Burgundia 2023

Sulev Nurme - maastikuarhitekt

   Marsruudi kaart | Prantsusmaa 2002 | Pariis 2007 | Nizza 2010  | Prantsusmaa 2014 | Pariis 2015 | Normandia 2016 | Lisalugemist  |  Tagasi (reisimine)

 


 

Burgundia 14 - 20. aprill 2023

 

 

Proloog: 14.04.2023. Rue de Paris. Auxerres

Järgmine

 

Sens. Jean Cousini skväär

 

Istume Mardiga autos Rue de Paris’el, vanalinna piiril, ja ootame poisse kusagilt kebabikohast tulemas. Sajab. Terve päeva on sadanud. Ja see teeb natuke nukraks. Nukravõitu on ka temperatuur: üle +6C pole täna näidanud. Mul on seljas kogu kaasasolev riidevaru, st 2 T-särki, teksad ja õhuke jakk... Pidime ju kevadesse maanduma... Õhtupooliku märjale vihmanutuvinele on siiski olemas rohtu: uksetaskus peidab end häbelikult pudel burgundia veini, päris burgundia veini, ostetud siitsamast tänavalt, pisikesest toidupoest. Isegi korgitser õnnestus osta – tundub, et vanas maailmas veini sulgemiseks on keeratav kork senini üsna barbaarne nähtus – vähemalt selles poes ei olnud ühtegi veinipudelit keeratava korgiga - mistõttu üks kena korgitser peab alati käepärast võtta olema. Karl helistas just ja küsis, kas me ka midagi soovime – ka nemad olevat leidnud poe. Palusin juustu tuua.
 

Niisiis – Burgundias. Esimesed peatused igatahes, kui see ilmataadi kius välja arvata, on olnud mõnusad, natuke unised linnakesed, kus aeg seisab. Justkui stseenid mõnest 1980-ndate prantsuse filmist. Ainult mööda sõitvad autod on kahtlaselt uued, kuid siin-seal paitab silma siiski ka mõni Citröen 2CV või paarikümneaastane Peugeot 205. Ent muidu seni nagu prantsuse linnakesed muiste. Ainus silmatorkav erinevus võib-olla on see, et ikka ja jälle paistab mõne maja fassaadil mõne kunstniku visioon Pühast Vincentist – veinimeistrite pühakust, Bacchuse katoliiklikust versioonist. No kus siis veel, kui mitte siin...
 

Fotod: Sulev Nurme

 

Auxerres

| Üles |


 

| Üles |


 

14.04.2023. Rue de Paris. Auxerres
Järgmine  |  Proloog  |  Üles

 

CDG

| Üles |

 

Lennureis kulges – vähemalt mulle isiklikult – üllatavalt kenasti. Varane või hiline start Tartust – kuidas seda nüüd võtta - 1.30 öösel ei olnudki nii tüütu. Tallinnasse jõudsime parajalt, Riias ümberistumisele kulus 10 minutit, kusjuures sõit läks edasi sama lennukiga (isegi mu koht oli Tallinna lennuga samas reas). Ning Pariisi otsast õnnestus mul enamus lennu aega maha magada.

CDG-s läks autorendis arusaamatult palju aega, saime 3 masinat, neist 2 on mingisugused hiina-volvo-hübriidid (Link&Co vms), meie järgmiste päevade sõbraks on Nissan. Dokumente ülimalt väljapeetud aeglusega menetlev mitte enam esimeses nooruses daam (aga tegel’t kena) hoiatas autodega Pariisi minemast – proletariaat olevat taas ja endiselt barrikaadidel, penssugi ei pidavat osta saama. Õnneks me oleme tänase päeva sellest suurest linnast
ainult eemale sõitnud ja loodetavasti liigume kaugemale veel paar päeva. Pariis tõsi, käis küll mõnel seelikuga kaasreisijal korraks mõttest läbi, aga see oleks omaette reis – ei hakka sinna paariks tunniks sisse ronima. Väikelinnades, tundub, pole aega ja põhjust streikida – suvi on tulekul, viinaväljad, mis Burgundias on isegi UNESCO pärandisse kantud ja mille vahele me pisikesi teid mööda üha sügavamale sukeldume, nõuavad tähelepanu ja askeldamist. Väikelinnades ei ela ka nii massiliselt endistest asumaadest kokku tulnud rahvast, kes töötegemise asemel meelsasti mõne vaateakna puruks löövad või autole tule otsa panevad. Siin igatahes boulangeried ja bensiinijaamad töötavad. Loodame, et tagasi jõudes lennujaama rahvas streikima ei hakka.

Lennujaamast välja murdmine läbi mitmetasandilise hullumeelse liiklussõlme osutus esialgu väikeseks proovikiviks – Tartu uus ringtee on kõigist Transpordiameti insenerikunsti pingutustest hoolimata peale paaril korral ekslemist üsna mõistetav (isegi Võru mnt otsas). Ent lõppeks, peale üht auringi ümber 2. terminali, olime lõpuks õnnallikult kiirteel, suunaks Vaux-le Vicomte. Vaux muidugi ei asu kuidagi Burgundias, ent see jääb Pariisist Chabilis’sse sõites nagunii teele, siis nii jäi. Tegelikult jääks teele ka Fontainebleau, aga mu mälestused olid Vauxist kuidagi eredamad, seega promosin pigem seda...

Esimesed muljed kiirteelt on senini natuke nukrad. Ei, mitte sellepärast, et raha küsitakse – polegi enam need hinnad nii kõrged – Eesti hinnatase on kenasti vanale maailmale järele võtnud. Pigem roostes ja mõlkis põrkepiirded, üsna palju rämpsu ja lohakaid teeparandusi – kiirteelaristu ülalpidamine on isegi Prantsusmaa sugusele riigile ilmselt mõtlemapanevaks väljakutseks. Tõsi, mida Pariisist eemale, seda korralikumaks on muutund tee ja selle servad. Võib-olla on asi ka selles, et me juba Sensis tulime kiirteelt maha ja oleme edasi kulgenud väiksematel radadel.

Eelpool Pühale Vincentile tehtud viide ei olnud tegelikult juhuslik. Püha Vincent olevat Burgundias väga austatud mees. Ma siin kiire netiotsingu peale julgen vast öelda, et ta pole küll otseselt Burgundia kaitsepühak, kuid veinimeistrite patroonina on ta (poolhuumoriga öeldes) seatud Burgundias - veinitegijate maal - kohati ehk suuremale aujärjele kui Neitsi Maarja. Minul isiklikult tekkis Vincentiga tutvus tegelikult mõni kuu varem. Kohtusin pühaku looga juba eelmisel sügisel Madeiral, kui omil eksirännakuil mitu korda Sao Vincenti sattusime. Madeira Sao Vincent ongi pühaku järgi endale nime saanud, sest too olla kunagi portugali skvotteritele ilmutanud (huvitav, kas härrade veinivaadil oli juba kaas maha löödud...) end ühel kohalikul kaljutükil, millele hiljem selle sündmuse jäädvustuseks kirik ehitatud. Toona kirjutasin:


„Püha Vincent, kelle päeva katoliiklik maailm igal aastal 11. novembril tähistab, pühitseti kuna ta läks kirikumehena märtrisurma. Saragossas piiskopi abilisena toimetanud mees piinati surnuks 304. a AD keiser Diocletianuse valitsemise ajal Valencias selle eest, et ei nõustunud piiblit tulle viskama. Tema surnukeha õmmeldud kotti ja visatud merre. Kott jäänud vee peale ning kaarnaparv hoidnud seda langemast mereelukate roaks, kuni märtri fännklubi selle praeguse Portugali rannikul veest välja õngitses. Neeme, kust pühaku säilmed üles korjati ning mees maeti, kutsutakse Sao Vincente neemeks. Portugali esimene kuningas, Alfonso I, laskis 1173. a Püha Vincenti säilmed välja kaevata ja (peale mitmekordseid väljakaevamisi Cordoba katedraalis-mošees kristlaste ja mauride initsiatiivil) matta Lissaboni katedraali. Püha Vincent on veini- ja äädikameistrite, veinikaupmeeste, tellisemeistrite ja meremeeste kaitsepühak. Seetõttu tuletan minagi teda täna õhtul veini rüübates hea sõnaga meelde. Salut!“

 

Kui pühakute lugusid lugeda, siis tundub, et kirja pandu on enamasti ilmselt kohalike Läti Hendrikute produktsioon – pehmelt öeldes on ikka uskumatuid asju juhtunud. Samas Vincenti, tema eesli ja viinapuuväätide lugu võib ollagi elust enesest...

Saragossa püha Vincent ja tema eesel sattusid ühel rännakul viinamäele. Kui pühamees viinapõllul ringi uitis ja töölistega juttu puhus, näksis tema eesel nina ette jäänud viinamarjataimi, pistes nahka enamuse noortest kasvudest, mis kasvatavad lehti, aga ei lase kobaratel valmida. Järgi jäid üksnes vanad jändrikud tüved mõne oksaga. Esialgu kurjustasid loomulikult kõik vaese loomaga, ent järgmisel saagikoristusel märkasid talumehed, et Saint Vincenti eesli "kärbitud" viinapuud andsid muudega võrreldes hoopis rohkem saaki ja ka viinamarjad olid maitsvamad kui "lõikamata" viinapuudel. Edasi juba hakati ise eesli vaimus oksi lõikama. Nii sai Vincentist veinimeistrite ja viinamatjakasvatajate patroon. Ausalt öeldes peaks siinkohal au ja kuulsust hoopis eeslile jagatama – peremees lobises niisama. Teistpidi – kas ei peida end Vincenti nahas Silenus, alati vindine Dionysuse õpetaja, kes reisis samuti enamasti eesli seljas...

Siin vihmases linnakeses omi mõtteid ritta seades ja üht San Vincenti kirjaga vinoteegi plafooni silmates see mälestus meenus järsku... Ilmselt peale Mulviuse silla lahingut polegi siin, padutsistertslaste maal, võib-olla hea veini eest kõige korrektsem otse Dionysose poole pöörduda; seega Vincent ja Su eesel – aitäh selle kuldse chardonnay ja korgitseri eest!

Ok, poisid tulevad, eks hiljem jätkan. Tundub et poeskäik oli edukas – saagi hulgast paistavad ka juustukerad.
 

...

| Üles |

 

 


 

14.04.2023. Hôtel Restaurant du Centre, Tonnerre
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Vaux le Vicomte plataani allee

| Üles |

 

Kell hakkab mõne minuti pärast kümme saama. Veetsin just suurepärase pizza- ja veiniõhtu kalliste kaasreisiliste juures. Nii see õhtu kuidagi kujunes - Tonnerresse jõudes olin ma pisut pettunud, et ei mindagi linna peale pahandusi otsima, kuid ega see +6C ja tibutav vihm jalutuskäike soosigi. Igatahes ootasid retseptsioonis võti ja juhised veini ning pitsa osas – soovite süüa siis, minge-tulge tuppa nr 26.

Kui tegelikult päris aus olla, siis pitsaõhtu lõppes juba vast rohkem kui kaks klaasitäit veini tagasi. Viimased pool tundi olen nautinud noorte prantsuse inimeste seltskonda hotelli restoranis: nemad naersid esiti mu üle prantsuse keeles, kui ma üritasin inglise keeles oma tellimust esitada. Ja mina naersin vastu, sest kahel plikaohtu baaridaamil oli nii kohutavalt lõbus. Ent kõik laabus peale vastastikust vaheldumisi naermist lõpuks kenasti ning konstruktiivselt. Teise klaasi tellimisel kasutasin juba eesti keelt ja näitasin tühja klaasi – töötas palju efektiivsemalt. Ja klaasis... Klaasis on Chabilis! Kohalik ja ODAV Chabilis...

Igatahes oleme Burgundia veinimaastike põhjaserval, aga mitte perifeerias – Chabilis jääb tosinkond kilomeetrit teed pidi tagasi. Tänase päeva viimased poolsada kilomeetrit loovisime silmapiirini voogavate tärkamisootel viinaväljade vahel. Põldudevahelistel teedel maaliliste viinapuu-triibuliste küngaste vahel tasapisi edasi logistades võiks kohati arvata, et kohe-kohe jõuad Rõugesse... Ja siis avanevad järgmise kurvi tagant uued ja uued viinamarjapõllud, mis paralleeli Lõuna-Eestiga siiski päris välja ei kannata (ma ei teagi, kus on kaunim...).

Aga jätkaks Auxerres’s alustatud päevakokkuvõtet.

Nagu karta oligi, kaotasime kiirteel üksteist varsti silmist. Samas - kontrollpunkt oli Vaux’s kokku lepitud, seega ega selles kiirteel lahkusõitmises ka mingit häda ei olnud. Mõni kilomeeter enne Vaux-le Vicomte’i tegime oma seltskonnaga ühes külakeses peatuse, et midagi hamba alla vaadata. Leidsimegi avatud tillukese ent väga šiki boulangerie imeliste baquettide, ekleeride, sidrunikookide ja muu hea-paremaga. Ostlemist juhatas väga armas baretiga proua, kes tervituseks rääkis väga ilusat inglise keelt (tõsi – tänaste nappide suhtlemiste põhjal mitmesuguse teenindava personaliga võib öelda, et on siiamaani ka ainuke, kes vaevus vabatahtlikult inglise keeles suhtlema). Haarasin endale siis tuunikalavõileiva ning ekleeri. Oli hea! Loomulikult pritsis esimese ampsuga baquette’i vahelt särgi peale korralik kastelärakas. No ainult minuga juhtub kohe reisi alguses nii! Ent õnneks on terve päeva nii külm olnud, et sain kohe auto juurde jõudes tõmmata peale igasuguste lisakommentaarideta teise T-särgi ning häbiplekk on mõneks ajaks peidetud.

Vaux-le Vicomte tervitas tumelillade rünkpilvede varjust üsna inimtühjalt. Kui palees kohtasime veel mõnda inimest, siis hiljem, pargis kõndides, silmasime peale meie seltskonna võib-olla ainult tosinat elektrikäruga huvitajat ja mõnda trimmeriga aednikupoissi. Pildistamiseks olid igatahes suurepärased tingimused.
 

Vaux le Vicomte

| Üles |


Ei vea mul Vau le Vicomte’iga. Esimesel korral – aasta see oli 2002 – õnnestus näha parki täies augustikuises ilus, ent toona kõndisime selle läbi prügikottidest improviseeritud vihmakeepides korralikus padus. Tosin aastat hiljem – aprillis – kui uskuda oma toonast reisikirja, sattusime parki aprillis, jaheda pilvealuse ilmaga. Tookord hädaldasin haigustest räsitud broderiiparterite üle ja tundsin kahetsust, et peenardesse ei oldud veel jõutud lilli istutada... Ent tookord lõppes Vaux siiski üsna helgelt mu toonaste tudengite superlaheda vabakavaga Heraklese juures. Täna lõppes hall ja hambaidlõgistav jalutuskäik külma vihmaga. Asi ei olnud vaid halvas ilmas. Kui eelmisel korral olid broderiipitsid lihtsalt halvas seisus, siis seekord need lihtsalt olid kadunud. Parterite asemel ilutses kellegi Patrick Hourcade installatsioon „Ephemeral ribbons“ – „Üürikesed paelad“? eesti keeli? Kummagi peaparteri asemel laius alumiiniumplaatidest tasapinnaline kaadervärk, mis pidi väljendama Le Notre algupärase parteridisaini essentsi. Hästi... Hea uudis on, et 2019. a juuritud pukspuuhekid siiski kunagi paari aasta pärast taastatakse, kui mullas pukspuud räsiva seenhaiguse alged on välja surnud või välja mürgitatud. Ent asi polnud ainult parterites. Pargitiirult tagasi jõudes – aga me käisime Mardiga ausalt läbi kogu pargi – jõudsime isegi Heraklese juurde (Karl ja Jürgen: teadmiseks, et tee ei olnud suletud!) muljet rõhuma kerge pettumuse maik. Loomulikult, seegi kord jõudsime liiga vara – lilli veel ei oldud istutatud. Ent kuidagi üldiselt väsinud ja nagu räämas oli kogu see regulaarne aiaosa. Loss isegi (polnudki sees varem käinud) tudus kuidagi pidune, kuid aed jättis nagu üsna kurvalt otsas mulje. Seda jõuetust ja rahapuudust, mida sellise pargi ülalpidamine paratamatult tekitab, õhkas ikka ja taas siit ja sealt nii detailidest kui tervikpildist. Sattunuks Louis XIV täna sinna, jäänuks võib-olla Versailles ehitamata ja Foquet ei lõpetanuks türmis... Ent kõik see väsimus ja vanadus käib pargi elukaare juurde ning on tegelikult ju aktsepteeritav... Aga miks pagana päralt pidid nad Heraklese kuldseks värvima! Sellest ma küll aru ei saa... Et originaalis olnud see pargi-vägilane kuldne, barokk on kuldne...? Aga selles sammalduvas, nurkadest murenevas ja rohtu kasvavas aias oli see hall, vetikane-samblikune Herakles õige. ... Nüüd särab ta üle terve pargi miilide kaugusele nagu mõni Disneylandi kloun või Dali vaimusilmast tärganud Michelini reklaam.
 

Vaux le Vicomte

| Üles |


Süvenevas vihmasabinas jõudsime Mardiga viimaks kokkulepitud kohtumispunkti Vaux-Le Vicomte restoranis. Olime viimased – leidsime eest vaid meie autolised – teised olla põgenenud autidesse saju eest juba varem. Asutasime siis endidki minema tippides navisse sõna „Sens“....

Sens – siis põhimõtteliselt meie reisi esimene sihtpunkt „päris“ Burgundias - tervitas lakkamatu vihma ja kaunite tulpidega Jean Cousini pargis. 1880-tel vallikraavi asemele rajatud Cousini parki sattusime küll täiesti juhuslikult – juhtusime lihtsalt sinna kõrvale parkima, ent ega meil ka nois linnakestes, kuhu sattuda plaanime, polegi ees mingit väga konkreetset tšekklisti. Iseenesest midagi supererilist selles pargikeses ju peale õitsvate lillekeste ei olnudki, ent kuidagi õhus oli tunda seda mõnusat nunnut 19. sajandi lõpu aia-pargi õhkkonda. Jean Cousin, kellele see park omal ajal pühendati ning kelle kujuke roheala jõepoolset otsa ehib, oli 16. sajandil Sensis elanud kunstnik, kelle isa taieseid on võrreldud Albrecht Düreri kätetööga. Poeg nii suur tegija polevat olnudki... Aga kes neid aegu ikka mäletab. Park oleks huvireisijale ilus ka siis, kui see kannaks näiteks Gerard Depardieu nime.
 

