Tripi kaart |
Lisalugemist |
Gruusia 2017
|
Aserbaidžaan 2018 |
Armeenia 2019 |
Tagasi
(reisikirjad) |
Proloog
Järgmine
Gruusia 04.08. - 15.08.2018
Omalo-Dartlo teel
Istusime Helega eelmise aasta augustis Vardzias Volodia Cottage
õhtusöögi terrassil, jõime peremehe saperavit ning mõtlesime valju
häälega, mis oleks, kui tähistaks järgmise aasta pulma-aastapäeva
siin... Kutsuks mõned sõbrad ja... Ja sinna see mõte jäi. Kuid välja
öeldud asjadel on omadus mõnikord teoks saada... Ja nii juhtuski, et
üsna täpselt aasta pärast sõime sealsamas taas grillforelli ja jõime
peale paksu punast veini... seekord koos sõpradega.
Tegelikult on ka see natuke uskumatu, et teist aastat järjest sai minna
samasse riiki, peaaegu samale marsruudile. Ju siis on sel maal ikka oma
seletamatu ilu ja võlu. Jumala poolt väljavalitud maa - nagu legend
räägib... Kui taevaisa rahvastele maad jagas, jõid grusiinid
ohjeldamatult veini. Järgmisel päeval, kui pea valutas ja asi lõpuks
meelde tuli, läksid, müts näpu vahel, jumala juurde ka endale maad maad
küsima. Kogu maa oli juba ära jagatud... Grusiinid hakanud seepeale
mitmehäälselt ja kurvalt laulma. Taevaisal läinud süda seepeale härdaks
ja ta kinkinud neile enda jaoks väljavalitud maa. Seda lugu ma
kirjutasin ka eelmise aasta reisikirjas ja tundub ka seekordsete
mälupiltide järgi otsustades, et lugu vastab, vähemalt maa ilu osas,
tõele... Ja ju on ka need inimesed sellelt maalt midagi kaasa saanud -
vähemalt uskumatu külalislahkuse (kui nüüd üks daam Tbilisi lennujaamas
välja arvata, aga äkki ta ei olnud grusiin?)...
Gagimarjus!
* *
*
Ahjaa... Seekord on nii, et jutt on minu, aga enamus pilte lugupeetud
reisikaaslaste omad - mina lõhkusin oma fotoka kohe esimesel päeval. Ent
seda põnevam ehk ongi...
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme, Anni Küüsverk, Mati Mäe, Jaanus
Kala, Mari Kala
Argonaudid Udabno Oasis Clubi ees
| Üles |
|
Järgmine
|
Üles |
|
6.08.2018. Kell 9.15. Restoran Host of Signagi. Signakhi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Signagi
| Üles |
Jälle siis
Gruusias... Nagu kergelt uskumatu, et kaks aastat järjest samasse
"ämbrisse" astuda. Kas oleme vanaks jäänud või olid siis tõesti eelmisel
aastal kogutud emotsioonid nii laes, et tulime ise ja rääkisime veel ka
mõned head inimesed kaasa. Aga – nii on – ja algamas on (tehniliselt,
kui arvestada reisimiseks ka üleeilset Tartu-Tbilisi otsa) juba reisi
kolmas päev. Hetkel aga ootame põnevusega hommikusööki – eilne õhtusöök
siin igatahes oli väga hea. Omaette teemaks on muidugi see, kes mida
saada võib, sest ettekandja – soliidses eas vanaproua – pursib väga
vaevaliselt tuntumaid rahvusvaheliselt mõistetavaid keeli ja ei ole
üldse kindel, mida ta tegelikult kirja paneb. Üks kamalutäis jooke, mis
juba meie lauda maandus, koristati paar minutit hiljem vabanduste saatel
– olevat teise laua mant...
Hommikusöögi tellimine ei peagi olema kerge... Host of Signagi
| Üles |
Eilne päev kujunes plaanitust vähem tihedaks, ent tundub, et daamid ja
härrad on jõudnud teatud soliidsemasse ikka, kus peale 38 tunnist
ärkvelolekut soovitakse õhtul kell 6 hakata pigem öömaja otsima, selmet
kimada lehmadega võidu kruusateedel veel 150 kilomeetrit... Minul algas
reis üleeile hommikul kell 8.00 paanilise pakkimisega – nii juhtub, kui
puhtast laiskusest ja pisut ülbevõitu suhtumisest jätad asjade
seljakotti toppimise viimasele paarile tunnile. Kinnitust said
igasugused Murphy seadused, eriti see, et asjad, mis alati on oma
kindlates kohtades aastakümneid, pole tegelikult seal, kui neid siis
kiiresti vaja on. Seepärast olin päris õnnelik, kui selgus, et Maive ja
Eno on ka mingeid inimlikke valearvestusi teinud ja jõuavad mu juurde
pool tundi hiljem kokkulepitust. Tundus, et see sobis ka Annile... Aga
lõpp hea, kõik hea, esialgu tundub, et midagi väga vajalikku ei olegi
maha jäänud.
Riia sõit läks ladusalt. Tegime vanasse piiripunkti asutatud Superalkos
peatuse, et külakostiks kaasa haarata mõned vanakesed. Täitsa lõpp... ma
ei ole sellist nalja enne näinud. Järts lookles riiulite vahel... Ja
inimesed ostsid kastide kaupa joodavat! Kassapidaja pidi naeru kätte
lämbuma nähes mind ainult kahe pudeliga kuhjaga koormatud ostukärude
vahel häbelikult seismas. Isegi purksiputka on šoppajatele poe kõrvale
käima pandud ning maja ees saab osta head Eesti sinki Läti hinnaga...
Vaevalt, et seda kirjatükki mõni lugupeetud poliitikutest peaks lugema,
aga järsku siiski... Palun lõpetage see lollus ära: paari põrutada
saanud otsustaja võssapandud otsuse õigustamisest tuleneva puudujäägi
kinnimaksmiseks ei pea kogu Eesti metsa maha raiuma. Aga nagu kuulda on,
vähendatakse pigem raievanust, et saaks rohkem metsa müüa; eelarveaugud
saavad lapitud ja mõned mehed saavad äkki muretseda isegi uued suurema
pagasnikuga bemmid, millega on eriti hea Lätti odavama alko järgi minna.
Aga jäägu see siin hetkel – pole see aeg ja koht... Ühesõnaga lennujaama
jõudsime kenasti ning üllatuslikult enne teisi.
Kui väike arusaamatus akupankadega välja arvata – Enot otsiti lausa
valjuhääldit pidi seepärast mööda lennujaama taga – läksid lennud üle
Istanbuli mõnusalt. Kuigi osa rahvast oli saanud piletid Istanbulist
teise lennu peale, tšillisime teistega ühes päris mõnusas baarikeses ja
tegime omavahel tutvust. Vähemalt esialgu tundub, et seltskond on päris
lahe.
Väike ärevus korraks tekkis Tbilisi lennuväljal. Olin bronninud
kohalikust autorendist kaks Nissan X-Terrat, mis lubati lennujaama tuua.
Arvasin, et ootesaali jõudes ootab mõni daam või härra juba nimesildiga
ees, kuid ei mitte. Ka rendifirma telefon oli tumm. Meenutasin
meilivahetust nendega ja siis meenus, et kuigi ma andsin neile teada
lennunumbri, jäi diil, et hiljemalt pool tundi peale maandumist on nad
kohal. Ja olidki...
Nissan X-Terra... Eelmise aasta Dusteri-elamus tõestas selgelt, et
närvide (ja kaudselt ka raha) säästmiseks tuleb võtta pisut tõsisemad
autod. Et meid oli kokku üheksa hinge, siis vajasime kahte autot.
Parklas ootas kaks sõbraliku noort kutti, kes rõõmsalt masinaid
näitasid: palun väga – siin on "Hõbedane nool" ja "Must välk"... (ok,
see on nüüd ilukirjanduslik interpretatsioon...) Muidugi olnuks šeff
võtta mõned veel suuremad ja ägedamad masinad, aga määravaks sai
hinnaklass. Samas ei ole 4 liitrisel X-Terral ka midagi häda: täiesti ok
4x4 valmidus ja piisavalt "ront", et kruusastel või mudastel tõusudel
rahulikult hakkama saada. Ka kutid kinnitasid, et võime autosid kasutada
igasugustel teedel või üldse mitte teedel. Värvikriimustused ja
kivitäkked käivat asja juurde ja ei olevat probleemiks. Masinad saime
enam-vähem tühja paagiga ja nii pidime ka tagasi andma. Maksime poistele
raha peo peale ja sõit võis alata. Autod tunduvad enam-vähem ok, kuigi
nad pole oma esimeses vanuses. Kui tanklas kapoti alla vaatasime, pani
akuklemmide seisukord ja kinnitused üsna kukalt kratsima. Ka
jahutusvedelikku ei olnud just ülemäära palju. Eno keeras
universaalriistaga klemmide kinnitusi niipalju üle, et need enam ei
loksunud. Radikavett kontrollisime täna hommikul külma mootoriga uuesti
ja valasime mõlemale liitrikese peale. Omaette kamm on navidega – anti
kaasa kaks pidust Garminit – üks ei saa voolu ja teine pärineb nooremast
kiviajast – nendega igatahes õigesse kohta ei jõua. Hea uudis on see, et
nende eest ei tahetud ka renti. Seepärast oleme nüüd katsetanud mingeid
mobiiliäppe ja tänahommikuse seisuga on mõlemas autos toimiv kaart
olemas. Gruusiaga on nimelt see lugu, et Tommil pole üldse Kaukaasia
kaarte ja Garminil ametlikult ka mitte. Google kaardi häda on see, et
see ei näita sõidetavana sageli katteta teid ja suunab seepärast suure
ringiga. Samas eelmisel aastal saime AVIS-est korraliku Garmini ja
selles olnud kaart töötas enam-vähem hästi...
Saage tuttavaks: Must ja Hõbedane
| Üles |
Oo lauale tuuakse
lõpuks mu tellit' americano ja... sardellid... Mmmm... võrreldes selle
lahja ja poolmagusa turetskojega, mida Peep enne sai, on see americano
lausa hõrk...
Niisiis, paagid täis, esmane vee- ja veinitagavara pardal alustasime
varavalges retke David Gareji kloostri poole. Kes on David Gareji ja mis
asja kujutab endast temanimeline klooster, kirjutasin pikemalt juba
eelmisel aastal. Valisin taas esimeseks Gareji tee seepärast, et saaks
autosid pinnaseteel testida. Ja ka muidugi meeleoluks, sest need
Aserbaidžaani piiriäärsed lainjad-künklikud põllumaastikud on
hommikupäikeses lihtsalt kaunid. Tõsi, usaldades mingit telefoniäppi,
keerasime päris otsekalt maha ja sattusime seetõttu paari uskumatult
ehedasse pilpakülla, vanade veoauto- ja kombainivrakkide, sigade,
lehmade ja põhupakkide vahele – täiesti kohane prelüüd Udabnole...
Gareji teel
| Üles |
Udabno nägi välja oma sõnnikuste tänavate, loppis Ladade ja gazikute
vahel lonkivate sigade, heinu täis topitud elumajade ning
viinamarjapuhmastesse uppunud salapäraste sisehoovidega sama absurdselt
naturaalne ja maaliline nagu eelmisel aastal. Et Türgi Õhu
hommikusöögiks serveeritud omletist oli möödas juba tunde, arvas mõne
argonaudi magu, et ju on lihtsalt kõri läbi lõigatud. Seetõttu parkisime
hommikusöögi lootuses autod seljakotirändurite ja igat sorti hipsterite
hulgas tuntud Oasis Clubi ette. Nende FB lehelt võib lugeda:
"Oasis Club is a restaurant, a hostel and five (soon eight) wooden
cottages to rent in the middle of nowhere. Located 15 km from the
monastery of David Gareja, one of the UNESCO World Heritage Site and
30 km from Sagarejo, Udabno is one of the most isolated villages in
whole Georgia. Oasis Club offers comfortable places to rest,
delicious food, lots of travel stories, a small library, relaxing
atmosphere, good music, games such as jenga, dixit, frisbee,
badminton or nardi. During hot days you can drink cold drinks
(juice, beer, water, homemade lemonade) and a range of wines from
Kvareli. You can try both Georgian and Polish food. As Oasis is
located in Udabno, a Svan village, we serve kubdari, chvishtari,
sulguni cheese with mint etc."
Club Oasis. Udabno
| Üles |
Mulle meeldis seal kõik kohe sisse astudes... Kahjuks jäi külastus
üürikeseks, sest me ei arvestanud sellega, et trambime ukse taga pisut
liiga vara – köök lihtsalt veel ei töötanud... Ka külapood oli veel
suletud... Mis siis ikka, edasi, seltsimehed, Gareja mägi tahab
ronimist...
Udabno
| Üles |
Seekord me ei vajanud Gareji koobaskirikute vahel turnimiseks giidi –
olin endale õppetükid 3+ peale selgeks teinud ja rada oli juba tuttav.
Ilm oli ent hoopis mõnusam kergeks hommikuseks mägiseks jalutuskäiguks –
napilt + 20C, kerge mõnus tuuleke...
David Gareji koopaid külastades tuleb siseneda illegaalselt
Aserbaidžaani – eestlastel on vaja riiki sisenemiseks vormistada
tegelikult viisa. Eelmisel aastal hoiatati, et kui aseri piirivalvuritel
on igav, siis võib neid seal jõlkumas näha ning mõnikord nad puhtalt
igavusest peedistavad siis pahaaimamatuid huvireisijaid. Gareji mägi on
tegelikult senini Aserbaidžaani ja Gruusia vahel üheks vaidlusaluseks
kohaks. Piiri loksutasid paika loomulikult nõukogude spetsialistid
arvestamata maastikulisi, ajaloolisi ega kultuurilisi tagamaid. Ühe
varaseima kristluse kultiveerimise kohana riigis on see grusiinide jaoks
terviklik märgilise tähtsuse ja tähendusega koht. Aserbaidžaanile on
mägi pigem sõjaliselt strateegiline kõrgendik, millelt saab kontrollida
kilomeetreid orge mõlemal pool mäge – mine tea, millal see võib
kasulikuks osutuda... Jutu tõestuseks kohtasimegi mäe tipul
piirivalvureid. Üks oli end selili tukkuma sättinud mäetippu iidse vare
vilusse, teine tukkus natuke allapoole jääva pisikese kabeli seina
varjus...
Lõunaks jõudsime tagasi Udabnosse. Oasise ees juba elu kees. Et teel oli
kellelegi meelde jäänud küla servast üks rõõmsavärviliste vihmavarjudega
söögikoht – restoran Ushba - sestap läksime Hõbedase Välguga ka sinna
luuret tegema. Erinevalt Oasisest pakuti seal kõikvõimalikku gruusia
toitu, mistõttu otsuse langetamine ei kujunenud väga keerukaks. Peremees
pani tellimused kirja, palus meil end õllekülmkapi juures vabalt tunda
ja käsutas siis pererahva kokkama...
David Gareji kloostrimaastikud
| Üles |
Lõuna kujunenuks ju suurepäraseks, kui ma poleks pillanud objektiivi
peale oma fotokat... Minu selle reisi piltidega on siis nüüd korras...
Et mul oli kindel soov õhtuks Vashlovani rahvusparki jõuda, siis andsime
hagu. Paraku olid Bacchusel meiega omad plaanid. Ilmselt keerasime
kusagil pisut valesti, navi leidis uue tee ja nii see läks... Uus tee
osutus kitseraja miinimumversiooniks. Kui olime juba oma pool tundi
läbinud põhjatuid porilompe, sai Musta ekipaažil siiber ja nad sõitsid
maanteele tagasi õiget teeotsa otsima. Meie auto rahva nüri
järjekindlust päädis siiski peatselt edu: ühe mülka, raudteesilla ja
koleda teetammi ületamise järel leidsime end maanteelt, veerand tunni
pärast jõudis järele ja Must... Ent selle jama peale olime kaotanud hea
jupi aega ja Dedoplistskarosse, kus pidanuksime end rahvusparki
sissesõiduks regama, jäi veel palju kilomeetreid... Nii juhtuski, et
ühel hetkel tegime pisikese nõupidamise ja otsustasime end mitte zombiks
sõita. Tegin kõne rahvusparki (tagantjärele kommentaar: aga see on
täiesti omaette lugu) ja teatasin, et me selleks õhtuks kindlasti kohale
ei jõua... Varusime tee äärest aprikoose ja arbuusi – viimane anti
igavese rahvaste sõpruse märgiks tasuta – võttes suuna Signagi peale.
Sony viimane foto: Restoran Ushba
| Üles |
Signagisse...
| Üles |
Signagi...
| Üles |
"Signagi (sometimes spelled Sighnaghi, Sighnakhi), is a tiny town
atop a hill in the Kakheti region, and probably the prettiest town we’ve
seen in Georgia to date. It has cobblestone streets, a (mostly) intact
old city wall, charming houses, and views to die for. Add the fact that
wine also flows freely (it’s in Kakheti after all), and we were sold.
Forget vineyards in France and villas in Tuscany–a summer holiday home
in Signagi is officially on our wish list."... (#lostwithpurpose)
on keegi meeleliigutuses kirjutanud... Ma ei tea, kas ma just nii sildas
sellest linnakesest olen, kuid tore on ta küll. Parkisime autod
politseimaja kõrvale ja läksime öömaja otsima.
Varsti selgus, et ega see nii lihtne ei olegi: läheneva nädalalõpu
puhuks oli enamus kohti välja üüritud. Paaris kohas leidus kohti
neljale... Kui siis parajasti natuke nõutuna Anniga ühel tänavanurgal
seisime, ilmus nurga tagant Hele ja teatas, et ööbimine on olemas, tulgu
me vaatama... Oligi - Dodo Koca Questhouse. Peatänavaäärse auväärses eas
majakese uksel seisis kõbus vanamemm ja juhatas läbi päris raju
sisehoovi ning mööda logisevaid ja lääpas puittreppe hoone teisele
korrusele. Korrus koosnes kolmest ruumist: avarast sammastega palkonist,
must avanes suurepärane vaade Signagi peatänavale, selle taga asuvast
toast, mis oli täidetud vooditega ja selle taga asuvast toast, mis oli
omakorda täidetud narivoodite ja vooditega. Heal juhul saanuks sinna
magama panna oma paarkümmend inimest. Dušš ja WC olid puhtad ja täitsa
olemas, kuigi ust avades tahtnuks valju häälega hirnuma hakata. Ka tädi
veinikelder oli meie käsutuses hinnaga 10 lari (ca 2,8 euri) liiter...
Vanaproua vudis siia-sinna, agiteeris naljakas vene keeles kõiki ja
kiitis taevani oma kohta ja kõike, mis selle ümber näha võib. Mina olin
paari minutiga müüdud, kuid mõned inimesed võttis mõtlikuks... Kümmekond
minutit hiljem nautisin juba kuuma dušši ühes veidramatest
duširuumidest, kuhu üldse sattunud olen... Aga vesi oli kuum ja surve
hea – mis sa hing veel tahad.
