgi ja kisas taga mingit alla eurost
summat, mida me nagu ei osanud kuidagi oma tellimuse juurde kuuluvaks
arvata. Gerly maksis talle ära, et see eeslikisa lõpeks, kuid ma pole
senini kindel, kas see raha ikka asja eest läks.
Diislihaisuline väsinud ja lärmakas meresõiduk, mida juhatas Asterixi
koomiksist kopeeritud muhe tegelane, võttis saarele mineku eest 4 eurot
(ca 600 m kaldast). Kui startisime, siis tehti selgeks, et peale
kohalejõudmist on aega 20 minutit ja siis tuld - tagasi! Damn! Vähevõitu
pisut ja ilgelt nadi aseaine (kuid midagi siiski) Triinu unistusele
kaunist mehest, kes ta jahiga merele viiks...
Saar oli aus. Õigemini moodustab enamuse saarest 1400-te lõpul
veneetslaste poolt ehitatud maaliline merekindlus, mille avastamiseks
välja pakutud 20 minutist selgelt väheseks jäi. Tulistasime siis
fotokaga nagu jaapani turistid - küll kodus jõuab muljeid seedida... Kohe tuligi paati istuda ja tagasisõit algas...
Boutzi saar
|
Üles |
Naflio ilusam osa aga alles tuli. Palamidi kindlusest oli paistnud
poolsaar, mille ühel küljel paistis justkui madalal mere kohal kaljudel
rippuv tee ja kusagil kaugemal selle peal midagi koopataolist.
Õnnelikult randunud, leppisime kokku vabakava: kes tahtis, läks šoppama,
kes tahtis midagi muud teha - võimalus oli antud. Mul oli kinnisidee
jalutada läbi see kindlusest paistnud poolsaare kaljudel Akronapflia
kindluse all kulgev rada, mille kohta Lonely Planet kirjutas - extreamly
beautyful... Golfi rahvale see mõte meeldis ja nii lonkisime vaikselt
piki kallast põigates vahepeal mere äärde. Osadel tekkis vastupandamatu
soov jalgu vees leotada ja nii jäime istuma opuntsiate vahele nautides
vaadet Boutzarile. Anneli ei viitsinud seal pikalt passida - see sobis
ka mulle ja nii jalutasime edasi. Ma ei tea kas see rada nüüd nii
ekstremaalselt kaunis oli, kuid jalutamiseks ilus küll, eriti kui muud
rahvast kisamas ja tunglemas ei ole. Kindlusest nähtud koobas osutus
pisukeseks tunneliks. Tee, mis kindlusest vaadates oli tundunud üüratult
pikk, kulges tegelikkuses kiiresti - juba paistis ka ülalt nähtu drand
rand ja taamal mäeküljel trepp Palamidi kindlusse - räägiti, et sellel
olevat 999 astet.
Klibune rand ei olnudki inimtühi. Senini kogetu põhjal kandsid kohalikud
kõik veel voodriga jopesid ning karvase säärega saapaid. Siin aga
toimetas paar taati ujukates ringi, üks kroolis lausa vees. Pikemalt
mõtlemata viskasin riided seljast ja hüppasin vette - ei ole ju igapäev
võimalik Vahemeres ulpida. Tjah, ega see vesi nüüd kuum ei olnud, kuid
külm ka mitte - ehk 17-18 kraadi ringis. Mõnus ja väga vajalik! Riietuskabiinid seisid alles lukustatult, ent paaril neist oli uks
sisse löödud - märgade aluspükste äravõtmine läks seega piinlike
momentideta (no polnud kaasas ju rätikut, ega ujukaid). Tagasi randa
jõudnud, olid ennist maha jäänud tüdrukud ka meile järele jõudnud.
Peesitasime lihtsalt kogu kokkulepitud aja soojadel kividel. Soojalt
soovitatud Nafplio kultus-kauplus turistidele - "Ambrosia&Nectar" (vms)
- jäi kahjuks meist nägemata...