Square Jean Cousin, Sens

| Üles |


Iseenesest pole Yonne kaldal peesitav Sens esimese järgu turistilõks, kuid lahtiste silmadega ringiuitaja võib sealt siiski ühtteist põnevat leida. Ringi jalutades ja Prantsusmaale ehitatud esimest gooti katedraali otsides (Sensi Saint-Etienne kirik sai endale gooti välimuse juba 1135. a, st siis pisut enne Pariisi Nortre Dame’i), leidsime vanalinna kitsastelt tänavatelt paar väga ägedat arhailise vahvärgiga lääpas maja. Üsna põnev on ka veidravõitu 19. sajandi malmiorgiana valminud turuhoone, milles kindlasti lõi kaasa mõni Eiffeli jünger. Katedraal oma ühe valmis saanud torniga on kahtlemata imposantne, kuid mitte Sensi põhiline „vaatamisväärsus“. Tegelikult on selleks Sensi tänavatevõrk, mille asend vanalinnas ei ole muutunud rooma aegadest saati. Sensi rajasid roomlased sada aastat enne Kristuse tapmist ühe gallia kindluse kohale ning nimetasid linna Agedincumiks. Loomulikult pole roomaaegset linna maapinnal enam olemas, ent tänavate plaan (kui sellele mõelda ja kaarti vaadata) on selgelt tajutav. Keskaeg kasutas rooma castrumi oma kaitsekindlustuses ära, aga selle ruumikuju jäi muutmata. 19. sajandil rajati kindlustustele ja vallikraavile pargivöö, millega markeeriti roomaaegse linna välispiir. Samuti on linnaplaani selgelt sisse kirjutatud cardo maximus (tänane Rue de Republique) ja decumanus maximus (linnaväljakult siis täna Rue Déportés et de la Résistance ida suunas ja lihtsalt Grande Rue lääne suunas), vastavalt siis linna peaväravatesse viivad linnasüdames ristuvad põhja-lõuna ning ida-lääne suunalised peatänavad. Paar decumanusega paralleelset ja sellega ristuvat kõrvaltänavat ning oligi kogu linn. Väga loogiline, kuid vihmasajus kõrvu krae vahele peita üritades et suutsime end selles „linnadžunglis“ kuidagi kaotada ning leida pikima tee mööda kitsaid vihmakülmi tänavaid Jean Cousini skvääri kõrvale parklasse.  Auxerres tibutas endiselt... Guy Hibbert (City Focus: Exploring Auxerre in Burgundy) kirjutab:


„Kui soovite näha, milline nägi Pariis välja enne parun Haussmanni 19. sajandi rekonstrueerimist, siis /.../ tiirutage Auxerre'i keskaegsetel tänavatel, kust leiate üle 500 puitmaja, millest paljud on tänini rikkalike keskaegsete arhitektuuriliste detailidega, nagu nikerdatud nurgapostid ja maalitud puittalad.“

 

Sens

| Üles |

 

Sens'i turuhoone

| Üles |

 

Sens'i katedraal

| Üles |


Waze juhatas otseteed mööda Amyot’ tänavat Saint-Germain d'Auxerre kloostri juurde. Parkisime auto otse Saint Jeani kellatorni alla ning võtsime nõuks vastikut ilma igal juhul trotsida. Kloostri eest leidsime oma seltskonna teise ekipaaži eksistentsiaalset vestlust arendamas teemal – kas linna peal edasi külmetada või Tonnerresse hotelli sõita. Peale kerget juttu ilmast, teeajast ja prantsuse kommetest suundusime meie kloostriseinte vahele; kallid kolleegid jätkasid väitlusega.

Fuajees tervitas lae alusest masinast õhkuv mõnus soojus. Selgus, et peame lunastama piletid. Saime teada ka, et tegelikult on peatselt sulgemise aeg. Nähes meie kahevahel nägusid julgustas näitsik siiski pileteid ostma ning mitte liigselt muretsema – võtku me oma aeg, küll ta ära ootab. Nii tegimegi ja hetke pärast jalutasime juba padugootikas ristikäigus trotsimas taas külma tuult...
 

Auxerres

| Üles |

 

Mida teha, mida teha...

| Üles |


Püha Germani klooster on peaaegu hirmus vana. Selle esimesed müürijupid mäletavad Rooma riiki ja selle langemist ning Frangi riigi sündi, aga teavad ka Burgundia lugu... Auxerres – roomlaste Autissiodorum oli arvatavasti juba Asterixi ja Obelixi aegu aegu tähtis küla. Roomlased tegid sellest oma linna sadakond aastat enne Kristust. Rooma provintsikeskuseks kujunes see ent 1. sajandil peale Kristust, kui realiseerus Caesari ja Augustuse aegse austatud imemehe, Marcus Vipsanius Agrippa, Gallia kiirteede projekt, mis ühendas praeguse Kölni läbi Lyoni Vahemere rannikuga ning Alpid Põhjamere ranniku ja Atlandi ookeani rannikuga. Auxerres jäi nende kahe suure tee ristumiskohta. Lisaks maanteedele aitas linnaelule kaasa Yonne, mida mööda sai transportida kaupu Seine’ni ja seda mööda juba kasvõi Põhjamerre. Nii pole ime, et linn ka Rooma riigi lõppedes alla ei käinud, pigem vastupidi. Püha Germaniuse kloostri esimesed kivid pandi maha arvatavasti veel Rooma ajal piiskop Germaniuse enda poolt 440-tel või midagi sellist. Loomulikult pühendati maja algselt kellelegi teisele – Püha Mauritius oli vist see mees. Germaniuse auks nimetasid uue maja benediktiinid ca 880. a peale seda, kui „avastati“ piiskopi säilmed ja said teatavaks tema surmajärgsed imeteod. Frangi riigi alguspäevil, 500. aasta paiku, alustati aga Mauritiuse kloostri laiendamist ning nurgakivi olevat sellele pannud Clotilde, burgundide printsess ja legendaarse esimese Chlodovechi abikaasa. Kui meelde tuletada 6. klassi ajalugu, siis vast meenub, et Chlodovech suutis frangi hõimud peale Rooma kokkuvarisemist edukalt ühendada, naabritega läbi rääkida ja kui vaja, siis ka sõdida – nii sündis Prantsusmaa. Clotilde seejuures veennud oma abikaasat katoliku usku vastu võtma, mis tagas paavsti toetuse ja Bütsantsi soosingu. Ajalugu ei unstanud esimest suurt kuninglikku paari barbaarses Euroopas ja nii said mõlematest hiljem ametlikud pühakud.
 

St Germaini klooster

| Üles |


Et ent asjad enda peas ilusasti paika loksuks, siis tuleb meelde tuletada, et Frangi riigi teke tõi praeguse prantsuse aladele stabiilsuse ja rahu. Pariis kuulutatakse pealinnaks ning hakatakse ehitama kloostreid, kirikuid ja kindluseid võttes seejuures ehituskunstis šnitti Bütsantsist ja tuletatakse meelde langenud Roomat. Kooliraamatud on hakanud kunstiajaloos seda rohmakavõitu perioodi, mis saab alguse Chlodovechist (hilisemas saksa keeles – Ludwig) niisiis nimetama merovingide kunstiks. Burgundia saab Roomajärgse tsivilisatsiooni üheks hälliks, Auxerre jt roomaaegsed suuremad linnad, on selle tunnistajaks. Samas füüsiliselt seda aega väga palju kivis alles ei ole. Enamus kloostreid-kirikuid ja linnusi kirjutati karolingide ajal (VIII...X sajandil) ja veel hiljem hoolega üle. Seega enamus noist vanadest kividest, mida me sel reisil ilmselt katsuda saame peegeldavad niisiis õnne korral pigem karolingide ajastut.

Muidugi ei ole tänases Saint-Germain d'Auxerre’s Germaniuse ega Clotilde aegsest kihist suurt midagi alles; 880-ndate laiendused ja hilisemad ümberehitused on peitnud enamuse isegi karolingide perioodist. Kuid - dormitooriumi gooti kaaristu tagant leiab ühe ilusa IX sajandi kaaristu – dateeritakse küll juba karolingide perioodi - ja veel siit-sealt võib terava silmaga ringi vaadates näha jälgi kinni ehitatud kauni ornamentikaga ümarkaartest.
 

Kloostrikirikus

| Üles |


Kloostrist välja astudes tervitas positiivse üllatusena korraks järele andnud vihm. Lonkisime läbi vanalinna ägedate vahvärkmajade vahelt Yonne kaldale Suzanne Lacore esplanaadile. Poisid otsustasid minna Sileniust otsima, meie Mardiga keerasime otsa katedraali poole. Ka Auxerres kutsutakse peakirikut St. Etienne’ks... Muuseas, Auxerres asus piiskopitool juba 3. sajandi lõpust, kusjuures esimene piiskop oligi eelkõneldud Germanius. Algne romaanikas katedraal valmis 1057. a, gooti kuube hakati sellele peale tõmbama 1215. a. Algsest kirikust säilis kena freskodega krüpt. Tulema pidi see üsna sarnane Pariisi Jumalaema kirikuga, kuid lõunapoolsemat torni ei suudetud alusest kaugemale ehitada ja appi ei tõtanud ka Viollet le Duc. Nii see kirik siis seisab tänaseni – ühe torniga.
 

Sens' katedraal

| Üles |

 

Auxerres

| Üles |


Eespool mainisin Lacore esplanaadi. Naisterahvas, kelle järgi tänav oma nime sai, oli üks kergelt punaste kommetega poliitik 20. sajandi algul. Kirikust väljudes leidsime nurga tagant paarikümneliikmelise kamba proua jüngritega. Tänaval tegeles aktiivse tööluusiga kamp kahtlasi tüüpe, kes vehkisid punaste plakatite ja loosungitega valmistudes peatselt meelt avaldama. Tol momendil näisid kõik ümbruskonna vaateaknad terved... Elagu proletariaadi diktatuur! Kuigi tegevust jälgis päevavarastega samas suurusjärgus kamp politseinikke, tegime sealt igaks juhuks siva sääred. Seega sai tõestuse fakt, et ka väljaspool Pariisi on „elu“. Kogu see streikimise asi tundub siin riigis ikka väga mugav ja kätteõpitud. Eestis lubatakse uue valitsuse poolt tõsta makse ning kaotada toetused, aga keegi ei streigi, vaid pisut halatakse sotsiaalmeedias. Ainult kaabude partei pritsib tatti, aga noodki mitte sellepärast, et neid tegelikult kotiks, vaid, et valimistel ei pääsetud pumba juurde.
 

Suzanne Lacore esplanaad

| Üles |

 

Päevavargad

| Üles |

 

Au revoir, Auxerres!

| Üles |


Tee Tonnerre’i lookles taas alanud vihmasabinas metsatukkade ja viinapõldudega üle külvatud künklike maastike vahel. Ei mingeid lehma- ega lambakarju ning viljapõlde - vaid silmapiirini viinamarjaväljade kevadiselt raagus rohekashallid siilud, siiruviirulised nagu mõnel maalil. Route Turistico du Vignoble. Üha rohkem teeäärseid silte viitas üheseltmõistetavate sümbolite ja tähekombinatsioonidega Bacchuse altaritele: veinide degusteerimine ja müük. Kõik see maastikukompott tervikuna on kuidagi nii põline ja rahustavalt stabiilne. Küngaste otsas kõhutavate kaugete chateau’de kirjeldusi lugedes kõlab ikka ja jälle: siinsetel põldudel hakkasid mungad viinamarju kasvatama juba X sajandil... Burgundia veinimaastikud on unikaalse nähtusena kirjutatud isegi UNESCO maailmapärandi nimistusse. Nautimuse lehel kirjutatakse:


„Burgundias valmistatakse tõenäoliselt maailma kõige kallimad ja ihaldatumad veinid nii veinikaupmeeste kui ka veinisõprade silmis. Ainulaadne topograafiline ja klimaatiline piirkond, mille veine kirjeldavad veinieksperdid kustumatu sisemise põlemisega. Alust selleks annab kõige killustatum topograafiline veinide klassifitseerimise süsteem maailmas, kus mikrokliima on jaganud veiniaiad erinevatesse kaalukategooriatesse ning veiniaia piiridele peetakse arvestust meetri täpsusega. Burgundia tekkis Rooma impeeriumi lagunedes ja ühendati Frangi riigiga. /.../ Nii tekkis Burgundia hertsogiriik, mis oli Prantsusmaaga seotud kuninglike veresidemetega, aga kuulus Karl Suure rajatud Püha Rooma keisririigi alla. Tänu sellele oli ta suuresti sõltumatu üksus, nagu Toscana hertsogiriik Itaalias ja sai sealt ka hüüdnime Franche-Comté ehk vabakrahvkond. Burgundia hertsogid kandideerisid Prantsuse kuninga troonile ja Burgundia hertsogi tiitel on siiani kasutusel. Hetkel kannab seda Hispaania kuningas Juan-Carlos I. Burgundia maaomanikeks olid aadlikud ja kloostrid, aga peale Prantsuse revolutsiooni toimunud natsionaliseerimist müüs maad noor Prantsuse Vabariik avalikel oksjonitel. Hiljem võimule tulnud keiser Napoléon I Bonaparte lõi pärimisseaduse, mis kohustas vara jagama võrdselt kõigi pärijate vahel, mistõttu võib tänapäeval olla ühel veiniaial mitu omanikku, kes teevad sama aia veini, aga erineva tootjanime või brändi all.“

 

Vihmaehtes veinimaastikud

| Üles |


Märkamatult sisenesime Chabilis’sse. Chabilis – ilmselt üks mainstreami tuntumaid Burgundia veinipiirkondi, piiritleb Burgundia viinamarjamaastikud põhja poolt. Asulana ei ole ta midagi erilist – pigem ebamääraste ja tagasihoidlike eramutega täidetud külake, mida ei paneks tähele, kui poleks kohalikku valget chardonnayd. Ajalooliselt on see üks esimesi üleilmselt tuntud veinipiirkondi, kus toodetud märjukest kaugel piiri taga (isegi Venemaal) teati ja hinnati. Ka Eesti kauplustes võib täna üksikuid Chabilis’ veine leida ülemistelt riiulitelt... Siinsega võrreldes muidugi soolasema hinnaga. Ent peale tänast paari kauplusekogemust tundub, et ega see kohalik vein odav olegi. Hästi – on poes alla 5 euroseid veine, ent siiski paljude (võiks öelda isegi üle poolte), eriti valgete, eest küsitakse ikka kaugelt üle 10 euro pudel.

Chabilis’s, nagu enamuses Burgundias, algas veinikultuur roomlastega. Nemad selle marja Galliasse tõid ja veinitegu õpetasid. Roomlastelt võtsid veinikultuuri üle kloostrid. Esialgu toodeti veini kloostriseinte vahel oma tarbeks, kuid II Kristusejärgse aastatuhande algupoolel jätkus veini juba ka müügiks. Chabilis’ polnud erandiks – siinsegi veiniteo alusepanijad olid tsistertslased, kes asutasid 1114. a Pontigny kloostri. 1186. a võtsid nad üle Chabilis’ viinapuuaiad. Arvatakse, et just Chabilis’ viinaväljadel sündis tänane Chardonnay viinamari Pinot noir’i ja Gouais Blanci ristamisel. Viimane on väga arhailine sort, mis arvatakse olevat Balkanilt Galliasse toodud juba keiser Marcus Aurelius Probuse ajal 270-ndatel. Chabilis’st levis Chardonnay Burgundia lõunapoolsematesse piirkondadesse olles koos Pinot noiriga täna Burgundia viinamarjade enam levinud sordiks; rohkem kui pool viinamarjakasvatustest on Chardonnay all ja teise poole moodustab Pinot noir. Seepärast öeldakse sageli, et Burgundia peamine vein on Chardonnay. Samas siiski rohkem kui kümnendikul kogu Burgundia viinaväljadel kasutatakse ka muid sorte nagu Aligote, Pinot Blanc, Pinot Gris, Sauvignon Blanc, Sauvignon Gris ja veel mõned teised.
 

Hei, Tonnere!

| Üles |


Pean siinkohal ütlema, et oma lemmikveinisordi sünnikülas ma seda maitsta ei saanud, vaid limpsin seda nüüd siin, Tonnerres. Tegelikult ongi tänased muljed otsakorral nagu ka veinipoolis. Kohalikud noored blastivad kaasatassitud hiiglaslikust kõlarist prantsuse klubimuusikat ja naudivad elu. Tundub, et emad-isad on tuttu läinud ja plikaohtu baaridaamidele on külla tulnud kavalerid. Ega me kuidagi ei sega üksteist, olen kindel, et veinikapp varjab veel nii mõndagi, aga homme on ka päev. Hästi, jätan noored restosse hullama ja kobin üles. Loodetavasti Mart veel ei maga ja laseb mind tuppa.
 

 Hôtel Restaurant du Centre

| Üles |

 


 

15.04.2022. Hotell Residhome Dijon, Dijon
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Emil Zola plats, Dijon

| Üles |

 

Tegelikult on käes juba pigem öö ja kella järgi varsti uus päev. Just naasime hilisõhtuses linnas pahandusi ja söögipoolist otsimast. Õnneks leidsime vaid süüa ja paar üliägedat ning hea muusikavalikuga baari, kus vähemalt ühes müüdi veinile vahelduseks väga head kohalikku siidrit. Ma oleks hea meelega inventuuri vanalinna lõbustusasutustes jätkanud, kui Karl poleks lõpuks kätte saanud ihaldatud kebabi, mis lõpetas meie eksirännakud ja kui õues poleks nii paganama külm! Õnneks säästis Dionysos oma rõõmsaid jüngrid vähemalt paduvihmast.
 

Pahandusi otsimas... Dijon

| Üles |

 

Täna õhtul siis läks niiviisi, et Dijoni hotelli jõudes viikisime püksid ning kiirustasime poole kaheksaks linna serva, Kiri järve kaldale, kabareesse Odysseo. Pean tunnistama, et kabaree-etendusel viibisin elus esmakordselt. Muljed...

Ootasin sisimas mingit Moulin Rouge’i sarnast maja, ent parklasse jõudes avanes vaade mingile pisut kobedamale tsirkusetelgi stiilis tootele. Sees ent polnud väga vigagi: ilusad naised, keskpärane toit ja normaalne vein. Õhtujuht, välimuse järgi hinnates ilmselt Mait Maltise mitte väga kauge sugulane, laulis ja naljatas tantsuetenduste vahepeal – loomulikult prantsuse keeles. Rahval tundus olevat igatahes lõbus. Tahtmatult lülitati ent meidki kohe õhtu alguses showsse. Härra õhtujuhi kõrvu oli jõudnud kuulujutt, et kusagilt Ida-Euroopa võsast on nende kaunist linna külastamas kamp neandertaallasi. Seega saime kõik elusate eestlastena rahvale oma tagarea lauast lehvitada. Veelgi enam, kui selgus, et üks prantslasest daam esireas, kes olla kohale saabunud lausa kusagilt Lyonist, tähistas oma juubelit, paluti meil prantsuskeelse koorilaulu järel hällilapsele eesti keeli sünnipäevalaulu laulda. Noh, Vanemuisele ei saa ju häbi teha - laulsime siis. Aplodeeriti palavalt ja hüüti „braavo“. Karl irvitas, et ahvidel palutakse vast veel mõni trikk visata. Õnneks on meil seltskonnas prantsuse keele valdaja, kes kinnitas, et kogu see prantsuskeelne lõõp ja tähelepanu jäi siiski väga sõbralikuks. Enne teist poolaega ent saime uuesti tähelepanu. Nimelt reklaamiti võimalust end napilt riietatud ukraina soost tantsijannade seltsis päevapiltnikul üles võtta lasta. Kohalolnutes isu tekitamiseks paluti muidugi esimesena lavale eestlased, kellel võimaldati siis kabareetrupi esikaunitariga grupipilt teha. Kartused osutusid üleliigseks – pilt tehti ja kingiti üks väljatrükk mälestuseks tasuta. Ent kõik järgnevad pildistajad, kellega iluduste saatel pilte tehti aga neid üllataval kombel ikka jagus, kergendasid foto eest kukrut juba kümnekas per face või midagi sinnakanti.
 

