Tripi kaart
|
Kreeka 2023
| Kreeka 2021 |
Kreeka 1998
| Kreeka
2013
|
Lisalugemist |
Tagasi (reisikirjad) |
Kreeta 31.10...07.11.2012
Proloog
Järgm ine
Lassithi platoo
Kreetale minekut olime plaaninud juba paar aastat
varem, kuid elu tegi omad korrektuurid ja nii see minek nihkus. Aga nüüd
oli aeg küps, reisisell Laura veel eas, millal tema jaoks lennukisõit
tasuta. Otsustasime üsna eksprompt minna novembri algul
(31.10.2012...07.11.2012), kui hooaeg on läbi, et mitte kohtuda metsiku
turistide hordiga ja kui juba temperatuur on leebem. Hooajavälisel
minekul Eestist Kreekasse on muidugi probleemiks see, et otselende peale
oktoobri keskpaika (vist) enam ei tehta, mistõttu Heraklioni lennuks
Tallinnast või Riiast tulnuks teha kaks ümber istumist. Samas olen
tuttavatelt palju kuulnud, et otselennud turismikohtadesse
võivad olla üsna ebameeldivad tänu lärmakale seltskonnale. Läksime
aga hoopis seda teed, et broneerisime ühe ümberistumisega lennu
Riia-Frankfurth-Ateena ja Ateenast edasi hoopis laevareisi Heraklioni.
Laev pidi väljuma 30.10. õhtul - seega klappis kõik väga hästi, sest
lend jõudis Ateenasse pärastlõunal. Laevareisiga saime säästa kaks ööd
hotelli arvelt (küll mitte rahaliselt) ja võimaluse pikast lennupäevast
end laevas välja puhata. Mugavused, millele võib-olla üksi minnes
vaataksid läbi sõrmede, muutuvad 9-kuusega reisides tegelikult
hädavajalikuks.
Juba algul leppisime kokku, et oleme puhkusel, mitte avastamisreisil,
matkal ega spordilaagris ja võtame asju rahulikult rütmi järgi, mille
dikteerib Laura. Seega oli juba ette teada, et Samaaria kanjoni matka
kindlasti ei tule ning kõiki vanu kivihunnikuid me läbi ei konda.
Teisalt ei hakanud me ka üldse mingit väga korralikku plaani tegema,
sest ei olnud teada, mida arvab Laura kõigest sellest solgutamisest -
pidime olema valmis ka selleks, et ta üldse keeldub koostööst ja
vastavalt sellele omi tegemisi korrigeerima.
Meil vedas - tütreke oli tõeline maadeavastaja, ilmad väga ilusad Kreeta
sügisest hoolimata, mis enamasti novembris on juba üsna vihmane ning
peaaegu kõik muugi sujus. Paar ehmatust küll oli - üks närvikõdi teemal
"hipid võrrimootoriga autoga mägedes" ning päris suur ehmatus oli
6.11.2012., kui kogu transpordirahvas Kreetal hakkas streikima ja
sellega seoses meie tagasisõit laevaga Ateenasse muutus küsitavaks - laev
ei väljunud. Pidime veetma veel ühe õhtu (õnneks väga meeldiva) ja öö
Heraklionis ja ostma hommikuks ehku peale lennukipiletid lootuses, et
Olympic Airlines'i rahvas enne lõunat streikima ei hakka. Aga lend
toimus, olime õigeaegselt Ateenas Frankfurthi lennul. Ent mis põhiline,
hooajaväliselt väikese lapsega Kreetal ringi käies ei ole lapsest tüli,
vaid hoopis palju kasu, sest inimesed lähevad täiesti pöördesse väikeste
laste peale ja seetõttu on teenindus jm sageli ekstreemselt lahke,
vastutulelik ja armas. Kogesime seda palju-palju kordi. Isegi
posttiineritest piimavuntsidega noormehed muutusid Laura nägemise peale
ülisõbralikuks, pakkusid appi vankrit tõstma, ust avama jne, kelnerid
ruttasid lastetoole otsima, kassapidajad poes unustasid kassaaparaadi
nuppe vajutada. Vägisi jäi mulje, et titt on sellel saarel eraldi
vaatamisväärsus. Aga üldse jätsid inimesed lahke ja abivalmis mulje. Kas
oli see tingitud hooaja lõppemisest, palavuse leevenemisest või nad ongi
sellised (mida ma tahaksin ise uskuda), polegi nii oluline - tähtis on,
et meie reisi tegid kõik need inimesed - kasvõi ettekandjad Lemon Tree
Gardenis, Peri Oreksoses, meie hotelli personal, daam autorendifirmast,
see umbkeelne mees pensukas, kes kannatlikult püüdis ära arvata, kui
"päkapiku vöösid" otsisin jt - ääretult meeldivaks. Seepärast oli
Kreetal hea, väga hea olla...
"Tomorrow I'll go to Phaestos, I said to myself, picking my way
through the fang-bitten streets like a laminated water-moccasin. I had
to remind myself that I was in Crete, a quite different Crete than I had
pictured to myself in my dreams. Again I had that feeling of the back
pages of Dickens' novels, of a quaint, one-legged world illumined by a
jaded moon: a land that had survived every catastrophe and was now
palpitating with a blood beat, a land of owls and herons and crazy
relics such as sailors bring back from foreign shores. In the moonlight,
navigating through the silent streets like a foundering ship, I felt
that the earth was bearing me through a zone I had never been carried
through before. I was a little nearer to the stars and the ether was
charged with their nearness; it was not simply that they were more
brilliant, or that the moon which had taken on the color of a yam had
grown swollen and lopsided, but that the atmosphere had undergone a
subtle, perfumed alteration. There was a residue, an elixir, I might
almost say, which had clung to the aura which the earth gives off and
which had increased in essence from repeated journeys through this
particular corner of the zodiac. It was nostalgic; it awakened those
ageless hordes of ancestral men who stand With eyes closed, like trees
after the passing of a Hood, in the ever-moving stream of the blood. The
blood itself went through a change, thickening with the remembrance of
manmade dynasties, of animals raised to divination, of instruments
poised to thousand year niceties, of floods lapped up, divested of
secrets, unburdened of treasures. The earth became again that strange
one-legged creature which pegs and- wobbles through diamond-pointed
fields, passing faithfully through all the habitations of its solar
creation; became that which it will be to the end and which in becoming
trinsmogrifies the obscene goat into the stillness of that which always
was, since there is no other, not even the possibility of a simulacrum."
Henry Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk
146-147
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme
Matala
|
Üles |
|
|
Üles | |
31.10.2012. Piraeus
Järgmine |
Proloog |
Üles
Piraeusesse
jõudsime pisut enne kolme pärastlõunal. Senini oli reis kulgenud üle ootuste
hästi. Tartu-Riia otsa Laura magas ilusasti ja ka lennureisidel pidas end
kenasti üleval, ei röökinud kordagi ja võlus stjuuardesse - mõlemal lennul
varustati meid tasuta pehmete mänguasjadega, esimesel lennul anti isegi kaks
hiirekest. Ainus jabur asi juhtus Riia lennujaamas, kus sõitsin kogemata autoga
valesse parklasse, väljasõidu eest nõuti 1 latti. Kuna mul Läti raha ei olnud,
oli siia-sinna jooksmist, et raha hankida ja parklast lõpuks minema saada.
Ateena võttis vastu
mõnusa Eestimaise suveilmaga. Meeldiva üllatusena leidsime kohe linnaliini, mis
käib otse lennujaamast Piraeusesse. "Ainult" poolteist tundi bussisõitu ja
olimegi kohal. Takkajärgi tarkusena oleksime võinud hoopis metrood kasutada -
saanuksime palju kiiremini, aga ka bussisõit oli tore. Korraks mõtlesime, et
ajame kiiresti laevapiletite asja korda ja läheme siis Akropoli avastama - aega
oli, sest laev väljus alles 21.00. Ent plaaniks see jäigi mitmel põhjusel,
millest peamine oli väsimus ja ka oma poolteist tundi võtnud jant piletitega.
Poolkogemata olin broneerinud laevapiletid läbi
Paleologose reisifirma, mitte otse
Anek Lines ilt
(nagu hiljem selgus oli see meie õnn).
Kuigi Piraeuse sadamast ei ole võimalik kohale jõudes mööda
minna - suured reisilaevad paistavad kaugele üle lahesopi, pole esimest korda
tulnul piletikassasid nii lihtne leida. Olin piletid broneerinud ja maksnud neti
teel - muidugi polnud keegi mulle mingit kinnitavat meili saatnud ja ka raha oli
arvel küll broneeritud, kuid mitte maha läinud. Piletite kohta oli vaid
väljaprint. Kui ma sellega Anek Linesi kassase jõudes vehkisin, saadeti meid
viisakalt õue tagasi ja näidati umbmäärane suund kätte. Paleologose büroos
keerutati esialgu väljaprinti seda- ja teistpidi ning esimene tütarlaps hakkas
usinasti mu krediitkaardiga askeldama. Õnneks hakkasime Helega asju üle küsima,
mille peale kusagilt ilmus pisut teadjam daam. Ei kulunud veerandit tundigi, kui
tal õnnestus süsteemist leida mu broneering, tuli välja, et bronni maksumus oli ka juba mu
arvelt selleks hetkeks maha võetud, ja siis läks veel teist nii palju aega, et
piletid välja trükkida. Kui selgus, et olin bronninud lukskajuti, siis läks tükk
aega seletamist veel selle peale, et ma tõesti, päriselt-päriselt, tahan seda ja
pole laksu all. Ju siis tekitasid mu narmendavad teksased ja pleekinud T-särk
vastuolulisi tundeid. Möll läks lahti, kui Hele koos Laura ja lapsekäruga büroosse lükkas -
kogu crew hüppas graatsiliselt üle leti, et saaks minna lapsele
pluti-pluti tegema...
Ent lõpuks olid
piletid käes ja ka selge, et me ei hakka Akropolist üritama - aeg ja väsimus -
start Riiga oli Tartust ju juba keskööl - nõudsid oma. Meie Eesti novembrikohane
(tegelikult rohkem Hele riietus) riietus vajas ümbervaatamist ja parimaks kohaks
oli selleks Piraeuse raudteejaam. Raudteejaam oli hea ka sel põhjusel, et saime
oma kola hoiukappi luku taha jätta, et minna midagi hamba alla otsima. Lonkisime
pisut logisevatel graffitistel ja suvelõputolmustel tänavatel ning leidsime üsna
pea koha, mis reklaamis end kui "Best food in Piraeus". Ülbe ja ennast
täis ning selgelt turistidele (inglise keeles ju), kuid nägi välja hea ja
hinnadki nagu Eestis, vaid selle vahega, et toitu, mida tellisid näidati enne
kuumletist. mereannid,
tzadsiki,
souvlaki
ja
Mythose
õlu... Mis sa hing veel tahad...
Piraeus
|
Üles |
|
31.10....01.11.2012:
MS Superfast III
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Peale söömist kolasime veel pisut siin-seal. Istusime mõnusas
õhtuvalguses Akti Kallimisiaoti tänava ääres ja vaatasime sadamat ning
laevu... Täis kõht ja väsimus tegid seda, et võtsime peagi oma pagasi ja
jalutasime laeva peale. Pardale hakati lubama juba 18.00-st - mõtlesime,
et läheme peale, puhkame ja vaatame, mis õhtul saab - arvata on, et
laeva peal midagi toimub. Läksime mööda punast vaipa retseptsiooni ja
kui seal selgus, et "ärral" on korralikum kajut, siis kõik keerubinäoga
kuldrandiga mütsidega pakikandjad tahtsid lapsevankrit lükata ja kohvrit
kanda. Püüdsin küll sõrgu vastu ajada, kuid kohver rabati siiski käest
ja sukeldusime koridoride laburünti. Toa ukseni jõudnud, juhatas
hotellipoiss - no madruseks ei saanud teda küll kuidagi nimetada - meid
kenasti kajutisse ja jäi uksele kõõluma. Aga kuna oli näha, et me
ilmselt eurosid ei luhvtita, siis leppides pettunud ilmel "thank you"
-ga kadus poiss
kiiresti. Kajut oli ruumikas ja isegi üsna suure duššinurgaga. Suurest
aknast avanes üle vööri avar vaade merele... Kõik oli väga äge - ka
baarikapp... Aga meie kukkusime lihtsalt voodisse ja oleks ilmselt
maganud norinal hommikuni, kui Laura vahepeal piima poleks tahtnud...
Hommikul ärkasime kaheksa paiku ja saime laevalt maha ilmselt mingi pool
tundi hiljem... Olime vist viimased lahkujad, sest kõik poed, kohvikud
jms olid kinni, punased vaibad üles rullitud ning üsna hämmastunud
koristajad panid meie tarbeks uuesti käima eskalaatori. Üks neist haaras
meie vastuväidetest hoolimata lapsevankri - Laura oli seal sees ja läks
sellega ise liikuvale trepile. Õnneks ta teadis väga hästi, mida teeb...
