Tripi kaart
|
Kreeka 1998
| Kreeka
2013
|
Kreeta 2013
| Kreeka
2023
|
Tagasi
(reisikirjad) |
Kreeka 18. - 24. september 2021
Proloog
Järgm ine
Kui kunagi ürgammu
sai mindud seltskonnaga
metsanduse I kursuselt Sännast Mustjõe peale, poleks uskunud,
et
Panagia palvela. Neda
|
Üles |
Istun Tallinna lennujaama
veinibaaris, Rosin on vist selle nimi. See on ka ainuke asi, mis siin
öisel ajal avatud on ja, naljakas, võib-olla esimest korda elus tunnen
end lennujaama kõrtsus nagu mõnes „päris“ joomakohas. Vein on muidugi
sigakallis, kuid baarimees on äge ning interjöör ja meie seltskond
toetab õdusat olemist. Peale meie kaheksa on siin teisigi seljakottidega
ja ilma; nagu jutukatkete järgi võib aimata – kõik ootavad pääsu öisele
Ateena lennule. Loodetavasti on Dionysos meie esimeste ohverdustega
rahul (kuigi mõned siin mekivad õlut!) ja laseb saatüritel eelseisval
lennul pilootidele vaid mõõdukalt kallata…
Põnev on see aeg! Ega me veel augusti lõpuski uskunud, et see reis teoks
saab. Koroonanumbrid on tõusuteel ja kõik need muud asjad ning
piirangud; maailm on pahupidi ja pahur. Ent paar nädalat tagasi teoks
saanud eksprompt Portugali tripp tõestas reisimise võimalikkust ka
epideemiast ärahirmutatud vanas maailmas. Ja nii me siin nüüd oleme,
teel Prometheuse ja Odüsseuse maale, rahakoti vahel koroonapassid ja
Kreeka „travel locatorid“, taskutes pungitamas kaitsemaskid (ja
salavein… ehee!). Aga see kõik on väike lõiv ja ebamugavus võrreldes
mõne kuu taguse ajaga, kus lihtsalt kõik oligi kinni… ja kardetavasti
kinni läheb ta uuesti. Aga ma ei mõtle hetkel sellele; mina olen
igatahes praegu õnnelik ja tänulik, et saan jälle teel olla!
Loodetavasti ootab ees tuhatkond või rohkem päikeselisi kilomeetreid,
tonnide viisi vanu kivihunnikuid ning head kreeka veini. Natuke on ka
kerge kõhkvelolek – minu eelmised Kreekad on jäänud eredalt mällu
erinevatel põhjustel ja vaid ülivõrdes. Seepärast ei tea, alati võib ju
uus kohtumine ka pettumuse valmistada, aga ju paistab. Eks pikk
reisipaast nullib loodetavasti mõned konarused, kui neid peakski
tekkima. Meil ei ole kindlat kivisse raiutud reisiplaani – vaid esimene
ööbimine on kinni pandud Ateenasse, muus osas loodame Olümpose elanike
soosingule.
Ent aitab siinkohal telefoni toksimisest. Silenos (või on see Paan)
baarileti taga pilgutab kavalalt silma. Värava avamiseni on aega just
niipalju, et jõuab tuua veel ühe (olen siin avastanud ühe mõnusa
Uus-Meremaa sauvignon blanci) kääritatud ohvri Dionysose ja minu enese
rõõmuks.
Head reisi, seltsimehed unetud!
* * *
Rosin
|
Üles |
Kui nüüd, pea kaks kuud hiljem, neid telefoni toksitud ja
hambapastapakist rebitud paberilehele kribatud reisimärkmeid Tartus
loen, krohvib lörts ohjeldamatult aknaklaasi. Kuidagi mõistetamatu on,
et napilt kaheksa nädalat tagasi otsisime +35C leitsakus puude alt
varju, et katta oma kõrbevat nahka päikese eest… Kärutasime seekord maha
pisut üle 1400 km, vaatasime üle mitmed tuntud ja vähem tuntud antiiksed
kivihunnikud ning rohkemgi veel. Mõned „must see“ varemed jäid küll ka
vahele, kuid ärajäänute kompensatsiooniks saime jalutada Ida-Rooma riigi
viimase pealinna varemetel, kõndida Argose linnuse kükloopliste müüride
all, supelda Salamise väinas ning teha isegi pisukese mägimatka. Kõik
sujus. Ma ei hakkaks kohe tsiteerima Henry Millerit ega Pausaniast, kuid
seegi kord jättis Kreeka taevas kergetest esialgsetest kõhklustest
hoolimata ikkagi kustumatu mulje. Tänan teid - Heiki, Mart, Jürgen,
Mirjam, Tanel, Karl, Mare!
Niisiis…
* * *
Fotod: Sulev Nurme
Hetk Skalomas
|
Üles |
|
|
Üles | |
18.09.2021. Hotell Byron. Ateena
Järgmine |
Proloog |
Üles
Parthenon
|
Üles |
Kell on kolme ringis päeval. Istun voodiserval ja vaatan meie hotellitoa
aknast hubasele kitsukesele taimedesse uppunud siseõuele. Ust lahti pole
mõtet teha, sest väljas oli hetk tagasi termomeetri näiduks +36C. Oleme
läbi kõndinud pool Plakat ja enamuse Ateena antiikseid ehitusplatse. Öö
otsa lendamist ning see meeletu ja ootamatu kuumus peale kodust nappi
kümmet kraadi on oma jälje jätnud ja ma arvan, et pikka juttu ma siia
kirja ei pane, vast pigem märksõnad. Praegu jäi kallite toakaaslastega
kokkulepe selline, et võtame paar tundi aja maha ja siis umbes kuue
paiku vaatame, mis edasi saab. Ausalt öelda ma tegelikult ei tea, mis
toimub, sest just hüppas toast läbi Heiki, kes ütles, et läheb toob
mõned „õunad“ ja siis vaatab edasi… Kella kaheksaks on minu mahitusel ja
kerge tagamõttega reserveeritud laud restoranis Spilia tis Akropolis
(kõrtsus, mille nimi tõlkes tähendab Akropoli koobast), millest mul on 7
aasta tagusest reisist eriti soojad ja rõõmsad mälestused.
Lennujaamast metroosse
|
Üles |
Meie öömaja on mõistliku hinnaga ja ülimõistliku asukohaga Plakas,
Ateena vanalinnas: Akropoli piletikassa asub välisuksest umbes 100 m
kaugusel, vanalinn on kohe ukse taga, Zeusi tempel ja Hardianuse kaar
ehk paar-kolmsada meetrit jalutamist ning see resto, kuhu on seatud
õhtusöögi plaan, ehk kümnekonna jalutusminuti kaugusel. Ühesõnaga -
peatume vana Ateena ilusamas osas. Hotell on viisakas, pisut väsinud,
aga muidu täitsa okei. Hommikul retseptsioonis sattusime väga lahke,
kuid korraarmastaja daami otsa. Kuna maandusime varahommikul, siis
metroosõidust ja hommikukohvist Cafe Crescendos (7 aastat tagasi oli
seal Cafe del Doge) hoolimata koputasime hotelli uksele üsna vara. Toad
ei olnud veel loomulikult valmis, kuid kola lubati kenasti fuajeesse
ladustada. Loomulikult kontrolliti koroonapasse ja nõuti tungivalt maski
kandmist. Kõik see sündis väga sõbralikus ja sundimatus toonis. Et
väljas tõotas suurt sooja, asusid härrad sealsamas fuajees baarileti
varjus teksaseid lühkarite vastu vahetama. Kui daam retseptsioonist seda
ühel hetkel märkas, kärgatas kõu. Saime kohe aru, et matsirahva
esindajatena olime rikkunud rängalt kohalikke viisakuse ja
moraalireegleid – „härrasmees tavaliselt ei seisa trussikute väel
hotelli fuajees!“, mistõttu vasturääkimist mittesallivate käeviibete
saatel kupatati kõikseemees oma garderoobiga keldrikorruse tualettruumi.
Trepist üles tulles säras toas jälle päike ja kõik oli parimas korras.
Etteruttavalt tuleb öelda, et see hotellis meie pagasil nö silma peal
pidamine oli suhteline mõiste – kui nüüd pärastlõunal veerand tundi
tagasi hotelli naasime, haigutas leti taga hoopis üks tõredavõitu ja
ükskõikne härra, kel tundus olevat täiesti kama, kes või mida toanurka
kuhja laotud kottidega teeb.
Plaka. Makrigianni tänav
|
Üles |
Peab ütlema, et minu Akropol täna algas taas dejavuga. Minu esimesel
kohtumisel olime pidanud eelmisel õhtul vägeva peo retsinaga, mistõttu
mu siirast rõõmu iidsete sammaste nägemisest varjutas jõle iiveldus ning
kohutav peavalu. Teisel korralgi oli pea pisut paistes eelmise õhtu
raskest õhtusöögist Spilia tis Akropolises. Ja täna… Pean tunnistama, et
eelmise õhtu veiniringid „Rosinas“ avaldasid ka tänasel hommikupoolikul
pisut ebameeldivat mõju. Kas tõesti see peabki Akropolil nii olema!
Akropol on Akropol. Koroonahirmust hoolimata voogas iidsetel müüridel
rahvast hordidena. Saabusime küll väravasse üsna varakult, kuid
järjekorda oli tekkinud sellegipoolest juba omajagu. Jutt sellest, et
koroonaaegne turism on hõre, ei kehti igatahes Kreeka
turismiatraktsiooni nr 1 kohta. Ka seisavad kraanad ja ehitusmasinad
seal permanentselt. Ainus vahe ehk on see, et kui külastada seda iidset
linnamäge mõne aja tagant, on igal järgneval korral mõni uus „vana“
sammas püsti aetud või mõni arhitaav uueks paigatud. Hetkeseisus tundub
olevat siin juurutatud mingi veider koroonaregulatsioon, mille tõttu on
paljud kohad lintidega suletud. Sulgemise põhjus on arusaamatu, sest
kõrval asuvad sarnased kivihunnikud on täitsa avatud. Ma ei tea, kas see
on seotud kuidagi kohalviibimise ajaga või hoopis sellega, et osa
personali on lahti lastud ja ei jätku viledega valvureid või siis on
lihtsalt staffil hea kreekalik ettekääne niiviisi pisut vähem liigutada
või niisama „üle lasta“. Kui näiteks eelmisel korral istusime õhtuvalgel
Dionysose teatri kiviastmetel, siis nüüd võisime neid vaid nööri tagant
vaadata, sama oli kahjuks ka Odeoniga ja mitmete piirkondadega Akropoli
siseõuel. Selline kanaliseerimine tekitas ausalt öelda üsna tiheda
olemise.
Parthenon
|
Üles |
Odeon
|
Üles |
Eretheion
|
Üles |
Lamborgini
|
Üles |
Dionysose teater
|
Üles |
Vista Akropoli propüleest Aeropaguse mäele
|
Üles |
Ateena. Taamal Lycavittose mägi
|
Üles |
Akropolilt alla tulles eksisime kerge põikena naabruskonna tänavate
rägastikku, et teha pisuke paus külma joogiga. Ühe paljutõotava kuid
lukustatud uksega müügikoha aknast paistsid jumalikud joogid. Õnneks
märkas meie nördinud ning meeleheitlikke pilke naaberpoe müüja, kes ukse
avas ja januste soovid rahuldas ise pidevalt ette-taha vabandades, et
see tegelikult ei ole tema pood.
Enne Zeusi templi juurde jalutamist ostsin valge kübara, sest lagipähe
lõõskav päike ähvardas päeva rikkuda. Mul on tunne, et müüja tegi mulle
kümne euroga tünga, aga seda avastasin alles hiljem ühes poes. Pidin
viiekümnesest tagasi saama 35 eurot, aga olin saanud 25. Taas üks lugu
sarjast „Lolli äpardused“. Ent kübar töötab…
„Võrkkaabu peas made in China on ainumas konditsioneer, mind
jahutab see…“
Autoportree kübara ja peldikuseinaga
|
Üles |
Zeusi tempel, mis ilmselt oma pea 640 aastase ehituslooga on üks maailma
kauakestnumatest ehitustest, võttis meid vastu totaalsetes tellingutes.
Kui need kunagi eemaldatakse, siis arvatavasti on mõni ketastena maas
lamavatest ümber kukkunud sammastest taas püsti aetud. Aga – las
ehitavad! Kaasajal on raske hoomata praeguste fragmentide põhjal templi
tegelikku vägevust - omal ajal, peale roomlaste tuuningut, oli tegemist
Kreekamaa suurima templiga. Ent suurest templist oli pikast ehitamisest
hoolimata vähe rõõmu – 267.a pKr sai see barbarite rünnakus tugevasti
lõhutud. Kõpitseti siiski üles, kuigi mitte päris nii uhkena, kui varem.
425. aastal laskis kristlik keiser Theodosius II (Theodosius on ajalukku
läinud muuseas Konstantinoopoli välise kaitsemüüri, nn Theodosiuse
müüri, rajajana) pühakoja ebajumalate kummardamise vältimiseks sulgeda.
Ehk siis lihtne matemaatika ütleb, et pühakoda ehitati kauem, kui selles
Zeusi kummardada sai… Peale templi sulgemist hävitasid pühakoja
maavärinad ning aja jooksul tassiti see ehitusmaterjalina pikkamööda
laiali – nagu on juhtunud enamuse antiikehitistega Kreekas ning terves
Euroopas. Täna ent ei saanud me seda piskutki näha, mis veel alles on.
Tellinguteta oli vaid Zeusi templi lähedal asuv Hadrianuse kaar, mis
markeerib endist roomaaegse linnamüüri asukohta ja pääsu templi õuele.
Ühe versiooni kohaselt pole tegu triumfikaarega selle klassikalises
mõttes (nagu mälestusmärk mõnest sõjavõidust), vaid austusavaldus
ateenlaste poolt Hadrianusele linna edendamise eest – lõpetati ju
näiteks ka eelmainitud Zeusi tempel tema ajal. Tegime tiiru tellingutele
ning pöörasime seejärel saapaninad vanalinna poole, et väisata agoraad.
Akropol ja Hardianuse värav Zeusi templi õue pealt
|
Üles |
Zeusi tempel
|
Üles |
Agoraad, neid on vanas Ateenas nime poolest kaks – kreeka ja rooma
agoraa – olid minu jaoks tegelikult uued kohad. Õigemini, ma olin kreeka
agoraad, sh Hephaistose templit ju Akropoli tagant Areopaguse künkalt
näinud, kuid eelmistel kordadel olime ikka sattunud uksele koputama
kuidagi sellisel ajal, kui värav juba oli suletud. Nüüd olid uksed lahti
ning tuli vaid piletit näidata (olime targu hommikul mitmesse kohta
sissepääsuga piletid lunastanud). Tegelikult oli juba jalutuskäik läbi
Plaka kitsukeste tänavate omaette elamus poekeste, kohvikute ja kõrtsude
vahel. Kui Akropolil trampiv rahvamurd tundus olevat covid-piirangutest
ja -paanikast hoolimata sama tihe nagu vanasti, siis tänavatel oli
mõnusalt õhku. Ei valitsenud inimtühjus, niisama lustikõndijaid ja
asjalikke inimesi muidugi oli, kuid meeldivalt hõredas
kontsentratsioonis. Poekestes ja kohvikutes jätkus ruumi, järjekordi ei
olnud, mistõttu külm õlu ilmus lauale sama kiiresti nagu oleks ise
sellel külmkapi juures järel käinud.
Mälestusi Plakast
|
Üles |
Esimesena jäi kesklinnast jalutades teele nn Rooma agoraa, ehk siis
roomlaste süsteemis foorum, mille sissepääsu markeerib osaliselt
säilinud Ateena Archegetise propülee. Ajatelge järgides peaks teadlik
turist ja ajarändur enne vaatama varasemat Ateena agoraad ja siis
roomlaste oma, kuid ilmselt suurt vahet pole – ehitati Rooma versioon ju
Ateena vanema agoraa nö pikendusena. Esialgu ei plaanitud foorumit selle
põhimõttelises tähenduses, vaid linnale oli vaja pigem uut turuplatsi.
Aja jooksul koondusid ent foorumi ümber ka roomlaste valitsusasutused ja
linna muu avalik elu ning agoraa sai foorumi tähenduse selle
klassikalises mõistes. Rooma agoraa ehituse vajadus kerkis üles juba 51.
a eKr, Julius Caesari ajal, ent tema eluajal ehituseni ei jõutud ning u
111×98 m põhiplaaniga foorum sai teoks Caesari pärija Augustuse ajal
11-19 eKr. Sadakond aastat hiljem, Hadrianuse valitsemise all, tuuniti
ja ehitati ilmselt kolonnaadid, millest tänini paar fragmenti püsti
püsib. Hardianusele kolonnaadid ja üldse igasugune ehitamine meeldis.
Jerashis lugesin, et tema auks ehitati kolonnaadidega peattänavaid pea
igasse koloniaallinna, mida suur valitseja külastas. Samas olid
kolonnaadid rooma linnaplaneerimises täiesti omal kohal. Õigemini, neid
ei ehitatud ainult toreduse pärast, vaid varjulised sammaskäigud andsid
päevakuumas tänaval olijatele varju. Algselt olid sammaskäigud foorumite
osa (kreeka agoraasid piirasid nn stoad mis põhimõtteliselt tähendab
sama tarindit), hiljem sammastati juba terveid tänavaid. Praegusel
päikesest üles köetud kiviplatsil ringi jalutades jääb vaid kahetseda,
et sammastike kohal olnud varju andnud katused on kadunud.
Ateena Rooma aograa
|
Üles |
+35C
|
Üles |
Rooma foorumi idaservast leiab torni, mida kaugelt võiks möödun’d
sajandi viiekümnendatest pärinevaks veetorniks arvata. Tegelikult on see
torn umbes sama vana või mõnede arvates isegi mõnikümmend aastat vanem,
kui foorum ise. Arvatakse, et torn oli seotud ilmaennustamisega –
sellest ka tema nimi – Tuulte torn. Istusime mõnda aega selle ees
päikesevarjus jalgu ja päikesest üleskuumendatud päid jahutades.
Ateena agoraale jõudes paelus esmalt tähelepanu sissepääsu lähedalt ala
põhjaserva läbiv sügav raudtee-tranšee. Esimeseks mõtteks oli, et oot,
misasja UNESCO sait jne, ent kui rong taamal asuva ülesehitatud stoa
eest läbi sõitis ilma, et see kuidagi vaadet oleks rikkunud, siis tuli
pigem tunnistada, et – õnnitlused, raudtee-ehitajad, hästi
kombineeritud.
Metroo&Stoa
|
Üles |
Agoraa on iidne Ateena linnaplats, mille lugu ulatub 6. sajandisse eKr.
Agoraa ehk põhimõtteliselt turuplats selle kõige laiemas tähenduses:
praeguses mõistes nagu linna keskus, raekoja plats, millel käidi koos,
kaubeldi, aeti poliitikat, tehti filosoofiat, peeti sportmänge,
musitseeriti ja amüseeriti… Nagu kusagilt kooliõpikust meenub: Ateena
agoraal pidas rahvale kõnet Sokrates ja jutlustas apostel Paulus… Praegu
on seal kõndides linnasüdant raske ette kujutada. Maa-ala on suur ja
kahjuks „igav“ varemeteväli, mis jätab relvastamata silmale oma
planeeringu raskesti loetavaks. Kui poleks Hephaistose templit ja Stoad,
siis ei leia silm tegelikult suurt tuge kusagilt – ainult
vundamendikontuurid, kui sedagi. Samas, kui viitsida korraks telefonis
Google satifoto sisse panna, joonistub välja iidne linn: Stoaga risti
asunud teine samasugune sammashall, Arese tempel, mingi ümartempel ja
veel palju muud. Kolm nägudeta kuju üsna sissepääsu lähedal saavad sisu
tähistades endisaegset Agrippa odeoni.
Akropol üle agoraa
|
Üles |
Agrippa odeoni näotud valvurid
|
Üles |
Vundamendivrakkide vahel on
kahtlemata täna agoraa ilusaim ja väärikaim maja senini peaaegu täies
hiilguses alles jäänud Hephaistose tempel, mis vaatab nõlvalt alla
vanale linnaplatsile ja seda diagonaalis läbivale Panatenaiade teele
(panatenaiad olid vanas Ateenas pidustused, mille ajal kanti jumalanna
Ateena rüü läbi linna akropoli Ateena templisse vms). Olin eelmisel
korral Ateenas varem saanud templit imetleda läbi fotoka optika, nüüd
sain seal ümber tiiru teha ja isegi käe vastu sooja kivi panna. Vägev!
Ausalt öeldes Akropoli templid on küll ägedad, aga need ei ole kuidagi
veenvad seal sildkraanade, tellingute ja sadade turistide vahel.