Ja olimegi tagasi Ateenas - tänu kiirteele vaid pisut rohkem kui
tunniga. Ja taas "vanas armsas" Aristotelises. Hotelli ette parkimine
läks lõbusaks. Adminn ütles algul, et parkige jah hotelli ette, kuhu
mahute. Hakkasin seal siis manööverdama ja ... tagurpidi vastu puud.
Stangel mõlki välja lükates jäi pöial valtsi vahele... veri taga. Jube
sahmimine... Asju fuajeesse viies selgus, et meil pole mõtet siiski
autosid hotelli ette jätta, sest rajoon on ... huvitav. Mitte kaugel
olevat tasuline parkla. Viisime autod sinna ja hotelli naastes selgus,
et Argo oli mu asjad juba tuppa viinud. Kas fotokas kadus, kui ma oma
kolaga fuajeesse jõudsin, kadus see fuajees või juba enne,
plekimõlkimise käigus - ma ei tea. Igatahes järgmisel hommikul seda ei
õnnestunud enam leida. Õnneks õhtul ma sellest veel ei teadnud, mistõttu
igaõhtune kogemustevahetus, mis ultimatiivselt otsustati sellel õhtul
korraldada meie toas, kui ainsas rõduga ruumis, läks vähemalt
põdemiseta.
Eilsest õhtust tegelikult on meeles hoopis üks vahvam seik. Hotelli
vastas asub nn supermarket - nagu nad suurlinnade keskustes on,
pisikesed unkad, mida peavad tavaliselt immigrandid. Poodi sisse minnes
astusin tervituseks indialasest poepidaja lapsele peale. Mõtlesin, et
järgmisena leian end lihahaamer peas maja tagant prügikonteinerist, ent
mu vabandused võeti vastu. Veel enam, poepidaja arvas, et kui jätame
ostetud valged veinid veerandiks tunniks tema poe külmkirstu, siis ei
tohiks olla mingit nurinat ka serveerimistemperatuuri suhtes. Mõeldud
tehtud. Et keegi pidi need veerand tundi ära ootama või siis hotellist
ekstra tagasi tulema, otsustasin marketi kõrvale kõrtsu minna, mille
kutsuv õllevahune melu oli õhtu otsa roolisistunule kõike muud kui
eemalepeletav. Anneli pakkus seltskonda - ma arvan, et talle oli pandud
taimeri funktsioon puhuks, kui ma peaks end kõrtsu unustama. Sees oli
sama hea kui väljas ning nii see veerandtund läks isegi liiga kiiresti.
Kõrtsmik rääkis väga head inglise keelt, õlu oli odav ja kohalikud
pässid sõbralikud. Tänavalt kostuv vadistamine, rollerikiunumine,
naerurõkatused, odava tubaka vänge ving ...
"Another beer one, sir... yeeeees... Here you go!"
Nii - on vist aeg startida... Sounioni...
Napflion
|
Üles |
|
11.04.
2013. Kell 10.27. Hotell Apollonia, Varkiza
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kui erinev võib olla päeva algus ja lõpp. Eilset
mõtlen. Kui Marathoni järve äärest startisime, tundus, et see päev on
mokas, sest kell näitas pärastlõunat ja
Sounioni oli 80 km, mis Kreekas võib
tähendada päris palju aega. Valisin kiirtee ja tegelikult olime vähem
kui tunniga Sounioni neemel. Et mitte näljasena päikeseloojangut vaadata
- sest seda ju Sounioni Poseidoni templivare juures vaadata tuleb,
otsisime söögikohta. Mulle oli mõni kilomeeter varem tee ääres jäänud
silma üks tavern... Läksime...