Pool tundi hiljem kohtusime kogu kambaga Dodo terrassil roheliste
ploomide, virsikulaari ja arbuusilõikudega koormatud laua taga. Kaks
paari olid leidnud öömaja üle tee pisut hotellilikumas asutuses. Naabrid
saabusid hetkel, kui üritasime sisse pigistada esimesi klaasitäisi
vanatädi veinikeldrist hangitud veinist. Tädi ise kepsutas jalalt jalale
ja rääkis, kui head jooki ikka ta õde teha oskab. Ma arvan, et tädi õde
on arvatavasti Dionysose jalgadele sülitanud, sest nii halba veini ma ei
ole tükk aega maitsnud (tagantjärgi ääremärkus – peale seda õhtut hakati
kõiksugu kahtlaseid jooke "õe veinideks" nimetama); valge veini värvus
meenutas turbaleotist ja selle maitse toetas visuaali täielikult. Õnneks
õhtusöögiks tädi poolt soovitatud restoran – seesama, kus me praegu oma
hommikusöögiga ametis oleme – osutus tõesti hea köögiga söömakohaks:
vähemalt minu lambašašlõkk maitses väga hõrgult. Haarasin grillimeistril
sabast ja küsisin, et kuidas ta seda teeb. Vanahärra vastas
napisõnaliselt, et laseb lihal kerge soolaga laagerduda päeva või paar
ja kasutab korralikku liha. Täpsemalt ta ei seletanud, isegi mitmekordse
mangumise peale...
Õe veiniga Dodo terrassil...
| Üles |
Minu õhtu ent lõppes meie öömaja kõrval tagasihoidliku tammeukse taga
salapärases kohas nimega "Pheasants Tears". Otsustasime Mati ja Peebuga
veel pisut veini maitsta, sest tõtt öelda polnud ka restoranis pakutud
maja vein suurem asi. Juba ukselt haaras meid kaasa nooruke džigitt, kes
näitas kätte kohad noobli klaaslaua taga. Olime sattunud enda teadmata
päris ägedasse kohta. Faasani Pisarate taga on pereäri, mille hingeks on
Ameerikast pärit kunstnik John Wurdeman. Kümmekond aastat tagasi alustas
ta koos Pathalisvili perekonnaga veini tootmist ja nüüd on nende toodang
veinisõprade hulgas Gruusias väga tuntud ja veine arvatakse riigi
parimate hulka. Loomulikult käib kogu tootmine traditsioonilisel moel
maa-amforates – gvevrides. Omi veine pakutakse Signagi ühes
korralikumas restoranis (seal, kuhu siis meiegi kolmekesi mehejuttu
ajama olime jõudnud) ja vähemalt kuulu järgi pidavat köök väga korralik
olema. Kunstnik-veinimeister kirjutab nii (#pheasantstears):
"Pheasant’s Tears was born out of a love of authentic tradition,
and culture and endless creativity. It is more than a winery its
about songs, cuisine, art, heritage tangible and intangible. For
wine is born out of a confluence of the spirit of a place, its
geology, its history, and the emotions of the vitner himself. In the
end a dialogue between nature and man, a fine tension between
respect for the past and creating a new experience for tomorrow.
Traditions here are seen as the nourishing soul for improvisation
and respectful evolution."
Meie kahjuks gurmeesööke nautida ei saanud – kõht oli täis ja ju on kokk
ka inimene – keskööks oli köök suletud. Noorsand vabandas ja küsis,
kuidas saab abiks olla. Sellest arenes vestlus, mida võiks resümeerida
nii...
- Me telliksime pudeli head valget veini!
- Hmm... on pakkuda tvakveri, chitistvala, poliphonia, .... (ja sellele
järgnes vähemalt viie margi korralik verbaalne tutvustus)
- Kas neist mõni valge ka võiks olla?
- Ei meie põhitoodang on punased veinid, väga kvaliteetsed...
- Ok, mis pudeli hind ka võiks olla?
- Chitistvala on 200 geli pudel, tvakeri 160....
- Aga valge?
- Meil on vaid üks kuiv valge, see on 40 geli...
- Ok , noormees, sa näed, me oleme juba pruukinud alkohoolseid jooke,
mistõttu ma ei ole kindel, kas suudame enam 200 gelise hõrgutise kõiki
maitsevirvendusi tabada, seepärast võtame selle pudeli valget...
Noormees noogutas mõistvalt ning saabus hetke pärast pooliku pudeliga.
Ta kallas igale ühele pool pokaali veini ja palus maitsta, kas tellitud
jook ikka vastab härrade ootustele... Vastas. See oli õige
temperatuuriga, mõnusalt kerge, kuiv ja pisut sidrunine – sellel
ajahetkel ja selles kohas täiuslik olümposlase jook... Hetke pärast
toodi lauale sildita uus pudel ja pisike kandik Tušeti soolase kõva
kitsejuustuga... Täiuslik kombinatsioon! Kui lõpuks Dodo juurde
hiilisime, magas kõikseemees (ehk siis Hele, Anni ja vanatädi) juba
õiglast und. Mati koiku oli üles seatud terrassile, mõne sammu kaugusele
meie käbeda võõrustaja enda voodist.
Öö möödus peaaegu hästi, kui välja arvata see, et Signagi peatänaval ei
lõpe liiklus südaöölgi. Asja tipuks ent kujunes keegi tubli kojamees,
kes luuaga õllepurke mööda munakivisillutist mäest alla pühkis... Mina
magasin sellest hoolimata peaaegu hästi, ärgates reaalselt üles lärmi
peale, mis kostus (vist vanatädi enese poolt ehitatud) tualetist, kui
Helele lae alla nööriga kinnitatud loptutuskast selga kukkus...
Koos vanaema Dododga...
| Üles |
|
7.08.2018.
Kell 11.57. Restoran Kudigora. Kvareli
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kudigora, Ilija järv
| Üles |
Jälle restoranis, taas ootame toitu. Ma kahtlustan, et sattusime taas
poolkogemata Kvareli ühte ägedamasse kohta. Ja seegi kord mitte omal
initsiatiivil. Hele uuris näoraamatu abil Giorgilt – ühelt noist
sellidest, kellega
eelmisel aastal Kvarelis toreda õhtu
veetsime, kust võiks head hommikusööki saada. Mõttekiirusel oli härra
koos sõbraga platsis ja nüüd olemegi siin. Koht on ülbe: mäenõlval,
suurtest klaasakendest avaneb miljonivaade Ilja järvele. Meie sõbrad
grusiinid läksid suitsu tegema, seega kasutan tekkinud pausi eilse
kokkuvõtteks.
Ilija järv
| Üles |
* * *
Enne reisile tulekut leppisime Signagi Gogaga (kes
on Goga, võib lugeda eelmise aasta reisikirjast) kokku, et
helistan talle varasel pärastlõunal. Otsustasime Vashlovani asendada
Bodbe kloostriga. Bodbe kloostrist, Nino hauast ja ristiusust Gruusias
ma kirjutasin eelmise aasta reisikirjas päris hoolega, sestap siinkohal
ka seda lugu kordama ei hakka. Kui eelmisel korral raiskasime terve
päeva otsides esialgu navi ebatäpsuse tõttu ja pärast juba maeiteamis
uitmõtete ajel pea terve päeva seda pühapaika, siis seekord läks kohale
jõudmine nagu lepase reega – vahepeal ristmikule paigaldatud ülisuur
sinine teeviit ei jätnud erilisi valikuvõimalusi. Kui eelmisel korral
alustasime oma matka alumise palvela juurest pühalt allikalt, siis
seekord ülerahvastatud parklast. Kaks erinevat aega ja kohta, kaks
erinevat mälestust. Ja taas tuleb tunnistada, et mõnda kohta ei tohi
teist korda tagasi minna. Mitte, et Bodbe seekord kuidagi halvem olnuks,
kuid lihtsalt ei tekkinud enam seda erilist fiilingut, mis toona... Kui
järgi mõelda, siis eks ole seegi ootuspärane. Kuid – ma ei vingu...
Et Mati ja Peep matkasid mäest alla allika manu, sõitsime neile alla
vastu, kruusatee oli veel hullemas seisus, kui eelmisel aastal, ohtrad
sajuveed olid siit-sealt korralikke ampse välja hauganud... Alumises
parklas ent selgus üks ämber, mille ma eile tegin ja mis tõestab taas,
et väsinuna võid ikka olla paras oinas. Kui ma siis Gogale kõne võtsin,
oli ta telefoni otsas üsna reserveeritud ja ütles lõpuks, et ei saa must
aru: mis ma siis tahan – kord ütlen, et ei vaja tema teeneid, nüüd jälle
vajan. Ma ei saanud algul üldse aru, millest ta räägib, aga mingil
hetkel hakkasin taipama, et eile, helistades omast arust Vashlovani
rahvuspargi härrale, olin helistanud Gogale... Kui siis sain talle oma
hale-äparduse ära seletatud, Goga hääl soojenes kohe paar kraadi. Jama
ent oli selles, et tal oli pärastlõunaks juba tegevus: kuulnud, et me ei
tule, olid ta leppinud juba kokku mingid muud asjad, mida ta enam ära
öelda ei saanud.
- Oota, ära muretse, anna mulle kakskümmend minutit!
Bodbe klooster
| Üles |
Kui siis kokkulepitud aja pärast tagasi helistasin sain teada, et
veerand tunni pärast ootab meid kesklinnas musta Mercedesega Vaho (või
oli see Dino?) ja teeb meiega kokkulepitud veinituuri...
Nagu varsti selgus, ootas meid sõbralik vanapoolne ja üsna sõnaaher
härra. Ta lubas meil ees sõita ja tõotas, et ei kima nagu metsaline.
Meie sihtkohtadeks olid Numisi veinikelder, Khareba veinikelder ja Vana
hea Kvareli Kindzmarouli Wine House. Taadi sõnutsi oli ka juba
öömaja-mure Kvarelis korda aetud, lihtsalt järgnegu härrad nüüd talle...
Meie esimene peatus leidis aset Velistsikhes, sihtkohaks Nunu
Kardenakhishvili veinikelder. Tegelikult olin pisut nagu pettunud –
eelmisel aastal külastasime seda südaööl, jõime Nunu endaga –
veinikeldri ja muuseumi võluva omanikuga veini ja brändit... Seekord
Nunut kohal ei olnud, meile tegi asjatundliku tiiru keegi ontlik
noorsand. Kui eelmisel aastal rääkisime Nunu ja Gogaga küünlavalgel
elust ning inimestest, siis noorhärra keskendus kohale ja veinile. Ta
oli väga tubli: saime teada, et praegune kenasti restaureeritud
veinikelder pärineb juba XVI sajandist; mõni aasta tagasi kaevati see
poolest saadik nõukaaegse saastakihi alt välja. Samuti saime teada, et
nende leivanumbrid on klassikalised veinisordid nagu Saperavi ja
Rkatsiteli. Loomulikult tehakse vein klassikalisel gruusia meetodil.
Eelmisest korrast oli mulle jäänud mulje, et tegu on nagu kergelt
nurgataguse kohaga, kuid seekord tehti selgeks, et toodetakse kokku oma
130...150 tonni veini aastas + tšatša ja brändi ning ollakse sellega
tõsiste Gruusia tunnustatud veinitegijate hulgas. Ja siis saabus
degusteerimine... Kahju, et toda 16 aastast brändit välja ei toodud...
Aga jäägu mõni asi ka eksklusiivseks mälestuseks.
Nunu veinimuuseumis
| Üles |
Järgmiseks parkisime Khareba veinikeldri juurde. Noh, keldriks on seda
pisut ehk liiga tagasihoidlik nimetada. Pigem on tegemist maailma
pikimate kaljusse uuristatud tunnelitega, mida kasutatakse veini
hoidmiseks. Khareba kodulehelt võib lugeda (#winery):
"Carved inside the Caucasus mountains and opened in 1962 for the
OIV World Congress, the cellar/tunnel is 7,7 kilometers long. The
best wines of the Kakheti region have been stored and aged here for
decades. The tunnel preserves a natural temperature of 12-14°
Celcius with a humidity rate of 70%; the ideal conditions for wine
preservation. Tunnel consists of 2 main and 13 interconnecting 500
meter tunnels. The total length of the construction is 7.7
kilometers. There are two purposes of the tunnel: Tourism and
winemaking. The visitor can see more than 25 000 bottles of Winery
Khareba premium wines aging there...".
Juba parklast sissepääsu juurde astudes sai selgeks, et tegemist on
suurejoonelise turistilõksuga. Lisaks veinile ja veinimaitsmisele jäid
silma restoran, igat liiki varjualused, kus saab ekstra raha eest
tegelda kohaliku käsitööga mõnes õpitoas, suur nunnu tilu-lilu park, mis
meenutas Riia Lido nihkes derivaati, piknikukohad jne, jne. Piletit
ostes vabandati, et kohaliku leivategemise töötuba on kahjuks selleks
päevaks juba hõivatud... Noh, sobis ka veini ja tšatša degusteerimine...
Ei tahaks küll vinguda, kuid noor nipsakas (ent päris kena) näitsik tegi
täpselt nii palju, kui ta pähe õppinud oli. Vaid korraks õnnestus daami
sisseehitatud magnetofon errorisse ajada, kui me Matiga endale ekstra
portsu tšatsat otsustasime kallata. Ent degusteeritud veinid – Sviri,
Krakhuna (mõlemad kuivad valged) ja Otskhanuri-Sapere (punane kuiv) olid
täiesti tase omaette, eriti Sviri. Kui alustasime matka tunnelist tagasi
päikesevalgusse, et minna tšatšat maitsma, ei suutnud ma panna
kiusatusele vastu ja valasin endale grupist maha jäädes kena klaasikese
Svirit reispassiks ja daami kehva esitluse kompensatsiooniks.
Khareba veinikelder
| Üles |
Veinituuri lõpetuseks juhtis meie sõnaaher taksojuht meid juba eelmisest
aastast tuttavasse Kindzmarouli tehasesse. Daam, kes peale pisikest
ootamist meiega tehasesse sukeldus korvas Khvareba tugevalt poolpiduse
kommertsihõngulise elamuse, mistõttu me veetsime järgneva tunnikese väga
meeldivalt vesteldes. Kuulnud, et plaanime Tušketisse minna õhkas ta
ainult ja ütles, et kui ta vaid saaks kaasa tulla... Loomulikult
pakkusime südamlikult kohe vaba kohta oma autos. Kahjuks pidi daam
sellest ära ütlema. Tuuri ja degustatsiooni (aga tänu jutu käigus
tekkinud soojale suhtele valati välja ilmselt kordi rohkem, kui see
tavaliselt kombeks on) lahkusime kallistustega. Meie daamid kinkisid
lahkuse eest võõrustajale Eestimaa kalendri – noh, et kui Tušketi
mägedesse ei saa, siis vaadaku vähemalt ilusaid Eesti lauskmaa pilte.
Kindzmarouli veinitehas
| Üles |
Ka taksojuhist lahkumine kujunes joviaalseks ja südamlikuks. Päeva
lõpuks naeratas mees juba laialt, kuid eriti laiaks kujunes tema
naeratus seljakotist õngitset' Vana Tallinna peale. Manitsussõnadega,
sellest, et ta peab vanakese kindlasti koos Gogaga ära jooma, jätsime
jumalaga ning möllisime end sisse täpselt Kindzmarouli tehasepoe vastas
olevasse hotelli. Maja oli tuttuus – olime vast teised külalised alles.
Tuba, kus me Helega end sisse seadsime, oli alles krohvimisjärgus ja
kiiruga sisse veeretatud voodi madratsi servas paistvad kileribad andsid
tunnistust sellest, et ka sängi läbisõit ei saanud olla suur.
Õhtusöögieelne kiirkogunemine fuajees päädis sellega, pererahva poolt
kingitusena serveeritud jahutatud arbuusiga.
Taksojuht ja Vanakas
| Üles |
Õhtusöök Kvareli Wineyardis kujunes tõeliseks laulupeoks – kallid
kaasreisilised tõestasid, et ei ole olemas mittelaulvat eestlast,
enamasti on lihtsalt vähe veini...
Nojah ja siis toimus üks kummaline öine tsiklisõit, mille peategelaseks
olin kahjuks mina – las selle üksikasjadest ajalugu vaikib ning nagu
rahvapärimus pajatab, olla Matit ja Peepu veel varavalges majarahvaga
kannu veini juures meie hotelli õue peal maailma paremaks tegemas...
Hommik kujunes pisut pikemaks. Käisin üle tee veinipoes enne Tusketit
varusid täiendamas. Hommikuse autode ülevaatuse käigus ilmes, et hallil
autol kaob kusagile jahutusvedelikku – valasime taas kaks liitrit peale.
Eno arvates oli süüdi lekkiv radikakork – kilekotiga on see nüüd
hermeetiliseks muudetud: eks homme hommikul paistab...
Restoran Wine Yard... Ei ole kurbi ja sõnaahtraid inimesi, on vähe
veini...
| Üles |
|
07.08.2018. Kell 19.45. Chateau Napaeruli. Napaeruli
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Chateau Napaeuruli
| Üles |
Chateau Naperuli... Istun sellise maja teise korruse hubasel valgete
postidega rõdul, mida võiks pidada valge orjapidaja klišeemajaks kusagil
lõunaosariikides. Puudu on puuvillaväljal rõõmsalt kolmehäälselt
"Summertime"'i jorutavad tunkedes neegripoisid... See-eest ehitavad
kolm-neli lõbusat grusiini
kiviaeda,
kohvi serveeris imeilus poolatarist majaabiline ja hetk tagasi viis
tühjad tassid ära tema ema (tõsi - kes nii ilus ei olnud). Maja taga
lõõmab lõke, mille sütel lubati varsti šašlõkki kõrvetama hakata. Õhk on
soe, sume ja ei liigu, osoon voolab niredena mu krae vahelt alla, tehes
ka näpud niiskeks, mistõttu pean vahetevahel tahvlit taskurätiga
harima... Chateau Napaeruli oli täna õnnelik leid... Kolm eelmist kohta,
mida väisasime, olid igatahes puupüsti täis. Eelmises kohas, Twin Wine
Cellars'is, küsiti suurisilmi, et miks me pole bronninud. Ma vastasin,
et nii on huvitavam, mispeale blondeeritud puuma teatas, et nii võib ka
ööseks ilma peavarjuta jääda... Ilmselt siis vedas...
Aga ümberringi ehitatakse; siin on avastatud, et Gruusia 9000 a
veiniajaloo saab kenasti gelideks vahetada... Varsti pole see enam see
koht. Aga - praegu siin terrassil on palavusest hoolimata ülitšill. Meil
on tšatšat, õlut ning jahutatud melonit... Mul on vein all köögikülmikus
jahtumas... Õhtusöök valmib.
"Oh, valged lokid, oh, sinisilmad!
Nii kaunid käed, kas võin neid suudelda?
Ma kõigest sellest ju olnud ilma,
oh, kallis preili, võtke kuulata!
Mu rantšo rõdult on kaunis vaade,
üks neeger põldu künnab härjaga.
Me nahk on valge ja me teame -
me peame kohvis vaid suhkrut segama."
(#youtubewatch)
...Vabandust...
Šašlõkilõke
| Üles |
Kui Giorgi ja ta sõpradega lõuna lõpetasime, juhtus üks hirmus asi.
Härrad olid nimelt peitunud terrassi taha põõsaste vahele sigaretti
nautima. Kui tädi arve tõi maksin ära. Kui siis mingil hetkel härrad
suitsetamast naasid ja sellest kuulsid, olid nad väga tõsiselt pettunud
ning südamepõhjani solvunud. No mis teha. Samas – me sõime kamba peale
ära kolmandiku nende keskmisest kuupalgast... tulgu mõistusele!
Ühesõnaga – lahkumine oli emotsionaalne...