Hephaistose templi ümber kõndisin peaaegu õndsas eestlaslikus üksinduses
– isegi meie seltskond oli varemeteväljale laiali pudenenud. Kuna maja
on „peaaegu terve“ pole vaja väga ettekujutust rakendada, et näha selle
hoone ilu ja tegelikku olemust. Kahju, et templisse sisse ei lasta – nii
terviklikult säilinud kreeka templit teist ei teata, mistõttu oleks
põnev seestpoolt välja vaadata. Sitsiilias oli õnne ka templites sees
käia, ent kuna neist on alles (üles aetud) vaid peripteeri välimised
sammastikud, siis pole see mulje ikka see… Põhjuseks, miks ent vana
lonkur-sepa pühamu Ateenas tänini püsti on jäänud, on vast see, et sinna
asutati 7. sajandil kirik, mis vahelduva eduga töötas 1833. aastani.
Toona veebruaris peeti seal viimane missa kreeka esimese kuninga, Otto
auks. Otto laskis peale seda kiriku pöörata muuseumiks.
Hephaistose tempel
|
Üles |
Parthenon Hephaistose templist
|
Üles |
Stoas...
|
Üles |
Üle kuumust õhkuvate kivide Stoa poole lonkides kohtasin meie
seltsimehi-antvärgiselle, kes olid jõudnud juba platsile tiiru peale
teha ja pidasid suure astelpõõsa varjus siestat. Leppisime kokku, et kui
Mart ka lõpetab, hakkame tasakesi hotelli poole kulgema. Nii suures
plaanis sündiski. Ruttasin ülesehitatud stoasse, kuhu koondub pisuke
muuseum. Esimese korruse muuseumisse pääsemine ent oli komplitseeritud –
sisse lasti koroonahirmus vaid teatud arv inimesi, mistõttu kügeles ukse
taga päris pikk järjekord. Ootasin viis minutit, aga kuna saba
kahanemise märke ei näidanud, siis jalutasin läbi stoa teise korruse,
kuhu on kuhjatud mitmesuguseid suuremaid ja väiksemaid kreeka- ja
roomaaegseid vanu kive. Kivid kivideks - Stoa teise korruse peamiseks
atraktsiooniks on siiski tüüne vaade agoraale ja taamal paistvale
Hephaistose templile.
Ja nüüd olemegi hotellis tagasi…
Mart
|
Üles |
|
19.09.2021. Hotell Galini.
Itea
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Amfissa tasandik
|
Üles |
Istun meie tänase hotelli teise korruse rõdul, vaatan peatänavat ja
taamal pimedusse uppuvat merd ning rüüpan viimast klaasikest kallist
roosat veini, mis eile Ateenast ostetud sai, kuid mis seal ebaolulistel
põhjustel joomata jäi. Hea uudis on, et külmikus on seda veel üks pudel,
mis ilmselt peab jääma ootama homset õhtut. Selle eelmise veini pidime
Dionysose auks kummutama eilse hotelli katusel, kuid sealse kohviku
harpüia kupatas meid kahjuks oma joogiga minema. Muuseas, veini
avamiseks pidin taotlema korgitseri retseptsioonis unelevalt tülpinud
tüübilt, kes iga ihurakuga andis mõista, kui ebameeldiv on selle
korgitseri välja otsimine ja kuidas ka kõik muu teda äärmiselt tüütab.
Aga see selleks… Heiki just lahkus oma numbrisse, Mart loeb midagi. Õhk
on sume ja mereõhune, tänavalt kostub autosid ning rollereid, kuskilt
kandub ninna kärssava õli ning praetud kala hõngu… Kell on hiline, püüan
kiiresti mõned märksõnad kirja panna, enne kui silm päris looja vajub.
Alustan eilsest, sest õhtu kujunes meeleolukaks, joviaalseks ja pikaks,
mistõttu jäid õhtused muljed muljetamata. Niisiis alustan hetkest, kui
hotellis oma uinaku lõpetasin.
Ärkasin poole kuue ringis. Tuba oli tühi, sestap seadsin sammud teisele
korrusele elu uurima. Trepil kohtasin Karli, kes oli ka just ärganud ja
teel supermarketisse „õunte“ järele. Seadsin siis sammud minagi
sinnapoole…. Tagasi jõudes ja teisele korrusele argonautide tuppa
astudes avanes pilt nagu Eedeni aiast: avatud kahepoolsest rõduuksest
paistis hea-paremaga kaetud lauake selle ümber sulnis õhtuvalguses
hedonistlikud härrasmehed… käed laisalt toolile toetumas, udune pilk
taamal paistvale Akropoli mäele suunatud… Nirvaanalähedast eetrit
läbistas vaid mõni sügavamõtteline fraas mõne all tänaval mööda hõljuva
Aphrodite, Europe või Helena ülistuseks. Päevakuumus oli taandumas,
asendudes õhtuse sooja, tolmulõhnalise lõunamaa atmosfääriga. Kella
tiksumine aeglustus… Kuulsin, kuidas kõvaketas seda hetke hallide
ajurakkude püsimälusse kirjutab… Segasin kiiresti spritzeri ning
sukeldusin pea ees sellesse hetke…
Bakhandid
|
Üles |
Rõduidüll ent lõppes ühel hetkel. See tõotas korraks küll hotelli
katuseterrassil jätkuda, kuid paraku sealne baaridaam arvas teistmoodi
ja nii sündis ühine otsus minna Spiliasse enne bronnitud kellaaega.
Kõrts oli avatud, meid juhatati lauda ja nii see õhtu läks. Rahvast
kogunes, nurgas panid end üles bouzukimängijad. Varsti kõlasid
Theodorakise surematud hitid ja kõik need muudki lood, mis meenuvad
1998. a. Meteora lähedalt ostetud kreeka muusikaga ribadeks kuulatud
kassetilt. Veini ja toitu kanti ette, toostid ja head sõnad. Bänd tegi
vahepeal Norra pensokatele soovilugusid, mängiti ABBA-t ja Cesaria
Evorat, kuid kulminatsioon oli muidugi surematu nimilugu „Zorbasest“.
Vaikselt kerkis kuu ja selle valgel kumas kõige üle Akropolise mägi,
mille küljel võis aimata kõrtsilegi nime andnud Akropoli koopa tumedat
laiku… Veel paar kannu veini, veel üks ring rakit!
Spilia
|
Üles |
Aga aeg läks ja lõpuks pidi hakkama seadma vöid vöödele. Nii lõpetasime
viimased veinikannud ja tulime lõpuks meiegi alla linna sealt mäeküljelt
joobununa Ateena õhust ja sulnist varasügisest kuupaistest.
„Nii on, et kord iga pidu saab otsa, pillimehel otsa lõpeb ramm…“
Kohtusime hommikul õndsas päiksepaistes hotelli katuseterrassil. Harpüia
asemel naeratas leti taga armastuse jumalanna kehastus, kandes Akropoli
silueti taustal toitu lauale. Röstsaiadele läks muidugi kahtlaselt palju
aega, aga kes seda kaunitarile pahaks paneb. Istusime seal, kohvitass
näpus, pilgud naelutatud hommikupäikeses valendavatele sammastele ja
mõtlesime et elu on ikka ilus küll. Kompensatsiooniks pooletunnisele
saiaootamisele sain lõpuks tasuks malbe naeratuse ja ekstraportsu
apelsinimahla.
Hommikusöögivaade
|
Üles |
Rendibuss – selleks on meil seekord süsimust Mercedes Vito (kõlab
õudsamalt kui tegelikult on) – toodi kokkulepitud ajaks hotelli ette.
Odüsseuse välimusega rendifirmamees rääkis Mardile oma pool tundi,
kuidas bussiga sõita tohib/saab, käis taskurätiga üle iga kärbsemusta,
rääkis veel natuke ja peale seda olimegi klaarid minema. Ateenast välja
saamine võttis pisut aega, ent varsti olime kiirteel sööstmas läbi
lõputu ja koleda Ateena valglinna maailma naba, Delfi, poole.
Kiirtee olnuks nagu kiirtee ikka, kui üsna varsti peale Ateenat poleks
tee äärde tekkinud hektarite viisi põlenud metsa. See oli värske põleng,
tundlikumad ninad väitsid haistvat tahmalõhna. Maastik nägi välja nagu
mustvalge kaader mõnest Tallinnfilmi armastusfilmist, õudne, trööstitu
ja masendav; söestunud männitüved, sekka ka mõni ära põlenud
majapidamine või niisama hoone. Kui mõelda, et neil mäekülgedel kasvab
see mets tagasi aastaid… Kurb!
Kõrbenud maastikud...
|
Üles |
Üüratu maksuputka
|
Üles |
Delfi ja Ateena vahele jääb Dionysose ja Heraklese linn – Teeba. Et juba
ammustel aegadel oli samanimeline linn Egiptuses, siis eristamaks üht
teisest kutsuti Kreeka Teebat Seitsmeväravaseks Teebaks.
Anne-Liis Maripuu kirjutab:
„Kui Foiniikia rannikult oli kadunud kuningas Agenori tütar
Europe, saatis neiu isa pojad õde otsima ning keelas neil koju tulla
enne, kui tütar on leitud. Selle asemel, et sihitult otsida, läks
Kadmos, üks vendadest, otseteed Delfisse Apollonilt küsima, kus õde
viibib. Jumal vastas, et ärgu too enam muretsegu õe ega selle
pärast, et isa ei luba teda Europeta tagasi tulla, vaid parem rajagu
enesele linn. Delfist lahkudes näeb Kadmos lehma, mingu ta sellele
järele, õpetas Apollon, ja ehitagu oma linn sinna, kuhu loom puhkama
heidab. Jõudnud kohale, pidi Kadmos võitlema hirmsa draakoniga, kes
valvas läheduses olevat allikat ning surmas kõik tema kaaslased, kes
vett tooma läksid. Kui draakon oli tapetud, ilmus Kadmose ette
Athena, kes käskis tal draakoni hambad maha külvata. Kadmos kuulas
sõna ja märkas peagi ehmunult, kuidas relvastatud mehed maa seest
välja kerkisid. Nood aga ei pühendanud Kadmosele vähimatki
tähelepanu, vaid tungisid üksteisele kallale, kuni tapeti kõik peale
viie, keda Kadmosel õnnestus veenda, et need teda abistama
hakkaksid. Nende viie mehe abil tegi Kadmos Teebast kuulsa linna
ning valitses selle üle väga targalt, mis tagas üldise õitsengu.
Herodotos, jutustava historiograafia väljapaistev esindaja, on
öelnud, et Kadmos oli see, kes tõi tähestiku kreeklastele.“
Praegune Teeba muidugi ei ole linn, mis kuidagi moodi möödujas oma
antiikset lugu väga välja näitaks. Ent kui ma eelmisel korral piirdusin
linnapargis vaid Oidipuse loo ettekandmisega (sest muuseum oli suletud),
siis seekord lubati rahvas ka tutt-uude rekonstrueeritud
arheoloogiamuuseumisse. Nagu tsiteeritud kirjalõikki vihjab, on
muuseumis pühendatud päris kopsakas osa kreeka tähestikule, kuid leiab
sealt muudki huvitavat alates Kreeka-Mükeene ajastust, lõpetades
Bütsantsiga. Kadmea – ürgvana Kadmose valitsetud Teeba müürijuppe ent
võib katsuda peatänava ääres, kus neid paaris kohas väljakaevatuna näha
saab.
Muuseumi,
muuseumi!
|
Üles |
Tükike franki linnust Teeba muuseumis
|
Üles |
Eredamaid hetki Teeba arheoloogimuuseumist: Silenius, preestrinnad,
antiikne naeratus ja kiiver
|
Üles |
Üliku ohver-ingitus jumalatele
|
Üles |
Teeba antiikne palee
|
Üles |
Peale muuseumijärgset pita-gyrose stoppi ühes nurgapealses
kiirtoidukohas seadsime suuna Delfile. Ka Teeba-Delfi tee äärses oli
siin-seal metsapõlengute jälgi, kuid õnneks Delfisse jõudes olid
„miljonivaadet“ piiritlevad metsad tulest puutumata.
Teeba gyrose-võlur kohvikust Dimella
|
Üles |
Arahova
|
Üles |
Ma ei hakka pikalt antiikmaailma keskpunktist - Delfist
kirjutama-refereerima – tegin seda arvatavasti 2013 a reisikirjas
piisavalt… Parkisime Kastaalia allikast mõnisada meetrit Arachova poole
ning asusime Ateena templi ning tholose juurde viiva raja otsingule.
Kui teistsugune see septembrimaastik on võrreldes mällu sööbinud 2013 a.
aprilli algusega: surnud kuluhein, tolmused, vihmavalingutest uuristet
jalgrajad, ei mingeid lilli ega liblikaid, ei mingeid värskete
apelsinide vaagnaid. Ja taas ka see koroonasulg – osadele
kivihunnikutele, mille vahel varem olime saanud jalutada, olid ette
tõmmatud triibulised plastiklindid. Meeldiva üllatuse ent valmistas
Kastaalia allikas – eelmisel korral selles vett ei sulisenud – täna võis
sealt janune mööduja peoga vett janu kustutamiseks ammutada.
Ma olin siin!
|
Üles |
Tholos
|
Üles |
Südamlik kohtumine Kastaalia allika teel
|
Üles |
Delfi varemetevälja piletiputkast soovitati kõigepealt muuseumisse
minna, seejärel alles mäest üles amfiteatrisse ja mujale. Mina
muuseumist ei olnud väga huvitatud – eelmisest korrast on hulk mälestusi
ning fotosid ja vaid musta kaarikupoisi pärast ei viitsinud ka jalgadele
tuld andma hakata. Sestap rühkisin sambaketsaste vahel mäest üles ja
otsisin kohti skitsimiseks. Amfiteatri ette oli taas tõmmatud
triibulint, samuti olid suletud mitmed väiksemad rajad. See kuidagi ajas
segadusse ja tekitas tuska. Proovisin Apolloni templit siit ja
sealtpoolt skitsida, aga jooksin sellega kiiresti kokku ning head
tulemust ei saanud. Lõin lõpuks käega ning istusin hoopis varakambrite
tee äärde ja lihtsalt imesin enesesse miljonivaadet üle amfiteatri.
Kusagil neil nõlvadel tappis Apollon draakoni - Pythoni, kelle oli
sünnitanud maaema Gaia ühtides veeuputuse järgse mudaga. Koletis elanud
ühes Parnassose mäe koopas. Delfis elas Gaia oraakel ja Python valvas
teda. Apollon tappis lohe, sest see kiusas (Hera käsul, kes oli vihane
Zeusi kõrvalehüppe pärast) tema ema, Letot, kui see Apollonit kandis.
Peale lohemao tapmist lõi Apollon oma oraakli ehitades Delfisse templi,
kus preestritar – Püütia - ennustas tulevikku. Delfi vanem nimi olevatki
Pytho…
Delfi maastikud
|
Üles |
Kastaalia allika kümblustünn, milles Pausanias suples ja magusat vett
jõi, oli ent ikka kuiv...
|
Üles |
Nišš Delfi Rooma foorumil
|
Üles |
Apollo tempel
|
Üles |
Delfi amfiteater ja miljonivaade
|
Üles |
Maailma naba all vasakus nurgas
|
Üles |
Kohtusime muuseumi ees välikohvikus. Pealelõunane jalutuskäik ajas
janutama, seepärast ostsin kohvikust kaks pudelit mullivett. Olin
loomulikult vaadanud mullita vee hinnasilti ja suur oli mu üllatus, kui
kahe 350 ml pudeli eest küsiti 7 eurot. Sellest kuuldes said
kaheeuroseid õllesid nautlevad seltsimehed unetud mu üle veel tükk aega
irvitada.
Hommikul seatud esialgne plaan oli jääda ööseks Delfisse. Et mul on
sealt jäänud vaid positiivsed mälestused olin esialgu pettunud, kui
otsustati edasi sõita ja võtta suund Iteasse – pisikesse linnakesse
rannikul, mis jääb Delfist pisut rohkem, kui tosinkonna kilomeetri
kaugusele. Tee Delfist viib esialgu mäest alla mööda maalilisi
serpentiine ja jõuab lõpuks tasandikule, mida hektarite ulatuses katavad
oliivipuude väljad nagu roheline meri.
Amfissa oliiviväljad on ühed Kreeka vanimad – arvatakse, et oliivipuid
on kasvatatud neis paigus järjepidevalt juba vähemalt 5000 aastat. Omal
ajal kuulusid need oliiviväljad Delfi oraaklile. Püütia mängude ajal
sõideti oliivisalude vahel hobustega võidu. Amfissa väljadel
kasvatatakse ’Conservolea’ sordi oliivipuid, mis on Kreekas ilmselt
kõige laiemalt levinud oliivisort. Amfissa oliivid on traditsiooniliselt
üsna väikesed ja ümarad, neid tehakse sisse meresoola ja sidrunimahlaga,
spetsialistid ülistavad nende rikkalikku võist maitset. Väikesed oliivid
on üle Kreeka tuntud – ligikaudu 70% Kreekas tarbitavatest
lauaoliividest tulevatki Amfissa väljadelt.
Amfissa maastikud
|
Üles |
Šveitsi pensionärid
|
Üles |
Pildistavad...
|
Üles |
Itea, kuhu me algavas videvikus jõudsime, ei ole kuulus eriti millegi
poolest. Guugeldasin ja ainus, mis võiks olla mainimist väärt on mingi
seos Kreeka iseseisvussõjaga, aga ma ei viitsi unise peaga sellesse
süvenema hakata – liiga uued uudised. Linn koosneb ruudulisest
tänavatevõrgust, mida piiravad ilmetud betoonkarbid… Ehk võiks ta olla
huvitav rannapuhkajale, kuid nagu tänaõhtuse kogemuse põhjal võib öelda,
pole see rand siin ka teab mis meelakkumine – kaldal kasvab mingi vastik
teravate ogaliste viljadega rohttaim, mille okkad andsid meist enamusele
põhjust valuröögatuste saatel neljatäheliste sõnade kasutamiseks. Samas
õhtusöögi saime siin väga ausa – toodi ette imehäid sardiine, kreeka
kartulisalatit (meenutab pisut Austria kartulisalatit, aga kaste on
tehtud vist jogurtiga – ühesõnaga – hea!), tsadsikit, kreeka salatit
(see on alati hea, samas kordumatu - igas kohas tehakse seda pisut oma
nüanssidega) erinevaid määrekaid, oliive ja mitu kannu veini. Veetsime
seetõttu väga mõnusad õhtutunnid vaikse lainete loksumise taustal
sumedas lõunamaises õhtu-õhus tähistaeva all. Ei mingit raadiomuusikat
ega muud tümakat – lihtsalt mere ja õhtuse tänava duett… Ning seda kõike
kaheksa inimese peale pisut enam kui üheksakümne euro eest!
Itea, Metamorfoses tänav ja Jumalamuutmise kirik (Μεταμόρφωση του
Σωτήρος)
|
Üles |
Itea
|
Üles |
Kreeka salat ja sardiinid
|
Üles |
Ja nüüd sai siis veel siin rõdul istudes-kribades i-le täpp pandud.
Vähemalt on ära kasutatud kõiki hotelli poolt pakutavaid võimalusi täie
raha eest.
Itea ja meie rõdu - küll veel õhtuvalges...
|
Üles |
|
20.09.2020. Hotell
Arethousa. Katakolo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Vananamees mobiiliga. Zeusi templi metoobilt Olympias
|
Üles |
Õhtu on taas saanud peaaegu ööks – püüan seepärast taas omad mõtted
kiiresti tänasest päevast koondada. Esmalt aga pean alustama halva
uudisega – Ateenast ostet kallis Dionysose and, millest on eelnevalt
juba korduvalt juttu olnud, on jäänud narril kombel Iteasse
hotellikülmikusse. Oeh!