Tavern oli äge. Pakuti värskeid mereande (rõhutan sõna värske - sest
enamuses kohtades tehakse need külmutatud stuffist, ka Kreekas), vaade
oli mõnus, koht ise pisut mõnusalt loppis. Kuid... Kuid hinnaklass oli
selline, et üks tudengirahakott oleks selle peale päris auklikuks
tulistatud. Seega lahkusime viisakalt sobivaid vabandussõnu podisedes ja
maabusime Lavrious - pisikeses linnakeses mõni km Sounionist. Varsti
istusime pisut tuulises välikohvikus ja tellisime siis neid külmutatud
mereande. Ettekandja oli turistika kohta mõnusalt umbkeelne ja kogu
protseduur lõunaga venis päris pikaks ja kohati ka halenaljakaks. Ok,
ettekandjal oli meiega aega lolli mängida, kuid ma ei kujuta ette, kui
kõik lauad on tipphooajal täis, rahvast murdu ja kui siis tunni aja
pärast su tellitud "külavorstikeste" asemele tuuakse teine ports
rannakarpe, siis - mis jant sellest välja tuleks. Meilgi - mulle toodi
vale söök ja Nastja pidi jääma söömata. Aga lõpp hea, kõik hea. Samas -
kuhu reisil olles ikka kiirustada. Ma mõtlen, et sellel tripil on
peaaegu õnnestunud nii, et pole pidanud tormama. Kui eilehommikuse
tobeda Marathoni otsa oleks ära jätnud ja selle ikkagi Ateenas teinud,
oleks nagu kõik päevad kümnesse. Praegu mind tegelikult metsikult häirib
see loll otsus minna Rhamnousi otsima. Tean küll, see tuleb ahnusest,
ahnusest proovida kõike näha...
Lavrious
|
Üles |
Sounioni jõudsime tagasi parajal hetkel: Anneli jõudis ettekande enne
loojangut ära teha, kes viitsis, sketsis ja mis peamine - kõik
tudeerisid oma müüte, et jutustada ammustest jumalatest ja kangelastest.
Helios kaugenes oma kaarikus läänetaeva horisondi kaljude taha ja,
tõepoolest, - vaade murenenud sammaste vahelt merele oli vaimustav.
Mitte, et see olnuks tingimata ilusaim päikeseloojang, mida näinud olen,
kuid on's päikeseloojangud võrreldavad, õigemini - on's mõni
päikeseloojang inetu?
Taevane vaatemäng alles kogus tuure - päike oli
küll juba horisondi taga, kuid loojanguvärvid taevas tõotasid pikka
õhtut! Mõte teha ära oma müütide ettekanded
Sounioni Poseidoni templi varemete vahel
mõtteks jäigi, sest nagu maa alt kerkis taas üks vilega tädi (see oli
nüüd see luual lendav tüpaaž), kes nähes meid mõnusalt kivitükkide vahel
sisseseadnuna väga sügavalt ohkas (arvatavasti oli seda ohet kuulda
ümberkaudsetes küladeski), ohkas veelkord ja veelkordki, sest oli ette
näha, et me ei haihtu sealt 20 sekundiga, ja käskis kivihunnikutelt kohe
jalga lasta. Ega force majeure vastu ei saa, korjasime end kokku ja
sättisime autodesse. Korraks tekkis mõte leida mõni mõnus koht tee
ääres, kuid kuna läks jahedaks ja osa rahvast olid tõbised, siis
otsustasime hotelli ära minna.
Mööda maalilist kaldamaanteed hotelli sõites meenus kuidas kunagi
ammu-ammu kusagil poolel teel Ateena ja Sounioni vahel magasime
rannakaljudel
lageda taeva all magamiskottides.
Sounion
|
Üles |
Müütide õhtu kujunes meeleolukaks (suur osa selles on kindlasti sellel
hotellil, kus me oleme, sest toad ja teenindus on lihtsalt võrratud).
Kuigi oli hilja ja väsimus tegi oma töö, süstis Mostra - odav, kuid
joodav kohalik valge vein - pisut entusiasmi ja mõne tunniga rullus
lahti Vana-Kreeka lugu nii nagu igaüks seda nägi ja tõlgendas.
