Valmiera-Kuldiga 2023

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

   Gauja paadimatk 2005Läti mõisad 2009 | Läti-Leedu 2009 | Põhja-Kuramaa 2014 Kuramaa 2020Kuramaa 2022 | Kaart  Latvia Travel Tagasi...


 

 

Valmiera-Kuldiga 14-18.08.2023

 

Proloog

Järgmine

 

Gauja (Skatu terase pie Gaujas) @Valmiera

 

Niisiis põgenesin ka sellel aastal Neitsi Maarja taevassevõtmise päevaks kodust ära. Ikka Lätti - parim kohalik välismaa, kuhu minna. Seegi kord seadsime sihtkohaks Kuramaa - Baltikumi Provence, ent enne sinnasaamist otsustasime kõigepealt ära käia Nuustaku kandis ning siis vaadata edasi Vidzemes. Suuri plaane ei teinud, ent Hele uitmõttest innustust saades sidusin igaks juhuks jalgrattad kärukonksu otsa. Nagu elu näitas, oli see väärt mõte...

 

...Ja seekord pikka reisikirja ei kirjuta...

 

Fotod: Sulev Nurme, Hele Nurme

 

Pure mõisa lilleaed

| Üles |


 

14.08.2022. Sangaste
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

...Niisiis startisime hilisel hommikupoolikul lõunasse. Et mul oli vaja tööasjade pärast enne kõike veel Otepää kirikumõisa juurest läbi minna, siis sai tõeks ütelus, et "enne Pariisi minekut tuleb ikka ikka Nuustakul ära käia". Kuidagi veeres jutt Sangaste lossile, mille peale Hele teatas, et ta pole seal kas iidamast-aadamast käinud või üldse mitte käinud. Ma olen sinna ise töö pärast sattunud küll kordi, kuid ilm oli ilus ja nii keerasime maanteelt maha, autonina Rukkikrahvi residentsi poole.

 

Mäletan 2011.a Sangaste metsapargi välitöid ja tollast ööbimist lossis. Toona serveeriti hommikusööki peahoones. Mäletan, millist elevust tekitas see, kui leidsin juhuslikult seinatahvelduselt hariliku pliiatsiga viseeritud mõisapere poegade pikkused ja dateeringud. Nüüd on asjad muutunud, ent õhkkond on samaks jäänud. Eriti muuseumi ekspositsiooni osas, mis on ajahambast korralikult puretud ja tahaks kibekiiresti värskendamist saada - krahv Bergi teened ja lugu kindlasti vääriks edevamat ja värskemat esitlemist. Praegusel kujul on lossi ägedamaks osaks alumise korruse saalid.

 

Õue pealt kohvikust õnnestus tuuri lõpetuseks hankida hea muusika saatel pakutud mõnusat kooki ning kohvi, mis ilusas päikesepaistes lahjavõitu muuseumielamust pisut mahendasid...

 

Bergi loss

| Üles |

 

Jalutuskäik ...

| Üles |

 


 

14.08.2023. Valmiera
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Valmiera: nagu oleks koju jõudnud...

| Üles |

 

Ma olen Valmiera ringilt läbi sõitnud... nomaeitea... sada korda, et Valmierasse sisse olen sattunud vaid hetkedeks: paar korda sööma ja ühel korral kontserdipileteid nõutama. Üks ägedamaid külastusi oli vast 2005 .a Gauja paadimatkal, kui pidasime Valmiera Püha Simoni kiriku all jõeveeres paate kuivatades maha kena pikniku Rigas Balzams Blackcurranti saatel. Seepärast olin isegi pisut elevil, kui hotell Wolmari parklas jalgrattaid statiivilt maha kruvisin. Muidugi on Valmiera ordu linn ja vana linn - juba Jüriöö ülestõusust peale ja kõik see muu pikk lugu, mis õige pisut veel kesklinnast välja paistab. Ning, nagu Valmiera kodukas räägib, olevat see ainuke linn Lätis, mille linnapea olevat sündinud Eestis. Ja kas seetõttu, marketingi pärast või ka mingitel "pärispõhjustel" - Valmiera olevat vähemalt VisitValmiera.lv andmetel kõige eestlasesõbralikum linn terves Lätis.

