Läti-Leedu
2009 |
Läti
mõisatripp 2009 | Põhja-Kuramaa
(FB album) 2014
| Abava jõe
matk 2017 | Kuramaa 2020 |
Tripi kaart |
Lisalugemist
|
Tagasi (reisikirjad) |
Proloog
Järgm ine
Kuramaa
autotripp 14 - 20. august 2022
Trušu
pilsētiņa
Kui kodakondsed paar päeva enne
sünnipäeva uurisid, et mis ma siis sel "tähtsal päeval" teha tahan,
vastasin naljatades ja mõtlemata, et ei taha mingit pidu... Tahaks olla
hoopis reisil. Kuna juhtumisi oli see nädalajupp ajaliselt üsna piiratud
ja tööde-tegemistega raamitud, siis ega ma tõsiselt väga seda
väljaütlemist ei mõelnud. Ometi juhtus nii, et peale jutuajamisi
õhtusöögil leidsin end otsimas järgmiseks neljaks päevaks öömaju
sõbralikus vennasvabariigis - Lätis, täpsemalt siis taas Kuramaal.
Järgmisel ennelõunal kobisime
autosse ja nii see läks:
Riia-Bauska-Tervete-Kandava-Kuldiga-Pure-Valmiera. Neli päeva, väike
ring. Suuri eesmärke püstitamata vaatasime igal hommikul, mis
tulevasse päeva mahub. Mahtus mitmeid vanu häid tutuvusi ja leidsime ka mõned
ägedad seni avastamata kohad
Augustis-detsembris 2022
Niisiis...
Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme
Võrratu
Kuldiga!
|
Üles |
|
|
Üles | |
14.08.2022. Tartu-Riia
Järgmine |
Proloog |
Üles
Riia Peetri kiriku kukk
|
Üles |
Saime üllatuslikult Tartust minema enne keskpäeva täpselt eelmisel õhtul
seatud plaani kohaselt. Mõnes
mõttes võib seda pidada omaette verstapostiks - senini on tittedega koos reisimine
tähendanud siiski pigem nagu miini otsas istumist, vähemalt kellaaegade
osas - mingid ajalised kokkulepped on
viimased, millega arvestada saab. Ent nemad pole enam kindlasti titad ja
võib-olla oleme me (lapsevanemad) ehk midagi nende aastate jooksul
õppida suutnud. Ent kui kola autosse viskasime, tundsin isegi pisut
puudust sellest armasast ja noil kunagistel hetkel närvesöövast melust, mis alles
veel enne 2020. a Kuramaa reisi
hommikul auto ümber käis... Et kaasa
saaks õige kaisumõmm ja Pinku pass, et oleks igal oma kõrrega reisiklaas
ja õiged muinasjutuplaadid jukeboksis, et jõuaks teele mindud nii, et
väiksem saaks pikema sõiduotsa sees tehtud päevatudu... Nüüd on igal oma Deezeri
playlist, mobla, kõrvaklapid ja... Nagu öeldakse - väikesed lapsed,
väikesed mured, suured lapsed, suured mured... Ja neid suuri muresid ei saa lahendada
enam väikese kommipausiga matkaraja puhkekohas.
Traditsioone tuleb austada. Seepärast pidasime igati õigustatuks peatust Valka Statoilis, ptüi tsirkle-kaas, kus mäletan peatumisi juba
noilt esimestelt autoreisidelt 1990-te lõpul. Kütusega täitmise jätsin
targu Lugaži Virši pensukasse - senini on sealt saanud põlevat alati
odavamalt - sai ka nüüd.
Võisime olla ehk mõni kilt Strencist, kui tuli kõne sõber Markolt. Uuris
niisama elu ja päris siis, et kas ma midagi sünnipäevaks Lätist ka
tahaksin - ta hakkab just piiri ületama. Eluke on ikka naljakas. Et
eluke on kummaline arvas ka Marko kuuldes, et sõidame Riia poole.
Imestamised imestamisteks - igatahes
leppisime kokku õhtuse trehvamise Riia vanalinnas. Ja ongi hästi - dorpatlastel on ju
igati paslik kohtuda Liivimaa pealinnas.
Meie enda Riia plaan oli esialgu lihtne: taas "kohustuslik" lõuna Lidos (Krasta ielal) ja
peale seda põgenemine õuekuumuse eest spaasse - viimasel hetkel
Riia kesklinna majutust bronnides tuli "leppida" Wellton Riversidega.
Mitte, et selles midagi halba olnuks - viisakas peavari koos
saunakompleksiga - ent Riias saaks sama hästi ööbida ka mõnevõrra soodsamalt.
Lido
juures näitas auto termomeeter +33C. Õhk lainetas tuuletus
pärastlõunases leitsakus parkla kohal. Isegi mõnekümnemeetrine retk
restosse võttis otsaesise niiskeks.
Lido. Ikka, kuidas siis muidu. Peale seda, kui Kalku ielal kultus-pelmeenikoht
arusaamatutel põhjustel suleti, on Lido see mälestusi elustav nostalgialaks, mille Riiast
peab saama. Mäletan kuidas
2002. a tulime Prantsusmaalt või aasta
hiljem Itaaliast või... ...
Noh, neist hetkedest võiks siia ette kerida, ma arvan, mitukümmend
seika. Peale kovidit on Lido siiski natuke teine. Söögivalik täna nii kohitsetud
õnneks ei ole kui pandeemia-aja tipphetkedel, ent mõned rudimendid
taudiajast on jäänud - kilesse pakitud salatid ja snäkid näiteks. Menüü on
siiski natuke lühem, kui ammustel aegadel. Eks maja isegi näib
tolmusem ja närtsinum. Ent kõik see, mis kunagi esimesel korral seal
võlus, on jätkuvalt siiski olemas, kaasa arvatud igikestev läti jaanipeo muusika,
mida teeb mõni kohalik Jörberg... Niisama seda raadiost või lives kuulates läheks hulluks vist
minutitega, kuid Lidos hea läti söögi ja eluskalja kõrvale sobib
ideaalselt... Jah. Kirjutasin siin enne lastest. Eks ole Lidogi üks
neist titade ja teismelistega reisimise erinevuste testkohtadest; kõik see,
mida mäletasin omi võsukesi Lidos pisikestena kaifivat, tundus nüüd neid
suurest külmaks jätvat. Eriti menüü...
"Misasja! Ramenit siin ei müüdagi?!"
???
Lido Karumõmm
|
Üles |
Hotelli regamist saatis fuajees valitsev sauna eesruumi õhkkond. Ilmselt
mingi kliimaseadme teema, ent kui jahutus ei tööta, siis loogilise
tulemusena suure
kasvuhoone moodi maja muutub ülekolmekümnese välisõhuga päikesepaistel
kenaks praeahjuks. Ma, ausõna, ei kadestanud noid näitsikuid
retseptsioonis, kes higi pühkides püüdsid klientidele kramplikult
naeratada. Sisse regades selgus ka üks põnev uudis
turundusvallast - free parking osutus vanaks heaks tasuliseks parklaks
aadressil Kungu iela 19. Hotellist saadud sedel tagas küll koha muidu juba üsna piiri
peal umbes parklas, kuid mingit hinnaalandust sellega ei kaasnenud.
Kulukas, kuid vajalik...
Daugava läbi hotelliakna
|
Üles |
Istusime üle saja aasta taas lastega spaas. Enne kovidit püüdsime ikka
aeg-ajalt lapsed mõnda veekeskusesse vii, aga pandeemia justkui kustutas
selle harjumuse. Nüüd siis olime taas saunakeskuses ja oli mõnus. Ega see Riverside
spaa nüüd mingi enneolematu veelamus ei ole, kuid saunad ja basseinid on
olemas ja - rahvast tungles nendes ülivähe. Ilmselt pelutas mõte
saunadest õuekuumusele mõeldes. Tegelikult oli veekeskuses mõnusalt jahe
õhk, jahe vesi ja kuumad saunad...
Leppsime jooksult Markoga trehvamise kokku sellises Riia unkas nagu
Folksklubas. See on üks resto vanalinna lõunaosas, Peldu ielal, mitte
kaugel meie öömajast. Et mul olid varasemast sellest sööklast ülihääd mälestused,
siis julgesin koha välja pakkuda. Muidugi selgus kohapeal, et ühele mu
võsukestest põhjustel, mida ma siin pikemalt lahkama ei hakka, koha
söögivalik ei sobi. Seega tegin ettepaneku hargnemiseks - enamus rahvast
jäi ootama Marko-peret ja mina läksin võsukesega pearooga sööma Wok to
Walki, et siis hiljem, magussöögiajaks, teistega ühineda. Ega mul aasia
söögi vastu olegi midagi - Wok to Walk nn
tegelikult üsna ok koht - normaalne toit ning süüa tehakse efektselt: pakid
ja tööriistad lendasid nagu komeedid ning ikka kordi ja kordi lasti pannidel tuld
pursata.