Ka täna ööbime mere ääres. Kui eile vaatasime Korintose lahele, siis
tänase õhtusöögi ajal vaatasime Kyparissa lahele. Tänane linnake, kus
ööbime - Katakolo, on eelmise linnakesega võrreldes märksa vingema
ajalooga ja seda eeskätt tänu mägedes asuvale Olümpiale, mille sadamaks
linn oli. Ka jääb Katakolo kõrvale (üle väikese mäekese) kohalik
Atlantis, iidne Pheia linn, mis 6. sajandil eKr toimunud maavärinas jäi
mere alla. Arvatakse, et seesama maavärin hävitas ka suurima Olümpia
templitest – Zeusi templi. Muidugi pole praeguses linnas midagi iidsest
ega vähem iidsest näha – enamuse sellest vanast, mis türklaste
lagastamisest üle jäi, on tänaseks neelanud betoonkuubikutest koosnev
anonüümne kuurortiarhitektuur. Aga läheks nüüd ajas u 12 tundi tagasi…
Ärkamine Iteas kujunes meeldivaks. Või peaaegu, sest varavalges reidilt
liikuma hakandu sõjalaeval puhuti pasunat ja jagati läbi megafoni käske,
mis läbi lahtise rõduukse kõlasid üpris kohatult. Ka selle hotelli
hommikusöök serveeriti katuseterrassile. Vaade küll polnud nii
märgiline, kui Ateenas, kuid vaate mõttes mitte sugugi halvem –
peegelsile sinine meri, taamal vinesse kaarduv maaliline rannajoon, seda
raamivad rohelised mäed ja silmapiiril terendav Püha Georgiase saare
siluett. Hommikusööki ent ei saanud niisama lihtsalt lunastada – ette
tuli näidata covid-pass ning pähe panna mask. Lisaks kontrollis ukse ees
seisev kaunite silmadega Kerberos isiklikult, et kõik oma käekesed
kenasti antiseptikuga sisse hõõruks. Pidin võtma tüütu jalutuskäigu
viiendalt korruselt teisele, et oma maha ununenud mask ära tuua. Samas
hommikusöögi üle ei saa kuidagi nuriseda – päris rikkalik valik ja
ääretult meeldiv keskkond söömiseks. Meeleolu aitas hoida geopeitus –
leidsime Mardiga kavalasti nurga taha peitu pandud singi ja juustu alles
kolmandal katsel. Et ka hilisematel tulijatel oleks otsimisrõõmu,
teavitasime neid singi olemasolust, ent ei reetnud selle asukohta.
Hommikusöögivaade Iteast
|
Üles |
Hommikune Itea
|
Üles |
Iteast lahkudes võtsime suuna piki rannikut Antirioni poole, et sealt
siis üle Korintose väina Peloponnesosele jõuda. Maantee nr 65 kopeerib
pitoreskset kaljust rannikut loogeldes mõnesajameetrise kaldaastangu
pankade vahel. Seepärast hakkas peale tunnist sõitu tagapinkidest
kostuma resoluutsed palveid, et roolimees võiks pisut rahulikumalt kurve
võtta. Rahulikumast sõidust arenes edasi mõte inventeerida mõnd kalda
all kössitavat väikest külakest – äkki saab ujuda. Mõeldud-tehtud ja nii
juhtus, et pöörasime sisse Skalomasse.
Maantee E65
|
Üles |
Skaloma pole kindlasti see koht, kust tasuks mõnd Odysseuse aegset
kivihunnikut otsida. See on olnud nii nurga taga ja nii omaette, et
isegi hilisemas ajaloos pole tast midagi põrutavat internetiavarustest
leida peale öömajade pakkumiste ja rannakirjelduste. Mäest alla laskudes
esialgu ka midagi põnevat silma ei hakanud. Vaikselt muidugi lootsime,
et ehk all saab end merre kasta, kuid… Kaljude vahele peidetud lahesopi
äärde jõudes avastasime end järsku keset tillukest väikekodanlikku
paradiisi – ääretult maaliline rand, päevavarjud, isegi üks avatud kõrts
ja vaid paar-kolm inimest peale meie (kogemata õnnestus esimesel korral
just nende värava ette parkida). Rand oli küll klibune, kuid vesi tüüne
ja mõnus, ilm päikesest krõps ning tuulevaikne… Vein parajalt külm,
juust vaid natuke soolane ja värske leib, mida oliiviõlisse kasta,
parajalt pehme. Täiuslik kõrvalehüpe!
Skaloma
|
Üles |
Antirioni jõudsime oma väikese hedonistliku rannaafääri tõttu varasel
pärastlõunal. Korintose väina suuet avamerele valvavad juba Kristuse
eelsetest aegadest kaks linna: Antirion mandri pool ja Rion
Peloponnesose pool. Kitsas väin oli aegu sõdimisel ja kaubavahetusel
üheks Lääne-Kreeka tähtsamaks strateegiliseks punktiks – otse laevaga
üle sõites on sadamast sadamani vähem kui kolm kilomeetrit, mööda
rannikut ringi aga rohkem kui 250 km. Seetõttu rajati kitsuse
kontrollimiseks esmased kindlused kreeklaste poolt juba pea pool
aastatuhat eKr. Algselt roomlaste rajatud ja lõpuks türklaste poolt
tuunitud kindlused asuvad Antirioni ja Rioni merepoolsetel neemedel
tänini. Antirioni kindlus on pisut paremini säilinud, Rioni kindluse
siluett oma ümarate patareidega näeb jälle kaugelt hoopis põnevam välja
- nagu mingi Marsi küla mõnest ulmefilmist. Peatusime hetkeks Antirioni
kindluse esisel väljakul, et imetleda üheks 21. sajandi alguse
maailmaimeks peetavat rajatist – Antirioni-Rioni silda, nina puuderdada
ning kohaliku putkaomaniku tungival pealekäimisel tema kirjude
päikesevarjude all enesele üks külm Mythose õlu serveerida lasta.
Turistid Antirioni silla all
|
Üles |
Antirioni kindlus
|
Üles |
Minu varasemates mälestusetes oli Antirion-Rion metsik sipelgapesa, kus
üle väina saamiseks tuli tagurdada metsikult täis tuubitud praamile,
stividor rippumas avatud aknast kahe käega rooli küljes, surumaks meie
buss kahe rekka vahelisse prakku, kuhu esialgu jalgrataski ei tundunud
mahtuvat. Ent nüüd on siin sild, mis avati Ateena olümpiamängudeks.
Silla kavandas Berdj Mikaeliani juhitud meeskond. Tegemist on 2,8 km
pikkuse vantsillaga, mis tollal oli maailmas konstruktsioonilt ja
pikkuselt omataoliste seas ainulaadne. Naljakas on see maailm: sajand
varem kaevati Korintose kanal, mis sisuliselt muutis Peloponnesose
poolsaare saareks. Täna on kanalil kolm püsisilda; ja nüüd siis saab üle
väina saarele ka neljandat silda mööda.
Rioni-Antirioni sild
|
Üles |
Antirioni kindlus
|
Üles |
Plaanisime mereületamist esialgu silda mööda, ent minu tungiva lobitöö
tulemusel otsustati praami kasuks. Kuigi ajaliselt ilmselt kaotasime,
võitsime seiklusrikka kahekümneminutilise merereisi ning võitsime ka
rahaliselt – sillamaks minibussile on 13,5 eurot, laevapileti eest
küsiti vaid kuus. Kui olukorda süveneda, tuleb tunnistada, et see
laevamajandus on ka natuke veider. Enne silda oli arusaadav, et ülevedu
toimetas korraga oma kümme kompaniid ja laev väljus sadamast laeva järel
ööpäevaringselt – alternatiivi ju ei olnud. Kuid naljakas on, et see
laevaäri toimib tänaseni – erinevate firmade parvlaevad – täiesti
korralikud ja moodsad (pole vaja enam peale tagurdada 😊) seisavad rivis
ja laadivad peale autosid. Ning vaadates, kui kiiresti pandi täis see
praam, millega meie üle sõitsime, siis tundub, et sõitjaid jätkub.
Turistina olin mina muidugi meresõiduga rahul – nägi silda, nägi
kindluseid merelt ja nägi kaugusse kaduvaid lahte palistavaid madalaid
kaljuseinu, lisaks väike teretulnud vaheldus autos istumisele. Ent kui
mõelda silla tasuvusele majanduslikult, siis see laeva-pull seal silla
all ei tundu mõistlik ühestki vaatepunktist.
Seiklusrikas merereis
|
Üles |
Valisime Olümpiasse kiirtee asemel otse läbi mäeahelike kulgeva vana
tee. Kõik navigatsiooniseadmed küll viibutasid näppu, et valitud tee on
üle poole tunni aeglasem, kuid kilometraažilt lühem ning kindlasti oli
kordi maalilisem. Tee algul eksisime kohe mingisse rekkameeste
parklasse. Kui olime seal paar minutit kukalt kratsinud, astus ligi
keegi abivalmis härra ning näitas õige suuna kätte.
Linn lõppes peagi. Tee tõusis mäkke. Sõitsime iga kilomeetri järel üha
enam läbi selle romantilise karjaste maa, kus koledad betoonkarbid
andsid järk-järgult teatepulga üle madalatele võssa peituvatele
majapidamistele. Improviseeritud viinamarja-pergolate all istusid
vanamehed, taamal sõid mäenõlvadel kitse- ja lambakarjad: pildistamis-
ja põiepeatuste ajal võis ikka ja jälle kuulda plekise kõlaga
lambakelli. Lääpas hooned, vanad traktorid, justkui pisut lohakil
erineva otstarbega putkad. Kui neid männi- ja tammesaludega pikitud
kulunud mäeveeri helesinisesse vinesse mähkunud taeva taustal väikese
unistaja filtriga vaadata, võib mõista Henry Milleri vaimustust ja
näha-tunnetada neidsamu jumalate poolt loodud maastikke. Ja võib mõista
ka Milleri kriitikuid, kes 21. sajandil turismibussis kiirteel loksudes
sõidavad Ateena Akropolilt Delfisse ja tagasi ning on üllatunud ning
pettunud, sest rahvamassist üle ujutatud turistilõksudes on võimatu
„seda“ Milleri Kreekat leida. Aga tundub, et on. Võib-olla aitab kaasa
sellele mu isiklik endine Kreeka-suhe, suhestumine ja suhtumine või
ilusad mälestused. Muidugi oleks lahe rännata Goethe viisil kuude viisi
läbi linnade ja varemete, Hemingway tegelaste viisil vankriotsal paari
hea sõbra ja kopsaka veinikannu saatel ühest külast ja kõrtsist
järgmiseni või Tuglasega koos aeglase rongiga läbi maa, aga ma arvan, et
peab olema tänulik sellegi eest, et sessinatses ilmas, kus ainuke kindel
asi on kiirendus, oleme saanud võtta selle aja, et siin kulgeda liigselt
kiirustamata. Ning leida isegi selle tee ja raja, kus 21. sajandi
kiiruse- ja rahapõhised väärtused mõneks loetud hetkeks tahaplaanile
kaovad. Kui mõelda tagasi tänasele päevale, siis kindlasti oli
arheloogiliste kivihunnikute kulminatsiooniks Olümpia varemeteväli, ent
päeva elamuseks jäid siiski need päikeselised lambakarjamaad seal mägede
vahel teel Olympiasse…
Arkaadia teel
|
Üles |
Okastaim
|
Üles |
Ent kogu sel idüllil oli ka tumedam pool. Poolsada kilomeetrit enne
Olümpiat läbisime Mordori eeskoja. Õhus hõljus tuha ja kustunud tukkide
haisu, silmi pilutades võinuks näha taamal saaki otsivate orkide salku.
Kilomeetrite kaupa hävingut: põlenud männikud, põlenud oliivisalud,
põlenud võsa ja karjamaad. Sekka silmas siin-seal turritavate tukkidena
palangule jalgu jäänud karjuseonne, lautu, küüne või muid hooneid. Ja
nii kilomeeter kilomeetri järel. Vahepeal mõnes serpentiinikäänus
imekombel tulest pääsenud rohelised puudesalud näisid tõotavat masendava
vaatepildi lõppemist, kuid kurvi teisele poole jõudes avanes õõvastavalt
nõgine panoraam taas. See oli silmale lausa füüsiliselt valus ning
vähemalt mina tundsin poole tunni pärast varjuliste tammemetsade vahele
jõudes suurt kergendust. Muidugi pole metsatulekahjud Kreekas mingiks
uudiseks, neid on seal enne olnud ja tuleb veel, kuid suvised palangud
on tingitult ebaharilikest suvekuumadest ja pikkadest põuaperioodidest
muutunud võimsamaks ja võimukamaks kui iial enne. Peaks tooma
sunniviisiliselt need Eesti poliitikud, kes ülbitsedes kõrge kaarega
kõigile pähe lastes väidavad, et kliima soojenemine on väljamõeldis,
neile tuhastele kõnnumaadele põlenud Infrat taastama ja metsa istutama.
Äkki jõuaks midagi kohale.
Mordor
|
Üles |
Saabusime Olümpia väravasse kuue paiku. Meeldiva üllatusena selgus, et
arheoloogiline vaatamisväärsus on täitsa avatud: piletikassa andmetel
varemeteväli veel tund aega ja muuseum lausa kaks tundi. Daam
piletiputkast soovitas tungivalt minna enne sambajuppidele turnima, ning
seejärel muuseumisse. Nii tegimegi.
Olympia
|
Üles |
Mäletan Olümpiat paarikümneaasta tagusest ajast mahajäetu, tolmuse ja
murenenuna… Midagi sellist nagu Phaistos, Paestum või Selinunte – kus
õigel hetkel sattudes võib rahus üksipäini (va viledega valvurid
muidugi) ringi uidata ning end vanade kivide vahele unustada. Ega nüüdki
Olümpias suurt rahvarohkust kurta saanud; oli selles põhjuseks covid,
hiline õhtupoolik või miski muu, kuid varemetel liikus peale meie veel
vaid paar-kolm inimest. Samas sellist mõnusat ääremaa tunnet ei
tekkinud. Varemete vahel ja hiljem muuseumis ringi jalutades hakkas
varsti põhjus koitma. Peale 1990-te lõppu on olümpiamängude sünnipaigas
üht-teist tuunitud: osa värskendusi tehti Ateena olümpiamängudeks 2004.
a, 2009. a valmis uus muuseumihoone ning Saksa Arheoloogiainstituudi
eestvõttel on peale millenniumit restaureeritud (loe: püsti upitatud)
üsna mitu sammast. Nii on muutunud mahapudenenud sambaketta-maastike
vahel nähtavaks näiteks Olümpia Zeusi tempel, millel on püsti aetud üks
tuttuuena tunduv dooria sammas, samuti tundub vanu pilte vaadates, et ka
näiteks Olümpia tholosel, Palestras ja Hera templi juures on üht-teisti
tuunitud. Välja on kaevatud Leonidaioni – antiikse sportlaste „hotelli“
- taga roomaaegne „spaakompleks“. Ka varemeteväljalt piletikassa poole
jääv endine gümnaasiumi ala on kenasti gabioonidega
kindlustatud-vormistatud rõõmustades korraarmastaja turisti silma. Ent
õnneks oli jalutuskäik päikeseloojangus punetavate varemete vahel ikkagi
üheltpoolt värskendav ja samas mõnusalt nostalgiline – tabasin end kordi
mõtlemast selle üle, kuidas me kakskümmend kolm aastat tagasi, alles
Homerost, Pausaniast, Maistet või Gombrichi mittelugenuna, nautisime
muretuid olümpiastarte staadionil, rõõmustades selle üle, et autos on
kanistrites õhtuks piisavalt retsinat ja ouzot ning ümberringi mäenõlvad
lausa kubisevad oliivi- ja tammesalude all telkimiskohtadest…
Hera tempel
|
Üles |
Tholos
|
Üles |
Varakambrid
|
Üles |
Staadionikäik
|
Üles |
Jooksurada
|
Üles |
Kaja stoa ja Ptolemaios II sammas (või on see tema õe, Arsinoe oma?)
|
Üles |
Olümpiaski hakkas silma veider koroona-piirang: paljude radade otsad, sh
Zeusi templi portikusse ehitatud puidust vaateplatvorm, olid
külastajatele taas kilelintidega suletud. Kuidas saaks näiteks
vaateplatvormilt alla vaatamine viirust mõjutada? Kui siis Mart proovis
üle ühe nööri ronida, et vaateplatvormi siiski sihipäraselt kasutada,
ilmus kusagilt nähtamatusest (nagu Irvik-kass) vilega daam, kes käskis
kohe alla tulla. Mardi küsimuse peale, et miks ta ei või korraks üles
minna, liitus hüüdjaga veel teinegi resoluutne luuaratsur, mistõttu
mingit sisulist arutelu sellel teemal ei tekkinud ja tolle päeva ainsat
siirast arheoloogiahuvist ajendatud turisti ikkagi üles ei lubatud.
Zeusi tempel
|
Üles |
Olümpia uhke ajalugu seletab varemetevälja märgilisi ehitisi – templid,
ausambad, harjutusväljakud jne, jne. Teisalt, samalaadsete ehitiste
varemeid leiab ju muudestki antiiksetest ehitatud kooslustest, ent
Olümpias eristub üks tagasihoidlik vare, vundament, mida ilma sildita ei
oskaks tähelegi panna. See on Pheidase töökoda. Antiikse olümpiaküla
tähenduslikult ja ka ilmselt mahuliselt vingemaks ehituseks oli V
sajandil eKr ehitatud Zeusi tempel, mille suurimaks ehteks oli seitsme
maailmaime hulka arvatud elevandiluu ja kullaga kaetud Zeusi kuju.
Maailmaime ehitas Pheidas, ilmselt vanakreeka, aga võib-olla ka maailma
üle aegade parim skulptor. Kirjutan meelega – „ehitas“, sest see 12,4 m
kõrgune olümposlaste pääliku skulptuur oli kokku pandud hoolikalt
sobitatud juppidest. Pheidase meistriteosed – Olümpia Zeus ja Ateena
Akropoli loodud jumalanna Ateena – Ateena Parthenos (Ateena kuju
kõrgus oli 11,5 m), olid oma ajas peajagu teistest üle ning ees,
mõjutades teadjameeste sõnutsi kogu hellenistlikku kunsti. Just 1950-tel
Olümpiast leitud Pheidase tööriistad, valuvormid ja nihu läinud
skulptuuri jupid aitasid tema Zeusi kujust aimu saada. Sestap
pühendatakse meistrile nii muuseumis, kui ka varemeteväljal üsna palju
tähelepanu. Pheidas oli edukas meister, keda tunnustati juba tema
eluajal. Et ta oli kuningate sõber, ühiskonnas aktsepteeritud ning väga
hästi makstud tekitas loomulikult ka kadetsejaid ja halba soovijaid.
Jant läks lahti Ateenas, kus Pheidast süüdistati Ateena skulptuuri jaoks
ette nähtud kulla varastamises. Kui seda aga ei suudetud tõestada
(ülekaalumisel leiti kogu kuld alles olevat – seda oli muuseas u 1,14
tonni!), siis korraldati uus probleem – kunstnik olevat iseennast
jäädvustanud Ateena skulptuuri kilbile. Ennekuulmatu! Teda süüdistati
ülbuses, edevuses, jumalateotuses ja muudes surmapattudes ning pisteti
vangikongi. Ja sinna ta kooleski… Olympia Zeusi kuju tassiti u 380-te
paiku Konstantinoopolisse kus see 476. a tulekahjus hävis. Sama juhtus
tegelikult Ateena kujuga – ka see viidi Konstantinoopolisse, kus selle
jäljed u X sajandil pKr kaovad…
Pheidase töökoda
|
Üles |
Hotell...
|
Üles |
...ja roomaaegne spaa
|
Üles |
Palestra
|
Üles |
Olümpia arheoloogiamuuseum pakkus väga meeldiva üllatuse – selge ning
ruumikas, oluline põnevalt rõhutatud. Kuigi tavapäraselt lamas
klaasvitriinides lademetes potikilde, kiivreid, nooleotsi. Kuid sinna on
üles seatud ka Zeusi templi tümpanonide fragmendid, millest
läänepoolsemal jutustatakse lahti Pelopsi kaarikuvõistluse lugu ja
idapoolsemal kentauride ning lapiidide (kreeklased) kaklusest kuningas
Peirithoosi pulmapeol. Teise seina äärde on üles seatud ka templit
kaunistanud reljeefid, mis kujutavad Heraklese vägitegusid. Ent kõik see
ilu ning ajalugu kahvatub eraldi saali üles seatud muuseumi ilusaima
eksponaadi, graatsilise ja ebamaiselt kauni võidujumalanna Nike
tiivulise skulptuuri kõrval. Algselt asus see Zeusi templi kagunurga
juures. Nn Paeoniuse Nike pandi püsti u. 420 eKr Ateena ja tema
liitlaste auks, kes 425. a eKr olid Sphacteria lahingus spartalasi
löönud. Nike pole küll Pheidiase vaid tema kaasaegse Paeoniuse looming.
Kui ma iseenda jaoks peaks panema Nike ja Pheidase Ateena joone peale,
siis kogu austuse juures Pheidase vastu, annaks siiski 10 punkti Nikele.