Milline see laev oli või mis seal õhtul toimus - ei tea :)...
Heraklioni kaile astudes võttis meid
vastu mõnus pilvealune soe sügisilm...
Heraklion - esimesed
sammud
|
Üles |
|
01.11.2012. Heraklion
(Iraklion)
Järgmine |
Eelmine
|
Üles
Meie hotell -
Kastro - asus sadamast
kiviviske kaugusel. Jalutasime sik-sakilisest tänavast üles nö vanalinna ja
vähem kui veerand tunni pärast olime retseptsioonis. Tuppa sai alates lõunast,
kuid sellest hoolimata sain kiiresti tšekkinni tehtud ning meie kola võeti
vastutulelikult hoiule. Adminn oli hästi sõbralik noorem daam ja vastas hea
meelega kõigile meie küsimustele ning juhatas teeotsa kätte, kust
hommikupoolikul kõige lihtsamini (ja paremini) võiks einet saada.
Heraklioni ehitasid
linnaks saratseenid 824.a., kuid kohapealne lugu ulatub pea 2000.a. tagusesse
aega e.Kr. Arvatavasti asus siin sadam juba Knossose palee õitsemise aegu. Ma ei
hakkaks siinkohal linna ajaloost rääkima - sellest saab väga hea ülevaate
näiteks Interkrti kodulehelt:
#interkriti.org , kuid
mainiks vaid seda, et praegune nimi Heraklion (Iraklion) võeti kasutusele alles
20. sajandi algul antiikajal läheduses paiknenud nn Heraklese sadama -
Herakleioni järgi. Saratseenid nimetasid linna Chandax, veneetslased Candia
(nagu nad nimetasid ka kogu Kreetat) ning türklaste valitsemise aegu kutsuti
linna ka Megalo Kastro või Kastro (see seletab ka meie hotelli nime), kuigi ametlikult oli linna nimeks siiski
ladinakeelse algupäraga nimi - Kandiye.
Rahvast oli linnas
vähe, ilm oli mõnus - mitte palav, kuid ka mitte jahe. Kui me kergelt vingus
nägudega taevast katvaid pilvi söögikohta maha istudes põrnitsesime, ütles selle
omanik, et jah, vihm on küll külalistele tüütu, kuid vihma on väga vaja - juba
kaheksa kuud pole tulnud piiskagi. Ent kergelt tibutamise ja paari lühikese
sahmakaga öösiti meie Kreeta nädala jooksul meie õnneks ja nende õnnetuseks vihm
ka piirdus.
Mussaka
ja kohalik vein ning tiirutama...
Linna pikka ajalugu
ei ole tegelikult vanalinnas peale kitsaste ja käänuliste tänavate kerge
märgata. Vanad ehitised on lammutatud või suuresti ümber ehitatud nii, et enamus
hooneid pärinevad 20. sajandi teisest poolest. Põhilised vanemad rajatised on
osaliselt säilinud linnamüür, merekindlus (Castello del Molo) ja arsenal, mis
põhimahus ehitati Veneetsia Vabariigi ajal. Veneetslasi meenutab ka nn Veneetsia
Loggia (17. sajandil püstitatud palladionistlik kauni kaaristuga hoone), Püha
Markuse basiilika (tõsi türklaste poolt oluliselt ümber ehitatuna, kuid siiski)
milles praegu asub kunstigalerii ja sellest mitte kaugel asuv Morosini purskkaev
(1628). Otomanide ajast pärineb 1856.a. ehitatud vesiiri mošee, mis ehitati Püha
Tituse kiriku asemele ja on hiljem taas kristlikuks kirikuks (Agios Titus) ümber
ehitatud. Kui lisada juurde Agios Minase katedraal (ehitatud 19. sajandi II
poolel), siis saabki üles loetud põhiosa Heraklioni nö "peab vaatama" arhitektuurist.
Vanalinna piiril, mitte kaugel sadamast, laiub Martinego bastion - üks linna
kolmest tähtsaimast bastionist, kus asub ühe Kreeka tähtsaima kirjaniku
Nikos
Kazantzakise haud. Oma jalutuskäikudel me jõudsime bastionini, kuid kahjuks ei
käinud seal jalgupidi otsas, et näha tema hauda, et ise epitaafi lugeda:
"Ma ei looda
midagi, ma ei karda midagi, ma olen vaba..."
Muidugi, Kazantzakis
ei ole lihtsalt Kreeka enimtõlgitud proosakirjanik, vaid mõnes mõttes 20.
sajandi Kreeka sümbol. Ma ei oska ja ei taha peatuda siinkohal pikalt tema
tegemistel - selle kohta saab hea ülevaate
Kaarina Reinu Sirbi artiklist 2007.a., vaid pigem viidata tema 1946.a. ilmunud
romaanile
Alexis Zorbas (inglise keeles Zorba the Greek ). 1964.a. vändatud
samanimelises filmis
teeb supertöö Anthony Quinn. Film ise, Quinni tehtud
Zorbase osa, kuid eriti
Mikis Theodorakise
muusika on see, mis sageli Kreekast
rääkides esimesena klišeedena pähe torkavad ja mille nimilugu ilmselt on 20.
viimastel kümnenditel pea igas nö "päris" Kreeka muusika kogumikus, mida
turistidel "kohustusliku" elemendina mõne vaatamisvääruse juurest kaasa osta
tuleb. Ja mis seal salata, kui küsida, mis tuleb esimesena meelde Kreeka
muusikast, siis meenub võib-olla mingi Demis Russose hitt Vikerrraadiost, kuid
kindlasti Theodorakis. On "Apelsingi" teinud "Zorbasest" oma versiooni. Aga film on väga vaatamist väärt ka praegu.
Ostsin
isegi Phaistosest plaadi Theodorakise muusikaga, mille nimilooks oli Zorbas
Dance (Zorbase tants filmi lõpukaadrites:
#youtube.com/ watch...)
Meie esimese päeva
kõndimisel oli tegelikult vaid üks kohustuslik punkt -
Heraklioni Arheoloogiamuuseum.
Arheoloogiamuuseumi peetakse Ateena samalaadse asutuse kõrval üheks tähtsamaks
Kreekas. Kõndisime riburadapidi mööda vanalinna ja enne muuseumisse jõudmist
olime peaaegu kõiki eelpoolmainitud ehitisi juba näinud. Vanalinnas pidi olema
veel rida veneetsiaaegseid purskkaeve, kuid arvasime, et küll jõuab hiljemgi...
Muuseumisse jõudes selgus, et käib suur-suur remont ja vaid suhteliselt
väikesemahuline ajutine ekspositsioon on avatud. Mis seal ikka - olgu või
ajutine, tuleb minna. Seda enam, et muuseumist ostetud pilet kehtis nii muuseumile, kui
Knossose paleele. Mõnes mõttes oli ajutine ekspositsioon 9-kuulisega vaatamiseks
just paras - jõudis saada ülevaate enne, kui pisike pealik valjuhäälselt meelt
avaldama oleks hakanud. Samas andis muuseum just selle vajaliku taustainfo
kompenseerimaks puudulikku kodutööd hiljem Gortynas, Phaistoses ja Knossoses.
Heraklioni esimene
udune hommikupoolik: turg ja Agias Minas katedraali väljak
|
Üles |
Arheoloogiamuuseum.
All Bacchus ja Venus
|
Üles |
Vesiirimošee
|
Üles |
Püha Markuse
basiilika (vasakul) ja Veneetsia loggia
|
Üles |
|
01.11.2012. Peri Orekseos
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hakkas hämarduma, kui olime end hotellis sisse
seadnud. Läksime retseptsiooni algselt autorendi kohta uurima, kuid
öises vahetuses oli väga head inglise keelt kõnelev noormees ja nii
jäime temaga pikemaks lobisema. Autorendiga oli kohe klaar - me ei
pidanud ise muretsema, ega linnas rendifirmasid puistama hakkama - kui
meile sobib hind, siis hommikul tuuakse auto ja korras
ta ongi. Hind sobis - olin teinud rendi kohta pisut eeltööd ja meile
pakutav oli isegi Tartus netist vaadatud Avise jt suurfirmade hindadest
soodsam.
Rääkisime maast ja linnast kuni lõpuks pärisime kohalike parimate
söögikohtade kohta. Noorhärra nimetas kõhklematult kaks kohta; esimene
neist oli restoran Peri Orekseos, mis asus praktiliselt paari sammu
kaugusel Püha Markuse basiilikast ja seega juba sinnaminek tõotas
meldivat jalutuskäiku läbi õhtuste tänavate. Õhk oli vahepeal kergelt
tibutanud vihmast värske, linn inimestest tulvil, kuid mitte
ülerahvastatud. Leidsime restorani peale kümneminutilist jalutuskäiku ja
üht mõttetut ringi Loggia ümber siiski suhteliselt valutult. Ruum oli
esmapilgul kitsavõitu, kuid juba ukselt meeldivalt hubane. Asjalik
T-särgis härra tõi menüü ja tõsiselt, kuid vastutulelikult jagas
selgitusi heas inglise keeles toitude kohta. Tegime oma valiku. Nagu
nõiaväel ilmus lauale külm vesi, kohalik leib ja mingid kausikesed
punase ja rohelise ollusega.
"Crushed tomatoes and olive pasta..."
...kõlas taas asjalikul toonil selgitus, millele peeti vajalikuks
lisada, et see on free. Toodi ka tellitud tzadsiki. Kuna lõuna ajal ühes
vanalinna väikses pargikeses peetud piknikust mahla ja kohalike
pagarihõrgutistega oli juba piisavalt aega möödas, siis asusime isukalt
starteri juurde. Tomati-asi oli basiilikuga - hea, ent oliivipasta oli
lihtsalt super! Kui härra tuli pearoogadega, küsisin, et kuidas seda
oliivipastat tehakse. Lühike kommentaar oli, et lihtsalt - võtate
pastaoliivid ja teete pastaks. Kui ma küsisin, et millised oliivid on
sobivaimad, sain vastuse, et pastaoliivid on pastaoliivid... Ühesõnaga -
loll valge mees (mina siis)...
Toit oli lihtsalt suurepärane. Olime tellinud kahepeale lisaks
tzadsikile eelroana veel kohalikud nö kodused vorstikesed - need olid
lihtsalt hullutavalt head. Kui järgmisel õhtul jäime pisut hilja peale
ja taas ülinäljastena Peri Orekseosse sisse astusime, siis esimesena
tellisime menüüd vaatamata just neid vorstikesi, sest lisaks heale
maitsele valmistati neid (grilliti) ka suhteliselt kiiresti. Ent
üllatused alles hakkasid tulema. Kui olime põhiroad lõpetanud ja veini
limpsisisme, tekkis lauale kaks portsu baklavaad. Portsud ei olnud küll
hiiglaslikud, kuid see-eest ohtra siirupiga üle valatud ja maitsvad. See
pidi olema ka tasuta ja käima nende kohas normaalse teeninduse juurde.
Heakene küll... Aga siis toodi kaks hiiglaslikku (pakun, et a' la 400 g)
šokolaadikooki jäätisega. Krõbeda kooriku sees oli kuum šokolaad, peal
vaniljejäätise pall - free again, küll selle klausliga, et tasuta
"vaid" esimesed viis külastuskorda. Võttis ägisema, kuid saime hakkama. Ja
siis toodi lauale ca 200 ml pudel rakit - kah tasuta. Ok. Puskar on
puskar, kuid sellise magusakoguse peale oli see täitsa paras. Helele see
jook väga ei istunud, ta oli hädas veel koogiga ja tegeles sellega, kuid
ma tipsutasin vaikselt ära. Nähes laual tühja pudelit viidi see minema
ja... toodi uus! Free! Hell, yeah!, pudelisse ei maksa sülitada
ja sai seegi tühjaks. Kolmas kord jäi seepärast tulemata, et ma katsusin
viisakas olla ja ütlesin, et tänaseks aitab. Nagu välja tuli, oleks ta
seni pudelit täitnud, kuni see tühjaks juuakse. Ma kahtlustan, et siiski
see piir kusagil on, kuid nendel 4-5 korral, kus kõrtsu külastasime,
otsustasin, et ei hakka seda teada saama.
Raki ja desserdi pakkumisega, kui hea tavaga, puutusime hiljem mitmel
pool kokku, kuid kusagil ei olnud see nii rikkalik, kui Peri Orekseoses.
Ühes Herakleioni turubistroos, kus tellisin keelebarjääri tõttu kogemata
päris jubedaid rupskirulle, mida lõhna ega maitse pärast ei saanud süüa,
anti raki juurde näiteks õun :).