Ilja järv võttis vastu endiselt kergelt kipaka rahvapargi ja ülimõnusa
veega. Ainsaks muutuseks eelmise aastaga olid teisele kaldale sugenenud
majakesed, otsapidi vees. Giorgi lõunalauas teadis rääkida, et tegemist
on hotellikompleksiga, mida arendavad ...lätlased. Girorgi töötab
arendusel muuseas töödejuhatajana. Supelesime Iljas hea tunni
balansseerides järve astudes vetikatest libedal betooniribal. Mõnus sume
lõuna asendus veel mõnusama pärastlõunaga. Ühel hetkel sundisime end
lihtsalt jõuga autodesse...
Kuurort
| Üles |
Kulgesime vaikselt lääne poole. Esimese peatuse tegime Nekresis – iidses
kloostrikompleksis, mille pühaks loomaks on siga – täpsemalt sellest
kirjutasin eelmise aasta reisikirjas. Teise peatuse plaanisime teha
Gremis – sellestki kuningate kindlusest ja selle kiriku kuulsatest
freskodest
kirjutasin juba eelmisel aastal täpsemalt.
Nekresi
| Üles |
Gremi ent ei jäänud meelde mitte taas kaunite freskodega... Kui
Jaanus-Eno läksid autosid parkima, langes suveniiriputka ees järsku mu
õlale kellegi raske, soe ja sõbralik käsi. Goga! Milline üllatus!
Tegelikult loogiline, sest ta oli parajasti turistidega tuuril ja
seniks, kuni huvireisijad kirikut pildistasid, tegi tema all aega
parajaks. Tegelikult oli seda kohtumist väga vaja. Sain isiklikult oma
totra äparduse telefoninumbriga ära selgitada, Goga võttis vabandused
vastu... Nagu kivi langes südamelt. Kui aga härra edasiste plaanide
kohta uuris, ütles ta, et mingu me kohe Tušketisse:
"Mis te siin ikka vahite, olete ümberringi juba kõik ära näinud –
Telavis ei ole mitte midagi teha! Minge üles. Nelja-viie tunniga
olete Omalos kohal!"
Tema entusiasm nakatas. Kobisime autodesse ja panime padavai tanklat
otsima. Akhmetas panime paagid täis. Muuseas sain tollest
pensukapeldikust peaaegu psühhotrauma... See, mis asutuse ukse taga
avanes oli...oli... Nagu mõni Hieronymus Boschi põrgupeldiku
fantaasia... Võib-olla kainestas ukselt saadud ammoniaagidoos, võib-olla
silmapiiri poole kalduv päikeseketas; igatahes peale lühikest
nõupidamist otsustasime siiski õhtuse Tušketi otsa ära jätta, hankida
Telavist sularaha jm vajalikku ning startida homme hommikul. Ma arvan
senini, et see oli õige otsus, sest eelmisel aastal rohkem kui
kuuetunnise sõidu peale jõudsime alles Khisosse – tunni kaugusele
Omalost. Meie baas Tusketis ent on plaanitud Dartlosse – vähemalt tund
aega Omalost edasi.
Nii juhtuski, et hilise pärastlõuna veetsime Telavis...
Gremi
| Üles |
Ootamatu kohtumine
| Üles |
Telavi on jäänud ajalukku kui Kahheetia kuningate linn. Ma ei hakka siin
refereerima Kahheetia ajalugu, laenan pigem lühikokkuvõtte Wikipeediast
(#Kakheti):
"After the disintegration of the Georgian Kingdom, Kakheti became
an independent Kingdom in the 1460s. From the early 16th century
till the early 19th century, Kakheti and its neighboring Kartli came
under intermittent Iranian rule. In 1616, Shah Abbas deported
hundreds of thousands of the ethnic Kakheti Georgian population to
Iran and destroyed the region during his punitive campaign against
Teimuraz I, his formerly most loyal subject. During all these
centuries the region was an integral part of Iran and it supplied
many notable generals, administrators, women and many hundred of
thousands of peasants for the Iranian overlords. In 1762, the
Kakhetian Kingdom was united with the neighboring Georgian Kingdom
of Kartli into the Kingdom of Kartli-Kakheti under King Erekle II.
Following the Treaty of Georgievsk and the sack of Tblisi by Agha
Mohammad Khan, in 1801 the Kingdom of Kartli-Kakheti was annexed to
the Russian Empire. Russian suzerainty over Kakheti and the rest of
Georgia was recognized by Qajar Iran in the 1813 Treaty of
Gulistan".
Kuigi vanalinnas täna ei ole väga keskaja hõngu tunda, teatakse linna
Ptolemaiuse järgi vähemalt II sajandist pKr, mistõttu seda osa, mis
tänasest Telavist on maa sees, peetakse üheks kõige "ehedamaks"
keskaegsemaks linnaks Gruusias üldse. Telavi märgiks ja sümboliks on
loomulikult kuningas Irakli II (Erakle II; Heraclius II), kes Gruusia
sisuliselt XVIII sajandil uuesti ühendas (vähemalt Kahheetia osas) ja
tänu temale saavutati mõneks ajaks Pärsiast sõltumatus. Heraclius on
seetõttu ka teatavaks iseseisvuse ja vabaduse sümboliks, mida
aktsepteeriti nii nõukaajal ja mille tähendus ei ole devalveerunud ka
täna. Seepärast tervitab endiselt Telavisse tulijat linnamüüri juures
(seesama koht, kus kultusfilmis Mimino samanimelise peaosatäitja
armeenlasest sõber "Kirovetsiga" peatub ja lennuväljale teed küsib)
hiiglaslik Irakli II ratsamonument...
Parkisime meiegi linnamüüri äärde leppides kokku vaba aja: kellel oli
vaja raha vahetada, kellel oli vaja midagi osta. Nii juhtuski, et peale
värskelt pressitud granaatõunamahla maitsmist seadsime osa rahvaga
sammud Telavi ajaloomuuseumisse. Selle ühe osa moodustab Kahheetia
kuningate XVIII sajandi residents ja teise poole moodne muuseumihoone...
Kui olin tädile kassas selgeks teinud, et ma ei taha 5 lari eest piletit
kogu kambale, vaid endale, ta rahunes ja kirjutas välja ilusa väikese
mustvalge pileti. Mingit brošüüri vms loomulikult kaasa ei antud ning,
nagu kohe selgus, võis ekspositsiooni nautida puhtas gruusia keeles.
Niipaljukest võis ukse kõrvalt inglise keeles lugeda, et muuseum ise
avati Irakli II palees juba 1920-te lõpul. See hõlmab paleekompleksi ja
selle ümber asuvat linnusemüüri ning palee kõrvale ehitatud moodsat
näitusehalli. Viimane pärineb 2000-test...Ajaloomuuseumi osa nägi
tegelikult põnev välja. Kui hoone väljastpoolt oma savipottidest
dekooriga võttis õlgu kehitama, siis sisekujundus jättis maitseka ja
kauni, kuidagi skandinaaviapärase mulje. Ekspositsioon algas
klassikaliselt potikildude ja sõlgedega ning jõudis välja
rehepeksuvahenditeni, ent kuna kõike seda selgitati vaid gruusiakeelsete
siltidega, siis mingit erilist valgustatust vaadatuga ei kaasnenud.
Pisut põnevamaks läks kõrvalsaalides, kuhu oli üles pandud maalinäitus
vene ja gruusia maalikunstnike XIX sajandi töödega. Enamus olid
tundmatud, pildid nagu olid – ilusad, kuid enamasti erilist
meeleliigutust ei tekitanud. Mõned Aivasovski ja Vassili Žukovski pildid
jäid silma lihtsalt autori nime pärast...
Ahjaa... Ostsin Telavist ploki, paar pliiatsit, teritaja ja kustuka –
puhuks, kui tekib soov kusagil midagi üles visandada; kiire pakkimisega
unustasin joonistamise asjad kõik Tartusse...
Telavi
| Üles |
* * *
Nüüd on möödas ka rikkalik ja mõnus õhtusöök. Šašlõkk oli ok, eriti lahe
oli selle tegemisega seotud workshop, kuid õhtu täheks kujunes hoopis
praekartul! Muidugi - hea külm valge vein... Õhtu toosti ütles muuseas
kauni poolatari morni olemisega ema (ja kummutas klaasi põhjani!)...
Värava taga kusagil toimetavad lehmad ja hobused. Lehmad ammuvad ja
kuked kirevad... Endiselt on palav... Aga siin on mõnus! Sigamõnus...
Aitähh!
|
08.08.2018.
Kell 22.12. Sakhli Guestouse. Dartlo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Tušketi valitsejad
| Üles |
Aknast voolab tuppa mägedevaheline kottpimedus. Naasin just õhtusöögilt
ja väike väsimus kimbutab. Oleme üle 2000 m, mistõttu mul personaalselt
on probleeme ka õhuga - kuidagi vähe on seda. On jahe ning rõske –
väljas on ehk kümmekond kraadi üle nulli. Hetk tagasi selgus häiriv
tõsiasi – ma pole mitte midagi sooja kaasa pakkinud... Seega tuleb
panustada vatitekile ja tšatšale. Viimast siin õnneks on, pakuti ka
õhtusöömaaja kõrvale. Õhtusöögiks saime lambasuppi, hatšapurit ja veel
nipet-näpet. Omavahel öeldes – see lambasupp suurem asi ei olnud. Küll
aga oli omaette gurmee-elamuseks kohalik mägiravimtaimedest keedetud tee
rohelistest seedermännikäbidest siirupiga – põneva väljanägemisega ning,
mis peamine, väga maitsev!
Peale ülekuumenenud ööd ja korralikku hommikusööki startisime
Napaeurulist üsna varakult. Psavelis panime paagid pilgeni täis ja siis
tuld üle mägede. Lisaks pensukale leidsime Psavelist pagaritöökoja, kus
kuumi purisid võeti otse ahjust... ca 20 eurosenti tükk. Terve tee
jooksul mägedesse levis autos ahjukuuma saia lõhn.
Omalo tee... Valmistusin sõitma kerge värin hinges – eelmise aasta
elamus Dusteriga oli tekitanud selle trassi vastu austuse. Päeva lõpul
võisime ka rahumeeli nentida, et Goga utsitamisest hoolimata oli tark
tegu eile teele mitte ronida: startisime hommikul üheksa paiku, Omalos
olime päeval poole nelja ringis; raudselt oleks pimeda peale jäänud.
Ainus asi ehk, et eile paistis päike ja võimalik, et ka Abano kuru oli
pilvitu. Täna igal juhul ületasime 2850 m üle merepinna paksus
pilvevatis; kõik lennukivaated jäid vaatamata. Samas sõita oli väga
mõnus – autol ja autol on suur vahe. Kas jõristad kaljunukkidel ja
lahtise kruusaga järskudel tõusudel kaheliitrise nõrgukese
manuaalkastiga Dacia-imega või neljaliitrise korraliku 4x4 masinaga,
millel kenasti rakendub vajadusel ka sillablokk. Esimeste kilomeetrite
juures juba kadus tõusudel õõnes tunne kõhust asendudes puhta
sõidurõõmuga.
Kõigile headele vaimudele tšatšat
| Üles |
Omalo tee
| Üles |
Abano kurul
| Üles |
Kindlasti ei saa rääkimata jätta tänast spaaelamust. Kusagil kolmandiku
peal, so siis siinpool Abano kuru, leiab tee äärest improviseeritud
sildi kirjaga "SPA. 700 m". Juba eelmisel korral jäi see silma, kuid
kahjuks jäi külastamata. Kui seekord netiavarustes surfasin, siis
sattusin reisikirjadele, kus kohta mainitakse ja väidetakse hea olevat,
aga millest kirjutajad ise on ikkagi mööda sõitnud. Niisiis keerasime
otsustavalt teelt maha... Spa kohta kirjutatakse
(#Resort-Tusheti/):
"...Road leading to Tusheti, near Abano pass, in the picturesque
gorge of river Stori, in one spot there are outlets of 13 warm
mineral waters. This place is called Torgva Baths, in commemoration
of popular hero Torgva. The legend goes that once upon a time
Torgva, wounded after combat with the enemy, came across a spring of
warm water, drank it, bathed in it and was cured. To defend springs,
Torgva erected a fortress at the beginning of river Stori while he
used springs to heal his wounded comrades. For many years climatic
spa resort was operated at the outlet of mineral waters where
various ailments were treated with water baths and passive climate
therapy."
Torgva on Kahheetia müütiline kangelane, keda on pandud ohtralt
rahvalaulu sisse. Teda peetakse kusagil eelpoolmainitud kuningas Irakli
II aegseks tegelaseks, targaks ja tugevaks sõdalaseks. David Hunt oma
raamatus "Legends of Caucasus" jutustab temast aga järgmise loo...
Torgva olnud kunagi mägedes jahil ja kukkunud jääprakku. Mees külmunuks
surnuks, kui sinna poleks sattunud draakon. Lohemaol hakkas jahilisest
kahju ning ta andis mehele draakonikivi lakkuda – härra sai kõhu täis ja
tal hakkas soojem. Madu aitas ta lõhangust välja ning sõpruse märgiks
kinkis Torgvale rõngassärgi, mis kaitses kandjat igasuguse relva eest...
Torgva andis nüüd tappa igasugustele pahadele ja mitte vähe, kogudes
samas ka nende viha ja vaenu oma pea kohale. Kord, kui ta jälle
kuumaveeallikal suplemas oli, unustas ta rõngassärgi jõe kaldale. Vesi
haaras selle kaasa ning otsis mees ja otsisid ta kaaslased mis otsisid,
särki enam ei leidnud. Muidugi kasutas seda ära üks tema ammustest
vaenlastest ja tappis kangelase...
Spaa väravas istus kamp rõõmsaid inimesi, kes tähistasid ühe kohaliku
daami 45 –ndat juubelit. Seda kuuldes õnnitlesime meiegi prouat
korraliku eestikeelse sünnipäevalauluga, puhusime pisut juttu ja
seadsime siis sammud allikale... Allikast tuleb korraliku joana ca 40
kraadine mineraalvesi. Kunagi, ilmselt vene ajal, on ümber allika
ehitatud jube betoonmonstrum, mille juurde viib ülikipakas trepp. Taadid
trepi juures rääkisid, et alles eelmisel nädalal olla üks nokastanud
tüüp sealt alla kukkunud ja kuristikku veeredes oma otsa leidnud. Kuid,
tõele au andes tuleb öelda, et kirjeldatud betoonvanni avastasid
tegelikult meie daamid, härrasrahvas sattus sinna hiljem. Esialgu
leidsime härradega hoopis noobli toa, kahhelkivist basseiniga, kus oli
päris mõnus lobistada. Kuld ja hõbe kästi küljest võtta, vesi pidi neile
üks-null tegema... Kui poole tunni pärast ent läksime daame otsima,
avastasime nad päris hirmsast betooniaugust, mille sissepääsu varjas
narmendav rogusk. Sisse hüpates selgus, et vesi on väga mõnus, tänu
pidevale läbivoolule ka puhas. Ruum ise meenutas mõnd aurust koobast ja
kogu oma naturaalses eheduses oli kogu piletiraha – 10 lari – igati
väärt. Betoonkoopast lahkudes sattusime kahele taadile, kes käepärastest
vahenditest improviseeritud redelile käsipuud meisterdasid. Ühe veerenni
olid nad juba noorukese pihlaka latva kuidagi sidunud... Kõik see nägi
välja kahjuks nii, et kardetavasti võib mõni järgmine joviaalses
meeleolus inimene noid balustraade usaldades taas lendamist õppida.
Annaks Jumal, et ma eksin...
Lilled juubilariga...
| Üles |
Torgva SPA
| Üles |
Peale kuru saime lõpuks taas pilvedest välja. Tegime pisut pikema
peatuse rahvuspargi rangerite jaamas – no avastasid inimesed, et seal on
wifi... Tušketi rahvuspark praegustes piirides loodi 2003. a, Tušketi
kaitsealad aga väiksemal alal kohaliku unikaalse floora ja fauna
kaitseks asutati aga juba 1981. a. Praeguse rahvuspargi taristut on
hoolega arendatud ja tuunitud Tšehhi riigi abiga, mille toel on
tähistatud matkaradu, pandud paika viitu ja infotahvleid ja mida kõike
veel... Rahvuspargi lehel kirjutatakse (#tusheti/):
"Any person, who has ever visited Tusheti even once, has had
contacts with these open-hearted and most hospitable people, has
felt a strange mixture of sadness and joy of life, carried by
Tushetians, as a heritage received from their ancestors, has
apprehended poetical nature of the world, in which Tushetians live
and which they express in their poetic works, has listened to
Tushetian songs, full of deep mysticism and metaphysical sorrow, has
watched Tushetian dances, has felt intimate, visible closenesswith
sons of god, while looking at the sky at daybreaks and nightfalls,
cannot avoid keeping inside himself a nostalgia for this region. He
easily understands why Tushetians take on heed of difficulties of
the road and problems of living in the highland and why each spring
Tushetians still mount their horses and go to spend several months
in this fantastic world; you can also understand why you come across
one or several men in each Tushetian village, who for some ten years
spend especially cold winters among the snow-coveed mystic
mountains, thus feeling involved in the oldest and everliving divine
services to God".
Tušketi vanemat ajalugu teatakse taas Ptolemaiose pajatustest II
sajandist pKr. Juba sel ajal oli siin mingisugune asustus olemas.
Rahvast tuli juurde paar sajandit hiljem, kui Nino III sajandil ristiusu
maale tõi ning kuningas Miriam selle üldise aktsepti eest hea seisis.
Kuigi räägitakse, et Gruusia kristianiseerimine läks suht veretult (no
mõned tulekummardajad ees või taga...), pages osa inimesi siia mägedesse
ristimise eest peitu. Ristiusk jõudis neile järele alles X sajandil...
Ja edasigi elati suhtelises isolatsioonis – mingi pisut läbitavam tee
ehitati Alazani orust siia alles XVI sajandil. Praegune autotee sai
valmis 1975. aastal... Sellest hoolimata käis siinkandis üksjagu
tapelust – kui kõik need suured vaenlased, kes Gruusiast üle käinud on,
alati mägiküladesse ei jõudnudki, siis käis nägelus kohalike vahel; siia
tuldi üle mägede Dagestanist ja Tšetšeeniast... Seetõttu on kõikides
külades ajalooliselt ehitatud tornikujulisi kiltkivikatusega
kindluselamuid, kuhu sai vaenlase tuleku puhul pakku minna.
Kindluselamuid kui tõsisemalt ja terviklikumalt läbimõeldud süsteeme
hakati hoolega rajama 1230-tel, kui kohale jõudsid mongolid. Enamasti
asub kindlustatud küla mõne mäe otsas, "päris küla", kus elati jäi
kusagile allapoole selle lähedusse. Kõigil küla majadel oli salauks ja
vauväljapääs puhuks, kui tuldi taas rüüstama: sel ajal kui pere mehed
majas vaenlast takistasid, pagesid naised-lapsed tagaukse kaudu just
nendesse tornidesse varjule. Sinna sai viia varju ka, kui juhtus aega
jääma, kariloomad. Ristiusu vastuvõtmise järel hakati ehitama kirikuid,
kuigi enamus praegustest pühakodade varedest ja tervetest kirikutest on
suuresti XIX sajandi produktsioon, kuigi on ka vanemaid, nagu näiteks
Püha Kolmainsuse kirik Shenakos. Shenako oli muuseas ka see küla, kus
asus Mimino kodulennuväli... Seevastu võib küladest leida vanu
pühakohti, mis täna seostuvad ristiusuga, kuid mis ilmselt on tekkinud
varasemate pühadele kohtadele. Enamasti on need paari kiviga markeeritud
ja ümbrus kividega tähistatud. Naistel muuseas on keelatud üle
pühakohtade välispiiri astuda. See kehtib ka turistide kohta. Kui seda
teha, siis usuvad kohalikud, et halbu asju hakkab juhtuma. Jama
ärahoidmiseks peab pühamees siis öö otsa palvetama...