Odysseo

| Üles |


Etenduse teine pool kiskus vaatajate rõõmuks kohati päris rajuks. Lõppes show ent meeldetuletusega sellest, et kusagil surevad inimesed: tantsutrupi viimase etteaste järel ergas laval Ukraina lipp ja Offenbachi saatel avaldati tormiliselt toetust Taavetile ses mõttetus sõjas.


Gloire à l'Ukraine!
 

Kõndisime parklasse rõõmsalt ning mitte väga pettunult – mittespetsialistina kritiseerides - kohati võib-olla kahvatultt see etendus ju tehti, aga nagu ma kusagil eespool juba kirjutasin - naised olid kaunid ning vein joodav – seega oli kõik hästi.

 

Odysseo

| Üles |


Tänane hommik Tonnerre’s algas varakult. Ajavahe tõttu läheb ka uni varavalges ning tänagi hommikul vahtisime Mardiga juba enne seitset kella. Et akna taga tibas endiselt, kõmpisin alla kohvi otsima. Küsisin vanemalt proualt, kes usinasti baaris askeldas, tassikest kohvi. Ta osutus loomulikult umbkeelseks. Viipekeeles jõudsime arusaamisele, et mina olen hotelli klient ja soovin kohvi. Seepeale tema näitas kaetud hommikusöögi nurka ja soovis mulle head isu. Veel mõni minut kätega vehkimist kuniks laia naeratuse taustal jõudis daamile kohale, et tahan ainult kohvi. Ta valas mulle seepeale tassikese elegantse käeviipe saatel: musjöö - see on tasuta.

Tuppa naastes leidsin sealt igavleva Mardi, kes oli kohe nõus hommikusöögi eel linnas pisut ringi vaatama. Panin niisiis kõik oma kaasasolevad riidehilbud selga, haarates auto juurest ka soojapeegeldava vihmakeebi ning jalutuskäik rõskes hommikus võis alata. Peab siinkohal kindlasti mainima, et see vihmakeep päästis päeva ning ilmselt päästab selle reisi. Kuidagi see peegelkiht siiski töötab ja kuigi ma ei saa öelda, et oleksin end kohutavalt soojalt tundnud, sain siiski ringi kõndida hambaid plagistamata.


Tonnerre’i kutsutakse Burgundia väikeseks Veneetsiaks. Loomulikult, kui külast voolab läbi juba rohkem kui üks kraav, tundub juba Veneetsia nime kasutamine olevat alati kohane. Ma ei ole kokku lugenud, mitmesse nö Veneetsiasse ma oma reisidel olen sattunud, ent kahtlustan, et number on kahekohaline. Tonnerre on kasvanud Armançoni jõe kallastele, millega paralleelselt voolab läbi linna ka Burgundia kanal. Lisaks voolab Armançoni jõkke veel üks põnev jõgi-kanal, millest kohe lähemalt ka kirjutan ja mis ilmselt siis seda „Veneetsia“- epiteeti ka õigustab. Võib-olla tasuks siinkohal paari sõnaga rääkida Burgundia kanalist, mida XIX sajandil peeti tõsiseks inseneritöö saavutuseks. Seda kanalit ületasime täna vähemalt 4 korda ning Fontenay kloostri juurest Ancy Le Franci naastes peatas Mart isegi korraks auto, et Montbardi kantsi lähedal üht imekitsast lüüsiväravat uurida.
 

Burgundia Veneetsia

| Üles |


Unistus Inglise kanal ja Vahemeri omavahel ühendada sündis juba Navarra Henry ajal 1600-te algul. Ehitamiseni jõuti 1773. a ning juba kuuskümmend aastat hiljem, AD 1832, võis Vahemerest Rhonet pidi Saonesse sõita, sealt edasi mööda Burgundia kanalit paralleelselt Armançoniga Yonne jõkke, millest edasi Seine’i ning sedapidi Le Havresse välja. Kokku kaevati 242 km kraavi, millele ehitati 189 lüüsi. Aktiivse kaubateena toimis see vast vaevalt pool sajandit, kuniks raudtee jõetranspordi välja sõi. Konkurentsivõimet kahandas kanali kitsus ja madalus, netipeediad annavad madalaima koha sügavuseks 1.8 m. Ent seda kitsust nägime täna isegi – nähtud lüüs võis olla lai ehk 5...6 m, kuigi kanal ise on laiem. Burgundia kanal täna on lihtsalt ajalooline fakt ja meenutus kunagisest suurest jõupingutusest. Kuuldavasti saab turist ka siin-seal raha eest kanalil lustisõitu teha.
 

Burgundia kanal

| Üles |

 

Lüüs Burgundia kanalil kusagil Mintbardi lähistel

| Üles |

Ka Tonnerre eksisteeris gallide asulana roomlaste eelselt. Viimased leidsid kohale jõude eest kohalike väikese kindluse ja ristisid selle Tornodurumiks. Seejuures nime esimene pool – torn – viitavat mingile kohalikule jumalusele... Või siis ka linnusele. Ajalooliselt linnas peadpööritavaid sündmusi pole eriti aset leidnud, isegi prantsuse revolutsiooni aegne hävitustöö olnud seal tagasihoidlik. Seetõttu on saanud linn aega settida ja oma elu elada, mistap täna, vihmasabinas jalutades, leiab samadelt tänavatelt läbisegi nii rocki kui barokki, keskaega ja praegust; õnneks kõik kuidagi mõnusalt läbielatult, mistõttu ei teki soovi kohati ka keskaegsetel majadel plastuksi ja profiilplekki nähes kohe ropendama hakata.

Kohe hotellist välja astudes võisime jõllitada Tonnerre üht olulisemat maamärki - Hôtel-Dieu’d, mis oma pöetud aiaga laius otse meie hotelli ukse ees (tegelikult kohtusime esmakordselt selle hoonega juba eelmisel õhtul, sest parkisime põhimõtteliselt sinnasamasse kõrvale). Sellise hiiglasliku gooti katusega hoonega pole ma varem trehvanud. Õigemini – kindlasti mõni nähtud kirik, näiteks Amiens’ katedraal, ületab seda, kuid kirikutel ei mõju katus nii dominantselt nagu sel, iseenesest lihtsavõitu fassaadiga, hoonel. Keskaegne haiglakompleks ehitati XIII sajandi lõpus ja see olnud tollal üks suurimaid haiglaid Prantsusmaal. Isegi praegustes oludes on maja väga suur: hoonel on pikkust ca 90 meetrit ja laiust 20 meetrit. Kõrgus räästani võib olla oma 5 m ja katuse harja kõrgus... no ma ei tea – maapinnalt mingi 15m? Igatahes väga muljetavaldav. Tahaks seda sarikatesüsteemi katuse all näha... Haigla laskis ehitada 1293. a Marguerite de Bourgogne, endine Sitsiilia ja Napoli kuninganna, kuid ka Tonnerre krahvinna, kes peale oma mehe surma soovis elu rahulikumalt võtta ning veetis oma viimased aastad Tonnerres. 1650-te tuuningust hoolimata säilis hoone keskaegne olemus. Hospiitsi kõrvalt leiab endisaegse ravimtaimede aia (kuigi loomulikult tänaseks kordi ümber ehitatud), mida kaasajal kutsutakse haigla looja auks Jardins de Marguerite de Bourgogne’ks. Kahjuks oli maja ja aed sel kevadel alles suletud, ent piirdeaia võrgu vahelt sai siit-sealt pisut sisse piiluda.
 

Hotel Dieu, Tonnerre

| Üles |


Haigla eest jalutasime õlgu võdistades ning kraenurki ülespoole vedades edasi Fosse Dionne poole. Viimase kohta kirjutatakse (France this way):


„Fosse Dionne on looduslik allikas, mis toodab 200 liitrit vett sekundis. Allika ümbrus kujundati ümmarguse basseinina XVIII sajandi esimesel poolel. Selle veel on sügav rohekassinine värv, mida võiks leida Yellowstone'ist, mitte ühest Burgundia kesklinnast!“


Ma ei osanud sellest asjast kirjelduse järgi midagi arvata, ent kohale jõudes olin hetkega võlutud. Võib-olla oli elamuses oma osa ka sellel, et sattusime sinna ajal, mil polnud punaste jopedega uudistajaid selfisid tegemas, võib-olla lisas meeleolu vihmapladin, ent see koht on-oli lihtsalt äge! Keskaegsete majade vahele kiilutud ümmarguse varikatusega kõrge tugimüüri vahele jääb u 8...10 m läbimõõduga ümar tagasihoidlik bassein, mille põhi... on sügavsinine... Lõpmatusse suunduv tunnel. See kirjeldamatu tooniga sinine värv meenutas mulle millegipärast mõnd ulmefilmi energiakera või vasika silma. Korraga lahmab sügavsinisest põhjatusest selline veehulk, et basseinist voolab välja Eesti arusaamade kohaselt korralik jõgi. Aegu tagasi kasutati seda allikat linna pesuköögina – eks see XVIII sajandi struktuur – varikatus ning kivipinnad, rennid jms – tähistavad neid tegemisi ju tänini. Ent mitte see ajalooline kostüüm pole selle paiga võti, vaid allikas ise, mida võinuks vihmast hoolimata tunde vaadata.
 

Fosse Dionne

| Üles |


Jätkasime jalutuskäiku allika juurest mäe otsa Saint-Pierre kiriku juurde. Mõnest trepiastmest üles ning järsku leidsime end rohtukasvanud rajalt majade taguste aialapikeste vahelt. Hästi meeleolukas rada! Nagu õhtul juurde lugesin – olime sattunud linna ühele iidsemale osale, teele, mida kasutati juba enne rooma aega ja rooma aegu, et praegusele kirikumäele (kus gallide ja roomlaste ajal asus linna keskus), käia allikalt vett toomas.
 

Roomlaste rada pidi Peetri kirikusse

| Üles |


Peetri kiriku juurde jõudes saime haarata Tonnerre panoraami. Kirik tähistab endise kindlustatud linnasüdame asukohta, kuigi kindlustusi markeerib relvastamata silmale vaid reljeef. Kirik ehitati mäele juba X sajandil, kuid seda tuuniti kordi hiljem, tänu millele võib täna seinu vaadeldes saada ülevaate kogu lääne kirikuehituse fassaadilahendustest viimase 1000 aasta jooksul.
 

Peetri kirik

| Üles |

 

Tonnerre

| Üles |


Hommikusöögile lonkides kõndisime läbi tiheneva saju läbi vanalinna. Muuhulgas jäi teele kohalik Jumalaema kirik, ent midagi mällusööbivat selle juures ei osanud tähele panna. Võib-olla ümber ehitatud gooti virr-varris jupike romaanikas külgehitust... Tundub, et siinsele olustikule üsna tüüpiliselt on ka sel kirikul jõutud lõpetada vaid üks torn.

Peale hommikusööki võtsime suuna Noyers’i peale. Tee lookles juba eile tutvustatud viinamarjapõldude ja metsatukkade vahel, kohati Sereini jõega kohtudes, paarkümmend kilomeetrit lõunasse. Kuigi neljarattalisega saab otse vanalinna südamesse ja väljaspool hooaega parkimiskohti on, parkisime auto viisakusest linnakese lõunapoolse värava (Porte de Ville) taha ning suundusime avastusretkele.
 

Serein

| Üles |

 

Porte de Ville, Noyers

| Üles |

 

Kui seni nähtud linnades näitas mitu tuhat aastat ajalugu end vilksamisi siin-seal murenenud kihtidena, siis Noyersi linnaväravast sisse astudes sattusime otse keskaega. Sereini jõelooke keskele jääv küngas on andnud linnale selle struktuuri ja vormi – kolmest küljest moodustab jõgi loodusliku vallikraavi. Põhjakülge ent kaitses kunagi Chateau du Noyers-sur-Serein, mille varemed tänaseks on suuresti neelanud mets. Lääpas iidsed vahvärkmajad, sakiline ehitusjoon, kitsad, looklevad tänavad ning linnamüür, millesse, tõsi küll, on aegade jooksul ehitatud erinevatel aegadel erineva sekkumise ja maitse/maitsetustega elumaju või majandushooneid. Loomulikult ei ole see kõik keskaeg – enamus vahvärgist pärineb XIV-XVII sajandist, Jumalaema kirik XV sajandist. Seni käidud teiste linnadega võrreldes tundub viimane nagu lausa uus. Hoomamatu on taaskord see, et kõik see keskaegne kihistus on juba ammu enne midagi olnud. Oli juba siis olemas, kui Julius Caesar kohale jõudis ja linna omas keeles Lucidoriuseks nimetas...
 

Noyers: Centre ville

| Üles |

 

Noyers' katedraal

| Üles |


Peale äga meeleolukat jalutuskäiku Sereini kaldal, vana linnamüüri ääres, pöördusime tagasi keskväljakule. Mart otsis meeleheitlikult taga iidset raamatukogu. Olles vihmavarjus ürgvana puidust kaaristu all jätsin poisid otsingutega tegelema ning tutvusin hoopis ühe silma jäänud koogipoe väljapanekuga. Nii sai minu Noyersi eredaimaks mälestuseks lihtsalt ülihea tarte au citron... Ainult 2.50 eest. Paar kuud tagasi avastasin enesele selle koogi Riias, Cafe Siennas. Sealne kook ülihea kohviga stiilses dekadentlikus 1915-ndate ilmamullis viis keele alla, ent selle koogi maitse, sööduna nikerdatud postidega passaažis küpsetuspaberisse mässituna näpu vahelt oli lihtsalt kirjeldamatu. Kui siis sõrmi puhtaks lutsides tagasi meeste sekka jõudsin, selgus, et raamatukogu, mida Mart leida üritas, seisis nende selja taga.
 

Noyers' linnamüüri all

| Üles |


Teiste autode rahvaga kohtusime Chateau Ancy-le-Franci ees parklas. Ka nemad olla Noyersis käinud, üsna samal ajal meiega, kuid kuidagi suutsime ses pisikeses linnas jalutada erinevaid radu. Vihmasadu, mis Noyersis tundus järele andvat, kogus lossiväravas seistes taas hoogu.

Olles Burgundias ei saa Ancy-le-Franci eirata. Kui räägitakse prantsuse chateau-arhitektuurist, prantsuse renessansist ja prantsuse aiakunstist, siis see loss on ühes Chambordi ja teiste Francois I aegsete lossidega üks nö märgilisemaid näiteid, mida mainitakse ilmselt igas selle ajaperioodi arhitektuurikäsitluses ja mida on jäädvustanud paljud enesest lugu pidavad arhitektuurikroonikud Androuet du Cerceaust alustades sule, pliiatsiga või ilma pliiatsita. Põhjuseks on ühelt poolt kindlasti see, et kindluse ümberehitamise kavandid lossiks tegi Sebastiano Serlio isikliklult. Teisalt on see üks neid chateau-prototüüpe, mis defineeris tollase lossiansambli olemuse sillutades teed ruumikäsitlustele, mis lõpuks viisid Versailles’ni. Ancy-le-Franc kuulus see muuseas Diane de Poitiers’i õemehele. Diane de Poitiersi lugu ma siinkohal ei viitsi refereerida – tema ametlik tiitel – kuninglik armuke, räägib enamuse. Arhitektuurilukku on samas see kaval ja võimukas daam end kirjutanud Loire oru esiklosside - Anet’ ja Chenonceau’ga – ühtede vingemate prantsuse renessanssarhitektuuri näidetega üldse. Mõlemate ümberehitamise kavandid tegi Philibert d’Orme – ka mees, kellest ei saa üle ega ümber prantsuse renessanssarhitektuurist rääkides. Ja nüüd jõuame tagasi Ancy le Franci juurde: arvatavasti ammutas d’Orme Ancy le Francist otsest inspiratsiooni, vähemalt Anet’ kavandamisel. Ühesõnaga – Ancy-le-Franc on lossikompleks, mida peab nägema.
 

Ancy Le Franc... Raindrops Keep Fallin' On My Head

| Üles |


Pealaest jalatallani tilkuvatena lossi kassasse jõudes selgus, et olime aega valides „tabanud taas naelapead“ – keskpäeval on 2 tundi lõuna – siis lossi ei saa. Kell näitas 11.30... Ideed, et me äkki lossi ei vaata, vaid jookseme poole tunniga läbi aia, härrad piletikassas sündsaks mõtteks ei pidanud. Seega olime varsti sama targalt porises parklas tagasi.
 

Ancy Le Franc... Enne kassat

| Üles |


Pärast kiiret nõupidamist toimetas iga vennaskond oma äranägemise järgi; meie auto rahvas tegi kiire otsuse: sööma ei lähe, vaatame parem ära Abbaye de Fontenay.
 

Põgus kohtumine teel: Chateau de Montbard

| Üles |


Kloostri parklasse sisse sõites sündis ime: taevaluugid suleti, vihm lakkas: viimased vihmapiisad lõppesid väravamaja ees oodates piletite lunastamist. Juba esimesed sammud kinnitasid, et oleme sattunud ühte väga erilisse kohta. Eks muidugi juba fakt, et Fontenay klooster on kantud UNESCO listi, räägi enda eest, kuid mõnikord selle märgiga pärjatud ning tões ning vaimus konserveeritud ajamärgid on küll tõsiasjana silmapaistvad, kuid ei vaimusta rändurit kivihunniku otsa ronides. Fontenay vihmavärske varagooti õhustik ent lihtsalt rabas oma ebamaise iluga. See oli kuidagi hoomamatu ning ei väljendunud detailides – varakevade tõttu olid siingi aedades lillekesed alles tärkamata – kuivõrd täitis pidulikult kogu eetri. Ning isegi ilmselge tundmus, et me ei kõnni enam päris kloostris, vaid vaatame ringi kõigi UNESCO nõudmistele vastavas peenelt orkestreeritud maastikukonservis, ei rikkunud seda sõnuseletamatut kaunidust, mis õhkus tõstetud värskelt üles haritud aedviljapeenardest, ja valgetest gooti võlvidest... Niisiis – olime tulnud ühte maailma vanimaist tsistertslaste kloostritest...
 