 

Turismiturundus Läti moodi www.eestisobralik.lv

| Üles |

 

Alustasime oma rattatuuri kõigepealt kõrtsust nimega "Rātes vārti" (Rae värav??). Tuunisteik maitses nagu Madeiral ja creme brulee nagu Pariisis. Lätlased ei ela ju nii palju lõuna pool, aga kuidagi on nad õppinud maitseaineid, küüslauku ja sibulat kasutama ning oskavad toidu väga maitsvaks teha. Võib-olla need kümmekond lisa-aastat (Eestiga võrreldes) ristisõdijate võimu ja vaimu on jätnud jälje ka kokakunsti? 

 

Ja siis... Ja siis läksime Gauja kaldaid avastama...

 

Hansa sein ja "Rātes vārti"

| Üles |

 

Nagu välismaal

| Üles |

 


Putnu dārzs

| Üles |

 

Wolmari linnus

| Üles |

 

Esimesed miilid Valmierat avastades

| Üles |

 

Vamiera süstaslaalomirada

| Üles |

 

Vanšu tilts

| Üles |

 

Gauja

| Üles |

 

Dīvaliņa iela

| Üles |

 

Itaalia motiiv: lossihoovi Vīnkalni Pils mājas

| Üles |


 

15.08.2023. Sietiņiezis
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Wolmari hommikupoolik kujunes päikeseliseks ja meeldivaks. Arutasime hommikusöögilauas päevaplaane ja otsustasime, et plaane ei tee - ainus eesmärk on jõuda õhtuks Kuldigasse. Hele surfas siiski netis ja mõne viivu pärast tuli lagedale ideega minna vaatama Läti suurimaid liivakivikaljusid Sietiniezises. Mõeldud-tehtud. Sellal kui ma rattaid statiivi peale kinni kruvisin, regas Hele hotellist välja ja - aidaa Valmiera!

 

Sietiniezisest on omal ajal kummipaadiga kaks korda mööda sõidetud ja neid jõelt nauditud. Jalgupidi pole senini veel noile kaljudele peale ronitud mistõttu olin üsna elevil... ja kõhevil ka: lätlased usuvad, et Sietiniezise kaljukoobastes on vanakurja enese elupaik. Sinna saamine osutuski natuke keerukamaks, kui esialgu paistis. Nimelt saab kaljudeni autoga vaid mööda kruusa. Väljas kuumas päike ja tee tolmas nagu kõrbes. Et ma ei tahtnud katmata jalgrattaid ära tolmata, siis ei jäänudki midagi muud üle, kui asfaldilindi otsas auto teeveerde jätta ja ratastega paarikümnekildine ots ette võtta.

 

Ja tasus minna. Võib-olla seal kaljudel turnides vaated 15 meetristele kiviseintele nii majesteetlikud ei ole, kui jõelt paistab, ent ilus on ikkagi.

 

Ahjaa - kohtasime ühe koopa veerel turiste Pärnust - täitsa kenad inimesed on need eestlased, vähemalt piiri taga...

 

Sietiņiezise valge liivakivi

| Üles |

 

Mesilasepesad - kivi nagu sõelapõhi; arvatakse, et sellest ka koha nimi - kiviseinad nagu sõel

| Üles |

 

Koiva

| Üles |

 

Tagasi asfaldil

| Üles |

 

 


 

15.08.2023. Cesis
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Jalgratta-silmamoondus Cesises

| Üles |

 

 