Nike
|
Üles |
Kolmekandiline Nike võidusamba alus tema originaalses asukohas Zeusi
templi juures
|
Üles |
Olümpiaga seotud tegelased läbivad kogu Kreeka mütoloogiat. Olümpiaküla
asutati ju mitte lampi tühjale kohale, vaid arvatavasti Rhea – eesti
keeli siis maaema – templi kohale selle juures olnud pühasse hiide -
Altisesse, milles olla asunud ka Pelopsi hauaküngas. Pelopsi – ühe
Kreeka loo markantseima tegelasega ja tema sooga seostub nii Olümpia
lugu, kui olümpiamängude lugu. Pelopsi isa, Tantalos, oli ise surelik,
ent müütiline tegelane, jumalikku päritolu, Zeusi ja nümf Plouto (kes
omakorda olnud Kronose tütar) järeltulija. Toonane Lüüdia kuningas
tolknes vaheldumisi nii maa peal kui Olümposel, jõi jumalatega nektarit
ja sõi ambroosiat. Tantalos läks ajaga väga ülbeks ning hakkas varastama
jumalate tagant. Kuna jumalad esialgu ei viitsinud temaga jamada, siis
lõpuks hakkas Tantalos neid pidama lollideks ja kahtles nende
kõiketeadmises-kõikenägemises. Siit kohalt algab Olümpia ja laiemalt ka
Kreeka lugu… Et oma üleolekut tõestada, tappis ta oma poja, Pelopsi, ja
serveeris jumalatele maiusena oma lossis korraldatud võõruspeol. Muidugi
tabasid taevalised jubeda söömaaja tooraine kohe ära ja Tantalos
kupatati karistuseks Hadese juurde allilma igavest nälga ja janu tundma.
Pelopsi laskis Zeus ühel eluniiti ketraval moiral kokku traageldada ja
äratas ellu. Viimasest sai tema koleda lapsepõlve loo pärast jumalate
hoolealune ja soosik; muuhulgas Poseidon ise kandis hoolt tema
koolihariduse eest. Täiskasvanuks saades rändas Pelops Kreekasse. Ta
armus Pisa (hilisema Olümpia) kuninga, Oinomaose tütresse –
Hippodameiasse. Tunne oli vastastikune. Oinomaos oli kõva
kaarikuvõistleja ja tema tingimuseks oli, et kosilased peavad temaga
võistlema. Kui kosilane kaotas, kaotas ka oma pea. Pelops läks
võistlusele kindla peale välja: kõigepealt oli tal välja panna tuunitud
rakend Poseidoni tiivuliste hobustega. Aga, et asi täiesti kindel oleks,
otsustati saboteerida ka Oinomaose kaarikut. Seda sai teha vaid kuninga
kaariku mehhaanik Myrtilos (kes oli muuseas tiivulise käskjala, Hermese,
poeg; Hermes on ka rändurite jumal). Hippodameia ajas mehhaaniku pea
segi ja too, armunud ning pime, kruttiski kaarikut… Oinomaos hukkus
ringrajal nagu Ayrton Senna, Pelops sai pjedestaalile ning kuningaks,
Myrtilos jäi pika ninaga. Myrtilosele aga ei meeldinud selline asjade
käik ning ta otsustas enda auhinna - printsessi – võtta jõuga. Pelops
sattus Hippodameia õnneks paarile peale ning tappis Myrtilose. Viimane
jõudis enne koolmist Pelopsi ja tema soo ära needa… Pelops oli kuningana
edukas ja sai kogu Peloponnesuse valitsejaks, mistõttu tema nimest tuleb
ka poolsaare nimi. Legendaarne kaarikuvõistlus ent inspireeris seda
hiljem olümpiaalade hulka võtma.
Pheidase Zeus
|
Üles |
Miks ma sellele tuntud-teatud Pelopsi loole pidama nii pikalt jäin…
Lihtsalt seepärast, et Myrtilose needused läksid täide. Pelopsi lastel –
keda ei olnud mitte vähe, olid enamasti õnnetud saatused. Tema mitme
põlve järeltulijate hulgas oli enamus Kreeka mütoloogilisi tüüpe – nagu
Theseus, Atreus, Thyestes, Orestes, Trooja sõja juhtfiguurid (Agamemnon
ja Menelaos näiteks), isegi Herakles jne, jne... Ka Oidipuse isa,
esimene ametlik gei ajaloos, Laios, veetis noorukiea Pelopsi juures,
tasudes talle osutatud lahkuse eest Pelopsi noorema poja, Chrysippose
röövimise ja vägistamisega. Ja mis hiljem juhtus Oidipuse endaga… Ent
Pelopsi loo kõrval jooksevad Olümpiast rääkides sisse ka lood
võitlustest kentauridega, kus võtmesündmused, nagu näiteks enne viidatud
Perithoosi pulm, on seotud mitmete tuntud kangelastega nagu Theseus,
Herakles jt, kes on samal ajal ka Tantalose sugu.
Zeusi templi metoop Perithoosi pulma looga
|
Üles |
Kirjutatakse, et Perithoosi pulmas (aga ka paljudes teistes lugudes)
figureerivad kentaurid pidavat sümboliseerima Kreekas elanud ürgammuseid
„barbareid" samas kui lapiidid on kreeka sugu. Nende omavaheline
tülitsemine käis taustsüsteemi vaadates ikka võimu ning valduste pärast,
kuid katalüsaatoriks sai konkreetsetes sündmustes enamasti kentauride
kuum pea, mis ei kannatanud veini. Kuigi kainena ühed targimad ning
mõistlikumad olevused, muutusid nad veiniuimas metslasteks. Purjakil
peast sündinud vägivallale vastas ka teine pool vägivallaga ja nii see
läks. Niisiis, sõjad kentauridega olid iidsed sõjad barbaritega, kes
küll lõpuks mutta suruti, kuid kelle salakaval kättemaks tabas päeva
lõpuks ka kõige ägedamaid sangareid – eks ole Heraklese surma lugu ju
selles osas musternäiteks.
Ja veel üks mõtisklus…
Sander Priivits kirjutab:
„Pelopsi tükeldamist ja söötmist saab võrrelda ka Dionysosega.
Nimelt oli Dionysos noorelt titaanide poolt tükkideks rebitud,
keedetud ja praetud. Hilisemad autorid räägivad, et osa temast ka
söödi ära. Hiljem äratati Dionysos jumalate poolt ülesse ja Zeus lõi
titaanid välguga tuhaks…“
Sileniuste "kamp"
|
Üles |
Olümpia loos räägitakse loomulikult olümpiamängudest, mis levinud fakti
kohaselt toimusid antiikses vormis Zeusi austuseks vähemalt alates 776.
a eKr ja kestsid kuni 393. aastani pKr. Ilmselt on aga algus kusagil
veel varasemas ajas. Arvatakse, et algsetel üritustel, mis olid lihtsalt
pidustused peajumala auks, jooksid väljavalitud võidu. Võitja sai au
süüdata pidustuste tule. Aja jooksul jäi jumalate austamine küll
olulisele kohale, kuid sportlik mõõduvõtt muutus pidustuste peamiseks
eesmärgiks ja jooksule lisandusid mitmed muud võistlusalad. Mütoloogias
kaevates leiab ent olümpiamängude loole mitu võimalikku alget… Neist ühe
loo aluseks on eelpool pikalt räägit’ Pelops ise, kes hakkas oma
kaarikusõidu võidu auks regulaarselt kaarikuvõistlusi korraldama. Aja
jooksul lisandusid kaarikusõidule muud alad ja võistlused said kuulsaks
üle maa. Teine, ürgsem lugu, seostub Kreetaga. Sellest lugedes meenus
mulle kohe Kreeta Dactylose koobas, kus beebi- Zeusi peidus hoiti, et
isa Kronos teda ära ei sööks. Kronos ei leidnud Zeusi ja viimane, saades
täisealiseks, võttis taadi kinni ja vangistas Tartarosse nagu ennustatud
oli, et ise tähtsaimaks jumalaks saada… Aga see selleks. Pausaniase
järgi Maa-ema Rhea usaldas Zeus-lapsukest valvama viis turvameest
Idaiosest Kreetal, kelle ninameheks oli Idaiose Herakles (sel pole
midagi pistmist Zeusi pojaga). Kui siis Zeus Kronosega võitles, olevat
see aset leidnud just Olümpia kandis ja nood turvad assisteerinud
seejuures tulevast peajumalat. Pärast siis pühitsenud nad sportmängudega
Zeusi võitu ja sealt siis kõik see edasi läks. Kolmanda versiooni
kohaselt korraldas Olümpias jooksuvõistlused Zeusi poeg Herakles, kui ta
oli hakkama saanud Augeiase tallide sõnnikust puhtaks küürimisega.
Hera templist leitud Praksitelese Hermes (330 eKr)
|
Üles |
Oli sellega siis kuidas oli, hiljem korraldasid mänge ja võistlesid neil
lihast ja luust inimesed. Ajaloo ja statistika järgi on teada, et
antiikajal 1169 aasta jooksul toimusid olümpiamängud 293 korral, mille
käigus produtseeriti 4237 olümpiavõitjat. Nende seas oli ka naisi.
Võitjate pähe seati õlipuust ehk siis oliivipuust punutud pärg.
Loorberipärja, mida sagedasti seostatakse võitude ja võitjatega pälvisid
Püütia mängude võitjad Delfis. Muuseas, oli aegu, kui olümpiavõitjad
Olympias said auhinnaks mitte ainult oliivipärja vaid terve oliivipuu.
Võib-olla sattusin hoogu nende müüdilugude ümberjutustamisega. Aga ma
olin ise neist nii elevil; on mingi võlu vanu kohapõhiseid muinasjutte,
müüte ja näiteks ka pühakute lugusid lugeda. See loob mõnikord palju
„mõistetavama“ või õigemini kuskil teadvuse B poolel aktsepteeritavama
taustsüsteemi, kui tõsimeelne ajalugu. Mis juhtus AD 3000 eKr? Zeus?
Kronos? Aadam?, Isis?... Hulk märke, mis selgitavad ja põhjendavad
midagi lugudega, mis on vahel põnevad, vahel arusaamatud ning vahel
ebaloogilised… Ja kui mõelda Schliemanni või Heyerdahli peale, siis kogu
loogika kiuste tasub mõnesid lugusid ridade vahelt lugedes tõsiselt
võtta. Lihtsalt enamasti puudub meil müüdilugude kodeerimiseks võti…
Olympia arheoloogiamuuseumi eesõu
|
Üles |
Taaskord Karli ettepanekul maabusime õhtuks mere ääres. Sedakorda siis,
nagu algul juba mainisin, antiikse Olümpia sadamaasulas, Katakolos. Ega
siin linnast pikalt olegi heietada: asula on tilluke, kuid hotell on
täiesti tasemel. Sisseregamisel tekkis mingi puuking punkt kommis päeval
tehtud broneeringust põhjustunud probleem taas, nagu eelmiselgi õhtul,
aga kui retseptsionist oma masinas tõsisemalt kaevas, sai sest peatselt
üle. Õhtusöögikoha - restorani Filia - leidsime hotelli adminni
soovitusel rannast – tõele au andes neid restorane seal paar-kolm tükki
ehk oligi. Sardiinid, anšoovised, muud kalad-mereannid ja klassikalised
kreeka starterid ning karahvinivein… Mitte nii äge teenindus ja olustik
nagu Iteas (eilsega võrreldes oli koht pisut udupeen), aga mõnus ja
nauditav ikkagi.
Nii see päev oli ja kirja sai.
* * *
Väike õiendus. Loomulikult ei jõua ma igal õhtul kõike seda sõna-sõnalt
kirja panna. Aga ma kriban üles märksõnad, mõned mõtted ja laused,
samuti otsin välja viited võtmefaktidele ja jätan selle puhtalt
kokkukirjutamise koduste nädalavahetuste täiteks…
Filia restorani anšoovised
|
Üles |
|
21.09.2021. Hotell
Ntouana. Kalamata
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Katakolo
|
Üles |
Täna kriban päevasündmusi üles taas rannalinnas - seekord siis
Kalamatas. Kalamata järgi on hakatud nimetama suuri lillakaspruune ja
kergelt kirbe maitsega lauaoliive. Kalamata oliivideks võib nimetada
vaid Pelopennesosel peamiselt Messenia ja Laconia piirkondades
kasvatatud oliive. Traditsiooniliselt korjatakse neid hilissügisel
peaaegu valminult (mitte roheliselt), kui marjad on muutumas
hallikas-lillakas pruuniks, kuid mitte päris mustaks. Nipp seisnevat
selles, et liiga rohelisena jäävad need oliivid kirbeks, samas liiga
tumedana kaotavad õiged maitsenüansid; päris mustaks küpsenud oliive
peetavat siin juba kehvaks ning mittekvaliteetseks. Kuna valmimas
oliivid on õrnad, korjatakse neid käsitsi. Et mahendada oliivide
mõrusust marineeritakse neid traditsiooniliselt äädika, oliiviõli ja
sidrunitükkidest segatud marinaadis või hoitakse kerges soolalahuses
mõned kuud ja siis marineeritakse, pannakse õlisse või ka kuivatatakse –
variante on palju.
Miks nii palju Kalamatas oliividest rääkida? Sest tänase jalutuskäigu
peale võib öelda, et suurt muud huvitavat ses linnas ei ole (välja
aratud, ehk üks rannaäärne joogiputka, mida lisaks korralikule
joogivalikule sisustas kaunite silmadega preestrinna, kes väga
vastutulelikult leidis mulle korgitseri ja, et mitte otse pudelist
rüübata, väheke viisakama anuma Dionysose andide tarbimiseks):
rannapuhkuse linn, kalapaadid, koledad betoonkarbid ruudulise
planeeringuga tänavate ääres. Mingi infolehe järgi peaks olema linna
sisemaapoolses ääres kusagil linnusevare, mille algupära võiks ulatuda
Homerose aega. Ent nagu voldik mainib, siis linnuse praegused laiali
pillutatud kivid on uuemad, kokku veetud Veneetsia vabariigi aegu ja
hiljem puruks lastud türklaste poolt. Aga seda ekstra vaatama minna pole
vast mõtet… Kui just homme hommikul kogemata otsa ei komista.
Kalmata promenaad
|
Üles |
Tänane päev Katakolos algas juba traditsiooniliselt sööminguga hotelli
katuseterrassil. Kontrolliti näomaske. Nime järgi hommikubuffee tähendas
seda, et üks mustade silmadega kaunitar pleksiklaasist seina taga sättis
oma äranägemise järgi taldrikule head ja paremat. Kui jõudsin
dessertideni, siis pakuti valikus kaks kooki. Küsisin kumb daamile
rohkem maitseb ja valisin siis tema eelistuse (mingi baklavaa moodi
küpsetis, sellele olnuks alternatiiviks marmorkook). Hiljem, värsket
kreeka jogurtit mee, maasikamoosi ja pähklitega üle leti ulatades, sain
temalt teada, et ta ei valikski tegelikult kooki, vaid kui võimalus,
siis alati jogurti. Taas pidin seda meega kullatud maiust maitstes
möönma, et eks suuda naised sind alati lolliks teha. Samas möönsin, et
loomulikult, ka mina valiks tolle kuiva saiakese asemel jogurti iga
kell…
Katakolo hommikuvaade
|
Üles |
Katakolose kesklinnast, sadama kõrvalt, algab liivane laudsile
poolmetsik rand, kuhu saab otse peatänavalt autoga ligi – olnuks meil
BMW, võinuks kasvõi esirattad otse vette parkida. Ent püüdsime siiski
käituda haritud inimeste moodi ning jätsime auto puie varju veejoomest
pisut eemale. Tüüne, tuuletu meri, pehme liiv, mõnus, kivideta põhi –
unelmate ujumiskoht. Laia liivariba piiravad mandri poolt eramute viina-
ja viljapuudesse uppunud eraaiad. Heitsime toogad ült ning kümblesime
pikalt ja mõnuga.
Katakolo
|
Üles |
Katakolo rand
|
Üles |
Magustoiduks avastasime kõrvaltänavalt poekese, mille veiniriiul oli
keskmisele minisupermarketile tüüpilisest oluliselt pikem. Tänu poes
müüdud suurtele jääkottidele omandasin neist ühe ja kaasreisijate
asjatundlike õpetuse kohaselt improviseerisin enda veinivarule
kilekottidest jääkapi. Kolmveerand tundi ning paarkümmend kilomeetrit
vapustavastest vaadetest täidetud serpentiine ja ideaaltemperatuurini
jahutatud nektar oli serveerimiseks valmis. Veel mõnikümmend kilomeetrit
hiljem pidin nentima, et jääkapil on ka mõned halvad omadused, kui ühes
pildistamiskohas ajal, mil teised vaateid nautisid, koristasin põrandale
laiali plahvatanud vett ja jääkuubikuid. Aga pole probleemi, Mirjam,
kelle jalge alla see sodi enamuses valgus, tegi olude sunnil suurema töö
ära. Vabandust Mirjam!
Friiser
|
Üles |
Teekond Bassaesse
|
Üles |
Tänased seatud sihid said valitud taas antiiksete seast – Bassae ning
Sparta. Bassae oli minu jaoks uus, Spartat mäletan juba pulmareisi
aegsest ajast; mälestustesse on sööbinud, et see oli kuidagi „lahja“.
Ent Spartani oli kitsaid mägiteid pidi mitu tundi minna, seega ma ei
hakanud ette eelarvamusi kujundama. Ja õige see oli, sest Spartasse me
täna ei jõudnudki: Olümpose elanikel olid meiega teised plaanid. Õnneks
meeldivate killast.
Saabusime Bassaesse südapäeva paiku. Meid võttis vastu esialgu
autoaknast hinnates kõrvetav päike, kuid välja astudes leidsime end kesk
kõige ilusamat unistuste Eesti suve: tuulevaikus, soe ent samas kergelt
karge, kuiv õhk. Kolletav rohi kunagi iidsel ajal kellegi poolt
hoolikalt tahutud kivitükkide vahel, kimalased, tammed ja oliivipuud…
Ning muidugi stsenograafia! Templiarhitektid teadsid väga hästi, kuhu ja
kuidas nad oma sambad püsti ajavad, et inimese loodud tulemus annaks
loodusele juurde, mitte ainult ei võtaks. Aga seal, sel hetkel, oli õhus
rohkem… Isegi mitte pelgalt need vaated, vaid üldine paiga vaim: ülim
kuldne, sulnis rahu. Ei turiste, ei liiklusmüra, vaid üksikud putukad ja
lihtsalt olemine. Ja ülesvõte mällu on täägitud… #@Kotyliose mägi,
Messeenia, Arkaadia!
#@Kotyliose mägi, Messeenia, Arkaadia!
|
Üles |
Bassae V saj eKr ehitatud Apollo Epikuriose templil on läinud
suguvendadega võrreldes paremini: maavärinad on teda säästnud,
kristlased ja türklased ei ole viitsinud tema juppe eriti laiali vedada
– natuke liiga kaugel ja kõrgel selleks, et lõhkumise vaev end tasunuks.
Muuseas, Pausanias kirjutab Kotylose mäest
(theoi.com/...
Pausanias8C):
„(Kotylose) Mäel on koht nimega Bassae ja aitaja Apolloni tempel,
mis koos katusega on kivist. Peloponnesose templitest võiks selle
kivi ilu ja sümmeetria tõttu asetada Tegea (mõtleb siis Tegea Ateena
templit) templi järel esikohale. Apollon sai oma nime abist, mida ta
katku ajal andis, nii nagu ateenlased andsid talle katku
ärapööramise eest kurjuse ärahoidja nime.“
Pausanias viitab siis kohalike poolt Apollonile antud lisanimele
Epikurios – aitaja. Templi katus on tänaseks sisse kukkunud, kuid sambad
püsti ja toestatud. 1987. a kaeti tempel ajutise telgiga, et edasist
lagu vältida. Et ajutised asjad on sageli väga igavikulist laadi katab
telk templit tänini ja noid hunnituid vaateid templile ja templist, mida
vanematelt turistifotodelt guugeldades näeb, täna vaadata ei saa. Veel
enam. Telgi all on hämar ning sambaid toetavad tellingud lasevad seal
viibides vaevu aimu saada Pausaniust paelunud vana templi harmoonilisest
ilust. Ent kõik väljaspool templit oli nagu filmikatke mõnest
lapsepõlvehetkest, mille juurde tahaks kuulata
Tom Waitsi „Fawn-i“…
Ahjah… Posttudengitele loomulikult kõige meelepärasema uudisena tuli
piletiputkast info, et pileteid Bassau saidile müüakse nullhinnaga… St –
piletid anti, aga raha ei küsitud. Dionysos, ma tean, kuidas säästetud
kümnekat õhtul kasutada!
Bassae templi telk
|
Üles |
Bassae tempel
|
Üles |
Autosse istudes sekkusidki jumalad. Parklast viitas tagasihoidlik
sildike Neda jugadele. Keegi polnud neist varem kuulnud ja me ei teadnud
neist mitte midagi. Sestap läksime peale lihtsalt puhtast uudishimust ja
soovist ülitõsiste antiiksete kivihunnikute vahele vahelduseks midagi
mängulisemat vaadata. Sattusime ent taas kogemata kombel mõnes mõttes
märgilisse kohta: Neda jõkke suubuv Lymaxi jõgi on Pausaniase järgi
kohaks, kus nümfid Rhead peale Zeus-lapsukese sünnitamist pesid.