Abbaye Fontenay

| Üles |

 

Abbaye Fontenay: esimesed tutvumised

| Üles |


Fontenay klooster on üsna märgiline ja põnev koht lääne kloostri ajaloos, kus tõsteti taas ausse Püha Benedikti õpetus. Lääne kloostrimaailma isaks tituleeritud ja 1220. a pühakuks kuulutatud Benedikti (480 – 547 pKr) tõmbas juba noores eas elu kasinuses ning erakluses. Tema eluviisid pälvisid imetlust ja nii kogunes tema ümber hulk mõttekaaslasi, kellest moodustati tosin katoliku kloostrit Umbria kandis Itaalias. 529. a rajas ta muuseas Monte Cassino kloostri, millest kujunes lääne kloostri kui nähtuse prototüüp. Kloostrites elati ja toimetati (vähemalt formaalselt) Benedikti reeglite - Regula Benedicti – järgi, mille alustaladeks olid palvetamine ning lihtsa töö tegemine koos kolme vandega: vaesus, tsölibaat ja (jumala)kuulekus. 12. sajandiks samas oli muutunud klooster läänemaailmas täiesti igapäevaseks ning ka igapäevast elu mõjutavaks nähtuseks, kus sageli Benedikti õpetust tõlgendati üsna vabalt, eriti seda osa, mis puudutas kasinust ning vaesust. Seetõttu muutusid ka kloostrikompleksid üha vingemaks. Niisiis pole ime, et kui Cluny hakkas valmima (loodetavasti varsti õnnestub meil seda romaanika-ilmaimet ka oma silmaga näha) võttis ühes teises suures kloostris, Molesme’s, keegi härra Robert (hiljem Püha Robert) ühes kaaskonnaga jalad selga ja rändas 1098. a Citeaux’sse Dijoni lähedal, et asutada seal uus klooster, milles toimetataks tões ja vaimus algsete Benedikti reeglite järgi. Mõni aasta hiljem liitus seltskonnaga keegi Bernard (hiljem Püha Bernard) ja nii algab tsistertslaste ja ka Fontenay kloostri lugu. Citeaux sai varsti rahvast pilgeni täis ja Bernard saadeti asutama uut kloostrit Dijonist põhja poole – nii sündis 1115. Clairvaux’ klooster. Neli aastat hiljem sai ka see täis ning vahepeal abtiks saanud Bernard laskis asutada ümbruskonda veel neli kloostrit – üks neist oli Fontanay.
 

Sepikoda

| Üles |

 

Rauamaagi purustaja

| Üles |


Bernard oli veendunud, et tilulilu kirikus ja kloostris eksitab pühendumast, nii oli tal oma arusaam sisekujundusest: ta ei sallinud seinamaalimist. Seepärast näeb Fontanay arhailine basiilika seestpoolt välja nagu liivapritsiga läbi viidud restaureerimine. Tegelikult pole neile seintele midagi joonistatudki. Bernardile meeldis muusika ja ta pidas selles peituvat rütmi jumalikuks. Nii andis ta ehitusmeistritele käsu kiriku kavandite loomisel lähtuda muusikast. Tundub, et meistrid said kirikuisa mõttele pihta - ja nii hämmastab see tühi, poolhämar pühakoda oma tagasihoidlikus väljapeetuses hoonesse sattujat tänini.
 

Kirik

| Üles |

 

Kloostriruume...

| Üles |


Benedict defineeris lääne kloostri kui idee, siis tsistertslased formuleerisid kloostri kui arhitektuurikoosluse põhimõtted, mida järgneva rohkem kui poole tuhande aasta jooksul rakendati kõikjal Euroopas ja Kolumbuse järgselt ka Uues Maailmas. Fontenay on selle mõtteviisi selgeim näide. Samas peetakse Fonatanay ja tema kaasaegsete kloostrite vormikõnet ka üleminekukeeleks romaanika ning gootika vahel. Sellele teadlikult mõeldes näeb romaani-gooti „segu“ nii Fontanay kirikus kui dormitooriumis, aga ka sepikojas, mis oma mõõtmetelt ei jää alla keskmisele Eesti maakirikule. Natuke kohmakale rooma kaarele on siin-seal lisandunud kerge tipukesega aknaid ning veel üsna maadligi hoidvaid roidvõlve. Tervikuna mõjub see kõik väga võluvalt. Tegelikult see jutt, et Fontanay on vanim säilinud tsistertslaste klooster, päris korrektne ei ole. Fontenay on üks terviklikumalt säilinud esimestest tsistertslaste kloostritest. Vanemad on näiteks nii Citeaux’ kui Clairvaux’, kuid mõlemast on järel vaid kirikud vm hoonete ansambli fragmendid. Süüdi on selles suuresti lugupeetud prantsuse revolutsionäärid, kes oma üürikese võimu ajal hävitasid ja lagastasid nii palju kui vähegi jaksasid. Kloostreid vihkasid nad seejuures eriti.... Õnnekombel Fontanay oli üks väga vähestest kloostritest Prantsusmaal, kus barbarid jäid mingil põhjusel tagasihoidlikuks ja mis seetõttu on oma aastatuhande taguse ilme on teistega võrreldes suuremas mahus säilitanud. Aga eks määratlus „vana“ on siinses kontekstis üldse natuke suhteline, sest Burgundias ringi sõites tundub, et seda arhailist kristlikku arhitektuuri Rooma langemise järgse pimeduseaja lõpust, leidub siin suuremate ja väiksemate kivihunnikutena lademetes.

Kõrvalepõikena mõeldes - Eestiski pole tsistertslased tundmatud – rajasid nad ju nii Padise kui Kärkna kloostri. Ent mõlemad hävitasid venelased Liivi sõjas. Kärkna isegi niivõrd, et täna pole sellest alles jäänud kivi kivi peale. Polnud vaja isegi revolutsiooni...

Tulles vaid hetkeks tagasi Bernardi juurde, siis tuleb teadvustada, et ta ei olnud suvaline papp, vaid mees, keda hakati pühakuks pidama juba tema eluajal. Ühtepidi tema veendumuste ning eluviisi tõttu, teisalt tema kirjutiste ja õpetuste tõttu, mis ladusid tsistertslaste kloostrielule ja kogu lääne kloostrile laiemalt oma aja kontekstis uue ideelise aluse. Ja veel üks, võib-olla põnev fakt, mis lugedes silma jäi – Bernard oli ka üks neist pühameestest, tänu kellele tekkis Templiordu, õigemini selle üleeuroopaline tugivõrgustik. Aga see on juba üks teine põnev lugu, mida siinkohal ei ole mahti endale selgeks tegema ega ümber kirjutama hakata.
 

Aed...

| Üles |


Muuseas, enne sai mainitud Fontanay sepikoda. Ausalt öelda pole mina nii suurt roidvõlvidega sepikoda (ega vist ka mingit muud mittekiriklikku gootikas hoonet) varem näinud. Eestis ehk Tallinna vanalinnast leiab mingeid hilisemaid katkeid keskaegsest profaanarhitektuurist, ent sellistest ilmalikest kivihoonetest, mida ehitati enne, kui piiskop Albert Daugava jõe suus jala maha pani, võib leida vaid Euroopa südamest. Kasvõi see tänahommikune haigla... Sepikoja ehteks oli ja on tänini vesirattast ringi aetud hiiglaslik vasar, millega purustati rauamaaki, mida sealt samast mäe seest tunnelit pidi sepikotta ette toodi. Ning muidugi paneb huvireisija ärevusest värisema mitmesaja-aastane põlenud ja täkistatud sepa töölaud, mille juures on ikka tunda koksivingu lõhna.
 

Tarbeaed...

| Üles |


Väge mõnus jalutuskäik; isegi teades, et selle idülli ümber loodud aed on saanud oma ajatu ilme 2004. aastal... Hmmm.... ja esimest korda oli mul keebistatult peaaegu soe sel reisil.

Ancy le Franci tagasi jõudes otsustas ilmataat vihmapausi lõpetada, mistõttu alustasime ringkäiku lossist. Ma ei ole eriline portselani ja vana mööbli fänn, mistap esialgu tundus mulle see lõputu tubades ringlemine väga tüütuna. Ent lossiruumide seintelt-lagedelt leiab vägagi kauneid ning vähem kauneid pilte, maalitud tapeete, gobelääne ja freskosid, mis süvenemisel on päris põnevad. Kui võtta aega ja põhjalikumalt ringi vaadata, siis erinevates lõpututes tubades räägitakse koomiksina ära nii mõnigi legend ja lugu antiikmaailmast või hilisemast ajast.
 

Koomiksitegelased, esimene vaatus: tapjainglid

| Üles |

 

Koomiksitegelased, teine vaatus: Ekskursioon Vana-Rooma

| Üles |

 

Koomiksitegelased, kolmas vaatus: piiluja hertsogi magamistoas

| Üles |


Ootasin Ancy le Franci aedu. Maeitea, mida ma näha lootsin. Vähemalt midagi sellist, mis turismisaitidele üles on riputatud. Ent lõpuks lossi ülesaibitud regulaaraeda sattudes... Parterid olid aasta tagasi uuesti istutatud, mille tõttu pukspuud seisid puhmas kuhjadena pügamata ning kogu see peen valgel killustikul ornament nägi välja äärmiselt segane. Loomulikult seisid ka siinsed potitaimed külma pärast alles peidus kusagil oranžeriis ning suvelilligi ei oldud istutatud. Valge killustik ja ebamäärane pukspuu... Õnneks kompenseeris pettumuse lossi regulaaraedu piirav metsane prantsuse-inglise park, kus õitsesid nurmenukud ja nartsissid ning paterdasid ringi karjadena hallid haneparved...
 

...parterid ja...

| Üles |

 

...haned

| Üles |


Hüvastijätuks ostsin Ancy suveniiripoest kohaliku käsitööna valminud ingveriõlle... sibula ja peterselliga. Maitses sama veidralt nagu kogu see viimane lossielamus (pardoon, musjöö Serlio!).
 

Veinimaastikud II

| Üles |


Tunnike hiljem kogunesime Flavignys, õigemini - Flavigny-sur-Ozerainis. Reisijuhtide hinnangul olevat tegemist kui mitte just maailma kõige ilusama prantsuse külaga, siis kindlasti ühe kõige ilusama Burgundia külaga. Ühesõnaga – kohustuslik! Linnaväravast sisse sõites tibas endiselt vihma. Kohe väravas tehti selgeks, et turist on külas teretulnud ilma autota. Niisiis parkisime linnamüüri taha ning suundusime külma vesist tuult trotsides taas saapataldadega tuhandeaastaseid kive lihvima.
 

Flavigny

| Üles |


Künkal, millele keskajal linn kujunes, puhkas juba aastal 52. enne Kristust tapeluste vahel kohalikega Julius Caesar. Ta kinkis hiljem künka ühele oma teenekale väepealikule, Flaviniusele, kes sinna ehitas villa ja kelle järgi kohta Flaviniacumiks kutsuma hakati. Peale Rooma langemist rajati künkale kindlus ja Chlodovechi ajal lisati väike kirik. Ehk linnakese hilisem lugu ei sisaldakski väga raputavaid hetki – kui kusagil AD 235 poleks Autunis sündinud tütarlaps nimega Regina ja kui 719. a poleks külla asutatud kloostrit... Regina ema suri sünnitusel, mistõttu paganana sündinud laps usaldati ühe kristlasest naisterahva hoolde. Kuigi ristiusuga tegelemine oli toona üsna laiduväärt hobi, laps risti. Regina sirgus kenaks ja jumalakartlikuks neiuks. 15. aastaseks saades jäi ta oma õnnetuseks silma Olybriusele, kohalikule rooma võimukandjale, äratades mehes kustutamatu iha. Neiu lükkas härra korduvad ettepanekud oma usku ettekäändeks tuues tagasi. Haavunud härra lasknud lõpuks tüdinuna peaga vastu seina jooksmisest tüdruku vahistada. Neiut olevat väärjumala kummardamises süüdistatud, piinatud ja lõpuks 252. a pea maha raiutud. Loomulikult pühitseti tüdruk märtrina pühakuks ja tema säilmeid hoiti Alise-Sainte-Reine kirikus. Kui viikingid hakkasid oma ringikolamisega juba liiga tüütuks muutuma, toodi kondid 864. a Flavigny kloostrisse. Nii sattus Flavigny maakaardile, sest ida poolt Santiago de Compostellasse minevad palverändurid soovisid kindlasti külastada ka Püha Regina hauda.
 

Mälestused Flavigny kloostrist

| Üles |

 

Krüpt

| Üles |


Klooster ent kogus tuntust lisaks Regina luudele ka ...aniisikommidega, mille valmistamisest rääkisid vaimustunult rännumehed aegu enne Regina kontide ümber kolimist. Arvatakse, et aniisi kasutasid juba roomlased isuprobleemide ja kõhuhädade raviks ning just Caesari ajal jõudis aniis ka Galliasse. 812. a anti Karl Suure käsul välja nimekiri ravimtaimedest, mida kloostrites pidi kasvatatama, aniis oli üks neist. Pole teada, millises kloostris esimesena tuldi mõttele suurel lamedal pannil aniisiseemneid suhkrusiirupis veeretada, et tekiks ilus valge herneterasuurune dražee, kuid kindlasti tehti seda ka Flavignys ning tehti hästi. Palverändurid viisid sõna laiali ning aniisikommidest sai aastasadade jooksul ihaldatud maius, mida tarbis meelsasti ka näiteks prantsuse kuningakoda. Päikesekuningas olnud kommide järgi eriti maias. Kloostri kommiäri õitses... Kuid õnnele tuli lõpp. Nagu kõigele muulegi heale ja ilusale toonasel Prantsusmaal tõmbasid revolutsionäärid vee peale ka Flavigny kloostrile. Traditsiooniliselt rüüstati ja rüvetati, osa hoonetest kisti maha, et proletariaat saaks maksuvabalt ehitada. Siiski kommitegemise õpetus ja tahe aniisikomme valmistada kohalike hulgas säilis ning vaikselt toimetas edasi isegi üheksa pisikest kommikööki, kuni 1896. a Galimardi perekond ostis laokile jäänud kloostrihooned ja kõik kommitöökojad ning asutas juba korralikuma tööstuse. 1923. a ostis vabriku ära Jean Trouba, kelle käe all Anis des Flavigny aniisikompvekite kaunid art noveau kujundusega plekktoosid said tuntuks üle Euroopa ja Põhja-Ameerikaski. Räägitakse, et tema mõtteks oli panna Pariisi metroodesse aniisikommi automaadid – äriidee, mis tollal oli maailmas üsna innovaatiline. Trouba pereäriks on aniisikommid jäänud tänini.

Niisiis pole ime, et parklast linna poole jalutades sattusimegi kohe pelgalt paari sammuga künkast üles astudes Flavigny kloostrisse. Tegelikult tuli see teadmine üllatusena, sest XIX sajandi lõpu stiilis avara siseõuega tööstushoonete kobar ei meenuta kuidagiviisi kloostrit. Vanu aegu meenutab siiski 1950-ndatel avastatud varakeskaegne krüpt, kuhu pääseb uudistama enne kommivabrikusse astumist.
 

Anis de Flavigny

| Üles |


Et turismihooaeg pole veel päris alanud, siis iga päev kommivabriku tutvustustuure ei tehta – loomulikult oli täna üks neist, tuurideta, päevadest - ja nii pidime piirduma muuseumi ning kommipoega. Mulle see muuseum päris meeldis: praegu toodetakse Trouba vabrikus mingi paarikümne maitsega dražeesid – ja neid kõiki sai maitsta tasuta nii palju kui süda lustib. Dražeekompvekid muidugi on maiustus, mida üle paari-kolme hammaste tervishoiule mõeldes poole tunniga süüa ei tahaks. Teistpidi ent oli ka põnev kogu seda kommitegemise lugu üldse tudeerida. Seejuures minul isiklikult tekkis dejavu 2010. a Nizza reisiga, kui ühel pärastlõunal külastasin Grasses üht lõhnaõlitehast. Tuleb välja, et aniisikommide maitsete jaoks saadavad looduslikud toorained on suuresti sama sortimendiga, mis baaslõhnade tootmisel.
 

Kommitehas ja kommipood

| Üles |


Jalutuskäik vanalinnas jättis ühelt poolt toreda mälestuse – palju vanu rikkumata kivimaju -, ent teisalt oli see ka üks kummaline retk. Võrreldes Noyersiga, mille keskuses pulbitses ka mingi kohalik elu ning silma jäi nii mõnigi avatud poeke, siis Flavignys kohtasime mõnd turist-inimest, vaid kommipoes. Põhjus muidugi on üsna pragmaatiline: linna kinnisvara kuulub suuresti välismaalastele ning pariislastele, kes saabuvad kuu-poolteist hiljem ja lahkuvad esimeste kuldsete lehtedega sügisel. Meie jaoks tähendas see, et kõndisime välja surnud kitsastel tänavatel justkui omapärases vabaõhumuuseumis.
 

Flavigny inimtühjuses

| Üles |


Lahkumine Flavignyst kujunes kiireks ja paaniliseks – ilmselt koguti kogu Burgundia kohal tiirlevad pilved linna kohale ning väänati ühe hetkega kuivaks. Kiire sprint räästast räästa varju hüpates parkla poole päästis arvatavasti halvimast, kuid näiteks märjaks saanud paberist maiustuste kotil rebenes autosse pannes põhi alt. Hea, et Anis de Flavigny kommid on pakitud plekktoosidesse.

Alustasime Dijoni poole sõitu kenasti kolmeautolises kolonnis mööda pisikesi meeleolukaid teid tinamustade pilvede all. Nagu sellistel puhkudel ikka, esimesel keerulisemal ristmikul sõitis iga auto õiget teed pidi erinevas suunas, ja nii tekkis meie seltskonnal võimalus tänaseks pikemaks sõiduks – no oma kuuskümmend kilti ikka – varuda ellujäämiseks vajalikke varusid. Erinevalt teistest, kes lõuna ajal Ancy le Franci sissepääsu oodates restoranis keha kinnitasid, jäi meie auto rahval lõuna vahele. Mina soetasin tüki terriini, juustu ning veini. Terriin, muuseas, võib olla nii magus kui soolane; tehakse seda ahjus kandilises savivormis – terriinis (siit ka toidu nimetus); soolane näeb välja nagu lihaleiva moodi päts. Poest saab seda osta tervelt või lõigukaupa. Külmletist võis valida vähemalt kümne erineva vahel – viskasin näppu ja osutasin suvaliselt ühe peale – tundub, et algmaterjaliks oli vähemalt sealiha – maitses täitsa hästi. Leiba võinuks ent ohtramalt kõrvale võtta, sest rasvaga ses roas kokku ei oldud hoitud...

Dijoni peale maha keerates ilmus kusagilt välja järsku päike. Nii sõitsime ka kabareesse esimest korda sel reisil roosas päikeseloojangus.
 