Lahkusime hilisõhtul ja eelkõige seepärast, et Laura tahtis tuttu jääda.
Kui lahkudes kiitsime paljusõnaliselt Peri Orekseose sööki, ütles härra
taas üliasjalikult ja iseenesestmõistetavalt:
I know, Thank You!
Peri Orekseos
|
Üles |
|
Hotell Kastro
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hotellitunnid
|
Üles |
|
02.11.2012. Drivin' south...
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kastro rootsi laud
hommikul oli meeldiv üllatus: kitsejuust ja kohapeal tehtud spinati-feta pirukad
panid i-le täpi. Vähem meeldiv üllatus ei olnud rendiauto saamine. Adminn ütles,
et auto asjus tullakse kell 9.00. Sättisime end retseptsiooni ja
veerandtunnise hilinemisega jõudis kohale taas head inglise keelt kõnelev daam,
saatjaks hõbedane
Hyundai i10. Täitsin lihtsa paberi, kogu kindlustus oli ok, daam rääkis
lahti tingimused, andis nõu teede ja sihtkohtade asjus jne - taas
äärmiselt meeldiv kogemus. Ka lapsetool oli olemas. Auto pidime jätma hotelli
ette, kui aeg täis ja raha hotelli adminni kätte. Lihtne.
Ega see mudel nüüd
mingi püss ja pereauto ei ole, ent kolmekesi ilma pagasita käis sõita ja selle
hinna eest oli autot küll. Masin oli lisaks veel lõhkumata, ei kolisenud ega lõgisenud.
Seadsime end autosse sisse, Tom paika ja - minek.
Võtsime suuna
Knossose poole. Kohale jõudes selgus, et
olin muuseumipiletid hotelli jätnud. Heraklion ei ole suur, kuid liiklus
kreekapärane (kuigi mitte nii hull kindlasti, kui mandril, sest inimestel tundub
lihtsalt olevat rohkem aega - nagu see on igal pool saartel) - ei viitsinud
seepärast linna tagasi sõita ja hetke ajael keerasime hoopis väikestele teedele lõuna
suunas, et jõuda näiteks päevatripi lõpp-punktina lõunas
kunagisse hipide paradiisi -
Matalasse.... Hommikul olime teada saanud, et ka Fodelesse -
El Greco
muuseumi uks teha
ei ole mõtet minna lõhkuma, sest hooaja lõppemise tõttu on see kuni kevadeni
suletud, küla ise aga turistikas, kus Lonely Planeti järgi ilma muuseumita võib
vaid meeldivalt kohvi juua... Õnneks kohvijoomiskohti on teisigi Kreetal...
Linnast välja
esimeste oliivipuudega kaetud madalate mägede vahele jõudes oli kontrast linnaga
hämmastav - liiklus olematu, kuldne valgus, kuivanud rohu lõhn ja kui tee äärde
pargid ja mootori välja lülitad, siis - vaikus, võib-olla ainult tuules
klõbiseva kuivanud heina või astelpõõsaste hääl ning kaugusest kostuv plekine
lambakellahääl (või kitsekella :))... Teine ajamõõde...
Lõunasse...
|
Üles |
|
02.11.2012. Gortyna
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Gortyna
kivihunnikud avastasime pisut juhuslikult. Hommikul olin Lonely Planetist
seda küll märganud, kuid vaikselt külade vahel kulgedes hakkasid teeäärsed
sildid järsku kohta näitama ja kuna Laura päevamagamise-plaanidega see ka sobis,
siis läksime avastusretkele.
Miks Gortynasse
minna? Esiteks muidugi seepärast, et siin kasvab plataan, mille all
Zeusil oli armulugu Europega. Sellest sündisid kolm poega, kellest said
Kreeta kuningad.
Kuulsaim neist oli
Minos,
kes on teada Minotauruse legendist, keda on seostatud
Knossose paleega
(labürint). Minose järgi nimetas
Arthur Evans,
kes Knossose palee välja kaevas, ka ammuse Kreeta tsivilisatsiooni.
Rhadamanthus
valitses enne Minost ja tema olevat loonud väga head seadused, mille hiljem
spartalased üle võtsid. Huvitav on see, et arheoloogid tunnevadki Gortynat pigem
kohana, kust leiti 1850-tel nn
Gortyna koodeksiks nimetatud tekstid - raidkirjade fragmendid seaduste
tekstidest, mis on teadaolevalt vanim Antiik-Kreeka seadustekogu, mis on
leitud... Kolmas Zeusi ja Europe poeg, Sarpeion, on vähem tuntud tegelane, kuid
Zeusi soosikuna sai ta elada kolm eluiga. Hea on olla jumala poeg...
Aga Gortyna praegu...
Näha on seal aga 9000 aastasest ajaloost peamiselt Rooma impeeriumi ajast
pärinev: pretoorium, agoraa, termid, Apollo tempel, odeion jm - loomulikult kõik
varemetes ja laiali pillatud üsna suurele maa-alale, millest muuseum moodustab
suhteliselt väikese osa. Toppisime Laura vankrisse, maksime pileti ja läksime
kõndima. Päike lõõskas, sooja oli pea 30+... Varsti sai selgeks, et titekäruga,
millel puudub nelikvedu, pole ette nähtud kivihunnikute vahel turnida. Et kuumus
ka Laurat vihastama hakkas, siis piirdusime tasulise ala inventeerimisega ning
võtsime suuna meie Hyundais Royce'sse. Kogu varemeteväljaga tutvumiseks võiks
seal huvi korral ilmselt terve päeva veeta, ent muuseumist väljaspool asuv on
pigem spetsialistile aimatav. Seepärast oli mõtet kiirustada pigem Phaistosesse, sest mingi
totra kombe kohaselt sulgevad nad muuseumid juba kell 15.00...
Gortyna
|
Üles |
|
02.11.2012. Phaistos
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Phaistos võttis meid
vastu rammestava leitsakuga. Juga Gotrtynas torkas silma, et inimesi on väga
vähe. Nii ka Phaistoses - parkla oli peaaegu tühi ning kivihunnikute vahel
lonkis vaid paar-kolm üksikut huvilist, muuhulgas liikus ringi ka üks teine seljas kantav
ajaloohuviline titt. Tuleb muidugi öelda, et Laura entusiasm rauges kiiresti ja
silm vajus looja varsti hoolimata suurejoonelistest vaadetest...
Phaistose kaevamisi
alustati 20. sajandi esimesel kümnendil. Phaistos olevat väga arhailistel
aegadel olnud Minose venna Rhadamanthuse kindlustatud
paleekompleks; selle esimesed osad juba ehitati arvatavasti juba 2000 a. e.Kr. Paleest mitte kaugel
paiknes läbi sajandite ka samanimeline linn kuuludes omaaegse Kreeta kolme
suurema asula hulka (teised olid Cydonia ja Knossos). Paleeompleks hävis
kordi maavärinates ja seda ehitati taas ja taas üles. Linna ja palee au ning hiilgus sai
otsa aga mitte maa rappumise tagajärjel, vaid sõdimisel - nagu enamus asju siin maamunal:
teoks tehti see arvatavasti 3.
sajandil e. Kr. Gortyna sõbralike naabrite poolt. Peale seda toimus midagi
märkimisväärset alles 1900-ndate alul, kui alustati väljakaevamistega.
Arheoloogilistest uudistest veel niipalju, et Phaistosest leiti 1908.a.
Phaistose
taldrik, mis ripub kenasti Heraklio Arheoloogiamuuseumis. Taldrik on kaetud
nn kreeta hieroglüüfidega. Mis seal kirjas on, ei teata täpselt, kuigi
arheoloogid
usuvad nägevat selles tekstis väga erineva sisuga jutte. Tsiteerides Eesti
filmiklasikat: "Midagi sõjalist või midagi kosmilist..." Igatahes oli
ajalooõpikutest tuntud taldrik Heraklionis aukohal ja muutunud kohustuslikuks
meeneks, mille igas suuruses
ja värvis koopiaid saab osta igalt poolt Kreetal (ja mitte ainult - aprillis
veendusin, et ka pea igast suveniiripoest Kreeka mandriosas).
Phaistos
on
eriline koht. Kuna kirjutan neid muljeid tulnuna mõni aeg tagasi
reisilt Kreekast,
siis võrdlusmomendina tuleb kohe pähe Mükeene... Mitte sellepärast, et
ajalooõpikutes on kirjutatud: Kreeta-Mükeene... Ei. Ma ei oska seda tunnet edasi
anda... iseteadev ja kõikehõlmav rahu, uskumatud tahutud kivilahmakad,
vundamentide rägastikud... ruumid, mille kohta algavad kirjeldused algavad
fraasidega "The Archaeologists believe..." või "The original function
is unknown...". Ühesõnaga, "asjaliku" teabe võiks kokku võtta võhikuna
nii - see oli suur asi, siia kulus palju kive ja see
ehitati väga palju aega tagasi. Phaistoses on tunda, kuidas aeg seisab, see on nagu
siirup, mis nõrgub iidvanade kivide vahel. Istudes päikesevarjus päikesest
kuumaks köetud müürijupil kuuleb tuult ja lambaid... Nii on see olnud 4000
aastat? 6000 aastat? 9000 aastat? Sellest ei saa mõistusega aru. Ja ei saa siin, Phaistosele
mõeldes ja neid mälestusi kirja pannes, üle
Henry
Milleri "The Clossus of Maroussist"
(avastasin selle raamatu
kevadel
Kreekast tulles):
"It is high'
noon. I want to have my lunch in Phaestos. We push on. The rain has stopped,
the clouds have broken; the vault of blue spreads out like a fan, the blue
decomposing into that ultimate violet light which makes everything Greek
seem holy, natural and familiar. In Greece one has the desire to bathe in
the sky. You want to rid yourself of your clothes, take a running leap and
vault into the blue. You want to float in the air like an angel or lie in
the grass rigid and enjoy the cataleptic trance. Stone and sky, they marry
here. It is the perpetual dawn of man's awakening."
"Alexandros
brought out a table and spread it. He suggested that I walk about the
grounds and inspect the ruins. I listened to him all in a trance. Yes, I
suppose I ought to stroll about and take it all in. That's what one, usually
does. I descended the broad steps of the leveled palace and glanced here and
there automatically. I hadn't the faintest desire to snoop about examining
lintels, urns, pottery, children's toys, votive cells, and such like. Below
me, stretching away like an infinite magic carpet lay the plain of Messara,
girdled by a majestic chain of mountain ranges. From this sublime, serene
height it has all the appearance of the Garden of Eden. At the very gates of
Paradise the descendants of Zeus halted here, on their way to eternity to
cast a last look earthward and saw with the eyes of innocents that the earth
is indeed what they had always dreamed it to be: a place of beauty and joy
and peace. In his heart man is angelic; in his heart man is united with the
whole world. Phaestos contains all the elements of the heart; it is feminine
through and through. Everything that man has achieved would lost were it not
for this final stage of contrition which is here incarnated in the abode of
the heavenly queens."
Henry
Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 153;
155-156
Phaistosest jääb aga
veel meelde teinegi meeleolu. Idülli varjulise männi all katkestas lõpuks
teadmine, et kohe on sulgemisaeg. Laura magas Hele süles endiselt ja nii me
lonkisime vaikselt parkla poole. Otsustasin osta muuseumi poest juua ja mingit
muusikat, sest rendika CD-mängijasse polnud keegi kahjuks midagi unustanud. Pood
oli inimtühi. Ootasin ligi veerand tundi ja tegin valjemat häält, kuid kedagi ei
ilmunud välja. Võtsin siis külmkapist joogid, CD plaadi (kohustusliku :)) Kreeka
muusikaga ja ühe suveniiri, mis pikast passimisest tulenevalt oli hakanud
meeldima. Arvestasin hinnasiltide järgi raha kokku ja kirjutasin oma rechnungi
kaunilt pastakaga salvrätile, tere ja südamliku aitähi veel lisaks. Kuna parajat
raha ei olnud, jätsin mõnikümmend senti tegelikust hinnast suurema summa. Nii
raha, kui improviseeritud sedeli panin letile. Väravast välja jalutades ütlesin
ühele naisterahvale, et need kaubad võtsin ja raha on letil. Ta sattus ärevusse,
kutsus mind poodi tagasi ja hakkas valju häälega hüüdma. Varsti ilmus kusagilt
mingi mees ja mõlemad, kahtlustavate nägudega, astusid poodi. Kui naine nägi
salvrätikut ja raha, puhkes ta järsku naerma. Ka mees hakkas naerma, pakkis
suveniiri paberisse, andis peenraha tagasi. Enne, kui taas poest välja astusin,
ütles naine, et nad panevad selle salvrätiku seinale... :) Elame-näeme...