Esialgsest mõttest Cesises lõunat süüa kujunes hoopis pikem pärastlõunane jalutuskäik. Taas tuleb tunnistada, et Võnnu on üks paganama äge koht, millest teel Riiga on kahjuks ikka ja taas pigem kaarega saanud mööda sõita. Mul on tunne, et vist viimati niiviisi pikemalt ses linnas sai viibitud aastal 1986! Peale seda on kas sirgelt läbi sõidetud või tehtud vaid linnaservas mõni poepeatus (needki häda sunnil ajal, mil vahepeal Valga mnt pikalt remondis oli). Seda muljetavaldavamaks kujunes tutvuse uuendamine! Ja eks ole ka põhjust - ikkagi Baltikumi üks kõige terviklikumalt säilinud keskaegse linnastruktuuriga vanalinnu... Liivi orduriigi pealinn. Ja vana kurjuse kants, kust sakslased ja Kaupo sõjasalgad käisid ugandlasi röövimas ning tapmas. Ja eks muidugi ka vastupidi... Alates 1209. aastast paksult kivi ja ajalugu. Seekordne põgus nuusutamine tekitas igatahes suurema isu - Vecpilsetas Kafes lõunasööki oodates arutasime, et vist on Cesise näol meie jaoks tekkinud Kuldigale vääriline konkurent. Kindlasti tuleme siia tagasi, et neid vanu kivihunnikuid täpsemalt inventeerida.

 

Ühesõnaga Cesises möödus päris mitu head ja ilusat tundi.

 

Riia tänav

| Üles |

 

Jaani kirikus

| Üles |

 

Cesise mõisamaja - praegune Kunsti ja ajaloomuuseum

| Üles |

 

Pils iela - Lossi tänav

| Üles |

 

Võnnu piiskopi linnus ja selle" romantiliseks" pööratud park

| Üles |

 

Roosiplats

| Üles |

 

Cesis

| Üles |

 


 

15.08.2023. Kuldiga
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Vana hea "Pagrabiņš." Kuldiga

| Üles |

 

Et pitstop Cesises kulutas siiski esialgu arvatust palju enam aega, siis Kuldigasse jõudmise ajastus sattus üsna täpselt päikeseloojangule. Parkisin auto Virksi mõisa ette - meie järgmised kaks ööd, kuigi tol hetkel olime teadlikud vaid ühest, pidime veetma seal...

 

Virksi mõis asutati 1494. a, selle esmaomanikuna mainitakse kedagi härra Jürgen von Firksi. Lätikeelne nimi tulebki tema nimest, mistõttu kõiki spekulatsioone mõisa nime seostamisega sõnaga "virks", mis tähendavat läti keeli usinat, saab selgitada folklooriga. 18. sajandil ostis mõisa Peter von Byron - Kuramaa viimane hertsog. Arvatavasti tema ajal sai väike mõisasüda suuresti suvemõisa staatuse. Muidugi ei jäänud ta viimaseks omanikuks - kuni Läti iseseisvumiseni jõudis see rõõmustada veel üsna mitut sinivereliste perekonda. Hiljem on ses šveitsi stiilis mõisamajas peetud veel kooli, punaarmeelaste haigemaja, kolhoosikeskust jne-jne, kuni sellest peale 2014. a sai hotell.

 

Virkas muiža

| Üles |

 

Vana härrastemaja ja selle ees asuv tilluke jäänuk endisest inglise pargist seda ümbritsevas sovjetlikust kolhoosiehitusest äralörtsitud naabruskonnas mõjuvad nagu oaas keset kivikõrbe või nagu roosipeenar kesk prügimäge. Seetõttu maja ees rattaid lahti haakides tekkis üsna skisofreeniline mulje. Ent esimesed sammud majas ning esimesed sõnad retseptsioonis andsid teada, et tõepoolest on keegi hirmsasti näinud selle nimel vaeva, et vana mõisamaja külalised tunneksidki end kui mõisas. Ja mitte sellises pulk tagumikus stiilis, vaid soojas, hubases ja sõbralikus (kuid siiski mõõdukalt väljapeetult) õhustikus. Alati on üheks kaudseks indikaatoriks vein. Jah loomulikult, neil on oma veinikapp ja selle nimekiri ei ole laiduväärt, kuid mul oli oma rukkimaarjapäevaks kaasas pudel äraproovitud uue maailma Chardonnayd, mis päevases kolmekümnekraadises pagasis loksumisest oli saavutanud üsna joodamatu temperatuuri, Kui siis daamilt retseptsioonis küsisin veini jahutamise kohta, võeti seda enesestmõistetava vajadusena ja lubati kenasti märjukese eest hoolitseda. Paremaks ent läheb... Kui siis hilja õhtul linnast saabusime ja veini järgi küsisin, läks daam tagakambrisse ja naases sealt jäänõuga, mida kaunistas mu veinipudel ning kahe veiniklaasiga. Loomulikult oli keeratud kaela ümber valge rätik ning loomulikult ulatati küsimata jäänõu kõrvale ka korgitser. Ka võeti ööseks hoole alla meie jalgrattad ning leiti neile trepi all turvaline koht.