Omalo
| Üles |
@Dariani Bar
| Üles |
Olime vaevalt Ülemise Omalo "keskväljakule", mille keset markeerib
mahajäetud roostes mootoriplokk, oma autod parkinud, kui keegi juba
kaugelt rõõmsalt lehvitas. Rutakalt lähenes Mari, eelmisel aastal
väisatud Arbuzi Bari omanik ja hing. Selgus, et mingil põhjusel oli daam
poola tudengitega lõpparve teinud, mistõttu ka baari nimi oli muutunud
Arbuzi baarist Dariani baariks. Dariani tähendab päikest... Et meil oli
pikast sõidust kere üsna hele, uurisime lõuna kohta. Mari pakub ainult
jooke, muuhulgas oma veine ja tsatšat. Lõunastamiseks soovitas ta minna
paar sammu mäest üles. Mõeldud tehtud. Sattusime peale sajameetrist
jalutuskäiku perekõrtsu – Caffee Khavitsi. Kohake tundus mõnus, kuid
suutis korraga teenindada ehk kümmetkonda inimest. Et üks seltskond
istus juba ees, siis andsime oma tellimuse ja läksime Keselot – Omalo
kindustorne, vaatama...
Keselo
| Üles |
Kolmveerand tunni pärast alla jõudes, selgus, et toit veel valmis ei
ole; kamba peale tellitud 36 hinkaalist on olemas materjal umbes 20
tegemiseks ja hatšapurid on alles ahjus... Hele sai võimaluse minna
hinkaalitegu proovima, ülejäänud pudenesid kes kuhu toitu ootama. Eno
avastas naabruskonnast poe, kus müüdi Vana Tallinna, mille hind on
odavam, kui Läti alko-piiripoodides... Aga me ei ostnud seda ikkagi.
Lõpuks, peale järgmist kolmveerandtundi, hakati toite lauale kandma –
olid ootust väärt! Ainus asi, mis võib-olla härrasid morjendas, oli liha
puudumine. Tušketis süüakse väga vähe liha. Põhjus on selles, et
lihaloomi on vähe: lehm tapetakse vaid siis, kui see kusagil mäe peal
jala murrab, lambaid ja kitsi tapetakse üldjuhul sügisel, kui on vaja
hakata karja kokku võtma ja talvekorteritesse saatma. Sigu mägedes ei
kasvatata ning sealiha Tušketis ei sööda – selline on lihtsalt komme.
Seepärast on menüüs lihaseim kraam enamasti hinkaalid...
Caffee Khatvisi
| Üles |
Tasavaikselt vajus õhtu peale. Et olime lubanud peale sööki Mari juurde
minna tema veine maitsma, siis tuli seda teha. Istusime euroalustest
laua taha ja lasime kõnelda Tsinandalil, Saperavil ning tšatšal... Mari
perel on oma veiniäri. Nad ostavad viinamarjad, lasevad Kvarelis nendest
veini teha ja pudeldavad ning müüvad siis oma brändina. Mari sildid on
inspireeritud ühest XX sajandi alguse Gruusia naisluuletajast ja tema
loomingust – voolavad kehakumerused siltidel igatahes erinevad
tavalisest veinipoes nähtavast. Mulle tema Tsinandali igatahes
meeldis...
Mari veinid
| Üles |
15 kilomeetrit Omalost Dartlosse sõidab umbes tunniga. Tee on sama hea,
kui Tušketi maantee – uhtorud, kaljunukid ja kohati ebanormaalselt
kitsas... Dartlosse jõudes ent oli varuks ka üks rosin – külla saamiseks
tuli sõita läbi jõe... Noh, pani mõned inimesed autos kiljuma...
Dartlo
| Üles |
Kui olime end Dartlos bronnitud öömaja otsinguks ajutiselt parkima
seadnud, tabas ebameeldiv ja murettekitav üllatus: nimelt Mustal autol
lahmas alt jahutusvedelik. Esialgu arvati, et ju see vedelik pärineb
jõest, mis radika alt tilgub, ent lähemal vaatlusel tundus, et tegu on
siiski jahutusvedelikuga ja tuleb see kusagilt radikast endast
(diagnoosi üksikasjad: soe, näpu vahel tundub nagu tosool, lõhnab nagu
tosool ja maitseb maitseb nagu tosool... äkki pärieb siiski jõest?) .
Esialgu pakutud lõdvikus viga ei ole – selle tegi Eno juba kindlaks...
Järelikult tuleb kusagilt ülevalt poolt. Kust täpselt ei tea, selleks
peaks natuke asja lammutama. Et radikasse läks sisse vähemalt viis
liitrit vett, siis kinnitab ka see, et mingi jama kusagil on. Meel on
igatahes pisut mõru ja murelik – siin külas seda kärakat remontida on
võimatu – igal juhul tuleks midagi improviseerida. Jooksva radikaga üle
mäe Alazani orgu välja sõita pole ka just unistuste tripp... Kui mootor
oli jahtunud, valas Eno radikasse hea mitu liitrit vett – algul ajas
välja, kuid siis jäi pidama. Nojah, sinisilmselt võiks loota, et äkki
jääbki pidama, aga kui mootor on kuum, igast praod ka paisuvad ja
süsteem on surve all... Ei tea, ei tea... Õnneks tulles valasime
kohalikele vaimudele ja ka autodele esimese pühakoha juures tšatšat –
peaks olema kõik lepitatud... Aga siiski on mure... Ka üks porilapakas
on Mustal kadunud. Homme järsku lähme sõidame Omaloni – Eno mäletab, et
seal oli justkui olemas. Positiivse poole pealt tuli Hele just uudisega,
et tänase öömaja perenaise poeg pidi olema kibe autoremondimees ja ta
oli lubanud hommikul Matiga koos käru vaadata... Aga ega see hädaldamine
ei aita. Tagasi peame hakkama sõitma ülehomme, halvimal juhul tuleb
lihtsalt kõvasti vett kaasa võtta...
Mehhaanikud...
| Üles |
Votsiis... Aga mul pisut veel head külma veini (kuigi selles jaheduses
ja rõskuses eelistaks võib-olla hoopis brändit). Täna laulavad unelaulu
tsikaadid ning eemalt kostev jõekohin...
Käbisiirupiga tee
| Üles |
|
09.08.2018.
Kell 8.15. Shaki Guesthouse. Dartlo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommik...
| Üles |
Sajab. Täiega. Lausa ujutab.
Uudiste pole pealt - auto ei ole lekkinud, kohalik mehhaanik vaatas ja
ei osanud ka midagi öelda... Aga soojalt ja survega proovitud veel pole.
Eno vaatas omi pilte ja avastas, et porilapakas oli juba Omalos kadunud,
seega otsima minna sinna pole mõtet. Mul tuli hommikul mõte minna
Shenako kirikut vaatama, Mati pidi kaasa tulema ja lapakat otsima – nüüd
vähemalt lapaka pärast sõita pole vaja. Ja hea on, sest nagu pererahvas
räägib, pidi Shenako tee vihmaga olema üliohtlik, isegi kohalikud ei
sõida.
Täna hommikul ärkasime juba pool kaheksa paduka peale. Öösel oli mega
äike. Tänu sellele ja ka pisukesele õhupuuudusele mina hästi ei maganud.
Lisaks oli paksu teki all palav ja tekita külm. Läksin õlgu väristades
terrassile – millised tõusva päikese vaated uduräbalate ja vihmapilvede
vahel! Skitsisin...
Nukraks teeb see praegune ilm: on suhteliselt külm ja niiske - nutune
seeneilm.
Dartlo
| Üles |
Sakhi kohvik
| Üles |
|
09.08.2018.
Kell 22.00. Shaki Guesthouse. Dartlo
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikune hatšapuri
| Üles |
Taas istun meie majakese rõdul ja piilun sajusesse öhe... Kõrvaltoas
juba keegi norskab; peale vihma on see ainus heli ümberringi – tsikaadid
on ju vihmavarjus... Ladistab täiega...
Õhtusöök kujunes väga meeleolukaks. Selle tähtsündmuseks kujunesid
hinkaalid, mida vormisid nii perenaine, kui Hele ja Maive. Korralik
hinkaal peaks omama vähemalt 21 volti. No pandi neid seal siis joone
peale ja mõned meie daamide tehtud isegi läbisid kontrolli veatult.
Hinkaalide kõrvale toodi lauale tšatšat, tõstsime toosti eeskätt daamide
terviseks, aga seejärel ilma paranemise terviseks. Kui ilm ka toostide
peale ei parane, hakkab homme nalja saama. Tegelikult asjalood väga
naljakad ei olegi – juba hommikul öeldi, et sajust tekkinud maalihked on
osa Omalo teest ära viinud ja tasandikule viiv tee on suletud. Kui kaua
– keegi ei tea. Arvati, et kui vihm lakkab, siis homme hommikul ehk
tehakse tee lahti, aga mõnikord võib võtta tee kohendamine ka päevi...
Kardan juba end korrata, kuid hetkel igatahes sajab.
Hinkaali-workshop
| Üles
|
Täna hommikul peale hatšapurit kartuliga ning päikesele öeldud tooste
sadu siiski lakkas (mingil määral see tšatšajoomine siinkandis aitab),
kuigi taevas paistis nii ja naa. Üks kohalik vanahärra, kellelt ilma
kohta küsisin, arvas, et pärastlõunani vihma ei tule. Tal oli õigus.
Saime suhteliselt kuivalt matkata mäest üles Kvavlosse - naaberkülla ja
sealt edasi teisegi naaberkülla Danosse. Tänane Kvavlo tähendab hotelli,
söögikohta ja... kummitusküla – kui see maja, millesse hotell ja kohvik
on sisse seatud, välja arvata, konutavad künkanõlval varemed. Vaid üksik
kipakas kaitsetorn seisab gravitatsiooni kiuste keset kivilasu. Kvavlo
söögikohas selgus, et on olemas kaks asja, mida all Dartlos polnud poolt
pangetäitki: wifi ja telefonilevi. Kui on vaja helistada või netti, siis
jalutuskäik 40 minutit mäest üles ning kõike on. Kohalikel on ka
Dartlos tegelikult mingi mobiilivõrk olemas, kuid sinna Eesti sim
kaartidega igatahes sisse ei saa.
Taas hommikune Dartlo
| Üles
|
Dartlo supermarket nr 1
| Üles
|
Dartlo - Kvavlo
| Üles
|
Kvavlo
| Üles
|
Kvavlo pühapaik
| Üles
|
Hotel & Cafe Kvavlo: herbal tea, WIFI&Broadcast
| Üles
|
Dano oli pisut elusam küla. Sinna jalutades nägime Kvavlo hotelli
kaubakullerit – u 10 aastast poisikest, kes ratsutas mööda kitserada
Danost Kvavlo poole kaks suurt kotti üle sadula seotud. Autoteed sinna
ei lähe... Dano lainepleki ja fiboplokiga tuunitud kiltkivimajade vahel
sattusime peale kitse või lamba tükeldamisele: üks vanem härra juhendas
ning hoidis lihakeha, mille kallal kaks poisikest nugadega asjatasid...
Dartlo, ja eks sama ilmselt võib öelda ka teiste külade kohta, vanemad
majad pärinevad XVI sajandist, võib-olla mõni on isegi vanem.
Kivitornid, vähemalt mingis osas, on kindlasti vanemad. Kuna mingit
kiltkivilaadset kivi on siin lademetes sobival kujul, siis kohalikud
majad on juba aegade algusest laotud üles kuivalt nagu meie kiviaiad.
Akende ja ukseava kohale laotakse sisse puidust vööd, samuti seintele
peale. Sarikaid meie mõistes ei kasutata, selle asemel pannakse madala
viiluga otsaseintele kandma 5 jämedat pikiprussi, millele kinnitatakse
ülitihedalt jämedad roovid. Roovidele laotakse aga samast kivist
õhukesed kiviplaadid nagu kalasoomus. Need katusemaastikud näevad
igatahes väga imposantsed välja. Samas tundub, et sel kivikatusel on ka
mõningaid puudusi – eileöine sadu jõudis igatahes Mati-Peebu-Anni tuppa
ja tegi seal märjaks suisa kellegi voodi.
Kvavlo-Dano
| Üles
|
Dano-Dartlo
| Üles
|
Tagasi Dartlosse jõudsime pealt kolme päeval. Hommikul olime käinud meie
öömaja lähedases külapoes, mis oli sisse seatud ühe maja kööginurka:
osta sai küpsiseid, kommi, jahu, suhkrut, mingeid konserve, viina, õlut
ja vett. Võib-olla veel midagi. Nüüd sattusime külaserva teise sarnase
supermarketi peale. Ka selles poes olid toanurgas pliidi kõrval eluks
vajalikud primaarsed produktid. Prouaga rääkides selgus, et tal on ka
kohalikku Tušketi õlut. 3 lari pool liitrit. No tellisime puhtalt
uudishimu pärast... Koduõlu nagu koduõlu ikka. Ainult, et ilgelt magus.
Ja ka koostisained vist ei pidavat olema päris need, millest me Eestis
õlut teeme, aga ma ei saanud prouast täpselt aru... Kui meeles on, küsin
kelleltki... Poes sattusime ühe üllatuse peale: nimelt lebas külmkapi
peal... Buxhövdeni pagarite must leib. See siiski ei olnud müügis, vaid
eelmiste eestlastest külaliste kingitus poepidajale.
Sel ajal, kui õlut maitsesime, jõudis kohale suur äikesepilv, mis
tähendas, et järgneva tunni veetsime poe ees varju all. Viskasin end
korra sirakile ja jäingi magama...
Dartlo supermarket nr 2
| Üles
|
Sadu andis vahepeal niipalju järele, et saime end ööbimiskohta varjule
toimetada. Ja siis algas taas. Sestap kujunes hiline pärastlõuna vihmast
hoolimata meie terrassil mitmesuguste Bacchuse andidega rõõmsaks
äraolemiseks. No ja siis juba hinkaali-workshop ja õhtusöök, aga sellest
ma vist juba algul kirjutasin.
Ok, põhku!... Eks nais, mis homme toob...
Shakli tšill. Dartlo
| Üles |
|
11.08.2018.
Kell 02.44. Hotell Old Telavi. Telavi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Guesthouse Shakli. Dartlo
| Üles |
Laekusime hetk tagasi väikeselt jalutuskäigult, mis kujunes tegelikult
päris omapäraseks veiniõhtuks. Kui kõik ausalt ära rääkida, algas asi
sellest, et saime mägedest alla tulema hakata alles hilise lõuna paiku
(aga sellest hiljem). Seepärast plaanitud ots Mtskhetasse jäi ära ja nii
maandusime jälle Telavisse. Pikk päev, väsimus ja mõne puhul ka pisut
liiga palju tšatšat tekitasid pisut emotsioone öömaja teemal, aga lõpp
hea, kõik hea. Oleme ilmselt Telavi kalleimas hotellis – ca 30 euri per
face – ent selle eest on täiest korralik vannituba, kus midagi ei jookse
põrandale, loputuskast ei kuku pähe ja kõik kraanid töötavad ettenähtud
viisil.
Õhtusöök hotelli vastas osutus ent äparduseks. Kuna juhtusin olema
seltskonnast viimane, kes tellis, siis selgus, et kõik toidud olid
otsas. Ka vein oli otsas ja uut pudelit avada ei olnud lihtsalt
võimalik! Ma tõesti vihastasin. Läksin kõrvale turule ja ostsin sealt 5
lariga liitri veini. Kui oma häda veini müüvale taadile kurtsin, sülitas
see maha ja ütles, et miks, pagan küll, me sellesse pakistani urkasse
läksime – siinsamas olevat normaalne gruusia koht, kus kunagi toit ei
lõpe. Kui järgi mõtlen, siis eelmisel aastal me tegelikult Helega vist
isegi sattusime sellesse kohta, aga ma ei tundnud õiget ust ära.
Tatistasin siis koos taadiga ja avasin veini...
Et kõik teised siiski midagi said süüa, allus mu agitatsioonile
korralikku šašlõkki otsima minna, vaid pool rahvast. Jalutasime mööda
õhtust linna ning uurisime elu. Paarist kohast järele pärinud, soovitati
ühte kohta teatrimaja kõrval – läksime siis...
Telavi: kuhu minna, mida teha?
| Üles |
Malas Garden on rohelusse uppuv korvtoolidega õdus aiake. Juba sisse
astudes hakkas see mulle kohe meeldima. Meeldiv noorhärra juhatas kätte
korvtoolid õdusas aianurgas ning tõi menüüd. Tellisime lambašašlõkki ja
seašašlõkki ja saime ka – senini vist kõige parem siinmail maitstud
toitudest...
Kõrvallauas jõid kolm kutti veini ning piidlesid meid uudishimulikult
kohe sellest ajast, kui lauda istusime. Mingil hetkel hakati ütlema ka
meie laua kohta käivaid tooste ja kui siis selgus, et oleme eestlased,
läks rajuks... Pikad sõnaohtrad uued toostid ja uus kann veini... Toost
ja kann veini... Väide, et me tegelikult enam veini ei taha, ei maksnud
midagi – toosti ei saa ja ei tohi kuiva klaasiga öelda – toob halba
õnne. Toostid pere, naise, laste ja vanemate terviseks... Muidugi
Mandariinid ja muidugi Mimino... Kui kuuldi, et Maive sünnipäev on
tulemas (st täna juba on), organiseeriti keskööks üllatus. See tähendas
seda, et kui kell lõi südaöötundi, siis pandi taustatümakas kinni ja
mängiti mingi kõigile kohalikele tuntud sünnipäevalaul gruusia keeles.
Lauale kanti küünaldega šokolaadikoogitükid (imemaitsvad) ja muidugi
järgnes sellele veerandtunnine toost. Kui siis Hele poolnaljatamisi
ütles, et meil Eestis on selline komme, et sünnipäevalaps visatakse koos
tooliga õhku saabunud arv aastaid, haarasid mägede pojad sellest, kui
eriti vaimustavast ideest, kohe kinni ja nii lennutati Maivet üles-alla
peaaegu kõigi saabunud aastate jagu (aga turjale tulnud aastanumber
algab juba neljaga), puudu jäi vaid viimased kaks- kolm, sest Maive ise
hüppas hirmuga toolilt maha. Loomulikult saadeti meid hotellini
kolmehäälse gruusiakeelse laulu saatel, kus juures džentelmenid panid
galantselt külmetavatele eestlannadele õlgadele oma pintsakud.
Üks asi jäi eilsest kripeldama. Nimelt rääkisid meie eilsed sõbrad seda,
et kusagil sealsamas on maailma vanim puu – väga suur ja vana puu. Noh
öösel selle vaatamine ei tundunud mõistlik. Tegemist pidi tegelikkuses
olema üle 900 aasta vanuse plataaniga (Platanus orientalis), mistõttu
ilmselt tegu päris maailma vanima puuga ei ole – kusagil Floridas peaks
üks üle 3500 aasta vanune küpress kasvama... Takkajärgi kommentaar -
kahju siiski, et vana ja väärikas nägemata jäi, hommikul läks lihtsalt
meelest...