Phaistose müüride vahel
|
Üles |
|
02.11.2012. Matala
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Matalasse
sissesõitu tähistab kirjuks värvitud vana VW buss, millega tänases
turistikas soovitakse rõhutada linnakese 1960-te lõpu, 70-te alguse hipiajastut.
Vabadust ja rahu otsivad rändurid, kellest paljud olid kirjanikud, luuletajad,
muusikud, tulid omal ajal Matalasse, mis tollal idüllilise külakesena Massare lahe kaldal,
kaljude vahel, oli
sobiv koht kanepisusitsus paremast
maailmast unistamiseks. Hipikogukond elas lahe kallastel asuvates
eelajaloolistes koobastes, mille ehitajaid ja täpset otstarvet senini ei teata.
Koopad on seal tänagi, kuid kultuuripärandist on tänaseks kõik pikajuukselised välja
kupatatud. Matala sai tuntuks laiemalt, kui
Joni Michell avaldas aastal, kui ma sündisin, imekauni
muusikaga plaadi
"Blue"
(mis taas viib tõdemuseni, mille sõber Näss kunagi ütles -
kogu hea muusika siin maailmas lõpeb 1970-tega). Plaadi muusika kirjutas ta oma Matalas veedetud elamustele toetudes...
Lahe!
Ja kuigi hipiajastu on läbi, siis tänini
on kaldakindlustusele värvitud tekst, mis on ka igaaastase muusikafestivali
lipukirjaks:
"Today is life,
tomorrow never comes"
Meie parkisime
auto hilisel pärastlõunal peaaegu rannal asuvasse parklasse, otse lahe äärde ja
läksime ujuma. Võtsime aja ning edelesime pisut aega merevees päevase kuumuse
tasakaalustamiseks... Ostsime kreeka kohvi ja jäätist, käisime korraks ka
pisikeses linnakeses mõeldes söögimõtteid, kuid siis, söögikohti valides, hakkas
kuju võtma üks mõte - äkki läheks prooviks mõnd maalilist mägiküla vaadata nagu
neid oli soovitanud Matalast ca 30 km loodesse jäävas piirkonnas rendiauto-daam.
Mõeldud - tehtud, sööme hiljem...
Tomorrow never comes
|
Üles |
|
02.11.2012. Offroad
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Teadmine, et tegelikult Kreeta on suurem kui
Saaremaa ja et 30-40 km läbimine mägedes ja eriti mägedevahelistel
külateedel liiklemine võtab oluliselt rohkem aega, kui Tartust Jõgevale
sõitmine, peaks olema pisutki mõtlevale inimesele selge. Aga kui su ees
on päikeseloojangus maaliline maantee, Tom-tom juhatab ja kallis
abikaasa on nõus, siis võtab võimust tuul mu peas...
Umbes kella 18.00 ajal oli selge, et me päris nendesse küladesse ei jõua
enam päevavalges, kuhu plaanisime. Samas olime juba eksinud mitu korda
ning keerutanud pooleteisemeetri laiustel tänavatel kitsede ja
vanamemmede vahel piisavalt, et oma laksu kätte saada. Samas olime
seetõttu Heraklionist ainult kaugemale liikunud ja nüüd, kaarti
vaadates, tundus kõige mõistlikum mõte võtta suunaks maantee
Rethimnionisse ja sealt kiirtee Heraklioni. Paraku - Rethimnioni maantee
oli teiselpool mäge, aga külavaheteel kaarti näppides me seda ei
adunud. Panin Tommile sisse kiireima marsruudi (mitte lühima - sest see
läheb alati huvitavaks) ja tuld.
Oleks pidanud mingi pirn kusagil peas põlema hakkama, kui Tomm käskis
kitsukeselt asfaltteelt maha keerata ja suunas pisikesele mäest
laskuvale teele, mis algul oli betoonist, kuid muutus pea kruusaks. Aga
ju olid pirnid välja lülitatud ja nii me vaikselt laskusime. Tee läks
järjest hullemaks: suured augud, kaks rattajälge, hobusepea suurused
lahtised kivid, kõrged kruusavallid tee keskel ja kohati laskumine, kus
taskuväljaandes Hyundai hädaga ratastega lahtisest kruusast kinni suutis
hoida. Laura magas, kuid meie omavaheline lõbus mulin asendus
järk-järgult vaikusega. Mingil hetkel oli selge, et üles minna tagasi ei
ole enam võimalik. Tomm õnneks oli omast arust õigel teel ja nii
ukerdasime edasi. Meelde tuli rendiauto toonud daami hoiatus, et
kindlustus ei kata kulusid, kui autoga juhtub midagi katteta teel...
Allajõudmist tähistas teed ületav mägioja, mis 8 kuud kestnud põuast
hoolimata oli täitsa veega oja. Õnneks mitte sügav ja kui olin eelnevalt
sellest läbi jalutanud julgesin ka autoga minna. Ent nüüd alles kino
algas. Oja märkis languse lõppu ja algas tõus. Teise käigu võis kohe ära
unustada, samuti vaikse tiksumise, millega on võimalik otsida kivide
vahel teed. Kurv rahulikult ja siis hooga üles, sest muidu juhtus nii,
et kusagil poolel nõlval hakkasid esirattad tühja kraapima ja pidi
tagurdama, et uuesti hoogu võtta. Tee oli väga hull, kuid see-eest oli
pime :). Ja nii ligikaudu rohkem kui 7 kilti. Hele luksatustest sain aru,
millal ta pimedat tühjust tee kõrval nähes või mõnd julmemat pauku
põhja all kuuldes mõne röögatuse alla neelas. Ja siis tuli tõus, mis
oli... täitsa lõpp... Kui üles jõudsin, mõtlesin, et mootor on koos...
Aga ei olnud, hoopis maantee paistis. Hakkasime hullumeelselt hirnuma ja
kiitsime taevast ning teemeistrit ees paistva sileda asfaldi eest.
Adrenaliinilaks...
Metsikult näljastena hilisõhtul Heraklioni jõudes võtsime suuna kohe
Peri Orekseosse.
Eksinud
|
Üles | |
03.11.2012: Goniese kanjon
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Järgmine päikeseline
hommik leidis meid rühkimast läände, eesmärgiks algul Nida platoo. Õhtuks
püüdsime jõuda Chaniasse või Rethimnioni. Ilm oli taas imeilus, hommikuvalguses mäed endiselt
maalilised. Mis tegi olemise eriti heaks - meil polnud kusagile kiiret ja
otsustasime omi sihtkohti võtta üks korraga - eks olid eelmise päeva elamused
eredalt meeles. Vaja oli varuda kütust, vett ja... päkapikuvöösid (need on
kiirsulguriga pingutatavad plastribad, millega saab juhtmeid vm kokku siduda -
kuidas nende õige nimi on, ma ei tea). Viimaseid oli tegelikult selleks
vaja, et siduda kokku hotellis kahe voodi jalad. Voodid olid ratastega, omavahel
kokku lükatud. Kui Laura voodis ukerdas, vajus ta ühel hetkel lihtsalt kahe
voodi vahelt voodi alla. Niisiis - oli vaja võtta meetmed tarvitusele.
Kõige vajaliku
hankimiseks valisime ühe suurema pensuka Heraklionist paarkümmend kilti edasi.
Pensu ja vee ostmine läks libedalt, kuid päkapikuvöödega kulus pea veerand
tundi, et ma suudaks seletada inglise keelt mitte rääkivale kreeklasele asja,
mille nime ma ei tea isegi eesti keeles. Muidu oleks
olnud ju lihtne, kuid pensukale oli külge ehitatud ehitusmaterjalide pood ja
vööd tuli sealt üles leida. Mees oli sõbralik ja kannatlik ning lõpuks,
viipekeeles ja näpuga kilekotile joonistades, leidsime otsitu.
Kreetal on palju
kanjone. Tuntuim muidugi on
Samaaria,
mille läbimatkamine on üks Kreeta must be tegemisi. Peab rõhutama, et
tegemist on kanjonitega või jõeorgudega, mitte kurudega nagu neid keegi on
hakanud ekslikult eesti keeles (näiteks nupp
Virumaa teatajas) nimetama. Samaariasse me titega tikkuma ei hakanud, ent
teel Nida platoole sõitsime pikalt Goniese kanjonit pidi, mis isegi autoakanast
ja paarist peatuskohast teelt vaadates oli väga kaunis.
Mööda Goniese orgu
|
Üles |
|
03.11.2012. Nida platoo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Sõit Nida platoole
oli lihtsalt kaunis. Tee kulges läbi maaliliste
Psiloritise rahvuspargi maastike. Nida platoole jõudmiseks tuleb esiteks pea
poolteist kilomeetrit tõusta mäkke (kõrguses) meeliülendavalt käänulist
mägiteed pidi. Nida platoo asub Kreeta kõrgeima mäe -
Ida e.
Psiloritise mägi (2456 m) - lähedal Psiloritise rahvuspargis. Selle
mäemassiivi lõunapoolsetes soppides, kusagil
Amari orus, milles asub
ka Phaistos, olimegi eelmisel õhtul ekselnud. Ida mägi on
Rheale,
Zeusi emale, pühendatud mägi. Nida platoo oli ka Zeusi lapsepõlve mängumaa ja
siin Zeus ka
sündis - mäel asuvas koopas, mida on hakatud kutsuma Idaion Andron'iks.
Rhea tuli salaja Kreetale lapsukest ilmale tooma, varjates end Kronose eest, et
viimane teda ei leiaks ja vastsündinut alla ei neelaks nagu oli ta teinud juba enne oma viie
eelneva lapsega. Kronosel oli muidugi põhjust muretsemiseks, sest ettekuulutuse järgi
ta ju teadis, et üks tema lastest tõukab ta troonilt. Zeusi tal ei õnnestunud
tabada ja see talle ka saatuslikuks sai - Zeus sai väevõimuga valitsejaks (nagu
oli saanud Kronos isegi - seega ajalugu lihtsalt kordus) ning
vangistas Kronose
Tartarosse.
See teema, kus asjad lähevad nii nagu ette kuulutatud läbib Kreeka mütoloogiat -
mida radikaalsemalt kindlaksmääratud tulevikku muudad, seda kindlamalt juhtub
häda, mis kõrgemal pool on juba ammu planeeritud. Sellega kaasnev pidev mure
paratamatu pärast mürgitab vaid igapäevaseid õnnelikke hetki... Parem olnuks
mitte ette teada. Midagi pole ju
täna teisti: rabeleme, et saaks rohkem, ikka rohkem... suurema maja, kolmanda
korteri, veel rohkem kinnisvara, uuema auto, suurema paadi. Kui siis järsku
minek tuleb, selgub, et kaasa saab võtta vaid mälestused asjade soetamisega
seotud murest ja rahmeldamisest. Styxi paadimehele on vaja tegelikult vaid paari
münti. Ja küll segi pannakse kaasa ilma eelnevalt muretsemata... Hipidel oli
õigus... Aga Zeusi juurde tagasi. Ta sündis küll Ida mäel, kuid teda imetas
Amalthea ühes teises koopas, mida kutsutakse Dictaeon Andron ja see
asub Lassithi platoo servas Dikti mäestikus. Kogu jama lapsehoidjaga selleks, et Kronos ei
kuuleks Zeusi nuttu... Sinna plaanisime me minna aga järgmisel päeval.
Psiloritise rahvuspargi kohta
võib
Europan
Geoparks Networki kodulehelt
lugeda:
"Without doubt
the Geopark is characterized by its superb geology. This is reflected by the
variety of rock formations that comprise all the rock types of Crete. These
are exposed in a number of excellent outcrops and in cross – sections which
provide an insight into Earth’s processes. Some of its spectacular natural
monuments include the Permian fossilized corals and bivalves in the “Fodele”
outcrops, the impressive “Vossakos” folds developed in a platy marble, the
“Chonos” karstic weathering formations, the caves and the deep gorges of the
limestone mountains area and the ophiolites which are the remains of the
ancient Tethys Ocean.
The amazing gorges, caves and mountainous regions of the Geopark host a
diverse flora and fauna. Many herbs, endemic species and rare animals
flourish mainly in this territory. These include the aromatic Origanum
dictamnus, the endemic high plateaus’ butterfly Kretania psylorita, the
orchid Cephalanthera cuculata and the very rare plants Horstrissea
dolinicola and Pοlygonum idaeum, as well as the endangered Gypaetus barbatus
and the Cretan “Wild Cat” (Felis silvestris creticus).
Both the outstanding scenery and the wonderful climate of the park are
embedded in the cultures of all the civilizations that lived there. Evidence
of these cultures is preserved in the numerous archaeological sites and
historical monuments, as well as by the dry-stone made sheppard’s houses,
the “Mitata”. The territory is also famous for the Minoan settlement of
Zominthos, which is currently being excavated, and the cave “Idaion Andron”
in the “Nida Plateau” where, according to ancient Greek mythology, Zeus, the
father of the gods grew up."