Folksklubasse jõudes olid kõik kenasti laua ümber kogunenud ja nautisid
läti rahvuskööki. Tellisin minagi kohalikku kultusmagustoitu - pavlova ainetel
tehtud desserti, mis meil kunagi ettevõttes praktikal olnud läti
noormehe sõnul olevat kohustuslik igal õigel peolaual. Ports kanti lauda
selline, et ainuüksi sellest võinuks saada söönuks...
Tulles taaskord tagasi lastega reisimise juurde, siis avastasime
üllatuslikult, et neil kolmel on õhtuks omad plaanid suure õe kaitsva
tiiva all ja meie võime oma õhtuga peale hakata mida oskame. Nii olime
järsku Marko-Triinuga neljakesi kesk ülisumedat Riia vanalinna.
Jaak Juske kirjutab:
"Kas te kujutate
ette, et Tallinna 1944. aasta märtsipommitamises oleks hävinud mitte
ainult Harju tänav, vaid terve Raekoja plats koos Pühavaimu
kirikuga. Aga just midagi sarnast Riias 1941. aasta sõjasuvel
juhtus. Ajaloolisest Peetri kirikust, raekojast ja imekaunist
Mustapeade vennaskonna majast jäid alles vaid ahervaremed. Nõukogude
võim taastas neist ainult Peetri kiriku. Raekoja ja Mustapeade maja
varemed aga lammutati. Kümne aasta eest otsustasid riialased oma
linna hävinud sümbolid taastada. Hoonete vundamendid kaevati välja
ning säilinud jooniste ja fotode põhjal asuti ehitama. Riia 800.
juubeli eel saidki raekoda ja Mustpeade maja taasavatud ning linna
üks peaväljakuid suures osas taastatud."
Jah.
Kindlasti ei ole Riia vanalinn nii "stiilipuhas", kui Tallinn ja eks
selle segipommitamise tulemusel sündinud sovjetlikuks-postsovjetlikus
kastmes keskaegne linnakooslus on pisut skisofreeniline, kuid sel on oma
võlu. Jättes restaureerimisalased arutelud ja vaidlused
restauraatoritele on hetked klaasikese veiniga Mustpeade maja ees
praguse maja autentsusest ja päritolust hoolimata väga mõnusad. Olen
Riias käinud ka korduvalt enne uut Mustpeade maja, kuid enam ei kujutaks
seda platsi teistsugusena ette... Parem
stiilne kitš kui stiilitu veneaegne karp 1980-test...
Juhuslikult võetud suund viis meid poolkogemata Riia Peetri kiriku ette.
Uks paistis paokil, astusime sisse. Selgus, et saame minna torni ja
oleme... viimased, kes sel päeval lastakse.
Riia
Peetri kirikut olen ma ju näinud pea igal korral, kui Riia vanalinnas
käidud, ent alati on nagu isiklikku huviorbiiti jäänud toomkirik...
Toomkirik on kena küll, ent Peetri kirikut peetakse Riia vanimaks
kirikuks - selle esimest versiooni mainitakse juba 1209. aastal - vaid
kaheksa aastat peale seda, kui piiskop Albert Daugava suudmes jalad maha
pani.
Peetri kiriku
123,5 m
kõrguse torni (ok, alumine ots on ju ikkagi tellistest) konstruktsioon
on puidust ja seda peetakse kõrgeimaks puitkonstruktsiooniga ehitiseks
Euroopas (Oleviste kirik, mis olevat Baltikumi kõrgeim, hoiab oma
rekordit Riia Peetri kiriku ees küll napilt - vaid paarikümne
sentimeetriga – 123,7 meetrit
maapinnast). Kuni teletorni ehitamiseni 1985. a olnud kirik kõrgeimaks
majaks Riias.
Peetri kiriku virtuaaltuuri lehel
kirjutatakse muuhulgas:
"Seoses oma erakordse pikkusega, on Püha-Peetri kirikutorn
vähemalt 6 korral piksetabamusest süttinud. Legendi alusel, riskis
Peeter 1 isiklikult oma eluga, püüdes 1721 aasta suurt tulekaju
kustutada. Teise Maailmasõja käigus sa torn tulekajus kaks korda
tõsiselt kahjustada ja hävis täielikult. /.../
Torni tipus ilutsev kullatud tornikukk, mis on 1,5 meetrit kõrge, 2
meetrit pikk ja kaalub 158 kg. Ning mille kuldamiseks kulus 140g
kulda, ei ole sinna paigutatud pelgalt ilu pärast. Vaid täidab
vägagi vastutusrikast tuulelipu funktsiooni. Nimelt, on igale
sadamalinnale äärmiselt tähtis tuule suund. Tornikuke järgi sai
imelihtsalt selgeks teha tuulesuuna, millest omakorda olenes, kas
võimalike kaubalaevade saabumist on oodata või mitte.
Traditsiooniliselt, iga kord kui Püha-Peetri kiriku torni
restaureeriti, pidi ehitusmeister, ehituse üle andmise käigus istuma
tornikuke selga, jooma tühjaks veinipokaali ning virutama tühjaks
joodud pokaali vastu maad kildudeks. Niimitmeks killuks pokaal
purunes, niimitu aastat pidi torn hooletult püsima. Kui 1746 aastal
meister Wuellenberg oma tühjaks joodud pokaali maha virutas, põrutas
ta selle kogemata hoopis mööduvasse heinakoormasse! Vaatamata
sellele et pokaal jäi terveks, püsis torn pea 200 aastat, kuniks
1941 aasta 29 juuni tulekahju selle hävitas. Sanas 1970 aastal
tornikuke paigaldamisel purunes pokaal tuhandeks pisikeseks
killuks..." .
Riia Peetri kiriku tornist
|
Üles |
Toomkirik
|
Üles |
Õhtu ent lõpetasime minu aipimise peale Garaažis Miitava õlle ja külma
majaveiniga. Leidsin Garaaži enda jaoks selle aasta juunis, kui Riiga
toona asja oli. Koht ja staff jätsid siis hea mulje ja ei valmistanud
pettumust ka nüüd...
Selline ägeda hõnguga kõrts... Ja muidugi õigel hetkel peale pandud
DM (kuigi ma pole depešite paadunud fänn, kuid seekord nagu sobis
ülihästi)...
"All I ever wanted
All I ever needed is here in my arms
Words are very unnecessary
They can only do harm"
/Depeche Mode - Enjoy the Silence /
Garage
|
Üles |
#jaakjuske.blogspot.com/...
/riia mu arm
|
15.08.2022. Riia-Bauska
Järgmine |
Eelmine |
Üles
Musa... Mikelis. Mõnisada meetrit enne Leedu piiri
|
Üles |
Hommik hotellis algas kallite õnnitlustega...
Muuseas sai heasoovimiste keskel lahenduse ka üks müsteerium. Nimelt on
mul üks sentimentaalse väärtusega habemeajamise-žiletimasin. Mingi aeg
tagasi avastasin, et apastraat on kuidagi pihta saanud - kasutada saab,
aga tera fikseerimisega on jama (selline veneaegne vidin - tera saab
paika mutrikesega, mis liigutab terapealseid klappe). Panin
probleemid masina vanuse arvele. Ostsin selle enne ülikooli minekut oma
külapoest. Mäletan ostuhetke hästi, kuidas Poe-Ella (jeerum - nägu
mäletan, aga ei mäleta perenime... nagu olen unustama hakanud paljude
koduküla inimeste ja talude nimesid, mida lapsest saadik teadnud
olen...) mulle naerunäol kolmerublasest kopikaid tagasi luges. Toona
pidin hädaga selle ostma, sest isalt pätsatud masina olin pillanud
kivipõrandale ja selle saba murdus. Ühesõnaga - üks tühine, kuid isiklik
tükk plastikut ja metalli... Nüüd sain kingituseks šiki žiletimasina.
Tumedast puust ja roostevabast terasest vidinat näpu vahel hoides tundus
nagu oleksin sattunud kallisse poodi. Minu üllatunud ilme peale sain
teada ka vana masina hädade põhjuse - nimelt olla see ka
kappi koristades maha pillatud, mille peale masin streikima hakkas... Ajalugu kordub...
Sünnipäev ent jätkus. Welltoni hommikusöök on buffee nagu hotellides
sageli. Üllatusena ent kandis kallis kaasa lauda
klaasikesed vahuveiniga. Need polnud joogivalikus küll minu pärast, ent
aitasid sünnipäeva päeva algusele lõbusalt kaasa...