Teel Dijoni...

| Üles |

 

 


 

17.04.2023. Kohvik Chateau de Brancioni ees, Brancion
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Brancion

| Üles |

 

Olen rahul! Istun kohvikus varikatuse varjus ja skitsin. Esimest korda siin reisil. Ja on hea. On tekkimas lootus, et jube ilm, mis meid reisi algusest saati proovile paneb, näitab paranemise märke. Soe just ei ole, ent nii läbilõikavalt külm ka mitte ning juba eilsest ärkamisest saati ei ole sadanud. Asi seegi... Just toodi lauale panini ning tee – tähendab, et läheb veel paremaks. Panini muidugi ei ole kuidagi prantsuse söök, ent siin jumalast mahajäetud kohas – pole kohvikul nimegi – on menüüs neli rida; üks on tee, teine kohvi, kolmas magus krepp ja siis jääb üle veel panini. Korrektsuse huvides tuleb öelda, et tõsi, menüü on tegelikult pikem: paninit saab tellida kana, kohaliku chorizo moodi vorstiga ja veel mingi prantsuskeelse asjaga. Minu ees aurab igatahes juustust pulbitsev vorsti-panini... Ja ...mmmm... esimene tutvus oli igatahes maitsev! Paniniga sai ka natuke nalja (ise teen nalja, ise naeran). Selle kohapealsest vanakraamist improviseeritud välikohviku mitte enam esimeses nooruses müüjanna räägib loomulikult puhast prantsuse keelt, kuid on muidu igatpidi väga ilus ja väga meeldiv. Me pidasime tellimuse esitamisel maha pika emotsionaalse prantsusekeelse vestluse, mis päädis sellega, et maksin paberile joonistatud summa. Seepeale juhatati mind südamliku naeratuse saatel ühe veinivaadist kokku klopsitud laua juurde. Hakkasin joonistama. Umbes kümne minuti pärast ilmus daam laua juurde peotäie vorstiviiludega, ütles „pardon“ ja veel mõned laused ning lahkus. Vahtisin kaussi ja mõtlesin kimbatusega, et millele ma siis makstes alla kirjutasin, ja – kas see ongi nüüd tellitud söök. Sama protseduur kordus naaberlauda ilmunud jalgratturitega, kes igatahes rõõmsalt naeratasid. Kui kakskümmend minutit hiljem saabus panini ohtrate „pardonide“ saatel, siis taipasin, et neil on tõenäoliselt köögis mingi ikaldus ning vorstiviilud kanti ette vihaste klientide maha rahustamiseks. Vinnutatud vorst maitseb igatahes päris hästi – sellesse on pandud muuseas ürte ja rohelisi piprateri. Mekib fuet’ist pisut meeleolukamalt ent hea chorizo maitseni jääb siiski veel tükk maad minna. Ühesõnaga – naudin hetke.
 

Müürilill

| Üles |


Ning juhtus ka nii, et olen siin täiesti üksi hetkel. Hommikul läks meil Mardiga Tournuse kloostris pikemalt, mispeale Karli-Jürgenit sättisid end teiste autode peale. Teised läksid kuuldavasti veinikeldritesse degustatsiooniringile ja pidid meiega siin liituma mõne aja pärast. Kui kohale jõudes Mart alustas piletite ostmist ütlesin, et jätku mind seekord vahele – ma vaatan seda XII sajandi kindlust parema meelega mäe alt vanalinnast kui seestpoolt. Mart oli sellest käitumisest niivõrd hämmastunud, et ei hakanud isegi väga vastu vaidlema.

Kirjutamiste järgi ehitati Brancioni kindlus (taas üks „must see“ „keskaegne pärl“), tänini päris töökorras ahervare, juba X sajandil ning lisati siis üht-teist otsa veel XII ja XIII sajanditel. Altpoolt näeb see kõik väga keskaegne ning maaliline. Ainus, mida võiksin lossi mittesissemurdmisel natuke kahjatseda, on väidetav romaanikas Peetruse kabel, mille seintel olevat midagi põnevat. Aga olgu nagu on – ka siin, keskaegsel turuplatsil istudes, pole häda midagi ning päris kindlasti neid romaanikas kirikuid tuleb igal juhul järgnevatel päevadel ette veelgi. Muuseas, Brancioni autoga sisse igaüht ei lasta. Turist peab oma vankri parkima kenasti mõnisada meetrit lossimäest allapoole, metsatuka taha.
 

 

Brancion

| Üles |


Ahjaa... Kohtasin jälle seda kõrgejalgset lühikesekarvalist punast koera – lapsepõlve Simmit - , kellega ikka ja jälle reisidel olen kohtunud... Jordaanias, Gruusias, Egiptuses, Portugalis jne, jne. Tuli siingi mu juurde. Lõpmata sõbralik, istus maha ja lesis natuke jalgade ees, vaatas, naeris, liputas saba ja siis jälle läks... Silm on peal. Aitäh!

Tundub, et siin läheb veel aega, sestap võtaks kiirelt kokku ka eilse päeva, mis õhtul Tournuses pikkade ja tõsiste ning vähem tõsiste juttude peale veini kõrvale tegemata unus (tegelikult ei ununud, ent magama minnes näitas kell juba väga sügavat öötundi – magada on ka vaja, mitte kirjutada).

Eilset alustasime Dijonis. Hommikusööki vürtsitasid 100% toored munad – igaüks pidi lihtsalt ise endale muna keetma. Muidugi mingit hoiatust munakorvi juurde ei raatsitud jätta, sestap said munahuvilised protseduuri sooritades pisut õnnetut nalja. Hotellist nina välja pistes selgus hea uudisena, et ei saja, halvaks uudiseks oli ootuspäraselt ilgelt külm tuul. Võtsime suuna kesklinna poole saades eelnevalt retseptsioonist kinnituse, et võime omi autosid garaažis hoida pealelõunani.

Kohe meie hotelli kõrvalt leidsime netis palju kiidusõnu leidnud vana haiglakompleksi asemele ehitatud Rahvusvahelise veini- ja gastronoomiakeskuse. Ma võin eksida, kuid ilmselt oli ka meie Dijoni ööbimiskoht selle keskuse, mis moodustab ligi 6,5 ha suuruse linnaku, üheks osaks. Kas varase kevade puhul või mõnel muul põhjusel - kahjuks seal erilist elu ei keenud – peahoones resto töötas, mingi kaubanduspind ka, kuid muud alad, kus ilmselt hooajal ka midagi põnevat näidatakse, olid suletud.
 

Dijoni Gasrtonoomia -ja Veinikeskus

| Üles |


Kiire kõnniga sooja tehes jalutasime Rue da le Libertele – kesklinna jalakäijate tänavale, väisates paari ette juhtunud kirikut - Saint-Bénigne katedraali ja Saint-Philiberti kirikut. Neist esimeses puhkavat Püha Benigne, keda peetakse Burgundiasse ristiusu toojaks (vähemalt üheks esimestest). Nagu tollal kombeks suri härra 170. a paiku Dijoni kandis paganaid ristides märtrina. Tulnud olevat ta muuseas Smyrnast, Püha Polikarpose (kes olnud omakorda Ristija Johannese jünger) heakskiidul ja mahitusel. Kiriku vanimad müürikivid krüptis pärinevattaas Clodovechi aegadest, kuid oma praeguse ilme on palvela saanud 19. sajandil. Saint Philiberti kirik on ent ainus XII sajandil ehitatud romaani stiilis kirik Dijonis. Revolutsionäärid kasutanud pühakoda hobusetallina...

 

Dijoni Jaani kirik Bossuet' tänaval

| Üles |

 

Philiberti kirik

| Üles |

 

Cathédrale Saint-Bénigne de Dijon ja Benediktiinide skväär

| Üles |


Täna ainult jalakäijatele kasutada antud Vabaduse tänav algab (või siis lõpeb, sõltub, mis suunas jalutada) 1880-ndatel ehitatud romantilise Darcy aiaga, milles keskse ehtena laiub suur 19. sajandil ehitatud uhke purskkaevusüsteem peegelbasseinide ning kaskaadiga. Aed on oma nime saanudki purskkaevud kavandanud inseneri, Henri Darcy, järgi, kes püüdis Dijoni kesklinna luua tükikese Itaaliat. Külmal aprillipäeval aiakeses igatahes väga suuri rahvamasse ei liikunud, kuid saja aasta vanused veesüsteemid töötasid ning lõbustasid sinikael-parte.
 

Darcy park

| Üles |


Rue da le Liberte on päris mõnus suurlinnalik jalutuskäik. Kulgeb tänav läbi historitsistliku vanalinna, kus siin-seal jääb silma mõni vahvärk stiilis vanemgi maja ning lõpeb vägivaldselt vanalinna sisselõigatud poolkaarekujulise platsiga, mis laiub Burgundia hertsogilossi ees. Kusagil poolel teel, Francois Rude platsil – sellest mehest tuleb kohe ka pikemalt juttu, pildistasin kaameraga niisama lusti, kui üks noorpaar juurde astus ning huviga uuris, mida ma seal jäädvustan ja kas olen ajakirjanik. Vastasin tagasihoidlikult, et plõksin oma tarbeks ning hetke ajendil tahtsin jäädvustada platsi karuselli ning platsimelu. Seepeale nad vaatasid huviga platsi suunas ning naerdes lahkuma sättides ning mulle edu soovides teatasid, et kõnnivad sealt läbi iga päev, ega ole osanud mõeldagi, et seda ka pildistada võiks.
 

Rue da le Liberte: Guillaume värav

| Üles |

 

Rue da le Liberte

| Üles |


Rude väljaku lähedal sattusime turuhoonele, mis puhkepäeval tundus olevat suletud, kuid mille ees siiski käis üsna vilgas tegevus naabermajade poekeste ette improviseeritud lettide ümber. Loomulikult käsitöö, tavaline turistinänn, vein ja... sinep. Arvatavasti on inimesed ka Eestis oma kohalikus COOP-is dijoni sinepit näinud ja maitsnud, mis meie sinepiga võrreldes on hoopis mahedam ning samas siiski omamoodi vürtsine. Dijoni piirkond asi juba keskajal kuulsaks oma sinepiga, mida meelsasti oma toitudele määris ka Pariisi kõrgem seltskond, kuningakojaga eesotsas. Ka sinepi tõid Prantsusmaale roomlased, kes sinepiseemneid segasid veinivirdega. Ühes veiniga levis ka sinepikultuur ning muutus aja jooksul prantsuse köögi osaks. Millal sinepiseemneid purustama hakati, et saada pastajas mass, ei teata, küll on aga tõendeid, et X sajandil olla praeguse Pariisi lähedal, Saint-Germain-des-Prés’ kloostris sinepit juba tänasele lähedasel kujul – so siis pastana - valmistatud. Vanimaid sinepiretsepte on säilinud XIII sajandist. Et veini- ja sinepitegu olid seotud, siis pole ime, et Burgundiast, mis on Prantsusmaa veinitraditsiooni häll, sai ka sinepimaa. Muidugi valmistati sinepit ka mujal Prantsusmaal, kuid tänu sellele, et Burgundias valmistatud sinepid olid maitsvad ning jõudsid kuningate lauale, said need ka eriti kuulsaks. XIX sajandil tuli enamus sinepit Prantsusmaal Burgundiast ning seda veeti tonnide kaupa ka välismaale. Tollase edu tagas väidetavalt juba XVIII sajandil tollase ühe suurema sinepitootja, Jean Naigeoni, poolt tehtud retsepti uuendus, kus äädika või veinivirde asemel hakati kasutama poolvalmis viinamarjadest pressitud haput mahla, mis andiski dijoni sinepile selle isikupära. Tänase Dijoni sinepi eripäraks on pruun värvus, mis tuleneb pruunidest seemnetest – kurkumi, mis enamasti paljudele sinepitele värvuse annab, ei kasutata. Koostises dijoni sinepil on klassikaliselt siis sinepiseemned, sool, suhkur, valge veini äädikas ja/või poolvalminud viinamarjadest pressitud mahl. Kodus ise tegemiseks soovitatakse ent hoopis kasutada äädika asemel kuiva chardonnayd. Oluline on ka see, et enamasti on klassikalises segus seemned terved või vähemalt osa seemneist. Kohalikud segavad sageli sinepisse igast’ kohalikke ürte ja muud head paremat. Mina ostsin turu juurest kaasa näiteks mustasõstra maitselise sinepi. Kas astusin ämbrisse – ei tea, eks kodus proovin.


Rude väljak

| Üles |


Dijoni sinepil on oma roll ja Burgundia maastike kujunemisel. Nimelt avastati sinepi kasvatamise agrotehnikas, et parimaks väetiseks on puusüsi – puutuhk, mistõttu tõi see kaasa moodsa alepõletamise, mille käigus raiuti ja põletati maha hulgaliselt metsa. Pärast teist ilmasõda sinepitegu jätkus, kuid suur osa sinepikasvatusest kolis Kanadasse – seega suur osa tänase masstoodangune valmiva sinepi toorainest veetakse sisse hoopis Suure Lombi tagant. Samas on ka „õige“ dijoni sinepiga nii nagu camemberti juustu, konjaki või calvadosega – leidub igasuguseid tooteid, mille retsept ning valmistusviis võib olla originaalilähendane (või maitselt paremgi), kuid tegelikkuses tohib vastava nimega kutsuda vaid konkreetses piirkonnas sama piirkonna toorainest valminud tooteid. Sinepi puhul peab olema nii sinep, mahl ja äädikas valmistatud Burgundias Burgundias kasvatatud toorainest; nagu teeb kohalikest sinepivabrikantidest vast kuulsaim - Edmond Fallot’ (aga käsitöönduslikult on noid kohalikke valmistajaid kindlasti palju rohkem). Fallot’ on Dijoni mees ning tal on kesklinnas esinduspood – kahjuks me sinna ei sattunud, kuigi hiljem kaardilt vaadates avastasin, et pood jääb paarisaja meetri kaugusele hertsogilossist, kuhu me oma jalutuskäigul järgmisena sattusime.
 

Dijoni vana turuhoone

| Üles |

 

Dijoni Jumalaema kirik

| Üles |

 

Hertsogilossi taga: Place des Ducs de Bourgogne

| Üles |


Tahes-tahtmata jõudsime lõpuks Place de la Liberationile. Ma ei viitsi siinkohal hakata Burgundia ajalugu refereerima, mainin vaid, et platsi kaarjalt piiravas hallikivilises lossis, mis ehitati algselt XIV sajandil (sellest on täna alles torn ja jupike fassaade), elasid Burgundia hertsogid. Ehk siis peale Burgundia kuningriigi otsa saamist kusagil IX sajandi paiku tekkinud Burgundia hertsogiriigi valitsejad ja ka hilisemad pealikud, kui Burgundia 1487. a sisuliselt läks Prantsusmaa koosseisu. Hoonekompleks on korduvate ümberehitustega oma tänase barokse-klassitsistliku ilme saanud XVIII- XIX sajandil. Massiivsete portikustega ehitud tiibhoonetega koloss irdub kuidagi tajumuslikult ümbritsevast vanalinnast - nagu väga sageli võib tunda suurte ja vägevate jaoks jõuga ehitatud residentside ees. Kuidagi kõle ning kole tundub see täna muidu üsna muhedas vanalinnas..
 

Vabaduse väljak ja hertsogiloss

| Üles |


Hertsogilossi sisse seatud kunstimuuseum on kui muuseum ikka. Midagi väga kuulsat sealt ei leia – on põnevaid reprosid ja palju kohalikku kraami (mis ju ka huvitav). Aga üles on riputatud ka mõned Degas’d ja Monet’d. Viimaselt üks kena rannikuvaade Etretrati kaljukaarest, mis tõi meelde mõne aasta taguse sünnipäeva pärastlõuna Normandias. Minu lemmikuks ekspositsioonis sai hoopis üks Jean Laronze pilt – Charolais’ kalurid.

 

Jean Laronze: Charolais’ kalurid

| Üles |

 

Jeules-Jaques Veyrassat: Auxerres' vaade

| Üles |

 

Benigne Garneaux koopia Rafaeli Ateena koolist

| Üles |

 

 

Uneleja...

| Üles |

 

Apollon ja Daphne

| Üles |

 

Noa

| Üles |

 


Muuseumi suure trepikoja seinalt, I ja II korruse vahel, võib leida kahepidiseid tundeid tekitava revolutsiooniaegse tähtsaima bulla - „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“ - kuldselt raamitud kohaliku originaaltrükise, millega väidetavalt defineeriti kaasaegse demokraatia lähtekohad ning mis olla ka tänase Prantsusmaa põhiseadusesse sisse kirjutatud. Ma oleks sellest kardetavasti mööda jooksnud, kui Mart poleks varrukast haaranud...
 

Deklaratsioon

| Üles |

 

Sophie Rude: Francois Rude portree

| Üles |


Päris palju tähelepanu sai ekspositsioonis Dijonist pärit skulptor – Francois Rude. Kunstimuuseumist välja astudes leidsime tänava vastaspoolelt ootamatult ning juhuslikult talle pühendatud püsinäituse endises Stefaniuse (St. Etienne) kirikus. Selgus, et ma olen tema kuulsaima tööga - Départ des Volontaires de 1792 – juba ammuilma tuttav: nimelt kaunistab see 1836. a valminud taies Pariisi Triumfikaart. Skulptuurigrupp, mis kujutab revolutsiooniaegse armee võitlust ja võitu 1792. a Valmy lahingus preislaste üle on kahtlemata nõretavalt heroiline, ent ka veider nagu mõned samast ajast Delacroix’ ja Co barrikaadidele pühendatud pildigi. Tundub, et pooled seltskonnast on lahingusse tormates kaasa võtnud kiivri, kuid unustanud kõik muud ihukatted; motiiv, mis hirmsasti on meeldinud väga paljudele XX sajandi ideoloogilisi sõjatappe jäädvustanud kujuritele... Isegi Rodin’i olevat see töö inspireerinud. Skulptuurigrupi peategelase, vabatahtlikke sõtta kutsuva tiivulise daami, nägu vaadates heiastus mulle üks teine daam Mamai kurgaanilt, mida kunagi 1988. a vaatama viidi. Too Stalingradi lahingut mälestava hiiglasliku mõõka hoidva naise nägu on väga kahtlaselt sarnane Rude tiivulisega. Muuseas, modelleerinud olevat Rude selle sõjaingli oma naise järgi... Mulle isiklikult meeldisid palju enam tema voolitud mütoloogilisi kauneid daame ja härrasid kujutavad tüübid, mis oma mütoloogilises soustis on oma sandaalide ja kiivritega alastuses palju loogiisemad.
 

Francois Rude: Napoleon

| Üles |

 

Francois Rude: Départ des Volontaires de 1792

| Üles |


Rude muuseumit võõrustava kiriku interjöörist midagi olulist alles ei ole; kirikut meenutavad ainult romaanikas võlvid – dekoori on aeg minema pühkinud. Ent vaatamisväärsust siiski jagub: altaripoolsesse ossa kaevatud tranšeedes saab näha roomaaegse linnamüüri aluskive...
 

St Etienne Rooma pärand

| Üles |


Lõpetasime Mardiga oma ristiretke Püha Miikaeli kirikus, kuhu sattusime sisse astuma just jumalateenistuse lõpuks. Taas üks neid pühakodasid, mis on olnud olemas juba vähemalt IX sajandil – miks ma siin enam ei imesta – ent mis oma tänase ilme sai suuresti XV sajandil ning veel hilisemate ümberehituste käigus. Ent muidu - täiesti "harju keskmine" kirik.
 

Miikaeli kirik

| Üles |

 

Dijon

| Üles |


Hotelli parkla poole tagasi kõndides selgus, et ülejäänud rahvas oli end kõik kahe auto peale kokku pakkinud ning juba teel Beaune’i.

Dijonist lõunasse sõites sattusime pideva voogava vaibana lainetavate viinamarjaväljade vahele. Maastik nagu lapitekk, siiruviiruline, mõnda kohta taamal pikitud metsatukk, mõni chateau või lihtsalt veinimajapidamine ning teeääri palistavates külakestes siin-seal veini degusteerimist lubavad viidad ning veinimajad. Viinapuud seisavad alles raagus, ent midagi on inimestel nende vahel toimetamist; ikka ja jälle seisab põlluservas mõni roostetama kippuv vana väikese käruga traktor, mille läheduses sammub või askeldab süvenenult mõni baretis ja kummisaabastes härra.
 