Tõepoolest,
rahvuspark, mida seda mööda kitsukesi looklevaid teid läbides nägime, eriti aga
Nida platoo, on sobiv mängumaa jumalale. Platoo ise on laudtasane maa-ala, mis on tekkinud
mägedevahelisse orgu setete kuhjumisel. Serpentiinina mööda mäekülgi kulgevalt
teelt avanenud vaated olid vapustavad: kollakas-hallikaspruunide mägede vahel
hele-heleroheline plats nagu murulapp inglise pargist, millel sipelgatena
kulgevad lambakarjad. Loodus Pisloritise pargis on tõesti ääretult kaunis. Ei
saaks öelda, et see on puutumatu, sest karjased ja lambad on kohal, kusagilt
kulgeb elektriliin, mäekülgede kividele tallatud sik-sakitavad rajad viitavad,
et keegi neil käib. Ent see kooslus koos tekitab hoopis mingi lisaatmosfääri,
annab pidepunktid metsikus mägimaastikus... Karjasemaastiku idüll... Arkaadia...
Peale mäekülgedega kokkusulavaid üksikuid lahtistest
kividest laotud karjaste ja karjade pelgupaiku, karjaseonne, on Psiloritise
rahvuspargis vaid väga üksikud "päris hooned". Üks neist pidi olema infovoldiku
kohaselt meie tee lõpp-punktis asuv restoran Nida platool. Tegime rohkeid
peatusi, ahmimaks karget mägiõhku, tatsatasime Laurat kividel ning okastaimede
vahel ja lõpuks
võtsime suuna tee lõpp-punkti - "platoo ainsa hoone" juurde. Muidugi
ei võtnud me seda teed ette ainult gyrose söömiseks, vaid olime võtnud
teadmiseks, et restorani parkla juurest
viivad matkarajad Idaion Androni juurde ning Psiloritisele.
Restoran oli nagu
tondiloss. Kole lagunev betoonikolakas, mida keegi oli kunagi siit- sealt kuidagi lappida
püüdnud.
Tõsi, ühe ukse kohal kõlkus mingi silt, mis justkui viitas kohvikule, kuid seda
lugedes oli
sildi pookstaavidesse süvenematagi selge et loodetud kohvi pika sõidu peale sealt küll ei saa. Kohviku eest
algasid tõesti matkarajad, üks neist ka Idaion Androni juurde...
Loobusime mõttest sinna üritada, sest siltide järgi kuluvat aega sinna
jõudmiseks mitu head tundi. Mõeldes Laurale ei hakanud me isegi üritama nii
pikka matka kividel ette võtta, vaid piirdusime mõnesajameetrise ronimisega pisikese kabelini mäe otsas
ja kaunite vaadete sisseimemisega kitsekarja möögimise ja karjakellade saatel.
Nida "Arkaadias"
|
Üles |
|
03.11.2012. Kournase järv
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Lahkusime Nida platoolt väsinult, kuid rahul. Laura pani autos silma
looja ja nii laskusime mere poole mööda Psiloritise põhjapoolseid nõlvu.
Meie tagasihoidlik eesmärk oli
Chania, kuid kella vaadates
taipasime, et see läheks liigseks kihutamiseks ning lõpuks jääksime
omadega väga öö peale. Teisalt - kiire pilk Lonely Planetisse kinnitab,
et kui juba valimapidi, siis pigem ikkagi Rethiminion, sest esiteks jäi see
meie
teele ja teiseks tundus kirjelduse järgi ka kuidagi hingelähedasem. Eks
muidugi ole selles iseenesele väike vabanduse otsimine ja leppimine
paratamatusega - kõike nädalaga ei saa ja jõua. Oleksime taibanud
näiteks võtta ööbimiskohad Heraklioni, Chaniasse ja võib-olla veel mõnda
kolmandasse kohta, oleks äkki sõitmist olnud vähem, kuid nüüd oli nii
nagu oli ja pidime arvestama sellega, et jõuaksime mitte väga ööseks
Heraklioni tagasi.
Mida rohkem põllumajanduslikesse küladesse jõudsime, st mida allapoole
mäkke tee viis, seda suuremaks läksid külad ja seda sagedamini nägime
veidrat vaatepilti, mille võiks kanda Kreeta elamuste pahupoole hulka:
pea iga liiklusmärk oli lastud mingit sorti kuulipildujaga auklikuks.
Täiesti haige! Võib-olla teen nüüd kellelegi ülekohut, kuid sellega
tundus seostuvat maastur-pikapite üha suurenev hulk, kõik puha uued
Mitsubishid ja Toyotad, sekka ka mõni vanem, valuveljed all ja
radiaatorivõre esine või kabiinitagune kaitseraam tuledest kirju.
Ilmselgelt ei olnud need kõik kohalikud talumehed või siis ei olnud neil
midagi parajasti põllul teha, sest külakohvikute esised kubisesid neist
autodest ja kohvikud hajameelselt suitsetavatest ning möödujaid
põrnitsevatest meestest. Proovisime mõnes kohas midagi hamba alla saada,
kuid tulutult, ühes kohas saime küll väga head kreeka kohvi, kuid see
toimus meestekamba tõreda (äkki kujutan seda ka lihtsalt ette) pilgu all
ja üsna ebameeldiva pensionärist baarimehe saatel. Õnneks pani kogemata
Laura sealt kohvikust pännu teelusika... Ühtegi naist kusagil kohvikutes
näha ei olnud - ju siis tegid kodus tööd, et kohvikust naastes saaks
mehed kõhu täis süüa minemaks õhtu hakul liiklusmärkide pihta täpsust
laskma. Aga võib-olla on see mingi rituaal või müsteerium?
Kournase järv - ainus Kreeta
mageveejärv tundub Tuhande Järve Maalt tulnule üsna pisike. Tõsi on aga
see, et järve kaldad on kaunid - eriti kui päike joonistab ehapunaste mägede
siluette veepeegeldustes. Et Laura suikus teel tuttu, jäi Hele tema und
valvama ja autoaknast tõtt vahtima parklas koperdava toidujahil
hanekarjaga (õnneks mitte väga verejanulise karjaga). Parkla, kuhu auto
parkisime, kuulus mingi hooajal tõsisema turistika juurde - hotell ja
ööbimine, kuid hooaja lõpul valitses seal vaikus ning kõik näis kuidagi
pisut nagu õige ligadi-logadi ja
väsinud; mitte niiviisi elegantselt või loomulikult nagu võib kohata
Provence's või Toskaanas, vaid teistmoodi, natuke häirivalt. See
tekitas
tunde, et hooajal ei tahaks siia mitte mingil juhul tulla. Suur
venekeelne silt, mille kohaselt soovijatele pakutakse vesijalgrattaid ja ukraina borši,
kuidagi võimendas seda imelikku tunnet. Ent järve äärde jõudes tunne
hajus ja asendus hea äratundmisrõõmuga - ei ole midagi teha: meri on
äge, kuid mulle võõras, järv oma mageda vee, mudalõhna, veepiirini
kasvava rohukamaraga ja veel miljoni pisikese nüansiga tekitavad koduse
tunde (kuigi Peipsi järv mu kodukohas näeb välja ju nagu meri :) pole ta
seda teps mitte). Koorisin end inimtühjal rannal paljaks ja käisin
ujumas. Vesi oli karge ja madal - veel üks kodune nüanss. Kui Hele
Lauraga vee äärde jõudsid, hanekari riburadapidi järel, tegin
veenmistööd, et ka neid vette saada. Hele tuli hea meelega, kuid Laura
oli otsustanud end mitte mageda veega ärritada ja andis sellest teada
valjult ja konkreetselt.
Ehkki "töötasime" hommikusöögi aurude pealt ja kuigi borši kohas
parajasti keegi isukalt midagi sõi, otsustasime mitte järve äärde pidama
jääda, vaid minna Rethimnioni.
Kournase
järv
|
Üles |
|
03.11. 2012: Rethimnon
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Rethimnonisse
jõudsime napilt enne loojangut. Süüdi selles pisut oli pisike peatus
kohalike küpsetistega tutvumiseks, kuid see peatus oli väga vajalik, sest magu
arvas juba pikemat aega, et kõri on vististi läbi lõigatud. Parkisime auto mingi
tähtsa hoone kõrvale - tundus nagu linnavalitsus - ja mitte kaugele veneetsia
kindlusest. Laura sai aukoha vankris ja mina aukoha vankri "aisade" taga...
Rethimnoni
iseloomulikuks maamärgiks on
Veneetsia
kindlus - 1590-te lõpul ehitatud hoonekompleks, mis oli omal ajal
linnakindlustuste olulisimaks ehitiseks. Loomulikult jõudsime kindluse väisamiseks
liiga hilja - see suleti tavapäraselt pärastlõunal, mistõttu piirdusime
jalutuskäiguga müüre pidi ning peavärava juurest linnale avanevate vaadetega.
Ega tegelikult polnudki suurt huvi väga kindlust vaadata. Süvenedes Rethimnoni kohta käivasse Lonely Planetis, tuleb tõdeda, et ega
väga palju muud olulist siin ka vaadata pole - pigem tulevad inimesed ikkagi randade
pärast. Lonkisime läbi Veneetsia sadama, silmates kaugelt veel üht Rethimnoni
maamärki - majakat ning sukeldusime siis kitsastele vanalinna tänavatele. Kuigi ka
Rethimnoni vanalinn on suuresti ümber ehitatud, pole häving olnud nii suur ja
järsult sekkuv olnud kui Heraklionis. 16-19. sajandi hoonestust on säilinud
(küll osaliselt enamasti ümberehitatuna, kuid siiski) palju, ning kogu mulje on
Heraklioniga võrreldes palju ühtsem ning ajaloohõngulisem. Silmasime
Veneetsia Loggiat
ja kõndisime mööda
püha Frantsiskuse kirikust. Videvikuhämaruses
nägime üle katuste vaatamas ka
Neratzes' mošee
minaretti, kuid sinna juurdepääsu polegi
nii lihtne leida ja ausalt
öeldes, ega väga otsind ka. Väsimus ja näljasus tegi oma töö, Laura avaldas meelt
vankris istumise vastu ja nii me maandusime esimeste tänavalaternate süttides
Lemon Tree Gardenis...
Restorani, mis
paikneb veneetsiaaegse linnavilla siseõuel, sidrunipuude all, sisse astudes jäi
mulje, et vist on asutus suletud. Kuid kohe ilmus sõbraliku olemisega kelner,
kes rääkis järjekordselt väga head inglise keelt ning loomulikult läks pöördesse
Laurat nähes. Meile pandi kiiresti valmis laud, Laurale ilmus nagu nõiaväel
lastetool. Menüüd tuues saime teada, et kahjuks kõiki toite tellida ei saa -
kuna hooaeg on läbi ja osasid asju lihtsalt ei ole mõtet ei saa valmis pidevalt
hoida, kuna need lähevad kätte halvaks. Hooaja lõpp selgitas ka, miks enamus laudu ja
toole oli kinni kaetud. Kuna teisi kliente polnud, oli ta täiesti meie päralt,
seetõttu oli noormehel aega jagada lahkesti selgitusi toitude, toitude
tegemise, traditsioonide ja päritolu kohta. Näiteks selgitas ta heatahtlikult,
kuidas üks ja teine toit tehakse Türgis või Kreeka mandriosas ja kuidas see
Kreetal neist erineb. Ta seletas lahti ka Kreeta köögi ühe põhilise nüansi -
meresaar küll, kala ka püütakse, kuid tegelikult pole Kreeta mereandide maa:
toidud on suuresti sealihal ja ohtral oliiviõlil põhinevad. Ja eks muidugi,
ajaloost tulenevalt on sugemeid rohkem türgi ning vähem itaalia köögist. Enamus
pakutavaid toite esineb ühel või teisel kujul ka Mandri-Kreekas, kuid on ka
ainult Kreeta toite - neid me siis üritasimegi tellida. Kuni omi roogi ootasime, sisustasimegi aega Kreetast,
Kreekast ja Eestist juttu puhudes (Hele vahepeal käis Lauraga puude
otsas sidruneid vaatamas, õigemini pealikule sidruneid näitamas). Muuhulgas
saime teada, et Kourna järv pole kohalike jaoks kindlasti mitte ujumiskoht -
mage vesi ei olevat ujumiseks sobilik - kui tahetakse ujuda, minnakse mere äärde
ja kui juba minnakse, siis mitte korraks sisse sulpsatama, vaid päevaks,
piknikukorviga sõprade või perega.
Õhtusöök oli maitsev
(eriti Hele tellitud kitsekohupiimaga pannkook siirupi ja meega)
ja kogu muu selle juurde käiv äärmiselt meeldiv. Lahkudes oli väljas maad
võtnud pimedus. Lonkisime mööda vaikseid tänavaid autoni ning kahe tunni pärast
olimegi taas Heraklionis.