Sõitsime mitu kilomeetrit mööda kruusast, tolmust laskuvat serpentiini.
Mingeid täpsemaid osutavaid märke jugadest enam silma ei hakanud
(hiljem, ära sõites, selgus, et märgid on suurema maantee ääres, meie
lähenesime Bassau poolt mööda väiksemaid teid), mistõttu peatusime
lõpuks ühe suurema parkimisena kasutatud tasasema murulapikese ääres,
mille juurest pisuke jalgrada põõsastikku kadus. Astusime julgelt
rajale, mis varsti, porisele, võsasele kuristikuveerele jõudes mõne
noorema ja esmakordselt sellist laadi rajale sattunud argonaudi
adrenaliini lakke viskas. Rada lõppes vast poole kilomeetri pärast
juurdepääsematu pisikese joakese juures, milleni laskumiseks tuli
esimese etapina ületada järsk porine kallak. Teine etapp – püstloodne
mõnemeetrine sein jäi ületamatuks. Et Mart oli lugenud kusagilt välja,
et koskedes saab ujuda, tundus see ligipääsmatu kaskaad vale kohana.
Kõmpisime tagasi. Bussi juurde jõudes selgus, et poolelt teelt tagasi
pöördunud helgemad pead olid vahepeal luuret teinud ja leidnud ka õige
teeotsa. Sõitsime mõnisada meetrit allapoole ja parkisime teeveerde.
teelt hargnevat rada mööda allapoole jalutades ilmus kusagilt vanaldane
maikasärgis tüüp päevinäinud lahtise pikap-tüüpi Suzukiga ja pakkus
küüti. Keeldusime viisakalt öeldes, et mäest alla jõuame minna ehk ikka
omal jalal.
Neda jugade otsingul. Esimene üritus
|
Üles |
Neda org
|
Üles |
Parklast matkaraja otsani oli vaja kõndida vast kolm-nelisada meetrit.
Raja otsas ootas ent meeldiv üllatus: taaskord olime otsa komistanud
väikesele Eedenile… Puude varju vuliseva jõe kaldale oli üles seatud
vana mikrobussist improviseeritud müügiputka ning selle ümber kohalikust
kättesaadavast materjalist istumiskohad. Menüüst võis valida
mitmesuguseid võileibu, hot doge, igasuguseid snäkke. Õllevaliku list
avaldas muljet ja … sai tellida mohhiitosid. Jugade rada kadus taamal
ülesmäge rohelusse. Aega oli. Tellisin mohhiito, mispeale paar julget
järgis mu eeskuju. Taat putkas – ma arvan, et ta oli oma 65 ja pluss –
võttis kusagilt kurjakuulutava kaustiku, süvenes sellesse ning hakkas
aineid kokku valama. Eeldan, et kaustik sisaldas mingit retsepti, sest
sinna heideti aeg-ajalt mõtlik pilk enne, kui uus koostisaine segusse
lisati. Kokside segamine võttis aega. Lõpuks sai jook valmis ning
erilise hoolega murti letil potis kasvavalt piparmünditaimelt mõned
lehed kaunistuseks peale. Istusin müürijupile puude varju ja maitsesin…
Jumalik. Väikse Kuuba koksisegajad võiks sinna vanamehe käe alla
praktikale minna.
Mohhiitobaar
|
Üles |
Puhas kuld
|
Üles |
Nada jõel on mitu juga, neist üht väikest ülemistest, olime juba näinud.
Suurte jugade juurde viis konarlik matkarada mäest kilomeetri jagu üles.
Rada oli päris järsk, tükati ripnesid selle äärtes isegi julgestusköied.
Teise joa leidsime üles vaevata. Ilus, ujutav, aga kedagi polnud ujumas.
Arvasin, et see ongi „see“ juga ja tegin väikese peatuse...
Teine üritus jugasid leida
|
Üles |
T-Rex..., aga väike
|
Üles |
Väiksem juga
|
Üles |
Ühtäkki olid teised kadunud; vaatasin ringi ning leidsin rajaotsa.
Koperdasin kivide vahel edasi, mäest üles. Ligikaudu saja meetri pärast
jõudsin kuristiku servale, mille veerde oli kaljuõõnsusse ehitatud
lihtne, pisike, rohmakas ja eatu palvela. Pisis-pühakoja eest avanes
kitsas vaade Nada orule. Pühamu eest viis rada veel paar sammu edasi
maalilise koopani, mis olnuks tegelikult väga äge, kui seda polnuks
kasutatud peldikuna. Ent kabel ise oli lummav!… Mulle meenus mõne aasta
tagune esoteeriline kogemus arhailisest kirikust Tmgovi platool,
Gruusias. Ei oska seda sõnadesse panna, aga selles palvelas tundsin
sedasama. Teadmine, et „Elüüsiumi väljad“ on olemas, …kus lopsakatel
aasadel söövad rohtu Apolloni rammusad lehmad, kellele õhtust ninaesist
niidavad lauldes mu ammuläinud rõõmsanäolised hõimlased…
Neda Panagina palvela
| Üles |
Kabeli juurest alla tulema hakates kuulsin ebamäärast hõiget. Ronisin
alla tagasi koseni, kuid seal ei oodanud mind keegi. Valmistusin nõutult
juba sinnasamasse end vette kastma, kui otsustasin korra veel mäest üles
vaadata. Poolel teel leidsin kaljunukilt pisikese kollase noolekese ning
sellele järgnedes leidsin paari minuti järel tõesti suure kose ning
kaasargonaudid, kes olid suplema minemas või juba suplemast tulemas.
Suplesin minagi siis ses jões, kus pesti kunagi Zeusi ema. Vesi oli
külm!
Neda suur juga
| Üles |
Tagasiteel
| Üles |
Tagasi matkates jõudsin tõotatud VW bussini viimaste seas. Raja otsas
tervitas mind juba Heiki teatega, et ka mulle on üks värskendav mohhiito
tellitud. Hetk hiljem istusin taas juba tuttaval müürijupil ning lasksin
endiselt suurepäraselt valmistatud joogil hea maitsta. Mohhiitot
limpsides jäi silm allavoolu paistvale kaunile arhailisele kivisillale.
Mart oli jõudnud selle kohta juba tudeerida ning võttis teema kokku
napisõnaliselt:
„Vana küll, aga türklaste tehtud, seepärast pole kohalike jaoks
isegi mainimist väärt.“
Kui seal omi jooke limpsisime tekkis kioski juurde jugade juurde teed
küsiv noorpaar varbavaheplätades. Näitasime neile teeotsa kätte vaadates
kaastundlikult, kuidas nad oma kipakate jalavarjudega mööda konarlikku
rada Kolgata teed alustasid.
Mõttetu türgiaegne sild
| Üles |
Tagasi mäkke, parkla poole, suundudes tekkis nõiaväel raja otsa ka
Suzukiga taksojuht. Sõiduhinnaks pakuti 1 euro per face lubadusega
sõidutada soovijad parklasse. Lasksin end koos Taneliga pehmeks rääkida
ja nii sõitsime me tagasi oma bussini pikapi kastis tagavararattal
istudes.
Kui Arno isaga...
| Üles |
Taksosõit
| Üles |
Tänasesse õhtusse mahub veel kaks sündmust. Esimene neist jäi mägedesse,
pisut eemale Neda jugadest, kuid samas täiesti nende virtuaalsesse
mõjualasse. Jugade juurest tulles olime kõik näljased, mistap ettepanek
esimesse lahtiolevasse kõrtsu keha kinnitama minna tundus rohkem kui
ahvatlev. Nii juhtuski, et parkisime bussi järgneva külakese kitsukesel
kesktänaval, et mõelda, kas jääda parkla suhtes paremasse või vasakusse
söögikohta. Valisime paremat kätt jääva söögikoha meile mittemidagi
ütleva nimega - „Pythari“. Keskealine George Clooney koopia juhatas meid
imelise oruvaatega laua äärde viinapuudega raamistet kuristiku kohal
rippuval terrassil. Menüü ja peremehe keeleoskus piirdusid kreeka
keelega. Õnneks lõpetasid söömaaega paar lauda edasi mõned tsiklimehed,
kellest üks kõneles ka inglise keelt ning tõlkis omal algatusel
sõbralikult meie soovid. Clooney – tundus, et pealik, ettekandja,
koristaja ja turvamees ühes isikus, pani kõik tsiklimehe suu läbi
edasiantu kenasti kirja ning hiljem tundus, et päeva lõpuks enamus saigi
seda, mida tellis. Aga enne põhitoite serveeriti traditsiooniliselt
kohustuslik ning samas ootuspärane imeheade starterite ring. Siiski,
nagu varsti selgus, tellimusega polnud kõik korras - teatud toidukraam
oli köögist otsas, mis tähendas, et mingi toidu lisand X pidi asendatama
lisandiga Y. Et tsiklimehed olid juba läinud, siis jäi selleteemaline
kommunikatsioon ka pisut hõredaks. Aga nii meie, kui tema noogutasime
sõbralike nägudega hästi intensiivselt ja palju ning probleem lahenes.
Paarkümmend minutit hiljem selgus ka jutuajamise tulem – niigi paksult
lookas lauale toodi millegi kompensatsiooniks kaks hiiglakausitäit
nuudleid. Me tõesti ei jaksanud neist ampsugi võtta… Kuid muud toidud
maitsesid ülihead. Ainus probleem oli majaveiniga, mis ilmselt äädikase
maitse järgi otsustades oli tõepoolest päris kohalik.
Restoran Pytari
| Üles |
Kõrtsust lahkudes peatusime mõnikümmend kilomeetrit edasi ühel kurul
loojangu imetlemiseks. Odava populaarsuse nimel proovisin teada saada,
kas mäed ikka kajavad – sain röökimise peale loodetud tähelepanu ja
tõestatud fakti, et kajavad küll… Aga praegu on tunne, nagu oleks keegi
häälepaeltele hapet valanud… Edevus ja rumalus, polegi midagi muud
öelda.
Loojangupeatus
| Üles |
Ja teine õhtune sündmus (tegelikult nagu jutu alguses juba mainisin,
miljööd või linnaruumi silmas pidades isegi mitte niiväga sündmus ja
mitte eriti ere) oli tänane ööbimislinn - Kalamata. Kalamatasse jõudsime
soovikontserdi saatel. Pole muidugi lõpuni kindel, kas kõik seda metalit
ja punki võrdselt nautisid… Hotell osutus taas armsaks ja mõnusaks. Maja
on vana ja tundub, et see on üldse üks väheseid enne teise
ilmasõjaaegseid maju ses linnas. Et hilisest lõunast olid kõigil
viimased tükid veel suus, ei hakatud õhtul restorani otsima, vaid
võtsime ette jalutuskäigu sadama poole ja vedelesime kohalikust
saiapoest hangitud orgaanilise veini saatel kollaste lambipirnide
valguses laisalt loksuvaid laineid kuulates sadama kõrval rannaliival.
Kui Dionysose annid otsa saama hakkasid, asutati hotelli. Mõeldes
öistele temperatuuridele Eestis tundsin soovi seda hetke korraks
pikendada, irdusin seltskonnast ja tegin asja juba tänase päeva jutu
alguses mainitud joogiputka juurde. Üllatuslikult leidsin sealt veelkord
särasilmse naeratava teeninduse ja vana sõbra Pariisi päevilt – härra
Smirnovi on Ice…
Tund aega hiljem ühikasse, ptüi hotelli, jõudes oli juba mu armas
toanaaber Mart jõudnud hakata muretsema.
Hotell Ntouana
|
Üles |
|
22.09.2021. Isioni
pansionaat. Napflion
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Sparta
|
Üles |
Hilisõhtu… Taas suurepärane hotell. Õhk väljas on ülimeeldiv – parajalt
jahe, et avatud akendega oleks mõnus magada. Meie toa aknad avanevad
mingisuguse kiriku tagahoovi… pesu kuivab, ebamäärane kola on ladustatud
elegantse lohakusega siia-sinna… Mõnus pitoreskne segadus. Isegi
tsikaadid pinistavad kusagil!
Oleme seekord taas täiesti vanalinnas ja Napflioni kontekstis tähendab
see seda, et oleme tõesti ka vanas linnas, vanade majadega linnaosas.
Antiigi osas on muidugi lood kehvad, kuid militaarset Türgi tuuninguga
Veneetsia Vabariigi renessanssi ja barokki on Palamiidi kindluse jt
linnakindlustuste näol ammendavas koguses. Ent mõlemad eelnevates
lausete läbi käinud nimed - „Napflion“ ja „Palamiidi“ viitavad palju
iidsematele aegadele. Neid aegu meenutavad vanalinna serval, sadama
kõrval asuva linnuse – Akronauplia – alusmüürid. Akro – viitab
kindlusele, Nauplia (Nauplio) oli Egiptuse ja/või Vana-Kreeka pärane
nimetus siin õilmitsenud algselt Mükeene ja hiljem Argose sadamalinnale.
Linna nimi tuleneb Poseidoni ja Amymone poja Naupliuse (tüürimees)
nimest, kelle Amymone kuskil siinkandis ilmale tõi. Palamedes oli
Naupliuse poeg ning üks Trooja sõja …märtreid. Tema oli see kavalpea,
kes põllul lolli mängiva Odüsseuse üle kavaldas, mispeale viimane oli
sunnitud Trooja sõtta minema. Odüsseus on Trooja saagas küll üldiselt
tark ja positiivne tegelane, kuid ilmselt mitte Palamedese arvates, kui
temalt küsida saaks. Mitu aastat hiljem juba Trooja all, peitis Odysseus
kättemaksuks sõtta petmise eest kreeka sõdalaste laagris
Palamedes-vennikese telki kulda ja võltsitud kirja Priamoselt, ning
koputas siis siia-sinna. Palamedes võeti kinni ja loobiti reeturina
kividega surnuks. Pausanias teadis aga rääkida, et Odysseus ise uputas
kättemaksuks Palamedese kalal olles…
Ei saa vastu kiusatusele siinkohal refereerida veel üht, Palamedese isa
kohta käivat, vana lugu, mis silma jäi. Nimelt jagelesid kord Hera ja
Poseidon taas omavahel. Poseidon kuivatas Hera vihastamiseks kõik
Argolise ja Mükeene allikad. Suur põud ja jama tabas maad, mistõttu
Argose kuningas Danaus saatis oma tütred vett otsima. Üks tütardest -
Amymone - koperdas otsingutel ühes koopas magava kiimas saatüri otsa ja
viimane mõtles kauni neiu kohe õnneks võtta. Poseidon, kes juhuslikult
sealkandis ringi luusis, et uudistada, mida Hera ette võtab, sattus
maiale saatürile peale ning päästis neiu. Lisaks au päästmisele juhatas
jumal daamile kätte ka Lerna allikad ja järve (selles järves elas
muuseas Hüdra). Ühesõnaga juhtus nii, et jumalatele naeratab ikka õnn ja
peale päästmist tõi neiu üheksa kuu pärast ilmale poisikese. Ja selle
poisikese nime kannabki 1820-te lõpus sündinud Kreeka esimese vabariigi
pealinn – Napflion ehk siis Nauplio linn. Siinkohal võiks muidugi
jäädagi heietama, sest Liibüast põgenenud Danaus on mõnes mõttes üks
kreeklaste esiisasid, vähemalt Argolises ja danaiidide saaga, tema
viiekümne tütre lugu, üks Pelopennesose olulisemaid müüte, aga jäägu
need. Tegelikult ka Mükeene ehitamine ja Perseuse lugu on seotud Amymone
ja Danause sooga, aga jäägu ka need lood siin praegu ümber jutustamata.
Lobisema ekslesin ma siin hoopis Napflioni suurepärase (vähemalt
õhtutuledes) vanalinna pärast, mis tõesti on suuresti säilitanud 19.
sajandi (kohati ka varasema) hõngu. Tänaõhtune kollases laternavalguses
ujuvate vanade fassaadide vahel jalutamine oli igatahes väga värskendav
võrreldes siiani kogetud kõle-kole-betoon-kast-ranna-linnadega.
Õhtuses Napflionis...
|
Üles |
Ent tulles tagasi tänase päeva sündmuste juurde alustaks siiski päeva
algusest Kalamatas. Ärkasime Mardiga üsna varakult. Et hommikusöögini
oli veel pisut aega otsustasime minna ujuma ja teha linnatuuri. Eelmisel
õhtul tuledes kogetud sume linn hommikupäikeses ei üllatanud kuidagi
õhtust rohkem – kantis ja kandiline 1980-d…1990-d, kõle betoon ja raud,
seismas sirgelt ning anonüümselt joonlauaga planeeritud tänavate ääres.
Õhtune tšillimiskohtki rannal omandas päevavalgel hoopis teise mulje
ning mõõtme – öösel salapärasesse pimedusse uppunud silmapiiri varjas
päeval tegelikult suur hall betoontamm. Ujuda ent oli hea, kallas lauge,
põhi liivane ja vesi kargest hommikust hoolimata mõnus.
Kalamata
|
Üles |
Hommikusöök serveeriti sedakorda rohelusega täidetud romantilises
sisehoovis. Ka toiduvalik oli siinsetest hommikutest üks maitsvamaid ja
rikkalikumaid. Kahju oli ainult kergelt koleerilisest stjuuardist,
kellel oli mingi oma süsteem, mille me vaikselt oma paarikaupa kohale
tilkumisega segi lõime nii, et ta vaeseke valas Mare lõpuks üle kohviga.
Siis, asja parandada üritades, läks mees päris närvi, pistis tervituseks
näpud daami moosipurki ning pillas toavõtme kohvipiima sisse. Meiegi
lauas kiskus vahepeal põnevaks, kui ta kandikutega žongleerides pidevalt
gravitatsiooni eiras ja vaid tänu imele kogu moona midagi ümber ajamata
lauale panna suutis. Ka ajas mehikese kurjalt sõlme kohvide ja mahlade
tellimine - lõpuks said mõned midagi topelt ja mõned jäid millestki
ilma. Aga vähemalt oli lõbus.
Hotelli Ntouana salajane siseõu
|
Üles |
Nutiseadmed soovitavad Kalamatast Spartasse sõita mööda kahte kiirteed
üle Geyfra – mis teeb maakaarti vaadates koletuma ringi, kuid peaks
olema kiirem. Meil kiiret polnud, mistap valisime poole võrra lühema ja
maalilisema tee üle mägede. Keegi luges paari sõnaga valjusti ette
kellegi reisiselli soovitust valida siinkandis just see tee, kui
soovitakse kogeda „eriti ilusat Mägi-Kreekat“. Kitsal teel kaunites
sälkorgudes ja serpentiinidel veeredes ei pidanud jagatud soovituses
kuidagi pettuma. Ning, mis peamine, tänu sellele teele „avastasime“ ühe
tõeliselt ägeda koha, mida võib-olla antiikmaailma kiviste jäänuste
otsinguil poleks muidu tähelegi pannud: leidsime Mystras’e.
Maaliline Sparta tee
|
Üles |
Mystrasele pandi nurgakivi 1248 ja tegi seda Champagne juurtega
Guillaume II Villehardouin. Peale lähedalasuva Monemvasia kindluse
vallutamist (mis Bütsantsi Morea provintsi tugipunktina Peloponneseosel
oli vahelduva eduga piiramistele vastu pannud 43 aastat) otsis kaunist
kohta endale mõnusa pesa ehitamiseks. Hea koha leidis ta lõpuks iidsest
Spartast pisut edela poole, Tagyetose mäel. Plaanis algul residentsi,
kuid, aasta hiljem koliti juba terve vürstiriigi pealinn sinna. Willi
oli üks nende lugematute tegusate franki ülikute hulgast, kelle lõputu
rivaalitsemise, vallutamishimu ja lakkamatu sõdimise resultaadina leiab
ajalooriiulitelt terve pinu igasuguseid kuningriike, vürstiriike
vasallkondi ja taevas teab veel milliseid põnevaid riigimoodustisi. Nii
oli ka selle nn Ahhaia ehk Morea vürstiriigiga, mida polnud küll
plaanis, kuid mis sündis tänu Neljandale ristisõjale.