Dartlo: ikka sajab...
| Üles |
Tänane hommik ent nii roosiliselt ei alanud. Hommikusöök Dartlos jäi
valikult napiks; lubatud omletti ei saanud, sest eileõhtune toidukraam
jäi suletud tee tõttu saabumata. Sadanud oli terve öö, hommikul küll
pisut klaaris, kuid kõik mägedest alla tulevad nired olid kasvanud
korralikeks vahutavateks jõgedeks. Toidu kõrvale tõi üks vanamees teate,
et tee on ikka kinni ja meil ei ole mõtet Dartlost ära minna.
Otsustasime siiski Omalusse sõita, et tee avamise korral oleksime kohe
trassi otsa peal valmis ja et testida ka Musta radikat – kui on jama, ju
siis Omalos on seda lihtsam lahendada, kui Dartlos. Paar tšatša-toosti
ilmaparandamiseks ilmselt mõjusid, sest tibutamine lakkas ja isegi
päikest näitas pilvelasu vahelt. Omalu tee oli üsna hea, kuigi paar
üleeilset niret, millest läbi sõitsime, olid nüüd muutunud üsna
sügavateks ojadeks ning üks lõik jubedaks sopaauguks, millest
läbironimiseks tuli võtta appi isegi diffriblokk. Kohe algul võtsime
peale ühe juudist seljakotimatkaja. Vennike tõmbas kohe esimese tõusu
algul peale turvavöö hoides klaasistunud silmadega kümne sõrmega
kramplikult istmest kinni. Mingit vestlust temaga ei õnnestunudki
arendada.
Hääletaja läks Omalus maha. Parkisime taas keskväljaku äärde, et seada
sammud Mari Dariani Cafe poole. Radikas mustal autol pidas – vesi oli
sees ja kusagilt ei lekkinud. Arusaamatu, aga iseenesest väga tore fakt.
Ülemine-Omalo
| Üles |
Proviandikuller
| Üles |
Kuni poole kaheni istusime Mari kohvikus, rüüpasime veini ja tšatšat
ning närisime peale soolast kirbet tušketi lambajuustu. Tee oli endiselt
suletud. Hakkasime juba öömaja üle mõtteid vahetama, kui saime Omalost
rohelise tule – tee pidi olema avatud. Et meie auto rahvas soovis üht
varude täiendamise peatust Alumise Omalu viimase külalistemaja juures,
läks Must Nool ees ära. Kui siis ka meie liikuma hakkasime, algas sadu
uuesti kogudes vaikselt hoogu. Paari kilomeetri pärast langes taevast
alla taas padukas...
Juba Khisoni läbisime oma paarkümmend kohta, kust nõlvast alla vajunud
muda oli tee praktiliselt sulgenud. Enamustest kohtadest olid varasemad
liikujad lihtsalt üle sõitnud ja nii ei jäänud ka meil muud, kui üle
sõita. Ausalt öelda – paaris kohas võttis rooli taga kõhu krampi...
Tõsiseks kastumuseks kujunes aga paari aasta taguse maalihke tulemusel
sulgunud jõeorg, mille kaldal tee lookleb: umbes 800 m lõik oli rööpas
ja mudane, jõe veetase oli tõusnud teega peaaegu samale tasemele. Selle
lõigu läbimine võttis juba pihud niiskeks – mitte mingil juhul ei
tahtnuks sinna sopaauku kinni jääda... Aga saime läbi. Rangerite punktis
kohtusime taas Mustaga, kuigi raadiosaatja vahendusel olime tänu neile
kursis vastutulevate autode ja teeoludega. Mõne kilomeetri pärast algas
tõus ja tihe udu. Vastutulevaid autosid enam praktiliselt ei olnud. Enne
kuru kohtasime kahte õnnetut jalgratturit, kes olid teel Omalo poole.
Rangerite punktist oli öeldud, et kuigi autodele tee avati, siis
jalgratturitele ja jalakäijatele mitte. Neid vaesekesi seal udus
läbikülmununa ja padukast tilkuvana vaadates saime täpselt aru, miks...
Dariani-Bar
| Üles |
Mis teeb inimesed õnnelikuks?
| Üles |
Abano kurule...
| Üles |
Paduuttu peitunud kurul kohtasime kahte autot; esimene oli üks sakslaste
Defender. Puhusime pisut juttu, nad tahtsid jõuda õhtuks Omalosse.
Vaatasin kella ja soovisin edu – ehk jõuavad vähemalt enne pimedat udust
välja, Omalusse jõuavad kindlasti pimedas. Teine auto tuli vastu varsti
pärast kuru – politseimaastur... Ilmselt oli see mingit laadi kontroll,
sest rohkem autosid vastu ei sõitnud ja mööda ka ei läinud. Psaveli pool
oli Omalu teeots suletud (vahemärkus Tartus: seekord pandi tee kinni pea
nädalaks - jäänuksime me hommikul Dartlosse, poleks tee avamise teate
peale selleks ajaks Omalussegi jõudnud, kui tee uuesti suleti ja
pidanuksime seal sitsima niikaua, kui tee taas avati. Õnne peab ka
olema...). Aga ka tee kurult allapoole tundus päris põnev. Esialgu tegi
tuju endiselt huvitavaks tihe udu, kuid allpool, udu hajudes, või
õigemini allpool pilvi, alles nägime tee tegelikku seisukorda:
rattajälgi poolitasid pisikesed uhtorud ning nõlvadelt alla
veerenud-voolanud kruusavallid, puutüved ja kivitükid. Kohati oli
prügivoog voolanud piki teed, kattes kõik ühtlase märja sodikihiga.
Veidi enne seitset naasime Psavelisse. Tankisime ja ostsime arbuusi.
Esialgne plaan oli õhtul välja sõita Mtskhetasse, ent see udusel
mägiteel loksumine oli kõik ära väsitanud. Hele luurekäigu järel
mingisse hotelli Alaverdi ja Telavi vahel saime niipalju targemaks, et
ilmselt on enamus öömaju Mtskhetas täis ja Telaviski kisub põnevaks.
Hotelli adminniga koos tegi ta igaks juhuks bronni Old Telavisse ja siin
me nüüd, peale pisikest eriarvamuste vahetust hotelli hinnaklassi osas,
oleme...
Abano kurul
| Üles |
Abano kuru- Psaveli
| Üles |
Nüüd põhku, sest varsti juba koidab.
|
11.08.2018. Kell 18.23. Restoran Old Mtskheta. Mtskheta
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...Old Mtskheta ees
| Üles |
Istume Mtskhetas originaalse nimega restoranis Old Mtskheta oodates
õhtusööki. llm on padupilves, ent hetkel ei saja. Õhtuks konkreetset
plaani pole, ilmselt jääme laagrisse kuhugi Mtskheta ja Borjomi vahele.
Terve päeva on vahelduva eduga taevast vett alla tulnud Päikesele hüütud
toostidest hoolimata. Ju on mee bakhanaalid seni jäänud liiga
tagasihoidlikuks ja väljapeetuks, et Olümpose elanikke lepitada. Või on
jama selles, et siin kuuleb vaese rändaja hüüdeid vaid Kazbekile
aheldatud Prometheus...
Ärkasime Telavis üllatuslikult vihmaladina saatel. Kui Hele netist
uudiseid luges, selgus, et pool Tušketit on ära ujunud, kuid mitte
ainult; Gruusias ebaharilike suurvihmade tõttu on jama igal pool
mägedes, mingid pisukesed probleemid pidavat olema ka sellel teel, mis
Vardziasse läheb. No saame näha. Ka Omalo tee suleti eile pärastlõunal
ja nagu Hele FB vahendusel Marilt uuris, ei ole teada, millal see lahti
tehakse: vihma sajab ja asjad lähevad vaid hullemaks...
Ei tahaks, aga pean viskama tellise Old Telavi hommikusöögilauale...
Gruusia kontekstis on see üks kallis ja vinge hotell, ent hommikusöögi
eest ei paneks isegi kolm-miinust. Pakidžemm, tavalise saia viilud, seni
halvim juust, mida siin maitsnud oleme, tärkliseviiner, odav vene
pakijogurt, mis maitses nagu kissell... Ok, see, et tulvavete tõttu on
elektriga jama ja kohvimasin andis kohvi välja jaokaupa, on arusaadav.
Kuid kogu buffee-valik oli ent nii nadi, et peale keedumuna nagu midagi
asjalikku oli väga raske leida. Samas leidus oma päikeseline pool
sealgi. Kui Maive-Eno söögisaali astusid, tegime Maivele Helega
korraliku sünnipäevalaulu. Kõrtsirahvas otsis Eno palvel välja kusagilt
ühe sooja vahuveini. Sünnipäevalapsele serveeriti improviseeritud
sünnipäevatort (teine siis juba Telavis) šokolaadiküpsisest ja ühest
teeküünlast – ja see oli lahe. Veidi aja pärast astus meie lauda veel
keegi härra, kes kinkis kogu laudkonnale hotellipiltidega tassid.
Kokkuvõttes väga armas... Aga toit oli ikkagi sant - sellest ma üle ei
saa!
Meil oli tänaseks pisut teine plaan: minna Bakuriani taha vulkaane ja
järve vaatama, ent olime hommikul omadega natuke liiga kaugel (pidime
olema Mtskhetas, aga olime Telavis – 150 km üle mäe, ja läbi Tbilisi
äärelinna - vähemalt 3 tundi, aga paksu udu ja vihma tõttu sõitsime seda
otsa vist isegi kauem) ja teisalt - ega sellise vihmaga matkamiseks ei
leidunud ka erilist entusiasmi. Seepärast mängisime kiiresti asjad ringi
ja otsustasime esmalt minna Alaverdi kloostrikompleksi vaatama ja siis
padavai üle mägede.
Alaverdi kloostrile pani aluse Antiookiast tulnud pühamees Joseph
(Ioseb) Alaverdeli, kes rändas Telavi kanti VI sajandil pKr koos David
Garejeli ja ülejäänud 11 nn Assüüria Isaga, et Gruusias, kui Kristuse
surilina maal, usku tugevdada. Üks kolmeteistkümnest pühamehest oli ka
näiteks Nekresi kloostri asutaja... Ent ka nendest asjadest ma
kirjutasin pisut lähemalt eelmise aasta reisikirjas. Alaverdeli asutas
pühakoja kohalike paganausuliste Kuutempli asukohale. Pühamees tegutses
kloostris kuni oma elu lõpuni (seda ma ei lugenud kusagilt välja, et
"kuukummardajad" ta oleksid enneaegselt teibasse ajanud) ja on sinna ka
maetud. Tema haud on ka senini üks kiriku tähtsamaid kohti, sh sihtkoht
vähe teadlikumatele palverändureile. Aleverdeliga on seotud ka üks
Gruusia traditsioonilisi kirikupühi – Alaverdoba, mis ühelt poolt on
pühendatud kloostri asutajale, ent teiselt poolt pühitsetakse sel päeval
sügist saagikoristust ja viinamarjade korjamist (no midagi sarnast paar
päeva hiljem asetleidva meie Mihklipäevaga, mis on siis peaingel
Miikaeli püha). Palverändurid tulevad selleks päevaks Alaverdisse kokku
üle maa, et osaleda öö läbi toimuval tseremoonial. Vanasti olla
tähistatud seda päeva kolm nädalat (lahe!). Eks selle lõikuspeoga ole
seotud ka vana hea Bacchus. Arvatavasti ehitati kloostrisse juba VIII
sajandil tollase kuninga, Kvirike Suure, eestvõttel veinikelder. 2006. a
see kelder restaureeriti. Olgu öeldud, et Alaverdi antiikses
veinikeldris sai teha korraga 60 tonni veini. Iseenesest ei olnud selles
faktis midagi erilist - veinitegu oli Gruusia kloostrites tavaline, kuid
Alaverdi veinid olid omaette klassist. Praegugi käib veiniproduktsioon
täie hooga ja lisaks sellele, et Alaverdi katedraali peetakse Gruusia
kõrgeimaks keskaegseks kirikuks, kiidetakse taevani ka siinseid veine
(ja mitte ainult kohapeal). Tehakse vaid traditsioonilisel meetodil
veine ja loomulikult surub bränding sellele, et esitletakse end kui
vanimat veinitootmispaika Gruusias. Hinnaklasski on kujundatud
vastavalt. Et kloostrielus vein on senini tähtsal kohal, näitab
sümboolne viinamarjaaed kohe sissepääsu juures kloostri õuel. Oma
kodulehel kirjutatakse järgmist (#1011/):
"Since ancient times till now the Alaverdi Monastery wine carries
the praise to God. Wine heals soul and flesh, gives strength to
thank Creator, brighten your mood, enjoy and share splendor of
Georgian royalty and glory of monks’ modesty."
Aamen!
Alaverdi
| Üles |
Kloostrikompleks ise on ent kaunis. Toredalt keskaegse ringmüüri taga
(kuigi müür ise ehitati alles XVII sajandil) peidab end tõesti ilus
katedraal, mille 51 m kõrgune torni tõttu peetakse kirikut, nagu ma enne
juba mainisin, Gruusia kõrgeimaks keskaegseks pühakojaks. Kuna kirik oli
pikki sajandeid Kahheetia peakirikuks, siis on selle suurusetaotlus ka
arusaadav. Piiskopi residents on samas tagasihoidlikult peidetud
peasissepääsu lähedale müüri varju. Ainus, mille järgi võiks arvata, et
tegemist on pisut pidulikuma hoonega, on ümarad kontraforsid välisküljel
ning kloostri siseõue poole avanevad puitbalustraadidega rõdud teisel
pool. Maja lähedale külastajaid igatahes ei lubata... Praegune kirik
ehitati XI sajandil, kuid tänu sellele, et pühakoda on mitugi korda
möödunud aastatuhande rahututel aegadel pihta saanud, ehitati seda
aegade jooksul kordi ümber. Siiski on tänini kirikus sees jalutades
selgelt eristuvad algsed kohmakavõitu ja robustsed silindervõlvid...
Saidil Traveling in Georgia kirjutatakse muuhulgas kompleksi kohta (#Alaverdi)
nii:
"It is a cross-type, three arch construction. There are three
entrances from three sides. Big space of the cathedral interior (42
m x 26 m) is illuminated by a light from 16 windows in the neck of
the dome. Alaverdi has a relatively austere decoration with carving
and ornaments generally typical for Kakheti religious monuments. The
cathedral is built of cobblestone with internal part covered with
pumice stone. The Alaverdi cathedral roof is constructed with glazed
blue tiles."
...Haaranud kloostripoest kohvi (ja mitte veini), pagesin läbi vihma
auto juurde. Vahepeal oli taevast sadanud neste moodustanud juhiukse
ette kena porilombi...
Alaverdi õunad...
| Üles |
...ja viinamarjad
| Üles |
Tee üle Gombori kuru kulges paduvihmas ja udus. Väike hädapeatus kurul
meie auto daamidele kujunes natuke piinlikuks, justkui õrnemast soost
reisikaaslaste mõnituseks – tuul ja vihm tundusid isegi läbi tuuleklaasi
uskumatult vastikud, ent väljas.... Aga vahel on nii, et mõni asi tuleb
lihtsalt ära teha...
Õhtupooliku saatsime mööda Mtskhetas. Eksperiment, kas saab kiiremini
läbi Tbilisi või suure tiiruga ümber linna, ei andud head tulemust. Meie
sõitsime läbi Tbilisi, Must ümber linna. Et lugesin peale linnast
läbijõudmist üht kiirteelt mahakeeramise kohta navist valesti, trahvis
viimane mitmekilomeetrise ringiga tagasipöörde sooritamiseks. Nüüd
jõudsime mõni minut peale Musta, kuid kuidas olnuks tulemus ilma teelt
eksimiseta?
Eks Mtskheta peamisteks atraktsioonideks ole Jvari ja Svetitskhoveli
kirikud. Ka nendest, Püha Ninost ja Gruusia kristianiseerimisest ma
kirjutasin eelmise aasta reisikirjas, mistõttu noid lugusid ma siinkohal
ei kordaks. Küll pean ütlema seda, et eelmisel aastal meil küll
uskumatult vedas: millised nägid need kirikud välja päikesepaistes ja
millised täna vihmaga... Ja millised argipäeval ja millised laupäeval -
uskumatu, millised hordid nädalavahetusel ringi saalivad...
Tähistasime Jvari kõrval Maive sünnipäeva arbuusist improviseeritud
tordiga, tüdrukutel olid isegi küünlad olemas, ainult et korraliku
tuulega ning vihmasabinaga need ei tahtnud eriti põleda. Seepärast puhus
lugupeetud sünnipäevalaps need ära pigem mõttejõul...
Jvari
| Üles |
Sünnipäevaarbuus
| Üles |
Jvari stau
| Üles |
Nii Jvari, kui Svetitskhoveli näitasid end laupäeva puhul aga hoopis
teisest küljest. Tundub, et abiellumine emmas-kummas kirikus on
inimestele eluliselt tähtis, mistõttu töötab tõeline konveier. Jvaris
suutsid pulmarongid isegi korraliku ummiku korraldada – mõtlesime
meiegi, kas enne pimedat sealt minema saame... Sama oli Svetitskhovelis
– pruutpaarid siin ja seal ja iga nurga peal... helevalged pikad
kleidisabad lohisemas porisel sillutisel... Sekka ka mõni laste
ristimine... Matust tähele ei pannud... Aga sellest hoolimata tundusid
pühameestel igatahes käed tööd täis olevat.
Kõik oli hoopis-hoopis teisiti, kui eelmisel
aastal...
Svetitskhovelisse õnnestus jõuda muidugi ka jackpotiks. Kirik suletakse
külastajatele kella 17.00-st jumalateenistuse ajaks. Loomulikult
jõudsime kiriku ette kell 16.55.... Õnneks ei lastud inimesi sisse vaid
jumalateenistuse alguse protsessiooni ajal, peale seda siiski
hiirvaikselt võis sisse ning välja imbuda. Seega said noist imelistest
freskodest seal pildi ette ikkagi ka kõik need kaasargonaudid, kes
katedraalis varem käinud ei olnud.
Mtskheta
| Üles |
Ja siin me nüüd oleme. Jätsime Samtravo nunnakloostri vahele – no
lihtsalt õhtu tuleb peale ja pole ka nagu tänase kloostrite-kirikute
maratoni peale enam väga tõsiseid huvilisi näha. Nüüd peaks kohe-kohe
lauale toodama šašlõkki ja muid häid asju.
***
PS. Hotellis Balcony (Mtskhetas siis) mu eelmisel aastal sinna
mahajäänud suspesid enam alles ei olnud. Noh, ega ma eriti lootnudki...
Hartšoo
| Üles |
|
11.08.2018.
Kell 21.24. Guesthouse Oasis. Gori
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Loojang kiirteel
| Üles |
No nii. Põhimõtetest hoolimata ööbime Stalini kodulinnas. No lihtsalt
netiavaruste teatel ei ole peale Gorit tükk aega ööbimiskohti ja ausalt
öelda ei viitsinud õhtuhämaruses ka nõrkemiseni sõita. Vaatasime
kiirteel imekauni loojangu lõpuni ning keerasime seejärel otsustavalt
teelt maha... Niisiis maandusime Goris, esimeses teele jäänud
külalistemajas. Nimi on igatahes tähenduslik- Oasis, koht näeb välja
nagu harjukeskmine kohalik aiatagune: viinamarjaväätidesse uppunud
varjuline ja plangutagune aed, kuhu avaneb suure terrassiga maja. Koht
on ka muidu lahe: eilse ööga võrreldes on hind viis korda odavam,
õhtusöök oli rikkalik ja oivaline ning raha sees lubatakse ka
hommikusööki.