Kuna Lemon Gardenis
jäi söögi peale pakutud raki joomata - no ei hakanud kohalikele liiklusvõmmidele
ja pimedale mägiteele mõeldes riskima (eelmisel õhtul kohtasime kottpimedas
tsiklimeest, kes vastassuunas krossitsikliga tuledeta sõitis - st tsiklil
polnudki tulesid; õnneks nägi tema meid), mistõttu seadsin sammud vana hea Peri
Orekseose poole, Hele-Laura läksid tuttu...
Chania-Rethimnon
|
Üles |
Veneetsia kindlus (vasakul) ja Veneetsia
sadam
|
Üles |
Õhtu
|
Üles |
Lemon
Tree Garden
|
Üles |
|
04.11.2012. Itta!
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Ärgates sõudsid
taevas pilved, kuid ei sadanud. Sihtkohaks seekord
Lassithi
platoo,
Dikti
mäestik
ja
Zeusi koobas
- see siis, kus
Amalthea Zeusi kitsepiimaga toitis. Esimesena proovisime üles leida Matalas
ülikiidetud vabaõhumuuseumi, kuid sellel aadressil, mille mingist
turistibrošüürist leidsime, küll mingit vabaõhumuuseumi olnud (arvatavasti olime
ise lollid). Seega keerasime
autonina algul läände ja siis pigem kagusse ning alustasime teed Lassithi platoole...
Minek oli taas
ääretult kaunis: tee tõusis serpentiinina mäkke, vahetevahel pilve taga ja
vahetevahel selgest taevast sirav päike heitis mägedele ning kohati mägede
vahelt paistvale kanjonile särtsakaid värve. Tomm tahtis saata meid taas mingile
kitserajale - otse üles mäkke, kuid seekord olime targemad ja valisime pikema,
asfaltkattefa
tee ja sõitsime platoole üle Krasi...
Lassithi
platoole...
|
Üles |
|
04.11.2012. Lassithi platoo
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Platoole jõudmiseks tuleb ületada mäekuru pisut
Pinakianosest põhja pool. Altpoolt tulles jäävad mäe otsas
silma varemetes veskid. Veskivaremeid jagub kitsal läbipääsul mõlemale poole teed. Pidasime auto kinni
sealsamas mingi restorani
ees; otsustasime, et mina lähen vaatan, mida mäe otsast näeb ja mis
veskitest paistab, Hele jääb Lauraga alla. Põhjus oli lihtne - ülesminev
rada oli päris kaljune. Kui parklast üles hakkasin minema mõtlesin, et
kui juba teelt ja enne mingi kahtlase muuseumi ees tehtud peatuskohast
avanenud vaated olid hingematvad, siis mis sealt ülalt veel näha on, ent
mida ülespoole rühkisin, seda enam hakkas mu tähelepanu pälvima põhja
poolt lähenev valge pilv (raudselt Zeus:)). Kui mäe otsa jõudsin, jõudis
ka pilv kohale ja jäi sinna seniks kuni minagi. Selle tulemusel nägin
vaid lähedalasuvate veskite müüre ning maadligi hoidvaid iileksilehiseid
tammesid (Quercus ilex; ega poleks aru saanudki, mis asjaga on
tegu, kui tõrusidd poleks küljes olnud :)). Nii käisingi üleval ära,
hingasin sisse valget pilvevahtu, aga ei näinud mitte midagi. Kui see
oli Zeus, siis jääb vaid õnne tänada, et tal mingeid krutskeid plaanis
ei olnud.
Veskid Lassithi platool on omaette kaubamärgiks. Neid arvatakse olevat
kokku olnud ajalooliselt seal üle 10000, enamus neist on väikesed ja
mõeldud tegelikult kavala irrigatsioonisüsteemi osana vee pumpamiseks.
Kaasajal tuuleveskid kohati küll töötavad, kuid hakkavad siiski vaikselt kaduma
motoriseeritud pumpadele alla andes. Platool ringi sõites nägime paljusid lagunenud veskeid
nukralt omi tiibu turritamas. Huvitava faktina toimib kogu põllupidamine
kõrge põhjavee tõttu tänu drenaažikraavide süsteemile, mille rajasid
Veneetsia insenerid 1520-tel. Kraavid toimivad tänini. Kivist veskid
kahel pool kurule tulevat teed võisid täita omal ajal ilmselt ka
kaitse-eesmärki: platoole tuleb vähe teid, platood ümbritsev mägedevöönd
on justkui looduslik kindlus, kahele poole teed paigutatud rajatistest
saab väga hästi platoole tulevat teed kontrollida.
Lassithi platoole sissesõit saabus isegi
ootamatult. Pikalt läbi mägede sõites leidsime end järsku põldude ja
viljapuuaedadega kaetud tasandikul (840 m merepinnast), mida palistab
ringselt mägedepooses servas kitsas maantee ja pisikesed külakesed.
Lassithi platoo on tekkinud algselt sarnaselt Nida platooga, ent
erinevalt viimasest olnud pidevalt asustatud juba tuhandeid aastaid.
Piirkond on tänini oluline oma põllupidamise poolest - tänapäeva
kiiksudega maailmas küll nähtuse jaoks nagu agroturism... Tasakesi mööda
ringteed lõuna poole sõites oli meie põhiliseks eesmärgiks leida pääs
Zeusi koopasse. Seetõttu jätsime teeäärsed kohad, kus pakutakse
igasuguseid võimalusi degusteerida, valmistada, õppida jne, mida kõike
maal teha saab, kahjutundega vapralt seljataha. Külakesed on iseenesest turistidest
hoolimata ehedad: küll mitte nagu muuseum, vaid nagu arhailised elamise kohad,
lipp-lipi peal, pisut räämas ja pisut kohati ka isegi nagu mahajäetud.
Vanu hooneid on tegelikult üsna vähe, vanimate hoonete üksikud osad (ei mäleta enam
peast, neid täpseid nimesid) võivad olla pärit 1500-te algusest...
Vanaemaid ehitisi ilmselt väga pole, sest samal
aastal, kui meil viideti aega Jüriöö ülestõusuga, olid veneetslased
Kreetal hädas sõnakuulmatute kohalikega. Lassithi platoo oli kaugel ja
raskesti ligipääsetav - seega sealne rahvas oli eriti ülbe. Selle eest
hävitati majad ja põllud ning rahvas sunniti platoolt lahkuma, kes
tagasi läks see tapeti või raiuti maha jalg. Nii seisis viljakas maakoht
pea 200 aastat, enne kui näljahäda sundis veneetslasi uuesti piirkonda
kasutusele võtma ja uuesti asustama. Kuulsate tuulikute vrakke on igal
pool, mõnes kohas tundub, kui oleks mingi helikopterite armaada alla
tulistatud. Sekka kilpkonni või Hagia Sofia lihtsustatud mudeleid
meenutavad pisikesed valged kirikud...
See küla-põllu maastik on
omamoodi põnev, kuid mitte nii meelierutav, kui eelmisel päeval nähtud
Nida platoo.
Veskid kurul Pinakianose lähistel
|
Üles |
Lassithi platoo
|
Üles |
|
04.11.2012.
Zeusi sünnikoobas (Psychro koobas)
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Dictaeon
Andron - Diktaia koobas, koobas, kus siis
Hesiodese
kirjutatud Theogonia - jumalate põlvnemise loo -
kohaselt Rhea Zeusi tema isa, Kronose, eest varjul hoidis, asub Lassithi platoo
lõunaservas. Jõudsime sinna varasel ennelõunal ilma erilise otsimiseta - platool
on ringtee, millelt saab "välja" sõita vaid mõnes loetud suunas (õigemini
kruusateid läheb ümbritsevatesse mägedesse mitmeid, kuid kõvakattega teid suubub
platoole vaid kaks-kolm) ja kuna kõik külad on tee ääres, siis ei olnud raske
leida ka seda küla, kust pruun silt näitas üles mäkke koopa poole. Ilm oli päikeseline, kuid
karge. Suur parkla oli peaaegu tühi. Söögikoha ees, parkla servas, peesitasid
päikeses söögikoha töötajad. Tavaliselt on koopasse sissepääs piletiga, kuid
mingi sündmuse puhul oli sel päeval sissepääs vaba. Et parklasse tulekuks tuli
tulnud juba omajagu mäest üles sõita, siis tekkis pettekujutelm, et koobas asub
kohe sealsamas.
Paraku selgus, et koobas paikneb parklast palju kõrgemal ja sinna jõudmiseks tuleb ette
võtta pisuke jalgsimatk. Käru kaasa võtta ei saanud ja nii hakkasime siis
vaikselt mäest üles koperdama, Laura ranitsaga seljas, vahetades kandamit
vastavalt sellele, kellel tossu parajasti rohkem sees oli.
Peale pooletunnist
jalutuskäiku seisimegi koopasuu ees. Laura oli ülesmineku jooksul korduvalt omas
keeles häälekalt juhtinud meie tähelepanu millelegi, millest me aru ei saanud.
Kui nüüd mööda lõputuna tunduvat ligedat treppi iga sammuga üha jahedamaks ja
rõskemaks muutuvasse koopasse laskusime, oli selge, et pealik meie ignorantsust
kuidagi viisi karistab. Alla jõudnud, alustaski Laura sellist kontserti, mis
pani stalagmiidid ja stalaktiidid värisema. Seda kuuldes tekkis elutruu
kujutluspilt sellest, mis toimus, kui kitsepiim otsa sai ja Zeus-lapsuke lõugama
pistis. Küll pidid ilmselt Amalthea ja tema jüngrid käsi plaksutama ja
laulma-tantsima, et Kronos seda lärmi ei kuuleks või vähemalt aru ei saaks, mis
toimub. Õnneks enne hääle päris põhja keeramist jõudsime peaaegu tiiru koopale peale
teha. Hele otsustas kiiresti röökur-lapsukese tagasi päevavalguse kätte viia.
Koobas ise oli nagu
sellised koopad ikka - ilus oma kirjeldamatutes, ebareaalsetes nüanssides - õige
dekooriga lastetuba tulevasele Olümpuse bossile... Kui vaadata värvilises
valguses neid fantastilisi moodustisi, mida tuhandete aastate jooksul tilkunud
vesi on vorminud, pole raske taibata, miks ammused pühamehed Minose ajastul
koopa oma pühapaigaks valisid...
Psychro koobas
|
Üles |
|
04.11.2012. Endiselt itta!
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Piknik kusagil Exo Potami - Argiro Nero vahel:
- Zeusi koopa parkla juurest kohvikust ostetud kohapeal küpsetatud leib; - marineeritud suured rohelised oliivid; - kitsejuust; - kirsstomatid; - vesi ja mullivesi
Hea!
Juust lambakellade
saatel
|
Üles |
|
04.11.2012. Agios Nikolaos
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Tee Agios Nikolaosesse lookles lõputu
serpentiinina üle mägede ja läbi väikeste külade. Ilm kiskus päris
pilviseks, kuigi kordagi otseselt sadama ei hakanud. Algul kindel plaan
üles otsida
doorlaste rajatud Lato Kritsa lähedal
jäigi navigatsioonivea ja motivatsioonipuudusel plaaniks, sest
tiirutades Kritsas sattusime kuidagi märkamatult Agios Nikolaose piirile
ning väljavaade kusagilt kohvi ja jäätist hankida kaalus üles muu.
Vabanduseks tuleb muidugi öelda, et kell oli juba ka pool kuus õhtul -
ega arvatavasti varemete alale sisse saanud tõenäoliselt polekski.
Niisiis maabusime A. Nikolaoses. Linn on tuttuus, mitte küll ajaloolt,
vaid arhitektuurilt. Antiikse Camara varemetel olnud küla ehitati
linnaks alles 20. sajandi viimastel
kümnenditel alates 1960-test. Praegune linn asub Mirabello lahe ääres Leto akropolist ida
pool. Praegu on A. Nikolaos täielik turistikas ja kui ei ole plaanis külastada
Spinalonga saart, tšillida liivarandadel või teha muud kuurordile
kohustuslikke asju, siis pole seal pikemalt mitte midagi teha.
Parkisime auto kesklinna ja võtsime suuna rannale. Rand oli inimtühi,
kuid biitšil asuv kohvik töötas siiski. Tellisime kohvi ja jäätist,
käisime ujumas ja vaatasime, kuidas Mirabello laht tasavaikselt
hämarusse mattub... Tegime plaane järgmiseks päevaks. Muuhulgas
otsustasime, et Spinalongale või Chaniasse (ega ka kusagile mujale
kaugemale) minekut ei ürita ning katsume hoopis ühe biitšipäeva teha...