Tegelikult juba Neljanda ristisõja lühikokkuvõte on paras kino:
valmistati ette sõjakäik Egiptuse vallutamiseks, kuid vallutati esiteks
Ungari kuningale (kes oli 100% katoliiklane) kuulunud Zara sadamalinn
Dalmaatsias ja siis… kristlik Bütsantsi pealinn Konstantinoopol. Peale
Zara vallutamist pani toonane paavst, Innocentius III (tema armust
alustati ju ka Liivimaa ristisõda), ristisõdijate seltskonna kirikuvande
alla, aga seda rahulikumalt Konstantinoopoli peale mindi. Miks see
ristisõda just nii läks, on väga üldistatult pikk, ent huvitav lugu
sellest, kuidas veneetslased vaeseid ristisõdijatest lollpäid, kel ei
jätkun’d laevapiletiteks Egiptusesse raha, oma huvides ära kasutasid…
Afääri tulemusel isegi kaks korda maha põletatud Konstantinoopolis
jaotati maad uue keisri ja riigi – nn Ladina keisririigi, Veneetsia ja
ristisõdijate päälike vahel. Enamus kulda purjetas aga Veneetsiasse.
Kuna Kreeka jagati Veneetsia ja ristisõdijate vahel, siis oli sellega
seeme pandud idanema ka Ahhaia kuningriigi jaoks.
Mystras
|
Üles |
Mystria loo eellugu ent algab eelmainitud rüütli esivanema, Geoffrey I
Villehardouini eksirännakutega peale Konstantinoopoli rüüstamist
(muuseas, tema nimekaim ja onu, Geoffrey Villehardouin oli neljanda
ristisõja „Läti Henrik“ – ehk siis see mees, kes ise asjas olnuna kogu
Konstantinoopoli vallutamise ja rüüstamise piinliku loo (Euroopast
vaadatuna) üles kirjutas). Geoffrey I ise ei onud Konstantinoopoli all,
vaid oli üks nendest rüütlitest, kes omal käel ristisõtta reisisid. Nii
juhtus, et ta sel ajal, kui kolleegid suures linnas lõbutsesid, kükitas
rahumeeli Süürias. Kuuldes, et lääne pool on asjad toimumas, purjetas ta
oma salgaga Kreekasse, aimates seal võimalusi avanemas. Talv jõudis
kätte ja igavus tappis. Leping kohalike kõrilõikajatega, et vallutada
niipalju Lääne-Peloponnesosest (lepingu järgi pidi antama Kreeka
lõunaosa tegelikult Veneetsiale) kui jaksab, lõppes tüliga ja vahva
rüütel oma salgaga pages Napflioni. Napflion ei olnud juhuslik valik -
sinna oli oodata oma sõjaväega maabumas Bonifatius I-st - Neljanda
ristisõja suurt juhti ja ristisõdimise eest tasuks saadud Thessaloniika
kuningriigi vastset kuningat. Bonifatiuse laagris kohtas Geoffrey aga
oma vana sõpra William Champlitte’i. Kokkusaamisest sündis tore mõte
minna hoopis omal käel edasi koos Peloponnesosele kõrisid lõikama.
Bonifatius toetas neid, aga vaid klausliga, et seda tehakse
Thessaloniika kuningriigi egiidi all. Loomulikult pidi vallutatud maa
saama ettevõtlikele meestele (taaskord tuletan meelde, et lepiti
Konstantinoopolis kokku, et Peloponnesos läheb Veneetsiale). 1205. a
asutatigi Ahhaia vürstiriik Thessaloniika kuningriigi vasalliriigina.
Sõber William pühitseti Ahhaia printsiks. Mehed panid kokku esialgu
umbes 600 mehelise asise sõjasalga, millega vallutati kiiresti suuri
alasid Peloponnesosel. Paraku tappis surm vahva printsi ära ja üsna kohe
ka tema pärija (kuigi siin kurjad keeled räägivad, et äkki Geoffrey
natuke aitas sellele kaasa?), mispeale 1209. sai printsiks Geoffrey I.
Geoffrey oli väga tegus, sõdis, ehitas kindlusi, ajas äri veneetslastega
ja ladinlastega ning talle meeldis käia kirikupappidelt raha välja
raputamas. Viimase harjumuse tõttu pandi mees korduvalt kirikuvande alla
(kust siis paavst pidi teda jälle vabastama). 1230 paiku läks härra
auavalduste saatel loojakarja ja printsi tiitli päris tema poeg Geoffrey
II – kes oli ka väärt rüütel ja ambitsioonikas valitseja. Eelnimetatult
päris siis Ahhaia printsi tiitli kolmandana tema vennapoeg Guillaume II
Villehardouin - ehk siis see härra, kellega seda pikka traktaati
Mystrast alustasin. 18 aastat hiljem pühitses Guillaume II
Mystrase loomisega Bütsantsi riigi põrmustamist Kreekas. Paraku jäi rõõm
üürikeseks, Bütsants tõusis seekord tuhast ja asus omi õigusi ning
valdusi taastama. Vähem kui tosin aastat hiljem sattus Willi pigisse ja
vangimajja. Tõsi, talle lubati tema vabadus ja varandus, kui ta vannub
truudust Bütsantsile ja loovutab enda ehitatud Mystrase, ja Castle Magne
ning tuunitud Monemvasia. Mees lubas käsi südamel, ent naastes Moreasse
alustas kohe sõda Bütsantsiga… Tema otsus on arusaadav - oli ta ju ise
Mystrase valinud, kavandanud ja selle ehitamist isiklikult juhtinud… Ent
tagasi ta seda linna ei saanudki ja suri peale aastaid täis sõdimist
ühes oma kuningriigiga mõnikümmend aastat hiljem.
Mystrase tänavatel
|
Üles |
Morea nn despootkond (despoot siinses tähenduses kui keisri vend) ühes
pealinna Mystrasega jäi aga 1460. aastani Bütsantsi riigi viimaseks
osaks de jure. Seda paarisadat aastat peetakse linna vaimseks
kuldajastuks ning Bütsantsi kultuuri viimaseks hingetõmbeks. Linn
õitses… Ühtepidi tulid kreeka soost targad mehed, kunstnikud,
arhitektid, kaupmehed ja käsitöölised Moreasse muudelt türklastega üle
ujutatud aladelt, teisalt tuldi Mystrasse, kui hästi kindlustatud linna,
kui turvalisse kohta elama ja varju otsima. Ühtpidi Bütsantsi riigi
paratamatu kokkukuivamise ja hävingu tunnetamine ning teisalt kreekluse
tärkamine sünnitas terve generatsiooni kreeka mõtlejaid ja kunstnikke,
kellest võib-olla teatakse vähem, kuid kes peale Morea vallutamist
türklaste poolt pagesid Veneetsiasse ja Firenzesse olles katalüsaatoriks
sealsetele renessanssi aegsetele mõttevoogudele. Neist isikuna säravaim
oli kahtlemata Gemistus Pletho, paduveendunud hellen, kes enne oma surma
1450.-tel taganes kristlusest ja pidas pigem õigeks maailmavaadet, mida
selgitas vana Kreeka usund ning zoroastrism. Ent tema mõjukaim teos, mis
renessansiaegset mõtlemist muutis, oli De Differentiis, arutlus, milles
õpetlane vastandab Aristotelese ning Platoni kontseptsioonid jumalast –
intriig, mis paelub kunstnikke ja mõtlejaid läbi renessansi.
Türklaste ofensiiv 1446. a Moreasse ei läinud sõjaliselt päris korda:
Moreat ei õnnestunud vallutada. Kuid hoidmaks ära edasisi rünnakuid
jätkas Morea türklaste vasallriigina iga-aastase andami hinnaga. 1460. a
ei suudetud andamit talumeeste mässamiste pärast maksta ja sama aasta
30. mail andis Morea türklastele alla. Kuigi Bütsantsist Neljanda
ristisõja tulemusel kloonunud Trapezundi keisririigi, mida romantiliselt
peetakse Bütsantsi järeltulijaks - riigi rajasid 1204. a toonase
Bütsantsi keisri pealinnast pagenud lapselapsed legendaarse Gruusia
kuninganna Tamari abiga (kuningannast sai kõvasti juttu vestetud Gruusia
reisikirjades mõni aasta tagasi) lagastasid ja põletasid türklased
Moreast aasta hiljem, oli Trapezund siiski eraldi riik. Morea ent oli
Bütsantsi riigi viimane provints, mistõttu selle vallutamisega lõppes ka
suur ja mitmetuhande aastane Rooma riik kui nähtus.
Niisiis olime antiikmaailma viimases tugipunktis! Vabandan, et seda
Mystrase lugu nii pikalt kirja sai, ent pean häbiga tunnistama, et kogu
see Bütsantsi lugu on mulle endale paljuski avastamata ning paeluv ja no
kogu need Vahemere saarte ja ristisõdade rüütlisaagad lihtsalt nii
kirjud, et sinna võibki uppuda.
Mystrase varemetelinna saab läbida ülalt alla ja alt üles. Kuigi
linnusesse minekuks peab igal juhul jalutama mäe otsa, pole see
praeahjutemperatuuril nii tüsilik kui enne seda topeltdistants mäest
üles kõndida. Loomulikult alustasime me alumisest sissepääsust. Ringi
vaadates lohutas vaid, et me nende paarikümnekonna entusiasti hulgast,
kes varemetel turnisid, polnud ainsad mäest üles rühkivad lollid. Võtsin
seda jalutamist ülirahulikult ja skitsisin ühes kohas vist oma reiside
joonistamispraktikas rekordarvu visandeid – kribasin lausa kolm pilti.
Teised läksid sel ajal mäest üles oma teed. Aga mõnus oli joonistada:
ilus südasuvine päikesepaiste, mis viigi- ja oliivipuude all istudes
muutus mõnusaks soojuseks, ülekasvanud lopsaka sügisehõngulise rohuga
nõlvad, varemed ja endised põlluterrassid, lambad ja vähe inimesi.
Vaikne tuul tõi ninna suvise heina ja õrna lambasõnniku lõhna… Ümber
kukkunud kivihunnikute vahelt leiab ka mõned täiesti töökorras kirikud
(kokku on neid varemetelinnas 12). Imposantseim neist on kindlasti
Panagia Pantanassa kloostrikirik, mitte isegi niivõrd oma roomakaarelise
arhitektuuriga, kui rohelusse ja viinapuudesse uppunud aiaga, mille
rohelises sügavuses toimetas paar vana nunna.
Panagia klooster ja kirik
|
Üles |
Printsipalee
|
Üles |
Sofia kirik
|
Üles |
Ülemises peaväravas tundsin peale mäkketõusu korralikku janu. Kuna olime
kokkusaamise leppinud ülemisse parklasse ja teised olid alles pea kohal
kõrgel mäekindluses, otsisin järjekordse koha skitsimiseks. Enne seda
küsisin piletiputkast, et ega neil vett müüa ole. Putkas istunud
naissoost tegelane vastas, et nemad vett ei müü – otsigu ma poodi.
Meesterahvas ent astus leplikul moel putkast välja, juhatas ketiga
suletud väravaaugust tagaaeda, veekraaninin ning selgitas ilusas inglise
keeles, et see vesi on täiesti joodav… Aitäh!
Tänane Mystrase linn või küla asub varemelinnast pisut eemal. See ei
eristu omataoliste mägialevite seas kuidagi eriliselt, ent selle keskus
pole vähemalt moodsale Kreekale iseloomulikult betoonkuupe täis
ehitatud. Tänu lähedal olevale vanale Spartale ja Mystrasele satub sinna
ilmselt arvukalt huvireisijaid, mistap võtavad ümber iidse tammepuu
keerduva keskplatsi äärsed majakesed enda alla arvukad restoranid.
Leidsime meiegi endale söögikoha – originaalse nimega „Hellen“ ja
nautisime taas klassikalist Kreeka kööki. Seekord tellisin eelroana
kohalikke nn kreeka vorstikesi; ei pidanud pettuma - olid sama head kui
kunagi Kreetal maitstud…
Tänane Mystras
|
Üles |
Pärastlõunal leidsime end tolmustelt Sparta tänavatelt seismas kaasaegse
staadioni ees Leonidas I monumendi all. Tänane Sparta on taas
järjekordne Kreeka betoonlinn, küll valdavalt kahekordne ja unine, aga
ei midagi erilist - nagu need teisedki vanad, pärimuses märgilised
linnad, Teeba, Argos, Korintos… Leonidase monument on tänapäevane
justkui Tauno Kangro vormitud (seda ei maksa segi ajada Sparta
ajaloomuuseumis oleva nn Leonidase büstiga). Muidugi ei ole vaja
Leonidase tegusid refereerida – temap see Xerxese mehi Termopüülide
mäekitsuses oma 300-mehelise spartalaste salgaga (tegelikult oli mehi
koos liitlastega siiski ligi kaks tuhat) paar päeva kinni pidas. Kuna
lahingukoht asub Oita mäe lähedal, kus lõõmas kunagi Heraklese
matusetuleriit, siis tema vägiteo ja vägilase matusekoha kokkuviimisel
on rahvasuu hakanud Leonidast Heraklese järeltulijaks pidama. Meie
eesmärk polnud siiski kuulsat lahingukohta vaadata, vaid leida üles
iidne Sparta.
Leonidas
|
Üles |
Antiikse Sparta ligadi-logadi värva leidsime ürgvanast oliivisalust.
Tolmusest valvuriputkast astus välja kõhkvel naisterahvas, kes
kontrollis umbusklikult meie koroonapasse ning pileteid ulatades teatas
nagu Bassaeski, et varemeteväljale on nullhinnaga pilet. Tundub, et
suurt kahjumit see muuseum ei tooda - ega väga suurt tungi
arheoloogilisele alale, mis piletiraha sisse tooks, näha ei olnud – koos
piletimüüjaga olime ainsad hingelised alal.
Vana Sparta linna koht asub künkal, kust avaneb suurepärane vaade
ümbritsevatele mägedele, muuseas ka Mystrale. Sparta maskuliinsele ja
sõjakale kuvandile mõeldes on üllatav, et oma nime on linn saanud hoopis
naiselt. Üks Zeusi poegi, Lacedaemon, abiellus Lakoonia (Peloponnesose
lõunaosa) kuninga Eurotase tütre, Spartaga. Lacadaemon, saanud peale
vana kuninga surma kuningriigi päranduseks, nimetas pealinna ümbruse oma
nime järgi Lakadaemooniaks ning pealinna oma naise järgi Spartaks.
Palju iidses Spartas näha pole: mõned välja kaevatud agoraa, Ateena
templi ja roomaaegse linnamüüri vundamendijupid, aimatav ja osaliselt
välja kaevatud (roomaaegne) teater, bütsantsiaegse kiriku vundament…
Ilmselt imposantseim on rooma teatri panoraam. Teatri asukoht on
oskuslikult valitud taas miljonivaatesse: taamal org, millesse täna on
uppunud uus Sparta ja sellest veel edasi sinetavad mäed, ühel neist
lesib Mystras…
Sparta vanad oliivipuud
|
Üles |
Sparta teater
|
Üles |
Sparta varemetel kasvavad vanad oliivipuud. Keegi on kunagi selle salu
sinna istutanud. Arutlesime puude vanuse üle… 500. a… 1000. a. Vanemad?
Aga vanad nad olid – mõne jändrikuma ümbermõõt võis vabalt olla pea paar
meetrit. Ka piletimüüja ei osanud nende vanuse kohta midagi arvata. Kui
spekuleerida, et oliivipuid linna asemele ei saanud istutada enne 395. a
pKr, kui goodid selle maatasa tegid, ja natuke tuleb jätta aega varemete
täitumisele ka pinnasega, siis polegi ehk 1000 aastat nii kehv
pakkumine. Või… Igatahes minu jaoks olid need puud iidse linnamäe
suurimaks elamuseks.
Ühte Kreeka vanimasse arheoloogiamuuseumisse, Sparta muuseumisse, me
seekord asja ei teinud, vaid otsustasime kella vaadates võtta suund
targu Napflioni peale. Otsustasime, et ka Argose linnas ei hakka aega
raiskama, kuid saatuse tahtel (ja minu lobitöö tulemusel) põikasime
siiski sisse Argose ehk Larissa kindlusesse, mis linna taga mäel kõrgub.
Larissa kindlus
|
Üles |
1998. a mälestustes oli linnus palju lagunenum. Nüüd on näha kenasti
betooniga tugevdatud seinu ja lausa uusi müürijuppe. Uued infotahvlid
jutustavad huvilistele kogu loo aegade algusest… Aga muidu - kindlus
nagu üks keskaegne kindlus ikka: koonusekujulise mäe künkal trooniv
kivikoloss, mida vaadates tekib alati mõte, et miks, pagana päralt, oli
vaja vanasti neid nii meeleheitlikult rünnata? Larissa kindlus on siiski
pisut mahukam ajalookonserv, kui võiks arvata. Selle lugu ulatub
hämaratesse Mükeene kultuuri kihtidesse, millest füüsiliselt katsutavaid
jupikesi 6. sajandist eKr – nn kükloopilisi müüriosi – võib käega
katsuda sissepääsupoolsete seinte alusmüüris. Arheoloogid arvavad, et
kindlus oli seal olemas juba pea 2000 aastat eKr. Selle algse mahu
andsid argiivid kindlustades end spartalaste vastu. Hiljem kindlustasid
linnust roomlased - seda perioodi mäletavad nn hellenistlikud müüriosad.
395. a hävitasid antiikse kätetöö goodid. Kindluse praeguse mahu andsid
Bütsantsi ehitusmeistrid, nende kätetööd lõhkusid ja täiendasid
ristisõdijad (1212. a vallutas linnuse juba eelpool tutvustatud Geoffrey
of Villehardouin), kes ladusid kenad ümmargused tornid. Ristisõdijatele
järgnesid veneetslased (viimastelt pärinevad geomeetrilised bastionid)
ja lõpetasid türklased – põhiosas türklastele omaselt küll vaid
hävitasid.
Vaated müüririismetelt mäge ümbritsevatele agraarsetele tasandikele ja
taamal taevast lõikavatele sinistele mäeahelikele on ent hingematvad…
Argos
|
Üles |
Taamal kumab Napflion
|
Üles |
Akova ja Panorama väljad
|
Üles |
Ahjaa, ühe apelsinisalu varjus tegime kiire peatuse, et tüdrukud saaksid
apelsine osta. Seepeale meenus eelmine tudengitega Kreekas käimine, kus
sealsamas Argose lähedal käidi ennastunustavalt apelsiniraksus. Kui
mõelda meie seltskondade meelsusele, siis selles võibki suurimat vahet
näha - vanad peerud ei viitsi lihtsalt apelsiniraksu minna, muus osas
tundub, et pole tudengiajaga suurt vahet.
Napflion. Staikos Staikopovalos, linnamüüri värav ning Taamal asuv
Akronauplia
|
Üles |
Palamiidi kindlus
|
Üles |
Nagu eespool vist juba kirja sai, jõudsime Napflioni enne päris
videvikku. Regasime end sisse ja läksime salkadena hargnedes linna
avastama. Jalutuskäigu vanalinnas lõpetas sõnum, et leitud on sünnis
õhtusöögikoht - Kastro Karima. Seadsime Mardiga siis sammud kuulekalt
sinnapoole – pole ilus peole hilineda. Saime kohad romantilisse
tänavasoppi treppidele üles seatud välikohvikusse. Ettekandja oli
jutukas ja enesekindel, välimuselt mitte päris kreeklase moodi mees.
Sattusime temaga jutu peale kohalikest toitudest. Kuidagi lipsas õhku
küsimus tema päritolu kohta, mille peale ta pareeris, et on vist oma
teada kohalik, aga tema ka ei täpselt tea ning ema keeldub ütlemast.
Kohalike lauaveinide maitse osas oli mees suhteliselt kriitiline, kuid
ei keeldunud siiski karahviniveini lauale toomast. Ent toodud märjuke
oli esmaklassiline – see rahuldanuks ka Sileniust. Ent toidud! Juba
starterite ring – klassikalised asjad: tsadsiki, kartulisalat, kreeka
salat, oliivid… veel midagi(?) viis keele alla, ent põhiroad – tellisime
mereande (kus siis veel, kui mitte Kreekas) – olid lihtsalt ülivõrdes.
Toidu kiitmise peale ettekandja lihtsalt ümises heakskiitvalt:
„Ma ju ütlesin, et meil on korralik köök!“,
… mis mulle meenutas väga sarnast kogemust „Peri Orekseoses Iraklionis“
Kreetal. Õhtusöögi lõpetas imemaitsev kreeka jogurt mee, küpsisepuru ja
pähklitega – täiuslikus vahekorras täiuslik bukett – lihtsalt
i-m-e-m-a-i-t-s-e-v!