* * *
Riiast Bauska poole orienteerumine võttis Waze abist hoolimata aega
enam, kui sünnis. Esiteks tegin Krasta iela lõpul viaduktilabürindis
valearvestuse ja siis sattusime lõputusse teeremonti. Ent lõpuks olime
tagasi Via Baltical sihiks Trušu pilsētiņa - Küülikute küla. Mul
polnud sellisest kohast halli aimugi - leidsin selle netis juhuslikult Bauska
kohta skrollides. Kuna lapsukesed kiitsid küülikute
vaatamise mõtte heaks, siis oli siht paigas. Kümmekond kilomeetrit enne
Bauskat keerasime Code mõisa juures teelt maha (küülikute mõis on päris
mõisast üle maantee) ja sattusimegi kohe tolmusesse parklasse, mille
servast paistsid päevinäinud miniatuursed majakesed.
Trušu pilsētiņa
|
Üles |
Küülikute küla, kus väidetavalt elavat Euroopa rikkalikuim küülikute kollektsioon,
pidavat keegi härra Ojars Narvils juba 2009. aastast. Küla näeb välja
nagu materialiseerunud kollaaž
Brotze kogust - vahvärgis kirikud,
linnamajad, veskid jm kraam - kõik puha küülikute eluasemed. Küülikute
küla kui idee ei ole muidugi midagi ainulaadset; näiteks Eestistki leiab
Sõrvest Laadla külast ühe suure näriliste show-asunduse ja kui netist
otsida, siis viskab ette sarnaseid asju mujaltki. Ent ilmselt on need
teised igaüks omamoodi - Läti versioon igatahes tundus juba esimesest
pilgust võluv.
Saime vaevalt pargitud, kui kuulsime sõbralikku hõiget. Kuumava päikese
eest improviseeritud varju alt viipas Kunksmoori olemisega proua, kes
valju häälega teatas, et tuleb ka pilet osta. Juba autonumbri järgi
teadis ta, et oleme Eestist, seega lisaks piletitele oli tal meile juba
ka muid pakkumisi. Esiteks muidugi lastele pealistega pisikesed
porgandipundid, millega närilisi soovi korral sööta saab - see oli
internatsionaalne pakkumine. Kuid ekstra pakkumisena eestlastele õngitses proua
jääkapist välja pooleteistliitrise jääkamaka. Tegelikult oli see
plastpudel külmutatud kasemahlaga - asi, mida näiteks sakslastele või
muudele mõistlikele euroopa turistidele üldjuhul müüa ei õnnestu, sest
neil pole halli aimugi, mis see võiks olla; eestlased aga teavad ja
oskavad hinnata. Et väljas näitas kraadiklaas taas 33C plussis, siis tegime selle
kaheeurose väljamineku üsna heal meelel. Küüslauku, mida Kunksmoori
sõnutsi ka just eestlased armastavad osta, me seekord siiski kaasa ei
haaranud.
Astusime külasse. Esimesena lõi pahviks lillemeri - meeletus koguses
suurte püsikutega masspeenraid, sekka saialilli, kosmost ja mida kõike
veel. Mõnusalt kergelt üle kasvanud, siin seal küülikupuuride kõrval
meetrised maltsapuhmad, mis selles kontekstis mõjusid nagu mõned
eksootilised lilled. Ja küülikud, küülikud, küülikud... Neid on seal
palju. Juba "disainitud" maju olevat ainuüksi 65, ent küla teise otsa
jõudes "avastasime" lõputu hulga tavalisi küülikupuure. Puuride vahel
patseerisid uhkelt kuked ja kokutasid kanad, kaagatasid haned ja pardid.
Isegi üks vihane kalkun tuhises ringi. Eemalt paistsid ponid ning kitsed.
Ma ise eriline näriliste fänn ei ole, ent nautisin väljapaneku lavastust: see
valgus, meeleolu, lõhnad ja värvid meenutasid natuke lapsepõlve vanaema
majapidamise
tagaõues, kus asus seaaedik ja linnuaedik, kuhu tulid õhtul karjamaalt
lehmad, lambad ning hobune ja kus elas mu masajas ja tore laiguline
sõber - Krants... Küülikute majad on üsna tugevasti ajahambast pihta
saanud: osadel tornid murdunud, seinapaneelid niiskusest lokkis ja
narmendavad, kuid tervikuna jättis kogu see kompott ääretult sümpaatse
ja sooja mälestuse.
Sattusime oma ringkäigul lindude toitmise ajale; kui tiivulistele leiba
puistati, liitus nendega ka üks ahne koer. Nähes meie uudishimulikke
pilke ulatas söötja-mees leivakannika Liisale ja käskis selle lindudele
ette pudistada. Kui leib otsa lõppes hüüdis mees midagi koerale, kes
seepeale talle lihtsalt lambist kukile hüppas. Tsirkust ja leiba - nagu
öeldakse...
Küülikuteküla
|
Üles |
Liisa püha ülesanne - toita ära Küülikute küla linnud ja koer
|
Üles |
Rundale teed saatsid teetööd ja kuumus. Parklas ootasid Marko ja Triin
õnnitluste ning meenetega. Taas midagi erilist - Rundale lossi juures
pole mind veel õnnitletud. Edasine plaan nägi ette tegevusi
sektsioonides: mind interjöörid ja lõputud toad täis portselani ja
hõbedat (Rundale
lossis on tube vist 138, kui õigesti mäletan) väga ei köida, mistõttu
lõviosa meie perest ning Marko-Triin sukeldusid lossi, meie Lauraga
seadsime sammud parki. ...Ahjaa, pletit ostes üllatas mind kallis
abikaasa lossi ja parki tutvustava raamatuga, millesse olid kirjutatud
lätikeelsed õnnesoovid. Aitäh!
Rundale auhoov
|
Üles |
...Kirjutavad minu teadmata üllatus-õnnesoovi läti keeles :)
|
Üles |
Ma ei
hakkaks siin Rundalet refereerima. Ühelt poolt on see suur lugu -
üks ja mitte vähetähtis episood
Rastrelli loomingust, teisalt Kuramaa
hertsogiriigi lõpuakord: valmis kompleks umbes 1740.a , Kuramaa de facto
arvati tsaaririigi
koosseisu juba 1795. aastal. Loomulikult on Rundale kogu Baltikumi
suurejoonelisem barokkansambel. Rastrellilt on pärit ka ju Jelgava, aga
too pole nii uhke ja pole nii ülbelt ka taastatud, lisaks on
Jelgava lugu Rundalest isegi nukram...
Leedukatel on hulk kauneid mõisaaedu, ent neist pole siiski ka
suurimatel Rundalele vastast. Meie Kadriorg on ehk kogumahult pisut sarnane, kuid barokne osa siiski oluliselt
tagasihoidlikum; ja muidugi polnud Rastrellil Revalisse asja. Ega olnuks
ka Kuramaale, kui Katariinal poleks saanud barokist villand ja
keskealine Peterburi ülikutega harjunud arhitekt polnuks sunnitud Kuramaale
kolima.
Rundale kompleks praegusel kujul
võtab enda alla 72 hektarit. Suurema osa sellest moodustab metsapark;
viimane on Rundales täpselt samase otstarbega nagu metsased tükid
Versailles's peale suure kanali ristkanalit või Vaux le Vicomtes peale
suurt kanalit. See sädelev osa, mida täna Rundales Prantsuse pargiks
nimetatakse, on vast viiendik kogu kompleksist. Tänane pilt on
loomulikult rekonstruktsioon, ent tuleb au anda lätlastele - lossipargi
peaosa on nad suutnud Rastrelli kavandite järgi taasluua. Kui suudetaks
teed pinnata sõelmetega, siis oleks illusioon pea täielik. Mäletan omi
esimesi muljeid Rundalest klassiekskursioonilt vast 1980-te
algupoolest... Siis meenutas praegune sädelev parterite ja boskettide
osa lihtsalt üht vanade pärnadega võpsikut.
Muidugi
on Rundale pargi põhiatraktsiooniks tagaväljaku parterid, millest u 1 ha
võtab enda alla kummagi tiiva ääreosas 2005. a loodud roosiaed. Rooside
kollektsioonis taheti kasutada algupärases versioonis vaid
ajaloolisi roosisorte, kuid tänaseks on istutatud ka hulk kaasaegseid
sorte: hetkel on kokku loetud 1740 kaasaegset ja 670 ajaloolist sorti,
mida esindvad u 12000 istikut. Roosipeenraid, et nad ka ilusad oleksid,
hallata,
on üsna peen asi. Rundaleski paistab kaugele aednike higi ja
pisarad ning, antagu andeks mu küünilisus, lõunapoolse parteri
ronirooside kandis on vist jaks (vähemalt AD 2022) üsna otsa saanud...
Eks muidugi igalt poolt, kui detailidesse süübida, paistab välja, et
barokki on kallis pidada; oli vanasti ja on praegu. Sellegipoolest näib
Rundale kui säästu-Versailles: parterid isegi rikkalikumad kui mäletan
viimasest Versailles' külastusest... Ja muidugi au parki teinud-hoidnud
inimestele - ega see pole olnud lihtne tee.