Burgundia...

| Üles |


Ühes viinapuupõldudesse uppunud unises külakeses silmasin viita Château du Clos de Vougeot’le. Kitsas tee lookles kilomeeter-paar viinapuude vahelt taamal paistva halli väikese mõnd rüütliromaani dekoratsiooni meenutava kivikantsi poole. Marti huvitas kivi, mind nii kivi, kui viitadel lubatud võimalus veine maitsta. Autost välja astudes tervitas taas üdini tungiv külm, niiske tuul, mis seal põldude vahel sai eriti mõnusalt lõõsata. Müüri varju põgenedes selgus kahjuks poekeses pileteid ja muud head-paremat müütava näitsiku suukese läbi, et veini maitsmiseks peab olema varem aeg reserveeritud –lihtsalt lambist sisse sadanud teekäijale Püha Vincenti õnnistatud märjukest ei pakuta. Ma ei saanud muidugi jätta oma pettumust ainult enda teada, ent ei aidanud seekord ka Shreki kassi silmad. Niisiis sukeldusime vihmast hoolimata „üsna kuivalt“ lossilabürinti.

 

Vougeot

| Üles |


Viinapuud ja Château du Clos de Vougeot

| Üles |


Vougeot’ loss pole päris tavalise ajalooga isandate varjupaik, kus siniverelised sugupõlvede viisi alates maailma tekkimisest omi kuulsusrikkaid asju ajasid. XII sajandil rajasid Cîteaux kloostri tsistertslased praeguse hoonetekompleksi ümber viinapuuistanduse ja hoonete kohale cuverie ehk siis pressikoja ja veinikeldri. Aastate jooksul ehitati müür ning laiendati varjualuseid. 1551. a laskis toonane Citeaux’ abt veiniköögile lisada kena renessansliku peahoone ja – voila – veinifarm muutus väikeseks chateau’ks. Kuna ümberkaudne maa oli juba sajandeid viinapuude all, siis pühadust ei teotatud ning isegi Louis XIV aja suurusehullustuses mingit iluaiakompleksi ei rajatud. Samal põhjusel jäi laiendamata ka keskaegses mahus hoonetekompleks. Ja siis tuli revolutsioon... Viinapõllud ja mõisasüda jaotati võeti kloostrilt ära ning jaotati kohalikele. Sest ajast peale on eravaldusse kogu krempel jäänudki. Viinamarjakasvatus mühab endiselt iidsetel põldudel, kuid lossihoonetes hetkeseisus küll enam veini ei toodeta. Uitaja võib ent muuseumiks muudetud hoonetes ringi hulkudes saada ettekujutuse pooletuhande aasta tagusest veiniteost. Ning imestamist jätkub. Üheks põhjuseks on kindlasti keskaegse ettevõtmise mastaapsus - Vougeot’ keskaegsed veinipressid on... suured! Väga suured. Neist võidi hooajal lasta läbi tonne viinamarju. Ning ka endine vaadikoda on enam kui muljetavaldav – ridadena rohkem kui tuhandeliitriseid vaate... Täielik tööstus.
 

Château du Clos de Vougeot

| Üles |

 

Veinitünnid ja veinipress

| Üles |


Vougeot’ peahoone on tagasihoidlik ning tilluke, kuid see peidab chateau reisijuhi kohaselt eneses üht tähelepanuväärset kaminatuba. Nimelt olla kord selles sakstekambris õhtustanud ning salanõu pidades veini rüübanud Macron ja Merkel. Mõelda vaid – Emmanuel ja Angela isiklikult... ja nüüd olin mina siin. Kodus liimin pühalikult oma matkasaapad esiku seinale ja näitan edaspidi kõigile sõpradele – need on puudutanud põrandat, millel kõndis kord Macron!
 

Pühad toolid...

| Üles |


Beaune’i jõudsime juba üsna õhtu eel. Parkimiskohta otsides näitas üle pika aja end üürikesteks viivudeks päike ning see jõle tuul hakkas ometi kord järgi andma. Beaune on juba roomlaste ajast Burgundias tuntud kui veinilinn. Tänini palistavad tänavaid arvukad suuremad ja väiksemad veinikeldrid. Beaunet teatakse ka selle kompaktse vanalinna ja üsna hästi säilinud kesk- ja uusaegse kindlustuste süsteemi järgi (ehitati otse rooma castrumi müüridele), mis tänini ümbritseb ringina vanalinna. Rooma aega ega eriti ka keskaega küll bastionitel kõndides palju ei näe, ent puuridadega rüütatud rohelusse uppuvad lagunemata fassidega bastionid XVI sajandist on säilinud muljetavaldavalt terviklikult. Kõik see muidugi on ääretult huvitav, kuid meid paelus seekord üks teine põnev turistilõks ning märgiline ajaloo- ja ehitusmälestis - Beaune haigla.
 

Beaune

| Üles |

 

Place Carnot

| Üles |

 

Mägidoktori pruudi auto... Saab aru kes teab...

| Üles |


Tänavalt ilmetuvõitu fassaadiga suure gooti katusega hoone valmistas esimesel silmapilgul pettumuse – arvasin juba, et olen kodutööd tehes midagi segi ajanud ja prõmmime hoopis vale ukse taga. Piletikassas selgus, et hoone on õige, kuid tagasihoidlikus eeskojas ringi vaadates jäin endiselt kahtlevaks. Ka venis sissesaamine, sest kaardimakse ei töötanud, mistõttu pidin ette võtma ATM-i leidmiseks närvilisevõitu ekskursiooni vanalinna – olime jõudnud üsna haigla sulgemise eel – olnuks nõme sularaha puudumisel ukse taha jääda. Ent kõik sujus ja hoone sisehoovi astudes vikerkaarevärvilisi katuseid ning kauneid õuefassaade nähes hajusid ka kõik mu kahtlused.
 

Hotel Dieu maskeering

| Üles |


Guy Hibbert kirjutab (France today):

„Vein on Beaune'i mitmemõõtmelise olemuse tuksuv süda ja mitte kusagil pole seda paremini illustreeritud kui selle külastajate atraktsioonis number üks – Hospices de Beaune’s. Ühes mõttes on see 1443. aastal asutatud suurejooneline hoone lihtsalt võrratu arhitektuuripärl, millel on muljetavaldavalt kaunistatud kahekorruselised galeriid ja katuseaknad, kust avaneb vaade majesteetlikele sisehoovidele. Kuid need omadused on allutatud selle järsu mitmevärvilistest plaatidest katuse suurejoonelisusele, põhilisele Bourguignonne'ile, mis peegeldab punase, pruuni, rohelise ja kollase värvilise glasuuride pealekandmise ja silmatorkavate geomeetriliste mustrite kujundamise tehnikat. See on tänapäeval ülimalt julge ja elav, nii et kujutage ette, kuidas see tundus hospiitsi esimestele elanikele, vaestele ja haigetele kohalikele, kes otsisid varjupaika katkust räsitud keskaegse Burgundia vaesuse eest. Burgundia hertsogi Philip Hea kantsler Nicolas Rolin asutas hospiitsi almusmajana ja see jäi haiglaks kuni 1970. aastateni – fotodel on näha patsiente, keda ravitakse endiselt suurejoonelises tünnvõlvlae ja vitraažaknaga Grande Salles. Õnnelike jaoks (kel õnnestus haiglasse pääseda) oli see koht hoolitsuseks ja ka vaimseks järelemõtlemiseks – kui primitiivsed joogid ei suutnud teie kannatusi leevendada, saate vähemalt Jumalaga rahu sõlmida. /.../ Nii sügava kirikliku ja heategevusliku asutuse puhul võib tunduda kummaline, et hospiitsil tekkis samavõrd silmapaistev seos veini tähistamise ja kauplemisega. Alates 1851. aastast on iga aasta novembris kolmandal pühapäeval Hospices de Beaune'i suurejoonelisel veinioksjonil osalenud asjatundjad ja veinieksperdid üle maailma. Haigla ja veini suhe ulatub aga veelgi kaugemale, sest selle asutaja Nicolas Rolin pärandas haiglale oma viinamarjaistandused. See on pärand, mis on mitmel viisil vilja kandnud, ja on oluline mõista, et kuigi hospiits on tänapäeval põnev muuseum, jätkatakse haiglatööd siiski lähedal asuvates kaasaegsemates hoonetes.“

 

Hotel Dieu ...

| Üles |


Vana haiglahoone jättis tõesti vägeva elamuse. Ühtepidi avaldavad muljet muidugi hoonekompleksi kirkalt kirjatud katused, mis on lihtsalt lahedad (värvilistest glasuurplaatidest katused pole ju iseenesest midagi väga haruldast – siingi on neid tee äärtes mõnes kohas silma jäänud ja väga ilusaid näiteid kohtab kasvõi Budapestis või Prahas), kuid teisalt võlub haiglaruumide rikkalik sisekujundus, mida võiks võrrelda näiteks Tallinna raekojaga või mõne tagasihoidlikuma kirikuga. Haigla loojad, Nicolas Rolin ja tema abikaasa, Guigone de Salins, olid veendunud, et kaunis interjöör aitab kaasa tervenemisele või vähemalt leevendab surijate kannatusi. Nii ehitati hiiglaslikud, kuid kaunilt kirjatud haiglaruumid, milles igal patsiendil oli eesriidega eraldatav voodikoht. Palati ühes otsas asus palvela. Siiski sai ka selles haiglas raha eest lubada ka palju ägedamat olemist – jõukamatele patsientidele oli sisse seatud väiksem, kaminaga palat, mis meenutab pigem mõnd lossisalongi, kui raviasustust, kus jõukamad patsiendid sai hoopis väiksemas seltskonnas omadele kannatustele leevendust. Ja muidugi kuulus ka keskaegse haigla juurde suur köök, surnukuur, kabel, pesuköök, apteek koos ürdiaiaga ning ka potager. Viimast kahjuks ei ole rekonstrueeritud, ent Tonnerres Hotel de Dieu kõrval võis pisut aimu saada, mastaapidest, milline see võis omal ajal olla...
 

Hotel Dieu: lihtinimeste palatid

| Üles |

 

Hotel Dieu: premium-palatid

| Üles |

 

...Dieu gobelläänid

| Üles |

 

Apteek

| Üles |


Beaune Jumalaema kiriku ees läksid meie teed Mardiga lahku. Mart läks edasi linna avastama, mina keerasin sisse esimesse veinikeldrisse. Olema juhtus see Beaunest pisut läände jääva Loubet-Dewailly veinimõisa esinduskelder. Tagasihoidlikult elegantses võlvkoopas igavlesid kaks näitsikut. Mõlemad rääkisid kenasti inglise keelt ning olid mu sissesadamise üle üsna rõõmsad. Veini kõrvale juttu puhudes sain teada, et ega aprillis kliente niiväga käigi, ent sellel nädalal, tänu erakordselt rõvedale ilmale, pole inimesi üldse eriti läbi astunud. Veini teeb see pereettevõte oma 10 ha viinaväljalt XIX sajandi lõpust alates. Traditsiooniliselt keskendutakse valgele ja minu rõõmuks mitte ainult nö Burgundia mainstreami valikule, milles esikohal on Chardonnay, vaid pisut ka vähem tuntud sortidele nagu nt Gamay või Aligoté. Proovida toodi ent nii punast kui valget ning nende kõrvale serveeriti väga korralik (sh ka koguseliselt märkimisväärne) juustuvalik. Osa juustust-saiast, mida ma veini kõrvale kohe ära süüa ei suutnud, ning paar pudelit Mersault’d palusin audientsi lõpus kaasa pakkida. Igatahes veetsin ma ses keldris kena tunnikese, kuniks kellaaeg hakkas meelde tuletama, et tuleks hakata sõitma Tournuse poole, kuhu tolleks õhtuks öömaja oli bronnitud.
 

Beaune Jumalaema kirik

| Üles |

 

Loubet-Dewailly keldris...

| Üles |

 

Beaune bastionitel...

| Üles |


Tournusesse jõudes kuulsime, et teised on juba linna uurimisretkele läinud, et õhtustamiseks mingi mõistlik koht leida. Nimetuse järgi - Hôtel Restaurant Bar Le Sauvage - võiduks ju meie hotelli kõrtsusgi ninaesist pakkuda, ent mis ei töötanud, oli restoran. Teisalt võis selles näha ka positiivset – tahes tahtmata pidime ette võtma jalutuskäigu vanalinnas mööda Saone kaldapealset.
 

Saone

| Üles |


Tournuse vanalinn on pisike ja õnneks ka mitte väga tõsine turistilõks – pisut ligadi-logadi, natuke räämas, kuid oma keskaegse tänavavõrgu ja viimast aastatuhandet peegeldava eklektilise linnapildiga siiski üsna muhe. Sarnane on ka Saone kaldapealse promenaad – pisut rohtunud, natuke pihta saanud sillutis, vanad pöetud pärnad ja roostetama kippuv reeling. Tournuse vanalinna ehteks on kahtlemata vanalinna põhjapiiril IX sajandil ehitatud Püha Philiberti klooster, mille kiriku torn kõrgub vanalinna kohal. Kiriku juurde jõudes selgus, et tegemist on ühe Prantsusmaa silmapaistvama romaanikas kloostrikompleksiga, mistõttu otsustasime Mardiga hommikul see kivihunnik kindlasti lähemalt üle vaadata.
 

Tournus

| Üles |


Peagi sai järjekordselt tõestust üks Prantsusmaa väikelinnadele iseloomulik nähtus – söögikohti justkui siltide järgi oleks, ent need kõik on õhtul suletud. Ja ega ausalt öeldes olnud tänavatel näha ka inimesi, kes neid kasutaks. Õnneks leidsime peale tunnist ringitrampimist üsna hotelli lähedalt ühe Maroko söögikoha. Seekord siis kanti ette vein, tagina ja baklavaa. Tüdrukud vaatasid enne serveerimist baklavaasid ja küsisid ettekandjalt-noormehelt selle iseäraliku saia kohta. Tema piiratud inglise keeles osutus see üpris keeruliseks, mistõttu oli noorsand üsna üllatunud ja õnnelik, kui kasutasin sõna „baklavaa“. Et ettekantu maitses ka päris hästi, kiitsin teenindust ning toitu. Kui maksmiseks läks, ulatas noorsand mulle kingituseks pappkarbikese, millesse oli peidetud 2 tükki baklavaad...
 

Aux Sauveurs D'Ailleurs

| Üles |


Õhtuks pakuti ka tsirkust. Hotelli jõudes üritati meile selgeks teha, et vajame broneeritud tubadele kindlasti ühte juurde. Ma ei saanudki aru ja pole kindel, kas see retseptsionist ka ise aru sai, milles probleem täpsemalt seisis, ent väga raske oli selgitada, et me keeldume maksmast lisatoa eest, mida pole kellelgi plaanis kasutada. Et ma ise arvemajandusega ei tegele, siis pole kindel, kas sel umbkeelsel kätega vehkimisel ka mingi tulem on ning mida täpselt sisaldas täna hommikul välja kirjutatud arve. Õhtul oli kogu see jutuajamine nii veider, et mõned reisikaaslased eestistasid Tournus’ nime hääldada eestipäraselt lisades selle lõppu tähe „s“. Lõpp hea, kõik hea - natuke ärasuitsetatud interjöörist hoolimata möödus öö tegelikult mõnusalt ning ka hommikusöögi buffee oli korralik.
 

Tournus

| Üles |


St Philiberti kloostrisse jõudes tervitas ristikäigust kivise mustjashalli kloostriaia keskel õiteehtes kirsipuu ning sahisesid keldriakende ette kasvanud põllulilled. Kloostrikompleks on võrdlemisi hästi säilinud. Hilisematest juurdeehitustest hoolimata on tajutav isegi kloostrit ümbritsenud ümarate tornidega müür. Kompleksi ehteks on kahtlemata IX sajandi kirik, mille lihtne, kuid pidulik totsakate ümarsammastest toetatud rooma võlvidega interjöör on väga kihvt, kaasa arvatud krüpt ning kooripealne. Krüptis küll ei saanud pikemalt vabalt ringi vaadata, sest mingi salaselts viis seal parajasti läbi omapärast rituaali. Meid silmates otsustasid nad arvatavasti pildistamise vältimiseks või mõnel muul, vaid neile endale teadaoleval põhjusel, tuled kustutada. Kirikuski ning võlvipealsel ent oli vaatamist küll ja veel. Pühakoda olevat Burgundias üldse üks esimesi omataolisi. Lisaks on Philiberti klooster pühas maailmas märgiline seetõttu, et selle kirikusse on maetud Jumieges’ Philiberti säilmed. Philibert toimetas Chlodovech II ajal 7. sajandil, asutas mitu kloostrit, millest tuntuim oli Jumieges (viimase varemeid oli plaanis kunagi Normandiat väisates isegi vaadata, ent toona millegipärast reisiplaan muutus). Tournus’sse jõudis pühamees paarsada aastat peale surma, kui mungad tema säilmed Montvillieri lähedalt, Seine suudmest, viikingite tüütavaks muutunud külaskäikude eest Tournus’sse tõid ning siia kloostri rajasid.
 

Tournuse kloostri aed ja ristikäik

| Üles |

 

Kirik...

| Üles |

 

1020-ndatel laotud mosaiigid...

| Üles |

 

Krüpt

| Üles |

 

Auto juurde kõndides sattusime veel ühele romaani kaunitarile – St Valerieni kirikule, mille ehitust dateeritakse X sajandisse. Pühakoda seestpoolt küll külastajatele ei näidata, ent väljaski on see omas romaani robustsuses äärmiselt nauditav...
 

St Valerien

| Üles |


Ennist jäi üks proua mu skitsimist silmitsema ning teatas siis vigases saksa keeles, et "schön!" ja et see loss on tema tütre oma. Votsiis... Tundub, et nüüd on kogu seltskond Brancionile tiiru peale teinud ja ka omad eined lõpetanud – sõidame siis edasi.
 

Telefonipaus Brancionis

| Üles |

 

 

 


 

18.04.2023. Hotel de Bourgogne, Cluny
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hotell kiriku varemetel... Cluny

| Üles |

 

Istun hommikusöögilauas ja mõtlen, et tänase öö veetsime ning hetkel ka sööme sisuliselt kirikus. Täpsemalt selles samas kuulsas Cluny katedraalis, mille rekonstruktsioon on igas enesest lugupidavas arhitektuuriajaloo käsitluses. Faktiliselt sööme sinki ja keedumuna hotellis, mis on ehitatud kiriku põhjapoolsete löövide kohale. Eks juba seegi fakt näitab, et Cluny katedraal on olnud oma hiilgeajal tohutult suur; kuni Vatikani Peetri kiriku ehitamiseni oli see suurim kristlik kirik ja oletatavasti mingil tollasel ajamomendil ka üks suurimaid ehitisi õhtumaises maailmas üldse. Eile õhtul hotelli kõndides tundsin üle suure platsi, mis tegelikult kunagi oli kiriku eeskoda ja osaliselt kesklöövi lääneosa, et ei suuda päriselt ette kujutada seda ehitist, mida täna markeerib vaid lõunapoolne torn (üks kolmest põiklöövi markeerinud tornist) ja jupike taastatud põiklöövi. Kui eile seisin taevasse kõrguva torni all kirikus sees, võttis juba see vaade tummaks. Eriti kui mõelda, et praegused alles jäänud fragmendid pärinevad Cluny III ehitusjärgust, mida alustati AD 1088!

Ehh... Mu vastaslauas istuvad kaks prantslasest vanahärrat. Sellised viikingi kasvu ja Asterixi vuntsidega. Kui teine taat oleks pisut lühem annaks nad vabalt välja kultusliku gallide paari Rene Goscinny ja Albert Uderzo koomiksitest. Nali ent seisneb selles, et ka tänases buffees säravad korvis toored munad, mille keetmiseks saab kasutada ümmargust ja valjult tiksuvat naljaka kujuga siit ja sealt teibitud seadeldist. Vanamehed on juba mitu minutit kruttinud selle nuppe ning nüüd teatas üks valjult ja laia irvega:


„Le petit bomb atomic!. Hah-hah-haa... bomb atomic! C’est vrai!“

 

Ma mõtlesin, et mina olen rumal ja ei saa aru, kuidas see munakeetja töötab, ent tundub, et ka kohalike jaoks on see müsteerium.
 

Hommikusöök kiriku varemetel... Cluny

| Üles |


Aga tulles tagasi eilse pärastlõuna juurde, siis peab ütlema, et see kuuluski peaasjalikult Clunyle. Käisime kirikus ja muuseumis ning lonkisime läbi selle hiiglasliku kloostrikompleksi muuseumi osa ning hiljem kõndisin tiiru peale ka endisele kloostrimüürile. Pirita ja Padise on justkui külakabelid selle kõrval: Cluny endiste kloostrimüüride vahele mahub suur osa tänasest Cluny vanalinna südamest.
 

Cluny keskaja aed

| Üles |

 

Cluny III-nda narteks

| Üles |


Cluny asutati 910. a eesmärgiga luua klooster, mis oleks ka teistele kloostritele eeskujuks Regula Benedicti – kuskil eespool sai seda juba refereeritud – moonutustevabal ja algupärasel järgimisel. Maa kloostri ehitamiseks ühes viinaväljade ja põldudega annetas kloostri asutamiseks toonane kohalik Akvitaania hertsog. Klooster pidi võõrustama palverändureid, aitama vaeseid ja andma varjupaika muudele, selles ilmas tõsiselt pihta saanud, inimestele. Kuna klooster oli kuningast sõltumatu ja allutatud otse paavstile - paavst asus aga kaugel, elati omasoodu. Asjad läksid hästi ning peagi asutati hulganisti kõrvalkloostreid. Kloostri mõju ning tähtsus tõusis kiiresti ja peagi muutus see õhtumaise kristliku ilma üheks olulisemaks keskuseks suunates nii kloostriasjanduse maailmavaatelisi tõekspidamisi kui arhitektuuri. Cluny juhatas teed usuelule kogu toonases Euroopas Itaaliast põhja pool, kuid muutus ka üheks tähtsamaks teaduskeskuseks – Cluny raamatukogu oli 11. sajandil toonase Euroopa üks suurimatest. Seepärast korrigeeriti ka kiriklikke traditsioone, kalendrit jm. Näiteks Cluny pärandina tähistatakse 2. novembril Eestiski hingedepäeva. Samuti määras klooster suuresti üleeuroopalised poliitilised jõujooned või vähemalt need, mida mõjutas tollase ilmaelu kiriklik pool.
 

Cluny kloostrikompleks enne rvolutsiooni ja milline võis olla vaade kiriku kesklöövile enne mässajate lagastamist - arvutisimu

| Üles |

 

 

...Ja niipaljukest sellest kirikust tänaseks alles on

| Üles |


Niisiis - Cluny muutus eelmise aastatuhande alguseks usuringkondades väga aktsepteeritud ja mõjuvõimsaks kloostriks. Seetõttu pole ime, et siinsete müüride vahelt astus maailma koguni neli paavsti. Neist markantsemad on olnud näiteks Urbanus II – I ristisõja ellukutsuja ja Gregorius VII, keda on peetud läbi ajaloo maailma mõjukaimaks paavstiks üldse. Gregorius VI defineeris muuseas paavsti kui nähtuse olemuse – Paavst on otsene Peetruse järeltulija manifesteerides ka katoliikluse põhireegli – kui sa pole paavstiga (st rooma kirikuga) nõus, pole sa katoliiklane. Ent ka hilisematele aegadele mõeldes - nii Richelieu kui Mazarin olid enne Prantsusmaa riigiladvikusse ronimist Cluny abtid. Cluny oli üks keskaegse ilma keskpunkte. Eks see tingis ka kloostri ja selle peakiriku suuruse, ruumilise retoorika ning arhitektuuri – öeldakse, et arvatavasti oli Cluny romaani stiilis ilmas kõige silmapaistvamaks ehitiseks.

Kuigi XIII sajandist alates kloostri üleilmne mõju tänu kuningavõimu tugevnemisele ja ka muudel põhjustel pisut vähenes, elas ja toimis klooster kuni revolutsioonini. Nii juhtus, et hullunud kari rüüstas kloostri, röövides väärisesemed, millest nad aru said ja hävitades selle, millest nad aru ei saanud – muuseas põletasid enamuse raamatukogust ja kunstiteostest. Kirik sai mässu käigus niipalju kahjustusi, et hiljem, Napoleoni aegu, hakati sellest kive murdma tallide ehituseks.

Tegelikult on olnud, kõigele siinsele ajaloole mõeldes, nii tänase hommiku kui eilse pärastlõuna vaib tegelikult väga äge; sellest hoolimata, et tänane pilt on museaal ja enamus kloostrist ju tegelikult renessanss või barokk. Ainuüksi adumus, et praegu kunagise megapalvela üksiku säilinud torni juurde käib originaalis maht, pilt ja lugu, mida võib võrrelda Rooma Peetri kiriku või Hagia Sofiaga, paneb õnnelikult ohkama – ma olin siin!
 

Cluny klooster

| Üles |


Kirikust väljudes jätsin Mardi vitriine tudeerima, leidsin ühe päikeselise ja tuulevarjulise pingi joonistasin ja nautisin hetke. ...Seda ägedam oli kuulda Heikilt teadet, et võtke rahulikult - juhusejumala tahtel ööbime täna siinsamas kirikuvaremel.

Kohtusin osa rahvaga päikeselaikudes ujuvas Brasserie du Nordi välikohvikus otse üle platsi meie hotelli vastas – kah endise kiriku narteksi kandis.. Esimest korda sel reisil oli väljas istuda peaaegu mõnus. Mitte, et olnuks väga soe, kuid loojuv päike kui fakt ning õhtuks vaibunud tuul olid lõpuks tekitamas seda mulli, mida olin kodus sellelt reisilt oodanud. Menüü tundus kõik väga „burgundian“, mistap leppisime kokku, et kohtume argonautidega õhtusöögil tunni-pooleteise pärast samas restos.
 

Cluny...

| Üles |


Läksin uitama. Cluny on üsna väike – peatänava saab jalutada läbi paarikümne minutiga. Linnake on ilmselt juunis paras turistilõks, kuid praegu, aprillis, on siin väga tsill olemine. Eile õhtul üksikuid huvireisijaid küll tuterdas ringi, ent kõik kõrtsud ning poed (mille uksed ei olnu lukus) olid siiski pigem inimtühjad. Maandusin lõpuks Cafe Paris’s. Ma ei tea arvata, mitmesse Pariisi-nimelisse kohvikusse reisidel sattunud olen, kuid hetkel meenub pea pool tosinat asutust siit- ja sealt poolt maakera. Tellisin calvadosi ja sirutasin end ühele viimseid päikesekiiri püüdvale diivanile. Kõrval lauas jutlesid õlle kõrvale kohalikud, paar neiut tinistas veini baarileti ääres kõrgetel toolidel kõõludes... Kõrtsi kõlarites jutustas Manu Chao justkui lugedes mantrat...


Me gusta la moto, me gustas tú
Me gusta correr, me gustas tú
Me gusta la lluvia, me gustas tú
Me gusta volver, me gustas tú
Me gusta marihuana, me gustas tú
Me gusta Colombiana, me gustas tú
Me gusta la montaña, me gustas tú
Me gusta la noche (me gustas tú)

Sante!
 

Cafe Paris

| Üles |


Õhtusöök üle kirikueeskoja-väljaku restos kujunes maitsvaks ning väga meeldivaks: kohalik söök – lamba cotelette, foie gras creme brulee, teod veinikastmes ja kõik need muud head asjad, kantuna ette äärmiselt meeldiva ettekandja kaunite kätega. Õhtu viimased tunnid möödusid taas Heiki apartemendis veiniga, kuid seekord argonautide vanema generatsiooni seltskonnas.
 

Teod, bugundia pada ja creme brulee

| Üles |


Ahjaa, unustasin! Eile Brancionist startides ei tulnud me ju otse Clunysse, vaid tegime kaks peatust. Neist esimene oli Chapaizes, et esiteks üle vaadata väike ning kena maakirik - St Martin – üks vanimaid romaani stiilis kirikuid Burgundias ning teiseks, Cromatini loss. X sajandil ehitatud St Martin on tõesti kaunis – lihtne ja puhas, ümarkaartega, natuke tötsakas. Ainus hoone, mis kunagisest Saint-Pierre'i kloostri alla kuulunud harukloostrist on säilinud. Märkimisväärsed on kiriku sambad, mis ukselt kesklöövi poole vaadatuna on tugevalt viltu. Viltused sambad on jälg 1950-ndatest, mil kiriku vundament ja külgseinad hakkasid järgi andma ning hoone oleks peaaegu kokku kukkunud. Aga – saadi jaole ja tehti korda.
 

Püha Martini kirik Chapaizes

| Üles |


Eilse päeva üheks suuremaks elamuseks mu jaoks oli siiski Chateau de Cromatin, mille algversioon ehitati juba kusagil XI sajandil du Blé perekonna poolt. Praegune chateau rajati 1600-ndate algul, selle baroksete sugemetega aiad 1750-ndatel. Põhimõtteliselt jäi valdus perekonda, kuni XX sajandi algul jäeti loss maha ning see lagunes pea 50 aastat. 1980-ndatel ostsid selle ettevõtlikud inimesed, kes alustasid lossi ja pargi taastamisega. Ajaloost võib-olla paari markantsemat fakti mainides on ehk põnev
teada, et lossi ehitamise aegu oli Jaques du Blel suhe Marie de Mediciga, kellest sai hiljem Henry IV abikaasa. Teine põnev fakt pärineb revolutsiooni päevilt, kui valduse omanikuks olnud Pierre Dezoteux. Marodöörid marssinud lossiaeda, et kombe kohaselt tappa ja põletada, ent mõisnik lasknud õuele veeretada veinivaadid. Mässajad saanud oma peatäie, härra jäi ellu, raamatud  ja kunstiteosed põletamata ning loss rüvetamata...
 

Chateau de Cromatin

| Üles |


Eile võlus mind igatahes see XVII sajandi pargi kaasaegne käsitlus – sisseniidetud muruteed ja lilleniidud, samas sekka topiaarkunst, mis annab aedadele iseloomuliku prantsuse aia hõngu ning vana, metsik, eksootiliste puudega pargiosa, mida on hoitud nii nagu see XVII sajandist tänini edasi on kandunud ja kantud. Kokkuvõtlikult üks paganama lahe kompott.
 

Chateau de Cromatin: park

| Üles |

 

Chateau de Cromatin: aiad

| Üles |


Nüüd aga, kui hommikusöök saab kõigil söödud, läheme paari-kolme maamõisa avastama.

 

Cluny

| Üles |

 


 

18.04.2023. Restoran La Dirose. La Croix
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Burgundia kevad

| Üles |

 

Lõpetasin just eelroaks serveeritud terrine de campagne, mis serveeriti piklikus malmpotis ja mis maitses nagu kunagine isa tehtud pasteet. Eks neil olegi omajagu ühist: sealiha, maks ja peekon, ürdid ning konjak. Isal peale loorberi, soola ja pipra muud lisada ei olnud, siin see-eest oli tunda tüümiani ja veel mitmeidki ürte, millest mul pole õrna aimugi. Eelroog oli muuseas osake traditsioonilisest lõunakomplektist – 22.00 eurot neli rooga - söö end oinaks. Kuna me sattusime kogemata pigem kohalike söögikohta, siis on siin menüü suhteliselt lühike, kuid portsud hiiglaslikud ning karahvinis naaberkünkalt korjatud viinamarjadest pressit’ vein - Earl Domaine Benas Richard... Vähemalt nii kirjutas toitu ette kandev näitsik salvrätile, kui nime järgi küsisin. Mare guugeldas kontrolliks ja sai vist mingi sarnase tulemuse. Kitsukest kõrtsituba täidab lõunastava kohaliku rahva hord, kes meist mitte väiksema januga karahviniveini toidu kõrvale sisse kallavad ja vahel mõne uudishimuliku pilgu meie laua poole pööravad. Kiiret ei ole kellelgi, meil kaasa arvatud, sest Mart kimas Monsi vanalinna vaatama ja kui ta seal ka lihtsalt auto ringi keerab ja otse tagasi sõidab, siis kulub selleks vähemalt poolteist tundi. Mul pole õrna aimugi, mida mulle järgmiseks ette tuuakse, ent ma olen juba rahul. Lisaks on jõudnud lõpuks kohale ka Prantsusmaa kevad: kogu tänast ennelõunat kuldab päike ning lõpuks ometi võib tärkavaid pungi puude otsas vaadata ka ilma jopehõlmu kurguni kinni nööpimata. Ent nagu ütles Sammalhabegi:


„Looduses peab valitsema tasakaal“,
 

siis tänaseks on head ilma küll antud, ent meie külastatud vaatamisväärsustega on ridamisi juhtunud ikaldusi.
 

La Dirose

| Üles |


Alustasime hommikut Chateau du Berze’is. Juba tee sinna kulges ääretult maalilisi väikseid külateid pidi ning parklasse keerates ja pea kohal künkal ümmarguste masajate tornikiivritega maalilist kivikantsi nähes pidin tunnistama, et tõepoolest – juba selle panoraami pärast tasus tulla. Tuuletus, linnulaul ning taamal kepsutavad lihaveiste nunnud vasikad. Prantsusmaa Arkaadia... Ametlikuks põhjuseks Berze’i külastamiseks on muidugi see, et see olevat Burgundia suurim, ning seda peetakse seda ka üheks Prantsusmaa maalilisemaks kivikantsiks. Väravasse jõudes selgus aga, et oleme kohal liiga vara – külalisi oodatakse alates keskpäevast. Sel ajal, kui kambajõmmid edasisi plaane arutasid proovisin idülli kiirelt skitsida. Samuti rõõmustas mind uudis, et ilmselt mõjus kivihunnik inspireerivalt ka teistele, mistap otsustati paari tunni pärast tagasi tulla.
 

Chateau du Berze, esimene katse

| Üles |


Et mitte kena päeva sõidu peale raisata, võtsime ette mõne kilomeetri kaugusele jääva De Moine kiriku. Ka tee sinna viis läbi päikeseliselt kevadiste aasade ning metsatukkade ning kohale jõudes ei jäänud lavakujundus kuidagi alla eelnevalt kogetud linnusemaastikule.

Moine kirik tähistab üht Cluny kloostri harukloostritest, mida ümbruskonda ehitati hulgaliselt XI sajandil – loomulikult taas paduromaanikas. Väliselt jääb osaliselt säilinud, osaliselt ümberehitatud kloostrisüda arusaamatuks ja väheütlevaks. Ka sissepääs, kui lõpuks pika kolkimise peale erakätes olev uks avatakse, on üsna tagasihoidlik ning ajatu. Ime peidab end aga mõne trepiastme taga... Pisike ühelööviline tünnvõlviga kirik. Ilma kuulsusrikka ajaloota, väga lihtne, väga värviline ja väga eriline. Seinad kaetud pea 1000 aastaste originaalfreskodega. Kananahk tuli ihule... Midagi sellist sai kogetud kunagi Taüllis, kuid seal etendati projektoritega kõik maalingud tulikirjas tühjadele seintele... Siin olid kõik need arhailised pühameeste pildid-stseenid, küll pisut luitununa, originaalis olemas. Ei ole ükski saratseen, revolutsionäär, nats ega Le Duc siit üle käinud. Lihtsalt äge! ... Romaanika kirikumaalid on võluvad, kohmetud, proportsioonidest väljas, kuid ehedad ja ausad, keskendudes sõnumile.
 

De Moine

| Üles |

 

De Moine kabel

| Üles |


Viinamägede vahele peitunud Chateau de Pierreclos’s – taas üks keskaegne veinimõis – jäime samuti ukse taha. Pardoon, kuid hooaeg ei ole veel alanud, aeda ja majja ei saa, ent võite osta veini ja sinepit. Degusteerida ju saanuks hädaga pooleks, kuid hoogsalt veinilaudu ettevalmistavate daamide sõnutsi oli kohe oodata bussitäit jaapanlasi või keda iganes ning peen joomaaeg tulnuks teha ahvikiirusel. Nii sündis otsus minna parem Berze’i tagasi. Natuke jäi kahjutunne kriipima ka: annaalides jutustatakse, et praeguse kindluse kohal elanud juba enne Roomlasi gallist külakurnaja, kelle residentsist roomlased ehitasid omakorda villa – Villa Clippiaco. Villast sündis X sajandi paiku linnus ja nii see läks.
 

Chateau de Pierreclos

| Üles |


Tellisin veini kõrvale kraanivett... Uhh. Peab pudeliveele üle minema. Siin võiks ju olla küll hea maitsega vesi, ent kloor lööb üle. Milline õnn on Tartus juua normaalset põhjavett.

Saabus pearoog. K...t! See tundub olevat mingisugune rupskirull. Ongi. Taldrikul lebab halli peenist meenutav hall silinder... Õnneks on selle lõhn pigem ok ja vähemalt täidis söödav ning kaste ja kartuligratään kõrval lihtsalt võrratud.