Kastro Karima kala
|
Üles |
Traditsiooniliseks atraktsiooniks selle reisi pikkadel pimedatel õhtutel
on kujunenud ujumine. Nii ka seekord. Et mul ja veel mõnel polnud
ujukaid kaasas, pidime hotellist läbi astuma. Kui siis rannale jõudsime
hulpisid osad härrad juba vees. Ujujad rääkisid, kuidas nad olla
sunnitud olnud vette minema motopolitsei valvsa pilgu all: võmmid nimelt
ei uskunud, et keegi öösel vette läheb. Näinud, et poistel on tõsi taga,
tõmmanud politsei lõpuks uttu. Hüppasime siis ka vette! Lihtsalt
kirjeldamatu: soe, roiutav merevesi, tähed, kollases valguses peakohal
nõrgalt kumav Palamiidi kindluse siluett… Ja siis heiastus järsku
dejavu 2013. aastast: seesama rand, õhtupoolik… Ajatu koht, kus veetsime ühed
toonase
reisi kõige tšillimad hetked…:
„…ja nii lonkisime vaikselt piki kallast põigates vahepeal mere
äärde. Osadel tekkis vastupandamatu soov jalgu vees leotada ja nii
jäime istuma opuntsiate vahele nautides vaadet Boutzarile. Anneli ei
viitsinud seal pikalt passida - see sobis ka mulle ja nii jalutasime
edasi. /…/ Klibune rand ei olnudki inimtühi. Senini kogetu põhjal
kandsid kohalikud kõik veel voodriga jopesid ning karvase säärega
saapaid. Siin aga toimetas paar taati ujukates ringi, üks kroolis
lausa vees. Pikemalt mõtlemata viskasin riided seljast ja hüppasin
vette - ei ole ju igapäev võimalik Vahemeres ulpida. Tjah, ega see
vesi nüüd kuum ei olnud, kuid külm ka mitte - ehk 17-18 kraadi
ringis. Mõnus ja väga vajalik! Riietuskabiinid seisid alles
lukustatult, ent paaril neist oli uks sisse löödud - märgade
aluspükste äravõtmine läks seega piinlike momentideta (no polnud
kaasas ju rätikut, ega ujukaid). Tagasi randa jõudes selgus, et
ennist maha jäänud tüdrukud on ka meile järele jõudnud. Peesitasime
lihtsalt kogu ülejäänud kokkulepitud aja soojadel kividel…“
Enne hotelli jõudmist materialiseerus esialgu väga ahvatlev mõte mõnest
hilisest teemajast läbi astuda. Leidsimegi vanalinnas ühe koha, kus kena
diivani ja kahe tugitooliga lauakomplekt juhuslikult vaba juhtus olema.
Võtsime kohad sisse. Suurt kasvu kelner tuli kohale, võttis tellimuse ja
palus siis Tanelil tugitoolist tõusta ning… taburet võtta. Ise jauras
midagi koroonast. Tanel istus tugitooli tagasi, sest situatsiooni
jaburus oli ju ilmselge: kuidas taburetil istumine tugitooli asemel
päeva päästa võiks. Ent kui lauateener tagasi tuli ning kolleegi uuesti
tugitoolist istumast leidis, ärritus ta juba märgatavalt ja ajas taas
oma arusaamatut tabureti juttu. Ma saanuks aru, et ei või ühe laua taga
istuda, aga mis vahe on istuda samas lauas taburetil või tugitoolis. Et
olukord muutus jaburalt halenaljakaks, lõpetasime seal mõttetu
jampsimise teenriga ja tulime ära hotelli.
Rannast tulles rääkis Karl loo REM-i „Nightswimmingust“ – ja pagan! -
nüüd käib see peas ringi…
Nightswimming deserves a quiet night
The photograph on the dashboard, taken years ago
Turned around backwards so the windshield shows
Every streetlight reveals the picture in reverse
Still, it's so much clearer
I forgot my shirt at the water's edge
The moon is low tonight
Nightswimming deserves a quiet night
I'm not sure all these people understand
It's not like years ago
The fear of getting caught
Of recklessness and water
They cannot see me naked
These things, they go away
Replaced by everyday
Nightswimming, remembering that night
September's coming soon
I'm pining for the moon
And what if there were two
Side by side in orbit
Around the fairest sun?
/.../
You, I thought I knew you...
|
23.09.2021. Hotell Ilion.
Loutraki
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Korintose kanal
|
Üles |
Kui eelmisel korral Loutrakis ööbisin, mõtlesin, et sellesse linna küll
tagasi ei viitsi tulla. Aga siin ma nüüd olen. Hotellil pole viga, kuigi
minu rõduuks avaneb peatänavale ja see on sigalärmakas. Täna naudin toas
üksindust – tekkis õhtul selline segadus-võimalus, mida ei saanud ära
kasutamata jätta: on väga mõnus mõni tund üldse mitte kellegagi suhelda.
Õhtu läks ka peaaegu korda – linnapilti vaadates kartsin hullemat, ent
rannapromenaad kubises restoranidest ja nii saime taas odavaid ja üsna
maitsvaid mereande – seekord restoranis Paul’s. Ma isegi muidu kiidaks
sealset toitu, sest mu anšoovised maitsesid hästi, kuid eilse õhtu
jätkuna kogesime üht pisut veidravõitu teeninduselamust. Nimelt
sisseviskaja-ettekandja oli väga kena ja juhatas lauda ning võttis
tellimused jne, jne. Ent kui ta siis ära auras ning ma ühel teisel
tüübil palusin veini juurde tuua, lendas esimene vend kohale ning pidas
kurja ning pika jutluse teemal, kuidas vaid tema tohib tellimusi võtta,
sest tolle teise ettevalmistus ei sobi joogi tellimiseks (vms?). Ma ei
tea – kas kusagil ei ole kirjas, et klientide peale ei karjuta… Muidugi
muutus asi koomiliseks peale seda, kui olime oma toidud kätte saanud -
siis võis too teine tüüp küll lisajooke lauda tuua ja isegi arveid teha.
Too esimene lauateener istus ignorantselt kõrvallauas ja meid nagu ei
eksisteerinudki… Naljakas on see maailm!
Loutraki promenaad
|
Üles |
Mingit õhtust mõnusat jätku-baarijalutuskäiku siiski ei tekkinud, sest
ilm oli kahtlaselt tuuline ning jahe. Käisin hoopis apteegis, et
täiendada oma… hambapastavaru. Kui hotelli fuajees veini järele küsisin,
vangutasid kaks vanameest vaid pärid ja sõnasid pühalikul ilmel, et
kahjuks on supermarketid juba suletud. Ja nad olid täpselt seda nägu, et
nad ei viitsi isegi saja euro eest joogipoolist välja võluda, sestap
soovisin viisakalt kena õhtut ning siin ma nüüd olen…
Ent mõne sõnaga tänasest päevast. Oli ilus ja tegus ja õpetlik… Kui eile
õhtul kiitsin Napflioni öömaja kirikutagust sisehoovi, kuhu meie toast
mõnus vaade avanes, siis täna hommikul natuke see arvamus muutus.
Ärkamine oli igatahes efektiivne ning vali! Kell 7 alustati kirikus
võimast kellamängu. Saime seda sundimatult Mardiga nautida, sest olime
õhtul jätnud aknad avatuks. Et unest polnud järel enam raasugi,
otsustasime vööd vööle panna ja läksime varavalges vanalinna avastama.
Napflioni vanalinn asub tasanditel: sadam, peatänav ning väljakud
(tähtsam vast Syntagma väljak, mille äärde jääb Kreeka esimene
parlamendihoone) jäävad mere äärde ühele tasandile, vanemad kvartalid
mäeküljele, Akronauplia kindluse (Palamidi kindlus asub linna kõrval
oleval mäel) ja sadama vahele, sinna pääseb kohati vaid ainult mööda
valgeks lubjatud järsuastmelisi treppe. Kuigi vaated Akronauplia
linnamäelt linnale, Palamidi kindlusele, lahele ja Boutzi saarele olid
ägedad (muuseas – Akronauplia platoo on täis kasvanud opuntia tihnikut,
mille vahel looklevad väga ägedad rahapajarajad…), jätsid sügavama mulje
hoopis valgete majade vahele surutud paar iidvana kirikut, mille
tänavate rägastikust poolkogemata leidsime. Kirikute kohta ma ei leidnud
muud infot peale selle, et vähemalt üks neist on bütsantsiaegne ja üle
tuhande aasta vana. Hommikusöögile jõudes suutsime ka kaasargonaute
veenda linna võludes, mispeale leppisime kokku tunnikese lisaaega veel
üheks jalutuskäiguks.
Napflioni Püha Jüri kirik
|
Üles |
Vana Napflion
|
Üles |
Tuhandeaastane Sofia kirik
|
Üles |
Kaljukirik
|
Üles |
Vaba Kreeka esiene kuningas -
Otto Koloktronise pargi serval
|
Üles |
Syntagma väljak ja esimene presidendipalee
|
Üles |
Boutzi saar
|
Üles |
Akronauplia
|
Üles |
Dayswimming
|
Üles |
Epidaurosesse jõudsime enne keskpäeva. Eelmisel Kreeka reisil olime
rihtinud kohalejõudmise kohe hommikuseks avamiseks, mis tasus end ära
peaaegu terve tunni jao turistivabade hetkedega. Seekord voogas kohale
jõudes ent rahvast üllal marmoril juba üsna paksult, kuigi Epidauroses
avanevat pilti siiski ei saanud mingilgi moel võrrelda Ateena
Akropolisel kogetud hordidega. Selle rahvamurru peale meenub kontrastina
Henry Milleri viimase ilmasõja eelne vaimustatud mälestus Epidaurosest
kui kohast, mis peidab eneses ülimat rahu.
Asklepeioni plaan
|
Üles |
Epidaurose Suur teater
|
Üles |
The Beatles on Abbey road
|
Üles |
Epidaurose teater on väike ime, mille marmor pääses laialitassimisest
ainult tänu sellele, et peale gootide invasiooni 395. a jäeti koht maha
ja see mattus vaikselt pinnasesse. Oma osa lisas kõrval asuva Kinartio
mäelt maavärinates maalihetega varemetele valgunud pinnas. Ehk oleks see
koht Pausaniaseta maasse jäänudki, kuid viimane, korraliku blogijana,
pani kõik kirja. Ja nii sündis kohalik Trooja leidmise lugu. Panagis
Kavvadias oli nimelt see kreeka sugu arheoloog, kes Pausaniase jutu
hoolega läbi luges ja arvas, et iidne Asklepiose linnake on just seal,
kust ta selle alates 1881. a välja kaevas. Eelnevail põhjuseil võib
Epidauroses täna näha kõige terviklikumalt säilinud Kreeka teatrit
üldse. See on ka asi, mille pärast Epidaurosesse sõidetakse ja sadu
kruiisireisijaid sinna sõidutatakse. Ent Epidaurose teater on vaid osa,
võib-olla üldsegi mitte kõige tähtsam osa omaaegsest Kreeka
„Keskhaiglast“. Kompleksi taga seisab Asklepios, Apolloni poeg, kõigi
ravitsejate-jumal, tüüp, kelle saua ümber keerdunud madu on vapiloomaks
kogu tänasel läänelikul meditsiinil. Asklepioni pühameeste
jumalasulaseid-assistente-abilisi kutsuti muuseas terapeutideks. Algselt
tähendas „terapeut“ igasuguse jumalasulase abilist, ent jäi külge aegade
jooksul just Asklepioni preestritele, kes oma pühamutes inimesi ravisid.
Epidauroses asunud Asklepeion – Asklepiose ravipühamute kompleksi
teatakse juba VI sajandist eKr ja see oli Vana-Kreekas kõige tuntum.
Praeguses tähenduses võiks asja Eesti mastaabis võrrelda näiteks TÜ
Kliinikumiga. Epidaurose edulugu jätkus ka roomlaste ajal, mil seda
külastas näiteks Pausanias. Ja tõepoolest – Epidaurose kompleks oli omal
ajal nagu linn: kui viitsida teatri juurest ja muuseumist edasi lonkida,
siis leiab hiiglasliku varemetevälja mitmete templitega, saunakompleksi,
võõrastemaja jne, jne. Üllatusena nägime isegi üht ümartemplit üles
ehitatavat – nagu selgus, suhteliselt hiljuti välja kaevatud struktuur.
See tähendab, et kui muidu oli tuntuim tholos Delphis ja vähem teada
Olympias, siis nüüd, kui kunagi tellingud ära võetakse, saab üht sellist
näha ka Epidauroses.
Tulles tagasi ent Asklepiose juurde, siis ei saa ma taas soovile vastu
panna, et lühidalt ümber jutustada tema lugu… Apollol ja Tessaalia
kuninga tütrel, Koronisel, oli armulugu. Ja Koronis jäi lapseootele.
Kord, kui Apollo oma tegemistega hõivatud oli, tekkis Koronisel Arkaadia
printsi, Ishysega magus afäär. Apollo sai sellest muidugi teada ja
laskis oma õel, Artemisel, Koronise tappa. Ent mõne aja pärast taevalise
suur viha lahtus ning hetk enne Koronise matuseriida süütamist hakkas
jumalal sündimata lapsest kahju. Ta lõikas selle laibast välja ning viis
endaga. Lapsuke sai nimeks Hepius. Oma lapsepõlve veetis ta Kheironi –
targimatest targima kentauri juures (kelle õpilased olid näiteks
Odysseus, Perseus, Theseus ja paljud teised Kreeka Kalevipojad). Kheiron
oli eriti osav ravikunstis ning Hepius pani kõik tema tarkuse kõrva
taha, tehes lõpuks õpetajale endalegi silmad ette. Noorukieas oli tal
mitmeid seiklusi, muuhulgas ka tuntud kangelastega koos peetud
kuldijaht, kuid igal pool ravis ta siiski haigeid. Oma nime – Asklepios
- sai ta Epidauroses, kui ravitses kohaliku kuninga Asklese
silmahaigusest. Madu ent oma saua ümber kandis ta ajast, kui olles
kogemata tapnud ühe ussi nägi ta teist ussi tapetule ravimtaimi suhu
panemas …ja ennäe - raibe ärkas ellu. Asklepiosel tekkis idee ja ta
proovis sama rohtu kohe ühe oma koolnud patsiendi peal ning sai sama
tulemuse – koolnu ärkas ellu. Nüüd oli mehel hea põli – tellimusi tuli
nagu loogu. See oskus ent sai talle ka hukatuseks. Varsti hakkas
Asklepiose osav surnute üles äratamine Hadesele pinda käima. Lõpuks läks
ta vend Zeusile kaebama, et allmaailm hakkab hõredaks jääma – Asklepios
annab kõigile surnuile elu tagasi. Zeusilegi tundus asi imelik ja ta
ajas asja kohe omase otsekohesusega joonde - tappis arsti välgunoolega.
Poja mõrvamisest vihastus aga Apollo ning tappis kättemaksuks kükloobid,
kes Zeusile välgunooli treisid. Kohe seepeale sai Apollo muidugi teada,
kes ikkagi on Olümpose mäel pealik ja rügas karistuseks aasta Tessaalia
kuninga teenrina. Kui karistuseaeg lõppes, jahtusid taevaliste meeled ja
lõpuks nad leppisid. Zeus kutsus lepituseks Asklepiose surnute riigist
ära ja see sai omale väärilise koha Olümposel.
Asklepiose tempel
|
Üles |
Abaton
|
Üles |
Tholos
|
Üles |
Staadion
|
Üles |
Epidaurose muuseumis tekkis meie hulgas tuline vaidlus selle üle, kas
kannellüüre uuristati sammastesse mingi freesilaadse asjaga või
peitliga. Üks valvureist, või niisama jõude vahtivatest giididest, kes
meie žestikuleerimist lõbusal ilmel jälgis, astus lõpuks ligi ning
üheseltmõistetavas žestide keeles tegi selgeks, et kogu see geomeetria
saavutati siiski vaid peitli ja haamriga. Hmm… Nõukogude Venemaal sirbi
ja vasaraga küll millegi selliseni ei jõutud.
Epidaurose alpikannid
|
Üles |
Epidaurosega hüvasti jättes õnnestus mul ära lahendada ka tavapärane
reisimeenete probleem – leidsin pisitüdrukutele koju käsipagasisse
sobivat nänni, mis tähendab, et lennujaamas stressamist saab olema jupi
maad vähem. Samas jääb kripeldama ka üks vaatamata asi. Nimelt
takkajärgi lugedes selgus, et Praeguses Epidauroses on veel väike rooma
teater ja akropolise vare... Tuleb tagasi tulla...
Mükeenesse saabusime pärastlõunal. Enne vanade pühade kivide peale
ronimist otsustasime Mükeene külas pisut keha kinnitada. Tüdrukud
leidsid internetist hea arvustusega restorani ja loetud hetked hiljem
parkisimegi juba selle väravas. Daamid läksid nina puuderdama… Härrad
vaatasid veidral ilmel viinapuudesse uppunud paradiisiaeda, mille
sügavusest tõi tuulehoog ninna hõrgutiste lõhna ning mille laudadel võis
sädelemas näha kuldselt helkivaid karahvine ja siis teatas keegi, et see
on eee… liiga internatsionaalne. Härrad jõudsid sekunditega ühisele
otsusele minna hoopis üle tee paistvasse, palju ehedamasse kohta, kus
puhus tuul, laualinad olid rebenenud, menüü oli lühike ja nagu varsti
selgus, söök allapoole arvestust ning vein liisunud… Tüdrukud olid
kohale jõudes lagedas hämmingus, aga tellimused olid juba tehtud. Kui
kõrval kõrtsus voogas elu, siis meie omas käis vaid ettekandjana esinev
hallivuntsiline taat vahepeal võrriga külas õlle järel, et seda meile
lauale tuua. Hea küll, saime tegelikult söönuks ja minu lambaliha oli
päris ok, aga teistel (eriti kanasööjatel) oli nurinat ning mitte vähe.
Pärast kõrtsu reitinguid kuugeldades selgus, et suurejoonelise nimega
einelaud „Achilleus“, milles meil õnn oli viibida ,on saanud
külastajatelt tublid kaks tärni kümnest samal ajal kui see liiga
internatsionaalne koht, kuhu me ei läinud, võib ette näidata kõigest
üheksa tärni… Ühesõnaga edasine vingumine sel teemal oleks juba
patoloogiline.
Restoran Achilleus
|
Üles |
Mükeene, Perseuse linn, oli lahe, aga sellist vaimustust nagu 2013. a
seal tundsin, seekord ei tekkinud. Eks ühelt poolt oli juba see teadmine
ja kogemus sest kohast olemas, mis üllatusmomenti pärssis, kuid teisalt
ka kontekst – toona jõudsime Mükeenesse aprillialguse päikeses peale
Akrokorintosel kogetud jõledat vihmatormi, lilled õitsesid, Atreuse
hauakambris sumisesid mesilased. Seekord puhus külm tuul, suvi oli kogu
heinast elu välja kõrvetanud ning oma pitseri vajutasid kõigele
metsatulekahjudest räsitud künkad ümberringi. Tuli oli jõudnud isegi
Mükeene müürideni, põletades nende veerel põõsaid ja oliivipuid… Ent
tegin vapralt ära selle ringi, ronisin isegi tsisterni juurde ning
vaatasin üle Põhjavärava. Tegelikult leidsin isegi enese jaoks ühe
üllatuse. 2013. a väisasime Lõvi hauakambrit, mis jääb üsna muuseumi
kõrvale ning seejärel läksime kohe Atreuse kambrisse; kuidagi jäid toona
Aighistose ja Clytemnestra hauakambrid nägemata. Mitte, et need nii väga
juba käidutest oleksid erinenud, aga siiski. Samas on need hauakambrid
vaimustavad! Vaadates, kui kenasti on sobitatud müürikivid, paigale
tõstetud mitmekümnetonnised kattekivid ja siis mõelda, et need rajatised
ehitati 1600-1200 eKr, siis võib jäädagi imestama… Pausanias, nähes
Lõviväravat ja hiiglakividest linnamüüri, arvas, et need on ehitanud
kükloobid… Perseusel polnud küll linna kaitsmiseks noid müüre ilmselt
vaja, sest temal oli vaenlaste vastu ju maha raiutud Medusa pea…
Lõvivärav
|
Üles |
Lõpetasime siis kohustuslikult Atreuse ehk Agamemnoni hauakambris.
Agamemnoni kambriks ristis selle Heinrich Schliemann, kes Homerost ja
oma kõhutunnet uskudes oli välja kaevanud Trooja ning kel oli õnne leida
kuuest Mükeene hauakambrist viis. Tema kuulutas ka Atreuse hauakambrist
1876. a leitud surimaski Agamemnoni omaks. Ent peagi hakkasid kolleegid
selles kahtlema, sest hauakambrid on ilmselt vanemad kui Trooja sõda ja
seega ka nimetatud mask ei kuulunud ilmselt kreeklaste kuulsale
sõjapealikule – sellega lõpuks nõustus ka Schliemann ise.