Parterid...
|
Üles |
...alleed...
|
Üles |
...Hekiteater...
|
Üles |
...berceaud...
|
Üles |
... ja lõpuks vastus küsimusele: "mis on boskettide sees?"
|
Üles |
Aednikumaja
|
Üles |
Hiina paviljoniks maskeeritud tualett
|
Üles |
Roosiaed
|
Üles |
Ootuspäraselt juhtus nii, et meie
Lauraga jõudsime aedadele tiiru peale teha enne, kui majas kolajad kõik
vaasid ning tordilabidad üle vaadatud said. Seepärast peale
telefonikonverentsi endast targematega suundusime meie Bauskasse, et
hotelli ära regada ning võimalusel hankida õhtust provianti.
Et olin bronninud öömaja linna serva vanasse suvilarajooni, sai selle
leidmisega omajagu linna kolgastega tutvust teha. Üks väikelinna
perifeeria kõik... Lõpuks ent jõudsime kohale. Vastu võttis pensionärist
ülisõbralik härra. Meie jaoks oli kasutada terve maja köögi, sauna,
suure terrassi ja suure, avara õuega. Ainus asi oli saunaga - ...et on
nii kuum, siis äkki seda lugupeetud külalised ei kasutaks. Seal võinuks laagerdada "maal
vanaema juures" mitte öö, vaid pool suve: hubane, nostalgiline ja mõnus.
Vanahärra taris mind kättpidi ühe viljadest lookas ploomipuu juurde ning
vannutas sealt sööma - kui õhtul kõigi lastega kohale jõuan, siis...:
"Sööge palun ploome. Neid on sel aastal nii palju. Meie oma
memmega ei jaksa neid süüa ja moosi on kah juba tehtud. Omad lapsed
on Inglismaal ja nendest jäävad nood viljad kindlasti söömata..."
Korjasime Lauraga mõned peotäied autosse kaasa. Kui proovisin arved kohe ära õiendada selgus, et härral kaardimakse võimalust ei ole - meil
polnud jälle sularaha. Leppisime siis kokku, et hangin Bauskast käšši
ning arveldan hommikul. Nii juhtuski, et Rundalesse tagasisõidu asemel
suundusime esmalt Bauska vanalinna sularaha otsima...
Bauska lugu on üsna pikk. Alguse linnakesele - Schildburg oli selle
nimi, pandi juba 13. sajandi alguses, kui Bauskasse ehitati ordulinnus.
Liivi sõjas sai linn koledasti pihta, kuid Kuramaa hertsogiriigi
tekkides ehitati piirilinn kenasti üles. Põhjasõjas rapiti linna
koledasti, eriti 1706. a, mil vene armee linnuse ja linna rootslaste
hirmus maha põletas. 1812. a külastas Bauskat Napoleoni vägi
ekskursioonil Moskvasse. Siis saabus pikk rahuaeg ning piirilinn kosus.
Esimeses ilmasõjas läks peaaegu hästi - suurt midagi ei juhtunud, kuid
teises ilmasõjas lasksid venelased linna 1944. a taas üsna peeneks.
Tegelikult põles puidust vanalinn maha ning praegu markeerib endist ilu
pisut vaid raekoja plats ja paar vana maja selle ümber. Maanteelt paistab asi
paljutõotav, ent süvenedes teeb kvartalile tiiru peale 10 minutiga ja
ega seal "vanalinnas" suurt midagi näha ole (linnus jääb Leedu
poole vaadates teisele poole jõge).
Jalutuskäigu peale selgus, et ega vanalinnas rahaautomaati ka ei ole.
Kui ühest raeplatsi äärsest kõrtsust ATM-i kohta küsisisn, juhatati üle
jõe RIMI-sse - mujal polevat. Samast kõrtsust jäi vee ostmine katki, sest
kaardiga maksta ei saanud... Nii ostsime hoopis j oogid pensukast
ja keerasime autonina tagasi Rundalesse - telefonikõne teatas, et
kallite kaasreisiliste majaekskursioon on läbi saanud...
Bauska
|
Üles |
Bauskasse saabudes hoidsin targu Musa jõe lõunakaldale, mistõttu Rimist
rahaautomaadi leidmine ei võtnud väga palju aega. Kommentaariks lihtsalt
nii palju, et kõrvalteedelt Via Balticale tulles oli Bauska ring
kohutavalt umbes - seisime enne pea 20 minutit sabas, et maanteel vasakule pöörata. Kuigi öömajakoht oli jätnud õdusa mulje tundus mõte
õhtu veetmisest vaid ploomidega suvilamiljöös mitte kõige
ahvatlevam. Tahtsime ka mu väikese isikliku verstaposti kinnitamiseks
midagi pisut ägedamat õhtuks süüa. Seepärast skrollis Annikene internetis ja uuris
elu. Et maanteel ei paistnud liiklus rahunenud olevat - Rundale teel
tolknes endiselt veerandtunnine pöörajate saba, keeldusin mina Bauska
kesklinna uuesti minemast. Ja hea oli, sest nii jäi valik pidama hoopis
Mikeli vabaõhukeskusel...
Mikelisse jõudmiseks tuleb Bauskast sõita lõunasse mööda külavaheteid.
Osadel teejuppidel tekkis tõsine kahtlus, et oleme eksinud, ent peale
veerantunnist loksumist auklikel-poolkruusastel radadel, mis tõsi,
kugesid maalilistes külamaastikes kullendavate rukkiväljade vahel, olime
päral. GPS-i järgi parkisime auto Leedu piirist vaid mõnesaja meetri
kaugusele.
Mikeli keskus on püsti aetud Musa kaldale eurorahadega. Mulle natuke
selle kontseptsioon jäi segaseks - kompleksi kuuluvad automuuseum,
restoran, hotell ja klassikaline vabaõhumuuseum. Ma ei ole kindel,
kellele selline kombo mõeldud on, ent restoran, kuhu me oma sammud
esiteks seadsime (sest muuseumialad olid ametlikult juba õhtusel ajal
suletud), ülemäära tühi ei paistnud. Menüü tundus soliidne ning
hinnaklass peentest nimetustest hoolimata mõistlik. Ainsa pipraterana
ehk kuldses leemes oli suhteliselt pikk ooteaeg - oli ka palju ootajaid
juba enne meid. Et lapsturistid jäid hea meelega restorani joonistama,
läksime Helega avasturetkele. Kuidagi maalilist Musa kallast pidi
jõlkudes sattusime trepile ning äkki leidsime end vabaõhumuuseumist.
Midagi väga suurt see pole - rikkam talu 19. sajandi lõpust, kuid
korralik hoonekompleks ning korralikult sisustatud. Kui jõudsime kõik
majad ja totsikud ning potsikud üle vaadata, sattusime lõpuks kohani, kus
saanuks töö ajal piletit osta. Tööpäev ent oli läbi. Keerasime siis otsa
ringi ja naasime restosse just hetkel, kui hakati roogi ette kandma. Ja
road olid head!
Bauska motiiv nr 1
|
Üles |
Mikeli külastuskeskus
|
Üles |
Musa
|
Üles |
Mikeli vabaõhumuuseum
|
Üles |
Sünnipäevakook!
|
Üles |
Tagasi Bauskasse sõitsime loojangupunas kuivast päevast viimast võtvate
kombainide üleskeerutatud tolmukeeristes. Vili tahab võtmist kuniks
annab kuiva...
Paar kilomeetrit sõidetud tuli kõne murelikult öömaja peremehelt - et
kuhu me siis jääme, kas leidsime juba uue koha. Rahustasin ta lõbusalt
maha ja peagi keerasime suvilaõuele. Vanahärra tatsas kohe vastu ning
kupatas lapsed ploome sööma. Tegelikult ega nad seda kupatamist niiväga
vajanud. Tekkinud uitmõtte ajel sõitsin Rimisse päeva lõpetuseks üht
mõnusat suurt jäätist tooma. Sain lõpuks küll jäätise, kuid pooletunnise
seismise hinnaga - Bauska hiigelsuures Rimis töötas vaid üks kassa,
kuumusest ületöötanud hulluva kassapidajaga.
Ent lõpuks istusime
ometi jahenevas õhtuõhus oma öömaja tagaterrassil,
lapsed mängisid ja vaatasid langevaid tähti. Tiksutasin telefonist
vaikselt
Ali Farkat ja rüüpasin siidrit: "Palju
õnne, Sulev, Palju õnne!"...
Ühel hetkel vaadates
pimeneva öötaeva taustal aiapiirisiluetti, milles
sulasid kokku hekk ja õunapuud, naaberkrunt ning kaugemal-kaugemal
kasvavad paplid ning metsaviir, tundsin külmavärinaid... Nagu istunuksin
Peipsi ääres oma vanematekodu tagatrepil... Näe, vasakut kätt on
naabrite põlluotsa lepik, taamal sama põõlutagune metsariba, keskel
seal, kuusetukk, mis tähistab üht teist talu; siis vana paju, mille alt
lehmad jõel joomas käisid, siis... see ja see ja see. Meeletu
mälestustetulv... See tunne oli ebareaalne õigemini nii reaalne, et
pidin püsti tõusma ja endale kinnitama, et ma ei ole seal...