Gori on Stalini linn. Ja ma ei hakka sellest kirjutama – ühelt poolt ei
viitsi, sest aeg on hiline ja teisalt ka ei taha. Üks põhjus, miks ma ei
sellest kirjutada ei taha, peitub siinsamas suures elutoas, mille ühe
nurga on sügavalt usklik perenaine kümnete ikoonidega muutnud oma
isiklikuks pühapaigaks. Kui ikoone silmitsesin, jäin neist ühte
ammulisui vahtima – pildilt vahtis vastu Stalin. Ei, see pole mitte minu
saperavi-vines aju vingerpuss, vaid korralik must-valge foto tuttavlikus
sõjaväefrentšis tapja-vuntsist kogu tema toreduses...
Riskides end korrata - Oasis tundub tegelikult päris mõnus. Praegu
istume avaral terrassil viinapuude all ja rüüpame peremehe punaveini.
Mehe enda toodang – täiesti aus ja korralik vein, mitte mõni "õe oma".
Et vihm õhtul lakkas, musitseerivad tsikaadid ja mõned naabruskonna
koerad, sekka ka kuked. Viinapuud ja kõrge aed ümberringi loovad mulje
justkui asuksime kusagil kauges mägikülas...
Just hetk tagasi kinkis Hele ühe Old Telavist saadud tassi Peebule – ka
temal oli paar päeva tagasi tähtpäev. Seepeale tõi Peep välja Kvarelis
ostetud imehea brändi (soetasime selle tol päeval õhtul, kui olime
millegi pärast kahekesi teistest irdunud ja teel restorani) – nüüd
tundub, et juttu jätkub nüüd kauemaks...
Oasis
| Üles |
Palju õnne, Peep, küll takkajärgi!
| Üles |
|
12.08.2018.
Kell 08.06. Guesthouse Oasis. Gori
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hommikune joonistusplokk
| Üles |
Sättisime just Matiga terrassile asju kuivama. Öösel oli megaäike. Mina
magasin nagu lapsuke... Täna ärgates selgus, et katus on läbi sadanud...
ja otse minu ning Mati seljakotti. Suurem kannataja on Mati, tal on
seljakott läbimärg, mul sai suuremalt jaolt pihta väike seljakott, kus
olid sees mu joonistustarbed. Kahju on joonistusplokist, mille
täisjoonistatud lehed võtavad ligunemisest imelisi kujundeid... Õnneks
ei ole tintekas laiali läinud, kuid kerged halod siiski paari kohta on
tekkinud. Kui toimunust peremehele rääkisime jäi tal karp lahti. Veidi
mõelnud, kohmas ta, et sellist sadu ta varasemast ka ei mäletavat...
Noh, on kuidas on, asjad on igal juhul märjad.
Peaks ära märkima ka huvitava vetsuplaneeringu. WC nagu WC ikka, ühe
seina ääres on pott, vastasseina ääres kraanikauss. Dušiotsik ent asub
laes nende kahe vahel. Duši all ei saa nii käia, et kogu põrand märjaks
ei saa. See aga tähendab seda, et vetsu ennast saab kasutada järgmine
inimene siis, kui ta on kas põranda kuivatanud või kannab veekindlaid
jalanõusid... Veider..
.
Nii, aga aitab hetkel: perenaine serveerib terrassile hommikusööki.
Tundub tulevat suurepärane eine: laual on juba keedumunad, vorstikesed,
baklažaanid, hatšapuri, juust, tomatid ja mis kõik veel...
Oasis
| Üles |
|
12.08.2018. Kell 12.01. Uplistsikhe külastuskeskuse kohvik. Uplistsikhe
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kaljukirik...
| Üles |
Rüüpan üle mitme päeva heledas soojas päikeses kümmeldes korralikku
kohvi. Naasime just iidsest Uplistsikhe koopalinnast. Ootame veel hetkel
osasid arheoloogiahuvilisi, keda on neelanud muuseum. Uplistikhesse
mineku idee tekkis Goris käigult – esialgu seda plaani ei olnud – aga ma
olen väga rahul sellega, et siia sattusime.
Uplistikhe kirjalikult tõestatud lugu algab arvatavasti II sajandist
eKr, kuid, kui uskuda legende. Üldiselt arvatakse tegu olevat Gruusia
vanima linliku asula ja riigi keskusega, mille õitseaeg oli ammu enne
ristiusu tulekut. Nagu teada, maabus Noa kusagil Ararati mäe juures ja,
üldistatult öeldes, panid tema lapsed aluse uuele inimsoole. XI sajandi
paiku Ruisi piiskopi (Ruisi on praktiliselt siinsamas), Leonti Mroveli,
poolt üles tähendatud Kartlis Cxovreba – ehk siis Gruusia Kroonika -
järgi tegutses siinmail Noa pojapojapoeg Targamos. Tema kümnest pojast
said erinevate rahvuste esiisad. Targamose poeg Kartlos ühendas hõimud
Kaukasuse veerel, saades seeläbi grusiinide esiisaks. Tema nimest tuleb
ka niisiis gruusiakeelne Gruusia nimi – Kartuli. Kartlosel omakorda oli
kaheksa poega, kellest igaühest sai alusepanija mõnele praegusele
Gruusia linnale või piirkonnale. Näiteks Mtskhetost peetakse Mtskheta
asutajaks, Kahheetia on saanud oma nime Kakheti järgi jne. Ka
Uplistsikhes tuleb mängu üks Kartlose poegadest – Uphlos, keda peetakse
niisiis siinsele koopaasundusele aluse panijaks.
Kaljutipule kujunenud linn ei olnud päris tavaline suurem küla, vaid
püha linn, milles arvatavasti olid algselt vaid templid. Neid
seostatakse päikesekummardamisega – seda näib kinnitavat mõne kilomeetri
kauguselt leitud pühakuju, aga täit selgust ja üksmeelt selles osas
teadjameeste vahel ei ole. Tavainimeste linn jäi kalju jalamile
tasandikule. Liivakivisse uuristatud kompleks on suur. Osa koopaid on
olnud algselt hellenistlike kasettlagedega, säilinud on silindervõlve ja
klassikalises orderis pilastreid... Arvatakse, et meistreid tuli
Kreekast või vähemalt olid mõned õppinud Kreeklaste juures. Aga
võib-olla olid olemas kontaktid ka hellenismi eelsetel aegadel
Väike-Aasia kõrgkultuuridega. Kristlased võtsid templid üle IV sajandil
pKr, võttes kasutusele esialgu needsamad ruumid ja rajasid hiljem juurde
uusi. Koopalinnast sai Gruusia keskne usukeskus, mis õilmitses kuni
mongolite vallutusteni. Viimaste süstemaatilise rüüstamise ja tapmise
tulemusel linn kui selline lakkas XIV sajandil olemast ja pakkus hiljem
ajutist varju vaid karjustele. Hilisemad sõjad ja 1920. a maavärin
hävitasid enamuse koobastest, mistõttu tänaseks on terviklikult säilinud
vaid mõned tõsisemad augud. Vaid püha linna keskel olev IX sajandist
pärinev pisike armas basiilika on kenasti restaureeritud ja seisab
maalilises poosis keset mäge ühes tükis. Vanadest alghoonetest
terviklikum tundub troonisaal - nn kuninganna Tamari ruum, milles võib
erodeerunud liivakivist seintel näha jälgi kunagisest rikkalikust
dekoorist. Üsna hea näeb välja ka üks arvatav IX sajandil kaljusse
õõnestatud kirik, milles on väga hästi säilinud kahelööviline kohmakalt
ilustatud kapiteelidega sammastega romaanika-hõnguline ruum... Koopad on
muidu nagu koopad muiste, võib-olla kõige paeluvamad Uplistsitskhes on
hoopis meeletult ilusad vaated Mtkavari jõeorule...
Nüüd siis Vardzia poole...
Pühas koopalinnas
| Üles |
Uplitsitkhe maantee sild
| Üles |
|
12.08.2018.
Kell 20.45. Volodias Cottage. Vardzia
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Volodia forellid
| Üles |
Uskumatu, et oleme taas siin. Kui eelmisel aastal pool naljatamisi
omavahel kokku leppisime, et oma aastapäeva tähistame Volodia Cottages,
siis ma küll ei võtnud seda väga tõsiselt. Aga siin me oleme... Ilm on
jahe ja tuuline, võrreldamatu eelmise aasta augustileitsakuga. Jope on
igatahes kohustuslik. Kohalike arvates pidi olema ebatavaliselt külm.
Jahedus mõjutab eelkõige viinamarjasaaki, mistõttu kohalikud siin
kardavad, et selle aasta saak võib jääda tagasihoidlikuks. Muuseas,
kuulsime, et Kazbekis olevat lumi, õigemini paks kiht rahet maha tulnud
– ka see ei olevat augustis normaalne. Aga nii on...
Uplistsikhest tulles ostsime kiirtee äärest puuvilju: parkimine ja
tagurdamine siin baani ääres on normaalne ja igapäevane tegu – politsei
sõidab mööda ning noogutab vaid mõistvalt. Ainult turisti võtab kohati
hirmunult ropendama, kui mõni traktor või päevinäinud Niva esimesel
sõidurajal vastassuunas purjetab. Kiirtee rõõm sai ent üsna peatselt
otsa: pärast baani lõppu sattusime kusagil Akhaldaba kandis tunnisesse
stausse. Kui siis sealt läbi saime, koperdas enne Borjomit teel kombain,
tekitades uue stau...
Staud sõid aplalt meie aega, mistõttu kui enne ehk teinuksime Borjomis
mingi "ma olen siin käinud" peatuse, siis nüüd sõitsime sealt tulega
läbi.
Kiirtee-turg
| Üles |
Kiirustamisest hoolimata jõudsime Akhaltsikhesse alles kahe ringis
päeval. Akhaltsikhe on tuntud eelkõige oma suurejoonelise kindluse,
Rabati, tõttu. Advantours kirjutab (#akhaltsikhe):
"The old stone Rabati fortress /.../ is standing on the small
hill on the very shores of the Potskhovi river. Its name comes from
Arabic meaning “fortified place”. /.../ It is known that in the 12th
century Djakeli prince’s family had built here the first real
fortress and it had turned into their residence for 300 years. What
is interesting is that when they had erected the fortress, it had a
name of “Akhaltsikhe” that is translated as “new fortress”. So the
city that stretched at its walls has preserved this name up to our
days. In 1393 Rabati fortress was destroyed by the army of Tamerlane
who was taking his troops from conquered Iran towards the lands of
the Golden Horde at the shores of the Caspian Sea. The town and the
fortress had been restored but 100 years later, in 1486 Akhaltsikhe
was a subject to destruction by a Mongol khan Jakub. Though
strategic importance and convenient trading routes helped the town
to revive. In 1578 Akhaltsikhe was occupied by the army of the
Ottoman Empire. They rebuilt and fortified the fortress, and the
name “Rabati” had gradually spread out. In Arabic it means a region
adjoining the fortress and surrounded by an additional protection
wall. But here it had acquired the meaning of the fortress itself.
In 1810 Rabati fortress was seized by Russian troops but this was an
unsuccessful attempt. Only in year 1828 during the Russian-Turkish
war, united forces of the Russian Empire and Georgia had seized it
with a fierce assault /.../. Later Ottoman Empire made several
attempts to return the control over this strategic object, but they
all ended up unsuccessfully. After peace had been established here,
Rabati fortress had lost its strategic importance and began to go
into ruins..."
Parkisime autod vanalinna serva ning otsustasime targu linnuse üle
vaadata, sest mitmed Gruusiat tutvustavad materjalid peavad seda
piirkonna üheks "must see" kohaks nr 1. Jah, koht ning lugu on muidugi
karismaatiline, sest olles valdavalt moslemi-valitsuse all, tolereeriti
siiski ka teisi uske. Selle kinnitusena võib linnuse alalt leida lisaks
Hagia Sophia pisikesele üheminaretilisele koopiale ka kristliku kiriku
ja sünagoogi. Loomulikult vuliseb endisaegse valitsejate palee ümber
purskkaeve ja kanaleid, kuldse-kuplilise mošee peegeldust võib nautida
šveitsi stiilis uhkest purskkaevuga aiamajakesest... Uhke aed...
Kompleks on restaureeritud aga Gruusia moodi, st kõik näib kahjuks
tutt-uus. Kuna linnuse alumisse ossa on sisse seatud hulk butiike,
hotelle ning kohvikuid, siis ei saa aru täpselt, mis uus ja vana ja
seepärast ei teki noil jalust lihvimata kividel kõndides ka seda
aukartustäratavat tunnet, mis valdab näiteks Nekresis või Jvaris. Ja
sellest on kahju...
Võrkkiigemaailm... kes müüb tee ääres virsikuid, kes hammokeid
| Üles |
Akhaltsikhe
| Üles |
Rabati kindlus. Akhaltsikhe
| Üles |
Linnuseõuel toimus väike jagunemine – kes muuseumisse, kes teise
muuseumisse, kes niisama kõndima. Jaanus-Mari olid linnuses varem
käinud, sestap otsustasid nad all-linna tagasi jalutada, et teel silma
jäänud restoranis (nimeks oli sel "Mimino" – milline Gtuusia reisile
sobiv klišee!) lõunatada. Ka mina irdusin, et skitsida mošeed ja pisut
korraks niisama istuda...
Kui olin joonistamise lõpetanud, kohtusime Helega. Tal oli tekkinud
veider probleem. Nimelt sattus ta kusagil paleekandis mingile
etnograafiamuuseumile, mille piletit väravas ei müüdud. Helel ei olnud
kässi kaasas ja kaardiga maksta ei olnud võimalik. Nad said aga
kuraatoriga kokkuleppele, et ta ütleb alumises kassas, milles probleem
ja maksab all. Kui siis all hakkasime poolumbkeelsele kassiirile asja
seletama juhtus see, mida karta oli – mitte keegi ei saanud millestki
aru. Lõpuks, kui probleemi olemust taibati, öeldi, et – ei, siin maksta
ei saa, tuleb üles tagasi minna... Päris pikk kõndimine, mille peale
selgus, et ilma uue piletita umbkeelne turva meid tagasi linnusealale
üldse sisse ei lase... Kurb küll, kuid selle odüsseia peale see 2 lari
jäigi maksmata...
Hakkasime mäest alla tulema. Helistasin Jaanusele, et telligu ka meile
midagi ära, saame kiiremini. Vastuseks telefonis sain ebamäärase imeliku
vastuse, et nad on tund oodanud ja said alles hetk tagasi tellimuse
esitatud, aga nüüd on taas ettekandja silmapiirilt kadunud... Restorani
sisse astudes tundus esialgu kõik kena. Ent kohe saime teada, et
ettekandja on tõeline uimakana. Peatselt demonstreeris ta seda ka meile.
Võinuksime ju lahkuda, kuid kõrvallaud oli heas usus toidud ära
tellinud. Peale pooleteist tunnist ootamist said nad lõpuks oma joogid –
enne pillas Armen (see oli meie superettekandja nimi ja nimes peitub ka
viide tema päritolule) õllepudeli laua ette puruks. Nohjah... Kella
kuueks olime söönud ja joonud... Ainuüksi arved suutis see kutt välja
kirjutada viiekümne minutiga... Aga toit oli seal suurepärane, seda ei
saa salata... Ühesõnaga – sellesse restosse kadus tänane võimalus
Khertvisi kindlust väisata...
Mimino
| Üles |
Vardziasse jõudsime viimases ehapunas... Taas sõit loojangus, taas
lehmad teel, taas üks kõige ilusamatest jõeorgudest, mida kogenud
olen... Ja nüüd kutsutakse õhtusöögile... Polegi veel näljane, kuid
mõeldes eelmise aasta kogemusele olen juba ette elevil...
Vardzia teel
| Üles |
|
13.08.2018.
Kell 8.20. Volodias Cottage. Vardzia
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Monet'...
| Üles |
Ärkasin hetk tagasi selle peale, et keegi koputas uksele – Mati käis
uurimas millegi kohta... Oleme toas nr 7 - eelmise aasta toast täpselt
üle koridori. Milline vaade on aknast aiale ja selle taga terendavatele
kollastele mägedele. Aed on nagu Monet' maalitud: kapsa-, kartuli- ja
porgandiread lõpevad päevalillede, saialillede ja petuuniapuhmastega,
nende taga paistavad lihtsad raudtorust painutatud viinapuudesse
peitunud pergolaraamid... Vaade nagu Givernys... Eemalt kostub
jõekohinat... Ilm on pilves ja jahe – ent see ongi hea: plaanime
hommikupoolikul Vardzia koopaid ja pele seda Vanis Kvarebit – väljavaade
kuumas lauspäikeses neid avastada ei tekitaks küll ülevoolavat
entusiasmi.
Õhtusöök eile oli armas. Võib-olla olime pisut väsinud päevast ja senini
kuhjunud muljetest, kuid siiski... Aitäh, Hele, aitäh, kallid
reisikaaslased – see oli just mulle meelepärane viis meie aastapäeva
tähistada! Õhtusöök muidugi serveeriti endiselt tasemel: grillforell ja
kõik need muud head asjad. Ja loomulikult Volodia Saperavi – külm,
magus, paks ja punane – kodus seda vist ei jooks, kuid siin ja praegu
pole sellest paremat... Nagu nõiaväel kulus lihtsate toostide kõrvale
seda oma pooltosinat pudelit...
Teelolija terviseks... Meie terviseks! Gagimarjus!
| Üles |
Lõpetasime oma õhtu ilutulestikuga – sellesamaga, mille Maive tarbeks
olin Telavist tol kalli-hotelli-õhtul ostnud. Pererahvas palus selle
süütamiseks küll pisut eemale minna, sest neil olevat õue peal asju, mis
võiksid tuld võta. Nii me siis kõndisime veidi kaugemale mööda mägiteed,
sukeldudes pilkasesse pimedusse... Ma ei tea, mis oli ägedam, kas need
tulelilled õhus või kõmakad, mis naaberkaljudelt sajakordselt
võimendatuna tagasi kajasid...
...Ja kui juba olla pimedas, siis miks mitte ette võtta väike
jalutuskäik, et tähti vaadata.
Naastes vajus enamus rahvast tuttu. Et terrassilt kuuldus hääli,
seadsime Peebuga kahekesi sammud sinna lootuses üks kesköine vein
tellida. Sumisejateks osutusid inglisekeelsed turistid, kes ei teadnud
millestki midagi. Külmkapp ent ei olnud lukus, "härmas" veinipudelid
kumasid klaasi taga – seepärast aitasime end ise. Rääkisime sellest,
millest ikka räägitakse öösel, tsikaadide laulu ja jõekohina saatel
pärapõrgu teises otsas kesk võõraid mägesid...
Täna hommikul annan lihtsalt daamidele kokanaadist teada, et pangu veel
üks vein mu arvele... Ei tohi seda ära unustada.