Mükeene põlenud künkad
|
Üles |
Kükloopilised müürid
|
Üles |
Tee tsisterni
|
Üles |
Põhjavärav
|
Üles |
Lõvi haud
|
Üles |
Clytemnestra hauakamber
|
Üles |
Atreuse hauakamber
|
Üles |
Päev hakkas taas õhtusse kanduma. Et pisut seni nähtule teist suunda
anda, jätsime minu rõõmuks kõrvale antiikse Korintose, et minna Nemeasse
(mitte, et mul Korintose vastu midagi oleks, ent 2013. a mälestused on
sealt veel üsna eredad ja Nemeasse polnud ma seni sattunud).
Nemea
staadioni parklasse keerasime sisse üsna õhtul. Päike oli peitunud
pilvede taha, mistõttu videvikuaeg ei olnud enam väga kaugel.
Piletiputka leidmine polnud raske, ent nagu kohapeal selgus, olime meie
jõudnud Nemea staadionile – antiikne varemeteväli ühes muuseumiga asub
aga kilomeetri jagu eemal – sinna tuleb eraldi sõita. Lunastasime
piletid ning sammusime staadionile.
Nemea jooksurada
|
Üles |
Nemea staadioni tunnel
|
Üles |
Teada on, et Nemeas peeti spordivõistlusi juba 6. sajandist eKr. Nemea
mängud olid üks osa regulaarselt toimunud antiikmängudest, nn Panhelleni
mängudest. Tänu neljale toimumiskohale roteerusid mängud nelja-aastase
vahega. Esimesel aastal peeti võistlus maha Olympias, teisel aastal
Nemeas ja Korintoses (Isthmose mängud), kolmandal aastal Delfis (Püütia
mängud) ja neljandal aastal uuesti Nemeas ja Korintoses. Nemea ja
Olympia mängud peeti Zeusi auks, Korintose mängud Poseidoni ning Delfi
mängud Apollo auks.
Nemea on üks neid kohti, mis ilmselt tuleb Kreekale mõeldes kõigile
meelde, kindlasti mitte antiiksete võistluste tõttu, vaid tänu Heraklese
loole – andis ju Eurystheus Heraklesele esimeseks ülesandeks tappa
haavamatu Nemea lõvi. Herakles lõi nuiaga lõvi uimaseks ja kägistas
kolelooma. Ta nülgis lõvi naha ja seadis selle endale õlgadele – sellest
sai tema turvis ja kaubamärk, mida kangelane kandis elu lõpuni.
Lõvitapmisega kujundas Herakles Nemeas välja oma imago – suur mees
lõvinaha ja hiiglasliku nuiaga. Üks versioon Heraklese lõvivõitmise
tähistamisest ongi Nemea mängud, mis selle suure sündmuse puhuks ellu
kutsuti. Teine, pikem ja segasem versioon on seotud beebina
ussihammustusse surnud Nemea kuninga, Lycurguse, poja Opheltesi ning
Esimesse Teeba sõtta suundunud seitsme vägilasega. Nimelt sai beebi
ussilt nõelata selleripeenras, kuhu tema hoidja ta korraks oli maha
pannud, et juhatada vägilastele teed. Beebi suri. Vägilased, kuuldes
tragöödiast, korraldanud esimesed Nemea mängud kuningapoja mälestuseks…
Beebi-märter-kangelasel oli Heraklese kõrval siiski mängude
traditsioonis oma kindel koht - iidses Nemeas oli kaks suurt pühapaika:
Zeusi tempel ja Opheltesi pühamu – püha hiis. Muuseas pühas hiies asus
allikas – Adrasteia, mis oli nimetatud Zeusi lapsehoidja nime järgi, kes
jumal-lapsukest Kreetal kasvatas ja Kronose viha eest kaitses.
Võrreldes Olympiaga on muidugi Nemea olümpiakompleks pisut
tagasihoidlikum ja vististi ka mitte nii totaalselt välja kaevatud kui
Olympia. Staadion ise – tegelikult on tegu ju jooksurajaga, jätab sama
abstraktse mulje nagu Delfi staadiongi. Suurim vahe tänasel päeval on
vast selles, et Nemea
mängud on ellu äratatud ja selsamal staadionil korraldatakse
jooksuvõistlusi ka praegu, iga paari aasta järel – osa saavad võtta kõik soovijad.
Muidugi ei ole tegu kaasaegsete olümpiamängudega võrreldava üritusega,
kuid osalejatele on, fotode järgi otsustades, asi kindlasti lõbus.
Sestap ei ole Nemea staadioni pind rohtunud, vaid kenasti peenkruusane.
Nemea staadionil hakkab silma hästi säilinud kivist tunnel, mille kaudu
kunagised atleedid staadionile sammusid (Olympias on sellest järel
pelgalt kitsas kaareke). Tunneli üks ots viib staadionile, teine ots
Apodyterioni – hoonesse, kus atleedid said end võistlusteks ette
valmistada. Nemea muuseumis oli tunnelist leitud luustiku põhjal kokku
pandud kurb lugu sellest, kuidas keegi haavatud mees ilmselt barbarite
invasiooni eest redutades selles tunnelis omi viimseid päevi veetis…
Nemea muuseum ent on tagasihoidlik ja klassikaline – maketid,
diagrammid, korrektsed tekstid – vana kool. Samas, kui viitsid süveneda,
antakse muuseumis nii Nemea mängude, staadioni, kui sinna juurde
tekkinud antiikse asula kohta ammendav selgitus.
Tasahilju hakkas võimust võtma videvik ja lähenes sulgemise aeg. Daamid
muuseumist olid seda nägu, et kui me poleks sinna sisse sadanud – olime
ainsad külastajad – pannuksid nad ukse arvatavasti juba ammu kinni, kuid
nüüd kõndisid nad edasi-tagasi hambavaluliste nägudega ning näisid
kergendust tundvat, nähes meid varemete poole suundumas. Nemea
varemeteväli ei ole väga suur, õigemini Berkeley Ülikooli abiga on see
alles tasapisi välja kaevamisel ja kaevamistega lihtsalt pole väga
kaugele jõutud. Varemetevälja ehteks on osaliselt säilinud originaalse
portikusega Nemea Zeusi tempel. Templi heaks tänapäevaseks omaduseks on,
et sellele lubatakse ronida. Zeusi tempel…
Berkeley ülikooli lehel kirjutatakse sellest nii:
„The extraordinary temple that we see on site today dates to the
fourth century B.C. (around 330 B.C.). It was constructed as part of
an extensive building program throughout the sanctuary at that time.
Interestingly, though, this temple sits on top of an earlier version
from the 6th century, B.C. – although not much of that early temple
is visible today because it was destroyed by fire and then built
over later on.“ .
Nemea Zeusi tempel
|
Üles |
Videvik surus tasapisi peale, mistap lõpetasime heietamise sambaketastel
istudes, et alustada retke ööbimiskohta. Tegelikult öömaja Loutrakis ei
olnud meie esimeseks valikuks. Karl, kes igal õhtupoolikul usinasti
puuking dot kommis surfas, et meile viisakas peavari kusagil mere kaldal
leida, proovis nüüdki esmalt mujale, kuid lõpuks jäi sõelale siiski vaid
Loutraki.
Enne hotelli juhtus veel üks pisike sündmus. Nemeast Loutrakisse sõiduks
tuleb ületada Korintose kanal. Naljakal moel oli see mulle juba kolmas
kord, kuid seda absurdselt püstloodsete seintega hiiglaslikku kraavi,
mis meenutab mõnd ulmefilmist laseriga lõigatud struktuuri, võin ikka
vaadata. Parkisime kanali vana maanteesilla juurde ja laskime pilgul
loojuva päikese punasse kaduvat püstloodsete seintega noolsirget kraavi
saata…
Korintose kanal oli aastatuhandeid paljude valitsejate palav unistus.
Esimesi üritusi selle kaevamiseks teatakse juba 7. sajandist eKr, kui
Korintose türann Periander kaalus maantee või kanali ehitamist. Terve
mõistuse toel valis ta esimese. Aga üritajaid oli veel ja mitte vähe;
kuulsamatest näiteks Julius Caesar ning Caligula, kes plaanisid
kaevamist, kuid mõlemad jõuti enne töödega alustamist mõrvata. Reaalse
ehituseni jõudis keiser Nero, kes 6000 juudist orja jõul suutis jupi
kanalit isegi valmis kaevata, kuid loobus mõistetavatel põhjustel asjast
(muuseas, praegune kanal kaevati Nero alustatud tranšeedesse). Kanali
kaevamine jäi pelgalt ürituseks ka mitmetele teistele, sh nii
türklastele kui veneetslastele. Lõpuks unistus täitus ja kanal kaevati
valmis Kreeka Vabariigis aastatel 1881-1893. Kanal pidi olema majandust
päästev, kuid… Kui Nero alustas 60 m laiuse kanali kaevamist, siis tuhat
aastat hiljem jõuti valmis vaid 21 m laiuse kanaliga. Juba 20. sajandi
algul oli see liiga kitsas tõsistele kaubalaevadele. Järsud kaldad ja
laevasõit kanalis põhjustasid maalihkeid. Seetõttu oli suur kraav ilmast
ilma sodi täis ja enamasti pigem suletud, kui avatud. Väikestele
alustele tekitasid probleeme kanali otstes tõusust-mõõnast tekkivad
lainetused, mis üldiselt Vahemeres tavaliselt suurt rolli ei mängi. Ka
lõikas kanal läbi teed – praegugi ühendab tervet Peloponnesost mandriga
vaid kaks püsivat maanteesilda, lisaks üks jalakäijate sild ja üks
pontoonsild. Seepärast sajand hiljem nenditi, et kogu see kanali värk
oli algusest peale paras fiasko. Praegu kasutavad kanalit enamasti
lõbusõidualused, mis sealt läbi mahuvad… Nii on Korintose kanal taas üks
ilus näide sellest, kuidas taheti head, aga välja kukkus nagu
tavaliselt. Ja nii läheb kardetavasti ka meie ägeda Rail Balticuga,
mille kohta sada aastat hiljem kirjutatakse, et see oli ...
„tol vaesel Euroopa ääremaal märkimisväärne tehniline saavutus,
mis paraku peale kulude ei toonud kaasa mingit majanduslikku kasu…“
Korintose kanal ja kiirtee sild
|
Üles |
Loutraki hotelli jõudes tabas sisseregamise hetkel hotelli arvutit mingi
ikaldus, mis tähendas veerandtunnist ootamist fuajees. Kena vanem daam
serveeris tasuta mahlasid ning iga paari minuti järel käis keegi
vabandamas ebameeldivuste pärast. Aga siis jõudis kohale üks vanem härra
ja edasi laabus kõik juba nõiaväel.
Loutraki
|
Üles |
|
24.09.2021. Ateena lennujaam
Eelmine
|
Üles
Eesti uudised
|
Üles |
Istume oma väravas Ateena lennujaamas ning üritame aega surnuks lüüa.
Lennukile pääsuni on veel oma poolteist tundi, sestap püüan tänased
märksõnad enne pardale kutsumist kirja saada. Kui muidu suutsime aja ja
ruumi konteksti vanade kivihunnikute ning Dionysose andide juures ära
unustada, siis lennujaam oma totaalse maskiballiga tuletab taas jõhkralt
meelde seda imelikku koroonaaega, milles elame. Suletud on enamus
söögikohti; kui tahaks võileibagi osta, peaks ära seisma meeletu saba –
samas mujal inimesi nagu eriti näha polegi. Loobusin isegi veinist
vältimaks järjekorras konutamist. Õnneks sain tax free poest hankida
külmkapimagneti, kreeka juustu, safrani teed ning muud head-paremat – on
vähemalt olemas, mida kodustele viia.
Tänane päev oli siis lõpuks see „puhkusepäev“. Leppisime juba hommikul
kokku, et Korintose varemeteväljale ei lähe, vaid sõidame hoopis
Salamise saarele. Kellelgi ei olnud õrna aimugi, mida Salamisel
konkreetselt näha tahaks, ent ega me seal lõppeks niiväga vaatamise peal
väljas ei olnudki – eesmärgiks oli leida mõni nurgatagune rahulik rand
ja lihtsalt kasutada viimast võimalust D-vitamiini hankimiseks.
Loutraki hommikusöök suutis pakkuda koomilisevõitu versiooni koroona
ennetamisest. Kui siiani nõuti hommikusöögi laudadesse minnes maski pähe
ja käte desinfitseerimist, siis siin kästi kätte tõmmata veel
pensukatest tuttavad kilekindad. Kui see nali välja arvata, siis
hommikusöök rohelusse uppuvas aias oli muidu täiesti ok.
...Unustas tee sisse suhkrut panna
|
Üles |
Loutrakist väljudes võtsime suuna Megarale, õigemini Megara sadamale,
kust läheb üks laevatee saarele. Megara on väga pika ajalooga koht, mis
rivaalitses Korintose ja hiljem Ateenaga ning oli tuntud võimsa
sadamalinnana. Megaralased asutasid kolooniad Sitsiilias ja ehitasid
üles hulga kohti Väike-Aasia rannikul. Täna selles tööstuslinnas
endisest hiilgusest midagi säilinud ei ole ning midagi ka eriti vaadata
pole peale tagasihoidliku arheoloogiamuuseumi. Viimast me isegi ei
hakanud kaaluma – Kreekas ilmselt saab iga küla oma muuseumi ehitada ja
sisustada hingematvate marmorkujukestega… Sadamasse minekuks pidime läbi
linna sõitma ja saime siiski osa ühest vaatamisväärsusest. Nimelt
Minoase ja Pantazopoulu tänavate nurgal reguleeris liiklust tõredavõitu
politseinik. Kuna paralleelselt töötas ka foor, siis algul ei saanud me
tema võimlemise mõttest hästi aru, ent varsti hakkasid üksikult ja
grupis mööduma higist leemendavad jooksjad. Et temperatuur näitas juba
kraade +25C ning enam, siis hakkas päris kahju neist kuumal asfaldil
sörkijatest. Saime lõpuks loa oma parempööre lõpetada ning leidsime end
järsku jooksjatesumma keskelt… Suitsevad rekkad, bussid, sõiduautod,
rollud ja seal vahel sõidurajal ennastsalgavalt edasi rühkimas jooksjad.
Jagasime jooksjatega teed kuni sadama tee otsani. Ma ei tea täpselt, mis
jooksuga oli tegu, kuid mingite märkide järgi ühes joogistopis oli alust
arvata, et härrad ja daamid jooksevad Ateenast Spartasse – so siis kokku
oma 220 km või midagi sellist… Einoh – kui tahtmist ja jõudu on, siis
miks mitte, aga kas seda peaks tegema rekkade vahel või kas see maanteel
ka nauditav on? Ma julgeks selles kahelda.
Maraton
|
Üles |
Tilluke sadam Megara väina ääres oli üsna vaikne. Auto tuli manööverdada
praamile tagurpidi. Reisijatedekk oli tühi, pooled toolid kinni
teibitud. Päike ent paistis ning vaated reisijatedekilt üle väina olid
sumedad ja kaunid. Sõit kestis umbes veerand tundi ning – voila –
olimegi järsku ühel Kreeka saarel!
Taas on lõpule jõudnud üks seiklusrikas merereis
|
Üles |
Salamise saar ja väin on läinud ajalukku eelkõige legendaarse Salamise
lahinguga, millest AD 2020 sai juba 2500 aastat – viimasest faktist
andsid heldelt teada suured plakatid maantee ääres, kui kuulsast väinast
möödusime. Salamise saar lahingus suurt rolli ei mänginud, kuid see oli
üks neid kohti, kuhu Ateena ja naabruskonna naised-lapsed pärslaste eest
peitu viidi.
EE kokkuvõte Salamise lahingust kõlab nii:
„Salamise merelahing, lahing, mille Kreeka ja Pärsia laevastik
pidasid 27. IX 480 eKr Salamise saare juures Egeuse merel. Kreeka
laevastik (350–380 laeva), mida ametlikult juhtis spartalane
Eurybiades, tegelikult ateenlane Themistokles (u 527 – u 459 eKr),
purustas Pärsia laevastiku (umbes 1000 laeva), mida juhatas kuningas
Xerxes. Kitsas väinas ei saanud pärslased oma ülekaalu kasutada ning
kaotasid 200, kreeklased vaid 40 laeva. See oli antiikaja suurim
merelahing ning sellega peatati Pärsia agressioon Kreekas.“
Xerxes oli nii kindel oma võidus, et laskis lahingu eel merekaldale
endale vaateplatvormi ehitada suurejoonelise vaatemängu nautimiseks.
Vaatemäng kujunes kahtlemata ägedaks, kuid vaevalt, et see päeva lõpuks
valitseja aplausi pälvis.
Saare pealinna, Salaminasse, jõudes tegime tunnikese kõigile vaba aega –
kes tahtis ostelda, kes muuseumisse minna. Võtsin joonistusploki ning
pliiatsid ja leidsin endale peatänava lähedal Salamina lahe ääres ühes
kohvikus mõnusa koha ning tegin paar skitsi. Kui järjekordse Jõuluvana
kiriku joonistamisega ühele poole olin jõudmas, hakkasid saabuma
jalutajad. Kui muljeid küsisin, sain peaaegu ühest suust sarnase
vastuse:
„Mõttetu linn!“
Salamina jõuluvana kirik
|
Üles |
Salamina
|
Üles |
Maroudi
|
Üles |
Parkisime auto Saare kaugeima tipu lähedal Kolonesis. Olime väikeste
eksirännakute tulemusel lõpuks leidnud klibuse Farose ranna, mis kõigi
standardeid rahuldas. Mõnesaja meetri jagu rannajoont lõppes ühel pool
kaljuga, mille otsas võis aimata mingit vana kivihunnikut – ühe kaardi
järgi võiks see olla Ajaxi, legendaarse Trooja sõdalase, mälestusmärk,
aga võis olla ka lihtsalt lambalauda vare. Teisel pool raamis lahte
väike tuletorn. Üle sini-sinise Saronikose lahe terendasid kaugel
Aegina, Laguosa ja Starchtorroi saarte siluetid. Kaugemal eemal,
tünnidest ja voodiotstest improviseeritud paadisillal, peesitas üksik
daam – rohkem polnud rannas hingelistki. Heitsime riided klibusele
rannale, ujusime ja päevitasime, süües vahepeal apelsine (oma
kümnekilone kott), mille tüdrukud olid eile Argose lähedalt teeveerest
ostnud. Täiuslik!
Kolonesi. Faro
|
Üles |
Hilisel pärastlõunal, kui nahk hakkas soolaveest ja päikesest juba
tulitama ning Dionysose sosinad kõrva ääres muutusid eriti vajuks,
pakkisime idülli fotokatesse ning mälusoppidesse ja tegime sellest
võlukohast sääred. Sõitsime üle mäe tagasi Salamina lahe äärde ning
jäime lõpuks ankrusse kõrtsu nimega „Liotrivi“. Meid juhatati lauda otse
mere ääres. Ilm oli endiselt lihtsalt jumalik, kuid sellest hoolimata
seisid enamus lamamistoole rannas tühjana. Tellisin veini ja mullivett.
Panin klaasi jumaliku nektariga rannaliivale ning sukeldusin sel reisil
viimast korda rammestavasse merevette. Toidud, eriti kebab, millele lisa
tellimisega sai pisut katkise telefonimängu tõttu pisut nalja, olid
maitsvad ning kurvikas ettekandja eriti kaunis… Oh ilus hetk sa kauem
viibi!
Salamina laht
|
Üles |
Paella
|
Üles |
Puhkus
|
Üles |
Ent ühel hetkel pidime sellegi paradiisi selja taha jätma ja võtma suuna
Salamina sadamale, et sealt siis praamiga Perama sadamasse sõita. Oleks
olnud variant võtta ette ka pisut pikem merereis ning sõita otse
Piraeusesse, kuid too pilet oli pisut kallim. Kui praam otsad andis,
hakkas päike silmapiirile lähenema pakkudes vaimustava etenduse
õhtuvärvides kaljusele-kivisele rannikule. Perama võttis meid vastu juba
kuldse hämarusega ning kui Piraeuses suuna linna ringile võtsime oli
juba peaaegu kottpime.
Ongi vist kõik! Auto äraandmine lennujaamas läks libedalt. Õnneks
Odysseuse venda kohale ei tulnud; tema asemel oli platsis keegi noorem
ja palju tšillim sell. Ka lennujaama sissesaamine läks libedalt ja nüüd
jääb üle vaid ooodata. Tallinnasse jõuame keset ööd, hommikuks peaksime
olema Tartus.
Tänan kõiki kaaslasi sel reisil – oli äge! Ja pean pöidlaid peos, et
Lõuna-Aafrika koviidiversioonist hoolimata õnnestub kevadel ka Marokosse
minna - plaan, mille ühel õhtul Karli ja Jürgeniga veini kõrvale paika
panime.
All You want is Greece!
|
Üles |
|
|