Maratonettekande tegi Olja, kes põhimõtteliselt surus kogu Homerose
Iliase pooletunnisesse kokkuvõttesse. Muljetavaldav! Ent ega Triinugi
ettekanne väga alla jäänud ja teisedki olid võtnud aja vähemasti valitud
müüt läbi lugeda. Pean häbiga tunnistama, et olin täiesti unustanud oma
Daidalose ja Ikarose. Dionysose abiga tuletasin siiski peamise meelde ja
tehtud see sai, kuigi mitte kindlasti Oljaga võrreldaval tasemel. Võiks
arvata, et peale ettekannete tegemist poeti põhku, kuid ei - juttu
jätkus varaste hommikutundideni...
Räägiti seal vanast ajast,
Ja ka meie lunastajast :;
Kuulsin palju häid sõnu, õhus oli sisukat entusiasmi viimasteks
päevadeks ja kaugemateks tulevikuplaanideks... Ääretult positiivne õhtu!
Meie hotell - Apollonia - on apartement tüüpi, ruumikas ja väga õdus.
Meie tuba, kuigi oleme siin kuuekesi, on väga hubane, suure rõduga ja
väga meeldiva interjööriga. Ka siin ei ole veel hooaeg käes - oleme taas
ainsad. Eile õhtul sattusin adminniga jutu peale (klaasi õlle ja
pistaatsiapähklitega läheb mu isetekkeline inglise keelgi libedamalt),
uurisin maast ja ilmast, masust, Sounioni templitest ja muust. Jutt
saigi tegelikult alguse sellest, et meil oli tekkinud kohapeal vaidlus,
kelle tempel seisis Poseidoni omast sisemaa poole... Adminn seda ei
teadnud, küll rääkis ta Byronist ja Heideggerist... Tüdrukud olid
varunud eile supermarketist toidupoolist ja hakkasid hommikusööki
tegema. Läksin alla, tellisin hommikusöögi ja nautisin
privaatteenindust, rikkalikku pruukosti ja vaadet hommikulauast sinisele
basseinile. Baaridaam kallas kohvi - seekord väga head - ohtralt peale,
singist-vorstist, rohelisest jm heast - paremast olnuks võimalik end
oimetuks süüa.
Täna siis Ateena. Viimane päev. Loodetavasti ei panda agoraad kinni kell
15.00 nagu Zeusi templit (kuigi mul on kahtlus, kusagilt õigemini meelde
jäänud info, et see nii on)... Aga tšillida siin hotellis kiirustamata
on ka väärtus omaette...
...aa nüüd on siis vist minek - hobused ootavad!
Varkidza
|
Üles |
|
21.04.2013. Kell 21.09. Tartu
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kui kauge tundub juba
praegu see hetk, kui Varkizas istusime autodesse, et startida taas Ateenasse...
... Ateenas
läksid asjad peaaegu plaanipäraselt. Viisime kola hotelli ära - seekord siis
Soho.
Kui olime mõelnud, et Aristotelise ümbrus oli slumm, siis Soho asus päris
parajas kohas - kõik kohad graffitiga kaetud, hotelli ees seisis mitukümmend
politseinikku, nende taga kükitas nurgas rida kinnipeetavaid. Autod jätsime
nurga taha tasulisse parkasse. Võtmed võeti ära, mingit paberit vastu ei antud.
Ma olin päris närvis - mine neid kombeid tea. Kuid hotell oli seest üsna
viisakas ja toad normaalsed... Autod saime komplikatsioonideta kätte...
Autorendis sujusid
asjad üsna kiiresti - meie auto stangemõlk ei huvitanud kedagi ja see, et Golfil
ka tagumine stange vahepeal peaaegu küljest kukkus ja kuidagi tagasi pressitud
sai, ei tulnud teemaks (seda oli juba enne kipsikruvidega külge tagasi aidatud).