Sõitsime ära videvikus. Mööda kiirteed jõudsime Heraklioni veel enne,
kui viimane päevavalgus läänetaevas kustus. Panime auto hotelli juurde
ära ning läksime linna õhtusööki otsima. Esimesel päeval oli jäänud
silma turu juures üks tavern, mis võlus ägeda atmosfääriga ja ka
toiduvalik ahvatlev. Vaheldusena Peri Orekseosele tundus mõte sinna
minna igatahes tore. Kohale jõudes oli kõrts inimtühi, kaks kelnerit
koos mingi daamiga jõid ühe laua taga veini. Ilma saginata jättis koht
üsna kahtlase mulje, kuid kõhutühjus ei lasknud selgel mõistusel seegi
kord võidutseda, mistõttu proovisime valida õhtuks kesiseks jäänud
toitude hulgast midagi. Huvitav oli see, et kõik söögid olid otsakorral
või täiesti otsas, kuid ühe roa vaagen oli päris täis mingeid halle
rulle (ohumärk ju tegelikult!). Küsisin, mis need on. Vastuseks sain
sõnaühendi, mis kõlas nagu - "lamb ribs". No tore. Korraks mõtlesin
küll, et kuidas nad neist ribidest sellised moodustised on teinud, kuid
keel kujutas samal ajal ette juba mõnd hõrgutist, mida lambaribidest
teha annaks...
Kui söök lauda toodi, levis minu kausikesest väga kahtlane lebra. Võtsin
ettevaatlikult ühe rulli ja nuusutasin - asi oli kindel - hais tuli
rullist. Inimene ei saa olla väiklane ja et mitte tühja paugutada,
lõikasin kena tüki, pistsin suhu ja hakkasin närima... Ma ei tea, mis
maitse võiks sital olla, kuid kujutan ette, et umbes sama, mis sellel
jõledusel. Kohale hakkas ka jõudma, et äkki sõna, mis mulle öeldi ei
olnud ribs vaid tripe - rupskid. Nätsutasin seda ilget palli, mille
ümber oli mähitud mingi kõõlus vms ja siis kuidagi pehmeks hautatud.
Silmad läksid märjaks, kurku tekkis kahtlane klomp ja tundsin, et kohe tuleb okseatakk. Õnneks sekkus
mu kallis kaasa kes keelas seda rooga edasi nätsustada. Oli ka viimane hetk.
Mõne minuti pärast võtsin saiaviilu, määrisin peale oliiviõli ja panin
tomatitükke Hele praest. Sõin, sest kõht nõudis oma, kuid mingit isu
küll ei olnud. Toidu peale serveeriti raki ja selle kõrvale toodi õun -
komplekt, mis koos tarvitades oli päris meeldiv. Ja ausalt öeldes oli
kõik muu ju ok - ei saa ühtegi halba sõna öelda joodud pudelikese
majaveini kohta ning Hele täidetud paprikad olid päris head. Lihtsalt
mina suutsin teha halva valiku...
Hotelli jõudes hakkas kohalik töörahva-vastuhakk turistielu segama. Oli
alanud bussi- ja taksojuhtide streik, mistõttu järgmisel päeval ainus võimalus Knossose
juurde saada, oli minna rendikaga. Olime esimestel päevadel otsustanud Knossose jätta
viimasele päevale ja minna sinna linnaliinibussiga, nüüd pidime tegema
plaanides pisikese korrektuuri. Seega mõte võtta eelviimane päev vabamalt tuli nüüd ringi mõelda.
Tuppa jõudes tuli välja, et koristaja oli vahepeal käinud ja mingil
põhjusel kokku seotud voodijalad lahti lõiganud. Katki tehtud
päkapikuvööd oli pandud kenasti lauale ritta. Arusaamatu...
Ujumine ja
jäätis
|
Üles |
|
05.11.2012. Knossose palee
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Püüdsime paleesse
jõuda võimalikult hommikul, sest hoolimata hooaja lõpust käib Knossosel pidevalt
palju rahvast, enamus neist hordidest tuleb Heraklionis peatuvatelt
kruiislaevadelt. Nii juhtuski, et saime palee üle vaadata mitte just uhkes
üksinduses, ent ikkagi üsna väikeses seltskonnas olles, pildistades siis kui tahtmine tuleb, mitte oodates lõputult punaste jopedega jaapanlaste
lahkumist soovitud kaadrist. Sissepääs paari päeva vanuse muuseumipiletiga sujus
ja väravast läbi astudes olimegi sees!
Knossose palee...
Vau!
Knossose palee
plaan
|
Üles |
Oleks mõttetu
siinkohal hakata rääkima sellest, mis see on või mis see oli - sellest võib
lugeda igast kunstiajaloo raamatust. Seisin palee keskväljakul ja vaatasin
tumepunaste sammaste fragmente, oodates Phaistoses kogetu kordumist. Minose
residents, Minotaurus, Adriane hõbelõng, Theseus, Daidalos... Terve plejaad
suuri nimesid ja vapraid tegusid! Üllatav on
paleeala suurus ja keerukus - tõeline labürint. Ent kõndides korrastatud müüride
vahel, millele siia-sinna on valatud mõni betoonist sillus, taastatud sein või
sammas, siis sarnast ajatut elamust, nagu Phaistoses, ei teki. Üks asi, mis on
ka arheoloogide hulgas kõvasti vaidlusi tekitanud, on Evansi tehtud
rekonstruktsioonid. Nende aluseks on olnud freskode fragmendid ja nende
ehitusfilosoofiat tuleb otsida 1920-test. Samas oleks vale öelda, et Knossose
rekonstruktsioonid oleks kuidagi hirmus halvad. Phaistose varemeid vaadates
võtad neid nagu need on, teadmata nende tegelikku kõrgust, otstarvet jne. Jättes
kõrvale põhimõttelise küsimuse, mida 1900-te esimestel kümnenditel sellisena ei
küsitud - kas selline rekonstruktsioon pigem kahjustab või väärtustab mälestist,
tekitab küsimusi just see, miks Knossose rekonstruktsioon on just selline?
Sambafragmendid ja üksik leitud fresko jätavad fantaasiale palju võimalusi. Miks
valis
Sir
Arthur Evans
just sellised lahendused? Kui ma vaatan joonistatud
rekonstruktsioone, siis paratamatult tekib sama küsimus - aga kust te teate?
Miks mõnel joonistusel näeb kompleks välja nagu Valve Pormeistri kavandatud
tollase EPA kampuse hooned ja miks mõnelt joonistuselt näeb Knossoses mingi muu
ajastu peegeldusi? Sest see on fantaasia, mille vili sõltub fantaasia
realiseerimisel fantaseerija sisemisest maailmast. Teisalt on hästi põnev
Knossost vaadatagi, kui Evansi interpretatsiooni väljakaevatust. Tänaseks, pea
100 aastat hiljem, on see juba ise ajalooks saanud ja tema lisand, tema
loodud
kiht juba omaette fenomen. Ja siin igasugune näpuga
vehkimine on sama mõttetu nagu diskussioon Balti Hertsogiriigi loomisest täna.
60 aastat tagasi võtab Henry Miller Evansi töö arvustamise teema kokku
elegantselt:
"There has
been much controversy about the aesthetics of Sir Arthur Evans' work of
restoration. I found myself unable to come to any conclusion about it; I
accepted it as a fact. However Knossus may have looked in the past, however
it may look in the future, this one which Evans has created is the only one
I shall ever know., I am grateful to him for what he did, grateful that he
had made it possible for me to descend the grand staircase, to sit on that
marvellous throne chair the replica of which at the Hague Peace Tribunal is
now almost as much of a relic of the past as the original"
Henry
Miller "THE COLOSSUS OF MAROUSSI" London Secker&Warburg 1945; lk 108-109
Ja ikkagi, isegi
mitte püüdes arvustada, põhjendada või vabandada -
meeleolu, mis Phaistosel ja
mõned kuud hiljem Mükeene müüridel, ei teki. Knossos on väga hea õppeeksponaat,
kui võtta seda õppetükina restaureerimisajaloost või kohustusliku õppetükina
kunstiajaloos. Ent kui tahta tunnetada minose arhitektuuri, õigemini aega, mis
selle teeb väga eriliseks, tuleb minna Phaistosesse. Seepärast lahkun peale
tunnikesepikkust ringkäiku Knossose müüridelt kahjutundeta ja rõõmsalt, et osta
postkaarte ja marke, tellida Kreeta õunakooki ja värskelt pressitud
apelsinimahla (seda müütav jutukas ja lõbus seltsimees suudab eputades eesti keeles
lugeda kümneni, vahetada eestikeelseid viisakusi jne) ning nautida seda koos mu
kalliste reisiseltsilistega. Käidud! Nüüd võib rahumeeli hakata Kreetale joont
alla tõmbama ja randa minna...
Knossose
palee
|
Üles |
|
05.11.2012. Malia
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Knossoselt tulles
võtsime suuna
Maliale,
kus pidid olema kuldsed rannad ja kus me olime juba vabaõhumuuseumit otsinud
ning seetõttu linnakesega pisut tuttavad. Poole tunni pärast olimegi juba
rannal. Taas - praktiliselt inimtühi. Lisaks sellele oli reisi üks jahedamaid ja
tuulisemaid päevi. Õnneks ei olnud siiski ebameeldivalt külm. Hele-Laura läksid
randa kohe, mina otsustasin minna lõpuks leitud vabaõhumuuseumi - Malia varemetevälja
(Knossosega samaaegse
palee varemed) - vaatama. Loomulikult oli see talveks juba suletud. Kiibitsesin
pisut üle aia lagunenud alusmüüride labürinti ja tõdesin hapude viinamarjadena,
et ega seal eriti midagi niiväga peale kaasaegse liimpuidust inseneritöö vaadata olegi...
Jäime randa mõneks
tunniks...
Varemed, meri,
rahaautomaat ja kohalikud banaanid (pildi taga :))
|
Üles |
|
05.11.2012.
Kaljukabel kusagil Milatosest idas
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Rannas vedelemine ei ole õnneks meie kummagi
tugevam pool. Laura tuttujäämine ja tuduaeg sujub kindlasti paremini
autos, kui tuulisel rannal ja vankris. Igaks juhuks teeme tiiru korraks
läbi Malia - no mine tea, järsku näeme midagi põnevat, aga ei mitte. Malia kesklinn oli
aga väga sobiv jooksvate hädavajalike asjade tegemiseks:
sularaha võtmiseks (kuigi võrreldes Kreeka maismaaosaga on Kreeta lausa
kaardimakse paradiis), Laurale banaanide varumiseks jne. Kohalikud
banaanid on väiksemad, magusamad (see võib ka ettekujutus vaid olla :))
ja erinevalt importbanaanidest müüakse neid koos pika ... nomaeita,
kuidas nimetatakse seda võrset banaanitaimel, kuhu banaanid
kinnituvad... sellesamuse pika puitunud varrega. Müüja (Heraklionis oli
supermarketis lausa eraldi tüüp selleks) raiub ostusoovi kuuldes osavalt
suure noaga soovitud banaanikimbu. Maliast välja, Sisi ja Milatose poole,
sõites möödusime maantee ja ranna vahele pikitud paljudest
kasvuhoonetest, milles tundus kasvatatavat just banaane.
Ega mingit kindlat plaani kusagile kohale jõuda sellel päeval ei olnud.
Dikti pool olime käinud, Agios Nikolause juurde Latot otsima minna ei
tekitanud samuti ka suuremat sorti elevust. Jutuks tuli korraks ka
Elounda ja Spinalonga saar, kuid pelgasime, et võime jääda taas
Heraklioni jõudmiseks hilja peale - tahtsime õhtul linna minna - ja muud
suunad jäid juba nii kaugeks, mis oleks tähendanud liiga pikka autos
loksumist. Seega pöörasime külavaheteedele ja sõitsime Maliast kirdesse,
lihtsalt...
Suund oli hea. Külakesed, kus turistid ei käi, oliivisalud, mida keegi
eriti usinasti ei hoolda, kinnisvarabuumi pärandina pooleli jäänud
üksikud betoonkarbid mõnes ootamatus kohas, murenenud servaga
turvapiireteta kitsad teed, kitsed ja lambad, valgeks lubjatud pisikeste
kellatornidega palvelad. Kusagil Milatosest üles mäkke sõites avastasime
tee ääres mahajäetud restorani- või poehoone. Mõtlesin, et järsku leian
sealt mõne infotahvli vms, kuid kohast oli üle käinud vandaalide hord -
kui seal midagi oligi olnud, lebas see nüüd klaasikildude virna all. Ent
silma hakkas ilus mägirajake, hullemad kohad turvatud puidust
piirdeaiaga. Mõeldud-tehtud. Sidusime magava Laura mulle seljakotiks ja
läksime rajale.
