Läti-Leedu
2009 |
Läti
mõisatripp 2009 | Põhja-Kuramaa
(FB album) 2014
| Abava jõe
matk 2017 | Kuramaa 2022 | Tripi kaart |
Lisalugemist
|
Tagasi (reisikirjad) |
Kuramaa
autotripp
01 - 08. august 2020
Proloog
Järgm ine
Kabile-Sabile maantee
Akna taga piisutab külma
vihma... Suvest on saanud märkamatult oktoober, aga ma pole saanud mahti
seda reiskirja lõpetada. Vaadates neid suviseid pilte on raske uskuda,
et juba jälle on piirid kinni...
Lätti sisenemiseks tuleb end regada, lätlased jagavad piiril QR koode.
Kõlab juba nagu vanal heal ajal, kui kusagile reisimiseks oli tarvis
viisat. Aga praegu on veel hullem - nö viisa võid saada, aga oma
karantiiniaja pead ikka kusagil ära sitsima. Sellele mõeldes tundub
justkui ebareaalne, et saime sel suvel veeta Kuramaal ühe ilusa nädala.
Kui polnuks koroonatsirkust
kevadel, siis ilmselt Läti tripp sel aastal poleks valikutes olnud, kuid
oli nagu oli ja nii tekkis mõte minna taas Läti läänerannikule, kus
2014. a jäi reis kolmandal
päeval pooleli - lapsed olid väikesed ja
lihtsalt keeldusid ühel hetkel koostööst. Ent seekord olid
asjad teisiti, põngerjatega on võimalik juba ka sisukaid läbirääkimisi
pidada, neil on oma huvid ja arvamus (see muidugi alati ei tähenda, et
see "oma arvamus" oleks alati väga konstruktiivne). Täpsemaid plaane ei
teinud, lihtsalt varusime rohkem kui nädalajagu aega, et jõuaks rahulikult
kulgeda ja olustikku nautida. Takkajärgi võin öelda, et vähe - Kuramaal
võiks ilmselt ka kaks nädalat rahumeeli kruiisida, vaadata-kogeda jääks
ikka veel üht-teist. Võib-olla
algne idee oli ringi sõita rohkem, aga kujunes välja just nii
nagu hetkemõte otsustas
- ja see oligi äge. Puhtast nostalgiast oli
kindlalt plaanidesse kirjutatud ainult Riia ja Venstpils, kõik muu
jätsime reisijumala otsustada. Hermes oligi armuline, andes päikese ja ilusad elamused igasse
reisipäeva.
Niisiis startisime Kihelkonnalt
Saaremaal ühel kaunil laupäeva hommikul peale mõnusalt virgutavat
suplust varahommikuses Jaagarahu karjääris. Ees ootas ligikaudu 1600 km
Kuramaa asfaldit ja kruusa...
Augustis-oktoobris 2020
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme
Ziemupe
rannalinn
|
Üles |
|
|
Üles | |
Laupäev, 01.08.2020. Kell 22.30. Hotell NB. Riia
Järgmine |
Proloog |
Üles
Tänane hotell tundub olevat sattunud ajas ja ruumis pisut valesse kohta.
Ega polegi midagi halba öelda, pigem on interjöör ja väikesed
probleemikesed siin sellist laadi, mida võiks iseenesestmõistetavaks
pidada idapiiri taga 1990-te lõpus ehk: tuba on suur - väga suur; siin
on ülisuur voodi ja siis teine natuke väiksem, kuid siiski väga suur
voodi. Toas on kena 19. sajandi lõpu kahhelkivist kamin, millele on
robustselt sisse installeeritud elektrikamin. Mööblitükkide järgi saaks
teha näituse mööblidisaini arengust aastatel 1890-1990. Ja muidugi kogu
väljapaneku naelaks on hiiglasuur Sandro Botticelli repro Veenuse
sünnist, mis püüab võistelda kogu ülejäänud krempliga. See on jabur, aga
teisalt ka kuidagi hubane. Lapsed on igatahes rahul ja teevad
kaskadöörihüppeid voodist voodisse. Ja lisaks veel paar nostalgilist
seika siit. Kuigi broneeritud tuba pidi olema neljale, oli voodipesu
olemas kahele. No ja tualetis puudus tualettpaber. Kui Hele läks viimast
retseptsioonist nõudlema, siis pidi noor tüdruk leti ääres ehmatusest
kreepsu saama ning vist tegi suure ähmiga kiiresti ise tagaruumis paar
rulli valmis. Samas on ka positiivset - meie oleme vanas majas õue peal,
suures majas aga käib veel hetkelgi kõva slaavikeelne umpa, vist saab
keegi vanaks või on ära surnud. Igatahes - pidu käib.
Mis siis tänasest päevast muud head võiks kirjutada? Tegelikult algas
hommik väga mõnusalt. Uni läks ära juba seitsme paiku ja et lapsed alles
magasid, siis võtsime jalad alla ning tegime pisikese põike Jaagarahu
karjääri, et ujumas käia. Mõnus ja värskendav. Täielik vaikus, ei ühtegi
inimest, põhjani läbipaistev vesi, paeseinad vee all peidavad eneses
veel eelmise päeva päikese soojust tundudes lausa kuumana karges
hommikuses vees...
Start hommikul Kihelkonnalt oli nagu start reisile ikka, kerge
hommikusöök, lapsed lehvitasid vanaemale-vanaisale ja teele… Senini on
kõik sujunud (sülitan kolm korda üle õla). Suurimaks väljakutseks on
autosse siseneda nii, et end tolmuseks ei määri - enne Saaremaale
jõudmist kujunes välja vahetult
enne veel üks kolmepäevane tuur
Hiiumaal, mille teetolm katab sentimeetrise kihina nüüd autot. Mõtlesin
teel kusagil pesulas käia, aga ei õnnestunud.
Meie esimene peatus kujunes hetkeemotsiooni ajel juba Kaalis. Et
Kihelkonna maanteel oli nagunii remont, siis sõitsime sadamasse üle
Kärla. Kui lapsed kuulsid, et sõidame mööda "päris meteoriidikraatrist",
tekkis tagapingis rõõmus elevus ja kostusid hüüded, et "kraatrit nad
tahavad küll kohe näha" ja "millel me jõuame?". Seda naljakam oli
vaadata põnnide piklikke nägusid, kui nad kohale jõudes kraatri veerel
selle põhjas helkivat väikest tiigikest seirasid...
"Kas see siis ongi meteoriidikraater?"
Tegelikult ma mäletan ka omaenda esimest kohtumist Kaali kraatriga, kui
kerget pettumust. Eks minagi lootsin näha kraatrit nagu omal ajal
kuskilt ajakirjadest nähtud fotodel Kuu pinnast. Samas täna seisin
kraatri ääres aukartusega - ikkagi Euroopa suurim noor
meteoriidikraater. Siin ei saa olla võltsi tagasihoidlikkust - on ju
tegemist siiski meie väikese suure loodusimega. Ja ilmselt on see üks
väheseid, kui mitte ainuke koht Eestis, kus võib häbenemata Kreeka
müütide raamatu avada ning lugeda, kuidas Phaeton sõnakuulmatult isa
päikesevankri ärandas ja siis alla kukkus... "otse Kaali järve ja otse
koolimaja kõrvale", kui meenutada üht tuntud anekdooti. Ühesõnaga - mina
seekord olin nähtust kui mitte vaimustuses, siis vähemalt võlutud...
Hankisime tagasiteel auto juurde jäätist (Laura annetas selle peatselt
peaaegu söömata kujul Maa-emale) ning ammuigatsetud dolomiidist uhmri.
Kaali kraatrit jäävad meenutama ka uudised Tartust - koroona on kivi alt
taas välja saanud…
Ahjaa, sõitsime lahkudes mööda Kõljala mõisasüdamest - kuidagi
ehmatavalt rääma on see jäänud.
Tere
tulemast Kaali!
|
Üles |
Heliose
vankri katastroofi koht
|
Üles |
Kõljala mõisa peahoone
|
Üles |
Riiani
läks tee peatumata otsejoones mööda Via Balticat. Vabandust, siiski ühe
peatuse tegime Pärnamäe Pagarite juures, et hankida teele head paremat
puhuks, kui kellelegi ootamatu näljahäda peaks peale tulema. Karuse
ristis tuli meelde spidokas nullida - eks siis nädala lõpus näeb, palju
maha kärutame.
Riiga jõudsime peale viit. Regasime end hotelli ära ja läksime
botaanikaaeda, mille peavärav jääb juhuslikult meie hotellist vaid
mõnisada meetrit astuda. Hele just arutas, et Riia botaanikaaeda oleme
kuidagi pea igal Riias käimisel sattunud, aga nagu ikka on põnev minna.
Eks see ole ka omamoodi rutiin või nostalgia. Botaanikaaed on ju ikka
ilus. Samas kui võrdlen Tartu botaanikaaeda Riia botaanikaaiaga, siis
Tartu aed on minu jaoks kordi kaunim ja klassikaliselt
„botaanikaaialikum“. Riias on aga kuidagi lihtsalt mõnus… Ja oli ka
seekord, kuigi äärepealt oleksime Liblikate Majja minemata jätnud, sest
selle kõrval toimus mingisugune jõukate ja ilusate inimeste üritus ja
otsetee paviljoni tõkestasid rammusad turvamehed, kuid õnneks kitsuke
seinaäärne rada oli jäetud avatuks. Seega lapsed pääsesid liblikaid
vaatama ja nii jäi üks tagasilöök kohe reisu alguses saamata: liblikate
pärast nemad ju botaanikaaeda tulid, kuigi Laura kinnisideeks on
vahelduva eduga ka kaktused. Muuseas, Liblikate maja ehitati
botaanikaaia juurde juba 2012. a. Meie "avastasime" selle paar aastat
hiljem ja nüüd on sellest saanud üks me lemmikkohti Riias. Tänagi
veetsime seal imelise pooltunni, eriti, kui meenutan naeratusega plikade
nägusid hetkedel, kui mõni suur troopiline liblikas kellegi õlale või
käe peale maandus. Tõesti - liblikad on lahedad!
Õhtu Riia Botaanikaaias
|
Üles |
Riia
botaanikaaia parukapuud on oma nime väärilised
|
Üles |
Liblikamajas
|
Üles |
Lido. Kohustuslik. Puhas nostalgia. Kui tagumiselt pingilt küsisin, kuhu
õhtust sööma läheme, tuli üksmeelne vastus, et - Lidosse! Aga seekord ei
olnud Lido see kärarikas rahvast pulbitsev bistroo nagu tavaliselt.
Uksel seisis turvamees nagu tegelane Startrekist, peas läbipaistev mask
ja palus kõigil viisakalt panna nägu mingi masina lähedale, mis siis
hetkega suutis ära määrata kehatemperatuuri - ka see aparaat sobinuks
hästi ulmefilmi rekvisiidiks. Käte desinfitseerimise vahenditega ei
oldud koonerdatud - kõikjalt võis leida kontaktivabu pihustajaid, kuhu
alla midagi puutumata sai oma käekesed laotada. Ja ilmselt
loeti-kontrolliti tõesti ka inimeste hulka, sest nii inimtühja Lidot
pole ma vee näinud. Vabu laudu oli jalaga segada, kõigi vahe kenasti
väljamõõdetult 2 ja pluss meetrit, osade laudade vahele olid püstitatud
isegi klaasseinad. Jah, noh - rahva vähesust sai ainult tervitada, sest
keegi ei elanud toidu valimisel ega kaljaautomaadi juures seljas nagu
tavaliselt. Ainsa tõrvatilgana võib öelda, et millegipärast oli suletud
talveaed, mille kliiviate ja diffenbahhiate vahel on mõnus einestada.
Kui järgi mõelda, siis tõrvatilku oli isegi rohkem: rahvahulga
kontrollimise ja vähendamisega on ilmselt tõmmatud kokku ka menüüd -
roavalik tundus tavapärasest oluliselt väiksem. Ja harjumatult olid kõik
kastmekausikesed, salatid, toormahlad jms portsjoniteks jaotatud ja kõik
kenasti kilesse mässitud. Aga - söönuks sai lätikeelsete šlaagrite
imeliste helide saatel sellegipoolest ja taas ei ole toitudele mitte
midagi ette heita.
Lido õhtu lõpetas veešõu. Õuele astudes juba pimenes. Väljas mängiti
kõrvulukustavalt Tšaikovskit ning Andrea Botcellit. Ja kui nende lood
läbi said, siis oli kord Elina Netšajeva euro-ooperilaulu kuulata.
Mõeldes pleilistile, kõlab peaaegu nagu kompliment Netšajevale… Muusika
muusikaks, kuid selle saatel käitatakse resto ees tervet pinu
purskkaeve. Veejugadele on pandud värviline valgus alla ja - voila -
purskavad muusika saatel nagu Vegases, aga noh, pisut ...eeeee...
tagasihoidlikumas mastaabis. Nagu õhtul nüüd netist juurde lugesin,
„muusikaline vetemäng“ olla selle suve Lido lõbustustest nr 1
atraktsioon. Kui purskkaevude mäng läbi sai, astusid lavale matsakad
stepptantsijad, aga neid me enam ei viitsinud vaadata - õues oli liiga
jahedaks läinud ning pilk taevasse veenis, et pigem näidatakse midagi
palju ägedamat loojangu suunas Daugava kohal.
Näidatigi. Hämarusse kaduvaid lillakasroosasid Riia panoraame. Neist ühe
osa moodustas mingi seltskonna poolspontaanne tantsulka raudteesilla ees
kaldapealsel. Olid nagu noored inimesed ja tänane muusika, aga tantsiti
nagu vanasti, segapaarides, käest kinni ja puha. Järsku mingi vampiiride
kokkutulek?
Lido purskkaevumuusika
|
Üles |
Riia
|
Üles |
Tantsulka
|
Üles |
Ja ongi aeg põhku pugeda. Pistsin külmikusse juba Hiiumaal varutud
Bacchuse annid, aga ma ei hakka neid avama. Oleks siis veel Rigas Balzams
Blackcurrant, aga see oli kahjuks ühes Krasta iela Statoilis (pardoon,
Tsirkle Kaas) otsa saanud. Ja ka potentsiaalne bakhant Hele
nahas juba magab, seega head ööd Riia!
Tükike Hotel NB Riga tuna nr 803 kaminast
|
Üles |
#Kõljala mõis
#Riia Botaanikaaed
#Lido, Riga
#Hotel NB Riga
|
02.08.2020.
Kell 23.55. Kämping Miķeļbāka, Miķeļtornis
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Hotel NB Riga
|
Üles |
Täna on olnud üsna tihe päev. Eriti tihedaks läks Riia-Mikeltornise ots,
sest kämpast, mille hommikul reserveerisin, öeldi, et kell 10 õhtul
tuleb kohal olla, hiljem võib sisse saamisega probleeme olla. Kella 6
ajal olime alles Riias, aga pealinnast Kuramaa rannikule on ligi 200
kilomeetrit. Niisiis kulgesid viimased paar tundi enne kämpasse jõudmist
ilma pissipeatusteta. Ent kõik laabus ja hiljaks jäime vaid mõne minuti.
Kämpa-asjapulk juba ootas retseptsiooni ees ja küsis sularaha. Kui
hakkasin auto poole tagasi minema, siis tüüp ütles muigvel suuga, et
mingu me kindlasti randa - rand on siin vägev...
"...Mitte nagu teil seal Eestis, siin on ikka päris liivarand ja
seda kilomeetrite kaupa. Hea küll, hea küll, teil on seal ka väheke
liiva, aga siin on teistmoodi, siin on ägedam, tasub vaadata!"
Patrotismist tahtnuksin talle vastu vaielda, aga sisimas teadsin, et
tegelikult nii ju ongi - kogu rand Kolkast Liepajani on praktiliselt üks
suur metsik liivarand.
Kämpa on päris mõnus, täitsa korralikud majad - ei midagi kosmose
vallast, pesemine ikka kämpa keskel ühiskohas, aga ka see on täitsa
viisakas. Enamus klientidest tunduvad olevat saksa pensokatest
kämpariomanikud, seega ka seltskond on intelligentne. Igatahes pole
kuulda mingit jauramist - ainult mingid ritsikalised siristavad ja
kõrval majas köhib keegi, numbrimärkide järgi oletades siis leedukas,
kopse välja. Aga laual olevas tuhatoosis leiduva pangetäie konide järgi
otsustades ei ole tema probleemiks kindlasti koroona...
Kuigi tänane õhtune ots oli kujunenud üsna väsitavaks ja kämpamajja saime end sisse seatud üsna
mustas videvikus, otsustasime minna siiski
seda "kuulsat liivaranda" vaatama. Oli küll liiva ja palju. Ja millise imelise loojangu
otsa me veel sattusime!
Taevane tulevärk
|
Üles |
Aga mõne sõnaga siis ka tänasest päevast. Hommikusöök hotellis oli
põnevalt eklektiline, igati söömasaali skisofreenilise interjööriga
kooskõlas, aga seejuures täiesti ok. Hiljutise kogemusega Tallinna Park
inni buffeelauast seda küll võrrelda ei saa, kus iga palake oli kiles ja
kätte võis selle saada vaid teenijatüdrukult seda alandlikult paludes;
Riias sellises koroonarežiimis tänane buffee-laud igatahes ei olnud, st
kõik said kenasti ühiselt tõstmiseks samu kulpe-kahvleid pruukida, kõik
asjad olid laual vabalt pruukimiseks. Saime üsna kenasti hommikul
kodinad kokku. Kola autosse tassides jäi parklas mulje nagu pargiks mõne
supermarketi juures Tartus, enamus numbreid olid Eestis välja antud.
Jah, kui Marbellasse reisida ei saa, eks siis tuleb Lätti minna.
Meie reisiliste noorema seltskonna, Laura ja Annikese, tänaseks lubatud
peamised atraktsioonid olid loomaaed ja... IKEA lihapallid. Ma mõtlesin,
et see viimane läheb neil meelest ära, kuid võta näpust - vanem õde
käis neid Soomes sõbrannadega söömas ja kiitis taevani, mistõttu
väikesed jüngrid deklareerisid väga kindlalt, et loomaaed võib olla, aga
lihapallid peavad olema. Seega leppisime pikema aruteluta kokku et ok,
lähme palle sööma, kuid ühe tingimusel - enne läheme meie rõõmuks Läti
vabaõhumuuseumisse. Üllataval kombel oldi sellega üsna pirinata nõus.
Jõudsime loomaaia juurde paarkümmend minutit peale avamist, aga parkida
enam polnud kusagile. Panin inimesed väravasse maha ja läksin
naaberkvartalisse kohta otsima. Sellega sai pisut vaeva näha -
peatänavalt alla keerates leidsin alles umbes poole kildi kaugusel koha.
Kui pärast läksin autot võtma, siis oli hommikul üsna tühi tänav
silmapiirini kinni pargitud ja naabertänavad ka. See seletab meeletut
rahvahulka, mis loomaaias ringi kõndis. Kui nüüd mõelda selle 2+2 reegli
peale, siis näiteks Troopika majas see küll kuidagi ei kehtinud -
rahvast tungles nagu tööpäeva lõpu ühistranspordis - kui hüppad korra
õhku, siis jalgu enam tagasi maha panna ei saa. Tõsi, igal pool olid
käte desinfitseerimisvahendid ja mõni neid ka kasutas, aga kui seal
keegi mingit asja levitas - kasvõi jalaseent - , siis see udune leitsak
on igasugusele nakkusele ideaalseks elukohaks. Eks ka väljas tungles
rahvas üsna karjakaupa ringi, ent seal sai mõne eriti pähe
trügiva indiviidi eest vähemalt jalga lasta... Aga muidu oli loomaaed
nagu Riia loomaaed ikka, staarideks kaelkirjakud ja - meie laste
lemmikud - hülged. Kahjuks tiigrid ja karud olid kusagile kadunud -
tühjade vitriinide ees võis lugeda, et neid saab taas peatselt näha.