Zeusi templisse
jõudsime tund enne sulgemist - ikka seesama müstiline 15.00. Kadri tegi
ettekande ja peale seda läks lahti reisi viimane joonistamine, sest agoraa
suleti ikkagi kell kolm. Viimased ettekanded - Hepaistose templist ja Ateena
linnast tegime kusagil Apostolu Pavlou tänava ääres - õnnelikud ettekandjad olid
Nastja ja Argo... Kell oli ca 16.00... Sellega sai "ametlik" osa läbi. Leppisime
kohtumispaiga esimesest päevast juba tuttavas
Spilia tis
Akropoleosis kell 20.00...
Zeusi tempel
|
Üles |
Kuidagi juhtus
nii, et Golfi rahvas ja meie Argoga lonkisime Akropolist loodesse jääva künka
otsa. Istusime ühe kõrgema koha peal tuhandetest jalgadest lihvit' libedatele
kividele. Leidsin kotist veini, mis oli läbi teinud esimesest õhtust alates kogu
reisi. Kogu agoraa oli nagu peo peal... Seal oligi
Hepaisthose tempel, seal stoa, seal kõik nood
teised kivihunnikud. Päike paistis, lilled õitsesid ja linnamüra ei suutnud
võistelda seal künka otsas lindude lauluga... Keegi mängis mingit aasia päritolu
pilli, kusagil läheduses tõmbas keegi kanepit... Mingil hetkel jalutasime Plaka
poodide tänavatele, ostsime suveniire ja juba oligi kell kaheksa.
Ateena
|
Üles |
Spiliasse jõudsime õigeks ajaks. Kelnerid
muhelesid ja ootasid uut prallet "in estonian style". Kahjuks pidime
neile pettumuse valmistama - osa rahvast olid tõbised ja ülejäänud
näljased - nii et seekord kelnerite kurvastuseks (kuigi nad maja kulul
ka veini välja käisid) nii särtsakat koosviibimist kui esimesel korral,
ei kujunenud. Vaatasime sketse ja ajasime niisama juttu. Kole haigus oli
võtnud õnneks (mitte õnneks vaid õnneks) kõik Civicu tüdrukud. Mingist
hetkest hakati pudenema, kes kuidas ja mis teid pidi... Mööda Thrassilou
tänavat alla poole minnes säras pea kohal prožektorites (ja kraanades)
Parthenon.
Spilia...
|
Üles |
* *
*
"We all went up to the Acropolis the other
evening very drunk and exalted by wine and poetry..."
Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk
233
Tegelikult tahtsin lõpetada mõne muu Milleri tsitaadiga tema
fantastilisest Kreeka reisi kirjeldusest II ilmasõja eelõhtul. Aga ma
päris ei julgeks tema meeleolu (õigemini tema võrratut kokkuvõtet
sellest) võrrelda selle tundega, millega ise reisilt naasesin. Praegu,
siin, tõbi naha vahel, muidugi on varsti üldse juba raske ette kujutada
kogu seda reisi ja selle meeleolu. Samas praegu, ja loodetavasti ka veel
mõne aja pärast, hakkab ehk pisut soojem ja valgem, kui mõtlen tagasi
Mükeenele, Epidaurosele või Delfile, sulalumes Parnasossele või hoopis
Spiliale või sellele "tundmatule" kõrtsule Cafe del Doge kõrval
Aristotelise vastas või lihtsalt ühele veinisõõmule reisi algul ostet ja
kogu reisi seljakotis kaasa loksunud pudelis Soho hotelli trepil... Ehk
siis taas meenub vaikne rõõm võimalusest olla just siin ja praegu ja
lasta seda maailma enesest läbi kogu tema ilus. Niisiis lõpetan hoopis
nagu seda teksti alustasin:
"Ütlesin nädal tagasi ühele reisikaaslasele, et
olen senini pilves..."
Parnassos
|
Üles |
|
|