Palju õnne!
| Üles |
|
13.08.2018. Kell
17.50. Hotell Piza. Tbilisi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hotell Piza tagaõuel
| Üles |
Tundub, et off- ja onroad on selleks korraks läbi. Oleme end õnnelikult
hotellis Piza sisse seadnud ja ootame nüüd kohvikus aega parajaks tehes
autorendi kutte. Poisid lubasid meid ise üles otsida ja kuidagi end
kohale orgunnida. Algul oli plaan autod ise linna viia, aga nad arvasid,
et parem on, kui tulevad ise... (takkajärgi tarkus – neil oli täiesti
õigus, sest õhtuses tipptunnis kesklinnas parkimiskohti kahele autole
järjestikku leida nõuab aega ning närvi... Niisiis, olemegi Tbilisis.
Must ja Hõbedane pidasid. Päris korras Mustaga ilmselt ei ole, sest eile
ja tänagi läks vett peale pea poolteist liitrit korraga, aga vahet enam
pole, edasi see on juba rendileandjate muretseda...
Hommikusöök Volodia juures kujunes ootuspäraselt mõnusaks. Menüü oli
Gruusia klassikaline, maitse hea – mis sa hing veel tahad. Peale
hommikusööki tegime tuuri Volodia pojaga nende veinikeldris. Nagu
mujalgi, teevad ka nemad Vardzias veini traditsiooniliselt maaamforates.
Vardzia ent ei ole klassikaline veinipiirkond. Tegelikult on sealne
kliima viinamarjakasvatuseks pisut liiga karm – talvel natuke liiga külm
ja suvel natuke liiga kuiv. Aga – teevad ja kasvatavad ning proovivad
juba paari aasta pärast kõik oma veiniteoks – tehakse seda u 5000
l aastas – saada kõik viinamarjad oma viinapuuaedadest. Maaamforatest
hoolimata ei ole Volodia veinikelder väga arhailine, kui mõned
kohustuslikud vidinad, nagu näiteks jalgupidi viinamarja purustamise
vann jm puudi-padi, mis siia-sinna on atmosfääri elavdamiseks poetatud,
välja arvata. Parimad veinid laagerduvad maaamforates ja võivad seal
seista mitu aastat, laiatarbekaup, nagu ka see punane Saperavi, mida
eile õhtusöögi kõrvale tarbisime, pannakse tavalistesse suurtesse
plastiktünnidesse, mida täidetakse maaamforatest vastavalt sellele,
kuidas hotelli külastajad veini eest ära joovad. Hooajal pidi niiviisi
läbi minema ca 1500 l... Peale keldrit vaatasime üle veel noored
viinamarjalapid - üsna väikesed tundusid, arvestades seda, et sealt
oodatakse mitut tuhandet liitrit... Lõpetuseks ostime kaasa mõned mitme
aasta vanused kvaliteetveinid – hinnaklass nagu Konsumi keskmise riiuli
veinidel.
Volodia veinikeldris
| Üles |
Ja siis saabus aeg lahkumiseks. Jänkuonu jättis jumalaga, läks lasila
juurde ja... Rõõmustasin võimaluse üle maksta kaardiga, sest sulas
makstes olnuks minu sularahavaru miinuses – aga Tbilisis on ees veel
poolteist päeva. Kui olin arve klaarinud ja kola auto juurde viimas,
meenus, et arve number kirjutati selline, nagu õhtul kokku lepitud.
Lisaveine, ka seda kesköist, oli vist unustatud arvele lisada. Seepärast
läksin kontorisse tagasi ja arveldasin ka selle osa ära. Üks daamidest,
kes maksetega tegeles seisatas hetkeks, vaatas mulle silma ja ütles vene
keeles:
- Te olete head inimesed...
Kuna startisime varakult, leidsime Vardzia koopalinna külastuskeskuse
parklas kaks vaba kohta suhteliselt lihtsalt - mäest alla tulles
valitses seal hullumaja. Alludes kondilaiskusele ostsime piletid koos
bussitransfeeriga üles selmet vantsida see kilomeeter päris korralikku
tõusu... Vardziast ma kirjutasin mäletamist mööda juba eelmisel aastal
üsna pikalt, seepärast ma ei hakka siin väga jutustama, vaid refereerin
Atlasobscurat (#vardzia):
"Queen Tamar (keskajal Euroopa tuntuim naismonarh) ordered the
construction of this underground sanctuary in 1185, and the digging
began, carving into the side of the Erusheli mountain, located in
the south of the country near the town of Aspindza.
When completed this underground fortress extended 13 levels and
contained 6000 apartments, a throne room and a large church with an
external bell tower. It is assumed that the only access to this
stronghold was via a hidden tunnel whose entrance was near the banks
of Mtkvari river. The outside slope of the mountain was covered with
fertile terraces, suitable for cultivation, for which an intricate
system of irrigation was designed. With such defenses, natural and
man made, the place must have been all but impregnable to human
forces."
Võib-olla niipalju, et... kuninganna Tamar ei elanud Vardzias, kuid
külastas seda mitu korda, sestap olid tema tarbeks ehitatud eraldi
ruumid. Kindlusena oli ehitis kaval: orist seda näha praktiliselt ei
olnud, samas mahutas koopalinn kuni 15000 sõdurit. See võimaldas oodata
vaenlase möödumist ja siis seda seljatagant ebameeldivalt üllatada.
Vardzia kannatas kõvasti 1283. a ja 1456. a maavärinates, kuid toimis
edasi. Lõplikult suri koopalinna elu välja XVI sajandi teisel poolel.
Esmalt vallutasid linna pärslased (1551) ja muutsid osa sellest turuks,
türklased vallutasid linna AD 1778, korraldasid veresauna ja saatsid
ellujäänud minema. Peale seda jäi linn tühjaks ja "avastati" laiemale
publikule taas XX sajandi algul.
Võib vaid ette kujutada, milline võis olla elu koopalinna käikude
labürindis. Isegi praegu, kui ligi saab vaid loetud koobastele, on nende
arv ning omavahelised ühendusteed muljetavaldavad. Kuidas suudeti pikad
käigud uuristada täpselt igatsetud punkti isegi juhul, kui need kulgevad
x-nurga all kaljumassiivis?
Vardzia tänaseks keskmeks on nunnaklooster, mille keskuseks
tagasihoidliku kaaristuga ehitud Ülestõusmise kirik. Osa Borjomi
poolseid koopaid, kus elavad nunnad, on külastajatele suletud. Kaugelt
vaadates tundusid päris tšillid eraklad: pakettaknad ees, varjulised
rohmakad viinapuu-pergolad ahtakestel kaljuplatvormidel uste ees. Kirik
ise ehitati X-XI sajandil. Selle tähtsaimateks rikkusteks peetakse ca
1180-tel maalitud kuningate portreesid, neist üks kujutab Tamarit.
Kirikus endas toimub ent üks müstiline fenomen. Nimelt on kirik
seletamatutel põhjustel põlema süttinud kordi, värskeim põleng toimus
2016.a. Täpset põhjust ei teata, kuid arvatakse, et tegemist võib olla
loodusliku gaasiga, mis kuidagi kirikusse lekib ja seal soodsate
asjaolude kokkusattumisel süttib. Sel põhjusel ei lubata kirikus süüdata
ka küünlaid, vaid need võib läita ikoonide ees eesruumis. Samal põhjusel
kastetakse ka kiriku eesruumi ning sellega seotud käike ning koopaid, et
süttimisohtu vähendada.
Vardzia
| Üles |
Kohvipaus
| Üles |
Et ikka koopaid mürgistuseni võtta, keerasime paar kilomeetrit Vardziast
eemal autoninad mäest üles Vanis Kvabebi peale. Ka sellest koopalinnast,
mis rajati sinna juba VIII sajandil pKr, ma eelmisel aastal pisut
kirjutasin, seepärast lähen taas kergema vastupanu teed ja tsiteerin
siinkohal jällegi infot internetiavarustest (#georgiavoyage):
"A few sources give little information about what he was founded
in the VIII century, and in 1204, in Vanis-kvabebi was built a
protective wall whose remains you can see there now. Huge boulders
in the human growth defended the modest life of the monks from the
incursions of the Turks. In the IX-XI centuries, in the middle of
the desert was hewn the Church of St. George and a new group of cave
cells. A strong earthquake destroyed part of the cave with its
church. By 1191 it was the court monastery and Vanis Kvabebi
reconstruction began in the reign of Queen Tamar. The gate of St.
George’s temple, a bell tower and the church of hall type was built
in 1265. These places were destroyed by the Persians and by the
Ottomans, after which monastic life completely ceased. Vanis Kvabebi
represents hundreds of caves carved into the rock in sixteen floors.
The monastery complex consists of three churches, rooms, carved in
the rock, cave, shelter, vault – a tomb and places for economic
pursuits. On the cave walls of the upper floors, are the remains of
the XV century inscriptions made by women who took refuge here..."
Eelmise aasta kogemusest on eredamini meeles jubeda kallakuga tee üles,
millest meie nõrguke Duster hädavaevu üles jõudis. Pisut pelgasin nüüdki
seda ülessõitu, kuid asjata – meie Nissanitega ei tekkinud isegi õhkõrna
tunnet, et see ülesminek kuidagi hingamisele oleks hakanud... Ent tõusul
hakkas silma muidki asju – ehitatakse! Tee äärde olid kerkinud mingid
majakesed, pooleli oli mingit masti tõkkepuu ehitus. Tundub, et tehakse
ka see koht tasuliseks ja varsti pole meiesugustel ekspeditsionistidel
sinna oma transaga ning ilma maksmata asja.
Kummaline küll, kuid ka Vanis Kvabebis elavad mõned mungad, kes
kasutavad elamiseks-olemiseks esimesel korrusel ja ühel kõige
kõrgematest tasanditest asuvaid kirikuid ja paari koobast. Kui alumisse
kirikusse piilusime, seiras meie tegevust üksisilmi üks tõsiseilmeline
mustas mungarüüs habemik pisut eemalt puu vilust. Tundub, et pidasime
end ülal etiketikohaselt, sest alla tulles härra noogutas tervituse
peale isegi kerge naeruvinega.
Vanis Kvabebi koopad on ehk isegi muljetavaldavamad Vardziast. Ojast
uuristatud hobuserauakujuline kuristik kaljus moodustab loodusliku
amfiteatri, millelt avanevad lihtsalt suurepärased vaated. Ühelt
hoburaua poolelt paistavad ka Vardzia koopad. Ma ei tea, kas lihtsalt
mõtlen selle enda jaoks välja, kuid kuidagi vanem ja ehedam on see
koopalinn, restaureerimata, selline nagu ta tosina sajandi jooksul just
on kujunenud: sammal on kividel alles, praod on toestamata, värskelt
pudenenud kivid tõestavad ajahamba aktiivset kohalolu. Ülemise kiriku
juurde minev trepp oli suletud, mistõttu vast kolm ülemist tasandit jäid
avastamata. Eks pisut kahju ju sellest oli, ent minu jaoks suurima
elamuse jättis hoopis üks kokku varisenud pühakoda, mille krohvitud
võlvi markeeris maavärinas allapudenenud kaljuseinal vaid ovaalne laik.
Kunagise palvela põranda olid kellegi käed kaljunukkidest puhastanud,
endise altari alusele oli paarist sambajupist ja raidkivist
kombineeritud ehe altar, mida kaunistas lihtne rauast küünlajalg kahe
põlemata küünlaga. Ühte kaljuprakku oli pistetud vihma eest varju
ikoon... See oli üks väega paik...
Vanis Kvabeba
| Üles |
Umbes poole kahe paiku saime liikuma. Eelmise päeva staudele mõeldes
tundus, et Tbilisisse õhtul kella kuueks jõudmine on idee pigem kosmose
vallast. Otsisin välja rendifirma numbri ja otsustasin, et kui jõuame
kiirtee otsale peale nelja, siis helistan ja lepin kokkusaamise
hiljemaks – vast ei lähe eraldi maksu alla. Ent stausid ei olnud ja sõit
sujus aeg-ajalt teed ummistavatest kümnetest Iraani numbritega roostes
ning loppis kütuserekkadest hoolimata. Miks neid sel maanteel nii palju
on? See tee viib Türki ja sealt Iraani... Ju saab Iraanile peale pandud
kütuseekspordisanktsioonidest siis sedapidi mööda hiilida... Rekkadega
seoses... Just Akaltsikhe ja Borjomi vahel kitsaste pimedate kurvidega
teeosal oli palju abi meie walkie-talkidest: kui esimene auto sai
eessõitvast rekkast või paarist mööda, siis olid "silmad" eespool olemas
ja saadud luureinfo järgi võis riskimata mööda sõita isegi pimedates
väliskurvides. Seega saime hästi edasi ja maandusime Tbilisis oma
hotelli õuele mõni minut peale viit. Jõudsime isegi Khertvisi kindluse
all pisi pildi- ning puuviljapesu peatuse teha. Kasutasin pausi
hankimaks eelmisest aastast südamesse läinud keedu-forelli kohviku
vastast asuvast butiigist üht paksu ja tummist Saperavit... Vahetasin
end Borjomis roolist Eno vastu välja ning edasi... Edasi vaatasime koos
vastse sõbra Saperavi ja Tom Waitsiga akna tagant mööda vilksatavaid
kuldseid maastikke...
Khertvisi
| Üles |
"And the young man watched the snow through the window.
And he wanted to stay in that cafe forever.
The curious feeling swam through him that everything was beautiful
there.
And it would always stay beautiful there.
And then the bus driver told the passengers that it was time to
board.
And the young man thought: "I'll just stay here, I'll just stay
here."
And then he rose and he followed the others into the bus.
He found his seat and looked at the cafe through the window.
And then the bus moved off, down a curve, downward, out of the
hills.
And the young man looked straight forward.
And he heard the other passengers speaking of other things,
or they were reading or trying to sleep.
And they hadn't noticed the magic.
And the young man put his head to one side,
closed his eyes, and pretended to sleep.
There was nothing else to do,
just to listen to the sound of the engine,
and the sound of the tires
in the snow."
Tom Waits. Nirvana...
#youtubewatch
* * *
Vaatan end meie suurepärase hotellibaari peegelklaasist laest... Just
toodi lauale tellitud ampsud ja joodav... Aga vist ei jõua neid siin
laua taga tarbida, sest rendikutid just jõudsid ja "lõhuvad" juba
baariukse taga...
Piza baar...
| Üles |
|
14.08.2018. Kell
9.30. Hotell Piza. Tbilisi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Votsiis...
| Üles |
Taas istume baaris oodates hommikusööki. Tulemas on eeldatavasti omlett.
Letis on eileõhtune kutt. Ilmselt jättis meie tormiline ja kiire
lahkumine baarist talle kustumatu mulje, sest haarasime näpu vahele
ribitükid ja leiva peale kanasalati, rääkimata veinist. Sestap ta
piidleb meie lauda vist pisut murelikult... Ent meie eilne kiirustamine
oli täiesti põhjendatud. Rendifirma poisid nõustusid meid vanalinna
viima, kuid nad ei viitsinud oodata, kuniks me omad keedetud suitsuribid
noa ja kahvliga ära süüa suvatseme. Ja sellest siis see poolkoomiline
paanika. Väike mure kaotatud porilapaka ja paari Tušketi teelt saadud
pisikese mõlgi pärast osutus asjatuks – 4x4 autod – väike kriim käib
asja juurde. Ekstra 40 raha küsiti küll masinatel lasuva sopa eest. Ega
olnud ka midagi öelda: Hall nägi välja sitane sõna otseses mõttes –
eileõhtuses hämaruses lainetas Vardzia tee viimane ots kojuloivavate
veiste värskest sõnnikust. Tahes-tahtmata sattus sellest läbi sõites ka
mingi osa auto külgedele. Huvitaval kombel Musta pealt see sõnnik nii
hästi välja ei paistnudki. Aga, kutid tegid autodele tiiru ümber - muus
osas tundus, et kõik on bueno.
Ja siis Tbilisisse... Minu linnasõit jätkus samamoodi, kui pärastlõuna
kiirteel juba koos vanade tuttavatega...
"There was no tomorrows, we'd packed away our sorrows
And we saved them for a rainy day."
Tom Waits. Martha.
(#youtubewatch)
Tuututamine ja kiired manöövrid, viimastest päikesekiirtest oranžid
maieteamitmekordsed getopaneelikad, rehviremondid ja pensujaamad,
müügiputkad ning loojangupunas moodsad futuristlikud hooned
kaldapealsetel, kirikud vanalinna ümbritsevate küngaste tippudel...
Gagimarjus!
Tbilisi tšill
| Üles |
Jätsime rendipoistega hüvasti Metheki silla otsas. Härrad soovitasid
kohe sealsamas üht kõrtsu, kuid see tundus pisut liiga fastfoodilik.
Anni seevastu teadis mingit fäntsit kohta üle jõe, sestap võtsime jalad
selga ning kõmpisime üle silla mööda Vahtang Gorgasali ehk ka Vahtang I
ratsamonumendist. Kes see ratsanik on? Aastatel 443...502 pKr elanud
Ibeeria kuningat peetakse Tbilisi asutajaks ja temaga seostatakse
mingitel põhjustel Gruusia lipu disaini. Gruusia kirik on ta kuulutanud
ka toonase kiriku reformimise eest pühakuks.
Nagu varsti selgus, oli meie eesmärk restoran Kopala, mille leidsime
Anton Tšehhovi tänava lõpult. Anni olevat selles kunagi varem käinud ja
saadud elamustega igati rahul. Esimene mulje ja kiire pilk menüüle ning
üleslöödud ettekandjatele tõotas rahakotivaenulikku õhtusööki, ent –
atmosfäär oli õdus juba sisse astudes ning vaade terrassilt, kuhu meile
lauda katma hakati, ulatus üle terve viimastes loojangukiirtes
vanalinna...
Tbilisi Kopala terrassilt
| Üles |
Kopala
| Üles |
Esitasime omad tellimused. Mõne aja pärast saabus Levan – Jaanuse ammune
tuttav Tbilisis – ühes abikaasaga. Ta oli meie kõrtsuvaliku üle üsna
üllatunud. Mitte, et kõrtsul midagi viga olnuks, vaid, et tegemist
olevat sellise kohaga, kuhu juba Šaakasvili armastas kutsuda omi kõrgeid
külalisi ning kuhu tänagi ministrid ja muu Olümpose rahvas meeleldi aega
viitma tulevad. Seda kuuldes ning silmi vallali ajades hakkasid
tõepoolest seintel silma fotod, millel paljudel figureeris Mikheil
Šaakasvili, aga ka Kofi Annan, Vahtang Kikabidze ja teised kõigevägevama
vasakult käelt... Lauale toodud toidud kinnitasid köögi taset, mistõttu
võis krõbedad hinnad andeks anda.
Lõpetasime õhtusöögi üsna hilja. Üle pea vuhisevaid õhutrammivaguneid
vaadates tekkis uitmõtte minna aerotrammiga sõitma, et näha Tbilisi
panoraami Tbilisi sümboliks kujunenud hiiglasliku naisekuju nn Gruusia
Ema (Kartlis Deda) juurest. Taas elasime üle ühe grusiini kimbatuse.
Levan tahtis loomulikult kogu mansale pileti osta, ent sula tal kaasas
ei olnud ja mingi jama oli kaardimaksetega. Ostsime siis piletid ise ja
kõigile. Mure oli sellega murtud, kuid, nagu näha, tundis härra end ikka
pisut sandisti.