Rada lookles mäenõlval järsuseinalise jõeoru kaldal. Tee ei olnud
lihtsalt rada, vaid suurejooneliselt sillutatud murtud kaljutükkidega -
isegi vankriga saanuks häda pärast liikuda. Pilvealuses ja hallis, kuid
endiselt parajalt soojas ilmas jalutuskäik kaljude vahel olnuks ka
niisama lihtsalt mõnus, kuid u poole kilomeetri pärast jõudsime
ootamatult koopasuhu. Kreeta on koobaste maa - Kreetalt võib leida tuhandeid
koopaid; ei mäleta täpselt, kuid suurusjärk oli 3000 ringis - seega
koopa leidmine ei olnud kindlasti midagi väga erilist, kuid sinnani viiv
korralik rada tekitas uudishimu. Astusime koopasse. Telefoniekraani ja Tomi ekraani valgel
otsustasime, et vastutustundlike lapsevanematena kaugele ei lähe, vaid
kompame vaid naaaaatukene... Koopasse sisenedes oli selge seinal rippuva
elatanud elektrikaabli järgi otsustades, et ilmselt liigutakse seal
tavaliselt ikka
elektritule valgel. Koperdasime ümber kaljusammaste ning vast 20 m pärast
nägime valguskuma: looduslikus koopa-katedraalis, mis gooti portaalina avanes
vaatega jõeorule, seisis altar ikoonide jm sinna juurde kuuluvaga. Olime
kirikus! Suur
koopaava, mis altari vastas orule avanes, lõppes kuristikuga, kuid aval
seistes võis näha imekaunist madalat orgu kogu selle hiilguses.
Parajasti liikus vastasmäel plekise kellahääle saatel kitsekari hallis
riides karjasega. Jälle tajusin seda ajatuse tunnet... Võimas koht...
Parim on see, et kuna kohe ei märkinud kohta kaardile, siis ma
tegelikult ei tea, kus see asus - võib-olla ongi hea :)
Tundmatu
kaljukabel
|
Üles |
|
05.11.2012. Külades...
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Tiiruga üle mägede, mööda pisi-pisikesi teid
jõudsime lõpuks
Neapoli'sse. Selliseid külasid-linnu
olime juba oma teedel läbinud ja seegi oleks jäänud ilmselt vaid
punktiks teel, kui poleks tekkinud spontaanset mõtet kinni pidada ühe
pagariäri juures. Tuleb öelda, et Kreeta koogid ja küpsised - niipalju
kui me neid proovisime - olid hirmus maitsvad. Nii ka seekord - meeletu
lett igasuguseid häid ja paremaid asju... Põllega noormees, kes leti
taga asjatas küll keeleoskusega ei hiilanud, kuid tema sõbralikkus
ületas igasuguse keelebarjääri. Nii veetsime ilusa pooltunni
jäätise, šokolaadikoogi ning mingil viisil valmistatud karamellise
magustoiduga, mille kõrval creme brule jääb kahvatuks varjuks :)
Hakkas taas hämarduma, kui Heraklioni jõudsime. Hotellis ootas ees jahmatav
üllatus: järgmisel päeval - mis pidi olema meie ärasõidupäev Kreetalt -
on streik, streigivad taksojuhid, bussijuhid, liinilaevade personal ja
nendega ühineb ülejärgmisel päeval ka ilmselt lennujaama
ja kohalike lennufirmade personal. Adminn jagas meie muret ja helistas
siia-sinna ning varsti olime selle võrra rõõmsamad, et saame kindlasti
hotellis oma toas veel vajadusel lisaöö veeta (loomulikult mitte
tasuta), lennufirmad ja lennujaam - kui nad ühinevad streigiga - ei tee
seda ilmselt enne lõunat. Ja esialgu oli kindel see, et vähemalt 7.11. hommikul läheb Ateenasset kaks
lendu - kui nüüd 6.11. jooksul midagi drastiliselt ei muutu.
Läbi külakeste tagasi
Heraklioni
|
Üles |
|
06.11.2012. Heraklion
Järgmine | Eelmine
|
Üles
Hommikul ärgates kontrollisime üle oma Ateena
lennuajad ja mõtlesime võimalikele variantidele. Takkajärgi tarkusena
tuleb öelda, et meie õnn oli, et laevapiletid ostsin Paleologosest,
mitte Anek Lines'st (vm laevafirmalt otse), sest sellel hommikul ka
nende kontorirahvas streikis ning mingeid piletivahetamisi ega muud
poleks teha saanud. Meil oli oluline jõuda Ateenasse kindlasti
7.11. lõunaks, sest muidu läinuksid hukka
tagasilennupiletid ja selle stsenaariumi peale ma isegi ei tahtnud
mõelda. Paleologose kontori leidmine ei olnud keeruline -
Heraklioni peatänaval - 25 Augusti Avenüü
- laevafirmade piletikassade ja autorendi kontorite vahel. Kohale jõudes
sai näitsik, kes meiega tegelema hakkas, kohe aru probleemist - ei olnud
me vist ju ka ainsad hädalised - ning asus energiliselt asjaga tegelema.
Poole tunni pärast olid meil taskus lennukipiletid Ateenasse Olympic
Airlinesi järgmise päeva varahommikusele lennule. Lennupileteid tehes arvestas
ta hinnast maha
pool laevapiletite hinnast (ehk selle osa, mis streigi pärast kasutamata
jäi) - ausalt öeldes meeldivalt hämmastav! Üleüldse oli tema sõbralik teenindus ja suhtumine
ääretult kliendisõbralik: kas on neil hea õpetus või pigem nad ongi ikka
pisut teistsugused inimesed... Zorbasele mõeldes... nii vist ongi. Igatahes
- pingelangus. Ainsaks mureks jäi õhku veel küsimus, kuidas hommikul
vara lennujaama saada, sest ka taksojuhid streikisid.
Olime saanud nüüd terve lisapäeva Heraklionis. Ilm oli super: kuum päikesepaiste,
meri sini-sinine, ja vaid pisut heledam taevas selle kohal ühegi
pilveta. Võtsime suuna Veneetsia kindlusele ja ligi kahekilomeetrisele
sadamakaile. Olime neid igal õhtul hotelli sõites samas tänavaotsas
silmanud - nüüd oli aega jalutada mööda Arsenalist, kindlusest ja
salvestada viimast päikesekuuma sellel aastal. Mööda peatänavat sadama
poole astudes nägime mitmetes kohtades välikohvikutes või niisama seina
ääres seismas ja taevasse vahtimas streikijaid. Jääkohvitopsid peos,
sigaret huulte vahe... Kuid, mis põhiline, sageli taustaks kreekakeelsed
punased loosungid, mille sisust me muidugi aru ei saanud, kuid mille
sümboolikat ei ole võimalik eriti tõlgendada: kollased sirbid ja vasarad
punasel taustal. Kui paar tundi hiljem sadamast linna tagasi lonkisime
oli merepoolsel suurel tuiksoonel liiklus suletud ning megafonide lärmi
saatel liikus valjuhäälne mass nendesamaste sirbivasaraliste punalippude
lehvides kusagilt kuhugi nõudes tagasi hüvesid, mis majanduskrahhi
tagajärjel nüüdseks kadunud on. ...Meile läks see Lenini õpilaste
näpuharjutus maksma praktiliselt poole reisi eelarvest ja loomulikult ei
hüvita seda reiskindlustus. Hiljem, Eestis juristiga konsulteerides jäi tal üle vaid
õlgu kehitada - kaevake ANEK Lines kohtusse. Jah, loomulikult...!
Ent mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult üldse kirjutada. Päike
paistis endiselt ja ilm oli ilus. Kalamehed lappisid paatides võrke,
õngemehed õngitsesid muulikividel, üksikud uitajad nagu meie isegi
lonkisid niisama. Kindlus ja muul on nagu kindlus ja muul ikka.
Jalutasime, rääkisime vaikisime, olime... Mingil hetkel jäi Laura tuttu.
Jalutasime vaikselt tagasi linna - uskumatu, muuli lõppu ja tagasi
lonkimiseks kulus üle kahe tunni. Tegime tiiru, haarasin ühest kohvikust
spritzeri, Hele võttis värskelt pressitud mahla. Kuna juhuslikult selles
kohas süüa ei pakutud hankisime kõrvalt supermarketist kohalikku
marineeritud suitsusinki, oliive, tomateid, kitsejuustu, leiba ja veini
ning tegime hotellis hea äraolemise...
Viimast õhtut Heraklionis jääb meenutama pikk-pikk jalutuskäik ranna otsingul. Teadsime, et see on vanalinnast kusagil lääne pool. Mõte oli
end korraks merre kasta ja siis üles otsida üks teine väärt resto
vanalinna piiril -
Parasies, mida juba esimeel päeval Peri
Orekseosega oli soovitatud. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime. Siis
kõhklesime ja kõndisime edasi. Läks juba pimedaks ja me ikka kõndisime
ning randa ei kusagil. Juba hakkas ähvardavalt lähedale jõudma mäekülg,
mille alt algab kiirtee Rethimnioni ja Chania poole. Keerasime tagasi,
jalutasime mööda randa tagasi vanalinnani ning leidisime
peagi restorani. Juba tavapäraselt oli ka see inimtühi. Omanikul oli
meie jaoks aega ja nii juhtus jälle, et pool õhtut kulus rääkimisele
elust ja inimestest ning muidugi oli tähelepanu keskpunktis jälle Laura.
Toidud olid maitsvad, kuigi Peri Orekseose köögiga päris mittevõrreldavad :)
Õhtu viimased tunnid kulusid hotellis pakkimisele ja Laura vannitamisele
- protseduur, mida olime õhtuti läbi viinud kõrgete äärtega
kraanikausis. Kunagiste Kreeka-reisi emotsioonide ajel ostetud odav
retsina jäigi joomata - otsustasime selle kinkida vanale rindemehele,
Matile, kes märjukese ... ee ... pigem nostalgilist väärtust kui vapustavaid
maitseomadusi vääriliselt hinnata mõistab. Pisike ouzo kuulus aga
sundhävitamisele ja nii magasin nagu lapsuke varahommikuse äratuseni
aniisiste unenägude saatel...
Ahjaa. Taksoprobleem lahenes kenasti, sest adminn lubas orgunnida
hommikuks auto lennujaama.
Veneetsia kindlus ja sadam
|
Üles |
Viimane õhtu
Kreetal
|
Üles |
|
07.11.2012. Heraklion-Ateena-Frankfurth-Riia-Tartu
Eelmine
|
Üles
Hommikul kolinatega fuajeesse jõudes kogesime taas
veel kord kreetalikku lahkust. Kuna pidime startima enne seitset, kuid
buffee avati alles 7.30 või midagi sellist, siis meie jaoks oli see ette
valmistatud ekstra, üle tunni varem. No kuidas siis inimesed ometi
lendama lähevad tühja kõhuga! Saime napilt söönuks, kui oligi kohal
auto. Jätsime adminniga südamlikult jumalaga ja autosse. Selgus, et tegemist on
siiski
taksoga, kuid plafoon oli maha kruvitud, et juhuslikult ringi hulkuvad
streikijad seda ei näeks. Kui uurisin, et kas tema siis ei
streigi, vastas ta, et streigib küll, kuid elu tahab ka elamist ning ta
on ikka Kastrole teenust teinud - ei taha lambist leiva peale sülitada.
Tjah, maailm on relatiivne... 15 eurot,
10 minutit sõitu ning lennujaamas me olimegi.
Check in läks libedalt. Lennukirahvas veel ei streikinud, mis tähendas,
et jõuame õigeaegselt Ateenasse ja aega jääb veel ülegi. Kui kitsuke
propellerlennuk maast lahti rebis ja kaarega üle linnaserva lendas
kuldas päike Dikti mägede harju...
Kurbnaljakas oli vaadata Frankfurthis, kuidas Laura proovis kõikide
inimeste peal oma säravaimat naeratust - komme, mille ta Kreetal oli
juba jõudnud selgeks õppida. Kreetal järgnes sellele alati vastunaeratus või mingit
sorti rõõmus, vahetu ja lapselik suhtlus. olenemata vanusest ja soost,
kellele naeratus oli saadetud.
Frankfurthis istusid gate'i ootesaalis musta ja halli riietatud nukrate,
masendunud
või kurjade nägude ja morni ilmega inimesed Eestist ja Lätist, kes Laura
säravat naeratust nähes pöörasid pilgu kõrvale või pistsid nina sügavamale
nutiseadmesse. Mõni üksik vaevus suunurka kergitama. Laura oli esialgu hämmeldunud ja
siis lausa hädas. Õnneks olime ise päikest
täis ja võtsime vastunaeratamise kohustuse hea meelega endale.
Õhtuks olime kodus.
Tartus novembris 2012
Ateena lennujaam
|
Üles |
|
|