 

Virkas muiža

| Üles |

 

Meie toast ma pikemalt ei räägi - ma olen väga rahul - pisut kulukas, ent hädavajalik ning üliäge investeering. Toa sisustusega, tegelikult ka koridoride, fuajee ja kogu interjööriga, mida senini näinud oleme, on keegi hirmasti vaeva näinud, vanu mööblitükke ning vidinaid kokku seadud. Loomulikult on see kõik vuffel, aga selline mõnus, dekadentlik... nagu mullivann või šokolaadikook...

 

Mõisamull

| Üles |

 

Kuldiga õhtu videvikutunnid läksid pedaale tallates Kuldiga üleskaevatud Ventaäärsetelt tänavatelt ümbersõite otsides ning kesklinna kohvikuid ja kõrtse inventeerides. Ma natuke kartsin, et võib-olla sinna uuesti sattudes see kuldne mull, mis 2020. a meelde sööbis, läheb äkki plaksuga lõhki, ent Kuldiga on endiselt väga lahe!

 

Kuldiga õhtu

| Üles |

 

 

...Juga

| Üles |

 

Venta juga, proua Brulee ja härra Henry

| Üles |

 

 


 

16.08.2023. Kuldiga
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Katariina kirik üle Venta luha

| Üles |

 

Hommikune mõisaidüll jätkus. Peenelt, kuid samas sõbralik-koduselt kaetud hommikusöögilaud on vist küll siiamaani üks parimatest, mida Baltikumi hotellides kogenud olen. Võib-olla isegi mitte niivõrd toiduvaliku, kui õhustiku ja teeninduse poole pealt. Tüdrukud on kenasti välja õpetatud, nad on olemas, kui neid vajad ja haihtuvad, kui soovid kohvi, vaadet läbi ruudulise akna Venta orule või vestlust kaaslasega nautida.

 

Juba hommikusöögilauas mõtlesime, et ei viitsi vist hakata kimama Liepajasse või kusagile kolmandasse kohta - vaatame, mis Kuldigas saab. Ning nii juhtuski, et kui hilisel pealelõunal oma rattatuurilt tagasi hotelli juurde jõudes uurisime toa kohta. Selgus, et eelmise öö peen tuba pole enam saadaval, kuid vaba ruum siiski leidub. Seega sai asi otsustatud.

 

Elu mullis läheb edasi

| Üles |

 

Hobused ootavad

| Üles |

 

Tänane Kuldiga sööbis mällu rattasadulast. Et me 2020. a Kuramaa reisil jõudsime inventeerida enamuse hertsogiriigi pealinna kultuuriväärtuslikke ja muinsuskaitsealuseid objekte, siis keskendusime seekord niisama lustimisele: sõitsime läbi parkide ja piki vanalinna seninägemata tänavaid. Poolkogemata juhtusime siia ja sinna, muuseas ka Jeesuse vanaemale pühendatud  Püha Anna kirikusse (Anne oli teatavasti Jeesuse vanaema) ja lõpuks ka Lossiparki, mis täna markeerib endisaegset Jesusburgi (hilisemat Burg Goldingeni). Omal ajal ühe Baltikumi suurima kindlus-lossikompleski lasksid venelase õhku juba Põhjasõja ajal. Viimased jäänused lammutati 19. sajandil. Praegune maaliline ning inglisepärane Lossipark ent pole mingi ajalooline nähtus, vaid viimase okupatsiooniaegne sünnitis 1960-ndatest... Aga tegel't kena...