 

Pearoog

| Üles |

 

 


 

18.04.2023. Hotell Les Ursulines, Autun
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Autuni tee

| Üles |

 

Tänane õhtupoolik Autunis – roomlaste linnas, on läinud comme ci, comme ça. Ilmselt annab tunda pisut siinne – mõtlen Burgunidat laiemalt - ajaloo ja vana arhitektuuri uputus, mis ühel hetkel lihtsalt matab endasse ja... ka väsitab. Kui siis broneerimisel selgus, et keegi peab-saab magada üksinda toas, haarasin võimalusest ja surusin oma senise kalli toakaaslase hoopis Taneliga ühte tuppa tekitades Mardis silmnähtavalt hämmeldust. Ka õhtune jalutuskäik roomaaegsetel kivihunnikutel, mille pärast Autuni üldse tulla tasub, kujunes esiotsa põnevalt: et vahemaad on siin üsna suured, lepiti algul kokku, et külastatakse vaatamisväärsusi neljarattalistel, siis ent selgus ootamatult, et siiski mitte ning nii vantsisime osa seltskonnaga õhtu otsa linna ühest servast teise, otsides loojangul lõpuks mõnd veel avatud söögikohta. Kusjuures Januse tempel ja Porte d'Arroux jäidki vaatamata (sest need asuvad praktiliselt linnast väljas). Vast homme hommikul saab neid külastada. Samas lõpetasime õhtu käputäie vaprate antiigihuvilistega kõrtsus nimega „L’Alphonse“ koos tigude, burgundia pada, creme brulee ning ülihea veiniga, millele omakorda järgnes traditsiooniliselt Heiki juures pisut sürreaalne filmiõhtu prantsuse keelse Jurassic Parki ning eelnevatel reisipäevadel sugenenud veinitagavara hävitamisega – homme on paraku ainult käsipagasiga äralend.

Samas, pärastlõuna kulus vägagi sulnilt. La Croixist tagasi Berze’i jõudes seisid lossiväravad avali. Kuigi ma olin võlutud kindlusest kui maamärgist Shreki multikast laenatud muinasjutumaastikul, kartsin lossist leida tavapärase väljapaneku: natuke vanarauda, mõned luitunud mannekeenid keskaegseis rõivis, mõned vitriinid roostes relvade ja potikildudega... Ent ma poleks iialgi osanud oodata seda mõnusat tillukest aiaidülli, mis juba väravast sisse astudes vaates avanes, paljastades iga kandilise müürijupi taga uue muheda nurgakese. Ja kogu see aed omas vananevas loomulikkuses sobis vana kindlusega – vanad õunapuud, pisut rohtunud teeservad, natuke lääpas pergolapostid, müüridel mühav luuderohi ja roniroosid. Tõenäoliselt kusagil selles lossis hoitigi kinni Okasroosikest... Võrratu aed!
 

Chateau de Berze

| Üles |


Loss ise – taas X sajandist. Omanikud – de Berze’id olid kuninga vasallid, Cluny toetajad ning usinad ristisõdijad – kuidas siis siinmail teisiti saanukski olla. Neist kuulsaim pagante hirm – Hugues – on maetud Tournuse katedraali. Ususõdade aegu langes loss peale kahekuist piiramist 1591. a protestantide küüsi ning jäeti peale linnuse langemist lõpuks maha. Seepärast pääses kindlus ka revolutsiooni aegsest rüüstamisest – varemetest ei olnud midagi röövida ega põletada. 1817. a ostsid suguvõsa kauged järeltulijad varemed tagasi ning järgnenud kahe sajandi jooksul on kindlus uuesti üles ehitatud. Et see ehitustöö pole toimunud riigihanke korras, on tulemus tervikuna võluv, loomulik ja juba ise aegruumiline sündmus, peegeldades ühe perekonna elatud ruumi, mitte tões ja usus (kuigi sellist tulemust ei saavutata oma eesmärki uskumata) restaureerimist.

Igatahes lahkusin Berze’ist ääretult positiivsete muljetega.
 

Chateau de Berze salaaiad

| Üles |


Sõit Autuni mööda väikeseid pitoreskseid külateid lookles päris pikalt lihtsalt pisikeste põllulappide, metsade ja mägede vahel. Päris meelirahustav oli kulgeda viinamarjaväljadele vahelduseks ka metsas ka veise- ning lambakarjamaade vahel. Nii juhtuski, et läbisime pea Tartu-Tallinn otsaga võrreldava tee selle pikkust tähele panemata, mistap olin üsna üllatunud Autuni jõudes.
 

Autuni..

| Üles |


Hotelli leidmine meenutas pisut geopeitust, ent veerand tunni pärast olime selleks õhtusks õnnelikult laagris. Meie hotell – Ursulines – asub üsna Laatsaruse katedraali lähedal. Taas üks rahvuslik monument, taas harjumuspärase romaani algega, taas hiljem gootikas ning hilisematel aegadel hoolega üle kirjutatud. Katedraali peatorni olevat kavandanud muuseas Viollet Le Duc isiklikult. Igatahes saime sellele nii linna minnes kui linnast tulles pilgu peale visata.
 

Laatsaruse kirik

| Üles |


Retk amfiteatrini viis risti läbi suhteliselt mittemidagiütleva linna. Kuigi linnas on säilinud nii roomaaegne kui keskaegne kihistus, on suudetud selle vahele pikkida nii historitsismi kui modernismi, mistõttu vanalinna üldilme on pigem skisofreeniline. Pimedas sattusime tagasiteel hotelli katedraali kõrvale Ursulines’i mäele, kus asus juba roomlaste eelne asustus – seal see vanalinna pilt jättis peale head õhtusööki ning veini siiski päris kena, rikkumata ning sümpaatse mulje.
 

Autun

| Üles |


Autuni Rooma teater asub täpselt teises linna servas meie hotellist vaadatuna. Seepärast andis sinna omajagu vantsida. Olin üsna pettunud leides juba enne Colosseumi valminud antiikse teatri asemel üsna robustselt munakividega markeeritud stililiseeritud astmed ning inetu betoonkärakaga palistatud orkestra. Kohale jõudes avastasime teatrist juba paar tuttavat nägu. Seadsime endidki hetkeks istuma; poisid nautisid hangitud kiirsööki ja õlut, ülejäänud nautisid vaadet. Teatri asukohavalikul olid roomlased lavadekoratsiooniks taas leidnud ilmselt selle linnakese kõige maalilisema rakursi maastikule. Kunagi moodustas etenduste tagaplaani pisike Arroux jõkke suubuva oja metsane org, millele on täna paisutatud järveke.

Autun oli roomlaste eelselt gallide hõimu, aeduide tähtsaim linn – Bibracte. Roomlaste tulles nimetati see Kristusse sünni paiku Augustuse auks Augustodunumiks. Bibractet peeti üheks gallide kõige tõhusamaks kindlustatud linnamäeks roomaeelses Gallias Augustodunum rajati otse gallide kindlustustele, mille keskuseks oli Ursulines’i küngas, tavapärase rooma linnaplaani järgi ning ümbritseti kaitsemüüriga. Autuni linnamüüril ent oli lisaks kaitsele veel teinegi eesmärk – see teenis ka tugimüürina, et võimaldada linnaehitust Arroux poole laskuva järsu nõlva asemel tasapindadele. Augustodonum ei olnud samas tavaline suvaline rooma provintsilinn. Roomlased küll ehitasid selle omatahtsi, kuid enamik linnaelanikke olid kohalikud - aeduid, kes säilitasid Rooma riigi sõprade ja liitlastena omad privileegid. Roomlased andsid Augustodunumi ehitusega kõigile vaenulikele teada, kuidas Rooma oma sõpru ning liitlasi hindab ja hoiab. Niisiis ehitati korralik linn, millest saatuse tahtel on läbi ajaloo säilinud kaks kena linnaväravat, linnamüür, Rooma teater ja Januse tempel. Veel üks teater olevat peidus karjamaa all Januse templi lähedal ning kusagil Ursulinuse mäest idas olevat ka lagun’d püramiid - Pyramide de Couhard.

Augustodunumi ajalugu on olnud üsna vägivaldne: juba enne Rooma langemist ründasid seda barbarid, peale Rooma langemist klohmisid siin üksteist riburadapidi igasugused Frangi riigi rivaalitsevad kunnid ning tagatipuks 725. a vallutas linna Andaluusia kaliifi vägi. Araablased löödi minema, kuid ka keskaeg polnud siin rahulik. Viimaseks suurimaks vapustuseks olid ehk revolutsioonilised kahjurid.
 

Amfiteater

| Üles |


Meie jätkasime oma jalutuskäiku amfiteatri juurest Porte Saint-Andréni – lähima rooma väravani. Päev veeres. Pildistasime ning tegime õhtuks edasisi plaane. Mart igatahes kihutas linna teise serva poole, et Januse templisse enne pimedat jõuda, ülejäänud, kuna poole rahva kõhud korisesid valjukuuldavalt, asus huviga otsima mõnd söögikohta. Taas kogesime, et peale kaheksat õhtul on Prantsusmaa väiksemate linnade seltsieluvõimalused üsna piiratud. Peale pooletunnist ekslemist kitsastel inimtühjadel tänavatel jõudsime lõpuks kummaliseks hiiglaslikuks autoparklaks muudetud keskväljakule, mille ääres siiski paar restorani veel töötas. Neist esimene oli triiki rahvast täis, teises õnnestus leida laud ning isegi söögipoolist tellida.
 

Porte Saint-André

| Üles |

 

Rooma linnamüür

| Üles |

 

Raekoda ja raeplats

| Üles |

 

Rock'n roll

| Üles |


Nii on. Otsustati, et homme stardime kell 9.00.
 

 


 

19.04.2023. Kiirteel kusagil Vezelay ja CDG vahel...
Järgmine  |  Eelmine  |  Üles

 

Hotel Ursulines

| Üles |

 

Kell on 14.32. Hetk tagasi lahkusime liiklusmärkide teadetel Burgundiast. Mart on roolis, soovikontsert käib - just lõppes Rammsteini „Frühling in Paris“. Edasi tuleb Hendrixit ja REM-i... Tagapingis avatud baar on peaaegu tühjaks saanud... Lennujaamani on veel hea jupp maad minna, käivad läbirääkimised poe- ja põiepeatuse tegemiseks. Hea reis, tänan, Püha Vincent!
 

Hotel Ursulines: küpsise- ja koogivalik

| Üles |


Tänasessegi päeva on jätkunud ohtralt kivihunnikuid rooma ajast ja hilisemast. Nagu eile jutt jäi, võtsime hommikul meie auto rahvaga ette ekspeditsiooni Autuni põhjaosa rooma kihistuse inventeerimiseks. Alustasime linnamüüriga, mille põhjapoolset osa tegelikult eile kesklinna jalutades hämaruses juba trehvasime, edasi peatusime roomaaegse peatänava - cardo maximuse põhjaotsa tähistava Arroux’ värava juures ning lõpetasime Januse templiga. Mõnevõrra oli viimasena nimetatud templi külastus ju sümboolne – oli ju Janus alguste ning lõppude, üleminekute, aja, duaalsuse, väravate ja ukseavade, läbikäikude ja raamide jumal – sellest ka tema kujutamine kahenäolisena. Janus oli taevaväravate valvur. Janus algatas ja lõpetas sündmuse, nii reaalse kui abstraktse, ning valvas üleminekute järgi. Janus oli kohal igal hommikul, et lõpetada öö ja alustada päeva. Janus oli kohal lapse sünni juures ning ka surivoodil... Jaanuargi, mille nimi selle jumala nimest tuleb, lõpetab ühe aasta ning alustab järgmist. Aga Janus oli kohal ka kui rännumees reisi alustas ja reisi lõpetas. Meiegi reis hakkas ümber saama, seega juhuse tahtel reisi viimase päeva alustamine Januse templi külastusega oli igati loogiline ning mõistetav.
 

Veel rooma müüri...

| Üles |

 

Arroux' värav

| Üles |

 

Arroux' värav lehmadega

| Üles |

 

Tempel ise ei meenuta ent kuidagi harjumuspärast Rooma templit, pigem keskaegset tornkindlust Iirimaalt või... viljaterminaali. Originaalis võis tornjat keskosa ümbritseda korrus madalam kolonnaad, mis tänaseks on kadunud nagu üks cella seintestki. Asjatundjad arvavad, et eriskummaline templi kuju (tempel ju rooma tava kohaselt oli enamasti olemuselt ristkülikukujulise põhiplaaniga) tuleb galli traditsioonilisest ehituskunstist, mille roomlased muutsid endale meelepäraseks ringkolonnaadiga ning ajatuks oma betooni, kaarte ja tellistega.
 

Januse tempel

| Üles |


Januse templist kiviviske kaugusel, rohelisel karjamaal, silmaga vaevalt eristatava künka all olevat teinegi roomaaegne teater, mida on hakatud kutsuma Haut du Verger. Tallasime üle okastraadist karjaaia ronides saapad kastemärjas heinas ligedaks, kuid midagi peale halja rohu silma ei hakanud. Ent ta on seal all olemas. Võib-olla tuleb kunagi mõni Schliemann ja kaevab selle välja.
 

Rooma teater

| Üles |

 

Läbi Morvani rahvuspargi

| Üles |


Selle reisi viimaseks sihtkohaks sai seatud 1979. a UNESCO pärandisse arvatud Vezelay. Taas üks keskaegne ja hästisäilinud linnake, ilma mille nägemiseta pole turist reisijuhtide andmetel Burgundias käinudki. Taas üks keskaegne linn kätkitud kitsale künkale kivimüüride vahele. Ja tavapäraselt asus Vezelayski praeguse linna kohal juba gallide ajal asula. Ent väikese vimkana ei rajanud roomlased künkale mitte castrumit vaid viinavälja ja selle juurde Bacchusele pühendatud templi kusagile praeguse Rue du Croti idaosa lähedale (linna põhjaservas), kus praegu asuvad endist St. Etienne kirikut markeerivad hooned.
 

Vezelay

| Üles |


Keskaegset linna hakati ehitama 9. sajandil, kui benediktiinid alustasid künkal kloostri ehitusega. Rahvajutt räägib, et keegi Baudilloni nimeline munk tõi 990-ndatel Saint-Maximin-la-Sainte-Baume'ist Vézelay'sse Maarja Magdaleena maised jäänused. Kust need sinna said on muidugi omaette küsimus ja lugu. Mõnekümne aasta pärast kinnitas paavsti CSI labor säilmete ehtsust ning värskelt Cluny kloostrist propageeritud palverännuteele Santiago de Compostellasse lisandus uus koht kaardil, mille külastamine rännakul muutus peatselt rangelt kohustuslikuks. Vezelay oli ka see paik maamunal, kus algatati II ristisõda ning kuhu kogunesid III ristisõja eelõhtul sõbralikus üksmeeles inglise ja prantsuse vägi enne Pühale Maale minekut. Ühesõnaga – lisaks keskaegsetele kivihunnikutele ka üsna märgiline koht. Ja ma olin seal...

Linnasüda, sh tänini osaliselt säilinud ringmüür, ehitati XI-XII sajandil. Enamus keskaegsest linnaplaanist on säilinud algupäraselt. Tänaseks on uhkelt restaureeritud ka linna peamine ehe ning üks Prantsusmaa imposantsemaid romaanikas pühakodasid (jälle!) – Maarja-Magdaleena kirik. Kirik ehitati XII sajandi algul, kuid seda lammutasid ususõdade ajal protestandid ning loomulikult harjutasid kätt revolutsionäärid. Viimaste armust muutus kirik varisemisohtlikuks ning olekski kokku kukkunud, kui XIX sajandi keskel ei oleks tulnud kohale suur Viollet le Duc isiklikult. Ei oska arvata, kui palju selle maja juures Le Duc asja stilistiliselt „õigemaks“ keeras – ent asjaarmastaja pilgule on resultaat igatahes muljetavaldav ka 21. sajandil. Isegi mõne aasta tagune liivapritsiga uueksvuntsimine pole suutnud toda keskaegset võlu vähendada, kuigi tõsi – omas uhkuses ja suurusugususes pole Vezelay esikirik mulle isiklikult siiski võrreldav sõnumikandjana mõne väiksema ja sammaldunud pühakojaga. Kiriku uhkes narteksis seistes lööb mastaap ning peen käsitöö dekooris, mis paneb ahhetama. Samas heiastusid vaimusilmas võrdluseks de Moine ja Chateau de Berze kabelid, mille luitunud pisikeste võlvide all seistes ei kulu enamus ajast imetlemaks kunstniku nägemust Jumala ebamaisest olemusest, vaid suhtlemisele Jumalaga. Mitte, et Vezelay Maarja kirik oleks kuidagi halb või kole. Ei. Tegelikult on see ilus ning vägev! Ilma irooniata...
 

Vezelays...

| Üles |


Irdusin kuidagi seltskonnast ning kukkus välja selliselt, et väikestel päikeselistel tänavatel linnamüürile tiiru peale tehes sattusin oma matka lõpul Maarja kiriku ette. Tõeliselt soe päike kuldas katuseid ning paitas nägu. Kirikus algas jumalateenistus. Istusin I ilmasõjas tapetud vezelaylasi mäletava päikeses kümbleva kivipuusliku ette, kuulasin kuulasin orelit, lõokesi ja prantsusekeelset koorilaulu ning joonistasin....
 

Marja Magdaleena kirik

| Üles |

 

Chateau-terrass

| Üles |

 

30 päikeselist minutit

| Üles |

 

Vezelay

| Üles |


Startisime Vezelayst vast poolteist tundi tagasi. Kogemata õnne läbi juhtusin enne autosse istumist Burgundia maiustuste poodi ning nüüd on olemas kodustele kuigi maitsetele sobivad kingitused alates maitseainetest ja vinnutatud salaamist ning lõpetades Burgundia versiooniga meekoogist. Üle poole senisest teest looklesime Morvani rahvuspargi käänulistel teedel Haanjat meenutavate metsatukkade vahel, nüüd hoiatavad märgid peatsest kiirteest. Kokkulepe Mardiga on, et esimesel võimalusel teeme mõnes supermarketis selle reisi viimase peatuse.
 

Hetk võsas

| Üles |

 

Kiirtee, kiirtee

| Üles |

 


 

19.04.2023. Lennukis.... ja päevi hiljem Tartus...
Eelmine  |  Üles

 

Tõkkepuude vahel

| Üles |

 

Ongi siis ühel pool. Polekski nagu midagi enam jutustada – kiirtee ja lennujaam on nagu kiirtee ja lennujaam, kui reisi lõpuks poleks taevaliste poolt saadetud väikest närvikõdi, mille tulemuse mustema stsenaariumi puhul valmistus näiteks Mart vabatahtlikult Pariisi jääma...

Ega olnudki tegelikult midagi muud, kui väike valearvestus lennujaama teederägastikus, mille tõttu ühel hetkel leidsime enda auto olevat kahe tõkkepuu vahel – mõlemad kinni. Kusjuures kummagi avamiseks oli vaja eriluba. Teised autolised olid oma masinatega kenasti juba rendijaamas ja inventeerisid lennujaama taxfree poode. Mart helistas seinal oleval numbril mingitele asjapulkadele, ent kõned lõppesid arusaamatult. Lõpuks hakkas asja vastu tundma huvi ka üks taksojuht, kes omakorda kusagile helistas. Kell seejuures lähenes kriitiliselt hetkele, kus pidanuksime juba hakkama väravasse jõudma. Juba võrsus plaan, et Mart jääb lennujaama kuniks lõksust pääseb, annab auto ära ning siis tuleb kunagi hiljem Eestisse järele. Aga siis jõudis kohale viimasel hetkel Batman, avas tõkkepuud ja kogu lugu lõppes sellega, et istume praegu kõik kenasti koos Mardiga lennukis.
 

* * *

 

Aitäh!

 

Selleks korraks kõik

| Üles |

 


Privaatsustingimused Kasutustingimused | Sitemap

 

Viimati täiendatud: 21 juuli 2024

©Sulev Nurme 1997-2024. Kõik õigused kaitstud | All rights reserved