"J'ai quitte' mon
pays et ma louisiane
Mais dans d'autres pays, adieu savane
J'ai trouve' le me'tro n'est pas un
Petit boulot mais je suis, je suis un ne'gre
J'ai quitte' un ami et ma lousiane
Mais dans d'autres pays, adieu savane..."
Ali Farka Toure - Savane
Bauska motiiv nr 2
|
Üles |
|
16.08.2022. Bauska-Kuldiga
Järgmine |
Eelmine |
Üles
...
|
Üles |
Ärkasin
koerte ja kukkede peale. Aga mitte väga vara - pigem mõnusalt parajal
ajal. Ajasin kargud alla, et hakata nooremale rahvale mõnusat inglise
hommikusööki tegema. Ent võta näpust. Eelmisel õhtul ma suurt selle
improviseeritud kööginurgaga tutvust ei teinud, mistõttu oli üllatus
suur, kui avastasin, et hommikusöögi tegemiseks on kolm varianti:
veekeedukann, mikrouun või suur õuegrill (viimene tegelikult ei olnud
võimalus, sest eeldanuks tretti Bauskasse söe järele; ja no kuulge!).
Päev tõotas taas 30 kraadiseid elamusi, seega tooreid mune ja peekonit
autosse hapnema jätta olnuks puhas raiskamine. Panin kohvi hakkama ja
vahtisin nõutu näoga mikroahju - see masin on minu jaoks jäänud
saladuseks tänapäevani - osalt seepärast, et pole tundunud vajadst,
osalt seepärast, et selle tööpõhimõte meenutab universumi alguse
kirjeldust Terry Pratchettilt:
"Alguses ei olnud mitte midagi ja siis see plahvatas!"
Ent sel
hommikul see masin me toidu valmistas. Nimelt ajal, kui ma kohvi tegin,
leidis Annike internetist juba n+1 retsepti, kuidas mikrokas muna ja
sinki teha, suures kohvitassis, muuseas. Ja tehtud need said, tulid nagu
eeskujuks olnud juutuubi videos ning isegi olid mingi maitsega.
Ühesõnaga ülitšill hommik Parupe maja terrassil lõppes õnnelikult ning
täis kõhuga.
Brīvdienu
Mājas Pārupes. Bauska
|
Üles |
Jätsime
hilisel hommikutunnil pererahvaga hüvasti - südamlikult ja ploome kaasa korjates -
taas - nagu sõidaks koju vanaema juurest.
* * *
Bauska
linnus on ehitatud Memele ja Musa jõe ühinemiskohale jäävale künkale
(arvatakse, et Bauska nimi tulenebki sest künkast; ...võib-olla... sõna
"bauska" läbi translaatori lastes saab vasteks igatahes "badass"...),
mis Musa poolt on üsna järsuseinaline ning jõeveeres isegi paekaljune.
Kindlus asus seal juba semgalite-vahvate ajal enne sakslasi. Kui
viimased lõpuks Kuramaa vallutamisega ühele poole said, kindlustasid nad
13. sajandil mäge, kivilinnus rajati aastatel 1443 (1441) -1450 Liivi
ordumeistri, Heidenreich Vinke von Overbergi, käsu all. Linnus pidi
kaitsma Riia kaubateed ja oli üks tähtsaimtest linnustest orduriigi
läänepiiril Leedu vürstiriigi vastu. Lossi ehitamisega on seotud üks
lugu ja põnev fakt juba 19. sajandil välja surnud rahvakillust (õigemini
suri toona välja nende keel).
Wikipeedias antakse teda:
"Kreevinid pärinevad tõenäoliselt Liivi ordumeister Heidenreich
Vincke von Overbergi poolt 1440. aastatel Novgorodi aladele
korraldatud sõjaretkede käigus Ingerimaalt Kapriost võetud vadja
vangidest, kes viidi Eesti ala kaudu Bauska linnust ehitama ja
asusid siis sellest ida poole elama.Kreevinite ajalugu pole siiski
otseselt dokumenteeritud, vaid rekonstrueeritud nende keele analüüsi
ja erinevate ajalooliste teadete põhjal. 1871. aastal tuvastas
Ferdinand Johann Wiedemann, et kreevinite keel on vadja keele vorm.
Allikatest on teada, et ordumeister Overberg tungis kahel korral
Vadjamaale, võttis seal sõjavange (Eberhard Winkleri hinnangul umbes
2000–2500 inimest) ja osales hiljem Bauska linnuse ehitamisel.
Kuramaa superintendent Paul Einhorn kirjutas 1649. aastal, et
kreevinid toodi Eestist ja enne linnuse ehitamist. Kreevinite nimi
tuleneb lätikeelsest sõnast krievs (deminutiivne vorm krieviņš),
tähendusega "venelane", mis näitab selle piirkonna lätlaste arusaama
nende päritolust. Ka Einhorni teatel nimetati neid "krewingideks või
vene talupoegadeks". Mitmed hilisemad autorid nägid kreevinites juba
eestlasi, liivlasi või krivitšeid."
Niisiis
võis Bauska linnuses oma elu ja tervise jätta ka mõni iidne suguvend.
Läks vaeste kreevinitega, kuidas läks - toodi nad sisse orjadena ja
orjadeks jäid nende lapsedki põlvkondade kaupa - linnus sai tore ja
suurim sealkandis. Lossist sai ka kohaliku foogti peakorter. Kuna loss
pakkus turvatunnet kujunes selle juurde peatselt küla - Vairogmiests.
Hoolimata piiriasukohast läks linnusel üsna hästi. Orduriigi lõunapiir
oli rahulik, sest Venemaa rünnakud
Bauskasse mõju ei avaldanud. Kuid 1558. a alanud sõda tsaaririigiga sai orduriigile saatuslikuks, mõjutdeas ka Bauskat. 1559.
a soovis ordu Poolalt kaitset. Zygmunt II August oli
nõus, kui ordumesitriks saab Gothard Kettler. 1560. a said ordu väed
Härgmäe lahingus venelastelt haledalt kotti ja ei suutnud enam
linnustest väljaspool suurt midagi peale hakata. Vene väed põletasid ja
lammutasid omatahtsi, okupeerisid üle poole Eestist ja Liivimaast,
jõudsid isegi otsaga Kuramaale. 1561. a andsid ordu Eesti alad end
pädeva kaitse saamiseks Rootsi kuninga võimu alla,
Gothard
Kettler andis lätipoolsed alad üle Poola kuningale. Selle eest sai ta
kuninga vasalliks, hertsogitiili ning sellega algas Kuramaa
hertsogiriigi (Ducatus
Curlandiae et Semigalliae) lugu. Arvatakse, et Kettler
ajas meelega Poola joont: üldiselt oli orduriik Leedu ja Poolaga pigem
nugade peal, Kettler suutis aga juba Dünaburgi komtuurina ammu enne sõda
lõunanaabritega hästi läbi saada. Ning eks Poola kuninga soosing ütle ka
üht-teist... Kettlerist ja Kuramaast võiks siin veel tunde referaati
kirjutada (eks
pisut ole juba refereeritud ka 2020. a Kuramaa reisikirjas)...
Ent Bauskasse tagasi tulles - lossist sai esimestel aastatel
hertsogiriigi peakorter ja Kettleri residents. Et linnus viisakam välja
näeks ja ilmselt ka kaitsepõhjustel käskis Kettler
1584. a
lossi juurde tekkinud küla ümber kolida praeguse Bauska vanalinna kanti.
Gotthardi poeg Friedrich laskis 1500-te lõpul kindlust tugevdada ja
ehitas sellele hoogsalt juurde, lisades muuhulgas linnuse visiitkaardiks
olevad ümartornid.
Bauska
linnus
| Üles |
Bauska
linnuse tornid pandi proovile juba 1625. a, kui linnuse vallutasid
rootslased. Rootslased olevat linnuse korralikult rüüstanud. Eks neil
olnud selleks ka põhjust. Nimelt peeti kindlust vallutamatuks ja kõik
ümbruskonna ülikud tassisid oma mandi läheneva rootsi sõjaväe eest sinna
varjule. Rootslased tegelikult ei olnud nii osavad. Nad piiranud müüri
ikka mitu aega, kuniks said kaubale ühe kohaliku linnamehega, kes neile
näidanud kätte salatee ühe akna kaudu. Olles kindlusse juba kord sisse saanud
andnud garnison alla ja polnud neil siis muud vaja teha, kui kraam
lihtsalt kotti ajada... Rootslased ei jäänud ent kauaks: 1628. a löödi
nad sealt välja ja kuramaalased taastasid linnuse. 1658.a võtsid
rootslased lahinguta Bauska taas üle. 1660. a. peale rootslaste ja
poolakate ära leppimist Oliwa rahulepinguga anti
Bauska linnus hertsogiriigi käsutusse tagasi. Nende sündmuste ajal
pisut ümber müüri paugutati, kuid suurt kahju ei tehtud.
Uus
proovilepanek tuli Põhjasõjas. 1701. a vallutasid rootslased taas
Jelgava ja lühikese piiramise järel peatselt ka Bauska. Kindlus olnud
rootslaste tulekuks suhteliselt halvas seisus. Järgnevate aastate
jooksul seal midagi kõpitseti, kuid raha- ja ressursipuuduses mitte väga
suurejooneliselt. 1705. a andsid rootslased kindluses alla ja selle
võtsid üle venelased. Räägitakse, et rootslastel lubatud lahkuda lippude
ja relvadega... 1706. a lasksid linnuse õhku lahkuvad venelased - et midagi rootslastele ei jääks. Viimased
olnudki juba aasta hiljem taas platsis, aga kindlust enam kindlusena ei
kasutanud - hoidsid seal vaid moona. Peale Põhjasõda jäi kindlus
varemeisse.
1874. a ostis varemed Paul Hermann von Lieven, Krimulda ja
Smiltene mõisahärra ning omaaegne Liivimaa maamarssal. Tema aegu
varemeid puhastati ja restaureeriti.
Tõsisemalt alustati restaureerimisega 1930-tel. II ilmasõjas sai linnus
taas korralikult pihta. Peale sõda on seda 1960-test
saati kuni tänini etapiti vuntsitud...
Bauska
linnus
| Üles |
Otsustasime, et
muuseumihuvilised lähevad muuseumi ja mittehuvilised ei lähe muuseumi.
Nii ostsin piletikassast
endale kohvi
ja 2/3 naisperest muuseumipiletid; meie Lauraga otsustasime varemeid
väljastpoolt vaadata. Mingi jabura kommunikatsioonierrori tulemusel olin
ostnud kohvi ka kallile abikaasale. Keda aga kohvi jooma ei tulnud, oli
Hele: nii kui neil piletid käes, kadusid muuseumisse. Istusime
Lauraga pisut pikemalt lossitrepil ja tegime mu kahe kohvi kõrvale lossi
vaatamise plaane. Paraku selgus aga, et kui tahame müüre seestpoolt näha
ja keskmistes tornides käia, siis peame ikkagi mingisuguse pileti
muretsema.
Ostsime siis ja läksime avastama...
Müürid nagu müürid
ja linnus nagu linnus. Vaated jõeorgudele - aga vaadata võib jõge nii
paremas kui vasakus pardas - on ilusad. Ühe torni juures
ploome süües sülitas Laura poolkogemata ploomikivi allpool paistvale
rohtunud müürijupile. Leppsime siis kokku, et tuleme mõne aasta pärast
vaatama, kas ploomipuu on kasvama hakanud...
Bauskaloodusrada ja Kirbaksala saar
|
Üles |
Vanadel
kividel turnimisest tüdinud, seadsime sammud linnusest välja, kahe jõe
ühinemiskoha poole sattudes niiviisi Bauska loodusrajale. Loodusrada
ise on natuke segane. Linnuse kõrval, sellest pisut lääne poole asub
Linnamäe (Pilskalns) park. Meie sattusime esialgu just sinna ja kõndima
mööda Memele kallast...
Bauska
linnamäe parki hakkas looma toosama Paul Hermann von Lieven, kes
1870-tel lossi kõbis. Park
plaaniti ajastuomaselt inglise pargina serpentiinstiilis - reljeef
igatahes selleks on linnamäel ideaalne. Ühelt poolt raamivad parki
maalilised linnusevaremed, kahelt poolt jõeorud ning läänest Kirbaksala
saar. Milline see pargikujundus tollal välja kukkus, ei tea, kuid
vabariigiaegsest, veneaegsest ja okupatsioonijärgsest tuunimisest
hoolimata on natuke seda vana hõngu (nagu Viljandi lossimägedelgi)
tunda. Ka hooldus näib olevat otstarbekas - meie jalutuskäigu ajal
kõplas pargi kruusateedel kümmekond ilgelt tülpinud nägudega
kooliõpilast.
Kirbaksala saar on
võsane maatükk. Jõgede ühinemiskoht võiks olla maaliline, kui seda ei
risustaks hulgi üle jõe rippuvad elektriliinid. Seevastu tagasivaade
linnuse poole on väga kena; tahtnuksin seda isegi skitsida, kuid päike
oli taas kuue peale keeratud ja nii otsisime puhkepausiks varju
võsapiirilt. Tegelikult on omal ajal kogu linnuse ala olnud üks suur
saar - kahe jõe vahele kaevatud vallikraav, mis tänaseks on pinnavormina
aimatav, eraldas koos jõgedega linnuse muust maailmast.
Koht, kust saab
alguse Lielupe jõgi (ühinevad Musa ja Memele)
|
Üles |
Tagasi linnuse poole jalutasime mööda päikeselist Musa kallast, mida
lossi all tähistab mitmemeetrine paeklint. Et teised olid linnuses
lõpetanud ja teel parklasse, valisime Lauraga klindi eest mööda laugemat
nõlva ülesmäge otsetee. Nõlv, mis altpoolt paistis üsna lauge, osutas
plätadega üles ronimisel üllatavalt tüütut vastupanu, etiti Laurale, kes
lahtisel kruusal vahepeal alla´libisema kippus. Ent üles me, mu kalli
lapsukese sajatuste saatel, jõudsime üsna operatiivselt.
Musa kaljune kallas
Bauska linnuse all
|
Üles |
Kell
hakkas juba keskpäeva näitama, kui varustasime end vee ja muu vajalikuga
ning seadsime sihiks vanade mälestuste uuendamiseks Tervete metsapargi.
Tunnikese sõidu järel olimegi päral.
Käisime
Tervetes kunagi
2009. a ja siis saime pargist toreda elamuse. Eelneva
külastusega võrreldes on vahepeal ehitatud megaparkla ja uus
külastuseskuse hoonekompleks. Parkisime siiski auto vanasse, teeäärsesse
parklasse, linnamäe alla; esiteks nostalgia mõttes, kuid teiseks - sealt
on lühem tee "Sprīdīši" kohvikusse
Anna
Brigadere muuseumi kõrval; tühja kõhuga pole sellesse hiigelparki minna
mõtet.
Muuseumi kohviku leidsime mõne minutilise jalutuskäigu peale
muuseumihoone kõrvalt terrassilt vanade puude alt. Kuigi rahvast ei
olnud, võttis teenindus aega ning lauale toodav jättis nii mõneski
mõttes soovida: kartulipannkoogid tilkusid rasvast ja minu lõhe suri
vist küll juba aegu tagasi. Olukorda oli proovitud paranadada ohtra
soola ja pipraga, mis tapsid viimasegi kala maitse. Kui siis hiljem
makstes tuli kokk särasilmi küsima, et kuidas lõhe maitses, pidin teda
kahjuks kurvastama.
* * *
Metsapargi ajalooline kese on kindlasti Tervete linnamägi, õigemini
isegi kaks linnamäege... Loomulikult ei tehtud kumbagi kantsi tühjale kohale. Tervete linnus kuulus algselt Vesthardile - semgalite vast kõige
mõjukamale vanemale ja sõjapealikule. Peale seda, kui Albert Riias kanda
kinnitas, ajas Vesthard sakslastega sõbrapoliitikat lootuses ohjata
tüütuid leedulasi, kuid ajapikku läksid ikkagi suusad risti ning 1228. a
sai tema vägi ordult lüüa. 1270. a, kui orduväed Tervete esimest korda
vallutasid, valitses linnust Nameisis. Kuningas sai põgenema ning
vallutas linna 1279. a tagasi. Kaks aastat hiljem piirasid orduväed
linnust, kuid tulutult. Seepärast otsustas piirkonna üle kontrolli
saamiseks 1282. s. naaberkünkale orulinnuse ehitada. Tugev vallikraavi
ja eeslinnusega puitkindlus - Heilingberg - valmis 4 aastat hiljem. On
arvatud, et saklased ehitasid oma linnuse endisele semgalite pühale
mäele - sellest võib tulla ka linnuse saksakeelne nimi - Pühamägi.
Leedulaste ja semgalite vägi püüdis järgnevatel aastatel seda vallutada,
kuid ei läinud õnneks ning lõpuks, kui nähti, et sakslased võivad
Tervete linnuse hoopis ära võtta, pisteti sellele tuli otsa ja põgeneti
Rakte linnusse. Kuna nüd sakslaste Tervete linnus oli muutunud mõttetuks jäeti see
1290. a ordumeister Konrad von Hattsteini korraldusel maha.
Siiski ehitati leedulaste ohjeldamiseks Tervete linnamäele uus
ordulinnus 1339. aastal. Pikka elu sellele ei antud - leedukad tegid
selle 1345. aastal maatasa. Uuesti ehitasid kindlustusi ordulinnamäele
Põhjasõja ajal rootslased, et pommitada Kalnamuiža lossi. Sellest ajast
saati kutsuvad kohalikud mäge Rootsimäeks - Svētkalnsiks
Praegu
seisavad kaks küngast kenasti kõrvuti, ordulinnamägi ehk pisut rohkem
puude alla peitununa...
Tervete linnamägi
| Üles |
Tervete metsapark.
Sissepääs
|
Üles |
Vana tammepuu
(soovipuu) Anna Brigaderi muuseumi ees
|
Üles |
Metsapark
tekkis Tervete iidse linnamäe juurde juba 1950-tel. 2000. a võttis selle
haldamise üle kohalik RMK, mis on seejärel usinasti ligikaudu 1400 ha
suurusel alal hiiglaslikku teemaparki arendanud.
2009. a olen Tervete pargi kohta kirjutanud:
"Tervetes dabas Parkas - nagu kõlab selle nimi läti
keeles - on loodud Läti metsakeskuse (Latvijas valsts mezi - midagi meie
RMK sarnast) poolt mõni aasta tagasi (AD 2000) perepargiks. Park on rajatud
looduslikku vanasse männikusse (väidetavalt enamus vanematest mändidest
on üle 300 aasta vanad), kasutades ära reljeefi, veekogusid, puistu
iseärasusi ja omaaegset dendroaeda. Maa-ala on jaotatud mitmeks osaks -
nagu Päkapikkude mets, Nõidade mets, Haldjate mets jt. Pargis on erineva
marsruudiga matkarajad, suur mängupark ning pargi keskus koos kohvikuga.
Pargis ruulivad väga lihtsalt loodud asjad - puuskulptuurid, laudadele
joonistatud muinasjutud, rohmakast puidust mänguasjad. Park on seotud
Tervete linnamäe ja hiiemäega, lülitades viimased matkaradade
sihtkohtadena pargi koosseisu, kuid jättes need siiski väärikalt
eraldiseisvaks."
Arvestades, et suure
osa pargi ehitistest moodustavad kohapealsest puidust tehtud vidinad,
kartsin pisut, et võib-olla leiame eest väsinud ning pehkiva mängumaa,
kuid juba esimesed sillad ja trepid linnamäe poolt lähenedes andsid
tunnistust nii korralikust hooldusest kui sellest, et viimase kümnekonna
aasta jooksul on ka palju juurde toodetud. Eelmisel korral vastu õhtut
kohale sattudes saime sisse piletita - no ei olnud linnamäe pool otasas
seda isegi kusagilt osta. Seekord sattusime kohe piletiputkale ning
mööda parki ringi kulgedes veel õige mitmelegi - ilmselgelt täna enam
tuntud radu pidi minnes ilmselt piletita sisse ei saa. Ülisõbralik
piletitädi andis lisaks piletitele kaardi märkides pastakaga sellel
olulisemad kohad ja andis nõu Metsakuninga ja Nõiametsa juures ringi
vaadata - äkki juhtume ka nõia või haldjatega kokku. Piletite juurde
ostsin laste rõõmuks ragulkad - täiesti korralikud laskeriistad nii
käbide kui kivide lendu laskmiseks.
Tervete lastepark.
Esimesed meetrid...
|
Üles |
Tervete
metsapark on teemapark - muinasjutupark, mis on inspireeritud Tervetes
sündinud ja üles kasvanud Läti kirjaniku, Anna Brigadere
(1861-1933) muinasjuttudest. Enamus pargi tegelelasi pärineb kirjaniku
1903. a kirjutatud näidendist "Sprīdītis" (sellest ka kohviku nimi) -
eesti keeli siis "Pöialpoiss". Lugu on Lätis väga tuntud ja armastatud -
midagi sellist nagu meil "Nukitsamees", pajatades ühe pisikesele läti
talupoisi juhtumistest tema oma kodumetsas. Näidendist on tehtud
lugematuid lavaversioone, multikas ning isegi mängufilm 1985. a.
Seepärast teatakse Tervete parki kogu Lätis ning, kui lugeda
veebikajastusi, turundatakse seda usinasti ka välisturistidele. Kahjuks
ei ole ise selle "Pöialpoisi" looga kursis (raamat olla tõlgitud eesti
kelde 1927. a), aga väidetavalt leiab pargist kõik loo tegelased
(puuskulptuuridena) ja nende elukohad. Kaks karismaatilisemat tegelast,
Pöialpoiss ise ja hiiglane Lutausis seisavad Tervete jõe kaldaastangul,
ülemise piletikassa (ja jäätisekohviku) lähedal, kuid läbi pargi
matkates võib kohata igasugu seltskonda: enamus näidendist tuntud
tegelasi elab Pasaku mežsas - Haldjametsas, nõiad oma kambajõmmidega
toimetavad Nõiametsas, päkapikud Päkapikumetsas jne. Kahjuks on kõik
selgitavad tekstid-sildid ainult läti keeles...
Sprīdītis ja hiiglane
Lutausis
|
Üles |
Pasaku mežs -
Haldjamets
|
Üles |
...Ja kohtasimegi
Metsaisa juures päris haldjat, kes laulis väga kenasti ja ühe laulu vaid
ekstra mulle. Paldies!
Haldjas-ristiema
|
Üles |
Nõiamets
|
Üles |
Rukišu mežs & Raganas
sils
|
Üles |
Cafe Ruku Seta
|
Üles |
Rukišu mežs:
Päkapikuküla
|
Üles |
Tasakaalurada
|
Üles |
Hoolimata paarist
jäätisepausist hakkasid mingil hetkel jalatallad ümmarguseks muutuma.
Mõne sammulugeja näitas juba rohkem kui 30000 jalaastu. Mida me aga ei
leidnud oli Ruku Pilseta - Päkapikulinn. Selle otsinguil sattusime
hiiglaslikule vaatetornile. seiklusrajale ja isegi koduloomaaeda. Lõpuks
ent, läbi rahapajaraja, jõudsime ka sinna. Tiiruga ühele poole saanud otsisime pileti-kassa
tädi näpunäidete järgi üles rongijaama, et endale rong järgi tellida -
meie autoni linnulennult jäi vähemalt 5 km...
Rūķu pilsēta
|
Üles |
Tervete...
|
Üles |
Muuseas,
enne Tervetele jõudmist juhatas üks silt tee ääres suunda Ravi
külasse...
* * *
Sõit
Kuldigasse kulges läbi imeliste loojanguvärvides
kombainimaastike. Tervete park oli kõiki roiutanud, seepärast mingeid muid
peatusi, peale tankimise, plaanis ei võetud. Aga siis jõudsime Dobelesse.
Bauska ja Kuramaa hertsogiriigi kontekstis ei saanud
värskeltrestaureeritud linnusest peatumata läbi tuisata... Kahjuks oli
kellaaeg sealmaal, et üksikut huvireisijat enam kaugemale värava taha ei
lastud.
Dobele
linnust hakati ehitama 1335. a ordumeistri Eberhard von Monheimi
juhtimisel Bērze jõe 15 m kõrgusele kaldaastangule endise semgalite
linnuse asukohale. Dobele oli üks semgalite viimaseid tugipunkte
ristisõdijate vastu. Tegelikult viimased ei suutnudki linnust kunagi
jõuga võtta - peale korduvaid rünnakuid 1250-ndatest 1290. aastani
saklased linnust ei vallutanud. Lõpuks põletasid semgalid ise linnuse ja
põgenesid leetu. Linnuse (saksa keeli Ordensburg Doblen) valmides 1347.
a sai sellest Liivi ordu Dobele komtuurkonna komtuuride residents. Kui
Gotthard Kettler endale orduriigist poolakate abiga hertsogiriigi
valmistas, ei saanud ta endale siiski kõiki ordu alasid
Kuramaa.
Probleemsed olid Kuramaa piiskopkonna alad ((Piltene, Pāvilosta,
Aizpute), mis kuulusid "meie oma mehele" - hertsog Magnusele ja Grobina
foogtkond, mis oli panditud Preisi hertsog Albrechtile. Kuid pinnuks
silma sai Dobele komtuur Mathias von der Recke, kes keeldus
hertsogiriiki tunnistamast ja sai poola kuningaga kokkuleppele toimetada
iseseisvalt "otse" kuninga vasallina. Alles 1576. a õnnestus Kettleril
piisavalt suur rahasumma ja sobiv maavaldus välja pakkuda, mis pani
Recke oma "kuningriigist" loobuma ning jätkama kõrgesti austatud ja
rikka mõisnikuna.