 

Kuldiga

| Üles |

 

Anna kirik

| Üles |

 

Hetk lossipargis

| Üles |

 

Lossipargis kalja juues - aga päevasoe tõusis vahepeal üle 30C - ja juga vaadates plaanisime joa alla ujuma minna. Enne ent avastasime pargiveerelt kutsuva teeotsa. Lai laudtee muutus varsti käänuliseks purustatud kruusaga kaetud kenaks teerajaks, mis lookles hea mitu kilomeetrit mööda jõekallast ülesvoolu kuni Kuldiga ringi maanteesillani. Väga mõnus ja meeleolukas jõerada. Kahjuks teisel pool silda sumbus tee aedlinna, ent ka sama marsruuti pidi tagasi sõita oli täiesti elamus.

 

Peale väikest kaljapeatust võtsime suuna teisele poole jõge Pārventase pargi poole, kust autoaknast nähtud rajaotsad tundusid paljulubavad. Vana tellissilla alt läbi sõites sattusimegi tolmusele teele, mille ääres ennastunustavalt pollas mudas paar koppa levitades poolkõdunenud põhjamuda haisu. Masinatest mööda saades muutus rada kiiresti kitsamaks kuni taandus rohtunud vaevuaimatavateks rattajälgedeks, millest peatselt sai hüplik kaelani rohtu kaduv kalameesterada. Ent see mahajäetud vana jõeluht - luhaheinamaa ise oli ikkagi tulemist väärt: mesilased, õiemeri ja kuumas suveõhus virvendav jõgi. Helge hetk lapsepõlvest... Puudu olid veel vaid parmude ja tulitava päikese eest võsas varju otsivad ruuged lehmad...

 

Saak

| Üles |

 

Juga

| Üles |

 

Venta rattateel

| Üles |

 

Venta luha avastusretk

| Üles |

 

Kali ja külmsupp

| Üles |

 

Lõppes meie rattaretk ikka vanalinnas, Liepaja tänaval Stendersi kõrtsis. Ma ei ole elus nii suurt praadi näinud nagu see, mis mulle ette toodi... Ja maitses nagu harju keskmine Läti kõrtsitoit ikka: kooreselt, küüslauguselt ja metsaseeneselt - ühesõnaga - hästi. Nii hästi küll ei lõppenud üritus jõe läänekaldarada pidi hotellini jõuda. Leidsime raja ja see vonkles otse kaldaastangul, kuid lõppes siis järsku võsas platsiga, kus ilmselt pooled kohalikud gümnasistid käivad preservatiivide kasutamist harjutamas ning sealt edasi murdes sattusime hoopis staadionile. Et viimane asub meie hotelli taga, siis olime jõudnud õigesse kohta, kuid järsust mäenõlvast rattaid üles lohistades olin üsna kindel, et kohalikud seda sissetallamata shortcuti ei kasuta.

 

Nagu ennist öeldud jäime samasse hotelli. Et õhtuse pahanduste otsimise kellaajani vanalinnas jäi üksjagu aega, hängisime vahelepal niisama Virkas muiža võrkkiikedel maja ees. Surfasin ümbruskonna kaardil ning silma jäi Veckuldiga. Viskasin nalja, et kuna kilometraaž pole veel täis, lähme linnamäge vaatama. Mu üllatuseks ajas Hele end reipalt püsti ja ütles, et hästi, kuhu poole peab sõitma. Et meie mõis asub juhuslikult "õigel pool" jõge ning "õiges linnajaos", siis polnud muud vaja, kui võtta esimene põhja poole suunduv tee ning hoida jõe ligi.