Mulle tegelikult meeldib Tallinna Loomaaed enam - loomadele on ruumi ja
nagu "inimlikumad" tingimused, Riia on aga väiksem ja kompaktsem ning
selle saab kiiremini ära vaadata. Muidugi pole Tallinna ja Riia Loomaaed
võrreldavad: Tallinna Loomaaed ju ehitati ümber uutel alustel, Riia
Loomaaed on Ķīšezersi kaldal Metsapargis samal kohal ja põhimõtteliselt
sama suurusega juba üle saja aasta (avati 1912). Omal ajal - so siis
1950-tel, olla Riia Loomaaeda peetud punaimpeeriumi ägedaimaks
loomapargiks... Aga mu poolest võiks loomaaiad ka vabalt olemata olla
(või kui siis opranaažide moodi asutustena, kus tegeldaksegi ohus
olevate liikide hoidmise ja üles turgutamisega) - kui lapsed neist rõõmu
ei tunneks, siis ma ise sinna minna küll ei viitsiks.
NB Hotelli roosihõnguline
restoran: kohe-kohe astub kusagilt välja pruutpaar... kui mitte täna,
siis homme kindlasti
|
Üles |
Rīgas Nacionālais zooloģiskais dārzs
|
Üles |
Kompaktsusest hoolimata kulus zoopargis siiski üsna hulk aega, mistõttu selleks, et
vabaõhumuuseumis ellu jääda ja mitte kuulata pidevaid küsimusi, et
millal juba lihapalle saab, turgutasime end loomaaia väravas, Bella-Bella
kohvikus šusi,
pitsa ja kookidega...
Läti vabaõhumuuseum asub linna Tartu poolses servas (ehk siis Vidzeme
linnaosas, Bergi asumis) Juglase järve ääres. Juurde pääseb Brivabase
tänavalt. Olime sellest ju kordi mööda sõitnud ja mõelnud, et mis imet
see siis võiks endast kujutada, et kas on ägedam, kui Rocca al Mare
või... Ühesõnaga, nüüd on käidud ja nähtud. Ei teagi, kas on Rocca al
Marest väga halvem või parem - mõlemad on ägedad, kuid üks on kindel,
lätlased tegid selle ära pea veerandsada aastat varem - avati 1924, meie
oma väravad avati 1957. Lätlased ise reklaamivad oma muuseumi Euroopa
ühe vanema vabaõhumuuseumina. Tjah, kuidas seda võtta - esimesena avati ju
Skansen Stockholmi lähedal 1891, mõni aasta hiljem ka Norras, siis
Taanis ja Soomes. Eestlasedki veeretasid mõtet näpu vahel juba 1909-st
aastast... Ent see polegi nii oluline - muuseum on huvitav ja põnev
vaadata - me kulutasime seal mõne tunni, aga aega võiks tegelikult
varuda vabalt kasvõi terve päeva. Asjale annab jumet, et isegi
eestikeelse kaardi võib kassast kaasa saada. Muuseas kirjutatakse puhtas
eesti maakeeles muuseumi väravas järgmist...
"Muuseum on asutatud 1924. aastal ning alates selle loomisest on
Läti kõigist regioonidest - Kuramaalt, Vidzemest, Zemgalest ja
Latgalest - Riiga kokku toodud 118 vana ehitist. Need on
vabaõhumuuseumi territooriumile paigutatud nii, et külastajatel
tekiks ettekujutus Läti külamaastikust. Muuseumis võib näha
talunike, käsitööliste ja kalurite talusid, samuti muid
majandushooneid ja ehitisi - kõrtsi, sepikodasid, veskeid, kirikuid
ja krutsifikse. Vanad hooned on sisustatud vastavalt konkreetsele
piirkonnale, majas elanud inimeste tegevusalale ja jõukusele. Maist
septembrini töötavad vabaõhumuuseumis käsitöölised /…/ Meistrid
lasevad külastajatel meeleldi proovida vanu ametioskusi. Pärast
pikka jalutuskäiku ja muuseumi talude külastamist pakub
külastajatele einet Priede kõrts /…/ Läti etnograafilisel
vabaõhumuuseumil on ka kaks in situ (loomulikus asukohas) paiknevat
filiaali: künklikus Vecpiebalga vallas asuv muuseum Veveri ja
maalilisel merekaldal Rucava vallas asuv kaluritalu Vitolnieki."
Eelnevale võib täienduseks lisada, et
kohe sissepääsu lähedalt leiab Usmast toodud luteri puukiriku, mis
lisaks museaalina toimib ka "töötava" kirikuna: kord kuus peetakse selles
jumalateenistusi. Kirikuga seoses õppisime täna ära ühe olulise sõna
kasutamise. Nimelt teadaolevalt on viisakas inimesele öelda tere. Läti
keeles kõlab see - sveiki. Saime kiriku juures
jutuotsa peale vanahärrast valvuriga, kes kuuldes, et räägime vene keelt
ka, kõneles hea meelega maast ja ilmast. Muuseas läks jutt
viisakusavaldusetele ja kui siis Hele temalt küsis, et kuidas läti
keeles tuleb öelda nägemist või head aega, kostis taat, et:
"Uz redzēšanos!"
... Aga see olevat igaunjalastele väga keeruline häälida ja meelde jätta
(ma ka guugeldasin nüüd uuesti, et seda kirjapilti teada saada). Selle
asemel ta soovitab öelda samuti - sveiki! Astud tuppa - sveiki,
lähed minema - ikka sveiki... Lihtne! Nagu tšau. Ja
töötab.
Üsna küla algul hargnesime - Hele-Laura käisid oma tempoga, meie
Annikesega liikusime pisut kiiremini. Seega leppisime kokku, et trehvame
õhtu hakul parklas…
Muuseum on tõesti lahe - vist juba isegi kirjutasin niiviisi ennist, aga
ei karda end korrata seda väites. Mida seal näha siis saab? Lautu,
veskeid, aga ka väiksemad kirikud, teeäärseid palvekohti pühakutele
(Lõuna-Lätist), lugematut hulka rehetaresid ning aitu. Kahjuks me ei
jõudnud Annikesega kalurikülla (Hele-Laura käisid jälle seal), kuid
mujale suutsime kenasti tiiru peale teha. Jah, majad on toredad, kuid
mulle imponeerisid eriti vanas talustiilis lille- ja köögiviljapeenrad,
ühes kasvas isegi kanep.
Mida kindlasti lätlaste muuseumis näha ei saa on kolhoosiaeg - Rocca al
Mares on aga üks silikaadist kortermaja püsti pandud. Lätlastel oli vast
ajas noorim eksponaat 1930-test pärinev talupidamine, mida osaliselt
alles üles pandi. Ent ei saa ka taas tõrvatilkadeta - üsna sissepääsu
lähedalt võib leida puidust barokse Baloži mõisamaja (või äkki on see
valitsejamaja?), mis pandi üles juba 1937. a. Kahjuks selle ümbrus on
lastud väga koledasti kinni kasvada, mistõttu kogu mulje mõisaõuest oli
üsna räämas.
Priede kõrts
|
Üles |
Usma puukirik u
interjööre
|
Üles |
Talu lilled
|
Üles |
18. sajandist pärit ait Dizliki mõisast
|
Üles |
18. sajandist pärit ait Zvirgdzene mõisast
|
Üles |
Aidad 1840-test
|
Üles |
Vecborne luteri kirik, puukirik 16. sajandist
|
Üles |
Mesitarusid
|
Üles |
Rudžati katoliku kirik, puukirik ja kellatorn, 1815
|
Üles |
Annike õlipressiga
|
Üles |
Elamu Jaungulbenest, 1925
|
Üles |
Nii me seal kõndisime Annikesega majast majja. Seletasin koorelahutaja,
pesukurika, kruupingi, pesupali, haabja, koodi, kraasi, rangide,
kaelkoogu, palgiveokelgu jne, jne otstarbeid, mida nendega ja miks
tehti. Seletasin ja meenutasin, kuidas paljud need samad asjad veel minu
lapsepõlves käigus olid: kuidas vanaisa käsihöövliga kruupingil
hööveldas aknaraami profiili, märkides kriipsmaakriga ette õiged
kaugused; kuidas vanaema koorelahutajaga võlus piimast koort, kuidas
teine vanaema meid õhtul suures puupalis päevatolmust puhtaks küüris või
kuidas pesukurikaga vanaisa linast pikka pesu pehmeks rullis; kuidas isa
puutünni kala soolas; kuidas vanaema kangastelgedel niidivaipa kudus;
kuidas me vanaisaga käisime hobuniidukiga varahommikul jõekäärus heina
niitmas, kuidas talveõhtul ahjusuu valgel villa kraasiti ja kuidas
sellest nagu nõiaväel vokk vanaema käe all järsku lõnga tegi. Mäletan,
kuidas suvel heinateoks hobust rakendasin või kangastub silme ette üks
viimastest kordadest, kui hobusega töötasin - see oli juba ülikooli
aegu, kuidas kursavennaga vedasime vanaemale - kes oli siis juba vanaks
jäänud, talvel kütepuud hobusega metsast välja... Kõik need asjad
muuseumis "töötasid" veel 30...40 aastat tagasi igapäevaselt. Aga
nüüdseks on need memmed-taadid läinud ja seda, mis tunne on näiteks
pahanduse eest sedelgarihma otsaga vastu tagumikku sirakat saada või
kuidas maitseb vanaema taignakausist näpatud ahjusuus küpsetatud
taignakuul ei oskagi enam võsukestele kirjeldada, sest too ja praegune
maailm ei ole samas aegruumis või isegi keeleruumis ühtselt mõistetavad
või kirjeldatavad-võrreldavad...
Puidust õigeusu kiriku juures küsis Annike, et miks on katoliku ja
õigeusu ja luteri ja veel igasugused kirikud, kui nendes käiakse
palvetamas sama jumala poole. Vastasin, et kauges minevikus ei jõudnud
targad kirikumehed selles kokkuleppele, kuidas jumalaga suhtlema peab ja
nii tegi igaüks omale oma kiriku ja käitub selles omamoodi ning peab
seda ainuõigeks. Seepeale küsis ta suurisilmi, et aga tänapäeval ollakse
ju targemad, miks nad siis nüüd kokku ei lepi, kui nad ju teavad? Jah,
miks... Õnneks sinetas kiriku ümber metsaalune mustikatest ja see nii
see jutt, millele mul ei ole vastuseid, sinna jäi.
Õigeusu kirik Rogovkast
|
Üles |
Oli saabunud aeg IKEA lihapallideks. Teadsin, et pood on üüratu,
mistõttu valmistusin sisenemisel pikaks matkaks, kuid minu meeleheaks
leidsime bistroo kohe teiselt korruselt. Järts lookles pikalt
toidukrabamise koha vahel, mistõttu naispere läks seniks poodi
uudistama, kuniks ma saan toidu nõutatud…
Niisiis - IKEA lihapallid! Nagu lihapallid ikka. Lihtsalt lihapallid
kastmega. Ma endale tegelikult võtsin lõhe - ka see oli lihtsalt lõhe,
hautatud lõhe kartulipudruga. Mingit vau-efekti ma küll ei tundnud. Ja
kuigi põnnid ei kurtnud, vaimustas neid pigem Daimi šokolaadikook.
Viimast tõestas ka asjaolu, et osa omi pühasid lihapalle annetati nii
mulle kui emmele. Söök oli ok, aga sellepärast ma IKEA-sse küll tagasi
teist korda minema ei hakka.
Söök söödud, asusime väljapääsu otsima. Mul oli ennist tekkinud üks
kahtlus, mis saigi tõelisuseks. Bistroost saab välja ainult läbi poe,
mis tähendab kilomeetrist matka kaubariiulite vahel. Kuna ma ei ole
kunagi päriselt aru saanud IKEA fenomenist, siis kruiisimine riiulite
vahel kujunes mu jaoks äärmiselt tüütuks katsumuseks. Sestap
rõõmustasime Lauraga tõeliselt, kui poest välja saime jättes 50% meie
grupist tutvuma poe tootevalikuga. Tegelikult oli minu ja Laura
kiirustamisel ka väike tagamõte - kuna meid mööblipood ei huvitanud,
siis pandi meie missiooniks minna üle tee Rimisse provianti varuma.
Sellega me siis ka tegelesime. Ostlemise tulemusel on nüüd (tänu
Laurale) Annikesel ammu igatsetud kollane nokats, hommikusöögiks mitmeid
häid asju (sh kitsepiima, mille eest ma sain põnnidelt väga positiivset
tagasisidet) ja õhtu lõpetuseks vana head "Blackcurranti".
Muuseas leidis täna kinnitust kahetusväärne tõsisasi, et Lätis on diisel
kallim, kui Eestis. Küll mitte palju, kuid siiski - oleks võinud Pärnust
paagi täis võtta nagu vanadel headel aegadel...
Trill-trall, lihapall
|
Üles |
* * *
Lõpetuseks veel pisut läti
keelest ja vene meremeestest. Küla nimi, kus me tänase öö veedame, on Mikeltornis, ehk siis Mihkli
torn, kämpa nimi on Mikelbāka,
mis tähendab Mihkli majakat: bāka - majakas. "Mikel" kummagi
nime ees pidavat meenutama aga üht vene mereväeohvitseri, Mihhail Rjabininit,
kes 1740-te lõpul Kuramaa rannikut kaardistas ja kelle lätistunud
eesnimest küla, majakas ja nüüd ka kämpa oma nime olla saanud. Ja
veel.... Tellistest
ehitatud Mikelbaka majakas, muuseas, on kõrgeim Lätis (55 m) või isegi
kogu Baltikumis - praegu peaks ta kämpasse justnagu ära paistma, kuid
kõik on kahtlaselt pime - eks seda me
loodetavasti näeme siis homme.
Mikeltornis
|
Üles |
|
03.08.2020. Kell 23.05. Hotell Dzintarjūra, Ventspils
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Kämping
Mikelbaka
|
Üles |
Tänaseid
ridu kirjutan arvatavasti endisest ühiselamust ümber ehitatud hotellis
Dzintarjura. Ehk siis eesti keeli võiks seda Merevaigumereks kutsuda -
läti keele õppetund nr 3! Leidsime selle ühe lõhkibuukitud öömaja
adminni näpunäidete järgi päris Ventspilsi kesklinnas. Sellega oli
omajagu janti, aga täpsemalt kriban sest vast pisut hiljem.
Hommik tervitas looritatud päikesepaistega Mikelbaka kämpas. Olin
unustanud eile Rimist kohvipuru osta, mistõttu valmistades ette
hommikusööki meie majakese ees lootsime kämpa kohviku peale, mis pidi
kell 9 avatama. Kui siis kohviku ukse taga jalgu trampisin selgus, et
see ei tööta, juba ammu... Või vähemalt mitte täna. Pagasnikus konutas
täiesti töökorras priimus ning pott, ent isegi teepuruga olid kehvad
lood. Aga see selleks - ega kohv ilmast kadun'd ole - andiski ettekäände
esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse sisse põigata. Improviseerisin
jõnglaste meeleheaks koorikleibadest, singist, määrekast, juustust ja
tomatitest võileivad, mida nimetasin burgeriteks ning 15 minutiks oli
mõne inimese elu taas nagu lill... Muuseas, väga põneva värviga vett
tuleb kämpa kraanidest - kuidagi väga mürkrohelise varjundiga; juua seda
küll ei julge.
Purksid söödud, seadsime sammud taas mere äärde, et siis seda kuulsat
liivaranda, mida Igaunjas peab tikutulega otsima, ka päevavalges
vaadata... Meri marutas ja tuulas, iilid tahtsid kõrvad peast viia.
Õhtune mälestus rannaõhkkonnast tundus igatahes kuidagi sulnim ja
müstilisem...
Tuuline
hommikuvalgus Mikeltornise rannas
|
Üles |
Mikelbaka majakas on päevavalgel täitsa olemas ja tundub kõrge ka, kuid
see on külastajate eest varjatud taraga ning värav lukustatud.
Mikeltornise punasest tellisest historitsistlik luteri kirik majaka
vastas oli samuti lukus. Avatud oli ent monument küla piiril, mis
kujutas endast stiliseeritud puitlaeva skeletti. Ühe roide pealt võis
leida kenasti eesti keeles kirjutatud sedeli, mis selgitas imposantse
kaadervärgi filosoofilise tagapõhja: tegemist oli austusavaldusega
"puulaevadele ja raudmeestele, mis lõid tingimused rahvuslikuks
ärkamiseks". Nii-nii... Kõneldes Kuramaa rannaelust ja ärkamisajast on
paslik paari sõnaga pajatada Krišjānis Valdemārsist, keda hea sõnaga
meenutati ka täna väisatud Kolka neemel nähtud infotahvlitel. Krišjānis
Valdemars on lätlastele nagu meile Jannsen või Jakobson. Lühidalt
refereerituna on tegu Läti ühe tähtsaima rahvusliku ärkamise tegelasega,
isegi mehega, kes 19. sajandi keskel sellele nö hagu alla pani. Oma
meeleheaks tuleb nentida, et juhtus see Tartus, kus härra noore
tudengina 1840-tel enda ümber Läti soost tudengeid koondas, millest
sündis nn "Noore Läti" liikumine. Kõigist neist tudengitest said tulevikus tublid lätimeelsed vaimuinimesed.
Nende hulgast tuntumad on kindlasti Juris Alunāns - läti keele
grammatika üks alusepanijatest, Krišjānis Barons - rahvaluule koguja,
keda võib meie Kreutzwaldiga võrrelda, Andrejs Pumpurs - vene armee
ohvitser ja ... poeet, "Lacplesise" autor, ning mitmed teised.
Valdemarsi suurim teene tollal lätlaste kui rahvuse teadvustamisele
seisnes selles, et härra identifitseeris ja afišeeris end häbenemata
tollases maailmas (ehk siis venestatavas baltisaksa kultuurruumis)
lätlasena. Tema kõige märgilisemaks teoks peetaksegi ehk seda, et ta
tudengina oma toa uksele julges kirjutada sildi:
"C. Woldemar stud. cam. Latweetis."
Ehk siis
- lätlane. Lätlaste enda jaoks võrreldakse seda (ja mitte ainult
Wikipeedias) kuulsa Martin Lutheri teeside naelutamisega kiriku uksele
Wittenbergis. Ja eks ta ole eestlastegi jaoks mõnes mõttes märgiline
tegelane: oli ta ju Johann Köleri sõber ning hiljem ka Carl Robert
Jakobsoni sõber, tänu kelle mõjule ehk sai võib-olla Jakobsonist
see, kes ta oli ning kes Jakobosoni aatekaaslasena Peterburi
võimukoridordes tegi kõvasti lobitööd, et "Sakala" saaks üldse ilmuma
hakata. Aga sellest on omal ajal kirjutanud pikemalt
Hans Kruus...
Miks
aga Valdemarsi Kuramaal mere ääres tänuga meelde tuletatakse tuleb esiteks sellest, et
tema ja mitmed teised Läti ärkamisaja tegelased tulid Kuramaalt,
Valdemar konkreetselt Talsist. Ning teiseks - ta oli üheks
initsiaatoriks avamaks merekooli 1864. a Heinastes (ehk siis Ainažis).
Ainaži merekooli avamine oli toona sümboolne akt: selle idee oli õpetada välja läti
meremehi, sh kapteneid, et need suudaksid merel toimetada iseseisvalt.
Peale seda aitas ta asutada veel tosinajagu merekoole (ühe kooli
asutas ta Leedus ja ühe isegi Paldiskis), mis põhjustas Läti
laevaehituses omamoodi buumi. Mere teema ei olnud
tegelikult juhuslik, majandusmehena töötas Valdemar Peterburis tollase Venemaa laevanduse arengukavaga. Valdemarsi töö
viljadena tekkis lätlastel 19. sajandi II poolel Läänemerele
märkimisväärne laevastik, mis opereeris edukalt mitte ainult kohalikul
merel, vaid ka Atlandil. Valdemars olla Ainaži merekooli avamisel öelnud
midagi sellist, et:
"Lätlased, minge sõitke meredel ja täitke oma kastid kullaga!"
Vähemalt
niiviisi võis Kolkas tema kohta lugeda... Seepärast siin mäletatakse teda,
tsiteeritakse teda ja tema nägu on trükitud postmarkide peal... Tulles
tagasi ent Mikeltornise mälestusmärgi juurde, siis võib öelda, et kõik, mida
see taies
sümboliseerida tahab, on seotud ka
Krišjānis Valdemārsiga, kui Läti laevanduse ristiisaga.
Mikelbaka
majakas
|
Üles |
Purjelaevade sajand
|
Üles |
Mikeltornise kirik
|
Üles |
Kolka
neeme ees asub kena tasuline parkla ja selle kõrvalt leiab nännipoe ning
kohviku "Divjūriņas". Kuna hommikukohvi jäi saamata, siis selle leidmine
oli elutähtis. Kohvik üllatas positiivselt väga hea kohviga - isegi
lisaportsu kannatas juurde tellida - ja hiljem, kui mõne tunni pärast
oma pisikeselt matkalt tagasi tulime, üllatas ka päris maitsvate
toitudega. Kohvitamise peale võtsime jalad selga ning matkasime pisut
mööda lainetest uuristatud kaldal mahakukkunud puutüvede vahel kuniks
leidsime pea inimtühja kohakese. Ujusime, tegime laevukesi ja
liivalosse...
Kolka
neem on tekkinud Läänemere ja Liivi lahe lainete ristumisel kokku kantud
materjalist. Liivi lahe poolt meri sööb ja avamere poolt täidab peale,
mistõttu Kolka nina pole kunagi eilse päevaga sarnane ega asu eilsega
võrreldes samas kohas. See kant on läbi ajaloo olnud ikka üks "paras
kolgas", Dundaga mõisa perifeeria, kus vaid üksikud vaesed
kalurikülakesed on peitunud rannikule männimetsadesse. Kõik see jääb suuresti praegusesse Slitere rahvusparki, mille salajasemates
soomülgastes olla võimalik kohata sookilpkonna. Nõukaajal oli Kolka ja
kogu see rannikupiirkond üks suur keelutsoon, milles asus kõikvõimalikke
väeosasid alustades rannapatareidest ja lõpetades Irbe ulmejaamaga
(sattusime sinna mõni tund hiljem). Nagu mujalgi, kus vene sõjavägi sees
oli, tähendas see okastraataedu, aga ka seda, et tegelikult jäid suured
alad puutumata ning looduse käsutada - eks tänane Slitere rahvusparkki
on selle eest pisut tänulik endistele impeeriumi baasidele.
Maiasmokad
|
Üles |
Kolka:
mälestusmärk merel kadunuks jäänutele
|
Üles |
Kolka
neem
|
Üles |
Kolka kandi rannikut reklaamitakse ka kui viimast liivlaste
refuugiumit. Ajalooliselt elanud
liivlased pigem alal, mida tuntaksegi
Liivimaana, Kuramaal hakatakse neid mainima alles 14.-15. sajandil, kuid
sellegipoolest on Kuramaa
Liivi rand oma 12 külaga tänapäeval vist
ainus koht maailmas, kus liivi keelt ja kultuuri mingil määral reanimeeritakse.
Räägitakse, et viimane liivi keelt emakeelena kasutanud inimene suri
Kanadas 2013. Selle kohta kirjutab Valts Ernštreits, ehk üks tuntuim
tänastest liivlastest
2017. a "Maalehes" järgmist:
"19. sajandil alustas teemat läti luuletaja Auseklis oma luuletusega
“Viimase liivlase mõtted Salatsi jõe suudmes”. Vahetult enne seda
kui omaaegne Tartu Ülikooli Läänemeresoome keelte professor Lauri
Kettunen koos üliõpilase Oskar Looritsaga saabus 1920. aastal
esimest korda Liivi randa, oli ajakirjanduses ilmunud teade viimase
liivlase surmast ning sellele toetudes polnukski neil enam kedagi,
kellelt liivi ainestikku koguda. Aastal 2009 lahkus Eesti meedia
kohaselt viimane liivlane Viktor Berthold, aastal 2013 – Grizelda
Kristiņ. Nagu näha, surevad liivlased välja pidevalt, lakkamatult
ning juba mõnisada aastat järjest."
Ühesõnaga praegu identifitseerib end liivlasena ca 250 inimest...
Luuletatakse, lauldakse ja maalitakse... ning ollakse liivlased. On selle
väljasuremise ja muuga, kuidas on: igatahes võib meie Kolka kohvikust
haarat' brošüürilt lugeda, et soovi korral saaks siin ja seal maitsta
liivi kööki, mille sädlevateks staarideks on suitsulest,
kivipuravikusupp ja porgandipirukas.
Ahjaa - seesama eelpoolviidatud "Maalehe" artikkel
lõpeb ühe läti luuletaja,
Žebers’i, luuletusega - "Kuidas surevad välja
liivlased" - ei raatsi seda siinkohal kordamata jätta:
"kuidas surevad välja liivlased
sügiseti
vanades uinunud aedades
Pizā pool
saab näha, kuidas surevad välja liivlased
nad surevad välja varastel hommikutundidel
mil rohu peale aias
langeb pehmelt õun
liivi naine sureb välja udust
tõstab õuna ja põllega pühkides
sureb tagasi viluda aia sisse
aga mõnikord
päris linnasüdames
keset kõige tugevamat saginat
järsku su kõrval
sureb välja mõni liivlane
laseb pilgu ringi
justnagu mereselga vaadates
palub tuld
ning sinakat suitsupilve välja puhunud
sureb tagasi
tagasi rahva sekka
kelle keskelt ta on välja uhutud
nii surevad välja liivlased"
Päikese
loojumist tähistav kellaosuti Kolka neemel, selle esmafraas on liivi
keeles - päva luojimi...
|
Üles |
Lõpetasime oma Kolka idülli taas Divjurinas... Polegi midagi öelda - lihtsalt väga head
toidud! Ja mõni sai tühjaks juua oma kitsepiimapudeli.
Kitsepiim
:)
|
Üles |
Kell
näitas juba prisket pärastlõunat, kui keerasime Kolkast Ventspilsi
poole. Ventspils... Kui Liisa väike oli, käisime seal ikka kordi, sest
toonane Bernu pilsetina - Lastepark, täidetud äärest ääreni tollal
ulmelisena tundunud HAGSi vidinatega oli mõnes mõttes unistuste
mänguväljak - kõik kallimad jublakad, mille rootsi disainerid laste
jaoks välja olid suutnud mõelda, leidusid kindlasti ka Ventspilsi
Lastepargis. Ning loomulikult Venstpilsi Jurmala park ja Renka park...
täis AD 2005 põnnide jaoks uskumatuid asju! Ent ka muidu jättis
Ventspils tosin aastat tagasi mulje nagu mõni Saksamaa taasühinemise
järel üles vuntsitud Ida-Saksa kuurort, mitte kui Läti linn. Sestap,
ilusate mälestuste nimel, mõtlesime selgi korral Ventspilsi mitte vahele
jätta. Ent enne linna tegime (loomulikult puhtast nostalgiast :)) paar
stoppi.
Neist
esimene oli peatus Irbene raadioteleskoobi juures. Irbene
raadioteleskoobi rajas vene sõjavägi (või ilmselt oli initsiatiiv pigem
KGB käes) juba 1974. a. Sõjaväeosa ise eksisteeris seal juba 1946. a
saadik. Irbene taldrikutega luurati lääne sidet või mida iganes.
Raadioluure keskuse tehnikaimeks sai RT32 - 32 m läbimõõduga
taldrikantenn, mis on teadaolevalt Põhja-Euroopas suurim ning maailmas omasuguste
seas kaheksandal kohal. Juba 1960-tel ehitas NL merevägi sinna 16 m
taldriku (RT16) ning jaamas oli lisaks veel üks 8 m taldrik - RT8.
Jaama teenindamiseks ehitati sellest kilomeetri jagu mere poole terve
väike linn, kus elas ligikaudu 3000 inimest.
Coldwarsites.net kirjutab:
"The 32m radio telescope is located in a forest 30 km north of
Ventspils, Latvia, on the coast of the Baltic Sea. The whole
military base included 3 radio telescopes: 32m, 16m and 8m as well
as all the necessary infrastructure for up keeping over 2000
scientists, generals and soldiers with their families (i.e. a
kindergarten, school, shops, technical support houses, 4 block
houses with 260 flats, post office etc.) in an area over 400ha. The
secret code name for this place was “Звёздочка” (a Little Star) and
the road going through the town was “Набережная” (Riparian)."
Kui
1994. a vene sõjavägi Lätist lahkus, siis lõhkusid nad antennijaama
seadmed ja pidid kogu kupatuse õhku laskma, kuid seda siiski ei tehtud.
Tänaseks on 32 m taldrik korda tehtud ja sellega kuulatakse ametliku
versiooni kohaselt kosmost. 16
meetrine peaks kah korras juba olema või kohe korda saama. Sellega
peaks saama suhelda läti tudengite sateliidiga. 8 meetrise taldriku võtsid punakotkad
aga endaga
koju kaasa.
Praegu
teleskoopide juurde ei pääse muidu, kui varem kokku lepitult giidiga. Sestap
vaatasime iludust aia tagant, kuhu, nagu Area 51 aedade taha, oli
kogunenud hulk antennihuvilisi. Taas - enamus nende autode numbritest olid
välja antud Eestis...
Irbene
suur raadioteleskoop
|
Üles |
Jalutuskäik Irbene militaarlinnakeses tundus nagu kõnniks mõnes
S.T.A.L.K.E.R. -i stseenis, kus iga
hetk võivad varemete varjust välja astuda mõned pätid või Ukraina
sõjaväelased ja su kohapeal maha kõmmutada, kui su enda sõrm päästikul
peaks olema aeglane. Kuidagi absurdselt kõhe hakkas, kuigi päike paistis
ning linnud laulsid. Ebareaalsust suurendas üksik roostes soojak,
millest kostus punkrokki ning mille kõrval vedelesid hunnikutes
põletatud kaablijäägid ning puruks pekstud elektroonika... Autosse
istudes oleks justkui kuulnud
Sydorovichi häält..:
"Good hunting, Stalker...!"
Irbene
kummituslinn - nagu kaadrid kultusmängust S.T.A.L.K.E.R
|
Üles |
Teiseks
peatuseks enne Ventspilsi sai Ovisi majakas. Taas nostalgialaks...
Kahjuks oli ka see juba tänaseks suletud - sinna jõudes sattus olema
juba kellaaeg selline. Ovisi
majakas iseenesest ei ole väga põnev - nagu tötsakas kõrge konservikarp, kuid faktina - et see on Läti vanim töötav
majakas (ehitatud 1814) on see märkimisväärne. Lisaks on
majakasse tänasel päeval asutatud majakamajandust tutvustav muuseum;
nagu ma oma esimesest külastusest mäletan, oli ekspositsioon päris
paeluv.
Allkiri
|
Üles |
Jõudsime
Ventspilsi üsna õhtu eel. Üle suure silla sõites tervitas kohe vana hea
lilleline lehm, mida oma tosin aastat tagasi väike Liisa väga fännas…
Mõnes mõttes ma kartsin pisut Venstpilsi tulekut. Nagu see mõnikord
juhtub kohtadega, millest on ilusad mälestused, kuid kuhu taas kohale
minnes saad aru, et noil mälestustel pole mitte midagi pistmist kohaga,
vaid su endaga ja selle konkreetse looga selles kohas. Ent kõigi
kartuste kiuste esimesed muljed linnast olid ikkagi ka täna positiivsed
- kardetud mahakulumist ja allakäimist ei paistnud nagu kusagilt. Samas
kõik ei läinud lepase reega, sest omamoodi kadalipuks kujunes hotelli
otsimine. Olin arvanud, et praeguses postkoroonaajastus pole majutuse
leidmine probleemiks, kuid võta näpust - hotellid olid rahvast täis.
Väga täis. Koputasime üha uutele ustele - tulutult... Kui olime juba pea
tunnikese ringi sõitnud, soovitati ühest pisikesest hotellist küsida
majutusasutusest nimega "Dzintarjura" uue kontserdimaja lähedal.
Küsisime siis ja seal lõpuks meile koht ka leidus. Hind on pisut krõbe
ja tuba selle eest tavaline, kuid lõpp hea, kõik hea.
Peale
hotelli sisse regamist viskasime asjad tuppa ning läksime kohe lastele rõõmu
valmistama - esimene peatus:
Bernu pilsetina. Jah, eks pisikesed olid esialgu rõõmsalt
üllatunud ning jooksid kiljudes peale. Ent kui ma proviandi-ringilt
naabruskonna Rimisse tagasi jõudsin, siis oldi juba üsna tüdinud, kuigi park oli alles avastamata riistapuid täis. Järele
mõeldes oli
põhjus ka üsna ilmne - esiteks andis tunda pika päeva väsimus ja teiseks
- selliseid mänguväljakuid on juba igal pool. Võib-olla mitte sellises
kontsentreeritud koguses, kui Ventspilsi Lastepargis, aga siiski. Sestap
mõne toru või ekstravagantse kiige asemel kujunes Lastepargi põnevaimaks
sündmuseks hoopis Ruhja mullijäätis...
Bernu
pilsetina
|
Üles |
Maandusime juba videvikus Venstpilsi uue kontserdimaja ees. Silt maja
ees andis teada, et
muuseas olla selle linna uue ime ehitanud Merko Ehitus. Esialgne plaan oli vaadata
kontserdimaja ja selle esist pompöösset purskkaevu-skvääri ning siis
minna kõndima öisele rannapromenaadile, kuid plaaniks see jäigi -
hullutavad udupurskkaevud tegid
headesse kavatsustesse
omad korrektuurid...
Ventpsilsi kontserdimaja ja selle esine purskkaev on linna ühed viimase
aja ehted. Pärinevad need Stuttgardi arhitektuuribüroo -
Studio 2050 repertuaarist, autoriks
David Cook. Kombo on muljetavaldav, pisut üle võlli nagu kõik asjad siin
linnas, kuid kõiksugu auhindadega pärjatud ning tunnustatud. Kuigi maja
ise tundub põnev, jätab maja esine veel põnevama mulje. Hiigelpurskkaev,
mis viitab Kuramaa kuldaegse hertsogi, Jakob Kettleri, fregatile
"Wallfisch", mis Venstpilsist 1651(? - kui jäi õigesti meelde) olla
Gambiasse teele asunud, pardal vaprad kuralastest kolonistid. Cooki
interpretatsioonis koosneb mälestus sellest mastidest ja
raaderägastikust, mille vahel visklevad veejoad ja ultrahelipurskkaevud.
Laevateema Venstpilsi kesklinnas ei ole juhuslik. Kuramaa hertsogiriigi
õitsenguajal muutus Venstpils riigi laevaehituse keskuseks. Siin ehitati
44 sõjalaeva ja 79 kaubalaeva ja just Venstpilsist saadeti teele laevad, et koloniseerida ja orjastada nagu tegid toona kõik
edumeelsed Euroopa riigid. Purskkaevud panevad hullu juba päevavalges,
kuid pimedas pannakse tööle
ka võimas tulevärk. Koos veega, peab tunnistama, on see üsna paeluv.
Meie lastele ent osutusid vastupandamatuks hoopis udupurskkaevud, milles
nad selle viie minuti jooksul, mil emme tänavabatuute pruukis, jõudsid
end läbimärjaks teha (no ja issi ei saa ju lapsukesi keelata...). Et
loojangud on siin punased ning jahedad, jäigi vanalinna jalutuskäik
(vähemalt mõnele)
märgade riietega katki.
Fregatt
"Vaalaskala"
|
Üles |
"Issi -
vaata mind!"
|
Üles |
Hotellis
selgus, et Laura pole üldse enam sel õhtul linnast ega kõndimisest huvitatud. Hele jäi
ohvrimeelselt resoluutse võsukesega küpsiseid sööma ja multikaid vaatama, me
Annikesega viskasime soojemad riided peale ning läksime sadamasse
loojangut vaatama... Õhtut jääb meenutama võib-olla ka üks ebaoluline seik,
kuid armas siiski. Kõndisime mööda rannapromenaadi muulide poole ja ma
üritasin midagi pildistada. Et näpu vahelt tulistamiseks jäi liiga
pimedaks, siis otsisin sobilikke asju, mille otsa saaks fotokat toetada.
Koperdasime selle tegevuse käigus peaaegu kailt merre ühe daami, kes
kaiäärsele tugimüürile oma hiigelsuure objektiiviga aparaati statiivi
otsa seadis. Nähes mu käes fotokat naeratas ta säravalt ning soojalt
ning noogutas mõistvalt. Aga võib-olla ta ei hakanud lihtsalt lapse
nähes mu kõrvu tuliseks tegema...
Ja ongi
tänaseks kõik.
Ventspilsi sadam
|
Üles |
|
04.08.2020. Kell 23.50. Hotell Dzintarjūra, Ventspils
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Crème
brûlée ja must kohv Ventspilsi Rātsgaldsi kohviku moodi
|
Üles |
Saabusime Helega just Venstpilsi muulilt
päikeseloojangut vaatamast. Jah, jälle, sest täna oli meie kord. Bacchus
on õnnistanud mu külmkappi Sitsiilia veini ja Läti cheddariga. Põnnid
magavad ja vist nüüd juba Hele ka. Panen siis lühidalt kirja tänase päeva
märksõnad.
* * *
Hommikusöögi buffeelauas tekkis idee jääda Ventspilsi veel üheks ööks.
Mitte, et hommikusöök selleks kuidagi oleks inspiratsiooni andnud (ei
tahaks vigu otsida, ent ma arvan, et see kanarulaad oli lõigatud lahti
juba kuu aega tagasi), vaid pigem juurdus kohvitassi kõrval teadmine, et kui püüda rahulikult elukest
võtta, siis ei ole mõtet õhtu eel kusagile kimama hakata. Hetkel neid
sissekandeid tehes võin kinnitada, et see oli põnnide protestidest
hoolimata ikka üks väärt idee.
Hommikune Venstpilsi vanalinn üllatas: mõnusalt vähe, kuid samas
piisavalt rahvast, kohvikud, vanad majad, lilled, munakivi- ja
betoonkiviteed. Uus ja vana läbisegi ning külg-külje kõrval. Ega ajalugu
olegi seda linna väga õnnistanud. Linn arenes ümber ordulossi juba 14.
sajandi alguses. Tõeliseks kaubandus- ja laevaehituskeskuseks kujunes
see hertsog Jakob Ketleri ajal 17. sajandi keskpaiku, kuid Rootsi-Poola
ja Põhjasõja ajal põletati ja rüüstati see praktiliselt maatasa. Praegune
vanalinn kerkib uuesti 19. sajandil, kui tsaaririik ampsas läbi linna
potentsiaali jäävaba sadamana. Linnale puhus elu sisse taas laevaehitus
ning raudtee, mille tõttu 19. sajandi lõpuks kujunes Ventspilsist
tsaaririigi kasumlikuim sadam Läänemerel, hoolimata sellest, et näiteks Riias ja
Liepajas olid sadamad suuremad. Ventspilsi praegune linnapilt tuleb
transiitnaftarahast, millele pandi alus tegelikult juba nõukogude ajal.
Impeerium nimelt ehitas Venemaa avarustest linna sadamani õlijuhtme,
mille kaudu veeti laevadega maailma toornaftat - see oli üks punavene
olulisemaid rahaaknaid teise ilma. Kuna torujuhe jäi alles ka peale Läti
taasiseseisvumist, siis selle transiidirahadega ehitati üles tänase
linna muljetavaldav infra. Eks tollest naftarahast ja sellega seotud
poliitilistest ja kriminaalsetest lugudest räägitakse
tänagi, mida tegi küll linnapea ja mida tegi tema naine... Aga see
selleks. Naftaraha abil turgutatud linn on igatahes üks ebalätilikumaid
linnu - sovjetiriigi kohta natuke liiga korras. Kirevat ajalugu
arvestades on Ventspilsi vanalinn selline nagu ta on - kirju ning
läbipõimunud. Sekka
siin-seal toretsevad absurdsed Venstpilsi lehmad. Ent linn on tegelikult kuidagi
mõnusalt sisse elanud. Kui kakskümmend aastat tagasi tekitas see
betoonkiviorgia, abstraktsed skulptuurid, mida toona kõik kohad tundusid
täis topitud olevat, ja ülesviksitud hruštšovkad vastakaid tundeid, siis
tänaseks on see kõik kaetud juba kerge vaseroostega. Betoonkivid ei ole
lagunenud, kuid on muutunud hallimaks, vanad majad on endiselt vanad,
hruštšovkad on endiselt hruštšovkad, kuid stiilsemad, lillevanikud
ehivad endiselt tänavanurki...
Samas on see kõik kuidagi kokku sulanud moodustades õdusa ja muretu
miljöö, luues mulli linnast, mis on rahul ja rahu teinud möödanikuga,
mäletades viimasest paremat ning elades edasi tänases. Käisime turul ja
kohvikutes, hankisime Stena Line terminaali turistiinfost Kuramaa kohta
lugemist, jõlkusime Raekoja platsil ning lihtsalt tänavatel, isegi
raamatupoodi kiikasime. Lihtsalt mõnus hommikupoolik. Stena Line
ootesaal jäi lastele meelde muidugi tänu lendavale lehmale ning
kakaoautomaadile, minu päeva naelaks jääb vist Ratsgaldi kohviku creme
brulee... Ahjaa, Laural õnnestus turul "emps" ära rääkida - nüüd
käib ta ringi helkiva nokatsiga, mida suure tõenäosusega näeb ka tulevastelt
satifotodelt...
Lendava lehma mulaaž Stena Line terminaalis
|
Üles |
Turuplats
|
Üles |
Mälestusmärk tõlkijatele
|
Üles |
Janis Fabriciuss - täitorniga lätlasest punaohvitser. Ikka uhkelt pildil ja
pildis...
|
Üles |
Vanalinnas...
|
Üles |
Rātsgalds
|
Üles |
Ventspilsi orduloss
|
Üles |
Ventspilsi kail...
|
Üles |
Mäletan, et Liisa oli kunagi väga rahul
suslasõiduga ümber Venstpilsi Jurmala pargi (läti keele tund nr 4:
Jurmala tähendab mereranda) ja park ise oma ankrute allee ja
Džunglirajaga oli omal ajal pisut nagu ennenägematu pargiasjanduse
imeasi Baltikumis. Seepärast mõtlesime vanade mälestuste ergastamiseks veeta pärastlõuna
seal.
Ventspilsi Jurmala park on koos Renka pargi ja
Lastepargiga üks taasiseseisvuseajastu sümboleid ja märke (kuigi kõik
need olid olemas parkide-aedadena juba ammu enne uut Lätit, kuid on üles
tuunit' peale 1992. aastat). Jurmala park - suur linnapark, tõeline -
"парк культуры и отдыха". Selle territooriumile jääb suur metsaala,
millesse on pikitud seikluspark, skulptuuripark, vabaõhumuuseum ja
mitmed mängualad, pargi servas on isegi veepark (kuigi see pole enam
vist otseselt pargi territooriumil). Pargi visiitkaardiks on kahe
peatusega raudtee, millel opereerib auruvedur. 600 mm rööpavahega susla,
mis ümber Jurmala pargi ringi sõidab, pärineb aastast 1916 ning veab
paari ajastutruud reisivagunit. Mõni aasta tagasi seisis muuhulgas seal
töö-ootel ka DT-74 kabiiniga diiselvedur, aga seda täna näha ei olnud -
võib-olla konutas depoos.
Kõndisime mööda ankrute alleed - ankrud (kokku
ligi 60 eksemplari) on "päris" ankrud, "päris" laevadelt ning tegelikult
Venstpilsi vabaõhumuuseumi eksponaadid - jaamahooneni. Ka jaamahoone
(tegelikult on neid liinil lausa kaks - teine asub ringi
oposiitses küljes ranna lähedal - on
vabaõhumuuseumi osa ja esitleb 1910-te raudteeolustikku. Kassas selgus,
et susla väljub alles pooleteise tunni pärast, mis jättis meile kenasti
aega vabaõhumuuseumile tiir peale teha. Muuseas - rongipilet on kallim,
kui muuseumipilet (rong - 3 euri, vabaõhumuuseum - 1 eur).
Ventspilsi muuseumite kodulehel kirjutatakse
vabaõhumuuseumi kohta järgmist :
"A branch of Ventspils Museum, the
Seaside Open-Air Museum was founded in 1954 by order of the
executive committee of the time (as the Ventspils Museum of Maritime
Fishing). It’s sphere of activity encompasses the Kurzeme coast of
the Baltic Sea. A 7-hectare plot of land was granted to the museum,
and it opened to visitors on 3 June 1962. The first director,
Andrejs Šulcs, made a great contribution to the establishment of the
museum and the collection of exhibits. Part of the exhibition is
located out of doors, and part is within an exhibition hall and
gallery building opened on 5 June 1970, which also houses the museum
collections. These include more than 20 000 items, reflecting all
aspects of the life of Latvian and Liv fishermen and farmers. The
largest of the museum’s 600 exhibits is a windmill from Piņķi in
Užava Parish, brought to the museum in the early 70s, while the
smallest is a needle used to attach floats to a net. The greater
part of the collection was brought together in the 60s and 70s. A
favourite attraction at the Seaside Open-Air Museum /.../ is the
narrow-gauge railway, with its 1.4 km long Circle line and 3,0 km
long Mountain line. /.../. The open-air exhibition also includes the
museum’s collection of anchors, the oldest of which date from the
18th century."
Võib-olla vabaõhumuuseumi õhustik pole
päris võrreldav Riia Vabaõhumuuseumiga, kuid oma võlu on sel siiski.
Mõneti õlgu kehitama panevad mõned nüansid selles muuseumis, näiteks
sajandivanuste võrgukuuride vahel kulgevad
betoonkiviteed... Teisalt annavad need oma nüansi atmosfäärile - kus
siis mujal ometi kui Ventspilsis - ja igal juhul leidub seal
üht-teist põnevat vaadata: meie oma poolteist tundi suutsime seal küll
probleemideta surnuks lüüa.
Vabaõhumuuseumi vidinad Jurmala pargis
|
Üles |
Jurmala park. Aigars Bikše. Peremehe levitatsioon suvisel pööripäeval
Kurzeme sinise lehma kohal
|
Üles |
Laura ja Piraat
|
Üles |
Tuuleveski Užavast, ehitatud 1864. a
|
Üles |
Mõned paljudest muuseumi võrgukuuridest
|
Üles |
Sepikojas...
|
Üles |
Kõikvõimalikke mesitarusid rannaküladest
|
Üles |
Lielirbe baptisti kirik
|
Üles |
Rongisõit on ajavõit... Sättisime end aegsasti
perroonile valmis. Juba tuligi tossutades susla ja kõik see lasteparv
ühes saatjatega pressiti vagunitesse. Sõit võis alata. Ventspilsi
vabaõhumuuseumi rongi kohta öeldakse
muuseumi lehel järgmist:
"Narrow-gauge railway – The rails are 600
m wide, which is the smallest railway gauge in Latvia. The
locomotive was built in Germany in 1916. Maximum speed: 20 km per
hour. The locomotive arrived in Latvia during the First World War
and served on a line linking Ventspils with the fishing villages to
the north: Staldzene – Jaunupe – Ovīši – Lūžņa – Miķeļtornis –
Lielirbe – Sīkrags – Mazirbe – Slītere – Aži – Dundaga – Plintiķi –
Cīruļi – Talsi – Stende. Once a convenient means of transport for
the local population, it served the needs of foresters and fishermen
up to the early sixties. It has been at the museum since 1964"
Vana saksa susla ja raudtee...
|
Üles |
Pargist lahkudes jätsime magustoiduks
džungliraja. Viimane, tõele au andes, on küll pisut ära väsinud ja
kohati isegi lagunenud (eriti selle tagumine osa, mis kunagi koosnes
pakkudest ja erinevatest pinnakatetest), kuid oma ronimishimu said
siiski kõik rahuldatud ilma mõne paku otsast alla kukkumata.
Hetki ankrute alleelt
|
Üles |
Venstpilsi Jurmala pargis saab ka praamiga sõita
|
Üles |
Venstpilsi Jurmala pargi Džunglirajal
|
Üles |
Kell oli vaikselt sättinud end juba kuue peale,
kui parkisime auto Renka pargi veerel. Varasematest käikudest on see
park jätnud alati ühe põnevamatest muljetest ses linnas. Ilmselt tänu
hiigelsaapale ja kaabule ning tervele plejaadile teravmeelsetele
skulptuuridele.
Kui proovisin hetk tagasi
guugeldada pargi lugu, siis suurt midagi mõistlikku sõelale ei jää -
öeldakse, et park käinud 20 sajandi algul Venstpilsi ühe toonase jõukama
perekonna - Reinke - villa juurde. Pärast taasiseseisvumist on park
rekonstrueeritud. Selle protsessi juurde käivad naturaalselt ja Venstpilsile iseloomulikult igat sorti
kivist ja muudest materjaidest iludused ning peletised, mille kohta
visitventspils.com pajatab pisut puises
eesti keeles midagi sellist:
"Pargis vallatlevad „Pilvelambakesed” – 10
oinast ja tallekesed (autor Ģ. Burvis). Puitskulptuuride
Aialoomakeste grupis jalutavad lehm, kass ja rohutirts (autor A.
Dzērve). Kuid suur 4m kõrgune „Kärbes” (autor U. Kurzemnieks) ei
lenda ära ja lubab lastel ronida mööda oma paljusid jalgu. Reņķa
aias oma hiigelsuure saapa, kaabu, võtmekimbu, nööbi ja lõngakera on
kaotanud Lutausis (autor I. Berga) ning elukoha leidnud „Kilpkonn”
(autor V. Šuškēvičs). Samas on karjas „Merelehm“, kes saab hästi
läbi „Krabide krabi” ja „Lõngakeraga”".
Ent me polnud täna Renka pargis skulptuuride
pärast, vaid läksime piknikule. Või õigemini - põnnid tegelesid ikka
skulptuuridega, nemad neid ei mäletanud 2014. aastast ja neid igasugused
kujukesed päris
vaimustasid. Sellal, kui meie toidukraamiga tegelesime,
jooksid nad Pilvelammaste ja igasugu muude tegelaste vahel ringi ja olid väga rahul.
Korraks küll tundus, et piknik jääb ära, sest kohe autost välja astudes saime
sahmaka vihma. Ent kergeks sabinaks see jäigi. Meil oli läti cheddarit,
ülihead pähklitega salaamit - eile ostsin, koorkleibu, tomateid ja muud
head-paremat, mille kõrvale maitses hea Sitsiiliast pärit Pinot
Giorgio... Kui vein ja Saaremaa kurk ämma-äia peenramaalt välja arvata,
siis muudele toiduainetele oli peale kirjutatud: "Made in Latvija"...
Nad võivad teha seda suure uhkusega, sest mant on tõesti maitsev.
Saladus tundub peituvat selles, et lätlastel pole maitseaiete
kasutamisega sellist krampi nagu eestlastel. Vähemalt senini pole pidanud kohalikus ninaesises veel pettuma.
Renka park
|
Üles |
Õhtusse
mahtus veel perekondlik võiduajamine elektrikaarikutega vanalinnas ning
meie seltskonna 40+ reisiliste jalutuskäik loojangul Ventspilsi
läänepoolse muuli tippu, kus sadamasse veniv hiiglaslik Kreeka
tanker andis kolme puksiiri kaasabil silmapaistva balletietenduse
manööverdamiskunstist.
Elektriliikuritega linna avastamas
|
Üles |
Ventspilsi merepoolsem lehm
|
Üles |
Muuliidüll
|
Üles |
|
05.08.2020.
Kell 22.25. Hotell Pie Jāņa Brāļa. Liepaja
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Jurkalne
liikluspolitsei
|
Üles |
Pärast hommikusööki pakkisime otsustavalt asjad, et jätta Ventspils
selleks korraks selja taha. Sihiks sai seatud Jurkalne...
Jurkalne
liivapank on üks Läti ranniku ägedamaid loodusimesid. Jurkalne küla
tegelikult on panga geograafilise asukoha mõttes pigem nagu märksõna,
sest astang kulgeb mitukümmend kilomeetrit
mööda rannikut ja muuseas ka randa saab hästi hõlpsalt hoopis paar kilti
Jurkalnest lõunas, Labragsis, Muizupite jõe suudmes. Kui muidu tuleb
üldjuhul astangust alla ronida, siis seal saab ühes jõesuus mõnusalt
randa jalutada ja ei pea turnima kohati poolpehkinud puittreppidel.
Käisime Jurkalnes ... 20 aastat tagasi? Toona oli see täiesti metsik
koht - rannal mitte hingelistki. Toona ujusime ja vedelesime panga all liival
tunde paljalt kedagi häirimata, ega seganud meidki keegi. Ega selgi korral väga palju rahvast
seal ringi ei kõndinud, ent siiski lonkis nii mõnigi mööda liiva -
riieteta ujumiseks igatahes oli liiga rahvarohke koht.
Jurkalne
astangu moodustab liivakivi
pank. Tegelikult see nagu polegi päris liivakivi, rohkem nagu luide,
mida meri servast sööb ja on ajapikku tekitanud kuni 20 meetrise
pudiseva astangu. Päris liivakivikalju on sealkandis kah olemas, aga
mõnikümmend kilomeetrit Liepaja poole, Ziemupes... Ent tulles tagasi
Jurkalne rannaastangu juurde, siis seal kõndides pidi tunnistama, et see
rannik kannatab vabalt välja võrdluse nii mõnegi maailmas
reklaamitud-tuntud loodusimega. Ja, mis peamine, üsna rikkumata ja
ääretult maaliline on see paik mu mälupiltides ja on õnneks enam-vähem
selliseks jäänud tänaseni.
Jurkalne
rand ja liivakivi klint
|
Üles |
Marutavast rannatuulest kosumiseks mõtlesime kusagil mingi kohvipausi
teha. Hele luges turismiinfost välja, et Jurkalnes olevat tuulte muuseum.
Keerasime siis otsa põhja poole tagasi eeldades, et kui on muuseum, siis
vast on ka kohvik. Kohviku leidsime, ent muuseumiga läks pahasti - oli
teine suletud.
Peatasime auto Pilsberga krogsi - läti keele tund nr...
(noeiteamitmessee juba on) - Linnamäe kõrtsu ees Jurkalnes. Ent enne
kõrtsituppa sisse astumist paelus me tähelepanu põnev-absurdne ...
puidust maja või õigemini lavaehitis kogukondliku õunaaia
kõrval. Arvatavasti on tegemist kohaliku lauluväljaku või külaplatsiga.
Igatahes leidis Hele tagurpidi keeratud paadi alt isegi interneti.
Jūrkalnes
ābeļdārzs - Jurkalne "õunaaia kuur"
|
Üles |
Külaplatsi kõrval seisab vanade puudega palistatud kirikaias Jurkalne
Joosepi kirik, mille vanemad müürijupid pärinevad juba 1590-st aastast.
Jurkalne kirik võiks olla külakirik nagu ikka, kui sellega ei seostuks
üks põnev fakt. Nimelt on tegemist katoliku kirikuga - mis juba
iseenesest luterlikus Lätis on pisut üllatav, kuid Jurkalne kirikuga on
seotud ka ühe pisike rahvakillu - suitide - lugu Lätis. Suidid
tegelikult on samuti lätlased, kuid nende kombestikku ja kultuuritausta
on juba pea pool tuhat aastat määranud katoliiklus, mis tänaseks on vorminud
selle piirkonna inimestest mingi samalaadse kultuurienklaavi nagu
näiteks meie vanausulised Peipsi veerel või
kariimid Turaidas. Suidid räägivad läti keelt, aga neil on oma
dialekt. Samuti on neil omad rahvariided, luterlikest lätlastest
oluliselt teistsugused tavad ning isegi oma lipp: Poola lipp, mida ehib
ornamentaalne rist. Suitide nimigi viitab katoliiklusele, täpsemini
jesuiitidele. Viimased eksportis piirkonda kunagine Alsunga mõisnik,
Johan Ulrich von Schwerin 1623. a, kui ta poolatarist mõisapreiliga
abiellumiseks pöördus katoliku usku. Et pööre ei olnud formaalne näitab
see, et peale usuvahetust hoolitses ta usinasti usupööramise eest, mida
piirkonnas hakkasid toimetama jesuiitidest misjonärid. Suitide oma kodulehel -
suitunovads.lv
kirjutatakse nende ajaloo kohta järgmist:
"History of Suiti goes back almost 400 years to a romantic story in
1623. Reformation in Grand Douchy of Courland took place 1561. In
that year duke Gothard Ketler abandoned Catholic religion to become
a Protestant (Lutheran). So had to do also the whole population of
Courland. Practicing Catholic faith from 1561 untill 1617 was a
criminal offence. But in 1623 the owner of Alsunga region, Johan
Ulrich von Schwerin, in order to marry a Polish court lady Barbara
Konarska, agreed to re-convert to the Catholic faith. After the
marriage he had to live in exile in Lithuania and Poland until 1632,
as he could return to Alsunga only after his father's death. In 1634
Johan Ulrich invited Jesuits to establish a mission in Alsunga to
help him turn all his peasants again into Catholics. He donated land
to the Catholic congregation and with the help of Jesuits forcibly
removed a Protestant priest from Alsunga."
Naabermõisnikud olid misjonitöö osas üsna vaenulikud - vaene
katoliiklasest mõisahärra mürgitati, mistõttu läks kohepeal isegi nii
korralikuks naginaks, et Poola kuningas pidi sellesse jõuga sekkuma. Aga
eks kohalikel protestantidel oli ka pisut põhjust tige olla: kui muidu
oli katoliiklus kriminaalkuritegu, siis nüüd püüdsid jesuiidid asja
tagasi pöörata. Näiteks
Alsungas, mis toona oli päris tegus linnake, lubati lõpuks elada vaid
katoliiklastel. Et sigasid pärlitest eristada, pidid katoliiklased kandma
omaette vormi, millest siis ongi tekkinud suitide rahvarõivad. Ka seati
piirangud abiellumisele põrgulistest luterlastega jne, jne... Kired
vaikselt jahtusid, katoliiklased ikkagi jäid ja nii tekkis ajapikku rahvakild, mille
arvukuseks tänagi arvatakse olevat rohkem kui kaks ja pool tuhat hinge.
2008 a taheti Alsunga vald liita Kuldigaga, kuid kohalik rahvas, kellest
enamuse moodustavad suidid, hakkas protestima ja nõudis parlamendilt oma
valla säilitamist - riigipead kuulasid seekord rahvast. Suitide
kultuuriruumi peetakse piirkonnas isegi maailma mastaabis oluliseks
- 2009-st aastast on see kantud UNESCO nimistusse.
Jurkalne
Joosepi kirik
|
Üles |
Jurkalne
tuulemuuseum oli küll suletud, ent Pilsberģu krogsi - läti keele tund nr
...7?: krogs tähendab kõrtsu - uksed seisid täiesti lahti. Ülimaitsvad road!
Kõik olid rahul! Täiesti omaette tase on kohalik Užava kali, mille tehas
asub mõni kilomeeter Jurkalnest Ventspilsi poole - mõnus, mõrkjas, tummine
ja krõps ning, mis peamine, mitte kohutavalt magus nagu see sodi, mida
sageli kalja pähe müüakse.
Pilsberga
krogs
|
Üles |
Pavilosta on väike külake Jurkalnest mõnikümmend kilti Liepaja poole.
Küla on sellel kohal kohaliku Upesmuiža mõisniku armust, kes 1880-tel
Saka jõe suhu korralikud muulid ja sadama - Paulshafeni - ehitas. Sadam
puhus suurema elu sisse ka külakesele, mistõttu enne esimest ilmasõda ehitati
seal laevu ja veeti välja ehitusmaterjale, eelkõige kive Liepajasse.
Idüll kestis esimese ilmasõjani, milles sakslased lasksid küla üsna peeneks. Läti iseseisvuse ajal
sai see pisut uuesti jalad alla, kuid peale teist ilmasõda suleti enamus keskusest
nõukogude sõjaväe armust ning osa majandas kalurikolhoos. See kooslus
räägib ise enda eest ja määrab ka tänase linnakese ilme... Merepoolses osas, endise mõisa
õlleköögi juures, mis täna toimib muuseumina, on õige pisut tunda
endist hõngu, kuid enamus asulast on kole sovjetiaegne kobar.
Ma oleks
ilmselt Pavilostast üsna kohe ära sõitnud, ent Hele-Annike sattusid
muuseumisse ja jäid sinna. Seepärast jalutasime Lauraga muulil ja
lihtsalt logelesime valgel liivarannal kuniks muuseumlased seansi
lõppedes endast teada andsid...
Pavilosta
vanimas majas on nüüd muuseum
|
Üles |
Pavilosta
|
Üles |
Pavilostast edasi kadusime
metsade ja luidete vahele, eesmärgiks Ziemupe.
Ziemupe
küla mingi ilmaime pole. Ajalukku on läinud see koht peamiselt seetõttu,
et 1758. aastal sõitis tormiga küla rannikul karile sõjalaev "Moskva".
Sadakond meremeest hukkus... Täna ent ehk teatakse seda kohta enam
liivakivikalju järgi, mis, võrreldes Jurkalne kandi liivaastanguga, näeb
välja lausa päris kaljuna. Küla keskuseks on Ziemupe mõis, ent viimasest
pole peale üsna jõhkral moel SPA-ks ümber ehitatud peahoone suurt midagi
järel (ja see, mis on, meenutab disnilandi). Küla Liepaja poolsest
servast võib leida üsna ägeda puukiriku. Kiriku kirjeldus oli üks neid argumente, miks
üleüldse otsustasime välja kannatada üsna pika ja aukliku kruusatee
maanteelt Ziemupesse.
Ziemupe
kirik näeb väljast (ja ka seest) välja üsna tagasihoidlik nii dekoorilt
kui mahult. Kirjutatakse, et kirik on oma põhiplaanilt üldse üks
väiksemaid kirikuid Lätis. Väljast ta nüüd nii tilluke ei tundunud,
pigem jättis põneva mulje see, et kirikul puudub kellatorn. Praegune
kirik ehitati 18. sajandil varasema puukiriku asemele. Viimase
pärandusena näeb üsna lakoonilise interjööriga kirikus väga rikkalikku
barokset altarit (dateeringuga AD 1684).
Nõukaajal olla kirikus pesitsenud punakotkad, kuid nende päälik olnud
valge vares, kes ei lubanud kriku interjööri ära rüvetada ja lõhkuda,
mistõttu okupatsiooni lõppedes anti üle korras pühakoda.
Kiriku
juurde jõudes selgus, et see on suletud. Lapsed hakkasid tamme otsa
riputatud kiigel hullama, meie kõndisime piki seinaääri püüdes akendest sisse piiluda. Järsku
ilmus kusagilt jalgrattal õhetav vanem proua, kes avas käärkambri ukse
ning palus meil lahkesti sisse astuda. Kuidagi mingi öökullipost töötas,
sest ta tuli kohale ekstra meie pärast. Daam oskas rääkida kirikust ja
Ziemupest, ent varsti läks jutt ääremaadele, külade elust tühjaks
voolamisele ja vaiksele hääbumisele. On vaid üks koht elamiseks - Riia
ja võib-olla sealtkandi rotimatele inimestele ka Liepaja. Tuttav nagu
meie vabariigiski levinud arusaam: elu on võimalik vaid Tallinnas... Ziemupe proual oli
vähemalt lahendus teada - kui kruusateele saaks peale asfaldi, läheks
paremaks - vähemalt oleks aeglane väljasuremine kergem.
Ziemupe
luteri kirik
|
Üles |
Ziemupe:
mälestumärk leivale
|
Üles |
Ziemupe
mõisamaja
|
Üles |
Ziemupe
autobussiterminaal
|
Üles |
Ziemupe keskus jättis unise ning inimtühja mulje - nagu küla
muiste. Ühe endise mõisahoone ees ent kihas elu: üks mees tõstis
Aldarise kirjadega õllekaste asutusse, mille pealkirjast võis aru saada,
et tegemist on kunsti ja käsitöökeskuse ning toidupoega. Akna all
unistav müüja vaatas meid üsna uudishimulikult ja näitas hea meelega
kohalike taieseid. Samas nagu ei kõnetanud villased sokid ega vildist
prossid, mistõttu jätsime oma panuse kohalikku rahakotti lunastades
mõned jäätised.
Ziemupe looduskaitseala, kaldakalju ja liivaranna leidsime külast pisut eemalt, kalmistu
külje alt...
Ziemupe
rand
|
Üles |
Sõitsime
Liepajas poole viljapõldude vahel mööda väikseid tolmuseid rannaäärseid teid.
Kõikjal kasutati päikeselist ilma - kombainid huugasid viljaväljadel,
veokad lookas raskest lastist, roomasid vaikselt auklikke kruusateid
pidi kuivatite poole. Mööda rannaluiteid looklevate teede ääres näeb
senini igal pool märke punaarmee endisest kohalolust. Kui asises põllumaastikus need
hoonevared jäävad kuidagi rukki, nisu, põdrakanepi ja nõgeste varju,
mõjudes kohati isegi pastoraali osana, siis sõites ranna äärt pidi sisse Liepaja põhjapoolsesse ossa
leiad end ehmatavatest maastikest, kus kvartalite kaupa võib nautida nõukogude
militaarlinna. Kuigi murud on niidetud ja poeakendel värvilised
reklaamid, näeb see kõik seal selline välja nagu 40 aastat tagasi Tapal
või Tartu Hiinalinnas. Kole...
Et saabusime Liepajasse üsna õhtul, otsustasime kõigepealt öömaja leida
ja siis edasi vaadata, mis saab. Õhtu kujunes ent hoopis ootamatuks.
Peale tosina hotelli retseptsiooni külastamist hakkas tunduma, et
Liepajas öömaja neljale inimesele ei saa - kõik hotellid on täis. Ka kallid kesklinna
asutused, rääkimata taskukohasematest ööbimiskohtadest kesklinnast
eemal. Esialgu arvasime, et ju leidub lahendus nagu Ventspilsis, kuid
veerandtunnid möödusid ja öömaja ikka ei olnud... Tiirutasime lõputult tsaariaegsetes kvartalites ja väljaspool
neid, kesklinnas ning eemal, bookingu ja guugli järgi - ikka sama jama:
kas on asutus välja müüdud või saadaval vaid ühesed või üksikud
kahesed toad, kuhu me neljakesi kuidagi sisse ei mahu. Ka sellist
varianti ei leidnud, et võtaks siis kaks tuba - täis! Täis! Kõik olid
täis! Lootusetu. Kesklinnas pakuti kahest tuba kahe lisavoodiga
250.- euri..., kusjuures retseptsioonis kaheldi, kas tegelikult kaks
lisavoodit tuppa ikka mahuvad. Lõpuks autonavi järgi peatusime ühe täiesti suvaka maja
ees, mille uksele tagasihoidlikult oli maalitud kiri "Pie Jana Brala".
Esialgu ei reageerinud uksekellale keegi, kuid siis ilmus uksele neiu
lapsega. Tütarlaps
kuulas meid ära ning teatas siis, et neil on tegelikult hotell suletud, aga ta võib
meile vastu tulla ja siiski ühe narivooditega toa leida. Tuba nägi välja
lihtne, kuid kõik tundus magamiseks olemas olevat. Lisaks oli täiesti meie päralt terve
alumise korruse pubi, mille kööki ja seadmeid võisme oma õhtusöögi
valmistamiseks kasutada ja seal ka einestada. Peale meie elutses
hotellis (hiljem köögis trehvates meeste omavahelise jutu ja välimuse
järgi arvestades) tosin ukraina ehitajat. Et arveldamine toimus vaid
sulas ja viimasega oli meil probleeme, siis läksime linna rahaautomaati
ja toidupoodi otsima. Leidsime need kõik paar kvartalit eemalt Rimist.
Päeva lõpuks oli ikkagi jälle kõik hea :)...
Kui
õhtusöögi valmis ja söödud saime, hakkas hämarduma - mõte õhtusest
kolamisest vanalinnas ei tundunud enam kellelegi ahvatlev...
Pie Jana
Brala (tegelikult on see pilt juba järgmisest hommikust) hommikulaud
|
Üles |
|
06.08.2020. Kell 23.55. Hotell Kuldigas Metropole, Kuldiga
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Liepaja
|
Üles |
Öö möödus üsna metsikus
palavuses. Kui avasin akna, siis täitis toa Raina tänava müra, mis ööseks
hetkekski ei lakanud. Hommikune ärkaminegi toimus lõpuks seepeale, et ilmselt
kõndis keegi mööda auklikku kõnniteed ja vedas järel mingit metallitükki; pakun,
et näiteks reformvoodi raami, alasit või mingit tühja toru. Hele unenäos igatahes laulis
Raimons Pauls, et:
"Mööda linna kõndis ingel ja kolistas...."
Hommikusöögi
valmistasime taas hotelli kõrtsu köögis professionaalsete köögiriistadega. Ka
igasugused maikasärkidega mehemürakad käisid aeg-ajalt läbi köögi või söögisaali,
tervitades meid mokaotsast ja
serveerides endale kiirnuudleid ning keefiiri, et siis mõne minuti pärast
eesuksest kaduda... Kombineerisime ülihea inglise hommikusöögi, mille juures
ainsaks üllatuseks said eelmisel õhtul Rimist ostetud külmutatud kartulipannkoogid
- need osutusid laste rõõmuks hoopis sõrnikuteks; ju jäi õhtul külmikust näppu
vale kott, sest ma tean kindlasti, et omast arust haarasin paki, millele oli
kirjutatud "kartupelu pankukas" (läti keele tund nr ...).
Meil ei olnud
Liepajas erilist aimu, kuhu minna või mida teha. Hele ja Annike on kusagilt
turismiinfost haaranud mingisuguse templimängu ja koguvad sellesse punkte.
Selle järgi sai templi kindlasti Merevaigu Hallist - kontserdimajast. Niisiis oli
olemas siiski vähemalt üks eesmärk. Kohale jõudes selgus, et maja on veel varase hommiku tõttu suletud ja nii
otsustasime aega sisustada Liepaja vanas sadamakvartalis kolamisega.
Sadama promenaadil
ja sellest lõunasse jäävas vanalinna osas valitseb uskumatu arhitektuuriline
segadus: jalutades kitsukestel tänavatel võib leida kogu läbilõike Baltikumi
ehituskunstist alustades ca 1850-test kuni tänini välja. Kaunid lagunevad
pitskaunistustega puumajad vahelduvad hruštšovkade ja igat liiki ilgete
lobudikega nõukaajast, mille vahele on pikitud mõni sadama- või tööstushoone,
juugendlik palvemaja või uus maitsetu pereelamu, mille ette on kohustuslikult
pargitud mõni bemmi maastur. Kui endale tundus
see jalutuskäik vägagi põnev, siis lastel viskas peale poolt tundi üsna üle,
mistõttu olime sunnitud rahu sõlmima kohvikus "Vijolītes". Väga head koogid ja
kohvi, väga normaalse hinna eest. Kuigi jah, eks selle interjööriga seal ilmselt
palju rohkem küsida ei saagi.
Liepaja
sadamakvartal
|
Üles |
Enne
kontserdimaja juurde naasmist jagunesime: mina võtsin ette jalutuskäigu
vanalinnas, teised otsustasid templijahile minna. Liepaja kontserthall olla Venstpilsi oma
järel Lätis teine ülimoodne (vist juba ütlesin eespool, et Riias
kontserdimaja sellisel kujul ei ole senini). Niisiis, Liepaja Suur Merevaigu
...hall (?) on iseenesest päris äge maamärk. Kirjutatakse, et juba 1890-tel
tahtsid linnavõimud ehitada kontsertsaali, kuid asjani jõuti alles 2003, kui
korraldati arhitektuurivõistlus. 10 aastat hiljem läks lõpuks ka ehituseks.
Arch Daily kirjutab:
"“Great Amber” is a monolithic, cone-shaped, slightly contorted
structure with a transparent, amber- coloured façade. This façade
envelops the irregular folded work of the concrete structure built
around the building’s most important architectural element: the
grand Concert Hall providing seating for more than 1,000 visitors."
2015. a valminud
hoone kavandasid võistluse võidutööna
Volker Giencke arhitektid Grazist, Austriast.
Sama ettevõte on muuseas teinud kavandi ka uuele Riia linnakeskusele...
Kontserdisaalil on 8 korrust ja 3 saali, lisaks mahutab see Liepaja kõrgema
kunstikooli... Ma ei teagi, kummal rohkem
vedas: templiotsijad said ekskursi Merevaigumajas, mina nägin seevastu vanu tänavaid...
Suur Merevaigu kontserdimaja
|
Üles |
Liepaja vanalinn
on nagu Riias: valdavalt domineerib 19 sajandi II pool, nagu ilmselt enamuses vana
tsaaririigi Baltikumi suuremates linnades, kus enne esimest ilmasõda saavutati elujärg,
mida pole rohkem Läänemere kaldal nähtud ega kogetud. Uhked ja edevad kivimajad,
sekka ka mõni vanem puumaja, mille kelpkatused viitavad nende päritolule 18.
sajandist. Aga viimaseid ei ole palju. Eile Liepaja ranna äärsetes kvartalites nägime kenasid puumaju
nagu Haapsalus või Kuressaares - kuurorti värk... Linn ent on vana - brošüüris
oli kirjas, et lausa 1253. a teatakse sel kohal juba asulat. Põnev
see, et linna nimi tulevat soomeugri sõnast "liiva", mis tähendab siis
liiva või ka liivi küla. Ordu rajas sinna kantsi 1263. a andes sellele nimeks
Libau. Praegune nimi on seotud tsaaririigis kasutatud Libavaga, millest siis
peale teist ilmasõda tekkis praegune lätipärane versioon. Linnaõigused ja
korraliku sadama sai linn hertsogiriigi ajal (õigemini siis selle teise
hertsogi, Jakob Kettleri ajal) ja sellest peale on linn olnud Ventspilsi kõrval
Kuramaa üheks tähtsamaks sadamaks. Enne Põhjasõda kaevati jõesuhu korralik kanal
ja ehitati toona moodne sadam. Põhjasõja ajal purustasid rootslased linna, kuid
sadam jäi. Õitseng tuli koos raudteega 1850-tel, kui nii kaubavedu kui
kuurortlus hakkasid kõvasti sisse tooma. Poliitiliste jamade tuules hakati linna
planeerima ja kasutama ka sõjasadamana - see jätkus ka nõukaajal ja pisut tänini
- mistõttu linna nägu, eriti selle põhjaosas, on kujundanud militaarsed
ambitsioonid. Muuseas teise ilmasõja ajal oli Liepaja üheks fritsude
tähtsamaks allveelaevade baasiks Läänemerel...
.
Hetki
linnasüdamest
|
Üles |
Militaarpärandi kõrval
on Liepajas üheks põnevamaks maamärgiks 1910. a avatud Peetri turg -
Petertirgus. Parkisime auto pilgeni täis
parklas juhuslikult tühjaks jäänud kohale, mille vastas kolm vene keelt
kõnelevat parmu rahumeeli pudelist viina jõid. Peetri turg on päris turg - nii
turg nagu see meie kohitsetud ühiskonnas tänapäeval olla saab: Columbia
banaanid, Hispaania paprika, Hollandi tomatid ja Poola odavrõivad... Kuid siiski
päris turg. Turg on sellel kohal juba väga ammu olnud, lihtsalt 1910. a ehitati
praegune hoone vanema turu asemele prantsuse arhitekti, Louis Melville, kavandite järgi.
Enne teist ilmasõda oli hoone kahekorruseline, esimesel korrusel asus kalaturg. Arhitektuuriasjatundjad on selles
juugendlikus või art-noveau hoones näinud laene Andaluusiast, mauri
arhitektuurist. Tjah... kui siis näiteks peasissepääsude ukseaknad...
Liepaja Travel kirjutab:
"Designed by architect Louis Melville in the style of Art Nouveau,
Peter’s Market pavilion is one of the most beautiful market
pavilions in Europe and was first opened in 1910. The architect’s
job was not easy – designing a luxurious pavilion at the location of
the former barracks in addition to being surrounded by three
churches, St. Anne’s Church to the east, St. Joseph’s Cathedral to
the west and a synagogue that was south of Peter’s Market before
World War II when it was destroyed in July of 1941. The Pavilion had
a very innovative design for the time as it had roof windows that
provided the interior of the building with light. Peter’s Market is
Liepāja’s largest and Latvia’s second largest market."
Peetri
turg
|
Üles |
Peetri
turg ja Püha Anne kirik
|
Üles |
Peetri
turu kõrval asub ent veel üks Louis Melville (ei suuda tema kohta ka guugeldades
midagi mõistlikku leida) taies - Joosepi kirik. Nagu sageli, on uus neoromaani
stiilis kirik
ehitatud 19. sajandi lõpul varasema kiriku kohale. Kirik
õnnistati sisse 1911. a. Eks ta ole selline ...eee... kollasest tellisest uus kirik nagu
neid on palju. Kui ent pisut hoogu maha võtta, siis võib fassadilt leida täitsa
nauditavaid detaile - näiteks tillukesed sambakesest impostidega topeltkaaraknad
ja kaaristumotiivid. Mulle isiklikult avaldas muljet aga ka ilus ja
rikkalik interjöör...