Ma ei tea miks, kuid mul on köisraudteedega oma teema – nagu pisut kõhe
on alati sellistesse rippuvatesse karpidesse pugeda. Nii ka seekord –
kuidagi ei äratanud usaldust nood pleksiklaasist kaardimajad. Oleks ma
peale minnes veel seda teadnud, et 1990. aastal Tbilisis korraga kaks
kuuti alla kukkus ja ligi kolmkümmend inimest surma sai, siis
kaalunuksin ehk tõsiselt seda lõbusõitu. Kui siis hiljem, juba mäest
alla sõites, kuut korraks peatus jäädes trossi peal kergelt edasi tagasi
kõikuma, jõudsin juba mõtlema hakata neile lugudele, kuidas inimesed on
öö suusatõstukitel veetnud...
Ent vaated olid kenad...
Köisraudtee
| Üles |
Loomulikult saime nii üles kui alla viperusteta. Vaade Sokolaki mäe
otsast öisele linnale oli nagu vaade öisele linnale ikka: pisut
salapärane ning kutsuv. Gruusia Ema ise lähivaates nii imposantne ei
olegi, kui restoraniterrassilt piiludes; üsna kosmoseraketti meenutav
android esindab kujukalt oma ajastut – püsti pandi ta aastal 1958, kui
Tbilisi sai 1500 aastaseks. Lennuki või kosmoseraketiga on Elguja
Amashukeli disainit' hiidnaisel ka see sarnasus, et kogu tema 20 m
kõrgune korpus tehti alumiiniumist... Ema hoiab tervituseks ühes käes
mõõka ja teises veiniklaasi – mõõk on vaenlastele ja vein sõpradele.
Naise ümber tiireldes osutas Levani kaasa hõbenaise taga haigutavasse
pimedusse ja ütles, et seal asub Tbilisi botaanikaaed. Pidi olema täitsa
mõnus. Mul polnud homseks Tbilisi osas plaane, kuid nüüd tundub, et
vähemalt üks objekt – botaanikaaed – tuleb plaani võtta...
Linnavaate üldises tähemeres tõusid supernoovadena esile kirikud,
kindlus, Presidendipalee ning Rahu sild. Viimastesse suhtusid Levan ja
tema kaasa kerge sarkasmiga, nagu kogu sellesse ekstsentrilisse
pärandisse linnas (ja elus üldse), mis Šaakasvilist Gruusiasse maha
jäänud on. Kirikuid on Tbilisis palju, enamus vanalinnas vanad ja
väärikad, linnapildis küll eristuvad, kuid ei tüki esile. Silmatorkavalt
kõige suurem pühakoda – Püha Kolmainsuse kirik, on päris uus. Gruusia
suurim pühakoda projekteeriti aastatel 1995-2004 ning seda ehitatakse
siiani. See hullumeelne maht, mis nüüdseks valmis on saanud, asetab
kiriku maailmas õigeusu kirikute hulgas kolmandale kohale oma pikkuselt
pikiteljel ning esikohale, kui joone peale panna pindalad. Kurb ja
naljakas seejuures on, et kirik paistab väljast nagu restaureeritud ja
hästi tuunitud vana... Ja siis muidugi presidendipalee ja sellest mitte
kaugel ergav Rahusild... Mõlemad on kavandanud 1951. a sündinud
itaallasest arhitekt Michele De Lucchi. See härra ei ole päris
Šaakasvili suusakuurorti tuttav, vaid üsna tunnustatud arhitekt, kelle
käe alt on tulnud mitmed muuseumid ning ja näitusemajad siin ja sealpool
lompi. Tbilisisse on ta joonistanud veel ka siseministeeriumi hoone ning
Batumisse ühe hotelli... Niisiis Presidendipalee... Kaugelt vaadates
meenutab see pseudoklassitsistlik endisest sandarmeeria majast
ümberehitatud särava portikusega koloss pisut Berliini Riigipäevahoonet.
Ka klaaskuppel on täiesti olemas – selle kavandasid koguni kaks
arhitekti: üks teine itaallane - Franco Zagari ning kohalik mees -
Vahtang Zesashvili. Lugesin hetk tagasi, et fassaadil peaks olema
Rustaveli kirjutatud eepose "Kangelane tiigrinahas" ainetel tehtud
mosaiik... No kui homme jõuab, võiks siis minna sedagi vaatama.
Tulles tagasi linnavaate juurde, siis mainiks vaid korraks De Lucchi
Rahusilda. Tegelikult on see täitsa põnev moodustis, mille ilu tänu
läbimõeldud valgustusele (prantslasest disaineri, Philippe Martinaud',
kätetöö) tulebki esile rohkem pimedas. Kui meie võõrustajate tähelepanu
sellele juhtisin, siis ütles õrnem pool, et kohalikud kutsuvad seda
"Allways Ultraks"... Ning tõmmatigi külm vesi peale! ...Ja siis taksoga
koju. 20 minutit sõitu, 6.30 lari arve – taksosõit on siin küll odav.
* * *
Nii - omlett toodi... Tegelikult enne selle alla neelamist tahaks öelda
veel paar sõna meie ägeda hotelli kohta. See näeb välja nagu täitsa äge
ja uus maja. Ja toad on ümmargused (sõna otseses mõttes), aga... Kes
küll oli see geniaalne disainer, kes kavandas dušši tualetipoti kohale!
Gruusia Ema
| Üles |
|
16.08.2018.
Kell. 11.50. Kihelkonna, Saaremaa
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Nii – lõpuks ometi taas välja maganud. Peab ütlema, et päris mõnusad
tunduvad need Eesti toidud – nagu praelest ja must leib... Nägin just ka
Maive-Eno FB postitust, milles nad kiidavad sülti taevani. Hmm, kasvõi
sellepärast tasub vahepeal Eestist ära käia.
* * *
Tbilisi metroos
| Üles |
Kus ma pooleli jäingi... Ahjaa. Kolistasime Akhmeteli peatusest metrooga
Rustaveli peatusse. Pidime Radissoni (või oli see mingi muu kallis
ketihotell) ees parklas Levaniga kokku saama. Kui juba taaskord jutt
Rustavelile läks, siis ilmselt on impeeriumiajal koolis õppinutel meeles
fakt, et eks temap see Gruusia eepose autor oli. Vähem ilmselt teatakse
seda, et mees oli Vardzia mentori - kuninganna Tamari - lähikondlane.
Eepos pajatab loo küll väljamõeldud printsess Tinatinist, kuid
arvatakse, et tegelikult jutustab see loo Tamarast ja tema
armastatust... Põneva faktina võiks siinkohal mainida, et ainus
Rustavelist säilinud pilt on temast maalitud fresko, mis saab näha
Jeruusalemma Püha risti kirikus. Arvatakse, et mees maaliti
kirikuseinale sellepärast, et ta olnud sealse kiriku patrooniks...
Rustaveli oli tema nö kunstnikunimi ja viitas Rustavi linnale – niisiis
- Rustavlilane eesti keeli.
Tbilisi metroost erilisi elamusi ei ole – metroo nagu metroo ikka, aga
ainult kaks liini: Akhmeteli–Varketili ja Saburtalo. Mõlemad avati juba
vene ajal, esimene kuuekümnendatel, täpsemini siis 1966 ja teine 1979.
Kui vaadata, milliste kaljude peal Tbilisi laiub (ja kui odav on takso),
siis on ka arusaadav, miks neid metrookäike eriti rohkem ei uuristata.
Need paar trippi, mida me metrooga tegime, olid igatahes täiesti ok.
Õnneks me ei sattunud Tbilisisse selle aasta juunis metroorongijuhtide
streigi aegu...
Et jõudsime pisut varem jäi aega kohviks ja konjakiks ning pisikeseks
jalutuskäiguks ja kohustuslikuks kingituste ostmiseks vanaema juures
ootavatele pisikestele. Kui siis Levani kohtasime, teatas ta, et läheme
turule. Istusime kahte taksosse ja, nagu kohe selgus, võeti suund
keskvaksali taga asuvale Keskturule. Turgi kutsutakse rahva seas ka
Dezertirebiks – ehk desertööride turuks. Lugu on selles, et 1920-tel
müüsid armeest jalgalasknud siin turul omi relvi...
Turu parkla meenutas pigem mingit kaadrit S.T.A.L.K.E.R –ist (kes on
mänginud, teab, millest räägin): auklik tee, mingid püstised
betoonjurad, võsa ja esmapilgul täiesti mahajäetud maastik. Ent siis
märkad järsku üht vanamemme turukotiga pisut pihtasaanud treppi mööda
justkui betoonseinast välja astumas... Aga betoonseina taga... Päris äge
turg. Võib-olla mitte nii ehe, kui hommikune kauplemine Marrakeshis või
Nouchakottis, aga ehe siiski. Ühelt poolt tänu impeeriumiaegsele
tasalülitusele üdini arusaadav, nagu Oktjaberskaja turg Leningradis,
teisalt ka eksootiline ja idamaine. Puuviljad, juurviljad, suhkur, õli,
ürdid, tee, tšutšrellad, värsked leivad, mida küpsetatakse sealsamas su
nina all, hommikul tapetud kanad, seaküljed, mida nokastanud lihunik
samas pakul kirvega tükeldab, plastpudelites tšatša, konjak, vein, mesi
jne, jne. Äge! Levan juba teadis, millise leti juurde meid viia. Üsna
hoone vaksalipoolse väljapääsu lähedal müütas üks taat tsutšrellasid,
veini tšatšat ja konjakit. Kõik olid head ja kõik arginaudid, kel vähegi
huvi oli, said osta oma noosi täis. Haarasin lisaks ühest kõrvalletist
mägedes kasvatatud rohelist teed ning ühe vanaproua käest suure
Borjomi-pudeli täie valget veini. Musta gruusia teed joodi üle terve
endise liidu, kuid gruusia rohelisest teest ei teatud suurt midagi. Lõhn
tundus igal juhul hea, eks Tartus saab järele proovida.
Turumaailm
| Üles |
Muidugi moodustab võib-olla isegi suurema osa turust hilbuturg, aga see
on samasugune jama (minu jaoks) nagu igasugused hilbukauplused igal pool
mujalgi. Läbi koridori kõndides jäid ainsaks nähtuseks, mis pisut
muigele võtsid, Bob Marley näoga T-särgid, mida ehtis kiri:
"Why drink and drive, when You can smoke and fly?
Arvestades seda, et Gruusias legaliseeriti nädalajagu enne meie reisi
marihuaana, olid särgid muidugi asjakohased.
Turuga hüvasti jättes selgus, et nüüd on meil püha kohus minna sööma.
Asi arutamisele ei kuulunud ning veerand tunni pärast seadsime end sisse
restoranis Khakelebi. Pidi olema hea koht ja nagu lähima paari tunni
järel isegi kogesime – oli ka. Ei viitsi siinkohal toite kirjeldada, eks
ikka seesama gruusia menüü, aga väga maitsvalt tehtud. Ent eriti heaks
osutus hatšapuri – ilmselt sel reisil saadutest kõige parem. Oma
olemuselt meenutas see juba pigem rikkaliku juustuga mõnd paksu põhjaga
quattro formaggit.
Khakelebi
| Üles |
Peale paari tundi gruusia-gurmee elamusi jätsime Levaniga jumalaga. Et
rahval olid kotid kola täis, otsustati minna taksoga hotelli. Minu
üllatuseks soovisid minuga koos botaanikaaeda avastama tulla ka Jaanus
ja Mari. Nii me saatsime siis oma kola teistega hotelli ning Levan
viskas meid ära kuulsate Tbilisi väävlisaunade juurde, mille eest
praktiliselt lähebki tee botaanikaaia poole. Vanasti asusid need saunad
põhimõtteliselt linna piiril. Iga linna tulija pidanud legendi järgi
saunast läbi käima, et siis puhtana sisse pääseda. Keskaegsete haiguste
peale mõeldes võis selline desinfitseerimine päris asjalik olla.
Saunadesse jookseb sisse looduslik termaalvesi, mille temperatuur kõigub
38...40 C vahel. Veel olevat tõestatud raviomadused... Saunade
proovimise otsustasime jätta järgmiseks korraks võttes suuna
botaanikaaiale. Ahjaa, üsna saunade lähedalt, ühelt skväärilt leidsin
Geidar Alijevi mälestusmärgi – süda läks kohe soojaks mõeldes
sellekevadisele
Aserbaidžaanile... Ja siis selgus, et skvääri nimetataksegi
Geidar Alijevi aiaks...
Väävlisaunad
| Üles |
Geidar Alijevi skväär
| Üles |
Tbilisi botaanikaaeda sattumiseks tuleb pisut mäkke üles minna. Ilm oli
niiske, soe ja pilvealune – see tähendas, et kui olime piletid
lunastanud, tundus patt konditsioneeritud õhuga kohvikus klaasikesest
külmast veinist ära öelda. Ent peale seda asusime ausalt aeda avastama,
liikudes läbi džungli müstilise parterre suunas... Botaanikaaed asub
niisiis Sololaki mäe, mille otsas kõrgub Gruusia ema, kõrval asuvas
Tsavkisis-Tskali kanjonis. Ühelt poolt piirab aeda seesama mägi teiselt
poolt püstloodne kaljusein. Botaanikaaed on asutatud 1845. a Narikala
kindluse – asub siis botaanikaaeda väävlibasseinide poolt piirava mäe
otsas – aedadesse-parki. Viimased olevat asutatud võib-olla isegi 1625.
a... Hetkeseisus on kõik need 165 hektarit botaanikaaeda parajalt võssa
kasvanud. Kõndisime tuttavate ja vähem tuttavate ning lausa tundmatute
puuliikide vahel mälumängu tehes serpentiini mööda mäest ülespoole.
Möödusime joast, keskusehoonest, paviljonidest, kuid ikka näitasid
märgid salapärase parterre poole. Ühel hetkel tundsime nägudel viimaks
tuuleõhku... Meie ees avanes tõesti parter, mis senise võsa peale mõjus
oma hoolisetuses suvelilleklumpide, vesiroositiikide ja küpressidega
päris mõnusalt. Kusagil allpool laius linn, isegi Gruusia Emale võis
ülalt alla vaadata... Kui linnapanoraamist ja tageetestest isu täis sai,
asusime tagasiteele. Et mitte sama rada korrata, valisime teise. See
osutus lõpuks kahe rattajäljega mägirajaks, mis sukeldus võpsikusse.
Naljakas, olime Gruusia pealinnas, kuid sel hetkel tundus nagu asuksime
kusagil pärapõrgus, eemal inimestest ja majadest. Mulle see rada
meeldis.
Juba tükk aega mäest alla vantsinud, jõudsime taas sildistatud puudeni.
Võtsime suuna siltide järgi kohvikule, kuid sattusime otse Narikala
kindluse alla vastrajatud tillukesse Jaapani aeda. Aia kohta selgitati
teadetetahvlil, et see olla ehitatud koostöös Jaapani valitsusega. Aed
võinuks olla pisut suurem – praegu kippusid kõik kokku kuhjatud
kohustuslikud jaapani aia vidinad üksteist ära lämmatama... Kohe
leidsime aga ka õige teeotsa ning varsti loputasin kuivama kippuvat suud
juba kohvikus jaheda Chateau Mukhuraniga. Botaanikaaia kohviku lähedal
sattusime ehitustöödele – ju näeb siin 10 aasta pärast kõik välja hoopis
teisem...
Tbilisi botaanikaaed
| Üles |
Chateau Mukhrani
| Üles |
Mida samal ajal tegid teised...
| Üles |
Trehvasime ülejäänud kambaga u kaheksa paiku üsna Väävlisaunade lähedal
välikohvikus. Et mingeid suuri plaane enam ei tehtud, sest öösel tuli
hakata lennukile minema, siis orienteerusime esimesse ettejuhtuvasse
metroopeatusse ning sõitsime hotelli.
Online check-in
| Üles |
Kell 2.15. pandud äratuse järgi tundus, et ma pole üldse sõba silmale
saanud. Hele käitus hommikul ka kuidagi imelikult, aga ma arvasin omas
unisuses, et ju ta on ka unine. Kui siis oma kohvritega trepist alla
kolistasin, lippas ta ees alla, et hetke pärast koos teistega mulle
varahommikust sünnipäevalaulu alustada. Täitsa kena segakoor! Olin
täiega üllatunud, eriti, kui kusagilt toodi lagedale ilus šokolaaditort
küünaldega... Nagu jutust selgus, olid Hele-Anni pool päeva selle
torditeemaga tegelenud ja keegi peaaegu lobises selle õhtul mulle välja
– õnneks ma tõesti ei ampsanud läbi, mis tordist tol hetkel käis jutt,
sest mul endal polnud mu sünnipäev üldse meeles. Ma arvasin, et
räägitakse mingitest tordilõikudest kusagil kohvikus ja lasksin selle
jutu lihtsalt kõrvust mööda. Aga väga lahe üllatus oli ikkagi.
Lennujaama sõit sujus, kuigi transpordiga tekkis paras kamm
taksojuhtidega. Hotellist oli lubatud üht 9 kohalist bussi hinnaga 30
lari. Hommikul ootas 2 autot süüdimatute nägudega juhtidega ukse ees ja
kumbki tahtis 30 lari. Tekkis pisike skandaal ja sõnavahetus – no meie
ei olnud nõus juurde maksma. Sel oli ka üsna pragmaatiline põhjus –
lihtsalt inimesed olid oma gruusia sula laiaks löönud. Suure mangumise
peale, a la, et kõik on ikka hotelli süü ja kuidas nad nüüd saavad,
kaapisime kokku ca 10 lari ulatuses metalli. Härradele see ei meeldinud,
aga mis teha...
Tordisöömise olime jätnud lennujaama. Läksime sisse ära ning istusime
ühte kahest ooteruumi kohvikust. Kui üks naine baaris kuulis, et soovime
ära süüa oma kaasatoodud tordi, läks ta närvi ja viskas meid kohvikust
välja. Üks kutt samast kohvikust nentis, et tegu on labiilse
närvisüsteemiga daamiga ning tõi meile kohviku taha siiski kohvi,
papptaldrikud ja noa tordi lõikamiseks... Noa tõi ta salaja, et naine ei
näeks ning seisis niikaua meie juures, kuniks me saime tordi viilutatud,
pagedes siis kiiresti tordile noaga taharuumi... Vot sellised muljed
siis olid hüvastijätuks Gruusiast. Ent tort oli ülimaitsev! Aitäh! Ja
aitäh ka särgi eest, heade soovide eest ja muude pisimeenete eest, mis
mulle vanaks saamise puhul kõrva sosistati või kätte pisteti.
Uhh, tort!
| Üles |
Lendamine sujus, kuigi Riia lennu peale minek läks pisut kiireks, sest
Tbilisist lend hilines korralikult. Väike üllatus (tänu Helele) tehti ka
lennukipersonali poolt Tbilisi-Istanbuli lennul: ma jäin peale õhkutõusu
sügavalt magama. Kui ärkasin, ootas mind šampus ja puuviljavaagen –
muidugi lennukiformaadis suurusega, ent siiski... Tänan, kallis
abikaasa! Ja tänan Teidki, Türgi Õhk!
Ja siis olimegi juba Riias...! Aitähh Hele, Mari,
Jaanus, Anni, Peep, Mati, Eno, Maive! Aitähh!
* * *
PS. Peale südamlikku head-aega-ütlemist jagus veel mitu tundi autosõitu
ja võitlust unega, aga see pole enam oluline...
Riia lennujaam
| Üles |
|
Lisalugemist
Eelmine
|
Üles
Kohtumine Tušketi maanteel...
| Üles | |
|