 

Mõni kilomeeter kruusateed ja kalameesteradu oli seda päikeseloojangus sõitu väärt. Tammedega pärjatud Venta ja Veckuldiga jõe suhu iidsetel aegadel kuhjatud linnamägigi paistis kena nii lähedalt, kui jalgupidi otsa ronides. Ent nagu ikka kultuuripärandiga, mis asub 1.6 m sügavusel, tuleb nähtava mõtestamiseks käiku lasta fantaasia. Muidugi - räägitakse, et Kuldiga linnamäel asunud omal ajal vaskloss, mis siis teadmata põhusel mäe sisse vajunud. Kreutzwaldki on üht sellist lugu jutustanud, kus külamees sattus kogemata ühe künka juurde, kus järsku kerkis maast linn ja kui mehikesel polnud pennigi, et midagi turult osta, kadus linn taas maa alla... Aga vana kirjamees ei maini kohta. Võib-olla juhtuski see lugu hoopistükkis Kuldiga linnamäel.

 

Veckuldiga - Kuldiga maalinna otsingul

| Üles |

 

Õhtuhämaruses lõpetasime ikka vanalinnas ja lõpuks raekoja platsi kõrval vana hea tuttava kanali ääres, kõrtsus nimega Pagrabiņš. Seal on kõik hea...

 

Tagasi Lossipargis

| Üles |

 

Vine...

| Üles |

 

 


 

17.08.2023. Sabile
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Varasel lõunatunnil jätsime kahetsusega Kuldiga seljataha - reaalsusest põgenemine hakkas selleks korraks jälle läbi saama. Ent ees oli veel terve kena päev ning veel mitugi asustatud punkti, kus oli vaja kindlasti peatus teha. Esimesena jäime pidama Sabiles.

 

Sabilegi on vana orduvendade kaitseala ja linnusepaik, ent selle unise külakese kuusaim nähtus asub juba keskajast alates linna taga kõrgel ürgoru nõlval - Sabile viinamägi, millest 2020. a Kuramaa reisikirjas sai pikalt-laialt juttu tehtud. Seekord võtsime nõuks siiski viinamäele mitte minna, vaid vaadata lihtsalt niisama ringi ning lõpetada oma jalutuskäik Sabile siirdimajas. Roolimees ei saa küll degusteerida, kuid saab kaasa osta ja Sabile siidrid on kaasa ostmist väärt.

 

Sabile

| Üles |

 

Abava motiivid

| Üles |

 

 

Sabiles Cidra Nams

| Üles |

 

Sabile kaltsunukuaed - Leļļu dārzs... Ikka veel olemas...

| Üles |

 

 


 

17.08.2023. Pure
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Pure mõisa härrastemaja

| Üles |

 

Ja muidugi ei saa Kuramaalt lahkuda Purest läbi käimata. Kust sii veel, kui mitte sealt saaks hankida ülimaitsvaid šokolaadipalle. Saime selgi korral, kuigi pisut pettumustvalmistavaks osutus uus pood - ilus, läikiv, avar nagu lennujaama tax-free-shop. Muidugi on seal hea ostelda, kuid see vana, vast endisest kontoriruumist improviseeritud toake on jätnud jälje mälestustesse, kus südamlik šokolaadiproua maast laeni kuhjatud maiusepakkide vahel kliendile meelepärast otsib.

 

Šokolaadirefuugiumi kommertsümbris tekitas küll esialgu pisut elevust ja hämmingut ning laskis ilmselget ja ihaldatut otsida mitu head minutit, ent jälile me neile saime: praaktrühvlid, 12 eurot kilo. Imemaitsev läti võlurite kätetöö, mille ainsaks probleemiks on iluvead. Tean kinnitada, et maitsevad need sama hästi kui nende palju kordi kallimad suguvennad kenades kinkekarpides. Ja mis peamine - tsellofaankotist peoga võttes ei ole seda maiust häbi peoga võtta ja häbi tundmata kolm tükki korraga suhu pista...