Joosepi
kirik
|
Üles |
Kuigi ilmselt
Liepaja suutnuks tähelepanu tõmmata veel päevaks-paariks, raputasime selle tolmu
jalgadelt ja pöörasime autonina tagasi põhja poole. Turult muretsetud hea-parema
saatel hülgasime päikeselise Liepaja ning võtsime sihi Kuldiga peale... Kuna
teele jäi Aizpute, siis tegime seal väikese peatuse.
Aizputet
teatakse eelkõige tänu 1250-tel Tebra jõe kaldajärsakule ehitatud ordulinnusele
ja Aizpute mõisale. Linnus pole kunagi eriti suur olnud, seda küll laiendati
XIV-XV sajandil ja ehitati hertsogiriigi ajal ümber peale rootslaste
lagastamist, kuid oma mahult on see jäänud tagasihoidlikuks. 1682. a sai
linnusest Aizpute mõisakeskus ja see ehitati ringi elamuks. Peale seda, kui 18.
sajandi teises pooles ehitati mõisale teisele poole jõge uus peahoone, kasutati
linnust osaliselt. XX sajandil läks sellega nagu läks, restaureerima
hakati 1990-te lõpul.
Parkisime
linnuse ette, kuid juba kohale manööverdades paistsid linnuse ümber kõrged
traataiad, mis ei tõotanud head. Mäest üles ronides selgus, et asi on
restaureerimiseks suletud. Lonkisime siis uue peahoone juurde.
Aizpute
18. sajandil (Aizpute muuseumist)
| Üles
Aizpute
mõisa peahoonesse astudes selgus, et oleme juhtunud kohalikku
koduloomuuseumisse. Kuna kõik viidad ja info oli lätikeelne, juhtus nii, et me
sattusime kõigepealt keldrisse, kuhu oli üles seatud igasugust vana koli ning
märkide järgi võis aru saada, et seda koli ka reaalselt kasutatakse näiteks
sepatööks, kangakudumiseks jne. Olime just poole peal, kui ilmus üks umbuskliku
näoga naine, kes pisut pika hambaga kehvas vene keeles püüdis mõnedele meie
küsimusele, mis keldris tekkinud olid, vastata. Sellega valmis saanud, andis ta
pooldiplomaatiliselt teada, et tegelikult on piletikassa teisel korrusel ja
ringkäik algab sealt. Astusime siis kuulekalt trepist üles ning maksime, nagu
korralikud inimesed ikka, piletiraha - 2 eurot per face. Mingi läti moodi
arvutuse kohaselt kasseerti meilt (4 inimest) 7 eurot... Selle eest nägime siis
täitsa korralikku ekspositsiooni Aizpute elust-olust, raudteest, kolhoosist,
koolist ja magustoiduks ka kohalike kunstnike fotonäitust. Kõik oli väga tore,
aga olnuks veel toredam, kui kogu info polnuks ainult läti keeles...
Aizpute
mõis ja linnus
|
Üles |
Pildikesi
Aizpute muuseumist
|
Üles |
Aisputest
lahkudes pidasin auto korraks mõisataguse paisjärve ääres kinni, et maalilisi
külavaateid ja Jaani kirikut pildistada. Majast kiriku kõrval, mis kunagi võis
olla äkki pastoraat vms, astus välja üks parmu olemisega esihammasteta mees, kes
tundus jahmatavalt sarnane mu kadunud joodikust onuga. Isegi ta silmavaade
tundus sarnane - irooniline, ülbe ja sarkastiline. Tüüp seiras mind pisut aega
altkulmu, vaatas siis autonumbrit ja irvitas:
"Deere-deere, eezdi boiiss"...
Aizpute
Jaani kirik
|
Üles |
Aizpute
|
Üles |
Latvian Traveli järgi Läti Veneetsiaks
kutsutud Kuldiga võttis meid vastu sooja päratlõunase päikesepaiste ja
globaalse teeremondiga. Parkisime kesklinna suurde parklasse ning alustasime
jalutuskäiku läbi vanalinna kulgeval Liepaja uulitsal, mis on mõnusalt
ümber sätitud jalakäijate tänavaks.
Parklast
tulijaid võtab vastu Jakob Kettler - Kuramaa hertsog. Kus siis veel, kui mitte
Ducatus Curlandiae et Semigalliae esimese pealinna peatänaval.
Kunstnik on teda kujutanud astumas minevikust tulevikku, enesekindlalt,
tarmukalt, otsustavalt... Kettlerit on eelmistel päevadel juba niipalju
mainitud, et peab siinkohal temast pikema referaadi kirjutama...
Jakob Kettler ei
ole lihtsalt hertsog ja Kuramaa pealik, vaid riigipea, kelle valitsusaega
mäletatakse Kuramaa kuldajana. Kuramaa hertsogiriigi lugu algab Liivi ordu
langemisega. Kui selle esimesed juhid nägid vaeva riigi territooriumi
kehtestamise ja laiendamisega, siis Jakob õppinud ja maailma näinud mehena - ta
jõudis olla mõne aasta isegi Leipzigi Ülikooli rektor - panustas majandusele.
Tema ajal ehitati Ventspilsi ja Kuldiga sadamad, hõivati asumaad Gambia jõe
suudmes ja Tobagos, kaubeldi Euroopa suurriikidega ja sõditi asumaade pärast
isegi hollandlastega. Kui esimene hertsog ja eksordumeister Gotthard Kettler
ehitas kirikuid, siis Jakob ehitas laevu ja sadamaid, omades ühel hetkel
Läänemere üht võimsamat kaubalaevastikku. Kaubandus tõi sisse, misttõttu pudenes
jõukust pisut igale poole. Kui läheb pealikul hästi, läheb ka teenril... Ja see
kollektiivne mälestus heast ajast elab piirkondliku rahvusliku alateadvuse
tagakambris tänini. Seda, et Jakob jättis unarusse oma maakaitseväe, mis ei
suutnud vastu seista 1658. a rootslastele ja sisuliselt kaotas riigi, laevastiku
ja kolooniad, ei mäletata. Tõsi, peale kaht aastat istumist Ivangorodis rootsi
kardinate taga Rootsi-Poola rahuleppe järel mees vabastati ja sai oma valdused
tagasi ning suutis päeva lõpuks ka endise jõukuse peaaegu taastada - seega läks
kuldaeg justkui edasi. Peale tema surma käis riik vaikselt alla, kuni Venemaa
selle XVIII sajandil lõpuks alla neelas. Jakobi kohta on öeldud, et ta oli pigem
nagu vinge ärijuht, mitte kui poliitik ja riigimees. Oma tegutsemisfilosoofialt
oli ta oma ajast ees, panustades kogu energia sellese, millesse ta uskus,
arvestamata seejuures võib-olla kogu geopolitilist konteksti. Karl X, kes Jakobi
vangistas, olla hiljem öelnud, et:
"Jakob oli liiga suur ja jõukas, et olla hertsog, kuid ta oli liiga
väike ja vaene, et olla kuningas..."
Oli sellega,
kuidas oli, aga reisides Kuramaal peab tõdema, et Kuramaa ongi
Jakob Kettler... Ja see on üks hea päästerõngas
ja võib-olla tähtsaim kultuurilooline tugipunkt kohalikus kogukondlikus
eneseteadvuses.
Minevikust tulevikku
|
Üles |
Kuldiga vanalinn
on vapustav! Vana, elav, kõnelev, rikkumata - mõnus! Jalutasime rahulikult piki
Liepaja tänavat kiigates vahete-vahel mõnda butiiki või veinipoodi. Ühel hetkel
tekkis tunne nagu ei viibikski Lätis, vaid kõnniks kusagil vanas Saksa linnas.
Kuid ei, see on teistmoodi. Õnneks ei ole tänane Kuramaa nii rikas, et kõik
vanalinna majad saaks uueks vuntsida, mistõttu on igal sammul tajutav ajamõõde,
mis kuidagi tunnetuslikult viib tagasi aastasse 1240, kuigi keskaegne kihistus
jääb linnapildis peaaegu nähtamatuks. Kõndides ses sulnis pärastlõunapäikeses
kohvi-, praeliha-, piruka- ja kohaliku õunaveinilõhnalisel tänaval meenus
tahtmatult
Tom Waits:
"And I wish I was in New Orleans, 'cause I can see it in my dreams,
Arm-in-arm down Burgundy, a bottle and my friends and me..."
Mööda
Liepaja tänavat...
|
Üles |
Laura
|
Üles |
Raekoja plats on
ilus lõpetus Liepaja tänava tšillile atmosfäärile. Tegelikult ei olegi see
plats, vaid Baznica tänav, mis raekoja ees kaheks hargneb kohas, kus vanasti
asus turuplats. Kui seal ringi vaadata, leiab palju põnevat: Katariina kirik,
vahvärk-stiilis vana apteek ning elumaja, Alekšupīte jõgi, mis on kanalisse
surutud, historitsistlik, palazzolik raekoda, juugendlik hotell "Metropole" ja palju muud.
Ent need konkreetsed majad vm polegi omaette nii teravad elamused, kui see
kompott kõik tervikuna kokku. Tahaks lihtsalt äärekivile maha istuda või mõnele
pingile sirakile visata ja pärastlõunapäikeses rahulikult siidrit lonksutada...
Infotahvlilt
võib platsi kohta muuseas lugeda järgmist...
Raekoja
platsil ja Baznica tänaval
|
Üles |
Vana
apteek
|
Üles |
Kuldiga
kanalid
|
Üles |
Üsna raekoja ees
asub pronksist toolipaar salapärase kohvi joova tüübiga. Tüüp on Evalds Valters,
Läti üks nõukaaja tuntumaid filminäitlejaid, midagi meie Ants Eskola taolist.
Kui tema filmilisti vaatasin, siis kahjuks ei tulnud midagi tuttavat ette, kuid
vaevalt et lätlasedki näiteks "Ukuaru" või "Don Juani Tallinnas" väga laialt
teavad. Ja võib-olla ehk olengi lapsena mõnd filmi, kus ta mänginud on, telest
näinud, kuid lihtsalt ei mäleta. Aga temaga seoses jäi silma üks teine
fakt - nimelt Kuldigast on pärit ka üks teine näitleja, Uldis Pucitis - võrratu
inspektor Glebsky "Hukkunud Alpinisti hotellist"...
Laura ja
Evalds Valters
|
Üles |
Samal ajal, kui
lapsed end metoodiliselt purskkaevus läbimärjaks teha üritasid, vaatasime ära
Kuldiga vanima kiriku. Püha Kolmainu kirik seisab kohe raekoja kõrval, kirikusse
minemiseks tuleb suruda end läbi kitsukesest tänavast, mis viib avarasse
sümpaatsesse õue. Kiriku laskis ehitada austuse märgiks Poola kuningale Jakob
Kettler 1642. a. Kuigi väljast üsna tagasihoidlik (meenutab see oma
tornikiivrilt mulle millegipärast Tšehhi kirikuid) on interjöör üsna rikkalikult
rokokoolik...
Kuldiga
Püha Kolmainsuse kirik
|
Üles |
Kiriku
hoovi peal...
|
Üles |
Venta jõe
kõrgelt kaldapealselt, kuhu õhtu hakul jalutades jõudsime, avaneb vaade kaunile
jõeorule, mille ehteks peale jõeoru enese on kaks asja: Venta jõe juga ja Venta
jõe tellissild. Esimene on oma 270 m laiusega Euroopa kõige laiem juga. Tõsi,
kõrgust on sel kõrgemates kohtades vaid 2,2 m, ent vesi voolab astangust alla
kogu laiuses ja tänu sellele on vaatepilt ka üsna muljetavaldav. Joale
sekundeerib Venta jõe punastest tellistest sild. Sild on üks pikimaid (kui mitte
kõige pikem) tellissild Euroopas. Ehitati see aastatel 1873-1874, mil selliste
parameetritega tellistest silla ehitamist peeti omaette insenerikunsti
meistritööks. Silla konstrueerisid, kui uskuda marmortahvlit sillal, insenerid
F. Strappani (Friedrich Strappani), C. Blumenthal ja Chitrowo. Silla arhitektiks
oli tollal Kuramaal väga tuntud mees - Otto Dice. Silla ehitamisel võeti muuseas
malli II saj pKr rooma keiser Constantinuse ajal ehitatud sillast Moseli jõel
Trieris...
Meie seadsime
end joa vaatamiseks sisse Kuldiga linnusepargi paviljonis (vist käib Bangersi
kõrtsu/residentsi juurde) jõe kaldal, varustades end eelnevat jäätise ja imehea
kaljaga, mida sealsamas kollasest tünnist 80 sendi eest ammutada sai.
Venta
|
Üles |
Allkiri
|
Üles |
Tagasiteel linna
saime tuttavaks veel ühe kohaliku imega, mis on otseselt seotud selle nn Läti
Veneetsia teemaga. Sellega on nii, et tilluke Alekšupīte jõgi on juba ammustel
aegadel aetud majade vahele kitsasse kanalisse, mis suubub läbi vesiveski lõpuks
Ventasse. See pole ent lihtsalt järjekordne vesiveski tamm, vaid Kuramaa esimese
paberivabriku jaoks ehitatud veskitamm. Kuna tamm on üsna soliidne, siis vee
kukkumine on mitu meetrit ja päris sageli nimetatakse Alekšupīte veskitammi ka
Läti kõrgeimaks joaks. Ilmselt oli sellel kohal ka enne veskitammi mingi kanjon,
kust vesi astangutena alla kukkus, ent praegune veesein on saadud ikkagi
betooniga. Suure joa juurest tulles ei oskagi sellest pisikesest isetehtud
joast nagu midagi väga arvata...
Lätimaa
kõrgeim juga
|
Üles |
Hotell
Metropole
|
Üles |
Lõpetasime oma
jalutuskäigu raekoja platsil
Kurzas Zeme restorani terrassil. Hea köök, hea jook, ainsaks piprateraks moosi
sees jäi kohaliku hea siidri puudumine. See-eest pakuti väga head prantsuse
siidrit. Ahjaa, teine naljakas tõik ses restoranis oli Annikese tellitud
tseesari salat, mille kaste oli tehtud vürtsikiludega - täiesti arusaamatu ja
maitselt mitte põnev, vaid tegelikult üsna ebameeldiv. Niisiis oleme nüüd Lätis
sel reisil ka midagi halba maitsta saanud.
Siider
|
Üles |
Süües hakkasime
plaane ööbimiseks tegema. Paari hotelli helistades selgus, et juba on kohad
täis. Kas tõesti kordub Liepaja! Õnneks, enne kui paanika jõudis tekkida, läks
Hele üle platsi vaatamisväärsusesse ja öömajja, hotelli Metropole, ja naases
sealt heade uudistega - tuba on olemas. Pisut kallis, aga mitte tappev. Niisiis
olimegi koju jõudnud, lihtsalt auto oli vaja veel hotelli juurde organiseerida.
Läbi kahe
korruse ehitatud hotellituba pakkus jõnglastele piisavalt lõbustusi, mistap
jätsime nad hotelli hullama ja läksime ise auto järgi. Mõtlesin veel korra
proovida õnne kohaliku hea siidriga Klondike kõrtsis. Kui küsisin, kas neil on
kohalikku siidrit, siis nad ütlesid, et on. Oligi, ja tõesti Lätis tehtud, aga
magus, ilmselt seesama siirupivedelik, mida Fizzi jms nime all müüakse. Head
Sabile siidrit, öeldi, saab poest.
Hotelli jõudes
arvasid põngerjad, et nemad küll enam linna kõndida ei taha. Mina ei viitsinud
jälle passida hotellis. Niisiis leppisime kokku, et lähen kõrtsu nimega
Pagrabiņš - selle terrass asub hotelli kõrval praktiliselt, muuseas ühe kanali
kohal - ja Hele tuleb peale unejutu lugemist järgi. Tellisin pudeli Pinot Grisi
- ei pärinenud see Sabile viinamäelt, vaid Moselist Saksamaalt ja jäin ootele.
Aga ei tulnud romantilisest õhtust küünlavalgel midagi välja, õigemini, tuli
välja, aga hoopis teisiti, kui ette kujutasin. Hele varsti tuligi, kuid temaga
koos ka Annike ja Laura - no ei saa võõras kohas und, mis teha. Muutsime siis
jooksvalt kohtingu pereõhtuks ja tellisime magustoidud. Kes sai mida, minul oli
kellogsitega kaetud põlev jäätis - päris omapärane... lastel päris jäätised,
Hele sai läti klassika - kihilise
magustoidu mustast leivast. Tehakse seda
tänapäeval leivapurust, moosist toorjuustust (mascarpone) ja vahukoorest -
pannakse need kihiti üksteise peale. Vene ajal tehti seda vist lihtsalt leivast,
moosist ja vahukoorest....
Ja siis oligi
aeg tuttu minna.
...Metropole rõdult
|
Üles |
Pinot
Gris
|
Üles |
|
07.08.2020. Kell 22.45. Krauzers SIA ühikas, Talsi
Järgmine |
Eelmine |
Üles
SIA Krauzers laoplats
|
Üles |
Kirjutan täna õhtul päevaseid märksõnu ühes kummalisemas ööbimiskohas, kus üldse
olen maganud. Istun vakstuga kaetud köögilaua taga ja proovin päevaseid
muljeid kirja panna. Kõik teised juba magavad. Maja on täiesti vaikne -
peale meie pole siin kedagi. Maja on aga suur - mingi kolmekorruseline
tootmishoone, mille ühes nurgakeses viimasel korrusel ongi meie toad.
Tegelikult on meie päralt terve korrus, sest saame kasutada puhkeruumi
telekaga, kööki, kahte duširuumi ja kahte tuba. Kolm tuba on lukus.
Maksab see kokku 10 eurot nina peale... Ruumid on puhtad ja korras,
voodid mugavad jne - koht iseenesest ei ole paha. Aga asukoht! Aknast
paistavad rekkad, palgivirnad ja killustikuhunnikud. Ilmselt oleme
mingis töölisühikas, sest külmkapi sisu järgi võiks arvata, et töömehed
on lihtsalt nädalavahetuseks koju läinud. Ah, et miks me siin oleme?
Taaskord pidime õhtul tõdema, et hotellid on pilgeni täis. Seekord siis
Talsis. Tõsi, ühes saanuksime kaks kahest lukstuba hinnaga per tuba
200,00 eurot, mis natuke on ikka üle mõistuse. Vägisi tundub, et see
koroonahullusest ülespaisutatud vaht hotellide täitumatuse kohta on
paras mull - siiani on väljaspool Riiat olnud tõsine tegemine, et
kusagile ööseks külg maha saada - ei paista küll, et ööbimiskohad väga
tühjad oleks. Praegusegi koha siin saime tänu sellele, et turismiinfost andis
näitsik numbri, kuhu helistada.
Niisiis - oleme Talsis - linnas, mis asub
sarnaselt Roomaga seitsmel künkal. Viimase metafooriga tegelikult ka
kogu sarnasus piirdub. Aga alustaks hommikust...
* * *
Hommikune
KULDIGA Liepaja tänav
|
Üles |
Metropole hommikulaud ja teenindus olid vanale soliidsele asutusele
asjakohased. Mulle ei meeldi eriti munapuder, aga Metropoles oli sellega
mingit hookuspookust tehtud nii, et see maitses suurepäraselt. Metropole
avati juba 1910. a. Kuna Kuldiga oli provintsikeskus, siis vajati siin
korralikku hotelli, mis suudaks rahuldada paksu ja õhukese rahakotiga
inimesi - selleks olnud lausa tsaari käsk. Hotelli restoran muutus peagi
linnarahva seas armastatud söögi- ja lõbustuskohaks. Selle avastasid
peatselt ka vene armee ohvitserid, kelle väeosa paiknes Kuldigas...
Restoranis oli selle kohta kirja pandud üks kole lugu... Kord istunud
taas härrad ohvitserid lauas, kui ühele neist jäi silma üks
hotelliteenija. Ka türdukule meeldis ohvitserihärra... Kui siis ühel
päeval daam avastas end olukorrast, kus abiellumine võiks päästa mitte
ainult päeva, vaid terve elu, arvas džentelmen, et tal ei ole küll ühe
lõbusa öö pärast abiellumisega kiiret. Tüdruk ent lõpetas ühes
hotellitoas seepeale oma elu ja jättis lauale kirjakese sõnadega:
"Põlegu see hotell maha sinistes leekides!"
Pärast
seda on Metropole maha põlenud kordi, viimati viisteist aastat tagasi...
Õnneks ei süttinud maja möödunud öösel.
Segadus
|
Üles |
Kuna
väljaregamisega oli keskpäevani aega, siis mõtlesime veel head hommikut
Kuldigas maksimaalselt ära kasutada. Taaskord oli vaja Helel-Annikesel
templeid koguda ja nii võtsid nemad suuna Kuldiga muuseumisse, meie
Lauraga veetsime aega lossipargis... Kuldiga muuseum asub endises
Bangertite perekonna elamus. Bangertid olid XX ajandi algul üks Kuldiga
jõukamaid perekondi, kellele kuulus hulk kinnisvara ka Liepajas. Maja,
kus asub muuseum, olla ostetud Pariisist, kus see olnud Venemaa
näitusepaviljoniks 1900. a maailmanäitusel... Lossipark asub aga vana
ordulossi ümber rajatud pargis, mis on osaliselt taastatud endisaegses
võtmes. Ordu lagunedes sai ordulossist hertsogite Kuldiga residents,
XVII sajandist pärineb ka lossiaed.
Medievalheritage.eu kirjutab:
"Throughout the Middle Ages, the castle has remained meaningful and
has not been damaged in any way, being in the second half of the
fifteenth century one of the few commandry that still had the
required by rule number of 12 members. After the fall and
secularization of the Livonian branch of the Teutonic Order, Kuldīga
became one of the main residences of the dukes of Courland and
Semigallia. At that time, the town experienced a period of economic
prosperity during which the castle was rebuilt. Its total
destruction took place at the beginning of the 18th century, when
during the Great Northern War it was destroyed during the
Swedish-Russian battles. The remaining ruins were demolished at the
beginning of the 19th century."
Kuldiga
muuseum
|
Üles |
Kuldiga
Lossipark
|
Üles |
Väljaregamisega jäime hiljaks, sest Hele suutis muuseumist tulles
kuidagi linna ära eksida. Aga lõpp hea, kõik hea. Kui hakkasime linnast
välja sõitma märkasin, et Katariina kiriku uks on lahti. Et Püha Katariina
kirik on Kuldiga vanim kirik, siis pidi sinna sisse astuma, seda enam,
et isegi torni pääses linnapanoraami kaema.
Niisiis, Kuldiga kaitsepühakuks
on Püha Katariina, ehk siis Katariina Aleksandriast. Teda võib näha
Kuldiga vapil ja talle on pühendatud ka kirik - Katariina kirik Baznica
tänava otsal... Katariina sümboliks on üldjuhul ratas ja mõõk või
raamat, Kuldiga Kolmainu kiriku fassadil ja ka Katariina kiriku
fassaadil on teda kujutatud ratta ja mõõgaga - nagu linna vapilgi. Mõõga ja rattaga Katariina asub ka Katariina kiriku külgukse kohal. Püha
Katariina on muuseas toosama Katariina, kes olevat ilmutanud end Jean d'Arcile. Kuldiga Katariina kiriku kohal oli varasemalt kirik juba
1252. a, praegune versioon pärineb 1567. a, mil see ehitati esimeseks
hertsogiriigi õukaonnakirikuks tollasesse pealinna. Kirikut peetakse
üheks Läti renessanss-kirikuarhitektuuri ilusamaks näiteks. Muuhulgas,
nagu kirjas kõigil turistibrošüüridel, on selles kirikus 1610. a
ristitud Jakob Kettler ja aastaid hiljem ta ka abiellu pühitsetud
printsess Charlotte Louise von Brandenburgiga...
Katariina
Katariina kiriku külgukse kohal
|
Üles |
Katariina osas vaieldakse, kas tegu on ikka päris ajaloolise isikuga või
on ta hoopis kollektiivne kompilatsioon erinevatest isikutest ja
sündmustest. Katariina isa, Constus, oli keiser Maximianuse ajal
Aleksandria konsuliks. Kui neiu sai 14, võttis ta vastu ristiusu peale
seda, kui oli saanud ilmutuse Neitsi Maarjalt ja Jeesuslapselt.
Maximianusel oli poeg, Maxentius, kes isa asemel keisriks pürgis. Ta olevat
kristlasi kurjasti taga kiusanud ja hukanud, mispeale Katariina läinud
tema juurde süüdistades keisrit asjatus julmuses ja kutsunud usku
vahetama. Viimane pannud neiu vastamisi mitmekümne "paganliku"
filosoofiga usu üle väitlema, kuid Katariina, kuna ta oli pühendanud
kogu oma elu ka õppimisele, võitis nad väitluses. Seepeale laskis keiser
naise vangistada ja üritas piinamise ja näljutamisega temast kristlust
välja rookida. Paljud inimesed, sh keisri naine, läksid Katariinat
vaatama, kuid see vaatamine lõppes halvasti, sest nad pöördusid
ristiusku - Maxentius laskis nad kõik selle eest hukata. Näljutamine ja
piinamine aga ei mõjunud, taevased väed parandasid haavad ja andsid
energiat, mispeale keiser käskis naise lõpuks rattale tõmmata. Kui
asjaga alustati, siis purunes ratas. Et piinad lõpetada, palus Katariina
endal lihtsalt pea maha raiuda. Kui seda tehti, voolanud tema kaelast
midagi piimalaadset... Teine versioon räägib loo, kuidas keiser
taodelnud kaunitari kätt, see keeldunud ja seepeale tõmmati ta
rattale... Maxentiuse tee keisrina ei olnud pikk - ta sai valitseda 6
aastat, sellest viimased pidades kodusõda Constantinusega. Maxentius
uppus Tiberi jõkke 28. oktoobril AD 312, kaotades lahingu Mulviuse
sillal Roomas. Muuseas, tema pärandina inimkonnale võib Rooma foorumil
senini näha hiigelkaartega ehitust, nn Maxentiuse basiilikat.
Kuldiga
Katariinaga on aga pisut omaette lugu, mis tegelikult pühaku omast väga
palju ei erine või noh jah... Nimelt olla Katariina nimeline neiu
kogunud raha ja soovinud seda annetada kiriku ehitamiseks. Ta olnud tark
ja osanud ravida ning samas olla ta olnud ka väga nägus. Nagu ikka,
kohalik ülik armus neiusse ja palus teda endale naiseks. Kuna
Katariinale oli end ilmutanud Kristus, siis ta ütles pakkumisest ära,
väites, et on juba suhtes taevasega. Härra vihastas ja süüdistas
seepeale naist nõidumises ja liidus kuradiga. Loomulikult tõmmati neidis
rattale ja nii ta oma otsa leidis... Härra aga seepeale kahetses oma
tegu, daam sai postuumselt süüdistustest vabaks ning armunud rüütel
laskis seepeale oma armastuse märgiks naise auks ehitada kiriku...
Oli
kuidas oli, vähemalt vaade kiriku tornist on kaunis.
Kuldiga
Katariina kiriku tornist
|
Üles |
Katariina
kirikus...
|
Üles |
Kui
issi-emme on kirikus...
|
Üles |
Enne,
kui lõplikult Kuldigast lahkusime, tegime veel ühe peatuse Venta joal,
et end korra joa kõrval vette kasta...
Venta
|
Üles |
Kuldiga jäi
selja taha varasel pärastlõunal. Seadsime esialgu sihiks Sabile, kuid elu tegi
taas korrektuure. Nimelt oli mul kuskilt prospektist meelde jäänud, et Kabile
mõisas saab mekkida kohalikke siidreid. Kui siis ootamatult silt teeveeres teada
andis, et oleme Kabiles, tuli vaid õiget teeotsa otsima hakata.
Kabile on üks
neid külakesi, mis XX sajandil kasvas ümber mõisakeskuse. Mõisakese ise - tänini
on sest ehedal kujul säilinud peahoone ja tall, mis ehitati juba XVII sajandil -
on kunagi olnud vägagi suurejooneline. Kahjuks on mõisasüda tükeldatud 1919. a
Maareformiga ja tänaseks seetõttu pöördumatult muutunud. Park on kadunud,
erinevatel omanikel on oma krundi osas erinev arusaam mälestisest ja
arhitektuurist. Parkisime kitsukesele maaribale, mis peahoone ette on kunagi
suvatsetud mõõta - esiväljak kuulub juba naabrile. Ümbrus oli kuidagi väga
vaikne. Peauks oli küll avatud, kuid mingeid juhiseid, kuidas või kuhu minna, ei
olnud märgata. Vaatasin trepist üles - ei kedagi. Hakkasin arvama, et oleme
vales kohas, kui äkki astus majast välja tegus proua ja uuris minu kohmatud
tervituse peale, et kas meil asja ka oli. Seletasin siis vene keeli - daam
inglise keelt ei rääkinud, et kui tahame siidrit maitsta, kas oleme õiges kohas.
Selgus siis, et oleme õiges kohas küll, kuid pidanuksime ette helistama - nemad
vaid (vahepeal oli tekkinud kusagilt juurde ka üks pikk härra) on
siidrikeldri omaniku vanemad (kuigi mõisaomanikud), kes tulnud maja tuulutama jms. Aga, kui me tahame, siis võib
proua meile majas tuuri teha, degustatsiooni ta ent teha ei saa. Tahtsime
majas ikka ringi vaadata ning nii sündiski, et saime käia pööningul ja keldris,
ballisaalis ning kus kõik veel. Lõpetasime aga keldris, kus kääris siidri- ja
veinilaar ning ootas sügisesi õunu vasthangitud calvadose masin - uus suur
vaskne puskariaparaat. Degusteerimisruumi astudes selgus, et ühte sorti siidrit
saame siiski maitsta ja kaasa osta saab nii palju kui soovi on.
Kabile siidrid
on kuivad kuni poolkuivad, hetkel oli sortimendis 4...5 varianti, aga nad
katsetavad ja sortiment võib saada ka täiendust. See sort, number viiega tähistatud,
mida me proovida saime, maitses igatahes nagu Normandias. Võib-olla isegi
paremini, sest seda vänget pärmimaitset, mis mõne Normandia siidri puhul üle
maitse käib, polnud tunda nii tugevalt. Kuid õuna see-eest oli mekis
külluslikult ning rohkemgi. Jäime keldrisse päris pikalt lobisema rääkides
siidrist ja elu võimalikkusest Läti Vabariigis. Proua igatahes oli väga
positiivne selles suhtes. Lahkusime kindlas veendumuses, et kui peaks
sinna kanti tagasi juhtuma, siis igatahes prooviks aja kinni panna ja
päris degusteerimiseni kah jõuda.
Kabile
mõisa peahoone
|
Üles |
Siidri-
ja õunaviinaköök
|
Üles |
Kabilest
Sabilesse viib laugelt looklev kruusakas elektriliinidega tikitud
põldude, metsatukkade ja karjamaade vahel. Millised suvised
lapsepõlvemaastikud! Milline mälestustetulv! Oleks nagu ajakapslisse
sattunud...
Lapsepõlvemaastikud
|
Üles |
Sabile
|
Üles |
Sabilesse jõudes tuli kõigepealt tegeleda eluliste probleemidega - leida
vett ning jäätist. Kõike seda õnnestus hankida kohalikust poest, mille
seina vilus ligi 30 C soojuses oli päris hea kõigil - isegi neil, kes
tavaliselt jätsist lugu ei pea, külma maiust limpsida. Pood nagu pood
ikka, kuid eriliseks teeb selle üle tee asuv vana kirik. Kahjuks turisti
suvalisel pärastlõunal sinna sisse ei lasta.
Visit.Sabile.lv kirjutab:
"Wanting to replace the old wooden chapel, on September 28th 1567
the Duke of Courland Gotthard Kettler ordered to build a new church
in Roman style, but without the steeple. The characteristic of
churches in Courland is that the steeple is built later. This church
had its steeple with a pyramid-shaped roof built more than 100 years
later, in 1682. In 1876 the church obtained its majestic
stateliness. Sabile Evangelical Lutheran Church is special because
of the church bell, which is the oldest molten bell in Latvia. It
was molten in 1450 and is still being used during religious events.
The deep and ringing sound of the bell can be heard far away across
the ravines of Sabile. The pulpit of Sabile Evangelical
Lutheran Church is the oldest one in Latvia as well. It originated
from 16th – 17th century. The pulpit has beautiful balusters: small
and round columns, niches, masks, plaited ribbons, medallions, which
are all motives of mannerism style in Renaissance."
Sabile
kirik
|
Üles |
Sabile
oli üks neid väheseid kohti, kuhu ma kindlasti minna tahtsin. Ja
põhjuseks pole mitte jäätis ega kirik, vaid kuulus Sabile viinamägi,
mida ametliklut peetakse põhjapoolseimaks katmata viinamäeks. Täna
muidugi on seis selline, et avamaaviinamägesid asutatakse ka Eestis,
sest kliima on viinamarjade kasvatamiseks läinud palju soodsamaks ja
kuulujutud käivad, et isegi Norras olevat juba mõned viinamäed. Sabile
mägi ent on ikkagi eriline: see oli olemas seal juba keskajal. Kuid
enne, kui viinamäele sammud seada saime, pidin lastele näitama üht teist
"nähtust", mida Sabilest leida võib...
Parkisime auto Riia tänava äärde Leļļu dārzsi vastu. Leļļu dārzs - ehk
eesti keeli Nukkude aed (läti keele tund nr...). Nukkude aed tähendab
seda, et ongi aed täis meetrikõrguseid... eee... tüüpe. Nagu
Naksitrallid, aga silenägudega. Kohalik pensionär,
Daina Kučera, on ühe vana maja ette
muruplatsile vorpinud terve pinu kaltsunukke. Sealt leiab igasugust
rahvast, mitusada persooni, kes teevad tavalisi ja ka erilisi
igapäevaseid asju. Nad meenutavad kuidagi Priit Pärna
multifilmitegelasi, tulnukaid või... zombisid. Ühtpidi on nad nagu
ägedad, teistpidi ka ebamaised, jõledad, hirmuäratavad, nagu kratid, kes
ootavad, et neile neljapäeva keskööl elu sisse puhutaks. Ma nägin neid
esmakordselt mingi kümme aastat tagasi ja arvasin siis, et ju need on
ajutine nähtus, aga võta näpust. Kohalikud räägivad, et daam treib neid
ikka juurde ja kui mõni ilma käes väga otsa saab (keegi võtab enesele
uue krati?), siis tekib uus asemele... Praegu olevat neid seal üle 300.
Proua olevat saanud idee oma tütrelt 2005. a, kui nad tegid jaaniööks
esimesed nukud ja nii see aed on tekkinud.
Laste
meelest oli see aed aga "täiega äge".
Leļļu
dārzs
|
Üles |
Sabile
viinamäele peab normaalne inimene lunastama pileti 70 sendiga, pensokad
ja tudengid saavad sisse 40 sendiga. Läksime...
Mis siis
see mägi on... Tükike lõunapäikesele avatud Abava jõeoru nõlva, kuhu
rajatud terrassidele on istutatud viinamarjad. Kusagil Doonau ääres
poleks see oma praeguse 1,5 hektariga midagi märkimisväärset. Ent
Läänemere idakaldal näib see nagu omaette ime - päris viinamarjad,
avamaal, pingutatud trossidele nagu kusagil ehedal viinamarjamaal.
Kuumas keskpäevapäikeses mäest viinamarjade vahel üles rühkides isegi
tekkis tunne nagu ei olekski Baltikumis vaid näiteks mõnes külas
Provences või Cinque Terras. See on ilus ja liigutav ja südantsoojendav
paik!
Viinamarju kasvatati Sabiles juba arvatavasti XIV sajandil, Jakobi aegu
lihtsalt suudeti seal toodetud veini viia kakao ja tubaka vastu
asumaadesse, kuid müüa ka Euroopasse, rääkimata sellest, et
hertsogi õukond kohalikke veine armastas. Sabile veine olla hinnatud
just nende karge hapukuse pärast. Kes teab, kes teab... Praegune
viinamägi pole muidugi enam Jakobiaegne. 1930-tel seda uuendati, samuti
1989. a. ühe kohaliku viinamarja-entusiasti, Uldis Zommersi eestvõttel.
Ka
kuramaalaste jaoks on see omaette maamärk ja sümbol, kuigi viinamäel
kasvanud viinamarjadest tehakse väidetavalt veini minimaalselt ja osta
seda saab vaid aastas korra, kui Sabiles toimub suvefestival. Asi on
nimelt selles, et viinamägi kuulub omavalitsusele ja omavalitsus ei tohi
Läti seaduste järgi alkot teha ega müüa. No kas ei saa siis teha mingist
spinnoffi? Seal sissepääsuväravas ostetaks ära kõik need pudelid, mida
sealsetest viinamarjadest toota saaks, kui mitte maitse siis vähemalt
põhimõtte pärast. Mina küll ostaks... Enamus praeguse viinamäe taimedest
on 'Zilga'. See punaste kobaratega sort on üks külmakindlamaid üldse,
aretatud 1964 a Pauls Sukatnikse käe all. 'Zilgast' pidavavat saama
üsna joodavat kuiva veini, kuigi mõned veinimeistrid ei arva sellest
sordist eriti midagi. Aga näiteks Murimäel ja Alatskivil tehakse
'Zilgast' üsna normaalset rüübet. Seega, kahju ses't Sabile veinist -
arvatavasti tegemata see ikkagi ei jää - maitsta saavad seda ilmselt
vaid kohalikud olümposlased.
Viinamäe
otsast avaneb panoraam Sabilele ja Abava orule. Ka seal paviljonivilus
palavusest hinge tõmmates kaob päieseleitsakus maastikke vaadates
täiesti aja- ja ruumitaju: no ei ole see seal Läti. Midagi lummavat on
ses Guinessi rekordite raamatu kohaselt Bacchuse põhjapoolseimaks
kantsiks tituleeritud mäenõlvas.
Sabile
viinamägi
|
Üles |
Sabile
|
Üles |
Siidrisõpradele ilmselt ütleb Sabile nimi siiski ka midagi veel: Sabiles
asub siidrivabrik, mis toodab täiesti joodavat "päris" siidrit. Vabrik
ise näeb välja nagu nõukaaegne piimakombinaat, kuid selle vastas, Riia
tänava ääres" asub Siidrimaja, kus on võimalik pisikese tasu eest
mekkida ja kaasa osta kogu nende margivalikut. Aga mitte ainult -
Siidrimajast leiab valiku ka parimatest napsudest üle Lätimaa, muuhulgas
ka viinamarjaveinidest. Kui üritasin Siidrimaja prouat selles mõttes ära
rääkida, et äkki kuidagi leti alt saab pudeli või paar kohalikku
viinamarjaveini, siis ta lihtsalt laiutas käsi - kahjuks Sabile
viinamarjaveini ei leia sealtki. Küll on pakkuda igasuguseid kohalikke
alkohoolseid puuviljamärjukesi. Südame tegi soojaks, kui ühelt kuldselt
pudelilt lugesin: "Nurmes Kalvadoss"...
Kuna
olin roolis, siis piirdus mu degusteerimine kahe erineva margiga, mida
väga külalislahke Siidrimaja proua tungivalt mekkida soovitas. Olid
tõesti head, misttõttu lahkusime linnast 4,2 liitri võrra raskema
pagasiga...
Sabile
Siidrimaja
|
Üles |
Talsi
võttis meid vastu väga sooja ja päikeselise õhtuga. Mul on eelnevatest
käikudest jätnud Talsi erinevatel põhjustel väga head mälestused. Ega
otseselt pettumust ei valmistanud seegi kord, kuid nagu ei olnud ka
päris see nagu mälestustest üles kruvitud ootuste põhjal kogeda lootsin.
Esialgu ent pidime kustutama koleda näljahäda, sest peale hommikusööki
olime suutnud kuidagi päeva mööda saata söömist unustades. Pisikese
ringi järel vanalinnas selgus, et ega nende söögikohtadega väga priisata
olegi, mistap maandusime Stenders Picas, sellises pisut KFC atmosfääriga
bistroos. Ent erinevalt KFC-st oli selle koha menüü väga pikk. Mina
sain igatahes ülimaitsva prantsusepärase sealiha. Lapsed tellisid nelja
juustu pitsat - võin omast kogemusest kinnitada, et seegi maitses
suurepäraselt.
Talsi.
Liela tänav
|
Üles |
Stenders
Pica. Juustupitsa
|
Üles |
Talsi
peamiseks atraktsiooniks on künkad, tilluke vanalinn, kirik, linnamägi
ja kaks järve, mis end küngaste vahele paika on sättinud. Järvevaade
vanalinnale ja selle kohal kõrguvale valgele kirikule ongi linna üheks
peamiseks visiitkaardiks. Talsi jääb pisut suurtest teedest kõrvale,
mistõttu linna mõnusalt unine atmosfäär on sinna meelitanud läbi aegade
kohalikke kunstnikke. Viimastega seoses avastasime põneva linnanäituse -
Art Blooms in Talsi: siia ja sinna on üles pandud maalide
reprosid erinevatelt kunstnikelt erinevatel aegadel. Kohavalikul on
lähtutud sellest, millist kohta linnas maal kujutab. Ja tegemist ei ole
mingite diletantidega, vaid Läti tunnustatud kunstnike loominguga.
Näituselt võib leida näiteks Läti maastikumaali-korüfeede, sh
Erwin Wohlfeili ja
Konrāds Ubānsi või
Arnis Zupiņsi pildid, jne, jne. Väga
vinge väljapanek! Algul sattusid need maalid meie jalutuskäigul ette
kuidagi pooljuhuslikult (natuke ka tänu templimängule), kuid õhtu lõpuks olime kõik ülespandud
mitukümmend pilti ära näinud ja viimasedi otsisime lausa õhinaga. Pildid on linna nii kavalasti paigutatud,
et neid taga otsides näed ära kõik, mida sel linnal uudishimulikule
turistile näidata on. Ja juba sellise näituse idee tundub väga leidlik -
ei olegi vaja nutitelefoniga pokemone püüda, kuigi nutihoolikud saavad
siiski piltide alt oma klähvi - iga pildi all oli olemas QR kood, mille
abil on võimalik pildi kohta enam teada.
Talsi
maalinäitus
| Üles |
Fricis
Makstnieks - Austusavaldus Gunale
| Üles |
Talsi
luteri kirik (1567) ja Baznīckalns
|
Üles |
Talsi
Linnamägi ja selle geniaalne rekonstruktsioon järveäärsel vaateklaasil
|
Üles |
Talsi
järv
|
Üles |
Talsi
kõrgeimal künkal, Tigulu mäel, asub Villa Hochheim -
historitsistlik mõisamaja, mille 19. sajandi lõpul ehitas oma perekonna
linnamajaks parun Friedrich Otto von Firck, mistõttu hakati maja kutsuma
ka Fircki paleeks. Nii Fircki isa Heinrich, kes ehitusega alustas, kui
Otto, olid suured aiandushuvilised, mistõttu maja ümber rajati üle viie
hektari suurune park, kuhu toodi istikuid nii Saksamaalt kui Riiast,
muuhulgas vahetati taimi ka teiste mõisnikega. Selle tulemusel kujunes
pargist rikkalik dendroloogiline kollektsioon, milles leidus rohkem kui
300 liiki ja sorti taimi - millest paljud on seal olemas siiani. Kui
riik mõisad omanikelt ära võttis, asutati 1924. a peahoonesse muuseum
ning pargist sai avalik dendropark. Muuseum on jäänud hoonesse tänini.
Me
jõudsime muuseumi juurde üsna loojangu paiku. Ega olnudki eesmärki
muuseumisse minna, pigem punkt kirja saada Talsi kõrgeimal mäel ning
boonuseks Fricki maja väljastpoolt vaadata ja pisut ehk pargis jalutada.
Lapsed leidsid kohe ühe vana puu külge kinnitatud kiige, meie vantsisime
pisut ringi poolhämarate puude all, kuni leidsime tagaväljakult rääkiva
pingi. Jah, pink pidas maha pika liigutava lätikeelse kõne, milles
mainiti mitu korda Beethoveni nime. Paraku oli see aga ka kõik, mis
pingi sõnumist kohale jõudis. Kui lapsed kiikumisest tüdisid,
otsustasime öömajja minna - kuidagi tikkus endalegi pika päeva järel
väsimus peale.
Villa
Hochheim - praegune Talsi muuseum
|
Üles |
Villa
Hochheimi juurest startisime loojangul. Otsustasime, et selleks päevaks
aitab, kuid tegime siiski veel paar kiirpeatust teele jäänud "veel
lagunemata kivihunnikute" juures enne kui ühest toidupoest kiriku
lähedal õhtu- ja hommikusöögiks provianti varusime. Esimese peatuse
tegime lauluväljakul ja teise Rooma katoliku kiriku juures. Viimane on
täitsa ägeda väljanägemisega tellisehitis, ehitatud kokku kahest vanast
kabelist 2000-te algul. Ehitus tehti Valdis Liepa arhitektuuribüroos
valminud projekti järgi.
Õhtu
viimase elamuse sain, enne ühikasse jõudmist, aga kohalikus kaupluses.
Nagu mingi filmiklassika külalüürikast. Maja ees trepil istus kolm
ebamäärases vanuses vanameest ja jõi kaheliitristest plastpudelitest
õlut. Nad olid juba üsna lõbusas meeleolus ja proovisid ka minuga
suhelda, aga õnneks tekkis keelebarjäär (no ega ma ei tahagi teada, mida
nad jorisesid seal). Kaupluses oli veel üks purjus jeekim, kes üritas
meisisel ilmel neljakümnendates aastates müüjannale keelt kõrva ajada
okupeerides terve kassaesise. Peale minu tuias poes veel paar pensionäri
ja üks värvitud, kuid viisakalt riides proua, kes tundus ilmselgelt
napsisena... Ent elamusrikkaima osa moodustas poes üles pandud
kaubavalik. Julgelt kaks kolmandikku umbes 100 m2-sest ruumist oli
täidetud odavama otsa alkoholiga. Ülejäänud osast poole moodustas kassi-
ja koeratoit. Toiduainetele oli pühendatud pisike külmlett ja mõned
riiulid. Munad ja piima sain kätte, kuid jogurt oli juba otsas (ma
arvan, seda mahtuski letti umbes 3 pakki), juustu sain eelviimase paki
ning maisihelbeid, mida väiksemad argonaudid tungivalt nõudnud olid,
lihtsalt ei olnud - küsisin müüja käest. Selline pood siis...
Talsi
laululava
|
Üles |
Talsi
katoliku kirik
|
Üles |
|
Pühapäev, 17.10.2020. Külm laupäevaõhtu Tartus
Eelmine |
Üles
Selle reisikirja lõpetamine on veninud
erinevatel põhjustel üsna pikaks, püüan siis nüüd mälu ja fotode põhjal
ka selle viimase päeva rekonstrueerida. Suvega võrreldes on asjad siin
maamunal jälle hulluks läinud: piirid on taas kinni ja tundub, et pall
aina veereb edasi... Mida väljakannatamatuks see olukord muutub, seda
uskumatum tundub suvine, soe, helge ja päikesepaisteline nädal Lätis...
Aga heakene küll. Katsun end tagasi mõelda hommikusse, kus ärkasime
Talsis mingisuguse tööstusettevõtte ühikas...
* * *
Hommik Talsis
möödus kenasti - tegime köögis maitsva hommikusöögi, viskasime võtmed postkasti
ja korras kõik oligi. Kuna Helel-Annikesel puudus templimängust veel kolm
templit, siis tegime päevaplaani nii, et prioriteetseteks seadsime kohad tee
ääres, kust templi saab, muid vaatame, kui jõuame ja seejuures proovime õhtuks
koju jõuda.
Kui rääkida
Lätist ja šokolaadist, siis kõigil kangastub silme eest ilmselt kohe Laima
kommivabrik ja kuulus Laima kell Brivabase tänava alguses. Pure vabrikust väga
(vist) ei teata ja asub see ka üsna keset mittemidagi. See tähendab, et sinna
juhuslikult sattuda on üsna keeruline. Pure on tuntud võib-olla enam oma
mahlatööstusega, Pure brändi all tehtud mahlu, moose, siirupeid ja ketšupit on
ikka poodides näha. Minu jaoks ent Pure šokolaad oli täiesti positiivseks
üllatuseks. Aga ega nad ei olegi nii uued tegijad - vist annavad hagu juba oma
kümme aastat. Pure šokolaadivabrik on keskendunud eelkõige belgia šokolaadile ja
sellest trühvlite tegemisele. Nagu kohapealne proovimine ja kaasaostetud karpide
sisud on tõestanud, nende trühvlid viivad keele alla. Minu absoluutseks
lemmikuks on Pure jõhvikaga trühvlid, aga ka teised (näiteks
sarapuupähkliga) on imelised.
Ent mitte
vabrikupood pole see, milleks Puresse minna, sest ilmselt leiaks neid komme ka
lähemalt kaubandusest siiski. Tegelikuks põhjuseks on nende šokolaadimuuseum,
mis oma sisukuse poolest teeb igal juhul silmad ette Laima muuseumile Riias. Nii
vabrik kui muuseum toimetavad kunagise Pure mõisa ümber ehitatud ja laiendatud
majandushoonetes. Vahelehüüdena peab ütlema, er Pure mõis (Puhren) oli jõukas ja
suur mõis - milline see XIX sajandil välja nägi, saab vaadata
Stavehageni Liivimaa albumist. Tulles tagasi
ent šokolaadimuuseumi juurde, tuleb tunnistada, et kuigi ekspositsioon võib-olla
ei ole väga eksponaadirikas, on see väga informatiivne, kui viitsid lugeda ja
vaadata. Samas pole see üliväga mahukas või kontsentreeritud, mistõttu ei teki
tunnet et lõputuid tekste lugedes ühel hetkel enam ei jaksa. Ettetellimisel on
võimalik ka trühvlitegemise töötoas toimetada. Sellega läks aga nii, et kui meie
muuseumisse jõudsime, oli üht internatsionaalset keelt valjult kõnelev
pensionäride grupp töötoa juba tundideks vallutanud. Seega piirdus meie töötuba
firmapoest mandi kaasa ostmisega. Avastasin, et kui osta kilekotiga
"praaktrühvleid", noh tootmisprotsessis pisut nihu läinud pallikesi, siis sai
neid kätte väga soodsalt - ega maitse defektide pärast ei kannata. Hiljem autos
kahjatsesime, et miks küll seda head kraami nii vähe kaasa ostsime. Muuseas,
samast tehasepoest saab osta ka mahlavabriku tooteid...
Pure
maastikud
|
Üles |
Pure
Šokolaadimuuseumi uksel
|
Üles |
Autoportree šokolaaditrühvlitega
|
Üles |
Pure mõis
|
Üles |
Purest
mitte väga kaugel, metsade vahel, asub üks päris äge roosiaed - Rozites
aed. Ilma templimänguta poleks selle peale üldse tulnud, et sõita karu
tagumisest osast kaugele mööda ja siis veel paremale keerata. Esialgu
oli üsna probleemne aia ülesleidmine - üks teeäärne kaheti mõistetav
viit andis hulgaliselt vastakat mõtteainet, ent kohale me saime. Rozites
aed on tegelikult veel noor, paljud taimed alles pürgivad oma ilusaima
ea poole. Taimi ent on palju - ainuüksi roosikollektsioonis olevat üle
4500 isendi rohkem kui 350 sordist, aga roosipeenarde ümber laiub
omakorda terve botaanikaaed. Aia südameks ja sissetulekuallikaks on
roosid, mida omanikud, Daila ja Bruno Trubiņš kasvatavad ning aretavad,
sissetulek tuleb istikute müügist.
Gardenpearls.eu kirjutab:
"The Rozītes Rose Collection Garden in Sēme parish is the cherished
project of Daila and Bruno Trubiņš. Rose breeding is being practiced
here for the third generation already. The tradition was started by
Daila’s grandfather Pauls Salmiņš, who was once a gardener at
Strutele Manor. He trained many gardeners and established his own
nursery during the interwar period."
Ilmselt
see keskne roosikollektsioon on eriti apetiitne roosispetsidele, mina
noist roosidest eriti ei vaimustund, kuid kogu ülejäänud aed, mis
roosipeenardega võrreldes võtab enda alla kordi suurema maa-ala on ilus,
lopsakas ning hästi vormistatud ja hooldatud - kannaks kaabut, kergitaks
omanike ees. Muljetavaldav (positiivses mõttes) oli ka piletihind - 3
eurot per face, lastele tasuta. Küsisime härra käest, kes meile ise
piletid väravasse kätte toimetas, et kuidas nad oma aeda suudavad korras
pidada. Mees ütles, et ega oma perega ei jõuagi, neil on ikka mõned
aednikud ka juurde palgatud. Probleem pidi olema aga pigem selles, et
maa on niiske ja turbane, mistõttu palju auru läheb kuivendusele. Ütles
ka, et algul tegid nad aeda hobina, kuid nüüd võtab see kogu aja...
Tegime
tiiru peale - üsna tükk aega kõndimist igat laadi õitsva kraami vahel.
Laura viskas poolel teel ühe pingi peale sirakile ja teatas, et talle
nüüd sellest kuumusest ja kapsast aitab. Ja ta tahaks varsti koju.
Võisime tema lohutuseks öelda, et üks koht veel ja siis keerame otsa
konkreetselt kodu poole. Ning ärgu muretsegu, nagu ilmateade oli
lubanud, pidi Eestis juba järgmisel päeval sadama hakkama. Nii, et
peatselt kõik mured lahenevad.
Tüdinud
reisiline
|
Üles |
Rozites
aiad
|
Üles |
Jaunmoku
jäi valikusse mitme põneva mõisa hulgast taas seetõttu, et preilid-prouad
said oma templimängule sealt hädavajalikku täiendust. Et minul ei ole
ilusate aedade vastu enamasti midagi, siis sobis Jaunmoku väga hästi.
Oleks olnud ka valik minna Tukumsisse, kuid varasemast kogemusest ma ei
mäleta, et seal midagi väga erilist oleks meelde jäänud ja kui on valida
kas linna või villa rustica vahel, siis tegelikult valikut ei
ole. Seega Jaunmoku.
Parkisime pärastlõunases leitsakus auto üsna täispuugitud parklasse.
Esialgu tekkis tunne, et vist mingi festival on käimas, kuid aias-pargis
ning majaski oli rahvas kuidagi niiviisi hajunud, et kohati polnud
silmapiirini näha hingelistki. Õhk oli paks ja äikese-eelne. Jagunesime
taas: Hele-Annike läksid templijahile, mis tähendas, et nende eesmärk
oli peahoone muuseum ja meie Lauraga võtsime ette pargi. Et jalutuskäik
oleks mõnusam, haarasime õue pealt tervituseks lavendlijäätised...
kirssidega, kõigile!
Jaunmoku
mõisasüda pärineb arvatavasti XVI sajandist, ent praeguse
historitsistliku-sangastelossiliku rüü sai peamaja 1901. a, kui mõisa
kasutas oma suve- ja jahilossina toonane Riia linnapea, George
Armitstead. Hooned kavandas arhitekt Wilhelm Bockslaff, keda teatakse
eelkõige tema art noveau stiilis loodud linnamajade järgi Riias.
Ent Bockslaff ehitas ümber ja rekonstrueeris päris suure hulga
mõisasüdameid. Neist viktoriaanlikus inglise vaibis loodud Jaunmokut
peetakse üheks imposantsemaks, kuid tema käe järgi on näiteks tänase
kuju saanud ka Lielstraupe mõis (Straupes, Tartu tee ääres), keskaegsest
linnusest ümber ehitatud Jaunpils (väga lahe koht), kaunis Vecbebri
mõisa peahoone ja mitmed teised. Riias on tema töödest ehk tuntuim
Kommertskooli hoone, kuid ka Ropaži tänaval asuv väga põneva
aknalahendusega Risti kirik, mis kaugelt näeb välja nagu "päris" kirik,
kuid lähemale jõudes sattunuks nagu Taagepera lossi ja väikese Vanemuise
ristandi juurde. Tartuga seob teda Jaani kiriku fassaad, millega ta
tegeles aastatel 1901-1904. Muuseas on Jaunmoku lossis valgest kahhelkivist ahi,
mille kividel on terve rida miniatuurseid Riia vaateid, mu meelest mõned
Bocklaffi taiesed olid isegi nendel kujutatud (tean rääkida, sest
sattusime Lauraga konditsioneeritud õhuga kõrvalhoones kuumavarju
otsides Jaunmoku ahjupottide suurendatud vaadete näitusele).
Jaunmoku
mõisasüda praegu teenib raha ilusate ürituste korraldamise kohana. Eks
see on tunda natuke nii majas kui pargis. Samas on ümberehitused
maitsekad ja ei häiri. Pargi osas ehk ägedaim on uus sellise kerge
downshifting vaibiga ürdiaed, mis pole veel oma plaanikohast lopsakust
saavutanud, kui kui hooldus ja hool püsib, siis mõne aasta pärast võib
see olla väga mõnus.
Jaunmoku
mõis
|
Üles |
Hakkasime
Jaunmokust sõitma. Lapsed olid järsku elevil, et õhtuks koju jõuame. Ma oleks
veel võinud päevaksese-paargii tiksuda ja pisut ka Miitavi, ehk siis Jelgava
kandis ringi kolada - on ju see Kuramaa teine ja tähtsam pealinn, või käia kord
taas Rundales, kuid nii oli ka hea küll. Eks ole Jelgavas ja Rundales ka käidud.
Ja mis kõige tähtsam - kui põngerjad kord juba peaksid hakkama mässu tõstma, on
kõigil reisituju läinud. Sestap oli kodutee hea küll.
Valmieras tegime
väikese sirutuspeatuse. Et neelud käisid kartulipannkookide järele, siis
leidsime tee äärest linnast läbi sõites täiesti juhuslikult nime järgi päris
sobiva koha - Kukas un Pankukas. Aga elu näitas, et asutuse nimi oli seekord
võimsam, kui toode selle taga. Ooteaeg oli pikk ja kartulipannkoogid jäid
oodatust kesisemaks; ei mitte suuruse poolest, vaid tundusid kuidagi plönnid nin
midagi jäi maitses puudu. Ent põnnide magusad pannkoogid olid igati korralikud
ja nii võis pitstopi siiski kordaläinuks lugeda.
* * *
Nii see reis
siis sedakorda sai. Tartusse jõudsime õhtul kaheksa paiku...
Üks ilus
puu Valmiera ja Murjani vahel, mis alati teeveerel silma jääb...
| Üles |
|
|