Dobele
linnuse vallutasid
1620. a
lühikeseks ajaks rootslased, linnus sai pihta, kuid Jakob Kettler laskis
selle 1650-tel kenasti taas korda seada. Põhjasõjas vallutasid linnuse
taas rootslased (Karl XII külastanud Dobelet 1701. a isiklikult). Linnus
sai Põhjasõjas räsida ning jäeti 1736. a, kui katus sisse kukkus, lõpuks
maha...
Dobele
linnusega on seotud ka märkimisväärne seik Läti rahvuslikust ärkamisest.
Nimelt toimus Dobele varemetes kolm aastat enne esimest Läti
üldlaulupidu (1873), seega siis 24. juunil 1870. a Kurzeme laulupidu...
Dobele linnus
|
Üles |
Saabusime hotelli Metropole üsna videviku hakul. Seepärast piirdusime
lühikese jalutuskäiguga vanalinnas, eesmärgiga leida midagi hamba alla.
Pidama jäime Pagrabiņšis - mõnusas raekojaplatsiga külgnevas kanaliäärses kohakeses, millest
mäletan juba 2020. aastast suurepäraseid hetki. Seegi kord ei pidanud
valikus pettuma: creme brulee maitses endiselt suurepäraselt ning
ka veinivalikule ei olnud midagi ette heita...
Kuldiga
|
Üles |
Ja
õhtutnnid... Õhtutunnid veeresid itaalia veini ja bluesi saatel. Seekord
siis
Etta James ja "I Just Want to Make Love to You"...
|
17.08.2022. Kuldiga-Tartu
Eelmine |
Üles
Liepaja tänav,
Kuldiga
|
Üles |
Metropole
hommikusöök kulges ootuspäraselt kenasti. Tänavale astudes tervitas
meeldiv vihmaeelne õhk - temperatuur näitas 20C, eelmiste päevade
leitsaku olid viinud taevasse kogunevad tumedad pilved. Läksime linna
avastama, kuid mitte niisama, vaid kindla eesmärgiga. Nimelt laekus äia
juubeli korraldajatelt piltsõnum käsuga leida peolauale üks konkreetne
lätis toodetud viinamark ning mõned kokteilid "Sex on the Beach"...
Olime siiralt üllatnud ja põnevil: teadaolevalt on jätnud alkohol mu
äiapapa alati äärmiselt leigeks. Aga käsk on vanem kui meie ja nii
saatsime lapsed tutvuma Kuldiga vaatamisväärsustega ning ise sukeldusime
alkoholipoodidesse. Ojaa, Kuldiga on väike linn, aga viinapoode on
seal palju. Peale tunnist kerges uduvihmas orienteerumist - võiks selle
reisikirja lisana välja anda brošüüri "An alcoholic Tour Guide in
Kuldiga" - pidime lugematute nõutute müüjannade ja müüjatega koos
tõdema fakti, et fotol näidatud viinapudel on üks haruldast liiki ja
ennenägematu märjuke - keegi neist ponud seda varem kohanud ja vähemalt
Kuldigast seda ei leia... Sex on the Beach nii haruldane ei ole,
mistõttu lõunasöögiks Venta joale vaatavasse resorani "Riverside" kogunedes võisime tõdeda, et missioon on sooritatud
vähemalt hindele E.
Metropole
|
Üles |
Ennelõunane jalutuskäik
Kuldigas
|
Üles |
Muidugi on Kuldiga Kuldiga - üks ütlemata äge linnake. Ning ma ei hakkaks
siinkohal sellest pikemalt referaati trükkima -
2020. a rsisikirjas sai
Kuldigast põgusalt nagunii kirjutatud. Selgi korral nautisime
vanalinna ja peatänava õdusat olemist ja nagu teises ajas kulgemist:
keegi ei kiirusta, keegi ei stressa (või kui stressavad, siis teevad
seda läti keeles - nagunii ei saa aru)... Midagi provaantslikku on ses
kulgemises.
Ühes veinipoes kohtasin kena müüjatari, kes just uksi avas. Kohalikud
siidrid, veinid, õlled, juustud ja maiustused. Poekesse sisse astudes leidsin
kohe Kabile mõisa
siidrid. Haarasin paar pudelit ning uurisin, siis neiult, et kas tal on
seal ka müügil mõnd kohalikku head viinamarjaveini, mida ta võiks soovitada.
Võluva naeratuse saatel talutas ta mind ühe riiuli juurde ja hakkas
õhinal õunasiidri pudeleid välja tõstma - vot see ja see ja eriti veel see. Kui
siis umbuskliku näoga küsisin, et mis ajast veinile siidrikorke peale
pannakse, ütles ta, et ei-ei, see ongi veini kork. Kui siis juhtisin
tähelepanu, et sildile on kirjutatud:
"Abolu"
...mis peaks ju läti keeli õuna tähendama, katkes jutuvaling ja neiu
hakkas pudelit lähemalt uurima. Siis ta nägu selgines ja ta sõnas mitte
just väga häbeliku naeratuse saatel, et oi ups - ongi siider. Aga ma
vabandagu - ta ise siidrit ega veini ei joo ja töötab ses poes alles
esimesi päevi. Nojah - maksin siis lihtsalt oma siidrite eest...
* * *
Lõuna "Riversides" oli ent lihtsalt suurepärane - hea toit ning väga
meeldiv teenindus... Aitäh, Kuldiga!
Venta ja juga
|
Üles |
Abava org
|
Üles |
Oligi aeg hakata vaikselt sõitma tagasi kodu poole. Plaan nägi ette vaid
kiiret peatust Pure šokolaadivabrikus täiendamaks koduseid
maiusevarusid. Tahtsin küll korra peatuda ka Sabiles, et siidrikoda
inventeerida, kuid navigatsioonivea tõttu sõitsin linnast kaugelt mööda
ja paarkümmend kilomeetrit hiljem ei viitsinud hakata ka tagasi enam
keerama. Ja nii juhtus, et sattusime hoopis Kandavasse - veel ühte
hertsogiriigi pisikesse pärlisse, mille kohta saan öelda, et linnakese
vanalinna võiks kord veel avastama minna. Suurema peatuse tegime siiski
seekord vaid Kandava ordulinnuse varemetel.
Kandava linnust hakati ehitama juba ordumeister Burkhard von Hornhauseni
ajal 1250-tel. Linnust laiendati sama ordumeistri Eberhard von Monheimi
ajal, kes alustas ka Dobele linnuse ehitust. Laiendamise järel sai
linnusest Dobele foogti residents. Loomulikult on linnus tänaseks
varemes. Selle lugu on identne peaaegu Dobele looga: peale orduriigi
lõppemist võttis linnuse üle hertsogiriik; siis tulid rootslased esimest
korda ja tegid natuke kurja; Jakob Kettleri ajal linnus korrastati ja
siis tuli Põhjasõda ja taas rootslased ning lõpuks 1730-tel jäeti linnus
maha. Dobelega võrreldes markeerib Kandava linnust vaid paar
tugimüürijuppi - ülejäänu on varisenud või pinnases. Hästi on säilinud
vaid üks 1334. a ehitatud vahitornidest, mis arvatavasti 16. sajandil
ehitati ümber püssirohutorniks.
Kandava linnuse jalamilt ent võib leida laste mängumaja
suuruse linnuse maketi, mis väga hästi illustreerib võimalikku linnuse
mahtu kindlustuse hiilgeajal. Loomulikult on maketis ilmselt omajagu
fantaasiat, aga inimesele tänavalt õpetab see siiki väga hästi
varemetevälja taga maja nägema...
Koknese linnus
|
Üles |
Pure Šokolaadimuuseum
|
Üles |
Kiire
peatus Pures lõppes laari imemeitsvate Pure šokolaadikompvekite
pakkimisega pagasiruumi. Asub šokolaadivabriku muuseum ja müügipunkt
vana Pure mõisasüdames, mingis nõukogude ajal ära rikutud mõisa
abihoones. Pure mõisakoht ise on vana - esmamainimist arvatakse juba
1407. aastasse. Ümber ehitati 1730-tel, kui Abava kaldaastangule ehitati
suurejooneline mõisasüda koos jõe kaldale kujundatud pargiga.
Varaklassitsistlik peahoone on viimastel aastatel restaureeritud, kuid
omaaegne ülisuurejooneline mõisakompleks on tükeldatud eri omanike
vahel, räämas ja nukker. Osa hooneid laguneb, osa on korrastatud
suvaliselt... Kurb tegelikult.
Ent
šokolaad on ikkagi hea.
Pure mõis
|
Üles |
Gauja. Murjani
|
Üles |
Ja
siis... hiline lõunasöök Murjanis ja kiire õhtuoode Valmieramuižas...
Õhtuks olime kodus.
Valmieramuiža
|
Üles |
|
|