 

"When the weather gets rough and it's whiskey in the shade
It's best to wrap your savior up in cellophane
He flows like the big muddy, but that's okay
Pour him over ice cream for a nice parfait

Well, it's got to be a chocolate Jesus
Good enough for me
Got to be a chocolate Jesus
It's good enough for me"

Tom Waits - Chocolate Jesus

 

Pure šokolaadimuuseumist-poest ära sõites on jäänud alati kripeldama Pure mõis. Eks ole magusavabrikki vanades mõisahoonetes. Ent alati on saanud vaadata vaid ilusat peahoone fassaadi, esiväljakut ja peaalleed. Nüüd mõtlesin, et teeme sellele tiiru peale.

 

 Tjah... Ainult fassaad seal ongi. Härrastemaja teised fassaadid on ilmselt jäänud nii nagu peale 1919. a. Keegi on vahepeal püüdnud ilmselt käepäraste vahenditega mõne plastakna müüri sisse murda, kuid muidu - üsna trööstitu pilt. Nagu ka park, mis võis oma õitseajal olla tänu jõeoru dramaatilisele reljeefile üsna maaliline. Täna näeb see välja nagu harju keskmine mõisapark Eestiski - vanade pärnadega puisniit. Õnneks on seda Pures natuke siiski kasitud.

 

Pure mõisasüda

| Üles |

 

Kuid vingumise peale maja taga saime siiski ka ilusa üllatuse osaliseks. Keegi hea inimene on esiväljaku ja lautade vahele (üsna lambist võetud asukohale kahjuks) ilusa kloostriaia vaibiga lilleaia teinud. Taimede suuruse üle otsustades on aed arvatavasti üsna värske ning vast selle aasta looming. Ent kui tegijaile jõudu, järjepidevust ja tervist antakse, siis võib see aiake mõne aasta pärast väga kauniks kujuneda.

 

Pure mõisa lilleaed

| Üles |

 

 


 

17.08.2023. Pure-Tartu
Eelmine  |  Üles

 

Riia

| Üles |

 

Riia tervitas korraliku äiksevihmaga. Enne, kui otsustavalt kodu poole pöörasime, tahtsin kallist kaasat tutvustada ühe ägeda kohaga Strēlnieku tänaval juugendliku Riia südames... Art Cafe Sienna.

 

Tegelikult paistab Riias alati päike ja sai see fenomen kinnitust seegi kord. Viimased piisad kukkusid Vantsillalt maha sõites ning kui Riia Art Noveau keskuse ette parkisin, siras taevas juba kollane päikeseketas. Pidasin pöidlaid, et kohvik poleks suletud. Jaanipäeva paiku saime selle ukse taga igatahes tünga. Oli avatud. Ja ikka selline nagu mäletasin eelmisest talvest... imeilus juugendlik sisustus, sadu kunstiraamatuid, ääretult hubane interjöör... Nagu mõnest 1910-ndate filmist. Ja ka stjuuard - ei sobi seda härrat ettekandjaks nimetada - oli toona ja oli seegi kord tasemel. Nagu Nick Cave, kuid lühikese šiki soenguga justkui kaanepilt mõnest vanast salongiajakirjast... Belle epoque... Seegi kord toodi menüü asemel laua juurde väike kandik, millel puhkasid neli kõige ilusamat koogitükki. Härra kummardus ning tutvustas neist igaüht vägagi šarmantsel kuid samas tagasihoidlikul moel. Etteaste lõppedes jäi härra poolkummargil pead kallutades seistes tellimust ootama. Peanoogutus ning...

 

"May I have few moments..."

 

...Ning siis tuuakse lauda portselantassid koos kauni teekannuga ning tart au citron, mis teeb lihtsalt õnnelikuks!

 

Selline on Art Cafe Sienna!  

 

Cafe Sienna. Riia

| Üles |

 

...Ja siis läbi kauni Liivimaa kodu poole. Peatus Murjanis, et kaasa osta maailma parimat suitsuvorsti ja lastele jäätisemaitselist jogurtit ning õhtueine Mazais Ansises... Ciao Latvija, tuleme varsti jälle! Kui mitte enne, siis vähemalt üsna peatselt lennujaama või vähe hiljem jõuluturule.

 

Dorpat

| Üles |

 

 

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 14 mai 2024

©Sulev Nurme 1997-2024. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved